Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) ei takista vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus kustub osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. (p 11.2)

Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. (p 12.1)

Erandjuhul võib ringkonnakohtus elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-25-17, p-d 11.1–11.3) (p 12.5)

Kui taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha märkimisel. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see läbi vaatamata. (p 12.6)

Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni kohaldamise otsustamiseks piisavad. (p 12.7)

KrMS § 34¹ lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 8)

Kohtu ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Prokuratuur võib selles olukorras vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid. (p 11) Tõendite tutvustamise võimalikkuse hindamisel tuleb kaaluda asjaolusid, mis kinnitavad mõjutamise riski, näiteks kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid. (p 11.1)

Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu tuleb siiski mingil määral kaitsjale ja kahtlustatavale avaldada, peab see toimuma määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Olukorras, kus tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus, sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s 3 sätestatud lisatingimusega. (p 11.3)

Vt otsuse punkti 10.

Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7)

Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8)

Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7)

Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8)

KrMS § 131 lg 3 kohaselt hindab eeluurimiskohtunik vahistamisküsimuse lahendamisel vahistamistaotluse põhjendatust. Selleks tutvub kohtunik kriminaaltoimikuga, küsitleb kahtlustatavat ning kuulab ära prokuröri ja kaitsja arvamuse. Otsustamaks, kas eelkirjeldatud nõuded on täidetud, pole määrav mitte see, millal täpselt või kui kiiresti eeluurimiskohtunik vahistamistaotluse põhjendatuse osas oma seisukoha kujundab, vaid see, kas kohtuniku siseveendumus kujuneb kohtuliku uurimise (s.o kriminaaltoimikuga tutvumise, kahtlustatava küsitlemise ning prokuröri ja kaitsja ärakuulamise) tulemusena. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest on alust rääkida alles siis, kui kohus võtab vahistamisküsimuses seisukoha prokuratuuri vahistamistaotluse alusel, tutvumata kriminaaltoimikuga ning kaalumata kaitsja ja kahtlustatava vastuväiteid. (p 11)

Kui tõendite kõrvalejätmise korral oleks kohus pidanud prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata jätma, toob kahtlustatava tõenditele juurdepääsuõiguse rikkumine kaasa põhjendamatu kohtumääruse ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 9)