Väärteomenetluse seadustik (lühend - VTMS)

Erinevalt kriminaalmenetlusest, mille puhul kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 3 kohustab menetlejat jätkama kriminaalmenetlust ka pärast kuriteo aegumistähtaja möödumist, kui seda taotleb süüdimõistetu rehabiliteerimise eesmärgil, on VTMS § 29 lg 3 järgi aegumine väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt RKKKo nr 3-1-1-64-09, p 7).

Nõue, et väärteoasja arutatakse väärteoprotokollis sätestatud ulatuses tähendab seda, et väärteoprotokoll peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetlejal võimalik lugeda vastav süüteokoosseis täidetuks (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-84-07, nr 3-1-1-2-08, nr 3-1-1-9-08).

Isiku teavitamine kohtuistungi toimumise ajast ja kohast on vajalik ka juhul, kui isik on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. See on vajalik, et tagada menetlusalusele isikule võimalus seisukoha muutumisel siiski istungil osaleda. VTMS sätestatust muu teavitamisviisi kasutamisel ei ole tegemist ilmtingimata väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui on üheselt tuvastatav, et isikule on teatatud kohtuistungi toimumise aeg ja koht. Kui kutse nõutaval viisil saatmata jätmise tõttu ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas menetlusalust isikut on teavitatud tema asja arutamise ajast ja kohast, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 3 tähenduses.

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-03, p 7.3 ja nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.o kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Nimetatud nõuetele mittevastava kohtuotsuse tegemine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

Väärteomenetluse seadustiku §-s 29 loetletakse asjaolud, mille esinemisel on väärteomenetlus välistatud ja juba alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada. Selles õigusnormis ei nähta väärteomenetlust välistava asjaoluna ette menetlemist ebaseadusliku menetleja poolt. Sellises olukorras saab tugineda VTMS § 29 lg 1 p-le 1, mille kohaselt tuleb alustatud väärteomenetlus lõpetada, kui isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Tõendamiseseme asjaolusid saab väärteomenetluses tuvastatuks lugeda üksnes kohtuväline menetleja. Väärteomenetluse seadustiku §-s 9 nimetatakse kohtuvälise menetlejana 1) täidesaatva riigivõimu volitustega asutust; 2) valla- ja linnavalitsust; 3) eraõiguslikku juriidilist isikut halduslepingu alusel. Kuna üldkogu tunnistas ÜTS § 5411 lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseaduse §-dega 3, 10, 13 ja 14 vastuolus olevaks, siis puudus eraõiguslikul juriidilisel isikul pädevus isiku käitumises väärteo tunnuseid tuvastada.

Nii kriminaalmenetlus kui ka väärteomenetlus kujutavad endast riigivõimu ühe alaliigi - karistusvõimu - teostamist ja et tulenevalt PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleb riigivõimu, sealhulgas karistusvõimu, teostada üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna riigivõimu teostamine üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel on ka üks õigusriigi põhimõtte väljendusi, siis tuleb PS § 3 lõiget 1 lugeda koos §-s 10 väljendatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega. Seadusereservatsiooni nõue ei välista absoluutselt riigivõimu teatud volituste delegeerimist. Kuid põhiseadus ei võimalda delegeerida kõiki riigivõimu volitusi, samuti peab delegeerimise viis olema kooskõlas põhiseadusega. Juba ainuüksi lepingu nimetusest tulenevalt on halduslepinguga põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Karistusvõimu ning sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses - koos võimaliku kohtumenetlusega - ei saa aga käsitada (tavalise) haldusülesannete täitmisena. Seetõttu ei saa VTMS § 9 p-s 3 ja § 10 lg-s 5 ning ÜTS § 54¹¹ lg-s 3 sätestatut osas, mis võimaldab halduslepingu alusel delegeerida riigi karistusvõimu eraõiguslikule juriidilisele isikule, lugeda seadusereservatsiooni nõudega täielikus kooskõlas olevaks.

Neid ülesandeid, mida on põhiseaduse mõtte kohaselt kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu moodustavad riigivõimu tuumikfunktsiooni, ei saa riigivõim delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule. Riigi tuumikfunktsiooni hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka karistusvõim ning sealhulgas ka süütegude menetlemine. Süüteomenetluse puhul on tegemist riikliku tegevuse valdkonnaga, milles võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Isiku võimalus end kaitsta ja turvaliselt tunda süüteomenetluste kontekstis tähendab nii avaliku võimu poolt süüteomenetluse reeglite kehtestamist kui ka seda, et avalik võim vastutab süütegude menetlejate koolitamise ja kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli nende tegevuse üle, sealhulgas ka selle üle, et iga konkreetse väärteomenetluse raames ei riivataks ülemääraselt põhiõigusi. Süüteomenetluste puhul riigivõimu poolt vahetult kõnealust vastutust kandmata ja menetleja üle kontrollifunktsiooni teostamata ei ole riigis tagatud põhiõigust menetlusele ja korraldusele.

Tolliametnike tegevus, mis on hõlmatud TS § 100 lg 1 ning § 81 kohaldamisega, kujutab endast tollikontrolli TS § 6 lg 17 tähenduses. Isikute kaebused tolliametnike sellisest tegevusest tulenevates vaidlustes tuleb HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt lahendada halduskohtus. Halduskohtu pädevusse ei kuulu kaebuse lahendamine nõuete osas, mis tulenevad väärteoprotokolli koostamisest, isikule õiguste ja kohustuste selgitamisest, tõendite kogumisest, väärteo kvalifitseerimisest ja karistuse valikust. Alates väärteomenetluse alustamisest lahendab kohtuvälise menetleja toimingutele, määrustele ja otsustele esitatud kaebusi maa- või linnakohus.

VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib iseseisvaks tõendiks olla muuhulgas ka foto või film või muu teabesalvestis ning seega videosalvestiski. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on selle videosalvestise kui tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et salvestis oleks tõendina nõuetekohaselt vormistatud. Tõendi nõuetekohasest vormistatusest ei saa rääkida siis, kui seda tõendit väärteoasja materjalide juures ei ole.

KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Tulenevalt KrMS § 113 lg-st 4 võidakse jälitusprotokollilegi vajadusel lisada jälitustoiminguga saadud salvestusi. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-09).

Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.

Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise (vt ka RKKKo nr 3-1-1-14-04, nr 3-1-1-152-05, nr 3-1-1-5-07).

Kuriteo tunnuste sedastamine süüdlase käitumises kujutab endast VTMS § 29 lg 1 p 4 järgi väärteomenetlust välistavat asjaolu, mille ilmnemisel tuleb juhinduda VTMS §-s 61 sätestatud korrast. VTMS § 61 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluse alustamise otsustuse teha kuni väärteo eest karistamise otsuse tegemiseni. Siiski võib väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p-s 4 toodud alusel lõpetada ka kohus, kuid vaid neil juhtudel, mil maakohus arutab väärteoasja VTMS §-s 83 sätestatud tingimustel, tehes asjas esmase otsuse isiku karistamise kohta. Vastavalt VTMS § 107 lg-le 2 teeb maakohus kirjeldatud olukorras väärteomenetluse lõpetamise määruse, kusjuures seda võib teha enne kohtuotsuse tegemist ja menetlusaluse isiku süüküsimuse lõplikku lahendamist. Kui aga maakohus vaatab läbi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust, ei ole väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p-s 4 sätestatud alusel enam võimalik.

Vastavalt VTMS § 29 lg 1 p-le 5 ei alustata väärteomenetlust ja alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 3 kohaselt on aegumine väärteomenetluses absoluutseks menetlustakistuseks, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt RKKKo nr 3-1-1-77-08, p 9).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 3 kohustab menetlejat jätkama kriminaalmenetlust ka pärast kuriteo aegumistähtaja möödumist, kui süüdimõistetu taotleb seda rehabiliteerimise eesmärgil. Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg-st 3 järeldub aga, et väärteomenetluses on aegumine absoluutne menetlustakistust, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. Väärteomenetluse seadustiku §-s 2 lubatud kriminaalmenetluse analoogia käesolevas asjas ei kohaldu, sest väärteomenetluse seadustik näeb ette iseseisva regulatsiooni väärteomenetluse alustamise ja alustatud menetluse lõpetamise kohta väärteo aegumistähtaja möödumisel. Seega on seadusandja välistanud väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes, sh ka menetlusaluse isiku rehabiliteerimise eesmärgil.

KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Kui isikule omistatav väärtegu aegub ajal, mil kohus on väärteoasjas otsuse teinud, aga otsus ei ole veel jõustunud, siis tuleb VTMS § 29 lg 1 p 5 järgi väärteomenetlus lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg kaks aastat on möödunud.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10 ja nr 3-1-1-16-06, p 14.2). Tuginemine tõenditele, mida ei ole kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa väärteoasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-30-09, p 6).

Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. VTMS §-s 87 sisalduva nõude tõttu ei ole väärteoasja arutamisel väärteokirjelduse piiridest väljumine võimalik (vt nt RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 7 ja nr 3-1-1-65-04, p 11).

KarS § 14 lg 1 kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutus avada selle organi või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Et nii kohus kui kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud väärteoprotokolli piiridega, peab see, millise juhtivtöötaja või organi tegu juriidilisele isikule omistatakse, kajastuma väärteoprotokollis. Vastasel juhul ei ole võimalik kõiki vastutuse eeldusi tuvastada ning väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Olukorda, kus mingit isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu ei ole otsuse põhjendustes üldse puudutatud, tuleb lugeda väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.

VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, mil tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07 ja nr 3-1-1-74-08).

KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Kui isikule omistatav väärtegu aegub ajal, mil kohus on väärteoasjas otsuse teinud, aga otsus ei ole veel jõustunud, siis tuleb VTMS § 29 lg 1 p 5 järgi väärteomenetlus lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg kaks aastat on möödunud.

Kui isiku väidetav väärtegu aegub ajal, mil maakohus on väärteoasjas otsuse teinud, kuid isik esitab kassatsioonikaebuse, siis maakohtu otsus ei jõustu ning väärteomenetlus tuleb lõpetada väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 5 alusel.

Kui isiku väidetav väärtegu aegub ajal, mil maakohus on väärteoasjas otsuse teinud, kuid isik esitab kassatsioonikaebuse, siis maakohtu otsus ei jõustu ning isiku väärtegu aegub.

VTMS § 55 lg 3 p-st 1 ja § 56 lg 2 p-st 8 järeldub, et menetlusaluse isiku nõusolek kiirmenetluses peab olema antud tema ülekuulamise protokollis (RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 6).

Väärteoasjas menetlustoimingute tegemisel peab menetlejal olema selge, kes on toimingule allutatud menetlusalune isik (juriidiline isik oma seadusliku esindaja kaudu või füüsiline isik), millest ta peab toimingus osalevat isikut ka teavitama. VTMS § 19 lg 1 p-de 1 ja 5 kaudu tagatakse isiku õigus teada, et teda süüdistatakse karistatava teo toimepanemises, võimaldades tal teha menetluslikke otsustusi, sh nõustuda enda suhtes kiirmenetluse kohaldamisega. Olukord, kus füüsiline isik osaleb väärteomenetluses üksnes menetlusaluse isiku seadusliku esindajana, ei ole võrdsustatav menetluse läbiviimisega tema enda suhtes (vt RKKKo nr 3-1-1-131-04, p 8).

Kiirmenetluse kohaldamine, kui ei ole täidetud selle tingimused, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine. VTMS ei võimalda maakohtul saata asja kohtuvälisele menetlejale uueks menetlemiseks, s.o üldmenetluse alustamiseks. Samuti ei saa kohus tulenevalt VTMS §-st 87 arutada väärteoasja üldmenetluses ilma väärteoprotokollita. Seetõttu tuleb maakohtul tühistanud kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsus ja lõpetada väärteomenetlus, kui kohtuväline menetleja ei ole täitnud kiirmenetluse kohaldamise tingimusi. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-109-03, p 7 ja nr 3-1-1-100-03, p 9.)

Kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 2. jagu määrab ära tunnistaja kui ühe tõendiallika ülekuulamise üldised reeglid. Tunnistajalt hoiatamise kohta allkirja võtmine on ette nähtud §-s 68 lg 2. Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, vältimaks hilisemaid võimalikke vaidlusi selle üle, kas hoiatatu ikka kuulis ja sai aru teda ähvardavast kriminaalkaristusest ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise korral. See toiming annab kohtule võimaluse veenduda, et tunnistaja on mõistnud oma rolli tõendiallikana võistlevas kriminaalmenetluses ja ta on valmis andma tõeseid ütlusi. Analoogiliselt tsiviilkohtumenetlusega (TsKMS § 262 lg 2) tuleb tunnistajalt kohtuistungil võtta sellekohane allkiri kas kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-72-07).

Kõik kohtusaalis toimunud kohtu toimingud peavad olema kajastatud kohtuistungi protokollis nende ajalises järjestuses. Protokolli sisu maksimaalne vastavus kohtusaalis toimunule omab olulist tähtsust menetluse lõpptulemuse kujunemisel. See võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ja väljaselgitatud ning tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus (vt ka RKKKo nr 3-1-1-27-04).

Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8; nr 3-1-1-8-03, p 7.3; nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele ta on otsuse tegemisel tuginenud, s.t. kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-8-08; vt ka RKKKo nr 3-1-1-3-08, p 12; nr 3-1-1-6-06, p 6.3; nr 3-1-1-45-06, p 9; nr 3-1-1-105-03, p 12).

VTMS § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-71-07, p 7). Väärteoprotokolli piiridest väljumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid on siduvad lisaks kohtule ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole. (Vt RKKKo nr 3-1-1-84-07, p 11).

MKS § 154 lg 1 võimaldab maksuhalduri korralduse täitamata jätmise eest karistada ka isikut, kes on seadusest tulenevalt kohustatud tagama korralduse adressaadi poolt selle täitmise. Selline kohustus tuleneb muu hulgas MKS § 8 lg1 esimesest lausest, mis sätestab, et juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava samast seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Järelikult ei ole MKS § 154 lg-s 1 ette nähtud maksuhalduri korralduse täitmata jätmise subjektide ring piiratud üksnes korralduse adressaadiga. Seejuures tuleb arvestada, et juriidilise isiku vastutuse maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest sätestab MKS § 154 lg 2. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Vastavalt KarS § 2 lg-le 2 on karistatav vaid tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja mille toimepanemises on isik süüdi. Seetõttu saab juriidiline isik vastutada üksnes juhul, kui tema organi või juhtivtöötaja käitumises esinevad kõik nimetatud deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et juriidilise isiku organ või juhtivtöötaja tegutses seejuures juriidilise isiku huvides. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-05, p 12.) Eeltoodust tulenevalt on üldjuhul välistatud võimalus karistada juriidilist isikut MKS § 154 lg 2 järgi olukorras, kus ei leidu juriidilise isiku organi liiget või juhtivtöötajat, kelle käitumine vastaks MKS § 154 lg 1 tunnustele.