Karistusseadustik (lühend - KarS)

Määrav on KarS § 436 koosseisu subjektsuse hindamisel see, kas kaitseväeteenistuses oleva isiku lahkumine väeosast või muust teenistuskohast sõltus loa olemasolust. Omavolilise äraolekuna on käsitatav üksnes teenistuskohast eemalviibimine ülema loa puudumise korral. Luba on KarS § 436 mõttes kaitseväelasele antud õigus lahkuda väeosast või muust teenistuskohast. Sellest tulenevalt on kaitseväelase omavoliline äraolek teenistuskohast võimalik üksnes ajal, mil ta ei tohtinud ilma loata teenistuskohast lahkuda või mil tal oli küll sellekohane luba, kuid ta ei naasnud teenistuskohta pärast väljalubatud tähtaja möödumist. Seega ei hõlma KarS § 436 kohaldamisala sellise kaitseväelase teenistusest äraolekut, kelle lahkumine väeosast või muust teenistuskohast ei sõltunud konkreetsel juhul ülema loa olemasolust. (p 10)

Tegevväelane, kes täidab rahuajal tavapäraseid teenistusülesandeid selleks kindlaksmääratud tööajal, ei vaja üldjuhul teenistuskohast lahkumiseks luba. Vastav luba on tegevväelase puhul nõutav ainult siis, kui ta on kasarmeeritud ning tal on keelatud väeosast või muust teenistuskohast ilma loata lahkuda. Tegevväelane kasarmeeritakse eeskätt kõrgendatud valmisoleku, sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal. Neil juhtudel on riigikaitse tagamiseks esmatähtis, et tegevväelane oleks ruumiliselt kättesaadav ning viibiks väeosas või muus teenistuskohas operatiivses valmisolekus. Rahuajal on tegevväelane kasarmeeritud näiteks siis, kui ta osaleb pikemaajalisel sõjaväelisel väljaõppel, mille käigus on väljaõppe eesmärkide täitmiseks ja selle sujuvaks korraldamiseks oluline samuti tema pidev kohalolek. (p 11)