Karistusseadustik (lühend - KarS)

KarS § 68 lg-s 1 sätestatut tuleb tõlgendada selliselt, et eelvangistus arvatakse karistusaja hulka üksnes kohtuliku arutamise esemeks olnud kuritegude puhul.

Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 1-5 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Seevastu puuduvad kohtul volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks.

Süüdistatava soostumine kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 203 lg 1 alusel tähendab ühtlasi, et isik loobub talle inkrimineeritud kuritegudes kohtulahendi taotlemisest, seega ka enda võimalikust õigeksmõistmisest. Vahi all viibitud aeg ei ole kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 203 alusel süüdistatavale karistuseks. Vastavalt PS §-le 146 mõistab õigust ainult kohus. Kuriteo toimepanemise eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamine kriminaalmenetluses on vaieldamatult osa õigusemõistmisest. Seega puudub igasugune õiguslik alus käsitada vahi all viibitud aega otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral isikule mõistetud karistusena.

Ringkonnakohtu volitusi kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada tähendab ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhtumil, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (RKKKo nr 3-1-1-14-07).

KarS § 68 lg 1 järgi arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Seejuures vastab ühele eelvangistuspäevale üks vangistuspäev. Eelvangistuse arvamisel karistusaja hulka ei ole kohtul kaalutlusruumi, järelikult peab väljaantud või loovutatud isikule karistust kohaldav kohus selle karistusajast maha arvama (vt RKKKm 3-1-1-76-14, p 9). (p 11)

Määratud kaitsja kantud sõidukulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas advokaat peab riigi õigusabi osutamiseks sõitma kohale asulast, kus asub advokaadibüroo, mille kaudu ta õigusabiteenust pakub, või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning võivad osutada riigi õigusabi mistahes Eesti piirkonnas. Kohus saab sõidukulude väljamõistmisel kontrollida üksnes kaitsja konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas, kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega ja kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita (vt ka RKKKm 3 1-1-76-10, p 10.1). (p 15)

RKKKo 3-1-1-89-16, p-d 27-34. (p-d 20–22)

KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas osaleda tunnistajana teiste seas uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kriminaalasja menetlevaks ametnikuks saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse läbiviimiseks kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid. Sellest tulenevalt ei saa menetlejarolli omistada uurimisasutuse ametnikule, kes ei ole kriminaalmenetluses menetlustoiminguid teinud. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine ei ole käsitatav uurimisasutuse poolt kriminaalmenetluse seadustiku alusel tehtava menetlustoiminguna, vaid riikliku järelevalve käigus tehtava järelevalvetoiminguna, mille alused on sätestatud korrakaitseseaduse §-s 42. (p 9)

KarS § 76 lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa tegelik ärakandmine. Tegelikult ärakantud karistusajaks on eelvangistuses, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses, viibitud aeg ja aeg, mil isik on viibinud kinnipidamisasutuses pärast karistuse kandmisele asumist. Eelvangistuse alguseks loetakse sellisel juhul tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg (KarS § 68 lg 1). Kui aga süüdimõistetu viibib kohtuotsuse tegemise ajal vabaduses, loetakse kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 414 lg-ga 2 vangistuse kandmise alguseks tema vanglasse saabumise aeg pärast karistuse täitmisele pööramist. (p-d 10-11)

SKHS § 9 lg 2 kohaselt võib menetleja seaduse 3. peatükis sätestatud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. See säte hõlmab endas nii suurendamise kui ka vähendamise võimalust. SKHS § 11 lg-s 4 toodud hüvitismäär ei ole sätestatud piirmäärana, vaid juhisena tüüpjuhtumite lahendamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-32-16, p 16). Hüvitise summa kindlakstegemine on õigusliku hinnangu andmine, mille saab lahendada ka Riigikohus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 25). (p 21)