Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus

Eksamitulemuse määratlemise puhul on tegemist otsusega, mis tehakse isikule teatavaks mitme erineva dokumendiga. Riigieksami tulemus tehakse isikule teatavaks riigieksamitunnistusega, millele ei märgita hinde kujunemist selgitavaid põhjendusi. Osa eksamihinde kujunemise põhjendustest esitatakse aga märgetena eksamitöö peal. Lisaks mõjutavad kirjandi hinnet mitmed subjektiivset hindamist nõudvad aspektid, mida kirjandi peale ei märgita. Hindamisotsuse terviklikku põhjendust ei pruugi otsuse adressaat seega teada saadagi. Enne kohtusse pöördumist peab isikul olema võimalik tutvuda eksamitööle märgitud eksamihinde kujunemist selgitavate märgetega. Eksamitööga tutvumine võimaldab isikul otsustada, kas eksamihinde määramisel on tema õigusi rikutud või mitte (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-52-00).

Mitterahuldav eksamitulemus toob kaasa gümnaasiumi lõpetamata jätmise, millega võidakse riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele). Seega tuleb halduskohtul otsust, mille kohaselt on riigieksam sooritatud mitterahuldavalt, tõhusa õiguskaitse tagamiseks sisuliselt kontrollida, kasutades vajadusel eksperdi abi.

Enne kohtusse pöördumist peab isikul olema võimalik tutvuda eksamitööle märgitud eksamihinde kujunemist selgitavate märgetega. Eksamitööga tutvumine võimaldab isikul otsustada, kas eksamihinde määramisel on tema õigusi rikutud või mitte (vt ka Riigikohtu 21.12.2000 määrust asjas nr 3-3-1-52-00). Isik, kes on esitanud vaide riigieksami tulemuse peale, saab eksamitööga tutvuda alles pärast apellatsiooniperioodi lõppu. Seetõttu ei hakka eksamitulemuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöördumise tähtaeg kulgema riigieksamitunnistuse väljastamisest ega Apellatsioonikomisjoni otsuse teatavakstegemisest. Vaide esitamisel ei teadnud kaebaja eksamitulemuse kujunemise põhjuseid, vaid sai need teada alles pärast vaideotsuse tegemist, mistõttu HKMS § 9 lg 3 ei kohaldu.

Mitterahuldav eksamitulemus toob kaasa gümnaasiumi lõpetamata jätmise, millega võidakse riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele). Seega tuleb halduskohtul otsust, mille kohaselt on riigieksam sooritatud mitterahuldavalt, tõhusa õiguskaitse tagamiseks sisuliselt kontrollida, kasutades vajadusel eksperdi abi.

Põhiseaduse §-st 3 tuleneb täitevvõimu jaoks kohustus järgida talle delegatsiooninormiga antud volitusi ja neid mitte ületada. HMS § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Kohtupraktikas on rõhutatud, et volitusnormis sätestatakse määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus (vt Riigikohtu 20.12.1996. a otsust asjas nr 3-4-1-3-96).

PGS § 22 annab haridus- ja teadusministrile pädevuse vaid õpilaste gümnaasiumisse vastuvõtmise korra kehtestamiseks. Kohtupraktika kohaselt (vt Riigikohtu 22.03.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-5-01, p-e 15 ja 16) pole volitusnormi alusel kehtestatud korraga lubatav sätestada täiendavalt tingimusi, kui selline volitus delegatsiooninormist ei tulene. PGS § 22 ei kujuta endast volitusnormi, mis võimaldaks haridus- ja teadusministril lisaks seaduses sätestatule kehtestada gümnaasiumisse vastuvõtmiseks PGS §-s 28 sätestatust erinevaid tingimusi. PGS §-st 22 ei tulene ka edasivolitamise õigust, mis võimaldaks koolil ja kooli pidajal kehtestada kooli vastuvõtu sisulisi tingimusi ja kooli vastuvõtu korda.

PGS § 22 annab haridus- ja teadusministrile pädevuse vaid õpilaste gümnaasiumisse vastuvõtmise korra kehtestamiseks. Kohtupraktika kohaselt (vt Riigikohtu 22.03.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-5-01, p-e 15 ja 16) pole volitusnormi alusel kehtestatud korraga lubatav sätestada täiendavalt tingimusi, kui selline volitus delegatsiooninormist ei tulene. PGS § 22 ei kujuta endast volitusnormi, mis võimaldaks haridus- ja teadusministril lisaks seaduses sätestatule kehtestada gümnaasiumisse vastuvõtmiseks PGS §-s 28 sätestatust erinevaid tingimusi. PGS §-st 22 ei tulene ka edasivolitamise õigust, mis võimaldaks koolil ja kooli pidajal kehtestada kooli vastuvõtu sisulisi tingimusi ja kooli vastuvõtu korda. Seega ei võimalda kehtiv regulatsioon gümnaasiumisse vastuvõtmiseks kandidaatide paremusjärjestuse koostamisel lähtuda muudest tingimustest peale põhikooli lõpetamise tulemuste, nagu sätestab PGS § 28. Seadusandliku ega täidesaatva võimu tasandil pole sätestatud, et gümnaasiumisse vastuvõtmine sõltuks muudest kriteeriumitest ning õiguspäraseks ei saa pidada lähtumist ilma vastava volitusnormita kooli vastuvõtu korras sätestatud vastuvõtutingimustest.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ega selle alusel antud "Põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste vastuvõtmise, ühest koolist teise ülemineku, koolist lahkumise ja välja heitmise korrast" ei tulene üksikasjalikumaid tingimusi gümnaasiumisse astumiseks ning kooli pidajal puudub pädevus neid kehtestada. Kehtiva õigusega ei ole kooskõlas seisukoht, et süvaõppe puhul võib gümnaasium arvestada mõnede ainete tulemusi koefitsiendiga või omistada osadele põhikooli lõpetamise tulemustele kandidaatide paremusjärjestuse koostamisel teistest erinevat kaalu. Samuti ei põhine kehtival õigusel seisukoht, et sisseastumiskatsed on õigustatud vaid erikallakuga koolides.

Haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, on HKMS § 4 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Haldusaktiks on kohtupraktikas peetud iga otsustust, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele ning haldusaktiga võib olla tegemist sõltumata sellest, kas ta on vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides (vt näit Riigikohtu 20.12.2001 otsust haldusasjas nr 3-3-1-15-01). Kooli otsustus kooli vastuvõtmise või vastuvõtmata jätmise kohta kujutab endast haldusakti ka siis, kui see ei vasta haldusaktile kehtestatud vorminõuetele.