Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist TsMS § 669 lg-s 2 sätestatud menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis on alus kohtuotsuse tühistamiseks.

Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine hoolsuskohustus ja olla juriidilisele isikule lojaalne lojaalsuskohustus (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 10; nr 3-2-1-41-05, p 31).

Juhatuse liikme kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldub VÕS § 115.

Juhatuse liikme vastutust osaühingu ees võib modifitseerida kokkuleppel juhatuse liikmega või OÜ põhikirjas, mh ette näha vastutuse nt üksnes süüliste või raskelt hooletute tegude eest. Kokkuleppe kehtivuse hindamisel saab juhinduda VÕS § 106 lg-st 2.

Juhatuse liikmete poolt äriühingu põhilise vara, kinnisasja võõrandamine, vältimaks vara arvel äriühingu võlausaldaja nõude sissenõudmist, ei ole kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1). Sellist tegevust võib hinnata äriühingu maksejõuetuse tahtliku põhjustamisena KarS § 384 mõttes. Samuti võivad juhatuse liikmed niimoodi käitudes muutuda isiklikult vastutavaks äriühingu võlausaldajate ees (vt ka nt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). Vastutuse välistaks üksnes see, kui juhatuse liikmed tõendavad, et nad tegutsesid korraliku ettevõtja hoolsusega.

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).

Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine hoolsuskohustus ja lojaalsuskohustus (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 10; nr 3-2-1-41-05, p 31).

Juhatuse liikme vastutust osaühingu ees võib modifitseerida kokkuleppel juhatuse liikmega või OÜ põhikirjas, mh ette näha vastutuse nt üksnes süüliste või raskelt hooletute tegude eest. Kokkuleppe kehtivuse hindamisel saab juhinduda VÕS § 106 lg-st 2.

Juhatuse liikme kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldub VÕS § 115.

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).

Kuna seaduses ei ole kinnistusraamatusse märke tegemiseks tahteavalduse kohtuotsusega asendamise hagi hinda täpselt kindlaks määratud ja üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke saamise harilikku väärtust ei ole võimalik üheselt rahaliselt hinnata, tuleb sellise asja hind määrata kindlaks TsMS § 132 alusel.

Apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suurus tuleb määrata tsiviilasja hinna alusel, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Seejuures ei saa apellatsioonkaebuse hind olla suurem kui hagihind maakohtus, sest maakohtu otsuse peale saab kaevata tervikuna või osaliselt, mitte aga haginõuet ületades.

Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus käsitas vääralt hagi mittevaralise hagina ja määras sellest tulenevalt vääralt hagihinna TsMS § 132 ja mitte TsMS § 128 alusel, peab ta TsMS § 137 lg 1¹ alusel muutma tsiviilasja hinda. Seda tegemata ei ole ringkonnakohtul võimalik määrata kostja apellatsioonkaebuse hinda TsMS § 128 alusel.

Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus käsitas vääralt hagi mittevaralise hagina ja määras sellest tulenevalt vääralt hagihinna TsMS § 132 ja mitte TsMS § 128 alusel, peab ta TsMS § 137 lg 1¹ alusel muutma tsiviilasja hinda. Seda tegemata ei ole ringkonnakohtul võimalik määrata kostja apellatsioonkaebuse hinda TsMS § 128 alusel. Kuna seaduses ei ole kinnistusraamatusse märke tegemiseks tahteavalduse kohtuotsusega asendamise hagi hinda täpselt kindlaks määratud ja üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke saamise harilikku väärtust ei ole võimalik üheselt rahaliselt hinnata, tuleb sellise asja hind määrata kindlaks TsMS § 132 alusel.

TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 9).

TsMS § 336 lg 2 järgi loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Saates määruskaebuse tähtaja viimasel päeval kell 23.59, ei saa määruskaebuse esitaja eeldada, et see jõutakse veel samal kuupäeval salvestada ettenähtud andmebaasi. Saates tähtaja viimasel minutil määruskaebuse, võtab määruskaebuse esitaja ise riski, et määruskaebus ei ole TsMS § 336 lg 2 mõttes esitatud tähtaegselt.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1) iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt ka Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).

Lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Sellisel juhul tuleb lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Liisinguandja peab hinna alandamisest liisinguvõtjat teavitama (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 16).

TsMS § 321 lg-t 1 ei saa kohaldada eestkostemenetluses, milles on kohtumääruse kättetoimetamiseks/edastamiseks TsMS § 531 järgi ette nähtud teistsugune regulatsioon. Menetlusdokumendi kättetoimetamise erineva regulatsiooni tõttu ei saa eestkostemenetluses kasutada TsMS § 321 lg 1 tõlgendamise kohta tehtud Riigikohtu lahendeid (kui lahenditest endist ei tulene selgelt vastupidine). Määruskaebuse esitamise tähtaeg eestkostemenetluses hakkab eestkostetava jaoks kulgema hetkest, mil määrus talle edastati. Eestkostetava esindaja jaoks (esindamaks eestkostetavat) hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest arvates. Eestkostemenetluses on määruskaebuse esitamise õigus mitmel muul menetlusse kaasatud isikul, kes on nt eestkostetava isiku lähedased. Nende isikute puhul ei ole vaja üldisest kaebetähtaja kulgema hakkamise reeglist erandit teha, s.o kui neil on kohtumenetluses esindaja, hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest või kättetoimetamisest. Kolleegium juhib tähelepanu, et koostoimes TsMS § 526 lg 2 p-st 5, § 526 lg-st 3 ja PKS § 203 lg-st 4 tuleneb asjaolu, et isegi kui kohus on otsustanud TsMS § 526 lg 2 p 5 alusel otsustada eestkoste lõpetamine või pikendamine uuesti viie aasta pärast, ei võta see kohtult PKS § 203 lg-st 4 tulenevat kohustust kontrollida eestkoste jätkumise vajalikkust iga kolme aasta järel. Selline järelevalve tegemise kord ei ole kõige mõistlikum ning vajaks seadusandja sekkumist ühese tähtaja sätestamiseks.

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise ajast arvates. Esindaja jaoks hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest arvates. Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on määruskaebuse esitamise õigus mitmel muul menetlusse kaasatud isikul, kes on nt kinnisesse asutusse paigutatava isiku lähedased. Nende isikute puhul ei ole vaja üldisest kaebetähtaja kulgema hakkamise reeglist erandit teha, s.o kui neil on kohtumenetluses esindaja, hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest või kättetoimetamisest.

Määruskaebuse esitamise tähtaeg eestkostemenetluses hakkab eestkostetava jaoks kulgema hetkest, mil määrus talle edastati. Eestkostetava esindaja jaoks (esindamaks eestkostetavat) hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest arvates. Eestkostemenetluses on määruskaebuse esitamise õigus mitmel muul menetlusse kaasatud isikul, kes on nt eestkostetava lähedased. Nende isikute puhul ei ole vaja üldisest kaebetähtaja kulgema hakkamise reeglist erandit teha, s.o kui neil on kohtumenetluses esindaja, hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest või kättetoimetamisest. Kolleegium juhib tähelepanu, et koostoimes TsMS § 526 lg 2 p-st 5, § 526 lg-st 3 ja PKS § 203 lg-st 4 tuleneb asjaolu, et isegi kui kohus on otsustanud TsMS § 526 lg 2 p 5 alusel otsustada eestkoste lõpetamine või pikendamine uuesti viie aasta pärast, ei võta see kohtult PKS § 203 lg-st 4 tulenevat kohustust kontrollida eestkoste jätkumise vajalikkust iga kolme aasta järel. Selline järelevalve tegemise kord ei ole kõige mõistlikum ning vajaks seadusandja sekkumist ühese tähtaja sätestamiseks.

TsMS § 321 lg-t 1 ei saa kohaldada eestkostemenetluses, milles on kohtumääruse kättetoimetamiseks/edastamiseks TsMS § 531 järgi ette nähtud teistsugune regulatsioon. Menetlusdokumendi kättetoimetamise erineva regulatsiooni tõttu ei saa eestkostemenetluses kasutada TsMS § 321 lg 1 tõlgendamise kohta tehtud Riigikohtu lahendeid (kui lahenditest endist ei tulene selgelt vastupidine).

Elatise tagasiulatuvalt väljamõistmisel tuleb arvestada ka sel perioodil vabatahtlikult tasutud elatisega ning mõista elatis tagasiulatuvalt välja ulatuses, mille võrra vanem maksis nimetatud ajavahemikul lapsele elatist ettenähtust vähem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-09, p 12). Üldjuhul saab alaealisele lapsele elatise tasumise kohustuse lugeda siiski täidetuks üksnes ulatuses, milles see maksti lapse vanemale (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p-d 12-13).

Varem ettenähtust suurema riigilõivu maksmine ei vabasta sama isikut samas asjas hiljem tasuda tuleva riigilõivu tasumise kohustusest.

Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 126 lg 3 kohaselt määrati hagihind nõude tagamise ja selle tagamiseks oleva pandiõiguse üle toimuva vaidlus korral nõude suurusega. Seega oli nõude hind nõusoleku saamiseks hüpoteegi enda nimele kandmiseks hüpoteegiga tagatud nõude suurus.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude hind tuleb määrata nõude suurusega, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hageja taotleb.

TsMS § 162 lg 4 kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1) (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p-d 13 ja 14).

Korteriühistu pädevuses on otsustada elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajaliku toimingu tegemine või majandamiskulude kandmine. Korteriühistu liikmete üldkoosolek ei saa otsustada häälteenamusega küsimusi, milleks on vajalik korteriomanike kui kaasomanike kokkulepe.

Ringkonnakohtus ei saa TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes keelduda apellatsioonkaebust menetlemast, kui ei ole ilmne, et maakohus oleks õigesti kohaldanud materiaalõigust, ega ka see, et maakohus ei rikkunud menetlusnorme või hindas õigesti tõendeid, nagu ka see, et see ei võinud mõjutada asja lahendust.

Nii KOS § 13 lg 1 kui ka asjaõigusseaduse § 75 järgi kannavad korteriomanikud kaasomanikena ühised maja valitsemisega seotud kulud vastavalt kaasomandiosa suurusele. Maja valitsemisel korteriühistu vahendusel näeb KÜS § 151 ette ühiste kulude kandmise sarnaselt vastavalt eluruumide pindala osatähtsusele, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta. Kui korteriühistu põhikirjas puuduvad erireeglid, saab kogu maja elektritarbimist lugeda korteriomanike ühiseks kuluks. Korteriomaniku võimalik õigus keelduda tasumast üldelektri eest rohkem, kui temalt võiks vastavalt korteri suurusele nõuda, ei anna talle alust keelduda tasumast tema korteris tarbitud elektrienergia eest ega arvete tasumisest muus ulatuses.

TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut.

Vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 11. Hagi tagamine, millega keelata garandil teha kostjale garantii alusel väljamakseid kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni võiks olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Juhul, kui hageja toetub hagiavalduses asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut, tuleb hagi tagamise korras garantii-järgsete väljamaksete peatamiseks garantiiga tagatavast võlasuhtest tuleneva vaidluse lahendamiseni kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamatajätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (s.h ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha.

Kohtus on võimalik tuvastada isiku põlvnemist ka naisliini pidi. Väidetava ema eluajal saab emadust (st naist, kes on lapse sünnitanud) tuvastada tuvastushagiga TsMS § 368 lg 1 alusel. Pärast väidetava ema surma saab emadust tuvastada TsMS § 579 lg 1 alusel hagita menetluses. TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Põlvnemise tuvastamise regulatsioon üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Pärimisvaidluses saab siiski vaielda selle üle, kas isik on pärija tulenevalt lapsendamisest. Isikust põlvnemise tuvastamise ja vanema kande vaidlustamise menetluses pärast isiku surma ei ole ette nähtud võimalust kohaldada esialgset õiguskaitset.

Kohtus on võimalik tuvastada isiku põlvnemist ka naisliini pidi. Väidetava ema eluajal saab emadust (st naist, kes on lapse sünnitanud) tuvastada tuvastushagiga TsMS § 368 lg 1 alusel. Pärast väidetava ema surma saab emadust tuvastada TsMS § 579 lg 1 alusel hagita menetluses. TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Pärimisvaidluses saab siiski vaielda selle üle, kas isik on pärija tulenevalt lapsendamisest. Isikust põlvnemise tuvastamise ja vanema kande vaidlustamise menetluses pärast isiku surma ei ole ette nähtud võimalust kohaldada esialgset õiguskaitset.

Lapse hooldusõiguslik vanem võib kohtu nõusolekuta oma lapsele väärtpabereid kinkida ning esindada teda seejuures kinkelepingu sõlmimisel ja väärtpaberite vastuvõtmisel. Sellise tehingu tegemiseks ei ole vaja määrata lapsele PKS § 209 alusel erieestkostjat. Lapse hooldusõiguslikul vanemal kui ka kolmandatel isikutel on õigus kanda lapse väärtpaberikontole väärtpabereid kohtu nõusolekuta, kui nende eest ei tasuta lapse rahaga. Kohtu nõusolekut ei ole vaja investeerimislepingu puhul, kui alaealise lapse kontole kantakse väärtpabereid tehingute alusel, kus väärtpaberite ostmiseks kasutatakse kolmanda isiku (sh seadusliku esindaja) raha. Nii võib lapse väärtpaberikonto olla seotud tema esindaja rahakontoga, millel oleva raha eest investeerimisteenuse osutaja väärtpabereid omandab. Samasugune investeerimistegevus on võimalik ka juhul, kui väärtpabereid soetatakse lapsele tema enda kontol oleva raha eest, kuid üksnes juhul, kui kokkulepetest tulenevalt on tagatud, et see raha on lapse kontole kantud kinkena sihtotstarbeliselt väärtpaberite omandamiseks, st majanduslikus mõttes on tegemist väärtpaberite kinkimisega. Väärtpaberite (v.a PKS § 186 lg-s 2 nimetatud väärtpaberite) omandamiseks (nii kohustus- kui ka käsutustehingu tegemiseks) on vaja kohtu nõusolekut üksnes siis, kui laps omandab väärtpabereid tasu eest, s.o oma raha eest. Kohtu nõusolekut on vaja lapse nimel väärtpaberite võõrandamiseks. Seetõttu, kui soovitakse lapse raha väärtpaberitesse paigutada ja tema nimel investeerimistehinguid teha (sh aeg-ajalt väärtpabereid müüa) on mõistlik taotleda kohtult PKS § 131 lg 4 ja § 188 lg 2 (nende koostoimes) alusel üldist nõusolekut väärtpaberitehingute tegemiseks. Kohus peaks investeerimistehingute puhul eelistama üldise nõusoleku andmist. Üldist nõusolekut andes peab kohus olema veendunud, et lapse varaga ei hakata spekuleerima, et lapse vara paigutamisel võetavad riskid vara vähenemisele ei ole eelduslikult suured ja et vanemal on investeerimisalased piisavad teadmised ja oskused. Selleks võib kohus anda nõusoleku ka üksnes kindlatel tingimustel, sh piirata seda tähtajaga, aruandekohustusega, tehingusummade või väärtpaberiliikidega.

Kuna kostja ema elukohta ei saanud pidada kostja elukohaks, ei saanud kohtud lugeda kohtukutset TsMS § 322 lg 1 alusel kättetoimetatuks.

TsMS § 307 lg 3 järgi saab lugeda kohtukutse kättetoimetatuks, kui saaja on kohtukutse kui menetlusdokumendi faktiliselt kätte saanud. Üksnes kohtuistungi toimumise aja teadmisest ei piisa, et lugeda kohtukutse TsMS § 307 lg 3 alusel nõuetekohaselt kättetoimetatuks. Küll saab lugeda kohtukutse TsMS § 307 lg 3 mõttes isikule kättetoimetatuks ka siis, kui isik on enne kohtuistungi toimumist teadlik kohtukutse sisust, sh kohtuistungi toimumise ajast ja kohtuistungilt puudumise tagajärgedest.

Isiku vahi all viibimine ei ole iseenesest TsMS § 422 lg 1 järgi mõjuvaks põhjuseks kohtuistungile ilmumata ja sellest teatamata jätmiseks. Teatud asjaoludel võib vahi all viibimise tõttu olla isiku vabadus piiratud siiski sedavõrd, et tal ei ole võimalik osaleda kohtuistungil ega ka sellest kohut teavitada.

Kohus peab nii tagaseljaotsuse tegemisel kui ka selle peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebuse lahendamisel kontrollima tagaseljaotsuse tegemise eeldusi omal algatusel. Tuvastades tagaseljaotsuse tegemise eelduste puudumise, peab kaja lahendav maakohus või menetluse taastamata jätmise peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebust lahendav ringkonnakohus või Riigikohus asjas menetluse taastama.

Tulenevalt TsMS §-st 410 ja TsMS § 413 lg 3 p-st 1 on üheks tagaseljaotsuse tegemise eelduseks see, et kostjat on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast nõuetekohaselt teavitatud. Kuna kohtukutse toimetati kätte kostja emale aadressil, mida ei saa pidada kostja eluruumiks, ja asjas ei ole teada, et kostja oleks teadlik kohtusse ilmumata jätmise tagajärgedest ning oleks faktiliselt kohtukutse kätte saanud, ei olnud täidetud tagaseljaotsuse tegemise eeldused.

TsMS § 419 ja § 420 lg 2 mõttest tuleneb, et teist korda tehtud tagaseljaotsuse peale ei saa esitada apellatsioonkaebust samadel alustel nagu kaja esimest korda tehtud tagaseljaotsuse peale. TsMS § 415 lg 1 järgi saab kostja esimese tagaseljaotsuse peale esitada kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest või esinesid TsMS § 415 lg 1 p-des 1æ3 nimetatud asjaolud. TsMS § 420 lg-s 2 puudub viide kaja esitamise alustele ning sellest sättest tuleneb üheselt, et kontrollida tuleb üksnes seda, kas tagaseljaotsuse tegemise eeldused olid täidetud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtteks ei ole anda kostjale võimalus vaidlustada teist tagaseljaotsust samadel alustel nagu esimest.

Kohus peab nii tagaseljaotsuse tegemisel kui ka selle peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebuse lahendamisel kontrollima tagaseljaotsuse tegemise eeldusi omal algatusel. Tuvastades tagaseljaotsuse tegemise eelduste puudumise, peab kaja lahendav maakohus või menetluse taastamata jätmise peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebust lahendav ringkonnakohus või Riigikohus asjas menetluse taastama.

Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsioon ei tunne juhtumit, mil tsiviilasja hinda ei ole seaduses ette nähtud. Kõikidelt hagidelt tuleb maksta riigilõivu kas arvutatuna tsiviilasja hinna järgi või erandina kindla summana, mis on sätestatud riigilõivuseaduses. Hagiasjas on TsMS § 122 lg 2 kohaselt hagihind hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 136 lg 1 esimese lause osa "kui hinda ei ole ette nähtud seaduses" peab silmas eelkõige juhtumit, mil hagis taotletu harilikku väärtust on raske kindlaks määrata. TsMS § 125 kohaldamise korral tuleb kohtul kindlaks määrata hüve väärtus, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral.

Kui kohus on hagi käiguta jätmise määruses muu hulgas kindlaks määranud ka tsiviilasja hinna, saab seda määrust tsiviilasja hinna määramise osas vaidlustada TsMS § 136 lg-s 5 ettenähtud ulatuses ja korras. See kehtib olenemata sellest, et TsMS §-s 340¹ ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse avaldus, sh nt hagiavaldus käiguta.

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi hinda ei saa määrata RLS § 56 lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Selleks on kohtul tulenevalt PankrS § 106 lg-st 4 ja §-st 84 nt võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vms. Lisaks on kohtul TsMS § 136 lg 2 järgi õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi hinda ei saa määrata RLS § 56 lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Selleks on kohtul tulenevalt PankrS § 106 lg-st 4 ja §-st 84 nt võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vms. Lisaks on kohtul TsMS § 136 lg 2 järgi õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on võimalik TsMS § 449 lg 1 alusel teha vaheotsus ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Kohus saab teha vaheotsuse üksnes poole taotlusel. Vaheotsuse tegemine poole taotluseta on menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi, sest see ei ole kooskõlas ka TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud dispositiivsuspõhimõttega, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel.

Kui maakohus jätab rahuldamata poole taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuid leiab kohtumenetluse käigus, et vaheotsuse tegemine oleks TsMS § 449 lg-s 1 sätestatu kohaselt siiski mõistlik, peab ta juhtima poolte tähelepanu vaheotsuse tegemise võimalusele ning selgitama, et poolel on võimalus taotleda vaheotsuse tegemist.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-07.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-87-09.

Kokkulepe tulemustasu kohta on lubatav advokatuuriseaduse § 61 lg 3 kohaselt. See aga ei tähenda, et tulemustasu korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole aga võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja sellele kulunud aega) teadmata. Selleks on õigusabi osutajal vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista. TsMS § 174 lg 2 teise lause (enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt lisatakse menetluskulude väljamõistmise avaldusele menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 175 lg 1 õigeks kohaldamiseks tuleb nimetatud lauset tõlgendada nii, et õigusabikulude kohta tuleb esitada ka dokument, millest nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud. Kui menetlusdokument oli puudustega, tuli kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt ka enne 1. jaanuari 2009 anda menetlusosalisele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. TsMS § 174 lg 5 (alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv redaktsioon) esimese lause kohaselt võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente.

TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Nimetatud lõikes on pandud kohtutele kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. Selleks on kohtutel mh õigus nõuda avaldajalt selgitust TsMS § 174 lg 5 alusel. Heas usus toimiv menetlusosaline esitab sellekohased põhjendused menetluskulude kindlaksmääramise avalduses omal algatusel. Tsiviilasja ei muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust.

Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur.

Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib kõne alla tulla eelkõige siis, kui teisel esindajal on teatud valdkonnas eriteadmised (nt patendiõiguses, kaubamärgiõiguses vms), mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud.

Menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi. Siiski on menetluskulude väljamõistmiseks ette nähtud eraldi menetlus, mille põhimõtted on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja selle alusel kehtestatud õigusaktides. Kuivõrd nimetatud õigusaktide alusel on võimalik menetluskulud välja mõista ka tulemustasu korral, ei kohaldata võlaõigusseadust.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-97-09.

Tsiviilkohtumenetluses eeldatakse, et kohus suhtleb advokaadiga eelistatult elektrooniliselt. TsMS §-s 314 lg 5 kohaselt, kui menetlusdokument edastatakse elektrooniliselt, peab saaja saatma kohtule viivitamata TsMS § 314 lg-s 5 nimetatud kinnituse dokumendi kättesaamise kohta. TsMS § 314 lg 5 kolmandas lauses sätestatakse, et elektrooniline kinnitus peab olema varustatud saatja digitaalallkirjaga või edastatud muul sellesarnasel turvalisel viisil, mis võimaldab tuvastada saatja ja saatmise aja, välja arvatud juhul, kui kohus on juba sama kohtuasja käigus sellel elektronposti aadressil dokumente edastanud või kui menetlusosaline on ise avaldanud kohtule oma elektronposti aadressi. Kostja lepinguline esindaja, kellega kohus on varem elektrooniliselt suhelnud, ise ei kinnitanud kohtuotsuse kättesaamist. Kohtule on teatanud kohtuotsuse kättesaamisest advokaadibüroo sekretär, kes ei ole kinnitust varustanud digitaalallkirjaga ja kelle e-posti aadressil ei ole varem menetlusdokumente edastanud. Samuti ei ole kohus menetlusdokumenti saatnud advokaadibüroo üldaadressile. Seetõttu ei ole maakohtu otsus nõuetekohaselt kostja esindajale kätte toimetatud.