Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Vaatamata 1. septembril 2016 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatustele, kehtib jätkuvalt muutmata kujul KrMS § 136. See sätestab, et vahistamise tähtaja pikendamise määruse peale on võimalik esitada määruskaebust. Seda ei väära KrMS § 385 p 5 sõnastus, mis ei nimeta vaidlustatava erandina vahistamise tähtaja pikendamise määrust. Riigikohus käsitas kriminaalasjas nr 3-1-1-133-12 KrMS § 136 erinormina § 385 suhtes. Seoses määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemisega selgitati, et vaidlustamist võimaldavad erandid ei pruugi seadustehniliselt alati sisalduda kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivas 15. peatükis, vaid võivad tuleneda ka kriminaalmenetlusõiguse üldosalistest sätetest (nt KrMS § 136). Edasikaebeõigust puudutavate erandite puudumisel tuleb määruskaebeõiguse selgitamiseks juhinduda KrMS §-st 385 kui üldnormist. (p-d 14-15)

KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebuse lahendamise menetluse erisusi. KrMS 11. peatükk reguleerib apellatsioonimenetlust, mille § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni, kui selle on esitanud isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust. Kuna selles osas ei sätesta määruskaebuse lahendamise menetluse peatükk erisusi, tuleb ka määruskaebuse esitaja kaebeõiguse puudumisel osutatust juhinduda. Seega on määruskaebuse läbi vaatamata jätmise määrust pädev tegema ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. (p 11)

KrMS § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud sama paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhtudel. KrMS § 318 lg 4 järgi on kohtumenetluse poolel erandlikult apellatsiooniõigus siis, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao, s.o kokkuleppemenetluse sätete või KrMS § 339 lg 1 rikkumisega. Samuti võivad süüdistatav ja kaitsja esitada apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kui ringkonnakohus tuvastab apellatsiooni lahendades, et aset on leidnud KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lg 1 nõuete rikkumine, peab ta vaagima, kas kohtuotsus tuleb tühistada ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile või saab rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada (KrMS § 341¹ p 3). Kui sedastatakse, et apellandil puudub KrMS § 318 lg 4 järgi kaebeõigus, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. (p 7)

Kui süüdistatav ega kaitsja pole seadnud kahtluse alla, et kokkuleppes kirjeldatud teod on kuriteod, need on õigesti kvalifitseeritud ja nende eest on maakohus mõistnud seadusele vastavad karistused ning liitkaristuse, ei saa nad maakohtu otsust vaidlustada KrMS § 318 lg 4 teisest lausest tulenevalt. Olukorras, kus süüdistatav aga märgib, et temaga sõlmitud kokkulepe kannatanu(te) teavitamist ette ei näinud, ja kui ta oleks kõnealuse tingimuse lisamisest teadnud, poleks ta kokkuleppega nõustunud, on käsitatav selge etteheitena kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete väidetava rikkumise kohta. (p 8)

Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil. (Vt RKKKm 3-1-1-12-15, p 9 ja RKKKm nr 3-1-1-13-15, p 9). Apellatsiooni põhjendamatu läbi vaatamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. (p 9)

Kui ringkonnakohus peab hindama, kas KrMS § 313 lg 1 p-s 10¹ sätestatud märke lisamine kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse resolutiivosasse, kui niisugune märge ei sisaldu kokkuleppes, on käsitatav KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või KrMS § 339 lg-s 1 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, tuleb silmas pidada KrMS § 245 lg-s 1 sätestatut. Riigikohtu kestva praktika kohaselt käsitatakse kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena eeskätt omaalgatuslikku kokkuleppe eseme muutmist, s.t olukorda, kus kohtuotsusega muudetakse süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kokkuleppe kohustuslikke tingimusi (vt nt RKKKo 3-1-1-103-15, p 7 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1). Samuti peab vaagima, kas KrMS § 313 lg 1 p 10¹ alusel tehtud märge saab mõjutada süüdistatava subjektiivseid õigusi, s.t kas märke tõttu kaasneb ka tegelikult kannatanu teavitamine. Väärib tähelepanu, et füüsilisest isikust kannatanul on KrMS § 38 lg 5 p 2 järgi õigus taotleda, et teda teavitataks süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule, ja KrMS § 313 lg 1 p 10¹ järgi tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas teha vaid märge selle kohta, kas kannatanu on esitanud KrMS § 38 lg 5 punkti 2 alusel taotluse enda teavitamiseks. Samas ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu seda, kas kõnealuse ohuga seonduvat peab hindama kohtuotsuse tegemisel või tuleb sama küsimus lahendada karistuse täideviimise etapis (nt vangistusseaduse § 6¹ kohaselt). Kui tuvastatakse, et maakohtu otsuses sisalduva märke tõttu ei kaasne veel kannatanu teavitamist, vaid ohu olemasolu tehakse vajadusel kindlaks karistuse täideviimise käigus, ei saa kõneleda süüdistatava õiguste suhtes tekkinud riivest. (p-d 10-11)

Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil. (Vt RKKKm 3-1-1-12-15, p 9 ja RKKKm 3-1-1-13-15, p 9). Apellatsiooni põhjendamatu läbi vaatamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. (p 9)

Vt RKKKm nr 3-1-1-120-09 annotatsioone.

Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina (RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.3 ja nr 3-1-1-120-09, p 8.4). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause järgi kujutab endast erandit eelmises lauses nimetatud üldreeglist - apellatsiooni saab ringkonnakohus jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui selleks annavad aluse konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud.

Vt RKKKo 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-25-10, p 5 ja 3-1-1-98-10, p-d 7 ja 8.

KrMS § 326 lg 2 ls 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast, aga ka sellest, et ringkonnakohtu lahend peaks reeglina kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. (Vt RKKKo nr 3-1-1-120-09).

Kuna apellatsiooni põhisisuks ongi maakohtu seisukohtade vaidlustamine, ei saa see, et maakohus on mingi kohtumenetluse poole väite suhtes juba seisukoha võtnud, vabastada ringkonnakohut kohustusest apellatsiooni alusel kontrollida, kas maakohtu selline seisukohavõtt on seaduslik ja põhjendatud (RKKKm nr 3-1-1-36-11, p 10).

Vt otsus p 9-10 ja nt RKKKm 3-1-1-120-09; 3-1-1-36-11, p 8-10 ja 3-1-1-43-11, p 6-7; 3-1-1-64-11, p 6.

Ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, peab tulenevalt KrMS § 337 lg 1 p-le 1 tegema kohtuotsuse.

Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.

Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Erandit sellest põhimõttest kujutab KrMS § 326 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Maakohtu otsuses esineva sellise minetuse peale esitatud apellatsiooni ei saa lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja selle läbi vaatamata jätmine KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel on käsitletav KrMS § 339 lg-s 2 toodud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

KrMS § 326 lg 2 ls 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 alusel apellatsiooni läbi vaatamata jätmist eriti põhjalikult kaaluma, arvestades konkreetse asja eripära, sest reeglina peaks ringkonnakohtu lahend kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Sel juhul on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKm nr 3-1-1-120-09 ja nr 3-1-1-25-10).

Karistusseadustiku § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis isiku süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks.

KrMS § 326 lg 2 teise lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades kohtul hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku tulemust (vt RKKKm nr 3-1-1-55-07). KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist ei saa lugeda iseenesest prokuratuuri süüdistusfunktsiooni täitmise takistamiseks - juhul kui prokuratuur apellatsiooni sellise läbi vaatamata jätmisega ei nõustu, on tal võimalus vaidlustada see Riigikohtus, põhjendades, miks prokuratuur ei pea apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks.

Ilmselt põhjendamatuks tuleb lugeda perspektiivitu kaebus (vt RKKKo nr 3-1-1-55-07). Sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Ringkonnakohus ei saa KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata jätta kaebust, milles esitatud argumendid ei pruugi kriminaalasja lahendamise aspektist olla relevantsed, kuid mille menetlemata jätmine tooks endaga kaasa KrMS § 340 lg-s 1 nimetatud materiaal- või menetlusõiguslike vigade eemaldamata jätmise.

KrMS § 326 lg 2 teise lause näol on küll tegemist PS § 24 lg-s 5 sisalduva edasikaebeõiguse riivega, kuid see riive on proportsionaalne PS § 11 tähenduses ning seetõttu pole menetlusõiguse kõnealune säte põhiseaduse vastane. (Vt RKKKm nr 3-1-1-55-07 p-d 7-15).

Apellatsiooni läbivaatamata jätmine KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginedes saab igal üksikjuhul olla põhiseadusepärane vaid siis, kui apellatsioon on tõepoolest ilmselt põhjendamatu. Apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest KrMS § 326 lg 2 teisele lause mõttes ei ole alust rääkida juhul, mil see ei vasta KrMS §-s 321 sätestatud nõuetele. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist - üldjoontes küll KrMS §-s 321 sätestatud nõuetele vastavat - apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata (menetlustulemi perspektiivitus). Oluline on lisada, et KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginev apellatsiooni läbivaatamata jätmise määrus peab sisaldama ka apellatsiooni perspektiivituse sellist põhjendust, mis oleks Riigikohtu poolt määruskaebemenetluses kontrollitav. (Vt RKKKm nr 3-1-1-55-07 ja 3-1-1-96-09).

Perspektiivituks on alust tunnistada � ja seega KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks � apellatsioon, mis sisaldab mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust ja mille argumendid ei ole seetõttu kohtuasja lahendamiseks õiguslikult asjakohased. (RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.1).

Juhtudel, mil apellandi argumendid on õiguslikult asjakohased ja tema taotluse rahuldamine seega põhimõtteliselt õiguslikult võimalik -, peab ringkonnakohus küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest iga konkreetse kohtuasja eripärast tulenevalt eriti põhjalikult kaaluma. Ringkonnakohtul kõnealusel juhul lähtuda reeglina sellest, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. (RKKKm nr 3-1-1-96-09 p-d 10. 3 ja 10.4). Õiguslikult asjakohast apellatsiooni ei saa jätta KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata viitega apellandi poolt taotletava kohtulahendi täitmise võimatusest tulenevale ökonoomiakaalutlusele (näiteks väljasaadetud süüdistatava asukoha teadmatus). (RKKKm nr 3-1-1-96-09 p 11).

Kui apellandi argumendid on iseenesest õiguslikult asjakohased, võib konkreetse kohtuasja puhul KrMS § 326 lg 2 teisest lausest lähtumine olla põhjendatav ka viitega kohtupraktikale. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast.

Üldkohus on pädev tuvastama kõiki maksukuriteo koosseisulisi tunnuseid. Maksukohustuse rikkumine ja selle tagajärjel laekumata maksu suurus ei pea olema enne tuvastatud haldus- ja halduskohtumenetluses.

Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest lähtumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast, aga ka hoiakust, et ringkonnakohtu lahend peaks reeglina kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Sel juhul on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (RKKKo nr 3-1-1-120-09).

KrMS § 297 lg 2 kohaselt võib kohtumenetluse pool taotleda täiendavate tõendite kogumist, põhjendades selle vajalikkust ja seda, miks ta ei ole sellist taotlust varem esitanud. Maakohtu keeldumisel tõendi kogumisest on samasisulise taotluse esitamine põhimõtteliselt võimalik ka apellatsioonikohtus. Üldjuhul peab ka apellatsioonikohus tõendi kogumise taotluse lahendamisel kuulama ära kohtumenetluse poolte seisukohti. Seejuures ka tõendi kogumise vajalikkuse üle otsustamisel ei ole kohtul pädevust omal algatusel uurida kohtueelse menetluse materjale; taotluse materjalide avaldamiseks peab esitama ja põhjendama kohtumenetluse pool.

Taotlus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu, s.o kaitsja tasu hüvitamiseks tuleb esitada hiljemalt kohtuistungil, enne (apellatsiooni)kohtu nõupidamistuppa siirdumist (RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 10) ja selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse. Kui kaitsjal ei ole võimalik taotlust istungil esitada, kuna ringkonnakohus jätab apellatsiooni läbi vaatamata, siis juhul kui Riigikohus saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks sisuliseks arutamiseks, tuleb lugeda taotlus esitatuks tähtaegselt, mistõttu ringkonnakohtul on võimalik seda lahendada.

Vt otsus p 6 jj ja nt RKKKm 3-1-1-120-09; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6.

Vt otsus p 6-7 ja RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6 ja 3-1-1-64-11, p 6.

NB! Seisukoha muutus!

Alates Kriminaalmenetluse seadustiku kehtima hakkamisest 1. juulil 2004. a. on ringkonnakohtul kohustus kontrollida edasikaebe tähtaegsust. See kohustus on sätestatud KrMS § 325 lg 1 p-s 1. Kui kaebuse esitamise tähtaeg on kaebaja poolt mööda lastud, tuleb ringkonnakohtul KrMS § 326 lg 2 alusel jätta apellatsioon läbi vaatamata. Kõrgema astme kohtu kohustus hinnata kaebuse esitamise tähtaegsust kohaldub KrMS § 389 lg 1 kohaselt ka määruskaebemenetluses. Seega on kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt kõrgema astme kohtul õigus edasikaebe tähtaja rikkumise korral jätta kaebus läbi vaatamata.

Seisukoht, et menetlusosaline peab kohtumääruse edasikaebamisel lähtuma kohtulahendis kajastatud, mitte aga seaduses sätestatud edasikaebetähtajast, ei ole kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega.

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt 3-1-1-120-09; 3-1-1-25-10, p 5 ja 3-1-1-98-10, p-d 78.)

Apellatsiooni mingi argumendi põhjendamatust ei saa põhistada asjaoluga, et kohtumenetluse pool on sama argumendi esitanud juba maakohtule ja viimane on sellele argumendile hinnangu andnud.

Vt RKKKo 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-25-10, p 5 ja 3-1-1-98-10, p-d 7 ja 8.

Ringkonnakohtul tuleb juhul, kui apellatsioon ei vasta KrMS § 321 nõuetele, sh omakäelise või digitaalse allkirja puudumise korral, jätta apellatsioon määrusega käiguta ja anda tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Alles siis, kui kohus on andnud apellandile puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, kuid apellant ei ole puudusi tähtajaks kõrvaldanud ega põhjendanud nende kõrvaldamata jätmist, saab ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 4 alusel läbi vaatamata. (p 8) Kui apellatsioonitähtaja jooksul on esitatud omakäeliselt või digitaalselt allkirjastamata apellatsioon, kuid apellant allkirjastab selle enne, kui ringkonnakohus on andnud talle KrMS § 326 lg 1 alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, või enne, kui puuduste kõrvaldamise tähtaeg on möödunud, ei saa kohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. (p 9)