Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Riigi õigusabi seadus ei sätesta, et kui tsiviilkohtumenetluses tehakse kohtulahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks, siis ei mõisteta temalt menetluskulusid välja riigituludesse. Järelikult kohaldub TsMS § 190 lg 5 esimene lause ka juhul, kui kostja oli menetlusabi saamisel TsMS § 180 lg 1 p 1 järgi vabastatud täielikult õigusabikulude kandmisest. Praeguses asjas tuleb kostja TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada riigi õigusabi tasu riigituludesse tasumise kohustusest, kuna kostja on puudega isik, tema sissetulekuks on puudetoetus ning tal ei ole vara ega sääste. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 13.02.2013, nr 3-2-1-152-12)

TsMS § 704 lg 1 teise lause kohaselt võib põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud, esitada teistmisavalduse kahe kuu jooksul alates päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. TsMS § 702 lg 1 kohaselt saab teista üksnes jõustunud lahendit, seega ei saa tähtaja kulgemine alata enne lahendi jõustumist. Ajaks, millal kostja esitas teistmisavalduse, oli möödunud tähtaeg teistmisavalduse esitamiseks sellele teistmise alusele tuginedes.

Kostja viidatud kriminaalasjas tehti kriminaalmenetluse lõpetamise määrus küll pärast tagaseljaotsust, kuid see asjaolu ei anna samuti alust tagaseljaotsust teista, sest tagaseljaotsuse tegemisel ei hinnata tõendeid ja järelikult ei oleks saadud eelnimetatud määruse tõttu teha teistsugust tagaseljaotsust.

Asjas ei esine ka TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alust, mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Asjaolu, et kostja on kirjaoskamatu ja tal esineb raske kõnedefekt, ei tähenda, et teda ei oleks menetlusest seaduse kohaselt teavitatud. Kirjaoskamatul isikul on talle kätte toimetatud menetlusdokumentide sisu väljaselgitamiseks võimalik kasutada teiste isikute abi.

Menetlusabi jätkuvuse korral on ringkonnakohtul õigus kaebuse menetlusse võtmisel kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Nende eelduste olemasolu kontrollimise käigus kontrollib kohus ka taotleja majandusliku seisundi muutumist.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-106-06.

TsMS § 186 lg 1 mõtteks ei ole arvestada majanduslikku seisundit hinnates igasuguseid laenukohustusi, mis hageja on endale võtnud. Eluasemelaenu olemasolu korral tuleb hinnata seda, kas tegemist on esitatud asjaoludel eluasemele tehtavate mõistlike kulutustega. Eluasemele tehtavaks mõistlikuks kuluks saab mh pidada eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid mõistlikus ulatuses.

TsMS § 186 lg 1 võimaldab taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada üksnes taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete varaga. See säte ei anna võimalust arvestada muudele isikutele kuuluva varaga.

Mitte igasugune TsMS §-s 633 sätestatud apellatsioonkaebuse sisu- või vorminõude rikkumine ei anna alust jätta kohtul apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 2 alusel menetlusse võtmata, vaid üksnes selline rikkumine, mis takistab asja läbivaatamist. Apellatsioonkaebuse läbivaatamine ei ole takistatud juhul, kui apellatsioonkaebuses sisaldub apellandi selgelt väljendatud taotlus TsMS § 633 lg 2 p 2 mõttes, kuid kaebus on puudulikult põhjendatud.

Nõustaja pädevus on sätestatud TsMS §-s 228 ja see piirdub koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega.

TsMS § 228 lg 2 teise lause järgi ei saa nõustaja teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Siiski ei välista see menetlusdokumendi kättetoimetamist nõustajale, kui menetlusosaline on määranud nõustaja menetlusdokumente vastu võtma volitatud isikuks TsMS § 319 lg 1 järgi.

Kui menetlusosalisega koos osaleb menetluses isik, kes esindajana ei kvalifitseeru, ei peaks kohus sellise isikuga väljaspool kohtuistungit suhtlema. Samuti tuleks kohtul menetlusosalisele selgitada, et seaduse mõtteks ei ole võimaldada esindajana ebapädevatel isikutel osaleda menetluses nõustajana, ja soovitada tal võtta endale kvalifitseeritud lepinguline esindaja. Selgitada tuleks seejuures muu hulgas TsMS § 175 lg 2 teist lauset, mille järgi nõustaja kulusid menetluses ei hüvitata. Lisaks võib kohus keelata nõustaja osaluse menetluses TsMS § 45 lg 2 alusel. Kui kohus siiski võimaldab sellisel isikul menetluses osaleda, tuleb poolelt endalt küsida, kas ta on volitanud selle isiku menetlusdokumente vastu võtta.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-97-09.

TsMS § 228 lg 2 teise lause järgi ei saa nõustaja teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Siiski ei välista see menetlusdokumendi kättetoimetamist nõustajale, kui menetlusosaline on määranud nõustaja menetlusdokumente vastu võtma volitatud isikuks TsMS § 319 lg 1 järgi.

Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Seetõttu, kui Riigikohus tühistab kas osaliselt või täielikult maakohtu või ringkonnakohtu otsused, tuleb süüdistatava menetluskulud vastavas osas jätta riigi kanda (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-08, p 14 ja nr 3-1-1-10-09, p 61).

Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks saab olla üksnes nõue, mida on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 38; nr 3-1-1-35-08, p 25 ja nr 3-1-1-73-09, p 9).

Enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-117-08.

Põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmise ja töötaja tervise kahjustamise vahel võib ilmneda nt selles, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal.

Kahjuhüvitise suuruse hindamisel võib eri tööandjate juures töötatud aastatel olla kogumis teiste tõenditega oluline roll, kuid kohus ei saa kahjutasu suuruse tuvastamisel lähtuda ainult eri tööandjate juures töötatud aastate arvust. Eelkõige on oluline see, mil määral mõjutas erinevate tööandjate juures töötamine kutsehaiguse tekkimist või selle süvenemist. Kui kohus tuvastab, et kutsehaigus kujunes välja ajal, mil hageja ei töötanud kostja juures, tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada seda, kas ja mil määral süvenes kutsehaigus kostja juures töötamise tõttu.

Kahjuhüvitise suuruse hindamisel võib eri tööandjate juures töötatud aastatel olla kogumis teiste tõenditega oluline roll, kuid kohus ei saa kahjutasu suuruse tuvastamisel lähtuda ainult eri tööandjate juures töötatud aastate arvust. Eelkõige on oluline see, mil määral mõjutas erinevate tööandjate juures töötamine kutsehaiguse tekkimist või selle süvenemist. Kui kohus tuvastab, et kutsehaigus kujunes välja ajal, mil hageja ei töötanud kostja juures, tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada seda, kas ja mil määral süvenes kutsehaigus kostja juures töötamise tõttu.

Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada põhimõttega, mille kohaselt võib tervisekahjustuse eest makstava hüvitise suurust vähendada sõltuvalt kannatanu süü astmest, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Tuleb analüüsida, kas töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-6-08.

Enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-117-08.

Põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmise ja töötaja tervise kahjustamise vahel võib ilmneda nt selles, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.

Pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks määrata PärS § 2 mõttes pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal. Pärandaja vara koosseisu väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi. Isikul õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas.

Pärandvara jagamisele ei saa kohaldada perekonnaseaduses sisalduvaid ühisvara jagamise sätteid. Pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi. Küll tuleb aga pärandvara koosseisu määramisel surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.

Täitemenetluse seadustik ei näe ette võimalust peatada täitemenetlus kolmanda isiku nõudel. Kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib TMS § 222 lg 1 järgi esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Sellise hagi esitamise korral saab kolmas isik taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).

Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 65 ei ole väärteomenetluses kohaldatav. Juhul kui kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatakse maakohtu asemel ekslikult halduskohtule, ei saa kaebuse esitamise ajaks lugeda selle halduskohtule esitamise aega.

Kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Seega saab kohus hinnata kohtus üle kuulamata tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste usaldusväärsust ja piisavust üksnes juhul, kui see tunnistaja on jäänud mõjuval põhjusel kohtusse ilmumata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-28-10, p 9).

Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-5-07, p 6 ja nr 3-1-1-152-05, p 6.)

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).

TsMS § 62 lõikest 2 tulenev menetlusosalise kohustus toimetada menetlusdokument tähtaja viimaseks päevaks kohtusse ei ole HKMS § 5 lg 2 järgi halduskohtumenetluse erisusi arvestades kohaldatav halduskohtumenetluses ettenähtud tähtaegade arvutamisel. TsMS § 62 lõiget 2 tuleb halduskohtumenetluses mõista selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00 (vt Riigikohtu 27.09.2006 määruse nr 3-3-1-67-06 p-i 19).

TsMS § 412 lg 4 kohaselt ei ole menetluse taastamiseks vaja esitada ega põhistada mõjuvat põhjust, kui kohtukutse toimetati hagejale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.05.2007 määruses asjas nr 3-2-1-40-07 asuti seisukohale, et olukorras, kus kohtukutse anti allkirja vastu üle mitte hageja esindajaks olnud advokaadile, vaid teisele advokaadile, tuleb menetlus taastada. Samale seisukohale asus Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.03.2007 määruses asjas nr 3-2-1-14-07. Kuigi käesolevas asjas ei ole tegemist kohtukutsega, vaid kohtumäärustega, ning puudub võimalus kohaldada ka TsMS § 412 lg-t 4, tuleb kaebuse esitamise tähtaeg ennistada, et mitte minna vastuollu tsiviilkolleegiumi praktikaga. Praeguses olukorras on mõjuvaks põhjuseks see, et sama nõudega esitatud eelmise kaebuse menetlus lõpetati ilma, et puuduste kõrvaldamiseks võimaluse andnud määrus oleks jõudnud kaebajate või nende esindajani. Tuvastatud ei ole ka, et kaebajad oleksid jätnud puuduste kõrvaldamise määruse tahtlikult täitmata.

HKMS § 31 lg 4 sätestab, et apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. TsMS § 632 lg 1 sätestab apellatsioonitähtaja aga teisiti. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. HKMS § 53 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonitähtaja puhul sõltub tähtaja arvestamine sellest, kas asi vaadati läbi kohtuistungil või lahendati kirjalikus menetluses. Kui asi vaadati läbi kohtuistungil, siis hakkab tähtaeg kulgema otsuse avalikust teatavakstegemisest, kirjaliku menetluse korral aga otsuse kättesaamisest. Selline menetlustähtaegade regulatsioon nõuab süvenemist ja kõrgendatud tähelepanu ning eriteadmisteta kogenematul menetlusosalisel on suur võimalus eksida. Selguse huvides võiksid kohtud otsuses välja tuua apellatsioonitähtaja lõpu kindla kuupäeva (vt Riigikohtu 16.01.2009 määruse nr 3-3-1-75-08 p-i 15).

Kinnipeetavaid kui erilist isikute gruppi koheldakse apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise osas samamoodi nagu teisi isikuid. Samas võib selline kohtlemine viia tulemuseni, kus tegelik tähtaeg apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks on kinnipeetaval lühem kui teistel isikutel, sest kinnipeetaval pole alati võimalik määratud ajal viibida kohtukantseleis. Käesoleval juhul on otstarbekas ennistada kinnipeetavale apellatsioonitähtaeg. Tähtaja ennistamise abil asetatakse kinnipeetav teda erandlikult koheldes olukorda, mis on faktiliselt võrdne nende apellantidega, kellel on võimalus kasutada apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 30 päeva. Tähtaja erandlik ennistamine eelkirjeldatud asjaolude tõttu tagab lõppkokkuvõttes õiglase kohtumenetluse.

Apellatsioonkaebuse esitamises seisneva menetlusõiguse käsutusõigus on kaebuse esitanud poolel, s.o kostjal, mitte kohtul. Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-09.

Olukorras, kus riigilõivu määrad ei muutusid enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja algust, tuleb riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda mitte hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivu määradest, vaid apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivu määradest. Tsiviilasja hind ei ole kohtuastmeti muutunud, vaid muudetud on riigilõivu määrasid.

Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda kohtulikku ühishüpoteeki. Kohtuliku ühishüpoteegi sissekandmise keeld on põhjendatav sellega, et hagi tagamise käigus hageja nõuet ei rahuldata. Kohtuliku hüpoteegi sissekandmine on tagav toiming, millega ei tohi kostjat üle põhjendatud ulatuse koormata. Seda ei muuda asjaolu, et ühishüpoteegi võib seada ka kokkuleppel AÕS §-de 359-362 kohaselt, kuna sel juhul on ühishüpoteegi seadmine kinnisasja omaniku valik. Kui kohtulikku ühishüpoteeki oleks lubatud kanda kinnistusraamatusse, tähendaks see seda, et iga kostja kinnisasi vastutaks kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest tervikuna. Kuid selline võimalus ei tulene seadusest.

Kui kohtulik hüpoteek seatakse ühele kinnisasjale on kohtuliku hüpoteegi summa TsMS § 388 lg 2 kohaselt tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub AÕS § 363 lg 2 kohaselt kohtulahendiga rahuldatud nõudele, seega nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele rahuldatud ulatuses. Kohtuliku hüpoteegi määramisel tuleb eelkõige viivisenõude korral arvestada, et viivise suurus ei pruugi hagi tagamise taotluse esitamise ja lahendamise ajal olla lõplikult kindlaksmääratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaksmääramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest.

AÕS § 363 lg 2 võimaldab koostoimes TsMS-is menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist reguleerivate sätetega ka tõlgendust, mille kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele. Menetluskulude suurus tuleb kohtuliku hüpoteegi seadmisel määrata kindlaks eelduslikult, nt nagu seda tuleb teha TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel.

TsMS § 381 lg 1 p 5 kohaselt tuleb juhul, kui taotletakse kohtuliku hüpoteegi seadmist mitmele asjale korraga, märkida hagi tagamise avalduses nõude jagunemine erinevate hüpoteegiga koormatud asjade vahel. Sama tuleneb AÕS §-st 363¹. Kuigi AÕS § 363¹ sätestab nõude jaotamise mitme kinnisasja vahel, mitte kohtuliku hüpoteegi summa jaotamise, langevad kohtuliku hüpoteegi aktsessoorsuse tõttu kinnisasjadele seatavate kohtulike hüpoteekide summad kokku nõude jaotatud summadega. Seega kantakse kohtuliku hüpoteegi summadena kostja kinnisasjade kohta sisse need summad, mida sissenõudja on taotlenud nõude jaotamisel.

Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda kohtulikku ühishüpoteeki. Kohtuliku ühishüpoteegi sissekandmise keeld on põhjendatav sellega, et hagi tagamise käigus hageja nõuet ei rahuldata. Kohtuliku hüpoteegi sissekandmine on tagav toiming, millega ei tohi kostjat üle põhjendatud ulatuse koormata. Seda ei muuda asjaolu, et ühishüpoteegi võib seada ka kokkuleppel AÕS §-de 359-362 kohaselt, kuna sel juhul on ühishüpoteegi seadmine kinnisasja omaniku valik. Kui kohtulikku ühishüpoteeki oleks lubatud kanda kinnistusraamatusse, tähendaks see seda, et iga kostja kinnisasi vastutaks kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest tervikuna. Kuid selline võimalus ei tulene seadusest.

Kui kohtulik hüpoteek seatakse ühele kinnisasjale on kohtuliku hüpoteegi summa TsMS § 388 lg 2 kohaselt tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub AÕS § 363 lg 2 kohaselt kohtulahendiga rahuldatud nõudele, seega nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele rahuldatud ulatuses. Kohtuliku hüpoteegi määramisel tuleb eelkõige viivisenõude korral arvestada, et viivise suurus ei pruugi hagi tagamise taotluse esitamise ja lahendamise ajal olla lõplikult kindlaksmääratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaksmääramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest.

AÕS § 363 lg 2 võimaldab koostoimes TsMS-is menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist reguleerivate sätetega ka tõlgendust, mille kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele. Menetluskulude suurus tuleb kohtuliku hüpoteegi seadmisel määrata kindlaks eelduslikult, nt nagu seda tuleb teha TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel.

TsMS § 381 lg 1 p 5 kohaselt tuleb juhul, kui taotletakse kohtuliku hüpoteegi seadmist mitmele asjale korraga, märkida hagi tagamise avalduses nõude jagunemine erinevate hüpoteegiga koormatud asjade vahel. Sama tuleneb AÕS §-st 363¹. Kuigi AÕS § 363¹ sätestab nõude jaotamise mitme kinnisasja vahel, mitte kohtuliku hüpoteegi summa jaotamise, langevad kohtuliku hüpoteegi aktsessoorsuse tõttu kinnisasjadele seatavate kohtulike hüpoteekide summad kokku nõude jaotatud summadega. Seega kantakse kohtuliku hüpoteegi summadena kostja kinnisasjade kohta sisse need summad, mida sissenõudja on taotlenud nõude jaotamisel.

Hagejal tuleb juba hagi tagamise taotluses arvestada TsMS § 378 lg-st 4 tuleneva nn ületagamise keeluga. Kohtul tuleb seda kontrollida, andes vajaduse korral hagejale TsMS § 340¹ järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamise tähtaeg tuleks määrata nt juhul, kui hageja taotleb kohtuliku hüpoteegi seadmist kostja viiele kinnisasjale, kuid kinnisasjade väärtusest ja hageja nõude suurusest lähtudes on ilmne, et piisaks kohtuliku hüpoteegi seadmisest kahele kinnisasjale.

ÕVVTK linnakomisjoni näol on tegemist riigi poolt antud volituse alusel moodustatud organiga, kes täidab riiklikke ülesandeid. ÕVVTK linnakomisjon on iseseisev ja linnavõimust sõltumatu haldusorgan. Seetõttu ei saa tema seadusjärgseks esindajaks pidada linnasekretäri. Komisoni esindajaks saab olla komisjoni esimees või tema volitatud isik (vt ka Riigikohtu 05.05.2004 kohtuotsuse asjas nr 3-3-1-15-04 p-i 14).

HKMS § 5 lg 1 kohaselt juhindub halduskohus seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. HKMS § 14 lg 5 teise lause alusel kohaldatakse esindusele tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Ka halduskohtumenetluses on võimalik kasutada TsMS § 227 lg-s 7 sätestatud erandlikku võimalust aktsepteerida isiku esindusõigust, hoolimata volikirja puudumisest. Käesolevas asjas puudub alus arvata, et linnakomisjoni ja linnavalitsust on esindatud omal algatusel. ÕVVTK linnakomisjon on hoolimata volikirja puudumisest esindaja tegevuse vaikivalt heaks kiitnud.

Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaal-menetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).

Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks saab olla üksnes nõue, mida TsMS § 1 kohaselt on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 38 ja nr 3-1-1-35-08, p 25). Maksumaksja poolt tasumisele kuuluva maksusumma määramine ja selle maksumaksjalt väljamõistmine ei saa toimuda tsiviilhagi esitamise teel, sest tulenevalt maksukorralduse seaduse §-st 1, § 10 lg-st 2, § 92 lg-st 1 ja § 95 lg-st 1 toimub maksusumma määramine maksuhalduri poolt maksumenetluses maksuotsusega, mida saab vaidlustada maksukorralduse seaduses sätestatud korras vaidemenetluses ja/või halduskohtumenetluses.

KrMS § 148 lg 1 kohaselt võib tõendusteabe vajaduse korral talletada ka fotol. Vastavalt KrMS § 149 lg-le 1 uurimistoimingu tingimused, käik ja tulemused talletatakse fotol vaid siis, kui seda peab vajalikuks uurimisasutuse ametnik või kui pildistamise kohustus on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus. Fotode puudumine ei muuda vaatlusprotokolli ebausaldusväärseks tõendiks.

Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt saadab ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks juhul, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 657 lg 1 p 21 kohaselt võib ringkonnakohus muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt võib apellatsioonikohus ise anda tsiviilhagi põhjendatusele uue hinnangu ka siis, kui ta tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud (vt RKKKo nr 3-1-1-42-08). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtul võimalik nii lisada maakohtu otsusele õiguslike ja faktilisi põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha uus otsus. Olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tsiviilhagi lahendamine ringkonnakohtu poolt on aga välistatud juhul, kui maakohus jätab tsiviilhagi läbi vaatamata. Sellisel juhul peab ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-42-08, p 23).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi on riigilõivust vabastatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Säte ei näe ette, et kriminaalmenetluses oleks riigilõivust vabastatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded. Samas riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 sõnastus ei seo riigilõivuvabastust üksnes varalise kahju hüvitamise nõudega (vt võrdluseks RLS § 22 lg 1 p 3). Samuti puudub alus asuda seisukohale, et seadusandja soovis võimaldada riigilõivuvabastust vaid kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Sellisel juhul paneks riik ebavõrdsesse olukorda isikuid, kellele on selline kahju tekitatud kuriteoga, võrreldes nendega, kelle õigus mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise tõttu tekkis muul alusel. Lisaks võib selline lähenemine põhjustada samast kuriteost tulenenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist tsiviilkohtumenetluses ja varalise kahju hüvitamise nõude esitamist kriminaalmenetluses, mis on kohtusüsteemi kui terviku seisukohalt ilmselgelt ebamõistlik lahendus. Seega RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel kehtib ka sellise nõude esitamisel kriminaalmenetluses.

Kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Olukorras, kus nõude materiaalõiguslikku alust ei ole määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha ka nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust. Sellise rikkumise korral on kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata. (Vt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p-d 47-48; RKKKo nr 3-1-1-22-07, p-d 14-14.5, RKKKo nr 3-1-1-60-08 , p 18).

TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustav määruse näol on tegemist asja ettevalmistava määrusega. Seega võis TsMS § 640 lg 3 kohaselt lahendada kostja taotluse kohustada hagejat andma menetluskulude katteks tagatis kohtukoosseisu liige üksinda.

Kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmise taotluse lahendamisel tuleb lisaks sellele, et kontrollida, kas TsMS § 196 lg 1 järgi võib hagejalt tagatist nõuda, hinnata ka seda, kas tagatise nõudmine on välistatud TsMS § 196 lg 2 kohaselt.

Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist. Kostja eeldatavate lepingulise esindaja kulude hindamisel tuleb arvestada ka seda, millises ulatuses on need mõistlikud ja põhjendatud ning tuleks TsMS § 175 lg 1 järgi hagejalt välja mõista, kui kostja menetluskulud jäetaks hageja kanda.

TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustav määruse näol on tegemist asja ettevalmistava määrusega. Seega võis TsMS § 640 lg 3 kohaselt lahendada kostja taotluse kohustada hagejat andma menetluskulude katteks tagatis kohtukoosseisu liige üksinda.

TsMS § 62 lg-st 2 tulenev menetlusosalise kohustus toimetada menetlusdokument tähtaja viimaseks päevaks kohtusse ei ole halduskohtumenetluse erisusi arvestades HKMS § 5 lg 2 järgi kohaldatav halduskohtumenetluses ettenähtud tähtaegade arvutamisel. TsMS § 62 lg-t 2 tuleb halduskohtumenetluses mõista selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00 (vt Riigikohtu 27.09.2006 määruse nr 3-3-1-67-06 p-i 19).

TsMS § 62 lõikest 2 tulenev menetlusosalise kohustus toimetada menetlusdokument tähtaja viimaseks päevaks kohtusse ei ole HKMS § 5 lg 2 järgi halduskohtumenetluse erisusi arvestades kohaldatav halduskohtumenetluses ettenähtud tähtaegade arvutamisel. TsMS § 62 lõiget 2 tuleb halduskohtumenetluses mõista selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00 (vt Riigikohtu 27.09.2006 määruse nr 3-3-1-67-06 p-i 19).