Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Lapse hooldusõiguslik vanem võib kohtu nõusolekuta oma lapsele väärtpabereid kinkida ning esindada teda seejuures kinkelepingu sõlmimisel ja väärtpaberite vastuvõtmisel. Sellise tehingu tegemiseks ei ole vaja määrata lapsele PKS § 209 alusel erieestkostjat. Lapse hooldusõiguslikul vanemal kui ka kolmandatel isikutel on õigus kanda lapse väärtpaberikontole väärtpabereid kohtu nõusolekuta, kui nende eest ei tasuta lapse rahaga. Kohtu nõusolekut ei ole vaja investeerimislepingu puhul, kui alaealise lapse kontole kantakse väärtpabereid tehingute alusel, kus väärtpaberite ostmiseks kasutatakse kolmanda isiku (sh seadusliku esindaja) raha. Nii võib lapse väärtpaberikonto olla seotud tema esindaja rahakontoga, millel oleva raha eest investeerimisteenuse osutaja väärtpabereid omandab. Samasugune investeerimistegevus on võimalik ka juhul, kui väärtpabereid soetatakse lapsele tema enda kontol oleva raha eest, kuid üksnes juhul, kui kokkulepetest tulenevalt on tagatud, et see raha on lapse kontole kantud kinkena sihtotstarbeliselt väärtpaberite omandamiseks, st majanduslikus mõttes on tegemist väärtpaberite kinkimisega. Väärtpaberite (v.a PKS § 186 lg-s 2 nimetatud väärtpaberite) omandamiseks (nii kohustus- kui ka käsutustehingu tegemiseks) on vaja kohtu nõusolekut üksnes siis, kui laps omandab väärtpabereid tasu eest, s.o oma raha eest. Kohtu nõusolekut on vaja lapse nimel väärtpaberite võõrandamiseks. Seetõttu, kui soovitakse lapse raha väärtpaberitesse paigutada ja tema nimel investeerimistehinguid teha (sh aeg-ajalt väärtpabereid müüa) on mõistlik taotleda kohtult PKS § 131 lg 4 ja § 188 lg 2 (nende koostoimes) alusel üldist nõusolekut väärtpaberitehingute tegemiseks. Kohus peaks investeerimistehingute puhul eelistama üldise nõusoleku andmist. Üldist nõusolekut andes peab kohus olema veendunud, et lapse varaga ei hakata spekuleerima, et lapse vara paigutamisel võetavad riskid vara vähenemisele ei ole eelduslikult suured ja et vanemal on investeerimisalased piisavad teadmised ja oskused. Selleks võib kohus anda nõusoleku ka üksnes kindlatel tingimustel, sh piirata seda tähtajaga, aruandekohustusega, tehingusummade või väärtpaberiliikidega.

Kehtivas õiguses puudub alus samastada Euroopa Liidu püsiva andmekandja mõistet taasesitamist võimaldava vormi mõistega TsÜS § 79 tähenduses. (p 18)

Tulenevalt TsMS § 443 lg-st 1 ja § 363 lg 1 p-st 1 tuleb VÕS § 45 ja TKS § 41¹ lg 2 alusel esitatud hagiavalduse resolutsioonis esitada tüüptingimuse sõnastus, mille keelamist tarbijakaitseamet taotleb. (p 12)

Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei ole nõuetele vastav, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada (vt nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 14). (p 12)

TKS § 41 reguleerib üldnormina tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks nõude esitamist. Võlaõigusseaduse sätetega vastuolus oleva tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamine on aga eraldi reguleeritud TKS §-s 41¹. TKS § 41 lg-s 2 sätestatud hagi esitamise tingimused ei ole kohaldatavad. Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ, 5. aprill 1993, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes art 7 järgi võivad seadusega määratud isikud ja organisatsioonid tarbijate huvides esitada hagi ka siis, kui tingimusi, mille kasutamise keelamist taotletakse, ei ole konkreetsetes lepingutes kasutatudki (Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-372/99, komisjon vs. Itaalia, p 15). (p 13)

Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste regulatsiooni ning tingimuste tühisuse idee on selles, et enne kui tingimus kedagi kahjustab, oleks selle õiguslik toime kõrvaldatud. Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ, 5. aprill 1993, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes art 7 järgi võivad seadusega määratud isikud ja organisatsioonid tarbijate huvides esitada hagi ka siis, kui tingimusi, mille kasutamise keelamist taotletakse, ei ole konkreetsetes lepingutes kasutatudki (Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-372/99, komisjon vs. Itaalia, p 15). (p 13)

Selleks, et tüüptingimus oleks eelduslikult ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 teise lause mõttes, ei ole tingimata vajalik, et tüüptingimus oleks sõnaselgelt vastuolus seaduses sätestatud õiguste ja kohustustega. Seaduse olulised põhimõtted võivad tuleneda ka mitme sätte koostoimest. Eesti kohtul tuleb sealjuures arvestada ka Euroopa Liidu asjakohastes direktiivides sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega. Võlaõiguse oluliseks põhimõtteks saab lugeda VÕS §-s 90 sätestatud põhimõtet, mille järgi kannab võlgnik oma kohustuse täitmisega seotud kulud. See tähendab mh, et poole kohustuse täitmiseks vajalikud kulud peavad sisalduma toote või teenuse hinnas ning neid kulusid ei tohi lisatasu eest panna teisele lepingupoolele. (p 16)

Kohus peab tüüptingimuste tühisuse analüüsimisel võtma arvesse ka teisi kõnealuse tüüplepingu tingimusi ning kõiki sellise lepingu sõlmimise asjaolusid. Kohus ei ole seotud nt riigiorganite, sh Tarbijakaitseameti, varasemate seisukohtadega tüüptingimuste lubatavuse kohta, vaid kohaldab õigust ise (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1). (p 17)