Vangistusseadus (lühend - VangS)

Kohtupraktika kohaselt (määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 9) on vanglal tulenevalt VangS § 48 lg st 1 (nii enne 24. juulit 2009 kehtinud kui ka kehtiv redaktsioon) kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus. Kaupa võib müüa vangla ise või anda selle ülesande täitmise üle eraõiguslikule isikule.

Vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada kinnipeetavale võimalus teha sisseoste tuleb eristada eraõiguslikule regulatsioonile alluvast müügilepingust tulenevatest poolte õigustest ja kohustustest. Müügilepinguga reguleeritaks eraõiguslikke suhteid, millest tulenevad vaidlused alluvad maakohtule (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p d 11 ja 12). Halduskohtu pädevuses on kontrollida, kas vangla on täitnud avalik-õigusliku kohustuse ning taganud kinnipeetavale reaalse võimalus teha sisseoste. Kohustus tagada sisseostude tegemise reaalne võimalus hõlmab ka kaubale juurdehindluse tegemise küsimuse. Vangla otsustab juurdehindluse ise kui müüb kaupu ise. Kui kaupa müüb eraõiguslik isik, on vanglal võimalik reguleerida juurdehindluse küsimus selle isikuga sõlmitud lepingus.

Kuna kaupa müüs vangla, kellel lasus kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus ning kinnipeetav vaidlustas juurdehindluse määra, siis on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ning selle lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

Kohtupraktika kohaselt (määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 9) on vanglal tulenevalt VangS § 48 lg st 1 (nii enne 24. juulit 2009 kehtinud kui ka kehtiv redaktsioon) kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus. Kaupa võib müüa vangla ise või anda selle ülesande täitmise üle eraõiguslikule isikule.

VangS § 48 lg st 1 tulenev vangla kohustus tagada kinnipeetavale reaalne võimalus teha sisseoste hõlmab endas ka sisseostetavale kaubale juurdehindluse tegemise küsimuse. Sisseostude tegemise reaalse võimaluse tagamiseks ei saa sisseostuhinnale lisatav juurdehindlus olla ebaproportsionaalselt suur. Vangla saab ise otsustada juurdehindluse, kui ta müüb kaupa ise. Kui kaupa müüb vanglas eraõiguslik isik, on vanglal võimalik reguleerida juurdehindluse tegemise küsimus selle isikuga sõlmitud lepingus. Juurdehindlust tuleb arvestada iga kauba kohta eraldi, kuna selle kaudu tagatakse kinnipeetavale reaalne võimalus osta kaupu.

VangS §-d 96 ja 97 näevad vahistatu suhtes ette õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes sätestatule. Nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.

Kui kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav ei rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.2003. a määruse nr 3-3-1-21-03 p-i 13). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.

VangS § 28 lg-s 2 sätestatud põhimõte, mille kohaselt kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul, tähendab seda, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus kirjavahetuseks ja telefonikõnede pidamiseks vangla kulul. VangS § 28 lg 2 sidumine kinnipeetava isikuarve kasutust reguleerivate sätetega on ekslik. VangS §-d 96 ja 97 näevad vahistatu suhtes ette õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes sätestatule. Nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.

Vanglaametnikel on õigus jälgida telefoni kasutamist, mis tuleneb vajadusest tagada vanglas julgeolek ja kinnipeetavate järelevalve ning tõkestada kaitsja ja haldusorganitega piiramatu suhtlemise õiguse kuritarvitamist. Telefoni kasutamise kontrollimise käigus ei tohi siiski rikkuda kinnipeetava õigust sõnumi saladusele. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa Vanglareeglistiku" punkt 24.1 näeb ette, et kinnipeetavatel peaks olema nii tihti kui võimalik lubatud suhelda kirja või telefoni teel või muul viisil oma perekonna, teiste isikute ja vanglaväliste organisatsioonide esindajatega. Punkti 24.2 kohaselt võib vanglavälist suhtlust piirata ja jälgida, kui see on vajalik muu hulgas korra, turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks, kuid kinnipeetavale tuleb võimaldada vanglaväliseid kontakte vastuvõetaval miinimumtasemel.