Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kui poolte esitatud asjaoludest tulenevalt ei saa asja kasutamise eest ettenähtud tasu kindlaks määrata lepingu olemusest või muudest asjaoludest lähtuvalt VÕS §-de 25 ja 29 järgi, tuleb asja kasutamise tasu kindlaks määrata VÕS § 28 lg-st 2 lähtudes. (p 10)

VÕS § 28 lg 2 näeb ette kaks järjestatud võimalust, kuidas konkreetse tasukokkuleppe puudumisel tasu arvestada. Esiteks milline oli asja kasutamise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel teiseks, milline oli asja kasutamise eest vastavalt asjaoludele mõistlik hind. VÕS § 28 lg 2 tulenev tõendamiskohustus on hagejal.

Esiteks peab olema hagejal võimalus tõendada VÕS § 28 lg 2 esimese alternatiivi mõttes, milline oli asja kasutamise lepingu sõlmimise ajal selliste asja kasutamise eest makstav tavapärane tasu, või tõendada, et sellise asja kasutamise eest tavapäraselt makstav tasu puudus. Kui tegemist on asjade kogumiga, saab hageja tavaliselt makstava tasu tõendamisel lähtuda näiteks ka üksikute asjade võimalikest üürihindadest ja need liita. Kui hageja on esitanud selge arvestuse võimalike asjade üürihindade kohta, saab kostja esitada arvestuse kohta vastuväiteid. Hagejal on võimalik ka tõendada, et asjade kasutamise eest tavapärane tasu puudub. Kolleegium on kasutuseeliste suuruse tõendamisel viidanud võimalusele kasutada võrreldavaid üürikuulutusi (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Tavapärase tasu puudumist on võimalik tõendada näiteks võrreldava asja üürikuulutuste puudumisega, võimalik on esitada asjatundja arvamus või teha ekspertiis. (p 12, 13)

Vaid juhul, kui hageja tavapärast tasu või selle puudumist ei tõenda, saab kohus jätta tasunõude täies ulatuses rahuldamata. (p13)

Kui kohus leiab, et asja tavapärast tasu ei ole mõistlikult võimalik välja selgitada, peab kohus andma hagejale võimaluse tõendada mõistliku tasu suurust VÕS § 28 lg 2 teise alternatiivi mõttes. Hagejal on võimalik tõendada tavapärase tasu puudumisel mõistliku tasu suurust näiteks analoogse asja kasutustasust lähtudes, tuua välja praegused asja üürihinnad ja neid korrigeerida arvestades elukalliduse tõusu. Võimalik lähtealus on ka asja amortisatsioon kasutusperioodil, millele on juurde lisatud kasumiosa. (p 14)

Kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse rikkumise korral saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid, ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (Riigikohtu 1. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 12). (p 14)

Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsioon ei tunne juhtumit, mil tsiviilasja hinda ei ole seaduses ette nähtud. Kõikidelt hagidelt tuleb maksta riigilõivu kas arvutatuna tsiviilasja hinna järgi või erandina kindla summana, mis on sätestatud riigilõivuseaduses. Hagiasjas on TsMS § 122 lg 2 kohaselt hagihind hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 136 lg 1 esimese lause osa "kui hinda ei ole ette nähtud seaduses" peab silmas eelkõige juhtumit, mil hagis taotletu harilikku väärtust on raske kindlaks määrata. TsMS § 125 kohaldamise korral tuleb kohtul kindlaks määrata hüve väärtus, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral.

Kui kohus on hagi käiguta jätmise määruses muu hulgas kindlaks määranud ka tsiviilasja hinna, saab seda määrust tsiviilasja hinna määramise osas vaidlustada TsMS § 136 lg-s 5 ettenähtud ulatuses ja korras. See kehtib olenemata sellest, et TsMS §-s 340¹ ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse avaldus, sh nt hagiavaldus käiguta.

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi hinda ei saa määrata RLS § 56 lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Selleks on kohtul tulenevalt PankrS § 106 lg-st 4 ja §-st 84 nt võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vms. Lisaks on kohtul TsMS § 136 lg 2 järgi õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi hinda ei saa määrata RLS § 56 lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Selleks on kohtul tulenevalt PankrS § 106 lg-st 4 ja §-st 84 nt võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vms. Lisaks on kohtul TsMS § 136 lg 2 järgi õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10 p 8.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.

TsMS §-s 3401 ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse apellatsioonkaebus käiguta ja antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembril 2009. a määrus nr 3-2-1-82-09.

Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. jaanuaril 2010. a määruse nr 3-2-1-149-09 määruse p-13.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12.

Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral tuleb tsiviilasja hinna määramisel TsMS § 125 esimese lause kohaselt hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäosus. Seda saab teha eelkõige esitatud hagiavalduste, halduri hinnangute ning kohtulahendite infosüsteemist kättesaadava teabe põhjal. Kohtutoimiku väljanõudmine ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.

Kui olemasolevate ja täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, tuleks ebaselgeks jäänud osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult hinnata nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul 50%.

Apellatsioonkaebuse esitamisel on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Erisus tuleneb aga TsMS § 137 lg-st 4, mille järgi võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Apellatsioonkaebuselt TsMS § 139 lg 2 p-st 3 ja RLS § 56 lg-st 19 tulenev riigilõivu tasumise kohustus ja selle suurus kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4 järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 71).

Riigilõivu esmaseks eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt. Riigilõivu lubatavaks eesmärgiks on, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 44-45)

Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu tasumise kohustus ei ole mõõdukas abinõu ei menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte järgimiseks ega menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Olukorras, kus riik on näinud üle 10 000 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna puhul ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta, st et kahjustatud on edasikaebeõiguse tuum ja olemus. Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks hagi rahuldamata jätmise korral tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. Lisaks on abinõu mõistlikkuse ja kaalukuse osas vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib. (p-d 48-48.3)

Kui hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus TsMS § 340¹ lg 2 esimese lause (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 340¹ lg 2 teise lause järgi esitada määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust.

PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 38)

Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus on iseenesest kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. (p 42)

Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. (p 48.1)

Rahalise nõudega hagi hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga. Koos põhinõudega esitatud kõrvalnõudeid (sh viivist) TsMS § 133 lg 2 järgi hagihinna määramisel ei arvestata, kui kõrvalnõuete summa hagi esitamise seisuga põhinõuet ei ületa. Määruse peale, millega kohustatakse hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõiv (TsMS § 340¹ lg 1 ja § 147 lg 1 kolmas lause), ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud määruskaebuse esitamise õigust, sõltumata sellest, kas määruse teeb maakohus või ringkonnakohus. Seda, et kaebuselt riigilõivu maksma kohustav määrus ei ole vaidlustatav ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kinnitab ka tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8). TsMS § 136 lg 5 esimese lause järgi võib esitada määruskaebuse maakohtu tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Kolleegiumi senise praktika järgi saab tsiviilasja kindlaksmääramist vaidlustada ka juhul, kui tsiviilasja hind määratakse kindlaks hagi käiguta jätmise määruses (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Sama sätte alusel on kolleegiumi senise praktika järgi vaidlustatav ka ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).