Autoriõiguse seadus (lühend - AutÕS)

Juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega (vt asjaolu tõendamise koormuse pöördumise kohta ka RKTKo 19.12.2017 nr 2-16-9016/34, p 11.2; RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 17; RKTKo 12.03.2015 nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 24.2)

Maakohtu lahendi muutmine (sh osaline tühistamine) peab olema selgelt näha ringkonnakohtu lahendi resolutsioonist. Ringkonnakohtul tuleks võtta eraldi seisukoht kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (sh osaliselt tühistab) või muutmata jätab (RKTKo 18.12.2014 nr 3-2-1-139-14, p 24; RKTKo 20.09.2017 nr 2-13-40856/124, p 16). (p 14)

Kui autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu nõue on esitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5), siis reguleerib nõude aegumist TsÜS § 150.

Kui autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu nõue on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 3 ja VÕS § 1037), siis reguleerib nõude aegumist TsÜS § 151. (p 20.2)

Isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. (p 23.1)

Juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega (vt asjaolu tõendamise koormuse pöördumise kohta ka RKTKo 19.12.2017 nr 2-16-9016/34, p 11.2; RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 17; RKTKo 12.03.2015 nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 24.2)

Autor saab nõuda autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu kas kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5) või alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 3 ja VÕS § 1037) (vt ka RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 21.1 ja RKTKo 29.05.2013 nr 3-2-1-50-13, p 30). Autor ei saa esitada oma teose õigusvastasest kasutamisest tulenevat rahalist nõuet vahetult AutÕS § 14 lg 1 alusel. (p-d 20.2 ja 21.4)

Kehtiva õiguse kohaselt saab autor nõuda selle litsentsitasu (autoritasu) hüvitamist, mida ta oleks saanud, kui rikkuja oleks hankinud loa teose kasutamiseks (nn hüpoteetiline litsentsitasu), esitades alternatiivselt kas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5) või õiguse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamise nõude alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 81⁷ lg 1 p 3 ja VÕS § 1037). Autor ei saa nõuda saamata jäänud autoritasu korraga mõlemal alusel. (p 21.5)

Kahju tekitamine autoriõiguse rikkumise teel on VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevalt eelduslikult õigusvastane. Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. Kui kahju tekitaja on juriidiline isik, ei saa ta vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18). (p 26.1)

VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 26.2)

Üldine käibekohustus on sisustatav isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 10; RKTKo 17.12.2012 nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasub kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 26.4)

VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 26.2)

Üldine käibekohustus on sisustatav isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 10; RKTKo 17.12.2012 nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasub kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 26.4)

Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (RKTKo 09.02.2011 nr 3-2-1-138-10, p 29). Hagejal on VÕS § 127 lg 2 ning § 128 lg-te 1 ja 2 järgi õigus nõuda kostjalt hüvitist enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalike ja ettenähtavate õigusabikulude eest (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 22). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 03.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11). (p 28)

VÕS § 1039 alusel esitatud nõude eelduste täidetuse hindamisel tuleb lisaks hageja autoriõiguse rikkumise tuvastamisele hinnata, kas kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt, kuna teadis või pidi teadma oma õigustuse puudumisest (vt RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 14). (p 21.8)

Kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused on täidetud, tuleb lähtuda hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 1039 teises lauses sätestatust. (p 29.6)

Tulenevalt VÕS § 1039 teisest lausest lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal (vt RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 15). Hageja õiguste pahauskse rikkumise korral saab hagejalt eeldada selliste asjaolude väljatoomist, millest nähtuvalt kostja tõenäoliselt sai tema õiguste rikkumisest tulu. Kostjal tuleb juhul, kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused (sh kostja pahausksus) on täidetud, VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt tõendada, kui suurt tulu ta hageja õiguste rikkumisega sai. (p 29.2)

Teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu väljamõistmise nõudes saab hageja põhjendatud nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks võtta kostja saadud müügitulu, kuid kostjal on võimalik tõendada, et tema tegelik tulu hageja õiguste rikkumise tõttu on otseselt kaupade müümisega seotud kulutuste (nt kaupade eest tasutud hind ja transpordikulud) tõttu väiksem (vt ka RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 15). (p 29.4)

Lisaks võimalikele põhjendatud mahaarvamistele kostja müügitulust, mis seisnevad tulu saamiseks kantud kulutustes, on kostjal võimalik välja tuua ka muid asjaolusid, mis mõjutavad selle tulu suurust, mille kostja hageja õiguste rikkumise tõttu sai. VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 annavad aluse nõuda vaid rikkumise teel saadud tulu väljaandmist. (RKTKo 29.93.2017 nr 3-2-1-153-16, p 18).

Üldjuhul saab eeldada, et toote müügist saadav tulu ei ole tingitud üksnes toote kohta tehtud reklaamist ega selles kasutatud muusikast, vaid tulu kujunemises mängivad rolli ka muud asjaolud. Hagejal on võimalik siiski tõendada, et kostja tooteid on ostetud just reklaamides kasutatud muusika tõttu. (p 29.5)

AutÕS § 4 lõike 2 teise lause kohaselt on teos originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. AutÕS § 4 lg 2 sisustamisel tuleb arvesse võtta Euroopa Kohtu praktikat Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ, 22. mai 2001, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas kohta, mille kohaselt tuleb „teost“ üldjuhul tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Euroopa Kohtu sõnul selleks, et objekti saaks kvalifitseerida „teoseks“ direktiivi 2001/29 tähenduses, peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab see objekt olema algupärane (originaalne, ingl original) selles mõttes, et see on autori enese intellektuaalne looming. Teiseks saab „teoseks“ pidada ainult sellise intellektuaalse loomingu väljendust (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 2018. a otsus kohtuasjas C 310/17, Levola Hengelo, p-d 33, 35-37 ja seal viidatud kohtupraktika; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C 683/17, Cofemel, p 29). (p 22.1)

Teose osade autoriõiguse kaitset hinnatakse tervikteosega samadel alustel (Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 38). Teose osa loata kasutamine rikub autori õigusi siis, kui ka kõnealune osa sisaldab elemente, mis on selle teose autori enese intellektuaalne looming (vt samas, p-d 39 ja 51). (p 22.2) Teose või selle osa äratuntavus ei ole autoriõiguse kaitse eraldiseisev eeldus. Ka väga lühike, mõnesekundiline teose osa (sh kahe takti pikkune helilõik) võib olla autoriõigusega kaitstud ja selle kasutamine autori loata keelatud siis, kui selles peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud (vt ka Euroopa Kohtu 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas C-476/17, Pelham jt, p 39; 1. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas C-145/10, Painer, p-d 88, 89 ja 92; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C 683/17, Cofemel, p 30; 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 48). (p 22.5)

Kostja kohustus on tuua esile asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et vaidlusalune helilõik ei ole autoriõigusega kaitstud, kuna see ei vasta AutÕS § 4 lg-s 2 sätestatud teose juriidilistele tunnustele (vt RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-71-12, p 10; RKTKo 29.03.2017 nr 3-2-1-153-16 p 20.2). (p 22.3)

Isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. (p 23.1)

AutÕS 1994. a-l kehtinud § 49 lg 2 redaktsiooni kohaselt ei ole kirjalik vorm kohustuslik lihtlitsentsi andmisel, mistõttu oli suulise lihtlitsentsilepingu sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Kehtiva AutÕS § 49 lg 1 teise lause kohaselt peab lihtlitsentsi andmine olema vormistatud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samas on Riigikohus varasemas praktikas leidnud, et seaduses sätestatud vormi järgimata jätmine ei too kaasa autorilepingu tühisust (RKTKo 13.12.2006 nr 3-2-1-124-06, p 16; RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-71-12, p 11).

Välistatud ei ole ka see, et autor annab teose kasutamiseks loa (litsentsi) AutÕS § 46 lg 1 tähenduses ühepoolse, sh suulise tahteavaldusega. Teose kasutamiseks loa andmine ühepoolse tahteavaldusega tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui autor luba andes autoritasust loobub või loeb selle hõlmatuks näiteks tellijalt saadud tasuga teose loomise eest. Autori põhimõtteline nõusolek teose kasutamiseks võib kujutada endast ka kannatanu nõustumist tema õigustesse sekkumisega (ja seega kahju tekitamisega) VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, s.o deliktiõiguslikku tahteavaldust, mis välistab kahju tekitamise õigusvastasuse (RKTKo 13.12.2006 nr 3-2-1-124-06, p 11). (p 25.2)

Kui kasutusõigus, millele litsentsileping laieneb, ei ole lepingus täpselt määratletud, määratakse kasutusõiguse ulatus vastavalt lepingu eesmärgile. (p 25.3)

Olukorras, kus pooled ei ole teose kasutamise viisis ja ulatuses selgelt kokku leppinud, ei saa autori tahe litsentsilepingu sõlmimisel, teose kasutamiseks loa andmisel või oma õigustesse sekkumisega nõustumisel ulatuda kaugemale teose kasutamise sellistest eesmärkidest, viisist ja mahust, mis olid talle kõnealuse lepingu sõlmimise või tahteavalduse tegemise ajal teada või mõistlikult ettenähtavad. Üldjuhul ei saa ilma poolte sellekohase konkreetse kokkuleppeta eeldada, et reklaami jaoks muusika loonud autor peab ette nägema seda, et tellija soovib kasutada teost väga pika aja jooksul ja erinevates arranžeeringutes. Pigem saab reklaamis kasutamiseks loodava teose puhul eeldada, et autor annab tellijale loa kasutada teost algsel kujul; reklaami tellimisel või vähemalt teose üleandmisel autorile ettenähtaval viisil; ajavahemiku jooksul, mis vastab sarnase reklaami kasutamise tavapärasele kestusele. (p 25.3)

Samuti ei hõlma tellitud teose otstarbekohaseks kasutamiseks antud luba üldjuhul luba teosest töötluse (arranžeeringu) tegemiseks. (p 25.4)

Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)

Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)

Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)

Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)). (p 21.3)

Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C-99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). (p 21.4)

Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, on üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. (p 21.5)

Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.1)

Üldine käibekohus on isiku kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kui isik kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3-2-1-73-13, p 11), tuleb seda hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvestada. Sellisel juhul lasub isikul kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. (p 18.2)

Välise hooletuse kindlakstegemiseks peab kohus välja selgitama, kas isik rikkus endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.4)

Kui isik jättis tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab talle ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. (p 18.5)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)

Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)

Kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. (p 13.3)

Kas menetleda TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)

TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 15.2)

AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lg-ga 1. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 p-s 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 p-s 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. (p 17)

Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C-466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, p-d 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas C-607/11 ITV Broadcasting jt, p 32).

Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, p-d 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus asjas C-160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, p-d 24-28). (p 17.1)

Euroopa Kohus on lahendis GS Media selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51).

Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2014. a määrus kohtuasjas C-348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 18.3)

Tõendi asjakohasust ja lubatavust ei välista iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel. (p 15.2)

Ka hiljem saadud või kogutud tõendite põhjal võib olla võimalik tuvastada asjaolusid, mis esinesid enne tõendi saamist või kogumist. Seejuures on tsiviilkohtumenetluses lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. (p 15.3)

Sellegipoolest saab tsiviilkohtumenetluses tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis. (p 15.4)

Olukorras, kus hageja esitab oma väite tõendamiseks kohtule dokumendi, mis tema väite tõendamiseks ei sobi, kuna see ei ole seaduses sätestatud protsessivormis ega seega tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav, peab kohus seda TsMS § 329 lg 3, § 351 ja § 392 lg 1 kohaselt hagejale selgitama ning andma talle vajaduse korral võimaluse esitada muid, tsiviilkohtumenetluses kehtivatele nõuetele vastavaid tõendeid. (p 15.9)

Olukorras, kus hageja esitab oma väite tõendamiseks kohtule dokumendi, mis tema väite tõendamiseks ei sobi, kuna see ei ole seaduses sätestatud protsessivormis ega seega tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav, peab kohus seda TsMS § 329 lg 3, § 351 ja § 392 lg 1 kohaselt hagejale selgitama ning andma talle vajaduse korral võimaluse esitada muid, tsiviilkohtumenetluses kehtivatele nõuetele vastavaid tõendeid. (p 15.9)

AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud õiglane tasu, mille tagamise kohustus ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunamise korral tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/115/EÜ art 8 lg-st 2, on Euroopa Liidu õiguse autonoomne mõiste, kuid selle tagamise tingimused on jäetud liikmesriikide määrata, arvestades liidu õigusega seatud piire (Euroopa Kohtu 6. veebruari 2003. a otsus kohtuasjas nr C-245/00, SENA, p 38; vt ka 8. septembri 2020. a otsus kohtuasjas nr C-265/19, Recorded Artists Actors Performers, p-d 46 ja 47).

Nõuded kollektiivse esindamise organisatsiooni ja kasutajate vahel sõlmitavate lepingute tingimustele on kehtestatud AutÕS §-s 79¹¹. (p 18.1)

Ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunamise eest nõutava tasu suurust ei muuda iseenesest ebaõiglaseks see, kui tasu suurus ei erista kasutajaid nende juriidilise vormi põhjal. AutÕS § 79¹¹ lg 2 p 2 kohaselt on oluline eelkõige fonogrammi kasutamise laad ja ulatus. Õiglase tasu suuruse kindlaksmääramisel omab tähtsust kasutuse majanduslik väärtus ja sellest saadav tulu (vt Euroopa Kohtu 31. mai 2016. a otsus kohtuasjas nr C-117/15, Reha Training, p 49; nr C-245/00, SENA, p 37), kuid need ei ole tingimata seotud kasutaja juriidilise vormiga. (p 18.3)

AutÕS § 81⁷ lg 1 p 2 ning VÕS § 1055 lg 1 ja lg 3 p 1 kohaldamise eeldus on kahju õigusvastase tekitamise tuvastamine, mis eeldab intellektuaalomandi õiguse rikkumisele tugineva nõude puhul VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 eelduste täidetust. (p 19)

VÕS § 1055 lg 1 alusel võib nõuda rikkumisest hoidumist, kui võib eeldada, et rikkumine toimub tulevikus. Seejuures esineb juba toimunud (esmakordse) rikkumise korral eelduslikult oht, et rikkumine võib korduda. Eelnev kehtib ka VÕS § 1055 lg 3 p 1 kohta. (p 20.2)

VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 1055 lg 1 ja § 1055 lg 3 p 1 alusel saab hageja nõuda rikkujalt tulevikus rikkumisest hoidumist. (p 21.1)

Vt edasisest rikkumisest hoidumise nõude kohta intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral lähemalt RKTKo 18.03.2020, nr 2-18-3445/46, p 29.2. (p 20.2)

Rikkumisest hoidumise nõuet rahuldades peab kohus suutma piiritleda, millistest rikkumistest peaks kostja tulevikus hoiduma. See on vajalik ka selleks, et kohtuotsus oleks täitmiseks piisavalt määratletud. (p 21.3)

Teoste esitajatel ja fonogrammitootjatel ei ole õigust ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammide üldsusele suunamist keelata, vaid AutÕS § 72 lg 1 annab neile õiguse saada selle eest õiglast tasu (vt ka Euroopa Kohtu 31. mai 2016. a otsus kohtuasjas nr C-117/15, Reha Training, p 30). (p 21.5)

Rikkumisest hoidumise nõuet rahuldades peab kohus suutma piiritleda, millistest rikkumistest peaks kostja tulevikus hoiduma. See on vajalik ka selleks, et kohtuotsus oleks täitmiseks piisavalt määratletud. (p 21.3)

Info abstraktselt ei saa olla teoseks AutÕS tähenduses. Autoriõiguslikult kaitstav on vaid objektiivses vormis väljendatud teos. Sealjuures võib objektiivseks vormiks olla ka kasutajakonto, kui see kannab endas originaalset tulemust, nt on seadistatud AutÕS § 4 lg 2 mõttes originaalselt. Seda, et loodu on AutÕS mõttes teosena kaitstud, tuleb TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada poolel, kes teose kaitstusele tugineb. (p 14)

VÕS § 626 lg 1 alusel saab nõuda vaid selle üleandmist, mille käsundisaaja käsundit täites tegelikult lõi. Seega ei saa nõuda tegelikult loomata kontode üleandmist isegi juhul, kui nende loomise kohustus oleks olnud. Internetiplatvormi eeskirjade rikkumine ei tähenda automaatselt käsunduslepingu rikkumist. Olukorras, kus käsundisaaja osutab internetiturunduse teenust konkreetse platvormi kaudu, võivad vastava platvormi eeskirjad olla asjakohased lahendamaks küsimust, kas teenuse osutajal on võimalik konto juurdepääsuandmed tellijale üle anda. Lisaks ei saa välistada platvormi eeskirjade kohaldamist VÕS § 23 lg 1 p 3, § 25 lg 2, § 29 lg 4 või lg 5 p-de 5 ja 6 alusel, kui need väljendavad kutse- või tegevusalal kehtivaid tavasid. Samuti võib platvormi eeskirjade järgimise kohustuslikkus tuleneda lepingu olemusest (VÕS § 23 lg 1 p 1, § 29 lg 5 p 4), näiteks kui pooled lepivad kokku teenuse osutamises konkreetse platvormi kaudu. (p 17)

VÕS § 626 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada konkreetse tegevusala ja teenuse iseärasusi. VÕS § 626 lg 1 mõttes võib kuuluda üleandmisele ka konkreetse teenuse osutamiseks loodud info ja seadete kogum, mis on seotud teenuse osutamiseks kasutatud digitaalse kontoga. Ainuüksi asjaolu, et praktikas kasutatakse teenuse osutamiseks üht või teist viisi, ei tähenda, et konto juurdepääsuandmete üleandmise nõue on õiguslikult ja tehniliselt võimatu. (p 19)

Selle, kas konkreetne konto on VÕS § 108 lg 2 p 1 mõttes tehniliselt võimalik üle anda, määravad eelkõige kasutatud internetiplatvormi eeskirjad ja tehnilised võimalused. (p 18)

Olukorras, kus käsundisaaja osutab internetiturunduse teenust konkreetse platvormi kaudu, võivad vastava platvormi eeskirjad olla asjakohased lahendamaks küsimust, kas teenuse osutajal on võimalik konto juurdepääsuandmed tellijale üle anda. Lisaks ei saa välistada platvormi eeskirjade kohaldamist VÕS § 23 lg 1 p 3, § 25 lg 2, § 29 lg 4 või lg 5 p-de 5 ja 6 alusel, kui need väljendavad kutse- või tegevusalal kehtivaid tavasid. Samuti võib platvormi eeskirjade järgimise kohustuslikkus tuleneda lepingu olemusest (VÕS § 23 lg 1 p 1, § 29 lg 5 p 4), näiteks kui pooled lepivad kokku teenuse osutamises konkreetse platvormi kaudu. (p 17)

Kontode juurdepääsuandmete üleandmist ei takista ainuüksi see, et sellega saaks teisele poolele teatavaks ka käsundiandja ärisaladus. Juurdepääsuandmete üleandmine on sellele vaatamata võimalik. Sellisel juhul võiks täitmisnõuet takistada siiski VÕS § 108 lg 2 p 2. (p 20)

Kollektiivse esindamise organisatsiooni (KEO) õigus õiguste omajate õigusi teostada saab tuleneda kas lepingust või seadusest. Üldjuhul teostab KEO AutÕS § 79 lg 6 järgi oma liikmete õigusi, kelleks AutÕS § 76 lg 6 kohaselt on mh õiguste omajad, kes on vastu võetud KEO liikmeks ning täidavad liikmesuse tingimusi. Teise KEO-ga esinduslepingu sõlmimise korral on KEO-l õigus teostada ka teise KEO liikmete õigusi. Nendel juhtudel on KEO esindusõiguse aluseks kas liikmega või teise KEO-ga sõlmitud leping. Erandina eelnevast näeb AutÕS § 79 lg 7 ette, et õiguste omajate õiguste ning seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtudel on KEO-l õigus esindada kõiki õiguste omajaid ilma volituseta. Viimati nimetatud juhul tuleneb KEO esindusõigus vahetult seadusest.(p 12.2)

Kui KEO tugineb oma liikmete või nende isikute õiguste rikkumisele, kelle õigusi ta teostab muu lepingu alusel, peab ta hagi rahuldamise eeldusena tõendama, et kostja kasutab nende isikute õigusi. Kui aga KEO tugineb hagi esitamise alusena AutÕS § 79 lg-le 7, peab ta hagi rahuldamiseks tõendama, et esineb õiguste omajate õiguste ilmne rikkumine. (p 12.3)

AutÕS §-s 10 sätestatud üldsusele suunamise definitsioon on kohaldatav ka autoriõigusega kaasnevate õiguste, sh esitajate ja fonogrammitootjate õiguste puhul. (p 13.2)

Kui tantsukool esitab tantsutundides kõlarite kaudu fonogrammidelt muusikat, tehes seeläbi fonogrammidele salvestatud helid üldsusele kuuldavaks, on tegemist fonogrammide üldsusele suunamisega AutÕS § 72 lg 1 tähenduses. (p 13.3)

AutÕS §-s 22 kehtestatud erand võimaldab teost ilma autori loata avalikult esitada AutÕS § 13 lg 1 p 7 tähenduses. Tulenevalt AutÕS § 75 lg 1 p-st 6 kohaldub AutÕS §-s 22 sätestatud vaba kasutuse erand ka teose esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kasutamisel. (p 14)

AutÕS §-s 22 kasutatud terminit „õppeasutus“ tuleb sisustada sarnaselt selle tähendusega HaS-is, mille § 19 lg 1 kohaselt on õppeasutus haridusasutus, kus toimub õpetamine ja õppimine vastavalt õppekavale. Selline AutÕS § 22 tõlgendus, mis hõlmab terminiga „õppeasutus“ ka huvikoole, on kooskõlas infoühiskonna direktiiviga ja direktiiviga nr 2006/115/EÜ. Tulenevalt HuviKS §-st 5 laieneb kõnealune erand vaid registreeritud huvikoolidele. Lisaks laieneb see üksnes nendele huvikoolidele, milles õpetamine ja õppimine toimub vastavalt õppekavale. (p 15.1-16.3)

AutÕS § 22 eesmärk on võimaldada õpilastel hariduse omandamisel koguda mitmekülgseid kogemusi ning rakendada õpitud oskusi erinevate teoste esitamisel (27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 16). Neid eesmärke täidab HaS-i ja HuviKS kohaselt ka huvikoolides toimuv õppetöö.

Huvikoolide käsitamine õppeasutusena AutÕS § 22 tähenduses ei kahjusta ühelt poolt õiguste omajate ja teiselt poolt kaitstud objekti kasutajate õiguste ja huvide vahelist tasakaalu. Konkreetse kasutuse puhul tagab õiguste omaja ja kaitstud objekti kasutaja õiguste ja huvide vahel mõistliku tasakaalu ka nõue, et isegi seaduses otsesõnu nimetatud vaba kasutuse juhtudel ei tohi konkreetne kasutus olla vastuolus õiguste objekti tavapärase kasutamisega ega kahjustada põhjendamatult õiguste omaja seaduslikke huve (vt AutÕS § 17, § 75 lg 2; vt ka Euroopa Kohtu 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas nr C-476/17 Pelham jt, p 62). (p 16.3)

Huvikooli käsitamist õppeasutusena ei välista see, et huvikooli tegevus toimub mitmes asukohas. AutÕS §-s 22 kasutatud terminit „õppeasutus“ ei saa tõlgendada liiga kitsendavalt ning selle kohaldamisel on eelkõige oluline, kas kontsert või muu üritus toimub õppeasutuse tegevuse raames ja õppeasutuse valiku kohaselt (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 17).

Eraõigusliku juriidilise isiku peetav huvikool võib olla käsitatav õppeasutusena AutÕS § 22 tähenduses ka siis, kui vastaval juriidilisel isikul on ka teisi tegevusalasid lisaks huvikoolina tegutsemisele. Sel juhul saab see juriidiline isik tugineda AutÕS §-st 22 ja § 75 lg 1 p-st 6 tulenevale erandile vaid lähtudes teoste ja fonogrammide üldsusele suunamisest, mis toimub huvikooli tegevuse raames vastavalt huvikooli õppekavale. Selle hindamisel, kas huvikooli tegevusele kohaldub AutÕS §-s 22 sätestatud erand, on määrav selle tegevuse eesmärk (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 20). Seda, et vaba kasutuse erandite kohaldamisel tuleb lähtuda tegevusest endast, mitte nt asjaomase asutuse organisatsioonilisest struktuurist või rahastamisvahenditest, kinnitab ka infoühiskonna direktiivi põhjendus 42. Ka see, et huvihariduse omandamise eest küsitakse õppemaksu, et välista iseenesest AutÕS § 22 kohaldamist. Huvikooli puhul saab õpetavaks personaliks AutÕS § 22 tähenduses lugeda lisaks töölepingu alusel töötavatele isikutele ka muid isikuid, kes tegelevad huvikoolis huvihariduse pakkumisega. (p 18-20)

AutÕS § 75 lg 2 kohaselt on selles paragrahvis ettenähtud vaba kasutamine lubatud vaid tingimusel, et see ei ole vastuolus tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja seaduslikke huve. Selleks, et kontrollida, kas erandi kohaldamine tagab konkreetses olukorras sellise tasakaalu, tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi asjaolusid (vt nt Euroopa Kohtu 3. septembri 2014. a otsus kohtuasjas nr C-201/13 Deckmyn ja Vrijheidsfonds, p 28). Kasutusviisid, mis vastavad teose kommertseesmärkidel kasutamisele, kahjustavad põhjendamatult teose esitajate õigustatud huve, mida õigusega õiglasele tasule just kaitstakse (vt 15. märtsi 2012. a otsus kohtuasjas nr C-162/10 Phonographic Performance (Ireland), p 76). (p 21.1)

AutÕS §-s 17 sätestatud erandi kohaselt on lubatud teose kasutamine autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta ainult AutÕS §-des 18-25 otseselt ettenähtud juhtudel, tingimusel et see ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve, kusjuures täidetud peavad olema kõik sättes nimetatud tingimused (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p-d 15 ja 21). Sama kehtib ka AutÕS § 75 lg-s 2 sätestatud erandi kohta. (p 21.2)

AutÕS §-s 22 sätestatud erandi kohaldamiseks peavad esinema kõik AutÕS §-s 22 sätestatud tingimused (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 16). Olukorras, kus AutÕS §-le 22 tuginetakse § 75 lg 1 p 6 kaudu teose esitaja ja fonogrammitootja õiguste piiramiseks, tuleneb sättest kohustus näidata lisaks autori nimele ära ka vähemalt teose esitaja nimi (vrd Euroopa Kohtu 1. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C-145/10 Painer, p 149). Selle nõude täitmine on sättest tuleneva vaba kasutuse erandi kohaldamise kohustuslik eeldus, mille täitmist peab tõendama erandile tuginev isik. (p 21.3)

Kuna AutÕS § 75 lg-s 2 nimetatud tingimuste täitmine on § 75 lg 1 p-st 6 ja §-st 22 tuleneva vaba kasutuse erandi kohaldamise eelduseks, peab kohus erandi kohaldamiseks § 75 lg-s 2 nimetatud tingimuste täidetust hindama sõltumata sellest, kas pooled sellele sättele tuginevad. Kohus saab § 75 lg-s 2 nimetatud tingimuste täidetust hinnata poolte esitatud asjaolude põhjal, kusjuures erandi kohaldamist õigustavate asjaolude kohtule esitamise ja usutavaks muutmise kohustus on kostjal, kes taotleb erandi kohaldamist. (p 21.4)

Ei ole välistatud, et ka hiljem saadud või kogutud tõendite põhjal võib olla võimalik tuvastada asjaolusid, mis esinesid enne tõendi saamist või kogumist. Samuti ei välista tõendi asjakohasust ja lubatavust iseenesest see, et tõend on selle esitaja enda koostatud ja põhineb tema tehtud vaatlusel. Tõendamaks, et huvikool kasutab treeningutes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogramme, saab kasutada kõiki liiki tõendeid, sh tunnistajate ütlusi. (p 12.5)

AutÕS § 22 kohaldamiseks peavad esinema kõik selles sätestatud tingimused. AutÕS § 22 eesmärk on võimaldada õpilastel hariduse omandamisel koguda mitmekülgseid kogemusi ning rakendada õpitud oskusi erinevate teoste esitamisel. (p 16)

AutÕS § 22 kohaldamist ei välista asjaolu, et teoseid ei esitata konkreetse õppeasutuse hoones. Eelkõige on oluline, kas kontsert või muu üritus on konkreetses kohas korraldatud kooli tegevuse raames ja kooli valiku kohaselt. Õigustatud ei ole nõuda AutÕS § 22 alusel kontserdi korraldamist vaid kooli territooriumil, kui avalik-õiguslik regulatsioon võimaldab õpet korraldada ka väljaspool kooli ruume. Põhjuseid kooliürituse mujal korraldamiseks võib olla mitmeid (nt kooli liiga väikesed ruumid, remont vms), mis erandi kohaldamise põhjendatust ei mõjuta. (p 17)

Vahetu õppeprotsess hõlmab ka õppekava toetavaid tegevusi ja üritusi, nagu aktused ja koolikontserdid. Aktustel ja kontsertidel ülesastumine on õppetöös omandatud teadmiste ja oskuste väljundiks. Vahetu õppeprotsessiga AutÕS § 22 mõttes on tegemist sõltumata sellest, kas õpitud teoseid esitatakse nt muusikatunnis või õppetöövälisel ajal kooli korraldatud kontserdil. (p 18)

Teoste esitajateks ei saa pidada asutuse õpetavat personali ja õpilasi, kui nende hulka mittekuuluvad isikud olid esile toodud ürituse reklaamimisel, st kolmandate isikute kasutamise eesmärk ei olnud üksnes hariduse andmine ja õppetöös omandatu rakendamine, vaid nende abil sooviti suurendada kuulajate ja vaatajate arvu. Ei ole välistatud, et erand kohaldub ka siis, kui lisaks õpilastele ja õpetajatele mõni vilistlane aktusel üles astub või koos õpilastega laulab. Enamik esinejatest peavad olema siiski AutÕS §‑s 22 nimetatud õpilased või õpetav personal. (p 19)

AutÕS § 22 kohaldamisel on määrav, kui lai võiks õppeasutuse tegevust arvestades kuulajas- või vaatajaskond olla ning kas ja millist tasu kool selle eest nõuab, st milline oli kontserti korraldades kooli tegevuse eesmärk. (p 20)

Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete, täpsemalt VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. Kui koguteoses on rikutud isiku õigusi vaid üksikute lausetega, ei ole seega üldjuhul alust nõuda kogu teosega saadud tulu, välja arvatud juhul, kui kannatanu tõendab, et teost on müüdud just nende lausete tõttu. (p 18)

Kuivõrd IKS-i eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (IKS § 1 lg 1), siis eelduslikult tuleb ka juhul, kui isikuandmete avalikustamisel on rikutud IKS-i nõudeid, hüvitada isikule andmete avaldamisega põhjustatud mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks piisab ka sellest, et õigusvastane oleks mõne hageja viidatud lause või nime avalikustamine. Küll aga sõltub konkreetsel juhul tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud. Näiteks kui kannatanule on omistatud tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud ning lisaks on need ka au teotavad, siis võib olla põhjendatud suurem mittevaralise kahju hüvitis, võrreldes olukorraga, kus avalikustatud on küll kannatanu nõusolekuta tema tsitaate, kuid sellega ei ole avalikustatud isiku kohta tundlikke eraelulisi fakte. (p 17.5)

Autoriõigusliku kaitse saamiseks peab intervjuu kui intellektuaalse tegevuse tulem vastama AutÕS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustele. Ühe võimaliku teose liigina on AutÕS § 4 lg 3 p-s 4 nimetatud suulised teosed, nagu kõned, loengud, ettekanded, jutlused jt, mis koosnevad sõnadest ja on väljendatud suuliselt. AutÕS § 4 lg 6 järgi eeldatakse teose kaitstust autoriõigusega, välja arvatud juhul, kui AutÕS-ist või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal. Kui teose reprodutseerimiseks autori luba ei ole ning puuduvad alused teose kasutamiseks autori nõusolekuta, siis kasutatakse teost õigusvastaselt. AutÕS § 81⁷ lg 1 järgi võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 1043 (p 1) kohaselt ja teose õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist VÕS §-de 1037 ja 1039 (p 3) järgi. (p 20)

Välistatud ei ole üksnes tuvastushagi esitamine, milles hageja palub tuvastada väärtushinnangu või faktiväite õigusvastasuse, kui ta leiab, et tuvastushagiga on võimalik taastada tema au ja hea nime (TsMS § 368 lg 1). Kolleegiumi arvates ei saaks kohus muude eelduste täidetuse korral keelduda sellise tuvastushagi menetlemisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. (p 19.2)

Kui isikule omistatakse lauseid, mida ta ei ole öelnud, siis võivad au teotavad olla mh isikule omistatud tsitaatide väljenduslaad või ka tsitaatides sisalduvad teisi isikuid halvustavad hinnangud. (p 30)

Kui isik heidab teisele isikule ette seda, et teine isik on oma raamatus omistanud isikule tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud, heidetakse ette ebaõigete faktiväidete avaldamist, mitte ebakohaseid väärtushinnanguid. Ebaõigete tsitaatide avaldamise õigusvastasust tuleb kontrollida VÕS § 1047 järgi. (p 28)

Tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, ei ole iseenesest õigusvastane VÕS § 1047 lg 2 järgi. Au või mainet kahjustav võib siiski olla tõele vastavate lausete avaldamise kontekst. (p 31)

Eraelu sfääri kuuluvad muu hulgas isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale ja pildile. Isikul on üldjuhul õigus määrata, kas ja millist informatsiooni ta oma eraelu kohta (mh reisimine, sõpruskond jms) avalikustab. (p 34)

Kui intervjuu kasutamise keelamisega kaitseb kannatanu ka muid huve, ei tähenda see iseenesest, et isiklike õiguste rikkumine ja selle õigusvastasus oleksid välistatud. (p 35)

Isikuandmeteks IKS-i tähenduses võivad olla ka eraelulised seigad isiku vaba aja sisustamise või suhete kohta kolmandate isikutega. (p 22)

Kui IKS-i nõudeid on rikutud, ei saa andmete avalikustamise õigusvastasuse puudumise põhjendamisel tugineda VÕS §‑le 1046. Kui on tuvastatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormi rikkumine, võib kostja tegevuse õigusvastasuse välistada vaid VÕS § 1045 lg 3 alusel asjaolu, et rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. IKS-i nõuded isikuandmete avalikustamiseks kehtivad olenemata sellest, millisel põhjusel ei soovi isik oma andmete avalikustamist. (p 24)

Isikuandmeid sisaldavate tsitaatide kasutamiseks nõusoleku andmist reguleerivad IKS § 10 lg 1 ja § 11 lg 3 on erinormid VÕS § 1045 lg 2 p 2 suhtes. (p 26)

Kui isik heidab teisele isikule ette seda, et teine isik on oma raamatus omistanud isikule tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud, heidetakse ette ebaõigete faktiväidete avaldamist, mitte ebakohaseid väärtushinnanguid. Ebaõigete tsitaatide avaldamise õigusvastasust tuleb kontrollida VÕS § 1047 järgi. (p 28)

Tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, ei ole iseenesest õigusvastane VÕS § 1047 lg 2 järgi. Au või mainet kahjustav võib siiski olla tõele vastavate lausete avaldamise kontekst. (p 31)

Kui intervjuu kasutamise keelamisega kaitseb kannatanu ka muid huve, ei tähenda see iseenesest, et isiklike õiguste rikkumine ja selle õigusvastasus oleksid välistatud. (p 35)

Kannatanu nõusolek õiguste rikkumiseks (õigustesse sekkumiseks) ja sellega kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses ei ole tehing, vaid deliktiõiguslikku tähtsust omav tahteavaldus, mille võib anda ka suuliselt. Nõusolekust VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses saab rääkida juhul, kui õiguste rikkumisega kahju tekitamine on nõusoleku andmise ajal kannatanu jaoks kindel. Kannatanu nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu peab tõendama kostja. VÕS § 1045 lg 2 p 2 ei ole kohaldatav nende andmete avalikustamisel, mis on isikuandmed IKS § 4 lg 1 mõttes ja mille avalikustamiseks on vajalik nõusolek IKS § 11 lg 1 ning IKS § 12 lg 1 järgi. Küll aga võib VÕS § 1045 lg 2 p 2 kohane nõusolek välistada nende andmete avalikustamise õigusvastasuse, mis ei ole käsitatavad isikuandmetena IKS-i tähenduses. (p 40)

Kui kahju õigusvastaseks tekitamiseks on antud nõusolek VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, siis tuleb kahju tekitamise õigusvastasuse välistamiseks esmalt nõusolekut tõlgendada ja välja selgitada, millistel tingimustel oli nõusolek antud. Kannatanu nõusoleku tõlgendamisel on analoogia korras kohaldatav TsÜS § 75 lg 1. (p 41)

Kui kannatanu on andnud nõusoleku VÕS § 1045 lg 2 p 2 alusel, ei saa ta seda erinevalt IKS § 12 lg-s 7 sätestatust igal ajal tagasi võtta. Kas, millal ja millistel tingimustel saab kannatanu nõusoleku tagasi võtta, sõltub ennekõike poolte ja eelkõige kannatanu tahtest nõusoleku andmise ajal. (p 42)

Teose autoriks saab olla füüsiline isik. Juriidilisele isikule saavad osal juhtudel kuuluda autoriõigused. AutÕS § 29 lg 1 eesmärgiks on seostada teose autor (füüsiline isik) ja tema looming. Selles sättes nimetatud eeldus ei kohaldu juriidilise isiku puhul. Juriidiline isik saab olla autoriõiguse omaja kas autoriõiguse seaduse sätete alusel (nt on tegemist töökohustuste täitmise korras loodud teosega) või on autor(id) lepingu alusel oma õigused isikule loovutanud.

Kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-10, p 14; Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 10).

Tulenevalt AutÕS §-st 817 kuulub nõudeõigus teose õigusvastase kasutamise korral autorile või autoriõiguse omajale.

AutÕS § 29 lg 1 järgi eeldatakse isiku autorsust, kes avaldab teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all, kuni pole tõendatud vastupidist. Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal.

Poolte töövõtulepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda nii võlaõigusseaduses kui ka autoriõiguse seaduses sätestatust.

Autoriõigus teosele, mille on loonud kaks või enam isikut oma ühise loomingulise tegevusega, kuulub AutÕS § 30 lg 1 järgi teose autoritele ühiselt. Kooskõlas AutÕS § 30 lg-ga 6 ei ole autorite konsulteerimine, administratiivse juhtimise funktsioonide täitmine, teose redigeerimine, graafikute, skeemide jms joonestamine ja muu tehnilise abi osutamine autoritele ühise autorsuse tekkimise aluseks.

AutÕS § 31 lg-te 1 ja 2 kohaselt on võimalik lepinguga ette näha, et kollektiivse teose autoriks ei ole isik, kelle initsiatiivil või juhtimisel selline teos luuakse.

Teose loomiseks sõlmitud töövõtulepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda nii võlaõigusseaduse kui ka autoriõiguse seaduse sätetest.

Teose levitamine tähendab AutÕS § 13 lg 1 p 2 teise lause järgi teose või selle koopia omandiõiguse üleandmist või üldsusele kasutada andmist mis tahes viisil, sealhulgas rentimist ja laenutamist. Sellist tegevust tuleb lugeda teose levitamiseks ka juhul, kui tegemist on isikuga, kes pole teose autor. Teose levitamine hõlmab igasugust faktilist tegevust, mis on põhjuslikus seoses teose avalikuks saamisega üha laiemale isikute ringile. Ka filmi festivalidele saatmist kui tehnilist toimingut saab pidada filmi levitamiseks, mida võiks keelata VÕS § 1055 lg 1 alusel.

Nõude esitamisel VÕS § 1055 lg 1 alusel autoriõigusega kaitstud teose levitamise keelamiseks ei oma tähtsust AutÕS § 33 lg 2. Kui teose levitamisega rikutakse teise isiku õigusi ja see on õigusvastane, võib kannatanu nõuda teose levitamise lõpetamist või levitamisega ähvardamisest hoidumist igalt isikult, kes teost levitab või levitamisega ähvardab. Hagi rahuldamine ei eelda, et kostjad oleksid õigustatud filmi levitamise üle otsustama, sest teose levitamise mõiste hõlmab ka faktilist tegevust.

Nõude esitamisel VÕS § 1055 lg 1 alusel autoriõigusega kaitstud teose levitamise keelamiseks ei oma tähtsust AutÕS § 33 lg 2. Kui teose levitamisega rikutakse teise isiku õigusi ja see on õigusvastane, võib kannatanu nõuda teose levitamise lõpetamist või levitamisega ähvardamisest hoidumist igalt isikult, kes teost levitab või levitamisega ähvardab. Hagi rahuldamine ei eelda, et kostjad oleksid õigustatud filmi levitamise üle otsustama, sest teose levitamise mõiste hõlmab ka faktilist tegevust.

Kahju õigusvastase tekitamisega ähvardamisest hoidumise nõude korral ei ole vaja tuvastada, et kostjad on õigusvastase teo toime pannud. Piisab sellest, et nende tegevus on loonud õigusvastase teo toimepanemise ohu. Hageja nõude rahuldamise ühe eeldusena peab olema tuvastatud, et kostjad on filmi levitanud ja pannud sellega toime õigusvastase teo ning et selline tegevus võib korduda.

VÕS § 1055 lg-s 2 sätestatakse, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju tekitava käitumise lõpetamist ei ole õigust nõuda, kui sellist käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu ning et sellisel juhul võib kannatanu esitada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude. VÕS § 1055 lg-s 2 nimetatud kahju hüvitamist võib kannatanu nõuda VÕS § 1055 lg 1 kohaldamiseks esitatud hagiga kas samas või teises menetluses.

Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse kindlakstegemine tähendab väärtusotsustust VÕS § 1046 lg-te 1 ja 2 järgi. Juhul kui isikliku õiguse rikkumine sisaldab ebaõigete väidete avaldamist, tuleb õigusvastasuse kindlakstegemiseks lisaks kohaldada VÕS § 1047 lg-d 1-3. Nende sätete mõtte kohaselt lasub isiklike õiguste rikkumise õiguspärasuse põhjendamine ja tõendamine õiguste rikkujal. VÕS § 1046 lg 1 järgi tuleb isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 järgi tuleb isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse kindlakstegemisel arvestada muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve ning lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Seaduses ei ole otsesõnu sätestatud surnud isiku isiklike õiguste kaitsmise võimalust VÕS § 1055 lg 1 alusel. Samas ei ole see erandlikel asjaoludel välistatud, arvestades põhiseaduse §-s 17 sätestatud keeldu teotada isiku au ja head nime.

AutÕS § 49 lg-s 1 sätestatud vormi järgimata jätmine ei too kaasa autorilepingu tühisust (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06, p 16).

EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte aga kui AutÕS § 27 lg 12 alusel tasu kogujal. (p 10)

Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et mõistet "õiglane hüvitis" ei ole määratletud viitega riigisisesele õigusele, mistõttu tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada kogu selle territooriumil ühetaoliselt (vt nt otsus asjas nr C-470/14). (p 14)

Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)

EL-i õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam kui EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon. Mõlemas olukorras tuleb juhinduda RVastS §‑st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12). (p 13)

Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. (p 18)

Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)

Autori otsustada on, kellele ja millistel tingimustel ta oma teost kättesaadavaks teha lubab. See hõlmab ka teoste kättesaadavaks tegemist tarbijatele teleprogrammides satelliidi vahendusel. (p 22) Kui teleprogrammi edastatakse satelliidi vahendusel televisiooniteenuse osutaja poolt (st tema kontrolli all ja vastutusel), on teleprogrammi (ühtseks) edastajaks televisiooniteenuse osutaja, kellel tuleb signaalide katkematusse sideahelasse sisestamise riigis saavutada autoritega kokkulepe teoste edastamise kohta. Sellisel juhul on satelliidi kaudu edastamise teenust võimaldav ettevõtja vaid tehnilise teenuse osutaja ega edasta ise programme autoriõiguse seaduse tähenduses. Seetõttu ei vaja ta oma tegevuseks ka autorite nõusolekut ega pea neile maksma ka tasu. (p 23) AutÕS § 102 ja § 13 lg 1 p 9 tuleb tõlgendada koostoimes selliselt, et kuigi primaarselt on televisiooniprogrammide edastajaks televisiooniteenuse osutaja, on autorite nõusolek vajalik ka satelliiditeenuse osutajale, kui ta teeb oma teenusega teleprogrammi kättesaadavaks laiemale üldsusele kui see, mida pidasid silmas autorid ja televisiooniteenuse osutaja, kui nad sõlmisid kokkuleppe teoste edastamise kohta. ( p 26) AutÕS §-s 103 viidatud kaabel- või mikrolainesüsteem ei hõlma tavapärast televisioonisignaali kättesaadavaks tegemist satelliitside vahendusel. Viidatud sätet tuleb (vaatamata tõenäoliselt ebaõnnestunud tõlkest tingitud mitmetimõistetavusele) mõista sarnaselt selle aluseks oleva direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg-ga 3, milles peetakse õhu, sh satelliidi kaudu edastamise all silmas programmide esmaedastamist, mitte taasedastamist. (p 28)

Kuigi hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist või vähendamist ei peeta hagi muutmiseks, ei tähenda see, et kohus ei peaks nõude muutmise vastuvõtmise (menetlusse võtmise) kohta juba enne kohtuotsuse tegemist selget seisukohta võtma. Nõude suurendamisel peab kohus vähemalt hindama riigilõivu tasumist. Kohtu selge seisukohavõtt on vajalik ka selleks, et kostjale oleks selge, milline on menetluses olev nõue. (p 15)

Teoste kasutamise loa andmise tingimuste (st eelkõige autoritasu või hüvitise suuruse) määramisel ei pea lähtuma ainuüksi tasudest, mida maksavad Eestis autoritele sarnastel asjaoludel võrreldavate teenuste osutajad, kelle majandustegevuses on teoste kasutamine vältimatu (nt kaabelleviteenuse osutajad). Ainuüksi see, et autorite kollektiivse esindamise organisatsioon on kellegagi loa andmiseks lepingu sõlminud, ei tähenda, et ka kõik teised sarnase tegevusega isikud peavad nõustuma lepingu sõlmimisega samasugustel tingimustel. Autoritasude määramisel võib autoreid esindavat organisatsiooni võrrelda olulist vahendit omava isikuga konkurentsiseaduse (KonkS) § 15 mõttes, kui tema nõusolekuta ei ole võimalik mingit teenust osutada. KonkS § 18 lg 1 p-st 1 lähtudes tuleb olulist vahendit omaval ettevõtjal tagada mittediskrimineeriv kohtlemine. Tulenevalt Eesti turu väiksusest ja tasu määramise metoodika välise kontrollimehhanismi puudumisest võib õiglase ja mittediskrimineeriva tasu määramiseks vajadusel võrrelda ka teistes riikides sarnastel tingimustel makstavaid autoritasu määrasid. Neid saab arvestada ka saamata jäänud autoritasu eest hüvitise määramisel. Kohus saab asendada ka majandustegevuses teoste kasutamiseks hädavajaliku kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse ja määrata selle tingimused (mh tasu), kui selle andmisest ebamõistliku keeldumisega paneks autoreid esindav organisatsioon toime delikti või kui nõusoleku andmisest keeldumine oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 31). (p 34) Autoritel ei ole õigus saada mitmekordselt tasu teose samale auditooriumile edastamise eest nii televisiooniteenuse osutajalt kui ka satelliiditeenuse pakkujalt. Selleks tuleb tuvastada uue üldsuse loomine satelliiditelevisiooniteenuse osutamisega. ( 26)

Vt p 35.