Natural Person Insolvency Act

Chapter 1 General Provisions 

§ 1.  Scope of regulation of Act

 (1) This Act provides for the submission and hearing of insolvency petitions regarding natural persons and the conduct of debt restructuring proceedings and proceeding for the release from obligations.

 (2) Declaration of bankruptcy of a debtor who is a natural person and the conduct of bankruptcy proceedings are regulated by the Bankruptcy Act.

§ 2.  Purpose of Act

 (1) The purpose of this Act is to enable debt restructuring or release from obligations for a natural person who is in payment difficulties (hereinafter the debtor) through an insolvency petition, ensuring also the protection of creditors.

 (2) On the basis of an insolvency petition, a debtor is declared bankrupt or a debtor is declared bankrupt and proceedings for the release from obligations are initiated or debt restructuring proceedings are initiated.

 (3) The purpose of debt restructuring is to overcome payment difficulties of the debtor and to avoid bankruptcy proceedings. The legitimate of interests of both the debtor and creditors of the debtor are taken into account in the process.

 (4) The purpose of the proceedings for the release from obligations is to release a debtor who is a natural person from the obligations that have not been performed in the bankruptcy proceedings.

§ 3.  Scope of application of Act

 (1) This Act applies to a debtor who is a natural person, regardless of whether he or she is a sole proprietor.

 (2) Debt restructuring can be sought in respect of a debtor provided that the residence of the debtor or the registered office of the undertaking of the debtor is in Estonia and has been there for at least within one year before the submission of the insolvency petition.

§ 4.  Application of Code of Civil Procedure and specifications concerning publication and sending of notices and serving of procedural documents

 (1) The provisions of the Code of Civil Procedure concerning the action-by-petition procedure apply to the submission and hearing of insolvency petitions, debt restructuring proceedings and proceedings for the release from obligations, unless otherwise provided by this Act.

 (2) A court must, as of the submission of an insolvency petition until the hearing of the petition, and in debt restructuring proceedings and proceedings for the release from obligations, take measures at the court's own initiative to ascertain the facts relevant to the proceedings and organise collection of the evidence necessary for ascertaining the facts, unless otherwise provided by law.

 (3) If this Act prescribes publication of a notice, the notice must be published in the official publication Ametlikud Teadaanded.

 (4) A published notice may include an extract from the operative part of a procedural document.

 (5) A court may publish a notice several times. The date of publication of the first notice is indicated in the repeated notice.

 (6) Where a notice or procedural document is to be served by means of public service, the document is deemed to be served within five days as of its publication in the official publication Ametlikud Teadaanded.

 (7) A court may assign the trusted practitioner with the duty of sending notices or serving procedural documents.

 (8) A court may deem a procedural document to have been served when five days have passed from its posting at the address of the recipient even if the parcel is returned. The court may set a longer term for deeming a document to be served.

§ 5.  Competence and jurisdiction of courts

 (1) The hearing of insolvency matters of natural persons is within the competence of district courts.

 (2) An insolvency petition is submitted to the district court of the residence of the debtor or the registered office of an enterprise of the sole proprietor. It is presumed that the residence indicated in the population register one year before the submission of an insolvency petition is the residence of a natural person and the registered office indicated in the register one year before the submission of an insolvency petition is the registered office of an enterprise of the sole proprietor, unless it is proved that the residence or registered office of the debtor is elsewhere.

 (3) Where several insolvency petitions are submitted with regard to one debtor, the petitions are joined for one procedure and heard by the court with whom the first insolvency petition is submitted.

 (4) A joint insolvency petition of spouses is submitted to the district court of the joint residence of the spouses. Where spouses do not have a joint residence, the petition is submitted to the district court of the residence, or the registered office of an enterprise, of one of the spouses as chosen by the spouses.

§ 6.  Competence of judicial clerks

 (1) A judicial clerk may perform the duties of a court instead of a judge.

 (2) A judge decides on the division of tasks between himself or herself and a judicial clerk, and may give instructions to the judicial clerk.

 (3) Only a judge may decide on the resolving of an insolvency petition, appointment of a trusted practitioner, approval, amendment or annulment of a restructuring plan, determination of remuneration and reimbursement of expenses of a trusted practitioner, initiation of the proceedings for the release of a debtor who is a natural person from obligations, termination of the proceedings for the release from obligations and the release from obligations.

 (4) The provisions of subsections 1–3 of § 125¹ of the Courts Act and subsection 2¹ of § 22¹ of the Code of Civil Procedure correspondingly apply to the competence of judicial clerks and removal of judicial clerks.

§ 7.  Entry into force of orders and filing of appeals against orders

 (1) An order by which an insolvency petition is granted or a restructuring plan is approved or amended is effective and subject to enforcement as of making the order public. An order by which an insolvency petition is denied or dismissed or proceedings are terminated or by which the approval of a restructuring plan is refused or a restructuring plan is annulled is effective and subject to enforcement as of entry into force of the order.

 (2) An appeal may be filed against a court order specified in this Act in the cases prescribed by this Act. Appeals may be filed against an order of a circuit court of appeal concerning an appeal against an order only if this is prescribed by this Act.

 (3) An order of a circuit court of appeal concerning an appeal against an order is effective and subject to enforcement as of its entry into force in accordance with the provisions of subsection 3 of § 466 of the Code of Civil Procedure, unless the circuit court of appeal decides that its order is subject to immediate enforcement.

 (4) Proceedings on an insolvency petition, debt restructuring proceedings and proceedings for the release from obligations may not be suspended.

§ 8.  Case costs

 (1) Where bankruptcy of a debtor is declared on the basis of an insolvency petition, the costs relating to the filing and hearing of the insolvency petition are covered in accordance with the provisions of the Bankruptcy Act as the costs relating to the filing and hearing of a bankruptcy petition.

 (2) Where debt restructuring proceedings of a debtor are initiated on the basis of an insolvency petition, the costs relating to the filing and hearing of the insolvency petition are covered by the debtor or the creditor who has submitted the insolvency petition.

 (3) A debtor covers the costs of debt restructuring proceedings and proceedings for the release from obligations. Creditors must pay for their own costs in debt restructuring proceedings and proceedings for the release from obligations. Costs relating to the bankruptcy proceedings of a debtor are covered in accordance with the provisions of the Bankruptcy Act.

 (4) A court may order payment of the case costs of creditors from a debtor where the debtor knowingly submitted an unjustified insolvency petition or otherwise caused case costs to creditors by knowingly submitting incorrect information, unreasoned requests or objections.

 (5) In case of compliance with the debt restructuring plan or release from obligations, a debtor is not required to reimburse the financial aid granted by the state.

 (6) An appeal may be filed against a court order on the case costs.

§ 9.  Use of forms in proceedings

 (1) The forms of the insolvency petition, the insolvency petition of spouses, the insolvency petition of a creditor, the list of assets, the list of debts and the debt restructuring plan are established by a regulation of the minister in charge of the policy sector.

 (2) The use of the forms established by the regulation specified in subsection 1 of this section is mandatory.

 (3) The forms specified in subsection 1 of this section are freely accessible, free of charge, to everybody on the website of the Ministry of Justice and at the court.

Chapter 2 Insolvency Petition  

§ 10.  Application of Bankruptcy Act

  The provisions of Subchapter 1 of Chapter 2 of the Bankruptcy Act correspondingly apply to the submission of and proceedings on insolvency petitions, unless otherwise provided by this Act.

§ 11.  Insolvency petition of debtor

 (1) A debtor may, in case of payment difficulties, submit with regard to him or her an insolvency petition for the declaration of bankruptcy or for the declaration of bankruptcy and initiation of proceedings for the release from obligations or for the initiation of debt restructuring proceedings.

 (2) An insolvency petition must set out at least the following information:
 1) substantiation of the debtor about the need to submit the insolvency petition, including an explanation of the payment difficulties and their causes;
 2) position of the debtor whether he or she wishes that bankruptcy be declared in respect of him or her, or bankruptcy be declared and proceedings for the release from obligations be initiated, or debt restructuring proceedings be initiated, or it is left for a court to decide;
 3) if a debtor wishes that debt restructuring proceedings or proceedings for the release from obligations be initiated, confirmation of the debtor that he or she is not aware of any circumstances that could preclude the restructuring of debts or the release from obligations and that he or she would perform the obligations provided in § 23 or § 47 of this Act in accordance with the proceedings that are initiated in respect of him or her;
 4) information enabling to verify payment of the state fee.

 (3) In addition, a debtor who seeks the restructuring of debts and who has an enterprise must substantiate in the petition that the enterprise needs restructuring and that the sustainable management of the enterprise is likely after the restructuring as well as describe the consequences of restructuring to employees of the enterprise.

 (4) Spouses may submit a joint insolvency petition. Where a petition is submitted by one spouse, he or she must indicate the details of the other spouse in the petition, provide information on whether the other spouse also has payment difficulties and provide reasons why the petition is not submitted jointly. The same applies where spouses are divorced but joint property has not been divided.

 (5) Where spouses submit a joint insolvency petition, the provisions concerning debtors apply to them both, unless otherwise provided by law.

 (6) A debtor, when submitting an insolvency petition, is required to use the form of the insolvency petition established on the basis of subsection 1 of § 9 of this Act. Where spouses submit a joint insolvency petition, they are required to use the form of the joint insolvency petition of spouses established on the basis of subsection 1 of § 9 of this Act.

§ 12.  Insolvency petition of creditor

 (1) A creditor may submit an insolvency petition in respect of a debtor for the declaration of bankruptcy or the initiation of debt restructuring proceedings. The provisions of the Bankruptcy Act concerning bankruptcy petitions of creditors apply to the insolvency petition of a creditor, unless otherwise provided by this Act.

 (2) Where a creditor seeks to initiate debt restructuring proceedings of a debtor through an insolvency petition, the creditor may submit an insolvency petition with a written consent of the debtor, in which case the prerequisites provided in subsections 2 and 3 of § 10 of the Bankruptcy Act need not be complied with.

 (3) When an insolvency petition of a creditor, by which the creditor seeks the declaration of bankruptcy of a debtor, is served on the debtor, the court asks the debtor whether he or she also seeks the initiation of proceedings for the release from obligations. A debtor must notify the court of his or her wish to initiate proceedings for the release from obligations no later than upon hearing the insolvency petition. Where a debtor fails to notify the court, the debtor is deemed not to seek the initiation of proceedings for the release from obligations.

 (4) A creditor, when submitting an insolvency petition, is required to use the form of the insolvency petition of a creditor established on the basis of subsection 1 of § 9 of this Act.

 (5) A court may, by an order, require a creditor who has submitted an insolvency petition to pay an amount specified by the court to the prescribed account as a deposit in order to cover the remuneration and expenses of a trusted practitioner if there is reason to presume that the assets and income of the debtor are not sufficient to cover the expenses. The creditor who has submitted an insolvency petition may file an appeal against such order.

 (6) Where a court initiates debt restructuring proceedings of a debtor upon hearing an insolvency petition of a creditor, the amount paid into deposit by the creditor is reimbursed to him or her on account of the deposit paid by the debtor or on the basis of the debt restructuring plan in the first order. Where bankruptcy of the debtor is declared on the basis of the insolvency petition, the provisions of the first sentence of subsection 2 of § 11 of the Bankruptcy Act apply.

§ 13.  Acceptance of petition

 (1) An order on acceptance of a petition is forwarded to the debtor and the creditor who has submitted the insolvency petition. Where a petition is submitted by one spouse, the order on acceptance of the petition is served on the other spouse.

 (2) A court may, already before the submission of a petition or the resolving of its acceptance, apply interim protection in order to secure the petition, including to suspend enforcement proceedings or other compulsory enforcement in respect of assets of the debtor, or apply other measures securing bankruptcy petitions.

 (3) A person whose rights are restricted by an order made on the basis of subsection 2 of this section may file an appeal against such order.

 (4) During the resolving of a petition or the appointment of a trusted practitioner, a court may refer a debtor to seek and use the debt counselling service provided in the Social Welfare Act. Provision of the debt counselling service does not suspend the proceedings on the insolvency petition or the appointment of a trusted practitioner.

§ 14.  Refusal to accept petition

 (1) The court refuses to accept an insolvency petition where:
 1) the grounds provided in this Act or the Code of Civil Procedure exist, including failure to pay the state fee;
 2) bankruptcy of the debtor has been declared or the insolvency petition is based on such a claim to which debt restructuring plan applies or on the basis of which a claim cannot be filed against the assets of the debtor under subsection 1 of § 48 of this Act.

 (2) Where a joint insolvency petition of spouses has been submitted and the petition cannot be accepted in respect of both spouses, the court may accept the petition in respect of one spouse.

 (3) A debtor and the creditor who has submitted the insolvency petition may file appeals against the order by which the court refused to accept the insolvency petition.

§ 15.  Appointment of trusted practitioner

 (1) Where a court accepts an insolvency petition, the court decides, by an order, the appointment of a trusted practitioner in accordance with the provisions of § 15 of the Bankruptcy Act, unless otherwise provided by this Act. Upon appointment of a trusted practitioner in specific proceedings, including in the event of cross-border cases, the experience and professional knowledge of the trusted practitioner and the particularities of the case must be taken into account.

 (2) On the basis of a joint insolvency petition of spouses, a court may appoint different trusted practitioners to the spouses if this is necessary taking into account their interests.

 (3) A person may be appointed as a trusted practitioner if the person is entered in the list of trusted practitioners. The consent of the person is required for his or her appointment as a trusted practitioner.

 (4) A trusted practitioner may not be an employee of the court and he or she must be independent of the debtor and creditors. When giving consent to the court to act as a trusted practitioner, the person confirms in writing that he or she is independent of the debtor and creditors.

 (5) A person connected with the judge or judicial clerk hearing the matter specified in subsection 1 of § 117 of the Bankruptcy Act may not be appointed as a trusted practitioner.

 (6) Before appointing a trusted practitioner, a court also hears the opinion of a debtor about the candidate for a trusted practitioner.

 (7) A court appoints a trusted practitioner for the time until the declaration of bankruptcy or for the time of proceedings for the release from obligations or debt restructuring proceedings.

 (8) In case of failure to appoint a trusted practitioner, the proceedings on the insolvency petition are not continued and the proceedings terminate.

 (9) Where an insolvency petition has been submitted by a debtor and he or she has sought the declaration of bankruptcy or the declaration of bankruptcy and initiation of proceedings for the release from obligations, the court may, considering the financial situation of the debtor, refuse to appoint a trusted practitioner and declare bankruptcy within ten days after receipt of the insolvency petition in accordance with the provisions of § 31 of the Bankruptcy Act or declare bankruptcy and initiate proceedings for the release of the debtor from obligations in accordance with the provisions of § 31 of the Bankruptcy Act and § 45 of this Act.

 (10) In the order on appointment of a trusted practitioner, a court sets a term of up to 30 days for the submission of the list of assets and the list of debts of the debtor and their annexes to the court. Where necessary, the court may extend the term by up to ten days.

 (11) In addition to the rights and obligations provided in this Act, a trusted practitioner has, from his or her appointment until the resolving of the insolvency petition, also all the rights and obligations of an interim trustee provided in law, taking into account the specifications provided in this Act.

 (12) Where a person who does not meet the requirements provided in subsections 3–5 of this section is appointed as a trusted practitioner, a debtor and the creditor who has submitted the insolvency petition may file appeals against the order on the appointment of a trusted practitioner. Where the court annuls the appointment of the person as a trusted practitioner, the court appoints a new trusted practitioner who continues to perform the duties of a trusted practitioner. This does not affect the validity of the acts performed by or with respect of the former trusted practitioner.

§ 16.  Consequences of appointment of trusted practitioner

 (1) Upon appointment of a trusted practitioner, the calculation of a fine for delay or contractual penalty which increases in time on claims against the debtor is suspended until approval of a restructuring plan or termination of debt restructuring proceedings. This does not apply to the claims which restructuring has not been requested by the debtor or where bankruptcy of the debtor is declared.

 (2) Upon appointment of a trusted practitioner, a creditor may not terminate a contract entered into with the debtor relying on the default on financial obligations that has taken place before the submission of the insolvency petition or refuse to perform the obligations thereof on this basis. An agreement according to which a creditor may terminate a contract upon submission of an insolvency petition or approval of a restructuring plan is void. Where continuation of performance of a contract is unjustified in respect of the creditor or unnecessary for the debtor, especially where the initiation of debt restructuring proceedings is unlikely or the continuation of performance of the contract is not necessary in order to conduct debt restructuring proceedings, the court may allow the creditor to terminate the contract on the basis of a petition of the creditor.

 (3) Upon appointment of a trusted practitioner, a court suspends enforcement proceedings conducted regarding the assets of the debtor or other compulsory enforcement to collect money until the declaration of bankruptcy, approval of a restructuring plan or termination of the proceedings. A court may, until the same time:
 1) suspend the judicial proceedings in which there is a financial claim against the debtor and on which no judgment has been made yet;
 2) annul measures for interim protection of a claim, including seizure of payment accounts;
 3) prohibit creditors from exercising the rights arising from the securities furnished by the debtor, including from selling, or requesting the sale, of a pledged object;
 4) apply other measures of interim protection of a right, including measures securing bankruptcy petitions.

 (4) A court does not suspend judicial proceedings concerning deciding on imposition of a pecuniary punishment or confiscation or substitution thereof in criminal proceedings or concerning hearing of appeals against fines imposed for misdemeanours and does not use other measures specified in subsection 3 of this section in respect of seizure or judicial mortgage of the assets of the debtor applied to secure possible confiscation or substitution of confiscation in criminal proceedings.

 (5) Taking account of the legitimate interests of a creditor, a court may, on the basis of a petition of the creditor, allow the continuation of suspended enforcement proceedings and allow the creditor to exercise the rights arising from the securities furnished by the debtor also before the declaration of bankruptcy, approval of a restructuring plan or termination of the proceedings.

 (6) Appointment of a trusted practitioner does not preclude the filing of court claims for the recovery of assets by creditors and the resolving of such claims in enforcement proceedings. An enforcement agent transfers that which is received to the creditors covered by the restructuring plan only at the direction of the court and on the basis of the restructuring plan or upon declaration of bankruptcy in accordance with the provisions of the Bankruptcy Act.

 (7) A person whose rights are restricted by an order made on the grounds provided in subsection 2, in the second sentence of subsection 3 or in subsection 5 of this section may file an appeal against such order.

§ 17.  List of assets and list of debts

 (1) A trusted practitioner prepares and submits to the court on behalf of the debtor:
 1) a list of assets, claims and income of the debtor and family members who live together with the debtor (hereinafter the list of assets) as at the submission of the petition, indicating, among others, the presumed value of each item and separately the share of the debtor in joint ownership and common ownership or in the community of rights;
 2) a list of financial obligations of the debtor (hereinafter the list of debts) as at the submission of the petition, indicating the names and contact details of all creditors, the presumed amounts of the principal claim and collateral claims, and the securities, and the extent to which the securities secure the claims, and indicating separately the current expenses (for example, housing costs, maintenance duties) and solidary obligations;
 3) copies of income tax returns and payment account statements of the debtor for the past three years and of documents underlying any material liabilities (for example, loan agreements).

 (2) A trusted practitioner submits to the court, together with the list of assets and the list of debts, his or her opinion on the financial situation and solvency of the debtor, the causes of payment difficulties or insolvency and the prospect of continuation of the activities of an enterprise of the debtor as well as the opinion on whether to declare bankruptcy of the debtor, initiate proceedings for the release from obligations or debt restructuring proceedings or terminate the proceedings.

 (3) Where a debtor has, during five years before the submission of the petition, transferred immovables or registered movables or rights or given money as a gift or lent money to third persons to the extent of more than 3000 euros, this must also be stated in the list of assets. Transactions conforming to these conditions and made with the connected persons within the meaning of subsection 1 of § 117 of the Bankruptcy Act must be indicated separately.

 (4) In the case of an insolvency petition submitted by one spouse separately, the obligations for which the other spouse is or may also be liable as well as the obligations of the other spouse for which the debtor may be liable must be indicated separately in the list of debts.

 (5) In the list of debts, it must be indicated which debts are not acknowledged by the debtor. In the list of debts and the list of assets, it must be indicated whether and in respect of which assets or claims judicial proceedings or other proceedings, including enforcement proceedings, are currently being conducted.

 (6) A trusted practitioner, when submitting the list of assets and the list of debts, is required to use the appropriate form established on the basis of subsection 1 of § 9 of this Act.

§ 18.  Hearing of insolvency petition

 (1) An insolvency petition is heard in accordance with the provisions of the Bankruptcy Act concerning the hearing of bankruptcy petitions, unless otherwise prescribed by this Act. A court considers with the debtor and trusted practitioner the prospects of payment of debts with an aim of choosing the most appropriate type of proceedings for overcoming the payment difficulties of the debtor.

 (2) After hearing an insolvency petition, the court:
 1) declares bankruptcy of the debtor in accordance with the provisions of § 31 of the Bankruptcy Act;
 2) declares bankruptcy of the debtor and initiates proceedings for the release from obligations in accordance with the provisions of § 31 of the Bankruptcy Act and § 45 of this Act;
 3) initiates debt restructuring proceedings in accordance with the provisions of § 19 of this Act;
 4) denies the petition; or
 5) terminates the proceedings by abatement in accordance with the provisions of § 29 of the Bankruptcy Act.

 (3) A court may make one of the decisions specified in subsection 2 of this section regardless of whether the insolvency petition has been submitted by a debtor or creditor. The court cannot decide on the initiation of any of the proceedings specified in subsection 2 against the will of the debtor, except for declaration of bankruptcy on the basis of an insolvency petition of a creditor.

 (4) An order on hearing an insolvency petition is forwarded to the debtor and the creditor who has submitted the insolvency petition and a notice concerning the order is published in the official publication Ametlikud Teadaanded. Where a court dismisses or denies an insolvency petition, it does not publish a notice concerning it, except if the court has previously published notices in the same matter in the specified publication.

 (5) A court may dismiss a petition where any of the grounds appear in case of which the petition should not have been accepted.

 (6) Where spouses have submitted a joint insolvency petition, a court makes procedural determinations specified in subsection 2 of this section regarding them separately. A court may initiate joint debt restructuring proceedings regarding the spouses.

 (7) Where necessary, the court hears the opinions of the debtor or his or her creditors or requests additional information or documents from them upon hearing an insolvency petition. A court may request information concerning the financial situation or solvency of a debtor and of family members who live together with him or her also from other persons and agencies, including credit institutions.

 (8) A court may require a debtor to swear in court that the information submitted to the court concerning his or her assets, debts and business or professional activities is correct to the debtor's knowledge. For this, the debtor takes the following oath orally: “I, (name), swear by my honour and conscience that the information submitted to the court concerning assets, debts and activities is correct to my knowledge.” The debtor signs the text of the oath.

 (9) In the hearing of an insolvency petition by the court, the parties to the proceedings are the creditor who has filed the insolvency petition and the debtor.

 (10) A debtor and the creditor who has submitted the insolvency petition may file appeals against the order made on hearing the insolvency petition. Appeals may be filed against the order of the circuit court of appeal on the appeal against the order.

Chapter 3 Debt Restructuring Procedure  

Subchapter 1 Initiation of Proceedings and Preparation, Submission and Approval of Restructuring Plan  

§ 19.  Initiation of debt restructuring proceedings

 (1) A court initiates debt restructuring proceedings where a debtor has payment difficulties but is not permanently insolvent yet, especially where payment difficulties of the debtor cannot obviously be overcome without the conduct of debt restructuring proceedings, among others, by realising the assets of the debtor to the extent that can be reasonably expected of the debtor. A debtor is deemed to be in payment difficulties where he or she is unable or likely to be unable to meet his or her obligations when they fall due.

 (2) Before the initiation of debt restructuring proceedings, the court sets an amount that the debtor must pay in the prescribed account as a deposit to cover the remuneration and expenses of a trusted practitioner and the time limit for payment of this amount. Considering the financial situation of a debtor, the court may allow the set amount to be paid in instalments during the proceedings. The debtor may file an appeal against the order.

 (3) A court may decide not to initiate debt restructuring proceedings where:
 1) the debtor has intentionally or through gross negligence submitted incorrect or incomplete information concerning his or her assets, income, creditors or obligations;
 2) the debtor refuses to swear that the submitted information is correct or to submit additional information requested by the court;
 3) the debtor has been convicted of a bankruptcy offence or a criminal offence relating to enforcement proceedings, a tax offence or a criminal offence specified in § 381 or § 381¹ of the Penal Code and the records have not been deleted from the criminal records database;
 4) during the preceding three years before the submission of a petition or thereafter, the debtor has intentionally or through gross negligence provided incorrect or incomplete information concerning his or her financial situation in order to receive benefits or other advantages from the state, a local authority or foundation or to evade payment of taxes;
 5) during the preceding three years before the appointment of a trusted practitioner or thereafter, the debtor has intentionally or through gross negligence hindered satisfaction of the claims of creditors or intentionally made transactions which damage the interests of creditors, whereas damaging the interests of creditors may, among others, consist in the hiding or squandering of assets;
 6) the debtor has failed to pay an amount set by the court as a deposit in the prescribed account to cover the remuneration and expenses of a trusted practitioner.

 (4) A court refuses to initiate debt restructuring proceedings where it has already initiated debt restructuring proceedings of the debtor or decided on the release of the debtor from obligations during the preceding ten years before the submission of the petition.

 (5) Where a court initiates debt restructuring proceedings of a debtor, it sets a term of up to 60 days during which the trusted practitioner must submit a restructuring plan to the court. Where necessary, the court may extend the term by up to 30 days.

 (6) Where a court initiates debt restructuring proceedings of a debtor, the term for recovering a transaction or other act provided in the Bankruptcy Act and the Code of Enforcement Procedure is extended by the period of time from the appointment of a trusted practitioner until the termination of debt restructuring proceedings, but not beyond eight years before the appointment of a trusted practitioner on the basis of subsection 3 of § 34 of this Act or the commencement of the terms for recovery specified in the Code of Enforcement Procedure.

§ 20.  Preparation and submission of debt restructuring plan

 (1) After the initiation of debt restructuring proceedings, a trusted practitioner prepares and submits to the court on behalf of the debtor a debt restructuring plan approved by the debtor (hereinafter also the restructuring plan) which sets out:
 1) which obligations are requested to be restructured and in which manner;
 2) the term for compliance with the restructuring plan;
 3) substantiation that upon taking the measures for restructuring the debts the debtor is able to meet the obligations and it is likely that his or her permanent insolvency can be prevented;
 4) calculation of the remuneration of the trusted practitioner.

 (2) Where only part of the debts is requested to be restructured or different debts are requested to be restructured to a different extent by a restructuring plan, the difference in the treatment of creditors must be reasoned.

 (3) Upon preparing a restructuring plan, a trusted practitioner assesses whether the claims to be restructured are certified and lawful and provides an assessment of the claims which actually do not exist, the amounts of which are unclear or the lawfulness or certification of which cannot be determined.

 (4) Where spouses have submitted a joint insolvency petition and the court has initiated joint debt restructuring proceedings regarding them, a joint restructuring plan is prepared regarding the spouses.

 (5) A trusted practitioner, when submitting a restructuring plan, is required to use the form established on the basis of subsection 1 of § 9 of this Act. The use of the form of the restructuring plan is not mandatory in the case of a sole proprietor who seeks the restructuring of the enterprise.

§ 21.  Contents of restructuring of debts

 (1) In debt restructuring proceedings, the financial obligations of a debtor (hereinafter personal debts) are allowed to be restructured through the extension of the term for performance of obligations, the performance of obligations in instalments or the reduction of obligations. The use of one debt restructuring measure does not preclude the use of another measure, including in the case of one and the same claim.

 (2) Only the extension of the term for performance and the performance in instalments are allowed in debt restructuring proceedings in case of the following claims:
 1) claims for support;
 2) claims for compensation for damage caused by an intentional unlawful act.

 (3) The obligations of a debtor that have fallen due by the time of submission of an insolvency petition can be restructured in debt restructuring proceedings. In addition, obligations arising from long-term contracts which are created or fall due after the submission of an insolvency petition can be restructured on the conditions provided in § 22 of this Act.

§ 22.  Restructuring of obligations arising from long-term contracts

 (1) A restructuring plan may prescribe that where financial obligations which fall due after the submission of an insolvency petition arise to a debtor from a credit contract or other long-term contract entered into by the debtor before the submission of the insolvency petition, such contract terminates upon approval of the restructuring plan. Termination of the contract has the same consequences as extraordinary cancellation of the contract due to circumstances arising from the debtor. The obligations of the debtor arising as a consequence of termination of the contract can be restructured in advance by the restructuring plan.

 (2) A restructuring plan may prescribe that instead of termination of the credit contract specified in subsection 1 of this section, the financial obligations of the debtor arising therefrom and falling due during one year after the approval of the restructuring plan are restructured. These obligations can be restructured only such that the term for performance of the obligations is extended or the debtor is allowed to perform the obligations in instalments.

 (3) Where the obligations arising from a leasing contract are desired to be restructured in the manner provided in subsection 2 of this section, the lessor who is a creditor may extraordinary cancel the contract during one week after approval of the restructuring plan. For this purpose, the restructuring plan may also prescribe the restructuring of the claims arising as a result of extraordinary cancellation of the contract, including reduction of the obligations.

§ 23.  Duties of debtor

 (1) A debtor provides the court and the trusted practitioner and at the direction of the court also the creditors immediately with information that they need in connection with debt restructuring proceedings.

 (2) A debtor provides prompt assistance to the trusted practitioner in the performance of his or her duties. Where the court or the trusted practitioner deems it necessary to check the assets of the debtor to determine the financial situation of the debtor, the debtor is required to show his or her assets or to provide access to the assets.

 (3) Where a debtor fails to perform the duties provided in subsections 1 and 2 of this section, a court may refuse to approve a restructuring plan.

§ 24.  Notification of creditors

 (1) After preparation of a restructuring plan and before its submission to the court, the trusted practitioner serves it together with the petition, the list of assets and the list of debts of the debtor and other enclosures immediately on the creditors specified in the restructuring plan whose claims are requested to be restructured.

 (2) Upon serving a restructuring plan on the creditors, the trusted practitioner sets a term for submission of positions to the trusted practitioner which is no less than two weeks but not more than four weeks after receipt of the restructuring plan. A creditor submits a position on whether the creditor agrees with the information of the debtor concerning the claim and the extent to which the claim is secured, the debtor's calculation of the debt and the restructuring of the debt in the manner requested by the debtor. Where a creditor does not agree with the restructuring of the debt in the manner requested by the debtor, it must state whether it would agree with the restructuring of the debt in another manner. A trusted practitioner also refers to the consequences of failure to submit a position.

 (3) A trusted practitioner forwards the positions of the creditors together with the restructuring plan to the court.

§ 25.  Determination of amount of claim

 (1) Where a creditor whose claim is desired to be restructured does not agree with the amount of the claim and other information provided in the list of debts, the creditor submits a petition to the trusted practitioner within the term set on the basis of subsection 2 of § 24 of this Act, where the creditor indicates the circumstances in the list of debt the creditor disagrees with, and submits evidence concerning the objections of the creditor. Upon failure to submit a petition by the due date, the creditor is deemed to have agreed with the amount of the claim.

 (2) Where a trusted practitioner does not agree with an objection set out in the petition of the creditor specified in subsection 1 of this section, the trusted practitioner forwards, together with the restructuring plan, the petition together with evidence to the court and substantiates why the trusted practitioner disagrees with the information set out in the petition. Together with the restructuring plan, the trusted practitioner forwards to the court also the positions, petitions and evidence submitted by the creditors.

 (3) On the basis of the submitted allegations and evidence, the court decides the amount of the principal claim and the collateral claim of the creditor and the existence of security upon approving the plan. Where necessary, the court previously hears the debtor and the affected creditor.

 (4) A court may decide not to determine the amount of the claim of a creditor or to determine it only in part, where the claim that is desired to be restructured actually does not exist in the opinion of the court, its amount is unclear or the lawfulness or certification of the claim cannot be reasonably determined.

 (5) An order by which the amount of the principal claim and the collateral claim of a creditor is determined or refused to be determined is served on the debtor, the creditor and the trusted practitioner.

 (6) A debtor may file an appeal against a court order by which the amount of the principal claim and the collateral claim of a creditor is determined or refused to be determined.

§ 26.  Approval of restructuring plan

 (1) A court approves a restructuring plan where none of the creditors nor the debtor have objected thereto in a timely manner.

 (2) A court may also approve a restructuring plan in the event that the debt restructuring is agreed to by at least one-half of the creditors with unsecured claims whose claims account for at least one-half of unsecured claims and, on the basis of the restructuring plan, a creditor who has filed an objection to the restructuring is not treated substantially less favourably as compared to other creditors, unless there is a good reason to prefer certain creditors.

 (3) A court may also approve a restructuring plan with which creditors did not agree or with which they agreed to a lesser extent than provided in subsection 2 of this section, where, in the opinion of the court:
 1) the debt restructuring is reasoned upon weighing the legitimate interests and rights of the parties;
 2) on the basis of the restructuring plan, no creditor is treated substantially less favourably as compared to other creditors, unless there is a good reason to prefer certain creditors.

 (4) Upon the weighing of the interests and rights specified in clause 1 of subsection 3 of this section, the court assesses, among others, the extent to which it would be possible to satisfy in bankruptcy proceedings the claim of the creditor who has filed an objection as compared to the amount payable to this creditor on the basis of the restructuring plan. Comparative data about bankruptcy proceedings are prepared, taking into account that bankruptcy proceedings are conducted as at the initiation of debt restructuring proceedings, considering also changes in the value of money over time. Upon comparing, also the option of releasing the debtor who is a natural person from debts is taken into account, proceeding from the income of the debtor during the restructuring proceedings. The provisions of this subsection are also stated in the statement of reasons of the order on approval of a restructuring plan.

 (5) Upon approving a restructuring plan on the basis provided in subsection 3 of this section, a court is not bound by the requests of the debtor and creditors, but may, among others, approve the restructuring of only part of the debts and change the manner and extent of restructuring. In such case the court takes into account the extent to which the debtor should reasonably realise his or her assets as well as the opportunities to recover or otherwise reclaim the assets of the debtor. The court may not change the extent and manner of restructuring debts to be less favourable for the creditor than requested by the debtor.

 (6) A secured claim may be restructured only if the creditor agrees thereto, even if the pledgor is a third person. This does not preclude or restrict the restructuring of a claim which remains after the realisation of the pledge pursuant to the general procedure. The consent of the pledgee is not required for terminating a credit contract in accordance with subsection 1 of § 22 of this Act.

 (7) Reduction of the creditor's claims for interest and fines for delay to the amount provided by law is not deemed to be less favourable treatment of the creditor.

 (8) Before approval of a restructuring plan, a court may hear the debtor and creditors and appoint an expert to assess whether the debt restructuring is justified. The provisions of the Code of Civil Procedure concerning experts apply to experts, taking account of the specifications provided in this Act.

 (9) Together with the approval of a restructuring plan, the court may impose conditions on the debtor for the purpose of compliance therewith, among others, regarding reporting, as well as to require him or her to have certain transactions approved by the court or trusted practitioner.

§ 27.  Refusal to approve and amendment of restructuring plan

 (1) A court may refuse to approve a restructuring plan regardless of the provisions of subsections 1–3 of § 26 of this Act where:
 1) a debtor is not in payment difficulties or these can obviously be overcome without debt restructuring, among others, by realising the assets of the debtor to the extent that can be reasonably expected of the debtor or by recovery or otherwise reclaiming of the assets of the debtor;
 2) compliance with the restructuring plan is unlikely considering the assets and income of the debtor;
 3) the debtor has intentionally or through gross negligence submitted incorrect or incomplete information concerning his or her assets, income, creditors or obligations;
 4) the debtor breaches the duties to provide information and assistance;
 5) in the case of a request to restructure an enterprise, sustainable management of the enterprise after the restructuring is unlikely.

 (2) A court may, either before deciding on the approval of a restructuring plan or upon refusing to approve a restructuring plan, set an additional term to a trusted practitioner for the amendment of the restructuring plan or the submission of a new restructuring plan on the basis of the positions submitted by creditors or due to other good reasons, among others, where this may be necessary to reach an agreement with creditors. An amended restructuring plan is sent first to the affected creditors for taking positions in accordance with the rules provided in § 24 of this Act.

 (3) In the case provided in clause 2 of subsection 1 of this section and where a trusted practitioner does not amend a restructuring plan, the court terminates debt restructuring proceedings. Upon terminating debt restructuring proceedings, the court may decide by the same order:
 1) to declare bankruptcy of the debtor in accordance with the provisions of § 31 of the Bankruptcy Act;
 2) to declare bankruptcy of the debtor and initiate proceedings for the release from obligations in accordance with the provisions of § 31 and § 45 of the Bankruptcy Act; or
 3) to terminate the proceedings by abatement on the grounds specified in § 29 of the Bankruptcy Act.

 (4) In the case provided in subsection 3 of this section, to declare bankruptcy or to declare bankruptcy and initiate proceedings for the release from obligations, a debtor must have expressed his or her will in the insolvency petition or previously granted a consent, except where the insolvency petition has been submitted by the creditor who has requested the declaration of bankruptcy of the debtor.

§ 28.  Order on approval of restructuring plan

 (1) An order by which a restructuring plan is approved or the approval of a restructuring plan is refused is served on the debtor and all creditors whose rights are affected by the restructuring plan and forwarded to the trusted practitioner. The court makes the order on approval of the restructuring plan public and publishes a notice regarding it in the official publication Ametlikud Teadaanded.

 (2) A debtor and the creditor who has submitted the insolvency petition may file appeals against an order by which a restructuring plan has been approved or the approval of a restructuring plan has been refused. A creditor may file an appeal against the order on approval of a restructuring plan if the creditor has previously submitted an objection thereto. Appeals may be filed against the order of the circuit court of appeal on the appeal against the order.

§ 29.  Approval of restructuring plan in accordance with principles of reorganisation proceedings

  Where a debtor requests restructuring of an enterprise, a court may, for the purposes of approval of a restructuring plan, with good reason, prescribe the approval of the restructuring plan in accordance with the rules provided in Chapter 4 of the Reorganisation Act instead of the provisions of this Chapter.

Subchapter 2 Consequences of Restructuring Plan  

§ 30.  General consequences of approval of restructuring plan

 (1) Upon approval of a restructuring plan, the legal consequences prescribed therein apply to a debtor and a person whose rights are affected by the restructuring plan.

 (2) Approval of a restructuring plan does not release a person who bears liability for an obligation solidarily with the debtor from the performance of his or her obligation. If the person who bears liability solidarily performs his or her obligation, the person has the right of recourse against the debtor only to the extent to which the debtor is liable for performance of the obligation according to the restructuring plan.

 (3) Approval of a restructuring plan does not restrict the right of a creditor who has a pledge or another tangible security and who did not agree with the restructuring of the claim to satisfy the claim out of the security.

 (4) A restructuring plan approved by a court is an enforcement document in respect of a claim restructured thereby. Where a restructuring plan prescribes extension of the term for the performance of an obligation, the claim cannot be enforced within the term specified in the restructuring plan.

 (5) The provisions of subsection 4 of this section also apply to a person who, by a restructuring plan, assumes the obligation to secure an obligation of the debtor for the benefit of a creditor.

 (6) Approval of a restructuring plan does not preclude the filing of court claims for the recovery of assets by creditors and the resolving of such claims in enforcement proceedings. An enforcement agent transfers that which is received to the creditors covered by the restructuring plan only at the direction of the court and on the basis of the restructuring plan.

§ 31.  Preclusion of application of restructuring plan

  A restructuring plan does not apply to a creditor on whom it has not been served for examination and for taking a position.

§ 32.  Action-by-claim proceedings and enforcement proceedings during term of validity of restructuring plan

 (1) During the term of validity of a restructuring plan, statements of claim under the action-by-claim procedure or petitions under the action-by-petition procedure cannot be filed on the basis of the claims to which the restructuring plan applies.

 (2) After the approval of a restructuring plan, the enforcement proceedings and judicial proceedings which have been suspended upon acceptance of an insolvency petition or appointment of a trusted practitioner are continued in respect of claims to which the restructuring plan does not apply.

 (3) Approval of a restructuring plan does not restrict the right of a creditor to file in judicial proceedings a claim that was not accepted in the restructuring plan. A creditor may also contest in judicial proceedings the amount of the claim in the part that was not accepted.

§ 33.  Fine for delay and contractual penalty during term of validity of restructuring plan

  After the approval of a restructuring plan, fines for delay and contractual penalties on claims which are not restructured by a restructuring plan are calculated as of acceptance of the insolvency petition according to the original legal relationship.

§ 34.  Insolvency petition during term of validity of restructuring plan

 (1) During the term of validity of a restructuring plan, an insolvency petition cannot be submitted on the basis of claims to which the restructuring plan applies.

 (2) During the term of validity of a restructuring plan, an insolvency petition is heard by the judge conducting restructuring proceedings in the course of the same proceedings.

 (3) Where a court accepts an insolvency petition, it appoints a trusted practitioner in accordance with the provisions of § 15 of this Act. The court may appoint the trusted practitioner who exercises supervision over compliance with the restructuring plan as a trusted practitioner or involve him or her in the hearing of the insolvency petition.

 (4) Where a court appoints a trusted practitioner other than the one appointed in the debt restructuring proceedings of the debtor to the hearing of the insolvency petition, the activities of the other trusted practitioner must not unnecessarily obstruct compliance with the restructuring plan. The trusted practitioners must cooperate with each other in every way.

 (5) Where a court establishes that, taking account of the provisions of the restructuring plan, there are still grounds to declare bankruptcy of the debtor, the court annuls the restructuring plan by the same order and terminates the restructuring proceedings.

 (6) A court cannot initiate new debt restructuring proceedings on the basis of an insolvency petition submitted during the term of validity of a restructuring plan.

 (7) A debtor and the creditor who has submitted the insolvency petition may file appeals against the court order by which the court resolves the insolvency petition. Appeals may be filed against the order of the circuit court of appeal on the appeal against the order.

§ 35.  Supervision over compliance with restructuring plan

 (1) Supervision over compliance with a restructuring plan is exercised by the trusted practitioner.

 (2) A debtor provides information which is required for the exercise of supervision to the court and the trusted practitioner and assists upon performance of the supervision obligation.

 (3) A debtor submits a report on the financial situation of the debtor and on compliance with the restructuring plan to the trusted practitioner after the lapse of each year after approval of the restructuring plan by the due date set by the court, unless the court decides otherwise.

 (4) The trusted practitioner submits a report to the court by termination of the debt restructuring proceedings of the debtor.

 (5) The court may request a report on compliance with the restructuring plan from a debtor or the trusted practitioner also at another time.

§ 36.  Amendment of restructuring plan

 (1) In case the circumstances change, especially where the financial situation of a debtor significantly changes or the appeared actual financial situation of the debtor differs significantly from the information presented to the court, the debtor, trusted practitioner or creditors may submit a request to the court for amending the restructuring plan or for changing the term for compliance therewith. A restructuring plan may also be amended where a court decision has been made on the validity or amount of any claim.

 (2) A restructuring plan may be extended to a claim which fell due after submission of the insolvency petition or approval of the restructuring plan where these are based on a transaction made prior thereto or on other legal grounds.

 (3) A restructuring plan may be extended to claims remaining after the realisation of a pledge where such claim is based on a transaction made prior to submission of the insolvency petition or approval of the restructuring plan or on other legal grounds.

 (4) The provisions of §§ 24–29 of this Act apply to amendment and approval of a restructuring plan. The creditors whose rights are desired to be restricted by amendment of the restructuring plan are involved in this.

Subchapter 3 Termination of Proceedings  

§ 37.  Grounds for termination of debt restructuring proceedings

 (1) Debt restructuring proceedings terminate upon annulment of the restructuring plan, termination of the proceedings, compliance with the restructuring plan before the due date or upon expiry of the term for compliance with the restructuring plan set out in the plan.

 (2) In case an insolvency petition is dismissed or denied or the proceedings are terminated, all consequences of acceptance of the petition cease to exist retroactively.

§ 38.  Consequences of expiry of term for compliance with restructuring plan

  After expiry of the term for compliance with a restructuring plan, a creditor may enforce a claim restructured by the restructuring plan only to the extent which is agreed in the plan but which has not been fulfilled.

§ 39.  Compliance with restructuring plan before due date

  Upon compliance with a restructuring plan before the due date, the proceedings are terminated if the debtor has performed all the obligations assumed in the restructuring plan before the expiry of the term for compliance with the plan.

§ 40.  Debt restructuring proceedings in case of death of debtor during term of validity of restructuring plan

 (1) Where a debtor dies during the term of validity of a restructuring plan, a court terminates the debt restructuring proceedings.

 (2) The legal consequences prescribed in the restructuring plan apply to successors of the debtor.

 (3) Upon declaration of bankruptcy of the estate of a debtor, the restructuring plan becomes invalid and the provisions of subsections 4 and 5 of § 41 of this Act apply thereto.

 (4) Where debt restructuring proceedings were initiated on the basis of a joint insolvency petition of spouses, the proceedings may be continued regarding the surviving spouse. The plan may be amended in accordance with the provisions of § 36 of this Act.

§ 41.  Annulment of restructuring plan

 (1) A court annuls a restructuring plan on the basis of a petition of a debtor as well upon declaration of bankruptcy of a debtor.

 (2) A court may also annul a restructuring plan in case it appears that:
 1) the debtor does not perform the obligations under the restructuring plan to a material extent;
 2) where, upon expiry of at least one-half of the term of validity of the restructuring plan, it is evident that the debtor is unable to perform the obligations assumed thereby;
 3) the debtor is not in payment difficulties or has overcome these and the restructuring of the claims of creditors is no longer fair to them due to material changes in the circumstances;
 4) the debtor has intentionally or through gross negligence submitted incorrect or incomplete information concerning his or her assets, income, creditors or obligations;
 5) the debtor has made payments to the creditors not specified in the restructuring plan, significantly damaging the interests of other creditors;
 6) the debtor does not assist the court or trusted practitioner upon performance of the supervision obligation or does not provide information that is required to exercise supervision;
 7) the debtor fails to pay an amount set by the court as a deposit in the prescribed account to cover the remuneration and expenses of a trusted practitioner or expert.

 (3) Upon annulment of a restructuring plan, the consequences of acceptance of an insolvency petition cease to exist retroactively, except for the consequences specified in subsection 6 of § 19 of this Act. The right of claim of a creditor whose claim was restructured by a restructuring plan is restored against the debtor in the initial amount. In such case, all that the creditor has already received in the course of compliance with the restructuring plan is taken into account.

 (4) A court makes the annulment of a restructuring plan public, publishes a notice on it in the official publication Ametlikud Teadaanded and, after its entry into force, notifies the enforcement agent who conducts the enforcement proceedings which have been suspended and the court that conducts the judicial proceedings which have been suspended thereof. A court may require a trusted practitioner to perform the notification obligation.

 (5) Where a restructuring plan is annulled and, within the following three months, the debtor is declared bankrupt, the claims for remuneration and reimbursement of expenses of the trusted practitioner and expert in these proceedings are deemed to be accepted without defence.

 (6) Upon annulment of a restructuring plan, a court may, by the same order:
 1) declare bankruptcy of the debtor in accordance with the provisions of § 31 of the Bankruptcy Act;
 2) declare bankruptcy of the debtor and initiate proceedings for the release from obligations in accordance with the provisions of § 31 of the Bankruptcy Act and § 45 of this Act; or
 3) terminate the proceedings by abatement on the grounds specified in § 29 of the Bankruptcy Act.

 (7) For the initiation of the proceedings provided in subsection 6 of this section, a debtor must have expressed his or her will in the insolvency petition or grant a consent, except where the insolvency petition has been submitted by a creditor who has requested the declaration of bankruptcy of the debtor. The order is forwarded to the debtor and the creditor who has submitted the insolvency petition and a notice concerning it is published in the official publication Ametlikud Teadaanded.

 (8) Where this is justified, a court may, in the case of a joint insolvency petition of spouses, make different procedural determinations specified in subsection 6 of this section regarding the spouses.

 (9) A debtor and creditors may file appeals against the court order by which the court annuls a restructuring plan. Appeals may be filed against the order of the circuit court of appeal on the appeal against the order.

§ 42.  Publication of notice on termination of proceedings

  A court publishes a notice on termination or expiry of the debt restructuring proceedings of a debtor in the official publication Ametlikud Teadaanded and, after its entry into force, notifies the enforcement agent who conducts the enforcement proceedings which have been suspended and the court that conducts the judicial proceedings which have been suspended thereof. A court may require a trusted practitioner to perform the notification obligation.

Chapter 4 Bankruptcy Procedure and Procedure for Release from Obligations  

Subchapter 1 Bankruptcy Procedure  

§ 43.  Bankruptcy proceedings of debtor who is natural person

  Declaration of bankruptcy of a debtor who is a natural person and conduct of bankruptcy proceedings are carried out in accordance with the rules provided in the Bankruptcy Act, unless otherwise provided in this Act.

Subchapter 2 Procedure for Release from Obligations  

§ 44.  Release of debtor from obligations

  A debtor who is a natural person, regardless of whether he or she is a sole proprietor, may be released from the obligations that were not performed in the bankruptcy proceedings. Obligations assumed during bankruptcy proceedings and proceedings for the release from obligations are not subject to release. A debtor is released from his or her obligations on the grounds and in accordance with the rules provided in this Subchapter.

§ 45.  Initiation of proceedings

 (1) Initiation of proceedings for the release of a debtor from obligations is decided by the court upon declaration of bankruptcy. A creditor may file an objection against the initiation of proceedings for the release of a debtor from obligations based on the circumstances specified in subsection 3 of this section. Where a court initiates proceedings for the release of a debtor from obligations, the proceedings commence at the same time with the declaration of bankruptcy.

 (2) Where a basis for abatement specified in subsection 1 or 2 of § 29 of the Bankruptcy Act exists and the debtor has requested the initiation of proceedings for the release from obligations, the court declares bankruptcy only if it decides to initiate proceedings for the release from obligations at the same time.

 (3) A court may decide not to initiate proceedings for the release of a debtor from obligations where:
 1) the debtor has been convicted of a bankruptcy offence or a criminal offence relating to enforcement proceedings, a tax offence, money laundering offence, fraud or a criminal offence specified in § 214, § 217², § 381 or § 3811 of the Penal Code;
 2) during the preceding three years before the appointment of a trusted practitioner, or thereafter, the debtor has intentionally or through gross negligence provided incorrect or incomplete information concerning his or her financial situation in order to receive benefits or other advantages from the state, a local authority or foundation or to evade payment of taxes;
 3) during the preceding ten years before the appointment of a trusted practitioner, a court has decided to release the debtor from obligations;
 4) during the preceding three years before the appointment of a trusted practitioner or thereafter, the debtor has intentionally or through gross negligence hindered satisfaction of the claims of creditors, whereas squandering of assets is also deemed to be damaging the interests of creditors;
 5) the debtor has intentionally or through gross negligence submitted incorrect or incomplete information in the list of debts concerning his or her assets, income, creditors or obligations or intentionally or through gross negligence violated his or her other duties provided in this Act.

 (4) Initiation of proceedings for the release of a debtor from obligations is not hindered by the circumstance that debt restructuring proceedings regarding the debtor have previously been initiated and such proceedings have terminated.

§ 46.  Duties of trusted practitioner during proceedings

 (1) Until termination of bankruptcy proceedings, the duties of a trusted practitioner are performed by a trustee in bankruptcy, primarily upon advising the debtor and upon exercising supervision over the performance of the obligations of the debtor in the proceedings for the release from obligations. Where proceedings for the release from obligations are continued after termination of bankruptcy proceedings, the trustee may continue to perform the duties of a trusted practitioner or the court may appoint a new trusted practitioner. A trustee may continue to perform the duties of a trusted practitioner even if the trustee is not entered in the list of trusted practitioners.

 (2) A trusted practitioner must keep the payments received from a debtor separately from his or her own assets and make payments from the money to the creditors once a year according to the distribution ratios prescribed in the list of creditors prepared in the bankruptcy proceedings. This does not apply until termination of the bankruptcy proceedings.

 (3) Each year, a trusted practitioner submits a report to the court about the proceedings for the release of a debtor from obligations.

§ 47.  Duties of debtor during proceedings

 (1) A debtor is required to engage in reasonably profitable activity or seek such activity if he or she does not have it.

 (2) A debtor must notify the court and the trusted practitioner immediately if he or she changes residence or place of establishment, must not conceal the income or assets received, and must provide information at the request of the court or the trusted practitioner concerning his or her activities or seeking for activity and concerning his or her income and assets.

 (3) The claims on the debtor's income received from an employment or service relationship or any other similar relationship or income received from business are deemed assigned to the trusted practitioner. The trusted practitioner must notify the persons obliged to make payments thereof.

 (4) Out of the income specified in subsection 3 of this section, a trusted practitioner must transfer the part of income which cannot be subject to a claim and an additional 25 per cent calculated on the part of income which can be subject to a claim to the debtor. The court may determine a different rate, taking account of the circumstances.

 (5) A debtor need not transfer the income which cannot be subject to a claim pursuant to law to the trusted practitioner. The debtor must immediately inform the trusted practitioner about the receipt of such income.

 (6) A debtor is required to transfer one-half of the value of the assets received by succession to the trusted practitioner.

 (7) Until termination of bankruptcy proceedings, subsections 3–6 of this section do not apply, and the provisions of the Bankruptcy Act apply.

§ 48.  Prohibition on filing claims for payment

 (1) During the proceedings for the release of a debtor from obligations, the creditors in the bankruptcy proceedings, including the creditors in the bankruptcy proceedings who did not file their claims during the bankruptcy proceedings, cannot file claims for payment with regard to the debtor's assets.

 (2) Creditors whose claim against the debtor has arisen after the declaration of bankruptcy cannot, during the proceedings for the release of the debtor from obligations, file claims for payment with regard to the amounts of money which are subject to be transferred to the trusted practitioner.

 (3) Until termination of bankruptcy proceedings, subsections 1 and 2 of this section do not apply, and the provisions of the Bankruptcy Act apply.

§ 49.  Decision on release of debtor from obligations

 (1) The court decides on the release of a debtor from the obligations which were not performed during the bankruptcy proceedings by an order three years after initiation of the proceedings for the release of the debtor obligations.

 (2) Deciding on the release from obligations does not hinder the continuation of bankruptcy proceedings, where the bankruptcy proceedings have not ended by this time.

 (3) Taking into account the circumstances, the court may release a debtor, who has been duly performing his or her obligations, from the obligations which were not performed during the bankruptcy proceedings also before three years have passed from initiation of the proceedings, but not before one year has passed from initiation of the proceedings, especially if the debtor has been duly performing his or her obligations during the proceedings and the claims of creditors have been satisfied to a considerable extent.

 (4) If a debtor dies during the proceedings for the release of the debtor from the obligations which were not performed during the bankruptcy proceedings, the court decides on the release of the debtor from the which were not performed during the bankruptcy proceedings by making a corresponding order. The court may release a debtor from the obligations which were not performed during the bankruptcy proceedings in the event of his or her death if no less than two years have passed from initiation of the proceedings.

 (5) A court refuses to release a debtor from obligations where the debtor has intentionally or through gross negligence violated his or her duties specified in § 47 of this Act or in Chapter 4 of the Bankruptcy Act and has thereby damaged the interests of creditors. A court may refuse to release a debtor from obligations where the basis specified in subsection 3 of § 45 exists and the existence of this basis became evident after initiation of the proceedings for the release from obligations.

 (6) A court may not refuse to release a debtor from obligations before the court has heard the trusted practitioner, the debtor, and the creditors who have requested to be heard.

 (7) A debtor must submit information concerning performance of his or her obligations to the court under oath. Where a debtor fails to submit information within the term set by the court, the court refuses to release the debtor from the obligations which were not performed in the bankruptcy proceedings.

 (8) A court may, at its own initiative or at the request of a creditor or the trusted practitioner, decide to refuse to release a debtor from obligations and terminate the proceedings for the release from obligations if a basis specified in subsection 5 or 7 of this section becomes evident before three years have passed. The creditor may submit such request within six months as of the time when the creditor became aware of the violation of the duties of the debtor.

 (9) Where the court finds that the release of a debtor from obligations is not justified, because the debtor has been negligent in the performance of his or her duties specified in § 47 of this Act and has thereby damaged the interests of creditors, it may extend the proceedings and set an additional term for the debtor, after expiry of which the release from obligations is decided again. The court may extend the proceedings several times. This term in total may not exceed four years from initiation of the proceedings.

 (10) Where a compromise reached in the bankruptcy proceedings of a debtor is annulled and the proceedings for the release from obligations are reopened, the period of time during which the compromise was performed is not included in the period of release from obligations. Regarding claims filed on the basis of subsection 6 of § 190 of the Bankruptcy Act, the terms for release from obligations are calculated as of reopening of the proceedings for the release from obligations.

 (11) Where a court releases or refuses to release a debtor from obligations, the court terminates the proceedings for the release of the debtor from obligations.

 (12) Where a debtor is released from obligations at different times based on the provisions of subsection 10 of this section, the court makes a separate order on releasing the debtor from these obligations regarding which the proceedings were reopened and from these that were filed on the basis of subsection 6 of § 190 of the Bankruptcy Act. The court terminates the proceedings for the release from obligations by the order by which it decides the release of the debtor from the obligations for which the term for release expires later. Where a court refuses to release a debtor from obligations, the court terminates the proceedings also regarding the obligations for which the term for release has not yet expired.

 (13) Creditors and the debtor may file appeals against the order by which the court has released or refused to release the debtor from obligations or by which it has extended the proceedings for the release from obligations. Appeals may be filed against the order of the circuit court of appeal on the appeal against the order.

 (14) A court publishes a notice concerning an order on the release or refusal to release a debtor from obligations in the official publication Ametlikud Teadaanded.

§ 50.  Consequences of releasing debtor from obligations

 (1) Where a debtor is released from obligations, the claims of the creditors in the bankruptcy proceedings against the debtor, including the claims of the creditors in the bankruptcy proceedings who did not file their claims during the bankruptcy proceedings, terminate.

 (2) Release of a debtor from obligations does not terminate the obligation to compensate for damage intentionally caused by unlawful action and the obligation to pay support for a child or parent.

 (3) Release of a debtor from obligations does not release a person who bears liability solidarily with the debtor from the performance of the obligations of the person. Where the person who bears liability solidarily performs the obligation, the person does not have the right of recourse against the debtor if the debtor has been released from obligations.

 (4) Where a debtor satisfies a claim of a creditor after the debtor has been released from obligations, the assets transferred in performance of the obligation cannot be reclaimed from the creditor.

 (5) Release of a debtor from obligations may not be a hindrance to the use of national enterprise support.

 (6) Where proceedings for the release of a debtor from obligations terminate by releasing the debtor from obligations before termination of the bankruptcy proceedings regarding him or her, the claims of the creditors in the bankruptcy proceedings against the debtor are deemed terminated as of termination of the bankruptcy proceedings.

 (7) Release of a debtor from obligations does not hinder satisfaction of the claims of the creditors in the bankruptcy proceedings in accordance with the provisions of subsection 4 of § 165 or § 166 of the Bankruptcy Act.

§ 51.  Annulment of order on release of debtor from obligations

 (1) At the request of a creditor, the court may annul the order on the release of the debtor from the obligations which were not performed during the bankruptcy proceedings within one year as of the making of the order or until the end of the bankruptcy proceedings if it becomes evident that the debtor has intentionally violated his or her duties during the proceedings for the release of the debtor from obligations or during the bankruptcy proceedings and has thereby materially hindered satisfaction of the claims of the creditors. The court resolves the request of the creditor by an order.

 (2) A creditor may submit a request specified in subsection 1 of this section only if the creditor became aware of the violation of the debtor's obligations only after the order on the release of the debtor from obligations was made.

 (3) The court hears the debtor and the trusted practitioner before deciding on annulment of an order on the release of the debtor from the obligations which were not performed during the bankruptcy proceedings.

 (4) The person who submitted the request and the debtor may file appeals against the order specified in subsection 1 of this section. Appeals may be filed against the order of the circuit court of appeal on the appeal against the order.

 (5) A court publishes a notice on the annulment of an order on the release of a debtor from the obligations which were not performed during the bankruptcy proceedings in the official publication Ametlikud Teadaanded.

§ 52.  Termination of proceedings for release from obligations after basis has ceased to exist

 (1) A court terminates the proceedings for the release of a debtor from obligations where the basis for initiation of the proceedings has ceased to exist, especially where the debtor satisfies all claims of creditors during the proceedings for the release from obligations.

 (2) Where a court terminates the proceedings after the basis has ceased to exist, the court does not make a decision on releasing the debtor from obligations.

 (3) A court publishes a notice concerning termination of the proceedings for the release of a debtor from obligations after the basis has ceased to exist in the official publication Ametlikud Teadaanded.

Chapter 5 Trusted Practitioner  

Subchapter 1 Performance of Duties of Trusted Practitioner and Supervision  

§ 53.  Duties of trusted practitioner and supervision

 (1) The duties of a trusted practitioner are to determine the assets and obligations of a debtor and inform the court and creditors of the economic situation of the debtor and the possibilities of overcoming the payment difficulties in an impartial and competent manner, to advise and assist the debtor during the proceedings on the insolvency petition as well as in the proceedings for the release from obligations and the debt restructuring proceedings and to exercise supervision in the debt restructuring proceedings and the proceedings for the release from obligations.

 (2) During the proceedings on the insolvency petition, a trusted practitioner:
 1) prepares the list of assets and the list of debts of a debtor on behalf of the debtor and submits these together with the necessary documents to the court;
 2) submits to the court an opinion on the economic situation of the debtor and the type of proceedings suitable for resolving it;
 3) performs the duties of an interim trustee provided by law in the proceedings on the insolvency petition of a debtor who is a natural person;
 4) performs other duties arising from law or assigned by the court which are necessary for the proceedings on the insolvency petition.

 (3) In debt restructuring proceedings, a trusted practitioner:
 1) prepares the debt restructuring plan of a debtor and submits it to the court on behalf of the debtor;
 2) serves the debt restructuring plan on the creditors whose claims are restructured by the restructuring plan and requests the position of the creditors on the amount and restructuring of the claim of the creditor;
 3) assesses whether the claim to be restructured is certified and lawful, and informs the court of a claim which actually does not exist, the amount of which is unclear or the lawfulness or certification of which cannot be determined;
 4) exercises supervision over compliance with the restructuring plan;
 5) at the end of the proceedings, submits a report on compliance with the debt restructuring plan of the debtor to the court;
 6) performs other duties arising from law or assigned by the court which are necessary for the conduct of debt restructuring proceedings.

 (4) In proceedings for the release from obligations, a trusted practitioner:
 1) exercises supervision over performance of the duties of a debtor in the proceedings for the release of the debtor from obligations;
 2) keeps the payments received from the debtor and makes payments from these to the creditors in accordance with the rules provided in law;
 3) submits a report on the proceedings for the release of the debtor from obligations to the court each year;
 4) performs other duties arising from law or assigned by the court which are necessary for the conduct of proceedings for the release of the debtor from obligations.

 (5) A trusted practitioner performs his or her duties with due diligence and honesty and takes the interests of all the parties to the proceedings into account.

 (6) A trusted practitioner has the right to require information and documents which the trusted practitioner needs to perform his or her duties from the debtor, creditors, agencies of the state and of a local authority and credit institutions as well as from other persons and employees of the debtor and former employees who have resigned within the preceding two years before the submission of the insolvency petition. To perform his or her duties, a trusted practitioner has also other rights provided in this Act.

 (7) A trusted practitioner is required, during the period of his or her employment or service relationship and after termination thereof, to maintain the business, banking and tax secrets and confidentiality of the information relating to the private and family life and other confidential information which has become known to the trusted practitioner due to the performance of his or her duties.

 (8) Supervision over trusted practitioners is exercised by the court in accordance with the provisions of § 477² of the Code of Civil Procedure.

§ 54.  Remuneration of trusted practitioner and reimbursement of expenses

 (1) A trusted practitioner has the right to receive remuneration in the amount determined by the court for the performance of his or her duties and demand reimbursement of the necessary expenses which are incurred in the performance of his or her duties and are not covered by the remuneration.

 (2) Until the end of hearing an insolvency petition, the remuneration and necessary expenses are reimbursed to a trusted practitioner in accordance with the provisions of the Bankruptcy Act concerning compensation of remuneration and necessary expenses of trustees in bankruptcy. The court determines the compensation of remuneration and necessary expenses of a trusted practitioner upon making the decision specified in subsection 2 of § 18 of this Act.

 (3) In debt restructuring proceedings and proceedings for the release from obligations, remuneration for a trusted practitioner is determined in accordance with the provisions of this section. The court determines the compensation of remuneration and necessary expenses of a trusted practitioner in debt restructuring proceedings upon approval of the plan and in proceedings for the release from obligations and in debt restructuring proceedings upon exercising supervision over the plan after the lapse of each year.

 (4) A court determines remuneration for a trusted practitioner at the request of the trusted practitioner. The court determines the amount of the remuneration taking into account the volume and complexity of the work and the professional skills of the trusted practitioner. A trusted practitioner must submit a calculation of the remuneration together with the request.

 (5) The maximum hourly wage of a trusted practitioner in debt restructuring proceedings until approval of the plan is the amount corresponding to one-fifth of the minimum monthly wage established on the basis of subsection 5 of § 29 of the Employment Contracts Act. The maximum hourly wage of a trusted practitioner upon exercising supervision over a debt restructuring plan and in proceedings for the release from debts is the amount corresponding to one-tenth of the minimum monthly wage established on the basis of subsection 5 of § 29 of the Employment Contracts Act. In adding taxes to the remuneration of a trusted practitioner, the provisions of subsection 1¹ of § 65 of the Bankruptcy Act apply. The remuneration of a trusted practitioner also covers the general costs relating to the activities of the trusted practitioner, including the maintenance costs of the office, communications costs and domestic travel costs.

 (6) The remuneration of a trusted practitioner is paid and the expenses are reimbursed in proceedings for the release from obligations on the basis of an order out of the assets assigned to the trusted practitioner by the debtor. Payment made to a trusted practitioner to cover the remuneration and necessary expenses may not exceed ten per cent of the assets assigned to the trusted practitioner.

 (7) To pay the remuneration of a trusted practitioner in the proceedings for the release from obligations, a court may order payment of financial aid to a debtor at the request of the debtor in accordance with the provisions of subsection 2 of § 183 of the Code of Civil Procedure where the debtor lacks sufficient assets or income for payment of the remuneration of a trusted practitioner.

 (8) In the case provided in clause 3 of subsection 1 of § 55 of this Act, a court may reduce the remuneration which is ordered to be paid to a trusted practitioner.

 (9) A court may order the remuneration of a trusted practitioner and the expenses subject to be reimbursed to be paid to the office through which the trusted practitioner operates.

 (10) The minister in charge of the policy sector may, by an order, establish the procedure for calculation of the remuneration of a trusted practitioner and the expenses subject to be reimbursed.

 (11) A trusted practitioner, a debtor and creditors may file appeals against the order made on determining the remuneration of a trusted practitioner and reimbursement of the necessary expenses. Appeals may be filed against the order of the circuit court of appeal on the appeal against the order.

§ 55.  Release of trusted practitioner

 (1) A court releases a trusted practitioner:
 1) at his or her request;
 2) at the end of proceedings for the release from obligations or debt restructuring proceedings or where the court decides to deny the insolvency petition on the basis of subsection 2 of § 18 of this Act or declares bankruptcy of the debtor and does not appoint him or her as a trustee in bankruptcy;
 3) where the trusted practitioner has failed to perform his or her duties or has performed them inadequately;
 4) where it appears that the trusted practitioner does not have the right to act as a trusted practitioner or he or she does not comply with the requirements provided in subsections 4 and 5 of § 15 of this Act.

 (2) A trusted practitioner notifies the court of a request to be released in writing ten days in advance.

 (3) On the grounds specified in clauses 3 and 4 of subsection 1 this section, a court releases a trusted practitioner on the initiative of the court or on the basis of a petition of the debtor or creditor.

 (4) Where a trusted practitioner is released during debt restructuring proceedings or proceedings for the release from obligations, the court appoints a new trusted practitioner. This does not affect the validity of the acts performed by or with respect of the former trusted practitioner. The court publishes a notice concerning the change of the trusted practitioner in the official publication Ametlikud Teadaanded.

 (5) A released trusted practitioner submits to the court an operational report on the conduct of the proceedings and performance of the duties of the trusted practitioner and a request for determining the remuneration for the trusted practitioner. The released trusted practitioner delivers the file compiled about the proceedings to the new trusted practitioner.

 (6) A trusted practitioner may file an appeal against the order by which the court released the trusted practitioner on the ground specified in clause 3 or 4 of subsection 1 of this section. A circuit court of appeal resolves the appeal against the order by a reasoned order.

 (7) The debtor or creditor who has submitted a petition may file an appeal against the order by which the court has refused to release a trusted practitioner on the basis of the petition specified in subsection 3 of this section.

§ 56.  Administrative oversight

 (1) The management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber of Enforcement Agents and Trustees in Bankruptcy (hereinafter the Chamber) exercises administrative oversight over the activities of trusted practitioners to the extent provided by law.

 (2) The management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber exercises administrative oversight over the activities of trusted practitioners on the basis of the information which becomes known to the management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber and which gives reason to believe that the trusted practitioner has violated his or her obligations.

 (3) In exercising administrative oversight over the activities of a trusted practitioner, the management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber has the right to verify whether the professional activities of the trusted practitioner are in conformity with the requirements and the law. An auditor or another expert may be involved in the exercising of administrative oversight. The management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber may involve other employees of the Chamber in the exercising of supervision.

 (4) The management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber notifies the court of a violation of the duties of a trusted practitioner discovered in the course of administrative oversight.

 (5) In order to exercise administrative oversight, the management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber has the right to:
 1) obtain necessary information, explanations and documents from the trusted practitioner, debtor, creditors and agencies of the state and of a local authority;
 2) examine the court file of the matter and reports of the trusted practitioner as well as the statements of the professional payment account of the trusted practitioner;
 3) issue opinions and recommendations to the trusted practitioner.

§ 57.  Disciplinary liability

 (1) The court of honour of the Chamber may impose a disciplinary penalty for violation of the duties arising from legislation regulating the professional activities of trusted practitioners.

 (2) The court of honour of the Chamber may impose a disciplinary penalty, among others:
 1) for violation of the decisions of a body of the Chamber;
 2) for an indecent act which is in conflict with the generally recognised moral standards or which decreases the trustworthiness of the profession of trusted practitioner, regardless of whether the act is committed in the performance of duties of a trusted practitioner.

 (3) The court of honour of the Chamber does not hear a matter of an advocate who is a member of the Chamber or punish him or her under disciplinary procedure. The court of honour of the Chamber may request the court of honour of the Bar Association to initiate the proceedings of the court of honour with regard to an advocate.

 (4) The disciplinary penalties imposed by the court of honour of the Chamber are:
 1) reprimand;
 2) a fine of 64–3,000 euros;
 3) prohibition on acting as a trusted practitioner for up to five years.

 (5) A fine imposed as a disciplinary penalty must be paid within three months as of the imposition thereof. The amount of a fine is transferred to the part-budget of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber. A decision imposing a fine may prescribe that the fine is payable in instalments on specified dates during a period of one year.

 (6) A decision on a fine imposed as a disciplinary penalty is an enforcement instrument within the meaning of clause 21 of subsection 1 of § 2 of the Code of Enforcement Procedure.

 (7) One disciplinary penalty may be imposed for one and the same violation. Releasing a trusted practitioner or imposing of a fine by a court on the basis of subsection 8 of § 53 of this Act is not deemed to be disciplinary penalty. Upon imposing a disciplinary penalty, no account is taken of punishment for a misdemeanour or criminal punishment imposed for the same offence or disciplinary penalty imposed by another body or official not specified in this Act.

 (8) Where it becomes evident that a trusted practitioner has violated his or her duties in the bankruptcy proceedings which are currently being conducted, the court of honour of the Chamber has the right not to impose a disciplinary penalty and request the court to:
 1) release the trusted practitioner;
 2) impose a fine on the trusted practitioner.

 (9) Before submission of a request specified in subsection 8 of this section, the court of honour of the Chamber demands a written explanation concerning the circumstances relating to the violation of duties from the trusted practitioner.

 (10) A disciplinary penalty may be imposed within one year as of the date of becoming aware of the violation.

 (11) A disciplinary penalty may not be imposed where the limitation period of the disciplinary offence has expired. The limitation period of a disciplinary offence is three years from the commission of the offence. The limitation period of a disciplinary offence is interrupted during the period of the disciplinary procedure, including during the judicial proceedings, as well as during the term for filing appeals or appeals in cassation.

 (12) A disciplinary penalty expires where no new disciplinary penalty is imposed on the trusted practitioner within three years as of the date on which the penalty was imposed.

Subchapter 2 Practising as Trusted Practitioner  

§ 58.  Right to act as trusted practitioner

 (1) A person has the right to act as a trusted practitioner if the person is entered in the list of trusted practitioners.

 (2) A natural person with active legal capacity is entered in the list of trusted practitioners if the person:
 1) has acquired officially recognised Bachelor's degree or a qualification equal thereto within the meaning of subsection 2² of § 28 the Republic of Estonia Education Act or a foreign qualification equal to the Bachelor's degree and who has at least two years' professional experience in the field of finance, law, management, debt counselling or accounting or who has acquired officially recognised Master's degree or a qualification equal thereto within the meaning of subsection 2² of § 28 the Republic of Estonia Education Act or a foreign qualification equal to the Master's degree;
 2) is honest and of high moral character;
 3) has oral and written proficiency in Estonian;
 4) has passed the examination provided in § 59 of this Act;
 5) has undergone the initial training provided in § 60 of this Act.

 (3) Persons who have acquired foreign professional qualifications may also be entered in the list of trusted practitioners if their professional qualifications have been recognised in accordance with the Recognition of Foreign Professional Qualifications Act. The competent authority provided in subsection 2 of § 7 of the Recognition of Foreign Professional Qualifications Act is the Ministry of Justice.

 (4) In order to be entered in the list of trusted practitioners, a person submits a request to the management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber within one year after passing the examination and completing the initial training programme. The management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber decides to grant or deny the request within one month as of the date of receipt of the request by making a corresponding written decision. A copy of the decision is sent to the person. The reasons for denial of a request must be provided.

 (5) The following persons are not entered in the list of trusted practitioners:
 1) a person with a criminal record for an intentionally committed criminal offence;
 2) a person who has been removed from the position of judge, notary, prosecutor or enforcement agent or disbarred or expelled from the board of auditors or has been deprived of the profession of sworn translator on the basis of clause 3 of subsection 3 of § 28 of the Sworn Translators Act or has been deprived of the qualification of patent agent on the basis of clause 1 or 2 of subsection 1 of § 20 of the Patent Agents Act during the preceding ten years or who is subject to prohibition on acting as a trustee in bankruptcy;
 3) a person who has been released from public service for a disciplinary offence during the preceding five years;
 4) a person who is bankrupt;
 5) a person with regard to whom a prohibition on business applies or who has been deprived by a court judgment of the right to operate as an undertaking;
 6) a person who has been excluded from the Chamber due to commission of a disciplinary offence in the preceding seven years or who has been deprived of the right to act as a trusted practitioner.

§ 59.  Organisation of examinations for trusted practitioners and examination fee

 (1) The specialist knowledge of an examinee and the suitability of his or her personal characteristics are tested at an examination for trusted practitioners. Examinations are conducted by the Methodology Committee of the Chamber. An examination consists of a test of specialist knowledge and an interview. Interviews are conducted with the examinees who have passed the test of specialist knowledge.

 (2) The procedure and conditions for conducting examinations for trusted practitioners are established by a regulation of the minister in charge of the policy sector.

 (3) The areas of the test of specialist knowledge of the examination for trusted practitioners and the conditions and procedure for grading the examination are established by a regulation of the minister in charge of the policy sector.

 (4) An examinee must pay a fee of 127 euros to the Chamber before taking an examination or repeated examination for trusted practitioners. The specified amount also includes the compiling of the initial training programme and the verification of its completion. Where a person is released from taking an exam, but must complete the initial training programme, he or she must pay the Chamber one-half of the examination fee before the compiling of the programme. In justified cases, the Chamber may reduce the rate of the examination fee or release a person from payment of the fee.

 (5) Trustees in bankruptcy and sworn advocates and persons who, for at least three years, have acted as a trustee in bankruptcy, sworn advocate, judge or prosecutor, except for assistant procurator, or enforcement agent, whose level of education complies with clause 1 of subsection 1 of § 47 of the Courts Act and who wish to become a trusted practitioner within five years after acting as a trustee in bankruptcy, sworn advocate, judge, prosecutor or enforcement agent need not take an examination for trusted practitioners in order to be granted the right to act as a trusted practitioner and the initial training programme specified in subsection 1 of § 60 of this Act is compiled to them promptly.

§ 60.  Initial training

 (1) The Methodology Committee compiles an individual initial training programme to a person after the completion of an examination for trusted practitioners. The initial training programme is compiled such that its completion does not hinder working in the principal job.

 (2) The procedure and conditions for compiling the initial training programme and verifying completion of the programme are established by a regulation of the minister in charge of the policy sector.

§ 61.  In-service training

 (1) Performance of the obligation to undergo in-service training is verified by the Methodology Committee once every five years (hereinafter the evaluation period).

 (2) The requirements for and the volume of in-service training are established by a regulation of the minister in charge of the policy sector.

 (3) At least two months before the end of an evaluation period, the Methodology Committee sends a person a notice concerning the end of the evaluation period and explains which data and by which due date must be submitted about the performance of the obligation to undergo in-service training.

 (4) A person who has acquired a Master's degree or Doctoral degree in law during the evaluation period need not complete in-service training in the period concerned. Sworn advocates and trustees in bankruptcy who complete in-service training either as a member of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber or in the bar association need not complete in-service training either.

 (5) Where a trusted practitioner has not completed in-service training in the required volume during the evaluation period or has not submitted data on completion of in-service training to the Methodology Committee by the set due date, the Methodology Committee refers the person to an examination. The examination must be taken within four months after being referred to an examination. Where a person fails to pass the examination, the person is referred to a repeated examination. A person is deemed not to have passed the examination in case of failure to appear at an examination without good reason.

 (6) Where a trusted practitioner does not appear at an examination without good reason or does not pass an examination two times, the Chamber excludes him or her from the list of trusted practitioners.

§ 62.  Suspension, termination and deprivation of right to act as trusted practitioner

 (1) On the basis of a written request of a trusted practitioner, the management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber may terminate or suspend his or her right to act as a trusted practitioner for up to three years. The management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber reviews the request within one month after its receipt. The obligation to pay a fee for being in the list and the obligation to undergo in-service training do not apply to a trusted practitioner at the time when the right to act as a trusted practitioner is suspended.

 (2) The management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber excludes a person from the list of trusted practitioners:
 1) if a circumstance specified in subsection 5 of § 58 of this Act exists with regard to him or her;
 2) in the case provided in subsection 6 of § 61 of this Act;
 3) if prohibition on acting as a trusted practitioner is imposed on him or her as a disciplinary penalty;
 4) if he or she fails to pay the fee for being in the list by the set due date without good reason and regardless of a warning given by the management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section.

 (3) The management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber makes a written decision on exclusion from the list of trusted practitioners which is served on the trusted practitioner who is excluded from the list. The decision must be reasoned and include the procedure for contesting the decision.

 (4) Where a person is being excluded from the list of trusted practitioners, he or she loses the right to act as a trusted practitioner.

§ 63.  List of trusted practitioners

 (1) After satisfying the request specified in subsection 4 of § 58 of this Act, the management board of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber enters the details of the person in the list of trusted practitioners.

 (2) The following is entered in the list with regard to a trusted practitioner:
 1) name;
 2) contact details;
 3) date of grant of the right to act as a trusted practitioner;
 4) information concerning the education of the trusted practitioner;
 5) time and basis for the suspension or deprivation of the right to act as a trusted practitioner;
 6) details of the professional payment account.

 (3) The list is maintained by the Chamber. The list is made available to the public on the website of the Chamber.

 (4) A trusted practitioner entered in the list must ensure the correctness of the information submitted.

§ 64.  Fee for being in list

 (1) A trusted practitioner pays the Chamber a fee for being in the list which is received in the part-budget of the Bankruptcy and Reorganisation Section of the Chamber.

 (2) The fee is established in a fixed monthly amount.

 (3) The amount of the fee is established by a regulation of the minister in charge of the policy sector.

§ 65.  Liability of trusted practitioner

 (1) A trusted practitioner is liable for the damage wrongfully caused to a debtor or creditors through violation of the obligations of the trusted practitioner.

 (2) The limitation period for a claim for compensation for damage arising from violation of the obligations of a trusted practitioner is three years as of the date when the victim became aware of the damage and the circumstances on which the liability of the trusted practitioner is based, but not more than three years as of the release of the trusted practitioner.

Subchapter 3 Professional Payment Account of Trusted Practitioner  

§ 66.  Opening and closing of professional payment account

 (1) A trusted practitioner is required to open at least one professional payment account in his or her name with a credit institution operating in Estonia or an Estonian branch of a foreign credit institution no later than on the next working day after being added to the list of trusted practitioners.

 (2) Upon opening a payment account, a trusted practitioner is required to indicate in the additional terms and conditions of the agreement on opening the account that:
 1) the payment account is opened for professional activities of the trusted practitioner and the amounts received in the account do not belong to the trusted practitioner;
 2) the payment account may be used only in the proceedings for the release from obligations to keep the income of the debtor which is transferred to the trusted practitioner and to make payments to creditors;
 3) no interest is accrued on the professional payment account.

 (3) Where a court appoints a new trusted practitioner on the basis of subsection 4 of § 55 of this Act, the released trusted practitioner must transfer to the new trusted practitioner the amounts relating to the debtor that have been transferred to the professional payment account of the released trusted practitioner.

 (4) Where a trusted practitioner is excluded from the list of trusted practitioners, he or she transfers the professional payment account to another trusted practitioner or the account is closed no later than on the day of his or her exclusion. In the event of closing the account, the trusted practitioner must transfer to the new trusted practitioner or, where justified, return to the debtor the amounts relating to the debtor which had been transferred to the payment account being closed.

§ 67.  Use of professional payment account

 (1) A professional payment account may be used only in the proceedings for the release from obligations to keep the income which is transferred by the debtor to the trusted practitioner and to make payments to creditors.

 (2) Money received in the professional payment account may not be used by a trusted practitioner for bearing the maintenance costs of the office or for any other purposes except for satisfying the claims of creditors. In accordance with the provisions of subsection 6 of § 54 of this Act, a trusted practitioner withholds his or her remuneration and the necessary expenses from the amounts received in the payment account.

 (3) A trusted practitioner maintains separate records of money in the professional payment account, in particular of money that any creditors or the debtor have failed to accept.

Chapter 6 Implementing Provisions  

Subchapter 1 Transitional Provisions  

§ 68.  Application of Act

 (1) This Act applies to proceedings initiated on the basis of insolvency petitions submitted after entry into force of this Act.

 (2) The version of the Bankruptcy Act or the Debt Restructuring and Debt Protection Act in force until 30 June 2022 applies to the proceedings commenced on the basis of bankruptcy petitions, petitions for the release from obligations and debt restructuring petitions submitted before entry into force of this Act.

§ 69.  Implementation of first sentence of subsection 3 of § 15 and subsection 1 of § 58

 (1) The first sentence of subsection 3 of § 15 and subsection 1 of § 58 of this Act are implemented as of 1 July 2024.

 (2) Until 30 June 2024, a person who is not in the list of trusted practitioners may also be appointed as a trusted practitioner by the court, but in such case the court must evaluate that the person has the necessary specialist knowledge for performing his or her duties, whereas the person may also have acquired the appropriate training, qualifications and specialist knowledge while practicing in their profession.

§ 70.  Implementation of clause 4 of subsection 2 of § 58 and § 59

  Clause 4 of subsection 2 of § 58 and § 59 of this Act are implemented as of 1 July 2026. Until 30 June 2026, a person is referred, based on clause 5 of subsection 2 of § 58 and § 60, to initial training without having passed an examination and the initial training programme is compiled without considering the examination result.

Subchapter 2 Amendment and Repeal of Acts  

§ 71. – § 86. [The provisions on amendment of other Acts have been omitted from the translation.]

Subchapter 3 Entry into Force of Act  

§ 87.  Entry into force of Act

  This Act enters into force on 1 July 2022.

1. peatükk Üldsätted 

§ 1.  Seaduse reguleerimisala

  (1) Käesolev seadus sätestab maksejõuetusavalduse esitamise ja läbivaatamise füüsilise isiku suhtes ning võlgade ümberkujundamise menetluse ja kohustustest vabastamise menetluse läbiviimise.

  (2) Füüsilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetluse läbiviimine on reguleeritud pankrotiseaduses.

§ 2.  Seaduse eesmärk

  (1) Käesoleva seaduse eesmärk on võimaldada makseraskustes füüsilisele isikule (edaspidi võlgnik) maksejõuetusavalduse kaudu tema võlgade ümberkujundamine või kohustustest vabastamine, tagades ühtlasi võlausaldajate kaitse.

  (2) Maksejõuetusavalduse alusel kuulutatakse välja võlgniku pankrot või kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja algatatakse kohustustest vabastamise menetlus või algatatakse võlgade ümberkujundamise menetlus.

  (3) Võlgade ümberkujundamise eesmärk on ületada võlgniku makseraskused ja vältida pankrotimenetlust. Seejuures arvestatakse nii võlgniku kui ka tema võlausaldajate õigustatud huve.

  (4) Kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on vabastada füüsilisest isikust võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

§ 3.  Seaduse kohaldamisala

  (1) Käesolevat seadust kohaldatakse füüsilisest isikust võlgniku suhtes, sõltumata sellest, kas tegemist on ettevõtjaga.

  (2) Võlgade ümberkujundamist võib taotleda sellise võlgniku suhtes, kelle elukoht või kelle ettevõtte asukoht on Eestis ja on seda olnud vähemalt ühe aasta jooksul enne maksejõuetusavalduse esitamist.

§ 4.  Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamine ning teate avaldamise, saatmise ja menetlusdokumentide kättetoimetamise erisused

  (1) Maksejõuetusavalduse esitamisele ja läbivaatamisele, võlgade ümberkujundamise menetlusele ning kohustustest vabastamise menetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

  (2) Kohus peab omal algatusel maksejõuetusavalduse esitamisest kuni avalduse läbivaatamiseni ning võlgade ümberkujundamise ja kohustustest vabastamise menetluses võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on menetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise, kui seadusest ei tulene teisiti.

  (3) Kui käesolevas seaduses on ette nähtud teate avaldamine, tuleb see avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded.

  (4) Teates võib avaldada menetlusdokumendi resolutsiooni väljavõtte.

  (5) Kohus võib avaldada teate mitmel korral. Kordusteates märgitakse esimese teate avaldamise kuupäev.

  (6) Kui teade või menetlusdokument tuleb kätte toimetada avaliku kättetoimetamise teel, loetakse dokument kättetoimetatuks viie päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumisest.

  (7) Kohus võib teate saatmise või menetlusdokumendi kättetoimetamise teha ülesandeks usaldusisikule.

  (8) Kohus võib lugeda menetlusdokumendi kättetoimetatuks viie päeva möödumisel postitamisest saaja aadressil, isegi kui saadetis tagastatakse. Kohus võib määrata dokumendi kättetoimetatuks lugemiseks pikema tähtaja.

§ 5.  Kohtute pädevus ja kohtualluvus

  (1) Füüsilise isiku maksejõuetusasja menetlemine kuulub maakohtu pädevusse.

  (2) Maksejõuetusavaldus esitatakse võlgniku elukoha või füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte asukoha järgsele maakohtule. Eeldatakse, et füüsilise isiku elukohaks on üks aasta enne maksejõuetusavalduse esitamist rahvastikuregistris märgitud elukoht ja füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte asukohaks on üks aasta enne maksejõuetusavalduse esitamist registris märgitud asukoht, kui ei tõendata, et võlgniku elukoht või asukoht on mujal.

  (3) Kui võlgniku suhtes on esitatud mitu maksejõuetusavaldust, liidetakse need ühte menetlusse ja need vaatab läbi kohus, kellele maksejõuetusavaldus kõigepealt esitati.

  (4) Abikaasade ühine maksejõuetusavaldus esitatakse abikaasade ühise elukoha järgsele maakohtule. Kui abikaasadel puudub ühine elukoht, esitatakse avaldus ühe abikaasa elukoha või ettevõtte asukoha järgsele maakohtule abikaasade valikul.

§ 6.  Kohtujuristi pädevus

  (1) Kohtu ülesandeid võib kohtuniku asemel täita ka kohtujurist.

  (2) Kohtunik otsustab enda ja kohtujuristi tööjaotuse ning võib anda kohtujuristile suuniseid.

  (3) Ainult kohtunik võib otsustada maksejõuetusavalduse lahendamise, usaldusisiku nimetamise, ümberkujundamiskava kinnitamise, muutmise ja tühistamise, usaldusisikule tasu ja kulutuste hüvitise määramise, füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise, kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamise.

  (4) Kohtujuristi pädevusele ja tema taandamisele kohaldatakse vastavalt kohtute seaduse § 125¹ lõigetes 1–3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 22¹ lõikes 2¹ sätestatut.

§ 7.  Määruste jõustumine ja edasikaebamine

  (1) Määrus, millega maksejõuetusavaldus rahuldatakse või ümberkujundamiskava kinnitatakse või muudetakse, kehtib ja kuulub täitmisele alates avalikult teatavaks tegemisest. Määrus, millega maksejõuetusavaldus jäetakse rahuldamata või läbi vaatamata, menetlus lõpetatakse või millega ümberkujundamiskava jäetakse kinnitamata või see tühistatakse, kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest.

  (2) Käesolevas seaduses nimetatud kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse käesolevas seaduses ettenähtud juhul. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib edasi kaevata üksnes siis, kui see on käesolevas seaduses ette nähtud.

  (3) Määruse peale esitatud määruskaebuse alusel tehtud ringkonnakohtu määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 466 lõikes 3 sätestatule, kui ringkonnakohus ei otsusta, et tema määrus kuulub viivitamata täitmisele.

  (4) Maksejõuetusavalduse menetlemist, võlgade ümberkujundamise menetlust ega kohustustest vabastamise menetlust ei või peatada.

§ 8.  Menetluskulud

  (1) Kui maksejõuetusavalduse alusel kuulutatakse välja võlgniku pankrot, kantakse maksejõuetusavalduse esitamise ja läbivaatamisega seotud kulud pankrotiseaduses sätestatu kohaselt nagu pankrotiavalduse esitamise ja läbivaatamisega seotud kulud.

  (2) Kui maksejõuetusavalduse alusel algatatakse võlgniku võlgade ümberkujundamise menetlus, kannab maksejõuetusavalduse esitamise ja läbivaatamisega seotud kulud maksejõuetusavalduse esitanud võlgnik või võlausaldaja.

  (3) Võlgnik kannab võlgade ümberkujundamise menetluse ja kohustustest vabastamise menetluse kulud. Võlausaldajate kulud võlgade ümberkujundamise menetluses ja kohustustest vabastamise menetluses jäävad nende endi kanda. Võlgniku pankrotimenetlusega seotud kulud kantakse vastavalt pankrotiseaduses sätestatule.

  (4) Kohus võib jätta võlausaldajate menetluskulud võlgniku kanda, kui võlgnik esitas teadvalt põhjendamatu maksejõuetusavalduse või põhjustas võlausaldajatele menetluskulusid muul viisil teadvalt ebaõigete andmete, põhjendamatu taotluse või vastuväite esitamisega.

  (5) Võlgade ümberkujundamise kava täitmise või kohustustest vabastamise korral ei pea võlgnik riigipoolse menetlusabi kulusid hüvitama.

  (6) Menetluskulude kohta tehtud määruse peale võib esitada määruskaebuse.

§ 9.  Vormide kasutamine menetluses

  (1) Maksejõuetusavalduse, abikaasade maksejõuetusavalduse, võlausaldaja maksejõuetusavalduse, varanimekirja, võlanimekirja ja võlgade ümberkujundamise kava vormid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määrusega kehtestatud vormide kasutamine on kohustuslik.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vormid on igaühele vabalt ja tasuta kättesaadavad Justiitsministeeriumi veebilehel ning kohtus.

2. peatükk Maksejõuetusavaldus 

§ 10.  Pankrotiseaduse kohaldamine

  Maksejõuetusavalduse esitamisele ja menetlemisele kohaldatakse vastavalt pankrotiseaduse 2. peatüki 1. jaos sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 11.  Võlgniku maksejõuetusavaldus

  (1) Võlgnik võib makseraskuste korral esitada enda suhtes maksejõuetusavalduse pankroti väljakuulutamiseks või pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks või võlgade ümberkujundamise menetluse algatamiseks.

  (2) Maksejõuetusavalduses tuleb esitada vähemalt järgmised andmed:
  1) võlgniku põhistus maksejõuetusavalduse esitamise vajaduse kohta, sealhulgas selgitus makseraskuste ja nende põhjuste kohta;
  2) võlgniku seisukoht, kas ta soovib enda suhtes pankroti väljakuulutamist, pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamise menetluse algatamist, võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist või jätab selle kohtu otsustada;
  3) kui võlgnik soovib võlgade ümberkujundamise või kohustustest vabastamise menetluse algatamist, siis võlgniku kinnitus, et talle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid välistada võlgade ümberkujundamise või kohustustest vabastamise, ja et ta täidab käesoleva seaduse §-s 23 või 47 sätestatud kohustusi vastavalt sellele, milline menetlus tema suhtes algatatakse;
  4) riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavad andmed.

  (3) Võlgnik, kes taotleb võlgade ümberkujundamist ja kellel on ettevõte, peab avalduses lisaks põhistama, et ettevõte vajab ümberkujundamist ning ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast ümberkujundamist tõenäoliselt võimalik, samuti kirjeldama, millised on ümberkujundamise tagajärjed ettevõtte töötajatele.

  (4) Abikaasad võivad esitada ühise maksejõuetusavalduse. Kui avalduse esitab üks abikaasa, peab ta avalduses esitama teise abikaasa andmed ning teada andma, kas makseraskused on ka teisel abikaasal, ja põhjendama, miks ei esitata avaldust ühiselt. See kehtib ka juhul, kui abielu on lahutatud, kuid ühisvara on jäänud jagamata.

  (5) Kui abikaasad esitavad ühise maksejõuetusavalduse, kohaldatakse mõlema suhtes võlgniku kohta sätestatut, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (6) Võlgnik peab maksejõuetusavalduse esitamisel kasutama käesoleva seaduse § 9 lõike 1 alusel kehtestatud maksejõuetusavalduse vormi. Kui abikaasad esitavad ühise maksejõuetusavalduse, peavad nad kasutama § 9 lõike 1 alusel kehtestatud abikaasade ühise maksejõuetusavalduse vormi.

§ 12.  Võlausaldaja maksejõuetusavaldus

  (1) Võlausaldaja võib võlgniku suhtes esitada maksejõuetusavalduse pankroti väljakuulutamiseks või võlgade ümberkujundamise menetluse algatamiseks. Võlausaldaja maksejõuetusavaldusele kohaldatakse pankrotiseaduses võlausaldaja pankrotiavalduse kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Kui võlausaldaja soovib maksejõuetusavalduse kaudu algatada võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse, võib võlausaldaja võlgniku kirjalikul nõusolekul esitada maksejõuetusavalduse, mille puhul ei pea olema täidetud pankrotiseaduse § 10 lõigetes 2 ja 3 sätestatud eeldused.

  (3) Võlausaldaja maksejõuetusavalduse kättetoimetamisel võlgnikule, kui võlausaldaja taotleb võlgniku pankroti väljakuulutamist, küsib kohus võlgnikult, kas ta taotleb ka kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Võlgnik peab kohtule teatama kohustustest vabastamise menetluse algatamise soovist hiljemalt maksejõuetusavalduse läbivaatamisel. Kui võlgnik kohut ei teavita, loetakse, et ta ei soovi kohustustest vabastamise menetluse algatamist.

  (4) Võlausaldaja peab maksejõuetusavalduse esitamisel kasutama käesoleva seaduse § 9 lõike 1 alusel kehtestatud võlausaldaja maksejõuetusavalduse vormi.

  (5) Kohus võib määrusega kohustada maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldajat tasuma usaldusisiku tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud summa, kui on alust eeldada, et võlgniku vara ja sissetulekuid selleks ei jätku. Määruse peale võib maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse.

  (6) Kui kohus algatab võlausaldaja maksejõuetusavalduse läbivaatamisel võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse, hüvitatakse võlausaldajale tema poolt deposiiti tasutud summa võlgniku makstud deposiidi arvel või võlgade ümberkujundamise kava alusel esimeses järjekorras. Kui maksejõuetusavalduse alusel kuulutatakse välja võlgniku pankrot, kohaldatakse pankrotiseaduse § 11 lõike 2 esimeses lauses sätestatut.

§ 13.  Avalduse menetlusse võtmine

  (1) Avalduse menetlusse võtmise määrus edastatakse võlgnikule ja maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldajale. Kui avalduse on esitanud üks abikaasa, toimetatakse avalduse menetlusse võtmise määrus kätte teisele abikaasale.

  (2) Kohus võib juba enne avalduse esitamist või menetlusse võtmise lahendamist kohaldada selle tagamiseks esialgset õiguskaitset, muu hulgas peatada täitemenetluse või muu sundtäitmise võlgniku vara suhtes, või kohaldada muud pankrotiavaldust tagavat abinõu.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel tehtud määruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi määrusega kitsendati.

  (4) Kohus võib avalduse lahendamise või usaldusisiku nimetamise käigus suunata võlgniku taotlema ja kasutama sotsiaalhoolekandeseaduses sätestatud võlanõustamisteenust. Võlanõustamisteenuse osutamine ei peata maksejõuetusavalduse menetlemist ega usaldusisiku nimetamist.

§ 14.  Avalduse menetlusse võtmisest keeldumine

  (1) Kohus ei võta maksejõuetusavaldust menetlusse, kui:
  1) esinevad käesolevas seaduses või tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused, muu hulgas on tasumata riigilõiv;
  2) välja on kuulutatud võlgniku pankrot või maksejõuetusavaldus põhineb nõudel, mille kohta kehtib võlgade ümberkujundamise kava või mille alusel ei saa käesoleva seaduse § 48 lõikest 1 tulenevalt sissenõuet võlgniku varale pöörata.

  (2) Kui on esitatud abikaasade ühine maksejõuetusavaldus ja avaldust ei saa menetlusse võtta mõlema abikaasa suhtes, võib kohus avalduse menetlusse võtta ühe abikaasa suhtes.

  (3) Määruse peale, millega kohus jättis maksejõuetusavalduse menetlusse võtmata, võib võlgnik või maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse.

§ 15.  Usaldusisiku nimetamine

  (1) Kui kohus võtab maksejõuetusavalduse menetlusse, otsustab kohus määrusega usaldusisiku nimetamise pankrotiseaduse §-s 15 sätestatu kohaselt, välja arvatud juhul, kui käesolevas seaduses on sätestatud teisiti. Usaldusisiku nimetamisel konkreetses menetluses, sealhulgas piiriüleste juhtumite korral, tuleb arvestada usaldusisiku kogemusi, erialaseid teadmisi ja juhtumi eripära.

  (2) Abikaasade ühise maksejõuetusavalduse alusel võib kohus abikaasadele nimetada erinevad usaldusisikud, kui see on nende huve arvestades vajalik.

  (3) Usaldusisikuks võib nimetada isiku, kes on kantud usaldusisikute nimekirja. Isiku usaldusisikuks nimetamiseks on vajalik tema nõusolek.

  (4) Usaldusisik ei tohi olla kohtu töötaja ning ta peab olema sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajatest. Andes kohtule nõusoleku usaldusisikuna tegutsemiseks, kinnitab isik kirjalikult, et ta on võlgnikust ja võlausaldajatest sõltumatu.

  (5) Usaldusisikuks ei või olla asja menetleva kohtuniku ega kohtujuristi pankrotiseaduse § 117 lõikes 1 nimetatud lähikondne.

  (6) Kohus kuulab enne usaldusisiku nimetamist ära ka võlgniku arvamuse usaldusisiku kandidaadi kohta.

  (7) Kohus nimetab usaldusisiku kuni pankroti väljakuulutamiseni või kohustustest vabastamise menetluse või võlgade ümberkujundamise menetluse ajaks.

  (8) Usaldusisiku nimetamata jätmise korral maksejõuetusavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb.

  (9) Kui maksejõuetusavalduse on esitanud võlgnik ja ta on taotlenud pankroti väljakuulutamist või pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamise menetluse algatamist, võib kohus võlgniku varalist olukorda arvestades jätta usaldusisiku nimetamata ja kümne päeva jooksul maksejõuetusavalduse saamisest arvates pankroti välja kuulutada vastavalt pankrotiseaduse §-s 31 sätestatule või pankroti välja kuulutada ja algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse vastavalt pankrotiseaduse §-s 31 ja käesoleva seaduse §-s 45 sätestatule.

  (10) Kohus määrab usaldusisiku nimetamise määruses kuni 30 päeva pikkuse tähtaja võlgniku vara- ja võlanimekirja ning nende lisade kohtule esitamiseks. Kohus võib vajaduse korral tähtaega pikendada kuni kümne päeva võrra.

  (11) Usaldusisikul on tema nimetamisest kuni maksejõuetusavalduse lahendamiseni lisaks käesolevas seaduses sätestatud õigustele ja kohustustele ka kõik seaduses sätestatud ajutise pankrotihalduri õigused ja kohustused, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

  (12) Kui usaldusisikuks on nimetatud isik, kes ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatud nõuetele, võivad võlgnik ja maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldaja esitada usaldusisiku nimetamise määruse peale määruskaebuse. Kui kohus tühistab selle isiku usaldusisikuks nimetamise, nimetab kohus uue usaldusisiku, kes jätkab usaldusisiku ülesannete täitmist. Sätestatu ei mõjuta senise usaldusisiku poolt või tema suhtes tehtud toimingute kehtivust.

§ 16.  Usaldusisiku nimetamise tagajärjed

  (1) Usaldusisiku nimetamisel peatub viivise või ajas suureneva leppetrahvi arvestamine võlgniku vastu suunatud nõudelt kuni ümberkujundamiskava kinnitamiseni või võlgade ümberkujundamise menetluse lõppemiseni. See ei kehti nõuete kohta, mille ümberkujundamist võlgnik ei taotle, või kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot.

  (2) Usaldusisiku nimetamisel ei saa võlausaldaja lõpetada võlgnikuga sõlmitud lepingut enne maksejõuetusavalduse esitamist toimunud rahalise kohustuse rikkumisele tuginedes ega keelduda sel alusel oma kohustuste täitmisest. Kokkulepe, mille kohaselt võib võlausaldaja maksejõuetusavalduse esitamisel või ümberkujundamiskava kinnitamisel lepingu lõpetada, on tühine. Kui lepingu täitmise jätkamine on võlausaldaja suhtes ebaõiglane ja võlgniku seisukohast ebavajalik, eelkõige kui võlgade ümberkujundamise menetluse algatamine on ebatõenäoline või lepingu täitmise jätkamine ei ole võlgade ümberkujundamise menetluse läbiviimise seisukohast vajalik, võib kohus võlausaldaja avalduse alusel lubada võlausaldajal lepingu lõpetada.

  (3) Usaldusisiku nimetamisel peatab kohus võlgniku vara suhtes läbiviidava täitemenetluse või muu sundtäitmise raha sissenõudmiseks kuni pankroti väljakuulutamiseni, ümberkujundamiskava kinnitamiseni või menetluse lõppemiseni. Kohus võib sama ajani:
  1) peatada kohtumenetluse, milles on võlgniku vastu rahaline nõue, mille kohta ei ole veel otsust tehtud;
  2) tühistada hagi tagamise abinõud, sealhulgas maksekonto arestimise;
  3) keelata võlausaldajatel võlgniku antud tagatistest tulenevaid õigusi teostada, muu hulgas pandieset müüa või selle müüki taotleda;
  4) kohaldada muud esialgse õiguskaitse abinõu, sealhulgas pankrotiavaldust tagavaid abinõusid.

  (4) Kohus ei peata kohtumenetlust rahalise karistuse või konfiskeerimise või selle asendamise määramise otsustamiseks kriminaalmenetluses, samuti kaebuse läbivaatamiseks väärteoasjas mõistetud rahatrahvi kohta ega kasuta muid käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud meetmeid võlgniku varale kriminaalmenetluses võimaliku konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldatud aresti või kohtuliku hüpoteegi suhtes.

  (5) Võlausaldaja õigustatud huve silmas pidades võib kohus võlausaldaja avalduse alusel lubada peatatud täitemenetluse jätkamist ja võlausaldajal võlgniku antud tagatistest tulenevate õiguste teostamist ka enne pankroti väljakuulutamist, ümberkujundamiskava kinnitamist või menetluse lõppemist.

  (6) Usaldusisiku nimetamine ei välista võlausaldajate poolt vara tagasivõitmise hagi esitamist ja lahendamist täitemenetluses. Kohtutäitur annab ümberkujundamiskavaga hõlmatud võlausaldajatele saadu välja üksnes kohtu korraldusel ja ümberkujundamiskava alusel või pankroti väljakuulutamisel pankrotiseaduses sätestatu kohaselt.

  (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 2, lõike 3 teises lauses või lõikes 5 sätestatud alusel tehtud määruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi määrusega kitsendati.

§ 17.  Vara- ja võlanimekiri

  (1) Usaldusisik koostab ja esitab võlgniku nimel kohtule:
  1) võlgniku ja temaga koos elavate perekonnaliikmete vara, nõuete ja kõigi sissetulekute nimekirja (edaspidi varanimekiri) avalduse esitamise seisuga, märkides muu hulgas iga eseme eeldatava väärtuse ning eraldi võlgniku osaluse ühisomandis ja kaasomandis või õiguste ühisuses;
  2) võlgniku rahaliste kohustuste nimekirja (edaspidi võlanimekiri) avalduse esitamise seisuga, märkides kõikide võlausaldajate nimed, kontaktandmed, põhinõude ja kõrvalnõuete eeldatavad suurused ja tagatised, samuti millises ulatuses tagatis nõuet tagab, ning tuues eraldi välja jooksvad kulutused (näiteks eluasemekulud, ülalpidamiskohustused) ja solidaarkohustused;
  3) võlgniku viimase kolme aasta tuludeklaratsioonide ja maksekonto väljavõtete ning oluliste kohustuste aluseks olevate dokumentide (näiteks laenulepingud) ärakirjad.

  (2) Usaldusisik esitab koos vara- ja võlanimekirjaga kohtule enda hinnangu võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse, makseraskuste või maksejõuetuse tekkimise põhjuste ja võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise väljavaadete kohta, samuti hinnangu, kas võlgniku suhtes tuleks välja kuulutada pankrot, algatada kohustustest vabastamise menetlus, võlgade ümberkujundamise menetlus või menetlus lõpetada.

  (3) Kui võlgnik on viie aasta jooksul enne avalduse esitamist võõrandanud kinnisasja või registrisse kantud vallasasja või õiguse või kinkinud või laenanud raha kolmandale isikule enam kui 3000 euro ulatuses, tuleb ka see varanimekirjas märkida. Eraldi tuleb märkida neile tingimustele vastavad tehingud, mis on tehtud lähikondsetega pankrotiseaduse § 117 lõike 1 tähenduses.

  (4) Ühe abikaasa poolt eraldi esitatud maksejõuetusavalduse korral tuleb võlanimekirjas eraldi märkida kohustused, mille eest vastutab või võib vastutada ka teine abikaasa, samuti teise abikaasa kohustused, mille eest võib vastutada võlgnik.

  (5) Võlanimekirjas tuleb märkida, milliseid võlgasid võlgnik ei tunnista. Võla- ja varanimekirjas tuleb märkida, kas ja millise vara või nõude kohta on käimas kohtumenetlus või muu menetlus, sealhulgas täitemenetlus.

  (6) Usaldusisik peab vara- ja võlanimekirja esitamisel kasutama käesoleva seaduse § 9 lõike 1 alusel kehtestatud vastavat vormi.

§ 18.  Maksejõuetusavalduse läbivaatamine

  (1) Maksejõuetusavaldus vaadatakse läbi pankrotiseaduses pankrotiavalduse läbivaatamiseks sätestatu kohaselt, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kohus arutab võlgniku ja usaldusisikuga võlgnevuste tasumise väljavaateid eesmärgiga valida võlgniku makseraskuste ületamiseks sobivaim menetluse liik.

  (2) Vaadanud maksejõuetusavalduse läbi, kohus:
  1) kuulutab välja võlgniku pankroti vastavalt pankrotiseaduse §-s 31 sätestatule;
  2) kuulutab välja võlgniku pankroti ja algatab kohustustest vabastamise menetluse vastavalt pankrotiseaduse §-s 31 ja käesoleva seaduse §-s 45 sätestatule;
  3) algatab võlgade ümberkujundamise menetluse vastavalt käesoleva seaduse §-s 19 sätestatule;
  4) jätab avalduse rahuldamata või
  5) lõpetab menetluse raugemise tõttu vastavalt pankrotiseaduse §-s 29 sätestatule.

  (3) Kohus võib teha ühe käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsustest sõltumata sellest, kas maksejõuetusavalduse on esitanud võlgnik või võlausaldaja. Kohus ei saa otsustada ühegi lõikes 2 nimetatud menetluse algatamist võlgniku tahte vastaselt, välja arvatud pankroti väljakuulutamine võlausaldaja maksejõuetusavalduse alusel.

  (4) Määrus maksejõuetusavalduse läbivaatamise kohta edastatakse võlgnikule ja maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldajale ning määruse kohta avaldatakse teade väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kui kohus jätab maksejõuetusavalduse läbi vaatamata või rahuldamata, ei avalda ta selle kohta teadet, välja arvatud, kui kohus on samas asjas varem avaldanud teateid nimetatud väljaandes.

  (5) Kohus võib jätta avalduse läbi vaatamata, kui ilmneb mõni alus, mille esinemisel ei oleks pidanud avaldust menetlusse võtma.

  (6) Kui abikaasad on esitanud ühise maksejõuetusavalduse, teeb kohus nende suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud menetluslikud otsustused eraldi. Kohus võib algatada abikaasade suhtes ühise võlgade ümberkujundamise menetluse.

  (7) Vajaduse korral kuulab kohus maksejõuetusavalduse läbivaatamisel ära võlgniku või tema võlausaldajate arvamuse või küsib neilt täiendavaid andmeid või dokumente. Kohus võib ka teistelt isikutelt ja asutustelt, sealhulgas krediidiasutustelt, nõuda teavet võlgniku ja temaga koos elavate perekonnaliikmete majandusliku seisundi või maksevõime kohta.

  (8) Kohus võib kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. Selleks annab võlgnik suuliselt järgmise vande: „Mina, (nimi), kinnitan oma au ja südametunnistuse kohaselt, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja tegevuse kohta on mulle teadaolevalt õiged.” Võlgnik kirjutab vandetekstile alla.

  (9) Maksejõuetusavalduse läbivaatamisel kohtus on menetlusosalisteks maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldaja ja võlgnik.

  (10) Maksejõuetusavalduse läbivaatamise kohta tehtud määruse peale võib võlgnik või maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.

3. peatükk Võlgade ümberkujundamise menetlus 

1. jagu Menetluse algatamine ning ümberkujundamiskava koostamine, esitamine ja kinnitamine 

§ 19.  Võlgade ümberkujundamise menetluse algatamine

  (1) Kohus algatab võlgade ümberkujundamise menetluse, kui võlgnik on makseraskustes, kuid ei ole veel püsivalt maksejõuetu, eelkõige kui võlgniku makseraskused ei ole ilmselgelt ületatavad võlgade ümberkujundamise menetlust läbi viimata, muu hulgas võlgniku vara realiseerimisega võlgade katteks ulatuses, mida võib võlgnikult mõistlikult eeldada. Võlgnik loetakse makseraskustes olevaks, kui ta ei suuda või tõenäoliselt ei suuda täita oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise ajal.

  (2) Kohus määrab enne võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist summa, mille võlgnik peab usaldusisiku tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole tasuma, ning tähtaja selle summa tasumiseks. Võlgniku rahalist olukorda arvestades võib kohus võimaldada määratud summa tasuda osamaksetena menetluse jooksul. Määruse peale võib võlgnik esitada määruskaebuse.

  (3) Kohus võib jätta võlgade ümberkujundamise menetluse algatamata, kui:
  1) võlgnik on tahtlikult või raske hooletuse tõttu esitanud oluliselt ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate või oma kohustuste kohta;
  2) võlgnik keeldub esitatud andmeid vandega kinnitamast või kohtu nõutud täiendavaid andmeid esitamast;
  3) võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo või karistusseadustiku §-des 381 ja 381¹ nimetatud kuriteo toimepanemises ja karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud;
  4) võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne avalduse esitamist või pärast seda andnud tahtlikult või raske hooletuse tõttu ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma majandusliku olukorra kohta, et saada toetusi või muid soodustusi riigilt, kohaliku omavalitsuse üksuselt või sihtasutuselt või vältida maksude maksmist;
  5) võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist või teinud tahtlikult võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid, muu hulgas võib võlausaldajate huvide kahjustamine seisneda vara peitmises või raiskamises;
  6) võlgnik on jätnud usaldusisiku tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud summa tasumata.

  (4) Kohus ei algata võlgade ümberkujundamise menetlust, kui ta on võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse viimase kümne aasta jooksul enne avalduse esitamist juba algatanud või otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise.

  (5) Kui kohus algatab võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse, määrab ta kuni 60 päeva pikkuse tähtaja, mille jooksul usaldusisik peab kohtule esitama ümberkujundamiskava. Kohus võib vajaduse korral tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra.

  (6) Kui kohus algatab võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse, pikeneb pankrotiseaduses ja täitemenetluse seadustikus sätestatud tehingu või muu toimingu tagasivõitmise tähtaeg aja võrra, mis kestab usaldusisiku nimetamisest kuni võlgade ümberkujundamise menetluse lõppemiseni, kuid mitte üle kaheksa aasta enne usaldusisiku nimetamist käesoleva seaduse § 34 lõike 3 alusel või täitemenetluse seadustikus nimetatud tagasivõitmise tähtaegade algust.

§ 20.  Võlgade ümberkujundamise kava koostamine ja esitamine

  (1) Pärast võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist koostab ja esitab usaldusisik kohtule võlgniku nimel võlgniku heakskiidetud võlgade ümberkujundamise kava (edaspidi ka ümberkujundamiskava), milles on märgitud:
  1) milliste kohustuste ümberkujundamist ja millisel viisil taotletakse;
  2) ümberkujundamiskava täitmise tähtaeg;
  3) põhistus, et võlgade ümberkujundamise abinõude rakendamisel suudab võlgnik kohustused täita ja tõenäoliselt on võimalik tema püsivat maksejõuetust vältida;
  4) usaldusisiku tasu kalkulatsioon.

  (2) Kui ümberkujundamiskavaga taotletakse üksnes osa võlgade ümberkujundamist või eri võlgade ümberkujundamist erinevas ulatuses, peab võlausaldajate erinevat kohtlemist põhjendama.

  (3) Usaldusisik hindab ümberkujundamiskava koostamisel ümberkujundatavate nõuete tõendatust ja õiguspärasust ning annab hinnangu nõude kohta, mida tegelikult ei ole, mille suurus on ebaselge või mille õiguspärasust ega tõendatust ei saa hinnata.

  (4) Kui abikaasad on esitanud ühise maksejõuetusavalduse ja kohus on algatanud nende suhtes ühise võlgade ümberkujundamise menetluse, koostatakse abikaasade suhtes ühine ümberkujundamiskava.

  (5) Usaldusisik peab ümberkujundamiskava esitamisel kasutama käesoleva seaduse § 9 lõike 1 alusel kehtestatud vormi. Ümberkujundamiskava vormi kasutamine ei ole kohustuslik füüsilisest isikust ettevõtja puhul, kes soovib ettevõtte ümberkujundamist.

§ 21.  Võlgade ümberkujundamise sisu

  (1) Võlgade ümberkujundamise menetluses võimaldatakse võlgnikule rahaliste kohustuste (edaspidi isiklikud võlad) ümberkujundamist kohustuse täitmise tähtaja pikendamise, osadena täitmise või kohustuse vähendamise teel. Ühe võlgade ümberkujundamise meetme kasutamine ei välista teise meetme kasutamist, sealhulgas sama nõude puhul.

  (2) Üksnes täitmise tähtaja pikendamist ja osadena täitmist võimaldatakse võlgade ümberkujundamise menetluses järgmiste nõuete puhul:
  1) elatisnõuded;
  2) tahtliku õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamise nõuded.

  (3) Võlgade ümberkujundamise menetluses saab ümber kujundada maksejõuetusavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud võlgniku kohustusi. Lisaks saab käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud tingimustel ümber kujundada kestvuslepingust tulenevaid kohustusi, mis tekivad või muutuvad sissenõutavaks pärast maksejõuetusavalduse esitamist.

§ 22.  Kestvuslepingust tulenevate kohustuste ümberkujundamine

  (1) Ümberkujundamiskavaga võib ette näha, et võlgniku poolt enne maksejõuetusavalduse esitamist sõlmitud krediidileping või muu kestvusleping, millest tuleneb võlgnikule rahalisi kohustusi, mis muutuvad sissenõutavaks pärast maksejõuetusavalduse esitamist, lõpeb ümberkujundamiskava kinnitamisel. Lepingu lõppemisel on samad tagajärjed, mis lepingu erakorralisel ülesütlemisel võlgnikust tuleneva asjaolu tõttu. Lepingu lõppemise tagajärjel tekkivad võlgniku kohustused saab ümberkujundamiskavaga eelnevalt ümber kujundada.

  (2) Ümberkujundamiskavaga võib ette näha, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidilepingu lõpetamise asemel kujundatakse ümber sellest tulenevad võlgniku rahalised kohustused, mis muutuvad sissenõutavaks ühe aasta jooksul ümberkujundamiskava kinnitamisest arvates. Neid kohustusi saab ümber kujundada üksnes selliselt, et kohustuste täitmise tähtaega pikendatakse või võimaldatakse võlgnikule kohustuste täitmist osamaksetena.

  (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud viisil soovitakse ümber kujundada liisingulepingust tulenevaid kohustusi, võib võlausaldajaks olev liisinguandja ühe nädala jooksul ümberkujundamiskava kinnitamisest arvates lepingu erakorraliselt üles öelda. Selliseks puhuks võib ümberkujundamiskavas ette näha ka lepingu erakorralise ülesütlemise tagajärjel tekkivate nõuete ümberkujundamise, muu hulgas kohustuste vähendamise.

§ 23.  Võlgniku kohustused

  (1) Võlgnik annab kohtule ja usaldusisikule ning kohtu korraldusel ka võlausaldajatele viivitamata teavet, mida nad vajavad seoses võlgade ümberkujundamise menetlusega.

  (2) Võlgnik osutab viivitamata usaldusisikule abi tema ülesannete täitmisel. Kui kohus või usaldusisik peab võlgniku varalise olukorra kindlakstegemiseks vajalikuks kontrollida võlgniku vara, on võlgnik kohustatud oma vara ette näitama või võimaldama varale juurdepääsu.

  (3) Kui võlgnik ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustusi, võib kohus jätta ümberkujundamiskava kinnitamata.

§ 24.  Võlausaldajatele teatamine

  (1) Pärast ümberkujundamiskava koostamist ja enne kohtule esitamist toimetab usaldusisik selle koos avalduse, võlgniku vara- ja võlanimekirja ning muude lisadega viivitamata kätte ümberkujundamiskavas nimetatud võlausaldajatele, kelle nõuete ümberkujundamist taotletakse.

  (2) Usaldusisik määrab võlausaldajale ümberkujundamiskava kättetoimetamisel usaldusisikule seisukoha esitamiseks tähtaja, mis on vähemalt kaks nädalat, kuid mitte üle nelja nädala ümberkujundamiskava kättesaamisest arvates. Võlausaldaja esitab seisukoha, kas ta nõustub võlgniku andmetega tema nõude ja selle tagatuse kohta, võlgnikupoolse võla arvestusega ja võla ümberkujundamisega võlgniku taotletud viisil. Kui võlausaldaja ei nõustu võla ümberkujundamisega võlgniku taotletud viisil, peab ta märkima, kas ta nõustuks võla ümberkujundamisega muul viisil. Usaldusisik viitab ka seisukoha avaldamata jätmise tagajärgedele.

  (3) Usaldusisik edastab võlausaldajate seisukohad koos ümberkujundamiskavaga kohtule.

§ 25.  Nõude suuruse kindlaksmääramine

  (1) Kui võlausaldaja, kelle nõuet soovitakse ümber kujundada, ei nõustu võlanimekirjas esitatud nõude suuruse ja muude andmetega, esitab ta käesoleva seaduse § 24 lõike 2 alusel määratud tähtaja jooksul usaldusisikule avalduse, milles märgib asjaolud, millega ta võlanimekirjas ei nõustu, ja esitab tõendid enda vastuväidete kohta. Avalduse tähtpäevaks esitamata jätmise korral loetakse, et võlausaldaja on nõude suurusega nõustunud.

  (2) Kui usaldusisik ei nõustu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud võlausaldaja avalduses oleva vastuväitega, edastab ta koos ümberkujundamiskavaga avalduse koos tõenditega kohtule ja põhjendab, miks ta avalduses märgituga ei nõustu. Usaldusisik edastab koos ümberkujundamiskavaga kohtule ka võlausaldajate esitatud seisukohad, avaldused ja tõendid.

  (3) Kohus otsustab esitatud väidete ja tõendite alusel võlausaldaja põhi- ja kõrvalnõude suuruse ning tagatiste olemasolu kava kinnitamisel. Vajaduse korral kuulab kohus eelnevalt ära võlgniku ja puudutatud võlausaldaja.

  (4) Kohus võib jätta võlausaldaja nõude suuruse kindlaks määramata või määrata selle kindlaks üksnes osaliselt, kui nõuet, mida soovitakse ümber kujundada, kohtu arvates tegelikult ei ole, selle suurus on ebaselge või nõude õiguspärasust või tõendatust ei ole võimalik mõistlikult hinnata.

  (5) Määrus, millega määratakse kindlaks võlausaldaja põhi- ja kõrvalnõude suurus või keeldutakse sellest, toimetatakse kätte võlgnikule, võlausaldajale ja usaldusisikule.

  (6) Kohtu määruse peale, millega määratakse kindlaks võlausaldaja põhi- ja kõrvalnõude suurus või keeldutakse sellest, võib võlgnik esitada määruskaebuse.

§ 26.  Ümberkujundamiskava kinnitamine

  (1) Kohus kinnitab ümberkujundamiskava, kui ükski võlausaldaja ega võlgnik ei ole sellele tähtaegselt vastu vaielnud.

  (2) Kohus võib ümberkujundamiskava kinnitada ka juhul, kui võlgade ümberkujundamisega on nõustunud vähemalt pool pandiga tagamata nõuetega võlausaldajatest, kelle nõuetega on esindatud vähemalt pool pandiga tagamata nõuetest, ning ümberkujundamiskava alusel ei kohelda ümberkujundamisele vastuväite esitanud võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega, välja arvatud, kui mõne võlausaldaja eelistamiseks on mõjuv põhjus.

  (3) Kohus võib kinnitada ka ümberkujundamiskava, millega võlausaldajad ei nõustunud või nõustusid käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust väiksemas ulatuses, kui kohtu hinnangul:
  1) on võlgade ümberkujundamine poolte õigustatud huve ja õigusi kaaludes põhjendatud;
  2) ümberkujundamiskava alusel ei kohelda mõnda võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega, välja arvatud, kui mõne võlausaldaja eelistamiseks on mõjuv põhjus.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud huvide ja õiguste kaalumisel hindab kohus muu hulgas seda, kui suures ulatuses oleks võimalik rahuldada vastuväite esitanud võlausaldaja nõuet pankrotimenetluses võrreldes ümberkujundamiskava alusel sellele võlausaldajale välja makstava summaga. Pankrotimenetluse kohta võrdlusandmete koostamisel lähtutakse sellest, et pankrotimenetlus viiakse läbi võlgade ümberkujundamise menetluse algatamise seisuga, võttes arvesse ka raha väärtuse muutust ajas. Võrdlemisel arvestatakse ka füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise võimalust lähtuvalt võlgniku sissetulekust ümberkujundamismenetluse ajal. Käesolevas lõikes sätestatu märgitakse ära ümberkujundamiskava kinnitamise kohta tehtava määruse põhjendavas osas.

  (5) Kohus ei ole ümberkujundamiskava kinnitamisel käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud alusel seotud võlgniku ja võlausaldajate taotlustega, vaid võib muu hulgas kinnitada üksnes osa võlgade ümberkujundamise ning muuta ümberkujundamise viisi ja ulatust. Seejuures arvestab kohus, millises ulatuses peaks võlgnik mõistlikult realiseerima oma vara võlgade katteks, samuti võlgniku vara tagasivõitmise või muul viisil tagasinõudmise võimalusi. Kohus ei või muuta võlgade ümberkujundamise ulatust ja viisi võlausaldaja jaoks ebasoodsamaks võlgniku taotletust.

  (6) Pandiga tagatud nõude võib ümber kujundada üksnes juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub, seda ka siis, kui pantija on kolmas isik. See ei välista ega piira pandi realiseerimise järel ülejääva nõude ümberkujundamist üldises korras. Pandipidaja nõusolekut ei ole vaja käesoleva seaduse § 22 lõike 1 järgi krediidilepingu lõpetamiseks.

  (7) Võlausaldaja halvemaks kohtlemiseks ei peeta tema intressi- ja viivisenõuete vähendamist seaduses sätestatud suuruseni.

  (8) Kohus võib enne ümberkujundamiskava kinnitamist kuulata ära võlgniku ja võlausaldajad ning määrata võlgade ümberkujundamise põhjendatuse hindamiseks eksperdi. Eksperdile kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus eksperdi kohta sätestatut, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

  (9) Kohus võib koos ümberkujundamiskava kinnitamisega seada selle täitmiseks võlgnikule tingimusi, muu hulgas aruandluse kohta, samuti kohustada teda kooskõlastama teatud tehinguid kohtu või usaldusisikuga.

§ 27.  Ümberkujundamiskava kinnitamata jätmine ja muutmine

  (1) Kohus võib jätta ümberkujundamiskava sõltumata käesoleva seaduse § 26 lõigetes 1–3 sätestatust kinnitamata, kui:
  1) võlgnik ei ole makseraskustes või need on ilmselgelt ületatavad võlgade ümberkujundamiseta, muu hulgas võlgniku vara realiseerimisega võlgade katteks ulatuses, mida võib võlgnikult mõistlikult eeldada, või võlgniku vara tagasivõitmise või muul viisil tagasinõudmisega;
  2) ümberkujundamiskava täitmine ei ole võlgniku vara ja sissetulekuid arvestades tõenäoline;
  3) võlgnik on tahtlikult või raske hooletuse tõttu esitanud oluliselt ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate või kohustuste kohta;
  4) võlgnik rikub teabe andmise ja kaasaaitamiskohustust;
  5) ettevõtte ümberkujundamise taotluse puhul ei ole ettevõtte jätkusuutlik majandamine pärast ümberkujundamist tõenäoliselt võimalik.

  (2) Kohus võib määrata usaldusisikule kas enne ümberkujundamiskava kinnitamise otsustamist või ümberkujundamiskava kinnitamata jätmisel täiendava tähtaja ümberkujundamiskava muutmiseks või uue ümberkujundamiskava esitamiseks võlausaldajate esitatud seisukohtade alusel või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas, kui see võib olla vajalik kokkuleppe saavutamiseks võlausaldajatega. Muudetud ümberkujundamiskava saadetakse esmalt puudutatud võlausaldajatele seisukoha võtmiseks käesoleva seaduse §-s 24 sätestatud korras.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul ja kui usaldusisik ümberkujundamiskava ei muuda, lõpetab kohus võlgade ümberkujundamise menetluse. Kohus võib võlgade ümberkujundamise menetluse lõpetamisel otsustada sama määrusega:
  1) kuulutada välja võlgniku pankroti vastavalt pankrotiseaduse §-s 31 sätestatule;
  2) kuulutada välja võlgniku pankroti ja algatada kohustustest vabastamise menetluse vastavalt pankrotiseaduse §-des 31 ja 45 sätestatule või
  3) lõpetada menetluse raugemise tõttu pankrotiseaduse §-s 29 nimetatud alusel.

  (4) Võlgnik peab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul pankroti väljakuulutamiseks või pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks olema avaldanud tahet maksejõuetusavalduses või andnud eelnevalt nõusoleku, välja arvatud, kui maksejõuetusavalduse on esitanud võlausaldaja, kes on taotlenud võlgniku pankroti väljakuulutamist.

§ 28.  Ümberkujundamiskava kinnitamise määrus

  (1) Määrus, millega ümberkujundamiskava kinnitatakse või kinnitamata jäetakse, toimetatakse kätte võlgnikule ja kõigile võlausaldajatele, kelle õigusi ümberkujundamiskavaga mõjutatakse, ning edastatakse usaldusisikule. Kohus teeb ümberkujundamiskava kinnitamise määruse avalikult teatavaks ja avaldab selle kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded.

  (2) Määruse peale, millega ümberkujundamiskava kinnitatakse või kinnitamata jäetakse, võib võlgnik või maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse. Võlausaldaja võib esitada määruskaebuse ümberkujundamiskava kinnitamise määruse peale, kui ta on esitanud sellele eelnevalt vastuväite. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.

§ 29.  Ümberkujundamiskava kinnitamine saneerimismenetluse põhimõtete järgi

  Kui võlgnik taotleb ettevõtte ümberkujundamist, võib kohus mõjuval põhjusel näha ümberkujundamiskava kinnitamiseks ette käesolevas peatükis sätestatu asemel ümberkujundamiskava kinnitamise saneerimisseaduse 4. peatükis sätestatud korras.

2. jagu Ümberkujundamiskava tagajärjed 

§ 30.  Ümberkujundamiskava kinnitamise üldised tagajärjed

  (1) Ümberkujundamiskava kinnitamisega hakkab selles ettenähtud õiguslik tagajärg kehtima võlgniku ja isiku kohta, kelle õigusi ümberkujundamiskavaga mõjutatakse.

  (2) Ümberkujundamiskava kinnitamine ei vabasta võlgniku kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui solidaarselt vastutav isik on oma kohustuse täitnud, on tal võlgniku suhtes tagasinõudeõigus üksnes ulatuses, milles võlgnik vastutab kohustuse täitmise eest ümberkujundamiskava järgi.

  (3) Ümberkujundamiskava kinnitamine ei piira pandi või muu esemelise tagatisega võlausaldaja, kes ei nõustunud oma nõude ümberkujundamisega, õigust rahuldada oma nõue tagatise arvel.

  (4) Kohtu kinnitatud ümberkujundamiskava on täitedokument sellega ümberkujundatud nõude suhtes. Kui ümberkujundamiskavas on ette nähtud kohustuse täitmise tähtaja pikendamine, ei saa ümberkujundamiskavas nimetatud tähtaja jooksul nõuet maksma panna.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut kohaldatakse ka isikule, kes ümberkujundamiskavaga võtab endale kohustuse tagada võlgniku kohustust võlausaldaja ees.

  (6) Ümberkujundamiskava kinnitamine ei välista võlausaldajate poolt vara tagasivõitmise hagi esitamist ja lahendamist täitemenetluses. Kohtutäitur annab saadu ümberkujundamiskavaga hõlmatud võlausaldajatele välja üksnes kohtu korraldusel ja ümberkujundamiskava alusel.

§ 31.  Ümberkujundamiskava kehtivuse välistamine

  Ümberkujundamiskava ei kehti võlausaldaja kohta, kellele ei ole seda tutvumiseks ja seisukoha võtmiseks kätte toimetatud.

§ 32.  Hagimenetlus ja täitemenetlus ümberkujundamiskava kehtivuse ajal

  (1) Ümberkujundamiskava kehtivuse ajal ei saa esitada hagiavaldust ega avaldust hagita menetluses nõude alusel, mille kohta ümberkujundamiskava kehtib.

  (2) Ümberkujundamiskava kinnitamise järel jätkatakse maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisel või usaldusisiku nimetamisel peatatud täitemenetlust ja kohtumenetlust nõude suhtes, mille kohta ümberkujundamiskava ei kehti.

  (3) Ümberkujundamiskava kinnitamine ei piira võlausaldaja õigust esitada kohtumenetluses nõue, mida ümberkujundamiskavas ei tunnustatud. Samuti võib võlausaldaja kohtumenetluses vaielda nõude suuruse üle osas, mida ei tunnustatud.

§ 33.  Viivis ja leppetrahv ümberkujundamiskava kehtivuse ajal

  Ümberkujundamiskava kinnitamise järel arvestatakse nõudelt, mida ümberkujundamiskavaga ümber ei kujundata, viivist ja leppetrahvi alates maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest esialgse õigussuhte järgi.

§ 34.  Maksejõuetusavaldus ümberkujundamiskava kehtivuse ajal

  (1) Ümberkujundamiskava kehtivuse ajal ei saa esitada maksejõuetusavaldust nõude alusel, mille kohta ümberkujundamiskava kehtib.

  (2) Ümberkujundamiskava kehtivuse ajal vaatab maksejõuetusavalduse läbi ümberkujundamismenetlust läbi viiv kohtunik sama menetluse käigus.

  (3) Kui kohus võtab maksejõuetusavalduse menetlusse, nimetab ta usaldusisiku käesoleva seaduse §-s 15 sätestatu kohaselt. Kohus võib nimetada usaldusisikuks ümberkujundamiskava täitmise üle järelevalvet teostava usaldusisiku või teda kaasata maksejõuetusavalduse läbivaatamisse.

  (4) Kui kohus nimetab maksejõuetusavalduse läbivaatamiseks teise usaldusisiku kui selle, kes on nimetatud võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluses, ei tohi teine usaldusisik oma tegevusega põhjendamatult takistada ümberkujundamiskava täitmist. Usaldusisikud peavad tegema omavahel igakülgset koostööd.

  (5) Kui kohus tuvastab, et ümberkujundamiskavas ettenähtut arvestades on siiski alust võlgniku pankrot välja kuulutada, tühistab ta sama määrusega ümberkujundamiskava ja lõpetab ümberkujundamismenetluse.

  (6) Ümberkujundamiskava kehtivuse ajal esitatud maksejõuetusavalduse alusel ei saa kohus algatada uut võlgade ümberkujundamise menetlust.

  (7) Määruse peale, millega kohus maksejõuetusavalduse lahendab, võivad võlgnik ja maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.

§ 35.  Järelevalve ümberkujundamiskava täitmise üle

  (1) Järelevalvet ümberkujundamiskava täitmise üle teostab usaldusisik.

  (2) Võlgnik annab kohtule ja usaldusisikule järelevalve teostamiseks vajalikku teavet ja osutab abi järelevalvekohustuse täitmisel.

  (3) Võlgnik esitab iga aasta möödumisel ümberkujundamiskava kinnitamisest usaldusisikule kohtu määratud tähtajaks aruande võlgniku varalise seisundi ja ümberkujundamiskava täitmise kohta, kui kohus ei otsusta teisiti.

  (4) Usaldusisik esitab võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse lõpuks kohtule aruande.

  (5) Kohus võib võlgnikult või usaldusisikult küsida aruannet ümberkujundamiskava täitmise kohta ka muul ajal.

§ 36.  Ümberkujundamiskava muutmine

  (1) Võlgnik, usaldusisik või võlausaldaja võib asjaolude muutumise korral, iseäranis kui võlgniku varaline seisund oluliselt muutub või võlgniku ilmnenud tegelik varaline seisund erineb oluliselt kohtule esitatud andmetest, esitada kohtule taotluse ümberkujundamiskava või selle täitmise tähtaja muutmiseks. Samuti võib ümberkujundamiskava muuta, kui mõne nõude kehtivuse või suuruse kohta on tehtud kohtulahend.

  (2) Ümberkujundamiskava võib laiendada nõuetele, mis muutusid sissenõutavaks pärast maksejõuetusavalduse esitamist või ümberkujundamiskava kinnitamist, kui need põhinevad enne seda tehtud tehingul või muul õiguslikul alusel.

  (3) Ümberkujundamiskava võib laiendada pandi realiseerimise järel ülejäävatele nõuetele, kui selline nõue põhineb enne maksejõuetusavalduse esitamist või ümberkujundamiskava kinnitamist tehtud tehingul või muul õiguslikul alusel.

  (4) Ümberkujundamiskava muutmisele ja kinnitamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 24–29 sätestatut. Sellesse kaasatakse võlausaldajad, kelle õigusi soovitakse ümberkujundamiskava muutmisega kitsendada.

3. jagu Menetluse lõppemine 

§ 37.  Võlgade ümberkujundamise menetluse lõppemise alused

  (1) Võlgade ümberkujundamise menetlus lõpeb ümberkujundamiskava tühistamisel, menetluse lõpetamisel, ümberkujundamiskava ennetähtaegsel täitmisel või ümberkujundamiskavas märgitud kava täitmise tähtaja möödumisel.

  (2) Maksejõuetusavalduse läbi vaatamata või rahuldamata jätmise või menetluse lõppemise korral langevad tagasiulatuvalt ära kõik avalduse menetlusse võtmise tagajärjed.

§ 38.  Ümberkujundamiskava täitmise tähtaja möödumise tagajärjed

  Võlausaldaja saab ümberkujundamiskavaga ümberkujundatud nõude pärast kava täitmise tähtaja möödumist maksma panna üksnes kavas kokkulepitud, kuid täitmata ulatuses.

§ 39.  Ümberkujundamiskava ennetähtaegne täitmine

  Ümberkujundamiskava ennetähtaegse täitmise korral lõpeb menetlus, kui võlgnik on kõik kavaga võetud kohustused täitnud enne kava täitmise tähtaja möödumist.

§ 40.  Võlgade ümberkujundamise menetlus võlgniku surma korral ümberkujundamiskava kehtivuse ajal

  (1) Kui võlgnik sureb ümberkujundamiskava kehtivuse ajal, lõpetab kohus võlgade ümberkujundamise menetluse.

  (2) Ümberkujundamiskavas ettenähtud õiguslik tagajärg jääb kehtima võlgniku pärija suhtes.

  (3) Võlgniku pärandvara pankroti väljakuulutamisel kaotab ümberkujundamiskava kehtivuse ja selle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 41 lõigetes 4 ja 5 sätestatut.

  (4) Kui võlgade ümberkujundamise menetlus algatati abikaasade ühise maksejõuetusavalduse alusel, võib menetlust üleelanud abikaasa suhtes jätkata. Kava võib vastavalt käesoleva seaduse §-s 36 sätestatule muuta.

§ 41.  Ümberkujundamiskava tühistamine

  (1) Kohus tühistab ümberkujundamiskava võlgniku avalduse alusel, samuti võlgniku pankroti väljakuulutamisel.

  (2) Kohus võib ümberkujundamiskava tühistada ka juhul, kui ilmneb, et:
  1) võlgnik ei täida ümberkujundamiskavast tulenevaid kohustusi olulisel määral;
  2) ümberkujundamiskava kehtivuse ajast vähemalt poole möödumisel on ilmne, et võlgnik ei suuda sellega võetud kohustusi täita;
  3) võlgnik ei ole makseraskustes või on need ületanud ning võlausaldajate nõuete ümberkujundamine ei ole asjaolude olulise muutumise tõttu nende suhtes enam õiglane;
  4) võlgnik on tahtlikult või raske hooletuse tõttu esitanud oluliselt ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate või oma kohustuste kohta;
  5) võlgnik on teinud makseid ümberkujundamiskavas nimetamata võlausaldajatele teiste võlausaldajate huve oluliselt kahjustades;
  6) võlgnik ei osuta kohtule või usaldusisikule abi järelevalvekohustuse täitmisel või ei anna teavet, mida on järelevalve teostamiseks vaja;
  7) võlgnik jätab tasumata usaldusisiku või eksperdi tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud summa.

  (3) Ümberkujundamiskava tühistamisel langevad tagasiulatuvalt ära maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise tagajärjed, välja arvatud käesoleva seaduse § 19 lõikes 6 nimetatud tagajärjed. Võlausaldajal, kelle nõue ümberkujundamiskavaga ümber kujundati, taastub nõudeõigus võlgniku vastu esialgses suuruses. Seejuures tuleb arvestada, mida võlausaldaja ümberkujundamiskava täitmise käigus on juba saanud.

  (4) Ümberkujundamiskava tühistamise teeb kohus avalikult teatavaks, avaldab selle kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded ning teatab sellest pärast jõustumist peatatud täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile ja peatatud kohtumenetlust läbiviivale kohtule. Kohus võib teatama kohustada usaldusisiku.

  (5) Kui ümberkujundamiskava tühistatakse ja sellele järgneva kolme kuu jooksul kuulutatakse välja võlgniku pankrot, loetakse usaldusisiku ja eksperdi tasu ning kulutuste hüvitamise nõuded selles menetluses kaitsmiseta tunnustatuks.

  (6) Kohus võib ümberkujundamiskava tühistamisel sama määrusega:
  1) kuulutada välja võlgniku pankroti vastavalt pankrotiseaduse §-s 31 sätestatule;
  2) kuulutada välja võlgniku pankroti ja algatada kohustustest vabastamise menetluse vastavalt pankrotiseaduse §-s 31 ja käesoleva seaduse §-s 45 sätestatule või
  3) lõpetada menetluse raugemise tõttu pankrotiseaduse §-s 29 nimetatud alusel.

  (7) Võlgnik peab käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud menetluse algatamiseks olema avaldanud tahet maksejõuetusavalduses või andma nõusoleku, välja arvatud, kui maksejõuetusavalduse on esitanud võlausaldaja, kes on taotlenud võlgniku pankroti väljakuulutamist. Määrus edastatakse võlgnikule ja maksejõuetusavalduse esitanud võlausaldajale ning selle kohta avaldatakse teade väljaandes Ametlikud Teadaanded.

  (8) Kui see on põhjendatud, võib kohus abikaasade ühise maksejõuetusavalduse puhul teha abikaasade suhtes erinevad käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud menetluslikud otsustused.

  (9) Kohtumääruse peale, millega kohus tühistab ümberkujundamiskava, võib võlgnik või võlausaldaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.

§ 42.  Teate avaldamine menetluse lõppemise kohta

  Kohus avaldab võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse lõpetamise või lõppemise kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded ning teatab sellest pärast jõustumist peatatud täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile ja peatatud kohtumenetlust läbiviivale kohtule. Kohus võib teatama kohustada usaldusisiku.

4. peatükk Pankrotimenetlus ja kohustustest vabastamise menetlus 

1. jagu Pankrotimenetlus 

§ 43.  Füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus

  Füüsilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetluse läbiviimine toimub pankrotiseaduses sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

2. jagu Kohustustest vabastamise menetlus 

§ 44.  Võlgniku kohustustest vabastamine

  Füüsilisest isikust võlgnik, sõltumata sellest, kas tegemist on ettevõtjaga, võidakse vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse ajal võetud kohustustest ei vabastata. Kohustustest vabastamine toimub käesolevas jaos sätestatud alustel ja korras.

§ 45.  Menetluse algatamine

  (1) Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustab kohus pankroti väljakuulutamisel. Võlausaldaja võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaolule tuginedes esitada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisele vastuväite. Kui kohus algatab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, algab see samal ajal pankroti väljakuulutamisega.

  (2) Kui esineb pankrotiseaduse § 29 lõikes 1 või 2 nimetatud alus menetluse raugemiseks ja võlgnik on taotlenud kohustustest vabastamise menetluse algatamist, kuulutab kohus pankroti välja üksnes siis, kui ta otsustab ühtlasi algatada kohustustest vabastamise menetluse.

  (3) Kohus võib jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui:
  1) võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo, rahapesualase kuriteo, kelmuse või karistusseadustiku §-s 214, 217², 381 või 381¹ nimetatud kuriteo toimepanemises;
  2) võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist või pärast seda andnud tahtlikult või raske hooletuse tõttu ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma majandusliku olukorra kohta, et saada toetusi või muid soodustusi riigilt, kohaliku omavalitsuse üksuselt või sihtasutuselt või vältida maksude maksmist;
  3) kohus on viimase kümne aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise;
  4) võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist või pärast seda tahtliku või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, seejuures loetakse võlausaldajate huvide kahjustamiseks ka vara raiskamine;
  5) võlgnik on tahtlikult või raske hooletuse tõttu esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu muid oma käesolevas seaduses sätestatud kohustusi.

  (4) Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamist ei takista see, kui võlgniku suhtes on varem algatatud võlgade ümberkujundamise menetlus ja see on lõppenud.

§ 46.  Usaldusisiku kohustused menetluse kestel

  (1) Kuni pankrotimenetluse lõpuni täidab usaldusisiku ülesandeid pankrotihaldur, eelkõige võlgniku nõustamises ja kohustustest vabastamise menetluses võlgniku kohustuste täitmise üle järelevalve teostamises. Kui pankrotimenetluse lõppemise järel jätkub kohustustest vabastamise menetlus, võib haldur jätkata usaldusisiku ülesannetes või kohus nimetada uue usaldusisiku. Haldur võib jätkata usaldusisiku ülesannetes ka juhul, kui ta ei ole kantud usaldusisikute nimekirja.

  (2) Usaldusisik peab võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need vastavalt pankrotimenetluses koostatud võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Kuni pankrotimenetluse lõppemiseni seda ei kohaldata.

  (3) Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kohta esitab usaldusisik kohtule igal aastal aruande.

§ 47.  Võlgniku kohustused menetluse kestel

  (1) Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega, ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima.

  (2) Võlgnik peab viivitamata teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

  (3) Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, ja täiendava 25 protsenti, mis arvutatakse sissetuleku osalt, millele saab sissenõuet pöörata. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra.

  (5) Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgnik peab usaldusisikule sellise tulu laekumisest viivitamata teada andma.

  (6) Pärimise teel saadu väärtusest on võlgnik kohustatud poole usaldusisikule üle andma.

  (7) Kuni pankrotimenetluse lõppemiseni ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikeid 3–6, vaid kohaldatakse pankrotiseaduses sätestatut.

§ 48.  Sissenõude keeld

  (1) Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel ei saa pankrotivõlausaldajad, sealhulgas need pankrotivõlausaldajad, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud, pöörata sissenõuet võlgniku varale.

  (2) Võlausaldajad, kelle nõue võlgniku vastu on tekkinud pärast pankroti väljakuulutamist, ei saa võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel pöörata sissenõuet usaldusisikule üleandmisele kuuluvatele rahasummadele.

  (3) Kuni pankrotimenetluse lõpuni ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 2, vaid kohaldatakse pankrotiseaduses sätestatut.

§ 49.  Võlgniku kohustustest vabastamise otsustamine

  (1) Pärast kolme aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku vabastamise tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, tehes selle kohta määruse.

  (2) Kohustustest vabastamise otsustamine ei takista pankrotimenetluse jätkumist, kui pankrotimenetlus ei ole selleks ajaks lõppenud.

  (3) Kohus võib asjaolusid arvestades vabastada oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne ühe aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja võlausaldajate nõudeid on rahuldatud arvestatavas ulatuses.

  (4) Kui võlgnik sureb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse ajal, otsustab kohus tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohus võib võlgniku tema surma korral vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, kui menetluse algatamisest on möödunud vähemalt kaks aastat.

  (5) Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu oma käesoleva seaduse §-s 47 või pankrotiseaduse 4. peatükis nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus võib keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui esineb § 45 lõikes 3 nimetatud alus ja selle aluse esinemine selgus pärast kohustustest vabastamise menetluse algatamist.

  (6) Kohus ei või keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud.

  (7) Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast.

  (8) Kohus võib omal algatusel või võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamisest keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne kolme aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 5 või 7 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates.

  (9) Kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, sest võlgnik on olnud hooletu oma käesoleva seaduse §-s 47 nimetatud kohustuste täitmisel ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, mille möödumise järel otsustatakse kohustustest vabastamise üle uuesti. Kohus võib menetlust pikendada mitu korda. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui neli aastat menetluse algatamisest.

  (10) Kui võlgniku pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss tühistatakse ja kohustustest vabastamise menetlus taastatakse, ei arvestata aega, mille kestel kompromissi täideti, kohustustest vabastamise perioodi hulka. Pankrotiseaduse § 190 lõike 6 alusel esitatud nõuete suhtes arvestatakse kohustustest vabastamise tähtaegasid alates kohustustest vabastamise menetluse taastamisest.

  (11) Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab ta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse.

  (12) Kui võlgnik vabastatakse kohustustest erinevatel aegadel tulenevalt käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatust, teeb kohus eraldi määruse nendest kohustustest vabastamise kohta, mille suhtes menetlus taastati, ja nende kohta, mis esitati pankrotiseaduse § 190 lõike 6 alusel. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetab kohus selle määrusega, millega otsustab võlgniku vabastamise kohustustest, millest vabastamise tähtaeg saabus hiljem. Kui kohus ei vabasta võlgnikku kohustustest, lõpetab kohus menetluse ka nende kohustuste suhtes, millest vabastamise tähtaeg ei ole veel saabunud.

  (13) Määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud, sellest keeldunud või kohustustest vabastamise menetlust pikendanud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.

  (14) Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

§ 50.  Võlgniku kohustustest vabastamise tagajärjed

  (1) Kui võlgnik vabastatakse kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud.

  (2) Võlgniku kohustustest vabastamisega ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustus ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustus.

  (3) Võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu.

  (4) Kui võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud pärast kohustustest vabastamist, ei saa kohustuse täitmiseks üleantut võlausaldajalt tagasi nõuda.

  (5) Võlgniku kohustustest vabastamine ei tohi olla takistuseks riiklike ettevõtlustoetuste kasutamisel.

  (6) Kui võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpeb kohustustest vabastamisega enne, kui lõpeb tema suhtes läbiviidav pankrotimenetlus, loetakse pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu lõppenuks alates pankrotimenetluse lõppemisest.

  (7) Võlgniku kohustustest vabastamine ei takista pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist pankrotiseaduse § 165 lõikes 4 või §-s 166 sätestatu kohaselt.

§ 51.  Võlgniku kohustustest vabastamise määruse tühistamine

  (1) Kohus võib võlausaldaja taotluse alusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest või kuni pankrotimenetluse lõpuni selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse või pankrotimenetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohus lahendab võlausaldaja taotluse määrusega.

  (2) Võlausaldaja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist.

  (3) Enne võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tühistamise otsustamist kuulab kohus ära võlgniku ja usaldusisiku.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse peale võivad taotluse esitanud isik ja võlgnik esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.

  (5) Kohus avaldab teate võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tühistamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

§ 52.  Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine aluse äralangemise tõttu

  (1) Kohus lõpetab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, kui menetluse algatamise alus on ära langenud, eelkõige kui võlgnik täidab kohustustest vabastamise menetluse jooksul kõik võlausaldajate nõuded.

  (2) Kui kohus lõpetab menetluse aluse äralangemise tõttu, ei tee kohus võlgniku kohustustest vabastamise kohta otsust.

  (3) Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise kohta aluse äralangemise tõttu väljaandes Ametlikud Teadaanded.

5. peatükk Usaldusisik 

1. jagu Usaldusisiku ülesannete täitmine ja järelevalve 

§ 53.  Usaldusisiku ülesanded ja järelevalve

  (1) Usaldusisiku ülesanne on välja selgitada võlgniku varad ja kohustused ning teavitada kohut ja võlausaldajaid erapooletult ning asjatundlikult võlgniku majanduslikust olukorrast ja makseraskuste ületamise võimalustest, nõustada ja abistada võlgnikku maksejõuetusavalduse menetlemise ajal, samuti kohustustest vabastamise ja võlgade ümberkujundamise menetluses, ning teostada võlgade ümberkujundamise ja kohustustest vabastamise menetluses järelevalvet.

  (2) Maksejõuetusavalduse menetlemisel usaldusisik:
  1) koostab võlgniku nimel võlgniku vara- ja võlanimekirja ning esitab need koos vajalike dokumentidega kohtule;
  2) esitab kohtule hinnangu võlgniku majandusliku olukorra ja selle lahendamiseks sobiva menetlusliigi kohta;
  3) täidab seaduses sätestatud ajutise halduri kohustusi füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusavalduse menetlemisel;
  4) täidab seadusest tulenevat või kohtu poolt antud muud ülesannet, mis on vajalik maksejõuetusavalduse menetlemisel.

  (3) Võlgade ümberkujundamise menetluses usaldusisik:
  1) koostab ja esitab võlgniku nimel kohtule võlgniku võlgade ümberkujundamise kava;
  2) toimetab ümberkujundamiskava kätte võlausaldajatele, kelle nõuded ümberkujundamiskavaga ümber kujundatakse, ning küsib võlausaldaja seisukohta tema nõude suuruse ja ümberkujundamise kohta;
  3) hindab ümberkujundatava nõude tõendatust ja õiguspärasust ning teavitab kohut nõudest, mida tegelikult ei ole, mille suurus on ebaselge või mille õiguspärasust ega tõendatust ei saa hinnata;
  4) teostab järelevalvet ümberkujundamiskava täitmise üle;
  5) esitab menetluse lõppedes kohtule aruande võlgniku võlgade ümberkujundamise kava täitmise kohta;
  6) täidab seadusest tulenevat või kohtu poolt antud muud ülesannet, mis on vajalik võlgade ümberkujundamise menetluse läbiviimiseks.

  (4) Kohustustest vabastamise menetluses usaldusisik:
  1) teostab järelevalvet võlgniku kohustuste täitmise üle võlgniku kohustustest vabastamise menetluses;
  2) hoiab võlgnikult saadud makseid ja teeb nendest väljamakseid võlausaldajatele seaduses sätestatud korras;
  3) esitab kohtule igal aastal aruande võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kohta;
  4) täidab seadusest tulenevat või kohtu poolt antud muud ülesannet, mis on vajalik võlgniku kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks.

  (5) Usaldusisik täidab oma ülesandeid korralikule ja ausale usaldusisikule omase hoolsusega ning arvestab kõigi menetlusosaliste huve.

  (6) Usaldusisikul on õigus nõuda teavet ja dokumente, mida ta vajab oma ülesannete täitmiseks, võlgnikult, võlausaldajalt, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuselt ning krediidiasutuselt, samuti muult isikult ning võlgniku töötajalt ja endiselt töötajalt, kes on ametist lahkunud kahe aasta jooksul enne maksejõuetusavalduse esitamist. Usaldusisikul on oma ülesannete täitmiseks ka muud käesolevas seaduses sätestatud õigused.

  (7) Usaldusisik on kohustatud nii töö- või teenistussuhte ajal kui ka pärast selle lõppemist hoidma saladuses talle tema ülesannete tõttu teatavaks saanud äri-, panga- ja maksusaladust, samuti perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud konfidentsiaalsena saadud teavet.

  (8) Usaldusisiku üle teostab järelevalvet kohus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 477² sätestatule.

§ 54.  Usaldusisiku tasu ja kulutuste hüvitamine

  (1) Usaldusisikul on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, mida tasu ei kata.

  (2) Kuni maksejõuetusavalduse läbivaatamise lõpuni hüvitatakse usaldusisikule tasu ja vajalikud kulutused pankrotiseaduses ajutise halduri tasu ja vajalike kulutuste hüvitamise sätete kohaselt. Kohus määrab usaldusisikule tasu ja vajalike kulutuste hüvitise käesoleva seaduse § 18 lõikes 2 nimetatud otsuse tegemisel.

  (3) Võlgade ümberkujundamise menetluses ja kohustustest vabastamise menetluses määratakse usaldusisikule tasu käesolevas paragrahvis sätestatu kohaselt. Kohus määrab usaldusisikule tasu ja vajalike kulutuste hüvitise võlgade ümberkujundamise menetluses kava kinnitamisel ning kohustustest vabastamise menetluses ja võlgade ümberkujundamise menetluses kava üle järelevalve teostamisel iga aasta möödumisel.

  (4) Kohus määrab usaldusisikule tasu usaldusisiku taotlusel. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja usaldusisiku kutseoskusi. Usaldusisik peab esitama koos taotlusega tasu arvestuse.

  (5) Usaldusisiku tunnitasu ülemmäär võlgade ümberkujundamise menetluses kuni kava kinnitamiseni on summa, mis vastab ühele viiendikule töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutasu ühekordsele alammäärale. Usaldusisiku tunnitasu ülemmäär võlgade ümberkujundamise kava üle järelevalve teostamisel ja kohustustest vabastamise menetluses on summa, mis vastab ühele kümnendikule töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutasu ühekordsele alammäärale. Usaldusisiku tasule maksude lisamisel lähtutakse pankrotiseaduse § 65 lõikes 1¹ sätestatust. Usaldusisiku tasu katab ka usaldusisiku tegevusega seotud üldised kulud, sealhulgas kulud büroo pidamisele, sidekulud ja riigisisesed reisikulud.

  (6) Usaldusisiku tasu makstakse ja kulutused hüvitatakse kohustustest vabastamise menetluses kohtumääruse alusel võlgniku poolt usaldusisikule loovutatud vara arvel. Usaldusisikule tasu ja vajalike kulutuste katteks tehtav väljamakse ei tohi ületada kümmet protsenti usaldusisikule loovutatud varast.

  (7) Kohus võib kohustustest vabastamise menetluses usaldusisiku tasu maksmiseks määrata võlgnikule võlgniku taotlusel menetlusabi tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 lõikes 2 sätestatu kohaselt, kui võlgnikul puudub piisav vara või sissetulek usaldusisiku tasu maksmiseks.

  (8) Käesoleva seaduse § 55 lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul võib kohus usaldusisikule määratud tasu vähendada.

  (9) Kohus võib usaldusisiku tasu ja hüvitatavate kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu usaldusisik tegutseb.

  (10) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada usaldusisiku tasu ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra.

  (11) Usaldusisikule tasu määramise ja vajalike kulutuste hüvitamise kohta tehtud määruse peale võib usaldusisik, võlgnik või võlausaldaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.

§ 55.  Usaldusisiku vabastamine

  (1) Kohus vabastab usaldusisiku:
  1) tema taotlusel;
  2) kohustustest vabastamise või võlgade ümberkujundamise menetluse lõppemisel või kui kohus otsustab käesoleva seaduse § 18 lõike 2 alusel jätta maksejõuetusavalduse rahuldamata või kuulutab välja võlgniku pankroti ja ei nimeta teda pankrotihalduriks;
  3) kui usaldusisik on jätnud oma ülesande täitmata või ei täida seda nõuetekohaselt;
  4) kui selgub, et usaldusisikul ei ole õigust usaldusisikuna tegutseda või ta ei vasta käesoleva seaduse § 15 lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuetele.

  (2) Vabastamise soovist teatab usaldusisik kohtule kirjalikult kümme päeva ette.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud alustel vabastab kohus usaldusisiku omal algatusel või võlgniku või võlausaldaja avalduse alusel.

  (4) Kui usaldusisik vabastatakse võlgade ümberkujundamise või kohustustest vabastamise menetluse kestel, nimetab kohus uue usaldusisiku. Sätestatu ei mõjuta senise usaldusisiku poolt või tema suhtes tehtud toimingute kehtivust. Kohus avaldab usaldusisiku vahetumise kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded.

  (5) Vabastatud usaldusisik esitab kohtule tegevusaruande menetluse läbiviimise ja usaldusisiku ülesannete täitmise kohta ning taotluse usaldusisikule tasu määramiseks. Vabastatud usaldusisik annab uuele usaldusisikule üle menetluse kohta koostatud toimiku.

  (6) Määruse peale, millega kohus on usaldusisiku käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 või 4 nimetatud alusel vabastanud, võib usaldusisik esitada määruskaebuse. Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse põhjendatud määrusega.

  (7) Määruse peale, millega kohus on keeldunud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud avalduse alusel usaldusisiku vabastamisest, võib avalduse esitanud võlgnik või võlausaldaja esitada määruskaebuse.

§ 56.  Haldusjärelevalve

  (1) Usaldusisiku tegevuse üle teostab seaduses sätestatud ulatuses haldusjärelevalvet Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (edaspidi koda) kutsekogu juhatus.

  (2) Koja kutsekogu juhatus teostab haldusjärelevalvet usaldusisiku tegevuse üle koja kutsekogu juhatusele teatavaks saanud teabe alusel, mis annab alust arvata, et usaldusisik on oma kohustusi rikkunud.

  (3) Koja kutsekogu juhatusel on usaldusisiku tegevuse üle haldusjärelevalve teostamisel õigus kontrollida usaldusisiku kutsetegevuse nõuetekohasust ja seaduslikkust. Haldusjärelevalve teostamisse võib kaasata audiitori või muu eksperdi. Koja kutsekogu juhatus võib järelevalve teostamisse kaasata teisi koja töötajaid.

  (4) Haldusjärelevalve teostamisel ilmnenud usaldusisiku kohustuste rikkumisest teatab koja kutsekogu juhatus kohtule.

  (5) Koja kutsekogu juhatusel on haldusjärelevalve teostamiseks õigus:
  1) saada usaldusisikult, võlgnikult, võlausaldajalt ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuselt vajalikku teavet, selgitusi ja dokumente;
  2) tutvuda asja kohtutoimikuga ja usaldusisiku aruannetega ning usaldusisiku kutsealase maksekonto väljavõtetega;
  3) esitada usaldusisikule arvamusi ja soovitusi.

§ 57.  Distsiplinaarvastutus

  (1) Usaldusisiku kutsetegevust sätestavatest õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumise eest võib koja aukohus määrata usaldusisikule distsiplinaarkaristuse.

  (2) Koja aukohus võib distsiplinaarkaristuse määrata muu hulgas:
  1) koja organi otsuste rikkumise eest;
  2) vääritu teo eest, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või mis vähendab usaldust usaldusisiku kutse vastu, sõltumata sellest, kas tegu on pandud toime usaldusisiku kohustusi täites.

  (3) Koja aukohus ei aruta ega karista distsiplinaarkorras koja liikmeks olevat advokaati. Koja aukohus võib taotleda advokatuuri aukohtult advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamist.

  (4) Koja aukohtu määratavad distsiplinaarkaristused on:
  1) noomitus;
  2) rahatrahv 64–3000 eurot;
  3) usaldusisikuna tegutsemise keeld kuni viieks aastaks.

  (5) Distsiplinaarkaristusena määratud rahatrahv tuleb tasuda kolme kuu jooksul selle määramisest arvates. Trahvisumma kantakse koja kutsekogu eelarveosasse. Rahatrahvi määramise otsuses võib ette näha, et trahv tasutakse kindlaksmääratud tähtpäevadel osade kaupa ühe aasta jooksul.

  (6) Otsus distsiplinaarkaristusena määratud rahatrahvi kohta on täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses.

  (7) Ühe rikkumise eest võib määrata ühe distsiplinaarkaristuse. Kohtu poolt usaldusisiku vabastamist või trahvimist käesoleva seaduse § 53 lõike 8 alusel ei loeta distsiplinaarkaristuseks. Distsiplinaarkaristust määrates ei arvestata sama teo eest määratud väärteo- või kriminaalkaristust ning käesolevas seaduses nimetamata muu organi või ametiisiku määratud distsiplinaarkaristust.

  (8) Kui ilmneb, et usaldusisik on rikkunud oma kohustusi käimasolevas menetluses, on koja aukohtul õigus jätta distsiplinaarkaristus määramata ja esitada kohtule taotlus:
  1) usaldusisiku vabastamiseks;
  2) usaldusisikule trahvi määramiseks.

  (9) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud taotluse esitamist nõuab koja aukohus usaldusisikult kirjaliku seletuse kohustuste rikkumise asjaolude kohta.

  (10) Distsiplinaarkaristuse võib määrata rikkumisest teadasaamisest ühe aasta jooksul.

  (11) Distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Distsiplinaarsüütegu aegub pärast kolme aasta möödumist selle toimepanemisest. Distsiplinaarsüüteo aegumine peatub distsiplinaarasja menetluse ajal, sealhulgas menetluse ajal kohtus, samuti apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise tähtajal.

  (12) Distsiplinaarkaristus on kustunud, kui usaldusisikule ei ole kolme aasta jooksul karistuse määramise päevast arvates määratud uut distsiplinaarkaristust.

2. jagu Usaldusisikuna tegutsemine 

§ 58.  Usaldusisikuna tegutsemise õigus

  (1) Usaldusisikuna tegutsemise õigus on isikul, kes on kantud usaldusisikute nimekirja.

  (2) Usaldusisikute nimekirja kantakse teovõimeline füüsiline isik, kes:
  1) on omandanud riiklikult tunnustatud bakalaureusekraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 2² tähenduses või bakalaureusekraadile vastava välisriigi kvalifikatsiooni ja kellel on vähemalt kaheaastane töökogemus rahanduse, õiguse, juhtimise, võlanõustamise või raamatupidamise valdkonnas või kes on omandanud riiklikult tunnustatud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 2² tähenduses või magistrikraadile vastava välisriigi kvalifikatsiooni;
  2) on aus ja kõlbeline;
  3) valdab kõnes ja kirjas eesti keelt;
  4) on läbinud käesoleva seaduse §-s 59 sätestatud eksami;
  5) on läbinud käesoleva seaduse §-s 60 sätestatud esmase koolituse.

  (3) Usaldusisikuna võib usaldusisikute nimekirja kanda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isiku, kui tema kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse kohaselt. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud pädev asutus on Justiitsministeerium.

  (4) Isik esitab enda usaldusisikute nimekirja kandmiseks koja kutsekogu juhatusele taotluse ühe aasta jooksul pärast eksami sooritamist ja esmase koolituskava täitmist. Koja kutsekogu juhatus otsustab taotluse rahuldamise ühe kuu jooksul taotluse saamisest arvates, tehes selle kohta kirjaliku otsuse. Otsuse ärakiri saadetakse isikule. Taotluse rahuldamata jätmist peab põhjendama.

  (5) Usaldusisikute nimekirja ei kanta isikut:
  1) kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest;
  2) kes on viimase kümne aasta jooksul tagandatud kohtuniku-, notari-, prokuröri- või kohtutäituriametist või välja heidetud advokatuurist või audiitorkogust või kellelt on võetud vandetõlgi kutse vandetõlgi seaduse § 28 lõike 3 punkti 3 alusel või patendivoliniku kutse patendivoliniku seaduse § 20 lõike 1 punkti 1 või 2 alusel või kelle kohta kehtib pankrotihaldurina tegutsemise keeld;
  3) kes on viimase viie aasta jooksul avalikust teenistusest distsiplinaarsüüteo eest vabastatud;
  4) kes on pankrotivõlgnik;
  5) kelle kohta kehtib ärikeeld või kes on kohtuotsusega jäetud ilma õigusest olla ettevõtja;
  6) kes on viimase seitsme aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest kojast välja arvatud või kellelt on usaldusisikuna tegutsemise õigus ära võetud.

§ 59.  Usaldusisiku eksami korraldus ja tasu

  (1) Usaldusisiku eksamil kontrollitakse eksamineeritava erialateadmisi ja isiksuseomaduste sobivust. Eksami viib läbi koja metoodikakomisjon. Eksam koosneb erialateadmiste testist ja vestlusest. Vestlus viiakse läbi erialateadmiste testi sooritanud eksamineeritavaga.

  (2) Usaldusisiku eksami läbiviimise korra ja tingimused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (3) Usaldusisiku eksami erialateadmiste testi valdkonnad ning eksami hindamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (4) Enne usaldusisiku eksami ja korduseksami sooritamist peab eksamineeritav tasuma kojale tasu 127 eurot. Nimetatud summa sisaldab ka esmase koolituskava koostamist ja täitmise kontrollimist. Kui isik on eksami sooritamisest vabastatud, kuid peab täitma esmase koolituse kava, peab ta kojale enne kava koostamist tasuma pool eksami tasust. Koda võib põhjendatud juhtudel eksami tasu määra alandada või isiku tasu maksmisest vabastada.

  (5) Pankrotihaldur ja vandeadvokaat ning isik, kes on vähemalt kolm aastat tegutsenud pankrotihaldurina, vandeadvokaadina, kohtunikuna või prokurörina, välja arvatud abiprokurörina, või kohtutäiturina, kelle haridustase vastab kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1 ja kes soovib usaldusisikuks saada viie aasta jooksul pärast pankrotihaldurina, vandeadvokaadina, kohtunikuna, prokurörina või kohtutäiturina tegutsemise lõpetamist, ei pea usaldusisikuna tegutsemise õiguse saamiseks sooritama usaldusisiku eksamit ja neile koostatakse kohe käesoleva seaduse § 60 lõikes 1 nimetatud esmase koolituse kava.

§ 60.  Esmane koolitus

  (1) Pärast usaldusisiku eksami sooritamist koostab metoodikakomisjon isikule individuaalse esmase koolituse kava. Esmase koolituse kava koostatakse arvestusega, et selle täitmine ei takista töötamist põhitöökohal.

  (2) Esmase koolituse kava koostamise ja kava täitmise kontrollimise korra ja tingimused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 61.  Täiendusõpe

  (1) Täiendusõppe kohustuse täitmist kontrollib metoodikakomisjon kord viie aasta jooksul (edaspidi hindamisperiood).

  (2) Nõuded täiendusõppele ja täiendusõppe mahu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (3) Metoodikakomisjon saadab vähemalt kaks kuud enne hindamisperioodi lõppemist isikule teate hindamisperioodi lõppemise kohta ning selgitab, millised andmed ja milliseks tähtpäevaks tuleb täiendusõppe kohustuse täitmise kohta esitada.

  (4) Isik, kes on hindamisperioodi jooksul omandanud magistri- või doktorikraadi õigusteaduses, ei pea sel perioodil täiendusõpet läbima. Täiendusõpet ei pea läbima ka vandeadvokaat ja pankrotihaldur, kes läbib täiendusõppe kas koja kutsekogu liikmena või advokatuuris.

  (5) Kui usaldusisik ei ole hindamisperioodi jooksul läbinud täiendusõpet nõutavas mahus või ei ole määratud tähtpäevaks metoodikakomisjonile täiendusõppe läbimise kohta andmeid esitanud, suunab metoodikakomisjon isiku eksamile. Eksam tuleb sooritada nelja kuu jooksul eksamile suunamisest arvates. Kui isik eksamit ei soorita, suunatakse ta korduseksamile. Eksamile mõjuva põhjuseta ilmumata jätmise korral loetakse eksam mittesooritatuks.

  (6) Kui usaldusisik ei ilmu mõjuva põhjuseta eksamile või ei soorita eksamit kahel katsel, arvab koda ta usaldusisikute nimekirjast välja.

§ 62.  Usaldusisikuna tegutsemise õiguse peatamine, lõpetamine ja äravõtmine

  (1) Koja kutsekogu juhatus võib usaldusisiku kirjaliku taotluse alusel lõpetada või peatada tema usaldusisikuna tegutsemise õiguse kuni kolmeks aastaks. Koja kutsekogu juhatus vaatab avalduse läbi ühe kuu jooksul selle saamisest arvates. Ajal, kui usaldusisikuna tegutsemise õigus on peatatud, ei kohaldata usaldusisikute nimekirjas olemise eest tasu maksmise kohustust ega täiendusõppe kohustust.

  (2) Koja kutsekogu juhatus arvab isiku usaldusisikute nimekirjast välja:
  1) kui tema puhul esineb käesoleva seaduse § 58 lõikes 5 nimetatud asjaolu;
  2) käesoleva seaduse § 61 lõikes 6 sätestatud juhul;
  3) kui talle on kohaldatud distsiplinaarkaristusena usaldusisikuna tegutsemise keeld;
  4) kui ta jätab määratud tähtpäevaks nimekirjas olemise tasu kutsekogu juhatuse hoiatusest hoolimata mõjuva põhjuseta tasumata.

  (3) Usaldusisikute nimekirjast väljaarvamise kohta teeb koja kutsekogu juhatus kirjaliku otsuse, mis toimetatakse kätte nimekirjast välja arvatud usaldusisikule. Otsus peab olema põhjendatud ja sisaldama otsuse vaidlustamise korda.

  (4) Usaldusisikute nimekirjast väljaarvamisega kaotab isik õiguse tegutseda usaldusisikuna.

§ 63.  Usaldusisikute nimekiri

  (1) Pärast käesoleva seaduse § 58 lõikes 4 nimetatud taotluse rahuldamist kannab koja kutsekogu juhatus isiku andmed usaldusisikute nimekirja.

  (2) Usaldusisiku kohta märgitakse nimekirjas:
  1) nimi;
  2) kontaktandmed;
  3) usaldusisikuna tegutsemise õiguse saamise kuupäev;
  4) andmed hariduse kohta;
  5) usaldusisikuna tegutsemise õiguse peatamise ja äravõtmise aeg ja alus;
  6) kutsealase maksekonto andmed.

  (3) Nimekirja pidaja on koda. Nimekiri tehakse avalikkusele kättesaadavaks koja veebilehel.

  (4) Nimekirja kantud usaldusisik peab tagama esitatud andmete õigsuse.

§ 64.  Nimekirjas olemise tasu

  (1) Usaldusisik maksab kojale nimekirjas olemise eest tasu, mis laekub koja kutsekogu eelarveosasse.

  (2) Tasu kehtestatakse fikseeritud igakuises suuruses.

  (3) Tasu suuruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 65.  Usaldusisiku vastutus

  (1) Usaldusisik vastutab oma kohustuste rikkumisega võlgnikule või võlausaldajale süüliselt tekitatud kahju eest.

  (2) Usaldusisiku kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat arvates päevast, kui kannatanu sai teada kahjust ja usaldusisiku vastutuse aluseks olevatest asjaoludest, kuid mitte üle kolme aasta arvates usaldusisiku vabastamisest.

3. jagu Usaldusisiku kutsealane maksekonto 

§ 66.  Kutsealase maksekonto avamine ja sulgemine

  (1) Usaldusisik on kohustatud avama hiljemalt usaldusisikute nimekirja lisamisele järgneval tööpäeval Eestis tegutsevas krediidiasutuses või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaalis enda nimel vähemalt ühe kutsealase maksekonto.

  (2) Maksekonto avamisel on usaldusisik kohustatud märkima konto avamise lepingu lisatingimustes, et:
  1) maksekonto on avatud usaldusisiku kutsealaseks tegevuseks ja kontole laekuvad summad ei kuulu usaldusisikule;
  2) kutsealast maksekontot võib kasutada ainult kohustustest vabastamise menetluses võlgniku usaldusisikule üleantavate tulude hoidmiseks ja võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks;
  3) kutsealane maksekonto ei kogu intresse.

  (3) Kui kohus nimetab käesoleva seaduse § 55 lõike 4 alusel uue usaldusisiku, peab vabastatud usaldusisik andma uuele usaldusisikule üle võlgnikuga seotud summad, mis on kantud vabastatud usaldusisiku kutsealasele maksekontole.

  (4) Kui usaldusisik arvatakse usaldusisikute nimekirjast välja, annab ta kutsealase maksekonto üle teisele usaldusisikule või konto suletakse hiljemalt väljaarvamise päeval. Konto sulgemise korral peab usaldusisik andma uuele usaldusisikule üle, või kui see on põhjendatud, tagastama võlgnikule võlgnikuga seotud summad, mis olid kantud suletavale maksekontole.

§ 67.  Kutsealase maksekonto kasutamine

  (1) Kutsealast maksekontot võib kasutada ainult kohustustest vabastamise menetluses võlgniku poolt usaldusisikule üleantavate tulude hoidmiseks ja võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks.

  (2) Kutsealasele maksekontole laekunud raha ei või usaldusisik kasutada büroo ülalpidamise kulude katmiseks ega ühelgi muul otstarbel peale võlausaldaja nõude rahuldamise. Vastavalt käesoleva seaduse § 54 lõikes 6 sätestatule peab usaldusisik maksekontole laekunud summadest kinni oma tasu ja vajalikud kulutused.

  (3) Usaldusisik peab eraldi arvestust kutsealasel maksekontol oleva raha kohta, eelkõige selle raha kohta, mis on jäänud võlausaldajal või võlgnikul vastu võtmata.

6. peatükk Rakendussätted 

1. jagu Üleminekusätted 

§ 68.  Seaduse kohaldamine

  (1) Käesolevat seadust kohaldatakse pärast käesoleva seaduse jõustumist esitatud maksejõuetusavalduste alusel algatatud menetlustele.

  (2) Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud pankrotiavalduste, kohustustest vabastamise avalduste ja võlgade ümberkujundamise avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse redaktsiooni või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid 2022. aasta 30. juunini.

§ 69.  Paragrahvi 15 lõike 3 esimese lause ja § 58 lõike 1 rakendamine

  (1) Käesoleva seaduse § 15 lõike 3 esimest lauset ja § 58 lõiget 1 rakendatakse 2024. aasta 1. juulist.

  (2) Kuni 2024. aasta 30. juunini võib kohus nimetada usaldusisiku ka usaldusisikute nimekirja väliselt, kuid peab sellisel juhul hindama, et isikul on vajalikud erialased teadmised oma ülesannete täitmiseks, seejuures võib isik olla asjakohase koolituse, kvalifikatsiooni ja erialased teadmised omandanud ka kutsealal töötamise käigus.

§ 70.  Paragrahvi 58 lõike 2 punkti 4 ja § 59 rakendamine

  Käesoleva seaduse § 58 lõike 2 punkti 4 ja § 59 rakendatakse 2026. aasta 1. juulist. 2026. aasta 30. juunini suunatakse isik § 58 lõike 2 punktist 5 ja §-st 60 tulenevalt esmasele koolitusele eksamit läbimata ning esmase koolituse kava koostatakse eksamitulemust arvestamata.

2. jagu Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine 

§ 71.  Kohtute seaduse muutmine

Kohtute seaduse § 38 lõike 3 punktis 8 asendatakse sõnad „ning Notarite Koja aukohtu” sõnadega „, Notarite Koja aukohtu ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja metoodikakomisjoni”.

§ 72.  Kohtutäituri seaduse muutmine

Kohtutäituri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 67 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Koda on avalik-õiguslik juriidiline isik, mille liikmeteks on kõik kohtutäiturid ja pankrotihaldurina või saneerimisnõustajana tegutsemise õigust omavad isikud (edaspidi pankrotihaldur või saneerimisnõustaja). Koja juurde kuuluvad usaldusisikud.”;

2) paragrahvi 68 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „koja organite” sõnadega „, välja arvatud metoodikakomisjoni”;

3) paragrahvi 69 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „ametitegevuse ja pankrotihalduri” sõnadega „ning saneerimisnõustaja”;

4) paragrahvi 71 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) kohtutäiturite, pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate kohustuslikest liikmemaksudest ning usaldusisikute nimekirjas olemise tasudest;”;

5) paragrahvi 74 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „pankrotihaldurite” sõnadega „ja saneerimisnõustajate”;

6) paragrahvi 74 lõige 2² muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2²) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada koja liikmemaksuks kuni viis protsenti kohtutäituri ametitegevusest laekunud kohtutäituri tasust, pankrotimenetluses laekunud ajutise halduri tasust ja pankrotihalduri tasust ning saneerimismenetluses saneerimisnõustaja tasust.”;

7) paragrahvi 74 lõike 3 kolmandat lauset täiendatakse pärast sõnu „õigus tegutseda pankrotihaldurina” sõnadega „või saneerimisnõustajana”;

8) paragrahvi 75 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kutsekogu kehtestab hea kutsetava, mis on pankrotihalduritele ja saneerimisnõustajatele järgimiseks kohustuslik. Pankrotihalduritele ja saneerimisnõustajatele võib kehtestada eraldi kutsetavad.”;

9) paragrahvi 77 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Koda teeb oma veebilehel kättesaadavaks avalikkusele vajaliku teabe kohtutäiturite, pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate ja usaldusisikute kohta, eelkõige büroode aadressid, vastuvõtuajad ja sidevahendite numbrid.”;

10) paragrahv 78 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 78. Koja ülesanded

Koja ülesanded on muu hulgas:
1) kohtutäiturite ameti- ning pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate kutsetegevuse edendamine;
2) hea ameti- ja hea kutsetava väljatöötamine ja avaldamine ning nende järgimise üle haldusjärelevalve teostamine;
3) kohtutäituri ametikoha täitmise konkursi korraldamine;
4) kohtutäiturite, kohtutäituri abide, pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate ja usaldusisikute nimekirja pidamine;
5) kohtutäiturite, pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate ja usaldusisikute täiendusõppe korraldamine;
6) haldusjärelevalve kohtutäiturite ameti- ning pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate ja usaldusisikute kutsetegevuse ning väärika käitumise üle;
7) soovituste koostamine kohtutäiturite ameti- ning pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate kutsepraktika ühtlustamiseks;
8) kohtutäiturite ning pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate väljaõppe läbiviimine;
8¹) usaldusisikute esmase koolituse korraldamine;
9) kohtutäituri, kohtutäituri abi, pankrotihalduri, saneerimisnõustaja ja usaldusisiku eksami läbiviimine;
10) kohtutäiturite, pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate ja usaldusisikute täiendusõppe kohustuse täitmise kontrollimine;
11) kohtutäiturite asendamisega seotud küsimuste korraldamine ning kohtutäiturite, pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate ja usaldusisikute kohta avalikkusele vajaliku info kättesaadavuse tagamine koja veebilehel;
12) Justiitsministeeriumi abistamine kohtutäiturite ja pankrotihaldurite üle haldusjärelevalve teostamisel;
13) kohtutäiturite, pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate ja usaldusisikute tööks vajalike infosüsteemide arendamine ja haldamine;
14) välissuhtlusega seotud küsimuste korraldamine ning koja liikmete esindamine kodu- ja välismaiste institutsioonide juures;
15) kohtutäiturite tegevuse kohta statistiliste aruannete koostamine ja avaldamine seaduses sätestatud korras;
16) andmete väljastamine täitemenetlusregistrist selleks õigustatud isikutele;
17) kohtutäiturite ja pankrotihaldurite arhiveeritavate dokumentide haldamise korraldamine ameti- või kutsekogu otsuse alusel;
18) kohtutäiturite ameti- ja pankrotihaldurite kutsekindlustuse olemasolu kontrollimine;
19) ameti- ja kutsekogu otsuse alusel kindlustusandjaga kohtutäiturite ja pankrotihaldurite kollektiivse ameti- või kutsekindlustuse sõlmimine;
20) koja vara valitsemine;
21) kohtutäituritele täitmiseks antavate avalik-õiguslike nõuete jaotamine vastavalt õigusaktidega kehtestatud korrale;
22) täitemenetluses ja pankrotimenetluses müüdava vallasvara ühislao pidamine;
23) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 655/2014 artiklis 14 sätestatud teabeasutuse ülesannete täitmine;
24) koja vahekohtu tegevuse korraldamine.”;

11) paragrahvi 79 lõiget 1 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses:

„9) metoodikakomisjon.”;

12) paragrahvi 80 lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „kõik pankrotihaldurid” sõnadega „ja saneerimisnõustajad”;

13) paragrahvi 86 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kutsekogu:
1) valib ja kutsub vajaduse korral enne tähtaja lõppemist tagasi kutsekogu juhatuse;
2) valib kaks kutsekogu liiget revisjonikomisjoni töös osalemiseks;
3) valib neli kutsekogu liiget aukohtu töös osalemiseks;
4) valib kolm kutsekogu liiget ja kaks kutsekogu liikmete asendusliiget eksamikomisjoni töös osalemiseks;
5) kehtestab pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate liikmemaksu suuruse;
6) kehtestab pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate hea kutsetava;
7) annab juhiseid pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate kutsepraktika ühtlustamiseks;
8) otsustab teisi seaduses ja koja põhikirjas ettenähtud küsimusi.”;

14) paragrahvi 91 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kutsekogu juhatusse kuulub kolm kutsekogu liiget.”;

15) paragrahvi 93 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) kolm pankrotihaldurite kutsekogu määratud kutsekogu liiget;”;

16) paragrahvi 93 lõike 5 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Eksamikomisjoni kutsekogu liikmest liiget asendab kutsekogu liikmest asendusliige.”;

17) paragrahvid 94 ja 95 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„§ 94. Eksamikomisjoni pädevus

Eksamikomisjon:
1) korraldab ja viib läbi kohtutäituri ametikoha täitmise konkursi;
2) korraldab ja viib läbi kohtutäituri, pankrotihalduri ja saneerimisnõustaja eksami;
3) kontrollib kohtutäituri abi ametisse kandideerija ning pankrotihalduri ja saneerimisnõustaja kutse taotleja usaldusväärsust;
4) viib läbi hindamisvestlusi ja otsustab kohtutäituri, kohtutäituri abi, pankrotihalduri või saneerimisnõustaja täiendavale eksamile saatmise ning eksami sooritamise tähtaja, kui kohtutäitur, kohtutäituri abi, pankrotihaldur või saneerimisnõustaja ei ole täitnud täiendusõppe kohustust käesolevas seaduses sätestatud korras;
5) eksamineerib täiendavale eksamile suunatud kohtutäitureid, kohtutäituri abisid, pankrotihaldureid ja saneerimisnõustajaid;
6) kehtestab juhendi erialase teadus- ja pedagoogilise töö arvestamiseks täiendusõppe kohustuse täitmise hindamisel;
7) koostab kohtutäituri, pankrotihalduri ja saneerimisnõustaja väljaõppekava ning hindab selle täitmist.

§ 95. Eksamite korraldus ja tasu

(1) Kohtutäituri eksamil, pankrotihalduri eksamil ja saneerimisnõustaja eksamil kontrollitakse eksamineeritava erialateadmisi ja isiksuseomaduste sobivust. Eksami viib läbi eksamikomisjon ja selle täpsem korraldus nähakse ette koja põhikirjas. Eksam koosneb erialateadmiste testist ja vestlusest. Vestlus viiakse läbi erialateadmiste testi sooritanud eksamineeritavaga.

(2) Vestluse käigus hinnatakse eksamineeritava isiksuseomaduste sobivust kohtutäituri ametikohustuste täitmiseks või pankrotihaldurina või saneerimisnõustajana tegutsemiseks. Vestlusel võib esitada küsimusi erialateadmiste testi vastuste täpsustamiseks.

(3) Kohtutäituri, pankrotihalduri ja saneerimisnõustaja eksami erialateadmiste testi valdkonnad ja eksami hindamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Eksamid korraldatakse Justiitsministeeriumi ettepanekul või koja algatusel. Eksamid korraldatakse vähemalt üks kord aastas. Eksami toimumise aja ja koha ning eksamil osalemiseks vajalike dokumentide loetelu ja dokumentide esitamise tähtaja määrab eksamikomisjon. Teade eksami toimumise kohta avaldatakse koja veebilehel.

(5) Enne pankrotihalduri, saneerimisnõustaja või kohtutäituri eksami, samuti käesoleva seaduse § 97 lõikes 4 nimetatud eksami ning korduseksami sooritamist peab eksamineeritav tasuma kojale tasu 127 eurot. Koda võib põhjendatud juhtudel eksami tasu määra alandada või isiku tasu maksmisest vabastada.

(6) Koda võib põhikirjas ette näha pankrotihalduri, saneerimisnõustaja ja kohtutäituri eksami eest tasumise, tasu alandamise ja tasumisest vabastamise täpsema korra.”;

18) paragrahvi 96 lõiked 1–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Pärast kohtutäituri ametisse nimetamist valdkonna eest vastutava ministri poolt või pankrotihalduri või saneerimisnõustaja eksami sooritamist koostab eksamikomisjon isikule individuaalse väljaõppekava. Pankrotihalduri ja saneerimisnõustaja väljaõppekava koostatakse arvestusega, et selle täitmine ei takista töötamist põhitöökohal.

(2) Väljaõpet korraldavad ameti- ja kutsekogu juhatus ning eksamikomisjon. Väljaõppe korraldus ja hindamise kord nähakse ette koja põhikirjas.

(3) Väljaõppel olijale määrab ameti- või kutsekogu juhatus vähemalt kaks juhendajat, kes esitavad väljaõppe lõppemisel eksamikomisjonile kirjaliku põhistatud arvamuse juhendatava kohta. Saneerimisnõustaja eksami sooritanud isikule võib määrata ühe juhendaja.

(4) Väljaõppekava täitmise kohta esitab kohtutäitur eksamikomisjonile aruande kuue kuu jooksul ja pankrotihalduri või saneerimisnõustaja eksami sooritanud isik kümne kuu jooksul väljaõppekava kinnitamisest arvates. Isiku avalduse alusel võib eksamikomisjon väljaõppekava täitmise aruande esitamise aega pikendada.

(5) Väljaõppekava täitmise aruande ja juhendajate arvamuse alusel loeb eksamikomisjon väljaõppe läbituks või mitteläbituks. Eksamikomisjon võib jätta pankrotihalduri või saneerimisnõustaja väljaõppe tulemused hindamata ja pikendada väljaõppekava täitmise aega.”;

19) paragrahvi 97 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohtutäituri, pankrotihalduri ja saneerimisnõustaja täiendusõppe kohustuse täitmist kontrollib eksamikomisjon kord viie aasta jooksul (edaspidi hindamisperiood).”;

20) paragrahvi 97 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui pankrotihaldur või saneerimisnõustaja ei ilmu mõjuva põhjuseta eksamile või ei soorita eksamit kahel katsel, esitab eksamikomisjon kutsekogu juhatusele ettepaneku isikult pankrotihalduri või saneerimisnõustaja kutse äravõtmiseks.”;

21) seaduse 3. peatüki 2. jagu täiendatakse 4¹. jaotisega järgmises sõnastuses:

„4¹. jaotis
Metoodikakomisjon

§ 97¹. Metoodikakomisjon

(1) Metoodikakomisjon moodustatakse vähemalt viieliikmelisena viieks aastaks.

(2) Metoodikakomisjoni kuulub:
1) kolm usaldusisikut;
2) üks kohtunik;
3) üks õigusteadlane.

(3) Valdkonna eest vastutav minister võib nimetada metoodikakomisjoni liikmeks ka Justiitsministeeriumi esindaja.

(4) Metoodikakomisjon on otsustusvõimeline, kui otsuse tegemisel osaleb üle poole komisjoni liikmetest. Metoodikakomisjoni koosolekut juhib metoodikakomisjoni esimees, kelle komisjoni liikmed valivad endi hulgast lihthäälteenamusega. Otsuste vastuvõtmisel häälte võrdse jagunemise korral on otsustav metoodikakomisjoni esimehe hääl.

(5) Metoodikakomisjoni liiget asendab asendusliige. Metoodikakomisjoni liige peab enda mitteosalemisest komisjoni töös teavitama koda võimaluse korral vähemalt kolm tööpäeva enne komisjoni koosoleku toimumist. Koda informeerib asendusliiget asendamise vajadusest.

(6) Metoodikakomisjoni liikme volitused kestavad kuni metoodikakomisjoni koosseisu volituste lõppemiseni.

(7) Metoodikakomisjoni liikmele hüvitatakse komisjoni töös osalemisega seotud kulutused.

(8) Metoodikakomisjoni liikmete ja asendusliikmete nimetamise, neile kulutuste hüvitamise, koosoleku kokkukutsumise ja koosoleku pidamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(9) Metoodikakomisjoni tehnilise teenindamise tagab koda.

§ 97². Metoodikakomisjoni pädevus

Metoodikakomisjon:
1) korraldab ja viib läbi usaldusisiku eksami;
2) korraldab usaldusisiku esmase koolituse ning hindab selle täitmist;
3) kontrollib usaldusisiku kutse taotleja usaldusväärsust;
4) otsustab usaldusisiku täiendavale eksamile saatmise ning eksami sooritamise tähtaja, kui usaldusisik ei ole täitnud täiendusõppe kohustust;
5) eksamineerib täiendavale eksamile suunatud usaldusisikuid;
6) kehtestab juhendi erialase teadus- ja pedagoogilise töö arvestamiseks täiendusõppe kohustuse täitmise hindamisel;
7) koostab usaldusisiku esmase koolituse mudelkavad.”;

22) paragrahvi 99 lõikes 1 asendatakse sõna „kaheksaliikmelisena” sõnaga „üheksaliikmelisena”;

23) paragrahvi 99 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Aukohtusse kuulub neli kohtutäiturit, neli kutsekogu liiget ja üks usaldusisik.”;

24) paragrahvi 99 täiendatakse lõikega 2² järgmises sõnastuses:

„(2²) Usaldusisikust aukohtu liikme nimetab usaldusisikute nimekirjas olevatest isikutest valdkonna eest vastutav minister.”;

25) paragrahvi 99 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Aukohtu liikmed valivad aukohtu esimehe kohtutäituritest, pankrotihalduritest, saneerimisnõustajatest või usaldusisikutest liikmete seast.”;

26) paragrahvi 100 punktid 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„2) kohtutäituri, pankrotihalduri, saneerimisnõustaja või usaldusisiku käitumise kohta esitatud kaebusi;
3) kohtutäituri, pankrotihalduri, saneerimisnõustaja või usaldusisiku tegevuse kohta esitatud kaebusi või distsiplinaarasju, samuti asju, mille on arutamiseks andnud Justiitsministeerium.”;

27) paragrahvi 101 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Aukohus algatab aukohtumenetluse huvitatud isiku, Justiitsministeeriumi või koja muu organi taotlusel, kui on alust arvata, et kohtutäitur, pankrotihaldur, saneerimisnõustaja või usaldusisik on toime pannud distsiplinaarsüüteo.”;

28) paragrahvi 102 lõike 2 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Aukohtu nõudel on kohtutäitur, kohtutäituri abi, pankrotihaldur, saneerimisnõustaja või usaldusisik kohustatud esitama aukohtule enda käsutuses olevad tõendid.”;

29) paragrahvi 103 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „juhatusele ettepaneku pankrotihaldurilt” sõnadega „, saneerimisnõustajalt või usaldusisikult”;

30) paragrahvi 103 lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „ameti- või kutsekogu liikmetele” sõnadega „või usaldusisikule”;

31) paragrahvi 103 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Aukohtu otsuse peale võivad kohtutäitur, pankrotihaldur, saneerimisnõustaja ja usaldusisik esitada kaebuse halduskohtule.”;

32) seaduse 4. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 116² järgmises sõnastuses:

„§ 116². Esimese metoodikakomisjoni moodustamine

(1) Esimene metoodikakomisjon moodustatakse käesoleva seaduse § 97¹ lõike 1 alusel kaheks aastaks.

(2) Esimese metoodikakomisjoni koosseisus asendavad käesoleva seaduse § 97¹ lõike 2 punktis 1 nimetatud usaldusisikuid üks pankrotihaldur ja kaks sotsiaalhoolekandeseaduse § 45 lõike 1 punktis 1 või 2 sätestatud nõuetele vastavat isikut.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud metoodikakomisjoni liikmed nimetab valdkonna eest vastutav minister Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ettepanekul.”.

§ 73.  Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduse § 88 lõiget 5 täiendatakse punktiga 6¹ järgmises sõnastuses:

„6¹) füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses nimetatud usaldusisikule füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses või pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;”.

§ 74.  Maksukorralduse seaduse muutmine

Maksukorralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 29 täiendatakse punktiga 36¹ järgmises sõnastuses:

„36¹) füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses nimetatud usaldusisikule ulatuses, mis on vajalik füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses või pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;”;

2) paragrahvi 100 lõiget 2 ja § 128 lõiget 8 täiendatakse pärast sõna „pankrotiavalduse” sõnadega „või maksejõuetusavalduse”;

3) paragrahvi 132 lõike 5 punktis 4 asendatakse sõnad „võlgade ümberkujundamise avalduse” sõnaga „maksejõuetusavalduse”;

4) paragrahvi 133 lõigetes 3 ja 4 asendatakse sõna „avalduse” sõnadega „pankroti- või maksejõuetusavalduse”.

§ 75.  Mittetulundusühingute seaduse muutmine

Mittetulundusühingute seaduse § 39 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 39. Mittetulundusühingu majanduslikud raskused ja pankrotiavalduse esitamise kohustus

Kui mittetulundusühingu majandusolukord on halvenenud ja maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, peab ühingu juhatus astuma samme majanduslike raskuste ületamiseks, oma likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks, sealhulgas kaaluma saneerimisavalduse esitamist. Kui mittetulundusühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid hiljemalt 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest esitama kohtule mittetulundusühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha mittetulundusühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud mittetulundusühingule hüvitama pärast maksejõuetuse ilmnemist mittetulundusühingu poolt tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 32 sätestatut.”.

§ 76.  Pankrotiseaduse muutmine

Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Füüsilisest isikust võlgnikule, sõltumata sellest, kas tegemist on ettevõtjaga, antakse pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest.”;

2) paragrahvi 3 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel pankrotiavalduse esitamisest kuni pankrotimenetluse lõpetamiseni võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise, kui seadusest ei tulene teisiti.”;

3) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Füüsilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamise otsustab kohus füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses sätestatu kohaselt esitatud maksejõuetusavalduse alusel.”;

4) paragrahvi 4 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusavaldus esitatakse kohtule füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse §-s 5 sätestatu kohaselt.”;

5) paragrahvi 4 lõige 2¹ muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2¹) Kui võlgnik sureb pärast maksejõuetusavalduse esitamist, jätkatakse tema pärandvara suhtes läbiviidavat pärandvara pankrotimenetlust kohtus, kuhu vastavalt füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse §-le 5 esitati maksejõuetusavaldus.”;

6) paragrahvi 8 lõikes 3 asendatakse sõna „varaline” sõnaga „rahaline”;

7) paragrahvi 8¹ lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui võlgnik sureb pärast tema suhtes esitatud maksejõuetusavaldust, käsitatakse seda avaldust pärandvara pankrotiavaldusena. Kui võlgnik sureb pärast tema suhtes pankroti väljakuulutamist, jätkatakse menetlust tema pärandvara suhtes läbiviidava pärandvara pankrotimenetlusena.”;

8) paragrahvi 8¹ lõikes 9 asendatakse sõna „pankrotiavaldust” sõnaga „maksejõuetusavaldust”;

9) paragrahvi 8¹ lõikes 9 asendatakse sõnad „ajutine haldur” sõnaga „usaldusisik”;

10) paragrahvi 14 lõike 1 punktist 4 jäetakse välja sõnad „või võlgade ümberkujundamise kava”;

11) paragrahvi 15 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 22 lõike 2 punktis 4¹ asendatakse tekstiosa „§ 55 lõike 3¹” tekstiosaga „§ 60 lõike 1”;

13) paragrahvi 23 lõike 4 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „või pankrot kuulutatakse välja käesoleva seaduse § 171 lõike 1¹ alusel”;

14) paragrahvi 27 täiendatakse lõigetega 4² ja 4³ järgmises sõnastuses:

„(4²) Kui kohus leiab võlgniku pankrotiavaldust läbi vaadates, et võlgnik ei ole maksejõuetu ja saneerimismenetluse algatamise eeldused on täidetud, teeb kohus võlgnikule ettepaneku tema suhtes saneerimismenetluse algatamiseks. Kui võlgnik nõustub, käsitatakse pankrotiavaldust saneerimisavaldusena. Kohus jätab sellisel juhul pankrotiavalduse rahuldamata ja lahendab saneerimisavalduse.

(4³) Käesoleva paragrahvi lõikes 4² sätestatut kohaldatakse ka võlausaldaja pankrotiavaldusele, kui kohtu ettepanekuga nõustuvad võlgnik ja avalduse esitanud võlausaldaja.”;

15) paragrahvi 31 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb usaldusisiku nimetamata jätmise alus. Kohus võib siiski pankroti välja kuulutada, kui võlgnik või kolmas isik on enne usaldusisiku nimetamist täitnud kohustuse, millel maksejõuetusavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks.”;

16) paragrahvi 31 lõikeid 3 ja 4 täiendatakse pärast sõnu „Kui pankrotiavalduse on esitanud” sõnadega „juriidilisest isikust”;

17) paragrahv 32 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 32. Pankrotimääruse ja pankrotiavalduse rahuldamata jätmise määruse edasikaebamine

(1) Võlgnik võib pankrotimääruse peale esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul pankrotiteate avaldamisest. Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse põhjendatud määrusega.

(2) Võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja võivad pankrotiavalduse rahuldamata jätmise määruse peale esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.”;

18) paragrahvi 33 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „ettepanek võlausaldajatele” tekstiosaga „, samuti käesoleva seaduse § 44 lõikes 4 nimetatud teadaolevatele isikutele”;

19) paragrahvi 33 lõike 4 teises lauses asendatakse sõna „Avalikud” sõnaga „Ametlikud”;

20) paragrahvi 34 lõike 1 kolmandat lauset täiendatakse pärast sõnu „Teates märgitakse” sõnadega „nõude esitamise tähtaeg ja”;

21) paragrahvi 34 lõike 3 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „Euroopa Liidu liikmesriigis” tekstiosaga „, samuti käesoleva seaduse § 44 lõikes 4 nimetatud isikute kohta”;

22) paragrahvi 35 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõnu „vara valitsemise” sõnadega „ja käsutamise”;

23) seadust täiendatakse §-ga 42¹ järgmises sõnastuses:

„§ 42¹. Kohtumenetlus elatise nõude üle, mis on muutunud sissenõutavaks pärast pankroti väljakuulutamist

(1) Isik, kellel on võlgniku vastu pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud elatise nõue, ei ole selle nõude osas pankrotivõlausaldaja ja seda nõuet ei saa pankrotimenetluses esitada.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõude võib esitada kohtule ja kohtumenetlus saab toimuda pankrotimenetluse ajal.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei mõjuta käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punkti 2 ja § 147 kohaldamist.”;

24) paragrahvi 43 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „otsustamine kriminaalmenetluses” sõnadega „ning elatise kohustuse nõue tsiviilkohtumenetluses”;

25) paragrahvi 43 lõikes 3 ja § 51 lõikes 2 asendatakse sõna „pankrotiavaldus” sõnadega „pankroti- või maksejõuetusavaldus” vastavas käändes;

26) paragrahvi 45 lõiget 1, § 99 lõiget 3, § 109 lõiget 2, § 110 lõike 1 punkte 1–4 ja lõiget 2, § 111 lõike 1 punkte 1 ja 2 ning lõiget 2, § 112 punkte 1 ja 2, § 113 lõike 1 punkte 1–3, § 114 lõike 1 punkte 1–3, § 115, § 150 lõike 1 punkte 2 ja 5 ning § 162 lõike 2 punkti 9 täiendatakse pärast sõnu „ajutise halduri” sõnadega „või usaldusisiku”;

27) paragrahvi 54¹ lõike 1 kolmandast lausest jäetakse välja sõna „poolena”;

28) paragrahvi 56 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Halduri nimetamisel konkreetses menetluses, sealhulgas piiriüleste juhtumite korral, tuleb arvestada halduri kogemusi, erialaseid teadmisi ja juhtumi eripära.”;

29) paragrahvi 61 lõiget 2 täiendatakse neljanda lausega järgmises sõnastuses:

„Kvoorumi hulka ei arvata käesoleva seaduse § 82 lõikes 8 nimetatud võlausaldajaid ega nende nõudeid ega võlausaldajaid, kellele on § 82 lõike 3 või 4 alusel jäänud hääled määramata, ega nende nõudeid.”;

30) paragrahvi 61 täiendatakse lõikega 4¹ järgmises sõnastuses:

„(4¹) Kui võlausaldajate üldkoosolek pankrotimäärusega nimetatud haldurit ei kinnita, kuid ei suuda valida uut haldurit, loetakse pankrotimäärusega nimetatud haldur kinnitatuks.”;

31) paragrahvi 65 lõike 11 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „käesoleva seaduse § 171 lõike 1¹” tekstiosaga „füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 45 lõike 2”;

32) paragrahvi 65 lõige 11¹ muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud riigi vahenditest halduri tasu hüvitamise piirmäära kohaldatakse ka juhul, kui pankrot kuulutatakse välja käesoleva seaduse § 15 lõikes 2¹ või füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 15 lõikes 9 nimetatud olukorras.”;

33) paragrahvi 65 täiendatakse lõikega 11⁴ järgmises sõnastuses:

„(11⁴) Kui haldur täidab füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 46 lõike 1 alusel usaldusisiku ülesandeid, võib kohus määrata talle lisatasu selliste usaldusisiku ülesannete täitmise eest, mis ei vasta pankrotihalduri ülesannetele pankrotimenetluse läbiviimisel, arvestades füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses usaldusisiku tasustamise kohta sätestatut.”;

34) paragrahvi 66¹ lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „Haldur esitab” sõnadega „hiljemalt kolm tööpäeva”;

35) paragrahvi 66¹ lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui üldkoosolekul valitakse uus haldur, samuti halduri vabastamisel ja uue halduri nimetamisel, esitab uus haldur kohtu määratud tähtaja jooksul kohtule ja võlausaldajatele seisukoha tasu ja menetluskulude kalkulatsiooni kohta.”;

36) paragrahvi 68 lõike 4 teises lauses asendatakse tekstiosa „§ 56 lõikes 1, 3 või 4” tekstiosaga „§ 56 lõikes 1, 1¹, 3 või 4”;

37) paragrahvi 69 lõike 1 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohus võib tutvuda halduri toimikuga ning saada väljavõtteid halduri avatud võlgnikupõhise maksekonto kohta ja võlgniku arvelduskonto selle perioodi kohta, millal halduril oli võlgniku arvelduskonto kasutamise õigus.”;

38) paragrahvi 70 lõike 5 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) saada halduri avatud võlgnikupõhise maksekonto ja võlgniku pangakonto väljavõtteid perioodi kohta, millal halduril oli võlgniku pangakonto kasutamise õigus;”;

39) paragrahvi 74 lõike 3 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „selle pankrotimenetluse haldur” sõnadega „ega usaldusisik”;

40) paragrahvi 74 lõiget 8 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Kvoorumi hulka ei arvata käesoleva seaduse § 82 lõikes 8 nimetatud võlausaldajaid ega nende nõudeid ega võlausaldajaid, kellele on § 82 lõike 3 või 4 alusel jäänud hääled määramata, ega nende nõudeid.”;

41) paragrahvi 79 täiendatakse lõikega 2¹ järgmises sõnastuses:

„(2¹) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatud kvoorumi hulka ei arvata käesoleva seaduse § 82 lõikes 8 nimetatud võlausaldajaid ega nende nõudeid, välja arvatud juhul, kui võlausaldajateks on üksnes § 82 lõikes 8 nimetatud võlausaldajad. Kvoorumi hulka ei arvata ka võlausaldajaid, kellele on § 82 lõike 3 või 4 alusel jäänud hääled määramata, ega nende nõudeid.”;

42) paragrahvi 80 lõike 1 teisest lausest jäetakse välja sõna „esimest”;

43) paragrahvi 81 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui võlausaldajateks on üksnes käesoleva seaduse § 82 lõikes 8 nimetatud isikud või isikud, kellele on § 82 lõike 3 või 4 alusel jäänud hääled määramata, teeb võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse kuuluva otsustuse võlausaldajate üldkoosoleku eest kohus määrusega halduri ettepanekul. Kohus ei tee kompromissi tegemise, ettevõtte tegevusega jätkamise ega juriidilise isiku lõpetamise otsust.

(4) Kui pankrotitoimkonna ülesandeid täidab käesoleva seaduse § 74 lõikest 7 tulenevalt võlausaldajate üldkoosolek ja võlausaldajateks on üksnes § 82 lõikes 8 nimetatud isikud või isikud, kellele on § 82 lõike 3 või 4 alusel jäänud hääled määramata, võib haldur teha toimingu käesolevas seaduses ettenähtud pankrotitoimkonna kooskõlastuseta või nõusolekuta.”;

44) paragrahvi 82 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kuni nõuete kaitsmiseni määrab iga võlausaldaja häälte arvu haldur tema käsutuses olevate dokumentide alusel. Võlausaldaja peab temale häälte määramiseks esitama haldurile nõudeavalduse hiljemalt kolm tööpäeva enne üldkoosolekut. See ei mõjuta võlausaldaja õigust nõudeavaldust muuta käesoleva seaduse § 93 lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul. Kui halduri käsutuses olevatest dokumentidest nähtub, et nõuet ei ole või see ei ole tõendatud, või nendest ilmneb menetlusõiguste kuritarvitamine või selline kavatsus, võib haldur jätta võlausaldajale hääled määramata.”;

45) paragrahvi 82 lõiget 8 täiendatakse pärast sõnu „enne ajutise halduri nimetamist” sõnadega „või pärast seda”;

46) paragrahvi 83 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsuseid halduri kinnitamise või uue halduri ja pankrotitoimkonna valimise kohta ei saa vaidlustada põhjendusega, et käesoleva seaduse § 82 lõike 4 kohaselt on ringkonnakohus muutnud kohtu määratud häälte arvu.”;

47) paragrahvi 83 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:

„(3¹) Kui kohus teeb määruse käesoleva seaduse § 81 lõike 3 alusel, võib võlgnik, võlausaldaja või haldur esitada määruse peale määruskaebuse, kui otsustuse tegemisel on rikutud käesolevas seaduses sätestatud nõudeid.”;

48) paragrahvi 84¹ lõike 3 punktid 8 ja 9 tunnistatakse kehtetuks;

49) paragrahvi 85 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Võlgnik peab kohtule, ajutisele haldurile, haldurile, pankrotitoimkonnale ja maksejõuetuse teenistusele andma teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega nii enne kui ka pärast pankroti väljakuulutamist, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta.”;

50) paragrahvi 85 lõikes 3 asendatakse sõna „pankrotiavalduse” sõnadega „pankroti- või maksejõuetusavalduse”;

51) paragrahvi 87 pealkirjas asendatakse sõna „Pankrotimenetlusest” sõnaga „Menetlusest”;

52) paragrahvi 87 lõikes 2 ja § 89 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõna „pankrotimenetlusest” sõnaga „menetlusest”;

53) paragrahvi 91 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „keelata kuni pankrotimenetluse lõpuni” sõnadega „, kuid mitte kauem kui kohustustest vabastamise menetluse lõpuni,”;

54) paragrahvi 91 lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „ärikeeld kehtib füüsilisest isikust võlgniku või” tekstiosaga „lõikes 2 nimetatud ärikeeld”;

55) paragrahvi 91 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Määruse peale, millega kohus on kohaldanud ärikeeldu või selle kohaldamisest keeldunud, võib isik, kelle suhtes keeldu on kohaldatud, või maksejõuetuse teenistus, kui ta esitas taotluse ärikeelu kohaldamiseks, esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.”;

56) paragrahvi 93 lõike 1 teises lauses asendatakse sõna „pankrotiavalduse” sõnadega „pankroti- või maksejõuetusavalduse”;

57) paragrahvi 100² lõiget 3 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) jaotised.”;

58) paragrahvi 100² täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui võlausaldaja on esitanud teise võlausaldaja nõudele vastuväite ja haldur ise võlausaldaja nõudele samasisulist vastuväidet esitanud ei ole, peab haldur esitama kohtule enda seisukoha selle võlausaldaja esitatud vastuväite kohta.”;

59) paragrahvi 100³ lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „sisuliselt, määrab nõuete” sõnaga „suurused,”;

60) paragrahvi 100³ lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

61) paragrahvi 100³ täiendatakse lõikega 6¹ järgmises sõnastuses:

„(6¹) Kohus lahendab võlausaldaja vastuväite teise võlausaldaja nõudele sõltumata sellest, kas vastuväite esitanud võlausaldaja nõuet tunnustatakse või mitte.”;

62) paragrahvi 102 lõike 1 neljas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Nõude ja taotluse nõude esitamise tähtaja ennistamiseks saab esitada kuni halduri poolt võlausaldajate nimekirja kohtule kinnitamiseks esitamiseni.”;

63) paragrahvi 109 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui pankrot on välja kuulutatud maksejõuetusavalduse alusel, mis esitati võlgniku võlgade ümberkujundamise kava kehtivuse ajal, lähtutakse tehingu tagasivõitmise tähtaja alguse arvestamisel selle usaldusisiku nimetamisest, kes nimetati füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 34 lõike 3 alusel.”;

64) seadust täiendatakse §-ga 113¹ järgmises sõnastuses:

„§ 113¹. Saneerimismenetluses tehtud tehingute tagasivõitmise piirangud

(1) Kui võlgniku suhtes on läbi viidud saneerimismenetlus, ei saa järgnevas pankrotimenetluses tagasi võita tehinguid, millega:
1) võlausaldaja rahastas võlgnikku saneerimismenetluses, et kinnitada ja täita saneerimiskava, ning sellise rahastuse suuruse, allikad ja tingimused on kohus saneerimiskavaga kinnitanud (edaspidi uus rahastamine);
2) võlausaldaja rahastas võlgnikku saneerimismenetluse avalduse esitamise ja saneerimiskava kinnitamise vahelisel ajal ning see oli mõistlikel tingimustel ja viivitamata vajalik ettevõtja tegevuse jätkamiseks, tema väärtuse säilitamiseks või suurendamiseks (edaspidi vaherahastamine).

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pankrotimenetluses ei ole saneerimiskava üle peetavate läbirääkimiste edendamiseks tehtud mõistlik ja viivitamata vajalik tehing tagasivõidetav üksnes seetõttu, et selline tehing kahjustas kõikide võlausaldajate huve, eeldusel et kohus on saneerimiskava kinnitanud ja tehing ei ole tehtud pärast seda, kui võlgnik ei suutnud enam oma sissenõutavaid kohustusi täita. Nimetatud tehingu eesmärgiks on muu hulgas:
1) saneerimiskava üle peetavate läbirääkimiste, vastuvõtmise või kinnitamise, samuti saneerimismenetlusega tihedalt seotud küsimustes erialase nõu küsimise eest tasude maksmine ja kulude kandmine;
2) töötajate sissenõutavaks muutunud töötasu maksmine;
3) muud tavapärase majandustegevuse osana tehtud maksed.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pankrotimenetluses ei ole saneerimiskava rakendamise edendamiseks tehtud mõistlik ja viivitamata vajalik tehing tagasivõidetav üksnes seetõttu, et selline tehing kahjustas kõikide võlausaldajate huve, eeldusel et tehing on tehtud kooskõlas saneerimiskavaga.”;

65) paragrahvi 128 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „korraldamise eest” sõnadega „alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest”;

66) paragrahvi 128 lõiget 2 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Teises lauses sätestatut ei kohaldata juhul, kui otsustatakse juriidilisest isikust võlgniku lõpetamine.”;

67) paragrahvi 128 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

68) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-dega 132¹ ja 132² järgmises sõnastuses:

„§ 132¹. Kutsealane maksekonto

(1) Pankrotihaldur võib pankrotimenetluse läbiviimiseks avada Eestis tegutsevas krediidiasutuses või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaalis ühe pankrotivõlgniku põhise maksekonto (edaspidi kutsealane maksekonto).

(2) Pankrotitoimkonna nõusolekul võib pankrotihaldur avada pankrotimenetluse läbiviimiseks täiendavaid kutsealaseid maksekontosid. Kui pankrotitoimkonda ei ole moodustatud või pankrotitoimkond ei anna nõusolekut, võib pankrotihaldur taotleda nõusolekut kohtult.

(3) Pankrotihaldur avab kutsealase maksekonto enda nimel.

(4) Kutsealane maksekonto avatakse pankrotihalduri kutsealaseks tegevuseks ja kontole laekuvad summad ei kuulu pankrotihalduri pärandvara ega pankrotivara hulka, samuti ei saa neile pöörata sissenõuet pankrotihalduri suhtes algatatud täitemenetluses. Pankrotihaldur on kohustatud seda märkima konto avamise lepingu lisatingimustes.

(5) Pankrotihaldur võib vajaduse korral avada Eestis tegutsevas krediidiasutuses või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaalis kutsealase väärtpaberikonto. Konto avamisele ja lepingu tingimustele kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud korda.

(6) Pankrotihaldur sulgeb kutsealase maksekonto viivitamatult pärast pankrotimenetluse lõppu. Kohus võib pankrotihalduri taotluse alusel määrata konto sulgemiseks muu tähtaja. Kui see on vajalik, võib pankrotihaldur avada ka uue konto pärast pankrotimenetluse lõppu.

(7) Kui kohus vabastab pankrotihalduri menetluse kestel ja nimetab uue halduri, kannab vabastatud pankrotihaldur viivitamatult kutsealasel maksekontol olevad vahendid üle uue halduri poolt avatud kutsealasele maksekontole või võlgniku kontole.

§ 132². Kutsealase maksekonto kasutamine

(1) Kutsealast maksekontot võib kasutada ainult pankrotimenetluse läbiviimiseks. Väljamakseid võib teha ainult käesolevas seaduses sätestatud alustel. Kutsealase maksekonto andmed märgitakse kõikidesse pankrotihalduri koostatud aktidesse.

(2) Kui pankrotihaldur avab kutsealase maksekonto, kasutatakse pankrotimenetluse läbiviimiseks seda kontot, välja arvatud juhul, kui on põhjendatud kasutada muud kontot.

(3) Pankrotihalduri tasu ei kanta kutsealasele maksekontole. Kutsealasele maksekontole laekunud raha ei või pankrotihaldur kasutada büroo ülalpidamise kulude katmiseks.

(4) Pankrotihaldur peab eraldi arvestust kutsealasel maksekontol seisva raha kohta, eelkõige selle raha kohta, mis on jäänud võlausaldajal või võlgnikul vastu võtmata.

(5) Pankrotihaldur vastutab kutsealase maksekonto õiguspärase kasutamise eest.”;

69) seadust täiendatakse §-ga 147¹ järgmises sõnastuses:

„§ 147¹. Pankrotimenetlusega seotud väljamaksete erisused pärandvara pankrotimenetluses

(1) Kui käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punktis 2¹ nimetatud väljamakse põhineb kohtulahendil, teeb haldur väljamakse üldises korras kohtulahendis märgitud ulatuses.

(2) Kui käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punktis 2¹ nimetatud väljamakse ei põhine kohtulahendil, võib haldur väljamakse tegemisest täielikult või osaliselt keelduda, kui selle tegemine ei ole põhjendatud. Haldur teavitab keeldumisest ja selle põhjustest isikut, kes esitas nõude väljamakse tegemiseks.

(3) Kui haldur on väljamakse tegemisest käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt keeldunud, võib väljamakset nõudev isik esitada kohtule 15 päeva jooksul alates ajast, kui haldur teda keeldumisest teavitas, avalduse käesoleva seaduse § 146 lõike 1 punktis 2¹ nimetatud väljamakse suuruse kindlaksmääramiseks.

(4) Pankrotivarast väljamaksmisele kuuluvate kulude suuruse määrab kohus kindlaks määrusega väljamakset nõudva isiku avalduse alusel. Määruse peale võivad määruskaebuse esitada haldur ja avalduse esitanud isik.”;

70) paragrahvi 150 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7) maksejõuetuse teenistuse kulud eriauditile või pankrotimenetluse läbiviimisele avaliku uurimisena;”;

71) paragrahvi 150 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:

„8) käesoleva seaduse § 113¹ lõikes 1 nimetatud rahastamine.”;

72) paragrahvi 150 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „Kui pankrotiavaldus rahuldatakse” sõnadega „või maksejõuetusavalduse alusel kuulutatakse välja pankrot”;

73) paragrahvi 150 lõikes 3 asendatakse sõna „pankrotiavaldus” sõnadega „pankroti- või maksejõuetusavaldus” vastavas käändes;

74) paragrahvi 153 lõikes 1¹ asendatakse tekstiosa „lõikes 1 nimetatud” tekstiosaga „lõikes 2 nimetatud”;

75) paragrahvi 154 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

76) paragrahvi 157 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

77) paragrahvi 158 täiendatakse lõikega 4¹ järgmises sõnastuses:

„(4¹) Kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on algatatud kohustustest vabastamise menetlus, kuid nõuete kaitsmine ei ole käesoleva paragrahvi lõike 4 esimeses lauses sätestatu alusel menetluse lõpetamise ajaks lõpuni viidud, viiakse see enne menetluse lõpetamist lõpuni ja kohus kinnitab võlausaldajate nimekirja.”;

78) paragrahvi 159 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes algatati ka kohustustest vabastamise menetlus, mis ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse esitamise ajaks veel lõppenud, lõpetab kohus koos pankrotimenetlusega ka kohustustest vabastamise menetluse füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 52 alusel. Kui kohustustest vabastamise menetlus on juba lõpetatud, võib kohus füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 51 lõike 1 alusel kohustustest vabastamise määruse tühistada.”;

79) paragrahvi 160 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes algatati ka kohustustest vabastamise menetlus, mis ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse esitamise ajaks veel lõppenud, lõpetab kohus koos pankrotimenetlusega ka kohustustest vabastamise menetluse füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 52 alusel. Kui kohustustest vabastamise menetlus on juba lõpetatud, ei saa füüsilisest isikust võlgnik esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaldust.”;

80) paragrahvi 161 lõiget 4 täiendatakse neljanda lausega järgmises sõnastuses:

„Füüsilisest isikust võlgniku puhul, kelle suhtes on algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kellele on nimetatud usaldusisik, kuulab kohus ära ka usaldusisiku arvamuse.”;

81) paragrahvi 167 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „käesoleva seaduse §-s 176” tekstiosaga „füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse §-s 50”;

82) seaduse 11. peatükk tunnistatakse kehtetuks;

83) paragrahvi 180 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kompromissotsuse saab teha pärast võlausaldajate nimekirja kinnitamist.”;

84) paragrahvi 180 lõike 3 teine ja kolmas lause muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„Kui võlausaldaja nõude tunnustamise kohta on esitatud määruskaebus võlausaldajate nimekirja kinnitamise määruse peale ja see määrus ei ole võlausaldaja nõude kohta kompromissotsuse tegemise ajaks jõustunud, osaleb võlausaldaja kompromissettepaneku hääletamisel nõude alusel, mille kohus on võlausaldajate nimekirjas kindlaks määranud.”;

85) paragrahvi 184 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kompromissi kinnitamise määrusega lõpetab kohus pankrotimenetluse ja füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 52 alusel kohustustest vabastamise menetluse.”;

86) paragrahvi 184 lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „ning tasuda pankrotimenetluse” sõnadega „ja kohustustest vabastamise menetluse korral usaldusisiku”;

87) paragrahvi 190 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kompromissi tühistamisel pankrotimenetlus ja kohustustest vabastamise menetlus taastatakse. Kompromissi tühistab ning pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse taastab kohus määrusega.”;

88) paragrahvi 190 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Teate kompromissi tühistamise ning pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse taastamise kohta avaldab kohus väljaandes Ametlikud Teadaanded.”;

89) paragrahv 191 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 191. Pankroti- ja maksejõuetusavaldus kompromissi kehtivuse ajal

(1) Kompromissi kehtivuse ajal ei saa esitada pankroti- või maksejõuetusavaldust nõude alusel, mille suhtes kompromiss kehtib.

(2) Kui kompromissi kehtivuse ajal esitatakse võlgniku suhtes pankroti- või maksejõuetusavaldus nõude alusel, mille suhtes kompromiss ei kehti, kaasab kohus avalduse läbivaatamisse kompromissi täitmise üle järelevalvet teostava halduri, kellele ta võib ülesandeks teha käesoleva seaduse §-s 22 nimetatud ülesannete täitmise. Sellisel juhul on halduril ajutise halduri õigused ja kohustused.

(3) Kui kohus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul tuvastab, et kompromissis ettenähtut arvestades on siiski olemas alused võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, tühistab kohus kompromissi ning taastab pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse, tehes selle kohta määruse.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul avaldab kohus käesoleva seaduse § 190 lõikes 8 nimetatud teate.

(5) Määruse peale, millega kohus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avalduse lahendab, võivad võlgnik ja avalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse.”;

90) paragrahvi 192³ lõike 4 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kelle suhtes on algatatud võlgade ümberkujundamise menetlus;”;

91) paragrahvi 192⁸ lõikes 1 asendatakse sõnad „käesolevas seaduses sätestatud nõuete täitmisel” sõnadega „seoses võlgniku pankrotimenetlusega ja”;

92) paragrahvi 192⁹ lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „Ajutine haldur” sõnaga „, usaldusisik”;

93) paragrahvi 192¹⁰ lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „põhjendatud taotlusel võlgniku” sõnadega „, võlgniku lähikondse”;

94) paragrahvi 192¹⁰ lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „avalik huvi võlgniku” sõnadega „või võlgniku lähikondse”;

95) paragrahvi 192¹⁰ lõike 4 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „Eriauditi võib võlgniku” sõnadega „või võlgniku lähikondse”;

96) paragrahvi 192¹⁰ lõike 5 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „võlausaldajatel ja” sõnadega „võlgniku lähikondsel ning”;

97) seadust täiendatakse §-ga 193³ järgmises sõnastuses:

„§ 193³. Seaduse kohaldamine füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusmenetluses

(1) Kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022. aasta 1. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on käesoleva seaduse § 175 lõike 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani.

(2) Kui füüsilisest isikust võlgnik on enne 2022. aasta 1. juulit esitanud kohustustest vabastamise avalduse, mille alusel kohus otsustab kohustustest vabastamise menetluse algatamise, otsustatakse kohustustest vabastamine käesoleva seaduse § 175 lõikest 1 tuleneva viie aasta asemel pärast kolme aasta möödumist menetluse algatamisest.”;

98) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses:

„¹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (ELT L 172, 26.06.2019, lk 18–55).”.

§ 77.  Pärimisseaduse muutmine

Pärimisseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 143 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Pärast pankrotiavalduse esitamist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvaraga. Pärija on kohustatud pankrotivarasse välja andma selle, mis ta seoses pärandi avanemisega pärandaja varast on saanud või sellest loonud. Pankrotimenetluses esitamata nõuete täitmise eest vastutab pärija pärast pankrotimenetluse lõppemist üksnes ulatuses, milles ta on temale nõudest teatamise hetkel veel pärandvara arvel rikastunud.”;

2) paragrahvi 143 täiendatakse lõikega 4¹ järgmises sõnastuses:

„(4¹) Pärandaja pärandvara suhtes läbiviidavas pankrotimenetluses ei rahuldata pankrotivõlausaldajate nõudeid pärija isikliku vara arvel, välja arvatud juhul, kui on rikutud käesoleva paragrahvi lõike 4 teises lauses nimetatud kohustust või muud seadusest tulenevat kohustust ulatuses, millega on pankrotivõlausaldajatele kahju tekitatud.”.

§ 78.  Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 22 lõike 2 punkti 5 täiendatakse pärast sõnu „maksuhaldur pankrotiavalduse” sõnadega „või maksejõuetusavalduse”;

2) paragrahvi 59 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Võlgniku pankrotiavalduse või maksejõuetusavalduse, tema surma korral pärandvara suhtes pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja pankrotiavalduse, või töötaja poolt tööandja vastu pankrotiavalduse või maksejõuetusavalduse esitamisel tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tasutakse riigilõivu 10 eurot.”;

3) paragrahvi 59 lõiget 9 täiendatakse pärast sõna „pankrotiavalduse” sõnadega „või maksejõuetusavalduse”.

§ 79.  Saneerimisseaduse muutmine

Saneerimisseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvis 1 asendatakse sõna „ettevõtte” sõnaga „ettevõtja”;

2) paragrahv 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 2. Ettevõtja saneerimine

Ettevõtja saneerimine on saneerimiskava alusel abinõude kompleksi rakendamine ettevõtja majanduslike raskuste ületamiseks, tema likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks. Ettevõtja saneerimine ei piira ettevõtja muid võimalusi maksejõuetuse vältimiseks.”;

3) paragrahvi 3 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesolevat seadust ei kohaldata järgmiste isikute suhtes:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1–155) artikli 13 punktides 1 ja 4 määratletud kindlustusandjad või edasikindlustusandjad;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutused;
3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktides 2 ja 7 määratletud investeerimisühingud ja ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad;
4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59) artikli 2 punktis 1 määratletud kesksed vastaspooled;
5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 909/2014, mis käsitleb väärtpaberiarvelduse parandamist Euroopa Liidus ja väärtpaberite keskdepositooriume ning millega muudetakse direktiive 98/26/EÜ ja 2014/65/EL ning määrust (EL) nr 236/2012 (ELT L 257, 28.08.2014, lk 1–72), artikli 2 lõike 1 punktis 1 määratletud väärtpaberite keskdepositooriumid;
6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), artikli 1 lõike 1 esimeses lõigus loetletud muud finantseerimisasutused ja ettevõtjad;
7) makseasutused;
8) e-raha asutused;
9) fondivalitsejad;
10) makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemi korraldajad.”;

4) paragrahv 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamine ning teate avaldamise, saatmise ja menetlusdokumentide kättetoimetamise erisused

(1) Saneerimismenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Kui käesolevas seaduses on ette nähtud teate avaldamine, tuleb see avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded.

(3) Kohus võib avaldada teate mitmel korral. Kordusteates märgitakse esimese teate avaldamise kuupäev.

(4) Teates võib avaldada menetlusdokumendi resolutsiooni väljavõtte.

(5) Kui teade tuleb kätte toimetada avaliku kättetoimetamise teel, loetakse dokument kättetoimetatuks viie päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumisest.

(6) Kohus võib teate saatmise teha ülesandeks saneerimisnõustajale.

(7) Kohus võib lugeda menetlusdokumendi kättetoimetatuks viie päeva möödumisel postitamisest saaja aadressil, isegi kui saadetis tagastatakse. Kohus võib määrata dokumendi kättetoimetatuks lugemiseks pikema tähtaja.

(8) Kui saneerimiskavaga kujundatakse ümber rohkem kui 200 võlausaldaja nõue, piisab võlausaldaja teavitamiseks teate avaldamisest ja teate või menetlusdokumendi edastamine ei ole vajalik.

(9) Olenemata võlausaldajate arvust teavitatakse võlausaldajaid, kellel kinnistusraamatust, laevakinnistusraamatust, kommertspandiregistrist või väärtpaberite registrist nähtuvalt võib olla varaline nõue ettevõtja vastu, samuti teisi teadaolevaid võlausaldajaid, kellel on pandiõigus ettevõtja vara suhtes. Esimeses lauses sätestatu kehtib ka nende võlausaldajate kohta, kelle harilik viibimiskoht või elu- või asukoht on mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis.”;

5) seadust täiendatakse §-ga 4¹ järgmises sõnastuses:

„§ 4¹. Saneerimismenetluse kulud

(1) Ettevõtja kannab saneerimismenetluse kulud. Võlausaldajate menetluskulud jäävad nende endi kanda.

(2) Kohus võib jätta võlausaldajate menetluskulud ettevõtja kanda, kui ettevõtja esitas teadvalt põhjendamatu saneerimisavalduse või põhjustas võlausaldajatele menetluskulusid muul viisil teadvalt ebaõigete andmete või teadvalt põhjendamatu taotluse või vastuväite esitamisega.

(3) Ettevõtjale ei anta menetluskulude kandmiseks riigipoolset menetlusabi.

(4) Menetluskulude kohta tehtud määruse peale võib esitada määruskaebuse.”;

6) paragrahvi 6 pealkiri ning lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„§ 6. Lepingu muutmise ja lõpetamise kokkuleppe tühisus

(1) Kokkulepe, mille kohaselt võib võlausaldaja saneerimisavalduse esitamise, saneerimismenetluse algatamise, saneerimiskava kinnitamise, käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud meetmete peatamise taotluse esitamise või selliste meetmete peatamise tõttu lepingu täitmisest keelduda, lepingu täitmist kiirendada, lepingu lõpetada või muul viisil ettevõtjat kahjustavalt lepingut muuta, on tühine.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata pankrotiseaduse § 48 lõikes 2 nimetatud tuletistehingu lõpetamisele või muutmisele, kui tuletistehingu üheks pooleks on asjaõigusseaduse § 314¹ lõikes 1 või 2 või väärtpaberituru seaduse § 6 lõike 2 punktis 3 või 4 nimetatud isik või organisatsioon ning lepingu lõpetamine või muutmine saneerimismenetluse algatamisel on lepingu sõlmimise hetkel kokku lepitud.”;

7) seaduse 1. peatükki täiendatakse §-ga 6¹ järgmises sõnastuses:

„§ 6¹. Määruskaebus

(1) Saneerimismenetluses tehtud kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse käesolevas seaduses ettenähtud juhul.

(2) Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib edasi kaevata üksnes siis, kui see on käesolevas seaduses ette nähtud.

(3) Määruse peale esitatud määruskaebuse alusel tehtud ringkonnakohtu määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 466 lõikes 3 sätestatule, kui ringkonnakohus ei otsusta, et tema määrus kuulub viivitamata täitmisele.

(4) Määruskaebemenetluses on menetlusosalisteks ettevõtja ja määruskaebuse esitanud võlausaldaja, osanik või aktsionär, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus võib vajaduse korral määruskaebemenetlusse kaasata ka teisi võlausaldajaid, keda saneerimismenetlus puudutab. Kohus võib küsida saneerimisnõustajalt seisukohta määruskaebuse kohta.”;

8) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Avalduse ettevõtja saneerimismenetluse algatamiseks (edaspidi saneerimisavaldus) võib esitada ettevõtja või ettevõtja võlausaldaja.”;

9) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Kui saneerimisavalduse esitab ettevõtja võlausaldaja, tuleb avaldusele lisada ettevõtja kirjalik nõusolek saneerimismenetluse algatamiseks.”;

10) paragrahvi 7 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Saneerimisavalduses esitatakse selgitus ettevõtja majanduslike raskuste põhjuste kohta ja põhistatakse, et:
1) ettevõtja maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline;
2) ettevõtja vajab saneerimist;
3) ettevõtja jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik.”;

11) paragrahvi 7 täiendatakse lõigetega 2¹ ja 2² järgmises sõnastuses:

„(2¹) Ettevõtja nimetab saneerimisavalduses esmavajalikud täitmisele kuuluvad lepingud ja muud lepingud, millele ta käesoleva seaduse § 11¹ lõikes 1 nimetatud kaitset soovib, märkides, millised lepingud on esmavajalikud ja millised mitte. Esmavajalik täitmisele kuuluv leping on leping, mis on vajalik ettevõtja igapäevaseks majandustegevuseks, sealhulgas tarneleping, ja mille täitmise peatumise korral ettevõtja majandustegevus seiskuks. Muude lepingute puhul peab ettevõtja põhjendama, miks ta kaitset vajab.

(2²) Kui ettevõtja soovib muude kui käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 1 nimetatud meetmete peatamist või lõpetamist, esitab ta saneerimisavalduses vastavasisulise taotluse koos põhjendusega iga meetme kohta eraldi.”;

12) paragrahvi 7 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ettevõtja saneerimisavaldusele tuleb lisada ettevõtja eelmise majandusaasta raamatupidamisaruanne, ülevaade ettevõtja finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest, andmed ettevõtja vara kohta (varanimekiri) ning ettevõtja kõigi rahaliste kohustuste nimekiri, sealhulgas bilansiväliste kohustuste nimekiri (võlanimekiri) saneerimisavalduse esitamise seisuga. Võlanimekirjas märgitakse kõigi võlausaldajate nimed, kontaktandmed ning põhi- ja kõrvalnõuete suurused ja tagatised ning millises ulatuses tagatis nõuet tagab. Varanimekirjas märgitakse, millise vara üle, ja võlanimekirjas, milliste nõuete üle on käimas kohtu-, täite- või muu menetlus.”;

13) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:

„(3¹) Ettevõtja võib saneerimisavaldusele lisada saneerimiskava projekti.”;

14) paragrahvi 7 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui kohtule on samal ajal esitatud nii pankroti- kui ka saneerimisavaldus, liidetakse need ühte menetlusse ja avaldused vaatab läbi kohus, kellele esimesena avaldus esitati. Sellisel juhul kohaldatakse pankrotiavalduse menetlemise kohta kehtivaid tähtaegu.”;

15) paragrahvi 8 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus algatab saneerimismenetluse, kui saneerimisavaldus vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja käesolevas seaduses esitatud nõuetele ning kui ettevõtja või võlausaldaja on põhistanud, et:
1) ettevõtja ei ole püsivalt maksejõuetu, kuid maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline;
2) ettevõtja vajab saneerimist;
3) ettevõtja jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik.”;

16) paragrahvi 8 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) ettevõtja suhtes esitatud pankrotiavalduse alusel on kohus nimetanud ajutise pankrotihalduri;”;

17) paragrahvi 8 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimused ei ole täidetud.”;

18) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui kohus leiab saneerimismenetluse algatamise otsustamisel, et ettevõtja on püsivalt maksejõuetu, teeb kohus ettevõtjale ettepaneku tema suhtes pankrotimenetluse läbiviimiseks. Kui ettevõtja nõustub, käsitatakse saneerimisavaldust pankrotiavaldusena. Kohus jätab sellisel juhul saneerimisavalduse rahuldamata ja lahendab pankrotiavalduse.”;

19) paragrahvi 10 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kui saneerimisavalduse on esitanud võlausaldaja, võib kohus vajaduse korral eelnevalt ära kuulata ettevõtja ja saneerimisavalduse esitanud võlausaldaja.”;

20) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 2¹ järgmises sõnastuses:

„(2¹) Kui kohus vajab saneerimismenetluse algatamise üle otsustamiseks täiendavat dokumentatsiooni või teavet, võib kohus võlausaldaja saneerimisavalduse korral käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses sätestatud tähtaega pikendada kuni 14 päevani.”;

21) paragrahvi 10 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „kui 60 päeva” tekstiosaga „, välja arvatud käesoleva seaduse § 36¹ lõikes 1 sätestatud juhul”;

22) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:

„(3¹) Võlausaldaja saneerimisavalduse alusel saneerimismenetluse algatamise korral hüvitab ettevõtja võlausaldajale saneerimisavalduse esitamisel tasutud riigilõivu.”;

23) paragrahvi 10 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale saab Riigikohtule edasi kaevata üksnes juhul, kui ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata.”;

24) paragrahvi 11 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) kohus peatab ettevõtja vara suhtes läbiviidava täitemenetluse või muu sundtäitmise kuni saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni, välja arvatud täitemenetlus, mis viiakse läbi töösuhte alusel tekkinud nõude täitmiseks;”;

25) paragrahvi 11 lõiget 1 täiendatakse punktiga 1¹ järgmises sõnastuses:

„1¹) kohus lõpetab ettevõtja või saneerimisnõustaja taotluse alusel ettevõtja varale seatud aresti või muudab selle sisu, välja arvatud ettevõtja varale kriminaalmenetluses võimaliku konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise tagamiseks või töösuhte alusel tekkinud nõude tagamiseks kohaldatud aresti korral, kui see on vajalik saneerimismenetluse läbiviimiseks;”;

26) paragrahvi 11 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kohus võib ettevõtja taotluse ja sellele lisatud saneerimisnõustaja heakskiidu või saneerimisnõustaja taotluse alusel kuni saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni peatada kohtumenetluse, milles on ettevõtja vastu varaline nõue ja mille kohta ei ole veel otsust tehtud, välja arvatud juhul, kui nõue on esitatud töösuhte alusel, kusjuures kohus ei peata kohtumenetlust kriminaalasjas;”;

27) paragrahvi 11 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „pankrotimenetluse algatamise” sõnadega „ajutise pankrotihalduri nimetamise”;

28) paragrahvi 11 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) ettevõtja säilitab saneerimismenetluse algatamisel käsutusõiguse ettevõtja vara üle, kuid peab tehingutest, mis väljuvad tavapärase majandustegevuse raamest, viivitamata teavitama saneerimisnõustajat.”;

29) paragrahvi 11 täiendatakse lõigetega 1¹ ja 1² järgmises sõnastuses:

„(1¹) Kui ettevõtja soovib muude kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud meetmete, eelkõige pandiõiguse teostamise peatamist, võib kohus nimetatud meetmed ettevõtja või saneerimisnõustaja taotluse alusel kuni saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni peatada, kui see on saneerimiseks vajalik või see toetab saneerimiskava üle peetavaid läbirääkimisi. Meetmeid ei või peatada töösuhte alusel tekkinud nõude puhul.

(1²) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud peatamisest osaliselt või täielikult kõrvale kalduda, kui see ei ole saneerimiseks vajalik või see ei toeta saneerimiskava üle peetavaid läbirääkimisi.”;

30) paragrahvi 11 lõikes 2 asendatakse sõna „ettevõtte” sõnaga „ettevõtja”;

31) paragrahvi 11 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ettevõtja või saneerimisnõustaja taotluse alusel lahendab saneerimismenetluse algatanud kohus ajavahemikul saneerimismenetluse algatamisest kuni saneerimiskava kinnitamiseni hagi tagamise abinõude kehtivuse, välja arvatud töösuhte alusel tekkinud nõude puhul.”;

32) paragrahvi 11 täiendatakse lõigetega 4–10 järgmises sõnastuses:

„(4) Ettevõtja või saneerimisnõustaja taotluse alusel võib kohus käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1, 1¹ või 3, lõikes 1¹ või lõikes 3 sätestatut kohaldada nõude suhtes, mis tekkis pärast saneerimisavalduse esitamist või saneerimismenetluse algatamist, kui see on asjaoludest tulenevalt põhjendatud, eelkõige kui saneerimismenetluses on toimunud oluline edasiminek ja peatamise jätkumine on edukaks saneerimiseks vajalik ega kahjusta ühegi puudutatud isiku huve ja õigusi ebaproportsionaalselt.

(5) Kohus ei teavita võlausaldajat käesoleva paragrahvi lõike 1, 1¹, 3 või 4 alusel esitatud taotluse läbivaatamisest.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 ning lõikes 1¹ nimetatud peatamise tähtaeg ei või olla pikem kui neli kuud saneerimismenetluse algatamisest arvates. Tähtaega on võimalik ettevõtja, võlausaldaja või saneerimisnõustaja taotluse alusel pikendada või peatamist uuesti kohaldada, kui see on asjaoludest tulenevalt põhjendatud, eelkõige kui saneerimismenetluses on toimunud oluline edasiminek ja peatamise jätkumine on edukaks saneerimiseks vajalik ega kahjusta ühegi peatamisest puudutatud isiku huve ja õigusi ebaproportsionaalselt. Kokku ei või tähtaeg koos pikendamiste ja uuendamistega olla pikem kui 12 kuud saneerimismenetluse algatamisest arvates.

(7) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 ning lõikes 1¹ nimetatud peatamise ennetähtaegselt lõpetada, kui:
1) peatamine ei täida enam saneerimiskava üle peetavate läbirääkimiste toetamise eesmärki;
2) ettevõtja või saneerimisnõustaja seda taotleb;
3) peatamine kahjustab või võib ebaõiglaselt kahjustada võlausaldajat või võlausaldajate rühma;
4) peatamine toob tõenäoliselt kaasa võlausaldaja maksejõuetuse.

(8) Kohus võib võlausaldaja, võlgniku või saneerimisnõustaja taotluse alusel tühistada käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1¹ või lõike 3 alusel otsustatud aresti või hagi tagamise abinõu kehtivuse lõpetamise ja aresti või abinõu taastada, kui see on vajalik võlausaldaja õiguste kaitseks, ei riku kolmandate isikute õigusi, aresti taastamine on võimalik ja see ei takista saneerimiskava üle peetavaid läbirääkimisi.

(9) Saneerimismenetluse algatamisel pikeneb pankrotiseaduses ja täitemenetluse seadustikus sätestatud tehingu või muu toimingu tagasivõitmise tähtaeg aja võrra, mis kulub saneerimismenetluse algatamisest kuni saneerimismenetluse lõppemiseni. Pikendatud tähtaeg ei või ületada kaheksat aastat enne ajutise halduri nimetamist või täitemenetluse seadustikus nimetatud tagasivõitmise tähtaegade algust.

(10) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 1¹ ja 3 ning lõigetes 1¹, 1², 3, 4 ja 6–8 sätestatud alustel tehtud määruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi määrusega kitsendati.”;

33) seadust täiendatakse §-dega 11¹ ja 11² järgmises sõnastuses:

„§ 11¹. Õiguskaitsevahendite kohaldamise piirang lepingute puhul

(1) Võlausaldaja ei või enne käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktides 1 ja 3 ning lõikes 1¹ nimetatud meetme peatamist tekkinud võlgade tõttu ja ainult sellepärast, et ettevõtja ei ole neid tasunud, meetmete peatamise ajal esmavajalike täitmisele kuuluvate lepingute täitmisest keelduda, lepingute täitmist kiirendada, lepinguid lõpetada või neid lepinguid muul viisil ettevõtjat kahjustavalt muuta. Kohus kinnitab ettevõtja taotluse alusel, millised on esmavajalikud lepingud, ning otsustab milliste muude kui esmavajalike lepingute täitmine on vajalik saneerimismenetluse edukaks läbiviimiseks, käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud kaitse kohaldamise määrusega. Võlausaldajale taotluse läbivaatamisest ei teatata.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata krediidi- ja finantseerimislepingutele.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tehtud määruse peale võivad ettevõtja ja võlausaldaja, kelle õigusi piiratakse, esitada määruskaebuse. Võlausaldaja võib määruskaebuse esitada põhjusel, et tegemist ei ole esmavajaliku lepinguga või piirangu rakendamine on tema suhtes ebaproportsionaalselt koormav.

(4) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kohaldatud piirangu selle võlausaldaja taotlusel, kelle õigusi piiratakse, osaliselt või täielikult ennetähtaegselt lõpetada, kui piirangu rakendamine on võlausaldaja suhtes ebaproportsionaalselt koormav.

(5) Ettevõtja või võlausaldaja, kes esitas käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse piirangu lõpetamiseks, võib sama lõike alusel tehtud määruse peale esitada määruskaebuse.

§ 11². Finantstagatisele ning makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemidele kohalduvad erisused

(1) Käesoleva seaduse §-s 11 sätestatu ei mõjuta sellise käsutustehingu kehtivust, mis on tehtud asjaõigusseaduse §-s 314¹ nimetatud finantstagatise kokkuleppest tuleneva õiguse teostamiseks või kohustuse täitmiseks, samuti krediidiasutuste seaduse § 87 lõikes 2 nimetatud maksesüsteemi vahendusel ning väärtpaberituru seaduse § 213 lõikes 1 ja § 213¹ lõikes 1 nimetatud väärtpaberiarveldussüsteemi või süsteemiühenduse vahendusel teostatavaid tasaarvestusi.

(2) Käesoleva seaduse §-s 11¹ sätestatut ei kohaldata pankrotiseaduse § 48 lõikes 2 nimetatud tuletistehingu lõpetamisele või muutmisele, kui tuletistehingu üheks pooleks on asjaõigusseaduse § 314¹ lõikes 1 või 2 või väärtpaberituru seaduse § 6 lõike 2 punktis 3 või 4 nimetatud isik või organisatsioon ning lepingu lõpetamine või muutmine saneerimismenetluse algatamisel on lepingu sõlmimise hetkel kokku lepitud.”;

34) paragrahvi 12 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Saneerimisnõustaja avaldab saneerimismenetluse algatamise kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Saneerimisnõustaja edastab saneerimisteate võlausaldajale, kelle nõuet soovitakse saneerimiskavaga ümber kujundada, ja teavitab teda saneerimismenetluse algatamisest, võlausaldaja nõude suurusest, mis tal võlanimekirja kohaselt ettevõtja vastu on, sealhulgas sellest, kas tema nõue on pandiga tagatud ja millises ulatuses, ning võlausaldaja suhtes kohalduvatest saneerimismenetluse algatamise tagajärgedest.”;

35) paragrahvi 12 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) võlanimekirjas esitatud võlausaldaja nõude suuruse ja tagatusega tutvumise võimalused;”;

36) paragrahvi 12 lõike 2 punktis 4 asendatakse tekstiosa „käesoleva lõike punktis 3” sõnaga „võlanimekirjas”;

37) paragrahvi 12 lõike 2 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) käesoleva seaduse §-st 11 tulenevad üldised saneerimismenetluse algatamise tagajärjed;”;

38) paragrahvi 12 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

39) paragrahvi 13 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui võlausaldaja, kelle nõuet soovitakse saneerimiskavaga ümber kujundada, ei nõustu võlanimekirjas nimetatud andmetega, esitab ta saneerimisnõustajale käesoleva seaduse § 12 lõike 2 punktis 4 nimetatud tähtaja jooksul kirjaliku avalduse, milles märgib, mis ulatuses ta nimetatud nõudega ei nõustu, ja esitab neid asjaolusid tõendavad tõendid.”;

40) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Saneerimisnõustaja kontrollib nõudega mittenõustunud võlausaldaja nõude õiguspärasust ja hindab ümberkujundatava nõude tõendatust ja õiguspärasust ning teavitab kohut nõudest, mida tegelikult ei ole, mille suurus on ebaselge või mille õiguspärasust ega tõendatust ei saa hinnata.”;

41) paragrahvi 13 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kohus võib enne nõude kindlaksmääramist ära kuulata ettevõtja, saneerimisnõustaja ja võlausaldaja, kelle nõuet see puudutab.”;

42) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:

„(3¹) Kohus võib jätta võlausaldaja nõude suuruse kindlaks määramata või määrata selle kindlaks üksnes osaliselt, kui nõuet, mida soovitakse ümber kujundada, kohtu arvates tegelikult ei ole, selle suurus on ebaselge või nõude õiguspärasust või tõendatust ei ole saneerimismenetluses võimalik mõistlikult hinnata. Ebaselge nõue jäetakse saneerimiskavast välja. Nõue ja selle ulatus on võimalik kindlaks määrata väljaspool saneerimismenetlust.”;

43) paragrahvi 13 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Määrus, millega määratakse kindlaks võlausaldaja põhi- ja kõrvalnõude suurus, toimetatakse kätte ettevõtjale ning edastatakse saneerimisnõustajale ja võlausaldajale.”;

44) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud alusel tehtud määruse peale võib ettevõtja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.”;

45) seaduse 2. peatükki täiendatakse §-ga 14¹ järgmises sõnastuses:

„§ 14¹. Ettevõtja töötajate õigused

Ettevõtja, sõltumata käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 sätestatust, on kohustatud töösuhte alusel tekkinud nõudeid omavaid isikuid teavitama ja nendega konsulteerima. Eelkõige on ettevõtja kohustatud töötajate esindajat teavitama järgmisest:
1) ettevõtja majandusolukorra halvenemisest ja maksejõuetuse tõenäolisusest;
2) saneerimismenetlusest, mis võib mõjutada töötajate õigusi;
3) kohtule kinnitamiseks esitatavast saneerimiskavast.”;

46) paragrahv 15 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 15. Saneerimisnõustaja nimetamine

(1) Kohus nimetab saneerimisnõustaja saneerimismenetluse algatamisel pärast ettevõtja ja suuremate nõuetega võlausaldajate arvamuse ärakuulamist. Kui kohus ei arvesta ettevõtja või suurema nõudega võlausaldaja arvamust, peab kohus seda põhjendama. Kohus ei ole otsuse tegemisel ettevõtja või suurema võlausaldaja arvamusega seotud. Saneerimisnõustaja määramisel konkreetses menetluses, sealhulgas piiriülese juhtumi korral, tuleb arvestada saneerimisnõustaja kogemusi, erialaseid teadmisi ja juhtumi eripära.

(2) Kui kohus on nimetanud mitu saneerimisnõustajat, kuid ei ole nende ülesannete jaotust kindlaks määranud, täidavad saneerimisnõustajad ülesandeid omavahelise kokkuleppe alusel ja teevad igakülgset koostööd saneerimismenetluse läbiviimisel.

(3) Saneerimisnõustajaks võib nimetada isiku, kes on Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (edaspidi koda) saneerimisnõustajate nimekirjas, või investeerimisühingu või krediidiasutuse.

(4) Kui saneerimisnõustajaks nimetatakse investeerimisühing või krediidiasutus, teatab ta kohtule selle füüsilise isiku nime ja kontaktandmed, kes tema nimel saneerimisnõustaja ülesandeid täidab või ülesande täitmist korraldab. See füüsiline isik peab olema saneerimisnõustajate nimekirjas.

(5) Saneerimisnõustaja või käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isik ei tohi olla kohtu töötaja ning peab olema sõltumatu ettevõtjast ja saneerimismenetluse osalistest. Andes kohtule nõusoleku enda saneerimisnõustajaks nimetamiseks, kinnitab isik kirjalikult, et ta on ettevõtjast ja saneerimismenetluse osalistest sõltumatu.

(6) Saneerimisnõustaja määramiseks on vajalik isiku nõusolek.

(7) Kui saneerimisnõustajaks on nimetatud isik, kes ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 5 sätestatud nõuetele, võivad ettevõtja ja saneerimisavalduse esitanud võlausaldaja esitada saneerimisnõustaja nimetamise peale määruskaebuse. Kui kohus tühistab selle isiku saneerimisnõustajaks nimetamise, nimetab ta uue saneerimisnõustaja, kes jätkab saneerimisnõustaja ülesannete täitmist. Sätestatu ei mõjuta senise saneerimisnõustaja poolt või tema suhtes tehtud toimingute kehtivust.”;

47) seadust täiendatakse §-dega 15¹–15³ järgmises sõnastuses:

„§ 15¹. Saneerimisnõustajana tegutsemise õigus

(1) Saneerimisnõustajana tegutsemise õigus antakse teovõimelisele füüsilisele isikule, kes:
1) on omandanud riiklikult tunnustatud bakalaureusekraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 2² tähenduses või bakalaureusekraadile vastava välisriigi kvalifikatsiooni ja kellel on vähemalt kaheaastane töökogemus rahanduse, õiguse, juhtimise või raamatupidamise valdkonnas, või kes on omandanud riiklikult tunnustatud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 2² tähenduses või magistrikraadile vastava välisriigi kvalifikatsiooni;
2) on aus ja kõlbeline;
3) valdab kõnes ja kirjas eesti keelt;
4) on sooritanud saneerimisnõustaja eksami kohtutäituri seaduse §-s 95 sätestatud korras;
5) on läbinud saneerimisnõustaja väljaõppe kohtutäituri seaduse §-s 96 sätestatud korras.

(2) Saneerimisnõustaja eksami sooritanud ja väljaõppe läbinud isik esitab koja kutsekogu juhatusele kirjaliku taotluse saneerimisnõustajana tegutsemise õiguse saamiseks. Taotlus esitatakse hiljemalt ühe aasta möödumisel saneerimisnõustaja eksami sooritamisest. Kutsekogu juhatus otsustab taotluse rahuldamise ühe kuu jooksul taotluse esitamisest, tehes selle kohta kirjaliku otsuse. Otsuse ärakiri saadetakse isikule. Taotluse rahuldamata jätmist peab põhjendama.

(3) Väljaõpet ei pea läbima saneerimisnõustaja eksami sooritanud isik, kes on töötanud vähemalt kolm aastat õigus-, majandus- või finantsjuhtimisalast kõrgharidust nõudval tööl.

(4) Pankrotihaldur, vandeadvokaat, vandeaudiitor ja kohtutäiturina tegutsemise lõpetanud isik, kelle haridustase vastab kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1, ei pea saneerimisnõustajana tegutsemise õiguse saamiseks sooritama saneerimisnõustaja eksamit ega läbima väljaõpet. Saneerimisnõustajana tegutsemise õiguse saab ta koja kutsekogu liikmeks vastuvõtmisega. Nimetatud isik võetakse koja kutsekogu liikmeks tema kirjaliku avalduse alusel.

(5) Saneerimisnõustajana tegutsemise õigust ei anta isikule:
1) kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest;
2) kes on viimase kümne aasta jooksul tagandatud kohtuniku-, notari-, prokuröri- või kohtutäituriametist, arvatud välja saneerimisnõustajate nimekirjast käesoleva seaduse § 15² lõikes 2 sätestatud juhul, välja heidetud advokatuurist või kelle kutsetegevus audiitorina on lõpetatud, välja arvatud audiitori kutsetegevuse lõpetamine isiku enda avalduse alusel;
3) kes on viimase viie aasta jooksul avalikust teenistusest distsiplinaarsüüteo eest vabastatud;
4) kes on pankrotivõlgnik;
5) kelle kohta kehtib ärikeeld;
6) kes on kohtuotsusega jäetud ilma õigusest olla pankrotihaldur või ettevõtja.

(6) Saneerimisnõustaja kutse taotleja usaldusväärsuse kontrollimisele kohaldatakse kohtute seaduse § 117¹.

(7) Saneerimisnõustajana võib tegutseda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui tema kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse kohaselt. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud pädev asutus on Justiitsministeerium. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik lisatakse saneerimisnõustajate nimekirja tema avalduse alusel kümne päeva jooksul avalduse esitamisest.

§ 15². Saneerimisnõustajana tegutsemise õiguse peatamine, lõpetamine ja äravõtmine

(1) Kutsekogu juhatus võib saneerimisnõustaja kirjaliku taotluse alusel lõpetada või peatada tema saneerimisnõustajana tegutsemise õiguse kuni kolmeks aastaks. Kutsekogu juhatus vaatab avalduse läbi ühe kuu jooksul selle saamisest.

(2) Kutsekogu juhatus arvab isiku saneerimisnõustajate nimekirjast välja:
1) kui tema puhul esineb käesoleva seaduse § 15¹ lõikes 5 nimetatud asjaolu;
2) kohtutäituri seaduse § 97 lõikes 6 nimetatud ettepaneku alusel;
3) kui talle on kohaldatud distsiplinaarkaristusena saneerimisnõustajana tegutsemise keeld;
4) kui ta jätab määratud tähtpäevaks koja liikmemaksu juhatuse hoiatusest hoolimata mõjuva põhjuseta tasumata.

(3) Saneerimisnõustajate nimekirjast väljaarvamise kohta teeb koda kirjaliku otsuse. Otsus peab olema põhjendatud ja sisaldama otsuse vaidlustamise korda.

(4) Saneerimisnõustajate nimekirjast väljaarvamisel kaotab isik õiguse tegutseda saneerimisnõustajana.

§ 15³. Saneerimisnõustajate nimekiri

(1) Pärast saneerimisnõustajana tegutsemise õiguse andmist kannab kutsekogu juhatus isiku andmed saneerimisnõustajate nimekirja.

(2) Saneerimisnõustaja kohta märgitakse nimekirjas:
1) nimi;
2) kontaktandmed;
3) saneerimisnõustajana tegutsemise õiguse saamise kuupäev;
4) andmed hariduse kohta;
5) saneerimisnõustajana tegutsemise õiguse peatamise ja äravõtmise aeg ja alus.

(3) Nimekirja pidaja on koda. Nimekiri tehakse avalikkusele kättesaadavaks koja veebilehel. Nimekirja pidamise täpse korra võib kehtestada koja põhikirjas.

(4) Nimekirja kantud saneerimisnõustaja peab tagama esitatud andmete õigsuse.”;

48) paragrahvi 16 lõike 3 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) koostab koostöös ettevõtjaga saneerimiskava ning osaleb läbirääkimistel võlausaldaja, osaniku, aktsionäri ja krediidiandjaga;”;

49) paragrahvi 18 lõike 3 kolmandat lauset täiendatakse pärast sõnu „ka ettevõtja” sõnadega „ja võlausaldajad”;

50) paragrahvi 18 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:

„(3¹) Kohus võib põhjendatud juhul määrata saneerimisnõustajale tulemustasu eduka saneerimiskava eest, kui saneerimiskava täitmine on edukalt lõppenud.”;

51) paragrahvi 18 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 3¹ nimetatud kohtumääruse peale võib ettevõtja, võlausaldaja või saneerimisnõustaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.”;

52) paragrahvi 18 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel tehtud kohtumääruse peale võib ettevõtja esitada määruskaebuse.”;

53) paragrahvi 19 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast sõnu „saneerimisnõustajana tegutseda” tekstiosaga „või ta ei vasta käesoleva seaduse § 15 lõikes 5 sätestatud nõuetele”;

54) paragrahvi 19 lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „algatusel või ettevõtja” sõnadega „või võlausaldaja”;

55) paragrahvi 19 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Kohus avaldab saneerimisnõustaja vahetumise kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded.”;

56) paragrahvi 19 lõike 5 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse põhjendatud määrusega.”;

57) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Määruse peale, millega kohus on keeldunud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud avalduse alusel saneerimisnõustaja vabastamisest, võivad ettevõtja ja võlausaldaja esitada määruskaebuse.”;

58) seaduse 3. peatükki täiendatakse §-dega 19¹–19³ järgmises sõnastuses:

„§ 19¹. Kohtu järelevalve saneerimisnõustaja üle

Saneerimisnõustaja üle teostab järelevalvet kohus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 477² sätestatule.

§ 19². Haldusjärelevalve

(1) Saneerimisnõustaja tegevuse üle teostab seaduses sätestatud ulatuses haldusjärelevalvet koja kutsekogu juhatus.

(2) Koja kutsekogu juhatus teostab haldusjärelevalvet saneerimisnõustaja tegevuse üle koja kutsekogu juhatusele teatavaks saanud teabe alusel, mis annab alust arvata, et saneerimisnõustaja on oma kohustusi rikkunud.

(3) Koja kutsekogu juhatusel on saneerimisnõustaja tegevuse üle haldusjärelevalve teostamisel õigus kontrollida saneerimisnõustaja kutsetegevuse nõuetekohasust ja seaduslikkust. Haldusjärelevalve teostamisse võib kaasata audiitori või muu eksperdi. Koja kutsekogu juhatus võib järelevalve teostamisse kaasata teisi koja töötajaid.

(4) Haldusjärelevalve teostamisel ilmnenud saneerimisnõustaja kohustuste rikkumisest teatab koja kutsekogu juhatus kohtule.

(5) Koja kutsekogu juhatusel on haldusjärelevalve teostamiseks õigus:
1) saada saneerimisnõustajalt, ettevõtjalt, võlausaldajalt ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuselt vajalikku teavet ja dokumente;
2) tutvuda asja kohtutoimikuga;
3) esitada saneerimisnõustajale arvamusi ja soovitusi.

§ 19³. Distsiplinaarvastutus

(1) Saneerimisnõustaja kutsetegevust sätestavatest õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumise eest võib koja aukohus määrata saneerimisnõustajale distsiplinaarkaristuse.

(2) Koja aukohus võib distsiplinaarkaristuse määrata muu hulgas:
1) koja organi otsuste ja hea kutsetava rikkumise eest;
2) vääritu teo eest, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või mis vähendab usaldust saneerimisnõustaja kutse vastu, sõltumata sellest, kas tegu on pandud toime saneerimisnõustaja kohustusi täites.

(3) Koja aukohus ei aruta ega karista distsiplinaarkorras koja liikmeks olevat advokaati. Koja aukohus võib taotleda advokatuuri aukohtult advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamist.

(4) Koja aukohtu määratavad distsiplinaarkaristused on:
1) noomitus;
2) rahatrahv 64–6400 eurot;
3) saneerimisnõustajana tegutsemise keeld kuni viieks aastaks.

(5) Distsiplinaarkaristusena määratud rahatrahv tuleb tasuda kolme kuu jooksul selle määramisest arvates. Trahvisumma kantakse koja kutsekogu eelarveosasse. Rahatrahvi määramise otsuses võib ette näha, et trahv tasutakse kindlaksmääratud tähtpäevadel osade kaupa ühe aasta jooksul.

(6) Otsus distsiplinaarkaristusena määratud rahatrahvi kohta on täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses.

(7) Ühe rikkumise eest võib määrata ühe distsiplinaarkaristuse. Kohtu poolt saneerimisnõustaja vabastamist või trahvimist käesoleva seaduse § 19¹ alusel ei loeta distsiplinaarkaristuseks. Distsiplinaarkaristust määrates ei arvestata sama teo eest määratud väärteo- või kriminaalkaristust ning käesolevas seaduses nimetamata muu organi või ametiisiku poolt määratud distsiplinaarkaristust.

(8) Kui ilmneb, et saneerimisnõustaja on rikkunud oma kohustusi käimasolevas menetluses, on koja aukohtul õigus jätta distsiplinaarkaristus määramata ja esitada kohtule taotlus:
1) saneerimisnõustaja vabastamiseks;
2) saneerimisnõustajale trahvi määramiseks.

(9) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud taotluse esitamist nõuab koja aukohus saneerimisnõustajalt kirjaliku seletuse kohustuste rikkumise asjaolude kohta.

(10) Distsiplinaarkaristuse võib määrata rikkumisest teadasaamisest ühe aasta jooksul.

(11) Distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Distsiplinaarsüütegu aegub pärast kolme aasta möödumist selle toimepanemisest. Distsiplinaarsüüteo aegumine peatub distsiplinaarasja menetluse ajal, sealhulgas menetluse ajal kohtus, samuti apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise tähtajal.

(12) Distsiplinaarkaristus on kustunud, kui saneerimisnõustajale ei ole kolme aasta jooksul karistuse määramise päevast arvates määratud uut distsiplinaarkaristust.”;

59) paragrahvi 20 pealkirjas asendatakse sõna „võlausaldajatele” sõnadega „puudutatud isikutele”;

60) paragrahvi 20 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Pärast saneerimismenetluse algatamist koostab saneerimisnõustaja koostöös ettevõtjaga saneerimiskava.”;

61) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Saneerimiskava koostamisel on ettevõtjal saneerimisnõustaja suhtes koostöö- ja kaasaaitamiskohustus.”;

62) paragrahvi 20 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktis 2 nimetatud tähtaja jooksul tuleb:”;

63) paragrahvi 20 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõna „ettevõtte” sõnaga „ettevõtja”;

64) paragrahvi 20 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „võlausaldajaga” sõnadega „ja osaniku või aktsionäriga”;

65) paragrahvi 20 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) teha muid ettevõtja saneerimise ettevalmistamiseks vajalikke toiminguid.”;

66) paragrahvi 20 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Vähemalt kaks nädalat enne käesoleva seaduse § 12 lõike 2 punktis 6 nimetatud tähtaja lõppu avaldab saneerimisnõustaja teate saneerimiskava projekti kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded ning edastab saneerimiskava projekti ja selle kohta avaldatud teate puudutatud isikutele.”;

67) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:

„(3¹) Puudutatud isikuks on võlausaldaja, kelle nõue saneerimiskavaga ümber kujundatakse, ning osanik või aktsionär, kelle huve saneerimiskava otseselt puudutab.”;

68) paragrahvi 20 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

69) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Saneerimiskava projekti kohta teate avaldamisel väljaandes Ametlikud Teadaanded tuleb teates märkida saneerimiskava projektiga tutvumise võimalused, saneerimiskava vastuvõtmise koosoleku või selle üle hääletamise aeg ja koht või üleskutse esitada saneerimiskava vastuvõtmise kuupäevaks kirjalikult seisukoht saneerimiskava vastuvõtmise kohta. Teates selgitatakse puudutatud isikutele koosolekult puudumise või seisukoha esitamata jätmise tagajärgi.”;

70) paragrahvi 21 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 21. Saneerimiskava sisu”;

71) paragrahvi 21 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) ettevõtja vara- ja võlanimekiri saneerimiskava esitamise seisuga, ettevõtja majandusliku seisundi kirjeldus ning nende põhjuste analüüs, mis on kaasa toonud ettevõtja saneerimise vajaduse;”;

72) paragrahvi 21 lõiget 1 täiendatakse punktidega 1¹–1³ järgmises sõnastuses:

„1¹) vara väärtus pankrotimenetluse korral, kui pankrotimenetlus viidaks läbi saneerimiskava esitamise seisuga, võttes arvesse ka raha väärtuse muutust ajas, ning vara väärtus, kui saneerimiskava täidetakse, näidates mõlemal juhul ära ka pandiesemete väärtused;
1²) ettevõtja identifitseerimisandmed;
1³) saneerimisnõustajaks määratud isiku andmed;”;

73) paragrahvi 21 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) kirjeldus ettevõtja prognoositava majandusliku seisundi kohta pärast saneerimist ning põhjendused, miks saneerimiskaval on mõistlikud väljavaated vältida ettevõtja maksejõuetust ja tagada tema elujõulisus, sealhulgas kava õnnestumise eeltingimused;”;

74) paragrahvi 21 lõiget 1 täiendatakse punktidega 3¹ ja 3² järgmises sõnastuses:

„3¹) isikud, keda saneerimiskava puudutab, ja nende nõuete suurused või huvide sisu, mis on saneerimiskavaga hõlmatud;
3²) saneerimiskava vastuvõtmiseks moodustatud puudutatud isikute rühmad, rühmade moodustamise alused ja põhjendused;”;

75) paragrahvi 21 lõiget 1 täiendatakse punktidega 4¹ ja 4² järgmises sõnastuses:

„4¹) iga võlausaldaja nõude rahuldamise määr saneerimiskava alusel võrrelduna nõude rahuldamise määraga pankrotimenetluses, kui pankrotimenetlus viidaks läbi saneerimiskava esitamise seisuga, võttes arvesse ka raha väärtuse muutust ajas;
4²) võlausaldajad, keda saneerimiskava ei mõjuta, ning selle põhjused;”;

76) paragrahvi 21 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) töötajate olukorra kirjeldus saneerimiskava esitamise seisuga ja saneerimiskava mõju ettevõtja töötajatele;”;

77) paragrahvi 21 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) saneerimiskava tingimused, sealhulgas eelkõige töötajate esindajate teavitamise ja nendega konsulteerimise kord, ettevõtja hinnangulised rahavood, saneerimiskava raames oodatav uus rahastamine, selle suurus, allikad ja tingimused ning põhjused, miks uus rahastamine on kava rakendamiseks vajalik.”;

78) paragrahvi 21 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui saneerimiskava puudutab erineva õigusliku seisundiga isikuid, tuleb saneerimiskavas ette näha, et puudutatud isikuid koheldakse eraldi rühmadena. Eraldi rühmad moodustatakse vähemalt:
1) pandiga tagatud nõuetega võlausaldajatest;
2) pandiga tagamata nõuetega võlausaldajatest;
3) võlausaldajatest, kelle nõue rahuldataks madalamas järgus vastavalt pankrotiseaduse § 153 lõikele 4¹;
4) ettevõtja osanikest või aktsionäridest, kui kavas nähakse nõude ümberkujundamise meetmena ette kohustuse asendamine juriidilise isiku osa või aktsiaga.”;

79) paragrahvi 21 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud puudutatud isikute rühmadele võib moodustada muid puudutatud isikute rühmi lõikes 2 nimetatud rühmade sees. Ühe rühma võivad moodustada puudutatud isikud, kellel on ühesugused huvid, mis põhinevad kontrollitavatel kriteeriumidel ja on ühetaolised. Ettevõtja lähikondsetest võlausaldajatest moodustatakse eraldi rühmad. Lähikondseks loetakse pankrotiseaduse § 117 lõikes 2 nimetatud isikud.

(4) Kui võlausaldaja nõue on osaliselt pandiga tagatud ja osaliselt mitte, kuulub ta pandiga tagatud osa ulatuses pandiga tagatud nõuetega võlausaldajate rühma ja pandiga tagamata osa ulatuses pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate rühma.”;

80) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Saneerimiskavaga on võimalik ümber kujundada varalisi nõudeid ettevõtja suhtes.”;

81) paragrahvi 22 täiendatakse lõigetega 3–6 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui nõue kujundatakse ümber käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud meetmega, on vajalik selle võlausaldaja nõusolek, kelle nõue ümber kujundatakse.

(4) Kui nõue kujundatakse ümber kohustuse juriidilise isiku osa või aktsiaga asendamise kaudu, otsustatakse osa- või aktsiakapitali suurendamine või vähendamine käesolevas seaduses sätestatud korras. Osa- või aktsiakapitali suurendamiseks ega vähendamiseks üldkoosolekut kokku ei kutsuta. Osa- või aktsiakapitali suurendamise ja vähendamise otsust asendab saneerimiskava kinnitamise määrus, sealhulgas juhul, kui osanikud või aktsionärid hääletasid saneerimiskava vastu. Määruses tuleb märkida äriseadustiku §-s 192¹, 197¹, 342 või 357 sätestatud tingimused. Kui osa- või aktsiakapitali muutmisega seoses on vaja muuta ühingu põhikirja, asendab määrus ka põhikirja muutmise otsust. Osanikel ja aktsionäridel ei ole eesõigust uute aktsiate või osade märkimisel.

(5) Tahtliku õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet on saneerimiskavaga võimalik ümber kujundada üksnes täitmise tähtaja pikendamise ja osadena täitmise kaudu.

(6) Kui saneerimiskavas nähakse ette tingimuslikust tehingust tuleneva nõude ümberkujundamine, kohaldatakse kavas ettenähtud meetmeid alates vastava nõude sissenõutavaks muutumisest.”;

82) seadust täiendatakse §-ga 22¹ järgmises sõnastuses:

„§ 22¹. Kestvuslepingust tulenevate kohustuste ümberkujundamine

(1) Saneerimiskavaga võib ette näha, et ettevõtja poolt enne saneerimisavalduse esitamist sõlmitud krediidileping või muu kestvusleping, millest tuleneb ettevõtjale varalisi kohustusi, mis muutuvad sissenõutavaks pärast saneerimisavalduse esitamist, lõpeb saneerimiskava kinnitamisel. Lepingu lõppemisel on samad tagajärjed, mis lepingu erakorralisel ülesütlemisel ettevõtjast tuleneva asjaolu tõttu. Lepingu lõppemise tagajärjel tekkivad ettevõtja kohustused saab saneerimiskavaga ümber kujundada.

(2) Kui soovitakse ümber kujundada liisingulepingust tulenevaid kohustusi, võib saneerimiskavaga ette näha, et kui liisinguese on vajalik ettevõtja tegevuse jätkamiseks ja saneerimismenetluse läbiviimiseks, võib liisingulepingu lõpetamise asemel ümber kujundada sellest tulenevad ettevõtja varalised kohustused, mis muutuvad sissenõutavaks ühe aasta jooksul saneerimiskava kinnitamisest arvates. Neid kohustusi saab ümber kujundada üksnes selliselt, et kohustuste täitmise tähtaega pikendatakse ühe aasta võrra saneerimiskava kinnitamisest arvates.”;

83) paragrahv 23 tunnistatakse kehtetuks;

84) paragrahvi 24 lõikes 1 asendatakse sõna „võlausaldajad” sõnadega „puudutatud isikud”;

85) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 2¹ järgmises sõnastuses:

„(2¹) Osaniku või aktsionäri häälte arv on võrdeline tema osa suurusega osakapitalist või aktsiatega aktsiakapitalist vastavalt äriseadustikus sätestatule.”;

86) paragrahvi 24 lõiked 3–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui puudutatud isikute rühmi ei ole moodustatud, on saneerimiskava vastu võetud, kui selle poolt hääletasid võlausaldajad, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku kõigist häältest.

(4) Kui puudutatud isikud on saneerimiskava alusel jaotatud rühmadesse, on kava vastu võetud, kui igas rühmas hääletasid saneerimiskava poolt puudutatud isikud, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku rühmas esindatud häältest.

(5) Võlausaldaja, kelle nõuet saneerimiskavaga ümber ei kujundata, või osanik või aktsionär, kelle huve saneerimiskava ei puuduta, ei või hääletamisel osaleda ja tema nõude või osaluse suurust ei arvestata käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud suhtarvude arvutamisel.”;

87) paragrahvi 25 lõike 1 punktid 3–8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) nende puudutatud isikute nimekiri, kellele saadeti käesoleva seaduse § 20 lõike 3 kohaselt teade või üleskutse;
4) koosolekul toimunud hääletamise korral ka koosolekul osalenud puudutatud isikute nimekiri ja nende häälte arv;
5) koosolekut pidamata toimunud hääletamisel osalenud puudutatud isikute nimekiri ja nende häälte arv;
6) hääletamistulemus, sealhulgas otsuse poolt hääletanud puudutatud isikud nimeliselt;
7) kui hääletamine toimus rühmades, siis hääletamistulemused rühmade kaupa;
8) saneerimiskava vastuvõtmises eriarvamusele jäänud puudutatud isiku nõudel tema eriarvamuse sisu;”;

88) paragrahvi 25 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui hääletamine toimub koosolekut pidamata või puudutatud isik on koosoleku toimumise ajaks esitanud kirjalikult oma seisukoha, on hääletusprotokolli lahutamatuks lisaks puudutatud isiku kirjalik seisukoht.”;

89) paragrahvi 26 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 26. Puudutatud isiku taotlus vastuvõetud saneerimiskava kinnitamata jätmiseks”;

90) paragrahvi 26 tekst loetakse lõikeks 1 ning selle sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Saneerimiskava vastu hääletanud puudutatud isik võib esitada kohtule käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktis 3 nimetatud tähtaja jooksul põhjendatud taotluse, milles palub jätta saneerimiskava kinnitamata ja selgitab, milles seisneb tema õiguste oluline rikkumine, kui:”;

91) paragrahvi 26 lõike 1 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

92) paragrahvi 26 lõiget 1 täiendatakse punktiga 1¹ järgmises sõnastuses:

„1¹) ei ole järgitud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud võlausaldajate huvide testi;”;

93) paragrahvi 26 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) esineb käesoleva seaduse § 28 lõikes 5 nimetatud muu asjaolu kava kinnitamata jätmiseks;”;

94) paragrahvi 26 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

95) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Võlausaldajate huvide testiga tuvastatakse, et ükski eriarvamusel olev võlausaldaja ei ole saneerimiskava kohaselt ebasoodsamas seisus, kui ta oleks pankrotimenetluse läbiviimisel ja pankrotiseaduses ettenähtud rahuldamisjärkude kohaldamise korral. Pankrotimenetluse kohta võrdlusandmete koostamisel lähtutakse sellest, et pankrotimenetlus viiakse läbi saneerimiskava esitamise seisuga, võttes arvesse ka raha väärtuse muutust ajas.”;

96) paragrahvi 27 pealkirja täiendatakse pärast sõna „arvamus” sõnadega „vastuvõetud saneerimiskava kohta”;

97) paragrahvi 27 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) ettevõtja majandusliku olukorra parandamine ja tema kasumlikkuse taastamine on saneerimiskava alusel võimalik, märkides kava õnnestumise eeltingimused;”;

98) paragrahvi 27 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

99) paragrahvi 27 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) saneerimiskava vastu hääletanud võlausaldaja suhtes on järgitud käesoleva seaduse § 26 lõikes 2 nimetatud võlausaldajate huvide testi.”;

100) paragrahvi 28 lõiked 1–3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui puudutatud isikud on saneerimiskava vastu võtnud, esitatakse see käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktis 3 nimetatud tähtaja jooksul kohtule kinnitamiseks. Saneerimiskavale lisatakse hääletusprotokoll koos lisadega ja tõendid saneerimiskava projekti ning § 20 lõikes 3 nimetatud teate kättetoimetamise kohta.

(2) Kohus kinnitab vastuvõetud saneerimiskava 30 päeva jooksul selle saamisest arvates.

(3) Saneerimiskava kinnitamisel annab kohus hinnangu puudutatud isiku taotlusele saneerimiskava kinnitamata jätmiseks.”;

101) paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:

„(3¹) Kui saneerimiskava vastu hääletanud võlausaldaja on esitanud taotluse saneerimiskava kinnitamata jätmiseks käesoleva seaduse § 26 lõike 1 punktis 1¹ nimetatud alusel, hindab kohus võlausaldaja taotluse põhjendatuse kontrollimiseks ettevõtja vara väärtust. Muul juhul kohus omal algatusel ettevõtja vara väärtust ei hinda.”;

102) paragrahvi 28 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kohus võib jätta saneerimiskava kinnitamata ja lõpetada saneerimismenetluse, kui käesoleva seaduse § 26 alusel esitatud taotlusest, saneerimisnõustaja arvamusest või muudest asjaoludest selgub, et:
1) ettevõtja on teinud alates saneerimismenetluse algatamisest tehinguid, mis väljuvad tavapärase majandustegevuse raamest, ja rikkunud käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5 nimetatud teavitamiskohustust, kahjustades sellega võlausaldajate huve;
2) ettevõtja on saneerimiskava koostamisel rikkunud saneerimisnõustaja suhtes koostöö- ja kaasaaitamiskohustust;
3) saneerimisteate avaldamisel või edastamisel on rikutud käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud korda või saneerimisteade ei vasta seal nimetatud nõuetele;
4) saneerimiskava projekti kohta teate avaldamisel või edastamisel on rikutud käesoleva seaduse § 20 lõikes 3 nimetatud nõudeid, sealhulgas saneerimiskava projekti ei ole puudutatud isikule edastatud, või teade ei vasta § 20 lõikes 5 nimetatud nõuetele;
5) saneerimiskava ei vasta käesoleva seaduse §-s 21 ettenähtud nõuetele;
6) saneerimiskava vastuvõtmisel ei ole järgitud käesoleva seaduse §-s 24 ettenähtud nõudeid, eelkõige saneerimiskava poolt ei ole antud nõutavat arvu hääli, või hääletamisel on rikutud puudutatud isiku õigusi;
7) käesoleva seaduse § 26 lõikes 2 nimetatud võlausaldajate huvide testi ei ole järgitud ning võlausaldaja on hääletanud saneerimiskava vastu ja esitanud § 26 lõike 1 punkti 1¹ alusel taotluse saneerimiskava kinnitamata jätmiseks;
8) rühmade moodustamine saneerimiskava vastuvõtmiseks ei vasta ettenähtud tingimustele ning piisavalt ühetaoliste huvidega samas rühmas olevaid võlausaldajaid ei ole koheldud võrdselt ja proportsionaalselt nende nõudega;
9) rühmi ei ole moodustatud ja saneerimiskava alusel koheldakse võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega;
10) saneerimiskavaga nähakse ette uue rahastamise vajadus, kuid uus rahastamine ei ole saneerimiskava elluviimiseks vajalik ja kahjustab ebaõiglaselt võlausaldajate huve;
11) saneerimiskaval ei ole mõistlikku väljavaadet ettevõtja maksejõuetust ära hoida või ettevõtja elujõulisust tagada.”;

103) paragrahvi 29 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„§ 29. Vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise taotlus

(1) Kui puudutatud isikute rühmad ei ole saneerimiskava vastu võtnud, võib ettevõtja, võlausaldaja või saneerimisnõustaja esitada kohtule taotluse selle kinnitamiseks.”;

104) paragrahvi 29 lõikes 2 asendatakse sõna „Avaldus” sõnaga „Taotlus”;

105) paragrahvi 29 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Taotlusele lisatakse saneerimiskava, hääletusprotokoll koos lisadega, saneerimisnõustaja arvamus ja tõendid saneerimiskava projekti ning käesoleva seaduse § 20 lõikes 3 nimetatud teate kättetoimetamise kohta.”;

106) paragrahvi 29 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise taotluse esitab kohtule võlausaldaja või saneerimisnõustaja, tuleb taotlusele lisada ettevõtja nõusolek vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise kohta.

(5) Saneerimisnõustaja avaldab käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktis 3 nimetatud tähtaja jooksul väljaandes Ametlikud Teadaanded teate vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise taotluse kohtule esitamise kohta ning edastab teate puudutatud isikutele.”;

107) seadust täiendatakse §-dega 29¹ ja 29² järgmises sõnastuses:

„§ 29¹. Saneerimisnõustaja arvamus vastuvõtmata saneerimiskava kohta

(1) Saneerimisnõustaja esitab kohtule saneerimiskava esitamisega samal ajal või käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktis 3 nimetatud tähtaja jooksul kirjaliku arvamuse saneerimiskava kohta.

(2) Saneerimisnõustaja annab põhjendatud hinnangu muu hulgas käesoleva seaduse § 27 lõikes 2 nimetatud asjaoludele ja sellele, kas §-s 36 nimetatud rühmadeülese kohustamise tingimusi on järgitud.

(3) Koos arvamusega esitab saneerimisnõustaja kohtule tegevuse ja kulutuste aruande.

§ 29². Puudutatud isiku taotlus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamata jätmiseks

(1) Saneerimiskava vastu hääletanud puudutatud isik võib esitada kohtule põhjendatud taotluse, milles palub jätta saneerimiskava kinnitamata ja selgitab, milles seisneb tema õiguste oluline rikkumine, kui:
1) ei ole järgitud käesoleva seaduse § 26 lõikes 2 nimetatud võlausaldajate huvide testi;
2) käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 2 sätestatud tingimus ei ole täidetud;
3) muu käesoleva seaduse § 36 lõikes 1 sätestatud tingimus kava kinnitamiseks ei ole täidetud.

(2) Taotlus esitatakse kohtule 14 päeva jooksul käesoleva seaduse § 29 lõikes 5 nimetatud teate avaldamisest.”;

108) paragrahv 30 tunnistatakse kehtetuks;

109) paragrahvi 31 lõiked 1–4 tunnistatakse kehtetuks;

110) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 4¹ järgmises sõnastuses:

„(4¹) Kohus võib menetlusosalise taotlusel või omal algatusel küsida saneerimismenetluses tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige ettevõtte väärtuse hindamiseks, eksperdi arvamust.”;

111) paragrahvi 31 täiendatakse lõigetega 5¹–5⁴ järgmises sõnastuses:

„(5¹) Eksperdi nimetamisel märgib kohus määruses summa, mille ettevõtja peab tasuma eksperdi tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole, ja tasumise tähtaja. Kui taotluse on esitanud puudutatud isik, teeb kohus deposiidi tasumise kohustuslikuks temale.

(5²) Kui eksperdi tasu ja kulutuste katteks kohtu määratud summa deposiidina on jäetud selleks ettenähtud kontole tähtpäevaks tasumata, jätab kohus taotluse rahuldamata. Kui summa jätab tasumata ettevõtja, lõpetab kohus saneerimismenetluse.

(5³) Kui kohus nimetab eksperdi puudutatud isiku taotluse alusel, võib kohus jätta eksperdi määramisega seotud menetluskulud taotluse esitanud puudutatud isiku kanda, kui puudutatud isik on esitanud teadvalt põhjendamatu taotluse.

(5⁴) Käesoleva paragrahvi lõikes 5³ sätestatud alusel tehtud kohtumääruse peale võib taotluse esitanud puudutatud isik esitada määruskaebuse.”;

112) paragrahvi 31 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

113) paragrahvid 32–34 tunnistatakse kehtetuks;

114) paragrahv 36 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 36. Vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamine rühmadeülese kohustamise alusel

(1) Kohus võib kinnitada saneerimiskava, mida puudutatud isikute rühmad vastu ei võtnud, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) järgitud on käesoleva seaduse § 28 lõikes 5 sätestatud tingimusi, välja arvatud seal viidatud § 24 lõike 4 sätestatud poolthäälte tingimus;
2) saneerimiskava on heaks kiitnud vähemalt üks puudutatud isikute rühm, välja arvatud käesoleva seaduse § 21 lõike 2 punktis 4 nimetatud rühm või muu rühm, kes saneerimiskava alusel ettevõtja väärtuse hindamise tulemusel ei saaks väljamakseid ega säilitada huve või kellel ei ole mõistlikku eeldust saada väljamakseid ega säilitada huve, kui kohaldatakse pankrotiseaduses ettenähtud rahuldamisjärke;
3) saneerimiskavaga tagatakse, et eriarvamusele jäänud puudutatud võlausaldajate rühmi koheldakse vähemalt sama soodsalt kui mis tahes sama järguga rühma ning soodsamalt kui mis tahes madalama järguga rühma;
4) ükski puudutatud isikute rühm ei või saneerimiskava alusel saada rohkem, kui on tema kogunõue ettevõtja vastu.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud järkude järjekorra määramisel lähtutakse pankrotiseaduses sätestatud rahuldamisjärkudest, kuid see ei puuduta väljamaksete järjekorda.

(3) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatust kõrvale kalduda, kui see on vajalik edukaks saneerimiseks.

(4) Saneerimiskava kinnitamisel annab kohus hinnangu saneerimiskava kinnitamata jätmiseks esitatud võlausaldaja taotlusele. Kui saneerimiskava vastu hääletanud võlausaldaja on esitanud taotluse saneerimiskava kinnitamata jätmiseks käesoleva seaduse § 29² lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud alusel, hindab kohus võlausaldaja taotluse põhjendatuse kontrollimiseks ettevõtja vara väärtust. Muul juhul kohus omal algatusel ettevõtja vara väärtust ei hinda.

(5) Kohus otsustab saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise 30 päeva jooksul alates käesoleva seaduse § 29² lõikes 2 nimetatud tähtaja möödumisest. Saneerimiskava kinnitamise otsustamiseks võib kohus pidada istungi.”;

115) seadust täiendatakse §-ga 36¹ järgmises sõnastuses:

„§ 36¹. Saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tähtaja pikendamine ja saneerimiskava muutmise võimaldamine

(1) Saneerimisnõustaja või ettevõtja taotlusel võib kohus mõjuval põhjusel pikendada saneerimiskava kinnitamiseks esitamise tähtaega või määrata saneerimiskava kinnitamata jätmise korral täiendava tähtaja, mille jooksul tuleb puudutatud isikutele esitada muudetud saneerimiskava, korraldada uus hääletus saneerimiskava vastuvõtmiseks ning esitada saneerimiskava kohtule kinnitamiseks. Kui taotluse on kohtule esitanud ettevõtja, peab taotlusele olema lisatud saneerimisnõustaja arvamus tähtaja pikendamise ja saneerimiskava muutmise põhjendatuse kohta.

(2) Kui kohus pikendab saneerimiskava kinnitamiseks esitamise tähtaega või määrab saneerimiskava kohtule esitamiseks täiendava tähtaja, ei või saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tähtaeg olla kokku pikem kui 90 päeva alates saneerimismenetluse algatamisest.

(3) Kohus avaldab teate saneerimiskava kinnitamiseks esitamise tähtaja pikendamise ja saneerimiskava kohtule esitamiseks täiendava tähtaja määramise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus edastab määruse ettevõtjale, saneerimisnõustajale ja puudutatud isikutele.”;

116) paragrahvi 37 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise määrus edastatakse ettevõtjale ja kõikidele puudutatud isikutele. Määrus, millega saneerimiskava kinnitatakse, on viivitamata täidetav. Saneerimiskava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebusel ei ole saneerimiskava täitmise elluviimist peatavat toimet.

(2) Saneerimiskava kinnitamata jätmise määrusega lõpetab kohus saneerimismenetluse.

(2¹) Kohus lahendab saneerimiskava kinnitamise määrusega ka hagi tagamise abinõu, maksuhalduri täitetoimingu või maksuhalduri maksekonto arestimise ja täitemenetluses seatud aresti või keelumärke kehtivuse, mis on seotud saneerimiskavaga hõlmatud nõudega.

(2²) Teade saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded.

(3) Määruse peale, millega saneerimiskava kinnitatakse või kinnitamata jäetakse, võib esitada määruskaebuse ettevõtja või puudutatud isik, kes on esitanud taotluse saneerimiskava kinnitamata jätmiseks, esitades selle otse ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva alates lõikes 2² nimetatud teate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud määruskaebus on esitatud puudusega, annab kohus puuduse kõrvaldamiseks tähtaja kuni kaks tööpäeva.

(6) Menetlusosalisel on õigus esitada menetluse kiirendamise taotlus juhul, kui määruskaebus on olnud ringkonnakohtu menetluses vähemalt 15 päeva. Samuti võib menetluse kiirendamise taotluse esitada juhul, kui kohus lükkab kohtuistungi asja arutamiseks edasi kauemaks kui 15 päeva. Menetluse kiirendamise taotluse peab kohus lahendama viivitamata.

(7) Määruskaebuse lahendamisel võtab kohus arvesse saneerimiskava faktilist täitmist. Kui ettevõtja ei asu saneerimiskava täitma, võib see olla aluseks puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamisele.

(8) Ringkonnakohus ja Riigikohus vaatavad määruskaebuse läbi asjatu viivituseta.”;

117) paragrahvi 38 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Teade saneerimismenetluse lõpetamise kohta avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded.”;

118) paragrahvi 39 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „§ 30 lõike 4” tekstiosaga „§ 31 lõike 5²”;

119) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktiga 2¹ järgmises sõnastuses:

„2¹) ettevõtja koostöö- ja kaasaaitamiskohustuse rikkumise tõttu – käesoleva seaduse § 20 lõike 1¹ kohaselt;”;

120) paragrahvi 39 lõike 2 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

121) paragrahvi 39 lõike 2 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„10) ettevõtja poolt nõuete kohta ebaõigete andmete esitamise tõttu – käesoleva seaduse § 43 kohaselt.”;

122) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel tehtud kohtumääruse peale võib ettevõtja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.”;

123) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui selgub, et ettevõtja on püsivalt maksejõuetu, teeb kohus ettevõtjale ettepaneku tema suhtes pankrotimenetluse läbiviimiseks. Kui ettevõtja nõustub, käsitatakse saneerimisavaldust pankrotiavaldusena. Kohus lõpetab sellisel juhul saneerimismenetluse ja lahendab pankrotiavalduse.”;

124) seadust täiendatakse §-ga 40¹ järgmises sõnastuses:

„§ 40¹. Võlausaldaja pankrotiavalduse menetlus saneerimiskava kinnitamata jätmise ja saneerimismenetluse lõpetamise korral

Kui võlausaldaja esitatud pankrotiavalduse alusel on kohus ajutise pankrotihalduri nimetamise otsustamise edasi lükanud vastavalt käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktile 4, jätkab kohus saneerimiskava kinnitamata jätmise või saneerimismenetluse lõpetamise korral võlausaldaja pankrotiavalduse läbivaatamist.”;

125) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel tehtud kohtumääruse peale võib ettevõtja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.”;

126) paragrahv 43 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 43. Saneerimismenetluse lõpetamine nõuete kohta ebaõigete andmete esitamise tõttu

(1) Kohus lõpetab saneerimismenetluse, kui selgub, et ettevõtja on nõuete kohta esitanud ebaõigeid andmeid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel tehtud kohtumääruse peale võib ettevõtja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.”;

127) paragrahvi 44 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „algatamise tagajärjed” tekstiosaga „, välja arvatud käesoleva seaduse § 11 lõikes 9 nimetatud tagajärjed”;

128) paragrahvi 44 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „peatatud täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile” tekstiosaga „peatatud täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile, sundtäitmist läbiviivale maksuhaldurile”;

129) seaduse 6. peatüki pealkirjas asendatakse sõna „kehtivus” sõnaga „täitmine”;

130) paragrahvi 45 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

131) paragrahvi 45 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Saneerimiskavas sisalduvad tahteavaldused loetakse antuks seaduses või kokkuleppes ettenähtud vormis.”;

132) paragrahvi 45 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Saneerimiskava ei vabasta ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest ega mõjuta võlausaldaja õigust nõuda kohustuse täitmist, sealhulgas lugeda kohustus sissenõutavaks muutunuks isiku suhtes, kes on ettevõtja kohustuse täitmise tagamiseks andnud käenduse, garantii või esemelise tagatise või vastutab muul alusel solidaarselt ettevõtja kohustuse täitmise eest. Kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes saneerimiskava alusel tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi ja milles solidaarselt vastutava isiku poolt tehtud maksed võlausaldajale ja saneerimiskava alusel tehtavate maksete väärtus kokku ületavad võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise hetkel olnud algset nõude summat.”;

133) paragrahv 46 tunnistatakse kehtetuks;

134) paragrahvi 47 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Saneerimismenetluse algatamise tagajärjena peatatud täitemenetlust, sundtäitmist, kohtumenetlust või muud käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud meedet jätkatakse nõude suhtes, mille kohta saneerimiskava ei kehti.”;

135) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Saneerimismenetluse algatamise tagajärjena peatatud täitemenetlus, sundtäitmine, kohtumenetlus või muu käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud meede jääb nõude suhtes, mille kohta saneerimiskava kehtib, peatatuks.”;

136) paragrahvi 49 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Saneerimiskava kehtivuse ajal ei saa esitada pankrotiavaldust nõude alusel, mille kohta saneerimiskava kehtib.”;

137) paragrahvi 49 lõikes 2 asendatakse sõnad „pankrotimenetluse algatamise avaldus” sõnaga „pankrotiavaldus”;

138) paragrahvi 49 lõiget 7 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse põhjendatud määrusega.”;

139) paragrahvi 50 lõike 2 esimeses lauses asendatakse sõna „ettevõtte” sõnaga „ettevõtja”;

140) paragrahvi 50 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Järelevalve teostamise ajal kohaldatakse saneerimisnõustaja suhtes käesoleva seaduse §-des 17–19¹ sätestatut. Järelevalve teostamise eest saneerimisnõustajale makstava tasu suuruse määrab kohus kindlaks kord aastas saneerimisnõustaja taotlusel. Saneerimisnõustaja peab taotluses märkima, milliseid ülesandeid ta järelevalvet teostades täidab ja kuidas on taotletav tasu nende ülesannetega kooskõlas.”;

141) paragrahvi 50 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud alusel tehtud kohtumääruse peale, millega kohus on saneerimisnõustajale järelevalve teostamise eest tasu määranud, võib ettevõtja, võlausaldaja või saneerimisnõustaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.”;

142) seadust täiendatakse §-ga 50¹ järgmises sõnastuses:

„§ 50¹. Kinnitatud saneerimiskava muutmine

(1) Kohus võib saneerimisnõustaja või ettevõtja taotlusel saneerimiskava muuta selle puudutatud isiku nõusolekul, kelle õigusi soovitakse saneerimiskava muutmisega kitsendada. Puudutatud isiku nõusolek ei ole vajalik, kui muudatus ei mõjuta oluliselt tema õigusi ega kahjusta oluliselt tema huve. Kui taotluse on kohtule esitanud ettevõtja, peab taotlusele olema lisatud saneerimisnõustaja arvamus. Saneerimiskava muutmiseks muudab kohus saneerimiskava kinnitamise määrust.

(2) Kui see on vajalik ja põhjendatud saneerimise eesmärkide saavutamiseks, võib kohtu kinnitatud saneerimiskava muuta, kui saneerimiskavaga on vaja hõlmata esialgu saneerimiskavast välja jäänud nõudeid, mis olid olemas enne saneerimisavalduse esitamist. Sellisel juhul kohaldatakse saneerimiskava muutmisele, vastuvõtmisele ja kinnitamisele käesoleva seaduse §-des 11–13 ja 20–37 sätestatut. Saneerimiskava muutmiseks muudab kohus saneerimiskava kinnitamise määrust.

(3) Kohus algatab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud saneerimiskava muutmise saneerimisnõustaja või ettevõtja taotlusel määrusega, millele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 10 saneerimismääruse kohta sätestatut.

(4) Kohus kaasab saneerimiskava muutmisse saneerimisnõustaja, ettevõtja ja isikud, kelle õigusi soovitakse saneerimiskava muutmisega kitsendada.”;

143) paragrahvi 51 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „tagajärjed ära tagasiulatuvalt” tekstiosaga „, välja arvatud käesoleva seaduse § 11 lõikes 9 nimetatud tagajärjed”;

144) paragrahvi 51 lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „läbiviivale kohtutäiturile” sõnadega „, sundtäitmist läbiviivale maksuhaldurile”;

145) paragrahvi 51 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel tehtud kohtumääruse peale võib ettevõtja või avalduse esitanud võlausaldaja või saneerimisnõustaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse.”;

146) paragrahv 52 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 52. Pankroti väljakuulutamine

Kui saneerimiskava tühistatakse ja sellele järgnevalt kuulutatakse ettevõtja suhtes välja pankrot, loetakse kaitstuks saneerimisnõustaja, eksperdi ja järelevalvet teostava saneerimisnõustaja nõue tasu ja kulutuste hüvitamise kohta.”;

147) seadust täiendatakse §-dega 56 ja 57 järgmises sõnastuses:

„§ 56. Saneerimisnõustajate nimetamise ja koja kutsekogu liikmeks saamise erisused

(1) Käesoleva seaduse § 15 lõikeid 3 ja 4 rakendatakse alates 2024. aasta 1. juulist. Kuni selle ajani kohaldatakse käesoleva seaduse kuni 2022. aasta 30. juunini kehtinud redaktsiooni § 15 lõikeid 3, 4 ja 7. Kohus hindab, et isikul on vajalikud erialased teadmised oma ülesannete täitmiseks, seejuures võib isik olla asjakohase koolituse, kvalifikatsiooni ja erialased teadmised omandanud ka kutsealal töötamise käigus.

(2) Saneerimisnõustajana tegutsemise õiguse saamiseks ei pea sooritama saneerimisnõustaja eksamit ega läbima väljaõpet isik, kes on viimase viie aasta jooksul olnud saneerimisnõustajaks vähemalt kolmes saneerimismenetluses. Arvesse ei võeta menetlusi, kus saneerimisnõustaja vabastati käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punkti 3 või 4 alusel. Saneerimisnõustajana tegutsemise õiguse saab isik koja kutsekogu liikmeks vastuvõtmisega. Isik võetakse koja kutsekogu liikmeks tema kirjaliku avalduse alusel. Isik võib avalduse esitada kuni 2024. aasta 30. juunini.

§ 57. Seaduse kohaldamine enne 2022. aasta 1. juulit esitatud saneerimisavaldusele

Kui saneerimisavaldus on esitatud enne 2022. aasta 1. juulit, kohaldatakse saneerimismenetlusele käesoleva seaduse kuni 2022. aasta 30. juunini kehtinud redaktsiooni.”;

148) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses:

„¹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (ELT L 172, 26.06.2019, lk 18–55).”.

§ 80.  Sihtasutuste seaduse muutmine

Sihtasutuste seaduse § 45 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠45. Sihtasutuse majanduslikud raskused ja pankrotiavalduse esitamise kohustus

(1) Kui sihtasutuse majandusolukord on halvenenud ja maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, peab juhatus astuma samme majanduslike raskuste ületamiseks, oma likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks, sealhulgas kaaluma saneerimisavalduse esitamist. Kui sihtasutus on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, hiljemalt 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest esitama kohtule sihtasutuse pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha sihtasutuse eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud sihtasutusele hüvitama pärast maksejõuetuse ilmnemist sihtasutuse poolt tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 23 sätestatut.

(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustus laieneb juhatuse liikmete puudumisel nõukogu liikmetele, välja arvatud juhul, kui nõukogu liige tõendab, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma sihtasutuse püsivast maksejõuetusest.”.

§ 81.  Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 183 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Eesti pankrotivõlgnik võib taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast või võlgniku sissetulekust ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, muu hulgas pankrotivõlgniku pärijad, liikmed, osanikud, aktsionärid, juhtorgani liikmed või pankrotivõlausaldajad. Ajutise halduri, usaldusisiku ja pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks määratud menetlusabi, mida ei mõisteta pankrotivõlgnikult riigi tuludesse välja, ei või olla ühe pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse kohta suurem kui töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutasu kolmekordne alammäär, sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks. Seejuures arvestatakse üks kuutasu alammäär pankrotiavalduse või maksejõuetusavalduse läbivaatamise lõpuni ajutise halduri või usaldusisiku, üks kuutasu alammäär pankroti väljakuulutamisest pankrotimenetluse lõpuni pankrotihalduri ja üks kuutasu alammäär kohustustest vabastamise menetluse lõpuni usaldusisiku tehtavate toimingute katteks.”;

2) paragrahvi 311¹ lõiget 6 täiendatakse pärast sõnu „Advokaadile, notarile, kohtutäiturile, pankrotihaldurile” sõnadega „, saneerimisnõustajale, usaldusisikule füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse tähenduses”;

3) paragrahvi 336 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „pankrotihaldur” sõnadega „, saneerimisnõustaja, usaldusisik füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse tähenduses”.

§ 82.  Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 160 lõike 2 punktis 3¹ asendatakse sõnad „võlgade ümberkujundamise avalduse” sõnaga „maksejõuetusavalduse”.

§ 83.  Tulundusühistuseaduse muutmine

Tulundusühistuseaduse § 55 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui tulundusühistu majandusolukord on halvenenud ja maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, peab juhatus astuma samme majanduslike raskuste ületamiseks, oma likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks, sealhulgas kaaluma saneerimisavalduse esitamist. Kui ühistu on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, hiljemalt 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest esitama kohtule ühistu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha ühistu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud ühistule hüvitama pärast maksejõuetuse ilmnemist ühistu poolt tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 63¹ sätestatut.”.

§ 84.  Töötuskindlustuse seaduse muutmine

Töötuskindlustuse seaduse § 19 täiendatakse punktiga 3¹ järgmises sõnastuses:

„3¹) kohus on teinud füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 15 lõike 1 ja pankrotiseaduse § 15 lõike 4¹ alusel usaldusisiku nimetamata jätmise määruse või füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 18 lõike 1 ja pankrotiseaduse § 27 lõike 4¹ alusel maksejõuetusavalduse läbi vaatamata jätmise määruse;”.

§ 85.  Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse kehtetuks tunnistamine

Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus tunnistatakse kehtetuks.

§ 86.  Äriseadustiku muutmine

Äriseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 112¹ pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 112¹. Täisühingu majanduslikud raskused ja pankrotiavalduse esitamise kohustus”;

2) paragrahvi 112¹ lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui täisühingu majandusolukord on halvenenud ja maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, peavad täisühingu seaduslikud esindajad astuma samme majanduslike raskuste ületamiseks, oma likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks, sealhulgas kaaluma saneerimisavalduse esitamist. Täisühingu püsiva maksejõuetuse korral peavad täisühingu seaduslikud esindajad viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel täisühingu maksejõuetuse ilmnemisest, esitama täisühingu pankrotiavalduse.”;

3) paragrahvi 112¹ lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud pankrotiavalduse esitamise ja 2. lõikes sätestatud kohustuse rikkumise korral vastutavad avalduse esitamiseks kohustatud isikud rikkumisega tekitatud kahju eest solidaarselt.”;

4) paragrahvi 180 lõige 5¹ muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5¹) Kui osaühingu majandusolukord on halvenenud ja maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, peab juhatus astuma samme majanduslike raskuste ületamiseks, oma likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks, sealhulgas kaaluma saneerimisavalduse esitamist. Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 187 sätestatut. Kui osaühingul puuduvad juhatuse liikmed, kohaldatakse käesolevas lõikes sätestatud kohustust nõukogu puudumisel osanikele juhul, kui osanik teadis või pidi teadma püsivast maksejõuetusest.”;

5) paragrahvi 306 lõige 3¹ muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3¹) Kui aktsiaseltsi majandusolukord on halvenenud ja maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, peab juhatus astuma samme majanduslike raskuste ületamiseks, oma likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks, sealhulgas kaaluma saneerimisavalduse esitamist. Kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha aktsiaseltsi eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama aktsiaseltsile pärast maksejõuetuse ilmnemist aktsiaseltsi poolt tehtud maksed, mille tegemine selles olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 315 sätestatut.”;

6) seadustiku normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (ELT L 172, 26.06.2019, lk 18–55).”.

3. jagu Seaduse jõustumine 

§ 87.  Seaduse jõustumine

  Käesolev seadus jõustub 2022. aasta 1. juulil.