Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Omandi üleandmisele suunatud nõuded on hagi tagamise korras tagatavad eelkõige eelmärkega. AÕS § 63 lg 3 teise lause kohaselt ei takista eelmärge kannete tegemist kinnistusraamatusse, erinevalt keelumärkest. Selliselt võimaldab eelmärge paindlikumalt kui keelumärge arvestada lisaks hageja huvidele ka kostja huvidega. Ka menetluslikult on hagejale eelmärke sissekandmine lihtsam, sest AÕS § 631 lg 2 teise lause kohaselt ei ole hagi tagamise määruse alusel eelmärke kinnistusraamatusse kandmiseks nõutav, et eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik tõendaks eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Muul juhul tuleks TsMS § 377 lg 1 esimese lause ja § 381 lg 2 kohaselt hagi tagamise alust (kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuks muutumise oht) kohtule põhistada. (p 9.1 ja 9.2)

Kohtul on õigus kanda taotletud keelumärke asemel kinnistusraamatusse omal algatusel eelmärge. Asja õige lahenduse huvides oleks siiski otstarbekas, kui kohus määraks enne märke tegemise otsustamist tähtaja, mille jooksul hageja peaks kohtule teatama, kas ta soovib eelmärke seadmist. (p 10)

Lisaks eelmärkele võib hageja jaoks olla otstarbekas taotleda kinnistusraamatusse AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse kandmist, et teha nähtavaks kohtus pooleliolev vaidlus, mis puudutab kinnistusraamatusse kantud kinnistut. Sissekantav märkus tagab seda, et kolmas isik ei saa pärast kohtumenetluse lõppemist tugineda TsMS § 460 lg 2 kohaselt sellele, et tema suhtes tsiviilasjas tehtav võimalik hagi rahuldav kohtulahend kolmanda isiku heausksuse tõttu ei kehtiks. Seega ei oleks hagejal märkuse sissekandmise korral eelduslikult vaja esitada uut hagi, kui kostja peaks kinnistu võõrandama, sest TsMS § 460 lg 1 kohaselt kehtiks praeguses asjas tehtav hagi rahuldav lahend ka kostja üld- või eriõigusjärglase suhtes. (p 11)

TsMS § 378 lg 1 p 10 saab lugeda seaduseks AÕS § 631 lg 7 tähenduses, mis võimaldab kinnistusraamatus AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse abil nähtavaks teha, et kohtus on pooleli kinnistusraamatusse kantud kinnistut puudutav kohtuvaidlus. Sellisel hagi tagamise abinõul on üldine seos TsMS § 378 lg 1 p-s 2 nimetatud abinõuga (keelumärke sissekandmine) ning ka AÕS § 63 lg 2 esimeses lauses ning lg 5 esimeses lauses nimetatud abinõudega (hagi tagamise korras võib kinnistusraamatusse kanda eelmärke ja vastuväite). (p 11)

Omandi üleandmisele suunatud nõuded on hagi tagamise korras tagatavad eelkõige eelmärkega. (p 9.1)

Kohtul on õigus kanda taotletud keelumärke asemel kinnistusraamatusse omal algatusel eelmärge. (p 10)

Lisaks eelmärkele võib menetlusosaline taotleda kinnistusraamatusse AÕS § 63 lg 1 p 4 kohase märkuse kandmist, et teha nähtavaks kohtus pooleliolev vaidlus, mis puudutab kinnistusraamatusse kantud kinnistut. Sissekantav märkus tagab seda, et kolmas isik ei saa pärast kohtumenetluse lõppemist tugineda TsMS § 460 lg 2 kohaselt sellele, et tema suhtes tsiviilasjas tehtav võimalik hagi rahuldav kohtulahend kolmanda isiku heausksuse tõttu ei kehtiks. (p 11)

Kostjal on õigus esitada tingimuslik vastuhagi, mida palutakse läbi vaadata üksnes juhul, kui hagi tuleks vastuhagi lahendamata rahuldada ning mis tuleks jätta hagi rahuldamata jätmisel sõltumata vastuhagist läbi vaatamata. Kui maakohus jätab hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata ning hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, ei pea kostja vastuhagi lahendamiseks esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi läbi vaatamata jätmise peale. Vastuhagi tuleb lahendada, kui ringkonnakohus peaks apellatsioonkaebuse muidu rahuldama. Maakohtu otsuse tühistamine toob vältimatult kaasa ka sellise vastuhagi läbivaatamata jätmise tühistamise. Samas ei anna see ka alust jätta vastuapellatsioonkaebust ega ka vastukassatsioonkaebust läbi vaatamata ega rahuldamata. (p-d 14.1 ja 14.2)

Olukorras, kus pankrotivõlgniku vara on koormatud pandiõigusega teise isiku kasuks, kuid kolmanda isiku kohustuste tagamiseks, on lubatav pandipidaja esitatud pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue. Nõude sisuks on õiguse tunnustamine osaleda pandiga koormatud vara võõrandamisest saadava tulemi jaotamisel tagatud kohustuste katteks. Sisuliselt tuleb tunnustada nii pandiõigust kui ka tagatavat nõuet, sest võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (AÕS § 279 lg 7). (p 17.3)

Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. (p 22.2)

Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. (p 22.2)

Kohustustehingu (nt müügileping) tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu. Ka pankrotiseaduse järgi lepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada, kas kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik või ka käsutusõiguslik tehing, millest tulenevalt erinevad tagasitäitmise sätted − esimesel juhul tekib võõrandamistehingute puhul võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, teisel juhul ka asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks. Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut). (p 23.2)

KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul. Hagi esitamine müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks on lubatav viis laiendamaks müügilepingu alusel vara üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikku tagajärge vara üleandnud isikule. (p 30)

Kommertspant võib KomPS §-de 5 ja 6 alusel varale püsima jääda sõltumata sellest, et omandiõigus läheb üle isikule, kellele vara üle anti. (p 26)

Kommertspandiõiguse laienemist pantijale üleantud varale ei välista asjaolu, et sama vara koormasid juba teiste isikute kasuks seatud kommertspandid. Küll aga on kommertspant sellisel juhul teiste isikute kommertspantidest järjekohas tagapool. (p 27)

KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul. (p 30)

TsMS § 414 lg 3 mõttes on istungi edasilükkamisena käsitatavad nii hagejast tingituna istungiaja tühistamine kui ka selle muutmine. (p 32)

Määrus hagi läbi vaatamata jätmise kohta võib sisalduda ka kohtuotsuse resolutsioonis ega pea tingimata olema eraldi määrusena vormistatud. (p 14.3)

Kui ringkonnakohus otsustab TsMS § 646 asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, siis see tähendab, et ringkonnakohtul ei ole kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega arutada asja kohtuistungil, samuti ei ole kohustust analüüsida ka apellatsioonkaebuse põhjendusi. TsMS § 646 alusel asja lahendamisel on ringkonnakohus seotud eelkõige sellega, kas maakohtu otsuse peale on kaebus esitatud. Ilma apellatsioonkaebuseta ei saa maakohtu otsust tühistada.

Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega nin g TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. Nimetatud sätte kohaldamise argumendiks ei saa olla see, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14). (p 12)

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis peab kajastuma, millises osas on ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistanud, arvestades apellatsioonkaebuse piire. Et kohtuotsuse resolutsioon oleks üheselt arusaadav, tuleks ringkonnakohtul täpselt nimetada, milline osa maakohtu otsusest on TsMS § 456 lg 2 p 1 kohaselt jõustunud. (p 11)

VÕS § 307 lg-st 1 tuleneb, et üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust tuleb hinnata asjade kinnipidamise (üürileandja valdusse võtmise) aja seisuga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 16). Vaidlusaluste kaupade omanikul on õigus nõuda AÕS § 80 kohaselt kaupade väljaandmist, kusjuures üürileandja võib AÕS § 83 lg 1 kohaselt keelduda kaupade väljaandmisest ulatuses, milles tal on VÕS § 307 lg-st 1 tulenev pandiõigus (vt samas, p 18). Lisaks tuleneb seadusest, et pandiõiguse alusetult teostamise korral on üürnikul esmajoones õigus nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel, ent kui üürileandja sellest keeldub ning üürnik kaotab viivituse tõttu asjade tagastamise vastu huvi, võib ta nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel (vt samas, p 21). (p 14)

VÕS § 279 lg 1 annab üürileandjale mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks alates hetkest, kui üürileandja puudusest teada sai või pidi teada saama. Tulenevalt VÕS § 279 lg-st 4 ja VÕS § 279 lg-st 1 võib lepingu etteteatamistähtajata üles öelda ka juhul, kui puuduse tõttu on asja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ning üürileandja teab asjal esinevast puudusest. Sellises olukorras ei ole vajalik, et üürnik annaks veel täiendava tähtaja lisaks seaduses juba antud tähtajale. See seisukoht kehtib ainult üüritud asja kasutamist oluliselt takistava või kasutamist välistava puuduse korral. (p 16)

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15974, p 9 ja seal viidatud varasem praktika). (p 10.1)

Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt nt Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20). (p 11)

Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt nt Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20). (p 11) TsÜS § 85 kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Riigikohus on nt leidnud, et kui nn sale and lease back tüüpi lepingu korral on selle ese kinnisasi, peab leping olema AÕS § 119 lg 1 kohaselt tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 11 ja 11.1)

Kohtul on TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi kohustus omal algatusel kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas on olemas sundtäidetav täitedokument. (p 17)

AÕS § 156 järgsed juurdepääsu määramise vaidlused lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt hagita menetluses. Täpsem menetluskord on sätestatud TsMS §-s 6181 jj. Hagita menetluses oleks kohtutel otstarbekas selgitada juurdepääsu taotlejale, et taotleda tuleks kohtulahendi resolutsioonis ka selle märkimist, et vastaspool on kohustatud juurdepääsu taluma. See aitaks kaasa kohtulahendi kui täitedokumendi selgusele. Sellise täpsustuse puudumine ei võta kohtulahendilt eelduslikult siiski täitedokumendi omadust. Samuti tuleb juurdepääsuks määratud maa-ala tähistada kohtulahendi resolutsioonis (ja vajaduse korral kohtulahendi lisas) täpselt, mis aitaks vältida hilisemaid uusi vaidlusi ja kohtutäituril määrata, kas juurdepääsuõigust on takistatud. (p 19.3)

TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes õiguse lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus. Avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib kohus asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise taotlusel tehtud kohtulahendit muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. (p 20.3)

Sunniraha määramisel saab lähtuda üksnes juurdepääsust sellises ulatuses, nagu see on kohtumääruse ja selle lisaga kui täidedokumendiga kindlaks määratud. (p 20.2)

TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes õiguse lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus. Avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib kohus asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise taotlusel tehtud kohtulahendit muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. (p 20.3)

AÕS § 156 alusel kohtulahendiga määratud juurdepääsu kasutamise takistamise korral on võimalik TMS § 183, § 182 ja § 261 tõlgendada sissenõudja tõhusa õiguskaitse huvides selliselt, et kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus otsustada, kas määrata võlgnikule sunniraha TMS § 183 alusel või kohaldada TMS § 182, seda olenevalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest ja võlgniku rikkumise iseloomust ning intensiivsusest, sh mõjust õigustatud isiku põhiõigustele. TMS § 182 lg-s 1 on sätestatud, et kui võlgnik ei täida kohustust teha mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik, võib kohtutäitur lubada sissenõudjal lasta toiming teha võlgniku kulul. Seega on võimalik lasta füüsiline takistus kõrvaldada kolmandal isikul ja nõuda sellest tekkinud kulud TMS § 182 lg 2 alusel võlgnikult sisse. TMS § 261 lg 9 kohaselt võib kohtutäitur isikule määrata sunniraha korduvalt, kuni kohustus täidetakse või sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale esitatakse kaebus. Sunniraha korduv määramine ei ole TMS § 261 lg 9 kohaselt seega kohustuslik. (p 20.4)

Kui kohtutäitur on teinud võlgnikule TMS § 261 lg-te 1−4 kohase sunniraha määramise hoiatuse, seejärel rakendanud sunniraha ning see ei ole viinud tulemuseni, on kohtutäituril õigus kohaldada vähemalt üldjuhul TMS § 182 ilma võlgnikule täiendavat vabatahtliku täitmise tähtaega andmata. Vabatahtlikult oli võlgnikul võimalik kohustus täita pärast sunniraha määramise hoiatuse saamist ja ka vahetult pärast sunniraha rakendamist. TMS § 182 kohaldamine võib olla võlgnikku rahaliselt vähem koormav, kui korduv sunniraha määramine. (p 20.4)

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegium on varem selgitanud, et olukorras, kus kostjate nõusoleku andmisest keeldumise tagajärjeks on hageja HEJ tegevuse seiskumine (rikutakse hageja õigust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt), saab lugeda kostjate nõusoleku andmisest keeldumise hageja kinnisasja kasutamise õiguse rikkumiseks ning hagejal on kostjate vastu nõudeõigus AÕS § 89 esimese ja teise lause järgi rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks (st hageja kinnisasjast tulenevaid mõjusid taluma kohustamiseks). Sellise AÕS § 89 alusel esitatud nõude sisustamisel saab analoogia alusel kasutada AÕS § 143 ja § 144 koosmõjus TsÜS §-ga 138 ning VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055 ning kostjatel on kohustus taluda hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka sellekohaseid nõusolekuid järgmiste tingimuste üheaegsel esinemisel:

- kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu; - kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega; - kitsenduste vältimine või vähendamine (mh HEJ ümberehitamisega kostjate soovitud viisil) on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast; - kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele.

(vt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 28).

Kolleegium täpsustab, et juhul, kui hageja taotletud kitsendused seostuvad vee erikasutusloa saamisega, siis hinnatakse kitsenduste kooskõla keskkonnakaitse nõuetega vee erikasutusloa andmise haldusmenetluses. See tähendab, et kohus, lahendades vee erikasutusloaga seotud talumiskohustuse kehtestamise ning vee erikasutusloa saamiseks nõusoleku andmiseks kohustamise nõuet, ei saa ega peagi hindama vee erikasutusega seostuvaid keskkonnakaitse küsimusi. (p 11)

Kolleegium muudab viidatud Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11 tehtud otsuse p-st 32 väljendatud seisukohta, millest järelduvalt on võimalik nõuet kinnisasjast tulenevate kitsenduste talumise kohustamiseks rahuldada, ilma et kohus määraks tekkinud või tekkida võivate kitsenduste eest mõistliku hüvitise. Kolleegium asub seisukohale, et kõnealust liiki hagi rahuldamine ilma kitsenduste eest hüvitist määramata on välistatud, v.a juhul, kui kitsendusi taluma kohustatud maaomanik avaldab kohtule, et ta talumiskohustuse vastu hüvitist ei soovi (p 13) Kohus peab olukorras, kus pooled ei esita enda seisukohta ja tõendeid kitsenduse talumise hüvitise suuruse kohta, küsima nendelt hiljemalt eelmenetluse lõpuks (TsMS § 3401 lg 1, § 329 lg 1 ja § 392 lg 1 p 1), kas ja millises suuruses on hageja nõus hüvitist maksma ja kas kostjad on hageja pakutud hüvitisega nõus (vt TsMS § 329 lg 3 teine lause). (p 14)

Asjaõigusseaduse muudatustega, mis jõustusid 1. juulil 2018, tunnistati AÕS § 356 kehtetuks ja muudeti AÕS § 54. Seadus ei nõua alates 1. juulist 2018 enam kinnisasja jagamiseks hüpoteegipidaja nõusolekut. Kuna alates 1. juulist 2018 kehtiva AÕS § 54 lg 4 järgi on võimalik säilitada hüpoteek ühishüpoteegina kõigil jagamise tulemusel tekkivatel kinnisasjadel, siis ei kahjusta jagamine hüpoteegipidaja õigusi. (p 11)

Menetlusökonoomiast tulenevalt saab alates 1. juulist 2018 jõustunud seadusesätteid kohaldada ka kandeavaldustele, mis on esitatud ajal, mil kehtis AÕS § 365, mille lg 1, kohaselt tuli hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kohta registrikande tegemisel registripidajale esitada hüpoteegipidaja nõusolek. Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus, mistõttu ei ole välistatud sama sisuga kandeavalduse uus esitamine. Miski ei takistaks avaldajatel esitada uut sama sisuga avaldust ja uute seadusesätete alusel tuleks see rahuldada. (p 12)

Koormatud kinnisasja omanikule AÕS § 156 lg 1 järgi määratav juurdepääsutasu peab sisaldama kindlasti ühe komponendina ka hüvitist omandiõiguse riive eest (hüvitis kasutuseelise alusel) sõltumata asjaolust, kas juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltuvatest asjaoludest või temast sõltumatutest asjaoludest. Erisus kahe olukorra vahel on vaid selles, et juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltumatutel asjaoludel, annab see alust väljamõistetava hüvitise vähendamiseks, ning juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltuvatel asjaoludel, ei saa juurdepääsu taotleja hüvitise vähendamisega arvestada (vt Riigikohtu 16. juuni 2016. a tehtud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 32 jj). (p 16)

Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)

Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)

AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)

Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).

Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)

Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)

Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)

AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)

Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).

Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)

Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)

Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)

AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)

Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).

Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)

Kui poolte sõlmitud leping on tühine, on VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus nõuda tühise lepingu järgi üleantu tagastamist isikult, kelle kasuks sooritus tehti (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 19). (p 18)

Asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4) (Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24).

Ringkonnakohtu otsuses märgitu peab võimaldama järeldada, et maakohus rikkus eelmenetluses olulisel määral selgitamiskohustust ning jättis seetõttu asjas olulised asjaolud välja selgitamata. (p 11)

Vt Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24. (p 11)

Vt Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-14, p 13. (p 13)

Vt Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-16, p 13 ja 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15. (p 15)

Pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pärandaja on teinud tahteavalduse pärandi kohta.

Olukorras, kus kohus tuvastab, et pärandaja ei ole testamenti teinud, ei ole kohtul alust testamendi tühisust tuvastada ega testamenti tühistada. Kui pärandaja ei ole testamendi tegemiseks tahet avaldanud, ei olegi testamenti olemas, mistõttu ei saa tuvastada selle tühisust ega seda tühistada. (p 15)

Pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pärandaja on teinud tahteavalduse pärandi kohta. (p 15)

Kohus võib ka hagita menetluses tugineda lahendit tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kohus ei või lahendit tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 12; 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11). (p 11)

Vt hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapaneku kohta Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 17, 21 ja 22) (p 24-26)

Hagejad (ostjad) võisid hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades täita müüja hüpoteegiga tagatud kohustuse kostja vastu hüpoteegisumma ulatuses ning kostja võib olla sellest tulenevalt kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (kustutamiseks) vajalikud tahteavaldused (AÕS § 349 lg 1, TsÜS § 68 lg 5). Raha hüpoteegisumma ulatuses tagasivõtmise õiguseta hoiustades saab üldjuhul lugeda hüpoteegiga tagatud nõude VÕS § 122 lg 1 esimese lause alusel rahuldatuks. Eeldada ei saa hagejate tahet kinnistute kokkulepitud ostuhinnast hüpoteegisummade ulatuses raha hoiustades sattuda olukorda, kus see raha arvatakse müüja hüpoteegiga tagamata võlgade katteks ja hüpoteegid jääksid jätkuvalt kinnistuid koormama. Hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades tuleb lähtuda vastupidisest eeldusest. Kui kostjal on müüja vastu suuremaid nõudeid, kui tagab hüpoteek, saab ta neid rahuldada müüja vara arvel, kuhu kinnistud enam aga ei kuulu. (p 27-35)

Raha hoiustamisega notari juures saab võlgnik VÕS § 120 lg 1 järgi kohustuse täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral, samuti juhul, kui võlgnik ei tea ega peagi teadma, kes on võlausaldaja. Lisaks saab raha hoiustada notari juures NotS § 35 lg-te 1 ja 2 alusel notari ametitoiminguna. (p 28)

Lisaks võlgnikule saab tema kohustuse VÕS § 78 eeldustel hoiustamisega täita ka kolmas isik, mh kinnistu omanik, kelle huvi maksmise vastu on täita hüpoteegiga tagatud kohustus ja vabaneda seeläbi hüpoteegist. (p 29)

Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. See kehtib siiski üksnes juhul, kui hoiustamine oli nõuetekohane, st VÕS § 76 lg 3 järgi täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p 22). Kui võlgnik on jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, loetakse VÕS § 122 lg 1 teise lause järgi kohustus täidetuks hoiustatu tagasivõtmise õiguse lõppemisest. (p 30)

Vt VÕS § 122 ja 123 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 19. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-13, p 12 ja 14). (p 31)

Hagejad (ostjad) võisid hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades täita müüja hüpoteegiga tagatud kohustuse kostja vastu hüpoteegisumma ulatuses ning kostja võib olla sellest tulenevalt kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (kustutamiseks) vajalikud tahteavaldused (AÕS § 349 lg 1, TsÜS § 68 lg 5). Raha hüpoteegisumma ulatuses tagasivõtmise õiguseta hoiustades saab üldjuhul lugeda hüpoteegiga tagatud nõude VÕS § 122 lg 1 esimese lause alusel rahuldatuks. Eeldada ei saa hagejate tahet kinnistute kokkulepitud ostuhinnast hüpoteegisummade ulatuses raha hoiustades sattuda olukorda, kus see raha arvatakse müüja hüpoteegiga tagamata võlgade katteks ja hüpoteegid jääksid jätkuvalt kinnistuid koormama. Hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades tuleb lähtuda vastupidisest eeldusest. Kui kostjal on müüja vastu suuremaid nõudeid, kui tagab hüpoteek, saab ta neid rahuldada müüja vara arvel, kuhu kinnistud enam aga ei kuulu. (p 27-35)

Avaldajad esitasid avalduse kaasomandi ebaseadusliku ümber- ja juurdeehituse kõrvaldamiseks ning palusid esialgse õiguskaitse korras avalduse tagamiseks seada puudutatud isiku korteriomanditele märge (märkus või vastuväide) asjas toimuva õigusvaidluse kohta. Avaldajate avalduse tagamiseks ei ole võimalik kanda kinnistusraamatusse vastuväidet (AÕS § 63 lg 1 p 2). Avaldaja avalduse tagamiseks on võimalik kanda kinnistusraamatusse märkus (AÕS § 63 lg 1 p 4). AÕS § 79 lg 2 järgi saab analoogia alusel kanda kinnistusraamatusse märkuse, mis muudab kaasomanike õigusjärglaste jaoks nähtavaks kaasomanike ühiseid huve puudutavad kohtuvaidlused. Sellise märkuse sissekandmisega kinnistusraamatusse tagatakse kaasomanikele nende huve puudutavas kohtuvaidluses saavutatud positiivse lahendi täidetavus. Õigusvaidluse kohta märkuse kinnistusraamatusse sissekandmiseks hagi tagamise korras (esialgse õiguskaitse korras) annab võimaluse TsMS § 378 lg 1 p 10 (vt selle kohta ka Riigikohtu 19. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-14, p 13; Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 11). (p 12-14)

Kohtul on ka omal algatusel õigus valida taotleja soovist lähtudes õiguslikult kõige sobivam märge (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 36; Riigikohtu 28. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 10). (p 15)

Müügilepingust taganemisel on vaid võlaõiguslik toime, st kehtivast taganemisest tekivad õigused ja kohustused lõppenud müügilepingu pooltele. Kinnisomandi ülekandmise asjaõigusleping ei lõpe võlaõiguslikust lepingust taganemisega. Müügilepingust taganemise korral on müüjal võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks VÕS § 189 lg 1 järgi, st asjaõiguslepingu sõlmimiseks AÕS § 64¹ mõttes. Müügilepingust taganemise tõttu ei ole kinnistusraamatu kanne ebaõige. (p 12)

VÕS § 244 lg-st 1 tuleneb, et pärast ostueesõiguse teostamist on müüja ja ostueesõigust teostanud isiku vahel kehtiv müügileping, millest tulenevalt saavad pooled nõuda üksteiselt müügilepingu täitmist ja vajadusel kasutada õiguskaitsevahendeid. (p 15)

Kui ostueesõigusega isikul tuleb vastavalt AÕS §-le 261¹ tasuda ostuhind ostjale või ostja õigusjärglasele, vabaneb ta AÕS § 261² järgi kohustusest tasuda ostuhind müüjale. AÕS §-de 261¹ ja 261² eesmärk on reguleerida kinnistu müüja, esialgse ostja ja ostueesõigusega isiku vahelisi võlaõiguslikke suhteid nii, et ostuhind oleks võimalik tasuda ühe makse kaudu. Tegemist on erinormidega üldregulatsiooni suhtes, mille kohaselt on müügilepingu pooltel õigused ja kohustused üksnes üksteise suhtes. (p 16)

VÕS § 1037 lg 1 järgi võib eratee omanik esitada kasutuseelise saamise nõude isiku vastu, kes tema nõusolekuta või muu seaduses sätestatud aluseta erateed kasutab. Ei ole välistatud, et kui kannatanu on esitanud rikkuja vastu hagi, nõudes rikkumise lõpetamist ning see hagi rahuldatakse, kuid rikkuja ei ole rikkumist kohtulahendi tegemise ajaks lõpetanud, siis on kannatanul õigus nõuda VÕS § 1037 lg 1 alusel hüvitist ka tulevikus tekkiva alusetu rikastumisega seoses. See tähendab, et sellisel juhul saab rikkujalt kannatanu kasuks välja mõista hüvitise ka aja eest alates kohtulahendi tegemisest kuni rikkumise lõpetamiseni. Juhul kui rikkumise teel saadakse kasutuseeliseid, võib sellisel juhul olla mõistlik rikkujalt mõista kannatanu kasuks välja hüvitis perioodiliste maksetena analoogiliselt VÕS § 136 lg-s 1 sätestatuga. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole see, et rikkuja peaks kannatanu asja valdama. (p 13)

Eratee nõusolekuta kasutaja tegevus võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning kui eratee omanik on nõus sellega, et teine isik kasutab kinnisasja edasi, kuid peab maksma selle eest tasu, siis saab omaniku nõude kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 jj järgi ning omanikul võib olla õigus nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et ta nõuab tee kasutajalt kinnisasja kasutamiseks lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist VÕS § 136 lg 5 järgi (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-12-11, p 29). Sellise lepingu tingimuste määramisel saab analoogia alusel lähtuda AÕS §-s 156 sätestatust. Kui kohus peaks omaniku nõude rahuldama, siis saab lepingu lugeda poolte vahel sõlmituks kohtuotsuse jõustumise hetkest. (p 14)

VÕS § 1037 lg 1 järgi võib eratee omanik esitada kasutuseelise saamise nõude isiku vastu, kes tema nõusolekuta või muu seaduses sätestatud aluseta erateed kasutab. Ei ole välistatud, et kui kannatanu on esitanud rikkuja vastu hagi, nõudes rikkumise lõpetamist ning see hagi rahuldatakse, kuid rikkuja ei ole rikkumist kohtulahendi tegemise ajaks lõpetanud, siis on kannatanul õigus nõuda VÕS § 1037 lg 1 alusel hüvitist ka tulevikus tekkiva alusetu rikastumisega seoses. See tähendab, et sellisel juhul saab rikkujalt kannatanu kasuks välja mõista hüvitise ka aja eest alates kohtulahendi tegemisest kuni rikkumise lõpetamiseni. Juhul kui rikkumise teel saadakse kasutuseeliseid, võib sellisel juhul olla mõistlik rikkujalt mõista kannatanu kasuks välja hüvitis perioodiliste maksetena analoogiliselt VÕS § 136 lg-s 1 sätestatuga. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole see, et rikkuja peaks kannatanu asja valdama. (p 13)

Eratee nõusolekuta kasutaja tegevus võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning kui eratee omanik on nõus sellega, et teine isik kasutab kinnisasja edasi, kuid peab maksma selle eest tasu, siis saab omaniku nõude kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 jj järgi ning omanikul võib olla õigus nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et ta nõuab tee kasutajalt kinnisasja kasutamiseks lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist VÕS § 136 lg 5 järgi (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-12-11, p 29). Sellise lepingu tingimuste määramisel saab analoogia alusel lähtuda AÕS §-s 156 sätestatust. Kui kohus peaks omaniku nõude rahuldama, siis saab lepingu lugeda poolte vahel sõlmituks kohtuotsuse jõustumise hetkest. (p 14)

EhS § 92 lg 8 sätestab, et avalikkusele ligipääsetav eratee on tee, mis on tee omaniku poolt määratud avalikkusele suunatud funktsiooniga ja mis ei ole riigitee või kohalik tee. EhS § 92 esmaseks eesmärgiks saab mh paragrahvi pealkirja ("Terminid") silmas pidades lugeda terminite selgitamist EhS 11. peatüki jaoks, mis reguleerib EhS § 91 lg 1 kohaselt avalikult kasutatava tee ja avalikkusele ligipääsetava erateega seotud õiguslikke küsimusi. Seega peaks olema mingis muus sättes reguleeritud see, mida tähendab EhS § 92 lg-s 8 nimetatud "omaniku poolt määratud avalikkusele suunatud funktsiooniga". Sellist sätet aga ei ole. Samas ei tulene EhS § 92 lg-st 8, et kui eratee omanik ei ole paigutanud teele seda erateena tähistavat liiklusmärki või tõkestanud teed nt betoonplokkidega, kehtib eeldus, et igaüks võib mootorsõidukiga erateel vabalt liikuda. Nii ei kehti selline eeldus nt KeÜS § 32 lg-te 2 ja 2¹ kohaselt võõral maatükil mootorsõidukiga viibimiseks, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil. EhS § 92 lg 8 eeldab seega omaniku ettevõetavat aktiivset tegevust, tähistamaks tema kinnisasjal asuv eratee selliselt, mis lubab avalikkusel seda kasutada. (p 12.2)

Isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus taotleda, et kohalik omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse (vt RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 19.4). Sundvalduse seadmise kohta vt lähemalt nt RKHKo nr 3-3-1-6-17. (p 15)

Kinnisasja valdamiseks AÕS §-de 32 ja 33 tähenduses ei saa lugeda seda, kui kinnisasja läbivad ning seal asuvas bussipeatuses peatuvad liinibussid. (p 12.5)

Pankrotiseaduse § 111 lg 1 p 2, lg-te 2 ja 3 ning § 116 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kinnistu müügilepingute ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise ja sellest tulenevalt pankrotiseaduse § 119 lg 1 alusel kinnistu omandi üleandmise nõue on tagatav eelkõige eelmärkega. Hagi esitajat kaitseb hagi tagamiseks sissekantava eelmärke korral AÕS § 63 lg 3 esimene lause, mille kohaselt on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. Sama kehtib AÕS § 63 lg 4 kohaselt sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või kohtulahendi alusel tehtava käsutuse suhtes. (p 9.1)

Vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 määruse tsiviilasjas nr 2-17-8524, p 9.1, p 10 ja p 11 annotatsioone. (p 10 ja 11)

Vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 määruse tsiviilasjas nr 2-17-8524 p-de 9.1-11 annotatsioone. (p 9.2, p 10 ja p 11)

KOS § 13 lg 1 annab ühele korteriomanikule nõudeõiguse teise korteriomaniku vastu, mh juhul kui ta on täitnud kaasomandil KOKS § 36 alusel kehtestatud koormisest tulenevad kohustused, tehes selleks vajalikke kulutusi rohkem, kui seda näeb ette tema kaasomandiosa suurus.(p-d 10.3.1 ja 10.3.2)

KOS § 13 lg-te 1 ja 2 kohaldamise korral tuleb silmas pidada KOS § 13 lg-s 3 sätestatut, st et korteriomanik ei ole kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole nõustunud. (p 10.2)

KOS § 13 lg-s 1 sätestatud avalik-õiguslik reaalkoormatis ja KOKS § 36 lg-tes 2 ja 3 sätestatud koormis on piisavalt sarnase sisuga, et oleks võimalik järeldada KOKS § 36 lg-te 2 ja 3 koormise hõlmatust KOS § 13 lg 1 järgse avalik-õigusliku reaalkoormatise mõistega. (p 10.3)

Korteriomanike ühisusest KOS § 13 lg 1 või 2 alusel tulenev nõue aegub TsÜS § 149 kohaselt. (p 13)

Korteriomanike ühisusest KOS § 13 lg 1 või 2 alusel tulenev nõue aegub TsÜS § 149 kohaselt. (p 13)

VÕS § 1023 lg 3 väljendab üldist heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138), olles selle üks eraldi reguleeritud juhtum. (p 13.2)

VÕS § 1023 lg 3 väljendab üldist heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138), olles selle üks eraldi reguleeritud juhtum. (p 13.2)

Omaniku täielik võim asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70 lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14; 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eelnev on asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis. (p 13)

Kui pärast abielu lõppemist jääb ühisomandis olev kinnistu ühe abikaasa ainukasutusse, siis on teisel abikaasal õigus nõuda temalt kasutuseeliseid kinnistu ainukasutuse eest.

Ühisomandis oleva eseme puhul asjast saadavate kasutuseeliste arvestamisel on esiteks vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20).

Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi eripära (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj).

Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Eelnevad seisukohad on asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis. (p 14)

Omaniku täielik võim asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70 lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14; 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eelnev on asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis. (p 13)

Kui pärast abielu lõppemist jääb ühisomandis olev kinnistu ühe abikaasa ainukasutusse, siis on teisel abikaasal õigus nõuda temalt kasutuseeliseid kinnistu ainukasutuse eest.

Ühisomandis oleva eseme puhul asjast saadavate kasutuseeliste arvestamisel on esiteks vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20).

Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi eripära (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj).

Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Eelnevad seisukohad on asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis. (p 14)

TsMS §-st 439 koostoimes § 654 lg-ga 1 tuleneb, et ringkonnakohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. (p 16)

Haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue (vt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 36 17, p 16; vt ka 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). (p 18)

Tulenevalt TsMS § 173 lg 3 teisest lausest peab alama astme kohus jaotama menetluskulud ka juhul, kui asi saadetakse tagasi üksnes osaliselt seetõttu, et menetluskulude lõplik jaotus saab selguda üksnes siis, kui lahendatud on kõik menetluses esitatud nõuded ja on selgunud, millises ulatuses nõuded rahuldatakse. (p 20)

Tulenevalt TsMS § 173 lg 3 teisest lausest peab alama astme kohus jaotama menetluskulud ka juhul, kui asi saadetakse tagasi üksnes osaliselt seetõttu, et menetluskulude lõplik jaotus saab selguda üksnes siis, kui lahendatud on kõik menetluses esitatud nõuded ja on selgunud, millises ulatuses nõuded rahuldatakse. (p 20)

Omaniku täielik võim asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70 lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14; 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eelnev on asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis. (p 13)

Kui pärast abielu lõppemist jääb ühisomandis olev kinnistu ühe abikaasa ainukasutusse, siis on teisel abikaasal õigus nõuda temalt kasutuseeliseid kinnistu ainukasutuse eest.

Ühisomandis oleva eseme puhul asjast saadavate kasutuseeliste arvestamisel on esiteks vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20).

Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi eripära (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj).

Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Eelnevad seisukohad on asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis. (p 14)

Kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et pärast sellise otsuse jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ainuomanikuks saav abikaasa on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2; Riigikohtu 15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2). Ka asjaõigusleping ei ole kujundusliku toimega ning ainuomandi tekkimine eeldab AÕS § 641 kohaselt kinnistamist. (p 10)

Selleks, et selliselt omanikukannet muuta, ei ole vaja teha nn vahekannet, millest nähtuks, et abikaasad on vahepeal olnud kinnistu ühisomanikud (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2). (p 11)

Kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et pärast sellise otsuse jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ainuomanikuks saav abikaasa on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2; Riigikohtu 15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2). Ka asjaõigusleping ei ole kujundusliku toimega ning ainuomandi tekkimine eeldab AÕS § 641 kohaselt kinnistamist. (p 10)

Selleks, et selliselt omanikukannet muuta, ei ole vaja teha nn vahekannet, millest nähtuks, et abikaasad on vahepeal olnud kinnistu ühisomanikud (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2). (p 11)

Hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine on ainult üks võimalus käendajale tagatise andmiseks VÕS § 167 lg 1 järgi. Osal juhtudel võib hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine viia vastuolus VÕS § 167 lg-ga 5 senise võlausaldaja eesõiguse kahjustamiseni. Sellistes olukordades on kohtul võimalik kanda senine võlausaldaja ja käendaja kinnistusraamatusse hüpoteegipidajatena ühiselt. (p 14)

AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes mh enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. Hüpoteegi realiseerimise järel on võimalik arvestada, millises summas nõue kummalgi hüpoteegipidajal sel hetkel hüpoteegiga tagatud on, ning VÕS § 167 lg-s 5 sätestatut arvestades hüpoteegi realiseerimise tulem jagada. (p 17)

VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15)

AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. (p 17)

VÕS § 167 lg-s 5 sätestatust tuleneb, et loovutuse saaja saab tagatisi kasutada üksnes ulatuses, milles tagatise realiseerimisest saadu ei ole vajalik nõude loovutanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15)

Uue võlausaldaja õigusi ei saa mõjutada see, et tõenäoliselt saab senise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud. VÕS § 167 lg 5 kohaldamist saaks piirata vaid juhul, kui senise võlausaldaja nõuet oleks ka tegelikult rahuldatud, st pankrotivarast väljamakse tehtud. (p 16)

Hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine on ainult üks võimalus käendajale tagatise andmiseks VÕS § 167 lg 1 järgi. Osal juhtudel võib hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine viia vastuolus VÕS § 167 lg-ga 5 senise võlausaldaja eesõiguse kahjustamiseni. Sellistes olukordades on kohtul võimalik kanda senine võlausaldaja ja käendaja kinnistusraamatusse hüpoteegipidajatena ühiselt. (p 14)

AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes mh enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. (p 17)

VÕS § 167 lg-s 5 sätestatust tuleneb, et loovutuse saaja saab tagatisi kasutada üksnes ulatuses, milles tagatise realiseerimisest saadu ei ole vajalik nõude loovutanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15)

Uue võlausaldaja õigusi ei saa mõjutada see, et tõenäoliselt saab senise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud. VÕS § 167 lg 5 kohaldamist saaks piirata vaid juhul, kui senise võlausaldaja nõuet oleks ka tegelikult rahuldatud, st pankrotivarast väljamakse tehtud. (p 16)