Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus (lühend - ORAS)

ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvale seisukohale, mille järgi üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.

MaaRS § 31 lg 1 punkti 5 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §-ga 2 kui erandit. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine moodustab erandi. Maa jätmine riigi omandisse riigikaitsemaana saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täitis nii Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal 1991. a kui ka maa riigi omandisse taotlemise ajal riigikaitsemaa funktsioone. Kui riigil tekib seoses riigikaitselise objekti laienemisega vajadus täiendava maa järele, on tal võimalik lahendada täiendava maa kasutamise või omandamise küsimus näiteks kokkuleppemenetluses maa tagastamise õigustatud subjektidega või taotleda selle maa sundvõõrandamist.

Olukorras, kus õigustatud subjekt nõudis maa tagastamist, kuid osa sellest maast jäeti riigi omandisse, tekkis õigustatud subjektil arusaam ja õigustatud ootus, et sellega määras riik lõplikult kindlaks riigi omandisse jäetava maa ja ülejäänud maa kuulub talle tagastamisele. Ehkki linnavalitsus viivitas üle kuue aasta ülejäänud maa tagastamisega, on järelejäänud maa õigustatud subjektile tagastamine õiguspärane. Linnavalitsus ei pidanud enne maa tagastamist enam võtma vastu otsust sama maa osas esitatud uue maa riigi omandisse jätmise taotluse suhtes.

Haldusakti resolutsiooni puhul on tegemist haldusorgani poolse õigusliku otsustusega üksikjuhtumi kohta. Lähtuvalt õigusselguse põhimõttest peab resolutsioon ehk otsustus olema eraldi sõnaselgelt väljendatud, kuna haldusakti resolutsioon ja põhjendus peavad olema üheselt eristatavad.

Olukorras, kus vara tagastamata jätmiseks esinesid erinevad õiguslikud ja faktilised alused ning haldusorgan valis nendest ainult ühe, ei ole praeguses asjas tegemist vorminõude rikkumisega HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 tähenduses. Vorminõude rikkumisega oleks tegemist olukorras, kus vaidlustatud korralduses ei oleks märgitud õiguslikku või faktilist alust.

Ekslik on seisukoht, et jõustunud kohtulahend, millega jäeti tühistamiskaebus rahuldamata, välistab hiljem tuvastamiskaebuse esitamise, kuna samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Jõustunud kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta on samas asjas olemas siis, kui see otsus või määrus on tehtud samal alusel esitatud sama nõude kohta samade poolte vahelises vaidluses.

Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).

Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).

Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.

Omandireform kujutab endast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist (ORAS § 3 lg 1) ning ka riigi omandis oleva vara tasu eest eraomandisse andmist (vara erastamine) (ORAS § 3 lg 2 p 2). Äriühing ei saa sama vara osas olla nii erastamise õigustatud subjekt kui ka tagastamise kohustatud subjekt. Äriühingul oli mõistlik eeldada, et avalik võim tegutseb koordineeritult ja tagab tema õiguste, sh omandiõiguse kaitse. Äriühingul võis tekkida õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest veendumus, et kui avalik võim lubas vara tasu eest erastada, siis ei saa avalik võim sõnamurdlikult nõuda sama vara tagastamist.

Mingil juhul ei saa linnavalitsus pelgalt oma korraldusega nõuda eraõiguslikult juriidiliselt isikult talle kuuluva vara tagastamist õigustatud subjektile. Omandireformi raames selleks õiguslikud alused, et kohustada haldusaktiga eraõiguslikku subjekti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama.

Kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest tulenevalt kehtetu alates 12. oktoobrist 2006. ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.

ORAS § 7 lg 3 on jätkuvalt vastuolus põhiseadusega. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks, millega lõpeb õigusselgusetus nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisel tuleb läbi vaadata Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused ning ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks.

Kuni hoonete tagastamise küsimuse lahendamiseni ORAS § 7 lg 3 alusel ei kuulu üürnike kasutuses olevad eluruumid EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt erastamisele.

1943. a antud Eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrusest ei tulene, et endine omanik pidi avalduse esitama isiklikult. Ei ole välistatud, et määruse kohaselt võis olla võimalik, et vara tagastati ka omaniku esindaja taotlusel ja et omanikukiri anti esindaja kätte. Omandireformi kontekstis ei saa aga käsitleda 1943. a omanikukirja väljaandmist vara tagastamisena endisele omanikule, kui endine omanik ei saanud ise otsustada, kas taotleda vara tagasi või mitte, ei teadnud varale hooldaja määramisest ega sellest, et talle omandus tagastati ning tal puudus võimalus reaalselt vara üle võimu ja omandiõigust teostada.

Enne 2. märtsi 1997. a ei olnud vara säilivust võimalik hinnata vara väärtuse abil ja ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks tuli võrrelda ehitise võõrandamise aegset põhiotstarbel kasutatavat kubatuuri praeguse kubatuuriga. ORAS kohaselt ei oma tähtsust, et ehitise põhiotstarbeline kubatuur vahepeal hävis. Küll aga tuleneb põhikonstruktsioonide hindamisel rahalise väärtuse kasutamine keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a määrusega nr 16 kinnitatud metoodilistest soovitustest, mille punkti 3.2. kohaselt on ka hoone konstruktiivelemendid rahaliselt hinnatavad nii nagu kubatuur on teisendatav rahaliseks väärtuseks.

ORAS kohaselt loetakse ehitis endisel kujul mittesäilinuks ja seda ei tule tagastada, kui esineb vähemalt üks ORAS § 12 lg-s 8 sätestatud alustest. Ekspert ei ole kohustatud hindama ehitise säilivust mõlema kriteeriumi põhjal, kui on tuvastatud ehitise mittesäilimine vähemalt ühel alusel.

Kuivõrd linnavalitsus jättis kompensatsioonimenetluse lõpetamata mõistliku aja jooksul pärast seadusega sätestatud kuuekuulise tähtaja lõppemist, siis oleks ta pidanud pärast halduskohtu määruse, millega jäeti kohtusse pöördumise tähtaeg ennistamata, jõustumist andma isikule uue mõistliku tähtaja kompensatsiooni vastuvõtmiseks ja teavitama teda sellest. Kuna isikule ei antud uut tähtaega kompensatsiooni vastuvõtmiseks, on linnavalitsus käitunud vastuolus hea haldustavaga. Sellisel juhul tuleb isikule anda uus mõistlik tähtaeg kompensatsiooni vastuvõtmiseks.

Kuna tagastamise küsimus ei ole lahendatud, siis ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud kokkuleppe puudumise tõttu ei ole vaidlusaluse vara puhul tegemist EES alusel erastamisele kuuluva varaga. Kuna isikul ei ole eluruumi ostueesõigusega erastamise õigust tekkinud, ei saanud linnavalitsus talle ka kahju tekitada ja puudub seaduslik alus kahju hüvitamise nõudmiseks.

Kuna ORAS § 7 lg 3 on Põhiseadusega kooskõlla viimata, siis on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute kui endiste omanike, samuti neile isikutele kuulunud elamute üürnike olukord endiselt ebaselge. On võimalik, et nimetatud üürnikel, võis tekkida õiguspärane ootus sellele, et riik kõrvaldab mõistliku aja jooksul ebaselge olukorra. Sellest tulenevalt on võimalik moraalse kahju tekkimine seadusandliku võimu kestva tegevusetuse tõttu.

Ei ole välistatud, et kohtukulude nimekiri esitatakse alles kohtuistungil. Oluline on, et see toimuks enne kohtuvaidluste avamist. Samuti on oluline, et teised menetlusosalised saaksid kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ja kohtul oleks võimalik taotluse rahuldamist kaaluda.

HKMS § 34 lg 2 sätestab küll, et ringkonnakohtus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohus ei võiks halduskohtu apelleeritud osa seaduslikkust kontrollida poolte poolt välja toomata motiividel. HKMS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et ringkonnakohus on küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte apellandi argumentidega. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip laieneb ka ringkonnakohtule.

Vastavalt HKMS § 19 lg-le 8 võib kaebuse esitaja oma taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud protsessiosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Seega võib halduskohtunik nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebuse esitajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldada taotlust vastavalt muuta.

Vandeadvokaadi või vandeadvokaadi vanemabi kutse omandamiseks on kehtestatud kindlad nõuded, mis peavad tagama selliste isikute kõrge õigusalase kvalifikatsiooni. Määratledes võimalike esindajate ringi vaid selliste isikutega, on HKMS § 51 lg 1 eesmärk tagada kassatsiooniastmes haldusasjade igakülgne ja efektiivne menetlemine. Pealegi ei välista HKMS § 51 lg 1 kassaatoriks oleva isiku osalemist Riigikohtu istungil.

Vastavalt RVS § 11 lg-le 3 võib avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik peab kahju hüvitamise kaebust põhjendatuks, võib ta kohtumenetluse käigus sõlmida kaebajaga kokkuleppe kahju kõrvaldamiseks sellisel viisil.

Kohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole mitte alati kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks. Enne kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmist esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu tuleb kontrollida, kas õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi olema kannatanule arusaadav ja kas selle kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid.

Kui isik, saades kohustamisnõude esitamise vajadusest teada pärast selle esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist ning, pidades kohustamisnõude esitamist seetõttu võimatuks, esitab kohe kahju hüvitamise kaebuse, siis võib kohustamisnõude esitamata jätmisest hoolimata tema nõue teiste kahju hüvitamise eelduste olemasolul kuuluda hüvitamisele.

Halduskohus peab alati kontrollima kaebeõiguse olemasolu. Ka vaidlustatud haldustoimingule õigusliku hinnangu andmisel on primaarne kaebuse esitaja õiguste rikkumise olemasolu. Menetlustoiminguid haldusakti andmisel ei saa reeglina iseseisvalt vaidlustada, kuid sellest reeglist on erandeid. Menetlustoiminguid saab iseseisvalt vaidlustada, kui menetlusnõude rikkumine toob kaasa menetlusosalise subjektiivse õiguse rikkumise sõltumata menetluse lõpptulemusest (nt saab viivituse korral esitada kohustamiskaebuse). Samuti saab menetlustoiminguid vaidlustada, kui menetlusnõude rikkumisel on nii oluline tähendus, et rikkumine mõjutab igal juhul hilisema haldusakti sisu.

Halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse täitevorgani menetlustoimingut - ehitusekspertiisi määramist - ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta. Ekspertiisi määramine on küll menetlustoiming, kuid see ei kujuta endast haldusakti HMS § 51 lg 1 tähenduses ega eelhaldusakti HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses. Haldusaktiks vara tagastamise menetluses on tagastamise korraldus. Ehitusekspertiisi määramine ja eksperthinnangu tellimine lähtuvalt ORAS redaktsioonist, mis kehtis enne 2. märtsi 1997, ei saa iseseisvalt rikkuda kaebuse esitajate õigusi või vabadusi, sest see ei too iseenesest kaasa kaebuse esitajatele õiguslikke tagajärgi.

ORAS § 6 lg 1 kohaselt on vara õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu. Kui isikul säilis pärast vara õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena Omandireformi aluste seaduse mõttes. Selliseid tehinguid aktsepteerib ka Maareformi seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt on omanike poolt peale 1940.a. 16. juunit võõrandatud maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda isikutel, kellele maa võõrandati, või nende õigusjärglastel, vastavalt sama paragrahvi 1. lõikele. Seega on omandireformi käigus õigustatud vara taotlema ka isikud (ja nende pärijad), kes omandasid maa pärast selle natsionaliseerimist Riigivolikogu 23. juuli 1940.a. deklaratsiooniga.

ÕVVTK maakonnakomisjon on Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaadeldav haldusorganina, avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud koguna, kelle aktide ja toimingute peale saab esitada kaebusi halduskohtusse. Täitevvõimu poolt õigustloovates aktides ettenähtud korras moodustatud ning täitevvõimu volitusi omav komisjon saab esineda halduskohtumenetluses poolena. Vastasel juhul oleks rikutud isiku õigus vaidlustada halduse akte ja toiminguid.

Haldusorgani, sealhulgas muu avalik-õiguslikke ülesandeid täitva isiku esindamine toimub õigusaktides sätestatud korras. Reeglina esindab asutusena käsitletavat haldusorganit tema juht (HKMS § 14 lg 5), kellel selle organi põhimääruses sätestatud korras ja juhtudel on õigus anda organi esindamiseks volitusi. Eeltoodud põhimõtted on kohaldatavad ka ÕVVTK maakonnakomisjonide esindamisele halduskohtus. Komisjoni esindamine maavanema poolt ei tulene seadusest. Maavanem on tuletanud enda õiguse esindada ÕVVTK maakonnakomisjoni seetõttu, et Vabariigi Valitsuse 2. oktoobri 1991. a määruse nr 202 punkt 3 volitab maavanemat moodustama ÕVVTK maakonnakomisjoni. Komisjoni moodustamise fakt ei loo aga õiguslikke aluseid maakonnakomisjoni esindamise õiguse võtmiseks halduskohtumenetluses. Esindaja seisundist tulenevalt peab esindaja kohtumenetluses väljendama ning põhistama esindatava positsiooni, tegutsema tema huvides talle antud volituse piirides. Maavanemale on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluses pandud riikliku järelevalve funktsioonid. Tegutsedes tagastamismenetluses osaleva haldusorgani esindajana, on maavanem takistatud järelevalvefunktsiooni kui tema pädevuses oleva riikliku ülesande teostamisel hea haldustava nõuete kohaselt.

HKMS § 12 lg 3 viimane lause, mis näeb ette, et tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada erikaebuse ringkonnakohtule, ei piira samas ringkonnakohtu sellesisulise määruse peale Riigikohtule erikaebuse esitamise võimalust. HKMS § 52 lg 2 annab poolele ja kolmandale isikule õiguse esitada ringkonnakohtu eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebuse, kui Halduskohtumenetluse seadustikus pole otseselt teisiti sätestatud. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise küsimuses tehtud määruse peale erikaebuse esitamise võimalust HKMS-s piiratud ei ole.

Arvestades ORAS § 17 lg-t 9, tuleb Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" p 62 tõlgendada koosmõjus Vabariigi Valitsuse seaduses § 85 lg-ga 4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 62 nimetatud ettekirjutust tuleb mõista kui VVS § 85 lg 4 järgset ettepanekut (vt ka Riigikohtu määruse kohtuasjas nr 3-3-1-61-08 p-i 12). VVS § 85 lg-st 4 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud maavanema ettepanekut täitma. Ettepanekul puudub otsene mõju isiku õigustele, sest ettepanek on suunatud kohalikule omavalitsusele.

Menetlustoimingute vaidlustamine on küll lubatud olukorras, kus menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 -ip 21). Samuti on võimalik, et viivitus haldusmenetluse läbiviimisel võib kujutada endast menetlusosalise subjektiivsete õiguste iseseisvat rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-62-08 p-i 9). Siiski on menetlustoimingute vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist võimalik üksnes erandjuhtudel. Käesoleva asjaga analoogilistes asjades võib just maavanema ettepaneku vaidlustamine tuua kaasa haldusmenetluse pikenemise, kuivõrd on võimalik, et kohalik omavalitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga ning põhjendab seda niivõrd veenvalt, et maavanem ei pöördugi protestiga halduskohtusse. Arvestades, et VVS § 85 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele ainult 15 päeva maavanema ettepaneku osas seisukoha võtmiseks, ei saanud maavanema ettepanek põhjustada menetluses olulist viivitust, mis võiks menetluse lõpptulemusest sõltumata rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need sätted kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada. Tegemist on materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.

Olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist, tuleb tagada põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Avaldusi tuleb hakata menetlema, need tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Kui isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, siis sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.

ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.

TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav ka halduskohtumenetluses. Millegagi pole võimalik õigustada seda, et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust teista, kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.

TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2006. Põhiseadusevastaselt kannatanud isikute huvi kaalub üles teiste isikute usalduse kohtuotsuse kehtima jäämise suhtes. Õiguskindlust on määratud kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtajad. Õiguskindlust, usalduse kaitset ja proportsionaalsust on võimalik kaaluda haldusasjas teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel, samuti uue haldusakti andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmisavalduse esitamine on menetlusõiguslikult lubatav.

Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega halduskohtumenetluses on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine ei tähenda kõigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuste automaatset tagasiulatuvat toimet. PSJKS § 58 lg 3 võimaldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses teha kohtuotsuse, millel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet. Samuti ei tähenda TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb teistetavas asjas alati korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises. Võimalik on ka kahju hüvitamine.

Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Praeguseks on ORAS § 7 lg 3 kaotanud kehtivuse. Tuleb lõpetada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes tuleb nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kui avalduse esitab isik, kes oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Uurida tuleb, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.

Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.

Kuigi Vabariigi Valitsus 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12 ei ole kehtetuks tunnistatud, ei saa see takistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 12 pelgalt viitab ORAS § 7 lg-le 3. Nimetatud säte ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest pelgalt kordab seadust.

Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Praeguseks on ORAS § 7 lg 3 kaotanud kehtivuse. Tuleb lõpetada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes tuleb nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kui avalduse esitab isik, kes oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Uurida tuleb, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.

ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvale seisukohale, mille järgi üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.

Riigikohus kontrollib konkreetse normikontrolli raames vaid kohaldamisele kuuluva ehk asjassepuutuva seaduse põhiseaduspärasust. Vaidlustatud säte peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. Riigikohtul on õigus kontrollida, kas vaidlustatud säte on asjassepuutuv, andmata sealjuures hinnangut, kas menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud. (p 15)

Enam kui kümne aasta pikkune selgusetus, kas Saksa Riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või mitte, rikub ümberasujate ja nende pärijate ning vara praeguste kasutajate, kes soovivad vara erastada, õigust korraldusele ja menetlusele (PS § 14) ning on vastuolus õigusselguse põhimõttega (PS § 13 lg 2). (p 30)

Riigikohus ei saa tunnistada kehtetuks seadusandja poolset kohustuse täitmata jätmist. (p 37)

ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena (Vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08).

Kuigi Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks selle põhiseadusvastasuse tõttu, ei ole Vabariigi Valitsus kehtetuks tunnistanud 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12. Nimetatud punkt, mis viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest selles korratakse vaid seadust, mis ei takista ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist (vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08).

ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.

ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või kuni kaotab kehtivuse ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2. (vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08 ).

ORAS § 17 lg 5 ja Eesti Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" punkti 33 kohaldamist ei välista see, et omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisel ning ülalnimetatud korra kinnitamisel ei peetud silmas nende sätete kohaldamist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. ORAS § 17 lg 5 ja korra punkti 33 kohaldamine on õigustatud ka seetõttu, et omandireform ei tohiks kaasa tuua rikastumist. ORAS § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud.

Kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis Eesti riik. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute puhul tuleb arvesse võtta ka kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik.