Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

KrMS § 366 p-s 7 sisalduv teistmisaluse näol on tegemist spetsiifilise teistmisalusega, mille sisuks pole uue faktilise asjaolu ilmnemine, vaid konventsiooni tähenduses õigusrikkumise tuvastamine. Konventsiooni nõuete rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda aga automaatselt, et kohtulahend oleks ka sisuliselt väär. Seetõttu tuleb KrMS § 366 p-s 7 toodud teistmisaluse esinemisel iga kord eraldi tuvastada, kas kriminaalasjas menetluse uuendamine mõjutab eelduslikult menetluse lõpptulemust.

KrMS § 366 p 7 alusel varasema lahendi teistmise eelduseks on lisaks sama kriminaalasjaga seotud individuaalkaebust rahuldava inimõiguste kohtu otsuse olemasolule veel väljavaade, et asi laheneb taotlejale soodsamalt kui varasema otsusega. See tähendab, et mõistlikult peab olema võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks konventsiooni nõudeid rikutud, oleks menetluse tulemusena isiku õiguslik seisund olnud teistsugune.

Menetluse taasavamise üle otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on inimõiguste kohtu tuvastatud ning konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine inimõiguste kohtu poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et muud tõhusad võimalused rikkumise heastamiseks puuduvad (vt RKÜKo nr 3-1-3-13-03, p 32).

Kohtunik, kelle lähedane isik on käimasoleva kriminaalasja menetlemisega seotud, peab KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel kahtlemata taanduma, sest isiklik seotus eelkirjeldatud isikuga seab kahtluse alla kohtuniku võime hinnata talle istungil esitatavaid asjaolusid erapooletult ja ilma kõrvaliste mõjutusteta. Olukorras, kus kohtunik suhtub prokuröri ja kriminaalmenetlusse tervikuna selgelt tajutavalt negatiivselt, peab ta taanduma. Kohtuniku taandumata jäämine on aga käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga KrMS § 341 lg 2 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uueks arutamiseks saatmise (vt RKKKo nr 3-1-1-123-05, p 17).

Alaealiste laste kasvatamine ja varasemate vabadusekaotuslike karistuste puudumine ei ole veel iseenesest asjaolud, mis välistaksid isikule mõistetud vangistuse reaalse täitmisele pööramise.

Riigikohus ei või faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga on Riigikohus pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud.

Erinevalt esimese astme kohtus lahendist võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ka ringkonnakohtus vahetult uurimata tõenditele, kui neid on maakohtus vahetult uuritud ja kui need on apellatsioonimenetluses avaldatud.

Tõendite vahetu uurimise põhimõttest võib teha erandi tulenevalt kannatanu psüühikahäirest, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline adekvaatselt hindama, kuidas on süüdistatava tegevus tema huve mõjutanud. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus on kannatanu teovõimet piiranud alles pärast süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist.

Erinevalt esimese astme kohtus lahendist võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ka ringkonnakohtus vahetult uurimata tõenditele, kui neid on maakohtus vahetult uuritud ja kui need on apellatsioonimenetluses avaldatud.

Isiku kaitseõiguse rikkumise tuvastamiseks ei piisa üldsõnalisest väitest, et kaitsja ei ole kaitseülesande täitmiseks kasutanud kõiki võimalikke vahendeid.

Kaitsja poolt kohtule süüdistatavat õigustava tõendi esitamata jätmine ei ole kaitseõiguse rikkumine, kui süüdistataval endal puudus takistus see tõend esitada või nõuda kaitsjalt selle tõendi esitamist.

Süüdistatava taotlusel riigi õigusabi osutava kaitsja taandamata jätmine ei riku isiku kaitseõigust, kui kaitsjal puuduvad seadusest tulenevad kaitseülesande täitmist välistavad asjaolud.

Varasemalt süüdistatava ja kannatanu tsiviilvaidluse lahendamine ei ole kriminaalmenetluses kohtuniku taandumise alus KrMS § 49 lg 1 p 1. Nimetatud asjaolu iseenesest ei ole taandumisalus ka KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel.

KrMS § 49 lg 1 p 2 kohaselt peab taanduma kohtunik, kes on samas kriminaalasjas teinud kohtumääruse eeluurimiskohtunikuna. Ringkonnakohtunik, lahendades määruskaebust, ei ole käsitatav eeluurimiskohtunikuna, ning nähtuvalt KrMS § 49 lg-st 3 tema suhtes eelmärgitud taandamisalust ei ole.

Süüdistatava taotlusel riigi õigusabi osutava kaitsja taandamata jätmine ei riku isiku kaitseõigust, kui kaitsjal puuduvad seadusest tulenevad kaitseülesande täitmist välistavad asjaolud.

KrMS §-dest 56 ja 57 tulenev menetluskord kehtib üksnes juhul, kui kohtumenetluse pool on esitanud kaitsja taandamise menetluse taotluse, viidates asjaolule, et kaitsja on kuritarvitanud oma menetlusseisundit KrMS § 55 lg 2 tähenduses.

Tõendite vahetu uurimise põhimõttest võib teha erandi tulenevalt kannatanu psüühikahäirest, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline adekvaatselt hindama, kuidas on süüdistatava tegevus tema huve mõjutanud. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus on kannatanu teovõimet piiranud alles pärast süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist.