Text size:

Consumer Protection Act

Issuer:Riigikogu
Type:act
In force from:10.01.2014
In force until:12.06.2014
Translation published:21.01.2014

Chapter 1 GENERAL PROVISIONS 

§ 1.  Scope of application of Act

 (1) The purpose of this Act is to safeguard consumer rights.

 (2) This Act regulates the offering and sale, or marketing in any other manner, of goods or services to consumers by traders, determines the rights of consumers as the purchasers or users of goods or services, and provides for the organisation and supervision of consumer protection and liability for violations of this Act.

 (3) This Act also applies if traders arrange for the transfer of goods or provision of services to consumers.

 (4) This Act, the Law of Obligations Act, the Product Conformity Act and other Acts apply to the offering, sale and making available on the market in any other manner of goods or services to consumers.
[RT I 2010, 31, 158 - entry into force 01.10.2010]

 (5) The provisions of the Administrative Procedure Act apply to administrative proceedings prescribed in this Act, taking account of the specifications provided for in this Act. The settlement of disputes between a consumer and a trader is not deemed to be an administrative proceeding within the meaning of the Administrative Procedure Act.

§ 2.  Definitions

  For the purposes of this Act:
 1) "consumer" means a natural person to whom goods or services are offered or who acquires or uses goods or services for purposes not related to their business or professional activities;
 2) "trader" means a person who offers and sells, or markets in any other manner, goods or provides services to consumers within the scope of the person's business or professional activities;
 3) "goods" mean a thing or right offered, sold, or marketed in any other manner, by a trader;
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]
 4) "service" means a benefit which is offered, sold, or marketed in any other manner, by a trader and which is not goods;
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]
 5) "producer" means a person defined in the Product Conformity Act;
[RT I 2010, 31, 158 - entry into force 01.10.2010]
 6) "universal service" means a service provided in the public interest and used by the overwhelming majority of the population of the state or a certain region, such as gas, electricity, heating, water, sewerage, waste handling, communications and other similar services.

§ 3.  Fundamental consumer rights

  Consumers have the right to:
 1) demand and obtain goods and services which meet the requirements, are harmless to the life, health and property of the consumers, and are not prohibited from being owned or used;
 2) obtain necessary and truthful information on the goods and services offered in order to make an informed choice, and timely information on any risks relating to the goods or services;
 3) obtain information on consumer law and other issues relating to consumption;
 4) obtain advice and assistance if their rights are violated;
 5) demand compensation for any patrimonial or non-patrimonial damage caused to them;
 6) request that their interests be taken into account and that they be represented through consumers' associations and federations in the decision-making process on consumer policy issues.

Chapter 2 INFORMING CONSUMERS 

§ 4.  Right of consumers to obtain information

 (1) Consumers have the right to obtain information on the safety of goods and services offered as well as on aspects concerning protection of health, property and economic interests.

 (2) Before consumers acquire goods or use services, traders and producers are required to provide the consumers with detailed information concerning the characteristics and conditions of use of the goods or services and, if a warranty specified in § 10 of this Act applies, concerning the warranty, as well as on the price, conditions of payment, performance of the contract, and the rights, obligations and liability arising from the contract, including the possibilities for submitting complaints regarding the goods or services, taking into account the provisions of subsection (1) of this section.

 (3) In addition to the information specified in subsection (2) of this section, consumers have the right to obtain additional information concerning the goods or services offered.

 (4) Information provided to consumers shall be truthful, understandable and in Estonian.

 (5) Information provided to consumers concerning goods or services shall not attribute to the goods or services any characteristics which they do not have and shall not imply that the goods or services have any special characteristics if all goods or services of the same type possess such characteristics.

 (6) Upon payment for goods or services, the trader shall provide the consumer with a document certifying the purchase of the goods or services and setting out at least:
 1) the name or business name of the trader and the address of the place of business;
 2) the date of the sale;
 3) the price of each of the goods or each service and the total amount paid.

 (7) If the total amount to be paid by a consumer is less than 20 euros, the document specified in subsection (6) of this section shall be given to the consumer at their request.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

 (8) If necessary, the Government of the Republic or a minister authorised thereby may establish the requirements for providing information to consumers on certain goods or services.

 (9) The provisions of §§ 5–7 of this Act apply to goods which are offered as movables.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 5.  General requirements for labelling of goods

 (1) The labelling of goods or on the packaging of goods or the label attached to goods offered or sold to consumers shall be legible, understandable and unambiguous and shall meet all the requirements established for the labelling of such goods.

 (2) If no requirements have been established by legislation concerning the labelling of particular goods, the labelling on the goods shall at least set out the trade name of the goods, if the lack of this information could mislead the consumer.

 (3) The trade name specified in subsection (2) of this section may be the fixed expression used in practice to designate the goods, accompanied, if necessary, by a reference to the intended use of the goods or the materials used in manufacturing the goods, or any other name necessary to identify the goods. The trade name shall not be replaced by a trade mark or an invented name.

 (4) In addition to the information specified in subsection (2) of this section and taking into account the type, characteristics and intended purpose of the goods, the following information shall be added:
 1) the quantity or dimensions of the goods in relevant units of measurement according to the international system of units;
 2) the composition of the goods and the quantities of the components;
 3) instructions for washing, cleaning and maintaining the goods;
 4) instructions for using the goods and the storage conditions for the goods;
 5) warnings and precautions to prevent hazards relating to the use or destruction of the goods;
 6) the shelf life of the goods; or
 7) the main technical information concerning the goods.

 (5) The information specified in subsection (4) of this section may be presented on the labelling of the goods, on a label attached to the goods or in the instruction manual accompanying the goods. The information presented shall enable the safe use of the goods for their intended purpose.

 (6) The information specified in subsections (2) and (4) of this section shall be presented in writing and in Estonian. Instructive or warning drawings, pictograms, signs and symbols may also be used provided that the information they communicate is understandable to consumers.

 (7) The original information presented on the labelling of goods shall not be covered by additional information, pictures or stickers.

 (8) The general requirements set out in this section do not apply to second-hand goods unless warnings and precautions relating to the use or destruction of the goods are necessary to ensure the safety of consumers and to protect their health and property.

§ 6.  Instruction manual

 (1) Goods which are technically complex, contain hazardous substances or require special skills when using them shall be accompanied by an instruction manual from the producer.

 (2) The instruction manual shall contain the information necessary for the consumer to use the goods correctly, economically and for their intended purpose and to assemble, install, connect, maintain or store and, if necessary, destroy the goods in the correct manner. If the goods consist of several parts, the instruction manual shall contain a list of the parts constituting the goods (the components of the set).

 (3) An instruction manual which is in a foreign language shall be translated into Estonian at least as far as the information specified in subsection (2) of this section is concerned and it shall be unambiguous.

§ 7.  Indication of price of goods

 (1) When offering goods, including in shop windows, and selling goods, a trader shall indicate the selling price and the unit price of the goods to consumers, unless legislation established on the basis of subsection (10) of this section provides otherwise with regard to the unit price.

 (2) "Selling price" means the final price to be paid by a consumer for a unit of goods or a quantity of goods.

 (3) "Unit price" means the final price for one kilogram, one litre, one metre, one square metre or one cubic metre of goods. If the goods are not measured in the units specified above, the price for a single unit of the goods may also be considered as the unit price.

 (4) The selling price and unit price of the goods shall be indicated in writing and be clearly legible and the prices shall be unambiguous and easily identifiable for consumers.
[RT I 2005, 71, 547 - entry into force 08.01.2006]

 (5) The selling price and unit price shall be indicated on the goods or their sales packaging or displayed in close proximity to the goods. It must be possible to remove the price indicated on the goods without damaging the goods.

 (6) The unit price need not be indicated:
 1) if the unit price is identical to the selling price of the goods;
 2) for goods offered in the course of the provision of a service;
 3) for antiques and works of art;
 4) for goods offered by auction.

 (7) In the case of unpackaged goods sold in bulk according to quantity, volume or dimension in accordance with the wishes of the consumer, the unit price shall be indicated before measuring. The selling price shall be indicated after measuring.

 (8) [Repealed - RT I 2004, 41, 278 - entry into force 01.06.2004]

 (9) If an advertisement addressed to consumers contains information concerning the selling price of goods, the advertisement shall also indicate the unit price of the goods, unless otherwise provided by legislation.

 (10) If necessary, the Minister of Economic Affairs and Communications may establish more specific requirements for indicating the prices of goods and services.

§ 8.  Indication of price for services
[RT I 2005, 71, 547 - entry into force 08.01.2006]

 (1) When offering a service or immediately before providing a service to a consumer, the trader shall notify the consumer of the selling price of the service. If it is not possible to determine the selling price of the service beforehand, the trader shall notify the consumer of the components of the price of the service, the rates or the bases on which the price is calculated such as to enable the consumer to calculate the selling price of the service with sufficient accuracy.
[RT I 2005, 71, 547 - entry into force 08.01.2006]

 (11) The selling price of a service is the final price to be paid for the service by a consumer.
[RT I 2005, 71, 547 - entry into force 08.01.2006]

 (2) Upon offering a service, the price list for the services offered or any other document stating the bases on which the price of the service is calculated shall be displayed to consumers visibly. If a service is offered or provided outside business premises, the price list for services or the document stating the bases on which the price of the service is calculated shall be presented to consumers.

 (3) If it is not practical to indicate all the prices or the bases for their calculation in the price list due to the large number of services offered or for any other similar reason, it is sufficient to indicate the more general prices or the bases for their calculation. In such cases, the complete list of prices or the bases for their calculation shall also be available to consumers and a reference to the complete list shall be made in the price list.

 (4) [Repealed - RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

Chapter 3 OFFERING AND SALE OF GOODS OR SERVICES TO CONSUMERS 

Division 1 Safety and Quality of Goods or Services 

§ 9.  General requirements

 (1) Goods and services shall meet the established requirements, be harmless to the life, health and property of the consumer if used for their intended purpose and have the characteristics which can normally be expected of them by consumers. Goods sold or services provided to consumers shall conform to the contract in accordance with the provisions of the Law of Obligations Act.

 (2) [Repealed - RT I 2010, 31, 158 - entry into force 01.10.2010]

 (3) [Repealed - RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

 (4) Traders shall adopt measures commensurate with the characteristics of the goods or services which they offer, enabling them to:
 1) be informed of risks which these goods or services might pose;
 2) choose to take appropriate action to avoid these risks including, if necessary, withdrawal of the goods from the market or termination of provision of the services, warning consumers or recall of the goods from consumers.
[RT I 2010, 31, 158 - entry into force 01.10.2010]

 (5) Traders are required to co-operate with the market supervisory authorities in order to prevent risks that may arise from the offered goods or services.
[RT I 2010, 31, 158 - entry into force 01.10.2010]

§ 91.  Assessment of safety of services

 (1) If no requirements have been established by legislation concerning a service, the safety of the service shall be assessed taking into consideration:
 1) international standards or the standards of European standardisation bodies which have been transposed into Estonian standards;
 2) original Estonian standards;
 3) good practice in respect of safety of services in the relevant area;
 4) the state of the art and technology;
 5) reasonable consumer expectations concerning safety.

 (2) Harmful service is deemed to be a service, where an error related to the manner of its provision or a defect in the structure or composition of a product used in the provision of the service or incorrect, misleading or inadequate information given about the service may cause an injury, intoxication or a disease of a person or otherwise endanger health of a person.
[RT I 2010, 31, 158 - entry into force 01.10.2010]

§ 10.  Warranty on goods or services

  It is permitted to use the word "garantii" [warranty] or any other word with the same meaning in any form or any word combination when offering goods or services only if the meaning of the word is in compliance with the provisions of the Law of Obligations Act concerning warranty against defects or contractor's guarantee or the provisions of the Building Act concerning warranty for a construction work.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 11.  Defective goods

 (1) Goods are defective if they do not meet the requirements established by legislation or other technical conditions. Goods are also defective if the minimum durability period, including the "best before" date, indicated on the goods has expired.

 (2) Defective goods may be offered and sold to consumers only if the goods are harmless to life, health and property and if the consumers are notified of the defects of the goods.

 (3) The provisions of subsection (2) of this section also apply to second-hand goods.

 (4) Defective or second-hand goods shall be displayed separately from new goods and goods which meet the requirements, and relevant information shall be displayed at the place of sale of the defective or second-hand goods. Information concerning a reduction in the price of the goods is not deemed to be information concerning the defects of the goods.

 (5) The provisions of this section apply to goods offered as movables.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

Division 2 Business-to-consumer Commercial Practices 
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 12.  Commercial practices

 (1) For the purpose of this Act, commercial practices mean any act, omission, course of conduct or representation, commercial communication, including advertising, and marketing, by a trader, directly related to the advertising, offering, sale or supply of goods or services to consumers.

 (2) The provisions of this Division relating to commercial practices do not affect the application of legislation regulating private law. Violation of the prohibition on the use of unfair commercial practices does not result, in itself, in the nullity of the transaction.

 (3) The provisions of this Division relating to commercial practices do not affect the application of legislation which, above all, establishes:
 1) health protection and safety requirements for goods and services or for the offering and marketing of goods and services;
 2) requirements for the certification and marking of precious metal content in precious metal articles;
 3) terms of foundation of undertakings, procedure for grant or registration of licences necessary for operation in certain areas of activity, and requirements for professions.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 121.  Prohibition on use of unfair commercial practices

 (1) The offering and sale, or marketing in any other manner, of goods and services to consumers shall follow good trade practice and be honest with regard to consumers. The offering of goods or services shall be planned and carried out in a manner whereby the commercial purpose of the offer is clear to consumers.

 (2) The use of unfair commercial practices is prohibited before, during and after making a commercial transaction related to goods or services.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 122.  Unfair commercial practices

 (1) A commercial practice is unfair if it is contrary to the requirements for diligence to be applied by a trader in the business or professional activities thereof (hereinafter professional diligence), and it materially distorts or is likely to materially distort the economic behaviour with regard to the goods or services of the average consumer whom the goods or services reach or to whom they are addressed.

 (2) The average consumer specified in subsection (1) of this section is deemed to be a consumer, who is reasonably well-informed and reasonably observant and circumspect, taking into account social, cultural and linguistic factors. Where a commercial practice is specifically aimed at a particular group of consumers, the average consumer is deemed to be an average member of this group of consumers.

 (3) A commercial practice likely to distort the economic behaviour of groups of consumers who are particularly susceptible to the commercial practice or to the underlying goods or services due to their mental or physical infirmity, age or credulity in a way that the trader can normally be expected to foresee shall be assessed based on the effect of the commercial practice on the average member of that group of consumers.

 (4) The provisions of subsection (3) of this section are not applied to the common and legitimate advertising practice of making exaggerated statements or statements which are not meant to be taken literally.

 (5) In the case of the trader's professional diligence specified in subsection (1) of this section, the standard of such skills and care which a trader may reasonably be expected to exercise towards consumers, commensurate with honest market practice and the principle of good faith shall be taken as the basis.

 (6) The codes of conduct applicable to the business or professional activities of traders may be used for assessing the compliance of the traders to the requirements of professional diligence. Code of conduct means a set of rules or an agreement not imposed by legislation which defines the behaviour, in certain business or professional activities, of traders acceded to such code undertake to follow. The entity responsible for the formulation of a code of conduct, including a trader or group of traders, may prescribe the monitoring of the activities of traders who have undertaken to be bound by the code of conduct and the settlement of complaints related to their activities.

 (7) To materially distort the economic behaviour of consumers means using a commercial practice to appreciably impair the consumer's ability to make an informed choice, thereby causing the consumer to make a transactional decision that the consumer would not have taken otherwise.

 (8) The transactional decision specified in subsection (7) of this section means a consumer's decision on whether to make a transaction or to refrain from the transaction and on the terms of such transaction, including whether and on what terms to purchase, whether to make payment for the purchase in whole or in parts, whether to retain or give up the goods or services or whether to exercise contractual rights in relation to the goods or services.

 (9) In particular, commercial practices are unfair if they mislead consumers or are aggressive with respect to consumers.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 123.  Misleading commercial practices

 (1) Both misleading actions and misleading omissions are deemed to be misleading commercial practices.

 (2) A commercial practice is deemed to be misleading if it contains false information or if presentation of factually correct information deceives or is likely to deceive the average consumer and as a result of it the average consumer makes or is likely to make a transactional decision that he or she would not have made otherwise. Information is deemed to be false if it is untruthful in relation to one or more of the following elements:
 1) the existence or nature of goods or services;
 2) the main characteristics of goods or services;
 3) the extent of the trader's commitments, the motive for using the commercial practice and the nature of the sales process as well as any statement or symbol associated with direct or indirect sponsorship or approval of the trader, goods or services;
 4) the price or the bases for calculation of the price, or the existence of a specific price advantage;
 5) the need for a service, spare parts, replacement or repair;
 6) the features and rights describing the person acting as a trader or a representative thereof, including the trader's name and legal form, the assets, qualifications, status, approval, affiliation or connection thereof and ownership of industrial, commercial or intellectual property rights or received awards and distinctions;
 7) the consumer's rights, including the right to require replacement or reimbursement under the Law of Obligations Act.

 (3) The main characteristics of goods or services specified in clause (2) 2) of this section are, among other things, the following:
 1) the availability;
 2) the deriving benefit;
 3) the involved risks;
 4) the execution, composition and accessories;
 5) the method and time of manufacturing or supply;
 6) the fitness for purpose, usage;
 7) the quantity;
 8) the specification and origin;
 9) the results to be expected from its use;
 10) the results and material features of tests or checks carried out on goods or services;
 11) the terms of delivery;
 12) the after-sales service and the procedure for settling potential complaints.

 (4) A commercial practice is also deemed to be misleading if, due to its influence, in a specific situation, taking account of all its circumstances, the average consumer makes or is likely to make a transactional decision that he or she would not have made otherwise, and it involves:
 1) a method of marketing goods or services, including comparative advertising, which creates confusion with any goods or services, trade marks, business names or other distinguishing features of a competitor;
 2) non-compliance by a trader with the commitments contained in the code of conduct by which the trader has undertaken to be bound if the trader refers to its connection with the code of conduct.

 (5) A commercial practice specified in clause (4) 2) of this section is not deemed to be misleading if the commitment contained in the code of conduct is not precisely observable, but is aspirational and compliance therewith cannot be ascertained.

 (6) A commercial practice is also deemed to be misleading if, in the specific situation, taking account of all its circumstances and any limitations related to the means of communication, it omits material information that the average consumer needs in order to make an informed transactional decision if the trader thereby hides material information or provides information in an unclear, unintelligible, ambiguous or untimely manner or fails to identify the commercial intent of the commercial practice if not already apparent from the context, and due to its influence the average consumer makes or is likely to make a transactional decision that he or she would not have made otherwise.

 (7) Where the means of communication used to communicate the information imposes limitations of space or time, only a part of the material information may be transmitted thereby provided that the trader makes the information which was not communicated available to the consumer in another manner.

 (8) The following commercial practices are always deemed to be misleading and shall be prohibited:
 1) falsely claiming that the trader is a signatory to a code of conduct;
 2) falsely claiming that a code of conduct has an endorsement from a public or other body;
 3) displaying a trust mark, quality mark or a mark equivalent thereto without having obtained the necessary authorisation;
 4) falsely claiming that the trader, the trader's commercial practices or the goods or services offered by the trader have been approved, endorsed or authorised by a public or private body or making such a claim without complying with the terms of the approval, endorsement or authorisation;
 5) making an invitation to purchase goods or services at a specified price without disclosing the existence of any reasonable grounds the trader may have for believing that the trader will not be able to offer or supply, or to procure another trader to supply, those goods or services or equivalent goods or services at that price during the period that is, and in quantities that are, reasonable having regard to the goods or services, the scale of advertising of the goods or services and the price offered (bait advertising);
 6) making an invitation to purchase goods or services at a specified price and then refusing to show the advertised goods or services to consumers, or demonstrating a defective sample thereof, or refusing to take orders for the relevant goods or services or deliver them within a reasonable time with the intention of promoting different goods or services (bait and switch);
 7) falsely stating that the goods or services will only be available for a very limited time, or that they will only be available on particular terms for a very limited time, in order to elicit an immediate decision and deprive consumers of sufficient opportunity or time to make an informed choice;
 8) undertaking to provide after-sales service to consumers with whom the trader has communicated prior to a transaction in a foreign language without informing the consumer that such service can only be used in another language;
 9) falsely stating or otherwise creating a false impression that it is legal to sell the goods or services;
 10) presenting the rights granted to consumers by legislation as a distinctive feature of the trader's offer;
 11) communicating in the media of texts which cannot be associated with advertising in order to promote goods or services if the trader has paid therefor, but has not made it clear for consumers in the contents of the text or by clearly recognisable images or sounds (advertising text);
 12) making a materially inaccurate claim concerning the nature and extent of the risk to the security of the consumer or the consumer's family if the consumer does not purchase the goods or services;
 13) promoting a product similar to a product of another producer in such a manner as deliberately to mislead the consumer into believing that the product has been produced by that other producer;
 14) creating, using or developing a sales scheme where a consumer pays for the opportunity to receive compensation that is derived primarily from the introduction of other consumers into the scheme rather than from the sale or consumption of goods or services (pyramid sales scheme);
 15) falsely claiming that the trader is about to cease trading or move premises;
 16) claiming that the goods or services are able to facilitate winning in games of chance;
 17) falsely claiming that the goods or services are able to cure illnesses, dysfunction or malformations;
 18) passing on inaccurate information on market conditions or on the possibility of finding the goods or services on the market in order to induce the consumer to acquire the goods or services at conditions less favourable than normal market conditions;
 19) claiming to offer a prize without awarding the prizes described or a reasonable equivalent;
 20) describing goods or services with the words "prii" [free], "tasuta" [without charge] or other similar expressions if the consumer has to pay anything other than the unavoidable cost of responding to the offer and collecting or delivery of the goods;
 21) including in marketing material an invoice or similar document referring to payment which gives the consumer a false impression that the consumer has already ordered the marketed goods or services;
 22) falsely claiming or otherwise creating a false impression that the trader is not acting for the purposes related to the trader's business or professional activities, or falsely representing oneself as a consumer;
 23) creating a false impression that after-sales services in relation to the goods or services are available also in other Member States besides Estonia.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 124.  Material information upon invitation to purchase

 (1) Invitation to purchase means a commercial communication by a trader which indicates the characteristics of the goods or services and the price thereof in a way appropriate to the means of communication used and thereby enables the consumer to make a purchase.

 (2) In the case of an invitation to purchase, the following information shall be regarded as material information within the meaning of subsection 123 (6) of this Act if not already apparent from the context:
 1) the main characteristics of the goods or services to an extent appropriate for the goods or services and for the means of communication used for communication of information;
 2) the address of place of business and name or business name of the trader and, where applicable, the address and name or business name of the trader on whose behalf the trader is acting;
 3) the price of goods or services inclusive of taxes or, where the price cannot be calculated in advance due to the nature of the goods or services, the bases for calculation of the price;
 4) transport, postal or delivery costs not included in the price or, where these costs cannot be calculated in advance, information that payment of such costs is required;
 5) the procedure for payment for the goods or services;
 6) the procedure for delivery of goods or performance of an order and settling of complaints where it differs from the requirements of the trader's professional diligence;
 7) for transactions involving a right of withdrawal or cancellation, reference to the existence of such a right.

 (3) In the case of an invitation to purchase, the information the communication of which upon the marketing or advertising of goods or services is required by legislation of the European Union shall be regarded as material information in addition to the information specified in subsection (2) of this section.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 125.  Aggressive commercial practices

 (1) A commercial practice is deemed to be aggressive if, in the specific situation, taking account of all its circumstances, by harassment, coercion, including the use of physical force, or undue influence, it significantly impairs or is likely to significantly impair the average consumer's freedom of choice or conduct with regard to goods or services and thereby causes or is likely to cause the consumer to make a transactional decision that the consumer would not have made otherwise.

 (2) Undue influence specified in subsection (1) of this section means exploiting the trader's position of power so as to apply pressure to the consumer in a way which significantly limits the consumer's ability to make an informed choice. Pressure can be applied to the consumer even without using or threatening to use physical force.

 (3) In determining whether a commercial practice uses harassment, coercion, or undue influence, account shall be taken of the following circumstances:
 1) the timing, location, nature or duration of the commercial practice;
 2) threatening or abusive behaviour or language;
 3) the exploitation by the trader of any specific misfortune or circumstance of such gravity as to impair the consumer's judgement, of which the trader is aware, to influence the consumer's decision with regard to goods or services;
 4) any onerous or disproportionate non-contractual barrier imposed by the trader if the consumer wishes to exercise the rights under the contract, including the right to withdraw from the contract or to switch to other goods or services or another trader;
 5) any threat to take any action that cannot legally be taken.

 (4) The following commercial practices are always deemed to be aggressive and shall be prohibited:
 1) creating an impression that the consumer cannot leave the premises until a contract is formed;
 2) conducting a personal visit to the consumer's home ignoring the consumer's request to leave or not to return, except to perform a contractual obligation under the conditions and to the extent established by legislation;
 3) making persistent and unwanted solicitations by phone, fax, e-mail or other means of communication, except to perform a contractual obligation under the conditions and to the extent established by legislation;
 4) requiring a consumer who wishes to claim on an insurance policy to produce documents which could not reasonably be considered relevant as to whether the claim was valid, or failing systematically to respond to pertinent correspondence, in order to dissuade a consumer from exercising the consumer's contractual rights;
 5) including in an advertisement a direct exhortation to children to buy, or persuade their parents or other adults to buy, advertised goods or services;
 6) demanding immediate or deferred payment for or the return or safekeeping of the goods supplied or services provided by the trader, but not solicited by the consumer unless the goods are a substitute supplied in conformity with subsection 99 (3) of the Law of Obligations Act (inertia selling);
 7) explicitly informing a consumer that if the consumer does not buy the goods or services, the trader's job or livelihood will be in jeopardy;
 8) creating a false impression that the consumer has already won, will win, or will on doing a particular act win, a prize or other equivalent benefit, when in fact either there is no prize or other equivalent benefit, or receiving the prize or other equivalent benefit is subject to the consumer paying money or incurring a cost.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 13.  Contract negotiated away from business premises

 (1) Upon entry into a contract negotiated away from business premises as provided for in §§ 46–51 of the Law of Obligations Act, the trader shall submit an information note in the format approved by the Minister of Economic Affairs and Communications to the consumer.

 (2) In the event that goods are sold, the information note specified in subsection (1) of this section shall be submitted to the consumer not later than when the consumer receives the goods or the first part of the goods. In other cases, the information note shall be submitted to the consumer not later than when the consumer makes an offer or accepts the offer of the trader.

 (3) The information note specified in subsection (1) of this section need not be submitted if the goods or services are offered:
 1) outside the business premises of the trader at a place where the goods or services are ordinarily offered and sold, or
 2) at a place to which consumers have been publicly invited through the media or by other means to purchase goods or services, or
 3) at a place to which the trader has come at the clearly expressed request of the consumer in order to offer goods or services requested by the consumer.

§ 14.  Distance contracts

  The offering and sale of goods or services to consumers through a marketing system organised by a trader where contracts are entered into and the offers preceding the contracts are made only through a means of communication without the simultaneous physical presence of the parties shall be carried out in accordance with the provisions of §§ 52–621 of the Law of Obligations Act.

Chapter 4 ORGANISATION OF CONSUMER PROTECTION 

Division 1 Non-governmental Consumer Associations 

§ 15.  Consumer associations

 (1) A consumer association is a voluntary association of persons the objective of the activities of which is to protect and promote the interests and rights of consumers and which is founded and registered in accordance with the Non-profit Associations Act.

 (2) A consumer association has the right to:
 1) participate in the development and implementation of consumer protection policy;
 2) organise the dissemination of information as well as consultation and training relating to consumer protection;
 3) advise and assist consumers;
 4) represent a consumer, on the basis of an unattested authorisation document, in court and other state authorities and in relationships with traders or producers;
 5) represent a consumer, on the basis of an unattested authorisation document, in the settlement of extra-judicial disputes;
 6) organise surveys relating to consumer protection;
 7) co-operate with supervisory authorities engaging in consumer protection.

 (3) For the purposes of this Act, a consumer association is deemed to be representing the collective interests of consumers if the association has at least 50 members and the federation of consumer associations is deemed to be representing the collective interests of consumers if the associations which are the members of the federation have at least 50 members in total, and if the association or federation:
 1) represents the interests of consumers at local or national level;
 2) is independent of undertakings and political parties.

 (4) In addition to the rights specified in subsection (2) of this section, a consumer association or the federation of consumer associations representing the collective interests of consumers has the right:
 1) in the cases provided by the Law of Obligations Act and in order to protect the collective interests of consumers, to demand through a court that the application of standard terms which cause unfair harm to consumers be terminated or that other violations be terminated and that any future violations be refrained from;
 2) to participate in negotiations concerning the standard terms of contracts between providers of universal services and consumers, including on issues relating to price formation.

 (5) The consumer protection activities carried out by a consumer association or the federation of consumer associations representing the collective interests of consumers may be financed from the state budget pursuant to the procedure established by the Minister of Economic Affairs and Communications.

 (6) A consumer association shall submit the annual report without information concerning the principal activity in accordance with subsections 36 (5) and 78 (3) of the Non-profit Associations Act.
[RT I 2009, 54, 363 - entry into force 01.01.2010]

Division 2 Consumer Protection at Local Government Level 

§ 16.  Consumer protection activities of local governments

 (1) Local governments shall organise the provision of advice relating to consumer protection for consumers within their administrative territories. Local governments are required to provide advice and assistance to consumers with regard to issues which are connected with services organised by the local governments pursuant to law.

 (2) In order to perform the duties specified in subsection (1) of this section, a local government may form a consumer protection unit, authorise an official to engage in consumer protection or enter into a corresponding contract under public law, in accordance with the Administrative Co-operation Act, with a consumer association specified in subsection 15 (1) of this Act.

Division 3 State Consumer Protection 

§ 17.  Consumer Protection Board

 (1) The Consumer Protection Board is a government authority within the area of government of the Ministry of Economic Affairs and Communications.

 (2) The primary duty of the Consumer Protection Board is to protect the rights and interests of consumers in accordance with this Act and other legislation. The Consumer Protection Board is competent to:
 1) exercise supervision over compliance with the requirements provided for the protection of consumer rights in this Act, legislation established on the basis of this Act, and other Acts;
 2) make proposals to amend or establish legislation relating to consumer protection;
 3) settle petitions and complaints submitted to the Board concerning violations of consumer rights or forward such petitions and complaints to the relevant institutions for settlement;
 4) inform the public of the activities of a trader or producer which violate consumer rights or damage the legitimate interests of consumers;
 5) advise consumers, consumer associations and traders and to assist in increasing their awareness of consumer protection issues;
 6) conduct negotiations with undertakings and business organisations, including providers of universal services in a dominant position, on issues relating to the quality of the services and reasonable prices for the consumers;
 7) enter into co-operation agreements with other supervisory authorities and local governments;
 8) demand through county courts that the application of standard terms which cause unfair harm to the collective interests of consumers and unfair commercial practices be prohibited and that any other activities which violate consumer rights be terminated.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 171.  Consumer Protection Board supervision information system

 (1) The Consumer Protection Board supervision information system is a database, which is maintained for the purpose of electronic storage, systematising and exchanging between relevant authorities of the information related to the activities and procedures associated with the performance of the tasks of the Consumer Protection Board under the legislation and exercising supervision and drawing up reports on the basis of such information.

 (2) The chief processor of the database is the Consumer Protection Board.

 (3) Information to be entered in the database:
 1) information concerning the conducting of proceedings on requests for explanation, requests for information and complaints by persons;
 2) information concerning administrative proceedings;
 3) information concerning misdemeanour proceedings;
 4) information concerning product safety.

 (4) The detailed composition of the information to be entered in the database shall be provided by the statutes for the maintenance of the database.

 (5) The database and its statues shall be established by a regulation of the Minister of Economic Affairs and Communications.
[RT I, 31.12.2013, 1 - entry into force 10.01.2014]

§ 18.  Maintaining business secrets

  Officials competent to engage in consumer protection and representatives of the consumer associations and the federations of consumer associations are required to maintain any business secrets which become known to them in the course of performing the duties related to consumer protection. Information relating to violations of law committed by a trader or information subject to communication pursuant to law is not deemed to be a business secret.

Chapter 5 SETTLEMENT OF CONSUMER COMPLAINTS  

Division 1 General Procedure for Settlement of Consumer Complaints 

§ 19.  Submission of complaints to traders

 (1) A consumer may submit a complaint arising from a breach of contract to a trader in any form. The consumer may submit the complaint himself or herself or through a representative.

 (2) If possible, a dispute between a consumer and a trader shall be settled by an agreement between the consumer and the trader.

 (3) If it is not possible to settle a dispute on the basis of an oral complaint, the consumer shall submit the complaint in writing or in a format which can be reproduced in writing and set out:
 1) his or her name and contact details;
 2) the date of submission of the complaint;
 3) the defects of the goods or services;
 4) the claim submitted to the trader.

 (4) A written complaint shall contain a reference to a document certifying the performance of the transaction or the existence of a warranty against defects or a contractor's guarantee or have the relevant document or a copy thereof annexed to the complaint.

 (5) If the complaint from a consumer is submitted in writing or in a format which can be reproduced in writing, the trader shall confirm receipt of the complaint in the same format.

 (6) A trader is required to review a complaint submitted by a consumer in writing or in a format which can be reproduced in writing within 15 days as of receipt of the complaint and to notify the consumer of the probable solution to the complaint. If it is not possible to settle the complaint during this term, the trader is required to justify the delay, give corresponding written notification to the consumer and specify a new reasonable term.

 (7) If a trader finds that a claim from a consumer is unfounded or unjustified and if no agreement is reached with the consumer or an agreement is reached only partially, corresponding written notification shall be given to the consumer within the term specified in subsection (6) of this section. The trader is required to justify refusal to satisfy the claim from the consumer or partial satisfaction of the claim.

 (8) If a trader fails to fulfil a promise to settle a complaint within the term specified in subsection (6) of this section, the trader is deemed to have refused to settle the complaint.

§ 20.  Customer service

  The provider of a universal service shall ensure that appropriate customer service exists to settle consumer complaints and provide information to consumers without charge.

§ 21.  Consumer's right to protection

  If a trader refuses to settle a complaint from a consumer or the consumer does not consent to the solution proposed by the trader and finds that his or her rights have been violated or his or her interests have been damaged, the consumer may submit a complaint to the person or institution which settles corresponding disputes, to the consumer complaints committee through the Consumer Protection Board or to a court. The consumer may submit the complaint himself or herself or through a representative.

Division 2 Competence, Formation and Rules of Procedure of Consumer Complaints Committee 

§ 22.  Competence of consumer complaints committee

 (1) The consumer complaints committee (hereinafter committee) is an independent institution which settles disputes between consumers and traders.

 (2) The committee is competent to settle disputes arising from contracts between consumers and traders if the parties have not been able to settle the disputes by agreement and if the value of the disputed goods or services is at least 20 euros.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

 (3) The committee shall not settle a dispute if the claim arises from an event of death, physical injury or damage to health. Such disputes shall be settled in court.

 (4) The committee shall not settle disputes relating to the provision of health services or legal services or the transfer of immovables or buildings, or disputes for which the settlement procedure is prescribed by other Acts. Such disputes shall be settled by the competent institution or court.

 (5) The committee shall not deal with a complaint if settlement of the dispute is outside the competence of the committee due to circumstances arising from subsection (2), (3) or (4) of this section.

§ 23.  Status and members of committee

 (1) The committee operates at the Consumer Protection Board within the area of government of the Ministry of Economic Affairs and Communications and makes decisions independently pursuant to Acts and other legislation.

 (2) The committee consists of a chairman of the committee and members in the form of representatives appointed by business organisations, professional associations, the Consumer Protection Board and the consumer associations or the federation of consumer associations specified in subsection 15 (3) of this Act.

 (3) A chairman of the committee must be a person who has completed an academic education in law and is proficient in consumer law. The list of the chairmen of the committee shall be approved by the Minister of Economic Affairs and Communications in co-ordination with the Minister of Justice.

 (4) Business organisations, professional associations and the consumer associations or the federation of consumer associations specified in subsection 15 (3) of this section shall submit written proposals to the Consumer Protection Board for their representatives to be entered in the list of members of the committee. The representatives of the Consumer Protection Board to be entered in the list of members of the committee shall be appointed by a directive of the Director General of the Board. A member of the committee shall be excluded from the list at the request of the organisation which nominated the member or at the member's own request.

§ 24.  Composition of committee

 (1) In order to hear a complaint, the Director General of the Consumer Protection Board or an official authorised by him or her shall approve the composition of the committee, consisting of at least three members one of whom shall be chairman. The committee shall comprise an equal number of representatives of undertakings and representatives of consumers.

 (2) The procedure for approving the composition of the committee, and the rules of procedure of the committee shall be established by the Minister of Economic Affairs and Communications.

§ 25.  Working conditions and expenses related to work of committee

 (1) The hearing of a complaint by the committee shall be free of charge for the parties.

 (2) The Consumer Protection Board shall ensure the administration of the committee, the availability of session rooms, the taking of minutes at the sessions and the publication of the decisions of the committee.

 (3) The limits of remuneration for the work of the chairman of the committee shall be established by the Minister of Economic Affairs and Communications.

 (4) Expenses relating to the activities of the committee shall be covered from the state budget out of the funds allocated to the Consumer Protection Board for that purpose.

Division 3 Settlement of Complaints by Committee 

§ 26.  Submission of complaints

 (1) A consumer or his or her representative submits a written complaint to the committee through the Consumer Protection Board if a trader has refused to settle a complaint made by the consumer or the consumer does not consent to the solution proposed by the trader.

 (2) If the representative of a consumer submits a complaint on behalf of the consumer, the unattested authorisation document of the representative shall be annexed to the complaint.

 (3) A complaint shall set out:
 1) the name, residence and other contact details of the consumer;
 2) the name or business name of the trader and the address of the place of business;
 3) the content of the complaint, the clearly expressed claim of the consumer submitting the complaint, and the circumstances substantiating the claim.

 (4) Documentary evidence, including a copy of the document certifying the purchase and, if possible, copies of the complaint submitted to the trader and of the reply received, shall be annexed to a complaint.

 (5) The Consumer Protection Board shall keep records of the complaints received.

§ 27.  Refusal to forward complaint to committee

 (1) A complaint shall not be forwarded to the committee if:
 1) settlement of the dispute is not within the competence of the committee, or
 2) the same dispute on the same grounds and between the same parties is currently before a court, or
 3) a court judgment concerning the same matter has entered into force.

 (2) A consumer shall be notified in writing of refusal to forward his or her complaint to the committee and of the reason for such refusal within three working days as of the day of receipt of the complaint.

 (3) If a complaint does not meet the requirements provided for in subsections 26 (3) and (4) of this Act, the Consumer Protection Board shall grant a term for eliminating the deficiencies. If the consumer who submitted the complaint fails to eliminate the deficiencies within that term, the complaint shall not be forwarded to the committee and the consumer shall be notified of the refusal in writing.

§ 28.  Preparations for hearing complaints

 (1) The Consumer Protection Board shall ascertain the circumstances relevant to the settlement of a complaint and has the right to contact the consumer who submitted the complaint and the trader specified in the complaint in order to achieve an agreement between the parties.

 (2) Within three working days as of the day of receipt of a complaint submitted by a consumer, a copy of the complaint shall be sent to the trader concerned who shall then reply to the complaint in writing within ten working days as of receiving the copy.

 (3) A copy of the trader's written reply shall be sent to the consumer within three working days as of the day of receipt of the reply.

 (4) If the trader's written reply offers a solution which is acceptable to the consumer, the complaint is deemed to be settled.

 (5) If the trader's reply offers a solution which is unacceptable to the consumer, the consumer shall notify the Consumer Protection Board thereof and the consumer's complaint together with a written explanation from the trader and the position of the consumer shall be forwarded to the committee. If necessary, the position of the competent supervisory authority concerning issues relevant to the settlement of the complaint shall also be forwarded to the committee. The consumer's complaint together with the materials annexed to the complaint shall be forwarded to the committee within 30 working days as of the day of receipt of the complaint.

 (6) If a trader does not submit a written reply, the matter shall be heard on the basis of the consumer's complaint.

§ 29.  Termination of proceedings concerning complaint

 (1) The committee has the right to terminate the proceedings concerning a complaint, if:
 1) it becomes evident upon hearing the complaint that settling the complaint is not within the competence of the committee;
 2) settlement of the complaint is not possible based on the evidence provided because it requires a thorough investigation and hearing of witnesses;
 3) the parties to the dispute reach an agreement before the session, during the session or in a period between the sessions of the committee;
 4) the consumer withdraws the complaint.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

 (2) A decision on the termination of proceedings concerning a complaint shall be taken by the chairman of the committee. The consumer shall be notified immediately in writing of termination of the proceedings and the reasons for the termination.

§ 30.  Term for hearing complaints

 (1) A complaint submitted to the committee shall be heard at a committee session within one month as of the day following the day on which the complaint is forwarded to the committee.

 (2) The chairman of the committee shall determine the time and place of the committee session and arrange for the delivery of summonses to the parties to the dispute.

 (3) The term specified in subsection (1) of this section may be extended at the reasoned request of a party or for any other good reason.

§ 31.  Committee sessions

 (1) The committee shall hear a complaint at a session in the presence of the parties to the dispute or their representatives.

 (2) Failure of the parties to a dispute or their representatives to appear at the session does not prevent the complaint from being heard.

 (3) The committee session shall be chaired by the chairman of the committee who shall also explain the nature of the consumer's complaint and the relevant provisions of law at the session.

 (4) The consumer shall present his or her claim and the bases therefor. The consumer may supplement the claims submitted in his or her written complaint at the session.

 (5) The trader against whom the claims have been submitted shall either accept or contest the claims. The trader has the right to submit supplementary evidence.

 (6) At the session, the persons concerned shall be heard and documents and other evidence shall be examined and assessed.

§ 32.  Expert opinion

 (1) If necessary and if the parties to the dispute consent thereto, the committee has the right to order an expert assessment of the disputed goods or services. The committee shall take into consideration the opinions of the parties when appointing an expert. The term for conducting the expert assessment shall be determined by the committee and agreed with the expert.

 (2) The expert opinion shall be sent to both parties to the dispute. The expenses relating to the expert assessment of goods or services shall be paid by the party who loses the dispute according to the decision of the committee.

 (3) The committee has the right to divide the expenses relating to the expert assessment of goods or services between the consumer and the trader if it is not possible to determine conclusively which of the parties is the loser in the dispute.

 (4) The committee also has the right to order an expert assessment of disputed goods or services if the expert opinion is requested by one of the parties to the dispute and the party agrees to pay the expenses relating thereto.

§ 33.  Minutes of committee sessions

 (1) Minutes shall be taken of committee sessions by an official of the Consumer Protection Board who is not a member of the committee.

 (2) The minutes of a committee session shall contain information relevant to the dispute.

 (3) The minutes of a committee session shall set out:
 1) the date and place of the session;
 2) the time at which the session begins and ends;
 3) the names of the members of the committee, the person chairing the session and the person taking the minutes;
 4) the names of the parties to the dispute;
 5) information on whether the parties appeared at the session;
 6) the essential content of the explanations, claims and objections of the parties;
 7) information concerning the presentation of documentary evidence;
 8) the date on which the minutes are signed.

 (4) The minutes shall be signed by the chairman of the committee and the person who took the minutes.

Division 4 Decisions and Compliance with Decisions of Committee 

§ 34.  Decision making

 (1) The committee shall make a decision within five working days as of the day of hearing a complaint. Only members of the committee shall be present while the decision is made.

 (2) The decisions of the committee shall be reasoned and be based on law and other legislation. The committee shall evaluate all evidence from all perspectives, thoroughly and objectively, when making a decision.

 (3) Decisions shall be made by a simple majority of votes. Members of the committee who maintain a minority position have the right to dissent.

 (4) Members of the committee do not have the right to remain undecided.

§ 35.  Preparation of decisions

 (1) Decisions shall be prepared in writing and consist of an introduction, a descriptive part, the statement of reasons of the committee and a conclusion. Decisions shall be signed by all the members of the committee.

 (2) The introduction to a decision shall set out the time of making the decision and the names of the parties.

 (3) The descriptive part of a decision shall set out the claim of the consumer and the objections of the other party.

 (4) The statement of reasons of a decision shall set out the facts and evidence established by the committee, the conclusions reached by the committee on the basis thereof, and the legal acts applied by the committee.

 (5) The conclusion of a decision shall set out the position of the committee concerning the satisfaction, partial satisfaction or dismissal of the complaint.

§ 36.  Disclosure of decisions

 (1) A copy of a decision shall be sent to the parties by registered mail with advice of delivery within two working days as of the day on which the decision is made.

 (2) A decision of the committee shall be published on the website of the Consumer Protection Board within two working days after the members of the committee have signed the decision.

§ 37.  Compliance with decisions

 (1) A decision of the committee shall be complied with within one month as of the day following the day of receipt of a copy of the decision unless a different term is specified in the decision.

 (2) A trader shall notify the Consumer Protection Board in writing when it complies with a decision.

 (3) If a party to a dispute does not consent to the decision of the committee or fails to comply with the decision, the parties have the right to file an action with the county court for the same dispute to be heard.
[RT I 2005, 71, 547 - entry into force 08.01.2006]

 (4) In the event of failure to comply with a decision of the committee, the Consumer Protection Board has the right, with the consent of the consumer and as the representative of the consumer, to file an action with a county court for the same dispute to be heard if the dispute is relevant to the application of an Act or other legislation or to the general interests of consumers.
[RT I 2005, 71, 547 - entry into force 08.01.2006]

Chapter 6 SUPERVISION 

§ 38.  Supervisory authorities engaging in consumer protection

  Officials of the Consumer Protection Board, the Health Board, the police authority and local governments who have supervisory competence (hereinafter supervisory officials) shall exercise supervision, within the limits of their competence, over the safeguarding of the rights granted to consumers on the basis of this Act and other legislation.
[RT I 2009, 62, 405 - entry into force 01.01.2010]

§ 39.  Rights of supervisory officials

 (1) In order to perform their duties, supervisory officials have the right to:
 1) verify whether the goods and services offered to consumers meet the requirements and, if necessary, to purchase goods or services for such purpose;
 2) have free access to premises used for the business or professional activities of traders and, in the presence of the trader, a representative of the trader or a police officer, open means of transport used to transport goods;
 3) demand that traders or producers submit relevant documents, materials and explanations and other relevant information;
 4) suspend the offering and sale of goods or services which are harmful to consumers, if necessary by affixing a seal;
 5) issue oral warnings to traders and draw their attention to any failure to comply with the requirements relating to consumer protection;
 6) make proposals to competent persons and institutions for suspension or termination of the activities of a trader pursuant to the procedure prescribed by law if the trader fails to comply with the requirements established for activities in the area of activity of the trader;
 7) issue precepts within the limits of their competence.

 (2) In the performance of their duties, supervisory officials are required to present identification.

§ 40.  Precepts of supervisory officials

 (1) Upon detection of an offence, a supervisory official may issue a precept in which the official:
 1) demands that the offence be terminated and, if possible, that the initial situation be restored, or
 2) requires the offering and sale of goods or services which do not meet the requirements to be suspended and prescribes a term for bringing the goods or services into compliance with the requirements.

 (2) A precept shall set out:
 1) the name and position of the person issuing the precept;
 2) the date of issue of the precept;
 3) the name and address of the recipient of the precept;
 4) the factual and legal basis for the precept;
 5) a clearly expressed demand together with references to the provisions of relevant legislation;
 6) the term for compliance with the precept;
 7) the size of the penalty payment to be imposed upon failure to comply with the precept;
 8) the procedure for contestation of the precept.

 (3) A precept shall be submitted to the representative of a trader immediately against a signature or sent to the representative of the trader by registered mail with advice of delivery.

 (4) Compliance with precepts is mandatory for traders. Contestation of the precept does not release the trader from the obligation to comply with the precept unless a court decides otherwise.

 (5) Upon failure to comply with a precept specified in subsection (1) of this section, a penalty payment may be imposed pursuant to the procedure provided for in the Substitutive Enforcement and Penalty Payment Act. The upper limit for a penalty payment is 640 euros.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

§ 41.  Termination of activities harmful to collective interests of consumers

 (1) To require termination of or refraining from activities harmful to the collective interests of consumers, the Director General of the Consumer Protection Board or an official authorised by him or her may issue precepts or the Consumer Protection Board may file an action with a court on behalf of the Republic of Estonia.
[RT I 2008, 59, 330 - entry into force 01.01.2009]

 (2) Any act which prejudices the common interests of an undefined number of consumers and is in conflict with the provisions of this Act, the Law of Obligations Act or any other Act, primarily the use of or the the intention to use unfair commercial practices, is an activity harmful to collective interests.
[RT I 2008, 59, 330 - entry into force 01.01.2009]

 (3) [Repealed - RT I 2008, 59, 330 - entry into force 01.01.2009]

 (31) [Repealed - RT I 2008, 59, 330 - entry into force 01.01.2009]

 (4) A precept shall be communicated to a trader and delivered against a signature or sent to the trader by registered mail with advice of delivery within two working days as of the day of issue of the precept.

 (5) It is mandatory for a trader to comply with a precept issued thereto pursuant to subsection 40 (2) of this Act by the Director General of the Consumer Protection Board or an official authorised by him or her. Contestation of the precept does not release the trader from the obligation to comply with the precept unless a court decides otherwise.

 (6) Upon failure to comply with a precept, a penalty payment may be imposed pursuant to the procedure provided for in the Substitutive Enforcement and Penalty Payment Act. The upper limit for a penalty payment is 640 euros.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

§ 411.  Termination of activities which are in conflict with provisions of Law of Obligations Act and harmful to collective interests of consumers

 (1) The Director General of the Consumer Protection Board or an official authorised him or her may issue a precept and require a trader having violated the notification obligations provided for in §§ 54, 541, 55, 621, 380, 4031, 4032, 404, 4041, 406, 407, 408, 4171, 418, 711, 7111, 727, 7271 and 867–870 of the Law of Obligations Act to terminate the violation and refrain from further violation.
[RT I 2010, 77, 590 - entry into force 01.07.2011]

 (2) The Consumer Protection Board may file an action with a court on behalf of the Republic of Estonia and require a trader to terminate the violation of the rights of consumers and refrain from such violation in accordance with §§ 45, 50, 61, 236, 387, 420, 656, 73314 and 881 of the Law of Obligations Act.
[RT I 2010, 2, 3 - entry into force 22.01.2010]

 (3) Before filing an action with a court, the Consumer Protection Board shall notify a trader of the intent to file an action with a court and enable the trader to express a position thereon.
[RT I 2008, 59, 330 - entry into force 01.01.2009]

§ 42.  Termination of cross-border activities harmful to collective interests of consumers

 (1) The provisions of this section apply if the activities of a trader operating in one of the Member States of the European Union are in conflict with the provisions of a directive as transposed into the legislation applicable in that Member State and if the consequences of the infringement become apparent in another Member State.

 (2) A list of the directives specified in subsection (1) of this section shall be established by a regulation of the Minister of Economic Affairs and Communications.

 (3) The authorities and organisations of the Member States as published in the Official Journal of the European Union have the right to apply to the Consumer Protection Board for filing an action or for issuing a precept or to file an action itself for the termination of such activities of a trader operating in Estonia as are in conflict with the provisions of a directive specified in subsection (2) of this section as transposed into the legislation applicable in Estonia and which are harmful to the collective interests of consumers in the Member State concerned.
[RT I 2008, 59, 330 - entry into force 01.01.2009]

 (4) The Minister of Economic Affairs and Communications in co-ordination with the relevant ministers shall appoint the Estonian authorities and organisations which have the right to apply for the termination of such activities of a trader operating in a Member State of the European Union as are in conflict with the provisions of a directive specified in subsection (2) of this section as transposed into the legislation applicable in that Member State and which are harmful to the collective interests of consumers in Estonia.

§ 421.  Co-operation in consumer protection

 (1) Co-operation between the competent authorities designated as responsible for enforcement of the legislation protecting the interests of consumers in the Member States of the European Union shall be effected pursuant to Regulation (EC) No 2006/2004 of the European Parliament and of the Council on cooperation between national authorities responsible for the enforcement of consumer protection laws (the Regulation on consumer protection cooperation) (OJ L 364, 09.12.2004, p. 1–11).

 (2) The Consumer Protection Board shall be the contact authority in the implementation of the Regulation specified in subsection (1) of this section.

 (3) The Minister of Economic Affairs and Communications in co-ordination with the relevant ministers shall designate the competent authorities responsible for the implementation of the Regulation specified in subsection (1) of this section.

 (4) The Minister of Economic Affairs and Communications shall notify the European Commission and other Member States of the competent authorities appointed as responsible for the implementation of the Regulation specified in subsection (1) of this section and the single liaison office.
[RT I 2005, 71, 547 - entry into force 08.01.2006]

Chapter 7 LIABILITY 

§ 43. – § 44. [Repealed - RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

§ 45.  Violation of requirements for providing information concerning characteristics, conditions of use or warranty of goods or services or for indicating prices

 (1) Violation by a trader of the requirements for providing information concerning the characteristics, conditions of use or warranty of goods or services or for indicating prices
is punishable by a fine of up to 100 fine units.

 (2) The same act, if committed by a legal person,
is punishable by a fine of up to 2000 euros.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

§ 46.  Violation of requirements for goods, sale of goods or provision of services

 (1) Violation by a trader of the requirements for the expiry dates, labelling or instruction manuals of goods or for the warranty applicable to goods or services or of any other requirements for goods or services or the sale of goods
is punishable by a fine of up to 200 fine units.

 (2) The same act, if committed by a legal person,
is punishable by a fine of up to 2600 euros.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

§ 47.  Deceiving consumers

 (1) Commission of the following acts by a trader upon the sale of goods or provision of services to a consumer:
 1) inaccurate weighing, inaccurate measuring, or miscalculation;
 2) failure to adhere to the approved rates or the prices agreed upon or indicated; or
 3) failure to provide or concealment of truthful information in Estonian concerning the characteristics, price or origin of goods or services
is punishable by a fine of up to 100 fine units.

 (2) The same act, if committed by a legal person,
is punishable by a fine of up to 2000 euros.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

§ 471.  Violation of prohibition on use of unfair commercial practices

 (1) Violation by a trader of the prohibition on the use of unfair commercial practices
is punishable by a fine of up to 300 fine units.

 (2) The same act, if committed by a legal person,
is punishable by a fine of up to 3200 euros.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

§ 472.  Refusal to accept legal tender

 (1) Refusal to accept legal tender, upon the sale of goods or payment for a service, to the extent established in § 2 and subsection 3 (2) of the Act on the Introduction of the Euro
is punishable by a fine of up to 200 fine units.

 (2) The same act, if committed by a legal person,
is punishable by a fine of up to 2000 euros.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

§ 48.  Proceedings

 (1) The provisions of the General Part of the Penal Code and the Code of Misdemeanour Procedure apply to misdemeanours provided for in §§ 45–472 of this Act.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

 (2) The following bodies shall conduct extra-judicial proceedings concerning the misdemeanours provided for in §§ 45–47 of this Act:
 1) the Consumer Protection Board;
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]
 2) the Health Board;
[RT I 2009, 49, 331 - entry into force 01.01.2010]
 3) rural municipality and city governments.
[RT I 2007, 56, 375 - entry into force 12.12.2007]

 (3) The body conducting extra-judicial proceedings concerning the misdemeanours provided for in §§ 471 and 472 of this Act shall be the Consumer Protection Board.
[RT I 2010, 22, 108 - entry into force 01.01.2011]

Chapter 8 IMPLEMENTING PROVISIONS 

§ 49. – § 52. [Omitted from this text.]

§ 521.  Specifications for indication of prices

  From 1 June to 31 July 2010 the final price of goods may be higher than the selling price or unit price indicated on the goods or packaging thereof or displayed in close proximity to the goods, and the final price of a service may be higher than the selling price or unit price indicated in the price list of services offered or any other document stating the bases on which the price of the service is calculated as displayed at the place of providing the services, by up to 1 percent in a trader's place of business located in Tallinn where such information is displayed at the entrance to the trader's service hall or at the cash register.
[RT I 2010, 24, 117 - entry into force 01.06.2010]

§ 53.  Entry into force of Act

 (1) This Act enters into force on 15 April 2004.

 (2) Section 42 of this Act enters into force upon Estonia's accession to the European Union.

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:10.01.2014
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:12.06.2014
Avaldamismärge:RT I, 31.12.2013, 7

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1.  Seaduse reguleerimisala

  (1) Käesolev seadus kehtestatakse tarbija õiguste tagamiseks.

  (2) Käesolev seadus reguleerib tarbijale kauba või teenuse pakkumist ja müümist või muul viisil turustamist kaupleja poolt, määrab kindlaks tarbija kui kauba või teenuse ostja ja kasutaja õigused, sätestab tarbijakaitse korralduse ja järelevalve ning vastutuse seaduse rikkumise eest.

  (3) Käesolevat seadust kohaldatakse ka siis, kui kaupleja vahendab tarbijale kauba üleandmist või teenuse osutamist.

  (4) Tarbijale kauba või teenuse pakkumisel või müümisel või muul viisil turul kättesaadavaks tegemisel kohaldatakse käesolevat seadust, võlaõigusseadust, toote nõuetele vastavuse seadust ning teisi seadusi.
[RT I 2010, 31, 158 - jõust. 01.10.2010]

  (5) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Tarbija ja kaupleja vaheliste vaidluste lahendamine ei ole haldusmenetlus haldusmenetluse seaduse tähenduses.

§ 2.  Mõisted

  Käesoleva seaduse tähenduses on:
  1) tarbija – füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega;
  2) kaupleja – isik, kes oma majandus- või kutsetegevuses pakub ja müüb või muul viisil turustab tarbijale kaupa või osutab teenust;
  3) kaup – kaupleja pakutav, müüdav või muul viisil turustatav asi või õigus;
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]
  4) teenus – kaupleja pakutav, müüdav või muul viisil turustatav hüve, mis ei ole kaup;
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]
  5) tootja – toote nõuetele vastavuse seaduses määratletud isik;
[RT I 2010, 31, 158 - jõust. 01.10.2010]
  6) universaalteenus – üldistes huvides osutatav ja riigi või teatud piirkonna valdava enamiku elanike kasutatav teenus, milleks on gaasi-, elektri-, soojusenergia-, vee- ja kanalisatsiooni-, jäätmekäitlus- ja sideteenus ning muu samalaadne teenus.

§ 3.  Tarbija põhiõigused

  Tarbijal on õigus:
  1) nõuda ja saada kaupa või teenust, mis vastab nõuetele, on ohutu tarbija elule, tervisele ja varale ning mille omamine ja kasutamine ei ole keelatud;
  2) saada pakutavate kaupade ja teenuste kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku tegemiseks ning õigeaegset teavet kauba või teenusega seotud riskide kohta;
  3) saada tarbijaõigus- ja tarbimisalast teavet;
  4) saada nõu ja abi, kui tema õigusi on rikutud;
  5) nõuda endale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist;
  6) taotleda oma huvide arvestamist ning olla oma ühingute ja liitude kaudu esindatud tarbijapoliitikat kujundavate otsuste tegemisel.

2. peatükk TARBIJA TEAVITAMINE 

§ 4.  Tarbija õigus saada teavet

  (1) Tarbijal on õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta ohutuse, samuti tervise, vara ja majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet.

  (2) Kaupleja ja tootja on kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist üksikasjalikku teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste ning käesoleva seaduse § 10 kohase garantii kohta selle olemasolu korral, samuti hinna ja tasumise tingimuste ning lepingu täitmise ja sellest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastutuse, sealhulgas kauba või teenuse suhtes pretensiooni esitamise võimaluste kohta, pidades silmas käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut.

  (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabele on tarbijal õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta lisateavet.

  (4) Tarbijale antav teave peab olema tõene ja arusaadav ning esitatud tarbijale eesti keeles.

  (5) Tarbijale kauba või teenuse kohta edastatava teabega ei tohi kaubale või teenusele omistada omadusi, mis sellel puuduvad, või anda mõista, et kaubal või teenusel on erilised omadused, kui tegelikult on omadused samasugused nagu kõigil seda laadi kaupadel või teenustel.

  (6) Kauba või teenuse eest tasumisel peab kaupleja andma tarbijale kauba või teenuse ostmist tõendava dokumendi, millel on vähemalt:
  1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress;
  2) müügikuupäev;
  3) iga kauba või teenuse hind ja tasutud summa.

  (7) Kui tarbija tasutav summa on väiksem kui 20 eurot, antakse käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud dokument tarbija nõudmisel.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

  (8) Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister võib vajaduse korral kehtestada teatud kauba või teenuse kohta tarbijale teabe andmise nõuded.

  (9) Käesoleva seaduse §-des 5–7 sätestatut kohaldatakse vallasasjana pakutavale kaubale.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 5.  Kauba märgistuse üldnõuded

  (1) Tarbijale pakutaval või müüdaval kaubal või selle müügipakendil või kauba külge kinnitatud etiketil olev märgistus peab olema loetav, arusaadav ja üheselt mõistetav ning vastama kõigile selle kauba märgistuse kohta kehtestatud nõuetele.

  (2) Kui kauba märgistuse kohta ei ole õigusaktis nõudeid kehtestatud, esitatakse märgistuses vähemalt kauba nimetus, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kauba nimetuseks võib olla selle kauba määratlemiseks üldises praktikas kindlakskujunenud väljend, mida vajaduse korral täiendatakse viitega ettenähtud kasutamisele või valmistamisel kasutatud materjalidele, või kauba identifitseerimiseks vajalik muu nimetus. Kauba nimetust ei või asendada kaubamärgiga ega väljamõeldud nimega.

  (4) Kauba liiki, omadusi ja otstarvet arvestades peab peale käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu olema lisatud järgmine teave:
  1) kauba kogus või mõõtmed rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi asjakohastes mõõtühikutes;
  2) kauba koostis ja koostisosade kogused;
  3) juhised kauba pesemiseks, puhastamiseks ja hooldamiseks;
  4) juhised kauba kasutamiseks ja kauba säilitamise tingimused;
  5) hoiatused ja ettevaatusabinõud kauba kasutamise või hävitamisega seotud ohtude vältimiseks;
  6) kauba säilimisaeg või
  7) põhilised tehnilised andmed kauba kohta.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teabe võib esitada kauba märgistusel, kauba külge kinnitatud etiketil või kaubaga kaasas olevas kasutusjuhendis. Esitatud teave peab võimaldama kaupa sihipäraselt ja ohutult kasutada.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 4 nõutav teave esitatakse kirjalikult ja eesti keeles. Lubatud on kasutada ka juhendavaid või hoiatavaid jooniseid, piktogramme, märke ja sümboleid tingimusel, et nende kaudu edastatud teave on tarbijale arusaadav.

  (7) Kauba märgistusel esitatud algupärane teave ei tohi olla kaetud täiendava teabe, pildi või kleebisega.

  (8) Käesolevas paragrahvis sätestatud üldnõudeid ei kohaldata kasutatud kaubale, välja arvatud juhul, kui tarbija ohutuse tagamiseks ning tema tervise ja vara kaitseks on vajalikud hoiatused ja ettevaatusabinõud seoses kauba kasutamise või hävitamisega.

§ 6.  Kasutusjuhend

  (1) Tehniliselt keerukale, ohtlikke aineid sisaldavale või kasutamisel erioskust nõudvale kaubale peab tootja lisama kasutusjuhendi.

  (2) Kasutusjuhend peab sisaldama tarbijale vajalikku teavet kauba õigeks, sihipäraseks ja säästlikuks kasutamiseks ning kauba õigeks kokkupanemiseks, paigaldamiseks, ühendamiseks, hooldamiseks või säilitamiseks ja vajaduse korral ka hävitamiseks. Kui kaup koosneb mitmest osast, lisatakse kasutusjuhendisse loetelu kauba juurde kuuluvatest osadest (komplekti koostisosad).

  (3) Võõrkeelne kasutusjuhend peab olema tõlgitud eesti keelde vähemalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ulatuses ja olema üheselt arusaadav.

§ 7.  Kauba hinna avaldamine

  (1) Kaupa pakkudes, sealhulgas vaateaknal, ja kaupa müües peab kaupleja tarbijale teatavaks tegema kauba müügihinna ja ühikuhinna, kui ühikuhinna kohta ei ole käesoleva paragrahvi lõike 10 alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud teisiti.

  (2) Müügihind on kaubaühiku või kaubakoguse eest tarbija tasutav lõpphind.

  (3) Ühikuhind on kauba ühe kilogrammi, ühe liitri, ühe meetri, ühe ruutmeetri või ühe kuupmeetri lõpphind. Ühikuhinnaks võib olla ka tükihind, kui kaupa ei mõõdeta eelnimetatud ühikutes.

  (4) Kauba müügihind ja ühikuhind avaldatakse kirjalikult selgel ja loetaval viisil ning need hinnad peavad olema tarbijale üheselt mõistetavad ja kergesti märgatavad.
[RT I 2005, 71, 547 - jõust. 08.01.2006]

  (5) Müügihind ja ühikuhind märgitakse kaubale või selle müügipakendile või pannakse välja kauba vahetusse lähedusse. Kaubale märgitud hinda peab olema võimalik eemaldada kaupa kahjustamata.

  (6) Ühikuhinda ei pea avaldama:
  1) kaubal, mille ühikuhind on samane müügihinnaga;
  2) kaubal, mida pakutakse teenust osutades;
  3) antiik- ja kunstiteostel;
  4) kaubal, mida pakutakse enampakkumisel.

  (7) Pakendamata kauba puhul, mida müüakse koguse, mahu või mõõdu järgi vastavalt tarbija soovile, avaldatakse ühikuhind enne mõõtmist. Müügihind avaldatakse pärast mõõtmist.

  (8) [Kehtetu - RT I 2004, 41, 278 - jõust. 01.06.2004]

  (9) Kui tarbijale suunatud reklaamis on avaldatud teave kauba müügihinna kohta, peab seal olema avaldatud ka kauba ühikuhind, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

  (10) Majandus- ja kommunikatsiooniminister võib vajaduse korral kehtestada täpsemad nõuded kauba ja teenuse hinna avaldamise kohta.

§ 8.  Teenuse hinna avaldamine
[RT I 2005, 71, 547 - jõust. 08.01.2006]

  (1) Tarbijale teenust pakkudes või vahetult enne teenuse osutamist teavitab kaupleja tarbijat teenuse müügihinnast. Kui teenuse müügihinda ei ole võimalik eelnevalt kindlaks määrata, teavitab kaupleja tarbijat teenuse hinna komponentidest, tariifidest või hinna arvutamise alustest nii, et tarbijal on võimalik teenuse müügihinda piisava täpsusega arvutada.
[RT I 2005, 71, 547 - jõust. 08.01.2006]

  (11) Teenuse müügihind on teenuse eest tarbija tasutav lõpphind.
[RT I 2005, 71, 547 - jõust. 08.01.2006]

  (2) Teenuse pakkumisel pannakse pakutavate teenuste hinnakiri või teenuse hinna arvutamise aluseid kirjeldav muu dokument välja tarbijale nähtavale kohale. Kui teenust pakutakse või osutatakse väljaspool äriruume, esitatakse tarbijale teenuste hinnakiri või hinna arvutamise aluseid kirjeldav muu dokument.

  (3) Kui pakutavate teenuste suure arvu tõttu või muul sellisel põhjusel ei ole otstarbekas hinnakirjas esitada kõiki hindu või nende arvutamise aluseid, võib piirduda üldisemate hindadega või nende arvutamise alustega. Sellisel juhul peab tarbijale olema kättesaadav ka hindade või nende arvutamise aluste täielik loetelu, millest teavitatakse hinnakirjas.

  (4) [Kehtetu - RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

3. peatükk KAUBA VÕI TEENUSE PAKKUMINE JA MÜÜMINE TARBIJALE 

1. jagu Kauba või teenuse ohutus ja kvaliteet 

§ 9.  Üldine nõue

  (1) Kaup ja teenus peavad vastama kehtestatud nõuetele, olema sihipärasel kasutamisel ohutud tarbija elule, tervisele ja varale ning selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab. Tarbijale müüdav kaup või osutatav teenus peab vastama lepingutingimustele võlaõigusseaduses sätestatu kohaselt.

  (2) [Kehtetu - RT I 2010, 31, 158 - jõust. 01.10.2010]

  (3) [Kehtetu - RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

  (4) Kaupleja on kohustatud võtma pakutava kauba või teenuse eripärale vastavaid meetmeid, mis võimaldaksid tal:
  1) olla teadlik ohtudest, mida kaup või teenus võib põhjustada;
  2) valida ohu vältimiseks sobiva tegevuse, nagu kauba turult kõrvaldamine või teenuse osutamise lõpetamine, tarbija hoiatamine või kauba tarbijalt tagasinõudmine.
[RT I 2010, 31, 158 - jõust. 01.10.2010]

  (5) Kaupleja on kohustatud tegema turujärelevalveasutusega koostööd, et vältida pakutavast kaubast või teenusest tulenevaid ohte.
[RT I 2010, 31, 158 - jõust. 01.10.2010]

§ 91.  Teenuse ohutuse hindamine

  (1) Kui teenusele ei ole kehtestatud nõudeid õigusaktiga, hinnatakse teenuse ohutust, arvestades:
  1) Eesti standardeiks üle võetud rahvusvaheliste või Euroopa standardiorganisatsioonide standardeid;
  2) algupäraseid Eesti standardeid;
  3) asjakohase valdkonna teenuse ohutuse tagamise head tava;
  4) teaduse ja tehnika hetkeseisu;
  5) tarbijate põhjendatud ootusi ohutuse suhtes.

  (2) Ohtliku teenusena käsitatakse teenust, mille osutamise viisiga seonduv viga või teenuse osutamisel kasutatava toote konstruktsiooni või koostise puudus või teenuse kohta antud ebaõige, eksitav või puudulik teave võib põhjustada inimese vigastuse, mürgistuse, haiguse või muul viisil ohustada tema tervist.
[RT I 2010, 31, 158 - jõust. 01.10.2010]

§ 10.  Kauba ja teenuse garantii

  Kauba või teenuse pakkumisel on lubatud kasutada mis tahes vormis või sõnaühendis sõna «garantii» või muud samatähenduslikku sõna vaid siis, kui selle tähendus vastab võlaõigusseaduses müügigarantii või töövõtugarantii kohta või ehitusseaduses ehitise garantii kohta sätestatule.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 11.  Puudusega kaup

  (1) Kaup on puudusega, kui see ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele või muudele tehnilistele tingimustele. Kaup on puudusega ka juhul, kui kaubale märgitud minimaalne säilimistähtaeg, sealhulgas tähtaeg «parim enne», on möödunud.

  (2) Puudusega kaupa on lubatud tarbijale pakkuda ja müüa ainult juhul, kui selline kaup on ohutu elule, tervisele ja varale ning tarbijat on teavitatud kauba puudusest.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut kohaldatakse ka kasutatud kaubale.

  (4) Puudusega või kasutatud kaup eraldatakse uuest ja nõuetekohasest kaubast ning sellise kauba müügikohas pannakse välja asjakohane teave. Kauba hinna alandamise kohta esitatud teavet ei loeta teabeks kauba puuduse kohta.

  (5) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse vallasasjana pakutavale kaubale.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

2. jagu Kaupleja ja tarbija vahelise tehinguga seotud kauplemisvõte 
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 12.  Kauplemisvõte

  (1) Kauplemisvõte käesoleva seaduse tähenduses on kaupleja tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam, ja turustamine, mis on otseselt seotud kauba või teenuse reklaamimise, pakkumise, müügi või tarnimisega tarbijale.

  (2) Käesolevas jaos kauplemisvõtte kohta sätestatu ei mõjuta eraõigust reguleerivate õigusaktide kohaldamist. Ebaausa kauplemisvõtte kasutamise keelu rikkumine ei too iseenesest kaasa tehingu tühisust.

  (3) Käesolevas jaos kauplemisvõtte kohta sätestatu ei mõjuta nende õigusaktide kohaldamist, millega on kehtestatud eelkõige:
  1) tervisekaitse- või ohutusnõuded kaubale või teenusele või kauba või teenuse pakkumisele ja turustamisele;
  2) väärismetalltoodete väärismetalli proovi tõendamise ja märkimise nõuded;
  3) ettevõtja asutamistingimused, teatud tegevusaladel tegutsemiseks vajalike lubade andmise või registreerimise kord, samuti kutsealadele esitatavad nõuded.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 121.  Ebaausa kauplemisvõtte kasutamise keeld

  (1) Kauba või teenuse pakkumine ja müük või muul viisil turustamine tarbijale peab toimuma häid kaubandustavasid arvestades ning tarbija suhtes ausalt. Kauba või teenuse pakkumine peab olema kavandatud ja teostatud nii, et tarbijale oleks selge pakkumise äriline eesmärk.

  (2) Ebaausa kauplemisvõtte kasutamine on keelatud nii enne kui ka pärast kauba või teenusega seonduva tehingu tegemist, samuti tehingu tegemise ajal.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 122.  Ebaaus kauplemisvõte

  (1) Kauplemisvõte on ebaaus, kui see on vastuolus kaupleja majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse (edaspidi kaupleja ametialane hoolsus) nõuetega ja seoses mingi kauba või teenusega moonutab või tõenäoliselt moonutab oluliselt keskmise tarbija majanduskäitumist, kelleni see kaup või teenus jõuab või kellele see on suunatud.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keskmise tarbijana käsitatakse piisavalt teavet omavat ja mõistlikult tähelepanelikku ning ettevaatlikku tarbijat, arvestades sotsiaalseid, kultuurilisi ja keelelisi tegureid. Kui kauplemisvõte on suunatud teatud tarbijarühmale, on keskmiseks tarbijaks selle tarbijarühma keskmine liige.

  (3) Kauplemisvõtet, mis tõenäoliselt moonutab oluliselt ainult selliste tarbijarühmade majanduskäitumist, kes oma vaimse või füüsilise puude, vanuse või kergeusklikkuse tõttu on kauplemisvõtte või sellega seonduva kauba või teenuse suhtes eriti vastuvõtlikud moel, mille ettenägemist võib kauplejalt õigustatult eeldada, hinnatakse, lähtudes kauplemisvõtte mõjust kõnealuse tarbijarühma keskmisele liikmele.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata reklaami üldisele ja õiguspärasele tavale esitada liialdavaid väiteid või väiteid, mida ei tule võtta sõna-sõnalt.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaupleja ametialase hoolsuse puhul lähtutakse sellisest oskuste ja hoolsuse tasemest, mille kasutamist tarbijate suhtes võib kauplejalt mõistlikult eeldada ja mis on vastavuses heade kaubandustavade ning hea usu põhimõttega.

  (6) Kaupleja ametialase hoolsuse nõuetele vastavuse hindamisel võib kasutada tema majandus- või kutsetegevuses järgitavaid käitumiskoodekseid. Käitumiskoodeks on teatud majandus- või kutsetegevuses kaupleja käitumist kirjeldav õigusaktiga kehtestamata reeglistik või kokkulepe, mida sellega liitunud kaupleja kohustub järgima. Käitumiskoodeksi koostaja, sealhulgas kaupleja või kauplejate grupp, võib ette näha käitumiskoodeksit järgima kohustunud kauplejate tegevuse kontrollimise ja nende tegevusega seonduvate kaebuste lahendamise.

  (7) Tarbija majanduskäitumise oluliseks moonutamiseks peetakse kauplemisvõtte kasutamist, millega tunduvalt vähendatakse tarbija võimalust teha teadlik valik ja sellega mõjutatakse tarbijat tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud.

  (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud tehinguotsus on tarbija otsus, kas tehing teha või sellest loobuda, samuti millistel tingimustel tehing teha, muu hulgas: kas ja millistel tingimustel osta, kas ostu eest tasuda täies ulatuses või osadena, kas kaup või teenus endale jätta või sellest loobuda või kasutada lepingujärgseid õigusi kauba või teenuse suhtes.

  (9) Eelkõige on ebaaus tarbijat eksitav või tema suhtes agressiivne kauplemisvõte.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 123.  Eksitav kauplemisvõte

  (1) Eksitav kauplemisvõte on nii eksitav tegevus kui ka tegevusetus.

  (2) Kauplemisvõtet peetakse eksitavaks, kui sellega esitatud teave on ebaõige või kui faktiliselt õige teabe esitusviis petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ja selle mõjul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Teave on ebaõige, kui see sisaldab valeandmeid ühe või mitme alljärgneva asjaolu kohta:
  1) kauba või teenuse olemasolu või olemus;
  2) kauba või teenuse peamised omadused;
  3) kaupleja kohustuste ulatus, kauplemisvõtte kasutamise ajend ja müügiprotsessi laad ning mis tahes avaldus või sümbol, mis seondub otsese või kaudse sponsorlusega või kaupleja, kauba või teenuse tunnustamisega;
  4) hind või hinna arvutamise alused või konkreetse hinnaeelise olemasolu;
  5) hoolduse, varuosade, asendamise või parandamise vajadus;
  6) kauplejana tegutsevat isikut või tema esindajat kirjeldavad tunnused ja õigused, sealhulgas kaupleja nimi ja juriidiline vorm, tema vara, kvalifikatsioon, staatus, tunnustamine, kuuluvus või seotus ja õigused tööstus-, kaubandus- või intellektuaalsele omandile või saadud autasud ja tunnustused;
  7) tarbija õigused, kaasa arvatud õigus nõuda asja asendamist või saada hüvitist vastavalt võlaõigusseadusele.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kauba või teenuse peamised omadused on muu hulgas:
  1) kättesaadavus;
  2) tulenev kasu;
  3) kaasnevad riskid;
  4) teostus, koostis ja juurdekuuluvad lisandid;
  5) valmistamise või varumise viis ja aeg;
  6) kasutusotstarve ja -viis;
  7) kogus;
  8) kirjeldus ja päritolu;
  9) kasutamisest oodatavad tulemused;
  10) kauba või teenuse kontrollimiste või katsetuste tulemused ja olulised tunnused;
  11) kättetoimetamise tingimused;
  12) müügijärgne teenindamine ja võimalike kaebuste lahendamise kord.

  (4) Kauplemisvõte on eksitav ka siis, kui selle mõjul konkreetses olukorras, arvestades kauplemisvõtte kõiki asjaolusid, teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud, ja kui kauplemisvõttega seondub:
  1) kauba või teenuse turundusviis, sealhulgas võrdlev reklaam, mis tekitab segadust seoses konkurendi kaupade või teenuste, kaubamärkide, ärinimede või muude eristatavate tunnustega;
  2) käitumiskoodeksis sisalduva kohustuse täitmata jätmine koodeksit järgima kohustunud kaupleja poolt, kui kaupleja viitab oma seotusele käitumiskoodeksiga.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 sätestatut ei peeta eksitavaks kauplemisvõtteks, kui käitumiskoodeksis sisalduv kohustus ei ole täpselt järgitav, vaid on pürgimuslik ja selle täitmist ei ole võimalik kindlaks teha.

  (6) Eksitavaks peetakse kauplemisvõtet ka siis, kui sellest konkreetses olukorras kõiki kauplemisvõtte asjaolusid ning sidevahendiga seotud piiranguid arvestades ei selgu oluline teave, mida keskmine tarbija vajab teadliku tehinguotsuse tegemiseks, kui sellega on varjatud olulist teavet või esitatud teavet ebaselgelt, arusaamatult, mitmetähenduslikult, ebaõigel ajal või kui ei ole mainitud kauplemisvõtte ärilist eesmärki, kui viimane ei selgu juba kontekstist ning selle mõjul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud.

  (7) Kui teabe edastamiseks kasutatav sidevahend seab ruumilised või ajalised piirangud, võib selle kaudu edastada ainult osa olulisest teabest tingimusel, et kaupleja teeb edastamata jäänud teabe tarbijale kättesaadavaks muul viisil.

  (8) Alljärgnevaid kauplemisvõtteid peetakse alati eksitavaks ja on keelatud:
  1) tõele mittevastav väide, et kaupleja on käitumiskoodeksiga liitunud;
  2) tõele mittevastav väide, et käitumiskoodeksi on heaks kiitnud avalik-õiguslik või muu institutsioon;
  3) usaldus-, kvaliteedi- või nendega võrdväärse märgi kasutamine ilma sellekohase loata;
  4) tõele mittevastav väide, et kaupleja, tema kauplemisvõtte või tema pakutava kauba või teenuse on heaks kiitnud, kinnitanud või lubanud avalik-õiguslik või eraõiguslik institutsioon, või samasisulise väite esitamine heakskiiduks, kinnitamiseks või loa saamiseks vajalikele tingimustele vastamata;
  5) ostukutse kauba või teenuse ostmiseks kindlaksmääratud hinnaga, kui kaupleja jätab seejuures avaldamata oma põhjendatud kahtluse, et ta ei ole suuteline sellise hinnaga seda kaupa või teenust või sellega võrdväärset kaupa või teenust pakkuma või korraldama selle tarnimist teise kaupleja poolt ajavahemikus ja kogustes, mis on mõistlikud seda kaupa või teenust, selle reklaamimise ulatust ja pakutud hinda arvestades (peibutusreklaam);
  6) ostukutse kauba või teenuse ostmiseks kindlaksmääratud hinnaga ja seejärel reklaamitud kauba või teenuse näitamisest keeldumine või defektse näidise demonstreerimine või kõnealuse kauba või teenuse tellimuse vastuvõtmisest või mõistliku aja jooksul tarnimisest keeldumine teistsuguse kauba või teenuse müügi edendamise eesmärgil (peibutusmüük);
  7) tõele mittevastav väide, et kaup või teenus on saadaval ainult väga piiratud aja jooksul või teatud tingimustel saadaval väga piiratud aja jooksul, et mõjutada tarbijat kohe otsustama ja jätta ta ilma piisavast võimalusest või ajast, mis on vajalik teadliku valiku tegemiseks;
  8) tarbijale, kellega kaupleja on enne tehingu tegemist suhelnud võõrkeeles, müügijärgse teenuse osutamise lubamine, teavitamata tarbijat, et sellise teenuse kasutamine on võimalik ainult mõnes teises keeles;
  9) tõele mittevastav väide või muul moel tõele mittevastava mulje loomine, et kauba või teenuse müük on õiguspärane;
  10) tarbijale õigusaktidega antud õiguste esitamine kaupleja pakkumise eripärana;
  11) reklaamiga mitteseostatavate tekstide edastamine meedias eesmärgiga kauba või teenuse müüki edendada, kui kaupleja on edastamise eest maksnud, kuid ei anna sellest tarbijale teada teksti sisu või selgelt äratuntava kujutise või heli kaudu (reklaamtekst);
  12) oluliselt ebatäpne väide sellise riski olemuse ja ulatuse kohta, mis ohustab tarbija või tema perekonna turvalisust, kui tarbija kaupa või teenust ei osta;
  13) teise tootja tootega sarnase toote müügi edendamine viisil, mis tahtlikult eksitab tarbijat, pannes ta uskuma, et toote on valmistanud nimetatud teine tootja;
  14) niisuguse müügiskeemi loomine, kasutamine ja arendamine, milles osalemisel tarbija tasub võimaluse eest saada hüvitist tulenevalt peamiselt teiste tarbijate süsteemi kaasamisest, mitte kaupade või teenuste müügist või tarbimisest (püramiidmüügiskeem);
  15) tõele mittevastav väide, et kaupleja kavatseb kauplemise lõpetada või tegevuskohta vahetada;
  16) väide, et kaup või teenus aitab õnnemängudes võita;
  17) tõele mittevastav väide, et kaup või teenus ravib haigusi, talitlushäireid või väärarendeid;
  18) ebatäpsete andmete edastamine turutingimuste või kauba või teenuse turult leidmise võimaluste kohta, et mõjutada tarbijat kaupa või teenust omandama tavapärasest ebasoodsamatel tingimustel;
  19) auhinna lubamine ilma kirjeldatud auhindu või mõistlikke samaväärseid auhindu välja andmata;
  20) kauba või teenuse kirjeldamine sõnadega «prii», «tasuta» või muu samalaadse väljendiga, kui tarbija peab tasuma muude kulude eest, kui pakkumisele reageerimise ja kauba kättesaamise või kohaletoimetamisega seotud vältimatud kulud;
  21) turundusmaterjalidesse arve või maksmisele viitava samalaadse dokumendi lisamine, mis jätab tarbijale vale mulje, et ta on turustatava kauba või teenuse juba tellinud;
  22) tõele mittevastav väide või muul moel vale mulje loomine, et kaupleja ei tegutse oma majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärgil, või tõele mittevastavalt enda esitlemine tarbijana;
  23) tõele mittevastava mulje loomine, et kauba või teenusega seotud müügijärgsed teenused on lisaks Eestile kättesaadavad ka teistes liikmesriikides.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 124.  Oluline teave ostukutsel

  (1) Ostukutse on kaupleja edastatud kommertsteadaanne, milles on selle edastamise vahendile kohasel viisil esitatud kauba või teenuse omadused ja hind ning seega võimaldatud tarbijal ostu sooritada.

  (2) Käesoleva seaduse § 123 lõikes 6 nimetatud oluline teave on ostukutse puhul järgmine teave, kui see ei selgu juba kontekstist:
  1) kauba või teenuse peamised omadused ulatuses, mis on kohane sellele kaubale või teenusele ja teabe edastamiseks kasutatavale sidevahendile;
  2) kaupleja tegevuskoha aadress ja nimi või ärinimi ning vajaduse korral selle kaupleja aadress ja nimi või ärinimi, kelle huvides ta tegutseb;
  3) kauba või teenuse hind koos maksudega või hinna arvutamise alused, kui kauba või teenuse olemusest tulenevalt ei ole võimalik hinda eelnevalt välja arvutada;
  4) hinna sisse arvestamata veo-, posti- või kättetoimetamiskulud või teave, et selliste kulude tasumine on nõutav, kui neid kulusid ei ole võimalik eelnevalt välja arvutada;
  5) kauba või teenuse eest tasumise kord;
  6) kauba kättetoimetamise või tellimuse täitmise ja kaebuste lahendamise kord, kui see erineb kaupleja ametialase hoolsuse nõuetest;
  7) viide vastava õiguse olemasolule tehingu puhul, millest on võimalik taganeda või mida on võimalik üles öelda.

  (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabele on ostukutse puhul oluliseks teabeks ka selline teave, mille esitamise nõue kauba või teenuse turustamisel või reklaamimisel on kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktiga.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 125.  Agressiivne kauplemisvõte

  (1) Kauplemisvõte on agressiivne, kui sellega konkreetses olukorras, arvestades kõiki selle asjaolusid, ahistamise, sunni, sealhulgas füüsilise jõu kasutamise, või liigse mõjutamise kaudu oluliselt kahjustatakse või tõenäoliselt kahjustatakse keskmise tarbija valikuvabadust või mõjutatakse tema käitumist kauba või teenuse suhtes ning selle mõjul tarbija teeb või tõenäoliselt teeb tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei teeks.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud liigne mõjutamine on kaupleja tugevama positsiooni ärakasutamine tarbijale surve avaldamiseks viisil, mis oluliselt piirab tarbija võimalust teha teadlik valik. Tarbijale surve avaldamine võib toimuda ka füüsilist jõudu kasutamata või ähvarduseta seda kasutada.

  (3) Kauplemisvõtte puhul ahistamise, sunni või liigse mõjutamise kindlaksmääramisel võetakse arvesse järgmised asjaolud:
  1) kauplemisvõtte ajastus, koht, olemus ja kestus;
  2) ähvardav või solvav käitumine või selline keelekasutus;
  3) tarbija otsustusvõimet vähendava tõsise õnnetusjuhtumi või eriliste asjaolude teadlik ärakasutamine, et mõjutada tarbija otsust kauba või teenuse suhtes;
  4) kaupleja poolt pealesunnitud koormav või ebaproportsionaalne lepinguväline takistus, kui tarbija soovib kasutada lepingulisi õigusi, kaasa arvatud õigust lepingust taganeda või vahetada kaupa, teenust või kauplejat;
  5) ähvardus rakendada meetmeid, mis õiguslikult ei ole võimalikud.

  (4) Alljärgnevaid kauplemisvõtteid peetakse alati agressiivseks ja on keelatud:
  1) mulje loomine, et tarbija ei saa enne lepingu sõlmimist lahkuda;
  2) tarbija külastamine tema kodus, eirates tarbija palvet lahkuda või mitte tagasi tulla, välja arvatud lepingulise kohustuse täitmiseks õigusaktidega sätestatud tingimustel ja ulatuses;
  3) järjekindlate ja soovimatute pakkumiste tegemine telefoni, faksi, e-posti või muu sidevahendi abil, välja arvatud lepingulise kohustuse täitmiseks õigusaktidega sätestatud tingimustel ja ulatuses;
  4) kindlustuspoliisi alusel nõuet esitada soovivalt tarbijalt selliste dokumentide nõudmine, mida nõude põhjendatuse seisukohast ei saa mõistlikkuse põhimõtte kohaselt pidada asjakohasteks, või järjepidev asjasse puutuvatele kirjadele vastamata jätmine, et panna tarbija loobuma oma lepingujärgsete õiguste kasutamisest;
  5) reklaamis sisalduv lastele suunatud otsene pöördumine, millega neid kutsutakse üles ostma reklaamitud kaupa või teenust või veenma vanemaid või teisi täiskasvanuid seda tegema;
  6) kohese või hilisema tasu nõudmine tarbijale kaupleja poolt kättetoimetatud kauba või osutatud teenuse eest, mida tarbija ei ole tellinud, või sellise kauba tagastamise või hoidmise nõudmine, välja arvatud juhul, kui kaup on võlaõigusseaduse § 99 lõike 3 kohaselt tarnitud asenduskaup (tellimata kauba müük);
  7) tarbijale antud sõnaselge teadaanne, et kauba või teenuse ostmata jätmine ohustab kaupleja tööd või sissetulekut;
  8) tõele mittevastava mulje loomine, et tarbija on juba võitnud, võidab või pärast teatud tegevust võidab auhinna või saab muud samaväärset kasu, kui tegelikult auhind või muu samaväärne kasu puudub või kui auhinna või muu samaväärse kasu kättesaamine eeldab tarbijalt rahamaksmist või muud kulutusega seotud tegevust.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 13.  Koduukseleping

  (1) Võlaõigusseaduse §-des 46–51 sätestatud koduukselepingu sõlmimisel peab kaupleja andma tarbijale majandus- ja kommunikatsiooniministri kinnitatud vormi kohase teatise.

  (2) Kauba müümisel antakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teatis tarbijale hiljemalt siis, kui tarbija võtab vastu kauba või esimese osa kaubast. Muul juhul antakse teatis tarbijale hiljemalt siis, kui tarbija teeb pakkumuse või võtab vastu kaupleja pakkumuse.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teatist ei pea andma juhul, kui kaupa või teenust pakutakse:
  1) väljaspool kaupleja äriruume paigas, kus tavaliselt kaupa või teenust pakutakse ja müüakse, või
  2) paigas, kuhu meedia vahendusel või muul viisil on avalikult kutsutud tarbijaid ostma kaupa või teenust, või
  3) paigas, kuhu kaupleja on kohale tulnud tarbija selgesõnalisel nõudmisel, et pakkuda tarbija soovitud kaupa või teenust.

§ 14.  Sidevahendi abil sõlmitud leping

  Kauba või teenuse pakkumine ja müük tarbijale kaupleja korraldatud sellise turustussüsteemi kaudu, kus leping sõlmitakse ja sellele eelnev pakkumine tehakse vaid sidevahendi abil ilma osapoolte üheaegse füüsilise kohalolekuta, peab toimuma võlaõigusseaduse §-des 52–621 sätestatu kohaselt.

4. peatükk TARBIJAKAITSE KORRALDUS 

1. jagu Valitsusvälised tarbijaühendused 

§ 15.  Tarbijaühendused

  (1) Tarbijaühendus on isikute vabatahtlik ühendus, mille tegevuse eesmärk on kaitsta ning edendada tarbijate huve ja õigusi ning mis on asutatud ja registreeritud vastavalt mittetulundusühingute seadusele.

  (2) Tarbijaühendusel on õigus:
  1) osaleda tarbijakaitsepoliitika kujundamisel ning elluviimisel;
  2) korraldada tarbijakaitsealast teavitamist, nõustamist ja õpet;
  3) nõustada ja abistada tarbijat;
  4) esindada tarbijat lihtkirjaliku volikirja alusel kohtus ja muus riigiasutuses ning suhetes kaupleja või tootjaga;
  5) esindada tarbijat lihtkirjaliku volikirja alusel kohtuvälise vaidluse lahendamisel;
  6) korraldada tarbijakaitsealaseid uuringuid;
  7) teha koostööd tarbijakaitse järelevalveasutustega.

  (3) Tarbijate kollektiivseid huve esindav on käesoleva seaduse tähenduses tarbijaühendus, mille liikmeteks on vähemalt 50 isikut, või ühenduste liit, mille liikmesühendustesse kuulub kokku vähemalt 50 isikut ja mis:
  1) esindab tarbijate huve kohalikul või riigi tasandil;
  2) on sõltumatu ettevõtjatest ja erakondadest.

  (4) Tarbijate kollektiivseid huve esindaval tarbijaühendusel või ühenduste liidul on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatule õigus:
  1) nõuda võlaõigusseaduses sätestatud juhtudel kohtu kaudu tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks tarbijaid ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise või muude rikkumiste lõpetamist ja rikkumisest hoidumist;
  2) osaleda universaalteenuse osutaja ja tarbija vaheliste lepingute tüüptingimuste üle peetavatel läbirääkimistel, sealhulgas hinnakujunduse küsimustes.

  (5) Tarbijate kollektiivseid huve esindava tarbijaühenduse või ühenduste liidu tarbijakaitsetegevust võib toetada riigieelarvest majandus- ja kommunikatsiooniministri kehtestatud korra kohaselt.

  (6) Tarbijaühendus esitab majandusaasta aruande mittetulundusühingute seaduse § 36 lõike 5 ja § 78 lõike 3 kohaselt ilma põhitegevusala andmeteta.
[RT I 2009, 54, 363 - jõust. 01.01.2010]

2. jagu Tarbijakaitse kohaliku omavalitsuse tasandil 

§ 16.  Kohaliku omavalitsuse tarbijakaitsetegevus

  (1) Kohalik omavalitsus korraldab oma haldusterritooriumil tarbijate tarbijakaitsealast nõustamist. Kohalik omavalitsus on kohustatud nõustama ja abistama tarbijaid küsimustes, mis on seotud teenustega, mida kohalik omavalitsus seaduse alusel korraldab.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesande täitmiseks võib kohaliku omavalitsuse üksus moodustada tarbijakaitseüksuse või volitada ametiisiku tegelema tarbijakaitsega või sõlmida vastavalt halduskoostöö seadusele asjakohase halduslepingu käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 nimetatud tarbijaühendusega.

3. jagu Riiklik tarbijakaitse 

§ 17.  Tarbijakaitseamet

  (1) Tarbijakaitseamet on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus.

  (2) Tarbijakaitseameti peamine ülesanne on kaitsta tarbijate õigusi ja huve, juhindudes käesolevast seadusest ja teistest õigusaktidest. Tarbijakaitseameti pädevuses on:
  1) teostada järelevalvet käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes seadustes tarbija õiguste kaitseks sätestatud nõuete täitmise üle;
  2) teha ettepanekuid tarbijakaitsealaste õigusaktide muutmiseks või kehtestamiseks;
  3) lahendada või edastada asjaomastele institutsioonidele lahendamiseks ametile tarbija õiguste rikkumise kohta esitatud avaldusi ja kaebusi;
  4) teavitada üldsust kaupleja või tootja tegevusest, mis rikub tarbija õigusi või kahjustab tarbija õigustatud huve;
  5) nõustada tarbijaid, tarbijaühendusi ja kauplejaid ning aidata kaasa nende tarbijakaitsealaste teadmiste täiendamisele;
  6) pidada läbirääkimisi ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonidega, sealhulgas turguvalitsevate universaalteenuse pakkujatega teenuse kvaliteedi ja tarbijale mõistliku hinna küsimustes;
  7) sõlmida koostöökokkuleppeid teiste järelevalveasutustega ning kohaliku omavalitsuse üksustega;
  8) nõuda maakohtu kaudu tarbijate kollektiivseid huve ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste ja ebaausate kauplemisvõtete kasutamise keelamist ning tarbija õigusi rikkuva muu tegevuse lõpetamist.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 171.  Tarbijakaitseameti järelevalve infosüsteem

  (1) Tarbijakaitseameti järelevalve infosüsteem on andmekogu, mille pidamise eesmärk on ameti õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmisega seonduvate toimingute ja menetlustega seotud andmete elektrooniline talletamine, süstematiseerimine, asjaomaste asutuste vahel vahetamine ning nende andmete alusel järelevalve teostamine ja ülevaadete koostamine.

  (2) Andmekogu vastutav töötleja on Tarbijakaitseamet.

  (3) Andmekogusse kantavad andmed:
  1) isiku esitatud selgitustaotluse, teabenõude ja kaebuse menetlemise andmestik;
  2) haldusmenetluse andmestik;
  3) väärteomenetluse andmestik;
  4) toote ohutuse alane andmestik.

  (4) Andmekogusse kantavate andmete täpne koosseis sätestatakse andmekogu pidamise põhimääruses.

  (5) Andmekogu asutab ja põhimääruse kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister määrusega.
[RT I, 31.12.2013, 1 - jõust. 10.01.2014]

§ 18.  Ärisaladuse hoidmine

  Tarbijakaitsealase pädevusega ametiisik ning tarbijaühenduste ja ühenduste liitude esindajad on kohustatud hoidma ärisaladust, mis on neile teatavaks saanud seoses tarbijakaitseülesannete täitmisega. Ärisaladusena ei käsitata teavet, mis on seotud kaupleja õigusrikkumisega või mille edastamine on ette nähtud seaduses.

5. peatükk TARBIJA KAEBUSTE LAHENDAMINE 

1. jagu Tarbija kaebuse lahendamise üldine kord 

§ 19.  Kaebuse esitamine kauplejale

  (1) Tarbija võib lepingu rikkumisest tuleneva kaebuse esitada kauplejale mis tahes vormis. Tarbija võib esitada kaebuse ise või esindaja kaudu.

  (2) Tarbija ja kaupleja vaheline vaidlus lahendatakse võimaluse korral tarbija ja kaupleja kokkuleppel.

  (3) Kui vaidluse lahendamine suuliselt esitatud kaebuse alusel ei ole võimalik, esitab tarbija selle kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, märkides selles:
  1) oma nime ja kontaktandmed;
  2) kaebuse esitamise kuupäeva;
  3) kauba või teenuse puuduse;
  4) kauplejale esitatava nõude.

  (4) Kirjalikus kaebuses viidatakse tehingu sooritamist või müügi- või töövõtugarantiid tõendavale dokumendile või lisatakse kaebusele asjakohane dokument või selle koopia.

  (5) Kui tarbija kaebus on esitatud kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, peab kaupleja samas vormis kinnitama kaebuse vastuvõtmist.

  (6) Kaupleja on kohustatud tarbija kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud kaebuse läbi vaatama selle saamisest alates 15 päeva jooksul ning teavitama tarbijat kaebuse võimalikust lahendusest. Kui selle aja jooksul ei ole võimalik kaebust lahendada, on kaupleja kohustatud viivitust põhjendama ning tarbijat sellest kirjalikult teavitama, määrates uue mõistliku tähtaja.

  (7) Kui kaupleja leiab, et tarbija nõue on alusetu või põhjendamatu ning tarbijaga kokkulepet ei saavutata või saavutatakse see osaliselt, väljastatakse tarbijale sellekohane kirjalik teade käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud tähtaja jooksul. Kaupleja on kohustatud tarbija nõude rahuldamata jätmist või osalist rahuldamist põhjendama.

  (8) Kui kaupleja käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud tähtaja jooksul ei ole täitnud oma lubadust kaebus lahendada, loetakse, et kaupleja on keeldunud kaebuse lahendamisest.

§ 20.  Klienditeenindus

  Tarbija kaebuste lahendamiseks ning tarbijale teabe andmiseks peab universaalteenuse osutaja tagama asjakohase ja tasuta klienditeeninduse olemasolu.

§ 21.  Tarbija õigus nõuda kaitset

  Kui kaupleja on keeldunud tarbija kaebust lahendamast või tarbija ei ole nõus kaupleja pakutud lahendusega ja leiab, et on rikutud tema õigusi või kahjustatud tema huve, võib tarbija esitada kaebuse sellekohaseid vaidlusi lahendavale isikule või institutsioonile, tarbijakaebuste komisjonile Tarbijakaitseameti kaudu või kohtule. Tarbija võib esitada kaebuse ise või esindaja kaudu.

2. jagu Tarbijakaebuste komisjoni pädevus, moodustamine ja töökord 

§ 22.  Tarbijakaebuste komisjoni pädevus

  (1) Tarbijakaebuste komisjon (edaspidi komisjon) on tarbija ja kaupleja vahelisi vaidlusi lahendav sõltumatu institutsioon.

  (2) Komisjoni pädevuses on lahendada tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud lepingust tulenevaid vaidlusi, mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel ja kui vaidlusaluse kauba või teenuse väärtus on 20 või enam eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

  (3) Komisjon ei lahenda vaidlust, kui kahjunõue tuleneb surmajuhtumist, kehavigastusest või tervisekahjustusest. Need vaidlused lahendatakse kohtus.

  (4) Komisjon ei lahenda vaidlusi, mis on seotud tervishoiuteenuse ja õigusabiteenuse osutamisega, kinnisasja ja ehitise võõrandamisega, samuti vaidlusi, mille lahendamise kord on ette nähtud teistes seadustes. Need vaidlused lahendatakse pädevas institutsioonis või kohtus.

  (5) Komisjon ei tegele kaebusega, kui vaidluse lahendamine väljub komisjoni pädevusest käesoleva paragrahvi lõikest 2, 3 või 4 tulenevatel asjaoludel.

§ 23.  Komisjoni staatus ja liikmed

  (1) Komisjon tegutseb Tarbijakaitseameti juures Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas ning teeb otsuseid sõltumatult, lähtudes seadusest ning muudest õigusaktidest.

  (2) Komisjoni kuuluvad komisjoni esimees ja liikmetena ettevõtlusorganisatsioonide, erialaliitude, Tarbijakaitseameti ning käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud tarbijaühenduste või ühenduste liidu esitatud esindajad.

  (3) Komisjoni esimeheks võib olla isik, kellel on akadeemiline õigusalane kõrgharidus ja kes tunneb tarbijaõigust. Komisjoni esimeeste nimekirja kinnitab majandus- ja kommunikatsiooniminister kooskõlastatult justiitsministriga.

  (4) Ettevõtlusorganisatsioonid, erialaliidud ja käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud tarbijaühendused või ühenduste liit esitavad Tarbijakaitseametile kirjalikult ettepanekud oma esindajate kandmiseks komisjoni liikmete nimekirja. Tarbijakaitseameti esindajad komisjoni liikmete nimekirja nimetab ameti peadirektor oma käskkirjaga. Komisjoni liige arvatakse nimekirjast välja liikme esitanud organisatsiooni või liikme enda kirjalikul taotlusel.

§ 24.  Komisjoni koosseis

  (1) Iga vaidluse läbivaatamiseks kinnitab Tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud ametiisik vähemalt kolmeliikmelise komisjoni koosseisu, milles üks liige on esimees. Komisjoni koosseisus on võrdne arv ettevõtjate ja tarbijate esindajaid.

  (2) Komisjoni koosseisu kinnitamise korra ja töökorra kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister.

§ 25.  Komisjoni töötingimused ja tööga seotud kulud

  (1) Kaebuse läbivaatamine komisjonis on pooltele tasuta.

  (2) Tarbijakaitseamet tagab komisjoni asjaajamise, istungi ruumi, istungi protokollimise ja otsuste avaldamise.

  (3) Komisjoni esimehe töötasustamise määrad kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister.

  (4) Komisjoni tegevusega seotud kulud kaetakse riigieelarvest Tarbijakaitseametile selleks eraldatud raha arvel.

3. jagu Kaebuse lahendamine komisjonis 

§ 26.  Kaebuse esitamine

  (1) Tarbija või tema esindaja esitab Tarbijakaitseameti kaudu komisjonile kirjaliku kaebuse, kui kaupleja on keeldunud tarbija kaebust lahendamast või tarbija ei ole nõus kaupleja pakutud lahendiga.

  (2) Kui tarbija nimel esitab kaebuse tarbija esindaja, tuleb lisada ka tarbija esindaja lihtkirjalik volikiri.

  (3) Kaebuses märgitakse:
  1) tarbija nimi, elukoht ja muud kontaktandmed;
  2) kaupleja ärinimi või nimi ja tegevuskoha aadress;
  3) kaebuse sisu ning kaebuse esitaja selgelt väljendatud nõue ja asjaolud, millega ta oma nõuet põhjendab.

  (4) Kaebusele lisatakse dokumentaalsed tõendid, sealhulgas ostu sooritamist tõendava dokumendi koopia ning võimaluse korral kauplejale esitatud kaebuse ja saadud vastuse koopiad.

  (5) Tarbijakaitseamet registreerib saabunud kaebused.

§ 27.  Kaebuse komisjonile edastamisest keeldumine

  (1) Kaebust ei edastata komisjonile, kui:
  1) vaidluse lahendamine ei kuulu komisjoni pädevusse või
  2) samade poolte sama vaidlus samal alusel on kohtu menetluses või
  3) samas asjas on jõustunud kohtuotsus.

  (2) Kaebuse komisjonile edastamisest keeldumine ning keeldumise põhjus tehakse tarbijale kirjalikult teatavaks kaebuse saamise päevast alates kolme tööpäeva jooksul.

  (3) Kui kaebus ei vasta käesoleva seaduse § 26 lõigetes 3 ja 4 sätestatud nõuetele, määrab Tarbijakaitseamet tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kui kaebuse esitaja jätab määratud tähtaja jooksul puuduse kõrvaldamata, ei edastata kaebust komisjonile ning keeldumine tehakse tarbijale kirjalikult teatavaks.

§ 28.  Kaebuse läbivaatamise ettevalmistamine

  (1) Tarbijakaitseamet selgitab välja kaebuse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning tal on õigus ühendust võtta kaebuse esitanud tarbija ja kaebuses nimetatud kauplejaga, et saavutada pooltevahelist kokkulepet.

  (2) Tarbija esitatud kaebuse koopia saadetakse kaebuse saamise päevast alates kolme tööpäeva jooksul asjaomasele kauplejale, kes peab andma kirjaliku vastuse kümne tööpäeva jooksul, alates koopia saamisest.

  (3) Kaupleja kirjaliku vastuse koopia saadetakse tarbijale vastuse saamise päevast alates kolme tööpäeva jooksul.

  (4) Kui kaupleja pakub oma kirjalikus vastuses tarbijale vastuvõetava lahenduse, loetakse kaebus lahendatuks.

  (5) Kui kaupleja vastuses pakutud lahendus tarbijat ei rahulda, teavitab tarbija sellest Tarbijakaitseametit ning tarbija kaebus koos kaupleja kirjaliku selgitusega ja tarbija seisukohaga edastatakse komisjonile. Vajaduse korral edastatakse komisjonile ka pädeva järelevalveasutuse seisukoht kaebuse lahendamisel tähtsust omavates küsimustes. Tarbija kaebus koos selle juurde kuuluvate materjalidega edastatakse komisjonile kaebuse saamise päevast alates 30 tööpäeva jooksul.

  (6) Kui kaupleja kirjalikku selgitust ei ole esitanud, võetakse asja arutamisel aluseks tarbija kaebus.

§ 29.  Kaebuse menetlemise lõpetamine

  (1) Komisjonil on õigus kaebuse menetlemine lõpetada, kui:
  1) kaebuse läbivaatamisel selgub, et selle lahendamine ei kuulu komisjoni pädevusse;
  2) kaebuse lahendamine esitatud tõendite alusel ei ole võimalik, kuna nõuab põhjalikku uurimist ja tunnistajate ärakuulamist;
  3) vaidlevad pooled saavutavad kokkuleppe enne komisjoni istungit, istungil või istungite vahelisel ajal;
  4) tarbija loobub kaebusest.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

  (2) Kaebuse menetlemise lõpetamise otsustab komisjoni esimees. Menetlemise lõpetamisest ja lõpetamise põhjustest teavitatakse tarbijat kirjalikult viivitamata.

§ 30.  Kaebuse läbivaatamise tähtaeg

  (1) Komisjonile esitatud kaebus tuleb komisjoni istungil läbi vaadata selle komisjonile edastamisele järgnevast päevast alates ühe kuu jooksul.

  (2) Komisjoni esimees määrab komisjoni istungi toimumise aja ja koha ning korraldab kutsete saatmise vaidlevatele pooltele.

  (3) Poole põhjendatud taotlusel või muudel olulistel põhjustel võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaeg olla pikem.

§ 31.  Komisjoni istung

  (1) Komisjon arutab kaebust istungil vaidlevate poolte või nende esindajate osavõtul.

  (2) Vaidlevate poolte või nende esindajate istungile ilmumata jäämine ei takista kaebuse läbivaatamist.

  (3) Komisjoni istungit juhatab komisjoni esimees, kes selgitab istungil ka tarbija kaebuse olemust ja asjakohaseid õigusnorme.

  (4) Tarbija esitab oma nõude ja selle põhjenduse. Tarbija võib kirjalikus kaebuses esitatud nõudeid istungil täiendada.

  (5) Kaupleja, kelle vastu nõuded on esitatud, kas tunnistab neid või vaidleb nendele vastu. Tal on õigus esitada lisatõendeid.

  (6) Istungil kuulatakse ära asjaosalised, tutvutakse dokumentide ja muude tõenditega ning hinnatakse neid.

§ 32.  Eksperdiarvamus

  (1) Vaidlevate poolte nõusolekul on komisjonil vajaduse korral õigus tellida vaidlusaluse kauba või teenuse eksperdihinnang. Eksperdi määramisel arvestab komisjon poolte arvamusi. Ekspertiisi tähtaja määrab komisjon kokkuleppel eksperdiga.

  (2) Eksperdiarvamus saadetakse mõlemale vaidlevale poolele. Kaubale või teenusele eksperdihinnangu andmisega seotud kulud tasub vastavalt komisjoni otsusele vaidluses kaotajaks jäänud pool.

  (3) Komisjonil on õigus jaotada kaubale või teenusele eksperdihinnangu andmisega seotud kulud tarbija ja kaupleja vahel, kui vaidluses kaotajaks jäänud pool ei ole üheselt tuvastatav.

  (4) Komisjonil on õigus tellida vaidlusalusele kaubale või teenusele eksperdihinnangu andmine ka juhul, kui eksperdiarvamust taotleb üks vaidlevatest pooltest ja on nõus tasuma sellega seotud kulud.

§ 33.  Komisjoni istungi protokoll

  (1) Komisjoni istungi protokollib Tarbijakaitseameti ametnik, kes ei kuulu komisjoni koosseisu.

  (2) Komisjoni istungi protokollis kajastatakse vaidluse seisukohalt olulisi andmeid.

  (3) Komisjoni istungi protokolli märgitakse:
  1) istungi toimumise kuupäev ja koht;
  2) istungi alguse ja lõpu kellaaeg;
  3) komisjoni liikmete nimed, istungi juhataja ja protokollija nimi;
  4) vaidluse poolte nimed;
  5) andmed vaidluse poolte ilmumise kohta;
  6) poolte seletuste, nõudmiste ja vastuväidete põhisisu;
  7) andmed dokumentaalsete tõendite tutvustamise kohta;
  8) protokollile allakirjutamise kuupäev.

  (4) Protokollile kirjutavad alla komisjoni esimees ja protokollija.

4. jagu Komisjoni otsus ja selle täitmine 

§ 34.  Otsuse tegemine

  (1) Komisjon teeb otsuse kaebuse läbivaatamise päevast alates viie tööpäeva jooksul. Otsuse tegemise juures viibivad ainult komisjoni liikmed.

  (2) Komisjoni otsus peab olema põhjendatud ning põhinema seadusel ja muudel õigusaktidel. Otsuse tegemisel hindab komisjon kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

  (3) Otsus tehakse lihthäälteenamusega. Vähemusse jäänud komisjoniliikmel on õigus eriarvamusele.

  (4) Komisjoni liikmel ei ole õigust jääda erapooletuks.

§ 35.  Otsuse vormistamine

  (1) Otsus vormistatakse kirjalikult ja see koosneb sissejuhatusest, kirjeldavast osast, komisjoni põhjendusest ja resolutsioonist. Otsusele kirjutavad alla kõik komisjoni liikmed.

  (2) Otsuse sissejuhatuses märgitakse otsuse tegemise aeg ning poolte nimed.

  (3) Otsuse kirjeldavas osas esitatakse tarbija nõue ja teise poole vastuväited.

  (4) Otsuse põhjendavas osas märgitakse komisjoni tuvastatud asjaolud ja tõendid ning neile tuginevad komisjoni järeldused, samuti õigusaktid, mida komisjon on kohaldanud.

  (5) Otsuse resolutsioonis esitatakse komisjoni seisukoht avalduse rahuldamise, osalise rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta.

§ 36.  Otsuse teatavaks tegemine

  (1) Otsuse ärakiri saadetakse pooltele posti teel väljastusteatega tähtkirjaga kahe tööpäeva jooksul, alates otsuse tegemise päevast.

  (2) Komisjoni otsus avaldatakse Tarbijakaitseameti veebilehel kahe tööpäeva jooksul pärast seda, kui komisjoni liikmed on otsuse allkirjastanud.

§ 37.  Otsuse täitmine

  (1) Komisjoni otsus täidetakse ühe kuu jooksul, alates komisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast, kui otsuses ei ole määratud teist tähtaega.

  (2) Otsuse täitmisest teavitab kaupleja kirjalikult Tarbijakaitseametit.

  (3) Kui komisjoni otsusega ei nõustuta ja seda ei täideta, võivad vaidlevad pooled pöörduda sama vaidluse läbivaatamiseks maakohtusse.
[RT I 2005, 71, 547 - jõust. 08.01.2006]

  (4) Komisjoni otsuse täitmata jätmise korral on Tarbijakaitseametil õigus tarbija nõusolekul pöörduda tarbija esindajana sama vaidluse läbivaatamiseks maakohtusse, kui vaidlus on oluline seaduse või muu õigusakti kohaldamise ja tarbijate üldise huvi seisukohalt.
[RT I 2005, 71, 547 - jõust. 08.01.2006]

6. peatükk JÄRELEVALVE 

§ 38.  Tarbijakaitse järelevalveasutused

  Käesoleva seaduse ja teiste õigusaktide alusel tarbijale antud õiguste tagamise üle teostavad järelevalvet Tarbijakaitseameti, Terviseameti, politseiasutuse ja kohaliku omavalitsuse järelevalvepädevusega ametiisikud (edaspidi järelevalve teostaja) oma pädevuse piires.
[RT I 2009, 62, 405 - jõust. 01.01.2010]

§ 39.  Järelevalve teostaja õigused

  (1) Oma ülesannete täitmiseks on järelevalve teostajal õigus:
  1) kontrollida tarbijale pakutavate kaupade ja teenuste nõuetekohasust, sooritades vajaduse korral kontrolloste;
  2) takistamatult siseneda kaupleja majandus- või kutsetegevuses kasutatavatesse ruumidesse ning avada kaupu vedavaid veovahendeid kaupleja või tema esindaja või politseiametniku juuresolekul;
  3) nõuda kauplejalt või tootjalt asjakohaseid dokumente, materjale ja seletusi ning muud asjakohast teavet;
  4) peatada tarbijale ohtliku kauba või teenuse pakkumine ja müük, kasutades vajaduse korral pitseerimist või plommimist;
  5) teha kauplejale suulisi hoiatusi ja juhtida tema tähelepanu tarbijakaitsealaste nõuete täitmata jätmisele;
  6) teha ettepanekuid pädevale isikule või institutsioonile kaupleja tegevuse peatamiseks või lõpetamiseks seadusega ettenähtud korras, kui kaupleja ei järgi oma tegevusalal tegutsemiseks kehtestatud nõudeid;
  7) teha oma pädevuse piires ettekirjutusi.

  (2) Järelevalve teostaja on kohustatud tööülesannete täitmisel esitama ametitõendi.

§ 40.  Järelevalve teostaja ettekirjutus

  (1) Õigusrikkumise avastamise korral võib järelevalve teostaja teha ettekirjutuse, milles:
  1) esitab nõude lõpetada õigusrikkumine ja võimaluse korral taastada esialgne olukord või
  2) kohustab peatama sellise kauba või teenuse pakkumise ja müügi, mis ei ole nõuetekohane, ning annab tähtaja kauba või teenuse nõuetega vastavusse viimiseks.

  (2) Ettekirjutuses peavad olema:
  1) ettekirjutuse koostaja nimi ja ametikoht;
  2) ettekirjutuse tegemise kuupäev;
  3) ettekirjutuse saaja nimi ja aadress;
  4) ettekirjutuse faktiline ja õiguslik alus;
  5) selgelt väljendatud nõue koos viidetega asjakohaste õigusaktide sätetele;
  6) ettekirjutuse täitmise tähtaeg;
  7) ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatava sunniraha määr;
  8) ettekirjutuse vaidlustamise kord.

  (3) Ettekirjutus antakse viivitamata kaupleja esindajale allkirja vastu kätte või saadetakse talle väljastusteatega tähtkirjaga.

  (4) Ettekirjutuse täitmine on kauplejale kohustuslik. Ettekirjutuse vaidlustamine ei vabasta kauplejat selle täitmisest, välja arvatud juhul, kui kohus on otsustanud teisiti.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 640 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

§ 41.  Tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamine

  (1) Tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja sellisest tegevusest hoidumiseks võib Tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud ametiisik teha ettekirjutuse või Tarbijakaitseamet võib pöörduda Eesti Vabariigi nimel hagiga kohtusse.
[RT I 2008, 59, 330 - jõust. 01.01.2009]

  (2) Kollektiivseid huve kahjustavaks tegevuseks on mis tahes tegu, mis riivab määratlemata arvu tarbijate ühiseid huve ja on vastuolus käesolevas seaduses, võlaõigusseaduses ja teistes seadustes sätestatuga, eeskätt ebaausa kauplemisvõtte kasutamine või selle kasutamise kavatsus.
[RT I 2008, 59, 330 - jõust. 01.01.2009]

  (3) [Kehtetu - RT I 2008, 59, 330 - jõust. 01.01.2009]

  (31) [Kehtetu - RT I 2008, 59, 330 - jõust. 01.01.2009]

  (4) Ettekirjutus tehakse kauplejale teatavaks ning antakse kätte allkirja vastu või saadetakse talle posti teel väljastusteatega tähtkirjaga kahe tööpäeva jooksul, alates ettekirjutuse tegemise päevast.

  (5) Tarbijakaitseameti peadirektori või tema volitatud ametiisiku tehtud käesoleva seaduse § 40 lõike 2 kohase ettekirjutuse täitmine on kauplejale kohustuslik. Ettekirjutuse vaidlustamine ei vabasta kauplejat selle täitmisest, välja arvatud juhul, kui kohus on otsustanud teisiti.

  (6) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 640 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

§ 411.  Võlaõigusseaduse sätetega vastuolus oleva tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamine

  (1) Tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud ametiisik võib teha ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud võlaõigusseaduse §-des 54, 541, 55, 621, 380, 4031, 4032, 404, 4041, 406, 407, 408, 4171, 418, 711, 7111, 727, 7271 ja 867–870 sätestatud teavitamiskohustusi, rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist.
[RT I 2010, 77, 590 - jõust. 01.07.2011]

  (2) Tarbijakaitseamet võib pöörduda Eesti Vabariigi nimel hagiga kohtusse ning nõuda kauplejalt tarbijate õiguste rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist võlaõigusseaduse §-de 45, 50, 61, 236, 387, 420, 656, 73314 ja 881 kohaselt.
[RT I 2010, 2, 3 - jõust. 22.01.2010]

  (3) Enne hagiga kohtusse pöördumist teavitab Tarbijakaitseamet kauplejat kohtusse pöördumise kavatsusest ja võimaldab tal selle suhtes seisukohta avaldada.
[RT I 2008, 59, 330 - jõust. 01.01.2009]

§ 42.  Tarbijate kollektiivseid huve kahjustava piiriülese tegevuse lõpetamine

  (1) Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse juhul, kui Euroopa Liidu ühes liikmesriigis tegutseva kaupleja tegevus on vastuolus teatud direktiivide sätetega sellistena, nagu need on kehtestatud liikmesriigis kohaldatavates õigusaktides, ning rikkumise tagajärjed ilmnevad teises liikmesriigis.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud direktiivide loetelu kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister oma määrusega.

  (3) Euroopa Liidu Ametlikes Teadaannetes avaldatud liikmesriikide asutustel ja organisatsioonidel on õigus taotleda Tarbijakaitseametilt hagi esitamist või ettekirjutuse tegemist või esitada ise hagi Eestis tegutseva kaupleja sellise tegevuse lõpetamiseks, mis on vastuolus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud direktiivide sätetega sellistena, nagu need on kehtestatud Eestis kohaldatavates õigusaktides, ning mis kahjustab selle liikmesriigi tarbijate kollektiivseid huve.
[RT I 2008, 59, 330 - jõust. 01.01.2009]

  (4) Majandus- ja kommunikatsiooniminister nimetab kooskõlastatult asjaosaliste ministritega Eesti asutused ja organisatsioonid, kellel on õigus taotleda Euroopa Liidu liikmesriigis tegutseva kaupleja sellise tegevuse lõpetamist, mis on vastuolus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud direktiivide sätetega sellistena, nagu need on kehtestatud liikmesriigi õigusaktides, ning mis kahjustab tarbijate kollektiivseid huve Eestis.

§ 421.  Tarbijakaitsealane koostöö

  (1) Euroopa Liidu liikmesriikides tarbijate huve kaitsvate õigusaktide jõustamise eest vastutavaks määratud pädevate asutuste vaheline koostöö toimub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu (EÜ) määruse nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus) kohaselt (ELT L 364, 9.12.2004, lk 1–11).

  (2) Kontaktasutuseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse rakendamisel on Tarbijakaitseamet.

  (3) Majandus- ja kommunikatsiooniminister nimetab kooskõlastatult asjaosaliste ministritega käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse rakendamise eest vastutavad pädevad asutused.

  (4) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teatab Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse rakendamise eest vastutavaks nimetatud pädevad asutused ning ühtse kontaktasutuse.
[RT I 2005, 71, 547 - jõust. 08.01.2006]

7. peatükk VASTUTUS 

§ 43. – § 44. [Kehtetud - RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

§ 45.  Kauba või teenuse omaduste, kasutamistingimuste ja garantii kohta teabe andmise või hinna avaldamise nõuete rikkumine

  (1) Kaupleja poolt kauba või teenuse omaduste, kasutamistingimuste ja garantii kohta teabe andmise või hinna avaldamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 2000 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

§ 46.  Kauba või kauba müügi või teenuse osutamise suhtes kehtestatud nõuete rikkumine

  (1) Kaupleja poolt kauba realiseerimistähtaja, märgistuse või kasutusjuhendi suhtes kehtestatud nõuete või kauba või teenuse garantii suhtes kehtestatud nõuete, samuti teiste kaubale või teenusele või kauba müügile esitatavate nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 2600 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

§ 47.  Tarbija petmine

  (1) Kaupleja poolt tarbijale kauba müümisel või teenuse osutamisel:
  1) alakaalumise, alamõõtmise või valearvutamise;
  2) kinnitatud tariifidest või kokkulepitud või teavitatud hindadest kinni pidamata jätmise või
  3) kauba või teenuse omaduste, hinna või päritolu kohta tõese eestikeelse teabe andmata jätmise või varjamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 2000 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

§ 471.  Ebaausate kauplemisvõtete kasutamise keelu rikkumine

  (1) Kaupleja poolt ebaausate kauplemisvõtete kasutamise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

§ 472.  Seadusliku maksevahendi vastuvõtmisest keeldumine

  (1) Euro kasutusele võtmise seaduse §-s 2 ja § 3 lõikes 2 sätestatud ulatuses seadusliku maksevahendi vastuvõtmisest keeldumise eest kauba müügil või teenuse eest tasumisel –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 2000 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

§ 48.  Menetlus

  (1) Käesoleva seaduse §-des 45–472 sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

  (2) Käesoleva seaduse §-des 45–47 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on:
  1) Tarbijakaitseamet;
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]
  2) Terviseamet;
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]
  3) valla- või linnavalitsus.
[RT I 2007, 56, 375 - jõust. 12.12.2007]

  (3) Käesoleva seaduse §-des 471 ja 472 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Tarbijakaitseamet.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

8. peatükk RAKENDUSSÄTTED 

§ 49. – § 52. [Käesolevast tekstist välja jäetud.]

§ 521.  Hinna avaldamise erisused

  2010. aasta 1. juunist kuni 31. juulini võib kaupleja Tallinnas asuvas tegevuskohas kauba lõpphind olla suurem kaubale või selle müügipakendile märgitud või kauba vahetusse lähedusse välja pandud müügihinnast või ühikuhinnast ning teenuse lõpphind olla suurem teenuse osutamise kohta välja pandud pakutavate teenuste hinnakirjas või teenuse hinna arvutamise aluseid kirjeldavas muus dokumendis märgitud müügihinnast või ühikuhinnast kuni 1 protsent, kui kaupleja teenindussaali sissepääsu või kassa juurde on välja pandud vastav informatsioon.
[RT I 2010, 24, 117 - jõust. 01.06.2010]

§ 53.  Seaduse jõustumine

  (1) Käesolev seadus jõustub 2004. aasta 15. aprillil.

  (2) Käesoleva seaduse § 42 jõustub Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga.

/otsingu_soovitused.json