Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Lisaks nõude õigusliku põhjendatuse kontrollile on maksekäsu kiirmenetluse määruskaebemenetluses võimalik ja kohustuslik hinnata ka tõendeid, kui need on määruskaebusele lisanud võlgnik või määruskaebuse vastusele avaldaja. See ei ole vastuolus maksekäsu kiirmenetluse põhimõtetega. Vastupidine tõlgendus kitsendaks põhjendamatult võlgniku huve ja muudaks määruskaebemenetluse eelkõige TsMS § 489¹ lg 2 p 3 tähenduses suuresti sisutühjaks. (p 14.5.)

Ringkonnakohus ei peaks lähtuma määruskaebuse lahendamisel mitte sellest, kas kaebaja sisulised vastuväited annaksid aluse nõude rahuldamata jätmiseks, vaid otsustama üksnes seda, kas on võimalik maksekäsu tühistamine võlgniku määruskaebuse alusel. (p 14.6.)

TsMS §-s 484² sätestatud piirang, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot, kehtib ka siis, kui võlgnik esitab maksekäsu peale määruskaebuse ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub ringkonnakohtus. (p 12.1.)

Arvestades TsMS §-s 484² ja § 489¹ lg-s 5 sätestatut, ei saa maksekäsu kiirmenetluses maakohtu maksekäsu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, sh ka osas, mis puudutab menetluskulude kindlaksmääramist. (p 12)

TsMS §-s 484² sätestatud piirang, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot, kehtib ka siis, kui võlgnik esitab maksekäsu peale määruskaebuse ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub ringkonnakohtus. (p 12.1.)

Maksekäsu peale esitatud määruse lahendamise menetluses tuleb erinevalt maakohtu menetlusest kontrollida ka nõude põhjendatust. Esmalt tuleb ringkonnakohtul kontrollida (kui määruskaebuses viidatakse nõude põhjendatuse kontrollimise vajadusele (TsMS § 489¹ lg 2 p 3) maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõude õiguslikku põhjendatust, mille korral on võimalik lähtuda sarnasest kontrollist, nagu seda tehakse hagi kontrollimisel tagaseljaotsuse korral TsMS § 407 lg 1 esimese lause kohaselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-162-14, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Küll ei saa määruskaebust lahendades analoogia alusel lähtuda sellest, et kostja (võlgnik) on omaks võtnud hageja (avaldaja) faktilised väited (TsMS § 407 lg 1 teine lause). (p 14.4.)

Lisaks nõude õigusliku põhjendatuse kontrollile on maksekäsu kiirmenetluse määruskaebemenetluses võimalik ja kohustuslik hinnata ka tõendeid, kui need on määruskaebusele lisanud võlgnik või määruskaebuse vastusele avaldaja. See ei ole vastuolus maksekäsu kiirmenetluse põhimõtetega. Vastupidine tõlgendus kitsendaks põhjendamatult võlgniku huve ja muudaks määruskaebemenetluse eelkõige TsMS § 489¹ lg 2 p 3 tähenduses suuresti sisutühjaks. (p 14.5.)

Ringkonnakohus ei peaks lähtuma määruskaebuse lahendamisel mitte sellest, kas kaebaja sisulised vastuväited annaksid aluse nõude rahuldamata jätmiseks, vaid otsustama üksnes seda, kas on võimalik maksekäsu tühistamine võlgniku määruskaebuse alusel. (p 14.6.)

Arvestades TsMS §-s 484² ja § 489¹ lg-s 5 sätestatut, ei saa maksekäsu kiirmenetluses maakohtu maksekäsu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, sh ka osas, mis puudutab menetluskulude kindlaksmääramist. (p 12)

VÕS § 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Krediidikulude hüvitamise nõude esitamisel (VÕS § 367 lg d 1-3) peab liisinguandja vastavad asjaolud hagis järelikult ka välja tooma. (p 23.1.)

Poolte kokkuleppel on lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt RKTKo nr 3-2-1-33-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-184-12, p 18). (p 23.3.)

Lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitada õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 23.4.)

TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.)

Minimaalne tähtaeg hagile vastamiseks TsMS § 394 lg 5 järgi ei ole alati vastamiseks piisav, vastasel juhul poleks TsMS § 407 lg 5 p-l 1 sisu. Tähtaja määrmisel tuleb arvestada asja hinda, mahukust ja tähendust kostjale, eeldatavaid takistusi vastamisel, vajadust võtta esindaja. (p 14.2.)

TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.)

Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (p 16)

Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus tagaseljaotsuse tegemisel subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine), lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 teine lause) (vt nt RKTKm nr 3-2-1-152-06, p 14). Seadus ei näe ette võimalust, et tagaseljaotsus võiks olla õiguslikult vähem põhjendatud kui tavaline kohtuotsus. (p 17)

TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuses esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 13). (p 13)

TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse. Hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida. Hagi veenvus hõlmab mh seda, et hagist nähtuks selgelt, millised on hageja nõuded, sh nõuete suurus ning nõude aluseks olevad asjaolud. (p 13)

TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 13). (p 13)

Kuna hagi veenvuse kontrollimisel ei hinnata tõendeid ega tuvastata asjaolusid, on Riigikohtul võimalik ringkonnakohtu TsMS § 407 lg 1 rikkumine kõrvaldada (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-12, p 12). (p 13)

Lepingut ei ole võimalik lihtsalt lugeda üles öelduks. Lepingu saab üles öelda ülesütlemisavalduse esitamisega teisele lepingupoolele. (p 15)

Määruse, millega pikendatakse kohtu määratud menetlustähtaega, peab kohus menetlusosalisele kätte toimetama

Kohtu kiri, millega lahendatakse menetlusosalise taotlus, on käsitatav määrusena TsMS § 463 lg 1 järgi.

Kohus peab tagaseljaotsuse tegemise eeldusi omal algatusel kontrollima ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Tuvastades tagaseljaotsuse tegemise eelduste puudumise, peab kaja lahendav maakohus või menetluse taastamata jätmise peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebust lahendav ringkonnakohus või Riigikohus asjas menetluse taastama. Tagaseljaotsuse tegemise eeldusi peab kohus kontrollima ka määruskaebuse lahendamisel, mis on esitatud maakohtu määruse peale, millega jäeti kaja menetlusse võtmata kaja puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu.

Kohtu kiri, millega lahendatakse menetlusosalise taotlus, on käsitatav määrusena TsMS § 463 lg 1 järgi. Määruse, millega pikendatakse kohtu määratud menetlustähtaega, peab kohus menetlusosalisele kätte toimetama

Selleks, et isik saaks tugineda hagis kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumisele KaMS § 14 lg 1, Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 ning direktiivi art 5 lg 1 mõttes ja esitada KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel hagi ainuõigust rikkunud isiku vastu õigusrikkumise lõpetamiseks, peaks ta esitama esiteks asjaolud, millest nähtuks, et kostja kasutab hageja kaubamärgiga identset või sarnast tähist „kaubandustegevuse käigus" (Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1, direktiivi art 5 lg 1) või „äritegevuses" (KaMS § 14 lg 1). Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et tähist kasutatakse „kaubandustegevuse käigus", kui seda kasutatakse „äritegevuse raames majandusliku kasu saamise eesmärgil, mitte erasfääris". (p 19)

Samuti on eelnimetatud sätetest tulenevalt oluline, et tähist kasutataks „kaupade või teenuste suhtes", kuna kaubamärgiomaniku ainuõigus KaMS § 14 järgi ulatub üksnes juhtudele, kui kolmas isik kasutab kaubamärki või sellega identseid või sarnaseid tähiseid majandustegevuses „kaupade või teenuste suhtes" (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 36). Euroopa Kohtu praktikas on loetud kaubamärgi põhifunktsiooniks tarbijale või lõppostjale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritoluidentiteedi garanteerimist, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht. Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et ärinime ja ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine. Ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime või sildi ülesanne on tähistada ettevõtet. Seega, kui ärinime, ettevõtte nime või silti kasutatakse ainult äriühingu samasuse kindlakstegemiseks või ettevõtte tähistamiseks, ei saa seda pidada kasutamiseks „kaupade või teenuste puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses. Kasutamisega „kaupade puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses on Euroopa Kohtu seisukoha järgi seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime, ettevõtte nime või silti kujutava tähise. Lisaks, isegi kui kaupadele või teenustele tähist ei kanta, on tegemist kasutamisega „kaupade või teenuste puhul", kui kolmas isik kasutab seda tähist nii, et ta loob seose tähise – mis kujutab endast tema ärinime, ettevõtte nime või silti – ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel. Lisaks on Euroopa Kohus hilisemates lahendites tunnustanud direktiivi art 5 lg 1 p a) ja Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 p a) (sarnane säte KaMS § 14 lg 1 p 1) tõlgendamisel seda, et kaubamärgiomanik saab tugineda oma ainuõigusele kaubamärgi mõne ülesande kahjustamise või kahjustamise ohu korral, olgu siis tegemist kas kaubamärgi peamise ülesandega tähistada kaubamärgiga hõlmatud kauba või teenuse päritolu või siis kaubamärgi muude ülesannetega, nagu kauba või teenuse kvaliteedi tagamine või teabe, investeeringute või reklaamiga seotud ülesanded.

Ainuüksi ärinime või muu majandustegevusega tegeleva ettevõtte/isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1, direktiivi art 5 lg 1 ning Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist nimes KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid. (p 19)

Samas tuleb arvestada seda, et direktiiv ei mõjuta selle art 5 lg 5 järgi liikmesriigis kehtivaid õigusnorme, mis reguleerivad kaitset tähise kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade või teenuste eristamiseks, kui sellega kasutataks ebaõiglaselt ära või kahjustataks kaubamärgi eristatavust või mainet. Ka direktiivi preambuli järgi ei välista direktiiv liikmesriikide muude õigusnormide, nt kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset reguleerivate sätete kohaldamist kaubamärgivaidlustes. Nagu eespool märgitud, ei välista ka Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 14 lg 2 ühenduse kaubamärki käsitlevaid õigustoiminguid, eelkõige tsiviilvastutust ja kõlvatut konkurentsi käsitleva siseriikliku õiguse alusel. Ka Euroopa Kohus on ärinime kasutamist puudutavas vaidluses leidnud, et direktiivi art 5 lg 5 järgi võib liikmesriik omal soovil ja enda määratud eeldustel kaitsta kaubamärki tähise kasutamise vastu muul eesmärgil, kui kaupade või teenuste eristamine, kui selle tähise kasutamine kasutab ära või kitsendab kaubamärgi eristatavust või mainet õigustava põhjuseta ebaõiglasel viisil. (p 20)

Kuna praeguses asjas taotleti tähise kasutamise keelamist sihtasutuse nimes, mitte aga äriühingu ärinimes, ei saa tugineda nõude esitamisel ka ÄS § 12 lg-le 3. Sihtasutuste nimedele esitatavaid nõudeid on reguleeritud eraldi SAS §-s 3. SAS § 3 järgi peab sihtasutuse nimi selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest (lg 1); see ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas (lg 2); see peab sisaldama täiendit „sihtasutus" (lg 3); sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht ja registrikood (lg 4); sihtasutusel võib olla ainult üks nimi (lg 6); see peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (lg 7) ega või olla vastuolus heade kommetega (lg 8). Eelnevast nähtub, et sihtasutuste seadus ei kehtesta sihtasutuse nimele ÄS § 12 lg-ga 3 sarnast piirangut. Kuna seadusest ei tulene, et sihtasutuse nimele kohalduksid ka ÄS-s ärinime reguleerivad sätted, ei saa kolleegiumi arvates ÄS § 12 lg-le 3 nõude põhjendamisel tugineda. (p 22)

Samas ei ole välistatud, et sihtasutuse nime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7. Sihtasutuse nimi võib olla eksitav nt seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks sihtasutus kaubamärgiomanikuga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu SAS § 3 lg-ga 2, mille järgi ei või sihtasutuse nimi olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas. Samuti ei ole välistatud, et see võib tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Seejuures on muidugi oluline kohtutel hinnata, kas tegemist on ikka kõlvatu konkurentsiga KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 mõttes (ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine). KonkS § 51 lg 1 kohaselt on eksitav teave ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Ainuüksi sihtasutuse nime omamine ei anna aga alust väita, et tegemist oleks kõlvatu konkurentsiga.(p 23)

TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja menetlus taastada. (p 14)

Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. (p 15)

TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja menetlus taastada. (p 14)

Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. (p 15)

TsMS § 418 lg 1 järgi menetluse taastamise korral tagaseljaotsus ei jõustu ja seda ei saa täita. Taastatud menetlus jätkub vastavalt kaja ulatusele olukorras, milles see oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist. Kohus peab seega viima lõpuni eelmenetluse ja asja sisuliselt lahendama. Menetluse taastamine põhjusel, et kohus ei võinud tagaseljaotsust teha hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu, ei anna kohtule õigust ega pane kohustust jätta hagi rahuldamata TsMS § 407 lg 6 järgi. Juhul kui hagi on õiguslikult põhjendamatu, kuid on võimalik seda puudust kõrvaldada hagi täpsustamisega, võib kohus anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks. Kohtu määratud tähtajaks hagi täpsustamata jätmise korral jätab kohus hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata. (p 25)

Kuna praeguses asjas taotleti tähise kasutamise keelamist sihtasutuse nimes, mitte aga äriühingu ärinimes, ei saa tugineda nõude esitamisel ka ÄS § 12 lg-le 3. Sihtasutuste nimedele esitatavaid nõudeid on reguleeritud eraldi SAS §-s 3. SAS § 3 järgi peab sihtasutuse nimi selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest (lg 1); see ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas (lg 2); see peab sisaldama täiendit „sihtasutus" (lg 3); sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht ja registrikood (lg 4); sihtasutusel võib olla ainult üks nimi (lg 6); see peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (lg 7) ega või olla vastuolus heade kommetega (lg 8). Eelnevast nähtub, et sihtasutuste seadus ei kehtesta sihtasutuse nimele ÄS § 12 lg-ga 3 sarnast piirangut. Kuna seadusest ei tulene, et sihtasutuse nimele kohalduksid ka ÄS-s ärinime reguleerivad sätted, ei saa kolleegiumi arvates ÄS § 12 lg-le 3 nõude põhjendamisel tugineda. (p 22)

Samas ei ole välistatud, et sihtasutuse nime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7. Sihtasutuse nimi võib olla eksitav nt seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks sihtasutus kaubamärgiomanikuga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu SAS § 3 lg-ga 2, mille järgi ei või sihtasutuse nimi olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas. Samuti ei ole välistatud, et see võib tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Seejuures on muidugi oluline kohtutel hinnata, kas tegemist on ikka kõlvatu konkurentsiga KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 mõttes (ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine). KonkS § 51 lg 1 kohaselt on eksitav teave ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Ainuüksi sihtasutuse nime omamine ei anna aga alust väita, et tegemist oleks kõlvatu konkurentsiga.(p 23)

Kui hagis on esitatud alternatiivsed nõuded, mis üksteist välistavad, ei saa tagaseljaotsust teha. Sellises olukorras peaks kohus enne tagaseljaotsuse tegemist selgitama hagejale, et sel viisil hagi tagaseljaotsusega rahuldamine ei ole võimalik, ning küsima hagejalt, kas ja millise nõude kohta hageja soovib tagaseljaotsuse tegemist. Samas võib sellises olukorras olla otstarbekam ning hageja huve rohkem arvestav jätta tagaseljaotsus tegemata ning lahendada asi sisuliselt (p 14).

TsMS § 407 lg 1 kohustab kohut kontrollima hagi õiguslikku põhjendatust omal algatusel. Hagi õiguslikku põhjendatust peab kohus omal algatusel kontrollima ka kaja lahendamisel (TsMS § 417 lg 2 teine lause), samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (vt nt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 13) (p 12).

Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium vajalikuks märkida, et olukorras, kus kostja on esitanud hagivastuse seitse päeva pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, kuid samas teeb kohus tagaseljaotsuse 6 kuud pärast hilinenud hagivastuse esitamist, jättes selles kostja vastuse TsMS § 331 alusel tähelepanuta, on kohus ületanud TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud diskretsiooni piire. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus teha tagaseljaotsuse, kui kostja ei esitanud vastust tähtaegselt. Kolleegiumi hinnangul tuleks aga sellisel juhul eelistada tagaseljaotsuse tegemisele menetluse jätkamist.

Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest tulenev asjaolu, et avaldaja ei ole hagejaga lepingut sõlminud, pidi avaldajale teada olema enne vaidlustatava tagaseljaotsuse tegemist ning seega ei saa see asjaolu olla praegusel juhul teistmise aluseks TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi. Juhul, kui otsus kriminaalasjas oleks olemas olnud tagaseljaotsuse tegemise ajal, ei annaks ka see alust tagaseljaotsuse teistmiseks, sest tagaseljaotsuse tegemisel ei hinnata TsMS § 444 lg 4 kohaselt tõendeid ja järelikult ei oleks saanud teha nimetatud otsuse tõttu teistsugust tagaseljaotsust (Vt ka Riigikohtu 1. veebruaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09 tehtud kohtumääruse p 15).

TsÜS § 38 lg-t 1 ja lg-t 2 ei saa samal ajal kohaldada. Kui juriidilise isiku organi otsus on TsÜS § 38 lg 2 järgi tühine, ei saa enam kohaldada sama paragrahvi esimest lõiget.

Riigikohus on leidnud, et TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel (TsMS § 417 lg 2 teine lause), samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt selle kohta Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 14 ja 15; 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.

Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine, TsMS § 438 lg 1). Seejuures peab kohus lähtuma sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 viimane lause).

Kui hagi ei ole veenev ja hagi rahuldamine ei ole põhjendatud, siis tuleb sellise hagi korral kohaldada TsMS § 407 lg-t 6.

Riigikohus on leidnud, et TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel (TsMS § 417 lg 2 teine lause), samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt selle kohta Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 14 ja 15; 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16). TsMS §-s 422 mõtte kohaselt saab mõjuvaks lugeda põhjust, mis on objektiivse iseloomuga, ning selliseks põhjuseks saab olla sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ei saa ise vahetult mõjutada (vt Riigikohtu 15. mai 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-07, p 9).

Kuna kõik korteriühistu liikmed on ühtlasi korteriomanikud, siis on KOS § 14 lg 1 ja KOS § 14 lg 3 alusel korteri võõrandamise otsuse vastuvõtmiseks ühistu üldkoosolekul nõutav, et korteriühistu üldkoosolekul osalevatele korteriomanikele kuulub üle poole kaasomandiosadest ja otsuse poolt on enamik üldkoosolekul osalejatest (vt Riigikohtu 16. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-04, p 17).

Kuna kõik korteriühistu liikmed on ühtlasi korteriomanikud, siis on KOS § 14 lg 1 ja KOS § 14 lg 3 alusel korteri võõrandamise otsuse vastuvõtmiseks ühistu üldkoosolekul nõutav, et korteriühistu üldkoosolekul osalevatele korteriomanikele kuulub üle poole kaasomandiosadest ja otsuse poolt on enamik üldkoosolekul osalejatest (vt Riigikohtu 16. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-04, p 17). Korteriühistuseadusest tulenevalt võib KOS § 14 lg 5 alusel hagi esitada ka korteriühistu.

Kuna kõik korteriühistu liikmed on ühtlasi korteriomanikud, siis on KOS § 14 lg 1 ja KOS § 14 lg 3 alusel korteri võõrandamise otsuse vastuvõtmiseks ühistu üldkoosolekul nõutav, et korteriühistu üldkoosolekul osalevatele korteriomanikele kuulub üle poole kaasomandiosadest ja otsuse poolt on enamik üldkoosolekul osalejatest (vt Riigikohtu 16. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-04, p 17). Korteriühistuseadusest tulenevalt võib KOS § 14 lg 5 alusel hagi esitada ka korteriühistu.

Kui kostja võis kaja esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust TsMS § 415 lg 1 p-des 1-3 sätestatud aluste esinemise korral, siis sellisel juhul ei pea tasuma kajalt TsMS §-s 142 sätestatud kautsjonit (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-06, p 10).

Tagaseljaotsuse tegemist sätestavatest õigusnormidest ei tulene nõuet, et tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on ka hageja tagaseljaotsuse taotluse kostjale kättetoimetamine. Küll aga on tagaseljaotsuse tegemise reeglite järgi oluline see, et kostjale on teatatud hagile vastamata jätmise (TsMS § 407 lg 5 p 2) või istungilt puudumise (TsMS § 413 lg 3 p 1) tagajärgedest.

TsMS § 415 lg 1 teise lauses on sätestatud juhtumid, mil kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust. Tagaseljaotsuse tegemisel peab maakohus neid asjaolusid (eelkõige TsMS § 407 lg-tes 1 ja 5 ning § 413 lg-tes 1 ja 3 sätestatut) omal algatusel kontrollima (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 15).