Child Protection Act

Chapter 1 General Provisions  

§ 1.  Scope of regulation of Act

 (1) This Act provides for the obligations and functions of state and local government agencies and the officials thereof, legal persons in public and private law and natural persons upon ensuring the rights and well-being of children, the organisation of child protection, the prohibitions and restrictions established for persons working with children, the principles of treatment of children, the principles of treatment of children in need of assistance, children in danger and children separated from family, the state supervision over compliance with this Act and the liability for violation of the Act.

 (2) The application of the principles for ensuring the rights and well-being of children and the application of child protection measures on the basis of a specific Act shall be based on the requirements provided for in the specific Act, complying with the provisions of Chapter 2 of this Act. In case of issues unregulated by a specific Act, the provisions of this Act shall apply.

 (3) The provisions of the Administrative Procedure Act apply to administrative proceedings prescribed in this Act, taking account of the specifications provided for in this Act.

§ 2.  Purpose of Act

  This Act shall be established in order to form behaviour and way of life which value and promote the development of children in the society, to create a supporting environment for children, to set the best interests of children as primary consideration, to improve the quality of life of children, to support the comprehensive development of children and to ensure the necessary assistance and care in a timely manner for children whose health and well-being is in danger in conformity with the United Nations Convention on the Rights of the Child and the optional protocols thereto (hereinafter the convention) and the EU Charter of Fundamental Rights and other relevant legislation.

§ 3.  Scope of application of Act

 (1) The provisions of this Act shall be applied to state and local government agencies and the officials thereof, legal persons in public and private law and natural persons who are in contact with children and child protection in their activities.

 (2) For the purposes of this Act, a child means every human being below the age of eighteen years. If the age of a person is unknown and there is reason to believe that the person is below the age of eighteen years, the person shall be deemed to be a child until proven otherwise.

Chapter 2 Ensuring Rights and Well-being of Child  

§ 4.  Well-being of child

  Child’s well-being means the condition supporting the development of the child in which the physical, medical, psychological, emotional, social, cognitive, educational and economic needs of the child are satisfied.

§ 5.  Principles of ensuring rights and well-being of children

  Upon ensuring the rights and well-being of children, the following principles provided for in the convention shall be based on:
 1) every child has the inherent right to life, survival and development;
 2) every child has the right to equal treatment without any discrimination;
 3) in all action concerning children, the best interests of the child shall be a primary consideration;
 4) every child has the right to independent opinion in all matters affecting the child and the right to express his or her views.

§ 6.  Prevention

 (1) In order to ensure the rights and well-being of the child, the risks threatening the well-being and development of the child must be prevented. Prevention includes the perception of situations and events which threaten the child as early as possible and the reaction thereto, including the identification of the child’s development and behaviour problems, problems occurring in the family environment, identification of abuse and the increase of protective measures promoting the child’s well-being and development.

 (2) State and local government agencies shall, according to their possibilities, develop measures in order to prevent the child’s need for assistance and to decrease the existing problems. The measures must be based on the child’s needs, support the relations between the child and the persons raising the child, support the social performance skills and they must be accessible, timely, effective and have a long-term positive effect.

§ 7.  Liability of parents and persons raising children

 (1) The natural environment for the development and growth of the child is the family. The primary liability for ensuring the child’s rights and well-being lies with the parent or with the person raising the child.

 (2) State and local government agencies and the officials thereof, legal persons in public and private law shall, according to their competence, support the parent or the person raising the child upon ensuring the child’s rights and well-being.

§ 8.  Cooperation

 (1) In order to ensure the child’s rights and well-being, state and local government agencies and the officials thereof, legal persons in public and private law shall cooperate with each other upon the planning, financing and application of all measures targeted to children by involving the children, parents, persons raising children, interest groups and the public therein.

 (2) Based on an international agreement, EU legislation or other legislation, state and local government agencies and the officials thereof, legal persons in public and private law shall cooperate with each other in order to ensure the rights and well-being of children and involve a competent authority of another state or a person authorised therefor, if necessary.

§ 9.  Notification

  State and local government agencies and the officials thereof, legal persons in public and private law shall ensure the notification of the public of child protection measures, paying special attention to the disclosure of information necessary for assisting children in need or in danger.

Chapter 3 Organisation of Child Protection  

§ 10.  Child protection

  Child protection means the aggregate of activities, supports, services and other assistance following the principles provided for in this Act to ensure the rights and well-being of children (hereinafter the measures).

§ 11.  Organisation of child protection

  Child protection shall be organised by the Government of the Republic, child protection council, Ministry of Social Affairs, Social Insurance Board, county governors and local governments based on the functions provided for in this Act.

§ 12.  Function of Government of the Republic

  The function of the Government of the Republic upon the organisation of child protection shall be the development and approval of relevant draft legislation and national strategies and ensuring sustainable financing.

§ 13.  Functions of child protection council

 (1) The child protection council is a government committee, the functions of which are:
 1) to establish the objectives of the state child protection policy and to coordinate the activities necessary for the implementation thereof;
 2) to submit proposals concerning the protection of children’s rights and ensuring the well-being of children to the Government of the Republic and other relevant institutions;
 3) to give relevant recommendations for cross-sectoral preventive measures of child protection.

 (2) The membership, number of members and the rules of procedure of the child protection council shall be established by an order of the Government of the Republic.

§ 14.  Functions of Ministry of Social Affairs

 (1) The functions of the Ministry of Social Affairs upon the organisation of child protection are:
 1) to develop the child protection policy and to coordinate the implementation thereof;
 2) to submit reports to the Government of the Republic concerning the situation of children and families;
 3) the national coordination of child protection and supervision thereof;
 4) to participate in the formation of international child protection policy and cooperation;
 5) to organise the performance of child protection studies and analyses and to plan and develop child protection measures;
 6) to develop instructions, implementing guidelines and other informative materials for the protection of children’s rights and ensuring children’s well-being and notification of the public thereof;
 7) to organise the further training of child protection officials.

 (2) The conditions of and procedure for the further training of child protection officials shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (3) The performance of functions specified in clauses (1) 5)–7) of this section may be assigned to a person in private law with a contract under public law.

§ 15.  Functions of Social Insurance Board

 (1) The functions of the Social Insurance Board upon the organisation of child protection are the implementation of state child protection policy, application of national strategies and coordination of cross-sectoral cooperation and prevention concerning child protection.

 (2) Based on the request of the local government, the Social Insurance Board shall apply the following state measures supporting children and families:
 1) provision of counselling to the local governments upon the preparation of development plans supporting the well-being of children;
 2) mediation of individual international child protection cases to the local government and provision of counselling to the local government thereon;
 3) provision of assistance to the local governments upon resolving child protection cases;
 4) supporting the local governments upon the establishment of suitable measures for children or families from amongst the existing state measures.

 (3) The Social Insurance Board shall apply the following state measures supporting children and families:
 1) organisation of international adoption and servicing the international adoption committee;
 2) collection of child protection statistics;
 3) 24-hour counselling of state and local government agencies, the officials thereof and legal persons in public and private law for the assistance of children in need of assistance or children in danger;
 4) organisation of notification related to child protection;
 5) organisation of employment counselling of the child protection officials of a local government;
 6) maintenance of child helpline service 116 111;
 7) exercise of state and administrative supervision on the bases provided for in this Act.

 (4) The performance of functions specified in clauses (3) 4)–6) of this section may be assigned to a person in private law with a contract under public law.

§ 16.  Functions of county governor

  The function of a county governor upon the organisation of child protection in the county is to exercise state supervision on the bases provided for in this Act.

§ 17.  Functions of local government

 (1) The functions of a local government upon the organisation of child protection are:
 1) to follow the principles ensuring the rights and well-being of children in the local government development plan;
 2) to develop programmes and projects ensuring the rights and well-being of children and the application thereof in its administrative territory to prevent and decrease the risks that endanger children;
 3) upon becoming aware of a child in need of assistance, to immediately assess the child’s need for assistance and to provide measures for assisting the child;
 4) to provide measures to a child separated from family and to his or her family;
 5) to organise supervisory control over the internal evaluation of child care institutions administered by the local government;
 6) to collect necessary information concerning the situation and needs of children and families in order to create an environment supporting the child’s development and to improve the coping of children, families with children and persons raising children in its administrative territory;
 7) to exercise state supervision on the bases provided for in this Act.

 (2) The local government shall create conditions for the performance of child protection work with the purpose of ensuring the performance of functions listed in subsection (1) of this section. The committee of children and families shall be established at local governments as an advisory body, if necessary.

Chapter 4 Child Protection Officials and Persons Working with Children  

§ 18.  Child protection officials and persons working with children

 (1) A child protection official is an official of the Social Insurance Board, county government or local government who performs the functions provided for in this Act or other legislation upon ensuring the rights and well-being of children.

 (2) A person working with children is a person in direct contact with children in the course of his or her work or professional activities and also a person in direct contact with children in the course of voluntary activities, serving in alternative service, participating in employment services or practicing as a trainee.

§ 19.  Requirements for child protection officials

 (1) Child protection officials must have professional qualification and higher education.

 (2) Child protection officials shall acquire the profession of a social worker with specialisation in child protection no later than within two years after starting service as a child protection official.

 (3) The compliance of professional qualifications acquired abroad with the requirements of this Act shall be decided by the Social Insurance Board on the basis of the Recognition of Foreign Professional Qualifications Act, taking into account of the specifications arising from this Act.

§ 20.  Restrictions for working as child protection officials and persons working with children

 (1) A person who has been punished or to whom coercive treatment has been imposed for a criminal offence provided for in §§ 113, 114, 116, 133–133³, 141–145¹, 175, 175¹ or 178–179 of the Penal Code, the information concerning punishment of which has not been deleted from the criminal records database according to the Criminal Records Database Act or the information concerning punishment of which has been deleted from the criminal records database and entered in the archives of the criminal records database, may not act as a child protection official or as a person working with children.

 (2) A person who has been punished or to whom coercive treatment has been imposed for a criminal offence provided for in §§ 118, 121, 122, clause 134 (2) 2), subsection 135 (2), subsection 136 (2), clause 138¹ (2) 2), subsection 140 (2) or §§ 172–174, 180, 182, 182¹, 185, 187 or clause 200 (2) 4) or 5) of the Penal Code, the information concerning punishment of which has not been deleted from the criminal records database according to the Criminal Records Database Act, may not act as a child protection official or as a person working with children.

 (3) In case an activity licence is required for working with children for the purposes of subsection 18 (2) of this Act, the person entitled to issue thereof shall observe compliance with the restrictions provided for in subsections (1) and (2) of this section.

Chapter 5 Principles of Treatment of Children  

§ 21.  Setting best interests of child as primary consideration

 (1) Upon the adoption of or deciding not to adopt decisions affecting a child and choosing between different options upon planning a decision (hereinafter deciding together), the best interests of the child shall be ascertained and they shall be based on as the primary consideration upon the making of decisions.

 (2) In order to ascertain the best interests of the child, it is necessary:
 1) to ascertain all the relevant circumstances concerning the situation and person of the child and other information which is necessary to evaluate the effect of the decision on the child’s rights and well-being;
 2) to explain the content and reasons of the planned decision to the child, to hear the child in a manner taking account of his or her age and development and to account for his or her opinion based on the child’s age and development as one of the circumstances upon ascertaining the best interests of the child;
 3) assessing all the relevant circumstances in aggregate, to form a reasoned opinion concerning the best interests of the child with regard to the planned decision.

 (3) If the best interests of a child differ from the child’s opinion or if a decision which does not coincide with the child’s opinion is made on other grounds, the reasons for not taking the child’s opinion into account must be explained to the child.

§ 22.  Obligations of persons raising children and persons working with children

 (1) A person raising a child is the parent or a person actually raising the child.

 (2) Upon caring for and raising a child, the person raising a child and the person working with a child shall, taking into account the age and development of the child:
 1) discuss the care and educational issues with the child, taking into account the abilities and increase of the child’s need to act independently and responsibly;
 2) to provide instruction and guidance to the child to act independently;
 3) to explain to the child how to look after his or her health, to develop his- or herself, to reduce risks and to prevent danger.

 (3) Upon occurrence of the child’s need for assistance, the person raising a child and the person working with a child shall seek assistance and cooperate with child protection officials and other persons working with children, if necessary.

 (4) Upon occurrence of the child’s need for assistance or receipt of a notification thereon, the person working with a child shall immediately notify the person raising the child thereof.

§ 23.  Restriction for minors to be in public places

 (1) It is prohibited for a minor under sixteen years of age to be in a public place from 23.00 to 06.00 without being accompanied by an adult. During the period from 1 June to 31 August, it is prohibited for a minor under sixteen years of age to be in a public place from 00.00 to 05.00 without being accompanied by an adult.

 (2) Local governments have the right to temporarily shorten the night-time restriction of movement provided for in this section.

§ 24.  Prohibition of child abuse

 (1) Neglect of a child, mental, emotional, physical and sexual abuse of a child, including humiliation, frightening and physical punishment of a child, also punishment of a child in any other manner which endangers his or her mental, emotional or physical health is prohibited.

 (2) In order to prevent child abuse, the legal representative of a child has the right to receive information on the punishment records of another person on the basis of the Criminal Records Database Act.

 (3) It is not a case of child abuse for the purposes of this Act if the child’s behaviour poses a direct and immediate threat to the life or health of the child or to the life or health of other people and the threat cannot be prevented, including by way of conversation, convincing or verbal reassurance and due to that the person raising the child, the person working with the child and child protection official must apply physical strength to an extent which does not cause physical, mental or emotional damage to the child and inflicts the rights and freedoms of the child the least.

 (4) Physical strength for the purposes of this Act may only be applied to restrict the child’s moving or movements to an extent proportional to and the least necessary for the elimination of the risk threatening the child or originating from the child. Physical strength may not be used for the purpose of punishment.

§ 25.  Prohibition of dissemination of objects with pornographic content and promoting violence

 (1) It is prohibited to manufacture, show and disseminate to children printed matter, films, audio and video recordings and objects that promote violence or cruelty.

 (2) It is prohibited to manufacture, show and disseminate to children objects, printed matter and films of pornographic content.

Chapter 6 Child in Need of Assistance 

§ 26.  Child in need of assistance

  A child in need of assistance is a child whose well-being is threatened or in the case of whom doubt has arisen concerning his or her abuse, neglect or any other situation violating the rights of the child and a child whose behaviour threatens his or her well-being or the well-being of other persons.

§ 27.  Notification of child in need of assistance

 (1) All persons who have knowledge of a child in need of assistance are required to notify of the child in need of assistance

 (2) A child in need of assistance must be immediately notified of to the local government or to child helpline service 116 111.

 (3) The authority or official having received the notice of a child in need of assistance, except for the local government of the child’s residence entered in the population register or the child protection official thereof, shall be required to forward the notice immediately to the local government of the child’s residence entered in the population register.

 (4) If the local government of the child’s residence entered in the population register is unknown or it cannot be ascertained, the notice of a child in need of assistance shall be immediately forwarded to the local government where the child is staying.

 (5) The identity of the person having notified of a child in need of assistance or the fact of notification shall not be disclosed, except for in proceedings of an offence. The person notifying of a child in need of assistance shall have the right not to disclose his or her data upon notification for his or her own protection or the protection of his or her family.

§ 28.  Assessment of need for assistance

 (1) Before the application of a suitable measure to a child in need of assistance, the child’s need for assistance must be assessed. The child’s need for assistance shall be assessed by a child protection official or a person working with a child, except for a person in direct contact with a child in the course of voluntary activity, serving in alternative service, participating in employment services or practicing as a trainee, by involving a relevant specialist therefor, if necessary.

 (2) Upon assessing the child’s need for assistance, the child protection official or a person working with a child shall give an assessment to:
 1) the physical, medical, psychological, emotional, social, cognitive, educational and economic situation of the child;
 2) the parenting skills of the person raising the child.

 (3) A child protection official shall involve the child and the person raising the child or the child care institution where the child is staying in the assessment of the need for assistance.

§ 29.  Provision of assistance for child in need of assistance

 (1) Provision of assistance for a child in need of assistance means the application of measures supporting the child’s well-being in a manner which improves the relations between the child and the person raising the child.

 (2) Networking shall be applied upon the provision of assistance, following the principles of case management pursuant to the procedure provided for in the Social Welfare Act.

 (3) The local government shall, within ten days after becoming aware of a child in need of assistance, make a decision on whether or not to commence case management or to forward the case to a competent official.

 (4) Case management may not be commenced only in case the child’s need for assistance can be satisfied by a non-recurring measure.

 (5) Upon assessing the child’s need for assistance and provision of assistance, the local government shall establish and document the opinion of the child and attach it to the mandatory case plan related with the child, unless provided otherwise by a specific Act.

Chapter 7 Child in Danger  

§ 30.  Child in danger

  A child in danger means a child who is in a situation which endangers his or her life or health and a child who endangers his or her life or health or that of the others through his or her behaviour.

§ 31.  Notification of child in danger

 (1) All persons who have knowledge of a child in danger shall be required to notify of the child in danger.

 (2) A child in danger shall be immediately notified of through the emergency call number 112.

§ 32.  Placement of child in danger in safety

 (1) A child in danger shall be assisted immediately and the situation having endangered the life or health of the child shall be eliminated. If necessary, a child in danger may be placed in safety until such a time as the danger passes, without request of the consent of the person exercising the right of custody over the child.

 (2) If the child was not endangered due to the activity or inactivity of the person exercising the right of custody over child or the danger arising from him or her has ceased, the child in danger shall be delivered to the person exercising the right of custody over the child.

 (3) A child in danger shall be placed in safety by the child protection official of the local government of the child’s location or by the police on the basis provided for in clause 46 (1) 8) of the Law Enforcement Act.

 (4) A child in danger shall be placed in safety at a social, health care or educational institution or person providing such service (hereinafter service provider) or at a person who is safe for the child depending on the child’s needs and the situation.

 (5) If the child in danger cannot be delivered to the person exercising the right of custody over the child, the child may be temporarily placed with the service provider for the provision of a suitable service or with a person who is safe for the child in the following cases:
 1) with the consent of the person exercising the right of custody over the child;
 2) with the decision of the child protection official of a local government if the person exercising the right of custody over the child cannot be accessed, or
 3) with the decision of the child protection official of the Social Insurance Board if the person exercising the right of custody over the child cannot be accessed.

§ 33.  Temporary separation of child in danger from family

 (1) The local government or the Social Insurance Board may separate a child from family and, if necessary, determine the procedure of communication of the parent and child before the ruling on restriction of the right of custody if leaving the child in the family or the communication between the parent and child endangers the life or health of the child. The local government or the Social Insurance Board shall make a decision on temporary separation of a child in danger from family in the following cases:
 1) the child has been endangered due to the activity or inactivity of the person exercising the right of custody over the child;
 2) the person exercising the right of custody over the child refuses the temporary placement of a child with a service provider for the provision of a suitable service.

 (2) With the decision specified in subsection (1) of this section, a child in danger shall be separated from family and his or her place of stay shall be determined and, if necessary, the procedure of communication of the parent and child shall be determined for up to 72 hours starting from separation of the child from family.

 (3) The local government or the Social Insurance Board shall evaluate the situation of the child and his or her need for assistance and, taking into account of the term provided for in subsection (2) of this section, turn to court in order to restrict the right of custody and, if necessary, the right of access on the bases provided for in the Family Law Act.

 (4) If a child in danger comes to the service provider by him- or herself or in another manner, the service provider shall immediately apply for a decision specified in subsection (1) of this section concerning the temporary separation of the child from family if it has become known to the service provider or he or she has reason to believe that the child has been endangered due to the person exercising the right of custody over the child.

Chapter 8 Protection of Child Separated from Family  

§ 34.  Protection of child separated from family

 (1) Upon choosing a guardian for a child separated from family, granting consent for adoption, evaluating the suitability of foster family and placement of a child in substitute care, the local government shall proceed from the continuity of raising the child, taking into account the ethnic, religious, cultural and linguistic origin of the child.

 (2) The child protection official of a local government shall, in cooperation with the person raising the child or with the child care institution in which the child separated from family is staying, be required to provide information to the child concerning his or her origin, the reasons for separation from family and subsequent care issues regarding him or her and to maintain and support the relations between the child separated from family and his or her family, if possible.

 (3) Siblings may be separated from each other after their separation from family only as an extreme measure in a situation where their staying together would considerably endanger their rights or well-being.

 (4) The child protection official of a local government shall prepare a case plan specified in this Act for a child separated from family and shall ensure the periodic overview and amendment thereof, if necessary, in cooperation with the child and the person raising the child.

Chapter 9 Child Care Institution  

§ 35.  Child care institution

  A child care institution is a state or local government agency, a legal person in public or private law or a natural person who provides social, educational or in-patient health services for children on the basis of the law or other legislation.

§ 36.  Right of child staying in child care institution to submit opinions and complaints

 (1) A child staying in a child care institution shall have the right, independent of anyone, to contact the person raising the child, the child protection official of the local government of the child’s residence entered in the population register, and the Chancellor of Justice and to submit opinions and complaints thereto concerning the activity of the child care institution.

 (2) A child care institution shall create conditions which help to ensure the right of the child provided for in subsection (1) of this section.

 (3) A child care institution shall ensure the independent opportunity for the child to submit opinions and complaints concerning the activity of the child care institution. The child care institution shall record the opinions and complaints of the child and provide immediate feedback to the child thereon. If necessary, changes in the organisation of the everyday life of the child care institution or another important sphere of life of the child shall be prescribed.

 (4) A child care institution shall not disclose the identity of the child having submitted an opinion or complaint about the child care institution or the fact of submission of complaint, except for in proceedings of an offence.

§ 37.  Internal evaluation of child care institution

 (1) The internal evaluation of a child care institution means the activity in the course of which the organisation of work and the working environment of the child care institution as well as the efficiency of activities upon ensuring the child’s rights and well-being are evaluated. The internal evaluation establishes the circumstances supporting and hindering the achievement of objectives of the child care institution and analyses the compliance of activities of the child care institution with legislation.

 (2) The child care institution shall immediately eliminate the circumstances established upon the internal evaluation which hinder the ensuring of the child’s rights and well-being.

 (3) The internal evaluation of a child care institution shall be organised by the head of the child care institution.

Chapter 10 State and Administrative Supervision  

§ 38.  Exercise of state and administrative supervision

 (1) State supervision over compliance with the requirements provided for in this Act and in the legislation established on the basis thereof shall be exercised by the Social Insurance Board, county governor, Consumer Protection Board and local government (hereinafter law enforcement agency).

 (2) The Social Insurance Board shall exercise state supervision over compliance with the following requirements provided for in this Act:
 1) the requirements established for persons working with children in §§ 19–21, subsections 22 (2)–(4), subsection 24 (3) and in §§ 27 and 28;
 2) the requirements established for local governments in subsections 29 (2)–(5), § 31, subsections 32 (1)–(4) and clauses (5) 1) and 2) and in §§ 33 and 34;
 3) the requirements established for child care institutions providing the social services provided for in §§ 36 and 37, except for substitute home service and child care service financed by the state.

 (3) The county governor shall exercise state supervision over compliance with the requirements established for substitute home service and child care service financed by the state provided for in §§ 20 and 21, subsections 22 (2)–(4), subsection 24 (3), §§ 27 and 28, subsections 29 (2)–(5), subsections 34 (2) and (3) and §§ 36 and 37 of this Act.

 (4) The Consumer Protection Board shall exercise state supervision over compliance with the requirements provided for in § 25 of this Act.

 (5) The local government shall exercise state supervision over compliance with the requirements provided for in §§ 21 and 22, subsection 23 (1) and §§ 24, 27 and 31 of this Act.

 (6) Administrative supervision over compliance with the requirements established for local governments provided for in § 17 of this Act and over compliance with the requirements established for child protection officials of local governments provided for in § 28, subsection 32 (3) and clause (5) 2), subsections 33 (1) and (4) and § 34 of this Act shall be exercised by the Social Insurance Board.

§ 39.  Special state supervision measures

 (1) For the exercise of state supervision provided for in this Act, the law enforcement agency may apply the special state supervision measures provided for in §§ 30–32 and 49–52 of the Law Enforcement Act on the basis of and pursuant to the procedure provided for in the Law Enforcement Act.

 (2) In addition to the special measures specified in subsection (1) of this section, the local government may, for the exercise of state supervision provided for in this Act, apply the special state supervision measure provided for in clauses 46 (1) 6) and 8) of the Law Enforcement Act on the basis of and pursuant to the procedure provided for in the Law Enforcement Act.

§ 40.  Specifications for exercise of state supervision

 (1) A child protection official of a local government or the Social Insurance Board shall have the right to enter a property in order to ascertain danger in case of suspicion of danger.

 (2) A child protection official of a local government or other official appointed by a local government shall have the right to issue precepts to a person raising a child for the protection of a child in need of assistance and to require the person raising a child to cooperate with the child protection official.

Chapter 11 Implementing Provisions  

§ 41.  Implementation of sections 19 and 20

 (1) Child protection officials who have commenced employment before the entry into force of this Act shall comply with the requirements provided for in subsections 19 (1) and (2) of this Act no later than by 1 January 2022.

 (2) Child protection officials and persons working with children who have commenced employment before the entry into force of this Act shall comply with the requirements provided for in subsections 20 (1)–(3) of this Act no later than by 1 January 2017.

§ 42.  Omitted from this translation.

§ 43.  Repeal of Republic of Estonia Child Protection Act

  The Republic of Estonia Child Protection Act shall be repealed.

§ 44. – § 46.Omitted from this translation.

§ 47.  Entry into force of Act

 (1) This Act enters into force on 1 January 2016.

 (2) Section 19 of this Act enters into force on 1 January 2020.

1. peatükk Üldsätted 

§ 1.  Seaduse reguleerimisala

  (1) Käesolev seadus sätestab riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutuste ning nende ametiisikute, avalik-õiguslike ja eraõiguslike juriidiliste isikute ning füüsiliste isikute kohustused ja ülesanded laste õiguste ja heaolu tagamisel, lastekaitse korralduse, lastega töötavatele isikutele seatud keelud ja piirangud, lapse kohtlemise põhimõtted, abivajava lapse, hädaohus oleva lapse ja perekonnast eraldatud lapse kohtlemise põhimõtted, riikliku järelevalve seaduse täitmise üle ja vastutuse seaduse rikkumise eest.

  (2) Lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtete ja lastekaitsemeetmete kohaldamisel eriseaduse alusel lähtutakse eriseaduses sätestatud nõuetest, järgides käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatut. Eriseaduses reguleerimata juhtumi korral lähtutakse käesolevas seaduses sätestatust.

  (3) Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

§ 2.  Seaduse eesmärk

  Käesolev seadus kehtestatakse last väärtustava ning lapse arengut soodustava käitumise ja elulaadi kujundamiseks ühiskonnas, last toetava keskkonna loomiseks, lapse huvide esikohale seadmiseks, lapse elukvaliteedi parendamiseks, lapse igakülgse arengu toetamiseks ning tervist ja heaolu ohustavates tingimustes olevale lapsele õigeaegse ja asjakohase abi ja hoolduse tagamiseks kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsiooni ja selle lisaprotokollidega (edaspidi konventsioon) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja teiste asjakohaste õigusaktidega.

§ 3.  Seaduse kohaldamisala

  (1) Käesolevas seaduses sätestatut kohaldatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutustele ning nende ametiisikutele, avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele ning füüsilistele isikutele, kes oma tegevuses puutuvad kokku laste ja lastekaitsega.

  (2) Käesolev seadus peab lapseks iga alla 18-aastast isikut. Kui isiku vanus ei ole teada ja on põhjust arvata, et ta on alla 18-aastane, käsitatakse isikut lapsena, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

2. peatükk Lapse õiguste ja heaolu tagamine 

§ 4.  Lapse heaolu

  Lapse heaolu on lapse arengut toetav seisund, milles lapse füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud.

§ 5.  Lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtted

  Lapse õiguste ja heaolu tagamisel tuleb lähtuda järgmistest konventsioonis sätestatud põhimõtetest:
  1) igal lapsel on sünnipärane õigus elule, ellujäämisele ja arengule;
  2) igal lapsel on õigus võrdsele kohtlemisele ilma igasuguse diskrimineerimiseta;
  3) kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid;
  4) igal lapsel on õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ning õigus väljendada oma vaateid.

§ 6.  Ennetamine

  (1) Lapse õiguste ja heaolu tagamiseks tuleb ennetada lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske. Ennetamine hõlmab last ohustavate olukordade ja sündmuste võimalikult varast märkamist ja neile reageerimist, sealhulgas lapse arengu- ja käitumisprobleemide, kasvukeskkonnas esinevate probleemide ja väärkohtlemise tuvastamist ning lapse heaolu ja arengut soodustavate kaitsetegurite suurendamist.

  (2) Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutused peavad vastavalt võimalustele arendama välja meetmed lapse abivajaduse ennetamiseks ning olemasolevate probleemide vähendamiseks. Meetmed peavad lähtuma lapse vajadustest, toetama lapse ja teda kasvatavate isikute suhteid ja sotsiaalset toimetulekut ning olema kättesaadavad, õigeaegsed, tulemuslikud ja pikaajalise positiivse mõjuga.

§ 7.  Lapsevanema ja last kasvatava isiku vastutus

  (1) Lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks on perekond. Esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul.

  (2) Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutused ja nende ametiisikud ning avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud juriidilised isikud peavad vastavalt oma pädevusele toetama lapsevanemat või last kasvatavat isikut lapse õiguste ja heaolu tagamisel.

§ 8.  Koostöö

  (1) Lapse õiguste ja heaolu tagamiseks peavad riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutused ja nende ametiisikud ning avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud juriidilised isikud tegema omavahel valdkondadeüleselt koostööd kõigi lastele suunatud meetmete planeerimisel, rahastamisel ja rakendamisel, kaasates sellesse lapsi, lapsevanemaid, last kasvatavaid isikuid, huvirühmi ja avalikkust.

  (2) Välislepingu, Euroopa Liidu õigusakti või muu õigusakti alusel peavad riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutused ja nende ametiisikud ning avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud juriidilised isikud lapse õiguste ja heaolu tagamiseks tegema koostööd ja vajaduse korral kaasama teise riigi pädeva asutuse või selleks volitatud isiku.

§ 9.  Teavitamine

  Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutused ja nende ametiisikud ning avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud juriidilised isikud peavad tagama elanikkonna teavitamise lastekaitsemeetmetest, pöörates erilist tähelepanu abivajava või hädaohus oleva lapse abistamiseks vajaliku teabe avalikustamisele.

3. peatükk Lastekaitse korraldus 

§ 10.  Lastekaitse

  Lastekaitse on lapse õiguste ja heaolu tagamiseks käesolevas seaduses sätestatud põhimõtteid järgivate tegevuste, toetuste, teenuste ja muu abi (edaspidi koos meetmed) kogum.

§ 11.  Lastekaitse korraldamine

  Lastekaitset korraldavad Vabariigi Valitsus, lastekaitse nõukogu, Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet, maavanem ja kohaliku omavalitsuse üksused käesolevas seaduses sätestatud ülesannete alusel.

§ 12.  Vabariigi Valitsuse ülesanne

  Vabariigi Valitsuse ülesanne lastekaitse korraldamisel on asjakohaste õigusaktide eelnõude ja riiklike strateegiate väljatöötamine ja kinnitamine ning jätkusuutliku rahastamise tagamine.

§ 13.  Lastekaitse nõukogu ülesanded

  (1) Lastekaitse nõukogu on valitsuskomisjon, mille ülesanded on:
  1) riigi lastekaitsepoliitika eesmärkide seadmine ja nende elluviimiseks vajalike tegevuste koordineerimine;
  2) lapse heaolu tagamist ja lapse õiguste kaitset puudutavate ettepanekute esitamine Vabariigi Valitsusele ja teistele asjaomastele institutsioonidele;
  3) valdkondadeüleseks lastekaitsealaseks ennetustegevuseks asjakohaste soovituste andmine.

  (2) Lastekaitse nõukogu koosseisu, liikmete arvu ja töökorra kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega.

§ 14.  Sotsiaalministeeriumi ülesanded

  (1) Sotsiaalministeeriumi ülesanded lastekaitse korraldamisel on:
  1) lastekaitsepoliitika väljatöötamine ja selle rakendamise koordineerimine;
  2) Vabariigi Valitsusele laste ja perede olukorra kohta aruannete esitamine;
  3) lastekaitse ja selle järelevalve riiklik koordineerimine;
  4) rahvusvahelises lastekaitsepoliitika kujundamises ja koostöös osalemine;
  5) lastekaitsealaste uuringute ja analüüside tegemise korraldamine ning lastekaitsemeetmete planeerimine ja arendamine;
  6) lapse õiguste kaitseks ja heaolu tagamiseks juhiste, rakendussuuniste ja muude teabematerjalide väljatöötamine ning nendest avalikkuse teavitamine;
  7) lastekaitsetöötajate täienduskoolituse korraldamine.

  (2) Lastekaitsetöötajate täienduskoolituse tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 5–7 nimetatud ülesannete täitmise võib halduslepinguga anda üle eraõiguslikule isikule.

§ 15.  Sotsiaalkindlustusameti ülesanded

  (1) Sotsiaalkindlustusameti ülesanded lastekaitse korraldamisel on riikliku lastekaitsepoliitika elluviimine, riiklike strateegiate rakendamine ning valdkondadeülese lastekaitsealase koostöö ja ennetuse koordineerimine.

  (2) Sotsiaalkindlustusamet rakendab kohaliku omavalitsuse üksuse taotluse alusel järgmisi lapsi ja peresid toetavaid riiklikke meetmeid:
  1) kohaliku omavalitsuse üksuse nõustamine lapse heaolu toetavate arengukavade koostamisel;
  2) rahvusvaheliste lastekaitse üksikjuhtumite vahendamine kohaliku omavalitsuse üksusele ja sellealane kohaliku omavalitsuse üksuse nõustamine;
  3) kohaliku omavalitsuse üksuse abistamine lastekaitse juhtumite lahendamisel;
  4) kohaliku omavalitsuse üksuse toetamine lapsele või perele sobivate meetmete leidmisel olemasolevate riiklike meetmete hulgast.

  (3) Sotsiaalkindlustusamet rakendab järgmisi lapsi ja peresid toetavaid riiklikke meetmeid:
  1) rahvusvahelise lapsendamise korraldamine ja rahvusvahelise lapsendamise komisjoni teenindamine;
  2) lastekaitsealase statistika kogumine;
  3) riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuste ja nende ametiisikute ning avalik-õiguslike ja eraõiguslike juriidiliste isikute ööpäevaringne nõustamine abivajava või hädaohus oleva lapse abistamiseks;
  4) lastekaitsealase teavitustegevuse korraldamine;
  5) kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötajate töönõustamise korraldamine;
  6) lasteabitelefoni 116 111 pidamine;
  7) riikliku ja haldusjärelevalve teostamine käesolevas seaduses sätestatud alustel.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 4–6 loetletud ülesannete täitmise võib halduslepinguga anda üle eraõiguslikule isikule.

§ 16.  Maavanema ülesanne

  Maavanema ülesanne lastekaitse korraldamisel maakonnas on riikliku järelevalve teostamine käesolevas seaduses sätestatud alustel.

§ 17.  Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded

  (1) Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded lastekaitse korraldamisel on:
  1) lapse õiguste ja heaolu tagavate põhimõtete järgimine kohaliku omavalitsuse arengukavas;
  2) lapse õigusi ja heaolu tagavate programmide ja projektide väljatöötamine ning nende rakendamine oma haldusterritooriumil last ohustavate riskide ennetamiseks ja vähendamiseks;
  3) abivajavast lapsest teada saamisel viivitamata lapse abivajaduse hindamine ja lapse abistamiseks meetmete pakkumine;
  4) perekonnast eraldatud lapsele ja tema perekonnale meetmete pakkumine;
  5) kohaliku omavalitsuse üksuse hallatavate lasteasutuste sisehindamise üle teenistusliku järelevalve korraldamine;
  6) lapse arengut toetava keskkonna loomiseks ning laste, lastega perede ja lapsi kasvatavate isikute toimetuleku parandamiseks oma haldusterritooriumil vajaliku teabe kogumine laste ja perede olukorra ning vajaduste kohta;
  7) riikliku järelevalve teostamine käesolevas seaduses sätestatud alustel.

  (2) Kohaliku omavalitsuse üksus peab looma tingimused lastekaitsetöö tegemiseks eesmärgiga tagada käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud ülesannete täitmine. Kohaliku omavalitsuse üksuse juurde moodustatakse vajaduse korral nõuandva organina laste ja perede komisjon.

4. peatükk Lastekaitsetöötaja ja lapsega töötav isik 

§ 18.  Lastekaitsetöötaja ja lapsega töötav isik

  (1) Lastekaitsetöötaja on Sotsiaalkindlustusameti, maavalitsuse või kohaliku omavalitsuse üksuse ametnik, kes täidab talle käesolevas seaduses või muus õigusaktis sätestatud ülesandeid lapse õiguste ja heaolu tagamisel.

  (2) Lapsega töötav isik on töös või kutsetegevuses lapsega vahetult kokku puutuv isik, samuti vabatahtlikus tegevuses, asendusteenistuses teenides, tööturuteenustel osaledes või praktikandina lapsega vahetult kokku puutuv isik.

§ 19.  Lastekaitsetöötajale esitatavad nõuded

  (1) Lastekaitsetöötajal peab olema erialane ettevalmistus ja kõrgharidus.

  (2) Lastekaitsetöötaja peab hiljemalt kahe aasta möödumisel alates lastekaitsetöötajana teenistusse asumisest omandama sotsiaaltöötaja kutse spetsialiseerumisega lastekaitsele.

  (3) Välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni vastavuse käesoleva seaduse nõuetele otsustab Sotsiaalkindlustusamet välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse alusel, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.

§ 20.  Lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna töötamise piirangud

  (1) Lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna ei tohi tegutseda isik, keda on karistatud või kellele on kohaldatud sundravi karistusseadustiku §-des 113, 114, 116, 133–133³, 141–145¹, 175, 175¹ või 178–179 sätestatud kuriteo eest, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud või mille karistusandmed on karistusregistrist kustutatud ja kantud karistusregistri arhiivi.

  (2) Lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna ei tohi tegutseda isik, keda on karistatud või kellele on kohaldatud sundravi karistusseadustiku §-des 118, 121, 122, § 134 lõike 2 punktis 2, § 135 lõikes 2, § 136 lõikes 2, § 138¹ lõike 2 punktis 2, § 140 lõikes 2 või §-des 172–174, 180, 182, 182¹, 185, 187 või § 200 lõike 2 punktis 4 või 5 sätestatud kuriteo eest, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud.

  (3) Kui lastega töötamiseks käesoleva seaduse § 18 lõike 2 tähenduses on vajalik tegevusluba, on selle andmiseks õigustatud isik kohustatud jälgima käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangutest kinnipidamist.

5. peatükk Lapse kohtlemise põhimõtted 

§ 21.  Lapse huvidest lähtumine

  (1) Kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel (edaspidi koos otsuste tegemine) tuleb selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest.

  (2) Lapse huvide väljaselgitamiseks tuleb:
  1) selgitada välja kõik asjassepuutuvad lapse olukorra ja isikuga seonduvad asjaolud ning muu informatsioon, mis on vajalik, et hinnata otsuse mõju lapse õigustele ja heaolule;
  2) selgitada lapsele kavandatava otsuse sisu ja põhjuseid, kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel;
  3) kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid kogumis hinnates kujundada põhjendatud seisukoht lapse huvide kohta seoses kavandatava otsusega.

  (3) Kui lapse huvid erinevad lapse arvamusest või muul põhjusel tehakse otsus, mis ei ühti lapse arvamusega, tuleb selgitada lapsele tema arvamuse arvestamata jätmise põhjuseid.

§ 22.  Last kasvatava isiku ja lapsega töötava isiku kohustused

  (1) Last kasvatav isik on lapsevanem või last tegelikult kasvatav isik.

  (2) Lapse eest hoolitsemisel ja lapse kasvatamisel peavad last kasvatav isik ja lapsega töötav isik lapse vanust ja arengutaset arvestades:
  1) arutama lapsega hooldus- ja kasvatusküsimusi, arvestades lapse võimete ja vajaduste suurenemisega iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda;
  2) juhendama ja suunama last iseseisvalt tegutsema;
  3) selgitama lapsele, kuidas hoida oma tervist ja ennast arendada ning kuidas vähendada riske ja ennetada ohtu.

  (3) Last kasvatav isik ja lapsega töötav isik on kohustatud lapse abivajaduse ilmnemisel otsima abi ja vajaduse korral tegema koostööd lastekaitsetöötaja või teiste lapsega töötavate isikutega.

  (4) Lapse abivajaduse ilmnemisel või selle kohta teate saamisel peab lapsega töötav isik viivitamata teavitama sellest last kasvatavat isikut.

§ 23.  Alaealise avalikus kohas viibimise piirang

  (1) Alla 16-aastasel alaealisel on keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 23.00–6.00. 1. juunist kuni 31. augustini on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 24.00–5.00.

  (2) Kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus käesolevas paragrahvis sätestatud öist liikumispiirangut ajutiselt lühendada.

§ 24.  Lapse väärkohtlemise keeld

  (1) Lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist, on keelatud.

  (2) Lapse väärkohtlemise ennetamiseks on lapse seaduslikul esindajal karistusregistri seaduse alusel õigus saada teavet teise isiku karistatuse kohta.

  (3) Tegu ei ole lapse väärkohtlemisega käesoleva seaduse tähenduses, kui lapse käitumine kujutab otsest ja vahetut ohtu lapse enda või teiste isikute elule või tervisele ning seda ohtu ei ole võimalik vältida, sealhulgas vestluse, veenmise või suulise rahustamise teel, ja sellest tulenevalt tuleb last kasvataval isikul, lapsega töötaval isikul ja lastekaitsetöötajal lapse ohjeldamiseks kasutada füüsilist jõudu määral, mis ei tekita lapsele kehalisi, vaimseid ega emotsionaalseid kahjustusi ning riivab võimalikult vähe lapse õigusi ja vabadusi.

  (4) Füüsilist jõudu tohib käesoleva seaduse tähenduses kasutada vaid lapse liikumise või liigutuste piiramiseks määral, mis on proportsionaalne ja vähim vajalik teda ähvardava või temast lähtuva ohu tõrjumiseks. Füüsilist jõudu ei ole lubatud kasutada karistuse eesmärgil.

§ 25.  Vägivalda õhutava ja pornograafilise sisuga esemete levitamise keeld

  (1) Julmust ja vägivalda õhutavate trükiste, filmide, heli- ja videosalvestiste ning esemete tootmine, demonstreerimine ja levitamine lastele on keelatud.

  (2) Pornograafilise sisuga esemete, trükiste ja filmide tootmine, demonstreerimine ja levitamine lastele on keelatud.

6. peatükk Abivajav laps 

§ 26.  Abivajav laps

  Abivajav laps on laps, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu.

§ 27.  Abivajavast lapsest teatamine

  (1) Kohustus abivajavast lapsest teatada on kõigil isikutel, kellel on olemas teave abivajavast lapsest.

  (2) Abivajavast lapsest tuleb viivitamata teatada kohaliku omavalitsuse üksusele või lasteabitelefonil 116 111.

  (3) Abivajava lapse kohta teate vastu võtnud asutus või ametiisik, välja arvatud lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus või selle lastekaitsetöötaja, on kohustatud teate viivitamata edastama lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele.

  (4) Kui lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus ei ole teada või seda ei ole võimalik välja selgitada, tuleb teade abivajavast lapsest viivitamata edastada selle kohaliku omavalitsuse üksusele, kus laps viibib.

  (5) Abivajavast lapsest teatanud isikut ega teatamise fakti ei avalikustata, välja arvatud süüteomenetluses. Abivajavast lapsest teavitaval isikul on enda või oma perekonna kaitseks õigus jätta teavitamisel enda kohta andmed avaldamata.

§ 28.  Abivajaduse hindamine

  (1) Enne abivajavale lapsele sobiva meetme kohaldamist tuleb hinnata lapse abivajadust. Lapse abivajadust hindab lastekaitsetöötaja või lapsega töötav isik, välja arvatud vabatahtlikus tegevuses, asendusteenistuses teenides, tööturuteenustel osaledes või praktikandina lapsega vahetult kokku puutuv isik, kaasates selleks vajaduse korral asjaomase spetsialisti.

  (2) Lapse abivajadust hinnates peab lastekaitsetöötaja või lapsega töötav isik andma hinnangu:
  1) lapse füüsilisele, tervislikule, psühholoogilisele, emotsionaalsele, sotsiaalsele, kognitiivsele, hariduslikule ja majanduslikule seisundile;
  2) last kasvatava isiku vanemlikele oskustele.

  (3) Lastekaitsetöötaja või lapsega töötav isik peab lapse abivajaduse hindamisse kaasama lapse ja last kasvatava isiku või lasteasutuse, kus laps viibib.

§ 29.  Abivajavale lapsele abi osutamine

  (1) Abivajavale lapsele abi osutamine on lapse heaolu toetava meetme kohaldamine viisil, mis parandab lapse ja last kasvatava isiku vahelisi suhteid.

  (2) Abi osutamisel tuleb rakendada võrgustikutööd, järgides juhtumikorralduse põhimõtteid sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud korras.

  (3) Kohaliku omavalitsuse üksus peab kümne päeva möödumisel abivajavast lapsest teada saamisest tegema otsuse juhtumikorralduse algatamiseks või algatamata jätmiseks või juhtumi edastamiseks pädevale ametiisikule.

  (4) Juhtumikorralduse võib algatamata jätta ainult juhul, kui lapse abivajadus on võimalik rahuldada ühekordse meetmega.

  (5) Kohaliku omavalitsuse üksus peab abivajava lapse abivajaduse hindamisel ja abi osutamisel välja selgitama ja dokumenteerima lapse arvamuse ning lisama selle lapsega seotud kohustuslikule juhtumiplaanile, kui eriseadus ei sätesta teisiti.

7. peatükk Hädaohus olev laps 

§ 30.  Hädaohus olev laps

  Hädaohus olev laps on laps, kes on oma elu või tervist ohustavas olukorras, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute elu või tervist.

§ 31.  Hädaohus olevast lapsest teatamine

  (1) Kohustus hädaohus olevast lapsest teatada on kõigil isikutel, kellel on olemas teave hädaohus olevast lapsest.

  (2) Hädaohus olevast lapsest tuleb viivitamata teatada hädaabinumbril 112.

§ 32.  Hädaohus oleva lapse toimetamine ohututesse tingimustesse

  (1) Hädaohus olevat last tuleb viivitamata abistada ning likvideerida selleks lapse elu või tervist ohtu seadnud olukord. Vajaduse korral võib hädaohus oleva lapse toimetada ohututesse tingimustesse kuni ohu möödumiseni, küsimata selleks lapse hooldusõigust teostava isiku nõusolekut.

  (2) Kui lapse ohtu sattumine ei olnud põhjustatud lapse hooldusõigust teostava isiku tegevusest või tegevusetusest või temast tulenev oht on lõppenud, antakse hädaohus olev laps üle lapse hooldusõigust teostavale isikule.

  (3) Hädaohus oleva lapse toimetab ohututesse tingimustesse lapse viibimiskoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja või politsei korrakaitseseaduse § 46 lõike 1 punktis 8 sätestatud alusel.

  (4) Hädaohus olev laps paigutatakse ohututesse tingimustesse selleks sobivat teenust osutava sotsiaal-, tervishoiu- või haridusasutuse või isiku (edaspidi teenuseosutaja) või lapse jaoks turvalise isiku juurde sõltuvalt lapse olukorrast ja vajadustest.

  (5) Kui hädaohus olevat last ei ole võimalik üle anda lapse hooldusõigust teostavale isikule, võib lapse ajutiselt paigutada teenuseosutaja juurde sobiva teenuse saamiseks või lapse jaoks turvalise isiku juurde järgmistel juhtudel:
  1) lapse hooldusõigust teostava isiku nõusolekul;
  2) kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja otsusel, kui lapse hooldusõigust teostav isik ei ole kättesaadav, või
  3) Sotsiaalkindlustusameti lastekaitsetöötaja otsusel, kui lapse hooldusõigust teostav isik ei ole kättesaadav.

§ 33.  Hädaohus oleva lapse ajutine perekonnast eraldamine

  (1) Kohaliku omavalitsuse üksus või Sotsiaalkindlustusamet võib eraldada lapse perekonnast ja vajaduse korral määrata lapse ja vanema suhtluskorra enne hooldusõiguse piiramise kohtumäärust, kui lapse jätmine perekonda või vanema ja lapse vaheline suhtlus ohustab lapse tervist või elu. Kohaliku omavalitsuse üksus või Sotsiaalkindlustusamet teeb otsuse hädaohus oleva lapse ajutiseks perekonnast eraldamiseks järgmistel juhtudel:
  1) lapse ohtu sattumise on põhjustanud lapse hooldusõigust teostav isik oma tegevuse või tegevusetusega;
  2) lapse hooldusõigust teostav isik keeldub lapse ajutisest paigutamisest teenuseosutaja juurde sobiva teenuse saamiseks.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsusega eraldatakse hädaohus olev laps perekonnast ja määratakse tema viibimiskoht ning vajaduse korral lapse ja vanema suhtluskord kuni 72 tunniks alates lapse perekonnast eraldamisest.

  (3) Kohaliku omavalitsuse üksus või Sotsiaalkindlustusamet peab hindama lapse olukorda ja abivajadust ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaega arvestades pöörduma kohtusse hooldusõiguse ja vajaduse korral suhtlusõiguse piiramiseks perekonnaseaduses sätestatud alustel.

  (4) Kui hädaohus olev laps tuleb ise või satub muul viisil teenuseosutaja juurde, peab teenuseosutaja viivitamata taotlema käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsust lapse ajutise perekonnast eraldamise kohta, kui talle on saanud teatavaks või tal on alust arvata, et lapse hooldusõigust teostav isik on põhjustanud lapse hädaohtu sattumise.

8. peatükk Perekonnast eraldatud lapse kaitse 

§ 34.  Perekonnast eraldatud lapse kaitse

  (1) Kohaliku omavalitsuse üksus peab perekonnast eraldatud lapsele eestkostja valimisel, lapsendamiseks nõusoleku andmisel, kasuperekonna sobivuse hindamisel ja lapse asendushooldusele paigutamisel lähtuma lapse üleskasvatamise järjepidevusest, arvestades lapse etnilist, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu.

  (2) Kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja koostöös last kasvatava isiku või lasteasutusega, kus perekonnast eraldatud laps viibib, on kohustatud andma lapsele teavet tema päritolu, perekonnast eraldamise põhjuste ja teda puudutavate edasiste hooldusküsimuste kohta ning võimaluse korral säilitama ja toetama perekonnast eemal viibiva lapse ja tema perekonna vahelisi suhteid.

  (3) Õdede ja vendade lahutamine pärast perekonnast eraldamist võib olla vaid äärmuslik abinõu olukorras, kus nende kokkujäämine ohustab oluliselt nende heaolu või õigusi.

  (4) Kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja koostab perekonnast eraldatud lapsele käesolevas seaduses nimetatud juhtumiplaani ning tagab selle perioodilise ülevaatamise ja vajaduse korral muutmise koostöös lapse ja last kasvatava isikuga.

9. peatükk Lasteasutus 

§ 35.  Lasteasutus

  Lasteasutus on riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus, avalik-õiguslik või eraõiguslik juriidiline isik või füüsiline isik, kes seaduse või muude õigusaktide alusel osutab lastele sotsiaal-, haridus- või statsionaarseid tervishoiuteenuseid.

§ 36.  Lasteasutuses viibiva lapse arvamuse ja kaebuse esitamise õigus

  (1) Lasteasutuses viibival lapsel on õigus kellestki sõltumata võtta ühendust last kasvatava isiku, rahvastikuregistrisse kantud lapse elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja ja õiguskantsleriga ning esitada neile lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi.

  (2) Lasteasutus peab looma tingimused, mis aitavad tagada lapse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust.

  (3) Lasteasutus peab tagama lapsele iseseisva ja sõltumatu võimaluse esitada lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi. Lasteasutus peab lapse arvamused ja kaebused registreerima ning andma lapsele nende kohta viivitamata asjakohast tagasisidet. Vajaduse korral tuleb ette näha muudatused lasteasutuse igapäevaelu korralduses või muus lapsele olulises eluvaldkonnas.

  (4) Lasteasutus ei avalda lasteasutuse kohta arvamuse või kaebuse esitanud lapse isikut ega arvamuse või kaebuse esitamise fakti, välja arvatud süüteomenetluses.

§ 37.  Lasteasutuse sisehindamine

  (1) Lasteasutuse sisehindamine on tegevus, mille käigus hinnatakse lasteasutuse töökorraldust ja töökeskkonda ning tegevuste tulemuslikkust lapse õiguste ja heaolu tagamisel. Sisehindamise käigus selgitatakse välja lasteasutuse eesmärkide täitmist toetavad ja takistavad asjaolud ning analüüsitakse lasteasutuse tegevuse vastavust õigusaktidele.

  (2) Lasteasutus peab viivitamata kõrvaldama sisehindamisel selgunud asjaolud, mis takistavad lapse õiguste ja heaolu tagamist.

  (3) Lasteasutuse sisehindamist korraldab lasteasutuse juht.

10. peatükk Riiklik ja haldusjärelevalve 

§ 38.  Riikliku ja haldusjärelevalve teostamine

  (1) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teostavad Sotsiaalkindlustusamet, maavanem, Tarbijakaitseamet ja kohaliku omavalitsuse üksus (edaspidi korrakaitseorgan).

  (2) Sotsiaalkindlustusamet teostab riiklikku järelevalvet järgmiste käesoleva seadusega sätestatud nõuete täitmise üle:
  1) paragrahvides 19–21, § 22 lõigetes 2–4, § 24 lõikes 3 ning §-des 27 ja 28 lapsega töötava isiku kohta sätestatud nõuded;
  2) paragrahvi 29 lõigetes 2–5, §-s 31, § 32 lõigetes 1–4 ja lõike 5 punktides 1 ja 2 ning §-des 33 ja 34 kohaliku omavalitsuse üksuse kohta sätestatud nõuded;
  3) paragrahvides 36 ja 37 sätestatud sotsiaalteenuseid, välja arvatud asenduskoduteenus ja riigi rahastatav lapsehoiuteenus, osutavate lasteasutuste kohta sätestatud nõuded.

  (3) Maavanem teostab riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse §-des 20 ja 21, § 22 lõigetes 2–4, § 24 lõikes 3, §-des 27 ja 28, § 29 lõigetes 2–5, § 34 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 36 ja 37 asenduskoduteenuse ja riigi rahastatava lapsehoiuteenuse kohta sätestatud nõuete täitmise üle.

  (4) Tarbijakaitseamet teostab riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud nõuete täitmise üle.

  (5) Kohaliku omavalitsuse üksus teostab riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse §-des 21 ja 22, § 23 lõikes 1 ning §-des 24, 27 ja 31 sätestatud nõuete täitmise üle.

  (6) Haldusjärelevalvet käesoleva seaduse §-s 17 kohaliku omavalitsuse üksuse kohta sätestatud nõuete ning §-s 28, § 32 lõikes 3 ja lõike 5 punktis 2, § 33 lõigetes 1 ja 4 ning §-s 34 kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja kohta sätestatud nõuete täitmise üle teostab Sotsiaalkindlustusamet.

§ 39.  Riikliku järelevalve teostamiseks lubatud erimeetmed

  (1) Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30–32 ja 49–52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

  (2) Kohaliku omavalitsuse üksus võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud erimeetmetele käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse § 46 lõike 1 punktides 6 ja 8 sätestatud riikliku järelevalve erimeedet korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

§ 40.  Riikliku järelevalve teostamise erisused

  (1) Kohaliku omavalitsuse üksuse või Sotsiaalkindlustusameti lastekaitsetöötajal on õigus valdusesse sisenemiseks ohukahtluse korral ohu väljaselgitamiseks.

  (2) Kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötajal või muul kohaliku omavalitsuse üksuse nimetatud ametnikul on õigus teha last kasvatavale isikule ettekirjutusi abivajava lapse kaitseks ja kohustada last kasvatavat isikut tegema koostööd lastekaitsetöötajaga.

11. peatükk Rakendussätted 

§ 41.  Paragrahvide 19 ja 20 rakendamine

  (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist tööle asunud lastekaitsetöötaja peab käesoleva seaduse § 19 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuded täitma hiljemalt 2022. aasta 1. jaanuariks.

  (2) Enne käesoleva seaduse jõustumist tööle asunud lastekaitsetöötaja ja lapsega töötava isiku suhtes peavad käesoleva seaduse § 20 lõigetes 1–3 sätestatud nõuded olema täidetud hiljemalt 2017. aasta 1. jaanuariks.

§ 42.  Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmine

Eesti Vabariigi haridusseaduse § 7 lõike 2 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks.

§ 43.  Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse kehtetuks tunnistamine

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus tunnistatakse kehtetuks.

§ 44.  Perekonnaseaduse muutmine

Perekonnaseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 135 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu, võib valla- või linnavalitsus või Sotsiaalkindlustusamet lapse perekonnast eraldada enne kohtumäärust. Sellisel juhul peab valla- või linnavalitsus viivitamata esitama kohtule avalduse vanema hooldusõiguse piiramiseks lapse suhtes.”;

2) paragrahvi 165 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Rahvusvahelist lapsendamist korraldab ja rahvusvahelise lapsendamise komisjoni teenindab Sotsiaalkindlustusamet.”.

§ 45.  Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõike 1 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks;

2) seadust täiendatakse §-ga 18² järgmises sõnastuses:

„§ 18². Laste hoolekandeasutuse sisehindamine

(1) Laste hoolekandeasutuses tehakse sisehindamist. Sisehindamine on pidev protsess, mille eesmärk on tagada hooldusel viibiva lapse arengut toetavad tingimused ja asutuse järjepidev areng. Sisehindamise käigus hinnatakse pakutava hoolduse vastavust lapse eale ja seisundile ning asutuse töökorraldust ja juhtimist.

(2) Laste hoolekandeasutuse sisehindamist tehakse vähemalt üks kord kolme aasta jooksul.

(3) Laste hoolekandeasutuse sisehindamise korra kehtestab asutuse juht, esitades selle enne arvamuse andmiseks asutuse pidajale.”;

3) paragrahvi 21³ punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) käesoleva seaduse § 21¹ lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud teenuse puhul on täidetud lastekaitseseaduse § 20 lõigetes 1–3 sätestatud nõuded.”;

4) paragrahvi 24 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kaasabi osutamiseks lastele, lastega perekondadele ja lapsi kasvatavatele isikutele luuakse maavalitsuses lastekaitseametniku ametikoht.”;

5) paragrahvi 24 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 25 lõiked 1–6 tunnistatakse kehtetuks.

§ 46.  Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 11. osa 56. peatüki 3. jagu täiendatakse §-ga 563² järgmises sõnastuses:

„§ 563². Lapse perekonnast eraldamine

Seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib lapse perekonnast eraldada ka kohtumääruseta, kui lapse perekonda jätmine ohustab lapse tervist või elu ja kohtumääruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik. Sel juhul tuleb esitada avaldus sellise arvestusega, et kohtul oleks võimalik avaldus lahendada 72 tunni jooksul alates lapse perekonnast eraldamisest lastekaitseseaduse §-s 33 sätestatud alustel.”.

§ 47.  Seaduse jõustumine

  (1) Käesolev seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril.

  (2) Käesoleva seaduse § 19 jõustub 2020. aasta 1. jaanuaril.