Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Isegi kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke tegemise asemel.

AÕS § 3631 ega TsMS § 388 ei võimalda seada kohtulikku ühishüpoteeki.

Nii majandusaasta aruande esitamata jätmine kui ka majandusaasta aruande hilinenult esitamine võivad olla hagi tagamise aluseks TsMS § 377 lg 1 esimese lause järgi, sest need asjaolud võivad anda alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Kõigi asjaoludega, muu hulgas hageja nõude suuruse ja kostja majandusliku seisundiga arvestades hindab kohus hagi tagamisel, kas tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

Hagi tagamine on kostja jaoks põhjendamatult koormav, kui hagi tagamiseks valitud vahend piirab kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks.

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Isegi kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke tegemise asemel.

Konto arestimisel peab kohus põhjendama, miks kinnistusraamatusse kantavatest keelumärgetest või kohtulikust hüpoteegist ei piisa hageja nõude tagamiseks.

TsMS § 388 lg 2 kohaselt on hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele. Viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. Viidatud määruse kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus tuleb samuti kindlaks määrata eelduslikult (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).

Rahasumma määramisel TsMS § 385 järgi tuleb lähtuda samadest põhimõtetest, millest tuleb lähtuda hagi tagamisel, sh TsMS § 378 lg 4 kohaselt arvestada hagi hinda (vt Riigikohtu 2. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-11, p 9).

Keelumärge on kinnisasja omanikule kõige koormavam. Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest nõudesumma ulatuses (vt Riigikohtu 15. aprilli 2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-04, p 11). Kohtul on kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek ka siis, kui hageja on palunud kinnistusraamatusse kanda keelumärge ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist (vt Riigikohtu 3. märtsi 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12). TsMS § 388 lg 2 kohaselt on hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele. Viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. Viidatud määruse kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus tuleb samuti kindlaks määrata eelduslikult (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).

Hagi tagamise taotluse lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt, vaid otsustab pooltevahelise vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise vajalikkuse üle. TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Vähemalt üldjuhul ei tuleks eelistada hageja huve olukorras, kus kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed hüvitada ning garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi (vt Riigikohtu 31. mai 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p 13)

Ringkonnakohus rikub asja lahendamisel menetlusõiguse norme, kui ei arvesta samas asjas vaidluse lahendamise kohta antud Riigikohtu juhistega. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Sissenõudjad saavad täitemenetluses kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS §-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.

Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.

Käsutuskeelu (keelumärke) omajal ei ole õiguslikku huvi tuvastada tehingute tühisust heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, kuid sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27).

Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.

Hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb tõendada, et hüpoteegi seadmise leping rikub käsutuskeeldu ja on seetõttu TsÜS § 88 lg 1 esimese lause järgi põhimõtteliselt tühine ja et hüpoteegi omandaja oli TsÜS § 88 lg 11 ning AÕS § 561 lg-te 2 ja 3 järgi hüpoteegi sissekandmise kinnistamisavalduse esitamise ajal käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.

Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).

TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.

Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36).

Hagi esitamisel koos hagi tagamise taotlusega ei ole õige toimetada hagimaterjale kostjale kätte enne, kui hagi tagamise taotlus on lahendatud.

Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).

Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.

Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.

Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses ega pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.

Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).

Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20). Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.

Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.

TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.

Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).

Kuigi TsMS § 693 lg 2 ja § 695 järgi on Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbivaatavale kohtule, kujundab Riigikohus ühtset kohtupraktikat riigis tervikuna. (p 10)

TsMS § 378 lg 1 p 4 ei näe ette piirangut, mille kohaselt saaks garantii väljamaksmise hagi tagamise korras peatada üksnes juhul, kui kostja on rikkunud hea usu põhimõtet. Hagi tagamine garantii väljamaksmise peatamise teel võib olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. Kui hageja toetub hagiavalduses nimetatud asjaolule, tuleb kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamata jätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (sh ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha (Riigikohtu 31. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p-d 12−13). TsMS § 378 lg 1 p 4 õigeks kohaldamiseks tuleks hagi tagamise avalduse rahuldamise korral keelata garantii alusel väljamakse tegemine, mitte garandi poole pöördumine garantiisumma väljamaksmiseks. Sellisel juhul ei mööduks hagi tagamise abinõu kehtivuse ajal garandi poole pöördumise tähtaeg. (p 11)

Kohus võib olukorras, kus hageja on esitanud hagi erinevate solidaarvõlgnike vastu ühiselt, tagada hagi iga kostja vastu kogu nõude ulatuses, kui hageja põhistab, et hagi tagamine iga solidaarvõlgnikust kostja suhtes kogu nõude ulatuses on vajalik. Kohus ei saa ise valida, millise solidaarse kostja vara koormata, eelistades nii teisi. (p 10)

Kohtuliku hüpoteegiga saab tagada menetluses maksma pandud nõudeid kinnisasja omaniku, mitte aga kolmanda isiku vastu. Seega juhul, kui hagi jääb rahuldamata selle kostja vastu, kelle kinnistutele on seatud kohtulikud hüpoteegid, ei pruugi teiste solidaarvõlgnike vastu esitatud rahuldatud nõude täitmine olla tagatud. (p 10)

Kohus võib olukorras, kus hageja on esitanud hagi erinevate solidaarvõlgnike vastu ühiselt, tagada hagi iga kostja vastu kogu nõude ulatuses, kui hageja põhistab, et hagi tagamine iga solidaarvõlgnikust kostja suhtes kogu nõude ulatuses on vajalik. Kohus ei saa ise valida, millise solidaarse kostja vara koormata, eelistades nii teisi. (p 10)

Tagatise eesmärgiks on tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine (TsMS § 391). Seda eesmärki tuleks arvestada ka hagejalt TsMS § 383 lg 1¹ järgi tagatise nõudmisel juhul, kui kohus otsustab hagi tagada iga solidaarkostja suhtes kogu nõude ulatuses. Seega tuleks sel juhul hagejalt nõuda hagi tagamise tagatise maksmist vähemalt 5% iga kostja vastu esitatud nõudesummalt. (p 10)

Tagatise eesmärgiks on tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine (TsMS § 391). Seda eesmärki tuleks arvestada ka hagejalt TsMS § 383 lg 1¹ järgi tagatise nõudmisel juhul, kui kohus otsustab hagi tagada iga solidaarkostja suhtes kogu nõude ulatuses. Seega tuleks sel juhul hagejalt nõuda hagi tagamise tagatise maksmist vähemalt 5% iga kostja vastu esitatud nõudesummalt. (p 10)

Kohtuliku hüpoteegiga saab tagada menetluses maksma pandud nõudeid kinnisasja omaniku, mitte aga kolmanda isiku vastu. Seega juhul, kui hagi jääb rahuldamata selle kostja vastu, kelle kinnistutele on seatud kohtulikud hüpoteegid, ei pruugi teiste solidaarvõlgnike vastu esitatud rahuldatud nõude täitmine olla tagatud. (p 10)

Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)

Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)

Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)

Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)

Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)

Kohus saab anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. (p 30)

Kohus saab reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 2¹ ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1), kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust (PKS § 138). (p 35)

Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Hooldusõiguse asjades (TsMS § 550 lg 1 p 2) on põhimõtte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist, eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud. (p 34)

Nii otsustusõiguse saamise (PKS § 119) kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle, sh teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. (p 29)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)

Kui hoonestusõiguse omandab kinnisasja omanik, siis üldjuhul tuleb kinnisasja omaniku avalduse alusel hoonestusõigus kustutada. Tulenevalt märke muutmise vajadusest on hoonestusõiguse esemeks olevaid ehitisi üürinud üürnik ka KRS § 341 lg 2 p 6 mõttes puudutatud isik, kelle nõusolek on vajalik hoonestusõiguse kustutamiseks. (p 17)

Hoonestusõiguse kustutamisel kehtivad üürilepingust tulenevad üürniku õigused edasi. VÕS § 291 lg 2 kohaldub ka hoonestusõiguse lõpetamisel. Hoonestusõiguse esemeks olevate ehitiste kasutamiseks seatud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad pärast hoonestusõiguse lõppemist üle kinnisasja omanikule. (p 14)

Kui hoonestajast üürileandja otsustab hoonestusõiguse võõrandada, saab üürnik kõik üürilepingust tulenevad nõuded panna maksma ka hoonestusõiguse uue omaniku suhtes. Hoonestusõiguse omandajale lähevad üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle VÕS § 291 lg 1 alusel. (p 15)

VÕS § 324 lg 1 järgi seatud märge tagab, et VÕS § 324 lg 2 kohaselt peab ka uus hoonestusõiguse omanik lubama hoonestusõigust üürilepingu alusel kasutada. (p 16)

See, kas kohus kohaldab hagi tagamisel TsMS § 377 lg-t 1 või 2, sõltub eelkõige hageja taotluses välja toodud asjaoludest. Erinevalt TsMS § 377 lg-st 1 ei ole hagi tagamisel esialgse õigussuhte reguleerimise korras TsMS § 377 lg 2 alusel oluline, kas hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Samas eeldab TsMS § 377 lg 2 järgi õigussuhte esialgne reguleerimine, et see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Kohtul tuleb õigussuhte esialgsel reguleerimisel alati põhjendada, millise olulise kahju vältimiseks või muul põhjusel on hagi tagamine vajalik. (p 11)

Tulenevalt TsMS § 378 lg-st 4 võib hagi tagamiseks kasutada keelumärget üldjuhul vaid siis, kui see on vajalik hagi rahuldamise või kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Keelumärke seadmine võib olla lubamatu, kui hagis esitatud nõuded ei ole kinnisasja käsutamisega üldse seotud. Seetõttu tuleks hagi tagamisel eelkõige hinnata, kas käsutuskeelu seadmata jätmine ka tegelikult takistab kohtuotsuse täitmist või üldse kahjustab hageja õigusi. (p 12)

Põhjendamatu on seada hagi tagamise abinõu pärast kohtumenetluse lõppemist ka kogu üürilepingu kehtivuse ajaks. (p 19)