KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-88-16 PDF Riigikohus 18.10.2016
PKS § 37 lg-s 3 ja AÕS § 77 lg-s 2 sätestatu ei tähenda, et kaasomandis oleva asja jagamisel kaasomand igal juhul lõpeb. Kui abikaasade ühisvarasse kuulub kinnistu, on see võimalik pärast ühisvara jagamist abikaasade kaasomandisse jätta. (p 12)
3-2-1-177-15 PDF Riigikohus 10.02.2016
Töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. (p 12) Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaliseks on riik oma tulundusasutuse kaudu, kelle struktuuri koosseisus on kvalifitseeritud juristid, ei anna alust jätta lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja mõistmata. TsMS § 175 lg 1 alusel lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kaalub kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust, arvestades mh asja keerukust. Seega hindab kohus ka seda, kas vaidluse keerukuse tõttu oli menetlusosalisel põhjendatud kasutada advokaadist lepingulise esindaja õigusabi. Advokaadi kasutamine ei pruugi olla põhjendatud, kui vaidluse vähese keerukuse tõttu oleks menetlusosaline ilmselt saavutanud oma menetluslikud eesmärgid ka ilma advokaadi abita, kasutades lepingulise esindajana oma töötajat või teenistujat, kellel on kohtu arvates esindamiseks piisavad teadmised ja kogemused. (p 14)
Töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. (p 12)
3-2-1-19-10 PDF Riigikohus 31.03.2010
vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. jaanuari 2010. a määrus nr 3-2-1-154-09 ja 8. detsembri 2009. a määrus nr 3-2-1-142-09. Praegusel juhul said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad". TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
3-2-1-112-09 PDF Riigikohus 09.11.2009
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-87-09. Kokkulepe tulemustasu kohta on lubatav advokatuuriseaduse § 61 lg 3 kohaselt. See aga ei tähenda, et tulemustasu korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole aga võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja sellele kulunud aega) teadmata. Selleks on õigusabi osutajal vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista. TsMS § 174 lg 2 teise lause (enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt lisatakse menetluskulude väljamõistmise avaldusele menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 175 lg 1 õigeks kohaldamiseks tuleb nimetatud lauset tõlgendada nii, et õigusabikulude kohta tuleb esitada ka dokument, millest nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud. Kui menetlusdokument oli puudustega, tuli kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt ka enne 1. jaanuari 2009 anda menetlusosalisele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. TsMS § 174 lg 5 (alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv redaktsioon) esimese lause kohaselt võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Nimetatud lõikes on pandud kohtutele kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. Selleks on kohtutel mh õigus nõuda avaldajalt selgitust TsMS § 174 lg 5 alusel. Heas usus toimiv menetlusosaline esitab sellekohased põhjendused menetluskulude kindlaksmääramise avalduses omal algatusel. Tsiviilasja ei muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib kõne alla tulla eelkõige siis, kui teisel esindajal on teatud valdkonnas eriteadmised (nt patendiõiguses, kaubamärgiõiguses vms), mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud. Menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi. Siiski on menetluskulude väljamõistmiseks ette nähtud eraldi menetlus, mille põhimõtted on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja selle alusel kehtestatud õigusaktides. Kuivõrd nimetatud õigusaktide alusel on võimalik menetluskulud välja mõista ka tulemustasu korral, ei kohaldata võlaõigusseadust.
3-2-1-38-12 PDF Riigikohus 18.04.2012
3-2-1-145-13 PDF Riigikohus 09.12.2013
Hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt Riigikohtu 19. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14, samuti Riigikohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11). (p 13) Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13) (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). (p 14)
3-2-1-132-10 PDF Riigikohus 02.12.2010
Kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellant.
Täiendava otsuse tegemise avalduse esitamise tähtaeg on ennistatav TsMS § 67 järgi.
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimine on kohtu diskretsiooniotsus.
3-2-1-58-13 PDF Riigikohus 19.06.2013
Riigikohus on 31. mail 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud määruse p-s 20 leidnud mh, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestanud hagita menetluses teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude piirmäärasid, tuleb kohaldada TsMS § 172 lg 8 esimest lauset. Selle lause järgi hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Põhimõtteliselt samasugustele seisukohtadele on jõutud 1. juunil 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11 tehtud määruses ja 20. oktoobril 2010. a tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10 tehtud määruses. Kolleegium muudab seda seisukohta. Kolleegium on seisukohal, et üldnormina on võimalik ja tuleb hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31. Põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Vabariigi Valitsusel oleks õigusselguse huvides otstarbekas määrata ka hagita menetluses kindlaks piirmäärad, mida ületavalt ei ole võimalik esindajakulusid välja mõista. (p 14)
3-2-1-184-15 PDF Riigikohus 23.03.2016
Kui advokaadibüroo lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat, kes on ühtlasi sama advokaadibüroo töötaja, kuid temaga on sõlmitud käsundusleping, mille kohaselt osutab vandeadvokaat advokaadibüroole kohtuasjas õigusteenust, siis kohaldub lepingulise esindaja kulude hüvitamisele TsMS § 175 lg 1 ning ei kohaldu TsMS § 175 lg 2, mille kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud. (p 13)
3-2-2-6-14 PDF Riigikohus 04.02.2015
TsMS § 702 lg 2 p 7 tähenduses on teistmise aluseks asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegi TsMS § 174 lg 8 alusel kohtunikuabi, samuti asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldati Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrust nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", sest Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevale korras tunnistanud TsMS § 174 lg 8 ja nimetatud määruse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 9)
3-2-1-137-13 PDF Riigikohus 15.11.2013
Olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt, näitamata iga isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kui kohtul on menetluskulude kindlaksmääramisel mingi asjaolu suhtes kahtlusi, peab ta andma menetlusosalisele võimaluse olukorda selgitada ja esitada vajadusel tõendeid. (p 11)
3-2-1-107-13 PDF Riigikohus 14.10.2013
Alates 1. jaanuarist 2013 kehtiva TsMS § 175 lg 1 tõlgendamisel tuleb arvestada mh TsMS § 231 lg-tega 2 ja 4, mis reguleerivad asjaolude omaksvõttu. Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 järgi tähendab faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11). Eeltoodu kehtib ka menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. (p 15) Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse saamisel toimetab kohus selle TsMS § 176 lg 1 järgi vastaspoolele kätte ja selgitab kaaskirjas mh avaldusele vastuväidete esitamata jätmise tagajärgi, mh seda, et vastuväidete esitamata jätmisel loetakse avalduse väited omaksvõetuks ja kohus võib piirduda üksnes selle kontrollimisega, et esindaja kulud ei ole suuremad Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast. Kui vastaspool esitab avaldusele vastuväite, kontrollib kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 16)
3-2-1-43-10 PDF Riigikohus 18.05.2010
Enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud TsMS § 174 lg 2 ei nõudnud, et menetluskulud oleksid avalduse esitamise ajal kantud (vt Riigikohtu 8. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-09).
Kui asjas kohaldub hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 (vt nt Riigikohtu 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09 ja 8. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-09), tuleb kooskõlas määruse §-s 2 sätestatuga asja keerukuse hindamisel arvestada mh asjaoludega, kas menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.
3-2-1-143-11 PDF Riigikohus 27.02.2012
Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kinnitatud "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" eesmärk on piirata menetluse kaotanud poolelt võitnud poolele lepingulise esindaja kulude väljamõistmist. Menetlusosalise vajadus kvalifitseeritud õigusabi ja esindaja järele on suurem, kui menetluses otsustatakse suurema rahalise nõude üle. Eelduslikult on suurema tsiviilasja hinnaga nõude lahendamine ka keerukam, tuues kaasa suuremad lepingulise esindaja kulud. Kui leida, et saab võrrelda isikuid, kelle hagi hind on töövaidluses 10 000 krooni ja kellele kehtib lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 5000 krooni, isikutega, kelle hagi hind on töövaidluses 11 521 krooni 24 senti ja kellele kehtib lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 25 000 krooni, on nende erineva kohtlemise lubatavaks eesmärgiks see, et ühelt poolt tagada kaotanud poolele väiksema tsiviilasja hinnaga nõude puhul väiksemad vastaspoole lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärad ja teiselt poolt see, et menetluse võitnud poolel oleks võimalus saada menetluse kaotanud poolelt seda suuremat hüvitist lepingulise esindaja kulude katteks, mida kaalukam ja eelduslikult keerukam on vaidlus teise menetlusosalise jaoks. Esindajakulude sissenõudmise piirmäärasid sätestades piirab määrus nr 137 kohtuasja võitnud poole kulude hüvitamist, kaitstes sellega kohtuasja kaotanud poolt. Eelmises lõigus nimetatud eesmärgi täitmiseks on seal mainitud isikute gruppide ebavõrdne kohtlemine proportsionaalne. Lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära kehtestamine kindla summana on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Abinõu mõõdukus on tagatud kohtu piisavalt suure kaalutlusõigusega menetluskulude jaotuse kohta otsustuse tegemisel. Kohtul on võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtul on diskretsiooniõigus ka lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses.
Töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat töösuhte nõrgema poolena. Töötaja nõrgema seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus. Samuti väljendub töötaja kui nõrgema poole kaitse kohtumenetluses selles, et töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus.
Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Samuti tuleb kaaluda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem, kui oli tema nõude suurus. Töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses kui oli hageja nõue (tsiviilasja hind).
3-2-1-92-13 PDF Riigikohus 01.10.2013
Hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31. Põhiliseks kriteeriumiks esindajakulude korral on lähtuda nende vajalikkusest ja põhjendatusest (vt Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14). (p 13)
3-2-1-93-13 PDF Riigikohus 02.10.2013
Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13 on Riigikohtu varasemat praktikat muudetud. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt viidatud lahendit). (p 11)
3-2-1-98-13 PDF Riigikohus 14.10.2013
Asjaolu, et menetlusosalisele osutas õigusabi tema poeg, kes ei ole nõudnud temalt arve maksmist, ei tähenda seda, et menetlusosalisel ei ole nimetatud õigusabikulu tekkinud või et kohus pidi nõudma arve tasumist tõendavaid dokumente. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele tuleb lisada menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista asjaolu, et menetluskulud kandis muu isik. Menetluskulusid tõendavaid dokumente ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta esitama. Kohtul on õigus nõuda menetluskulude kohta selgitusi või tõendavaid dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude kandmise kohta kahtlus või ei ole menetluskulude nimekiri selge. Menetluskulu tõendavaks dokumendiks on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve. (p 13)
3-2-1-119-14 PDF Riigikohus 10.12.2014
Menetluskulu väljamõistmise määruses tuleks selguse huvides alati tuua välja väljamõistetava menetluskulu koosseis, st näidata ära, kui suur on väljamõistetav riigilõiv, lepingulise esindaja kulu või muu menetluskulu. See lihtsustaks lahendist arusaamist ja edasikaebe ulatuse mõistmist ning võimaldaks kõrgema astme kohtul lahendis tehtud arvutusi paremini kontrollida. (p 16)
Kuna kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist pärast 30 päeva möödumist määruse jõustumisest (maakohtu määruse resolutsiooni p 4), siis on maakohtu määrus selles osas TsMS § 466 lg 3 esimese lause kohaselt jõustunud. Selles osas maakohtu määrust tühistades ületas ringkonnakohus määruskaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1 (koostoimes TsMS §-ga 659). Määruskaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi, mistõttu tuleb eelnimetatud osas ringkonnakohtu määrus tühistada sõltumata määruskaebuse ulatusest ja põhjendustest (apellatsiooni piiride ületamise kohta vt vastavalt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14). (p 17)
TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui aga ringkonnakohus on oma lahendis esitatud maakohtu lahendi resolutsiooni terviktekstist (tervikresolutsioonist) jätnud midagi maakohtu lahendi resolutsioonis kajastatust välja, ei saa sellest järeldada, et ringkonnakohus on maakohtu lahendi resolutsiooni selles osas muutnud. Üksnes tervikresolutsioon ei saa seega asendada neid ringkonnakohtu otsustusi, mida ringkonnakohus oleks pidanud sõnaselgelt tegema maakohtu lahendi osalisel tühistamisel. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on tegemist TsMS § 442 lg 5 rikkumisega. (p 18)
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsis tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 10; 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10; 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).
3-2-1-115-13 PDF Riigikohus 13.11.2013
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. See kehtib ka olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusevastase sätte alusel. (p 22)
Vt Riigikohtu 7. mai 2012. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-12 , Riigikohtu 11. juuni 2013. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-15-13 ja Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-3-2-1-07, p 19.
Riigilõivu ettenähtust rohkem tasumisel saab nõuda enamtasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 järgi. Seda ka juhul, kui riigilõivu tasuti põhiseadusevastaseks tunnistatud normi alusel. Seejuures tuleb arvestada TsMS § 150 lg-s 6 sätestatud tähtajaga. (p 23)
Ka tulemustasu korral tuleb hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. ( p 24) Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). (p 25) Menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. (p 26)
3-2-1-174-13 PDF Riigikohus 20.01.2014
Ringkonnakohus saab kontrollida maakohtu lahendit samas menetlusetapis esitatud mõlema poole kaebuse alusel üksnes samal ajal. (p 13)

Kokku: 35| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json