Isikut tõendavate dokumentide seadus (lühend - ITDS)

Eesti kodakondsus omandatakse sünniga automaatselt seaduse alusel. Seetõttu ei pruugi kõik Eesti kodakondsuse sünniga omandanud isikud riigile teada olla, iseäranis kui tegemist on Eesti kodaniku välismaal sündinud lapsega. Sellepärast on paratamatu, et esmakordselt isikut tõendava dokumendi taotlemisel tuleb Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada. Siseministri 18. detsembri 2015. a määruse nr 77 §-s 10 ja § 13 lg-s 1 on vastavalt isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi taotlemise kohta sätestatud, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isikutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Need sätted piiravad kodakondsusesse kuulumise tuvastamise dokumentaalsete tõenditega, kuid ei anna edasisi juhiseid, millistele tingimustele peab niisugune dokument vastama. Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p-d 13-15)

Selle hindamisel, kas keegi põlvneb Eesti kodanikust, pole määrav asjaolu, kas seda kinnitab DNA-analüüs, vaid hinnata tuleb seaduses sätestatud eelduste täidetust (vt nt RKTKm nr 2-22-7773/22, p 10). Välisriigi kohtuotsusega tuvastatud põlvnemise puhul on oluline eelkõige, kas kohtuotsus, millega tuvastati põlvnemine, kehtib ja on tunnustatav ka Eestis. Kui maakohtu jõustunud määrusega tsiviilasjas on tunnustatud välisriigi kohtuotsust, mille kohaselt põlvneb isik isast, kes oli tema sünni ajal Eesti kodanik, omandas ta sünniga Eesti kodakondsuse ja ITDS § 19 lg 1 p 1 ja § 21 lg 1 alusel ei tohi talle dokumentide väljaandmisest keelduda. (p-d 16-19)

Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. (p 23)

Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p 15)

Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. Sellest tulenevalt pole kahtlust, et kodakondsuse omandamise alused kuuluvad Eesti õiguse oluliste põhimõtete hulka TsMS § 620 lg 1 p 1 tähenduses või seadusandluse põhiprintsiipide hulka õigusabilepingu art 18 tähenduses. Tulenevalt PS §-st 1 ei ole mõeldav, et välisriik võiks otsustada Eesti kodanike ringi üle. (p 23)

Maakohus peab arvestama kõigi võimalike avalik-õiguslike järelmitega, mis välisriigi kohtulahendi tunnustamisest tekivad. Kohus ei tohi mööda vaadata sellest, et andmed põlvnemise kohta kuuluvad rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka (RRS § 21 p 15), mille õigsust eeldatakse ja millest lähtutakse avaliku ülesande täitmisel (RRS § 6 lg-d 1 ja 2). Andmed kohtulahendite kohta, millega tuvastatakse isiku põlvnemine või tühistatakse isiku põlvnemise tuvastamine, kantakse rahvastikuregistrisse. Kohtul tuleb TsMS § 620 lg 1 p 1 alusel keelduda põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisest, kui on oht, et sellise kohtulahendi tunnustamisega võidakse mõnd Eesti olulist avalikku õigust (nt õigust kodakondsusele) kuritarvitada. Muu hulgas viitab sellisele ohule, kui põlvnemine on tuvastatud pelgalt ütluste või omaksvõtu alusel ning seda ümbritsev olustik on eluliselt ebausutav (nt asjaosaliste vanuse tõttu). Seejuures tuleb arvestada ka konkreetse kolmanda riigi ja selle kohtute üldist usaldusväärsust. (p-d 24-25)

Kui põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisel on oluline avalik-õiguslik mõju, iseäranis kui see puudutab niivõrd põhimõttelise tähtsusega õigusinstituuti nagu kodakondsus, on Eesti Vabariik puudutatud isik, kes tuleb TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi menetlusse kaasata. Välisriigi kohtulahendi tunnustamine olulise avalik-õigusliku mõjuga asjades kitsendab Eesti Vabariigi suveräänsust, mistõttu on Eesti Vabariigil ka õigus TsMS § 660 lg 3 ja § 696 lg 3 järgi nende määruste peale edasi kaevata. Sellisel juhul selgitatakse riiki esindav ministeerium või muu asutus TsMS § 220 kohaselt. Kui riigile sellisest menetlusest ei teatata, kuid ilmneb, et tunnustatud kohtulahendil on oluline avalik-õiguslik mõju, on tegemist TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alusega. (p 27)

Rahvahääletusel realiseeritav subjektiivne õigus on õigus hääletada. Kui kaebaja leiab, et ta ei saanud oma subjektiivset õigust realiseerida seetõttu, et tal ei lubatud hääletamisel oma isikut tõendada Eesti Komitee Kodakondsusameti väljastatud kodaniku isikutunnistusega, siis peab ta tõendama, et tal ei olnud hääletamisel oma isiku tõendamiseks teisi võimalusi kui esitada nimetatud isikutunnistus.(p 12)

Riigikohus võib kontrollida, kas isiku subjektiivseid õigusi on rikutud, ka juhul, kui ei ole järgitud astmelist kaebekorda valimiskomisjonide süsteemis. (p 10)

Eesti Komitee kodakondsusameti poolt välja antud Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistus ei ole hõlmatud isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 2 lõikes 2 toodud isikut tõendavate dokumentide loeteluga. Samuti ei vasta see dokument ITDS §-s 4 sätestatud muu isikut tõendava dokumendi nõuetele, kuna see ei ole välja antud seaduse või selle alusel antud õigusakti alusel. (p 23) Riigikogu 19.01.2003 otsusega kehtestatud üleminekuperiood, mil isikut tõendava dokumendina tunnustati Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistust, lõppes Eesti kodaniku isikut ja kodakondsust tõendavate dokumentide seaduse (RT I 1993, 43, 618) jõustumisega 20. juulil 1993. a (vt Riigikogu otsuse punkti 1 - RT 1993, 4, 60). Tänaseks on selle seaduse asendanud isikut tõendavate dokumentide seadus (RT I 1999, 25, 365). Nimetatud seadused ega ka ükski muu seadus või selle alusel antud õigusakt ei kehtesta Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistust. (p 24)

Nõue, et hääletama tulnud isikud tõendaksid oma isikut riigi poolt tunnustatud isikut tõendava dokumendiga, tagab, et hääletamisest võtavad osa üksnes selleks õigust omavad isikud, mis tugevdab avalikku usaldust valimistulemuste õigsuse suhtes. (p 28) Valimisõiguse ja valimistulemuste usaldusväärsuse tagamine on piisavalt kaalukad eesmärgid, õigustamaks isiku hääletamisõiguse piiramist, mis seisneb selles, et tal ei lubatud hääletada isikut tõendavate dokumentide seadusele mittevastava dokumendi esitamisel. (p 30)

Nõue, et hääletama tulnud isikud tõendaksid oma isikut riigi poolt tunnustatud isikut tõendava dokumendiga, tagab, et hääletamisest võtavad osa üksnes selleks õigust omavad isikud, mis tugevdab avalikku usaldust valimistulemuste õigsuse suhtes. Seega on tegemist valimisõiguse tagamiseks sobiva vahendiga. (p 28) Valimisõiguse tagamine ja valimistulemuste avalik usaldatavus ei ole saavutatav ilma valija isikukontrollita. Järelikult on kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 45 lõikega 2 ja isikut tõendavate dokumentide seaduse §-dega 2 ja 4 kehtestatud nõue tõendada kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääletussedeli saamiseks oma isikusamasust riigi poolt tunnustatud isikut tõendava dokumendi abil vajalik. (p 29) Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 5 lõige 1 ja § 6 lõige 1 sätestavad Eesti Vabariigi kodaniku ja Eestis püsivalt elamisloa alusel viibiva välismaalase kohustuse omada sama seadusega kehtestatud isikutunnistust. Sellele vastab riigi kohustus nimetatud isikutele isikutunnistus välja anda (ITDS § 19 lõige 1). Valimisõiguse ja valimistulemuste usaldusväärsuse tagamine on piisavalt kaalukad eesmärgid, õigustamaks isiku hääletamisõiguse piiramist, mis seisneb selles, et tal ei lubatud hääletada isikut tõendavate dokumentide seadusele mittevastava dokumendi esitamisel. (p 30)

Põhiseaduse § 156 lõige 2 sätestab, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seadusega ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad. See tähendab, et teistel isikutel hääleõigust ei ole ja kui teised isikud võtaksid hääletamisest osa, siis rikuks see hääleõiguslike isikute valimisõigust, sest nende tahteavaldust moonutaks hääleõigust mitteomavate isikute hääletamine. Hääletamisõigus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigus. (p 27)