Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsioon ei tunne juhtumit, mil tsiviilasja hinda ei ole seaduses ette nähtud. Kõikidelt hagidelt tuleb maksta riigilõivu kas arvutatuna tsiviilasja hinna järgi või erandina kindla summana, mis on sätestatud riigilõivuseaduses. Hagiasjas on TsMS § 122 lg 2 kohaselt hagihind hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 136 lg 1 esimese lause osa "kui hinda ei ole ette nähtud seaduses" peab silmas eelkõige juhtumit, mil hagis taotletu harilikku väärtust on raske kindlaks määrata. TsMS § 125 kohaldamise korral tuleb kohtul kindlaks määrata hüve väärtus, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral.

Kui kohus on hagi käiguta jätmise määruses muu hulgas kindlaks määranud ka tsiviilasja hinna, saab seda määrust tsiviilasja hinna määramise osas vaidlustada TsMS § 136 lg-s 5 ettenähtud ulatuses ja korras. See kehtib olenemata sellest, et TsMS §-s 340¹ ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse avaldus, sh nt hagiavaldus käiguta.

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi hinda ei saa määrata RLS § 56 lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Selleks on kohtul tulenevalt PankrS § 106 lg-st 4 ja §-st 84 nt võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vms. Lisaks on kohtul TsMS § 136 lg 2 järgi õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi hinda ei saa määrata RLS § 56 lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Selleks on kohtul tulenevalt PankrS § 106 lg-st 4 ja §-st 84 nt võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vms. Lisaks on kohtul TsMS § 136 lg 2 järgi õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10 p 8.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.

TsMS §-s 3401 ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse apellatsioonkaebus käiguta ja antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembril 2009. a määrus nr 3-2-1-82-09.

Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. jaanuaril 2010. a määruse nr 3-2-1-149-09 määruse p-13.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12.

Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral tuleb tsiviilasja hinna määramisel TsMS § 125 esimese lause kohaselt hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäosus. Seda saab teha eelkõige esitatud hagiavalduste, halduri hinnangute ning kohtulahendite infosüsteemist kättesaadava teabe põhjal. Kohtutoimiku väljanõudmine ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.

Kui olemasolevate ja täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, tuleks ebaselgeks jäänud osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult hinnata nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul 50%.