Text size:

Private International Law Act

Issuer:Riigikogu
Type:act
In force from:06.07.2017
In force until: In force
Translation published:26.06.2017

Part 1 GENERAL PROVISIONS 

§ 1.  Scope of application of Act

 (1) This Act applies in cases where a legal relationship is connected with the law of more than one state.

 (2) The provisions of this Act apply only to the extent that an international agreement does not or the following regulations of the European Union do not provide otherwise:
 1) Regulation (EC) No 864/2007 of the European Parliament and of the Council on the law applicable to non-contractual obligations (Rome II) (OJ L 199, 31.7.2007, p. 40–49);
 2) Regulation (EC) No 593/2008 of the European Parliament and of the Council on the law applicable to contractual obligations (Rome I) (OJ L 177, 4.7.2008, p. 40–49);
 3) Council Regulation (EC) No 4/2009 on jurisdiction, applicable law, recognition and enforcement of decisions and cooperation in matters relating to maintenance obligations (OJ L 007, 10.1.2009, p. 1–79);
 4) Regulation (EU) No 650/2012 of the European Parliament and of the Council on jurisdiction, applicable law, recognition and enforcement of decisions and acceptance and enforcement of authentic instruments in matters of succession and on the creation of a European Certificate of Succession (OJ L 201, 27.7.2012, p. 107–134);
[RT I, 10.03.2016, 2 - entry into force 20.03.2016]
 5) Council Regulation (EU) No 1259/2010 implementing enhanced cooperation in the area of the law applicable to divorce and legal separation (OJ L 343, 29.12.2010, p. 10–16).
[RT I, 10.03.2016, 2 - entry into force 01.07.2016]

§ 2. Application of foreign law

 (1) If, according to an Act, international agreement, regulation of the European Union specified in subsection 1 (2) of this Act or transaction, foreign law is to be applied, the court shall apply such law regardless of whether or not application of the law is requested.

 (2) If, according to an Act, international agreement, regulation of the European Union specified in subsection 1 (2) of this Act or transaction, a person can choose the applicable law, the person may exercise such right until the completion of the preliminary procedure or until the expiry of the closing date for applications in the written procedure.

 (3) Foreign law shall be applied pursuant to the interpretation and practice of application of the applicable law in the corresponding state.
[RT I, 10.03.2016, 2 - entry into force 20.03.2016]

§ 3.  States where national law consists of non-unified system

  If a provision of this Act refers to the law of a state where national law consists of a non-unified system, the legal order prescribed by the law of such state shall be applied. In the absence of the corresponding provisions in the law of such state, the legal order which is most closely connected with the circumstances of the legal relationship applies.

§ 4.  Ascertainment of foreign law

 (1) The content of foreign law to be applied shall be ascertained by the court conducting the procedure. For such purpose, the court conducting the procedure has the right to request the assistance of the parties.

 (2) The parties have the right to submit documents to the court for ascertainment of the content of foreign law. The court is not required to act pursuant to the documents submitted by the parties.

 (3) Courts have the right to request assistance from the Ministry of Justice or the Ministry of Foreign Affairs of the Republic of Estonia and to use experts.

 (4) If the content of foreign law cannot be ascertained within a reasonable period of time despite all efforts, Estonian law applies.

§ 5. Rights of administrative body and notary upon applying foreign law
[RT I, 10.03.2016, 2 - entry into force 20.03.2016]

  The provisions of this Act, which are applicable to courts, also apply to administrative bodies and notaries.
[RT I, 10.03.2016, 2 - entry into force 20.03.2016]

§ 6.  Renvoi

 (1) If this Act prescribes the application of foreign law (transmission), the rules of private international law of the corresponding state apply. If such rules prescribe the application of Estonian law (remission), the rules of Estonian substantive law apply.

 (2) If foreign law prescribes the application of the law of a third state, such transmission shall not be taken into consideration.

 (3) If the provisions of § 231 or Division 1 of Chapter 1 of Part 6 of this Act prescribe the application of foreign law, the rules of the substantive law of such state apply.
[RT I 2004, 37, 255 - entry into force 01.05.2004]

§ 7.  Public policy

  Foreign law shall not apply if the result of such application would be in obvious conflict with the essential principles of Estonian law (public order). In such an event Estonian law applies.

§ 8.  Formal requirements for transactions

  A transaction is formally valid if it is in compliance with the formal requirements of the law governing the transaction or the law of the state where the transaction is entered into.

§ 9.  Representation

 (1) The preconditions under which a transaction entered into by a representative results in rights or obligations for the principal with regard to a third party shall be governed by the law of the state in which the representative acted.

 (2) The law specified in subsection (1) of this section applies also to relationships between a representative without the right of representation and a third party.

 (3) An authorisation for the disposal of a right in rem in immovable property shall be granted in compliance with the formal requirements of the law of the state of location of the immovable property.

Part 2 NATURAL PERSON 

§ 10.  Residence of natural person

  Estonian law applies to determination of the residence of a natural person.

§ 11.  Citizenship of natural person

 (1) The citizenship of a natural person shall be determined pursuant to the law of the state the citizenship of which is to be decided on.

 (2) If a natural person has the citizenship of several states, the citizenship of the state with which the person is most closely connected applies, unless otherwise provided by this Act.

 (3) If this Act is to be applied to a stateless person, a person whose citizenship cannot be ascertained or to a refugee, the residence of the person shall be taken into consideration instead of their citizenship.

§ 12.  Passive and active legal capacity of natural persons

 (1) The law of the state of residence of a natural person applies to their passive and active legal capacity.

 (2) A change of residence shall not restrict the active legal capacity already acquired.

 (3) If a person entered into a transaction although pursuant to the law of the state of their residence, the person does not have active legal capacity or their active legal capacity has been restricted, such person shall not rely on their incapacity if the person would have had active legal capacity pursuant to the law of the state where they entered into the transaction. Such provision does not apply if the other party was or should have been aware of the lack of active legal capacity of the person.

 (4) The provisions of subsection (3) of this section do not apply to transactions arising from family law or the law of succession or to transactions concerning immovables situated in other states.

§ 13.  Declaration of death

 (1) The grounds and consequences of a declaration of death are governed by the law of the last known state of residence of the missing person.

 (2) If the law specified in subsection (1) of this section is foreign law, the missing person may be declared dead also pursuant to Estonian law if an interested person has a legitimate interest therein.

Part 3 LEGAL PERSON 

§ 14.  Law governing legal persons

 (1) A legal person shall be governed by the law of the state on the basis of which the legal person is founded.

 (2) If a legal person is actually managed in Estonia or the main activities of the person are carried out in Estonia, the legal person shall be governed by Estonian law.

§ 15.  Scope of governing law

  On the basis of the law governing a legal person, the following, in particular, shall be determined:
 1) the legal nature of the legal person;
 2) foundation and termination of the legal person;
 3) the passive legal capacity of the legal person;
 4) the name or business name of the legal person;
 5) the bodies of the legal person;
 6) the internal relations of the legal person;
 7) liability for the debts of the legal person;
 8) legal representation of the legal person;
 9) the legal nature of a holding or a similar right in a legal person and the principles of emergence and exercise of the holding or right.
[RT I, 26.06.2017, 1 - entry into force 06.07.2017]

§ 16.  Restrictions on right of representation

  A legal person shall not rely on a restriction on the right of representation of a body of the legal person or a restriction on the passive legal capacity of the legal person if such restrictions are unknown in the law of the residence or place of business of the other party to the transaction. Such provision does not apply if the other party is aware of the restriction.

§ 17.  Other associations of persons and pools of assets

 (1) The provisions of this Part apply also to other organised associations of persons and pools of assets.

 (2) Contractual associations without an organisational structure shall be governed by the provisions of this Act concerning contracts.

Part 4 OBJECTS 

§ 18.  Law governing rights in rem

 (1) The creation and extinguishment of a right in rem shall be determined pursuant to the law of the state in which the thing was situated at the time of creation or extinguishment of the right in rem.

 (2) A right in rem shall not be exercised in conflict with the essential principles of the law of the state of location of the thing.

 (3) If a movable is taken into Estonia and the creation or extinguishment of the right in rem has not been completed abroad, the events which occurred abroad shall be deemed to have occurred in Estonia.

 (4) Claims which arise from damaging nuisances spreading from immovables shall be governed by § 50 of this Act.

§ 19.  Application of law of state of location of thing in event of legal succession

  If a right in rem is created or extinguishes by way of universal succession, in particular on the basis of family law or the law of succession, the law governing legal succession in general applies to such right in rem as a whole unless and in so far as the law of the state of location of the thing prescribes that the law of the state of location of the thing applies also in the case of universal succession.

§ 20.  Goods in transit

 (1) Creation and extinguishment of rights in rem in goods in transit on the basis of a transaction shall be governed by the law of the state of destination of the goods.

 (2) The parties may also agree to apply the law of the state of origin of the goods or the law governing the transaction.

 (3) Agreements concerning governing law shall not affect the rights of third parties in the goods.

§ 21.  Document accompanying goods

 (1) A document accompanying goods shall be governed by the law provided for in the document. If a document accompanying goods does not specify the governing law, the document shall be governed by the law of the state where the place of business of the issuer of the document is situated. A document accompanying goods in transit shall be governed by the law of the state of destination of the goods.

 (2) The law governing a document accompanying goods determines whether, for the purposes of acquisition of the goods, delivery of the document is equal to delivery of the goods. If for the purposes of acquisition of the goods delivery of the document accompanying goods is equal to delivery of the goods, the law governing the document applies also to the goods.

 (3) If a person relies on the validity of a right in rem on the basis of the law governing a document accompanying goods and another person does so on the basis of the law which would be applicable if the document accompanying goods had not been issued, the law which would be applicable if the document had not been issued applies.

§ 22.  Means of transport

 (1) Aircraft, watercraft and rail vehicles shall be governed by the law of their state of origin. The state of origin is:
 1) in the case of aircraft, the state of nationality;
 2) in the case of watercraft, the state of the place of registration, in the absence thereof, the state of the home port;
 3) in the case of rail vehicles, the state which has issued the permission to use the rail vehicle.

 (2) Rights of security and rights of retention arising from law which secure claims for compensation for damage caused by means of transport, or claims for compensation for the expenses made on a means of transport shall be governed by the law governing the secured claim. In the case of rights of security created on the basis of the laws of different states, the right of security which was created earlier shall have priority.

§ 23.  Intellectual property

  Intellectual property and the creation, content, extinguishment and protection thereof shall be governed by the law of the state for the territory of which protection of the property is applied for.

§ 231.  Registered security

 (1) Shares, debt obligations and other rights expressed in the form of an entry in a register (registered securities) shall be governed by the law of the state where the respective register is maintained.

 (2) If a person (intermediary) holds a registered security for and at the account of another person in a register or on an account other than the one specified in subsection (1) of this section (hereinafter intermediated security), the rights expressed in the register or on the account are governed by the law of the state where the register or account is kept on the intermediated security.
[RT I, 26.06.2017, 1 - entry into force 06.07.2017]

 (3) On the basis of the law governing securities the following, in particular, is established:
 1) the legal nature of the right held by the holder of the security;
 2) the substance, creation and termination of rights held by the holder of the security;
 3) the consequences of disposal of the security for rights arising from the security;
 4) the conditions of exercising rights arising from the security;
 5) using the security as collateral, including the creation and exercise of the right of sale;
 6) the ranking of rights encumbering the security;
 7) the rights and duties of the intermediary with regard to the intermediated security.
[RT I, 26.06.2017, 1 - entry into force 06.07.2017]

 (4) The nature of a convertible bond or another similar right, which is related to a holding in a legal person, and the principles of emergence and exercise of the right are governed by the provisions of § 14 of this Act.
[RT I, 26.06.2017, 1 - entry into force 06.07.2017]

Part 5 RIGHT OF SUCCESSION 

§ 24.  Law governing succession

  Succession shall be governed by the law of the last state of residence of the bequeather.

§ 25.  Choice of law

  A person may make a disposition in their will or a succession contract that the law of the state of their citizenship applies to their estate. Such disposition shall be invalid if the person is no longer a citizen of the corresponding state at the moment of their death.

§ 26.  Scope of governing law

  The law governing succession shall determine, in particular, the following:
 1) the types and effect of testamentary dispositions;
 2) succession capacity and unworthiness to succeed;
 3) the extent of succession;
 4) the successors and the relationships between them;
 5) liability for the debts of the bequeather.

§ 27.  Law governing form of will

 (1) The Hague Convention of 1961 on the Conflicts of Laws Relating to the Form of Testamentary Dispositions (RT II 1998, 16/17, 28) applies to the form of a will.

 (2) The convention specified in subsection (1) of this section applies also to the form of succession contracts.

§ 28.  Capacity to make a will

 (1) A person may make, amend or revoke their will if the person has corresponding capacity according to the law of the state of their residence at the time of making, amendment or revocation of the will. If according to the law of such state the person does not have the capacity to make a will, they may make, amend or revoke their will if they are entitled thereto according to the law of the state of which the person is a citizen at the time of making, amendment or revocation of the will.

 (2) A change of residence or citizenship shall not restrict already acquired capacity to make a will.

 (3) The provisions of this section apply to the capacity of a person to enter into, amend or terminate a succession contract, respectively.

§ 29.  Succession contracts and reciprocal wills

 (1) Succession contracts shall be governed by the law of the state of residence of the bequeather at the time of entry into the contract or, in the case specified in § 25 of this Act, the law of the state of citizenship of the person. The governing law shall determine the admissibility, validity, content and binding force of a succession contract, and the consequences of the contract under the law of succession.

 (2) At the time of making a reciprocal will, the will shall be made in compliance with the laws of the states of residence of both testators or with the law of the state of residence of one of the spouses, jointly chosen by the testators.

Part 6 LAW OF OBLIGATIONS 

Chapter 1 GENERAL PROVISIONS OF LAW OF OBLIGATIONS AND CONTRACTS 

Division 1 General Provisions and Contracts 

§ 30.  Scope of application

  The provisions of this Division do not apply to memorandums of association of legal persons or to the personal liability of the bodies, shareholders or members of a legal person arising from law for the obligations of the legal person.

§ 31.  Provisions of general application in Estonian law

  The provisions of this Chapter shall not prejudice application of such provisions of Estonian law which are applicable regardless of the law governing contracts.

§ 32.  Choice of governing law

 (1) Contracts shall be governed by the law of the state agreed upon by the parties.

 (2) The parties may choose the law governing the whole contract or to a part thereof if the contract is divisible in such manner.

 (3) The fact that the parties have chosen foreign law to govern the contract, whether or not accompanied by the choice of foreign jurisdiction, shall not, where all the elements relevant to the contract at the time of the choice are connected with one state only, prejudice application of such rules of the law of the state which cannot be derogated from by contract (mandatory rules).

 (4) Any variation as to the law to be applied made after entry into the contract shall not prejudice the formal validity of the contract under § 37 of this Act nor affect the rights of third parties.

 (5) The provisions of §§ 36 and 37 of this Act apply to the material and formal validity of agreements concerning the choice of law.

§ 33.  Law applicable in absence of choice of law

 (1) If the law governing a contract has not been chosen pursuant to § 32 of this Act, the contract shall be governed by the law of the state with which the contract is most closely connected. If a contract is divisible and a part of the contract has independently a closer connection with another state, such part may be governed by the law of that other state.

 (2) A contract is presumed to be most closely connected with the state where the residence or the seat of the directing body of the party who is to perform the obligation characteristic of the contract is situated at the time of entry into the contract. If a contract is entered into in the course of the economic or professional activity of the party who is to perform the obligation characteristic of the contract, the contract is presumed to be most closely connected with the state where the principal place of business of such party is situated. If under the terms of a contract the obligation characteristic of the contract is to be performed in a place of business other than the principal place of business, the contract is presumed to be most closely connected with the state where such other place of business is situated.

 (3) Subsection (2) of this section does not apply if the obligation characteristic of the contract cannot be determined.

 (4) If the object of a contract is a right in rem in immovable property or a right to use immovable property, the contract is presumed to be most closely connected with the state where the immovable property is situated.

 (5) In the case of a contract of carriage, the contract is presumed to be most closely connected with the state where the principal place of business of the carrier is situated at the time of entry into the contract if the place of departure or destination or, in the case of a contract for carriage of goods, the principal place of business of the consignor or the place of loading or discharge is situated in the same state. The provisions concerning contracts for carriage of goods apply to all contracts the main purpose of which is the carriage of goods.

 (6) Subsections (2)–(5) of this section do not apply if it becomes evident from the circumstances as a whole that the contract is more closely connected with another state.

§ 34.  Consumer contracts

 (1) In the case of consumer contracts, a choice of law shall not have the result of depriving the consumer of the protection afforded to the consumer by the mandatory rules of their state of residence if:
 1) in the state of residence of the consumer, entry into the contract was preceded by a specific offer addressed to the consumer or by advertising, and the consumer has performed in such state all the acts necessary for entry into the contract;
 2) the other party or a representative thereof has received the consumer’s order in the state of residence of the consumer;
 3) the contract is for the sale of goods and the consumer has travelled from their state of residence to another state and there has given their order, provided that the consumer’s journey was arranged by the seller for the purpose of inducing the consumer to enter into the contract.

 (2) If the law applicable is not chosen pursuant to § 32 of this Act, the law of the state of residence of the consumer applies to consumer contracts entered into under the circumstances specified in subsection (1) of this section.

 (3) Subsections (1) and (2) of this section do not apply to contracts of carriage and contracts for the supply of services where the services are to be supplied to the consumer exclusively in a state other than their state of residence. Subsections (1) and (2) of this section apply to package travel contracts.

 (4) The law of the state of residence of the consumer applies to the form of a consumer contract entered into under the circumstances specified in subsection (1) of this section.

§ 35.  Employment contracts

 (1) In the case of an employment contract, a choice of law shall not have the result of depriving the employee of the protection afforded to the employee by the mandatory rules of the law of the state which would be applicable pursuant to subsection (2) of this section in the absence of a choice of law.

 (2) In the absence of a choice of law, an employment contract shall be governed by the law of the state where:
 1) the employee habitually carries out their work in the performance of the contract, even if the employee is temporarily employed in another state;
 2) the place of business through which the employee was engaged is situated, if the employee does not habitually carry out their work in any one state.

 (3) The provisions of subsection (2) of this section do not apply if it becomes evident from all the circumstances that the employment contract is more closely connected with another state. In such case, the law of such other state applies.

§ 36.  Substantive validity of contract

 (1) The validity of a contract, or of any provision of a contract, shall be determined on the basis of the law of the state which would be applicable if the contract or the provision were valid.

 (2) If it is evident from the circumstances that it would not be fair to apply the law specified in subsection (1) of this section to the consequences of the conduct of one of the parties, such party may rely on the law of the state of their residence to establish that they have not entered into the contract.

§ 37.  Formal validity of contract

 (1) A contract entered into by persons who are in different states shall be formally valid if it is entered into in compliance with the formal requirements of the law of one of such states or with the formal requirements of the law governing the contract.

 (2) If a contract is entered into through a representative, the state where the representative acts shall be the relevant state for the purposes of application of subsection (1) of this section.

 (3) A contract the object of which is a right in rem in immovable property or a right to use immovable property shall be formally valid if it is entered into in compliance with the formal requirements of the law of the state where the immovable property is situated.

§ 38.  Assignment of claim

 (1) In the case of assignment of a claim, the relationship between the assignor and the assignee shall be governed by the law of the state which governs the contract between the assignor and the assignee.

 (2) The law governing a claim to be assigned shall determine the assignability of the claim, the relationship between the assignee and the obligor, the preconditions under which the assignee may require performance of obligations from the obligor, and any question whether the obligor’s obligations have been performed.

 (3) This section applies also to pledging of claims.

§ 39.  Legal subrogation

 (1) If a third party is to satisfy a claim of an obligee, the law governing the obligation of the third party shall determine whether the third party is entitled to exercise against the obligor the rights which the obligee had against the obligor under the law governing their relationship.

 (2) Subsection (1) of this section applies also if several persons are subject to the same claim and one of them has satisfied the claim.

Division 2 Insurance Contracts 

§ 40.  Scope of application

  The provisions of this Division apply to insurance contracts which insure risks situated in the territory of Estonia or a member state of the European Union. The provisions of this Division do not apply to reinsurance contracts.

§ 41.  Location of insured risk

 (1) In the event of a non-life insurance contract, the state where the insured risk is situated is:
 1) the state where the property is situated, if the insurance relates to risks associated with immovable property, above all, with structures or constructions, or to risks associated with the contents of structures or constructions in so far as the contents are covered by the same contract;
 2) the state of registration, if the insurance relates to risks associated with vehicles to be entered in a register of Estonia or a member state of the European Union;
 3) the state where the policy holder has performed the acts necessary for entry into the contract, if the insurance relates to travel or holiday risks under an insurance contract of a duration of up to four months.

 (2) In the case of life insurance contracts, and non-life insurance contracts not specified in subsection (1) of this section, the state where the insured risk is situated is:
 1) the state of residence of the policy-holder if the policy-holder is a natural person;
 2) if the policy-holder is not a natural person, the state of the policy-holder’s place of business to which the contract relates.

§ 42.  Free choice of governing law

  A contract shall be governed by the law chosen by the parties if:
 1) the insured risk and the residence or the seat of the directing body of the policy-holder are situated in the same member state of the European Union which allows for free choice of the law;
 2) the insurance contract is entered into with an insurance company which does not engage in insurance activities in a state specified in § 40 of this Act neither itself nor through intermediaries;
 3) in the case of non-life insurance, the contract is an insurance contract specified in subsections 427 (2)–(4) of the Law of Obligations Act (RT I 2001, 81, 487);
 4) in the case of non-life insurance, the insurance relates to risks which are associated with the economic or professional activity of the policy-holder and are situated in different states specified § 40 of this Act and one of the insured risks is situated in a member state of the European Union which allows for free choice of the law.

§ 43.  Restrictions on choice of governing law in event of non-life insurance

 (1) If a non-life insurance contract is not entered into in compliance with the requirements specified in § 42 of this Act, the parties may still choose the following as the law governing the contract:
 1) the law of the state specified in § 40 of this Act in which the insured risk is situated:
 2) the law of the state where the residence or directing body of the policy-holder is situated.

 (2) If the states specified in subsection (1) of this section allow for the choice of any other law, the parties may take advantage of such choice.

 (3) If an insurance contract covers insured events which may occur in the state of location of the insured risk as well as in a state specified in § 40 of this Act, the parties may choose the law of the latter state.

§ 44.  Restrictions on choice of governing law in event of life insurance

 (1) If a life insurance contract is not entered into in compliance with the requirements specified in clause 42 1) of this Act, the parties may still choose the contract to be governed by the law of a state allowed by the law of the state where the insured risk is situated.

 (2) If the residence of a policy-holder who is a natural person is not situated in the state specified in § 40 of this Act which is the state of the person’s citizenship, the parties may choose the contract to be governed by the law of the state of the person’s citizenship.

§ 45.  Law applicable in absence of choice of law

 (1) If the parties to an insurance contract have not agreed on the law governing the contract and the residence or directing body of the policy-holder and the insured risk are situated in the territory of the same state, the law of such state applies.

 (2) If the parties to an insurance contract have not agreed upon the law governing the contract and the circumstances do not meet the requirements provided for in subsection (1) of this section, the contract shall be governed by the law of the state chosen pursuant to §§ 42 and 43 of this Act with which the contract is most closely connected. It is presumed that from among the states specified in § 40 of this Act the contract is most closely connected with the state in which the insured risk is situated. An independent part of the contract which has a closer connection with another state the law of which may be chosen pursuant to §§ 42 and 43 of this Act may be governed by the law of that other state.

 (3) A life insurance contract shall be governed by the law of the state where the insured risk is situated at the moment of entry into the contract. If the insured risk is situated in several different states, the third sentence of subsection (2) of this section applies, respectively.

§ 46.  Obligatory insurance

 (1) A contract of obligatory insurance shall be governed by the law of the state which prescribes the obligation to enter into the insurance contract.

 (2) If an insurance contract covers insured risks situated in more than one of the states specified in § 40 of this Act and at least one of those states prescribes obligatory insurance, the contract shall be deemed to consist of several contracts each relating to only one state.

 (3) An insurance contract is in compliance with the requirements for obligatory insurance if it is in compliance with the provisions governing obligatory insurance in the state which prescribes the obligatory insurance.

 (4) If, pursuant to the law of a state prescribing obligatory insurance, an insurer must notify the competent authority of expiry of insurance cover, the insurer can rely on the absence of insurance cover with regard to third parties only pursuant to the law of such state.

§ 47.  Application of general provisions

  Other aspects of insurance contracts shall be governed by the general provisions relating to the law governing contracts.

Chapter 2 NON-CONTRACTUAL OBLIGATIONS 

§ 48. Scope of application
[Repealed - RT I, 10.03.2016, 2 - entry into force 20.03.2016]

§ 481.  Unjust enrichment
[RT I 2009, 59, 385 - entry into force 01.01.2010]

 (1) Claims against unjust enrichment which arise from the performance of an obligation shall be governed by the law of the state which governs the actual or presumed legal relationship on the basis of which the obligation was performed.

 (2) Claims against unjust enrichment which arise from violation of a right of another person shall be governed by the law of the state in which the violation occurred.

 (3) In other cases, claims arising from unjust enrichment shall be governed by the law of the state in which unjust enrichment occurred.

§ 49.  Negotiorum gestio

 (1) A claim arising from negotiorum gestio shall be governed by the law of the state where the negotiorum gestor performed the act.

 (2) Claims arising from performance of the obligations of another person shall be governed by the law governing such obligation.

§ 50.  Unlawful causing of damage

 (1) Claims arising from unlawful causing of damage shall be governed by the law of the state where the act or event which forms the basis for causing the damage was performed or occurred.

 (2) If the consequences do not become evident in the state where the act or event which formed the basis for causing the damage was performed or occurred, the law of the state where the consequences of the act or event became evident shall be applied at the request of the injured party.

§ 51.  Direct right of claim against insurer

  An injured party may submit a claim directly against the insurer of the person required to compensate for damage if so prescribed by the law governing the compensation for damage or to the insurance contract.

§ 52.  Restrictions to application of foreign law

  If a claim arising from unlawful causing of damage is governed by foreign law, compensation ordered in Estonia shall not be significantly greater than the compensation prescribed for similar damage by Estonian law.

§ 53.  Closer connection

 (1) If a non-contractual obligation has a closer connection with the law of a state other than that which would be applicable pursuant to the provisions of this Chapter, the law of such other state applies.

 (2) A closer connection may arise, above all:
 1) from a legal relationship or factual connection between the parties;
 2) in the cases specified in subsections 481 (2) or (3), § 49 and § 50 of this Act, from the fact that at the time of occurrence of the event or performance of the act with legal effect, the residence of the parties is in the same state. In the case of a legal person, the location of the management board or the body substituting for the management board of the legal person or the place of business connected with the act or event shall be taken into consideration instead of the residence.
[RT I, 10.03.2016, 2 - entry into force 20.03.2016]

§ 54.  Choice of governing law

  The parties may agree on application of Estonian law after occurrence of the event or performance of the act from which a non-contractual obligation arose. A choice of law shall not affect the rights of third parties.

Part 7 FAMILY LAW 

Chapter 1 MARRIAGE 

§ 55.  Law governing procedure for contraction of marriage

 (1) If a marriage is contracted in Estonia, Estonian law applies to the procedure for the contraction of the marriage.

 (2) A marriage contracted in a foreign state is deemed to be valid in Estonia if it is contracted pursuant to the procedure for contraction of marriage provided by the law of the state where the marriage is contracted and the material prerequisites of the marriage are in compliance with the laws of the states of residence of both spouses.

§ 56.  Law governing prerequisites for contraction of marriage

 (1) The prerequisites of and hindrances to the contraction of a marriage and the consequences arising therefrom shall be governed by the law of the state of residence of the prospective spouses.

 (2) If a prerequisite does not exist for an Estonian citizen for contraction of marriage arising from the law of the state of their residence, Estonian law applies if pursuant to Estonian law the prerequisite for contraction of marriage would have existed.

 (3) A previous marriage of a prospective spouse shall not hinder contraction of a new marriage if the previous marriage has been terminated on the basis of a decision made or recognised in Estonia, even if such decision is not in accordance with the law of the state of residence of the prospective spouse.

§ 57.  General legal consequences of marriage

 (1) The general legal consequences of a marriage shall be determined by the law of the state where the common residence of the spouses is situated.

 (2) If the spouses reside in different states but have the same citizenship, the general legal consequences of the marriage shall be determined by the law of the state the citizens of which the spouses are.

 (3) If the spouses reside in different states and have different citizenship, the general legal consequences of the marriage shall be determined on the basis of the law of the state of their last common residence if one of the spouses still resides in such state.

 (4) If the law governing the general legal consequences of a marriage cannot be determined pursuant to subsections (1)–(3) of this section, the law of the state with which the spouses are otherwise most closely connected applies.

§ 58.  Law governing proprietary rights of spouses

 (1) The proprietary rights of the spouses shall be governed by the law chosen by the spouses. Regardless of the provisions of subsection 11 (2) of this Act, the spouses may choose the law of the state of residence or the state of citizenship of one of the spouses as the law governing their proprietary rights.

 (2) The fact of the choice of governing law shall be notarised. If the governing law is not chosen in Estonia, the choice of law is formally valid if the formal requirements prescribed for marital property contracts by the chosen law are complied with.

 (3) If the spouses have not chosen the governing law, the proprietary rights of the spouses shall be governed by the law applicable to the general legal consequences of the marriage (§ 57 of this Act) at the time of contraction of the marriage.

§ 59.  Protection of third parties

  If the residence of at least one of the spouses is in Estonia or at least one of the spouses engages in economic or professional activity in Estonia, the spouses can rely on proprietary rights other than those prescribed by Estonian law with regard to third parties only if the third party concerned was or should have been aware of such rights at the time of creation of the legal relationship.

§ 60.  Law governing divorce and nullity of marriage

 (1) A divorce shall be governed by such law as specified in § 57 of this Act, which is applicable at the time of commencement of the divorce procedure.

 (2) If a divorce is not permissible pursuant to the law as specified in § 57 of this Act or is permissible only under extremely strict conditions, Estonian law applies instead if one of the spouses resides in Estonia or has Estonian citizenship or resided in Estonia or had Estonian citizenship at the time of contraction of the marriage.

 (3) Nullity of a marriage shall be governed by the law as specified in § 56 of this Act.

§ 61.  Law governing maintenance obligations

  The Hague Convention of 2 October 1973 on the Law Applicable to Maintenance Obligations (RT II 1999, 24, 140) applies to maintenance obligations arising from family relationships.

Chapter 2 RELATIONSHIPS BETWEEN PARENT AND CHILD 

§ 62.  Filiation

 (1) Establishment and contestation of filiation shall be governed by the law of the state of residence of the child at the time of birth.

 (2) Filiation from a parent may be established and contested also pursuant to the law of the state of residence of the parent. A parent may recognise a child pursuant to the law of the state of residence of the parent.

 (3) A child may contest their filiation also pursuant to the law of the state in which the child resides at the time of contestation.

§ 63.  Adoption

 (1) Adoption shall be governed by the law of the state of residence of the adoptive parent. Adoption by spouses shall be governed by the law governing the general legal consequences of the marriage at the time of adoption.

 (2) If pursuant to the law of the state of residence of a child the consent of the child or another person in a family law relationship with the child is necessary for adoption, the law of the state of residence of the child applies to the consent.

 (3) In addition to the requirements provided for in subsections (1) and (2) of this section, all the other requirements for adoption arising from Estonian law shall be complied with in order to adopt a child whose residence is in Estonia.

§ 64.  Adoption in foreign state

  If adoption is governed by foreign law or if a child is adopted on the basis of a judgment of a foreign court, such adoption has the same effect in Estonia as pursuant to the law under which the child was adopted.

§ 65.  Relationships between child and parent

  Family law relationships between a parent and a child shall be governed by the law of the state of residence of the child.

§ 66.  Guardianship and curatorship

  The law of the state where guardianship or curatorship is established applies to the guardianship or curatorship.

Part 8 IMPLEMENTATION OF ACT 

§ 67.  Entry into force of Act

  This Act shall enter into force at the time provided for in the Act implementing this Act.

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:06.07.2017
Redaktsiooni kehtivuse lõpp: Hetkel kehtiv
Avaldamismärge:RT I, 26.06.2017, 31

1. osa ÜLDSÄTTED 

§ 1. Seaduse kohaldamisala

 (1) Käesolevat seadust kohaldatakse juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega.

 (2) Käesolevas seaduses sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes:
 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”) (ELT L 199, 31.07.2007, lk 40–49);
 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) (ELT L 177, 04.07.2008, lk 6–16);
 3) nõukogu määrus (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT L 007, 10.01.2009, lk 1–79);
 4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT L 201, 27.07.2012, lk 107–134);
[RT I, 10.03.2016, 2 - jõust. 20.03.2016]
 5) nõukogu määrus (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (ELT L 343, 29.12.2010, lk 10–16).
[RT I, 10.03.2016, 2 - jõust. 01.07.2016]

§ 2. Välisriigi õiguse kohaldamine

 (1) Kui seaduse, välislepingu, käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 nimetatud Euroopa Liidu määruse või tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte.

 (2) Kui seaduse, välislepingu või käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 nimetatud Euroopa Liidu määruse kohaselt võib isik valida kohaldatava õiguse, võib isik sellist õigust kasutada kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni.

 (3) Välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast selles riigis.
[RT I, 10.03.2016, 2 - jõust. 20.03.2016]

§ 3. Mitme õiguskorraga riik

  Kui käesoleva seaduse säte viitab mitme õiguskorraga riigi õigusele, kohaldatakse selle riigi õigusega ettenähtud õiguskorda. Kui selle riigi õiguses vastavad sätted puuduvad, kohaldatakse õiguskorda, millega õigussuhte asjaolud on kõige tugevamalt seotud.

§ 4. Välisriigi õiguse väljaselgitamine

 (1) Kohaldatava välisriigi õiguse sisu tehakse kindlaks asja menetleva kohtu poolt. Menetleval kohtul on õigus nõuda selleks poolte kaasabi.

 (2) Pooltel on õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks. Kohus ei ole kohustatud poolte esitatud dokumentidest juhinduma.

 (3) Kohtul on õigus pöörduda abi saamiseks Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi või Välisministeeriumi poole, samuti kasutada eksperte.

 (4) Kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha, kohaldatakse Eesti õigust.

§ 5. Haldusorgani ja notari õigused välisriigi õiguse kohaldamisel
[RT I, 10.03.2016, 2 - jõust. 20.03.2016]

  Käesolevas seaduses kohtu kohta sätestatut kohaldatakse ka haldusorganitele ja notaritele.
[RT I, 10.03.2016, 2 - jõust. 20.03.2016]

§ 6. Tagasisaade ja edasiviide

 (1) Kui käesolev seadus näeb ette välisriigi õiguse kohaldamise (edasiviide), kohaldatakse selle riigi rahvusvahelise eraõiguse norme. Kui need näevad ette Eesti õiguse kohaldamise (tagasisaade), kohaldatakse Eesti materiaalõiguse norme.

 (2) Kui välisriigi õigus näeb ette kolmanda riigi õiguse kohaldamise, siis seda edasiviidet ei arvestata.

 (3) Kui käesoleva seaduse § 231 või 6. osa 1. peatüki 1. jao sätted näevad ette välisriigi õiguse kohaldamise, kohaldatakse selle riigi materiaalõiguse norme.
[RT I 2004, 37, 255 - jõust. 01.05.2004]

§ 7. Avalik kord

  Välisriigi õigust ei kohaldata, kui selle kohaldamine viiks tulemuseni, mis on ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga). Sellisel juhul kohaldatakse Eesti õigust.

§ 8. Tehingu vorm

  Tehing on vormiliselt kehtiv, kui see vastab tehingule kohaldatava õiguse või tehingu tegemise riigi õiguse vorminõuetele.

§ 9. Esindamine

 (1) Eeldustele, mille korral esindaja tehtud tehing tekitab esindatavale õigusi ja kohustusi kolmanda isiku suhtes, kohaldatakse selle riigi õigust, kus esindaja tegutses.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigust kohaldatakse ka esindusõiguseta esindaja ja kolmanda isiku vahelisele suhtele.

 (3) Kinnisasjaõiguse käsutamiseks antud volitus peab vastama kinnisasja asukohariigi õiguse vorminõuetele.

2. osa FÜÜSILINE ISIK 

§ 10. Füüsilise isiku elukoht

  Füüsilise isiku elukoha kindlaksmääramisel kohaldatakse Eesti õigust.

§ 11. Füüsilise isiku kodakondsus

 (1) Füüsilise isiku kodakondsus määratakse selle riigi õiguse järgi, mille kodakondsuse üle otsustatakse.

 (2) Kui füüsilisel isikul on mitme riigi kodakondsus, kohaldatakse selle riigi kodakondsust, millega isik on kõige tugevamalt seotud, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

 (3) Kui käesolevat seadust tuleb kohaldada kodakondsuseta isikutele või isikutele, kelle kodakondsust ei ole võimalik kindlaks teha, või pagulastele, arvestatakse kodakondsuse asemel isiku elukohta.

§ 12. Füüsilise isiku õigus- ja teovõime

 (1) Füüsilise isiku õigus- ja teovõimele kohaldatakse tema elukohariigi õigust.

 (2) Elukoha vahetamine ei kitsenda kord omandatud teovõimet.

 (3) Isik, kes tegi tehingu, kuigi ta oli oma elukohariigi õiguse järgi teovõimetu või piiratud teovõimega, ei või oma teovõime puudusele tugineda, kui ta oleks olnud teovõimeline selle riigi õiguse järgi, kus ta tehingu tegi. See ei kehti juhul, kui teine pool tema teovõime puudusest teadis või teadma pidi.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata perekonna- ja pärimisõiguslikele tehingutele, samuti teises riigis asuvate kinnisasjade kohta käivatele tehingutele.

§ 13. Surnuks tunnistamine

 (1) Surnuks tunnistamise eeldustele ja tagajärgedele kohaldatakse teadmata kadunu viimase teadaoleva elukohariigi õigust.

 (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õiguseks on välisriigi õigus, võib teadmata kadunu surnuks tunnistada ka Eesti õiguse järgi, kui huvitatud isikul on selleks õigustatud huvi.

3. osa JURIIDILINE ISIK 

§ 14. Juriidilisele isikule kohaldatav õigus

 (1) Juriidilisele isikule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaselt ta on asutatud.

 (2) Kui juriidilist isikut juhitakse tegelikult Eestis või tema põhitegevus toimub Eestis, kohaldatakse juriidilisele isikule Eesti õigust.

§ 15. Kohaldatava õiguse ulatus

  Juriidilisele isikule kohaldatava õiguse alusel määratakse eelkõige:
 1) juriidilise isiku õiguslik olemus;
 2) juriidilise isiku teke ja lõppemine;
 3) juriidilise isiku õigusvõime;
 4) juriidilise isiku nimi või ärinimi;
 5) juriidilise isiku organid;
 6) juriidilise isiku sisesuhted;
 7) vastutus juriidilise isiku kohustuste eest;
 8) juriidilise isiku seadusjärgne esindus;
 9) juriidilises isikus osaluse või sellega sarnase õiguse õiguslik olemus ning osaluse või õiguse tekkimise ja teostamise põhimõtted.
[RT I, 26.06.2017, 1 - jõust. 06.07.2017]

§ 16. Esindusõiguse piirang

  Juriidiline isik ei või tugineda oma organi esindusõiguse või juriidilise isiku enda õigusvõime piirangule, mis on tehingu teise poole elukoha või tegevuskoha õigusele tundmatu. See ei kehti juhul, kui teine pool sellisest piirangust teadis.

§ 17. Muud isikute ühendused ja varakogumid

 (1) Käesolevas osas sätestatut kohaldatakse ka muudele organiseeritud isikute ühendustele ja varakogumitele.

 (2) Lepingulistele ühendustele, millel ei ole organisatsioonilist struktuuri, kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut.

4. osa ESEMED 

§ 18. Asjaõigusele kohaldatav õigus

 (1) Asjaõiguse tekkimine ja lõppemine määratakse selle riigi õiguse järgi, kus asi asus asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal.

 (2) Asjaõigust ei saa teostada vastuolus asja asukohariigi õiguse oluliste põhimõtetega.

 (3) Kui vallasasi satub Eestisse ja asjaõiguse tekkimine või lõppemine ei ole välisriigis lõpule viidud, loetakse välisriigis toimunud sündmused Eestis toimunuks.

 (4) Kinnisasjalt lähtuvatest kahjulikest mõjutustest tulenevatele nõuetele kohaldatakse käesoleva seaduse § 50.

§ 19. Asja asukohariigi õiguse kohaldamine õigusjärgluse korral

  Kui asjaõiguse tekkimine või lõppemine toimub üldõigusjärgluse teel, eelkõige perekonna- või pärimisõiguse alusel, kohaldatakse sellele õigust, mida kohaldatakse õigusjärglusele tervikuna, välja arvatud juhul kui ja niivõrd kuivõrd asja asukohariigi õiguse kohaselt tuleb ka üldõigusjärgluse korral kohaldada asja asukohariigi õigust.

§ 20. Teel olev asi

 (1) Teel olevale asjale tehingu alusel asjaõiguse tekkimisele ja lõppemisele kohaldatakse asja sihtkohariigi õigust.

 (2) Pooled võivad kokku leppida ka asja lähtekohariigi või tehingule kohaldatava õiguse kohaldamises.

 (3) Kokkulepe kohaldatava õiguse kohta ei mõjuta kolmandate isikute õigusi asjale.

§ 21. Kaubadokument

 (1) Kaubadokumendile kohaldatakse kaubadokumendis endas sätestatud õigust. Kui dokumendis ei ole kohaldatavat õigust määratud, kohaldatakse kaubadokumendile selle riigi õigust, kus asub dokumendi väljaandja tegevuskoht. Teel oleva asja kohta välja antud kaubadokumendile kohaldatakse asja sihtkohariigi õigust.

 (2) Kaubadokumendile kohaldatav õigus määrab, kas kaubadokumendi üleandmisel on asja omandamise jaoks samasugune tähendus kui asja enda üleandmisel. Kui kaubadokumendi üleandmisel on asja omandamise jaoks samasugune tähendus kui asja enda üleandmisel, kohaldatakse ka asjale kaubadokumendile kohaldatavat õigust.

 (3) Kui üks isik tugineb asjaõiguse kehtivusele kaubadokumendile kohaldatava õiguse alusel ning teine isik õiguse alusel, mida tuleks kohaldada, kui kaubadokumenti ei oleks välja antud, kohaldatakse õigust, mida tuleks kohaldada, kui kaubadokumenti ei oleks välja antud.

§ 22. Transpordivahendid

 (1) Õhu-, vee- ja raudteesõidukile kohaldatakse selle päritoluriigi õigust. Päritoluriik on:
 1) õhusõidukite puhul riikkondsuse riik;
 2) veesõidukite puhul registreerimise koha riik, selle puudumisel kodusadama riik;
 3) raudteesõidukite puhul riik, mis on andnud raudteesõiduki kasutamise loa.

 (2) Seadusest tulenevale pandi- või kinnipidamisõigusele, mis tagab transpordivahendiga tekitatud kahju hüvitamise või transpordivahendile tehtud kulutuste hüvitamise nõuet, kohaldatakse tagatavale nõudele kohaldatavat õigust. Erinevate riikide õiguste alusel tekkinud pandiõiguste korral on varem tekkinud pandiõigus eelistatud hiljem tekkinud pandiõiguse suhtes.

§ 23. Intellektuaalne vara

  Intellektuaalsele varale, selle tekkimisele, sisule, lõppemisele ja kaitsele kohaldatakse selle riigi õigust, mille territooriumi jaoks sellele kaitset taotletakse.

§ 231. Registreeritud väärtpaber

 (1) Aktsiale, võlakohustusele ja muule õigusele, mida väljendatakse registrikande kaudu (registreeritud väärtpaber), kohaldatakse selle riigi õigust, kus vastavat registrit peetakse.

 (2) Kui üks isik (vahendaja) hoiab registreeritud väärtpaberit teise isiku jaoks ja arvel muus kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registris või kontol (edaspidi vahendatud väärtpaber), kohaldatakse selles registris või kontol väljendatud õigusele selle riigi õigust, kus vahendatud väärtpaberi kohta registrit või kontot peetakse.
[RT I, 26.06.2017, 1 - jõust. 06.07.2017]

 (3) Väärtpaberile kohaldatava õiguse alusel määratakse eelkõige:
 1) väärtpaberi omajale kuuluva õiguse õiguslik olemus;
 2) väärtpaberi omajale kuuluvate õiguste sisu, tekkimine ja lõppemine väärtpaberi suhtes;
 3) väärtpaberi käsutamise tagajärjed väärtpaberist tulenevatele õigustele;
 4) väärtpaberist tulenevate õiguste teostamise tingimused;
 5) väärtpaberi kasutamine tagatisena, sealhulgas müügiõiguse tekkimine ja teostamine;
 6) väärtpaberit koormavate õiguste järjekoht;
 7) vahendaja õigused ja kohustused vahendatud väärtpaberi suhtes.
[RT I, 26.06.2017, 1 - jõust. 06.07.2017]

 (4) Vahetusvõlakirja või muu sellise õiguse olemusele, mis on seotud osalusega juriidilises isikus, ning õiguse tekkimise ja teostamise põhimõtetele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 14 sätestatut.
[RT I, 26.06.2017, 1 - jõust. 06.07.2017]

5. osa PÄRIMISÕIGUS 

§ 24. Pärimisele kohaldatav õigus

  Pärimisele kohaldatakse pärandaja viimase elukohariigi õigust.

§ 25. Õiguse valik

  Isik võib testamendi või pärimislepinguga määrata, et tema pärandile kohaldatakse tema kodakondsuse riigi õigust. Selline määrang muutub kehtetuks, kui isik on surma hetkeks vastava riigi kodakondsuse kaotanud.

§ 26. Kohaldatava õiguse ulatus

  Pärimisele kohaldatav õigus määrab ära eelkõige:
 1) viimse tahteavalduse liigid ja toime;
 2) pärimisvõime ja pärimiskõlbmatuse;
 3) pärandi ulatuse;
 4) pärijate ringi ja nendevahelised suhted;
 5) vastutuse pärandaja võlgade eest.

§ 27. Testamendi vormile kohaldatav õigus

 (1) Testamendi vormile kohaldatakse Haagi 1961. aasta testamendi vormile kohaldatava õiguse konventsiooni (RT II 1998, 16/17, 28).

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud konventsiooni kohaldatakse ka pärimislepingu vormile.

§ 28. Testamendi tegemise võime

 (1) Isik võib testamenti koostada, muuta või tühistada, kui tal on selline võime selle riigi õiguse järgi, kus oli tema elukoht testamendi koostamise, muutmise või tühistamise ajal. Kui isikul selle riigi õiguse järgi testamendi tegemise võimet ei olnud, võib ta testamenti koostada, muuta või tühistada, kui seda lubab selle riigi õigus, mille kodanik ta oli testamendi koostamise, muutmise või tühistamise ajal.

 (2) Elukoha või kodakondsuse vahetamine ei kitsenda kord omandatud testamendi tegemise võimet.

 (3) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse vastavalt isiku võimele sõlmida, muuta või lõpetada pärimisleping.

§ 29. Pärimislepingud ja vastastikused testamendid

 (1) Pärimislepingule kohaldatakse selle riigi õigust, kus oli pärandaja elukoht lepingu sõlmimise hetkel, või käesoleva seaduse §-s 25 nimetatud juhul isiku kodakondsuse riigi õigust. Kohaldatav õigus määrab ära pärimislepingu lubatavuse, kehtivuse, sisu, siduvuse ja pärimisõiguslikud tagajärjed.

 (2) Vastastikune testament peab selle tegemise ajal vastama mõlema testaatori elukohariigi õigusele või nende poolt ühiselt valitud ühe abikaasa elukohariigi õigusele.

6. osa VÕLAÕIGUS 

1. peatükk VÕLAÕIGUSE ÜLDSÄTTED JA LEPINGUD 

1. jagu Üldsätted ja lepingud 

§ 30. Kohaldamisala

  Käesoleva jao sätteid ei kohaldata juriidiliste isikute asutamislepingutele, samuti juriidilise isiku organite ja osanike või liikmete isiklikule seadusest tulenevale vastutusele juriidilise isiku kohustuste eest.

§ 31. Eesti õiguse üldist kehtivust omavad sätted

  Käesolevas peatükis sätestatu ei mõjuta nende Eesti õiguse sätete kohaldamist, mida tuleb kohaldada, sõltumata lepingule kohaldatavast õigusest.

§ 32. Kohaldatava õiguse valik

 (1) Lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud.

 (2) Pooled võivad valida kohaldatava õiguse kogu lepingule või selle osale, kui leping on selliselt jagatav.

 (3) Asjaolu, et pooled on lepingule kohaldatavaks õiguseks valinud välisriigi õiguse koos välisriigi kohtualluvuse valikuga või ilma selleta olukorras, kus kõik lepingusse puutuvad asjaolud on õiguse valiku ajal seotud ühe riigiga, ei mõjuta selle riigi nende õigusnormide kohaldamist, millest ei või tehinguga kõrvale kalduda (imperatiivsed sätted).

 (4) Kohaldatava õiguse muutmine pärast lepingu sõlmimist ei mõjuta lepingu vormilist kehtivust käesoleva seaduse § 37 kohaselt ega mõjuta kolmandate isikute õigusi.

 (5) Õiguse valiku kokkuleppe sisulise ja vormilise kehtivuse suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 36 ja 37 sätestatut.

§ 33. Õiguse valiku puudumisel kohaldatav õigus

 (1) Kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole käesoleva seaduse § 32 kohaselt valitud, kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Kui leping on osadeks jagatav ning lepingu mõni osa on iseseisvalt tugevamalt seotud mõne teise riigiga, võib sellele osale kohaldada selle teise riigi õigust.

 (2) Eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus on lepingu sõlmimise ajal selle lepingupoole elukoht või juhtorgani asukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse. Kui leping on sõlmitud selle poole majandus- või kutsetegevuse raames, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse, eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub selle poole peamine tegevuskoht. Kui lepingu kohaselt tuleb iseloomulik kohustus täita mõnes teises tegevuskohas, siis eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus see teine tegevuskoht asub.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata, kui lepingule iseloomulikku kohustust ei ole võimalik kindlaks määrata.

 (4) Kui lepingu esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud kinnisasja asukohariigiga.

 (5) Veolepingu puhul eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub lepingu sõlmimise ajal vedaja peamine tegevuskoht, kui selles riigis asub ka reisi lähte- või sihtkoht või kaubaveolepingute puhul saatja peamine tegevuskoht, peale- või mahalaadimiskoht. Kaubaveolepingute kohta sätestatut kohaldatakse kõikidele lepingutele, mille põhieesmärk on kaupade vedu.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõikeid 2–5 ei kohaldata, kui asjaoludest nende kogumis selgub, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga.

§ 34. Tarbijalepingud

 (1) Tarbijalepingute puhul ei tohi õiguse valik viia selleni, et tarbijalt võetakse talle tema elukohariigi imperatiivsete sätetega tagatud kaitse:
 1) kui lepingu sõlmimisele eelnes tarbija elukohariigis spetsiaalselt temale suunatud pakkumine või reklaam ja kui tarbija on selles riigis teinud lepingu sõlmimiseks vajalikud toimingud;
 2) kui tarbija lepingupartner või tema esindaja on tarbijalt tema elukohariigis vastu võtnud tellimuse;
 3) kui leping puudutab kaupade müüki ja tarbija on sõitnud oma elukohariigist teise riiki ja seal oma tellimuse esitanud, kui see reis oli korraldatud müüja poolt eesmärgiga kallutada tarbijat lepingut sõlmima.

 (2) Kui kohaldatavat õigust ei ole käesoleva seaduse § 32 kohaselt valitud, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud asjaoludel sõlmitud tarbijalepingutele tarbija elukohariigi õigust.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata veolepingutele ja teenuste osutamise lepingutele, kui tarbijale osutatakse teenuseid ainult väljaspool tarbija elukohariiki. Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse pakettreisilepingutele.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel sõlmitud tarbijalepingu vormile kohaldatakse tarbija elukohariigi õigust.

§ 35. Töölepingud

 (1) Töölepingu puhul ei tohi õiguse valik viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse valiku puudumisel vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2.

 (2) Õiguse valiku puudumisel kohaldatakse töölepingule selle riigi õigust, kus:
 1) töötaja lepingut täites harilikult oma tööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis;
 2) asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud, kui töötaja ei tööta harilikult ühes ja samas riigis.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui asjaoludest nende kogumis selgub, et tööleping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga. Sellisel juhul kohaldatakse selle teise riigi õigust.

§ 36. Lepingu sisuline kehtivus

 (1) Lepingu või selle sätte kehtivus määratakse riigi õiguse alusel, mis kuuluks kohaldamisele, kui leping või selle säte oleks kehtiv.

 (2) Kui asjaolusid arvestades ei oleks õiglane kohaldada ühe poole tegevuse tagajärgedele käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigust, võib see pool oma elukohariigi õigusele tuginedes väita, et ta ei ole lepingut sõlminud.

§ 37. Lepingu vormiline kehtivus

 (1) Kui leping sõlmitakse isikute vahel, kes asuvad eri riikides, on leping vormiliselt kehtiv, kui see vastab neist riikidest ühe riigi õiguse vorminõuetele või lepingule kohaldatava õiguse vorminõuetele.

 (2) Kui leping sõlmitakse esindaja kaudu, on käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamisel määravaks riik, kus esindaja viibib.

 (3) Leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või kinnisasja kasutamise õigus, on vormiliselt kehtiv, kui see vastab kinnisasja asukohariigi õiguse vorminõuetele.

§ 38. Nõude loovutamine

 (1) Nõude loovutamise korral kohaldatakse uue ja vana võlausaldaja vahelisele suhtele selle riigi õigust, millele allub uue ja vana võlausaldaja vaheline leping.

 (2) Loovutatavale nõudele kohaldatav õigus määrab nõude loovutatavuse, uue võlausaldaja ja võlgniku vahelise suhte, eeldused, mille alusel uus võlausaldaja võib võlgnikult nõuda kohustuse täitmist, samuti selle, millal loetakse võlgnik kohustuse täitnuks.

 (3) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse ka nõuete pantimisele.

§ 39. Nõude üleminek seaduse alusel

 (1) Kui kolmas isik peab rahuldama võlausaldaja nõude, määrab kolmanda isiku kohustusele kohaldatav õigus, kas tal on õigus kasutada võlgniku suhtes õigusi, mis võlausaldajal olid võlgniku suhtes nendevahelisele suhtele kohaldatava õiguse kohaselt.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka siis, kui mitu isikut peab rahuldama sama nõude ja üks neist on selle rahuldanud.

2. jagu Kindlustuslepingud 

§ 40. Kohaldamisala

  Käesoleva jao sätteid kohaldatakse kindlustuslepingutele, mille puhul kindlustatakse Eesti või Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumidel asuvaid kindlustusriske. Käesoleva jao sätteid ei kohaldata edasikindlustuslepingutele.

§ 41. Kindlustusriski asukoht

 (1) Mitte-elukindlustuslepingute korral on kindlustusriski asukohariigiks:
 1) kinnisasjadega, eelkõige ehitiste ja rajatistega seotud riskide kindlustamisel ning sama lepinguga hõlmatud sisustusega seotud riskide kindlustamisel nende asjade asukohariik;
 2) Eesti või Euroopa Liidu liikmesriigi registrisse kantavate sõidukitega seotud riskide kindlustamisel riik, kus sõiduk tuleb registreerida;
 3) reisi- ja puhkuseriskide kindlustamisel kuni neljaks kuuks sõlmitud kindlustuslepinguga riik, kus kindlustusvõtja on teinud lepingu sõlmimiseks vajalikud toimingud.

 (2) Elukindlustuslepingute ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata mitte-elukindlustuslepingute korral on kindlustusriski asukohariigiks:
 1) riik, kus on füüsilisest isikust kindlustusvõtja elukoht;
 2) riik, kus asub kindlustusvõtja lepinguga seotud tegevuskoht, kui kindlustusvõtja ei ole füüsiline isik.

§ 42. Kohaldatava õiguse vaba valik

  Lepingule kohaldatakse poolte valitud õigust, kui:
 1) kindlustatav kindlustusrisk ja kindlustusvõtja elukoht või juhtorgani asukoht asuvad samas Euroopa Liidu liikmesriigis, mis lubab vaba õiguse valikut;
 2) kindlustusleping sõlmitakse kindlustusseltsiga, mis ei tegele kindlustustegevusega käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud riigis ise ega vahendajate kaudu;
 3) mitte-elukindlustuse puhul on tegemist lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduse (RT I 2001, 81, 487) § 427 lõigetes 2–4 nimetatud kindlustuslepinguga;
 4) mitte-elukindlustuse puhul kindlustatakse kindlustusvõtja majandus- või kutsetegevusega seotud kindlustusriske, mis asuvad mitmes käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud riigis ning üks nendest kindlustusriskidest asub mõnes vaba õiguse valikut lubavas Euroopa Liidu liikmesriigis.

§ 43. Kohaldatava õiguse valiku piirangud mitte-elukindlustuse puhul

 (1) Kui mitte-elukindlustusleping ei vasta käesoleva seaduse §-s 42 toodud tingimustele, võivad pooled siiski valida lepingule kohaldatavaks õiguseks:
 1) käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud riigi õiguse, kus kindlustusrisk asub;
 2) selle riigi õiguse, kus asub kindlustusvõtja elukoht või juhtorgan.

 (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigid lubavad ka muu õiguse valikut, võivad pooled seda kasutada.

 (3) Kui kindlustusleping hõlmab kindlustusjuhtumeid, mis võivad toimuda nii kindlustusriski asukohariigis kui ka mõnes teises käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud riigis, võivad pooled valida selle teise riigi õiguse.

§ 44. Kohaldatava õiguse valiku piirangud elukindlustuse puhul

 (1) Kui elukindlustusleping ei vasta käesoleva seaduse § 42 punktis 1 toodud tingimustele, võivad pooled siiski valida kohaldatavaks õiguseks selle riigi õiguse, mida lubab kindlustusriski asukohariigi õigus.

 (2) Kui füüsilisest isikust kindlustusvõtja elukoht ei asu käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud riigis, mille kodanik see isik on, võivad pooled valida kohaldatavaks õiguseks tema kodakondsuse riigi õiguse.

§ 45. Õiguse valiku puudumisel kohaldatav õigus

 (1) Kui pooled ei ole kindlustuslepingule kohaldatava õiguse suhtes kokku leppinud ja kindlustusvõtja elukoht või juhtorgan ning kindlustusrisk asuvad sama riigi territooriumil, kohaldatakse selle riigi õigust.

 (2) Kui pooled ei ole kindlustuslepingule kohaldatava õiguse suhtes kokku leppinud ja asjaolud ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele, kohaldatakse lepingule käesoleva seaduse §-de 42 ja 43 kohaselt valitavatest õigustest selle riigi õigust, millega leping on tugevamalt seotud. Eeldatakse, et leping omab tugevamat seost käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud riigiga, kus on kindlustusriski asukoht. Iseseisvale lepingu osale, millel on tugevam seos mõne teise riigiga, mille õiguse valimine on käesoleva seaduse §-de 42 ja 43 kohaselt lubatud, võib kohaldada selle riigi õigust.

 (3) Elukindlustuslepingule kohaldatakse selle riigi õigust, kus on kindlustusriski asukoht lepingu sõlmimise hetkel. Kui kindlustusrisk asub mitmes erinevas riigis, kohaldatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 2 kolmandat lauset.

§ 46. Kohustuslik kindlustus

 (1) Kohustusliku kindlustuse lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mis näeb ette kindlustuslepingu sõlmimise kohustuse.

 (2) Kui kindlustusleping katab mitmes käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud riigis asuvaid kindlustusriske ja kui vähemalt üks neist riikidest näeb ette kohustusliku kindlustuse, siis loetakse, et leping koosneb mitmest lepingust, millest igaüks on seotud ainult ühe riigiga.

 (3) Kindlustusleping täidab kohustusliku kindlustuse nõude, kui see vastab kohustusliku kindlustuse kehtestanud riigis kohustusliku kindlustuse suhtes kehtivatele sätetele.

 (4) Kui kohustuslikku kindlustust kehtestava riigi õiguse kohaselt peab kindlustusandja kindlustuskaitse lõppemisest teatama pädevale asutusele, saab kindlustusandja kolmanda isiku suhtes kindlustuskaitse puudumisele tugineda ainult selle riigi õiguse kohaselt.

§ 47. Üldiste sätete kohaldamine

  Muus osas kohaldatakse kindlustuslepingutele üldisi lepingule kohaldatava õiguse kohta käivaid sätteid.

2. peatükk LEPINGUVÄLISED KOHUSTUSED 

§ 48. Kohaldamisala
[Kehtetu - RT I, 10.03.2016, 2 - jõust. 20.03.2016]

§ 481. Alusetu rikastumine
[RT I 2009, 59, 385 - jõust. 01.01.2010]

 (1) Kohustuse täitmisest tulenevale alusetu rikastumise nõudele kohaldatakse selle riigi õigust, mida kohaldatakse tegelikule või eeldatavale õigussuhtele, mille alusel kohustus täideti.

 (2) Teise isiku õiguse rikkumisest tulenevale alusetu rikastumise nõudele kohaldatakse selle riigi õigust, kus rikkumine toimus.

 (3) Muudel juhtudel kohaldatakse alusetust rikastumisest tulenevale nõudele selle riigi õigust, kus alusetu rikastumine aset leidis.

§ 49. Käsundita asjaajamine

 (1) Käsundita asjaajamisest tulenevale nõudele kohaldatakse selle riigi õigust, kus käsundita asjaajaja teo tegi.

 (2) Teise isiku kohustuse täitmisest tulenevatele nõuetele kohaldatakse sellele kohustusele kohaldatavat õigust.

§ 50. Kahju õigusvastane tekitamine

 (1) Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele kohaldatakse selle riigi õigust, kus kahju tekkimise aluseks olev tegu tehti või sündmus toimus.

 (2) Kui tagajärg ei saabu selles riigis, kus kahju tekkimise aluseks olev tegu tehti või sündmus toimus, kohaldatakse kannatanu nõudel selle riigi õigust, kus saabus selle teo või sündmuse tagajärg.

§ 51. Vahetu nõudeõigus kindlustusandja vastu

  Kannatanu võib oma nõude esitada vahetult kahju hüvitamiseks kohustatud isiku kindlustusandja vastu, kui seda näeb ette kahju hüvitamisele või kindlustuslepingule kohaldatav õigus.

§ 52. Piirangud välisriigi õiguse kohaldamisel

  Kui kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele kohaldatakse välisriigi õigust, ei saa Eestis välja mõista oluliselt suuremaid hüvitisi, kui seda näeks sellise kahju korral ette Eesti õigus.

§ 53. Tugevam seos

 (1) Kui lepinguväline kohustus on tugevamalt seotud mõne teise riigi õigusega kui sellega, mis kuuluks kohaldamisele käesoleva peatüki sätete kohaselt, kohaldatakse teise riigi õigust.

 (2) Tugevam seos võib tuleneda eelkõige:
 1) pooltevahelisest õigussuhtest või faktilisest seosest;
 2) käesoleva seaduse § 481 lõigetes 2 ja 3, §-s 49 ning §-s 50 nimetatud juhtudel asjaolust, et pooltel on õiguslikku tähendust omava sündmuse toimumise või teo tegemise ajal elukoht samas riigis. Juriidilise isiku puhul arvestatakse tema elukoha asemel tema juhatuse või seda asendava organi asukohta või selle teo või sündmusega seotud tegevuskohta.
[RT I, 10.03.2016, 2 - jõust. 20.03.2016]

§ 54. Kohaldatava õiguse valik

  Pärast lepinguvälise kohustuse tekkimise aluseks olevat sündmuse toimumist või teo tegemist võivad pooled kokku leppida Eesti õiguse kohaldamises. Õiguse valik ei mõjuta kolmandate isikute õigusi.

7. osa PEREKONNAÕIGUS 

1. peatükk ABIELU 

§ 55. Abielu sõlmimise korrale kohaldatav õigus

 (1) Abielu sõlmimisel Eestis kohaldatakse abielu sõlmimise korrale Eesti õigust.

 (2) Välismaal sõlmitud abielu loetakse Eestis kehtivaks, kui see toimus abielu sõlmimise riigi õiguse abielu sõlmimise korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele.

§ 56. Abielu sõlmimise eeldustele kohaldatav õigus

 (1) Abielu sõlmimise eeldustele ja sõlmimise takistustele ning sellest tulenevatele tagajärgedele kohaldatakse abielluja elukohariigi õigust.

 (2) Kui Eesti kodanikul puudub mõni tema elukohariigi õigusest tulenev abielu sõlmimise eeldus, kohaldatakse Eesti õigust, kui selle järgi oleks abielu sõlmimise eeldused olemas.

 (3) Abielluja varasem abielu ei ole abielu sõlmimise takistuseks, kui see on lõppenud Eestis tehtud või tunnustatud otsuse alusel, isegi kui see otsus ei vasta abielluja elukohariigi õigusele.

§ 57. Abielu üldised õiguslikud tagajärjed

 (1) Abielu üldised õiguslikud tagajärjed määratakse selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht.

 (2) Kui abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on.

 (3) Kui abikaasade elukohad on eri riikides ja neil on erinev kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õiguse alusel, kus oli nende viimane ühine elukoht, kui ühe abikaasa elukoht on selles riigis.

 (4) Kui käesoleva paragrahvi lõigete 1–3 kohaselt ei ole võimalik abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad on muul viisil kõige tugevamalt seotud.

§ 58. Abikaasade varalistele õigustele kohaldatav õigus

 (1) Abikaasade varalistele õigustele kohaldatakse abikaasade poolt valitud õigust. Abikaasad võivad varalistele õigustele kohaldatavaks õiguseks valida ühe abikaasa elukohariigi õiguse või ühe abikaasa kodakondsuse riigi õiguse, sõltumata käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 sätestatust.

 (2) Kohaldatava õiguse valik peab olema notariaalselt tõestatud. Kui kohaldatavat õigust ei valita Eestis, piisab õiguse valiku vormiliseks kehtivuseks valitud õiguse abieluvaralepingu vorminõuete järgimisest.

 (3) Kui abikaasad ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust (käesoleva seaduse § 57) abielu sõlmimise ajal.

§ 59. Kolmandate isikute kaitse

  Kui vähemalt ühe abikaasa elukoht on Eestis või kui vähemalt üks abikaasa tegeleb Eestis majandus- või kutsetegevusega, saavad abikaasad kolmandate isikute suhtes Eesti õigusest erinevatele varalistele õigustele tugineda üksnes juhul, kui kolmas isik sellest õigussuhte tekkimise ajal teadis või pidi teadma.

§ 60. Abielu lahutamisele ja kehtetusele kohaldatav õigus

 (1) Abielu lahutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 57 nimetatud õigust lahutusmenetluse alustamise ajal.

 (2) Kui abielu lahutamine ei ole käesoleva seaduse §-s 57 nimetatud õiguse järgi lubatud või on lubatud ainult väga rangetel tingimustel, kohaldatakse selle asemel Eesti õigust, kui ühel abikaasal on elukoht Eestis või Eesti kodakondsus või kui tal oli abielu sõlmimise ajal elukoht Eestis või Eesti kodakondsus.

 (3) Abielu kehtetusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 56 nimetatud õigust.

§ 61. Ülalpidamiskohustustele kohaldatav õigus

  Perekonnasuhetest tulenevatele ülalpidamiskohustustele kohaldatakse ülalpidamiskohustustele kohaldatava õiguse 1973. aasta 2. oktoobri Haagi konventsiooni (RT II 1999, 24, 140).

2. peatükk LAPSE JA VANEMA VAHELISED SUHTED 

§ 62. Põlvnemine

 (1) Põlvnemise tuvastamisele ja vaidlustamisele kohaldatakse lapse sünniaegse elukohariigi õigust.

 (2) Vanema suhtes võib põlvnemist tuvastada ja vaidlustada ka vanema elukohariigi õiguse järgi. Vanem võib lapse omaks võtta oma elukohariigi õiguse järgi.

 (3) Laps võib põlvnemise vaidlustada ka oma vaidlustamise aegse elukohariigi õiguse järgi.

§ 63. Lapsendamine

 (1) Lapsendamisele kohaldatakse lapsendaja elukohariigi õigust. Lapsendamisel abikaasade poolt kohaldatakse lapsendamisele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust lapsendamise ajal.

 (2) Kui lapse elukohariigi õiguse järgi on lapsendamiseks vajalik lapse või mõne muu temaga perekonnaõiguslikus suhtes oleva isiku nõusolek, kohaldatakse selle suhtes lapse elukohariigi õigust.

 (3) Eestis elukohta omava lapse lapsendamiseks peavad lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele olema täidetud ka kõik muud Eesti õigusest tulenevad lapsendamise tingimused.

§ 64. Välisriigis toimunud lapsendamised

  Kui lapsendamisele kohaldatakse välisriigi õigust või lapsendamine on toimunud välisriigi kohtuotsuse alusel, on sellel Eestis samasugune tähendus nagu õiguse kohaselt, mille alusel lapsendamine toimus.

§ 65. Lapse ja vanema vahelised suhted

  Vanema ja lapse vahelistele perekonnaõiguslikele suhetele kohaldatakse lapse elukohariigi õigust.

§ 66. Eestkoste ja hooldus

  Eestkoste ja hoolduse suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus eestkoste ja hooldus seatakse.

8. osa SEADUSE RAKENDAMINE 

§ 67. Seaduse jõustumine

  Käesolev seadus jõustub selle rakendamise seaduses sätestatud ajast.