Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Isegi kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ta teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 28. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 30). (p 15)

Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. (p 12.1-12.2)

Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, kuid sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. (p 14.2)

Võlatunnistus võib olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises. (p 12.1-12.2)

Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid. (p 13.1)

Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Riigikohus on erandlikel asjaoludel pidanud võimalikuks alussuhte olemasolu tõendamise koormise ümberpöördumist hea usu põhimõttest tulenevalt, kuid seda peavad õigustama konkreetses menetluses esitatud asjaolud. (p 13.2)

Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, kuid sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. (p 14.2)

Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17).

Kohustusega ühinemise korral tagatise andmise eesmärgil võib kohustusega ühineja VÕS § 178 lg 4 ja § 149 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud vastuväited, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga või mille esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine oli kohustusega ühinemise eesmärgiks (p 14.2)

Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). (p 14.2)

Likvideerimismenetluse alustamine ei pruugi iseenesest tähendada, et isik on halvas majanduslikus olukorras. Samas tähendab likvideerimine siiski äriühingu vara jagamist ning lõppastmes ühingu äriregistrist kustutamist, mis tähendab äriühingu õigusvõime lõppemist (ÄS § 2 lg 3). Seega seisneb kohtuotsuse täitmise võimatuse oht eelkõige selles, et kohtuotsuse jõustumise ajaks on äriühingu vara juba laiali jagatud, ühing äriregistrist kustutatud ning täitemenetlus muutunud võimatuks. (p 14)

Likvideerimismenetluses ei ole tagatud hageja nõudele vastava summa säilimin e likvideeritava äriühingu varas ning kohtuotsuse täitmine võib olla hiljem raskendatud. (p 15)

Kui pangakonto arestimise järel oli hageja nõue täies ulatuses tagatud, siis ei olnud likvideerimismenetluse peatamine hagi tagamiseks vajalik ega seega ka proportsionaalne abinõu. (p 16)

VÕS § 589 lg 1 ei ole võlausaldaja kaitseks kehtestatud norm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes.

Selleks, et võlausaldaja saaks esitada oma lepingupartneri juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude, peab juhatuse liige olema pannud toime õigusvastase teo, milleks võib olla seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11).

Võlausaldaja peab hagejana esile tooma asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et lepingupartnerid on rikkunud tema kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud seaduse sätteid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. (p 14)

Juriidilise isiku juhtorgani liikmed ei vastuta juriidilise isiku kohustuste täitmise eest juriidilise isiku võlausaldaja ees (vt ka Riigikohtu 6. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03, p-d 21-23). (p 15)

TsMS § 383 lg 1¹ alusel tuleb hagi tagamise tagatise suuruse arvutamisel lähtuda (hagi)nõude summast, mitte hagi tagamise abinõu nn hinnast. Tegemist on selge õigusnormiga, mille teistsuguseks tõlgendamiseks või analoogia alusel lünga täitmiseks ei ole põhjendatud alust. Hagi tagamise abinõu nn hinna määramine ei ole paljudel juhtudel võimalik ning tekitaks ka täiendavaid vaidlusi ning ebamõistlikke tulemusi. (p 10)

Arvestades TsMS § 383 lg 1¹ eesmärki – tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine TsMS § 391 järgi –, on alust nõuda suurema kui 5% suuruse tagatise tasumist eelkõige juhul, kui kostja on põhistanud TsMS § 235 tähenduses, et väiksema tagatise määramine ei korvaks temale suure tõenäosusega tekkivat kahju. (p 10)

Kui kohtuliku hüpoteegi taotletav summa on oluliselt väiksem kui hagis nõutud summa, ei ole välistatud TsMS § 383 lg 1² kohaldamine, kui selle sätte kohaldamise muud eeldused on täidetud. (p 11)

Arvestades TsMS § 383 lg 1¹ eesmärki – tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine TsMS § 391 järgi –, on alust nõuda suurema kui 5% suuruse tagatise tasumist eelkõige juhul, kui kostja on põhistanud TsMS § 235 tähenduses, et väiksema tagatise määramine ei korvaks temale suure tõenäosusega tekkivat kahju. (p 10)