Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

TsMS § 378 lg 1 p-s 4 sätestatud hagi tagamise abinõu on ette nähtud eelkõige juhuks, mil pooled vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. Selle abinõu rakendamisel ei saa panna kolmandale isikule aktiivseid kohustusi (st temalt raha välja mõista), kuid vaidluse lõpuni saab tagada vaidluse objekti olemasolu, andes selle kohtutäiturile hoiule või makstes vastava summa kohtu deposiitkontole. Hagi tagamise menetluses ei ole lubatud kolmandale isikule sellist aktiivset kohustust panna. Seega ei saa kohus luua menetlusvälise kolmanda isiku vastu täitedokumenti, mille alusel hageja või kohtutäitur saaksid nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist (3-2-1-135-12, 3-2-1-74-10). (p 9, 10)

Kolmandale isikule pandud kohustus ei pea olema seotud poolte vaidluse esemega. (p 11)

Sissenõudjad saavad täitemenetluses kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS §-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.

Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.

Käsutuskeelu (keelumärke) omajal ei ole õiguslikku huvi tuvastada tehingute tühisust heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, kuid sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27).

Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.

Hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb tõendada, et hüpoteegi seadmise leping rikub käsutuskeeldu ja on seetõttu TsÜS § 88 lg 1 esimese lause järgi põhimõtteliselt tühine ja et hüpoteegi omandaja oli TsÜS § 88 lg 11 ning AÕS § 561 lg-te 2 ja 3 järgi hüpoteegi sissekandmise kinnistamisavalduse esitamise ajal käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.

Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).

TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.

Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36).

Hagi esitamisel koos hagi tagamise taotlusega ei ole õige toimetada hagimaterjale kostjale kätte enne, kui hagi tagamise taotlus on lahendatud.

Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).

Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.

Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.

Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses ega pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.

Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).

Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20). Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.

Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.

TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.

Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).

TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut.

Vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 11. Hagi tagamine, millega keelata garandil teha kostjale garantii alusel väljamakseid kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni võiks olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Juhul, kui hageja toetub hagiavalduses asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut, tuleb hagi tagamise korras garantii-järgsete väljamaksete peatamiseks garantiiga tagatavast võlasuhtest tuleneva vaidluse lahendamiseni kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamatajätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (s.h ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha.

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Isegi kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke tegemise asemel.

AÕS § 3631 ega TsMS § 388 ei võimalda seada kohtulikku ühishüpoteeki.

Nii majandusaasta aruande esitamata jätmine kui ka majandusaasta aruande hilinenult esitamine võivad olla hagi tagamise aluseks TsMS § 377 lg 1 esimese lause järgi, sest need asjaolud võivad anda alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Kõigi asjaoludega, muu hulgas hageja nõude suuruse ja kostja majandusliku seisundiga arvestades hindab kohus hagi tagamisel, kas tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

Hagi tagamine on kostja jaoks põhjendamatult koormav, kui hagi tagamiseks valitud vahend piirab kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks.

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Isegi kui hageja on palunud kanda kinnistusraamatusse keelumärke ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist, on kohtul kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke tegemise asemel.

Konto arestimisel peab kohus põhjendama, miks kinnistusraamatusse kantavatest keelumärgetest või kohtulikust hüpoteegist ei piisa hageja nõude tagamiseks.

Kui kostja on kohtuvaidluse suhtes kõrvaliste osaühingute osanik, ei vasta hagi tagamise eesmärgile olukord, kus kostjal keelatakse nende äriühingute suhtes osaniku pädevuses olevate nõusolekute andmine ja otsuste tegemine. Selline olukord on üksnes formaalselt paigutatav TsMS § 378 lg 1 p-s 3 märgitud tagamisabinõu alla. (p 7)

TsMS § 377 lg 1 ja § 378 lg 1 p 3 kohaselt saab hagi tagamise korras keelata kostjal tema vastu esitatud rahanõude korral selliste tehingute ja toimingute tegemine, mis võivad vahetult mõjutada kostja vara, mille arvel oleks võimalik kohtuotsust täita. (p 7)

Kui kostja on kohtuvaidluse suhtes kõrvaliste osaühingute osanik, ei vasta hagi tagamise eesmärgile olukord, kus kostjal keelatakse nende äriühingute suhtes osaniku pädevuses olevate nõusolekute andmine ja otsuste tegemine. Selline olukord on üksnes formaalselt paigutatav TsMS § 378 lg 1 p-s 3 märgitud tagamisabinõu alla. (p 7)

TsMS § 377 lg 1 ja § 378 lg 1 p 3 kohaselt saab hagi tagamise korras keelata kostjal tema vastu esitatud rahanõude korral selliste tehingute ja toimingute tegemine, mis võivad vahetult mõjutada kostja vara, mille arvel oleks võimalik kohtuotsust täita. (p 7)

Kui kohus keelab kostjal kui äriühingu ainuosanikul ja juhatuse liikmel täita seaduse kohaselt tema pädevusse kuuluvaid ülesandeid, siis on tegu ulatuslike piirangute seadmisega äriühingu juhtimisel ja põhjendamatu sekkumisega äriühingu majandustegevusse. Selline hagi tagamise abinõu ei ole lubatav. TsMS § 378 lg 1 p 3 ei anna alust sekkuda kostja vastu esitatud hagi tagamiseks vaidluse suhtes kõrvaliste isikute majandustegevusse. (p 7)

TsMS § 378 p-des 1-9 sätestatud hagi tagamise abinõude loetelu ei ole kinnine. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei tähenda siiski täielikku valikuvabadust hagi tagamise üle otsustamisel, vaid selle sisustamisel on kohtud seotud mh hagi tagamise instituudi üldise olemuse ning piirangutega, mis on välja kujunenud kohtupraktikas. Samuti peaks TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõul olema vähemalt üldjuhul üldine seos lg 1 p-des 1-9 sätestatud abinõudega (vt RKTKm nr 3-2-1-101-14, p 13). (p 8)

Riigikohus käsitles 6. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 tehtud määruses üksnes selles asjas määratud PRIA toetusi. Tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 oli mh tegemist ühtse pindalatoetusega ja keskkonnasõbraliku majandamise toetusega. Nimetatud toetuste iseloomu arvestades (eelkõige toetuste tagantjärele maksmine eelneval perioodil tehtud põllumajanduslike kulutuste katmiseks ning sellega toetuste eesmärgi saavutamine) leidis Riigikohus, et selliste nõuete loovutamise keeldu õigusaktid ei sisalda. Järelikult ei ole keelatud ka nende toetusnõuete arestimine täitemenetluses täitemenetluse seadustiku § 112 lg 1 järgi, kui PRIA on otsustanud toetused välja maksta (vt määruse p-d 16−20). Ülalnimetatus seisukoht kehtib ka asjas, mil tegemist on ühtse pindalatoetuse ja keskkonnasõbraliku majandamise toetuse väljamaksmisele suunatud nõude käsutamise keelamisega hagi tagamise menetluses. Sama kehtib see ka põllumajanduskultuuride täiendava otsetoetuse kohta. (p 11)

Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. (p 12)

Hagi tagamise menetluses tõendeid ei koguta ega hinnata. Hagi tagamise menetluses on küll üldjuhul võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 14).

Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. (p 12)

TsMS § 378 lg 1 p-s 4 sätestatud hagi tagamise abinõu on ette nähtud eelkõige juhtudeks, mil hageja ja kostja vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. Sel juhul on mõistlik vaidluse lõpuni tagada vaidluse objekti olemasolu, andes selle kohtutäiturile hoiule, või maksta vastav summa kohtu deposiitkontole.

Selline käsutuskeeld ei too kaasa samu tagajärgi mis hagi tagamiseks nõude arestimine. Nõude arestimine oleks sellekohase taotluse alusel võimalik TsMS § 378 lg 1 p 2 järgi. Nõude arestimisel tekib TsMS § 389 lg 1 kohaselt lisaks käsutamiskeelule ka arestipandiõigus, mis annab hagejale (sissenõudjale) tulevases täitemenetluses eelisõiguse oma nõude rahuldamiseks. Nõude arestimisele kohaldatakse mh TsMS § 389 lg-d 1 ja 4. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei pea nõude arestimisel kohaldama TsMS § 389 lg-t 6, mille kohaselt korraldab hagi tagamise menetluses vara arestimist kohtutäitur. Nõude arestimismäärus on seega hageja soovil kohtul võimalik saata vahetult selle täitmiseks kohustatud isikule. (p 13)

Kohus ei saa luua menetlusvälise kolmanda isiku vastu täitedokumenti, mille alusel hageja või kohtutäitur saaksid nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. (p 14) Kuna hagi tagamise eesmärk on tagada tulevase kohtuotsuse täitmist, siis tuleb hagi tagamisel lähtuda sellest summast, mida hageja kostjalt nõuab. Seda summat tuleb lugeda hagi hinnaks TsMS § 378 lg 4 teise lause tähenduses (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 11). (p 17) Hagi tagamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetavaks määruseks (vt ka Riigikohtu 4. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11). (p 18)

Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)

Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)

Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)

Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)

Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)

Kohus saab anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. (p 30)

Kohus saab reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 2¹ ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1), kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust (PKS § 138). (p 35)

Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Hooldusõiguse asjades (TsMS § 550 lg 1 p 2) on põhimõtte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist, eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud. (p 34)

Nii otsustusõiguse saamise (PKS § 119) kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle, sh teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. (p 29)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)

TsMS § 388 lg 2 kohaselt on hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele. Viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. Viidatud määruse kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus tuleb samuti kindlaks määrata eelduslikult (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).

Rahasumma määramisel TsMS § 385 järgi tuleb lähtuda samadest põhimõtetest, millest tuleb lähtuda hagi tagamisel, sh TsMS § 378 lg 4 kohaselt arvestada hagi hinda (vt Riigikohtu 2. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-11, p 9).

Keelumärge on kinnisasja omanikule kõige koormavam. Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest nõudesumma ulatuses (vt Riigikohtu 15. aprilli 2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-04, p 11). Kohtul on kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek ka siis, kui hageja on palunud kinnistusraamatusse kanda keelumärge ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist (vt Riigikohtu 3. märtsi 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12). TsMS § 388 lg 2 kohaselt on hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele. Viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. Viidatud määruse kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus tuleb samuti kindlaks määrata eelduslikult (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).

Kui hagi eesmärk on saavutada tulevikus sundtäitmise osaline või täielik lubamatuks tunnistamine, on võimalik täitemenetlus hagi tagamise korras TsMS § 378 lg 1 p 10 ja 6 koostoimes kohaldades peatada, kui muud hagi tagamise eeldused on täidetud. (p 15)

TsMS § 378 lg 1 p 10 võimaldab kohtule diskretsiooniõiguse hagi tagamise abinõu valikul, kui abinõu ei ole kirjeldatud lg 1 p-des 1−9. Diskretsiooniõiguse sisustamisel on kohtud seotud mh hagi tagamise instituudi üldise olemusega ning piirangutega, mis on välja kujunenud kohtupraktikas. Samuti peaks TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõul olema vähemalt üldjuhul üldine seos lg 1 p-des 1−9 sätestatud abinõudega. (p 13) Kui hagi eesmärk on saavutada tulevikus sundtäitmise osaline või täielik lubamatuks tunnistamine, on võimalik täitemenetlus hagi tagamise korras TsMS § 378 lg 1 p 10 ja 6 koostoimes kohaldades peatada, kui muud hagi tagamise eeldused on täidetud. (p 15)

Kohus saab lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 p 1 mõttes.

Vaidluses lapse üle ei ole vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lapse välisriiki viimine raskendab lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks. Seetõttu peab olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada lapse välisriiki viimist. Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Hagita perekonnaasja lahendamisel peab kohus ka ise olema aktiivne ning vajadusel kohaldama kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset omal algatusel.

Vanema õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures. Siiski ei saa PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest hoolimata tagada lahus elavale vanemale samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal.

Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Kohus saab lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 p 1 mõttes. Ekslik on pidada lahkumise keeldu tehingute ja toimingute tegemise keeluks TsMS § 378 lg 1 mõttes.

Vaidluses lapse üle ei ole vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lapse välisriiki viimine raskendab lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks. Seetõttu peab olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada lapse välisriiki viimist. Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Tulenevalt TsMS § 384 lg-st 1 on kohtu otsustada, kas ta peab vajalikuks teisi menetlusosalisi peale valla- või linnavalitsuse ning asjast puudutatud vähemalt kümneaastase lapse ära kuulata. Kui kohus seda vajalikuks ei pea, ei tule muid menetlusosalisi ära kuulata.

Vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10. Kui ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse esitatakse määruskaebus, kohaldub TsMS § 390 lg 1 esimene lause ja ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse. TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.

Hageja on kostjaga sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Hageja ei ole laenulepingust tulenevat, hüpoteegiga tagatud kohustust täitnud ning kostja avalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel on alustatud täitemenetlust laenulepingust tulenevate kostja nõuete, sh viivisenõude täitmiseks. Hagi eesmärk on vältida viivise sundtäitmist. See eesmärk on omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile. Sellist hagi on võimalik TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel tagada. Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Vt Riigikohtu on 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10.

TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.

Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

Kuigi TsMS § 693 lg 2 ja § 695 järgi on Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbivaatavale kohtule, kujundab Riigikohus ühtset kohtupraktikat riigis tervikuna. (p 10)

TsMS § 378 lg 1 p 4 ei näe ette piirangut, mille kohaselt saaks garantii väljamaksmise hagi tagamise korras peatada üksnes juhul, kui kostja on rikkunud hea usu põhimõtet. Hagi tagamine garantii väljamaksmise peatamise teel võib olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. Kui hageja toetub hagiavalduses nimetatud asjaolule, tuleb kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamata jätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (sh ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha (Riigikohtu 31. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p-d 12−13). TsMS § 378 lg 1 p 4 õigeks kohaldamiseks tuleks hagi tagamise avalduse rahuldamise korral keelata garantii alusel väljamakse tegemine, mitte garandi poole pöördumine garantiisumma väljamaksmiseks. Sellisel juhul ei mööduks hagi tagamise abinõu kehtivuse ajal garandi poole pöördumise tähtaeg. (p 11)

Kui hoonestusõiguse omandab kinnisasja omanik, siis üldjuhul tuleb kinnisasja omaniku avalduse alusel hoonestusõigus kustutada. Tulenevalt märke muutmise vajadusest on hoonestusõiguse esemeks olevaid ehitisi üürinud üürnik ka KRS § 341 lg 2 p 6 mõttes puudutatud isik, kelle nõusolek on vajalik hoonestusõiguse kustutamiseks. (p 17)

Hoonestusõiguse kustutamisel kehtivad üürilepingust tulenevad üürniku õigused edasi. VÕS § 291 lg 2 kohaldub ka hoonestusõiguse lõpetamisel. Hoonestusõiguse esemeks olevate ehitiste kasutamiseks seatud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad pärast hoonestusõiguse lõppemist üle kinnisasja omanikule. (p 14)

Kui hoonestajast üürileandja otsustab hoonestusõiguse võõrandada, saab üürnik kõik üürilepingust tulenevad nõuded panna maksma ka hoonestusõiguse uue omaniku suhtes. Hoonestusõiguse omandajale lähevad üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle VÕS § 291 lg 1 alusel. (p 15)

VÕS § 324 lg 1 järgi seatud märge tagab, et VÕS § 324 lg 2 kohaselt peab ka uus hoonestusõiguse omanik lubama hoonestusõigust üürilepingu alusel kasutada. (p 16)

See, kas kohus kohaldab hagi tagamisel TsMS § 377 lg-t 1 või 2, sõltub eelkõige hageja taotluses välja toodud asjaoludest. Erinevalt TsMS § 377 lg-st 1 ei ole hagi tagamisel esialgse õigussuhte reguleerimise korras TsMS § 377 lg 2 alusel oluline, kas hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Samas eeldab TsMS § 377 lg 2 järgi õigussuhte esialgne reguleerimine, et see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Kohtul tuleb õigussuhte esialgsel reguleerimisel alati põhjendada, millise olulise kahju vältimiseks või muul põhjusel on hagi tagamine vajalik. (p 11)

Tulenevalt TsMS § 378 lg-st 4 võib hagi tagamiseks kasutada keelumärget üldjuhul vaid siis, kui see on vajalik hagi rahuldamise või kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Keelumärke seadmine võib olla lubamatu, kui hagis esitatud nõuded ei ole kinnisasja käsutamisega üldse seotud. Seetõttu tuleks hagi tagamisel eelkõige hinnata, kas käsutuskeelu seadmata jätmine ka tegelikult takistab kohtuotsuse täitmist või üldse kahjustab hageja õigusi. (p 12)

Põhjendamatu on seada hagi tagamise abinõu pärast kohtumenetluse lõppemist ka kogu üürilepingu kehtivuse ajaks. (p 19)

Hagejal, kelle kasuks on kostja vallasasjad kohtumenetluses hagi tagamise korras arestitud, peab olema õigus saada teavet selle kohta, kas arestitud vallasasjad on alles ja milline on nende seisund. Sellise õiguse teostamiseks on mh võimalik taotleda kohtult koos vara arestimisega täiendava hagi tagamise abinõu seadmist, milleks võib olla arestitud vara mõistliku perioodilise ettenäitamise kohustuse panemine kostjale või isikule, kellele arestitud vara on hoiule antud (TMS § 72), mis saab olla hagi tagamise abinõuks TsMS § 378 lg 1 p 10 mõttes. Samuti on hagejal õigus pöörduda kohtutäituri poole, kes omakorda võib analoogia alusel TMS § 28 lg-ga 2 taotleda kohtult luba siseneda kostja kinnisasjale ja sellel asuvatesse hoonetesse ning hoonetes olevatesse ruumidesse. (p 10)

Kui kohtutäitur taotleb hagi tagamise korras arestitud vara allesoleku kontrollimiseks kohtult luba siseneda koos puudutatud isikuga teise isiku kinnisasjale, on tegu hagita menetlusega TsMS § 475 lg 2 mõttes. Sellise loa andmine ei koorma kostjat kui kinnisasja omanikku liigselt, kui sisenemise eesmärk on üksnes kindlaks teha, kas vara on alles ja milline on selle seisund. Puudutatud isiku õigustatud huvi tuleneb mh TsMS § 378 lg 4 teisest lausest. (p 11-12)

Kui kohtutäitur taotleb hagi tagamise korras arestitud vara allesoleku kontrollimiseks kohtult luba siseneda koos puudutatud isikuga teise isiku kinnisasjale, on tegu hagita menetlusega TsMS § 475 lg 2 mõttes. Sellise loa andmine ei koorma kostjat kui kinnisasja omanikku liigselt, kui sisenemise eesmärk on üksnes kindlaks teha, kas vara on alles ja milline on selle seisund. Puudutatud isiku õigustatud huvi tuleneb mh TsMS § 378 lg 4 teisest lausest. (p 11-12)

Ainuüksi asjaolu, et isikule kuulub kinnisvara, ei saa põhjendada rahalise nõude tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmisest keeldumist, kuna kinnisvara puudumisel ei saagi kohtulikku hüpoteeki seada.

Kuivõrd hagi tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata isikut rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks enne TsMS § 378 lg 1 p 1 ja asjaõigusseaduse § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses.

TsMS-s ei ole sätestatud võimalust esitada määruskaebust hagi tagamise määruse peale teise isiku õiguse või huvi kaitseks. Kui isikud, kes ei ole asjas menetlusosalisteks, leiavad, et nende vara on arestitud, on neil õigus oma rikutud õiguste kaitseks esitada hagi selle vara arestist vabastamiseks.

Hagi tagamise taotluse lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt, vaid otsustab pooltevahelise vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise vajalikkuse üle. TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Vähemalt üldjuhul ei tuleks eelistada hageja huve olukorras, kus kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed hüvitada ning garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi (vt Riigikohtu 31. mai 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p 13)

Ringkonnakohus rikub asja lahendamisel menetlusõiguse norme, kui ei arvesta samas asjas vaidluse lahendamise kohta antud Riigikohtu juhistega. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud.