Karistusseadustik (lühend - KarS)

Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3). (p 8-9)

Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3). (p 8-9)

Üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, võib olla teadlik enesekahjustamise olukord. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Selle põhimõtte järgi vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle. Selleks sündmuste käiku sekkujaks võib olla ka kannatanu ise ning näiteks on lõpptagajärje (kannatanu surm) omistamine esialgse ohu loojale ehk esmapõhjustajale välistatud juhul, kui noahaavaga haiglasse toimetatud kannatanu keeldub tema elu päästmiseks vajalikust vereülekandest. Oluline on, et kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema teadlik. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb. Individuaalsete õigushüvede ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku enda poolt on võimalik ning see võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele, kuid selle eelduseks on ohvri käitumise teadlikkus ja vabatahtlikkus (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kui isik otsustab teadlikult ja vabatahtlikult näiteks enda surma saabumise üle (nt enda olukorra ohtlikkust mõistes keeldub võimalikust arstiabist), pole tõepoolest põhjust viia karistusõiguslikku vastutust nn esmapõhjustaja käitumiseni, olgu selleks siis viimase tahtlik või ettevaatamatu tegu. Sellistes situatsioonides tuleb sisuliselt tõdeda, et tagajärje saabumise puhul kuulub otsustusvabadus ja teovalitsus kannatanule endale. Nii on selliseks teadliku eneseohustamise olukorraks pidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtu, kus isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning vajalikkus on üldtuntuks asjaoluks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 mõttes (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p-d 14-15). (p 10-11)

Kannatanu teadlik loobumine arstiabist võib tõesti luua olukorra, kus saabunud lõpptagajärge ei ole võimalik ohuolukorra esmapõhjustajale objektiivselt omistada. Selleks, et rääkida teadlikust enesekahjustamisest, tuleb esmalt kindlaks teha, et kannatanu loobus arstiabist, samal ajal teades, et sellise otsuse tagajärjeks võib minimaalselt olla reaalne oht tema elule. Seejärel tuleb kontrollida, kas selline loobumisotsus oli vabatahtlik või oli tingitud näiteks hirmust süüdistatava ees. (p 12)

Kannatanu poolt narkootikumide ja alkoholi tarvitamisel enne enda surma on tagajärje omistamise seisukohalt tähendus vaid juhul, kui see vallandas tagajärje, s.o surma saabumise suhtes täiesti uue kvaliteediga kausaalahela. Kui kannatanu enda käitumine üksnes soodustas või kiirendas surma kui tagajärje saabumist, ei ole sellel süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähendust. (p 13)

Kannatanu kehal hüppamine ning tema peksmine käte ja jalgadega on hinnatav ohuna kannatanu tervisele. Ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt aga olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-46-15, p 9). (p 17)

KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 995). Apellatsioonikohtu kirjeldatud eksimus toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtuinstantsile. (p 14)

Olukorras, kus tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel vaid kaks inimest, kellest kummagi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma mõlemat ruumis viibinud isikut võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas lähtuda välistamismeetodist - kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-12-07).

Kui maakohus ja ringkonnakohus hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, siis peab ringkonnakohus eriti hoolikalt järgima tõendite kogumis hindamise põhimõtteid ning obligatoorselt ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Otsuses põhjenduste puudumiseks saab lugeda ka olukorda, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud ringkonnakohtu lahendis näitamata (vt nt RKKKo nr 3-1-1-16-04).

KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja nr 3-1-1-47-04).

Otsuses põhjenduste puudumiseks saab lugeda ka olukorda, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud ringkonnakohtu lahendis näitamata (vt nt RKKKo nr 3-1-1-16-04).

Kaitsetegevus seisneb ründe tõrjumise eesmärgil ründaja õigushüve kahjustamises. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Samuti peab kaitsja tegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 10). (p 10) Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Kaitsetegevuse eesmärk ei tohi olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p-d 9 ja 12). (p 10) Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast, ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p-d 11 ja 11.3 ning nr 3-1-1-111-04, p 14). (p 10) Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11.4) (p 10)

Ründe tõrjujal pole kohustust võtta üle ebakindlast kaitsevahendist või -viisist tulenevat riski. (p 11)

Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11.4) (p 10)

Kui ringkonnakohus tuginedeb maakohtu süüdimõistvat otsust muutmata jättes oletustele, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 mõttes.

Üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks VÕS § 134 lg 3 tähenduses.

VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surmasaanud inimese isik kui selline.

VÕS § 134 lg-le 3 võivad erandlike asjaolude ilmnemise korral tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud.

Kui süüdistatavad löövad kannatanut tahtlikult KarS § 16 mõttes (sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses), siis tähendab see ka tahtlikkust VÕS § 104 lg 5 tähenduses. VÕS § 134 lg 3 kohaldamine ei eelda tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske hooletus. Seega sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega tsiviilõiguslikult, tekitatakse kannatanule kahju tahtlikult.

Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised. Küll aga ei saa öelda, et noore inimese hukkumisega kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses.

Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet KarS § 21 lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast.

KarS § 21 lg 2 kujutab endast omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud.

Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut ja et peksmine toimus samas kohas, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena.

Kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Subjektiivsest küljest peab toimepanija pidama seejuures vähemalt võimalikuks, et tema tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist.

Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.

Abikaasadeks KarS § 306 lg 2 tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest KarS § 306 lg 2 tähenduses. Inimeste kooselamine ei tohi olla ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust.

Toimepanija teo õiguslik hindamine KarS §-de 117 ja 118 kogumina eeldab vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.

Üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise (KarS § 136 lg 1) objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud.

Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis.

Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt RKKK 3-1-1-4-08, p 19 ja 3-1-1-50-13, p 13.4). Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu (vt RKKK 3-1-1-40-13, p-d 10 ja 12). (p 6)

Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure (vt RKKK 3-1-1-40-13, p 10). (p 7)

Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9). (p 8)

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt RKKK 3-1-1-63-14, p 15.2). (p 9)

Selleks, et tunnistada isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et isik põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb tema tegu kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. (p 5)

Selleks, et tunnistada isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et isik põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb tema tegu kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. (p 5)

Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure (vt RKKK 3-1-1-40-13, p 10). (p 7)

Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9). (p 8)

Menetluskulu tuleb mõista süüdimõistetult välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha väljamõistmise kohta (vt RKKK 3-1-1-79-14, p 52). (p 10)

Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas, kas ei ole tegemist hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 mõttes. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks. Kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (RKKKo 3-1-1-17-04). Hädakaitse piiride ületamisel vastutab isik üksnes vastava karistusseaduse eriosa paragrahvi järgi, hädakaitse paragrahvile üldosas (§ 28) seejuures ei viidata. Eeltoodu ei mõjuta võimalust arvestada karistuse mõistmisel süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 8 alusel.

Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas, kas ei ole tegemist hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 mõttes. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks. Kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest. Kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ja lähtuma sellest oma tegevuses.

Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu - s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 10 ja nr 3-1-1-17-04, p 9-10).

Vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab üldjuhul hädakaitseseisundi esinemist. Tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. Samas tuleb arvestada, et ka õigusvastase ründe tõrjumine võib väliselt jätta mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. Rünne ja sellele vastav kaitsetegevus võivad kesta pikemat aega, arvestades ka kaitsja õigust tegutseda ründe täieliku lõpetamiseni (RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11).

Kontrollides hädakaitseseisundi esinemist tuleb arvestada ka eelnenud sündmuste käiku (vt RKKKo nr 3-1-1-124-01, p 7.2 ja nr 3-1-1-17-04, p 15.1).

Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 10). Ründevahendi üleminek ja ründaja ajutiselt halvenenud olukord (kukkumine) ei tähenda automaatselt ründe lõppu, kui on alust arvata, et ründaja võib oma tegevust siiski jätkata.

KarS § 118 alusel saab isiku teo kvalifitseerida üksnes konkreetset koosseisualternatiivi silmas pidades, mitte üldiselt (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 7.2).

Kui toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest.

Vt otsuse p 13 ja nt RKKKo 3-1-1-72-09; p 22 ja 3-1-1-8-11, p 21; 3-1-1-32-11, p 17.

Isik, kes lööb kannatanut noaga südame piirkonda, kontrollimata sündmuste edasist käiku, möönab noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. Vt ka RKKKo 3-1-1-102-96 ja 3-1-1-128-06, p 10.

Vt otsuse p-i 17. Hädakaitse piiride ületamise kohta vt veel nt RKKKo 3-1-1-38-04 ja 3-1-1-17-04.

Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada (RKKKo 3-1-1-34-08). Vastastikuse kaklusena alanud konflikti lõpetamise soov peab olema väljendatud viisil, et ka teised osapooled seda tahet mõistaksid. Alles seejärel on võimalik hinnata kaklust jätkavate isikute tegevust õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 tähenduses kaklust lõpetada sooviva isiku vastu ja otsustada viimasel tekkinud hädakaitseseisundi üle.

KrMS § 313 lg 1 p 3 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas süüdistatavale iga kuriteo eest mõistetud karistuse liik ja määr ning ärakandmiseks ettenähtud liitkaristus. Kui kohtuotsus ei vasta nendele nõuetele, siis on see kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 alusel võivad surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitamist vaid siis, kui esinevad hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kohtul tuleb need asjaolud igas kriminaalasjas eraldi tuvastada (vt ka RKTsKo 3-2-1-19-08 ja RKKKo 3-1-1-57-10 VI osa).