Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Vt RKKKm nr 3-1-1-120-09 annotatsioone.

Koosseisutüübilt on KarS § 291 näol tegemist alternatiiv-aktilise formaalse kuriteokoosseisuga. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb süüdlase käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, kuid vaadeldav süütegu võib seisneda ka mitme tunnuse samaaegses realiseerimises. Igal konkreetsel juhul tuleb süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus.

Kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p-ga 8 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka kohaldatud tõkendi muutmise või tühistamisega seotud põhistuste äranäitamine. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-22-08, p 9.2).

Kohtul tuleb raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb.

Kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p-ga 8 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka kohaldatud tõkendi muutmise või tühistamisega seotud põhistuste äranäitamine. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-22-08, p 9.2).

Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Seejuures määratleb süüteokoosseisu olemus nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil peab süüdistusakti lõpposas isikule inkrimineeritavat käitumist kirjeldama. Nii tuleb näiteks blanketne kuriteokoosseis sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt RKKKo nr 3-1-1-69-06, p 7).

Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Selliselt puudub süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda arusaamatuks, millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised mitte.

Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30).

KrMS § 268 lg-st 2 kohaselt ei või süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt RKKKo nr 3-1-1-116-06, p 17 ja nr 3-1-1-85-08, p 10.1).

Kohtul puuduvad tulenevalt kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Kohtu pädevuses on aga KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 alusel kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses süüdistusest kõrvalekaldumine ja süüdistatava käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine, järgides KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub eeskätt olukorras, kus süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16).

Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt KrMS § 362 p-le 2 kaasa maa- ning ringkonnakohtu otsuste tühistamise.

KrMS § 130 lg 5 ja § 429 reguleerivad olukorda, mil juba jõustunud kohtuotsuse täitmisel lahendab kohus küsimust süüdimõistetult vabaduse võtmisest. Seevastu KrMS § 130 lg-s 4¹ käsitatakse juhtumit, mil kohtulahendi tegemise raames on muuhulgas vajalik otsustada süüdlasele kohaldatud tõkendi muutmine.

Kohtul tuleb raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb.

Nõue kirjeldada täpselt süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata karistusseaduse need sätted, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest süüdistatav peab olema täielikult ning detailselt informeeritud süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 24, RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30 ja nr 3-1-1-96-06, p 13).

Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Selliselt puudub süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda arusaamatuks, millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised mitte.

Kohtul puuduvad tulenevalt kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Kohtu pädevuses on aga KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 alusel kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses süüdistusest kõrvalekaldumine ja süüdistatava käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine, järgides KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub eeskätt olukorras, kus süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16).

Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt KrMS § 362 p-le 2 kaasa maa- ning ringkonnakohtu otsuste tühistamise.

Pistise võtmise ja andmise koosseisud eeldavad eeskätt isikutevahelise ekvivalentsussuhte (kokkuleppe) esinemise kindlakstegemist. Ex post facto antav objektiivne hinnang ametiisiku tegude seaduslikkusele ja kasulikkusele pistiseandja jaoks ei pruugi kokku langeda süüdistatavate ettekujutusega vastavatest asjaoludest teo toimepanemise ajal. Lisaks ei nõuagi pistise ja altkäemaksu koosseisud selle tuvastamist, et tegemist oleks objektiivselt hinnates vara andjale või lubajale faktiliselt kõige soodsama võimalusega, kuigi reeglina see nii on. Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav vaid pistise nõudja ja lubaja ettekujutus selle kohta, et pistist nõutakse ja lubatakse seoses ametiisiku poolt toimepandud või tulevikus toimepandava teoga. Ekvivalentsussuhte moonutamisega võib tegemist olla juhul, kui lubatakse tegu, mis ei ole ametiisiku pädevuses või mida ta ei kavatsegi toime panna.

Karistusseadustik kriminaliseerib vara või muu soodustuse võtmise ja andmise nii õiguspärase (pistis) kui ka õigusvastase (altkäemaks) teo toimepanemise eest. Kuigi tegemist ei ole klassikalises mõttes põhi- ja kvalifitseeritud koosseisudega, on altkäemaks sisuliselt pistise modifitseeritud (raskem) koosseis. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et altkäemaksu võtmise ja andmise koosseisude keskse tunnuse moodustab ametiisiku õigusvastane tegu, samas kui pistise võtmise ja andmise puhul on selleks ametiisiku õiguspärane käitumine. Muude tunnuste osas langevad aga nii altkäemaksu kui pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku.

Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning et riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10). Seaduslikkuse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 13.2). Jälitustegevuse kontrollitavuseks on seadusandja ette näinud kindla menetluskorra, milles kohtul lasub jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollija roll. Täitevvõim ei saa kriminaalmenetluses kalduda kõrvale seadusandja kehtestatud menetlusreeglitest ja asuda ise looma uut õigust isegi siis, kui ta tegevust motiveerivad õilsad eesmärgid. Põhiseaduse § 104 lg 2 p-st 14 tulenevalt on seadusandja pädev otsustama, milline on optimaalne lahendus põhiõiguste kaitse ja kriminaalmenetluse eesmärkide vastandlike huvide vahel.

KrMS §-s 118 nimetatud jälitustoiminguga võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal. KrMS § 114 lg 1 kohaselt vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub sellest. KrMS § 114 lg 4 näeb ette, et edasilükkamatutel juhtudel võib sellise jälitustoimingu teha ka Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei või Kaitsepolitseiameti juhi või tema määratud ametniku määruse alusel ilma kohtu loata. Sel juhul tuleb prokuröril teatada teostatud jälitustoimingust viivitamata eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu lubatavuse või selle jätkamiseks loa andmise määrusega.

Suulise eelloa andmine tähendab paratamatult seda, et kohus lubab jälitustegevust taotluse aluseks olevate kirjalike materjalidega eelnevalt tutvumata. Viimane aga raskendab kui ei muuda isegi võimatuks kohtul kontrollida KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eelduste täidetust konkreetses asjas, sealhulgas õigusriiklikult olulise jälitustegevuse ultima ratio põhimõtte järgimist. Eelotsustuse tegemine mõjutab paratamatult kohtuniku siseveendumuse kujunemist ka selles osas, kas lugeda juba läbiviidud jälitustoimingut seaduslikuks või mitte. Olles juba eelnevalt aktsepteerinud taotletavat jälitustoimingut, võib kohtunikul hilisemal asja materjaliga põhjalikumal tutvumisel tekkida tugev motivatsioonisurve läbiviidud toimingu sanktsioneerimiseks näiteks isegi siis, kui ta tagantjärele möönab, et jälitustegevuse lubatavuse eeldused võisid konkreetsel juhul olla ebapiisavalt täidetud. Sellist lahendust ei saa põhiõiguste kaitse valguses pidada aga kuidagi õigustatuks. Eeltoodut silmas pidades on kolleegium seisukohal, et arvestades kohtu olemuslikku rolli jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollijana on seadusandja põhjendatult andnud edasilükkamatul juhul jälitustoiminguks loa andmise pädevuse kohtusüsteemist väljapoole jäävale ametiisikule (KrMS § 114 lg 4). Lähtudes prokuratuuri ühest põhiülesandest kindlustada uurimisasutuste tegevuse seaduslikkus kohtueelse menetluse toimetamisel, võib seadusandja luua ka sellised menetlusreeglid, mis annavad edasilükkamatul juhul jälitustoimingu lubamise pädevuse prokurörile.

KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.

Kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS § 312 p-d 1-3. Nimetatud sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Maakohus on otsuse põhjenduste esitamisel ilmselgelt nimetatud piiridest väljunud, refereerides ülekuulatud isikute ütlusi, taasesitades otsuse põhiosas kirjalikke tõendeid, sh jälitustoimingute protokolle ning kajastades kohtuistungi käiku. Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. Tõendite refereerimine kohtuotsuses käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Süüdistuse tõendite pelk loetlemine otsuses ei ole KrMS § 312 nõuete täitmiseks piisav ega ole vaadeldav tõendite hindamise ja analüüsina. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt peab tõendite analüüs kajastama seda, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab, kui uuritud tõendeid on asetatud omavahelisse konteksti. (RKKKo nr 3-1-1-100-06 p 18).

Süüdimõistva kohtuotsuse tühistamine on välistatud, kui süüdistatavate tegudes on tuvastatud vähemalt pistise nõudmise, lubamise ja vahendamise koosseisud. Süüdistatavate vastutuse raskendamine (s.o süüdimõistmine altkäemaksus) kohtu enda algatusel oleks aga KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt välistatud ka juhul, kui kohtu hinnangul oleks pistise võtja teod ebaseaduslikud ja see asjaolu olnuks süüdistatavatel teada teo toimepanemise ajal.

Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid � jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus �, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.

Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning et riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10). Seaduslikkuse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 13.2). Jälitustegevuse kontrollitavuseks on seadusandja ette näinud kindla menetluskorra, milles kohtul lasub jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollija roll. Täitevvõim ei saa kriminaalmenetluses kalduda kõrvale seadusandja kehtestatud menetlusreeglitest ja asuda ise looma uut õigust isegi siis, kui ta tegevust motiveerivad õilsad eesmärgid. Põhiseaduse § 104 lg 2 p-st 14 tulenevalt on seadusandja pädev otsustama, milline on optimaalne lahendus põhiõiguste kaitse ja kriminaalmenetluse eesmärkide vastandlike huvide vahel.

Õigus süüdistuse tunnistajat (sh ka kaassüüdistatavat) küsitleda kuulub tõiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 §-s 3(d). See ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, vaid seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 9).

Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid � jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus �, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid ¿ jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus ¿, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.

Karistusseadustik kriminaliseerib vara või muu soodustuse võtmise ja andmise nii õiguspärase (pistis) kui ka õigusvastase (altkäemaks) teo toimepanemise eest. Kuigi tegemist ei ole klassikalises mõttes põhi- ja kvalifitseeritud koosseisudega, on altkäemaks sisuliselt pistise modifitseeritud (raskem) koosseis. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et altkäemaksu võtmise ja andmise koosseisude keskse tunnuse moodustab ametiisiku õigusvastane tegu, samas kui pistise võtmise ja andmise puhul on selleks ametiisiku õiguspärane käitumine. Muude tunnuste osas langevad aga nii altkäemaksu kui pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku.

VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib iseseisvaks tõendiks olla muuhulgas ka foto või film või muu teabesalvestis ning seega videosalvestiski. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on selle videosalvestise kui tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et salvestis oleks tõendina nõuetekohaselt vormistatud. Tõendi nõuetekohasest vormistatusest ei saa rääkida siis, kui seda tõendit väärteoasja materjalide juures ei ole.

KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Tulenevalt KrMS § 113 lg-st 4 võidakse jälitusprotokollilegi vajadusel lisada jälitustoiminguga saadud salvestusi. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-09).

Täitmiskohtunik saab lahendada kohtuotsuse täitmisega seonduvaid küsimusi ka juhul, kui ta on eelnevalt samas asjas teinud süüdimõistva otsuse. Kohtunikul ei teki taandumiskohustust KrMS § 49 lg 1 p 1 alusel, kuna kohtuotsuse täitmise menetluses ei otsustata isiku süü ega karistuse üle. Kohtunik hindab vangistuse täitmisele pööramise otsustamisel vaid seda, kas isik on järginud kohtuotsusega määratud nõudeid.

KrMS § 432 näeb ette kaks võimalust kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamiseks. KrMS § 432 lg 1 kohaselt lahendab täitmiskohtunik kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused üldjuhul kirjalikus menetluses. KrMS § 432 lg 4 kohaselt saadetakse sellisel juhul määruse koopia menetlusosalistele, keda see puudutab. KrMS § 432 lg 3 näeb ette erandid, mil asi vaadatakse läbi süüdimõistetu osavõtul. Nendeks on KrMS §-des 425-426 sätestatud või süüdimõistetult vabaduse võtmisega seonduvad küsimused.

Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.

Eriti põhjalikult tuleb kaaluda kriminaalasjade eraldamisi sellistest kriminaalasjadest, mis on ühendatud ühiseks menetluseks juhtudel, mil isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Just nende, ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamisega võivad lõppkokkuvõttes menetlejail kaasneda tõendamisraskused, süüdistatavatel aga tõsised põhiõiguste riived (vt RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9 ja RKÜKo nr 3-1-2-1-00).

KrMS §-s 65 mõttes ei ole iga meie kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena Põhimõteteks, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, on kõigepealt Eesti Vabariigi põhiseaduse asjakohased sätted (eeskätt PS §-d 22-24). Konkreetsemad tõendite kogumise põhimõtted on aga sätestatud KrMS §-s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. KrMS § 68 lg-s 2 ning § 280 lg-s 4 sätestatud tunnistaja hoiatamise nõuet ei ole õige käsitada mitte meie kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses, vaid tunnistajate ütluste usaldusväärsuse tagamise siseriiklikult oluliseks peetud täiendava garantiina. See tähendab, et sõltumata sellest välisriigis asetleidnud hoiatamisest tuleb Eesti kriminaalmenetluses kõiki tõendeid ja nende usaldusväärsust siiski hinnata üldiste tõendite hindamise reeglite kohaselt ja kogumis teiste tõenditega. Teatud erandjuhtudel võib kohus tugineda eelnevalt valeütluste andmise eest hoiatamata isikute ütlustele (vt RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12). Vastava normi puudumine mõne teise riigi kriminaalmenetlust reguleerivates õigusaktides iseenesest ei muuda selles riigis vastavalt seal kehtivatele kriminaalmenetluse normidele kogutud tunnistaja ütlusi Eestis toimuvas kriminaalmenetluses lubamatuks.

Kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-18-08, p 16 ja nr 3-1-1-80-08, p-d 10-12).

KrMS §-s 65 mõttes ei ole iga meie kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena Põhimõteteks, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, on kõigepealt Eesti Vabariigi põhiseaduse asjakohased sätted (eeskätt PS §-d 22-24). Konkreetsemad tõendite kogumise põhimõtted on aga sätestatud KrMS §-s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. KrMS § 68 lg-s 2 ning § 280 lg-s 4 sätestatud tunnistaja hoiatamise nõuet ei ole õige käsitada mitte meie kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses, vaid tunnistajate ütluste usaldusväärsuse tagamise siseriiklikult oluliseks peetud täiendava garantiina. See tähendab, et sõltumata sellest välisriigis asetleidnud hoiatamisest tuleb Eesti kriminaalmenetluses kõiki tõendeid ja nende usaldusväärsust siiski hinnata üldiste tõendite hindamise reeglite kohaselt ja kogumis teiste tõenditega. Teatud erandjuhtudel võib kohus tugineda eelnevalt valeütluste andmise eest hoiatamata isikute ütlustele (vt RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12). Vastava normi puudumine mõne teise riigi kriminaalmenetlust reguleerivates õigusaktides iseenesest ei muuda selles riigis vastavalt seal kehtivatele kriminaalmenetluse normidele kogutud tunnistaja ütlusi Eestis toimuvas kriminaalmenetluses lubamatuks.

Kassatsiooniõiguse kasutamine süüdistatava huvides on reguleeritud KrMS § 344 lg 3 p-s 2 � sellisel juhul esitab kassatsiooni advokaadist kaitsja enda nimel, millest tulenevalt vastutab ta ka selle sisu ja seaduse nõuetele vastavuse eest. KrMS § 344 lg 3 p 3 reguleerib kassatsiooni esitamist KrMS § 344 lg-tes 2 ja 2¹ nimetatud isikute huvides (kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik), ja ka sel juhul on kassatsiooni esitamise õigus vaid advokaadist esindajal.

Kuna Riigikohus lahendab valdavalt õiguslikke küsimusi, on seadusandja lähtunud arusaamast, et kassatsiooniga või määruskaebusega võib Riigikohtusse pöörduda vaid professionaalne ja eelduslikult põhjalike õigusteadmistega jurist � kas prokurör või advokaat. Vaid need isikud saavad kaitsta oma seisukohti ka Riigikohtu suulisel istungil.

Advokaadi ülesanded ei seisne (vaid) süüdistatava abistamises määruskaebuse koostamisel, vaid kaitsealuse seisukohtade väljaselgitamises ja tema huve arvestavalt seaduse nõuetele vastava kassatsiooni või määruskaebuse vahetus esitamises. Ainult sellisel juhul on tagatud seadusandja püstitatud eesmärk kassatsiooni ja määruskaebuse esitamise õigusega isikute ringi piiramisel.

Erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Sellise järelduse tegemine on võimalik eeskätt juhtudel, kus kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise viis, tekitatud tagajärg või muud teoga seotud asjaolud on spetsiifilised. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-32-05 p 8 või nr 3-1-1-87-09 p 11).

Isiku süüditunnistamine on võimalik ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel.

Tõendi usaldusväärsus ei sõltu sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga.

Erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Sellise järelduse tegemine on võimalik eeskätt juhtudel, kus kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise viis, tekitatud tagajärg või muud teoga seotud asjaolud on spetsiifilised. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-32-05 p 8 või nr 3-1-1-87-09 p 11).

Otsese tõendi sisuks on vahetult kuriteo tehiolusid kajastav teave.

Kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta.

Erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Sellise järelduse tegemine on võimalik eeskätt juhtudel, kus kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise viis, tekitatud tagajärg või muud teoga seotud asjaolud on spetsiifilised. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-32-05 p 8 või nr 3-1-1-87-09 p 11).

Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav.

Toimepandud kuritegude arv on selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist.

Olukorras, kus süüdistatav paneb kuritegudest ühe teo toime enne varasemas asjas tehtud kohtuotsuse kuulutamist, siis hiljem tuvastatud kogumi tõttu tuleb süüdistatavale selle teo eest mõista eraldi karistus ning moodustada KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus varasema kohtuotsuse järgi mõistetud karistusega. KarS § 65 lg 1 sätteid ei saa jätta kohaldamata ainuüksi põhjusel, et süüdistatav on talle eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse täielikult ära kandnud (vt RKKKo nr 3-1-1-112-04, p-d 11.2).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 rakendamine lühimenetluses on kohustuslik ning selle sätte järgi süüdistatava karistuse vähendamata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt mitme raske isikuvastase kuriteo toimepanemise korral nõuavad eripreventiivsed kaalutlused süüdlase rangete karistusmeetmete kohaldamist.

Kolme inimese tapmise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil.

Kui kaks või enam isikut tapetakse sama konflikti käigus, siis saab rääkida ühest jätkuvast käitumisaktist ja seega samaaegsest tapmisest. Seejuures kirjeldatud juhul KarS § 114 p 3-s sätestatud kuriteo subjektiivse külje realiseerimiseks tapjal olema tahtlus põhjustada kõigi ohvrite surm. Tapmiste üheaegsel toimepanemisel ei oma aga tähtsust, kas süüdistataval on kannatanute tapmiseks tahtlus samas vormis või kas tapmistel on sama motiiv.

KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega on tegemist siis kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus.

KarS § 83, § 83¹ või § 83² alusel on võimalik konfiskeerida üksnes selline vara, mis konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kui ekslikult konfiskeeritakse asi, mis ei kuulu konfiskeerimisotsustuse adressaadile, selle asja omand konfiskeerimisel riigile üle ei lähe ja üldjuhul võib omanik asja riigilt välja nõuda. Juhul, kui asi mingil põhjusel pärast konfiskeerimist ei säili, tekib omanikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus saada riigilt selle eest hüvitist.

KarS § 83¹ lg 3 teisest lausest tuleneb üldine põhimõte, mille kohaselt on kolmanda isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõudel eelisõigus riigi konfiskeerimisnõude ees. Ehkki KarS § 83¹ lg 3 teine lause reguleerib otsesõnu vaid süüteoga saadud vara konfiskeerimist, kehtib sellest sättest tulenev põhimõte analoogia korras enamasti ka teiste konfiskeerimise liikide puhul.

Kohus võib teha konfiskeerimisotsustuse ka siis, kui pole selge, kas eksisteerib mõni riigi konfiskeerimisnõudega konkureeriv kolmanda isiku nõue või mitte. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Seega tekib konfiskeerimisel KarS § 85 lg 2 alusel õigussuhe, kus riik (pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. KarS § 85 lg 2 alusel tekkiv kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tagab üksnes sellist kolmanda isiku nõuet, mis on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tekib konfiskeerimisotsustuse jõustumisel vahetult seaduse (KarS § 85 lg 2) alusel ja seda ei pea eraldi seadma. Selline pandiõigus tekib ka juhul, kui konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks ei ole riik kolmanda isiku nõude olemasolust teadlik, kolmas isik pole nõuet võlgniku vastu veel esitanud või nõue on konfiskeerimise ajal vaieldav. KarS § 85 lg 2 alusel tekkivale kolmanda isiku pandiõigusele kohalduvad analoogia korras asjaõigusseaduse 8. osa 2. peatüki 3. jao ("Õiguste pantimine") sätted niivõrd, kuivõrd konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme olemus seda ei välista.

Kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise koosseisuga (KarS § 376²) kaitstakse eeskätt kütuseturu usaldusväärsust ja looduskeskkonda.

Rahapesu koosseisu (KarS § 394) tõlgendamisel tuleb lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-st 1. Rahapesu koosseisu eesmärk on kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu. Rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist (vt 3-1-1-68-10, p 16).

Kuritegeliku ühenduse koosseisuga (KarS § 255) kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus on kahjustatud.

KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (VÕS § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki.

KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et 1) kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja 2) kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Kannatanu ei pea alati olema kahjustatud õigushüve vahetu kandja. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur.

Uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses.

KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks ei pea olema kahjuhüvitise saamine. Näiteks on kahju KrMS § 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede kõrvaldamine vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108) või mingi muu õiguskaitsevahendi abil. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 21-34). Kannatanu võib tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest.

KarS § 84 reguleerib süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist ja selle sätte alusel ei ole võimalik asendada süüteo vahetu objekti konfiskeerimist (KarS § 83 lg 2).

Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos (RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 25). Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui tegevusdelikti subjektiks saab olla nii maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) kui ka isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 11.5).

Isiku karistamine kuriteost osavõtu eest ei eelda selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud.

Tulenevalt KrMS § 345 lg-st 2 ja §-dest 160²-160³ on kassatsiooni esitamine lubatud nii kirjalikult kui ka digitaalsel kujul.

Kassatsiooni esitajana tuleb käsitada isikut, kes on selle allkirjastanud.

Kriminaalasja arutava kohtu ülesanne on vältida sellise olukorra tekkimist, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul KrMS § 288 lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused. Samuti tuleb kohtul mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega.

Olukorras, kus kohtumenetluse pool taotleb kohtuistungi varem määranud kohtult istungi edasilükkamist hiljem määratud Riigikohtu istungi tõttu, ilma et ta oleks eelnevalt taotlenud Riigikohtu istungi aja muutmist, võtab ta endale vähemalt kaasvastutuse algselt määratud kohtuistungi ärajäämise eest.

Mõistliku menetlusaja möödumine ei anna kohtule alust asuda seaduses ette nähtud menetlusstaadiume vahele jättes hindama teo tõendatust ja selle vastavust kuriteo tunnustele.

Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud kvalifikatsioonimuudatused alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (3-1-1-139-05 p 26). See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (3-1-1-60-07 p 18.)

Kolleegium taunib jätkuvalt praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (3-1-1-116-06 p 28).

Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud kvalifikatsioonimuudatused alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (3-1-1-139-05 p 26). See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (3-1-1-60-07 p 18.)

KrMS § 216 lg 1 p 2 mõtte kohaselt tuleb kriminaalasjad, mille raames menetletakse ühe ja sama isiku erinevaid kuritegusid, üldjuhul ühendada ühiseks menetluseks. Teatud juhtudel võib siiski olla õige lahendada ühe ja sama süüdistatava erinevaid tegusid erinevate kriminaalasjade raames. Seda näiteks juhul, kui isiku ühe teo osas on kohtueelne menetlus jõudnud lõppjärku, samas kui teise teo osas on menetlus veel algstaadiumis.

Ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes mõistlik või mitte.

Kui süüdistatav ja tema kaitsjad taotlevad ühelt poolt ajamahukate menetlustoimingute tegemist, siis ei saa nad teiselt poolt nendest samadest menetlustoimingutest tingitud ajakuluga põhjendada menetlusaja ebamõistlikkust.

Süüdistatava viibimine vahi all on asjaolu, mis nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist.

Olukorras, kus kohus kaalub süüdistatava õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei saa ta jätta kergekäeliselt tähelepanuta võimalikke tõendeid selle kohta, et menetlusaja pikkus on olulises osas tingitud süüdistatava enda pahausksest käitumisest. Erinevalt tõenditest, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolusid, on tõendid, mis annavad teavet pika menetlusaja põhjuste kohta, sellised, mille kogumisel peab kohus ilmutama aktiivset rolli.

Mõistliku menetlusaja möödumine ei anna kohtule alust asuda seaduses ette nähtud menetlusstaadiume vahele jättes hindama teo tõendatust ja selle vastavust kuriteo tunnustele. Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul süüdistatav KrMS § 2 p 2 ja EIÕK art 6 lg 1 esimese lause alusel õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada. Sellisel juhul tuleb kriminaalmenetlus lõpetada või õigeksmõistev otsus teha kohtulikku arutamist lõpule viimata, olenemata sellest, millises menetlusstaadiumis kriminaalasja lahendamine on. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Vaid juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on võimalik tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata. Kohtuasja keerukus ei pruugi siiski iseenesest olla piisav õigustus menetluse pikaajalisusele. Ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes mõistlik või mitte. Kui süüdistatav ja tema kaitsjad taotlevad ühelt poolt ajamahukate menetlustoimingute tegemist, siis ei saa nad teiselt poolt nendest samadest menetlustoimingutest tingitud ajakuluga põhjendada menetlusaja ebamõistlikkust. Tunnistajale suurel hulgal asjakohatute küsimuste esitamine või põhjendamatult mahukate taotluste ettekandmine kohtuistungil on käsitatav kohtumenetluse venitamisena. Olukorras, kus kohtumenetluse pool taotleb kohtuistungi varem määranud kohtult istungi edasilükkamist hiljem määratud Riigikohtu istungi tõttu, ilma et ta oleks eelnevalt taotlenud Riigikohtu istungi aja muutmist, võtab ta endale vähemalt kaasvastutuse algselt määratud kohtuistungi ärajäämise eest. Kohtul tuleb vältida sellise olukorra tekkimist, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul KrMS § 288 lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused. Samuti tuleb kohtul mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega. Raske haigestumine on kohtusse ilmumata jäämise mõjuv põhjus (KrMS § 170 lg 2 p 3). Kuid aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse viivitusena. Erinevalt tõenditest, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolusid, on tõendid, mis annavad teavet pika menetlusaja põhjuste kohta, sellised, mille kogumisel peab kohus ilmutama aktiivset rolli.

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).

Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 65 ei ole väärteomenetluses kohaldatav. Juhul kui kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatakse maakohtu asemel ekslikult halduskohtule, ei saa kaebuse esitamise ajaks lugeda selle halduskohtule esitamise aega.

Kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Seega saab kohus hinnata kohtus üle kuulamata tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste usaldusväärsust ja piisavust üksnes juhul, kui see tunnistaja on jäänud mõjuval põhjusel kohtusse ilmumata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-28-10, p 9).

Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-5-07, p 6 ja nr 3-1-1-152-05, p 6.)

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 383 lg-s 1 ja §-s 385 sätestatu tähendab, et põhimõtteliselt on menetlusosalisel määruskaebemenetluse raames võimalik vaidlustada kõiki kohtumäärusi, mille peale kaebuse esitamise õigust seadusandja piiranud ei ole. Seejuures on aga vastavalt KrMS §-le 391 kõrgema astme kohtus määruskaebuse läbivaatamisel tehtus kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. KrMS §-s 391 sätestatud piirang ei tähenda siiski seda, nagu poleks kõrgema astme kohtus määruskaebuse läbivaatamisel tehtud lahend vaidlustatav küsimustes, mille kohta tehti otsustus esmakordselt ja mis ei olnud esimese astme kohtus arutamise esemeks. Eeskätt on kõnealuse normi eesmärgiks välistada samade menetluslike üksikküsimuste korduv lahendamine kõrgema astme kohtute poolt.

Vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, mille järgi on keelatud vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks.

Ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise määruse peale, saab määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus.

Kohtuniku pädevus eelistungil tõkendit kohaldada või muuta ei ole sõltuvuses sellest, kas süüdistatav antakse kohtu alla või mitte.

Ringkonnakohus võib saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus üksnes maakohtu sisulist lahendit tühistades. Kriminaalasjas, kus maakohus ei ole sisulist lahendit veel teinud, ringkonnakohtul selline pädevus aga puudub.

Otsustamaks isiku jätkuva vahi all pidamise küsimust, peab kohus iga vahistatu puhul eraldi analüüsima ja põhjendama, kas tema suhtes esinevad vahistamise alused.

KarS §-s 389¹ sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust (RKKKo 3-1-1-61-08, p 17.1.) See reegel kehtib ühtviisi nii maksuhaldurile andmete esitamata jätmise (tegevusetus) kui ka valeandmete esitamise (tegevus) korral.

Kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita nn arvevabrikule üle kantud raha on süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide jooksul maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-42-08, p 15 jj).

Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.

Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.

Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).

KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 12).

Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (RKKKo 3-1-1-3-10, p 41).

KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt ei saa kohus kuriteo kaastäideviimises süüdistatavale isikule omistada teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest.

Kohus ei saa isikut tegevusetusdeliktis süüdi tunnistada, kui süüdistusest ei nähtu, et isik pani talle etteheidetava teo toime tegevusetusega.

Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. (RKKKo 3-3-1-15-07, p-d 31-33).

Sundraha väljamõistmisel tuleb kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.

Kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas.

KrMSRS § 2 lg 1 mõtte kohaselt tuleb enne 1. juulit 2004 prokuratuurist kohtusse saadetud kriminaalasja maakohtus arutada kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Seda ka juhul, kui kriminaalasja arutatakse esimese astme kohtus uuesti pärast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust, mis KrMS § 2 lg-st 3 tulenevalt on toimunud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Selle nõude rikkumine ei ole aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.

Tuvastamaks, kas ja kui siis, millises summas on riigil tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu, tuleb esmalt tuvastada deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu riigi eest varjatuks jäänud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kohtul kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult (maksumaksjalt) sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Lisaks eeltoodule on deklareerimiskohustust rikkunud juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahjuna käsitatav maksuintressi-summa äriühingu varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal osaühingult sissenõutav, millest on lahutatud maksuintressisumma see osa, mis olnuks äriühingult sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik äriühingut siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Tuvastamaks, kas teatud rahaline kohustus (nt maksukohustus) oli mingil ajahetkel sissenõutav, tuleb hinnata võlgniku varalist olukorda sellel ajahetkel tervikuna, võttes arvesse nii võlgniku varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66). Sellest, kas äriühing on mingil aruandeperioodil kasumis või kahjumis, ei saa järeldada, kas ja kui, siis millises ulatuses on äriühing samal perioodil võimeline oma finantskohustusi täitma.

Teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel.

Deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme poolt riigile tekitatud kahju suuruse, sh äriühingu maksukohustuse sissenõutavuse määra ning selle muutumise peab üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid äriühingul varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada äriühingu suutlikkust täita oma maksukohustust).

KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Seadusandja ei ole kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.

Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina (RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.3 ja nr 3-1-1-120-09, p 8.4). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause järgi kujutab endast erandit eelmises lauses nimetatud üldreeglist - apellatsiooni saab ringkonnakohus jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui selleks annavad aluse konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud.

Kohtuotsuste kogumi korral tekib kohtul uue kuriteo eest karistuse mõistmisel kohustus lahendada liitkaristuse mõistmisega seonduv vastavalt KarS § 65 lg-le 2. Jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistust pole võimalik korrigeerida järgnevate kriminaalasjade menetlemise käigus. Kui sellist kohtuotsust ei vaidlustatud ega muudetud, tuli olukorras, kus süüdistatav pani toime uue kuriteo, asja arutaval kohtul järgida KarS § 65 lg-s 2 sätestatut ja liita varasema otsuse alusel mõistetud karistus hilisema kuriteo eest mõistetud karistusega. Seadusest tulenev võimalus liitkaristuse mõistmata jätmiseks kohtul sellisel juhul puudub. Seetõttu ei aktualiseerunud selle asja raames ka küsimust alates 1. juulist 2009 jõustunud KarS § 424 redaktsiooni tagasiulatuva kohaldamise võimalusest ja süüdistatava vabastamisest negatiivsetest õigusjärelmitest, mis tulenevad tema süüditunnistamisest KarS § 424 järgi.

KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kui süüdistatav paneb kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd, puudub kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt KarS §-le 74.

KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kui süüdistatav paneb kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd, puudub kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt KarS §-le 74.

Põhiseaduse § 15 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 kohaselt võib Riigikohus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning selliselt esitatud taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata (vt nt RKPSJVKm nr 3-4-1-27-09, p 14). Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 25).

Ringkonnakohus rikub kriminaalmenetlusõigust, juhindudes küll otsuse tegemisel KrMS § 337 lg 1 p-st 4, kuid mõistes süüdistatavalt siiski välja apellatsioonimenetluses kantud riigi õigusabi tasu ja kulud, kui vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eelnev kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.