Energy Sector Organisation Act

Chapter 1 GENERAL PROVISIONS 

§ 1.  Scope of application of this Act

  [RT I, 18.05.2022, 1 - entry into force 28.05.2022]

 (1) This Act provides:
 1) the measures for achieving the national target of energy efficiency;
 2) the principles for promoting renewable energy;
 3) the requirements for improving energy efficiency and the parties on whom obligations are imposed in the public as well as in the private sector.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

 (2) [Repealed – RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

 (3) The provisions of the Administrative Procedure Act apply to administrative proceedings provided by this Act without prejudice to the rules specific to this Act.

§ 2.  Terms

  The terms in this Act are defined as follows:
 1) ‘public sector body’ means a contracting authority within the meaning of the Public Procurement Act;
 2) ‘implementing public authority’ means a government agency or legal person in public law which is involved in the implementation of energy saving policies and which is responsible for the carrying out or monitoring of energy or carbon dioxide taxation, financial schemes and instruments, fiscal incentives, standards and norms, energy labelling schemes, training or education;
 2¹) ‘biomass fuel’ means gaseous or solid fuel produced from biomass as provided for by subsection 2 of § 57 of the Electricity Market Act;
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]
 2²) ‘biogas’ means gaseous fuel produced from biomass as provided for by subsection 2 of § 57 of the Electricity Market Act;
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]
 2³) ‘forest biomass’ means biomass produced in forestry;
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]
 2⁴) ‘agricultural biomass’ means biomass produced in agriculture;
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]
 3) ‘energy’ means energy products, including combustible fuel, heat, renewable energy, electricity and other energy products;
 4) ‘energy audit’ means a systematic procedure which is carried out with the purpose of obtaining adequate knowledge of the existing energy consumption profile of a building or group of buildings, an industrial or commercial operation or installation or a private or public service, and which identifies and quantifies cost-effective energy savings opportunities, and whose findings are reflected in a report;
 5) ‘retail energy undertaking’ means a natural or legal person who sells energy to final customers;
 6) ‘energy management system’ means a set of interrelated or interacting elements of a plan which sets an energy efficiency target and provides a strategy to achieve that target;
 7) ‘final energy consumption’ means all energy supplied to industry, transport, households, services and agriculture, excluding deliveries to the energy transformation sector and the energy industries themselves;
 7¹) ‘vulnerable energy consumers’ means persons living alone for the purposes of the Social Welfare Act or families whose monthly income per family member during the last six months does not exceed the minimum wage;
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]
 7²) ‘person suffering from energy poverty’ means a person living alone for the purposes of the Social Welfare Act, or a family who has, at least once during the last six months, received a subsistence benefit and whose income per family member in the last month does not exceed the minimum wage;
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]
 8) ‘energy savings’ means an amount of saved energy determined by measuring or estimating consumption before and after implementation of an energy efficiency improvement measure in a situation in which the equality of external conditions that may affect energy consumption is ensured;
 9) ‘energy distributor’ means a natural or legal person, including a distribution network operator, responsible for transporting energy with a view to its delivery to final customers or to distribution stations that sell energy to final customers;
 10) ‘energy service’ means the physical benefit, utility or good derived from a combination of energy with energy-efficient technology or with action, which may include the operations, maintenance and control necessary to deliver the service, which is delivered on the basis of a contract and in normal circumstances has proven to help to improve the verifiable and measurable or estimated energy efficiency or save primary energy.
 11) ‘energy service provider’ means a natural or legal person who delivers energy services or implements other energy efficiency improvement measures in a final customer’s facility or premises;
 12) ‘energy efficiency’ means the ratio of output of performance, service, goods or energy, to input of energy;
 13) ‘energy performance contract’ means an agreement between the final customer and the energy service provider whose performance is verified and monitored during its entire term, and on the basis of which the investments made to provide the energy service are paid for by the final customer in relation to a contractually agreed level of energy efficiency improvement or other agreed energy performance criterion, such as financial savings;
 14) ‘energy efficiency improvement’ means an augmentation of energy efficiency by means of technological, behavioural or economic changes;
 15) ‘aggregator’ means a demand service provider that combines multiple short-duration consumer loads for sale or auction in organised energy markets which include power exchange or over-the-counter markets for trading energy, capacity, balancing and ancillary services in all timeframes, including forward, day-ahead and intra-day markets;
 15¹) ‘sourcing area’ means a geographically defined area from which the forest biomass feedstock is sourced, from which reliable and independent information is available and where conditions are sufficiently homogeneous to evaluate whether such biomass meets sustainability criteria;
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]
 16) ‘distribution network operator’ means distribution network operator within the meaning of the Electricity Market Act and the Natural Gas Act;
 17) ‘total useful floor area’ means the building’s heated area that is calculated as a total sum of the net areas of all of the building’s rooms that use energy to control the quality of their indoor air, including to maintain, increase or reduce indoor temperature;
 18) ‘district heating and cooling infrastructure’ means a fixed operational assembly of pipelines, equipment, auxiliary equipment and the construction works connected thereto, or the part of such an assembly which is necessary for the distribution of heat or cooling, except for consumer installations;
 19) ‘central government’ means all state authorities and institutions administered by state authorities;
 20) ‘cogeneration’ means the simultaneous generation in one process of thermal energy and electrical or mechanical energy;
 20¹) ‘final user’ means a natural or legal person who purchases heating, cooling or domestic hot water for their personal final consumption, or a natural or legal person who does not hold a contract with an energy distributor and who has their residence in, or uses, an apartment or a building that is supplied with heating, cooling or domestic hot water from a central source;
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]
 20²) ‘lignocellulosic material’ means material consisting of lignin, cellulose ad hemicellulose, derived from forest, woody energy crops as well as from industrial forestry waste and residue;
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]
 21) ‘final customer’ means a natural or legal person who purchases energy under a contract concluded with an energy distributor;
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]
 21¹) ‘mixed-use building’ means a residential or non-residential building that is characterized by more than one purpose of use and that accommodates, or is used by, a final user in addition to the final customer;
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]
 21²) ‘renewable liquid and gaseous transport fuels of non-biological origin’ means liquid or gaseous fuels which are used in the transport sector other than biofuels or biogas, the energy content of which is derived from renewable sources other than biomass;
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]
 21³) ‘metering point’ means a location where the amount of fuel or energy that has been consumed is measured;
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]
 22) ‘smart meter’ means an electronic system that can measure energy consumption, providing more information than a locally readable meter, and can transmit and receive data using a form of electronic communication;
 23) ‘demand management’ means measures aimed at influencing the amount and timing of electricity consumption in order to reduce primary energy consumption and short-term high loads (peak loads);
 23¹) ‘renewables self-consumer’ means a final consumer for whom energy production is not a primary commercial or professional activity and who consumes, stores or sells energy that they have produced on their immovable property from a renewable source;
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]
 24) ‘participating party’ means an undertaking or public sector body that has committed itself to reaching certain objectives under a voluntary agreement, or is covered by a national regulatory policy measure;
 25) ‘policy measure’ means an incentive instrument that is formally established or implemented by the Riigikogu, the Government of the Republic or a minister in order to create a supportive framework, requirement or incentive for market actors to provide and purchase energy services and to undertake other energy efficiency improvement measures. A policy measure may be a regulatory incentive instrument, a financial or fiscal instrument, a voluntary activity or provision of information;
 26) ‘primary energy’ means energy that is obtained from natural sources and is used without any conversion to other energy types, excluding non-energy uses;
 26¹) ‘sustainability certification provider’ means the system operator within the meaning of the Natural Gas Act and the transmission network operator within the meaning of the Electricity Market Act;
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]
 26²) ‘contract for sale of renewable energy’ means a contract by which a natural or legal person agrees to purchase renewable energy directly from a producer and which among other things covers electricity contracts within the meaning of clause 8³ of § 3 of the Electricity Market Act, as well as contracts for sale of heating and cooling produced from renewable sources;
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]
 26³) ‘support scheme’ means a tool, scheme or mechanism which serves to promote the use of energy produced from renewable sources and which among other things covers various investment and operating support;
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]
 26⁴) ‘non-food cellulosic material’ means feedstock which mainly consists of cellulose and hemicellulose, has a lower lignin content than lignocellulosic material and includes the residue of food and feed crops, herbaceous energy crops with low starch content, green manure plants preceding and following the principal crop, feed crops and industrial residue;
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]
 27) ‘efficient district heating and cooling’ means a district heating or cooling system that uses at least 50 per cent renewable energy, 50 per cent waste heat, 75 per cent cogenerated heat or 50 per cent of a combination of such renewable energy and waste heat or cogenerated heat;
 27¹) ‘efficient cogeneration’ means cogeneration of thermal and electrical energy that meets the requirements enacted under subsection 2 of § 8 of this Act;
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]
 28) ‘entrusted party’ means a legal entity to whom the Government of the Republic or a government agency has delegated the power to develop, manage or operate a financing scheme on behalf of the Government of the Republic or of the government agency;
 29) ‘small and medium-sized undertakings’ means undertakings which employ fewer than 250 persons and whose yearly turnover does not exceed 50 million euros, or whose total yearly balance sheet assets do not exceed 43 million euros;
 30) ‘individual action’ means action that helps to improve the verifiable and measurable or estimable augmentation of energy efficiency and that is undertaken as a result of a policy measure;
 31) ‘general energy savings obligation’ means the obligation established in this Act to achieve energy savings or to improve energy efficiency in energy generation, transmission and distribution and at the final customer;
 32) ‘transmission system operator’ means a transmission network operator within the meaning of the Electricity Market Act and a system operator within the meaning of the Natural Gas Act.

Chapter 2 NATIONAL ENERGY EFFICIENCY TARGET AND STRATEGIES IN THE SECTOR 

§ 3.  National energy efficiency target and action plan

 (1) The Ministry of Climate (hereinafter, the ‘energy savings coordinator’) sets the national energy efficiency target until the year 2020 and prepares the national energy efficiency action plan.
[RT I, 30.06.2023, 1 – entry into force 01.07.2023]

 (2) The target mentioned in subsection 1 of this section is to be set based on final energy consumption, additionally having regard to the following:
 1) the European Union’s target of its energy consumption in 2020 not exceeding 1,483 Mtoe in the case of primary energy or 1.086 Mtoe in the case of final energy;
 2) the measures provided by this Act and in other legislation with a view to improving energy efficiency and achieving energy savings;
 3) the national energy policy.

 (3) The energy savings coordinator notifies the target referred to in subsection 1 of this section to the European Commission in the form of a report that conforms to Part 1 of Annex XIV of Directive 2012/27/EU of the European Parliament and of the Council of 25 October 2012 on energy efficiency, amending Directives 2009/125/EC and 2010/30/EU and repealing Directives 2004/8/EC and 2006/32/EC (OJ L 315, 14.11.2012, pp. 1–56). The report must also express the target in terms of an absolute level of primary energy consumption in 2020 and must explain how, and based on what data, this has been calculated.

 (4) The energy savings coordinator submits the national energy efficiency action plan referred to in subsection 1 of this section to the European Commission.

 (5) The national energy efficiency action plan referred to in subsection 1 of this section is complemented with updated estimates of expected overall primary energy consumption in 2020. The estimates must conform to Part 1 of Annex XIV of Directive 2012/27/EU of the European Parliament and of the Council.

 (6) The national energy efficiency action plan referred to in subsection 1 of this section must conform to Part 2 of Annex XIV of Directive 2012/27/EU of the European Parliament and of the Council.

 (7) The national strategy for the renovation of buildings referred to in subsection 1 of § 4 of this Act forms a part of the national energy efficiency action plan referred to in subsection 1 of this section.

 (8) The national energy efficiency action plan referred to in subsection 1 of this section is exempted from the requirements established for strategy documents in the State Budget Act and from the requirements established for planning documents in the Environmental Impact Assessment and Environmental Management System Act.

 (9) The Government of the Republic sets the national energy efficiency target until the year 2030 and enacts an integrated national energy and climate plan which is drawn up by the energy efficiency coordinator in accordance with the requirements provided by Articles 3, 4 and 6–12 of Regulation (EU) 2018/1999 of the European Parliament and of the Council on the governance of the Energy Union and climate action, amending Regulations (EC) No 663/2009 and (EC) No 715/2009 of the European Parliament and of the Council, Directives 94/22/EC, 98/70/EC, 2009/31/EC, 2009/73/EC, 2010/31/EU, 2012/27/EU and 2013/30/EU of the European Parliament and of the Council, Council Directives 2009/119/EC and (EU) 2015/652 and repealing Regulation (EU) No 525/2013 of the European Parliament and of the Council.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021]

 (10) The target mentioned in subsection 9 of this section may be set with regard to:
 1) primary or final energy consumption;
 2) primary or final energy savings;
 3) primary or final energy intensity.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021]

 (11) When setting the target mentioned in subsection 9 of this section, the target mentioned in paragraph 1 of Article 3 of Directive 2012/27/EU of the European Parliament and of the Council is taken into account.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021]

§ 4.  National strategy for the renovation of buildings to improve their energy performance

 (1) The energy savings coordinator draws up a nation-wide long-term renovation strategy (hereinafter, ‘long-term renovation strategy’) to support the renovation of residential and non-residential buildings, with the objective of making the nation’s building stock energy efficient and reducing its CO₂ emissions to a low level by the year 2050, and of facilitating cost-effective renovation of existing buildings such that they become nearly zero-energy buildings.
[RT I, 30.06.2020, 9 – entry into force 01.07.2020]

 (1¹) The long-term renovation strategy must include:
 1) an overview, based on a statistical sample, of buildings in the national territory that have indoor climate control and of the proportion of buildings renovated by 1 January 2020;
 2) cost-effective renovation solutions that, based on the estimated duration of renovation work, have been determined to be appropriate to the type of building, to the climatic conditions at its location and, where required, to its life span;
 3) an overview of targeted cost-effective renovation solutions for buildings and of policy measures that stimulate the cost-effective deep renovation of buildings, which may be staged where this is necessary, and of the support measures that have been elaborated;
 4) an overview of the least energy efficient part of the building stock and of problem situations caused by diverging interests of participants of the relevant market, and of the policies to preclude market failure, adopted as a result of such situations, as well as of the support measures that have been elaborated;
 5) an overview of the support measures that have been elaborated to alleviate energy poverty;
 6) an overview of energy efficiency policies and support measures targeting the public sector;
 7) an overview of national initiatives that promote knowledge-based solutions and smart solutions in the fields of building work and of energy efficiency, and that promote energy-efficient solutions that link individual buildings or an entire district;
 8) an evidence-based estimate of the energy savings and of the wider economic benefits to result from these for the society.
[RT I, 30.06.2020, 9 – entry into force 01.07.2020]

 (2) The strategy referred to in subsection 1 of this section is not a strategy document within the meaning of the State Budget Act and is not a planning document within the meaning of the Environmental Impact Assessment and Environmental Management System Act.

 (3) To implement the long-term renovation strategy energy, the savings coordinator draws up an action plan with measures and with measurable performance indicators, having regard to the following long-term targets:
 1) to reduce, in the European Union and by the year 2050, the emissions of greenhouse gases by 80–95 per cent compared to the year 1990;
 2) to provide for a national building stock that is energy efficient and characterized by a low level of CO₂ emissions;
 3) to facilitate cost-effective renovation of existing buildings into nearly zero-energy buildings.
[RT I, 30.06.2020, 9 – entry into force 01.07.2020]

 (4) The action plan includes recommended interim targets for Estonia to be attained by 1 January 2030, 1 January 2040 and 1 January 2050, as well as explanations of how achieving such interim targets helps attain the energy efficiency targets established by the European Union according to Directive 2012/27/EU of the European Parliament and of the Council.
[RT I, 30.06.2020, 9 – entry into force 01.07.2020]

 (5) The following principles are observed when elaborating measures to support the investments required in order to achieve the goals established in the long-term renovation strategy:
 1) to make it possible for investors to access actions for improving the energy performance of buildings and to offer comprehensive solutions to potential clients by concentrating, for this purpose, building design documentation solutions, and by engaging investment groups and platforms, and consolidating small and medium-sized undertakings;
 2) to reduce estimated risk of measures related to energy efficiency for investors and the private sector;
 3) to leverage private sector investments or to eliminate market failures;
 4) to direct investments into making the stock of public-use buildings more energy-efficient in accordance with the guidelines of the Statistical Office of the European Union (Eurostat);
 5) to create accessible and public-use consulting tools.
[RT I, 30.06.2020, 9 – entry into force 01.07.2020]

 (6) The long-term renovation strategy may deal with risks related to fire safety that have an impact on the energy efficiency of renovation solutions and on the life span of buildings.
[RT I, 30.06.2020, 9 – entry into force 01.07.2020]

 (7) The following are published as an annex to the long-term renovation strategy:
 1) an overview of the strategy’s implementation plan, of envisaged policies and measures;
 2) a summary of the results of public consultation.
[RT I, 30.06.2020, 9 – entry into force 01.07.2020]

§ 4¹.  Public consultation on the long-term renovation strategy

  In the course of elaborating the long-term renovation strategy, the energy savings coordinator arranges a public consultation with stakeholders at least on two occasions. The public consultation is arranged and a summary of its results is drawn up based on the rules for cooperation and engagement provided by the Regulation enacted under subsection 6 of § 18 of the Government of the Republic Act.
[RT I, 30.06.2020, 9 – entry into force 01.07.2020]

Chapter 3 NATIONAL MEASURES TO ACHIEVE ENERGY SAVINGS 

§ 5.  Improving the energy performance of public bodies’ buildings

 (1) Each year, the energy savings coordinator for immovable property owned by the central government arranges for the renovation of 3 per cent of the total useful floor area of buildings occupied by the central government, to meet at least the minimum energy performance requirements for buildings undergoing major renovation, as established in the regulation enacted on the basis of subsection 3 of § 65 of the Building Code. The functions of the energy savings coordinator for immovable property owned by the central government are performed by the Ministry of Finance.

 (2) The 3 per cent limit rate referred to in subsection 1 of this section is calculated by reference, in buildings whose total useful floor area exceeds 250 m² and which are occupied by the central government on the basis of an occupancy agreement or the right of ownership, to the useful floor area that, on 1 January of each year, does not meet the minimum energy performance requirements.

 (3) When applying subsection 1 of this section, central government buildings with the poorest energy performance have priority provided their renovation is cost-effective and technically feasible.

 (4) The renovation obligation described under subsection 1 of this section does not apply to buildings with indoor climate control which are listed under subsection 2 of § 62 of the Building Code and which are not required to meet the minimum energy performance requirements, and to buildings which serve national defence purposes and are owned by the armed forces, apart from the individual residential premises or office buildings for the personnel of the armed forces or national defence authorities.

 (5) If, in a given year, more than 3 per cent of the total useful floor area of central government buildings is renovated, the excess may be counted towards the annual renovation rate of any of the three previous or following years.

 (6) The annual renovation rate of central government buildings may be reduced by subtracting from the total such new buildings that comply with the energy performance requirements and that are occupied or acquired as replacements for specific central government buildings demolished during the previous two years or for buildings that have been sold, demolished or taken out of use during the previous two years due to the more intensive use of other buildings.

 (7) For the purposes of applying subsection 1 of this section, the energy savings coordinator for immovable property owned by the central government draws up an inventory of heated and cooled central government buildings referred to in subsection 2 of this section. Buildings subject to exemption under subsection 4 of this section are excluded from the inventory. The inventory report must contain the following information in respect of each building:
 1) total useful floor area in square metres or, if this information is unavailable, the enclosed net floor area within the meaning of the regulation enacted under subsection 5 of § 3 of the Building Code;
 2) the class of the energy performance indicator or the class of weighted specific energy use and information on whether or not the building meets the minimum energy performance requirements for buildings undergoing major renovation.

 (8) In the absence of information set out in subsection 7 of this section, the inventory deems the building not to meet the minimum energy performance requirements.

 (9) The energy savings coordinator for immovable property owned by the central government makes the inventory report referred to in subsection 7 of this section publicly available.

 (10) The task of the energy savings coordinator is, by way of sharing best practices, to encourage public bodies, including public regional and local bodies and bodies administering social housing:
 1) to adopt an energy efficiency plan, which is either a freestanding plan or part of a broader climate or environmental plan and contains specific energy saving and efficiency objectives and actions, with a view to following the example of central government buildings provided by subsections 1–8 of this section;
 2) to put in place an energy management system, including energy audits;
 3) where appropriate, to use energy service companies, and energy performance contracts to maintain or improve energy efficiency.

§ 6.  Energy efficient purchasing by public bodies

 (1) The central government may only purchase products, services and buildings that are highly energy efficient, insofar as this is cost-effective, economically feasible, generally sustainable, technically suitable and, given there is sufficient competition, in conformity with the requirements established under subsection 2 of this section. The buildings listed under subsection 2 of § 62 of the Building Code are exempted from the requirement of high energy efficiency.

 (2) The Government of the Republic makes regulations to establish the energy efficiency requirements for the products, services and buildings purchased by the central government.

 (3) The obligation established in subsection 1 of this section is applied to agreements entered into by the central government for the purchase of products, services and buildings whose cost equals or exceeds the international threshold for public procurements laid down in subsection 3 of § 14 of the Public Procurement Act.
[RT I, 01.07.2017, 1 – entry into force 01.09.2017]

 (4) The obligation referred to in subsection 1 of this section applies to the agreements of the armed forces only to the extent that is compatible the nature and primary aim of the activities of the armed forces. The obligation does not apply to contracts for the supply of military equipment as defined by Directive 2009/81/EC of the European Parliament and of the Council of 13 July 2009 on the coordination of procedures for the award of certain works contracts, supply contracts and service contracts by contracting authorities or entities in the fields of defence and security, and amending Directives 2004/17/EC and 2004/18/EC (OJ L 216, 20.08.2009, pp. 76–136).

 (5) Without prejudice to subsection 1 of this section, a public sector body, when purchasing a product package covered as a whole by a delegated act adopted under Regulation 2017/1639/EU of the European Parliament and of the Council of 4 July 2017 setting a framework for energy labelling and repealing Directive 2010/30/EU (OJ L 198, 28.07.2017, pp. 1–23), provides for the aggregate energy efficiency of the package to have priority over the energy efficiency of individual products within that package.
[RT I, 18.08.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

 (6) The task of the energy savings coordinator is, by way of sharing best practices, to encourage public bodies, including public regional and local bodies, to follow the example of the central government and to purchase only products, services and buildings that are highly energy efficient. The energy savings coordinator encourages public bodies, when tendering service contracts, to assess the possibility of concluding long-term energy performance agreements that would contribute to achieving long-term energy savings.

Chapter 4 IMPROVING EFFICIENCY IN ENERGY GENERATION AND ENERGY SUPPLY 

§ 7.  Energy efficiency measures in energy transformation, transmission and distribution

 (1) The transmission network operator and the distribution network operator (hereinafter, together the ‘network operators’) determine, in relation to their network, the cost-effective energy efficiency improvement measures and the necessary investments, draw up a timetable for the introduction of such measures and investments and submit an overview of these to the energy savings coordinator.

 (2) The energy savings coordinator prepares and makes public on its website an analysis assessing the energy efficiency improvement potential of the gas and electricity system, in particular regarding transmission, distribution, load management and interoperability, and regarding connection of energy generating installations.

 (3) When making the decisions required under the Electricity Market Act and the Natural Gas Act concerning the operation of the gas and electricity network, the Competition Authority takes into account the energy efficiency measures of the network operators.

 (4) When approving the network charges referred to in the Electricity Market Act and the Natural Gas Act, the Competition Authority takes into account the cost of the measures taken to improve the energy efficiency of the network, the cost of the measures permitting network users to participate in improving the efficiency of the system and the cost of the measures permitting the management of demand, including the cost of additional services related to smart meters. The network charge must not obstruct improvement of the general efficiency, including energy efficiency, of the gas or electricity system, the management of demand, the participation of market participants in the balancing market or the procurement of ancillary services.

§ 8.  Promotion of efficiency in heating and cooling

 (1) The energy savings coordinator submits to the European Commission a report on the potential for the application of high-efficiency cogeneration and efficient district heating and cooling. The report must be prepared following the instructions provided by Annex VIII of Directive 2012/27/EU of the European Parliament and of the Council.

 (2) The minister responsible for the area makes regulations to establish requirements for high-efficiency cogeneration, taking guidance from Annex I and II of Directive 2012/27/EU of the European Parliament and of the Council.

 (3) In the course of preparing the report provided for by subsection 1 of this section, the energy savings coordinator analyses the economic justifiability of the measures intended to promote energy efficiency in heating and cooling across the national territory, basing such an analysis on point 3 of Article 1 of Directive (EU) 2018/2002 of the European Parliament and of the Council amending Directive 2012/27/EU on energy efficiency (OJ L 328,21.12.2018, pp. 210–230). The analysis is to take into account the climatic conditions, economic feasibility and technical suitability of the measures. The outcome of the analysis must facilitate the identification of the most resource-saving and cost-efficient solutions to meeting heating and cooling needs.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (3¹) Heating and cooling are efficient if the new projected generation solution uses less primary energy than the original projected solution, and if it is possible to measure the quantity of primary energy. The assessment of the generation solution also takes into account the energy necessary for the mining, conversion, transport and distribution of the fuel used.
[RT I, 29.06.2018, 2 – entry into force 07.09.2018]

 (4) When developing district heating and cooling infrastructure, an undertaking takes guidance from the report referred to in subsection 1 of this section and from the results of the analysis referred to in subsection 3 of this section.

 (5) The energy sector development plan, as defined in subsection 3 of § 19 of the State Budget Act, must be prepared in observance of the principle of promoting the deployment of efficient heating and cooling systems, especially systems that employ high-efficiency cogeneration, to improve local and regional heating provision.

§ 9.  Demand management

 (1) The Estonian Competition Authority disseminates through its website information regarding demand management opportunities in wholesale and retail energy markets.

 (2) A network operator prepares and disseminates through its website technical instructions for accessing system services markets, including the balancing and reserve capacity markets, for final customers and aggregators.

 (3) A network operator offers to users of its network service ancillary services which are necessary for the improvement of energy efficiency and demand management and which are related to smart meters, and disseminates the relevant information through its website.

 (4) When fulfilling the requirements concerning balancing and other system services, the network operator observes the principle of equal treatment with regard to aggregators and to market participants within the meaning of the Electricity Market Act or Natural Gas Act, and takes into account their technical capabilities.

§ 10.  Cost-benefit analysis in relation to high-efficiency cogeneration installations

 (1) An undertaking prepares a cost-benefit analysis concerning the transformation of an installation, within the meaning of the Industrial Emissions Act, into a high-efficiency cogeneration installation, when it plans:
 1) a new thermal electricity generation installation with a total rated thermal input exceeding 20 MW;
 2) a major renovation of an existing thermal electricity generation installation with a total rated thermal input exceeding 20 MW;
 3) the building of a new industrial installation whose total rated thermal input exceeds 20 MW and which generates waste heat at a useful temperature level, or a major renovation of an existing one;
 4) a new district heating or cooling network;
 5) a new thermal electricity generation installation with a total rated thermal input exceeding 20 MW within an existing district heating or cooling network;
 6) a major renovation of an existing thermal electricity generation installation in a manner that permits to effectively utilise waste heat from a nearby industrial installation.

 (2) The major renovation referred to in clauses 2, 3 and 6 of subsection 1 of this section means renovation whose cost exceeds 50 per cent of the investment cost for a new comparable unit.

 (3) The analysis referred to in subsection 1 of this section must be endorsed by a person holding at least the professional qualification of a chartered electrical or thermal engineer at VIII or equivalent level.

 (4) The minister responsible for the area makes regulations to establish the minimum requirements for the cost-benefit analysis in relation to transforming an installation into a high-efficiency cogeneration installation.

 (5) The installation of equipment to capture carbon dioxide produced by a combustion installation with a view to its being geologically stored as provided for by Directive 2009/31/EC of the European Parliament and of the Council on the geological storage of carbon dioxide and amending Council Directive 85/337/EEC, European Parliament and Council Directives 2000/60/EC, 2001/80/EC, 2004/35/EC, 2006/12/EC, 2008/1/EC and Regulation (EC) No 1013/2006(OJ L 140, 05.06.2009, pp. 114–135) is not deemed to constitute the renovation referred to in clauses 2, 3 and 6 of subsection 1 of this section.

Chapter 5 REQUIREMENTS FOR MEASURING ENERGY CONSUMPTION AND FOR PROVISION OF INFORMATION IN ORDER TO IMPROVE ENERGY EFFICIENCY  
[RT I, 09.10.2020, 2 - entry into force 19.10.2020]

§ 11.  Metering the consumption of heating, cooling and domestic hot water

 (1) The energy distributor ensures the measuring of thermal energy that accompanies the provision, to a final customer, of district heating, district cooling and domestic hot water services, and ensures the gathering and processing of the metering data.

 (2) The energy distributor installs, at the final customer’s heat exchanger or distribution point, a meter to measure the thermal energy expended in order to produce the district heating, district cooling or domestic hot water provided from the district heating or district cooling network or from a central source servicing several buildings.

 (3) Where installation of individual heating cost allocators or meters to measure the consumption of district heating, district cooling or domestic hot water is cost efficient and technically feasible, such allocators or meters are installed in a final customer’s apartment building or multi-use building. The allocators or meters must possess a remote-reading function, provided the installation of allocators or meters that possess such a function is cost efficient and technically feasible.

 (4) The energy savings coordinator arranges assessment of the cost efficiency and technical feasibility of installing, in a final customer’s apartment buildings or multi-use buildings, of heating cost allocators or meters, including of such allocators or meters possessing a remote-reading function.

 (5) The minister responsible for the area may enact, by regulation, the conditions for installing, in a final customer’s apartment building or multi-use building, of individual heating cost allocators and meters.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 25.10.2020

§ 12.  Requirements for invoices presented to a final customer

 (1) The energy distributor transmits an electronic invoice to the final customer at least once a month, unless agreed otherwise. If the final customer is a consumer within the meaning of the Consumer Protection Act, the energy distributor presents the invoice by a method mentioned in subsections 6 and 7 of § 4 of the Consumer Protection Act. The invoices and electronic access to invoicing information and consumption data are provided free of charge. For repeat invoices, a fee may be charged.

 (2) [Repealed – RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (3) Together with or on the invoice to a final customer, the energy distributor provides the following information:
 1) applicable prices and the actual consumption of energy;
 2) the fuel mix used to produce heating, cooling or domestic hot water, by type of fuel and, if the total rated thermal input of the district heating network exceeds 20 MW, also the amount of greenhouse gas emissions resulting from the production;
 3) any taxes, statutory fees and tariffs that have been applied;
 4) a comparison of energy consumption during the period shown on the invoice to climate corrected consumption of the last 12 months;
 5) a reference to URLs from which one can obtain information on applicable measures for improving energy efficiency, on comparative final customer profiles and on the technical parameters of energy-consuming equipment;
 6) the rules for filing an appeal;
 7) a comparison of the customer’s energy consumption to that of a similar final customer or of an average final customer.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 25.10.2020]

 (4) Where a remote-reading meter is present, the energy distributor must provide the information mentioned in subsection 3 of this section to the final customer at least once a month. Otherwise, such information is provided at least twice a year.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2022]

§ 12¹.  Obligations for final customers when invoicing a final user

 (1) The final customer ensures that a final user receives, free of charge, all invoices, and all information shown on such invoices concerning their consumption of heating, cooling and domestic hot water. The invoices and information are presented to the final user, according to the consumer’s choice, to the consumer’s postal address or e-mail, or through an electronic customer service environment, an Internet banking service or other such environment, or on a data storage medium, if the consumer has consented to that in a form that allows for reproduction in writing.

 (2) In the invoices to final users, the final customer distributes the costs of metering, distributing and accounting the individual consumption of heating, cooling or domestic hot water in a manner that does not envisage a profit.

 (3) Reasonable costs which arise in relation to the final customer delegating the task mentioned in subsection 2 of this section to a third party, and which encompass the metering, distribution and accounting of actual individual consumption, may be passed on to final users.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

§ 13.  Information to be presented to the energy service provider

 (1) At the request of the final customer, the energy distributor presents the metering data, including additional information on historical consumption, to the energy service provider designated by the final customer. No fee is to be charged if measurement data and historical consumption information are accessed electronically by a method determined by the network operator or through a data platform.
[RT I, 05.07.2016, 3 – entry into force on 01.01.2017]

 (2) At the request of the final user, the final customer presents, to the energy service provider designated by the final user, the information mentioned in subsections 3 and 4 of § 13¹ of this Act concerning the data regarding individual consumption of heating, cooling or domestic hot water during the previous 12 months.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

§ 13¹.  Information provided on heating, cooling or domestic hot water invoices and the consumption data

 (1) The information provided to a final user on an invoice based on a meter or heating cost allocator that reflects the consumption of heating, cooling or domestic hot water must be based on actual consumption or on the reading of the allocator.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 25.10.2020]

 (2) Where a meter or heating cost allocator reflecting the consumption of heating, cooling or domestic hot water is present, the invoice presented by the final customer to a final user must show the data of actual consumption as reflected by the consumer’s meter, or show the reading of the allocator.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 25.10.2020]

 (3) Where a meter or a heating cost allocator is present, the final customer must, together with or on the invoice to a final user, provide the following information:
 1) applicable prices and the actual consumption of energy or the total cost of heating and cooling, and the readings of the allocator;
 2) the fuel mix used to produce heating, cooling or domestic hot water, by type of fuel and, if the total rated thermal input of the district heating network exceeds 20 MW, also the amount of greenhouse gas emissions resulting from the production;
 3) any taxes, statutory fees and tariffs that have been applied;
 4) a comparison of energy consumption during the period shown on the invoice to climate corrected consumption of the last 12 months;
 5) a reference to URLs from which one can obtain information on applicable measures for improving energy efficiency, on comparative final customer profiles and on the technical parameters of energy-consuming equipment;
 6) the rules for filing an appeal;
 7) a comparison of the consumer’s energy consumption to that of a similar final user or of an average final user.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 25.10.2020]

 (4) Where an invoice presented to a final user by a final customer is not based on the consumer’s actual consumption as reflected by a meter, or on the readings of a heating cost allocator, such an invoice must contain information on how the amount stated on the invoice was calculated, as well as the information provided for by clauses 5 and 6 of subsection 3 of this section.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 25.10.2020]

 (5) Where a remote-reading meter or a heating cost allocator is present, the final customer must provide the information mentioned in subsection 3 of this section to the final user at least once a month. Otherwise, such information is provided at least twice a year.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2022]

§ 13². Information provided by suppliers of equipment and systems
Suppliers of equipment and systems make available information concerning net gain, cost and energy efficiency of equipment and systems that use heating, cooling and electrical energy produced from renewable sources.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

Chapter 6 ENERGY SAVINGS OBLIGATION 

Subchapter 1 General Energy Savings Obligation 

§ 14.  Overall amount of the general energy savings obligation

 (1) The Government of the Republic establishes the overall amount of the general energy savings obligation by the instrument provided for by subsection 2 of § 16 of this Act.

 (2) The initial overall amount of the general energy savings obligation for the period from 1 January 2014 through 31 December 2020 is set at 1.5 per cent of the average annual amount of energy sold to final customers in each calendar year. The average annual amount of energy sold to final customers is calculated based on the years 2010–2012.

 (2¹) The amount of the general energy savings obligation for the period from 1 January 2021 through 31 December 2030 is 0.8 per cent of the average annual amount of energy sold to final customers in each calendar year. The average annual amount of energy sold to final customers is calculated based on the years 2016–2018.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (2²) The amount of the general energy savings obligation for each ten-year period following 31 December 2030 is an average 0.8 per cent of the average annual amount of energy sold to final customers in each calendar year.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (3) The energy sold to final customers for use in transport is excluded from the calculation of the average annual amount of energy sold to final customers.

 (4) The calculation of the general energy savings obligation provided for by subsection 21 of this section is set out in accordance with the requirements provided by Annex III of Regulation (EU) 2018/1999 of the European Parliament and of the Council in the integrated national energy and climate plan to be drawn up under that Regulation.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

§ 15.  Reducing the overall amount of the general energy savings obligation

 (1) The initial overall amount of the general energy savings obligation provided for by subsection 2 of § 14 of this Act may be reduced if:
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]
 1) a reduced general energy savings obligation is applied, in which case the overall amount equals, per calendar year, 1 per cent of the average annual amount of energy sold to final customers for 2014 and 2015, 1.25 per cent for 2016 and 2017, and 1.5 per cent for 2018, 2019 and 2020.
 2) energy savings are achieved in the energy transformation, distribution and transmission sectors, including the efficient district heating and cooling infrastructure;
 3) energy savings are achieved in the country as a result of an individual action implemented since 31 December 2008 that continues to have an impact in 2020 and that can be measured and verified.

 (2) The gross final consumption of energy of the industrial installations that are part of the European Union emissions trading system may be subtracted from the initial overall amount of the general energy savings obligation provided for by subsection 2 of § 14 of this Act.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (3) As a result of the application of subsections 1 and 2 of this section, the initial overall amount of the general energy savings obligation may be reduced by up to 25 per cent; the application of these subsections is to be notified by the energy savings coordinator to the European Commission. The energy savings coordinator must also inform the European Commission of the effect of the application of subsections 1 and 2 of this section on the general energy savings obligation.

§ 16.  Implementers of general energy savings obligation

 (1) The general energy savings obligation is implemented by:
 1) implementing public authorities;
 2) entrusted parties;
 3) legal persons in private law in which the State holds the majority of decision-making rights;
 4) distribution network operators.
[RT I, 29.06.2018, 2 – entry into force 09.07.2018]

 (2) The Government of the Republic enacts the apportionment of the general energy savings obligation between its implementers (hereinafter, the ‘energy savings obligation apportionment plan’) by regulation, having regard to the provisions of § 14, § 15, subsection 2 of § 16¹ and § 21 of this Act.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (3) The proposal of the energy savings obligation apportionment plan is drawn up by the energy savings coordinator.

§ 16¹.  Implementing the general energy savings obligation

 (1) Policy measures that are intended to lead to energy savings and that are applied on 31 December 2020 or after that date may be counted towards discharging the general energy savings obligation, provided such measures result in new individual actions applied after 31 December 2020.

 (2) The general energy savings obligation apportionment plan enacted under subsection 2 of § 16 of this Act lays down policy measures for discharging the general energy savings obligation which, in order to alleviate energy poverty, are to be applied subject to special rules concerning persons suffering from energy poverty and vulnerable energy consumers or concerning providers of services intended for such persons or consumers.

 (3) In accordance with Regulation (EU) 2018/1999 of the European Parliament and of the Council, in the integrated energy and climate progress reports the energy savings coordinator presents an overview of the performance of the energy poverty alleviation measures.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

§ 17.  Types of policy measures

  The policy measures facilitating the implementation of the general energy savings obligation may, inter alia, include the following types:
 1) pollution charges imposed on emissions of pollutants into ambient air and excise taxes that have the effect of reducing end-use energy consumption;
 2) financing schemes within the meaning of the State Budget Act and other measures that help to implement energy-efficient technology or techniques and have the effect of reducing end-use energy consumption;
 3) legislation that helps to achieve the implementation of energy-efficient technology or techniques and has the effect of reducing end-use energy consumption;
 4) voluntary agreements, including agreements concluded under the Administrative Co-operation Act, that help to implement energy-efficient technology or techniques and have the effect of reducing end-use energy consumption;
 5) standards and norms that aim at improving the energy efficiency of products and services, including buildings and vehicles, except where these are applicable under European Union law;
 6) energy labelling schemes, with the exception of those that are applicable under European Union law;
 7) training and education, including energy advisory programmes, that help to apply energy-efficient technology or techniques and have the effect of reducing end-use energy consumption.

§ 18.  Accounting the impact of energy saving measures

 (1) The minister responsible for the area makes regulations to establish the rules for calculating the energy savings (hereinafter, the ‘energy savings rules’) achieved by means of policy measures, individual actions and activities carried out as part of these measures and actions.

 (2) The energy savings rules set out:
 1) the principles for calculating energy savings, including conversion factors for calculating end-use energy savings from primary energy savings;
 2) requirements for calculating energy savings, including the methodology of calculating energy savings;
 3) requirements for presenting the results of a calculation of energy savings;
 4) requirements for notification of methods used for the calculation of energy savings;
 5) requirements for source data used in the calculations;
 6) principles for arranging the monitoring of the impact of implementation of policy measures;
 6¹) the methods of calculating the amount of the general energy saving obligation and the reporting obligations concerning fulfilment of the general energy saving obligation in accordance with Annex V of Directive (EU) 2018/2002 of the European Parliament and of the Council;
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021]
 7) other requirements prescribed by law.

Subchapter 2 Obligation of major energy utilities to provide information 

§ 19.  Major energy utility

  For the purposes of this Act, a major energy utility means the following energy distributors or retail energy undertakings:
 1) a distribution network operator within the meaning of the Electricity Market Act, whose annual amount of energy distributed to final customers equals or exceeds 100 GWh;
 2) a network operator within the meaning of the Natural Gas Act, whose annual amount of energy distributed to final customers exceeds 100 GWh;
 3) a network operator within the meaning of the District Heating Act, whose annual amount of energy distributed to final customers equals or exceeds 100 GWh;
 4) a retail undertaking selling solid fuel, whose annual amount of solid fuel sold to final customers equals or exceeds 100 GWh;
 5) a retail undertaking selling liquid fuels, excluding motor fuels, whose annual amount of liquid fuels sold to final customers equals or exceeds 100 GWh;
 6) a retail undertaking selling gas, excluding gas distributed via pipelines, whose annual amount of fuel gas sold to final customers equals or exceeds 100 GWh.

§ 20.  Obligation of major energy utilities to provide information

 (1) At the demand of the energy savings coordinator, a major energy utility provides the following information:
 1) the quantities of energy distributed to final customers;
 2) statistical information on final customers purchasing or receiving the utility’s energy distribution service, generalised by groups of final customers; such statistical information must, among other things, describe any significant changes in comparison to previously submitted information;
 3) up-to-date information regarding the energy consumption of final customers, the energy savings coordinator may also demand information on the dependency of consumption on time, on groups of final customers and on the geographic location of final customers.

 (2) When submitting the information, the inviolability and confidentiality of private information and sensitive business information must be ensured.

 (3) Information may be demanded for three immediately preceding calendar years.

 (4) Information regarding the preceding calendar year must be provided if the time-limit for responding to the information demand of the energy savings coordinator expires after 1 March of the current calendar year.

 (5) The time-limit for responding to the information demand of the energy savings coordinator is 30 calendar days from the presentation of the demand.

 (6) Information demands under subsection 1 of this section are not presented more frequently than once a year.

Subchapter 3 Energy savings obligation apportionment plan 

§ 21.  Energy savings obligation apportionment plan

 (1) The energy savings obligation apportionment plan provided for by subsection 2 of § 16 of this Act determines:
 1) the absolute amount of the general energy savings obligation from 1 January 2021 to 31 December 2030;
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021]
 2) [Repealed – RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021];
 3) policy measures to be implemented by the implementing public authorities and their envisaged energy savings;
 4) policy measures to be implemented by legal persons in private law in whom the state holds the majority interest and their envisaged energy savings;
 5) policy measures to be implemented by a state-owned company that provides real estate services to the state and their envisaged energy savings;
 6) other policy measures and their envisaged energy savings;
 7) the total envisaged energy savings to be achieved by all policy measures;
 8) policy measures whose application is to be subject to special rules regarding persons suffering from energy poverty, regarding vulnerable energy consumers or regarding providers of services intended for such persons or consumers;
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021]

 (2) The energy savings required to fulfil the energy savings obligation are determined as end-use energy savings.

 (3) [Repealed – RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021].

 (4) [Repealed – RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021].

 (5) In the energy savings obligation apportionment plan, provision may be made for:
 1) the method by which, in relation to implementing a policy measure, persons suffering from energy poverty and vulnerable energy consumers, or providers of services intended for such persons or consumers, are identified;
 2) to extent to which persons suffering from energy poverty and vulnerable energy consumers, or providers of services intended for such persons or consumers, are to be supported under a policy measure.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

§ 22.  Gathering information for the preparation of the energy savings obligation apportionment plan

 (1) The general energy savings obligation is calculated using primarily the European Union and national statistics.

 (2) The energy savings achieved as a result of the implementation of policy measures are calculated by the energy savings coordinator, taking into account the information provided by the implementer of the policy measure.

Subchapter 4 Fulfilling the energy savings obligation by policy measures 

§ 23.  Requirements for policy measures

 (1) A policy measure to be implemented in order to fulfil the general energy savings obligation must meet the following requirements:
 1) the policy measure must contribute to the fulfilment of the general energy savings obligation and ensure that energy savings are achieved among final customers;
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021]
 2) the obligations of each entrusted party, participating party or implementing public authority are determined in the legislation or other documents that form the basis for the policy measure;
 3) the envisaged energy savings are calculated in a transparent manner;
 4) the envisaged energy savings of the policy measure are expressed as end-use energy savings or primary energy savings, using the conversion factors provided by the energy savings rules;
 5) the envisaged energy savings of the policy measure are calculated applying the principles and methods set out in the energy savings rules;
 6) participating parties submit each year a report on the energy savings achieved as a result of implementation of the policy measure, except where this is not feasible;
 7) provision must be made for monitoring the impact of implementation of the policy measure and relevant options must be provided for modifying the policy measure in the event that its implementation fails to yield the initially envisaged energy savings.

 (2) The provision in clause 6 of subsection 1 of this section only applies to policy measures listed under clause 4 of § 17 of this Act.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

§ 24.  Monitoring the impact of implementation of policy measures

 (1) The monitoring of the impact of implementation of policy measures identified in the energy savings obligation apportionment plan is arranged by the energy savings coordinator.

 (2) Entrusted parties, participating parties and implementing public authorities cooperate with the energy savings coordinator in monitoring the impact of the implementation of policy measures.

 (3) To arrange monitoring the impact of implementation of policy measures, the energy savings coordinator establishes a control system that ensures assessment of the impact of a statistically significant sample of individual actions to improve energy efficiency. The principles of arranging the monitoring of the impact of implementation of policy measures are laid down in the energy saving rules.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (3¹) Assessment of the impact of an individual policy measure consists of measuring, verifying and proving the relevant impact, all of which is undertaken independently of the entrusted or participating parties concerned.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (3²) The energy savings achieved as a result of a policy measure or of an individual action to improve energy efficiency are calculated in accordance with the energy saving rules.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (4) Each year, the energy savings coordinator disseminates information on the energy savings that have been achieved and the energy savings that are estimated as a result of the relevant policy measures, excluding policy measures implemented by participating parties.

 (5) Subsection 3 of this section does not apply to policy measures mentioned in clause 1 of § 17 of this Act.

 (6) When the impact of policy measures and individual actions overlaps, the energy savings coordinator must ensure that multiple counting of energy savings does not take place.

§ 25.  Reporting by parties participating in the implementation of policy measures

 (1) A participating party or a representative of all parties participating in the implementation of the policy measure disseminates through its website, once for each calendar year, a report on the implementation of the policy measure. The report is made public not later than three months after the end of the calendar year and is notified to the energy savings coordinator.

 (2) The policy measure implementation report includes at least the following information:
 1) the name and registration number of the implementer of the measure;
 2) the title of the measure;
 3) the names of the institutions and the names and registration numbers of the persons involved in the implementation of the measure;
 4) the participation of energy service providers in the implementation of the measure;
 5) the generalised list of activities carried out for the purpose of implementing the measure;
 6) the envisaged, achieved and estimated energy savings resulting from the activities;
 7) information on making the measure more specific, or on modifying or terminating the measure.

 (3) The envisaged, achieved and estimated energy savings referred to under clause 6 of subsection 2 of this section must be calculated according to the energy savings rules.

 (4) The minister responsible for the area of energy savings may make regulations to establish more specific requirements concerning the reports of participating parties.

§ 26.  Funding of policy measures

  The policy measures receive funding from the state budget in accordance with the national energy policy and the national fiscal strategy.

Chapter 7 ENERGY AUDITS AND ENERGY MANAGEMENT SYSTEMS 

§ 27.  Requirements for energy audits and energy management systems

 (1) The energy savings coordinator must promote the availability to all final customers of high-quality energy audits and energy management systems which are cost-effective and carried out independently by qualified experts or accredited persons.

 (2) The expert referred to in subsection 1 of this section must hold at least the professional qualification of an energy auditor, in the area of energy performance of construction works, level VI or higher, depending on the structure to be audited, or an independent accreditation that corresponds to a relevant European or international standard and that proves the competence to certify energy management systems or environmental management systems.

 (3) The energy audits referred to in subsection 1 of this section may be carried out by an in-house expert or energy auditor, provided they are competent under subsection 2 of this section.

 (4) The European or international standard referred to in subsection 2 of this section means a standard that is adopted by the European Committee for Standardisation, the European Committee for Electrotechnical Standardisation, the European Telecommunications Standards Institute or the International Organization for Standardisation, and that is made available for public use.

 (5) In order to ensure the quality of the energy audits referred to in subsection 1 of this section, the minister responsible for the area makes regulations to establish the minimum requirements for energy audits, including for energy audits carried out as part of an energy management system. If, according to the relevant regulation enacted under subsection 7 of § 50 of the Building Code, the purpose of use of the building that is subject to an energy audit is ‘residential building’, the energy audit must be carried out in compliance with the relevant regulation enacted under subsection 5 of § 64 of that Code.

 (6) If assistance is provided for carrying out energy audits from the funds of the European Union or of foreign aid, from the national budget or from other financing sources, the implementing unit of the relevant support measure or the institution conducting the proceedings concerning the assistance must scrutinise the conformity of the energy audit to the requirements established on the basis of subsection 5 of this section.

 (7) The reports of the energy audits referred to in subsection 1 of this section may not include clauses preventing the findings of the audit from being transmitted to any qualified or accredited energy service provider, except where the final customer objects to the transmission.

 (8) The energy savings coordinator develops programmes to encourage small and medium-sized undertakings to carry out energy audits and implement the recommendations from these audits, and to raise awareness of the economic benefits of energy management systems. The energy savings coordinator develops programmes to raise awareness among households of the benefits of the energy audits referred to in subsection 1 of this section.

§ 28.  Obligation of large undertakings to undertake regular energy audits

 (1) An undertaking which is not a small or medium-sized undertaking or a distribution network operator or transmission network operator, must undertake an energy audit referred to in subsection 1 of § 27 of this Act every four years.

 (2) An undertaking which is described in subsection 1 of this section and which implements an energy or environmental management system certified by an independent body in accordance with a relevant European or international standard is exempted from the requirement established under subsection 1 of this section, provided the undertaking proves that the management system concerned includes an energy audit whose report meets the minimum requirements established on the basis of subsection 5 of § 27 of this Act.

 (3) The energy savings coordinator prepares a list of undertakings which must undertake the energy audit referred to in subsection 1 of § 27 of this Act and disseminates it through its website.

Chapter 8 GOVERNMENT ACTIONS IN PROMOTING ENERGY EFFICIENCY AND DEVELOPING ENERGY SERVICES 

§ 29.  Development of qualification schemes in areas of activity linked to energy efficiency

 (1) The energy savings coordinator analyses the level of competence, objectivity and reliability of such natural and legal persons who:
 1) provide energy services;
 2) carry out energy audits;
 3) are energy managers;
 4) install construction products that have an impact on the energy performance of buildings.

 (2) If it is ascertained that the level referred to in subsection 1 of this section is insufficient in the listed areas of activity the energy savings coordinator makes a proposal to the professional council convened under subsection 6 of § 8 of the Professions Act to draw up a professional standard. When making the proposal, the energy savings coordinator ensures that the qualification scheme to be created by the professional standard is publicly available, transparent and credible for final customers and contributes to reaching the national energy efficiency targets.

 (3) The energy savings coordinator ensures cooperation with other member states of the European Union and the European Commission concerning comparisons between and recognition of the qualification schemes referred to in subsection 2 of this section.

 (4) In the course of the analysis provided for by subsection 1 of this section, the energy savings coordinator assesses whether the number of qualified experts available for carrying out the required energy audits is sufficient and, if necessary, makes a proposal to the competent authority to hold a training course.

§ 30.  Dissemination of information concerning energy efficiency

 (1) The energy savings coordinator makes public, through its website, transparent information on available energy efficiency mechanisms, financial frameworks and relevant legislation and disseminates this information through appropriate information channels to relevant market actors, such as final users, builders, architects, engineers, performers of environmental and energy audits and installers of construction products that have an impact on the energy performance of buildings.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (2) The energy savings coordinator prepares and publishes guidelines on how market participants might inform credit and financial institutions of the opportunities for participation in the financing of energy efficiency improvement measures, for example, through the creation of public/private partnerships.

 (3) The energy savings coordinator creates an information platform for market participants to provide adequate and targeted information on energy efficiency to final users of energy.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

 (4) The energy savings coordinator, with the participation of stakeholders, including local and regional authorities, promotes suitable information, awareness-raising and training initiatives to inform citizens of the benefits and practicalities of taking energy efficiency improvement measures.

 (5) The energy savings coordinator creates an information platform for the promotion, through changes in energy consumption habits, of efficient energy use among households and those small-scale final users of energy.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]

§ 31.  Development of the energy services market

  Where necessary, the energy savings coordinator takes the following measures to promote the energy services market and access to this market for small and medium-sized undertakings:
 1) the dissemination of information on energy service contracts and clauses that should be included in such contracts to guarantee energy savings and the rights of final customers and final users;
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 19.10.2020]
 2) the dissemination of information on financial instruments, incentives, grants and loans to support energy service projects;
 3) encouraging the development of quality labels, inter alia, by associations of undertakings;
 4) making publicly available and regularly updating a list of available energy service providers who are qualified according to § 29 of this Act;
 5) supporting the public sector in the procurement of energy services by drawing up model contracts for energy performance contracting which include at least the items listed in Annex XIII to Directive 2012/27/EU of the European Parliament and of the Council;
 6) [Repealed – RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021];
 7) supporting the proper functioning of the energy services market by upholding the principle that market participants’ access to the energy services market must be based on transparent and non-discriminatory criteria.

§ 32.  Other measures to promote energy efficiency

  The energy savings coordinator evaluates regulatory and non-regulatory barriers to energy efficiency and, if necessary, takes appropriate measures to remove such barriers.

Chapter 8¹ PROMOTION OF RENEWABLE ENERGY  
[RT I, 18.05.2022, 1 - entry into force 28.05.2022]

Subchapter 1 RENEWABLE ENERGY TARGET  
[RT I, 18.05.2022, 1 - entry into force 28.05.2022]

§ 32¹.  National renewable energy target

 (1) By the year 2030, renewable energy accounts for at least 65 per cent of gross domestic final consumption of energy. Renewable energy accounts for at least 100 per cent of gross final consumption of electricity and for at least 63 per cent of gross final consumption of thermal energy. Renewable energy used in road and rail transport accounts for at least 14 per cent of total energy consumed in the transport sector.
[RT I, 22.10.2022, 3 – entry into force 01.11.2022]

 (2) When calculating the achievement of the targets mentioned in subsection 1 of this section, the following are not taken into account: biofuels, bioliquids or biomass fuels which do not respect the principles described in subsections 1–6 of § 32³ of this Act and the criteria for greenhouse gas emission reduction mentioned in the regulation enacted under subsection 1 of § 120 of the Atmospheric Air Protection Act and whose use is not compatible with the waste hierarchy within the meaning of the Waste Act – or the energy produced from such fuels or liquids.

 (3) The share of renewable energy in gross final domestic consumption may not be less than the baseline share mentioned in the third column of the table shown in Part A of Annex I to Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council on the promotion of the use of energy from renewable sources (OJ L 328, 21.12.2018, pp. 82–209).
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

 (4) The contact point for permit-granting proceedings for building, updating and operating renewable energy projects to attain the national renewable energy target provided by subsection 1 of this section is the Ministry of Climate.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

§ 32².  General principles for calculating the share of renewable energy

 (1) The share of renewable energy is calculated as the gross final consumption of renewable energy divided by the gross final consumption of energy produced from all sources and is expressed as a percentage.

 (2) The following elements are added up to calculate the share of renewable energy in the gross final consumption of energy:
 1) gross final consumption of electricity generated from renewable sources (hereinafter, also ‘renewable electricity’);
 2) gross final consumption of renewable energy in the heating and cooling sector;
 3) gross final consumption of renewable energy in the transport sector.

 (3) When calculating the gross final consumption values provided for by subsection 2 of this section, any gas, electricity or hydrogen produced from renewable sources is accounted only once.

 (4) The gross final consumption of renewable electricity is calculated as the sum of quantities of electricity generated from renewable sources, including the quantity of electricity generated by renewables self-consumers and renewable energy communities, excluding electricity generated in pumped storage units from water that has previously been pumped uphill.

 (5) For a multi-fuel power plant, only the part of electricity that has been generated from renewable sources is taken into account when calculating the gross final consumption of renewable electricity, and the energy content of each fuel is accounted separately.

 (6) When calculating the gross final consumption of renewable electricity, electricity generated by hydropower and wind power is accounted in accordance with the normalisation rules set out in Annex II of Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council.

 (7) The gross final consumption of energy from renewable sources in the heating and cooling sector is calculated as the quantity of district heating and cooling produced from renewable sources, plus the consumption of other energy from renewable sources in industry, households, services, agriculture, forestry and fisheries, for heating, cooling and production purposes.

 (8) For a multi-fuel power plant, only the part of heating and cooling produced from renewable sources is taken into account when calculating the gross final consumption of renewable electricity, and the energy content of each fuel is accounted separately.

 (9) Ambient energy – within the meaning of the District Heating Act – that is used for heating and cooling by means of heat pumps and district cooling systems, as well as geothermal energy, is taken into account when applying clause 2 of subsection 2 of this section provided that the final energy output significantly exceeds the primary energy input required to drive the heat pumps of the district cooling system. Calculations are performed in accordance with the methodology set out in Annex VII of Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council, accounting for energy use in all end-use sectors.

 (10) Thermal energy generated by passive energy systems, under which lower energy consumption is achieved passively through building design or owing to heat generated by energy from non-renewable sources is not taken into account when applying clause 2 of subsection 2 of this section.

 (11) In calculating the gross final consumption of energy, the amount of energy consumed in aviation – as a percentage of such consumption – does not amount to more than 6.18 per cent.

 (12) The methodology and definitions to be used in the calculation of the share of energy from renewable sources are those provided for by Regulation (EC) No 1099/2008 of the European Parliament and of the Council on energy statistics (OJ L 304, 14.11.2008, pp. 1–62).

 (13) Electricity generated from biomass fuels by a production installation that started operation after 15 June 2022 is taken into account when applying subsection 2 of this section only if it meets at least one of the following requirements:
 1) electricity has been generated by a production installation whose total rated thermal input is below 50 MW;
 2) electricity has been generated by a generating installation whose total rated thermal input is from 50 to 100 MW and high-efficiency cogeneration technology has been used in generating it – or, for electricity-only installations, an energy efficiency level associated with the best available techniques (BAT) as defined in Commission Implementing Decision (EU) 2017/1442 establishing best available techniques (BAT) conclusions, under Directive 2010/75/EU of the European Parliament and of the Council, for large combustion plants (OJ L 212, 17.08.2017, pp. 1–82) has been achieved;
 3) electricity has been generated by a production installation whose total rated thermal input is above 100 MW and high-efficiency cogeneration technology has been used in generating it – or, for electricity-only installations a net electrical efficiency of at least 36 per cent has been achieved;
 4) electricity has been generated applying biomass CO₂ capture and storage.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

 (14) When applying subsection 2 of this section and when paying the support provided for by §§ 59, 59⁴, 59⁵ and 59⁶ of this Act, electricity generated by generating installations that exclusively produce electricity from biomass fuels is taken into account, provided they do not, as calculated for a month, use fossil fuel as their principal fuel and, according to the report prepared in accordance with subsection 1 of § 8 of this Act, cost-efficient implementation of efficient cogeneration technology is not possible.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (15) When applying subsection 2 of this section, biofuels and liquid biofuels are taken into account if they meet the biofuel requirements and sustainability criteria provided by § 32³ of this Act and under the Atmospheric Air Protection Act.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

§ 32³.  Principles for calculating the share of renewable energy produced from biofuels, bioliquids and biomass fuels, and requirements and criteria for proving the sustainability of these fuels

  [RT I, 07.03.2023, 21 – entry into force 17.03.2023]

 (1) Energy from biofuels produced from agricultural biomass, bioliquids and biomass fuels is taken into account when calculating the share mentioned in subsection 2 of § 32² of this Act provided these are not produced from raw material that has been sourced from land that by 1 January 2008 had or subsequently has at least one of the following statuses:
 1) old-growth forest and other forest land, specifically forest with local species and other forest land that does not present clear signs of human activity and where ecological processes are not disturbed to a significant degree;
 2) biologically highly diverse forest and other forest land that is rich in species or unspoiled or that the relevant competent authority has assessed as an area of high biological diversity, except where it is proved that production of the relevant raw material was not contrary to the conservation aims of the land;
 3) land that is under protection by virtue of the Nature Conservation Act, except where it is proved that sourcing the raw material was not contrary to the aims of the protected natural object;
 4) land designated as conservation area of ecosystems or species that are rare, endangered or critically endangered and that have been recognised in treaties or recorded in lists compiled by intergovernmental organisations or the International Union for the Conservation of Nature, provided these are recognised under the first subparagraph of paragraph 1 of Article 30 of Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council, unless evidence is presented to show that production of the raw material was not contrary to these conservation aims;
 5) natural grassland whose area exceeds one hectare;
 6) artificial grassland whose area exceeds one hectare and which has been recognised by the competent authority as an area of high biological diversity, except where it has been proved that raw material needs to be sourced in order to maintain the area’s status as grassland of high biological diversity;
 7) peatland, unless evidence is presented to show that exploitation and sourcing of the raw material will not entail drainage of previously undrained soil.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (1¹) Energy produced from biofuel, bioliquid and biomass fuel produced from agricultural biomass is taken into account when calculating the share provided for by subsection 2 of § 32² of this Act in the following situations:
 1) a monitoring or management plan is in place for the production of biofuels, bioliquids or biomass fuels from waste or residues from agricultural land in order to address the impact of the production on soil quality and soil carbon;
 2) agricultural biofuels, bioliquids and biomass fuels are not produced from raw material that has been sourced from land that, for the purposes of subsection 6 of this section, constitutes land with high carbon stock.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (1²) Clause 2 of subsection 1¹ of this section is not applied where, with the sourcing of the raw material, the land retains the status that it had on 1 January 2008.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (2) The energy produced from biofuels, bioliquids and biomass fuels that have been produced from forest biomass is taken into account when calculating the share provided for by subsection 2 of § 32² of this Act provided that such energy meets:
 1) the forest management requirements provided by the Forest Act;
 2) requirements that are provided by the Nature Protection Act with respect to protected areas, limited-conservation areas and species’ protection sites, with respect to sites or features protected by the municipality from whose territory biomass is sourced and, with respect to key biotopes, by the Forest Act;
 3) the criteria for reduction of greenhouse gas emissions provided by the Regulation enacted under subsection 1 of § 120 of the Atmospheric Air Protection Act.

 (3) In addition to the situations mentioned in subsection 2 of this section, any biofuels, bioliquids or biomass fuels that are produced from forest biomass must meet the following land use, land use change and forestry criteria:
 1) the country or economic integration organisation from which such biomass originates is a member of the Paris Agreement;
 2) the country or economic integration organisation from which such biomass originates has notified, to the Conference of the Parties to the United Nations Climate Convention, its nationally determined contribution which includes emissions in agriculture, forestry and land use and their removal in sinks and by which it guarantees that the change in carbon stock that relates to the harvesting of biomass are taken into account in the national obligation to reduce or limit greenhouse gas emissions by a nationally determined contribution, or have enacted, in accordance with Article 5 of the Paris Agreement, national or regional legislation that is applied in the harvesting area in order to protect and enhance carbon stock and sinks, and has proved that emissions from certain land use, land use change and forestry do not exceed those removed by sinks.

 (4) Energy produced from forest biomass originating from another Member State of the European Union or from a third country is taken into account when calculating the share provided for by subsection 2 of § 32² of this Act if the legislation of the country in question contains provisions by virtue of which:
 1) harvesting operations are legal and the forest in harvested areas will be regenerated;
 2) land designated by international or national law or by the relevant competent authority as protected areas, including wetlands and peatlands, is protected;
 3) harvesting is carried out considering maintenance of soil quality and biodiversity, with the aim of minimising negative impacts, and maintains or improves the long-term production capacity of the forest.

 (5) Where the circumstances mentioned in subsections 3 and 4 of this section cannot be proved, energy is taken into account when calculating the share provided for by subsection 2 of § 32² of this Act and when paying support for the production of renewable energy if the producer applies management systems at forest sourcing area level that ensure circumstances mentioned in subsection 4 as well as long-term preservation or increase in the level of forest carbon stocks and carbon sinks.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (6) For the purposes of this Act, ‘high carbon stock land’ means land that in January 2008 had one of the following statuses, but no longer has that status:
 1) wetlands, i.e. an area that is covered with water or saturated by water permanently or for a significant part of the year;
 2) continuously forested areas, i. e. areas spanning more than one hectare with trees higher than five metres and a canopy cover of more than 30 per cent, or trees able to reach those thresholds;
 3) areas spanning more than one hectare with trees higher than five metres and a canopy cover of between 10 and 30 per cent, or trees able to reach those thresholds, unless evidence is provided that the carbon stock of the area before and after conversion is such that, when the methodology laid down in Part C of Annex V of Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council on the promotion of the use of energy from renewable sources (OJ L 328, 21.12.2018, pp. 82–209) is applied, the area complies with the criteria provided by the Regulation enacted under subsection 1 of § 120 of the Atmospheric Air Protection Act.

 (6¹) The share of biofuels, bioliquids and biomass fuels that have been produced from food and feed crops with a high risk of indirect land use change whose area of cultivation has significantly expanded on high carbon stock land must not exceed 0.2 per cent when calculating the gross final consumption of energy produced from renewable sources as mentioned in subsection 2 of § 32² of this Act, except where the biofuels, bioliquids and biomass fuels have, according to this subsection, been certified as entailing a low risk of indirect land use change.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (7) Energy produced from waste and residues that do not stem from agriculture, aquaculture, fisheries or forestry is taken into account when calculating the share provided for by subsection 2 of § 32² of this Act provided such energy complies with the greenhouse gas emissions reduction criteria provided by the Regulation enacted under subsection 1 of § 120 of the Atmospheric Air Protection Act. The provisions of this subsection also apply to waste and residues that have first been processed into products and then into biofuels, bioliquids or biomass fuels.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (8) Electricity, thermal energy or cooling energy which has been produced from municipal solid waste and which is taken into account when calculating the share mentioned in subsection 2 of § 32² of this Act is not subject to the greenhouse gas emissions reduction criteria provided by the Regulation enacted under subsection 1 of § 120 of the Atmospheric Air Protection Act.

 (9) Where biomass fuels are used in an installation that produces electricity, thermal or cooling energy or fuel and the total rated thermal input of the installation at least equals 20 MW in the case of solid biomass fuels and 2 MW in the case of gaseous biomass fuels, the energy produced from such biomass fuels is taken into account when calculating the share mentioned in subsection 2 of § 32² of this Act if such energy, regardless of its geographical origin, complies with the principles described in subsections 1–6 of § 32³ of this Act and with the greenhouse gas emissions reduction criteria provided by the Regulation enacted under subsection 1 of § 120 of the Atmospheric Air Protection Act.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

 (10) When proving that it meets the requirements and criteria provided by this section, and when its meeting of the requirements and criteria is checked, the undertaking ensures:
 1) implementation of the mass balance system required to check the sustainability of biofuels, bioliquids and biomass fuels, which ensures that the energy produced from each consignment of fuel is only taken into account once for the calculation of total renewable energy, and the system includes information on whether support has been received to produce the renewable energy and, where this is the case, information on the type of support scheme;
 2) that an audit is carried out based on the relevant standards by an independent auditor once a year at the latest by 25 February of the following year;
 3) the presence of the relevant evidence.
[RT I, 07.03.2023, 21 – entry into force 17.03.2023]

 (10¹) Information on sustainability and on greenhouse gas emissions reduction indicators applies to any product or products resulting from the processing of a consignment of fuel and intended for production of biofuels, bioliquids, biomass fuels, liquid and gaseous transport fuels produced from renewable raw materials of non-biological origin and recycled carbon-based fuels, and is linked to production output.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (10²) Where the processing of a consignment of fuel results in a single product for production of fuels mentioned in subsection 10¹ of this section, a conversion coefficient is applied that shows, for such production, the ratio of the mass of processed product to that of the initial raw material of the processing operation.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (10³) Where the processing of a consignment of fuel results in several products intended for production of fuels mentioned in subsection 10¹ of this section, a separate conversion coefficient is applied to each product, and a separate mass balance system is used.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (11) To prove that it meets the requirements and criteria provided by this section, the undertaking may use the national scheme mentioned in Article 30 of Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council on the promotion of the use of energy from renewable sources (OJ L 328, 21.12.2018, pp. 82–219) or a voluntary scheme recognised by the European Commission.
[RT I, 07.03.2023, 21 – entry into force 17.03.2023]

 (12) The undertaking publishes on its website information on the geographical origin and feedstock of the biofuels, bioliquids and biomass fuels and updates it annually.
[RT I, 07.03.2023, 21 – entry into force 17.03.2023]

 (13) The Minister in charge of the policy sector enacts, by means of a regulation, detailed requirements for proving that the principles for calculating the share of renewable energy produced from biofuels, bioliquids and biomass, and biomass itself, meet the sustainability requirements and criteria, as well as for publishing the information mentioned in subsection 12 of this section.
[RT I, 07.03.2023, 21 – entry into force 01.07.2023]

 (14) The obligations provided by this section apply to biofuels, bioliquids, biomass fuels, liquid and gaseous transport fuels produced from renewable raw materials of non-biological origin and recycled carbon-based fuels that have been produced in the European Union as well as to those that have been imported into the Union.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

§ 32⁴.  Principles for calculating the share of energy in the transport sector

 (1) Gross final consumption of renewable energy in the transport sector is calculated as the sum of all biofuels, biomass fuels and renewable liquid or gaseous transport fuels of non-biological origin consumed in the sector.

 (2) Petrol, diesel, natural gas, biofuels, biogas, renewable liquid and gaseous transport fuels of non-biological origin, recycled carbon fuels and electricity supplied to the road and rail transport sectors are taken into account when calculating the energy content of road and rail transport fuels supplied for consumption.

 (3) ‘Recycled carbon fuels’ means liquid and gaseous fuels that are produced from liquid or solid waste streams of non-renewable origin which are not suitable for material recovery in accordance with Article 4 of Directive 2008/98/EC (OJ L 312, 22.11.2008, pp. 3–30) on waste and repealing certain Directives, or from waste processing gas and exhaust gas of non-renewable origin which are produced as an unavoidable and unintentional consequence of the production process in industrial installations.

 (4) When calculating the share of renewable energy in the transport sector, the energy content of all types of renewable energy supplied to all transport sectors, including renewable electricity supplied to the road and rail transport sectors, is taken into account.

 (5) For the calculation of the share of renewable energy in the transport sector, the energy content is taken into account as follows:
 1) the energy content of biofuels and of biogas used in transport, that has been produced from feedstock listed in Annex IX of Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council, is multiplied by two;
 2) the energy content of renewable electricity supplied to road vehicles is multiplied by four;
 3) the energy content of renewable electricity supplied to rail vehicles is multiplied by one and five tenths;
 4) the energy content of renewable electricity supplied to the aviation and maritime sectors, with the exception of fuels produced from food and feed crops, is multiplied by one and two tenths.

 (6) ‘Food and feed crops’ means starch-rich crops, sugar crops or oil crops produced on agricultural land as a main crop excluding residues, waste or ligno-cellulosic material and intermediate crops, such as catch crops and cover crops, provided that the use of such intermediate crops does not trigger demand for additional land.

 (7) For the calculation of the energy content of transport fuels, the calorific values to be used are those set out in Annex III Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council. For the determination of the energy content of transport fuels not mentioned in Annex III, relevant standards of the European Standards Organisation for determining the calorific values of fuels are used. Where the European Standards Organisation has not adopted a relevant standard, the corresponding International Organization for Standardisation standards are used.

 (8) For the calculation of the share of renewable electricity supplied to road and rail vehicles, the quantities of electricity supplied, in megawatt-hours, are multiplied by the national average share of renewable electricity in megawatt-hours for the year preceding that of supply by two years and expressed as a percentage.

 (9) Where electricity has been supplied to a road or rail vehicle directly from an installation generating renewable electricity, such electricity is deemed to be renewable electricity.

 (10) Where electricity has been used for the production of renewable liquid and gaseous transport fuels of non-biological origin, either directly or for the production of intermediate products, the average share of electricity from renewable sources, as measured two years before the year in question, is used to determine the share of renewable energy.

 (11) Electricity supplied from direct connection to an installation generating renewable electricity within the meaning of the Electricity Market Act may be counted as renewable electricity where it is used for the production of renewable liquid and gaseous transport fuels of non-biological origin, provided that the installation:
 1) comes into operation after, or at the same time as, the installation producing the renewable liquid and gaseous transport fuels of non-biological origin;
 2) is not connected to the grid or is connected to the grid but evidence can be provided that the electricity concerned has not been taken from the grid.

 (12) Electricity that has been taken from the grid for the production of transport fuels mentioned in subsection 10 of this section may be counted as fully renewable provided that it is produced exclusively from renewable sources and the renewable properties and other appropriate criteria have been demonstrated, ensuring that the renewable properties of that electricity are claimed only once and only in one end-use sector.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

Subchapter 2 RENEWABLES SELF-CONSUMPTION  
[RT I, 18.05.2022, 1 - entry into force 28.05.2022]

§ 32⁵.  Support framework for renewables self-consumption

 (1) Together with relevant authorities of other Member States of the European Union, the Ministry of Climate participates in setting up a common support framework for renewables self-consumption.
[RT I, 30.06.2023, 1 – entry into force 01.07.2023]

 (2) The support framework mentioned in subsection 1 of this section addresses:
 1) access of final consumers and end users, including those experiencing energy poverty as well as those that are part of a group that is at risk of energy poverty, to renewables self-consumption;
 2) unjustified barriers to the financing of projects in the market and measures to facilitate access to finance;
 3) other unjustified regulatory barriers to renewables self-consumption, including for tenants;
 4) incentives to owners of buildings to create opportunities for renewables self-consumption, including for tenants;
 5) the granting, to renewables self-consumers, with respect to self-generated renewable electricity that they feed into the grid, of access to relevant non-discriminatory support schemes as well as to all electricity market segments;
 6) the obligation of renewables self-consumers, when feeding electricity into the grid, to contribute in an adequate and balanced way to covering the overall costs of the system.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

§ 32⁶.  Renewable energy community

 (1) No unjustified or discriminatory conditions may be set for consumer participation in a renewable energy community.

 (2) ‘Renewable energy community’ means a legal person controlled by shareholders or members who are a natural person, small or medium-sized undertaking or municipality, whose residence or seat is in the vicinity of the renewable energy projects that are owned or developed by such a legal person and whose primary purpose, instead of financial profits, is to provide environmental, economic or social community benefits for its shareholders or members or for the local areas where it operates.

 (3) For an undertaking participating in a renewable energy community, such participation must not be its primary commercial or professional activity.

 (4) A renewable energy community has a right to:
 1) produce, consume, store or sell renewable energy;
 2) share, within the renewable energy community, renewable energy that is produced by production units owned by that community, maintaining the rights and obligations of the community’s members as customers;
 3) access all suitable energy markets either directly or through aggregation.

 (5) Energy metering points of a renewable energy community use a dedicated remote-reading device to measure the energy used.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

Chapter 8² GUARANTEES OF ORIGIN  
[RT I, 18.05.2022, 1 - entry into force 28.05.2022]

§ 32⁷.  Guarantees of origin of fuel and of energy

 (1) A guarantee or origin for the purposes of this Act is an electronic document that is issued by the certification provider on an application of a producer of biomethane, hydrogen, liquefied biomethane or of electricity or thermal or cooling energy to certify the origin of the unit of energy produced, and carbon emissions.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (2) Production of biomethane, hydrogen, liquefied biomethane or electricity or thermal or cooling energy is deemed to be carbon neutral if no carbon dioxide is emitted in the production process or if the carbon dioxide has been captured or reused.

 (3) For each megawatt-hour of biomethane, hydrogen, liquefied biomethane or of electricity or thermal or cooling energy that has been produced, one guarantee of origin is issued.

 (4) A guarantee of origin remains valid for 18 months following production of the fuel or energy.

 (5) A guarantee of origin is used to prove, at the metering point, that a unit of energy that has been supplied and consumed was produced from a renewable source. A guarantee that has been used for this purpose is recorded as cancelled as proof of consumption, after which it can no longer be used.

 (6) A guarantee of origin may be transferred – separately from the fuel or energy that has been supplied – during 12 months following production of that unit.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (7) Only guarantees of origin issued in a Contracting State of the European Economic Area may be used to prove the origin of a unit of energy supplied and consumed.

 (8) The consumer has a right to access, in the electronic database of guarantees of origin, the guarantees used in their metering point. Based on such guarantees, the consumer can prove that the energy they have consumed has been produced from a renewable source.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

§ 32⁸.  Conditions for issuing, transferring and cancelling a guarantee of origin

 (1) The issuing, transferring or cancelling of a guarantee of origin domestically or between Contracting States of the European Economic Area, takes place through the electronic database of guarantees of origin mentioned in subsection 10 of § 32² of this Act.

 (2) The issuing of a guarantee of origin may be applied for on the following conditions:
 1) the certification provider (hereinafter, ‘provider’) has created an account for the producer in the database;
 2) the production installation is located in the territory of the Republic of Estonia;
 3) the production installation has been registered in the database;
 4) the producer has filed the information listed in the Regulation enacted under subsection 11 of this section which is required for stating, in the guarantee of origin, the particulars mentioned in § 32⁹ of this Act.

 (3) The quantity of energy regarding which a guarantee of origin is issued – or cancelled – is determined by means of a remote-reading device.

 (4) A guarantee of origin regarding biomethane is issued if the biomethane meets the requirements for gas quality enacted under subsection 2 of § 17³ of the Natural Gas Act, if the quantity of biomethane as well as its compliance with the requirements has been measured according to the requirements set out in subsection 1 of § 5 of the Metrology Act and if measurement data for the biomethane have been transmitted to the data exchange platform mentioned in subsection 1 of § 10² of the Natural Gas Act. This subsection also applies to biomethane that has been produced in a production plant that is not connected to the transmission network.

 (5) The provider has a right to receive information from the applicant that is required to verify the truth of the particulars filed under subsection 2 of this section.

 (6) The provider decides not to issue a guarantee of origin or revokes a guarantee that has been issued, if:
 1) the fuel or energy does not meet the requirements concerning the issue of such guarantees that have been provided by subsections 1 and 2 of § 32⁷ of this Act, by subsection 4 of this section or by subsection 2 of § 58 of the Electricity Market Act;
 2) the producer has filed untruthful particulars, or has refused to disclose the particulars that they have been required to disclose under subsection 5 of this section.

 (7) A guarantee of origin can be removed from the electronic database of guarantees of origin to prove the origin of energy that has been consumed in Estonia.

 (8) When renewable energy is transferred under a contract for sale of renewable energy or by any other method, the transferor must, in the register, transfer the corresponding number of guarantees of origin to the person who acquired the energy. Where energy was acquired by the consumer, the transferor must cancel the corresponding number of guarantees of origin in favour of the acquirer.
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]

 (9) Consumption of electricity during a calendar year can be proved by cancelling a guarantee of origin until 31 March of the year following the year of consumption.

 (10) Consumption of biomethane during a calendar year can be proved by cancelling a guarantee of origin until 15 January of the year following the year of consumption.

 (11) The rules for issuing, transferring and cancelling a guarantee of origin and the list of particulars to be filed when applying for such a guarantee are enacted by a regulation of the Minister in charge of the policy sector.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

§ 32⁹.  Particulars stated in a guarantee of origin

 (1) A guarantee of origin states at least the following particulars:
 1) the location, type and installed capacity of the installation that produced the renewable energy, and the name of the energy source used to produce the unit of energy, as well as the code of the installation;
 2) the date on which the installation commenced operation;
 3) information on whether the installation has received investment support or any other support through a public support scheme, and the type of such a scheme;
 4) the name of the unit of energy produced and the start and end dates of its production;
 5) a list of the fuels or raw materials used to produce the fuel or energy;
 6) the date and country of issue of the guarantee, and the guarantee’s unique identifier.

 (2) A guarantee of origin issued with regard to the production of biomethane or liquefied gas states:
 1) information on whether the fuel meets the criteria enacted under subsection 1 of § 120 of the Atmospheric Air Protection Act for the sustainability of biofuels and of bioliquids;
 2) the method of production of the fuel;
 3) land use category and emissions;
 4) the volume of greenhouse gas emissions;
 5) the lower and higher calorific value of the fuel;
 6) a note on whether the fuel is an advanced biofuel within the meaning of the Liquid Fuel Act.

 (3) For each megawatt-hour of electricity generated by high-efficiency cogeneration, one guarantee of origin is issued, which states the parameters of electricity and of thermal energy, and also the following particulars are added to those mentioned in subsection 1 of this section:
[RT I, 04.07.2024, 1 – entry into force 14.07.2024]
 1) the thermal input of the production installation;
 2) the lower calorific value of the fuel used;
 3) the amount and method of use of the thermal energy produced by means of cogeneration;
 4) the nominal electrical and heat generation efficiency of the production installation;
 5) the primary energy saving calculated in accordance with the Regulation enacted under subsection 2 of § 8 of this Act.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

§ 32¹⁰.  Administration of guarantees of origin

 (1) The provider creates an electronic database to administer the guarantees of origin that it issues, and publishes, once a month, information on its website concerning guarantees that have been issued, used, exported or imported, or that have expired.

 (2) The cost of administration of the system of guarantees of origin is covered from the renewable energy charge and may not amount to more than two per cent of the total amount of support paid. The provider has a right to charge a justified fee for operations performed in relation to a guarantee. The provider elaborates and publishes on its website a price list of services to cover the cost related to administration of guarantees of origin.

 (3) The provider recognises guarantees of origin issued by other Member States of the European Union under Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council as the sole proof of circumstances provided for by § 32⁸ of this Act.

 (4) The provider may refuse to recognise a guarantee of origin only if it has well-founded doubts concerning its truth or reliability.

 (5) The provider notifies the European Commission of having refused to recognise a guarantee of origin and states the reasons of the decision. Where the Commission finds that the refusal was unfounded, it may require the provider to recognise the guarantee.

 (6) The provider does not recognise guarantees of origin issued by third countries, with the exception of situations where the European Union has concluded an agreement with a third country concerning mutual recognition of guarantees that have been issued under the European Union system of guarantees of origin, and under an equivalent system of such guarantees established in the third country, and only when the energy to which the guarantee relates is directly imported or exported.

 (7) A guarantee of origin is not used to prove attainment of the targets provided by § 32¹ of this Act. Transferring a guarantee, along with or separately from physical transmission of the energy concerned has no impact on the decisions of the State regarding the use of statistical transfers, joint projects or common support schemes for attaining the target provided by § 32¹ of this Act – or calculation of gross final consumption of renewable energy in accordance with § 32² and § 32⁴.

 (8) Guarantees of origin that have expired are taken into account for the calculation of national residual energy mix.

 (9) ‘Residual mix’ means the share of energy which has been consumed in Estonia in a calendar year and whose origin has not been proved by a guarantee of origin. The residual mix and its share of energy sources are calculated following the methodology established by the provider. The provider publishes the residual mix by 30 June of the following calendar year.

 (10) Where public investment support has been paid to a production installation or a decision is made regarding commencement of the support period for such an installation, any guarantees of origin that have been issued for the installation’s production are issued to the account of the provider, with the exception of situations in which, on payment of such support, revenue from the guarantees of origin is deducted from the support following State aid rules, or where the support is set off against the revenue or where the person to receive the support has been determined by means of a reverse auction.

 (11) The rules for setting off investment support that has been granted to a production installation against revenue from guarantees of origin are enacted by a regulation of the Minister in charge of the policy sector.

 (12) The provider elaborates and publishes on its website the rules and requirements for using the electronic database of guarantees of origin.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

Chapter 9 REGULATORY ENFORCEMENT 

§ 33.  Agencies performing regulatory enforcement

 (1) Regulatory enforcement of compliance with the requirements of this Act and the legislation enacted under it is performed by the Competition Authority, the Consumer Protection and Technical Regulatory Authority and the Environment Board in accordance with the rules established in this Act and other legislative instruments.
[RT I, 07.03.2023, 21 – entry into force 17.03.2023]

 (2) The Competition Authority performs regulatory enforcement of compliance with the requirements established under § 12 of this Act for invoices presented to final customers.

 (3) The Consumer Protection and Technical Regulatory Authority performs regulatory enforcement of compliance with the following requirements established in this Act:
 1) the requirements established in § 11 of this Act for measuring amounts of energy;
 2) the requirement established in subsection 1 of § 28 of this Act to undertake energy audits.

 (4) The Environment Board is competent to exercise regulatory enforcement of compliance with the requirements provided by § 32³ of this Act.
[RT I, 07.03.2023, 21 – entry into force 17.03.2023]

Chapter 10 IMPLEMENTING PROVISIONS 

§ 34.  Reporting on the progress made towards reaching the national energy efficiency target

  [Repealed – RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 01.01.2021].

§ 35.  Presentation of the national energy efficiency action plan and of the national strategy for the renovation of buildings

  [Repealed – RT I, 30.06.2020, 9 – entry into force 01.07.2020]

§ 35¹.  Presentation of the long-term renovation strategy

 (1) The energy savings coordinator draws up and presents to the European Commission a long-term renovation strategy according to § 4 of this Act for the first time by 1 July 2020 and, afterwards, by 1 January 2029 as part of the national energy and climate plan, and after that once every ten years.

 (2) When the national energy and climate action plan is updated under Article 14 of Regulation (EU) 2018/1999 of the European Parliament and of the Council on the Governance of the Energy Union and Climate Action, amending Regulations (EC) No 663/2009 and (EC) No 715/2009 of the European Parliament and of the Council, Directives 94/22/EC, 98/70/EC, 2009/31/EC, 2009/73/EC, 2010/31/EU, 2012/27/EU and 2013/30/EU of the European Parliament and of the Council, Council Directives 2009/119/EC and (EU) 2015/652 and repealing Regulation (EU) No 525/2013 of the European Parliament and of the Council (OJ L 328, 21.12.2018, pp. 1–77), the energy savings coordinator may update the long-term renovation strategy.
[RT I, 30.06.2020, 9 – entry into force 01.07.2020]

§ 36.  Beginning of accounting of the obligation to renovate central government buildings

  The obligation established under subsection 1 of § 5 of this Act is accounted starting 1 January 2014.

§ 37.  Time-limit for presentation of a report on the potential for the application of high-efficiency cogeneration and efficient district heating and cooling

  The energy savings coordinator submits to the European Commission the report referred to in subsection 1 of § 8 of this Act not later than three days after the entry into force of this Act and updates the report at the demand of the European Commission every five years.

§ 37¹.  Installation of meters that possess a remote-reading function

 (1) When installed on or after 25 February 2021, the meters referred to in subsection 2 of § 11 of this Act must possess a remote-reading function.

 (2) Starting from 1 January 2027, all meters referred to in subsection 2 of § 11 of this Act must possess a remote-reading function.
[RT I, 09.10.2020, 2 – entry into force 25.10.2020]

§ 38.  Time limit for undertaking energy audits

  Undertakings must undertake an energy audit conforming to subsection 1 of § 28 of this Act not later than six months after the entry into force of this Act and once again by 5 December 2019, to be followed by repeat energy audits at least every four years counting from the date of the last energy audit.

§ 38¹.  Implementation of § 32¹⁰

  The database mentioned in subsection 1 of § 32¹⁰ of this Act is to be created by 31 December 2022.
[RT I, 18.05.2022, 1 – entry into force 28.05.2022]

§ 38².  Retrospective assessment of meeting the national renewable energy target

  At the latest by 1 June 2030, the Ministry of Climate completes an analysis of meeting the national renewable energy target provided by this Act.
[RT I, 30.06.2023, 1 – entry into force 01.07.2023]

§ 39.  – § 40. Provisions amending other Acts have been omitted from this translation.

§ 41.  Entry into force of this Act

 (1) §§ 18, 27 and 28 of this Act enter into force on 1 October 2016.

 (2) § 6, subsection 1 of § 7, subsection 2 of § 8, §§ 10–13, subsection 2 of § 16 and subsections 1–3 of § 40 enter into force on 1 January 2017.

 (3) Subsection 13 of § 32³ of this Act enters into force on 1 July 2023.
[RT I, 07.03.2023, 21 – entry into force 17.03.2023]

1. peatükk Üldsätted 

§ 1.   Seaduse reguleerimisala
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

  (1) Käesolevas seaduses sätestatakse:
  1) abinõud riikliku energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks;
  2) taastuvenergia edendamise põhimõtted;
  3) energiatõhususe parandamise nõuded ja kohustatud osapooled nii avalikus kui ka erasektoris.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

  (2) [Kehtetu - RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

  (3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

§ 2.   Terminid

  Käesolevas seaduses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:
  1) avaliku sektori asutus – hankija riigihangete seaduse tähenduses;
  2) avaliku sektori rakendusasutus – energiasäästu poliitika elluviimisesse kaasatud riigiasutus või avalik-õiguslik juriidiline isik, kes vastutab energia ja süsinikdioksiidi maksustamise, rahastamiskavade ja -instrumentide, eelarvepoliitika meetmete, standardite ja normide, energiamärgistuse süsteemide ning koolitus- ja haridustegevuse elluviimise või jälgimise eest;
  2¹) biomasskütus – elektrituruseaduse § 57 lõikes 2 sätestatud biomassist toodetud gaasiline ja tahkekütus;
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]
  2²) biogaas – elektrituruseaduse § 57 lõikes 2 sätestatud biomassist toodetud gaasiline kütus;
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]
  2³) metsa biomass – metsanduses toodetud biomass;
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]
  2⁴) põllumajanduslik biomass – põllumajanduses toodetud biomass;
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]
  3) energia – energiatooted, sealhulgas põlevkütus, soojus, taastuvenergia, elekter ja muu energiatoode;
  4) energiaaudit – süstemaatiline menetlus, mida tehakse adekvaatsete teadmiste saamiseks hoone või hoonete rühma, tööstusliku või kaubandusliku protsessi või käitise või eraõiguslike või avalik-õiguslike teenuste energiatarbimise profiili kohta ning millega määratakse kulutõhusa energiasäästu võimalused ja säästu suurus ning mille tulemuste põhjal koostatakse aruanne;
  5) energia jaemüügi ettevõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes müüb energiat lõpptarbijatele;
  6) energiajuhtimissüsteem – kogum üksteisega seotud või üksteist mõjutavaid elemente, mis esinevad kavas, millega kehtestatakse energiatõhususe eesmärk ja strateegia selle eesmärgi saavutamiseks;
  7) energia lõpptarbimine – kogu energia, mis tarnitakse tööstus-, transpordi-, teenindus- ja põllumajandussektorile ning kodumajapidamistele, välja arvatud tarned energia muundamise sektorile ja energiatööstusele;
  7¹) energiaostu riskirühm – sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses üksi elav isik või perekond, kelle viimase kuue kuu jooksul saadud igakuine sissetulek pereliikme kohta ei ületa töötasu alammäära;
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]
  7²) energiaostuvõimetu isik – sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses üksi elav isik või perekond, kes on viimase kuue kuu jooksul saanud vähemalt ühel korral toimetulekutoetust ning kelle eelmise kuu sissetulek pereliikme kohta ei ületa töötasu alammäära;
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]
  8) energiasääst – säästetud energia hulk, mis määratakse, mõõtes või hinnates tarbimist enne ja pärast energiatõhususe parandamise meetme rakendamist olukorras, kus on tagatud võrdsed välistingimused, mis võivad mõjutada energiatarbimist;
  9) energiatarnija – füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas jaotusvõrguettevõtja, kes vastutab energia transpordi eest lõpptarbijale või tarbijapaigaldiseni;
  10) energiateenus – füüsiline kasu, teenus või kaup, mis saadakse energia kombineerimisel energiatõhusa tehnoloogiaga või tegevusega, mis võib hõlmata teenuse osutamiseks vajalikke toiminguid, hooldust ja kontrolli, mida tehakse lepingu alusel ja mille puhul on tõestatud, et tavaolukorras aitab see parandada kontrollitavat ja mõõdetavat või hinnatavat energiatõhusust või säästa primaarenergiat;
  11) energiateenuse osutaja – füüsiline või juriidiline isik, kes osutab energiateenuseid või rakendab muid energiatõhususe parandamise meetmeid lõpptarbija seadmetes või ruumides;
  12) energiatõhusus – töö, teenuse, kauba või energiaväljundi ja energiasisendi vaheline suhe;
  13) energiatõhususe leping – lõpptarbija ja energiateenuse osutaja vaheline leping, mille täitmist kontrollitakse ja jälgitakse kogu lepingu kehtivuse aja jooksul ning mille alusel lõpptarbija tasub energiateenuse osutamiseks tehtud investeeringute eest sõltuvalt lepingus kokkulepitud energiatõhususe parandamise tasemest või muust kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumist, näiteks rahalisest säästust;
  14) energiatõhususe parandamine – energiatõhususe suurendamine tehnoloogiliste, käitumuslike või majanduslike muutuste abil;
  15) energiavahendaja – nõudluspoole teenusepakkuja, kes ühendab mitmed lühiajalised tarbimiskoormused müümiseks otse või enampakkumisel organiseeritud energiaturgudel, milleks on elektribörs või börsiväline turg energia, võimsuse, bilansi- ja lisateenustega kauplemiseks mis tahes ajavahemikul, sealhulgas tärminlepingute turud, päev-ette-turud ja päevasisesed turud;
  15¹) hankimisala – geograafiliselt määratletud ala, kust hangitakse metsa biomassi lähteaine, mille kohta on kättesaadav usaldusväärne ja sõltumatu teave ning mille tingimused on piisavalt ühtsed, et hinnata metsa biomassi vastavust säästlikkuse kriteeriumidele;
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]
  16) jaotusvõrguettevõtja – jaotusvõrguettevõtja elektrituruseaduse ja maagaasiseaduse tähenduses;
  17) kasulik üldpõrandapind – hoone köetav pind, mis on hoone kõigi nende ruumide suletud netopindade summa, mille ruumiõhu kvaliteedi tagamiseks, sealhulgas temperatuuri hoidmiseks, tõstmiseks või langetamiseks, kasutatakse energiat;
  18) kaugkütte ja -jahutuse taristu – torustike, seadmete, abiseadmete ja nendega seotud ehitiste kohakindlalt ehitatud talitluslik kogum või selle osa, mis on vajalik soojuse või jahutuse jaotamiseks, välja arvatud tarbijapaigaldised;
  19) keskvalitsus – riigi ametiasutused ja hallatavad riigiasutused;
  20) koostootmine – soojusenergia ja elektrienergia või mehaanilise energia samaaegne tootmine ühes protsessis;
  20¹) lõppkasutaja – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab kütet, jahutust ja sooja tarbevett isiklikuks lõpptarbimiseks, või kesksest allikast kütte, jahutuse ja sooja tarbeveega varustatava korteri või hoone elanikust või kasutajast füüsiline või juriidiline isik, kellel ei ole lepingut energiatarnijaga;
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]
  20²) lignotselluloosmaterjal – ligniinist, tselluloosist ja hemitselluloosist koosnev materjal, mille allikaks on mets, puittaimsed energiakultuurid ning metsatööstuse jäägid ja jäätmed;
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]
  21) lõpptarbija – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat energiatarnijaga sõlmitud lepingu alusel;
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]
  21¹) mitmeotstarbeline hoone – rohkem kui ühe ehitise kasutusotstarbega elamu või mitteelamu, milles elab või mida kasutab lisaks lõpptarbijale lõppkasutaja;
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]
  21²) muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud vedelad ja gaasilised transpordikütused – vedelad või gaasilised kütused, mida kasutatakse transpordisektoris, mis ei ole biokütused ega biogaas ja mille energiasisaldus tuleb muust taastuvast energiaallikast kui biomass;
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]
  21³) mõõtepunkt – koht, kus mõõdetakse tarbitud kütuse või energia hulka;
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]
  22) nutiarvesti – elektrooniline süsteem, mis on võimeline mõõtma energia tarbimist, andes kohtloetavast arvestist rohkem teavet, ning edastama ja vastu võtma andmeid elektroonilist sidevahendit kasutades;
  23) nõudluse juhtimine – abinõud, mille eesmärk on mõjutada elektritarbimise mahtu ja ajalist jaotust, et vähendada esmast elektritarbimist ja lühiajalisi kõrgeid koormusi (tipu koormusi);
  23¹) oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbija – lõpptarbija, kelle peamiseks äri- või kutsetegevuseks ei ole energia tootmine ja kes tarbib, salvestab või müüb oma kinnistul taastuvast energiaallikast toodetud energiat;
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]
  24) osalev isik – ettevõtja või avaliku sektori asutus, kes on võtnud endale vabatahtliku kokkuleppega kohustuse saavutada teatavad eesmärgid või kes on hõlmatud riikliku regulatiivse poliitikameetmega;
  25) poliitikameede – mõjutusvahend, mille Riigikogu, Vabariigi Valitsus või minister on ametlikult kehtestanud või rakendanud turuosalistele toetava raamistiku, nõude või stiimuli loomiseks, et pakkuda ja osta energiateenuseid ning rakendada muid abinõusid energiatõhususe parandamiseks. Poliitikameede võib olla regulatiivne mõjutusvahend, finants- või fiskaalinstrument, vabatahtlik tegevus või teavitustegevus;
  26) primaarenergia – looduslikust allikast saadud energia, mida tarbitakse teisteks energialiikideks muundamata, välja arvatud mitteenergeetilised kasutusalad;
  26¹) päritolutunnistuste süsteemihaldaja – süsteemihaldur maagaasiseaduse tähenduses ja põhivõrguettevõtja elektrituruseaduse tähenduses;
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]
  26²) taastuvenergia müügileping – leping, mille alusel füüsiline või juriidiline isik lepib kokku taastuvenergia ostmises otse tootjalt ning mis hõlmab muu hulgas elektrilepinguid elektrituruseaduse § 3 punkti 8³ mõistes ning taastuvatest energiaallikatest toodetud kütte ja jahutuse müügilepinguid;
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]
  26³) toetuskava – vahend, kava või mehhanism, mille abil edendatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist ning mis hõlmab muu hulgas investeeringu- ja tegevustoetuseid;
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]
  26⁴) toiduks mittekasutatav tselluloosmaterjal – peamiselt tselluloosist ja hemitselluloosist koosnev lähteaine, mis on väiksema ligniinisisaldusega kui lignotselluloosmaterjal ning mille alla kuuluvad toidu- ja söödakultuuride jäägid, väikese tärklisesisaldusega rohttaimsed energiakultuurid, haljasväetistaimed enne ja pärast põhikultuure, söödakultuurid ning tööstuslikud jäägid;
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]
  27) tõhus kaugküte ja -jahutus – kaugkütte- või kaugjahutussüsteem, mis kasutab vähemalt 50 protsenti taastuvenergiat, 50 protsenti heitsoojust, 75 protsenti koostoodetud soojust või 50 protsenti taastuvenergia ja heitsoojuse või koostoodetud soojuse kombinatsiooni;
  27¹) tõhus koostootmine – soojus- ja elektrienergia koostootmine, mis vastab käesoleva seaduse § 8 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele;
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]
  28) volitatud isik – juriidiline isik, kellele Vabariigi Valitsus või riigiasutus on delegeerinud volituse arendada, juhtida või hallata energiapoliitika osaks olevat rahastamiskava Vabariigi Valitsuse või riigiasutuse nimel;
  29) väikese ja keskmise suurusega ettevõtja – ettevõtja, kellel on vähem kui 250 töötajat ja kelle aastakäive ei ületa 50 miljonit eurot või aastabilansi kogumaht ei ületa 43 miljonit eurot;
  30) üksikmeede – meede, mis aitab parandada energiatõhususe kontrollitavat ja mõõdetavat või hinnatavat paranemist ning mida rakendatakse poliitikameetme tulemusena;
  31) üldine energiasäästukohustus – käesolevas seaduses sätestatud kohustus energiasäästu saavutamiseks või energiatõhususe parandamiseks energia tootmisel, ülekandel ja jaotamisel ning energia lõpptarbija juures;
  32) ülekandevõrguettevõtja – põhivõrguettevõtja elektrituruseaduse tähenduses ja süsteemihaldur maagaasiseaduse tähenduses.

2. peatükk Riiklik energiatõhususe eesmärk ja valdkonna strateegiad 

§ 3.   Riiklik energiatõhususe eesmärk ja tegevuskava

  (1) Kliimaministeerium (edaspidi energiasäästu koordinaator) seab riikliku energiatõhususe eesmärgi aastani 2020 ja koostab riikliku energiatõhususe tegevuskava.
[RT I, 30.06.2023, 1 - jõust. 01.07.2023]

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetud eesmärgi seadmisel võetakse aluseks energia lõpptarbimine, lisaks arvestatakse:
  1) Euroopa Liidu eesmärki, et 2020. aasta energiatarbimine ei ületa 1483 miljonit naftaekvivalenttonni primaarenergia puhul või 1086 miljonit naftaekvivalenttonni lõppenergia puhul;
  2) käesoleva seaduse ja muude õigusaktidega kehtestatud meetmeid energiatõhususe parandamiseks ja energiasäästu saavutamiseks;
  3) riigi energiapoliitikat.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud energiatõhususe eesmärgist teavitab energiasäästu koordinaator Euroopa Komisjoni aruandega, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1–56), XIV lisa 1. osaga. Aruandes väljendatakse eesmärk ka primaarenergia tarbimise absoluuttasemena aastal 2020 ning selgitatakse, kuidas ja milliste andmete alusel see on arvutatud.

  (4) Energiasäästu koordinaator esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riikliku energiatõhususe tegevuskava Euroopa Komisjonile.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riiklikule energiatõhususe tegevuskavale lisatakse ajakohastatud hinnang eeldatava üldise primaarenergia tarbimise kohta aastal 2020. Hinnang peab vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL XIV lisa 1. osas sätestatule.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riiklik energiatõhususe tegevuskava peab vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL XIV lisa 2. osas sätestatule.

  (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riikliku energiatõhususe tegevuskava osaks on käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud riiklik hoonete rekonstrueerimise strateegia.

  (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riiklikule energiatõhususe tegevuskavale ei kohaldata riigieelarve seaduses strateegiadokumendile sätestatud nõudeid ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses planeerimisdokumendile sätestatud nõudeid.

  (9) Vabariigi Valitsus seab riikliku energiatõhususe eesmärgi aastani 2030 ja kehtestab lõimitud riikliku energia- ja kliimakava, mille koostab energiasäästu koordinaator kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1–77), artiklites 3, 4 ja 6–12 sätestatud nõuetega.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]

  (10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud eesmärk võib olla püstitatud primaar- või lõppenergia:
  1) tarbimise kohta;
  2) säästu kohta;
  3) energiamahukuse kohta.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]

  (11) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetud eesmärgi seadmisel arvestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL artikli 3 lõikes 1 nimetatud eesmärki.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]

§ 4.   Riiklik hoonete rekonstrueerimise strateegia energiatõhususe parandamiseks

  (1) Energiasäästu koordinaator koostab pikaajalise, kogu riiki hõlmava rekonstrueerimise strateegia (edaspidi pikaajaline rekonstrueerimise strateegia) elamute ja mitteelamute rekonstrueerimise toetamiseks, et saavutada 2050. aastaks energiatõhus ja väikese süsihappegaasiheitega hoonefond ning hõlbustada olemasolevate hoonete kulutõhusat rekonstrueerimist liginullenergiahooneteks.
[RT I, 30.06.2020, 9 - jõust. 01.07.2020]

  (1¹) Pikaajaline rekonstrueerimise strateegia peab sisaldama:
  1) statistilisel valimil põhinevat ülevaadet riigi territooriumil asuvatest sisekliima tagamisega hoonetest ja 2020. aasta 1. jaanuariks rekonstrueeritud hoonete osakaalust;
  2) hoone tüübiga, hoone asukoha klimaatiliste tingimustega ning vajaduse korral hoone elukaarega sobivaks rekonstrueerimiseks kuluva hinnangulise ajavahemiku põhjal kindlaksmääratud kulutõhusaid rekonstrueerimislahendusi;
  3) ülevaadet hoonete sihipärastest kulutõhusatest rekonstrueerimislahendustest ja poliitika edendamisest, mis toetab hoonete kulutõhusat, vajaduse korral järkjärgulist terviklikku rekonstrueerimist, ja väljatöötatud toetusmeetmetest;
  4) ülevaadet kogu hoonefondi kõige vähem energiatõhusast osast ja turuosaliste huvide lahknemisest tingitud olukordadest ning nendest tulenevalt turutõrkeid välistavast poliitikast ja väljatöötatud toetusmeetmetest;
  5) ülevaadet energiaostuvõimetuse leevendamiseks väljatöötatud toetusmeetmetest;
  6) ülevaadet avalikule sektorile suunatud energiatõhususe poliitikast ja toetusmeetmetest;
  7) ülevaadet riiklikest algatustest, mis edendavad teadmistepõhiseid lahendusi ja nutilahendusi ehituse ja energiatõhususe alal ning üksikute hoonete vaheliste või piirkondlike energiatõhususe lahenduste rakendamist;
  8) energiasäästu ja sellega ühiskonnale kaasneva laiema majandusliku kasu tõenduspõhist hinnangut.
[RT I, 30.06.2020, 9 - jõust. 01.07.2020]

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud strateegia ei ole strateegiadokument riigieelarve seaduse tähenduses ega strateegiline planeerimisdokument keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse mõistes.

  (3) Energiasäästu koordinaator koostab pikaajalise rekonstrueerimise strateegia elluviimiseks meetmete ja mõõdetavate tulemuslikkusnäitajatega tegevuskava, pidades silmas järgmisi pikaajalisi eesmärke:
  1) vähendada Euroopa Liidus aastaks 2050 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80–95 protsenti võrreldes 1990. aastaga;
  2) tagada energiatõhus ja väikese süsihappegaasiheitega riiklik hoonefond;
  3) hõlbustada olemasolevate hoonete kulutõhusat rekonstrueerimist liginullenergiahooneteks.
[RT I, 30.06.2020, 9 - jõust. 01.07.2020]

  (4) Tegevuskava sisaldab soovituslikke Eesti vahe-eesmärke 2030. aasta, 2040. aasta ja 2050. aasta 1. jaanuariks ning selgitusi, kuidas vahe-eesmärkide täitmine aitab saavutada Euroopa Liidu püstitatud energiatõhususe eesmärke vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2012/27/EL.
[RT I, 30.06.2020, 9 - jõust. 01.07.2020]

  (5) Pikaajalises rekonstrueerimise strateegias püstitatud eesmärkide täitmiseks vajalike investeeringute toetamise meetmete väljatöötamisel lähtutakse järgmistest põhimõtetest:
  1) võimaldada investorite juurdepääs hoonete energiatõhusust parandavale tegevusele ja pakkuda terviklahendusi potentsiaalsetele klientidele, koondades selleks ehitusprojektide lahendusi, kaasates investeerimisrühmi ja -platvorme ning konsolideerides väikese ja keskmise suurusega ettevõtjaid;
  2) vähendada energiatõhususega seotud meetmete prognoositavat riski investorite ja erasektori jaoks;
  3) võimendada erasektori investeeringuid või kõrvaldada turutõrkeid;
  4) suunata investeeringuid üldkasutatavate hoonete fondi energiatõhusamaks muutmisse kooskõlas Euroopa Liidu Statistikaameti (Eurostat) juhistega;
  5) luua kättesaadavad ja üldkasutatavad nõustamisvahendid.
[RT I, 30.06.2020, 9 - jõust. 01.07.2020]

  (6) Pikaajalises rekonstrueerimise strateegias võib käsitleda tuleohutusega seotud riske, mis mõjutavad rekonstrueerimislahenduste energiatõhusust ja hoone eluiga.
[RT I, 30.06.2020, 9 - jõust. 01.07.2020]

  (7) Pikaajalise rekonstrueerimise strateegia lisana avaldatakse:
  1) ülevaade strateegia rakenduskavast, kavandatavast poliitikast ja meetmetest;
  2) kokkuvõte avaliku konsultatsiooni tulemustest.
[RT I, 30.06.2020, 9 - jõust. 01.07.2020]

§ 4¹.   Pikaajalise rekonstrueerimise strateegia avalik konsultatsioon

  Pikaajalise rekonstrueerimise strateegia väljatöötamise käigus korraldab energiasäästu koordinaator avaliku konsultatsiooni huvirühmadega vähemalt kahel korral. Avalik konsultatsioon korraldatakse ja konsultatsiooni tulemuste kokkuvõte koostatakse, lähtudes Vabariigi Valitsuse seaduse § 18 lõike 6 alusel kehtestatud määruses sätestatud koostöö ja kaasamise korrast.
[RT I, 30.06.2020, 9 - jõust. 01.07.2020]

3. peatükk Riiklikud meetmed energiasäästu saavutamiseks 

§ 5.   Avaliku sektori asutuste hoonete energiatõhususe parandamine

  (1) Keskvalitsuse kinnisvara energiasäästu koordinaator korraldab, et igal aastal rekonstrueeritakse 3 protsenti keskvalitsuse kasutuses olevate hoonete kasulikust üldpõrandapinnast, et täita vähemalt energiatõhususe miinimumnõuded, mis on sätestatud ehitusseadustiku § 65 lõike 3 alusel kehtestatud määruses oluliselt rekonstrueeritavale hoonele. Keskvalitsuse kinnisvara energiasäästu koordinaatori ülesandeid täidab Rahandusministeerium.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud 3 protsendi piirmäär arvutatakse Eesti Vabariigi territooriumil asuvate omandiõiguse või kasutuslepingu alusel keskvalitsuse poolt kasutatavate üle 250-ruutmeetrise kasuliku üldpõrandapinnaga hoonete kasulikust üldpõrandapinnast, mis iga aasta 1. jaanuariks ei vasta energiatõhususe miinimumnõuetele.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 rakendamisel on prioriteetsed madalama energiatõhususega keskvalitsuse hooned, kui nende rekonstrueerimine on kulutõhus ja tehniliselt teostatav.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud rekonstrueerimisnõue ei kehti ehitusseadustiku § 62 lõikes 2 loetletud sisekliima tagamisega hoonete kohta, mille puhul energiatõhususe miinimumnõuete järgimine ei ole nõutav, ja relvajõududele või keskvalitsusele kuuluvate riigikaitse eesmärke teenivate hoonete kohta, välja arvatud relvajõudude ja riigikaitseasutuste teenistuses oleva personali individuaalsed eluruumid või kontorihooned.

  (5) Kui ühel aastal rekonstrueeritakse rohkem kui 3 protsenti keskvalitsuse hoonete kasulikust üldpõrandapinnast, võib ülejäänud keskvalitsuse hoonete kasulikku üldpõrandapinda arvestada nii, nagu oleks see rekonstrueeritud kolme eelneva või kolme järgneva aasta jooksul.

  (6) Keskvalitsuse hoonete ühe aasta rekonstrueerimismäära võib vähendada sellise nõuetele vastava uue hoone võrra, mis on võetud kasutusse või omandatud eelneva kahe aasta jooksul lammutatud keskvalitsuse hoonete asemel või selliste hoonete asemel, mis on eelneva kahe aasta jooksul müüdud, lammutatud või kasutusest kõrvaldatud muude hoonete suurema kasutuse tõttu.

  (7) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamiseks teeb keskvalitsuse kinnisvara energiasäästu koordinaator käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud köetavate ja jahutatavate keskvalitsuse hoonete inventuuri. Inventuurist jäetakse välja hooned, mille kohta kehtib erand käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel. Inventuuri aruanne sisaldab iga hoone kohta järgmisi andmeid:
  1) kasulik üldpõrandapind ruutmeetrites või nende andmete puudumisel suletud netopind ehitusseadustiku § 3 lõike 5 alusel kehtestatud määruse tähenduses;
  2) energiatõhususarvu klass või kaalutud energia erikasutuse klass ja teave selle kohta, kas hoone vastab oluliselt rekonstrueeritava hoone energiatõhususe miinimumnõuetele või mitte.

  (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 väljatoodud andmete puudumisel arvatakse inventuuris hoone miinimumnõuetele mittevastavaks.

  (9) Keskvalitsuse kinnisvara energiasäästu koordinaator teeb käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud inventuuri aruande üldsusele kättesaadavaks.

  (10) Energiasäästu koordinaatori ülesanne on julgustada parimate praktikate jagamise kaudu avaliku sektori asutusi, sealhulgas piirkondliku ja kohaliku tasandi ning sotsiaalmajadega tegelevaid asutusi:
  1) võtma vastu energiatõhususe kava, mis on eraldiseisev või osa suuremast kliima- või keskkonnakavast ning sisaldab konkreetseid energiasäästu ja energiatõhususe eesmärke ja meetmeid, et järgida käesoleva paragrahvi lõigetes 1–8 sätestatud keskvalitsuse hoonete eeskuju;
  2) rakendama energiajuhtimissüsteemi, sealhulgas energiaauditeid;
  3) kaasama vajaduse korral energiateenuse ettevõtjaid ja sõlmima energiatõhususe lepinguid, et säilitada või parandada energiatõhusust.

§ 6.   Avaliku sektori asutuste energiatõhusad ostud

  (1) Keskvalitsus võib osta üksnes suure energiatõhususega tooteid, teenuseid ja hooneid, niivõrd kui see on kulutõhus, majanduslikult teostatav, üldiselt jätkusuutlik ja tehniliselt sobiv ning piisava konkurentsi olemasolul vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele. Suure energiatõhususe nõuet ei kohaldata ehitusseadustiku § 62 lõikes 2 loetletud hoonete puhul.

  (2) Vabariigi Valitsus kehtestab keskvalitsuse ostetavate toodete, teenuste ja hoonete energiatõhususe nõuded määrusega.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustust kohaldatakse keskvalitsuse poolt toodete, teenuste ja hoonete ostmiseks sõlmitavate lepingute suhtes, mille maksumus on riigihangete seaduse § 14 lõikes 3 sätestatud riigihanke rahvusvahelise piirmääraga võrdne või sellest suurem.
[RT I, 01.07.2017, 1 - jõust. 01.09.2017]

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud kohustust kohaldatakse relvajõudude lepingute suhtes vaid sellises ulatuses, mis ei ole vastuolus relvajõudude tegevuse olemuse ja põhieesmärgiga. Nimetatud kohustust ei kohaldata kaitseotstarbelise varustuse hankelepingute suhtes, mis on nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (ELT L 216, 20.08.2009, lk 76–136).

  (5) Ilma et see piiraks käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamist, näeb avaliku sektori asutus ette, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.07.2017, lk 1–23), alusel vastuvõetud delegeeritud õigusaktiga tervikuna hõlmatud toodete paketi ostmisel on paketi energiatõhusus kokku olulisem kui paketi üksikute toodete energiatõhusus.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

  (6) Energiasäästu koordinaatori ülesanne on julgustada parimate praktikate jagamise kaudu avaliku sektori asutusi, sealhulgas piirkondliku ja kohaliku tasandi asutusi, järgima keskvalitsuse eeskuju ja ostma üksnes suure energiatõhususega tooteid, teenuseid ja hooneid. Energiasäästu koordinaator julgustab avaliku sektori asutusi teenuste hangete korraldamisel hindama, kas on võimalik sõlmida pikaajalisi energiatõhusust andvaid lepinguid, mis aitaks saavutada pikaajalist energiasäästu.
[RT I, 05.07.2016, 3 - jõust. 01.01.2017]

4. peatükk Energia tootmise ja tarnimise tõhususe parandamine 

§ 7.   Energiatõhususe meetmed energia muundamisel, ülekandel ja jaotusel

  (1) Ülekandevõrguettevõtja ja jaotusvõrguettevõtja (edaspidi koos võrguettevõtja) määravad kindlaks oma võrgu energiatõhususe parandamise kulutõhusad meetmed ja vajalikud investeeringud ning nende kasutuselevõtu ajakava ning esitavad energiasäästu koordinaatorile nendest ülevaate.
[RT I, 05.07.2016, 3 - jõust. 01.01.2017]

  (2) Energiasäästu koordinaator koostab ja avaldab oma veebilehel analüüsi, milles hinnatakse gaasi- ja elektrisüsteemi energiatõhususe parandamise võimalusi, eelkõige ülekande, jaotuse, koormuse reguleerimise ja koostalitlusvõime ning tootmisseadmete ühendamise alal.

  (3) Konkurentsiamet võtab gaasi- ja elektrivõrgu käitamise kohta elektrituruseadusest ja maagaasiseadusest tulenevate otsuste tegemisel arvesse võrguettevõtjate energiatõhususe meetmeid.

  (4) Konkurentsiamet arvestab elektrituruseaduses ja maagaasiseaduses nimetatud võrgutasude kooskõlastamisel võrgu energiatõhususe parandamiseks võetud meetmete maksumust, süsteemi tõhususe parandamises võrgukasutajate osalemist võimaldavate meetmete maksumust ning nõudluse juhtimist võimaldavate meetmete maksumust, sealhulgas nutiarvestitega seotud lisateenuste maksumust. Võrgutasu ei tohi takistada gaasi- ega elektrisüsteemi üldise tõhususe, sealhulgas energiatõhususe, parandamist, nõudluse juhtimist, turuosaliste osalemist bilansiturul ega lisateenuste hankimist.

§ 8.   Kütte ja jahutuse tõhususe edendamine

  (1) Energiasäästu koordinaator esitab Euroopa Komisjonile tõhusa koostootmise ja tõhusa kaugkütte ning -jahutuse kohaldamise võimaluste kohta aruande, mille koostamisel järgitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL VIII lisa.

  (2) Tõhusa koostootmise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL I ja II lisast.
[RT I, 05.07.2016, 3 - jõust. 01.01.2017]

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud aruande koostamise käigus analüüsib energiasäästu koordinaator riigi territooriumi hõlmava kütte ja jahutuse energiatõhusust edendavate meetmete majanduslikku põhjendatust, lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2002, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328, 21.12.2018, lk 210–230), artikli 1 punktist 3. Analüüsi koostamisel võetakse aluseks kliimatingimused, meetmete majanduslik teostatavus ja tehniline sobivus. Analüüsi tulemus peab võimaldama kindlaks teha kõige ressursi- ja kulutõhusamad lahendused kütte- ja jahutusvajaduse rahuldamiseks.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (3¹) Küte ja jahutus on tõhus, kui kütmise ja jahutamise uues kavandatud tootmislahenduses kasutatakse algselt kavandatud tootmislahendusest vähem primaarenergiat ning primaarenergia kogust on võimalik mõõta. Seejuures võetakse tootmislahenduse hindamisel arvesse kasutatava kütuse kaevandamiseks, muundamiseks, transpordiks ja jaotamiseks vajalikku energiat.
[RT I, 29.06.2018, 2 - jõust. 09.07.2018]

  (4) Ettevõtja lähtub kaugkütte ja -jahutuse infrastruktuuri väljatöötamisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aruandest ja lõikes 3 nimetatud analüüsi tulemusest.

  (5) Riigieelarve seaduse § 19 lõike 3 kohase energeetika valdkonda reguleeriva arengukava koostamisel tuleb lähtuda põhimõttest soodustada tõhusate kütte- ja jahutussüsteemide, eelkõige tõhusat koostootmist kasutavate süsteemide kasutusvõimaluste rakendamist kohaliku ja piirkondliku soojusmajanduse arendamisel.

§ 9.   Nõudluse juhtimine

  (1) Konkurentsiamet avaldab oma veebilehel teavet nõudluse juhtimise võimaluste kohta energia hulgi- ja jaeturul.

  (2) Võrguettevõtja koostab ja avaldab oma veebilehel süsteemiteenuste, sealhulgas bilansi- ja reserviteenuste turgudele juurdepääsu tehnojuhised lõpptarbijale ja energiavahendajale.

  (3) Võrguettevõtja pakub võrguteenuse kasutajale energiatõhususe parandamiseks ja nõudluse juhtimiseks vajalikke nutiarvestitega seotud lisateenuseid ning avaldab sellekohase teabe oma veebilehel.

  (4) Võrguettevõtja järgib bilansi- ja muude süsteemiteenustega seotud nõuete täitmisel turuosalise elektrituruseaduse või maagaasiseaduse tähenduses ja energiavahendaja võrdse kohtlemise põhimõtet ning arvestab nende tehnilist suutlikkust.

§ 10.   Tõhusa koostootmisjaama kulude ja tulude hindamise analüüs

  (1) Ettevõtja koostab tööstusheite seaduse tähenduses käitise tõhusaks koostootmisjaamaks muutmise kulude ja tulude analüüsi, kui kavandab:
  1) uut soojuselektrijaama, mille summaarne nimisoojusvõimsus ületab 20 MW;
  2) olemasoleva soojuselektrijaama, mille summaarne nimisoojusvõimsus ületab 20 MW, olulist rekonstrueerimist;
  3) üle 20 MW summaarse nimisoojusvõimsusega ja kasulikul temperatuuril heitsoojust tootva tööstuskäitise olulist rekonstrueerimist või ehitamist;
  4) uut kaugkütte- ja kaugjahutusvõrku;
  5) uut 20 MW ületava summaarse nimisoojusvõimsusega soojuselektrijaama olemasolevas kaugkütte- või kaugjahutusvõrgus;
  6) olemasoleva soojuselektrijaama olulist rekonstrueerimist selliselt, et efektiivselt kasutada ära lähedal asuva tööstuskäitise heitsoojust.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2, 3 ja 6 nimetatud oluline rekonstrueerimine tähendab rekonstrueerimist, mille maksumus ületab 50 protsenti uue samaväärse seadme investeerimiskuludest.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud analüüsi peab kinnitama soojustehnikaalast või elektrotehnikaalast vähemalt volitatud inseneri kutsekvalifikatsiooni VIII või sellele vastavat taset omav isik.

  (4) Käitise tõhusaks koostootmisjaamaks muutmise kulude ja tulude analüüsi miinimumnõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2, 3 ja 6 nimetatud rekonstrueerimiseks ei peeta seadmete paigaldamist eesmärgiga koguda ja geoloogiliselt säilitada põletuskäitises tekkivat süsinikdioksiidi, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 85/337/EMÜ ja direktiive 2000/60/EÜ, 2001/80/EÜ, 2004/35/EÜ, 2006/12/EÜ, 2008/1/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1013/2006 (ELT L 140, 05.06.2009, lk 114–135).
[RT I, 05.07.2016, 3 - jõust. 01.01.2017]

5. peatükk Nõuded energiatarbimise mõõtmisele ja teabe esitamisele energiatõhususe parandamiseks 
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

§ 11.   Kütte, jahutuse ja sooja vee tarbimismahu mõõtmine

  (1) Energiatarnija tagab lõpptarbijale kaugkütte, kaugjahutuse ja sooja tarbevee teenuse osutamisega kaasneva soojusenergia mõõtmise ning mõõteandmete kogumise ja töötlemise.

  (2) Energiatarnija paigaldab lõpptarbijale tema soojusvaheti või tarnimiskoha juurde arvesti kaugkütte- või kaugjahutusvõrgust või mitut hoonet teenindavast kesksest allikast tarnitava kaugkütte, kaugjahutuse ja sooja tarbevee tootmiseks kulunud soojuse mõõtmiseks.

  (3) Lõppkasutaja korterelamusse või mitmeotstarbelisse hoonesse paigaldatakse kaugkütte, kaugjahutuse ja sooja tarbevee tarbimise mahu mõõtmiseks individuaalsed küttekulujaoturid või arvestid, kui nende paigaldamine on kulutõhus ja tehniliselt teostatav. Paigaldatavad arvestid ja kulujaoturid peavad olema kauglugemise funktsiooniga, kui selliste arvestite ja kulujaoturite paigaldamine on kulutõhus ja tehniliselt teostatav.

  (4) Energiasäästu koordinaator korraldab lõppkasutaja korterelamutesse või mitmeotstarbelistesse hoonetesse individuaalse, sealhulgas kauglugemise funktsiooniga küttekulujaoturi või arvesti paigaldamise kulutõhususe ja tehnilise teostatavuse hindamise.

  (5) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega lõppkasutaja korterelamusse või mitmeotstarbelisse hoonesse individuaalsete küttekulujaoturite ja arvestite paigaldamise tingimused.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 25.10.2020]

§ 12.   Nõuded lõpptarbijale esitatavale arvele

  (1) Energiatarnija esitab lõpptarbijale arve elektrooniliselt ja vähemalt kord kuus, kui pole kokku lepitud teisiti. Kui tegemist on tarbijaga tarbijakaitseseaduse tähenduses, esitab energiatarnija arve tarbijakaitseseaduse § 4 lõigetes 6 ja 7 sätestatud viisil. Tasu ei võeta arvete esitamise ning elektroonilise ligipääsu eest arvetel esitatavale teabele ja tarbimisandmetele. Kordusarve esitamise eest on arve esitajal õigus tasu nõuda.
[RT I, 05.07.2016, 3 - jõust. 01.01.2017]

  (2) [Kehtetu - RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (3) Energiatarnija esitab lõpptarbijale koos arvega või arvel järgmise teabe:
  1) kehtivad hinnad ja tegelik energiatarbimine;
  2) kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tootmiseks kasutatud kütusesegu energialiikide kaupa, ning kui kaugküttevõrgu summaarne nimisoojusvõimsus ületab 20 MW, siis ka tootmisest tingitud kasvuhoonegaaside heite kogus;
  3) kohaldatud maksud, lõivud ja tariifid;
  4) arvel kajastatud perioodi energiatarbimise võrdlus viimase 12 kuu tarbimisega kliimale vastava korrigeerimisega;
  5) viide veebiaadressidele, kust on võimalik saada teavet kasutatavate energiatõhususe parandamise meetmete, lõpptarbijate võrreldavate profiilide ja energiat tarbivate seadmete tehniliste näitajate kohta;
  6) kaebuse esitamise kord;
  7) energiatarbimise võrdlus sarnase lõpptarbijaga või lõpptarbijate keskmisega.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 25.10.2020]

  (4) Kaugloetava arvesti olemasolul peab energiatarnija lõpptarbijale esitama käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmed vähemalt üks kord kuus. Muul juhul esitatakse nimetatud andmed vähemalt kaks korda aastas.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2022]

§ 12¹.   Lõpptarbija kohustused lõppkasutajale arve esitamisel

  (1) Lõpptarbija tagab, et lõppkasutaja saab kõik arved ja arvetel esitatava teabe kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimise kohta tasuta. Arved ja teave edastatakse lõppkasutajale tema valikul postiaadressil või e-posti aadressil või elektroonilise klienditeeninduskeskkonna, internetipanga või muu sellise keskkonna kaudu või andmekandjal, kui lõppkasutaja on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sellega nõustunud.

  (2) Lõpptarbija jaotab korterelamus ja mitmeotstarbelises hoones kütte, jahutuse ja sooja tarbevee individuaalse tarbimise mõõtmise, jaotamise ja kulude arvestamise kulud lõppkasutajate arvetel kasumit mittetaotleval viisil.

  (3) Mõistlikud kulud, mis tulenevad sellest, et lõpptarbija annab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesande täitmiseks kolmandale isikule, ja mis hõlmavad tegeliku individuaalse tarbimise mõõtmist, jaotamist ja arvestamist, võib edasi kanda lõppkasutajatele.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

§ 13.   Energiateenuse osutajale esitatav teave

  (1) Lõpptarbija soovil esitab energiatarnija lõpptarbija määratud energiateenuse osutajale mõõtmisandmed, sealhulgas täiendava teabe varasema tarbimise kohta. Teabe esitamise eest ei võeta tasu, kui ligipääs mõõtmisandmetele ja varasema tarbimise andmetele toimub elektrooniliselt võrguettevõtja kehtestatud viisil või andmeplatvormi kaudu.
[RT I, 05.07.2016, 3 - jõust. 01.01.2017]

  (2) Lõppkasutaja soovil esitab lõpptarbija käesoleva seaduse § 13¹ lõigetes 3 ja 4 nimetatud teabe eelmise 12 kuu kütte, jahutuse ja sooja tarbevee individuaalse tarbimise andmete kohta lõppkasutaja määratud energiateenuse osutajale.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

§ 13¹.   Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee arvetel esitatav teave ning tarbimisandmed

  (1) Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimist kajastava arvesti ning küttekulujaoturi põhjal lõppkasutajale arvega esitatav teave peab põhinema tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 25.10.2020]

  (2) Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimist kajastava arvesti või küttekulujaoturi olemasolul peab lõpptarbija poolt lõppkasutajale esitatud arve sisaldama lõppkasutaja arvestil põhineva tegeliku tarbimise või küttekulujaoturi näidu andmeid.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 25.10.2020]

  (3) Arvesti või küttekulujaoturi olemasolul peab lõpptarbija esitama lõppkasutajale koos arvega või arvel järgmise teabe:
  1) kehtivad hinnad ja tegelik energiatarbimine või soojuse ja jahutuse kogumaksumus ning küttekulujaoturi näidud;
  2) kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tootmiseks kasutatud kütusesegu energialiikide kaupa, ning kui kaugküttevõrgu summaarne nimisoojusvõimsus ületab 20 MW, siis ka tootmisest tingitud kasvuhoonegaaside heite kogus;
  3) kohaldatud maksud, lõivud ja tariifid;
  4) arvel kajastatud perioodi energiatarbimise võrdlus viimase 12 kuu tarbimisega kliimale vastava korrigeerimisega;
  5) viide veebiaadressidele, kust on võimalik saada teavet kasutatavate energiatõhususe parandamise meetmete, lõppkasutajate võrreldavate profiilide ja energiat tarbivate seadmete tehniliste näitajate kohta;
  6) kaebuse esitamise kord;
  7) energiatarbimise võrdlus sarnase lõppkasutajaga või lõppkasutajate keskmisega.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 25.10.2020]

  (4) Lõpptarbija poolt lõppkasutajale esitatud arve, mis pole koostatud arvestil põhineva tarbija tegeliku tarbimise või küttekulujaoturi näidu alusel, peab sisaldama teavet selle kohta, kuidas arvel esitatud summa arvutati, ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 5 ja 6 sätestatud teavet.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 25.10.2020]

  (5) Kaugloetava arvesti või küttekulujaoturi olemasolul peab lõpptarbija lõppkasutajale esitama käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmed vähemalt üks kord kuus. Muudel juhtudel esitatakse nimetatud andmed vähemalt kaks korda aastas.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2022]

§ 13².   Seadmete ja süsteemide tarnija esitatav teave

  Seadmete ja süsteemide tarnija teeb kättesaadavaks teabe taastuvatest energiaallikatest toodetud soojus-, jahutus- ja elektrienergiat kasutavate seadmete ning süsteemide netotulu, kulu ja energiatõhususe kohta.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

6. peatükk Energiasäästukohustus 

1. jagu Üldine energiasäästukohustus 

§ 14.   Üldise energiasäästukohustuse maht

  (1) Üldise energiasäästukohustuse mahu kehtestab Vabariigi Valitsus käesoleva seaduse § 16 lõikes 2 sätestatud õigusaktis.

  (2) Üldise energiasäästukohustuse lähtemaht ajavahemikus 2014. aasta 1. jaanuarist 2020. aasta 31. detsembrini on 1,5 protsenti keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud energiakogusest iga kalendriaasta kohta. Keskmine lõpptarbijatele müüdud energiakogus määratakse aastate 2010–2012 põhjal.

  (2¹) Üldise energiasäästukohustuse maht ajavahemikus 2021. aasta 1. jaanuarist kuni 2030. aasta 31. detsembrini on 0,8 protsenti keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud energiakogusest iga kalendriaasta kohta. Keskmine lõpptarbijatele müüdud energiakogus määratakse aastate 2016–2018 põhjal.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (2²) Üldise energiasäästukohustuse maht igal kümneaastasel perioodil pärast 2030. aasta 31. detsembrit on keskmiselt 0,8 protsenti keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud energiakogusest iga kalendriaasta kohta.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (3) Keskmise lõpptarbijatele müüdud energiakoguse arvutamisel ei arvestata energiakogust, mida müüdi lõpptarbijatele transpordis kasutamiseks.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2¹ sätestatud üldise energiasäästukohustuse mahu arvutus esitatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 III lisas sätestatud nõuetega sama määruse alusel koostatavas lõimitud riiklikus energia- ja kliimakavas.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

§ 15.   Üldise energiasäästukohustuse vähendamine

  (1) Käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 sätestatud üldise energiasäästukohustuse lähtemahtu võib vähendada, kui:
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]
  1) rakendatakse väiksemas mahus üldist energiasäästukohustust, mille puhul on energiasäästukohustuse maht 1 protsent keskmisest aastasest lõpptarbijatele müüdud energiakogusest iga kalendriaasta kohta aastatel 2014 ja 2015, 1,25 protsenti iga kalendriaasta kohta aastatel 2016 ja 2017 ning 1,5 protsenti iga kalendriaasta kohta aastatel 2018, 2019 ja 2020;
  2) energiasääst saavutatakse energia muundamise, jaotuse ja ülekande sektoris, sealhulgas tõhusa kaugkütte ja -jahutuse taristus;
  3) riigis saavutatakse energiasääst üksikmeetme abil, mida on rakendatud alates 2008. aasta 31. detsembrist ja mis avaldab jätkuvalt mõju 2020. aastal ning mida on võimalik mõõta ja tõendada.

  (2) Käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 sätestatud üldise energiasäästukohustuse lähtemahust võib lahutada Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvate tööstuslike käitiste energia summaarse lõpptarbimise.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (3) Käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaldamise tulemusena võib üldise energiasäästukohustuse lähtemahtu vähendada kuni 25 protsenti ning nende kohaldamisest teavitab energiasäästu koordinaator Euroopa Komisjoni. Energiasäästu koordinaator teavitab Euroopa Komisjoni ka käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaldamise mõjust üldisele energiasäästukohustusele.

§ 16.   Üldise energiasäästukohustuse täitjad

  (1) Üldise energiasäästukohustuse täitjad on:
  1) avaliku sektori rakendusasutus;
  2) volitatud isik;
  3) eraõiguslik juriidiline isik, milles riigil on enamusotsustusõigus;
  4) jaotusvõrguettevõtja.
[RT I, 29.06.2018, 2 - jõust. 09.07.2018]

  (2) Üldise energiasäästukohustuse täitmise jaotuse selle täitjate vahel (edaspidi energiasäästukohustuse jaotuskava) kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, lähtudes käesoleva seaduse §-des 14 ja 15, § 16¹ lõikes 2 ning §-s 21 sätestatust.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (3) Energiasäästukohustuse jaotuskava ettepaneku koostab energiasäästu koordinaator.

§ 16¹.   Üldise energiasäästukohustuse rakendamine

  (1) Üldise energiasäästukohustuse täitmisel võib arvesse võtta energiasäästu poliitikameetmeid, mida rakendatakse 2020. aasta 31. detsembril või pärast seda, tingimusel et selliste meetmete tulemuseks on uued üksikmeetmed, mida rakendatakse pärast 2020. aasta 31. detsembrit.

  (2) Käesoleva seaduse § 16 lõike 2 alusel kehtestatud üldise energiasäästukohustuse jaotuskavas määratakse üldise energiasäästukohustuse täitmiseks poliitikameetmed, mille rakendamisel nähakse ette erisusi energiaostuvõimetutele isikutele ja energiaostu riskirühma kuuluvatele isikutele või nendele suunatud teenuste pakkujatele, et leevendada energiaostuvõimetust.

  (3) Energiasäästu koordinaator esitab kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1999 energiaostuvõimetuse leevendamise meetmete tulemuslikkuse ülevaate lõimitud riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

§ 17.   Poliitikameetmete liigid

  Poliitikameetmete liigid üldise energiasäästukohustuse täitmisel võivad olla muu hulgas järgmised:
  1) saastetasud saasteainete heitmisel välisõhku ja aktsiisid, millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju;
  2) rahastamiskavad riigieelarve seaduse tähenduses ja muud abinõud, mis aitavad rakendada energiatõhusat tehnoloogiat või energiatõhusaid meetodeid ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju;
  3) õigusaktid, mis aitavad saavutada energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamist ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju;
  4) vabatahtlikud kokkulepped, sealhulgas halduskoostöö seaduse alusel sõlmitud kokkulepped, mis aitavad rakendada energiatõhusat tehnoloogiat või energiatõhusaid meetodeid ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju;
  5) standardid ja tehnilised normid, mille eesmärk on parandada toodete ja teenuste, sealhulgas hoonete ja sõidukite energiatõhusust, välja arvatud siis, kui need on Euroopa Liidu õiguse alusel kohaldatavad;
  6) energiamärgistuse süsteemid, välja arvatud need, mis on Euroopa Liidu õiguse alusel kohaldatavad;
  7) koolitus ja haridus, sealhulgas energiaalase nõustamise programmid, mis aitavad rakendada energiatõhusat tehnoloogiat või energiatõhusaid meetodeid ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju.

§ 18.   Energiasäästumeetmete tulemuslikkuse arvestamine

  (1) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega poliitikameetmete, üksikmeetmete ja nende raames elluviidavate tegevuste abil saavutatava energiasäästu arvutamise eeskirja (edaspidi energiasäästu eeskiri).

  (2) Energiasäästu eeskirjas nähakse ette:
  1) energiasäästu arvutamise alused, sealhulgas ümberarvutustegurid primaarenergia säästust lõpptarbitava energia säästu arvutamiseks;
  2) energiasäästu arvutamise nõuded, sealhulgas energiasäästu arvutamise metoodika;
  3) energiasäästu arvutamise tulemuste esitamise nõuded;
  4) energiasäästu arvutamise meetoditest teavitamise nõuded;
  5) nõuded arvutustes kasutatavatele algandmetele;
  6) poliitikameetmete rakendamise tulemuslikkuse seire korraldamise alused;
  6¹) üldise energiasäästukohustuse mahu arvutamise meetodid ja üldise energiasäästukohustuse täitmise aruandlus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2002 V lisale;
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]
  7) seaduses ettenähtud muud nõuded.
[RT I, 05.07.2016, 3 - jõust. 01.10.2016]

2. jagu Suure energiaettevõtte teabe andmise kohustus 

§ 19.   Suur energiaettevõte

  Suur energiaettevõte on käesoleva seaduse tähenduses järgmine nimetatud energiatarnija või energia jaemüügi ettevõtja:
  1) jaotusvõrguettevõtja elektrituruseaduse tähenduses, kelle aastane lõpptarbijatele energia edastamise maht on üle 100 GWh;
  2) võrguettevõtja maagaasiseaduse tähenduses, kelle aastane lõpptarbijatele energia edastamise maht on üle 100 GWh;
  3) võrguettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses, kelle aastane lõpptarbijatele energia edastamise maht on üle 100 GWh;
  4) tahkekütuse jaemüügi ettevõtja, kelle aastane lõpptarbijatele müüdav tahkekütuse kogus on 100 GWh või rohkem;
  5) vedelkütuste, välja arvatud mootorikütuste jaemüügi ettevõtja, kelle aastane lõpptarbijatele müüdav vedelkütuste kogus on 100 GWh või rohkem;
  6) gaasi, välja arvatud torutranspordi kaudu edastava gaasi, jaemüügi ettevõtja, kelle aastane lõpptarbijatele müüdav gaaskütuse kogus on 100 GWh või rohkem.

§ 20.   Suure energiaettevõtte teabe andmise kohustus

  (1) Suur energiaettevõte esitab energiasäästu koordinaatori nõudmisel järgmise teabe:
  1) lõpptarbijatele edastatud energiakogused;
  2) lõpptarbijarühmade kaupa üldistatud statistiline teave ettevõtja energia edastamise teenust ostvate või saavate lõpptarbijate kohta, milles on muu hulgas kirjeldatud olulised muudatused võrreldes varem esitatud teabega;
  3) ajakohane teave lõpptarbijate energia tarbimise kohta, muu hulgas võib energiasäästu koordinaator nõuda teavet tarbimise ajast sõltuvuse, lõpptarbijarühmade ja lõpptarbijate geograafilise asukoha kohta.

  (2) Teabe esitamisel tuleb tagada eraelulise teabe ja tundliku äriteabe puutumatus ja konfidentsiaalsus.

  (3) Teavet võib nõuda kuni kolme vahetult eelnenud kalendriaasta kohta.

  (4) Andmed eelnenud kalendriaasta kohta tuleb esitada juhul, kui energiasäästu koordinaatori päringule vastamise tähtaeg lõpeb pärast käimasoleva kalendriaasta 1. märtsi.

  (5) Energiasäästu koordinaatori päringule vastamise tähtaeg on 30 kalendripäeva päringu esitamisest arvates.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel ei nõuta teavet sagedamini kui üks kord aastas.

3. jagu Energiasäästukohustuse jaotuskava 

§ 21.   Energiasäästukohustuse jaotuskava

  (1) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 2 sätestatud energiasäästukohustuse jaotuskavas määratakse:
  1) üldise energiasäästukohustuse absoluutne maht ajavahemikul 2021. aasta 1. jaanuarist kuni 2030. aasta 31. detsembrini;
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]
  2) [kehtetu - RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]
  3) avaliku sektori rakendusasutuste rakendatavad poliitikameetmed ja nende kavandatav energiasääst;
  4) eraõiguslike juriidiliste isikute, milles riigil on enamusotsustusõigus, rakendatavad poliitikameetmed ja nende kavandatav energiasääst;
  5) riigile kinnisvarateenuseid osutava riigi äriühingu rakendatavad poliitikameetmed ja nende kavandatav energiasääst;
  6) muud poliitikameetmed ja nende kavandatav energiasääst;
  7) kõikide poliitikameetmete summaarne energiasääst;
  8) poliitikameetmed, mille rakendamisel nähakse ette erisusi energiaostuvõimetutele isikutele ja energiaostu riskirühma kuuluvatele isikutele või nendele suunatud teenuste pakkujatele.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]

  (2) Energiasäästukohustuse täitmiseks nõutav energiasääst määratakse lõpptarbitava energia säästuna.

  (3) [Kehtetu - RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]

  (4) [Kehtetu - RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]

  (5) Energiasäästukohustuse jaotuskavas võib ette näha:
  1) kuidas poliitikameetmete rakendamisel määrata kindlaks energiaostuvõimetud isikud ja energiaostu riskirühma kuuluvad isikud või nendele suunatud teenuste pakkujad;
  2) kui suures ulatuses toetada poliitikameetmest energiaostuvõimetuid isikuid ja energiaostu riskirühma kuuluvaid isikuid või nendele suunatud teenuste pakkujaid.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

§ 22.   Andmete kogumine energiasäästukohustuse jaotuskava koostamiseks

  (1) Üldise energiasäästukohustuse arvutamisel lähtutakse eelkõige Euroopa Liidu ja riiklikust statistikast.

  (2) Poliitikameetmete rakendamise tulemusena avalduva energiasäästu arvutab energiasäästu koordinaator, võttes arvesse poliitikameetme rakendaja esitatud teavet.

4. jagu Energiasäästukohustuse täitmine poliitikameetmete abil 

§ 23.   Nõuded poliitikameetmetele

  (1) Üldise energiasäästukohustuse täitmiseks rakendatav poliitikameede peab vastama järgmistele nõuetele:
  1) poliitikameede peab aitama kaasa üldise energiasäästukohustuse täitmisele ja tagama energiasäästu saavutamise lõpptarbija juures;
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]
  2) iga volitatud isiku, osaleva isiku või avaliku sektori rakendusasutuse kohustused on määratud poliitikameetme aluseks olevates õigusaktides või muudes dokumentides;
  3) kavandatav energiasääst on arvutatud läbipaistval viisil;
  4) poliitikameetmega kavandatavat energiasäästu väljendatakse energia lõpptarbimise või primaarenergia tarbimise kaudu, kasutades energiasäästu eeskirjas sätestatud ümberarvutustegureid;
  5) poliitikameetmega kavandatava energiasäästu arvutamisel rakendatakse energiasäästu eeskirjas sätestatud põhimõtteid ja meetodeid;
  6) osalevad isikud esitavad igal aastal aruande poliitikameetme rakendamise tulemusena saavutatud energiasäästu kohta, välja arvatud juhul, kui see ei ole teostatav;
  7) peab olema tagatud poliitikameetme tulemuslikkuse seire ja ette nähtud asjakohased võimalused poliitikameetme muutmiseks juhul, kui poliitikameetme rakendamise tulemusena ei saavutatud algselt kavandatud energiasäästu.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatut kohaldatakse vaid käesoleva seaduse § 17 punktis 4 nimetatud poliitikameetmete puhul.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

§ 24.   Poliitikameetmete rakendamise tulemuslikkuse seire

  (1) Energiasäästukohustuse jaotuskavas nimetatud poliitikameetmete rakendamise tulemuslikkuse seiret korraldab energiasäästu koordinaator.

  (2) Volitatud isik, osalev isik ja avaliku sektori rakendusasutus teevad energiasäästu koordinaatoriga poliitikameetmete rakendamise tulemuslikkuse seirel koostööd.

  (3) Poliitikameetmete rakendamise tulemuslikkuse seire korraldamiseks loob energiasäästu koordinaator kontrollisüsteemi, mis tagab statistiliselt olulisele valimile energiatõhususe parandamise üksikmeetmetest tulemuslikkuse hindamise. Poliitikameetmete rakendamise tulemuslikkuse seire korraldamise alused määratakse energiasäästu eeskirjas.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (3¹) Üksikmeetme tulemuslikkuse hindamine koosneb mõõtmisest, kontrollimisest ja tõendamisest, mida tehakse osalevast ja volitatud isikust sõltumatult.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (3²) Poliitikameetme või üksikmeetmete tulemusena saavutatav energiasääst arvutatakse vastavalt energiasäästu eeskirjale.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (4) Energiasäästu koordinaator avaldab igal aastal andmed poliitikameetmete tulemusena saavutatud ja prognoositava energiasäästu kohta, välja arvatud osaleva isiku rakendatava poliitikameetme puhul.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei rakendata käesoleva seaduse § 17 punktis 1 nimetatud poliitikameetme puhul.

  (6) Kui poliitikameetmete või üksikmeetmete mõju kattub, peab energiasäästu koordinaator tagama, et energiasäästu ei arvestata mitmekordselt.

§ 25.   Poliitikameetme rakendamisel osaleva isiku aruanne

  (1) Osalev isik või kõigi poliitikameetme rakendamises osalevate isikute esindaja avaldab oma veebilehel üks kord kalendriaasta kohta poliitikameetme rakendamise aruande. Aruanne avaldatakse hiljemalt kolm kuud pärast kalendriaasta lõppu ja sellest teavitatakse energiasäästu koordinaatorit.

  (2) Poliitikameetme rakendamise aruandes esitatakse vähemalt järgmine teave:
  1) poliitikameetme rakendaja nimi ja registrikood;
  2) poliitikameetme nimetus;
  3) poliitikameetme rakendamisse kaasatud asutuste nimetused ning isikute nimed ja registrikoodid;
  4) energiateenuse osutajate osalemine poliitikameetme rakendamisel;
  5) poliitikameetme rakendamisel elluviidud tegevuste üldistatud loetelu;
  6) tegevuste tulemusena kavandatud, saavutatud ja prognoositav energiasääst;
  7) teave poliitikameetme täpsustamise, muutmise või lõpetamise kohta.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 nimetatud kavandatud, saavutatud ja prognoositav energiasääst peab olema arvutatud energiasäästu eeskirja kohaselt.

  (4) Energiasäästu valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded osaleva isiku aruannetele.

§ 26.   Poliitikameetmete rahastamine

  Poliitikameetmete rahastamine toimub riigieelarvest vastavalt riigi energiapoliitikale ja riigi eelarvestrateegiale.

7. peatükk Energiaauditid ja energiajuhtimissüsteemid 

§ 27.   Nõuded energiaauditile ja energiajuhtimissüsteemile

  (1) Energiasäästu koordinaatoril on kohustus soodustada selliste energiaauditite ja energiajuhtimissüsteemide kättesaadavust lõpptarbijale, mis on kvaliteetsed ja kulutõhusad ning mida teevad kvalifitseeritud eksperdid või akrediteeritud isikud sõltumatult.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eksperdil peab olema ehitiste energiatõhususe valdkonnas vähemalt energiaaudiitori kutsekvalifikatsiooni VI tase või kõrgem tase sõltuvalt auditeeritavast objektist või sõltumatu akrediteering vastavalt asjakohasele Euroopa või rahvusvahelisele standardile, mis tõendab kompetentsust sertifitseerida energia- või keskkonnajuhtimissüsteeme.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud energiaauditeid võivad teha asutusesisesed eksperdid või energiaaudiitorid tingimusel, et nad on pädevad käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud Euroopa või rahvusvaheline standard on Euroopa Standardikomitee, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee, Euroopa Telekommunikatsiooni Standardite Instituudi või Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni poolt vastuvõetud ja avalikuks kasutuseks kättesaadavaks tehtud standard.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud energiaauditite kvaliteedi tagamiseks kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega miinimumnõuded energiaauditile, sealhulgas energiajuhtimissüsteemi raames tehtavale energiaauditile. Kui energiaauditi objektiks oleva hoone kasutamise otstarbeks on ehitusseadustiku § 50 lõikes 7 sätestatud määruse alusel elamu, tuleb energiaauditi tegemisel juhinduda ehitusseadustiku § 64 lõike 5 alusel kehtestatud määrusest.

  (6) Kui energiaauditite tegemist toetatakse Euroopa Liidu või välisabi vahenditest, riigieelarvelistest või muudest finantseerimisallikatest, peab asjakohase toetusmeetme rakendusüksus või muu toetuse menetleja kontrollima energiaauditi vastavust käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel sätestatud nõuetele.

  (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud energiaauditite aruanded ei tohi sisaldada tingimusi, mis ei luba energiaauditite tulemusi edastada mis tahes kvalifitseeritud või akrediteeritud energiateenuse osutajale, välja arvatud juhul, kui lõpptarbija on edastamise vastu.

  (8) Energiasäästu koordinaator töötab välja programme, et julgustada väikese ja keskmise suurusega ettevõtjaid tegema energiaauditeid ja rakendama audititele järgnevaid soovitusi ning tutvustada energiajuhtimissüsteemi majanduslikku kasu. Energiasäästu koordinaator töötab välja programme, et suurendada kodumajapidamiste teadlikkust käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud energiaauditite kasu kohta.
[RT I, 05.07.2016, 3 - jõust. 01.10.2016]

§ 28.   Suurettevõtjate kohustus teha regulaarseid energiaauditeid

  (1) Ettevõtja, kes ei ole väikese ega keskmise suurusega ettevõtja, peab iga nelja aasta järel tegema käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 sätestatud energiaauditi.
[RT I, 12.11.2019, 4 - jõust. 22.11.2019]

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettevõtjal, kes rakendab sõltumatu asutuse poolt vastavalt asjakohasele Euroopa või rahvusvahelisele standardile sertifitseeritud energia- või keskkonnajuhtimissüsteemi, ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustust, kui ettevõtja tõendab, et asjaomane juhtimissüsteem hõlmab energiaauditit, mille aruanne vastab käesoleva seaduse § 27 lõike 5 alusel sätestatud miinimumnõuetele.

  (3) Nimekirja ettevõtjatest, kes peavad tegema käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 sätestatud energiaauditi, koostab energiasäästu koordinaator ja avaldab selle oma veebilehel.
[RT I, 05.07.2016, 3 - jõust. 01.10.2016]

8. peatükk Riigi tegevus energiatõhususe ja energiateenuste arendamisel 

§ 29.   Energiatõhususe tegevusalade kvalifitseerimissüsteemide arendamine

  (1) Energiasäästu koordinaator analüüsib Eestis selliste füüsiliste ja juriidiliste isikute tehnilise pädevuse, objektiivsuse ja usaldusväärsuse taset, kes:
  1) osutavad energiateenuseid;
  2) teevad energiaauditeid;
  3) on energeetikajuhid;
  4) paigaldavad hoone energiatõhusust mõjutavaid ehitustooteid.

  (2) Kui tuvastatakse, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tase pole loetletud tegevusaladel piisav, teeb energiasäästu koordinaator kutseseaduse § 8 lõike 6 alusel moodustatud kutsenõukogule ettepaneku kutsestandardi väljatöötamiseks. Ettepaneku tegemisel tagab energiasäästu koordinaator, et kutsestandardiga loodav kvalifitseerimissüsteem on avalikult kättesaadav, lõpptarbijale läbipaistev ja usaldusväärne ning aitab kaasa riiklike energiatõhususe eesmärkide saavutamisele.

  (3) Energiasäästu koordinaator tagab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kvalifikatsioonisüsteemide võrdlemisel ja tunnustamisel tehakse koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoniga.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud analüüsi käigus analüüsib energiasäästu koordinaator energiaauditi tegemiseks vajalike kvalifitseeritud ekspertide hulga piisavust ning vajaduse korral teeb pädevale asutusele ettepaneku koolituse korraldamiseks.

§ 30.   Energiatõhusust käsitleva teabe levitamine

  (1) Energiasäästu koordinaator avaldab läbipaistvat teavet olemasolevate energiatõhususmehhanismide, finantsraamistiku ja õigusaktide kohta oma veebilehel ning levitab seda sobivate infokanalite kaudu asjassepuutuvatele turuosalistele, nagu lõppkasutajad, ehitajad, arhitektid, insenerid, keskkonna- ja energiaauditi tegijad ning hoone energiatõhusust mõjutavate ehitustoodete paigaldajad.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (2) Energiasäästu koordinaator töötab välja ja avaldab juhendi, kuidas turuosalised võiksid krediidi- ja finantseerimisasutusi teavitada energiatõhususe parandamise meetmete rahastamises osalemise võimalustest, näiteks avaliku ja erasektori vahelise partnerlussuhte kaudu.

  (3) Energiasäästu koordinaator loob turuosalistele infoplatvormi energiatõhusust käsitleva adekvaatse ja sihipärase teabe jagamiseks energia lõppkasutajale.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

  (4) Energiasäästu koordinaator soodustab koos sidusrühmadega, sealhulgas kohalike ja piirkondlike ametiasutustega, teavitus-, teadlikkuse parandamise ja koolitusalgatusi, et teavitada elanikke energiatõhususe parandamise meetmetega kaasnevast kasust ja praktilistest üksikasjadest.

  (5) Energiasäästu koordinaator töötab välja infoplatvormi, et edendada kodumajapidamise ja väikeses mahus energiat tarbiva lõppkasutaja tõhusat energiakasutust käitumisharjumuste muutmise kaudu.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]

§ 31.   Energiateenuste turu arendamine

  Energiateenuste turu edendamiseks ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate juurdepääsu soodustamiseks sellele turule rakendab energiasäästu koordinaator vajaduse korral järgmisi meetmeid:
  1) levitab teavet, mis käsitleb energiateenuslepinguid ja tingimusi, mis peaksid sellistes lepingutes olema, et tagada energiasääst ja lõpptarbija ning lõppkasutaja õigused;
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 19.10.2020]
  2) levitab teavet, mis käsitleb energiateenuste projektide toetamiseks mõeldud finantsinstrumente, stiimuleid, toetusi ja laene;
  3) julgustab kvaliteedimärgiste väljatöötamist, muu hulgas ettevõtjate ühenduste poolt;
  4) teeb avalikult kättesaadavaks loetelu olemasolevatest energiateenuse osutajatest, kes on kvalifitseeritud käesoleva seaduse § 29 kohaselt, ja uuendab seda regulaarselt;
  5) toetab avalikku sektorit energiateenuste hankimisel, töötades välja energiatõhususe lepingute sõlmimiseks näidislepinguid, mis hõlmavad vähemalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL XIII lisas loetletud elemente;
  6) [kehtetu - RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]
  7) toetab energiateenuste turu nõuetekohast toimimist, järgides põhimõtet, et turuosaliste juurdepääs energiateenuste turule põhineb läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel.

§ 32.   Muud energiatõhususe edendamise meetmed

  Energiasäästu koordinaator hindab õigusaktidega seotud ja muid tõkkeid energiatõhususe saavutamisel ning vajaduse korral võtab nende kõrvaldamiseks asjakohased meetmed.

8¹. peatükk TAASTUVENERGIA EDENDAMINE 
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

1. jagu TAASTUVENERGIA EESMÄRK 
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

§ 32¹.   Riiklik taastuvenergia eesmärk

  (1) Aastaks 2030 moodustab taastuvenergia vähemalt 65 protsenti riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest. Elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustab taastuvenergia vähemalt 100 protsenti ja soojuse summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 63 protsenti. Maantee- ja raudteetranspordis kasutatud taastuvenergia moodustab vähemalt 14 protsenti kogu transpordisektoris tarbitud energiast.
[RT I, 22.10.2022, 3 - jõust. 01.11.2022]

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärkide täitmise arvutamisel ei võeta arvesse biokütuseid, vedelaid biokütuseid ega biomasskütuseid ega nendest toodetud energiat, mis ei vasta käesoleva seaduse § 32³ lõigetes 1–6 kirjeldatud põhimõtetele ega atmosfääriõhu kaitse seaduse § 120 lõike 1 alusel kehtestatud määruses nimetatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele ning mille kasutamine ei ole kooskõlas jäätmehierarhiaga jäätmeseaduse tähenduses.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

  (3) Taastuvenergia osakaal riigi summaarses lõpptarbimises ei või olla väiksem kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82–209) I lisa A osas esitatud tabeli kolmandas veerus nimetatud lähteosakaal.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud riikliku taastuvenergia eesmärgi saavutamiseks on taastuvenergia projektide ehitamiseks, ajakohastamiseks ja käitamiseks vajaliku loamenetluse kontaktpunktiks Kliimaministeerium.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

§ 32².   Taastuvenergia osakaalu arvutamise üldised põhimõtted

  (1) Taastuvenergia osakaal arvutatakse taastuvenergia summaarse lõpptarbimisena jagatuna kõikidest energiaallikatest toodetud energia summaarse lõpptarbimisega ja seda väljendatakse protsendina.

  (2) Taastuvenergia osakaalu arvutamiseks energia summaarses lõpptarbimises liidetakse järgmised elemendid:
  1) taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia (edaspidi ka taastuvelektrienergia) summaarne lõpptarbimine;
  2) taastuvenergia summaarne lõpptarbimine kütte- ja jahutussektoris;
  3) taastuvenergia summaarne lõpptarbimine transpordisektoris.

  (3) Taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, elektrienergiat ja vesinikku võetakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud taastuvenergia summaarsete lõpptarbimiste arvutamisel arvesse ainult üks kord.

  (4) Taastuvelektrienergia summaarne lõpptarbimine arvutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kogusena, sealhulgas oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijate ja taastuvenergia kogukondade toodetud elektrienergia kogus, välja arvatud elektrienergia kogus, mis on toodetud eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades.

  (5) Mitmel kütusel töötava elektrijaama puhul võetakse taastuvelektrienergia summaarse lõpptarbimise arvutamisel arvesse üksnes see osa elektrienergiast, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest, ja iga kütuse energiasisaldust eraldi.

  (6) Vee ja tuule abil toodetud elektrienergiat võetakse taastuvelektrienergia summaarse lõpptarbimise arvutamisel arvesse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 II lisas sätestatud normaliseerimisvalemile.

  (7) Taastuvenergia summaarne lõpptarbimine kütte- ja jahutussektoris arvutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud kaugkütte ja -jahutusenergia kogusena, millele on lisatud tööstuses, majapidamistes, teenustes, põllumajanduses, metsanduses ja kalanduses kütteks, jahutuseks ja tootmiseks kasutatud muu taastuvenergia kogus.

  (8) Mitmel kütusel töötava elektrijaama puhul võetakse taastuvenergia summaarse lõpptarbimise arvutamisel arvesse üksnes see osa soojus- ja jahutusenergiast, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest, ning iga kütuse energiasisaldust eraldi.

  (9) Soojuspumpade ja kaugjahutussüsteemide abil kütteks ja jahutuseks kasutatud ümbritseva keskkonna energiat kaugkütteseaduse tähenduses ning soojusenergiana maapinna all salvestunud energiat võetakse käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaldamisel arvesse tingimusel, et lõplik saadav energiakogus ületab oluliselt soojuspumba ja kaugjahutussüsteemi käitamiseks kasutatud primaarenergia kogust. Arvutused tehakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 VII lisas esitatud meetodile, võttes arvesse energia tarbimist kõikides lõpptarbimissektorites.

  (10) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaldamisel ei võeta arvesse soojusenergiat, mis on toodetud selliste passiivsete energiasüsteemide abil, mille puhul väiksem energiatarbimine saavutatakse passiivselt ehituskonstruktsioonide abil või tänu taastumatutest energiaallikatest toodetud soojusele.

  (11) Energia summaarse lõpptarbimise arvutamisel arvestatakse, et lennundussektoris tarbitud energia kogus ei moodusta protsentuaalselt energia summaarsest lõpptarbimisest rohkem kui 6,18 protsenti.

  (12) Taastuvenergia osakaalu arvutamisel kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta (ELT L 304, 14.11.2008, lk 1–62) sätestatud meetodeid ja mõisteid.

  (13) Biomasskütustest pärast 2022. aasta 15. juunit tootmist alustanud tootmisseadmete toodetud elektrienergiat võetakse käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaldamisel arvesse üksnes juhul, kui see vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest:
  1) elektrienergia on toodetud tootmisseadmega, mille summaarne nimisoojusvõimsus on alla 50 MW;
  2) elektrienergia on toodetud tootmisseadmega, mille summaarne nimisoojusvõimsus on
50–100 MW, ja tootmisel on kasutatud tõhusa koostootmise tehnoloogiat või ainult elektrienergiat tootvate käitiste puhul on saavutatud komisjoni rakendusotsuses (EL) 2017/1442, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/75/EL alusel parima võimaliku tehnika (PVT) alased järeldused suurte põletusseadmete jaoks (ELT L 212, 17.08.2017, lk 1–82), määratletud parima võimaliku tehnikaga saavutatav energiatõhusus;
  3) elektrienergia on toodetud tootmisseadmega, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 100 MW, ja tootmisel on kasutatud tõhusa koostootmise tehnoloogiat või ainult elektrienergiat tootvate käitiste puhul on saavutatud elektritootmise netokasutegur vähemalt 36 protsenti;
  4) elektrienergia tootmisel on rakendatud biomassist tekkiva süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

  (14) Biomasskütustest üksnes elektrienergiat tootvate tootmisseadmete toodetud elektrienergiat võetakse käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaldamisel ning elektrituruseaduse §-des 59, 59⁴, 59⁵ ja 59⁶ sätestatud toetuse maksmisel arvesse juhul, kui need ei kasuta ühe kuu arvestuses peamise kütusena fossiilkütust ja kui käesoleva seaduse § 8 lõike 1 kohase aruande järgi ei ole tõhusa koostootmise tehnoloogiat võimalik kulutõhusalt rakendada.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (15) Käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaldamisel võetakse biokütuseid ja vedelaid biokütuseid arvesse juhul, kui need vastavad käesoleva seaduse §-s 32³ ning atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel sätestatud biokütuse nõuetele ja säästlikkuse kriteeriumitele.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

§ 32³.   Biokütusest, vedelast biokütusest ja biomasskütusest toodetud taastuvenergia osakaalu arvutamise põhimõtted ning nende kütuste säästlikkusele vastavuse tõendamise nõuded ja kriteeriumid
[RT I, 07.03.2023, 21 - jõust. 17.03.2023]

  (1) Põllumajanduslikust biomassist toodetud biokütusest, vedelast biokütusest ja biomasskütusest toodetud energiat võetakse käesoleva seaduse § 32² lõikes 2 sätestatud osakaalu arvutamisel arvesse juhtudel, kui põllumajanduslikust biomassist toodetud biokütust, vedelat biokütust ja biomasskütust ei toodeta toorainest, mis on saadud maa-alalt, millel oli 2008. aasta 1. jaanuariks või on pärast seda vähemalt üks järgmistest staatustest:
  1) põlismets ja muu metsamaa, täpsemalt kohalike puuliikidega mets ja muu metsamaa, kus ei ole selgeid märke inimtegevusest ja kus ökoloogilised protsessid ei ole olulisel määral häiritud;
  2) suure bioloogilise mitmekesisusega mets ja muu metsamaa, mis on liigirikas ja rikkumata või mille on asjaomane pädev asutus tunnistanud suure bioloogilise mitmekesisusega maa-alaks, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud vastava maa-ala looduskaitse-eesmärkidega vastuolus;
  3) maa-ala, mis on looduskaitseseaduse alusel kaitse all, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tooraine kogumine ei olnud kaitstava loodusobjekti eesmärkidega vastuolus;
  4) maa-ala, mis on määratud selliste haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitse alaks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu koostatud nimekirjadesse, tingimusel et neid tunnustatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 30 lõike 4 esimesele lõigule, kui ei esitata tõendeid, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud nende looduskaitse-eesmärkidega vastuolus;
  5) üle ühe hektari suurune looduslik rohumaa;
  6) üle ühe hektari suurune mittelooduslik rohumaa, mille on pädev asutus tunnistanud suure bioloogilise mitmekesisusega maa-alaks, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et toorainet on vaja koguda selle kui suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa seisundi säilimiseks;
  7) turbaala, kui ei esitata tõendeid selle kohta, et selle tooraine viljelus ja kogumine ei too kaasa varem kuivendamata pinnase kuivendamist.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (1¹) Põllumajanduslikust biomassist toodetud biokütusest, vedelast biokütusest ja biomasskütusest toodetud energiat võetakse käesoleva seaduse § 32² lõikes 2 sätestatud osakaalu arvutamisel arvesse järgmistel juhtudel:
  1) põllumajandusmaa jäätmetest ja jääkidest toodetud biokütuse, vedela biokütuse ja biomasskütuse tootmiseks on olemas seire- või halduskava, mis käsitleb kütuse tootmise mõju pinnase kvaliteedile ja süsinikusisaldusele;
  2) biokütust, vedelat biokütust ja põllumajanduslikust biomassist toodetud biomasskütust ei toodeta toorainest, mis on saadud käesoleva paragrahvi lõike 6 tähenduses suure süsinikuvaruga maa-alalt.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (1²) Käesoleva paragrahvi lõike 1¹ punkti 2 ei kohaldata, kui tooraine hankimisega säilib maa-alal sama staatus kui 2008. aasta 1. jaanuaril.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (2) Metsa biomassist toodetud biokütusest, vedelast biokütusest ja biomasskütusest toodetud energiat võetakse käesoleva seaduse § 32² lõikes 2 sätestatud osakaalu arvutamisel arvesse, kui toodetud energia vastab:
  1) metsaseaduses metsa majandamise kohta sätestatud nõuetele;
  2) looduskaitseseaduses kaitsealade, hoiualade ja püsielupaikade, biomassi hankimisala asukohast tuleneva kohaliku omavalitsuse üksuse kaitstavate loodusobjektide ning metsaseaduses vääriselupaikade kohta sätestatud nõuetele;
  3) atmosfääriõhu kaitse seaduse § 120 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele.

  (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudele peavad metsa biomassist toodetud biokütused, vedelad biokütused ja biomasskütused vastama järgmistele maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse kriteeriumidele:
  1) metsa biomassi päritoluriik või piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon on Pariisi kliimakokkuleppe osaline;
  2) metsa biomassi päritoluriik või piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon on ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile teatanud oma riiklikult kindlaksmääratud panuse, mis hõlmab põllumajanduse, metsanduse ja maakasutuse heidet ja selle sidujates sidumist ning millega tagatakse, et biomassi ülestöötamisega seotud süsinikuvaru muutusi võetakse arvesse riiklikus kohustuses vähendada või piirata kasvuhoonegaaside heitkoguseid riiklikult kindlaksmääratud panuse võrra, või on kehtestanud Pariisi kliimakokkuleppe artikli 5 kohaselt riigisisese või piirkondliku õiguse, mida kohaldatakse ülestöötamispiirkonnas süsinikuvaru ja sidujate kaitsmiseks ja suurendamiseks, ning on tõendanud, et teatatud maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori heitkogused ei ole suuremad kui sidujates seotud kogused.

  (4) Teisest Euroopa Liidu liikmesriigist või kolmandast riigist pärineva metsa biomassist toodetud biomasskütusest toodetud energiat võetakse käesoleva seaduse § 32² lõikes 2 sätestatud osakaalu arvutamisel arvesse, kui vastava riigi õigusaktid sisaldavad sätteid, mille kohaselt:
  1) ülestöötamine on seaduslik ja ülestöötatud aladel mets uuendatakse;
  2) rahvusvahelise või riigisisese õiguse alusel või asjakohase pädeva asutuse poolt looduskaitsealadeks määratud maa-alad, sealhulgas märgalad ja turbaalad, on kaitstud;
  3) ülestöötamisel võetakse arvesse pinnase kvaliteedi ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, et minimeerida negatiivset mõju, ning et ülestöötamine säilitab metsade pikaajalise tootmisvõime või suurendab seda.

  (5) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud asjaolud ei ole tõendatavad, võetakse energiat käesoleva seaduse § 32² lõikes 2 sätestatud taastuvenergia osakaalu arvutamisel ja taastuvenergia tootmise eest toetuste maksmisel arvesse, kui kütuse tootja või kütuse kasutaja rakendab metsa hankimisala tasandil juhtimissüsteeme, millega tagatakse lõikes 4 nimetatud asjaolud ning metsa süsinikuvaru ja sidujate taseme pikaajaline säilimine või suurenemine.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (6) Suure süsinikuvaruga maa-ala käesoleva seaduse tähenduses on maa-ala, mida 2008. aasta jaanuaris iseloomustas, kuid enam ei iseloomusta, üks järgmistest seisunditest:
  1) märgala, see tähendab pidevalt või suurema osa aastast veega kaetud või veest küllastunud maa-ala;
  2) püsivalt metsane ala, see tähendab üle ühe hektari suurune maa-ala, millel kasvasid üle viie meetri kõrgused puud võrade liitusega üle 30 protsendi, või puud, mis suutsid nimetatud künnisteni jõuda;
  3) üle ühe hektari suurune maa-ala, millel kasvasid üle viie meetri kõrgused puud võrade liitusega 10–30 protsenti, või puud, mis suutsid nimetatud künnisteni jõuda, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et maa-ala süsivesinikuvaru enne ja pärast kasutuselevõttu on niisugune, et kui kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82–209) lisa 5 osas C sätestatud metoodikat, vastab atmosfääriõhu kaitse seaduse § 120 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud tingimustele.

  (6¹) Käesoleva seaduse § 32² lõikes 2 nimetatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia summaarse lõpptarbimise arvutamisel ei tohi selliste biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste, mis on toodetud maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga toidu- ja söödakultuuridest, mille kasvatamise ala on märkimisväärselt laienenud suure süsinikuvaruga maale, osakaal ületada 0,2 protsenti, välja arvatud juhul, kui need on käesoleva lõike kohaselt sertifitseeritud maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütustena.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (7) Jäätmetest ja jääkidest, mis ei pärine põllumajandusest, vesiviljelusest, kalandusest ega metsandusest, toodetud energiat võetakse käesoleva seaduse § 32² lõikes 2 sätestatud osakaalu arvutamisel arvesse juhul, kui selline energia vastab atmosfääriõhu kaitse seaduse § 120 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka selliste jäätmete ja jääkide suhtes, mis on kõigepealt töödeldud tooteks ja seejärel biokütuseks, vedelaks biokütuseks või biomasskütuseks.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (8) Tahketest olmejäätmetest toodetud elektri-, soojus- ja jahutusenergiale, mida võetakse käesoleva seaduse § 32² lõikes 2 nimetatud osakaalu arvutamisel arvesse, ei kohaldata atmosfääriõhu kaitse seaduse § 120 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriume.

  (9) Kui biomasskütust kasutatakse elektri-, soojus- ja jahutusenergiat või kütust tootvas käitises, mille summaarne nimisoojusvõimsus on vähemalt 20 MW tahkete biomasskütuste puhul ning vähemalt 2 MW gaasiliste biomasskütuste puhul, võetakse biomasskütusest toodetud energiat käesoleva seaduse § 32² lõikes 2 nimetatud osakaalu arvutamisel arvesse juhul, kui selline energia vastab sõltumata geograafilisest päritolust käesoleva seaduse § 32³ lõigetes 1–6 kirjeldatud põhimõtetele ning atmosfääriõhu kaitse seaduse § 120 lõike 1 alusel kehtestatud määruses nimetatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

  (10) Ettevõtja tagab käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamisel ja kontrollimisel:
  1) biokütuse, vedela biokütuse ja biomasskütuse säästlikkuse kontrollimiseks vajaliku massibilansisüsteemi rakendamise, mis tagab, et igast kütuse saadetisest toodetud energia võetakse summaarse taastuvenergia arvutamisel arvesse ainult üks kord ning massibilansisüsteem sisaldab teavet selle kohta, kas taastuvenergia tootmiseks on antud toetust ning toetuse andmise korral teavet toetuskava liigi kohta;
  2) auditeerimise asjakohaste standardite järgi sõltumatu audiitori poolt kord aastas hiljemalt järgneva aasta 25. veebruariks;
  3) asjakohaste tõendite olemasolu.
[RT I, 07.03.2023, 21 - jõust. 17.03.2023]

  (10¹) Saadetise töötlemise tulemusena saadud sellisele tootele või sellistele toodetele, mis on ette nähtud biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütuste, muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud vedelate ja gaasiliste transpordikütuste või ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste tootmiseks, kohandatakse teavet säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise näitajate kohta ja seotakse see toodanguga.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (10²) Kui saadetise töötlemise tulemuseks on ainult üks toode käesoleva paragrahvi lõikes 10¹ nimetatud kütuste tootmiseks, siis kohaldatakse ümberarvestustegurit, mis näitab sellise tootmise töödeldud toote massi ja töötlemisprotsessi algtooraine massi suhet.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (10³) Kui saadetise töötlemise tulemuseks on mitu käesoleva paragrahvi lõikes 10¹ nimetatud kütuste tootmiseks mõeldud toodet, siis kohaldatakse igale tootele eraldi ümberarvestustegurit ja kasutatakse eraldi massibilansisüsteemi.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (11) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamiseks võib ettevõtja kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82–209) artiklis 30 nimetatud riiklikku kava või Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud vabatahtlikku kava.
[RT I, 07.03.2023, 21 - jõust. 17.03.2023]

  (12) Ettevõtja avaldab oma veebilehel teabe biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste geograafilise päritolu ning lähteainete kohta ja ajakohastab seda igal aastal.
[RT I, 07.03.2023, 21 - jõust. 17.03.2023]

  (13) Biokütusest, vedelast biokütusest ja biomasskütusest toodetud taastuvenergia osakaalu arvutamise põhimõtete ja biomassi säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamise ja käesoleva paragrahvi lõikes 12 nimetatud teabe avaldamise täpsemad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
[RT I, 07.03.2023, 21 - jõust. 01.07.2023]

  (14) Käesolevas paragrahvis sätestatud kohustusi kohaldatakse nii Euroopa Liidus toodetud kui ka Euroopa Liitu imporditud biokütuste, vedelate biokütuste, biomasskütuste, muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud vedelate ja gaasiliste transpordikütuste ning ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste suhtes.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

§ 32⁴.   Transpordisektoris taastuvenergia osakaalu arvutamise põhimõtted

  (1) Transpordisektori taastuvenergia summaarne lõpptarbimine arvutatakse transpordisektoris tarbitud kõigi biokütuste, biomasskütuste ning muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud vedelate ja gaasiliste transpordikütuste summana.

  (2) Tarbimisse lubatud maantee- ja raudteetranspordikütuste energiasisalduse arvutamisel võetakse arvesse mootoribensiini, diislikütust, maagaasi, biokütuseid, biogaasi, muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud vedelaid ja gaasilisi transpordikütuseid, ringlusse võetud süsinikupõhiseid kütuseid ning maantee- ja raudteetranspordi sektorisse tarnitud elektrienergiat.

  (3) Ringlusse võetud süsinikupõhised kütused on vedelad ja gaasilised kütused, mis on toodetud taastumatut päritolu vedelatest või tahketest jäätmetest, mis ei sobi materjalina taaskasutamiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3–30), artiklile 4, või taastumatut päritolu jäätmetöötluse gaasist ja heitgaasist, mis tööstuskäitiste tootmisprotsessis vältimatult ja tahtmatult tekib.

  (4) Transpordisektori taastuvenergia sisalduse arvutamisel võetakse arvesse kõikidesse transpordisektoritesse tarnitud taastuvenergiat, sealhulgas maantee- ja raudteetranspordi sektorisse tarnitud taastuvelektrienergiat.

  (5) Transpordisektoris taastuvenergia osakaalu arvutamisel arvestatakse energiasisaldust järgmiselt:
  1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 IX lisas loetletud lähteainetest toodetud biokütuste ja transpordis kasutatava biogaasi energiasisaldus korrutatakse kahega;
  2) maanteesõidukitele tarnitava taastuvelektrienergia sisaldus korrutatakse neljaga;
  3) raudteesõidukitele tarnitava taastuvelektrienergia sisaldus korrutatakse 1,5-ga;
  4) lennundus- ja merendussektorisse tarnitavate kütuste, välja arvatud toidu- ja söödakultuuridest toodetud kütuste, energiasisaldus korrutatakse 1,2-ga.

  (6) Toidu- ja söödakultuurid on põllumajandusmaal põhikultuurina kasvatatud tärkliserikkad põllukultuurid ning suhkru- või õlikultuurid, välja arvatud jäägid, jäätmed ja lignotselluloosmaterjal ja täiendkultuurid, nagu vahekultuurid ja haljasväetistaimed, tingimusel et täiendkultuuride kasutamine ei tekita nõudlust täiendava maa järele.

  (7) Transpordikütuste energiasisalduse arvutamisel kasutatakse kütteväärtusi, mis on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 III lisas. Nende transpordikütuste energiasisalduse määramiseks, mida ei ole III lisas nimetatud, kasutatakse Euroopa standardiorganisatsiooni kütuste kütteväärtuste määramise standardeid. Kui Euroopa standardiorganisatsioon ei ole selliseid standardeid vastu võtnud, kasutatakse vastavaid Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni standardeid.

  (8) Maantee- ja raudteesõidukitele tarnitava taastuvelektrienergia osakaalu arvutamiseks korrutatakse tarnitud elektrienergia kogus megavatt-tundides tarnimisest arvates üle-eelmise aasta riigi keskmise taastuvelektrienergia osakaaluga megavatt-tundides ning esitatakse protsentides.

  (9) Kui elektrienergia tarniti maantee- või raudteesõidukisse vahetult taastuvelektrienergia tootmisseadmest, arvatakse see elektrienergia taastuvelektrienergiaks.

  (10) Kui muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest toodetud vedelate ja gaasiliste transpordikütuste tootmiseks kasutatakse kas vahetult või vahesaaduste saamiseks elektrienergiat, kasutatakse taastuvenergia osakaalu määramiseks taastuvelektrienergia keskmist osakaalu, võttes arvesse üle-eelmise aasta andmeid.

  (11) Elektrienergiat, mis on tarnitud vahetult taastuvelektrienergia tootmisseadmest elektrituruseaduse tähenduses, võib arvesse võtta kui taastuvelektrienergiat, kui seda kasutatakse muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest vedelate ja gaasiliste transpordikütuste tootmiseks, juhul kui tootmisseade:
  1) alustab tegevust hiljem kui muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest vedelaid ja gaasilisi transpordikütuseid tootev käitis või sellega samal ajal;
  2) ei ole võrku ühendatud või on võrku ühendatud, kuid on võimalik tõendada, et vastav elektrienergia ei ole võetud võrgust.

  (12) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud transpordikütuste tootmiseks võrgust võetud elektrienergiat võib lugeda täielikult taastuvelektrienergiaks, kui see on toodetud üksnes taastuvatest energiaallikatest, selle taastuvenergia omadused ja kõik muud asjakohased kriteeriumid on tõendatud ning on tagatud, et selle taastuvenergia omadusi deklareeritakse ainult üks kord ja ainult ühes lõpptarbimissektoris.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

2. jagu OMA TARBEKS TOODETUD TAASTUVENERGIA TARBIMINE 
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

§ 32⁵.   Oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbimise tugiraamistik

  (1) Kliimaministeerium osaleb koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikide asjaomaste asutustega ühise oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbimise edendamise ja hõlbustamise tugiraamistiku loomises.
[RT I, 30.06.2023, 1 - jõust. 01.07.2023]

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tugiraamistikus käsitletakse:
  1) lõpptarbijate ja lõppkasutajate, sealhulgas energiaostuvõimetute isikute ja energiaostu riskirühma kuuluvate isikute juurdepääsu oma tarbeks toodetud taastuvenergiale;
  2) projektide rahastamise põhjendamatuid takistusi turul ja meetmeid rahastamisele juurdepääsu hõlbustamiseks;
  3) teisi oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbimise põhjendamatuid regulatiivseid takistusi, sealhulgas üürnike jaoks;
  4) hoonete omanikele suunatud stiimuleid, et nad looksid oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbimise võimalusi, sealhulgas üürnike jaoks;
  5) oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijatele nende poolt võrku suunatud oma tarbeks toodetud taastuvenergia jaoks juurdepääsu andmist mittediskrimineerivatele asjakohastele toetuskavadele ja kõikidele elektrituru segmentidele;
  6) oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbijate kohustust panustada elektrienergia võrku suunamisel piisavalt ja tasakaalustatult süsteemi üldkulude katmisesse.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

§ 32⁶.   Taastuvenergiakogukond

  (1) Tarbija osalemisele taastuvenergiakogukonnas ei tohi seada põhjendamatuid ja diskrimineerivaid tingimusi.

  (2) Taastuvenergiakogukond on juriidiline isik, keda kontrollivad füüsilisest isikust, väikese ja keskmise suurusega ettevõtjast või kohaliku omavalitsuse üksusest aktsionärid, osanikud või liikmed, kelle elu- või asukoht on kõnealusele juriidilisele isikule kuuluvate ja tema väljatöötatud taastuvenergiaprojektide lähedal ning kelle peamine eesmärk on rahalise kasumi asemel anda keskkonnaalast, majanduslikku või sotsiaalset kogukondlikku kasu oma aktsionäridele, osanikele või liikmetele või nendele piirkondadele, kus ta tegutseb.

  (3) Taastuvenergiakogukonnas osaleva ettevõtja peamine äri- või kutsetegevus ei tohi olla taastuvenergiakogukonnas osalemine.

  (4) Taastuvenergiakogukonnal on õigus:
  1) taastuvenergiat toota, tarbida, salvestada ja müüa;
  2) jagada kogukonna omandis olevate tootmisüksustega toodetud taastuvenergiat kogukonna sees, säilitades liikmete õigused ja kohustused tarbijatena;
  3) pääseda kas otse või koondununa kõikidele sobivatele energiaturgudele.

  (5) Taastuvenergiakogukonna energiamõõtepunktides mõõdetakse kasutatud energiat selleks ettenähtud kaugloetava mõõteseadmega.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

8². peatükk PÄRITOLUTUNNISTUS 
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

§ 32⁷.   Kütuse ja energia päritolutunnistus

  (1) Päritolutunnistus käesoleva seaduse tähenduses on elektrooniline dokument, mille väljastab päritolutunnistuse süsteemi haldaja biometaani, vesiniku, veeldatud biometaani või elektri-, soojus- või jahutusenergia tootjale tootja taotluse alusel, et tõendada toodetud energiaühiku päritolu ja süsinikuheidet.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (2) Biometaani, vesiniku, veeldatud biometaani või elektri-, soojus- või jahutusenergia tootmine loetakse süsinikuneutraalseks, kui tootmise protsessis ei emiteerita süsinikdioksiidi või kui see on kinni püütud või taaskasutatud.

  (3) Iga toodetud biometaani, vesiniku, veeldatud biometaani või elektri-, soojus- või jahutusenergia megavatt-tunni kohta väljastatakse üks päritolutunnistus.

  (4) Päritolutunnistus kehtib 18 kuud pärast kütuse või energia tootmist.

  (5) Päritolutunnistust kasutatakse tarbijale tarnitud ja tarbitud energiaühiku taastuvast energiaallikast tootmise tõendamiseks mõõtepunktis. Nimetatud eesmärgil kasutatud päritolutunnistus märgitakse tarbimise tõendamiseks kustutatuks, mille järel seda enam kasutada ei saa.

  (6) Päritolutunnistust võib võõrandada füüsiliselt tarnitud kütusest või energiast eraldi 12 kuu jooksul pärast energiaühiku tootmist.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (7) Tarnitud ja tarbitud energiaühiku päritolu tõendamiseks võib kasutada ainult Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis väljastatud päritolutunnistust.

  (8) Tarbijal on õigus näha päritolutunnistuste elektroonilises andmebaasis tema mõõtepunktis kasutatud päritolutunnistusi. Nende alusel saab tarbija tõendada, et tema tarbitud energia on toodetud taastuvast energiaallikast.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

§ 32⁸.   Päritolutunnistuse väljastamise, võõrandamise ja kustutamise tingimused

  (1) Päritolutunnistuse väljastamine, võõrandamine ja kustutamine riigi sees ning Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide vahel toimub käesoleva seaduse § 32¹⁰ lõikes 1 nimetatud päritolutunnistuste elektroonilise andmebaasi kaudu.

  (2) Päritolutunnistuse väljastamist saab taotleda järgmistel tingimustel:
  1) Päritolutunnistuste süsteemihaldaja (edaspidi süsteemihaldaja) on avanud tootjale konto päritolutunnistuste elektroonilises andmebaasis;
  2) tootmisseade asub Eesti Vabariigi territooriumil;
  3) tootmisseade on registreeritud päritolutunnistuste elektroonilises andmebaasis;
  4) tootja on esitanud käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel kehtestatud määrusega kindlaksmääratud teabe, mis on vajalik käesoleva seaduse §-s 32⁹ nimetatud andmete päritolutunnistusel esitamiseks.

  (3) Energiakogus, mille kohta päritolutunnistus väljastatakse ja kustutatakse, määratakse kindlaks kauglugemisseadmega.

  (4) Biometaani päritolutunnistus väljastatakse, kui biometaan vastab maagaasiseaduse § 17³ lõike 2 alusel kehtestatud gaasi kvaliteedinõuetele, biometaani kogus ja kvaliteeditingimustele vastavus on mõõdetud mõõteseaduse § 5 lõikes 1 toodud nõuetele vastavalt ning toodetud biometaani mõõteandmed on edastatud maagaasiseaduse § 10² lõikes 1 nimetatud andmevahetusplatvormile. Käesolevat lõiget kohaldatakse ka biometaanile, mis on toodetud ülekandevõrgust eraldatud tootmisjaamas.

  (5) Süsteemihaldajal on õigus saada päritolutunnistuse taotlejalt teavet, mis on vajalik käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks.

  (6) Süsteemihaldaja jätab päritolutunnistuse väljastamata või tunnistab väljastatud päritolutunnistuse kehtetuks, kui:
  1) kütus või energia ei vasta käesoleva seaduse § 32⁷ lõigetes 1 ja 2, käesoleva paragrahvi lõikes 4 või elektrituruseaduse § 58 lõikes 2 toodud päritolutunnistuse väljastamise nõuetele;
  2) tootja on esitanud valeandmed või keeldunud käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel temalt nõutud andmete väljastamisest.

  (7) Päritolutunnistuse saab päritolutunnistuste elektroonilisest andmebaasist kustutada Eestis tarbitud energia päritolu tõendamiseks.

  (8) Taastuvenergia võõrandamisel taastuvenergia müügilepinguga või muul viisil tuleb võõrandajal vastav kogus päritolutunnistusi registris üle kanda isikule, kes taastuvenergiat omandas. Kui omandajaks on energia tarbija, tuleb võõrandajal vastav kogus päritolutunnistusi omandaja kasuks registris kustutada.
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]

  (9) Kalendriaasta elektrienergia tarbimise tõendamiseks saab päritolutunnistust kustutada kuni tarbimisele järgneva kalendriaasta 31. märtsini.

  (10) Kalendriaasta biometaani tarbimise tõendamiseks saab päritolutunnistust kustutada kuni tarbimisele järgneva kalendriaasta 15. jaanuarini.

  (11) Päritolutunnistuse väljastamise, võõrandamise ja kustutamise korra ning päritolutunnistuse taotlemisel esitatava teabe koosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

§ 32⁹.   Päritolutunnistusel esitatav teave

  (1) Päritolutunnistusel esitatakse vähemalt järgmised andmed:
  1) taastuvenergia tootmisseadme asukoht, liik ja installeeritud võimsus ning energiaühiku tootmiseks kasutatud energiaallika nimetus ja tootmisseadme kood;
  2) kuupäev, millal tootmisseade alustas tegevust;
  3) info, kas tootmisseade on saanud investeeringutoetust või muud toetust riikliku toetuskava kaudu, ja toetuskava liik;
  4) toodetud energiaühiku nimetus ning tootmise algus- ja lõppkuupäev;
  5) kütuse või energia tootmiseks kasutatud kütuste või toorainete loetelu;
  6) päritolutunnistuse väljastamise kuupäev ja riik ning kordumatu identifitseerimisnumber.

  (2) Biometaani ja veeldatud gaasi tootmise kohta väljastatud päritolutunnistusel esitatakse:
  1) teave kütuse energiaühiku vastavuse kohta kriteeriumidele, mis on kehtestatud atmosfääriõhu kaitse seaduse § 120 lõike 1 alusel biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kohta;
  2) kütuse tootmise viis;
  3) maakasutuse kategooria ja emissioon;
  4) kasvuhoonegaaside heite mahukus;
  5) kütuse alumine ja ülemine kütteväärtus;
  6) märge selle kohta, kas tegemist on täiustatud biokütusega vedelkütuse seaduse tähenduses.

  (3) Tõhusa koostootmise režiimil toodetud elektrienergia ühe megavatt-tunni kohta väljastatakse üks päritolutunnistus, milles esitatakse nii elektrienergia kui ka soojusenergia näitajad ning lisatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetele ka järgmised andmed:
[RT I, 04.07.2024, 1 - jõust. 14.07.2024]
  1) tootmisseadme soojusvõimsus;
  2) kasutatud kütuse alumine kütteväärtus;
  3) koostootmisrežiimil toodetud soojusenergia hulk ja kasutusviis;
  4) tootmisseadme elektriline ja soojuslik nimikasutegur;
  5) käesoleva seaduse § 8 lõike 2 alusel kehtestatud määruse alusel arvutatud primaarenergia sääst.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

§ 32¹⁰.   Päritolutunnistuste haldamine

  (1) Süsteemihaldaja loob enda väljastatavate päritolutunnistuste haldamiseks elektroonilise andmebaasi ning avaldab kord kuus oma veebilehel andmed väljastatud, kasutatud, eksporditud, imporditud ja kehtivuse kaotanud päritolutunnistuste kohta.

  (2) Päritolutunnistuste süsteemi haldamise kulu kaetakse taastuvenergia tasust ning see ei tohi moodustada rohkem kui kaks protsenti makstavate toetuste kogusummast. Süsteemihaldajal on õigus võtta päritolutunnistusega tehtud toimingute eest põhjendatud tasu. Süsteemihaldaja töötab välja ja avaldab oma veebilehel päritolutunnistuste haldamisega seotud kulude katmiseks teenuste hinnakirja.

  (3) Süsteemihaldaja tunnustab teiste Euroopa Liidu liikmesriikide poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 kohaselt väljaantud päritolutunnistusi ainsa tõendina käesoleva seaduse §-s 32⁸ sätestatud asjaolude tõendamiseks.

  (4) Süsteemihaldaja võib päritolutunnistuse tunnustamisest keelduda üksnes juhul, kui tal on põhjendatud kahtlused selle õigsuses või usaldusväärsuses.

  (5) Süsteemihaldaja teatab Euroopa Komisjonile päritolutunnistuse tunnustamisest keeldumisest ja selle põhjendused. Kui Euroopa Komisjon leiab, et päritolutunnistuse tunnustamisest keeldumine ei ole põhjendatud, võib ta nõuda, et süsteemihaldaja päritolutunnistust tunnustaks.

  (6) Süsteemihaldaja ei tunnusta kolmandas riigis väljaantud päritolutunnistusi, välja arvatud juhul, kui Euroopa Liit on kõnealuse kolmanda riigiga sõlminud lepingu selliste päritolutunnistuste vastastikuse tunnustamise kohta, mis on välja antud Euroopa Liidu päritolutunnistuste süsteemi ja kõnealuses kolmandas riigis kehtestatud võrdväärse päritolutunnistuste süsteemi alusel, ja üksnes siis, kui toimub päritolutunnistusega hõlmatud energia vahetu importimine või eksportimine.

  (7) Päritolutunnistust ei kasutata, et tõendada käesoleva seaduse §-s 32¹ nimetatud eesmärkide täitmist. Päritolutunnistuse võõrandamine koos kütuse või energia füüsilise ülekandmisega või sellest eraldi ei mõjuta riigi otsust kasutada statistilisi ülekandeid, ühisprojekte või ühiseid toetuskavasid, et täita käesoleva seaduse §-s 32¹ sätestatud eesmärke, või taastuvenergia summaarse lõpptarbimise arvutamist §-de 32² ja 32⁴ kohaselt.

  (8) Kehtivuse kaotanud päritolutunnistused võetakse arvesse riikliku energia segajäägi arvutamisel.

  (9) Segajääk on Eestis kalendriaastas tarbitud energia osakaal, mille päritolu on päritolutunnistustega tõendamata. Segajääk ja selle energiaallikate jaotus leitakse arvestuslikul teel süsteemihaldaja väljatöötatud metoodika alusel. Süsteemihaldaja avaldab segajäägi järgmise kalendriaasta 30. juuniks.

  (10) Kui pärast 2022. aasta 15. juunit antakse tootmisseadmele riigipoolset investeeringutoetust või tehakse tootmisseadme suhtes otsus toetusperioodi alustamise kohta, väljastatakse selle tootmisseadme toodangu kohta päritolutunnistused süsteemihaldaja kontole, välja arvatud juhul, kui kõnealuse toetuse väljamaksmisel arvatakse päritolutunnistuste tulu toetusest riigiabi andmise reegleid järgides maha või kui saadud toetus ja päritolutunnistuste tulu tasaarveldatakse või kui toetuse saaja on selgitatud välja vähempakkumise korras.

  (11) Tootmisseadmele antud investeeringutoetuse ja päritolutunnistuste tulu tasaarveldamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (12) Süsteemihaldaja töötab välja ja avaldab oma veebilehel päritolutunnistuste elektroonilise andmebaasi kasutamise tingimused ja korra.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022; lõikes 1 nimetatud andmebaas luuakse 2022. aasta 31. detsembriks.]

9. peatükk Riiklik järelevalve 

§ 33.   Järelevalve teostajad

  (1) Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teostavad riiklikku järelevalvet Konkurentsiamet ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ning Keskkonnaamet käesolevas seaduses ja muudes õigusaktides sätestatud korras.
[RT I, 07.03.2023, 21 - jõust. 17.03.2023]

  (2) Konkurentsiameti pädevusse kuulub riikliku järelevalve teostamine käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud lõpptarbijale esitatavale arvele esitatud nõuete täitmise üle.

  (3) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti pädevusse kuulub riikliku järelevalve teostamine järgmiste käesolevas seaduses sätestatud nõuete täitmise üle:
[RT I, 12.12.2018, 3 - jõust. 01.01.2019]
  1) käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud nõuded energiakoguse mõõtmisele;
  2) käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 sätestatud nõue teha energiaauditeid.

  (4) Keskkonnaameti pädevusse kuulub riikliku järelevalve teostamine käesoleva seaduse §-s 32³ sätestatud nõuete täitmise üle.
[RT I, 07.03.2023, 21 - jõust. 17.03.2023]

10. peatükk Rakendussätted 

§ 34.   Energiatõhususe eesmärgi saavutamise aruande esitamine
[Kehtetu - RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 01.01.2021]

§ 35.   Energiatõhususe tegevuskava ja riikliku hoonete rekonstrueerimise strateegia esitamine
[Kehtetu - RT I, 30.06.2020, 9 - jõust. 01.07.2020]

§ 35¹.   Pikaajalise rekonstrueerimise strateegia esitamine

  (1) Energiasäästu koordinaator koostab ja esitab Euroopa Komisjonile käesoleva seaduse § 4 kohase pikaajalise rekonstrueerimise strateegia esmakordselt hiljemalt 2020. aasta 1. juuliks, seejärel riikliku energia- ja kliimakava osana 2029. aasta 1. jaanuariks ning seejärel iga kümne aasta järel.

  (2) Riikliku energia- ja kliimakava ajakohastamisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1–77), artikli 14 alusel võib energiasäästu koordinaator pikaajalist rekonstrueerimise strateegiat ajakohastada.
[RT I, 30.06.2020, 9 - jõust. 01.07.2020]

§ 36.   Keskvalitsuse hoonete rekonstrueerimise kohustuse arvestuse algus

  Käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 sätestatud kohustust arvestatakse alates 2014. aasta 1. jaanuarist.

§ 37.   Tõhusa koostootmise ning tõhusa kaugkütte ja -jahutuse kohaldamise võimaluste aruande esitamise tähtaeg

  Energiasäästu koordinaator esitab Euroopa Komisjonile käesoleva seaduse § 8 lõikes 1 nimetatud aruande hiljemalt kolm päeva pärast käesoleva seaduse jõustumist ning ajakohastab aruannet Euroopa Komisjoni nõudel iga viie aasta järel.

§ 37¹.   Kauglugemise funktsiooniga arvestite paigaldamine

  (1) Alates 2021. aasta 25. veebruarist paigaldatud käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 nimetatud arvestid peavad olema kauglugemise funktsiooniga.

  (2) Alates 2027. aasta 1. jaanuarist peavad kõik käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 nimetatud arvestid olema kauglugemise funktsiooniga.
[RT I, 09.10.2020, 2 - jõust. 25.10.2020]

§ 38.   Energiaauditi tegemise tähtaeg

  Käesoleva seaduse § 28 lõike 1 kohase energiaauditi peavad ettevõtjad tegema hiljemalt kuus kuud pärast käesoleva seaduse jõustumist ning uuesti 2019. aasta 5. detsembriks ja seejärel vähemalt iga nelja aasta järel viimase energiaauditi kuupäevast arvates.

§ 38¹.   Paragrahvi 32¹⁰ rakendamine

  Käesoleva seaduse § 32¹⁰ lõikes 1 nimetatud andmebaas luuakse 2022. aasta 31. detsembriks.
[RT I, 18.05.2022, 1 - jõust. 28.05.2022]

§ 38².   Riikliku taastuvenergia eesmärgi saavutamise järelhindamine

  Kliimaministeerium koostab hiljemalt 2030. aasta 1. juuniks analüüsi käesolevas seaduses sätestatud riikliku taastuvenergia eesmärgi saavutamise kohta.
[RT I, 30.06.2023, 1 - jõust. 01.07.2023]

§ 39.   Ehitusseadustiku muutmine

[Käesolevast tekstist välja jäetud.]

§ 40.   Elektrituruseaduse muutmine

[Käesolevast tekstist välja jäetud.]

§ 41.   Seaduse jõustumine

  (1) Käesoleva seaduse §-d 18, 27 ja 28 jõustuvad 2016. aasta 1. oktoobril.

  (2) Käesoleva seaduse § 6, § 7 lõige 1, § 8 lõige 2, §-d 10–13, § 16 lõige 2 ja § 40 punktid 1–3 jõustuvad 2017. aasta 1. jaanuaril.

  (3) Käesoleva seaduse § 32³ lõige 13 jõustub 2023. aasta 1. juulil.
[RT I, 07.03.2023, 21 - jõust. 17.03.2023]