Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (lühend - PSJKS)

Hääletamistulemuste kindalakstegemine seisneb jaoskonnakomisjonis hääletamiskastides olnud sedelite arvu, sealhulgas kehtetute sedelite arvu, ning kandidaatidele ja erakondadele antud häälte arvu kindlakstegemises ning tulemuste vormikohasesse protokolli kandmises. Maakonna valimiskomisjon kontrollib hääletamistulemust hääletamissedelite ülelugemise teel. Kumbki pole võimalik hääletamiskasti avamata ja kastis olevate sedelite arvu kindlaks määramata. (p 7)

Asjaolu, et jaoskonnakomisjon tegi hääletamistulemused kindlaks samas hoones asuvas teises ruumis mitte hääletamisruumis ei kujuta endast Riigikogu valimise seaduse rikkumist. Seadus ei nõua hääletamistulemuste kindlakstegemist hääletamise ruumis. (p 8)

Hääletamistulemuste protokollil peab olema üksnes jaoskonnakomisjoni esimehe allkiri, komisjoni liikmete allkiri ei ole nõutav. (p 12)

LS § 74²⁰ lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74²⁰ kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V² "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2¹. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.

Liikluseeskiri on kehtestatud LS § 3 lg 2 alusel, mille kohaselt liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga. Tegemist on üldise pädevusnormiga, mis ei ole samas piisav materiaalõiguslik alus, võimaldamaks Vabariigi Valitsusel ilma seaduses sisalduva täiendava volitusnormita panna liikluseeskirjaga mootorsõiduki juhile liiklusseadusest erinevaid kohustusi dokumentide kaasaskandmise osas.

LS § 74²⁰ lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74²⁰ kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V² "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2¹. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.

KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Selle sätte kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud süüteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem, näiteks seaduse muutmise tõttu (vt nt RKKKo nr 3-1-1-112-09, p 7).

Kohtuotsuste kogumi korral tekib kohtul uue kuriteo eest karistuse mõistmisel kohustus lahendada liitkaristuse mõistmisega seonduv vastavalt KarS § 65 lg-le 2. Jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistust pole võimalik korrigeerida järgnevate kriminaalasjade menetlemise käigus. Kui sellist kohtuotsust ei vaidlustatud ega muudetud, tuli olukorras, kus süüdistatav pani toime uue kuriteo, asja arutaval kohtul järgida KarS § 65 lg-s 2 sätestatut ja liita varasema otsuse alusel mõistetud karistus hilisema kuriteo eest mõistetud karistusega. Seadusest tulenev võimalus liitkaristuse mõistmata jätmiseks kohtul sellisel juhul puudub. Seetõttu ei aktualiseerunud selle asja raames ka küsimust alates 1. juulist 2009 jõustunud KarS § 424 redaktsiooni tagasiulatuva kohaldamise võimalusest ja süüdistatava vabastamisest negatiivsetest õigusjärelmitest, mis tulenevad tema süüditunnistamisest KarS § 424 järgi.

KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kui süüdistatav paneb kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd, puudub kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt KarS §-le 74.

KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kui süüdistatav paneb kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd, puudub kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt KarS §-le 74.

Põhiseaduse § 15 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 kohaselt võib Riigikohus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning selliselt esitatud taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata (vt nt RKPSJVKm nr 3-4-1-27-09, p 14). Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 25).

Ringkonnakohus rikub kriminaalmenetlusõigust, juhindudes küll otsuse tegemisel KrMS § 337 lg 1 p-st 4, kuid mõistes süüdistatavalt siiski välja apellatsioonimenetluses kantud riigi õigusabi tasu ja kulud, kui vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eelnev kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Väärteomenetluse seadustiku §-s 29 loetletakse asjaolud, mille esinemisel on väärteomenetlus välistatud ja juba alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada. Selles õigusnormis ei nähta väärteomenetlust välistava asjaoluna ette menetlemist ebaseadusliku menetleja poolt. Sellises olukorras saab tugineda VTMS § 29 lg 1 p-le 1, mille kohaselt tuleb alustatud väärteomenetlus lõpetada, kui isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Tõendamiseseme asjaolusid saab väärteomenetluses tuvastatuks lugeda üksnes kohtuväline menetleja. Väärteomenetluse seadustiku §-s 9 nimetatakse kohtuvälise menetlejana 1) täidesaatva riigivõimu volitustega asutust; 2) valla- ja linnavalitsust; 3) eraõiguslikku juriidilist isikut halduslepingu alusel. Kuna üldkogu tunnistas ÜTS § 5411 lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseaduse §-dega 3, 10, 13 ja 14 vastuolus olevaks, siis puudus eraõiguslikul juriidilisel isikul pädevus isiku käitumises väärteo tunnuseid tuvastada.

Nii kriminaalmenetlus kui ka väärteomenetlus kujutavad endast riigivõimu ühe alaliigi - karistusvõimu - teostamist ja et tulenevalt PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleb riigivõimu, sealhulgas karistusvõimu, teostada üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna riigivõimu teostamine üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel on ka üks õigusriigi põhimõtte väljendusi, siis tuleb PS § 3 lõiget 1 lugeda koos §-s 10 väljendatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega. Seadusereservatsiooni nõue ei välista absoluutselt riigivõimu teatud volituste delegeerimist. Kuid põhiseadus ei võimalda delegeerida kõiki riigivõimu volitusi, samuti peab delegeerimise viis olema kooskõlas põhiseadusega. Juba ainuüksi lepingu nimetusest tulenevalt on halduslepinguga põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Karistusvõimu ning sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses - koos võimaliku kohtumenetlusega - ei saa aga käsitada (tavalise) haldusülesannete täitmisena. Seetõttu ei saa VTMS § 9 p-s 3 ja § 10 lg-s 5 ning ÜTS § 54¹¹ lg-s 3 sätestatut osas, mis võimaldab halduslepingu alusel delegeerida riigi karistusvõimu eraõiguslikule juriidilisele isikule, lugeda seadusereservatsiooni nõudega täielikus kooskõlas olevaks.

Neid ülesandeid, mida on põhiseaduse mõtte kohaselt kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu moodustavad riigivõimu tuumikfunktsiooni, ei saa riigivõim delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule. Riigi tuumikfunktsiooni hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka karistusvõim ning sealhulgas ka süütegude menetlemine. Süüteomenetluse puhul on tegemist riikliku tegevuse valdkonnaga, milles võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Isiku võimalus end kaitsta ja turvaliselt tunda süüteomenetluste kontekstis tähendab nii avaliku võimu poolt süüteomenetluse reeglite kehtestamist kui ka seda, et avalik võim vastutab süütegude menetlejate koolitamise ja kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli nende tegevuse üle, sealhulgas ka selle üle, et iga konkreetse väärteomenetluse raames ei riivataks ülemääraselt põhiõigusi. Süüteomenetluste puhul riigivõimu poolt vahetult kõnealust vastutust kandmata ja menetleja üle kontrollifunktsiooni teostamata ei ole riigis tagatud põhiõigust menetlusele ja korraldusele.

Kodakondsuseta isiku ja Euroopa Liidu kodaniku erinev kohtlemine kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei ole kodakondsuseta isiku diskrimineerimine. (p 19)

PS § 30 lõikes 1 sätestatakse järgmist: "Ametikohad riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes täidetakse seaduse alusel ja korras Eesti kodanikega. Kooskõlas seadusega võib neid ametikohti erandkorras täita ka välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikutega." Ametikoht selle sätte mõttes seostub avaliku võimu teostamisega. Ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikme kohta saab käsitada ametikohana PS § 30 lõike 1 mõttes. Kohaliku omavalitsuse volikogu teostab avalikku võimu ja tema pädevuses on muu hulgas vastu võtta üldakte, millega teatud tingimustel võib piirata põhiõigusi ja vabadusi. Avaliku võimu teostamine kohaliku omavalitsuse poolt ei piirdu üksnes kohalike ülesannete lahendamisega. PS § 154 lõikest 2 tulenevalt võib kohalikule omavalitsusel panna ka riiklikke kohustusi. Kolleegium on seisukohal, et demokraatia põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei saa kandideerida kodakondsuseta isikud. (p 18)

Eestile siduvatest rahvusvahelistest kohustustest ei tulene kohustust tagada kodakondsuseta isikutele kandideerimisõigus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. (p 21)

Avaliku võimu teostamine kohaliku omavalitsuse poolt ei piirdu üksnes kohalike ülesannete lahendamisega. PS § 154 lõikest 2 tulenevalt võib kohalikule omavalitsusel panna ka riiklikke kohustusi. (p 18)

Kohalike omavalitsuste esinduskogude valimist reguleerib PS § 156. PS § 156 lõike 1 esimese lause kohaselt on kohaliku omavalitsuse esinduskogu volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. PS § 156 lõike 1 kolmas ja neljas lause ütlevad, et valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine on salajane. PS § 156 lõike 2 kohaselt on kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad. (p 16) PS § 156 lõige 2 ei reguleeri kandideerimisõigust kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, vaid üksnes hääletamisõigust. Kandideerimisõiguse on Riigikohus oma varasemas praktikas tuletanud PS § 156 lõikest 1: "Üldiste valimiste põhimõte tähendab eelkõige seda, et valimistel ei kohaldataks ei aktiivse ega passiivse valimisõiguse piiramiseks õigustamatuid tsensusi". Ometi ei tähenda see, et seadusandja ei ole selle õigusinstituudi kujundamisel seotud põhiseaduse ja Eestile kohustuslike välislepingutega. (p 17)

Põhiseadus lähtub põhimõttest, et avalikku võimu teostavad Eesti kodanikud. PS § 60 lõige 2 annab Riigikogu valimistel kandideerimisõiguse Eesti kodanikele. (p 18)

Erand, mis KOVVS § 5 lõikega 5 on tehtud Euroopa Liidu kodanikele, tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 22 lõike 1 esimesest lausest, milles sätestatakse järgmist: "Igal liidu kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, on selles liikmesriigis kohalikel valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle liikmesriigi kodanikel." Erandi tegemine, mis võimaldab Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikel teostada avalikku võimu Eesti kohaliku omavalitsuse volikogu liikmena, on Eestile kohustuslik tulenevalt põhiseaduse täiendamise seaduse §-st 2. (p 19)

PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu üldkogu järeldas 12. aprilli 2011. aasta otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 punktis 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse (vähemalt) rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlus-ökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). (p 51)

Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus tähendab PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse – kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule – kasutamist. Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 50)

Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti riigilõivu 4473 eurot 81 senti, hinnaga 57 520 eurot 48 senti kuni 63 911 eurot 64 senti riigilõivu 4793 eurot 37 senti ja hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti 8308 euro 51 sendi suuruse riigilõivu tasumise nõue ei ole vajalik. Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud. Üldiselt olid riigilõivuseaduse lisa 1 järgsed riigilõivud alates 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 põhimõtteliselt samas määras hoolimata vääringust, milles need olid riigilõivuseaduse lisas 1 esitatud, ja seega omavahel võrreldavad. Riigikohtu üldkogu on lisaks rõhutanud, et edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.2). (p 53)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei anna isikutele võimalust esitada kaebust teiste isikute või avaliku huvi kaitseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus seab üksikisiku kaebuse esitamise eeltingimuseks selle isiku subjektiivsete õiguste rikkumise (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. mai 2005. a määrust asjas nr 3-4-1-8-05). (p 7)

Menetlusosaliste õigus esitada kohtule oma seisukohti on õiglase kohtumenetluse lahutamatu osis. (p 5) Vabariigi Valimiskomisjonil on koguni kohustus esitada Riigikohtule oma selgitused. (p 6)

Menetlusosaliste õigus esitada kohtule oma seisukohti on õiglase kohtumenetluse lahutamatu osis. (p 5) Vabariigi Valimiskomisjonil on koguni kohustus esitada Riigikohtule oma selgitused. Ühe menetlusosalise kohtumenetluse käigus esitatud selgitused või arvamused ei ole käsitatavad toimingutena, mille peale saaks kaevata. (p 6)

Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. (p 12) Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)

Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)

Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. (p 21)

Kohtu poolt algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võib Riigikohus tunnistada põhiseadusevastaseks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas see säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 11) Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine võib eeldada ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusevastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. (p 12) Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. (p 12) Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)

Asjassepuutuv saab olla norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. Asjassepuutuvaks saab lugeda üksnes isiku suhtes kohaldatud normi, mis tegelikult reguleerib vaatlusalust suhet või olukorda (vt nt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-16-06 p-i 14).

Kuna asja lahendamisel otsustava tähtsusega õigusnormi leidmiseks peab kohus tuvastama asja lahendamiseks olulise tähtsusega asjaolud, siis eeldab sätte asjassepuutuvuse kontrollimine Riigikohtus erandjuhul ka selle hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on niisugused asjaolud tuvastanud. Kui Riigikohtul ei oleks sellist õigust, siis võiks kujuneda olukord, kus Riigikohus hindab kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu 20.03.2006 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-33-05 p-i 18).

Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid (vt Riigikohtu 25.11.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-9-03 p-i 12)(p 19).

Esitades kaebuse PSJKS § 18 alusel, peab kaebaja ära näitama, kuidas rikutakse tema õigusi. Riigikohtu pädevusse ei kuulu selliste kaebuste läbivaatamine, mis esitatakse näiliselt PSJKS § 16 alusel, kuid tegelikult teiste isikute või avaliku huvi kaitseks. (p 17)

Valimiskaebust on õigustatud esitama isik, kelle subjektiivseid õigusi on rikutud. (p 8)

Volikogu üks liige ei saa vaidlustada volikogu teise liikme kuulumist volikogusse, kuna valimiskomisjoni toiming, millega jäetakse teise liikme asemel asendusliige määramata, pole suunatud vaidlustajale ega saa rikkuda tema õigusi. (p 10)

Põhiseaduse § 142 ja Õiguskantsleri seaduse §-de 17 ja 18 järgi peab menetlusele Riigikohtus eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see kooskõlla Põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6 ei sisalda iseseisvat alust taotluse esitamiseks, vaid täpsustab õiguskantslerile PS §-ga 142 antud õigust alustada Riigikohtus abstraktset normikontrolli. (p 26) PS § 142 lg-s 1 on sätestatud menetlusreegel, mille eesmärk on kaitsta õigustloova akti vastuvõtnud organi pädevust. PS § 142 lg 1 eesmärgiga on kooskõlas tõlgendus, mille järgi õiguskantsler peab enne Riigikohtule taotluse esitamist olema õigustloova akti sama sätet vaidlustanud Riigikogus. (p 29)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6 ei sisalda iseseisvat alust taotluse esitamiseks, vaid täpsustab õiguskantslerile PS §-ga 142 antud õigust alustada Riigikohtus abstraktset normikontrolli. (p 26)

Riigikohus on pädev sisuliselt läbi vaatama selliseid taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja taotluses peab olema väidetud PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt Riigikohtu 16.03.2010 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-8-10 punkti 44). (p 19) Omavalitsusüksuse volikogu saab taotleda õigusakti või selle sätte tunnistamist vastuolus olevaks üksnes põhiseaduse mõne sellise normiga, mis kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka. (p 20) Kui taotluses tuginetakse põhiseaduse normile, mis ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis, on taotlus lubamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. (vt Riigikohtu 16.03.2010 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-8-10 punkti 45). (p 21)

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise ühetaolisuse põhimõte ei ole vaadeldav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, kuna sellest tulenevad õigused kohaliku kogukonna liikmetele. See põhimõte kaitseb isikute subjektiivseid valimisõigusi –aktiivset ja passiivset valimisõigust. Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogul ei ole õigust esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust isikute subjektiivsete õiguste kaitseks (vt Riigikohtu 09.06.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-09, punkti 36 ja selles viidatud kohtupraktika). (p 24)

PSJKS § 7 ei anna kohaliku omavalitsuse üksuse volikogule õigust esitada taotlust tunnistada õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks. See säte võimaldab taotleda väljakuulutatud, kuid jõustumata seaduse või jõustumata Vabariigi Valitsuse või ministri määruse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist või jõustunud seaduse, Vabariigi Valitsuse või ministri määruse või selle säte kehtetuks tunnistamist. (p 26)

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise ühetaolisuse põhimõte ei ole vaadeldav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, kuna sellest tulenevad õigused kohaliku kogukonna liikmetele. See põhimõte kaitseb isikute subjektiivseid valimisõigusi –aktiivset ja passiivset valimisõigust. (p 24)

KOVVS § 22 järgi on jaoskonnakomisjoni ülesanne korraldada hääletamine ja teha kindlaks hääletamistulemused valimisjaoskonnas ning täita muid valimisseadusest tulenevaid ülesandeid. Seadus ei anna jaoskonnakomisjonile õigust valimispäeval "uksi sulgeda", kui komisjon leiab, et valimised toimuvad olukorras, kus valimisi ei saa pidada seaduslikeks. Jaoskonnakomisjonile sellise pädevuse omistamine võib tekitada kaose valimistel ning rikkuda valimistel osalejate õigusi. Ka ei ole jaoskonnakomisjonidest kõrgemalseisvatel valimiskomisjonidel käesolevas kaasuses kirjeldatud asjaoludel pädevust muuta valimispäeva. Vastavalt KOVVS §-le 2 on volikogu valimispäevaks valimisaasta oktoobrikuu kolmas pühapäev. (p 10)

Õigus tunnistada hääletamistulemused kehtetuks on Vabariigi Valimiskomisjonil ka järelevalvepädevuse teostamise korras KOVVS § 17 lg 2 p 4 alusel, kui ilmneb, et seaduserikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada. Sellist järelevalvepädevust on aga võimalik kasutada kuni volikogu liikmete registreerimiseni. Pärast volikogu liikmete registreerimist saab Vabariigi Valimiskomisjon KOVVS § 17 lg 7 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 41 lg 1 alusel üksnes esitada Riigikohtule protesti valla või linna valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks osas, millega registreeriti isik volikogu liikmeks, kui on ilmnenud, et see volikogu liige ei vasta KOVVS § 5 lg-tes 5 või 6 ettenähtud nõuetele. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega pole kaebemenetlust ja Vabariigi Valimiskomisjoni protestiõigust piisavalt reguleeritud. (p 13)

KOVVS § 64 lg 1 annab üksikisikule, kandidaadile, erakonnale ja valimisliidule võimaluse vaidlustada valimiste jaoskonnakomisjoni otsust või toimingut, sh tegevusetust, mis rikub tema õigusi. Vaidlustatav akt või toiming võib mõnel juhul rikkuda kaebuse esitaja õigusi sellest hoolimata, et akti andja või toimingu sooritaja seadust ei riku. Selline olukord võib tekkida, kui valimiste jaoskonnakomisjon on vastavalt KOVVS §-le 54 kindlaks teinud hääletamistulemused, kuid valimised on toimunud tingimustes, mis pole seadusega kooskõlas. Sellist võimalust kinnitavad ka KOVVS § 17 lg 2 p 4 ja § 67 lg 1, mis sätestavad Vabariigi Valimiskomisjoni õiguse tunnistada hääletamistulemused valimisjaoskonnas, valimisringkonnas, vallas või linnas kehtetuks ning korraldada kordushääletamine, kui seaduserikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada. (p 8)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe valimiskaebuste lahendamisel ette abstraktset normikontrolli. (p 14)

KOVVS §-ga 61 keelatud poliitilise välireklaami mõju hääletamistulemustele saab hinnata eeskätt hääletamistulemuste vaidlustamisel. (p 13)

PSJV § 37 kohaselt saab valimiskaebemenetluses Riigikohtus vaidlustada üksnes valimiskomisjoni otsuseid või toiminguid. Valimiskaebemenetlus ei ole mõeldud kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse aktide ning toimingute õiguspärasuses selgusele jõudmiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse akti või toimingu õiguspärasuses, ka juhul kui see on seotud valimiskomisjoni otsuse või toiminguga, tuleb selgusele jõuda eelkõige halduskohtumenetluse või ka maavanema järelevalvemenetluse raames (vt ka Riigikohtu 29.09.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-11-06 p-i 12; 27.12.2006 otsus asjas nr 3-4-1-15-06 p-i 13 ja 23.03.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-6-07 p-i 10). (p 13)

Isiku subjektiivset hääleõigust ei rikutud, kui ta sai rahvahääletusel hääletada, kuigi tal ei võimaldatud tõendada oma isikut Eesti Kodanike Komitee väljastatud isikutunnistusega. (p 8) Kui isik sai rahvahääletusel oma subjektiivset hääleõigust realiseerida, puudub Riigikohtul alus hinnata Vabariigi Valimiskomisjoni õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. (p 12)

Kui isik sai rahvahääletusel oma subjektiivset hääleõigust realiseerida, puudub Riigikohtul alus hinnata Vabariigi Valimiskomisjoni õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. (p 9) Vabariigi Valimiskomisjoni poolt isikule saadetud teatest tema kaebuse läbivaatamise aja ja koha kohta ei tulene kaebuse esitajale mingeid kohustusi. Valimiskaebuse lahendamisel on Riigikohtu pädevuses üksnes asjassepuutuvate õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse kontrollimine. Asjassepuutuv on õigustloova akti säte, mis on asja lahendamisel otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. (p 12)

Vabariigi Valimiskomisjoni poolt isikule saadetud teatest tema kaebuse läbivaatamise aja ja koha kohta ei tulene kaebuse esitajale mingeid kohustusi. (p 11)

Valimiskaebuse lahendamisel on Riigikohtu pädevuses üksnes asjassepuutuvate õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse kontrollimine. Asjassepuutuv on õigustloova akti säte, mis on asja lahendamisel otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. (p 12)

Isiku subjektiivset hääleõigust ei rikutud, kui ta sai rahvahääletusel hääletada, kuigi tal ei võimaldatud tõendada oma isikut Eesti Kodanike Komitee väljastatud isikutunnistusega. (p 8)

Aktiivset agitatsiooni valimispäeval kui väärtegu menetletakse väärteomenetluse korras, mitte põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. (p 13)

Jaoskonnakomisjoni toimingute vaidlustamisel saab Vabariigi Valimiskomisjon kaebuse läbi vaadata ainult neis küsimustes, mida märgiti juba maakonnakomisjonile esitatud kaebuses. Riigikohus vaatab kaebuse läbi vaid neis küsimustes, mis on vaidluse all olnud nii maakonna valimiskomisjonis kui ka Vabariigi Valimiskomisjonis. (p 8)

Kodus hääletamise taotlus ei pea olema kirjutatud käsitsi - see võib olla ka trükitud, kuid peab olema valija poolt allkirjastatud. (p 10) Valimiste jaoskonnakomisjon on pädev otsustama, kas taotluses märgitud põhjus kodus hääletamiseks on mõjuv. (p 11)

PSJKS § 46 lg 1 punktile 2 tuginedes jätab kolleegium kaebuse rahuldamata, kuna kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile ei esitatud tähtaegselt. KOVVS § 65 lg 2 kohaselt tuleb kaebus maakonna valimiskomisjoni otsuse peale Vabariigi Valimiskomisjonile esitada kolme päeva jooksul maakonna valimiskomisjoni otsuse tegemisest. (p 19)

Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis hageja suhtes kohaldamata 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 järgse riigilõivu määra. Kohus kohaldas teist riigilõivu ja kaalus selle tasumiseks menetlusabi andmist. Järelikult ei ole kohtuasja lahendamisel tähtis ega mõjuta menetlusosaliste õigusi TsMS §183 lõike 1 esimese lause põhiseadusele vastavus osas, milles see välistas menetlusabina Eesti eraõigusliku juriidilise isiku täieliku või osalise vabastamise riigilõivu tasumisest määras, mis kehtis 30. juunini 2012. Seetõttu ei ole TsMS § 183 lõike 1 esimene lause maakohtus põhiseaduse vastaseks tunnistatud osas praeguses asjas asjassepuutuv säte. (p 28)

Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning TsMS § 183 lõike 1 esimese lause kontrollimise taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 2009. aasta määrus asjas nr 3-4-1-27-09, punkt 14). (p 29)

Harju Maakohus tunnistas tsiviilasjas määruskaebust lahendades põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 319 558 euro 24 sendi kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti. (p 23)

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 18. oktoobri 2012. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-15-12, et RLS § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) oli põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 319 558 euro 24 sendi kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti. Seetõttu pole vaja korrata põhjendust asjassepuutuvate riigilõivuseaduse sätete vastuolu kohta põhiseadusega. (p 24)

Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning TsMS § 183 lõike 1 esimese lause kontrollimise taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 2009. aasta määrus asjas nr 3-4-1-27-09, punkt 14). (p 29)