Karistusseadustik (lühend - KarS)

Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta. Selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku seisundi kohta, vaid tuleb põhjendada, milles üks või teine isikut puudutav asjaolu täpsemalt väljendub. Pelk senise elu ja haiguskulu kirjeldus ekspertiisiaktis ei võimalda mõista tehtud järelduste põhjuseid. Selleks tuleb esitada ka juba kirjeldatud faktilistele asjaoludele rajanev selgitus, kuidas on ekspert olemasoleva teabe põhjal tehtud järeldustele jõudnud. Kohus ei saa enda arvamuse põhjendamisel refereerida üksnes ekspertiisiakti. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatu pinnalt on täidetud seaduses sätestatud õiguslikud alused ja eeldused sundravi kohaldamiseks. (p 35-38)

Süüdimatusseisundisse puutuvalt tuleb ekspertiisiaktis kirjeldada, kuidas ja millises ulatuses isikul esinev (diagnoositud) häire tema käitumist ja toimetulekut mõjutab. Ohtlikkuse kohta peab ekspertiisiaktist nähtuma see, miks ekspert leiab, et ekspertiisialune võib kujutada ohtu endale ja/või teistele, samuti tuleb põhjendada, miks ei ole ekspertiisialune suuteline oma käitumist kontrollima ega osalema menetlustoimingutes. Eksperdil tuleb põhjendada ka ravi kui meditsiinilise sekkumise vajalikkust. (p 39-41)

Piisavate põhjenduste esitamata jätmisel on üheks ekspertiisiakti puuduste kõrvaldamise võimaluseks eksperdi ülekuulamine. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis puudub kohtul võimalus eksperti kohtuistungil küsitleda, mis võimaldaks kõrvaldada ekspertiisiaktis esinevaid puudusi, nt sellest puuduvaid põhjendusi. Kui kriminaaltoimiku materjal, sh ekspertiisiakt ei ole kriminaalasja lahendamiseks piisav ja kohtumenetluse pooled ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile (vt nt RKKKo 3-1-1-67-16 p 16). (p 42-43)

Olukorras, kus maakohtu määruses ei ole põhjendatud kohtu seisukohti süüdimatusseisundi ega sundravi osas, vaid on tuginetud valdavas osas ekspertiisiaktile, milles ei sisaldu eksperdiarvamuse põhjendusi, ei ole kohtulahendi põhjal kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. (p 45) Kohtulahendist peavad nähtuma asjaolud, mis võimaldaksid järeldada, et isik ei saanud enda käitumisest aru ega suutnud seda juhtida. Seaduse tsiteerimisest ja eksperdi järelduste ülekordamisest ei piisa süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks. (p 46.2) Kohtunik peab võimalusel muu hulgas aga ka ise vahetult hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset seisundit ning kohtulahendis tajutut kirjeldama ning isiku ohtlikkus tuleb tuvastada konkreetseid asjaolusid arvestades ja seostatuna konkreetsete faktidega. Toimepandud vägivallateod tuleb selgelt ja jälgitaval viisil isiku ohtlikkuse prognoosiga KrMS § 394 p 4 tähenduses siduda. (p 47.2)

Õiguslikes põhjendustes üksnes ekspertiisiaktile tuginedes rikub kohus KrMS § 3051 lg-s 1 sisalduvat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 48)

Psühhiaatriline sundravi on mittekaristuslik mõjutusvahend, mida on KarS § 86 alusel võimalik kohaldada üksnes juhul, kui kohus on tuvastanud kõik KrMS §-s 394 nimetatud tõendamiseseme asjaolud. Sundravi ei saa käsitada karistusena toime pandud teo eest, sest kriminaalmenetlus isiku suhtes lõpetatakse ning teda ei tunnistata süüdi. Seega ei saa sundravi õigustada üldpreventiivsete eesmärkidega ega vajadusega reageerida aset leidnud teoga kaasnevale ebaõigusele. (p 12)

Sundravi hõlmab nii ravi, isiku ohtlikkuse vähendamist kui ka tema toimetuleku taastamist. Sundravi on mõjutusvahend, mis hõlmab muu hulgas kohtu volitust ravida patsienti vajadusel tema tahtest olenematult. Süüdimatusseisundis õigusvastase teo toime pannud isiku sundravile saatmine tuleb kõne alla ainult siis, kui ta on ohtlik. Kui süüdimatu ja ohtliku isiku seisundit saab meditsiiniliste vahenditega parandada, on sundravi õigustatud, kui aga ravivajadust meditsiinilises tähenduses ei esine, puudub ka sundravi kohaldamise õigustus. Sealjuures ei pruugi sundravi eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete rakendamine tähendada alati vabaduspõhiõiguse piiramist. (p 13)

Sundravi mõiste ei ole samastatav ravi mõistega. Ravi tuleb sundravi kontekstis käsitada meditsiinilise sekkumisena – seda eelkõige ravimitega, aga ka muude arstiteaduslike toimingutega, mida teeb tervishoiutöötaja. Ravivajadus tähendab seega psühhiaatrilise sundravi kontekstis seda, et isiku psüühilist seisundit on võimalik ja vajalik raviga mõjutada. (p 14)

Eristada tuleb psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadust (KrMS § 394 p 5) ravivajaduse mõistest. KarS § 86 lg 1 kohaselt on meditsiiniline ravivajadus sundravi määramise üheks – kuid mitte ainsaks – obligatoorseks aluseks. Sundravi kohaldamise vajaduse üle otsustamine hõlmab lisaks sisulise (meditsiinilise) ravivajaduse tuvastamisele ka otsustuse tegemist selle kohta, kas inimene vajab statsionaarset või ambulatoorset sundravi. (p 15)

Sundravi üle otsustamisel tuleb esmalt tuvastada sundravi eeldused: õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund (KarS § 86 lg 1 alt 1, 2 või 3). Kui need eeldused on täidetud, tuleb hinnata, kas esinevad sundravi kohaldamise alused: isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Alles seejärel, kui kohus on jõudnud arusaamani, et konkreetsel juhul esinevad ka sundravi alused, saab otsustada mõjutusvahendi kasuks. (p 16)

Isik on süüdimatu, kui esinevad nii juriidilised kui ka meditsiinilised süüdimatuse tunnused. Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1–5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Kui süüdimatuse meditsiinilised tunnused on nõuetekohaselt tuvastatud, peab kohus järgnevalt hindama õigusvastase teo toime pannud isiku arusaamisvõimet (kas ta oli võimeline oma käitumise ebaõigusest aru saama) ja käitumise juhtimise võimet (kas ta suutis teo ajal oma tegevust juhtida) ning seost tal tuvastatud häire ja tema arusaamis- ja/või juhtimisvõimetuse vahel. Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on välistatud tuleb kohtul kontrollida, kas isik võis olla piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes. (p 19-21)

Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise obligatoorseks aluse – isiku ohtlikkuse iseendale või ühiskonnale – sisustamine KarS § 86 lg 1 tähenduses erineb tsiviilkohtumenetluses isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusest. Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult ja ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel tema ohtlikkust iseendale või teistele. Ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel peab kohus silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel. Kohtul tuleb sundravi kohaldamisel iga kord isiku ohtlikkust hinnata ja seda konkreetsetele asjaoludele (mh ekspertiisiaktile) tuginedes põhjendada, kirjeldades, milles see väljendub. Ohtlikkuse hindamisel on tegu prognoosotsusega, mille kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu. (p 22-24)

KarS §-s 86 nimetatud psühhiaatrilise sundravi ühe aluse – ravivajaduse – olemasolu jaatamiseks tuleb hinnata seda, kas isikul esinevat häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada. Samuti tuleb sundravi määramisel kaaluda, kas vajalik on ambulatoorne või statsionaarne sundravi. Kui inimene on ohtlik ja süüdimatu, kuid ravi ei vaja, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, jätta sundravi kohaldamata ning juhtida kohaliku omavalitsuse või eestkostja tähelepanu vajadusele algatada isiku erihooldekodusse paigutamise menetlus. (p 25 ja 27)

Ambulatoorne sundravi on oma sisult mõjutusvahend, mis paneb isikule ravile allumise kohustuse, ja selle puhul ei saa rääkida vabatahtlikust ravist ning õigusest ravist igal ajal keelduda. (p 32)

Statsionaarne sundravi on sarnaselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi ja kohtumääruse alusel erihooldekodusse paigutamisega ultima ratio ehk viimne vahend. Nii tuleb sundravi kohaldamisel hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse ravi näol. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas konkreetsel juhul on statsionaarne ravi kinnises asutuses – kui võrreldes ambulatoorse sundraviga isiku õigusi enam piirav meede – põhjendatud ja vältimatult vajalik. Sõltumata sundravi määramisel antavast kohtu volitusest isikule vajaduse korral ravimeid tahtevastaselt manustada, tuleb tervishoiuteenuse osutajal ravi kohaldamisel lähtuda alati põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest, pakkudes esmalt võimalust alluda ravile vabatahtlikult ja alles seejärel, kui ta sellest keeldub, kasutada sundi. (p 33)

Olgugi et KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohtule kohustuslik, leiab kolleegium, et selle tegemata jätmist tuleb kohtul eraldi põhjendada.

Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on siiski välistatud, lasub kohtul kohustus anda hinnang ka sellele, kas isiku psüühiline seisund võis oluliselt mõjutada (piirata) tema arusaamis- ja otsustamisvõimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel tuleb kohtul arvestada eelkõige nende reeglitega, mida õiguskord konkreetse süüteokoosseisu taustal isikule seab. Kohus peab hindama, mil määral oli süüdistatav võimeline neid reegleid järgima. Piiratud süüdivus ei ole seejuures olemuslikult vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu.

Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1-5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud raske psüühikahäire faktiline kindlakstegemine. Meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust kujundada nimetatud küsimuste osas enda arvamus. Viimane ei tähenda ainult eksperdiarvamuses antud diagnostilist laadi järelduste paigutamist KarS § 34 p-des 1-5 sätestatud tunnuste alla, vaid neid arvesse võtva üldhinnangu andmist isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastase teo toimepanemist ja selle ajal. Seega on otsustus isiku süüdivuse kohta normatiivne ehk õiguslik otsustus.