Käibemaksuseadus (lühend - KMS)

Käibemaksuarvestuses arve võimaliku tühistamisega seonduvat tulevikus tekkida võivat maksukohustust vähendavat asjaolu ei saa arvesse võtta täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel. (p 12)

MKS § 38 näeb ettevõtte ülemineku puhul ette ettevõtte või selle osa üleandnud isiku ja ettevõtte omandaja solidaarvastutuse vastavalt VÕS-is sätestatule. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et ületagamise keeldu ei rikuta, kui hagi tagatakse iga solidaarvõlgnikust kostja suhtes eraldi kogu nõude ulatuses (RKTK määrus asjas nr 3-2-1-140-15, p 10). Maksuhalduri täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel pole põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Solidaarkohustus kaotaks osaliselt mõtte, kui seda saaks tagada vaid ühe solidaarvõlgniku suhtes. (p 17)

Vt loa andmise taotluse lahendamise kohta p 9, samuti RKÜK määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 57–60.

Vt hüpoteegi summa kohta p-d 20 ja 21.

Vt p 19 ning RKHK määrus asjas nr 3-3-1-16-12, p 16, ja RKÜK otsus nr 2-15-17249/53.

Ettevõtte üleandmise tehingult käibemaksu ekslik kajastamine on ettevõttega seotud ning sellest tulenevad nõuded ja kohustused lähevad MKS § 37 alusel ettevõtte ülemineku puhul omandajale üle. (p 13)

Arvel valesti märgitud käibemaks loob nn uue maksukohustuse ja see kohustus lõpeb alles arve parandamisega, mitte vea tuvastamisega. (p 12)

Arvel valesti märgitud käibemaks loob nn uue maksukohustuse ja see kohustus lõpeb alles arve parandamisega, mitte vea tuvastamisega. Kui selle perioodi kohta on tehtud maksuotsus, siis deklaratsiooni parandamise soovi korral peab taotlema ka maksuotsuse muutmist (vt KMS § 27 lg 5). KMS § 29 lg 7 ei ole seotud maksudeklaratsiooni parandamise aegumistähtajaga, sest ei toimu tagasiulatuvat eelmise maksustamisperioodi andmete parandamist, samuti ei ole vaja tehtud maksuotsust muuta. (p 12)

MKS § 83 lg 3 annab edasi maksuõiguse üldise põhimõtte lähtuda mitte õigussuhte kehtivusest, vaid õigussuhte täitmisel tehtavast majanduslikust sooritusest ning on laiendatav lisaks tühistele tehingutele ka võlasuhte lõpetamise olukorrale. (p 12.2) KMS § 2 lg 5 rõhutab samuti, et võlasuhte tekkimise ja lõppemise aeg ei ole maksukohustuse tekkimisel määrav. (Vt ka nõukogu 28.11.2006. a direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, (käibemaksudirektiiv) art 14.) (p 12.3)

Kui kauba võõrandamine KMS § 2 lg 5 tähenduses on toimunud, siis on ka tekkinud käive KMS § 4 lg 1 p 1 tähenduses ning hilisemad võimalikud muudatused lepingu kehtivuse osas (nt lepingust taganemine, lepingu muutmine või võlasuhte lõpetamine poolte kokkuleppel, lepingu tühisuse tuvastamine või lepingu tühistamine kohtulahendiga) on uus asjaolu, mis ei saa juba tekkinud maksukohustusi tagasiulatuvalt muuta. Küll võib see kaasa tuua maksukohustuse jooksva ümberarvutamise KMS § 29 lg 7 alusel. (12.4)

Riigikohus on selgitanud, et KMS § 29 lg 7 kohaldamine ei ole seotud maksudeklaratsiooni parandamise aegumistähtajaga, sest ei toimu tagasiulatuvat eelmise maksustamisperioodi andmete parandamist, samuti ei ole vaja tehtud maksuotsust muuta (vt RKHK otsus nr 3-17-2005/23, p 12). Ka käesoleval juhul on tegu sellise olukorraga, kus pärast kinnisasja maksuvaba võõrandamist (millega kaasnes sisendkäibemaksu korrigeerimise kohustus) aset leidev sündmus ei anna õigust parandada kinnisasja maksuvaba võõrandamise kuul deklareeritud sisendkäibemaksu. (p 12.6)

KMS § 29 lg 7 on esmajoones mõeldud maksustatava käibe kohta, nähes ette, et maksustatava väärtuse vähenemise korral peab kauba võõrandaja või teenuse osutaja deklareerima negatiivses väärtuses käivet ning kauba soetaja või teenuse saaja (kui ta oli algselt maha arvanud sisendkäibemaksu) peab deklareerima negatiivses väärtuses sisendkäibemaksu. Siiski on see säte kohaldatav ka muudele maksukohustuste juhtudele, mis võivad hiljem aset leidva sündmuse tulemusel muutuda. (p 12.7)

Õige ei ole maksuhalduri seisukoht, et tehingu hilisemat tagasitäitmist tuleks maksustamisel kohelda nagu algsele tehingule vastupidist tehingut. Käibemaksuseaduses ja -direktiivis on eriregulatsioon, mis nõuab sellistel juhtudel just nimelt maksukohustuse tagasiarvestamist, mitte uue käibena maksustamist. Tagasitäitmise uue käibena maksustamine võib teatud olukordades tuua kaasa käibemaksu kumulatsiooni (näiteks kui tehingupooled rakendavad sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist). (p 12.8)

Euroopa Kohus on selgitanud, et käibemaksudirektiivis ette nähtud korrigeerimise mehhanismi eesmärk on suurendada mahaarvamiste täpsust, et tagada käibemaksu neutraalsus nii, et varem teostatud tehingud annavad jätkuvalt mahaarvamisõiguseainult selles osas, milles need on seotud maksustatavate tehingutega. Käibemaksudirektiivi artiklis 187 ette nähtud mahaarvamisekorrigeerimisperiood võimaldab vältida mahaarvamise arvutamisel ebatäpsusi ja maksukohustuslasele põhjendamatute soodustuste andmist või neile ebasoodsa olukorra tekkimist juhul, kui mahaarvamise summa kindlaksmääramisel algselt arvesse võetud asjaolud pärast deklaratsiooni esitamist muutuvad. Taoliste muudatuste tõenäosus on eriti oluline kapitalikaupade puhul, mida kasutatakse sageli mitme aasta kestel, mille käigus võib nende kasutusotstarve muutuda. (Vt 16.06.2016. a otsus asjas C-229/15, Mateusiak, p-d 28 ja 30.) (p 13.1)

Tulenevalt eelpool viidatud kohtupraktikas väljatoodud põhimõtetest tuleb kolleegiumi hinnangul KMS § 29 lg-t 7 ja § 32 lg-t 5 koostoimes tõlgendada selliselt, et pärast kinnisasja tagasisaamist jätkab müüja sisendkäibemaksu korrigeerimist iga kalendriaasta lõpus. Periood kinnisasja maksuvabast võõrandamisest kuni tagastamiseni tuleb võrdsustada põhivara maksuvabas käibes kasutamisena ning selle perioodi eest sisendkäibemaksu maha arvata ei saa. Samuti ei pikenda see periood 10-aastast korrigeerimisperioodi kestust. (p 13.2)

Erinevalt KMS § 32 lg-s 4 toodud üldnormist tuleb praegusel juhul korrigeerimine läbi viia mitte algselt maha arvatud sisendkäibemaksuga võrreldes, vaid põhivara maksuvaba võõrandamise kuul läbiviidud korrigeerimise tulemusega võrreldes. Järelikult, kui kaebaja kasutab pärast kinnistu tagasisaamist seda maksuvaba käibe tarbeks, siis kalendriaasta lõpul korrigeerimist ei ole vaja teha. Kui aga kinnistut kasutatakse täies ulatuses maksustatava käibe tarbeks, siis saab vastava aasta detsembri käibedeklaratsioonis deklareerida 1/10 sisendkäibemaksust täiendavalt mahaarvatava sisendkäibemaksuna ning maksukohustuslasel tekib tagastusnõue. (p 13.3)

Äriühingu juhatuse liikmete poolt elamu kasutamine üüri maksmata on elamu kasutamine omatarbeks KMS § 2 lg 6 tähenduses. Praegusel juhul on tegu kauba tasuta kasutamisega, mille puhul kehtib lisatingimus, et seda käsitatakse omatarbena siis, kui maksukohustuslane on selle kauba või selle kauba osa sisendkäibemaksu oma arvestatud käibemaksust täielikult või osaliselt maha arvanud. (p 10.1)

Omatarve on maksustatava käibe eriliik (KMS § 4 lg 1 p 2) ning seda ka juhul, kui omatarve seisneb sisuliselt kinnisasja üürimises, mis tavaolukorras on KMS § 16 lg 2 p 2 järgi maksuvaba (vt ka Euroopa Kohtu 18.07.2013. a otsus liidetud kohtuasjades C-210/11 ja C-211/11, Medicom ja Maison Patrice Alard, p-d 20 jj). (p 10.2)

Omatarbe maksustamisel kehtib tavapärane kalendrikuu pikkune maksustamisperiood (KMS § 27 lg 1). Kuna põhivara omatarbeks kasutamisel ei ole tegu selle maksuvabas käibes kasutamisega, siis ei too see kaasa ka sisendkäibemaksu korrigeerimist KMS § 32 alusel. Omatarbe maksustatav väärtus on KMS § 12 lg 6 kohaselt kauba soetusmaksumus või selle puudumisel omahind või teenuse omahind. Euroopa Kohus on oma praktikas aktsepteerinud, et ettevõtte vara omatarbena kasutamise puhul võib maksustatava väärtuse arvutamisel kasutada metoodikat, mille järgi kauba soetamise kulu jagatakse sisendkäibemaksu korrigeerimisperioodiga (vt 14.09.2006. a otsus asjas C-72/05, Wollny). (p 10.3)

Käibemaksuseadus ei defineeri, mida tähendab KMS § 32 lg-s 4 kasutatud termin „põhivara“. Arvestades, et samas lõikes on mainitud „põhivara raamatupidamislikku väärtust“ ja lõige 4¹ seob korrigeerimisperioodi alguse põhivara raamatupidamises arvele võtmise ajaga, tuleb kolleegiumi hinnangul võtta maksustamisel aluseks see, kas ja millal on maksukohustuslane kinnisasja või selle parendused oma raamatupidamises põhivarana arvele võtnud. (p 11.1)

Põhivarana kasutamine tähendab kinnisasja puhul selle tasu eest kasutada andmist üüri- või rendilepingu alusel või pikaajalist kasutamist oma ettevõtte majandustegevuses näiteks büroo-, lao-, või tootmishoonena. Müügi eesmärgil ehitatud hoone kajastatakse seevastu käibevarana ning sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub vastavalt sellele, kas kinnistu müügist tekib maksustatav või maksuvaba käive. Seejuures ei ole oluline, kui pikk on hoone ehitamise ja müügi ettevalmistamise ning müügi vaheline ajavahemik. Põhivara tarbeks soetatud hoone sisendkäibemaks aga kuulub 10 aasta jooksul korrigeerimisele lähtuvalt sellest, kui suures ulatuses konkreetsel kalendriaastal on põhivara kasutatud maksustatava või maksuvaba käibe tarbeks (vt ka selgitusi RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-19-16). Pärast korrigeerimisperioodi lõppu toimuv kasutus või müük enam sisendkäibemaksu suurust ei mõjuta. (p 11.2)

Kui algselt ehitatakse hoonet müügi eesmärgil, aga hiljem see eesmärk muutub ning hoonet hakatakse kasutama üürimiseks või oma majandustegevuses muul viisil, siis tuleb algselt käibevarana arvele võetud objekt võtta arvele põhivarana ning sellest hetkest algab 10-aastase korrigeerimisperioodi arvestamine. Sellele põhimõttele viitab otseselt KMS § 32 lg 4¹ teine lause, mille kohaselt loetakse korrigeerimisperioodi esimeseks kalendriaastaks ajavahemik päevast, millal põhivara või põhivara tarbeks soetatud kaup või saadud teenus võetakse „kasutuses oleva põhivarana“ raamatupidamises arvele, kuni jooksva kalendriaasta lõpuni. (p 11.3)

Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei muuda haldusakti küll tagantjärele õigusvastaseks, kuid kõnealune põhimõte ei tähenda siiski seda, et hiljem toimunu tuleb jätta täiesti tähelepanuta. Hiljem toimunud tegevus võib olla kaudseks kinnituseks, et juba varem oli isikul kavatsus kinnisvara kasutada ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks. Eesmärgi usutavuse hindamisel tuleb aga ühtlasi arvestada ka ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22; asjas nr 3-3-1-78-16, p 22). Maksudeklaratsioonide korrigeerimise õigus ei võta kaebajalt õigust tugineda hiljem ilmnenud tõenditele ka vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel. Kontrolliperioodist väljuvad tõendid peavad vähemalt kaudselt seonduma algse eesmärgiga. Hinnang hiljem toimunud muudatuste olulisusele ja arvestamise võimalusele sõltub muu hulgas kontrolliobjekti soetamise ja sisustamise ajast ning varaga tehtavate toimingute ajalisest järgnevusest. (p 11)

HKMS § 198 lg-test 2 ja 3 tulenevalt ei piisa ringkonnakohtusse uue tõendi esitamiseks üksnes tõendi asjassepuutuvusest. Apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel. Esinema peab mõjuv põhjus, mis takistas tõendite esitamist halduskohtus. Samuti on uute tõendite esitamine ringkonnakohtus võimalik siis, kui tõendite esitamine on olnud takistatud halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumise tõttu (nt kohtu selgitamiskohustuse või uurimispõhimõtte ebakohase täitmise või tõendite esitamiseks võimaluse andmata jätmise tõttu). (p 12)

Kohtu eelhinnang ütluste usaldusväärsusele ei saa olla tunnistaja ülekuulamisest keeldumise aluseks. Hinnang tõendi tähtsusele tuleb siduda selle haldusasja lahendamisel oluliste asjaoludega, mitte selle usaldusväärsusega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-14, p-d 28-29). (p 13)

KMS § 16 lg 2 p 2 järgi ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa üürile, rendile või kasutusvaldusse andmist. Üldjuhul on eluruumi üürile või rendile andmine (v.a. ruumi üürile või rendile andmine majutustegevuse osutamiseks) käibemaksuvaba (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p-d 12 ja 16). Kavandades eluruumi üürile või rendile andmist äriühingule või füüsilisele isikule, ei ole KMS § 16 lg 3 p-s 1 sätestatud keelu tõttu võimalik arvele käibemaksu lisada ning seega ei saa korter olla soetatud maksustatava käibe tarbeks. Seetõttu on korteri soetamiselt ning korteriga seotud teistelt kulutustelt sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine õiguspärane. (p 14)

TuMS § 52 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud väljamakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses ettevõtlusega mitteseotud vara soetamine ja see maksustatakse tulumaksuga. TuMS § 52 kohaldamise eelduseks on, et väljamakset ei ole tehtud tulu teenimise eesmärgil. Ainuüksi asjaolust, et tegemist on esialgse kasutusotstarbe järgi eluruumiga, mida saab kasutada elamiseks, ei saa teha järeldust, et sellist ruumi pole ettevõtluses võimalik kasutada. Äriühingul ei ole keelatud eluruumi üürida välja eluruumina ja saada sellise teenuse eest tasu. Ka sellisel tegevusel on ettevõtluse tunnused, sest vara kasutatakse ettevõtlustulu saamiseks. Ka asjaolust, et äriühingu tegevuse eesmärgiks on äriühingu osaniku või juhatuse liikme vajaduste rahuldamine, ei saa teha järeldust, et selline tegevus pole ettevõtlus. Äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele ka siis, kui äriühing müüb kaupa või osutab teenust äriühingu osanikule. Samuti on äriühingul võimalik tulu teenida kinnisvara hinna tõusust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-16, p 25, ja asjas nr 3-3-1-28-16, p 14). (p-d 15-16) Isegi kui sõlmitud rendi- või üürilepingud on näilikud ning kinnisvara kasutas juhatuse liige või temaga seotud isikud elamiseks, kuid selle eest tasuti turuhinnale vastavat tasu, või kui vara kasutas juhatuse liige tasuta, ei ole tegemist iseenesest ettevõtlusega mitteseotud tegevusega. Kui vara anti tasuta kasutada juhatuse liikmele, võib selline tegevus olla käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõttes. (p 17)

Kui sõlmitud rendi- või üürilepingud on näilikud ning kinnisvara kasutas juhatuse liige tasuta, on tegemist ettevõtlusega seotud tegevusega, mis võib olla käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõttes. (p 17)

Lisaks KMS § 31 lõikele 1 tuleb maksustamisel arvestada MKS § 83 lõiget 4 ja § 84. KMS § 31 lõige 1 seab sisendkäibemaksu mahaarvamisele vaid vormilise eelduse. MKS § 83 lõige 4 ja § 84 mõjutavad maksukohustust sisuliselt. (p 12)

MKS § 83 lõige 4 ja § 84 on teineteist välistava kohaldamisalaga. MKS § 83 lõige 4 kohaldub ainult näilikele ja seetõttu tühistele ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele. Näiline on tehing, milles kokkulepitud tagajärgi pooled tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Seejuures pole tähtsust, kas tehingut teeseldi maksukohustuse vältimiseks või muudel kaalutlustel. MKS § 84 seevastu kohaldub kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivad, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades tegelikule majanduslikule sisule mittevastava vormi eesmärgiga vähendada maksukohustust. (p 13)

Lisaks KMS § 31 lõikele 1 tuleb maksustamisel arvestada MKS § 83 lõiget 4 ja § 84. KMS § 31 lõige 1 seab sisendkäibemaksu mahaarvamisele vaid vormilise eelduse. MKS § 83 lõige 4 ja § 84 mõjutavad maksukohustust sisuliselt. (p 12)

MKS § 83 lõige 4 ja § 84 on teineteist välistava kohaldamisalaga. MKS § 83 lõige 4 kohaldub ainult näilikele ja seetõttu tühistele ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele. Näiline on tehing, milles kokkulepitud tagajärgi pooled tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Seejuures pole tähtsust, kas tehingut teeseldi maksukohustuse vältimiseks või muudel kaalutlustel. MKS § 84 seevastu kohaldub kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivad, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades tegelikule majanduslikule sisule mittevastava vormi eesmärgiga vähendada maksukohustust. (p 13)

Kauba ühendusesisene soetamine on käibemaksu objekt, mistõttu peab maksukohustuslane sellelt arvestama käibemaksu, kuid samas saab maksukohustuslane kauba ühendusesiseselt soetamiselt arvestatud käibemaksu deklareerida sisendkäibemaksuna (KMS § 1 lõige 1 punkt 5, § 3 lõige 4 ja § 29 lõige 3 punkt 4). (p 15)

Lisaks KMS § 31 lõikele 1 tuleb maksustamisel arvestada MKS § 83 lõiget 4 ja § 84. KMS § 31 lõige 1 seab sisendkäibemaksu mahaarvamisele vaid vormilise eelduse. MKS § 83 lõige 4 ja § 84 mõjutavad maksukohustust sisuliselt. (p 12)

Kui ühendusesiseselt soetatud kaup müüakse Eestis edasi, siis ei teki edasimüüjal enne kauba müümist Eestis küll tagastusnõuet, aga ka mitte kohustust käibemaksu maksta. Kaupa Eesti äriühingule edasi müües tuleb edasimüüjal tasuda käibemaksu, kuid kauba ostjal tekib sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Pärast toote tarbijale müümist saab riik lõpuks lisandväärtuse arvel käibemaksu. Kui Eesti äriühing soetab ise ühendusesiseselt detaile toote valmistamiseks, saab riik samuti käibemaksu toote tarbijale müümisel. Fiktiivsete edasimüügitehingute kasutamisel tekib niisugusel juhul maksueelis siis, kui variühingud ei deklareeri või tasu käibemaksu, kuid tegelik ostja deklareerib variühingute arvete alusel sisendkäibemaksu. (p 15)

Maksukohustuslase juhendamisel tegutseva isiku (variühingu) osalemine tehingute ahelas ei pruugi alati tähendada maksupettust, tehingute näilikkust ega muud maksuõigusrikkumist. Tehingute tegemise korral vahelülide kasutamisel lasub maksukohustuslasel kõrgendatud hoolsuskohustus tagamaks, et maksukohustuslase juhendamisel tegutsevad äriühingud deklareeriksid ja tasuksid makse õigesti, kuna vastupidine võib olla käsitatav maksupettusena. Vältimaks seda riski, võib ostja kanda müüja ettemaksukontole käibemaksukohustuse täitmiseks piisava rahasumma ise (vt ka RKKK otsus asjas nr 3 1-1-40-14, p 107). (p 10)

Kui ühendusesiseselt soetatud kaup müüakse Eestis edasi, siis ei teki edasimüüjal enne kauba müümist Eestis küll tagastusnõuet, aga ka mitte kohustust käibemaksu maksta. Kaupa Eesti äriühingule edasi müües tuleb edasimüüjal tasuda käibemaksu, kuid kauba ostjal tekib sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Pärast toote tarbijale müümist saab riik lõpuks lisandväärtuse arvel käibemaksu. Kui Eesti äriühing soetab ise ühendusesiseselt detaile toote valmistamiseks, saab riik samuti käibemaksu toote tarbijale müümisel. Fiktiivsete edasimüügitehingute kasutamisel tekib niisugusel juhul maksueelis siis, kui variühingud ei deklareeri või tasu käibemaksu, kuid tegelik ostja deklareerib variühingute arvete alusel sisendkäibemaksu. (p 15)

Lisaks KMS § 31 lõikele 1 tuleb maksustamisel arvestada MKS § 83 lõiget 4 ja § 84. KMS § 31 lõige 1 seab sisendkäibemaksu mahaarvamisele vaid vormilise eelduse. MKS § 83 lõige 4 ja § 84 mõjutavad maksukohustust sisuliselt. (p 12)

MKS § 83 lõige 4 ja § 84 on teineteist välistava kohaldamisalaga. MKS § 83 lõige 4 kohaldub ainult näilikele ja seetõttu tühistele ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele. Näiline on tehing, milles kokkulepitud tagajärgi pooled tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Seejuures pole tähtsust, kas tehingut teeseldi maksukohustuse vältimiseks või muudel kaalutlustel. MKS § 84 seevastu kohaldub kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivad, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades tegelikule majanduslikule sisule mittevastava vormi eesmärgiga vähendada maksukohustust. (p 13)

Maksukohustuslase juhendamisel tegutseva isiku (variühingu) osalemine tehingute ahelas ei pruugi alati tähendada maksupettust, tehingute näilikkust ega muud maksuõigusrikkumist. Tehingute tegemise korral vahelülide kasutamisel lasub maksukohustuslasel kõrgendatud hoolsuskohustus tagamaks, et maksukohustuslase juhendamisel tegutsevad äriühingud deklareeriksid ja tasuksid makse õigesti, kuna vastupidine võib olla käsitatav maksupettusena. Vältimaks seda riski, võib ostja kanda müüja ettemaksukontole käibemaksukohustuse täitmiseks piisava rahasumma ise (vt ka RKKK otsus asjas nr 3 1-1-40-14, p 107). (p 10)

Kui Eesti äriühing soetab ise ühendusesiseselt detaile toote valmistamiseks, saab riik samuti käibemaksu toote tarbijale müümisel. Fiktiivsete edasimüügitehingute kasutamisel tekib niisugusel juhul maksueelis siis, kui variühingud ei deklareeri või tasu käibemaksu, kuid tegelik ostja deklareerib variühingute arvete alusel sisendkäibemaksu. (p 15)

Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et maksukohustuslasel on õigus maha arvata käibemaks, mille ta on tasunud teisele maksukohustuslasele, kes ei ole end käibemaksukohustuslasena registreerinud, kui arvetel on märgitud direktiivis nõutud andmed, eeskätt teave, mis võimaldab tuvastada arve koostanud isiku ja osutatud teenuste või tarnitud kauba laadi (nt kohtuasjad C-438/09: Dankowski, p 38; C-324/11: Tóth, p-d 32–34). (p 14)

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Käibemaksudirektiivist ei tulene, et maksukohustuslase staatus sõltub käibemaksukohustuslase registreeringu olemasolust. Samuti ei tähenda asjaolu, et maksukohustuslasest tarnija ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, seda, et tema väljastatud arve alusel ei saa sisendkäibemaksu maha arvata, kui arve sisaldab kõiki direktiivis nõutud andmeid (Euroopa Kohtu otsus asjas C-277/14: PPUH Stehcemp, p-d 28, 33, 34, 40 ja 41). (p 12)

Euroopa Kohus on otsesõnu selgitanud, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse puhul on tegemist kõigest kontrolliotstarbelise vorminõudega, mis ei saa seada kahtluse alla õigust käibemaksu maha arvata, kui selle õiguse tekkimise materiaalõiguslikud tingimused on täidetud (kohtuasi C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-15, p 12). (p 13)

Vt p 16.

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Kuigi KMS § 29 lg 3 p 1, § 31 lg 1 ja § 3 lg 1 grammatilisel tõlgendamisel võib jõuda järeldusele, et sisendkäibemaksu on võimalik arvestada ainult teiselt käibemaksukohustuslasena registreeritud või selleks kohustatud isikult saadud arve alusel, ei ole selline tõlgendus kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohtadega käibemaksudirektiivist tuleneva sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimuste kohta. (p 11, vt täpsemalt p 12)

Arvete väljastaja peab KMS § 3 lg 6 p 2 alusel tasuma arvetel märgitud käibemaksusumma riigile, mistõttu tekiks mahaarvamise õiguse keelamisel lubamatu käibemaksu kumulatsioon ja keelamine oleks vastuolus käibemaksuga maksustamise neutraalsuse põhimõttega. Sellises olukorras ei takista asjaolu, et teenuse osutaja oli arvete väljastamise ajal käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, ostjat mahaarvamisõigust kasutamast. (p 16)

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Käibemaksudirektiivi art 168 järgi on sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimusteks, et maksukohustuslane peab kaupu või teenuseid kasutama oma maksustatavate tehingute tarbeks ja et neid kaupu või teenuseid peab talle tarnima või osutama mõni teine maksukohustuslane. Direktiivist ei tulene, et maksukohustuslase staatus sõltub käibemaksukohustuslase registreeringu olemasolust. Samuti ei tähenda asjaolu, et maksukohustuslasest tarnija ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, seda, et tema väljastatud arve alusel ei saa sisendkäibemaksu maha arvata, kui arve sisaldab kõiki direktiivis nõutud andmeid (Euroopa Kohtu otsus asjas C-277/14: PPUH Stehcemp, p-d 28, 33, 34, 40 ja 41). (p 12)

Euroopa Kohus on otsesõnu selgitanud, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse puhul on tegemist kõigest kontrolliotstarbelise vorminõudega, mis ei saa seada kahtluse alla õigust käibemaksu maha arvata, kui selle õiguse tekkimise materiaalõiguslikud tingimused on täidetud (kohtuasi C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-15, p 12). (p 13)

Arvete väljastaja peab KMS § 3 lg 6 p 2 alusel tasuma arvetel märgitud käibemaksusumma riigile, mistõttu tekiks mahaarvamise õiguse keelamisel lubamatu käibemaksu kumulatsioon ja keelamine oleks vastuolus käibemaksuga maksustamise neutraalsuse põhimõttega. Sellises olukorras ei takista asjaolu, et teenuse osutaja oli arvete väljastamise ajal käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, ostjat mahaarvamisõigust kasutamast. (p 16)

Eesti seadusandja valik ühistuliste organisatsioonide liigitamisel tulunduslikeks ja mittetulunduslikeks ei lähtu täpselt samadest alustest, millest on Euroopa Liidu käibemaksuõiguses lähtutud liikmesriikidele kohustuslike käibemaksuvabastuste kehtestamise põhimõtete sätestamisel.

Käibemaksuvabastuse sisustamisel ei saa lähtuda kitsalt ühinguõiguslikust normistikust. Käibemaksuvabastuse saab omistada vaid teatud piiratud hulgale mittetulundusühingutele, mille tegevus vastab eeltoodud direktiivi art 132 lg 1 p-s "l" loetletud eesmärkidele. Maaparandusühistu tegevuse eesmärk neile ei vasta, sest maaparandusühistu ei tegutse "poliitilistel, ametiühingutega seotud, usulistel, patriootlikel, filosoofilistel, heategevuslikel või kodanikega seotud eesmärkidel".

Samuti ei vasta maaparandusühistu liikmete majanduslike huvide teenimine KMS § 16 lg-s 1 toodud määratlusele "sotsiaalset laadi kaupade ja teenuste käive". Ühingu liikmete omandi ühine haldamine või ühingu liikmete majanduslike huvide esindamine ei ole sotsiaalset laadi tegevus. (p 11)

KMS § 16 lg 1 p 8 on kohaldatav maaparandusühistu suhtes. Erinevalt KMS § 16 lg 1 p-s 3 nimetatud juhust on selle maksuvabastuse kohaldamisala aga piiratud. (p 13)

Kolleegium märgib, et käibemaksudirektiivi art 132 lg 1 p "f" ja Euroopa Kohtu 4. mai 2017. a otsuse eestikeelsed tõlked on ebatäpsed. Nende tekstide inglis- ja saksakeelsetest versioonidest nähtub, et art 132 lg 1 p "f" kohaldamiseks ei pea käibemaksust olema vabastatud või käibemaksuga maksustamata "sõltumatute isikute rühm", vaid selle liikmed. Kuna maaparandusühistu liikmete tegevus on üldjuhul eelduslikult käibemaksuga maksustatav, ei ole KMS § 16 lg 1 p-st 8 tulenev maksuvabastus kohaldatav maaparandusühistule. (p-d 15 ja 16)

Kolleegium on varem kehtinud õigusnorme tõlgendades asunud seisukohale, et bürooruumid võivad asuda mitteelamu kasutusotstarbega hoones (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p 13). Ka 1. juulil 2015 jõustunud EhS § 50 lg 7 p 1 alusel kehtestatud määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisa ei näe ette elamu kasutusotstarbega hoone kasutamist büroohoonena. EhS § 16 lg 2 esimese lause järgi tuleb ehitist kasutada kasutusotstarbe kohaselt. (p 10)

Pelgalt ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia õigele tulemusele (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p 16). (p 10)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt kindlustab ühtne käibemaksusüsteem, et igasugune majandustegevus, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest, maksustatakse täiesti neutraalselt, kui see tegevus on iseenesest käibemaksuga maksustatav (vt nt C-672/16: Imofloresmira - Investimentos Imobiliários, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)

Ka suulise seletusega saab äriplaani tõendada. Käibemaksuseadusest ega maksukorralduse seadusest sellist piirangut ei nähtu. Äriplaani tõendamiseks sobivad kõik MKS § 59 lg-s 1 nimetatud tõendid, sh maksukohustuslase suuline teave. (p 11)

Käibemaksudirektiivi (nõukogu 28. novembri 2016. a direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) art 168 järgi saab isik kasutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust juhul, kui ta tegutseb kauba või teenuse omandamise ajal maksukohustuslasena selle direktiivi tähenduses ja kasutab asjaomaseid kaupu või teenuseid maksustatavate tehingute tarbeks (vt nt C-140/17: Gmina Ryjewo, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on selgitanud ka seda, et kui maksukohustuslase poolt omandatud kaupu või teenuseid kasutatakse tehingutes, mis on maksust vabastatud või ei kuulu käibemaksu kohaldamisalasse, ei või käibemaksu arvestada ega sisendkäibemaksu maha arvata (vt nt C-672/16, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)

Kui käimasoleva kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et kaebajal puudus maksuotsuse tegemise ajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, ei välista see käibemaksu korrigeerimist tulevikus. Kui kaebaja hakkab edaspidi korterit kasutama äriühingu kontorina, on tal õigus korrigeerida korteriomandi soetamisel tasutud käibemaksu vastavalt korteriomandi maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele (KMS § 32 lg-d 4–42). (p 17)

Kui maksuhaldur on maksuotsust nõuetekohaselt põhjendanud, lasub MKS § 150 lg 1 järgi maksukohustuslasel kohustus tõendada, et ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastav äriplaan on realistlik. Kavatsuse tõendamise puhul ei kehti tavapärasest leebem tõendamisstandard. Kui esineb õiguslikke takistusi, mis ei lase kaebaja äriplaani ellu viia, peaks maksukohustuslane esile tooma, milliseid abinõusid on ta kasutanud või plaanib kasutada, et viia eluruumi kasutusotstarve kavandatava kasutusotstarbega kooskõlla (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p-d 16–18). Ehitusõiguslik kasutusotstarve takistas kaebaja äriplaani teostamist, kuid kaebaja ei näidanud maksumenetluses ära, et ta oleks astunud samme selle takistuse kõrvaldamiseks. (p 12)

Maksuhaldur ei põhjendanud maksuotsust väitega, et korter soetati kaebaja juhatuse liikme elukoha tarbeks. Seetõttu ei pidanud vastustaja seda asjaolu ka tõendama. Kuna vastustaja lähtus maksumenetluses kaebaja seletusest, et ta soetas korteri äriühingule kontoriks, lasub kaebajal tõendamiskoormus tõendite osas, mis kinnitaksid, et tal oli maksuotsuse tegemise ajal tõepoolest kavatsus võtta korter kasutusele äriühingu kontorina. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid näiteks töötajate palkamise ega kontori sisustamise kohta. (p 13)

Kohus hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Seepärast tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal olemasolevate faktide põhjal. Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei mõjuta haldusakti õiguspärasust, kuid isiku tegevus pärast haldusakti andmist võib kaudselt kinnitada tema esialgseid kavatsusi (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22). (p 13, vt ka p 15)

Seisukoht, et kinnisasja väljaüürimine kontorina või kasutamine äriühingu kontorina annab aluse korteriomandite soetamisel tasutava käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata, ei ole täies kooskõlas seadusega. Kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Üksnes siis, kui maksukohustuslane on maksuvabastusest loobunud, esitades enne käibe toimumist kirjaliku teate maksuhaldurile, on tegemist maksustatava käibega. (p 11)

Kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Selleks, et tegemist oleks maksustatava käibega, pidi maksukohustuslane enne tehingu tegemist maksuvabastusest loobuma kirjaliku teatega maksuhaldurile. Kui selline teade maksuhaldurile esitati, võib äriplaani usutavust suurendada see, kui teade esitati enne maksuhalduri kontrollitoiminguid. KMS § 16 lg 3 lubab teate esitada enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem. Seega on teate esitamine põhimõtteliselt võimalik ka ajal, mil kinnisasi soetati. (p 20)

Tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt maksukohustuslasel ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard. (p 16)

Kui äriplaani elluviimiseks esineb seadusandlikke takistusi, ei pruugi see olla üldse elluviidav. Kui sellised takistused on kõrvaldatavad, saab äriplaani usutavuse hindamisel arvesse võtta seda, kas maksukohustuslane on astunud samme takistuste kõrvaldamiseks ja millal neid samme astuti. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks. Nende abinõude realiseeritavuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikutega seotud õiguslikke riske, nt korterelamu kaasomanike õigust ja huvi takistada kasutusotstarbe muutmist või kasutusotstarbele mittevastavat kasutust. (p-d 17 ja 18)

Tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt maksukohustuslasel ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard. (p 16)

Kui äriplaani elluviimiseks esineb seadusandlikke takistusi, ei pruugi see olla üldse elluviidav. Kui sellised takistused on kõrvaldatavad, saab äriplaani usutavuse hindamisel arvesse võtta seda, kas maksukohustuslane on astunud samme takistuste kõrvaldamiseks ja millal neid samme astuti. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks. Nende abinõude realiseeritavuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikutega seotud õiguslikke riske, nt korterelamu kaasomanike õigust ja huvi takistada kasutusotstarbe muutmist või kasutusotstarbele mittevastavat kasutust. (p-d 17 ja 18)

EL Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 19 jätab liikmesriikidele valikuvõimaluse, kas lugeda ettevõtte üleminek käibeks või mitte. (p 13) RKHK otsusest asjas nr 3-3-1-25-13 saab välja lugeda seisukoha, et käive tekib vaid ettevõtte tehingulisest üleminekust. Selle lahendi p-s 15 kinnitati ringkonnakohtu otsuses asjas nr 3-10-1514 võetud seisukohta, et VÕS § 181 ei välista TMS § 102 korras, s.o täituri kontrolli all, toimuvat müüki VÕS rakendusalast, sest selline vara müük erineb oluliselt muust täitemenetluse seadustikuga reguleeritud vara müügist täitemenetluses. Samas lahendis kinnitati ka, et VÕS § 181 omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Praeguse otsusega muudab kolleegium asjas nr 3-3-1-25-13 tehtud otsuses võetud seisukohta. Kolleegium leiab, et ettevõtte või selle osa üleminek ei kujuta endast käivet KMS mõttes, sõltumata sellest, millisel viisil – kas seaduse alusel või tehinguliselt – see toimub. (p 15)

KMS § 4 lg 2 p 1 mõista selliselt, et ettevõtte üleminek täite- või pankrotimenetluses on ettevõtte üleminek VÕS tähenduses. KMS-s oli oluline viidata VÕS §-s 180 toodud ettevõtte ülemineku mõistele, sest teistes seadustes pole ettevõtte müügi olemust avatud. Näiteks näeb pankrotiseadus samuti ette ettevõtte kui tervikvara müügi võimaluse, kuid selles seaduses pole täpsustatud ettevõtte müügi olemust ega tingimusi. (p 17)

KMS § 4 lg 2 p 1 sõnastus viitab sellele, et säte puudutab vaid VÕS-s sätestatud ettevõtte ülemineku mõistet, mitte ettevõtte ülemineku sätete kohaldamisala piiranguid (sh VÕS § 181). Nimelt kasutatakse selles sättes sõnu „võlaõigusseaduse tähenduses“. Ettevõtte üleminekut käsitlev MKS § 37 näeb seevastu ette, et ettevõttega seotud nõuded ja kohustused lähevad omandajale üle vastavalt VÕS-s sätestatule. Seega, §-s 37 on rõhutatud, et kohustuste ülemineku hindamiseks tuleb lähtuda VÕS-s sätestatust. Praeguses vaidluses ei ole MKS § 37 asjassepuutuv, sest see ei reguleeri käivet. (p 18)

Käibemaksu seaduse eelnõu 131 SE seletuskirjas märgiti, et säte viiakse kooskõlla kuuenda direktiivi artikli 5 lõikega 8, mille vasteks on praegu EL Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 19. Euroopa Kohus on oma praktikas leidnud, et selle sätte eesmärgiks on muuta ettevõtte üleandmine kergemaks, lihtsustades seda ja vältides ülevõtja rahalise positsiooni koormamist sellise ülemäärase maksuga, mille ta hiljem sisendkäibemaksu mahaarvamise teel igal juhul tagasi saaks (vt Euroopa Kohtu 19.12.2018. a otsus nr C-17/18, p 13 ja seal viidatud praktika). Eeltoodud eesmärkide valguses pole ühtki põhjust kohelda erinevalt tehingulisi ja seadusest tulenevaid üleandmisi. Kaebaja esile toodud põhjendus, et pankrotihalduril või täituril on raske hinnata, kas üleantav varakogum moodustab tegutseva ettevõtte või mitte, ei ole veenev. Pankrotiseaduse § 126 lg 2 järgi on pankrotihalduril kohustus märkida pankrotivara nimekirja pankrotivarasse kuuluvate esemete väärtus ning juhul, kui pankrotivarasse kuulub ettevõte, hinnata ettevõttesse kuuluvate esemete väärtuse kõrval ka väärtust, mida ettevõte või selle osa hinnanguliselt omaks juhul, kui ettevõtte tegevust jätkatakse ja ettevõte või selle osa võõrandatakse tervikvarana. Seega peavad haldur ja täitur olema kursis müüdava varakogumi omadustega ja oskama hinnata, kas selle varakogumiga on võimalik majandustegevust jätkata või mitte. Igal juhul on nii neil kui ka varakogumi omanikul võimalik MTA-lt küsida siduvat eelotsust. (p 19)

Praegusel juhul pole tegemist laiendava tõlgendamisega, vaid tõlgendamisega, mis tugineb normi teksti analüüsile ning lähtub normi eesmärgist ja otstarbest. Maksumaksjale on üldjuhul kasulikum, kui ettevõtte üleminekut käibeks ei loeta, sest siis pole vaja erinevate kaupade käibemaksu määra kindlaks teha. Samuti on sel juhul ettevõtte hind käibemaksu võrra väiksem, mis tähendab, et ülevõtja ei pea soorituseks leidma rahasummat, mille ta hiljem nagunii sisendkäibemaksuna tagasi saaks. Samad eelised esinevad ka ettevõtte üleandmisel pankroti- ja täitemenetluses, seepärast pole põhjust sätet kitsendavalt tõlgendada. (p 20)

Praegusel juhul pole tegemist laiendava tõlgendamisega, vaid tõlgendamisega, mis tugineb normi teksti analüüsile ning lähtub normi eesmärgist ja otstarbest. (p 20)

Asja kahjustamise korral tuleb kahjuhüvitise kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 15). Kui hävinud asja väärtus võis hävimise ajaks olla võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, tuleb kahjuhüvitamise kindlaksmääramisel arvestada ka VÕS § 132 lg 1 teises lauses sätestatuga, st tuleb hinnata, kas asja väärtus oli hävimise ajaks, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, mis annaks aluse hävinud asja väärtuse vähenemist hüvitise määramisel mõistlikult arvestada. (p 12.1)

Kui vaidluse esemeks on VÕS § 132 lg-te 1 ja 4 alusel nõutav kahjuhüvitis, mis ei ole käibeks KMS § 4 lg 1 järgi, tuleb kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada mh seda, kas hagejal on õigus arvata tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha. Olukorras, kus hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. (p 12.2)

Käibemaksukohuslastena registreerimise number on olulise tõendusväärtusega nendes riikides, kus peetakse piirkondlikke registreid, mille tulemusena võib majandustegevuses osaleda mitu identse nimega juriidilist isikut. Eestis on selline olukord ÄS §‑st 11, MTÜS §‑st 4 ja SAS §‑st 3 tulenevalt põhimõtteliselt välistatud. Eesti avalikku registrisse kantud juriidilise isiku puhul piisab nimest ja registrikoodist, et tehingu vastaspool oleks piisavalt usaldusväärselt tuvastatud. (p 11)

Käibemaksu mahaarvamine pole välistatud ka muud nimetust kandva dokumendi kui arve alusel, kui see dokument vastab KMS § 37 lg 7 nõuetele. Nõutavad andmed võivad jaguneda ka mitme dokumendi vahel (nt arve koos lepingudokumendi, saatelehe, kauba või teenuse üleandmise akti või maksekviitungiga), kui dokumentidel on selle kohta selge ja arusaadav viide. (p 8)

Kui maksuotsus põhineb ainult sellel, et isikul pole tehingu kohta KMS § 37 nõuetele vastavat arvet ning muid võimalikke sisendkäibemaksu mahaarvamist välistavaid asjaolusid ei ole välja toodud (näiteks maksupettuses osalemise kahtlus), on maksuotsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Kui maksuhalduril on tõendeid võimaliku maksupettuse või muu sisendkäibemaksu mahaarvamist välistava asjaolu kohta, siis saab ta MKS §‑s 98 sätestatud aegumistähtaja jooksul teha vajadusel uue maksuotsuse. (p 14)

Kui maksuotsus põhineb ainult sellel, et isikul pole tehingu kohta KMS § 37 nõuetele vastavat arvet ning muid võimalikke sisendkäibemaksu mahaarvamist välistavaid asjaolusid ei ole välja toodud (näiteks maksupettuses osalemise kahtlus), on maksuotsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Kui maksuhalduril on tõendeid võimaliku maksupettuse või muu sisendkäibemaksu mahaarvamist välistava asjaolu kohta, siis saab ta MKS §‑s 98 sätestatud aegumistähtaja jooksul teha vajadusel uue maksuotsuse. (p 14)

Maksuarvestuses tuleb eristada olulisi ja ebaolulisi vormivigu ning ebaoluline vormiviga ei too endaga kaasa maksu juurdemääramist (vt ka RKHK otsused 3-3-1-15-02, 3-3-1-26-02 ja 3-3-1-43-09). (p 9)

Käibemaksukohustuslasena registreerimise esmaseks eesmärgiks on tagada käibemaksusüsteemi nõuetekohane toimimine, sh maksu nõuetekohane kogumine, ja lihtsustada selle liikmesriigi väljaselgitamist, kus leiab aset kauba lõpptarbimine. Samuti on registreerimise numbril oluline tähtsus tehingute tõendamisel ning riigil lasub kohustus tagada, et kanded käibemaksukohustuslaste registris oleksid õiged (vt ka Euroopa Kohtu otsus C-527/11). Käibemaksukohustuslaste registri õigsuse tagamise kohustus hõlmab ka juba registreeritud maksukohustuslase nõuetele vastavuse kontrolli. (p 17)

Maksukohustuslase registrist kustutamine KMS § 22 lg 3¹ alusel on kaalutlusotsus. Otsuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada kogutud teabega ja maksukohustuslase käitumisega teabe esitamisel ja toimingute tegemisel. Teabe esitamise kohustuse tekkimiseks on piisav, et maksuhaldur toob välja põhjendatud kahtluse, millest tulenes maksukohustuslaselt teabe nõudmise vajadus. Kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et maksukohustuslane ei tegele ettevõtlusega, ning maksu-kohustuslane jätab mõistliku aja jooksul teabe esitamise ja selgituste andmise kohustuse asjakohaste selgete põhjendusteta täitmata, siis on maksukohustuslane jätnud ettevõtlusega tegelemise tõendamata. Maksukohustuslasel lausub ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustus ja kaasaaitamiskohustus. (p 19 ja 21) Teabe esmakordne esitamata jätmine ei ole käibemaksu-kohustuslaste registrist kustutamiseks alati piisav. Vastupidisel juhul muutuks registrist kustutamine automatiseeritud tegevuseks ega võimaldaks piisaval määral arvestada kõigi ettevõtlusega tegelemist iseloomustavate asjaoludega. Registrist kustutamine võib sellisel juhul osutuda ebaproportsionaalseks. (p 19)

Arvele tuleks vähemalt märkida viide dokumendile, kus on toodud teenuse piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed. Teenuse kirjeldus on siis piisavalt üksikasjalik, kui sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida teenuse mahu usutavust. Olukorras, kus teenuseid väidetavalt osutanud äriühingutel ei ole reaalset majandustegevust ja nad on esitanud kaebajale võltsarved, on kõrvaldamata olulised puudused arvetes piisavad, et tuua kaasa maksukohustuse tekkimine ostjal (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-81-12, 3-3-1-57-13 ja 3-3-1-65-13. (p 16)

HKMS § 65 lg-st 2 tuleneb, et kui vaidlustatud haldusaktis on selle isiku ütlustele tuginetud, kelle ülekuulamist tunnistajana kohtumenetluses taotletakse, nendele ütlustele soovib tugineda ka kohus ning taotlus tunnistaja ülekuulamiseks on esitatud õigeaegselt, tuleb selline taotlus üldjuhul rahuldada. Nimetatud norm sätestab selgelt, et taotluse võib rahuldamata jätta üksnes HKMS § 62 lg 3 p-s 2 või lg-s 4 sätestatud juhul. Kohtu antud eelhinnang ütluste usaldusväärsusele ei saa seetõttu olla tunnistaja ülekuulamisest keeldumise aluseks. Hinnang tõendi tähtsusele tuleb siduda selle haldusasja lahendamisel oluliste asjaoludega, mitte selle usaldusväärsusega (p.-d 26, 28-29)

Vastustaja seisukohtade esitamine kohtuotsuse põhjendustena ei ole iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks. Siiski tuleb objektiivse ja õiglase kohtumõistmise huvides kohtuotsuse sellisel viisil põhjendamisest hoiduda. Kui kohus nõustub menetlusosalise põhjendustega ja kasutab neid kohtuotsuse põhjendamisel, peab ta seda põhjenduste juures märkima. (p 24)

Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-15-12 (p 49) leidnud, et üldjuhul ei tohiks kohus täitevvõimu tegevusse omal algatusel ennetavalt sekkuda ega anda eelhinnangut kavandatava akti õiguspärasusele. Samas asjas on ka selgitatud (p 50), millised kriteeriumid peab halduskohus välja selgitama, kui annab välja loa täitmist tagavate toimingute jaoks, millega ennetavalt tagatakse tulevikus koostatava vastutusotsuse täitmist. Kui maksuhalduril on kavatsus teha otsus tagastusnõude kohta, peab halduskohus luba andes välja selgitama eelpoolnimetatud kriteeriumitest punktid a-d ning j.

Kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud, siis on käibemaksu tagastusnõude kontrollimenetlus MKS § de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõpetanud ning tagastusnõudele vastav rahasumma tuleb kanda isiku sellekohase taotluse olemasolul viivitamatult isiku pangakontole (MKS § 106 lg 2, korra § 14 lg d 1 ja 2). Kuna tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude kontrollimenetlus lõppenud, puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida. Ennetavate täitetoimingute seadmine eeldab maksuhalduri poolt uue kontrolli alustamist.

Tagastusnõue on maksukohustuslase õigus saada tagasi enammakstud maksusumma. Maksukohustuslasel ei ole pea tagastusnõude täitmise taotlust esitama, vaid tal on õigus jätta tagastusnõue tulevikus tekkivate rahaliste kohustuste tähtaegse tasumise kindlustamise katteks.

Tuleb eristada tagastusnõude tuvastamist ja tagastusnõude täitmise nõuet (vt ka otsust asjas nr 3-3-1-89-06). Tagastusnõude aktsepteerimine on toiming, millega maksuhaldur tunnistab tagastusnõude olemasolu. Tagastusnõude selline tuvastamine lõpeb enammakse kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole.

Tagastusnõude täitmiseks peab maksukohustuslane esitama maksuhaldurile vastava taotluse. Käibedeklaratsioonis (rahandusministri määrusega kehtestatud vorm KMD, RT I, 04.04.2012, 12) ei ole maksukohustuslasel võimalik esitada tagastusnõude täitmise taotlust. Käibedeklaratsiooni täitmise juhendi kohaselt tuleb enammakstud käibemaksu (sh ka eelnevate perioodide enammakstud käibemaksu) tagastamieks (tagastusnõude täitmise nõue) esitada taotlus ettemaksukontol oleva raha tagastamiseks või kandmiseks teise isiku ettemaksukontole.

Maksuhaldur saab motiveeritud otsuse alusel pikendada tagastusnõude täitmise tähtaega kuni 90 kalendripäeva ning korraga võib tähtaega pikendada kuni 30 kalendripäeva. Otsuse tähtaja pikendamise kohta teeb maksuhaldur hiljemalt viis kalendripäeva enne tähtaja lõppemist. Tagastusnõude täitmise peatamise ja pikendamise alused on MKS § s 107 ja KMS § s 34 loetletud ammendavalt. Kui tagastusnõude rahuldamata jätmist ei ole võimalik tagastusnõude täitmise tähtaja jooksul põhjendada, tuleb nõue rahuldada. Maksusumma tagastamine ei välista edaspidist põhjalikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist MKS § 98 lg s 1 sätestatud tähtaja jooksul. (Vt ka otsus asjas nr 3-3-1-8-08.)

Kohus peab kontrollima, kas enammakse kontrollimenetluse tähtaega pikendati või kas tähtaja pikendamine oli üldse võimalik, hoolimata sellest, kas otsust on vaidlustatud. Kohtul ei ole õigust anda luba maksukohustuslase ettemaksukonto arestimiseks, kui kontrollimenetlus on lõppenud menetluseks ettenähtud tähtaja möödumise tõttu. Maksuhalduril ei ole õigust pärast kontrolli teostamiseks antud maksimaalse tähtaja möödumist lükata tagastusnõude täitmise otsustamist määramatusse tulevikku, kasutades ära aresti seadmise võimalust ettemaksukontole.

Kui Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata ja järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, ei pea Riigikohus oma otsust põhjendama. Riigikohus peab sel juhul märkima, et järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendust.

Ettevõtlusega mitteseotud kulu TuMS § 51 lg 1 tähenduses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument (TuMS § 51 lg 2 p 3) ning kulud või väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks (TuMS § 51 lg 2 p 5). TuMS § 51 lg 2 p 5 rakendamine eeldab, et vastav kulutus on küll tehtud, ent see ei ole ettevõtlusega seotud.

Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumist näidatud poolte vahel (vt Riigikohtu 02.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-50-03 p-i 11). Lisaks eelöeldule, peab kuludokument kajastama ka kauba või teenuse tegelikku hinda, mis on poolte vahel kokku lepitud. Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida tehingu arvnäitajaid - kogus, hind, summa (RPS § 7 lg 1 p 4). Kui tehingu arvnäitajad on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga.

TuMS § 51 lg 2 p-s 5 nimetatud kulu või väljamakse saab olla ka ainult osaliselt ettevõtlusega mitteseotud ning sellest tulenevalt osaliselt maksustatav. Eeltoodu ei tähenda aga, et maksuhaldur saaks sisustada mõistet "ettevõtlusega osaliselt seotud kulu" selle kaudu, kas kauba või teenuse hind on ebamõistlik, majanduslikult põhjendamatu, möödapääsmatult vajalik vms. Müügihind on kahe lepingupoole kokkuleppe küsimus ja see võib olla turuhinnast nii suurem kui väiksem.

Kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud tehingu väärtus on erinev omavahel mitteseotud isikute vahel tehtavate sarnaste tehingute väärtusest, võib maksuhaldur TuMS § 50 lg 4 kohaselt tulumaksu määramisel kasutada tehingute väärtusi, mida rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud. Seega vaid TuMS § 50 lg-s 4 sätestatud juhul on maksuhalduril õigus hinda korrigeerida vastavalt turuhinnale.

Tulumaksuga maksustatakse kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. TuMS § 51 lg 2 punktis 3 sätestatud väljamakse puhul ei ole vaja tuvastada väljamakse seotust maksumaksja ettevõtlusega, sest sellised väljamaksed kuuluvad nii või teisiti maksustamisele.

Kinnisasja käive oli KMS § 16 lg 2 p-st 3 lähtudes maksuvaba nii enne kui pärast 1. jaanuari 2006. Maksuvabastust ei kohaldatud ehitisele, mis võõrandati enne selle esmast kasutuselevõttu. Alates 1. jaanuarist 2006 ei kohaldata maksuvabastust ka siis, kui ehitist on oluliselt parendatud ja see võõrandatakse enne parendamisele järgnevat taaskasutuselevõttu. Enne 1. jaanuari 2006 polnud oluliselt parendatud ehitise võõrandamine enne selle taaskasutuselevõttu maksuobjektiks. Nii enne kui pärast 1. jaanuari 2006 võis maksuobjektiks olla juurdeehitis, mis võõrandati eraldi.

Mõisteid ehitise esmane ja taaskasutuselevõtt tuleb vaadata koos, kusjuures neil puudub kattuv osa. Kui taaskasutuselevõtt tuleb siduda varemkasutatud ehitise parendamisega, siis esmakasutuselevõtt uusehitisega. Ehitise parendamise sidumine esmakasutuselevõtuga moonutaks alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva KMS § 16 lg 2 p 3 redaktsiooni sisu, sest nimetatud sätte alusel on oluline hoopiski see, millisel määral ehitist parendati. Kui parendustega seotud kulutused ületavad vähemalt 10% ehitise või selle osa soetusmaksumust enne parendamist, siis maksuvabastust ei kohaldata. Järelikult on varem kasutatud, kuigi parendatud ehitise võõrandamine maksuvaba käive, kui parendamine ei toimunud olulises määras. KMS § 16 lg 2 p-st 3 ei nähtu ega tulene, et oluline oleks kinnistu jagamine või ehitise sihtotstarbe muutmine.

KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)

Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19)

Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19)

KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)

Tulenevalt MKS § 46 lg-test 1-3 ja § 95 lg-st 2 peab maksuhaldur esitama maksuotsuses asjakohased põhjendused, miks asuti seisukohale, et kaup või teenus pole soetatud maksustatava käibe tarbeks. Ettevõtluseks tehtud kulutuse puhul tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kontrollimisel kõigepealt selgitada, kas tegemist pole maksuvaba käibega. Ettevõtlusega seotuse kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada kauba või teenuse soetamise otstarve. Seejuures peab maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse täitmise korras esitama vastavad põhjendused. MKS § 56 lg 2 alusel tuleb maksukohustuslasel pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada ja vajadusel esitada tõendeid selliste asjaolude kohta. Kauba või teenuse soetamise otstarve peab olema kas ilmselge või peab otstarve või kasutamine olema kontrollitav.

Kui arvele on kantud nii äriühingu ärinimi kui ka juhatuse liikme nimi, siis võib ka selline arve olla nõuetekohane hoolimata sellest, et osa andmeid on kirjutatud käsitsi.

Tulenevalt MKS § 46 lg-test 1-3 ja § 95 lg-st 2 peab maksuhaldur esitama maksuotsuses asjakohased põhjendused, miks asuti seisukohale, et kaup või teenus pole soetatud maksustatava käibe tarbeks. Ettevõtluseks tehtud kulutuse puhul tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kontrollimisel kõigepealt selgitada, kas tegemist pole maksuvaba käibega. Ettevõtlusega seotuse kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada kauba või teenuse soetamise otstarve. Seejuures peab maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse täitmise korras esitama vastavad põhjendused.

Kui arvele on kantud nii äriühingu ärinimi kui ka juhatuse liikme nimi, siis võib ka selline arve olla nõuetekohane hoolimata sellest, et osa andmeid on kirjutatud käsitsi.

MKS § 56 lg 2 alusel tuleb maksukohustuslasel pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada ja vajadusel esitada tõendeid selliste asjaolude kohta. Kauba või teenuse soetamise otstarve peab olema kas ilmselge või peab otstarve või kasutamine olema kontrollitav.

Käibemaksu objektiks loetakse ka kauba või teenuse omatarve (KMS § 4 lg 1 p 2). Kui kaup või teenus pole soetatud ettevõtluseks, siis ei tähenda see, et tegemist on maksustamisele kuuluva omatarbega. Kaup või teenus, mis pole soetatud ettevõtluseks, kuid puudub ka omatarve, maksustamisele ei kuulu. Sellise kauba või teenuse puhul ei saa sisendkäibemaksu maha arvata põhjusel, et seda kaupa või teenust ei kasutata maksustatava käibe tarbeks. Ettevõtlusega seotuse, omatarbe ja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguslikud alused ja maksuõiguslikud tagajärjed ning neile juhtumitele vastavad olulised asjaolud on erinevad. Sisendkäibemaksu mahaarvamise osas tuleb kontrollida, kas kaup või teenus on soetatud maksustatava käibe tarbeks, kas pole tegemist maksuvaba käibega.

Vaidluses sõiduautode omatarbe üle peab maksuhaldur käibemaksukohustuse õigeks väljaselgitamiseks tulenevalt KMS § 12 lg-st 7 tuvastama, kas neid autosid kasutati sellisel viisil, mis on hinnatav erisoodustuse andmisena tulumaksuseaduse mõttes (vt ka Riigikohtu 03.03.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-93-08 p-e 10-13).

Tulenevalt MKS § 46 lg-test 1-3 ja § 95 lg-st 2 peab maksuhaldur esitama maksuotsuses asjakohased põhjendused, miks asuti seisukohale, et kaup või teenus pole soetatud maksustatava käibe tarbeks. Ettevõtluseks tehtud kulutuse puhul tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kontrollimisel kõigepealt selgitada, kas tegemist pole maksuvaba käibega. Ettevõtlusega seotuse kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada kauba või teenuse soetamise otstarve. Seejuures peab maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse täitmise korras esitama vastavad põhjendused. MKS § 56 lg 2 alusel tuleb maksukohustuslasel pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada ja vajadusel esitada tõendeid selliste asjaolude kohta. Kauba või teenuse soetamise otstarve peab olema kas ilmselge või peab otstarve või kasutamine olema kontrollitav.