Text size:

Water Act

Issuer:Riigikogu
Type:act
In force from:01.01.2020
In force until:06.05.2020
Translation published:27.12.2019

Chapter 1 GENERAL PROVISIONS 

§ 1.  Scope of regulation and scope of application of Act

 (1) This Act provides for:
 1) grounds for planning and organising the use and protection of water, the implementation of which will promote sustainable water use;
 2) water protection requirements which will ensure protection of water resources in the long term;
 3) rights, obligations and liability of persons in water use;
 4) state supervision over compliance with the requirements for the use and protection of water;
 5) liability for an infringement of the requirements provided for in this Act.

 (2) The provisions regarding protection of water and construction activity in public water bodies as provided for in Chapter 8 of this Act extend also to the exclusive economic zone, and the provisions regarding protection of the marine environment extend also to the ships and aircraft which have been registered in Estonia outside the marine area of Estonia.

§ 2.  Application of Administrative Procedure Act and General Part of the Environmental Code Ac

 (1) The Administrative Procedure Act applies to administrative procedures provided for in this Act, taking account of the specifications provided for in this Act.

 (2) The procedure for the issue of the environmental permit for special use of water (hereinafter water permit) provided for in this Act is subject to Chapter 5 of the General Part of the Environmental Code Act, taking account of the specifications provided for in this Act.

§ 3.  Water body

 (1) A water body means a permanent or temporary surface form that is filled with flowing or slowly moving or standing water, such as a river, stream, reservoir, spring, main ditch, canal, lake or sea. A water body is also an artificial recipient of a land improvement system within the meaning of the Land Improvement Act.

 (2) A water body means also a canal, through which water is discharged into a drinking water intake, or with a catchment area of ten square kilometres or more.

 (3) A water body means also an artificial lake with the water mirror area of one hectare or more.

 (4) The following are not deemed water bodies for the purposes of this Act:
 1) lagoon of a wastewater treatment plant;
 2) water conduit and ditch, through which treated effluent, storm water and mining water are discharged into a water body;
 3) constructed wetland;
 4) pond and pool made for aquaculture, and water conduits servicing them;
 5) storm water collection system;
 6) artificial water body with the water mirror area of less than one hectare that has arisen as a result of extraction of mineral resources or earth substances;
 7) other construction works made by people for a specific purpose which are permanently or temporarily filled with water and are similar to the aforesaid civil engineering works, such as a small canal for holding boats.

§ 4.  Internal water body

  An internal water body means a water body through which the state border does not pass.

§ 5.  Surface water

  Surface water means inland waters, except groundwater; transitional waters and coastal waters, except in respect of assessment of chemical status for which it shall also include territorial waters

§ 6.  Inland water

  Inland water means all standing or flowing water on the surface of the land, and all groundwater on the landward side of the baseline from which the breadth of the territorial sea is measured.

§ 7.  Groundwater

  Groundwater means all water which is below the surface of the ground in the saturation zone and in direct contact with the soil or subsoil.

§ 8.  Transitional water

  Transitional water means surface water in the vicinity of river mouths that is partly saline in character as a result of its proximity to the sea but is substantially influenced by inflowing freshwater.

§ 9.  Coastal water

  Coastal water means coastal seawater on the landward side of a line, every point of which is at a distance of one nautical mile on the seaward side from the nearest point of the baseline from which the breadth of territorial sea is measured, extending, where appropriate, up to the outer limit of transitional waters.

§ 10.  Artificial water body

  Artificial water body means a water body created by human activity.

§ 11.  Body of surface water

  A body of surface water means a distinct and significant element of surface water such as a lake, river, stream, reservoir, main ditch, canal, ditch or a part thereof, transitional water or a stretch of coastal water.

§ 12.  Body of groundwater

  A body of groundwater means a clearly distinguishable mass of water within an aquifer or aquifers.

§ 13.  Artificial body of water

  An artificial body of water means a body of surface water that has been designated as an artificial body of water in accordance with the procedure provided for in this Act.

§ 14.  Heavily modified body of water

  A heavily modified body of water means a body of surface water that has been designated as a heavily modified body of water in accordance with the procedure provided for in this Act.

§ 15.  Aquifer

  An aquifer means a subsurface layer or layers of rock or other geological strata of sufficient porosity and permeability to allow either a significant flow of groundwater or the abstraction of significant quantities of water.

§ 16.  Water intake

  A water intake means construction works for the abstraction of water from a water body or aquifer.

§ 17.  Drinking water

 (1) Drinking water for the purposes of this Act means all water either in its original state or after treatment, intended for drinking, cooking, food preparation or other domestic purposes, regardless of its origin and whether it is supplied to consumers from a distribution network, from a tanker, or in bottles or containers.

 (2) Drinking water also means all water used in any food-production undertaking within the meaning of Article 3 (3) of Regulation (EC) No 178/2002 of the European Parliament and of the Council laying down the general principles and requirements of food law, establishing the European Food Safety Authority and laying down procedures in matters of food safety (OJ L 31, 01.02.2002, p. 1–24) for the manufacture, processing, preservation or marketing of products or substances intended for human consumption unless the Veterinary and Food Board is satisfied that the quality of the water cannot affect the safety of the foodstuffs in their finished form.

§ 18.  Treated effluent

 (1) Treated effluent means used water that is discharged into the recipient.

 (2) Storm water, mining water, quarry water, cooling water, water flowing in a land improvement system or water used in aquaculture or hydroelectric power production shall not be deemed treated effluent.

§ 19.  Recipient

  Recipient for the purposes of this Act means a water body, or a part of a water body or earth’s crust into which treated effluent or pollutants are discharged.

§ 20.  Wastewater

  Wastewater means water resulting from households, industry or other production that exceeds the applicable emission limit values and that requires purification before being discharged into the recipient. Storm water discharged into a combined sewerage system is also deemed wastewater.

§ 21.  Contamination

  For the purposes of this Act contamination means, in addition to as provided for in subsection 7 (5) of the General Part of the Environmental Code Act, a significant adverse change in aquatic biota or water associated terrestrial ecosystems.

§ 22.  Pollutant

  A pollutant for the purposes of this Act means a substance liable to cause contamination or the presence of which in water may entail an environmental nuisance within the meaning of subsection 3 (1) of the General Part of the Environmental Code Act.

§ 23.  Public water bodies

 (1) Public water bodies are:
 1) the internal sea;
 2) the territorial sea;
 3) Lake Peipus;
 4) Lake Võrtsjärv;
 5) Mullutu Bay;
 6) the Gulf of Suurlaht;
 7) Narva Reservoir;
 8) the Narva River;
 9) the Emajõgi River;
 10) the Nasva River;
 11) the Väike-Emajõgi River from Jõgeveste Bridge to Lake Võrtsjärv;
 11) the Kasari River from the mouth of the Vigala River to where this river enters the sea.

 (2) Public water bodies belong to the state and are not in commercial use.

§ 24.  Publicly used water bodies

 (1) The list of publicly used water bodies shall be established by an order of the Government of the Republic.

 (2) The list of publicly used water bodies shall not include:
 1) standing water bodies without any outflow that belong to a person in private law and are located within the boundaries of a single immovable property;
 2) standing water bodies without any outflow and with an area of less than five hectares that belong to a person in private law and are located within the boundaries of several immovable properties;
 3) watercourses with a catchment area of less than 25 square kilometres and reservoirs located thereon;
 4) standing water bodies or parts of standing water bodies that are located in the training area of the Defence Forces and the National Defence League;
 5) water bodies or parts thereof used for abstraction of drinking water;
 6) water bodies or parts thereof that are located in a mining claim or a mine service plot granted for the extraction of mineral resources;
 7) parts of water bodies where aquaculture is conducted.

 (3) In the event of a natural disaster, the public use of water bodies shall be permitted in the disaster area.

 (4) A local authority may temporarily restrict the public use of a publicly used water body or a part of such water body in its administrative territory in order to ensure human health and security with the prior written approval of the Environmental Board, and also of the Maritime Administration if the restriction concerns water sports or moving on water.

 (5) A local authority shall publish a notice concerning the temporary restriction of use of a publicly used water body in a local or county newspaper and, if possible, in other local media at least one week before establishment of the temporary restriction.

 (6) The notice shall set out at least the name and location of the publicly used water body the public use of which is to be restricted, the period during which the restriction will be in force and the reason for establishing the restriction and, where necessary, the terms thereof. If the public use of a part of a water body is subject to the restriction then in addition to the information mentioned above the notice shall set out the size of the restricted area and, where possible, the exact boundaries of this area or at least the size of the restricted area, and indicate the place where the map that sets out the boundaries of the restricted area or a specification of the boundaries is available for examination.

 (7) The Ministry of Defence or a structural unit of the Defence Forces or the National Defence League authorised by the Ministry may restrict the use of a publicly used watercourse or a part thereof that is in the training area of the Defence Forces and the National Defence League during tactical trainings, exercises, firings and blasting and testing of weapons, munitions, battle equipment and other equipment by the units of the Defence Forces and the National Defence League. The provisions of subsections (5) and (6) of this section apply to the publication of a relevant notice and to the requirements set for the content of the notice.

§ 25.  Exclusion of water body from public use

  The Government of the Republic may exclude a standing water body with an outflow or a part of a watercourse that belongs to a person in private law and is located within the boundaries of a single immovable property from the list of publicly used water bodies at the reasoned request of the owner of the immovable property with the written consent of the local authority.

Chapter 2 PLANNING AND ORGANISING WATER USE AND PROTECTION 

Division 1 General Provisions 

§ 26.  Grounds for planning and organising water use and protection on the basis of catchment areas

 (1) The use and protection of surface water and groundwater shall be planned and organised on the basis of catchment areas in terms of river basin districts, taking into account the hydrological boundaries of catchment areas of water bodies.

 (2) A catchment area for the purposes of this Act means an area of land from which all surface run-off flows through a sequence of rivers, streams, reservoirs, main ditches, canals or lakes into the sea at a single river mouth.

 (3) A river basin district means the area of land and sea, made up of one or more neighbouring catchment areas together with their associated groundwaters and coastal waters, as the main unit for the organisation of water use and protection.

§ 27.  River basin districts

  Estonia has the following river basin districts:
 1) Western Estonia river basin district;
 2) Eastern Estonia river basin district;
 3) Koiva river basin district.

§ 28.  Combined approach in controlling point and diffuse source pressures

 (1) The discharge of pollutants into surface water shall be controlled in accordance with the combined approach pursuant to which the discharge of pollutants into surface water is avoided or restricted at source through the implementation of environmental requirements, including best environmental practices, best available techniques and best available methods, establishment and application of environmental quality standards (hereinafter quality standard and quality standards) and emission limit values. If it is not possible to achieve the environmental objectives provided for in this Act despite compliance with the environmental requirements, supplementary measures provided by legislation, including, where appropriate, more stringent environmental requirements, emission limit values and quality standards, must be applied.

 (2) The combined approach shall apply to controlling the point as well as diffuse source pressure.

§ 29.  Principle of recovery of costs for water services

 (1) It shall be taken into account in pricing of water services and planning of water use that the consumers of water services and other water users, in particular the industry, households and agriculture, shall cover the costs related to the provision of water services to an extent which induces sustainable water use, based on the results of the economic analysis of water use specified in subsection 44 (1) of this Act, the social impact related to the covering of costs, impact on the environment and economy, as well as the geographical and weather-related properties of the relevant area.

 (2) Water use for the purposes of subsection (1) of this section includes water services, including the activities specified in § 187 of this Act, which have significant impact on the status of water.

 (3) Water services for the purposes of this Act means all services provided to households, state and local government authorities, legal persons in public and private law and natural persons, such as abstraction, damming, storage, treatment and distribution of surface water or groundwater, wastewater collection into sewerage and treatment, and discharge of treated effluent into a recipient.

 (4) To apply the principle of recovery of the costs of water services, records shall be kept for the environmental and resource costs in the field of industry, households and agriculture.

§ 30.  Cooperation in transboundary river basin districts

 (1) In respect of transboundary river basin districts located in the territory of the Republic of Estonia and the Russian Federation the parties shall cooperate in accordance with this Act and an international agreement in order to achieve the water protection objectives as regards the transboundary river basin district located in Estonia.

 (2) A river basin district consisting of a catchment area that crosses the state border is a transboundary river basin district.

 (3) Water protection in transboundary river basin districts shall be organised in accordance with the international agreements of the Republic of Estonia.

 (4) The Ministry of the Environment shall forward the relevant information and documents to a competent authority of the foreign state in exchange of information relating to a transboundary river basin district and approval of documents in the cases provided for in this Act.

Division 2 Water Protection Objectives and Exceptions to Achievement thereof 

Subdivision 1 Water Protection Objectives 

§ 31.  General water protection objectives

 (1) The general water protection objectives are:
 1) reduce the impact of human activities on the aquatic environment;
 2) prevent deterioration of the status of aquatic ecosystems, and of terrestrial ecosystems and wetlands dependent on aquatic ecosystems, and improve their status;
 3) promote sustainable water use and ensure long-term protection of surface water and groundwater resources and adequate water supply;
 4) terminate the discharge of priority hazardous substances into water and restrict discharge of pollutants, including other hazardous substances, into the aquatic environment;
 5) contribute to the mitigation of the effects of floods and droughts;
 6) achieve good environmental status of the marine area.

 (2) Where more than one of the water protection objectives relate to a body of water at the same time, the most stringent objective shall apply.

§ 32.  Objective of surface water protection

 (1) The objective of surface water protection is at least good status of bodies of surface water, including artificial bodies of water, heavily modified bodies of water and water bodies not included in bodies of surface water, including the territorial sea.

 (2) The status of a body of surface water is good if its ecological status and chemical status are at least good according to the values of quality indicators established pursuant to subsection 61 (2) and the quality standards established pursuant to subsection 76 (1) of this Act.

 (3) The status of an artificial body of water or a heavily modified body of water is good if its ecological potential and chemical status are at least good according to the values of quality indicators established pursuant to subsection 61 (2) and the quality standards established pursuant to subsection 76 (1) of this Act.

 (4) The surface water in the areas in need of protection within the meaning of clauses 36 (1) 2) and 5) of this Act shall comply with the requirements established pursuant to subsection 36 (6) of this Act and pursuant to the Nature Conservation Act.

 (5) The status of the water bodies not included in bodies of surface water, including the territorial sea, is good if the quality standards established pursuant to subsection 76 (1) of this Act are not exceeded in water, and if the body of water, except the territorial sea, complies with the values of quality indicators established pursuant to subsection 61 (4) of this Act.

§ 33.  Achievement of objective of surface water protection

 (1) The deterioration of the ecological status and chemical status of bodies of surface water shall be prevented.

 (2) The deterioration of the ecological potential and chemical status of artificial bodies of water and heavily modified bodies of water shall be prevented.

 (3) The exceeding of the limit values of priority substances, priority hazardous substances, certain other pollutants and river basin specific pollutants and deterioration of the quality indicators necessary for water use and protection of biota shall be prevented in water bodies not included in bodies of surface water.

§ 34.  Objective of groundwater protection

 (1) The objective of groundwater protection is the good status of the bodies of groundwater.

 (2) The status of a body of groundwater is good if its chemical status and quantitative status are good according to the values of quality indicators and indicators used to determine the quantitative status established pursuant to subsection 66 (6) and the threshold values established pursuant to subsection 77 (4) of this Act.

 (3) The objective of the protection of groundwater not included in bodies of groundwater is to ensure the compliance of the quality indicators of groundwater with the values of quality indicators, threshold values and quality standards established pursuant to subsections 66 (6), 77 (4) and 79 (3) of this Act, considering the requirements for the most similar body of groundwater and the background level of naturally occurring substances in groundwater.

§ 35.  Achievement of objective of groundwater protection

 (1) The deterioration of the chemical status and quantitative status of bodies of groundwater shall be prevented.

 (2) The concentration of pollutants in bodies of groundwater shall be reduced and the significant and sustained upward trend in the concentration of pollutants shall be prevented.

 (3) The planning of the use and protection of groundwater shall take into account the available groundwater resource, ensure the balance between abstraction and recharge of groundwater, and prevent groundwater depletion.

 (4) The available groundwater resource means the long-term annual average rate of overall recharge of the body of groundwater less the long-term annual rate of flow required to achieve the good ecological status for associated surface water, to prevent any significant deterioration in the ecological status of surface water and any significant damage to terrestrial ecosystems dependent on groundwater.

 (5) The planning of the measures to prevent groundwater depletion shall take into account the data on water monitoring and data on available groundwater resource entered in the appropriate register, as well as the groundwater resources established pursuant to subsection 205 (1) of this Act.

§ 36.  Area in need of protection

 (1) An area in need of protection refers to:
 1) nitrate vulnerable zones, including limestone and karst areas that have unprotected groundwater and a soil depth of less than two metres and important springs and sinkholes in need of protection (hereinafter important springs and sinkholes);
 2) areas designated for the protection of economically significant aquatic species;
 3) the sanitary protection zones of the water intakes and the feeding zones of the drinking water intakes that are used for abstraction of drinking water and the productivity of which per day as set out in the design is over 10 cubic metres, or which service more than 50 people;
 4) the sanitary protection zones of the water intakes and the feeding zones of the drinking water intakes planned to be used for the purpose specified in clause 3) of this subsection;
 5) areas designated for the protection of habitats or species pursuant to the Nature Conservation Act where the maintenance or improvement of the status of water is important to protect these habitats or species, including water bodies that are habitats for salmonidae and cyprinidae;
 6) areas designated as recreational waters, including bathing waters and bathing areas;
 7) treated effluent sensitive recipients.

 (2) The quality requirements that apply to areas in need of protection are more stringent than the objectives provided for in §§ 32 and 34 of this Act, or activities are restricted in areas in need of protection pursuant to this Act.

 (3) The territorial sea, coastal waters and internal water bodies of Estonia and the parts of transboundary water bodies belonging to Estonia are treated effluent sensitive recipients.

 (4) A transboundary water body for the purposes of this Act means a water body along which the state border runs.

 (5) It shall be prevented that the quality of surface water and groundwater in the sanitary protection zones of the water intakes specified in clauses (1) 3) and 4) of this section, and where necessary, in the feeding zones of the drinking water intakes, would deteriorate to an extent which might lead to a significant increase in the costs of water treatment in production of drinking water.

 (6) The areas designated for the protection of economically significant aquatic species shall be determined and the values of water quality indicators and quality standards in these areas shall be established by a regulation of the minister responsible for the area, as necessary.

 (7) Records of the areas in need of protection specified in subsection (1) of this section shall be maintained in the appropriate register.

§ 37.  Nitrate vulnerable zone

 (1) An area where agricultural activities have caused or may cause the concentration of nitrate ions in groundwater to be greater than 50 mg/l or where agricultural activities have caused a water body to be eutrophic or in danger of becoming eutrophic is a nitrate vulnerable zone.

 (2) Nitrate vulnerable zones and limestone and karst areas that are located therein and that have unprotected groundwater and a soil depth of up to 2 m shall be designated and the list of important springs and sinkholes in need of protection within nitrate vulnerable zones shall be established by a regulation of the Government of the Republic.

Subdivision 2 Exceptions to Achievement of Water Protection Objectives 

§ 38.  Application of exceptions to achievement of water protection objectives

 (1) Exceptions may be applied to achievement of good status of a body of water pursuant to §§ 39–42 of this Act. The reasons for application of exceptions shall be set out in terms of bodies of water in a river basin management plan, and where appropriate, in a water permit or integrated environmental permit (hereinafter integrated permit).

 (2) The following shall be taken into account while applying the exceptions referred to in subsection (1) of this section:
 1) they shall not preclude the achievement of good status in other bodies of water in the river basin district;
 2) all the other quality and environmental requirements provided for in this Act or established on the basis hereof shall apply to these bodies of water;
 3) these bodies of water shall be protected at least at the level provided for in other legislation of Estonia and the European Union.

 (3) The application of the exceptions referred to in subsection (1) of this section shall be reviewed while updating a river basin management plan at least once in every six years.

 (4) Data on the exceptions applied to achievement of good status of bodies of water shall be stored in a respective register.

§ 39.  Extension of time limit for achievement of water protection objective

 (1) A time limit for the achievement of a water protection objective provided for in this Act may be extended and the achievement of an objective may be planned progressively if it is ensured that the status of a body of water will not deteriorate and if one or more of the following reasons exist:
 1) the application of measures is technically feasible only in stages and will last longer than the time limit for the achievement of an objective;
 2) the application of measures within the time limit entails disproportionately high costs;
 3) the achievement of the objective within the time limit is not possible due to natural conditions.

 (2) A time limit for the achievement of a water protection objective may be extended again while updating a river basin management plan until the end of the period for which the river basin management plan is prepared, unless the objective related to the body of water cannot be achieved by that time due to natural conditions.

 (3) The extension of a time limit for the achievement of a water protection objective and the reasons therefor, the measures implemented for the progressive achievement of an objective, the time schedule for the application of measures and the reasons for a significant delay in making these measures operational shall be set out in the river basin management plan.

§ 40.  Setting less stringent water protection objective

 (1) Less stringent water protection objectives than those provided for in this Act may be set in respect of a body of water only if the status of the body of water is so bad due to natural conditions or due to the impact of human activity identified in accordance with § 44 of this Act that the achievement of the objective would be infeasible or would entail disproportionately high costs, and if:
 1) the environmental and socioeconomic benefits from human activity cannot be achieved by other means, which are environmentally more sustainable and cost effective;
 2) for a body of surface water, the achievement of the best possible ecological and chemical status is ensured, given the impacts of human activity that cannot reasonably have been avoided;
 3) for a body of groundwater, the possible changes to its good status are minimal, given the impacts that cannot reasonably have been avoided due to the nature of the human activity or contamination;
 4) it is ensured that no further deterioration occurs in the status of the body of water.

 (2) Less stringent environmental objectives and the reasons therefor shall be mentioned in a river basin management plan and shall be reviewed when updating the river basin management plan.

§ 41.  Temporary deterioration in status of body of water

 (1) Temporary deterioration in the status of a body of water that is caused by exceptional or unforeseeable circumstances, such as natural conditions, force majeure or accidents, shall not be taken into account in the achievement of a water protection objective if all the following conditions are met:
 1) steps have been taken to prevent further deterioration in the status of the body of water, and despite the exceptional or unforeseeable circumstances, work is continued for the achievement of the objective of protecting the body of water;
 2) the conditions under which circumstances are determined to be exceptional or unforeseeable, and the applied quality indicators are set out in the river basin management plan;
 3) the measures that will be and have been taken under such exceptional or unforeseeable circumstances are set out in the programme of measures of the river basin management plan and will not compromise the recovery of the status of the body of water once the circumstances are over.

 (2) The effects of the circumstances referred to in subsection (1) of this section are re-evaluated annually and, subject to the reasons set out in subsection 39 (1) of this Act, measures are planned and taken with the aim of restoring the body of water to its status prior to the occurrence of those circumstances as soon as possible.

 (3) A summary of the circumstances specified in subsection (1) of this section and of the measures planned and taken so far shall be included in an update of the river basin management plan.

§ 42.  Failure to achieve water protection objective due to water level of bodies of groundwater or new physical modifications of bodies of surface water or new sustainable development activities

 (1) If a failure to achieve good status of a body of groundwater, good ecological status of a body of surface water or good ecological potential of a heavily modified body of water or artificial body of water or a failure to prevent deterioration in the status or potential is the result of modification of the water level of a body of groundwater or new physical modifications of a body of surface water, or if deterioration from high status to good status of a body of surface water is the result of new sustainable development activities, the water protection objective shall be deemed achieved if all the following conditions are met:
 1) all appropriate measures have been taken to mitigate the adverse impact on the status of the body of water;
 2) the reasons for said modifications are described in the river basin management plan and the water protection objective is reviewed every six years;
 3) the reasons for said modifications are of overriding public interest, or the general benefits to the environment or the public interest in achieving the environmental objective are outweighed by the benefits of the modifications to human health, to the maintenance of safety or to sustainable development;
 4) the benefits of the modifications cannot, for reasons of technical feasibility or disproportionately high costs, be achieved by other means which are a significantly better environmental option.

 (2) If the application of the exception provided for in subsection (1) of this section is not provided for in the river basin management plan, the information specified clause (1) 3) of this section shall be presented in the water permit or integrated permit whereby the application of the exception is decided, and in the river basin management plan next time it is updated.

Division 3 River basin management plans 

Subdivision 1 River basin management plan and Supplementary Plan 

§ 43.  River basin management plan

 (1) In order to achieve the water protection objectives specified in Subdivision 1 of Division 2 of this Chapter, a river basin management plan shall be prepared for each river basin district or for each part of a transboundary river basin district located in Estonia, in which water use and protection of the river basin district or the part of a transboundary river basin district located in Estonia shall be planned.

 (2) A water management committee shall be formed by a directive of the minister responsible for the area in order to organise water use and protection and integrate it with other areas.

 (3) The statutes of the water management committee shall be established by a directive of the minister responsible for the area.

 (4) The requirements for the contents of a river basin management plan shall be established by a directive of the minister responsible for the area.

§ 44.  Overview of properties of river basin district and human activity affecting river basin district, and economic analysis of water use

 (1) The properties of each river basin district and each part of a transboundary river basin district located in Estonia shall be analysed in accordance with Annex II to Directive 2000/60/EC of the European Parliament and of the Council establishing a framework for Community action in the field of water policy (OJ L 327, 22.12.2000, p. 1–73), and an overview of pressures which human activity applies to the surface water and groundwater of the respective river basin district shall be prepared, and an economic analysis of water use shall be conducted in accordance with Annex III.

 (2) The results of the analyses and the overview specified in subsection (1) of this section shall be reviewed and updated at least two years before the end of the period covered by the river basin management plan.

 (3) The conduct of the analyses and preparation and updating of overviews specified in subsection (1) of this section shall be organised by the Ministry of the Environment.

§ 45.  Supplementary plan to river basin management plan

 (1) A supplementary plan may be prepared in order to supplement or specify a river basin management plan regarding a river basin district or a part thereof, surface water, groundwater, coastal waters, sea water, different water uses, other activities affecting the water status, source of pollution, emission source, or a type thereof, and to organise a specific water management issue.

 (2) An action plan for a nitrate vulnerable zone shall be prepared to reduce the environmental risk arising from agricultural production to surface water and groundwater.

 (3) A supplementary plan to a river basin management plan, including an action plan for a nitrate vulnerable zone, shall be established by a directive of the minister responsible for the area.

 (4) The requirements for the contents of a supplementary plan to a river basin management plan, including an action plan for a nitrate vulnerable zone, may be established by a directive of the minister responsible for the area.

Subdivision 2 Programme of measures 

§ 46.  Programme of measures

 (1) Measures to implement the water protection principles provided for in this Act and to achieve the water protection objectives provided for in Subdivision 1 of Division 2 of this Chapter in a river basin district or a part of a transboundary river basin district located in Estonia shall be planned in a programme of measures.

 (2) The measures planned in a programme of measures shall be taken into account while preparing, updating and amending the state development plan, county development strategy and local authority development plan, including public water supply and sewerage development plan of a local authority, spatial plans governed by the Planning Act, and other plans related to water use and protection.

 (3) The preparation of a programme of measures shall be organised by the Ministry of the Environment, taking account of the provisions of §§ 48 and 49 of this Act

 (4) The requirements for the contents of a programme of measures shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 47.  Implementation of supplementary measures

 (1) In case it appears that the measures set out in a programme of measures are not sufficient to achieve the water protection objectives, a competent administrative authority shall implement supplementary measures, including:
 1) establish more stringent quality standards and values of quality indicators;
 2) establish more stringent emission limit values.

 (2) More stringent quality standards and values of quality indicators shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (3) More stringent emission limit values shall be determined in a water permit or integrated permit.

 (4) The supplementary measures specified in subsection (1) of this section need not be implemented in case the conditions provided for in clauses 42 (1) 1) and 2) of this Act are met and the likely failure to achieve a water protection objective is the result of natural conditions or force majeure that are exceptional and could not have been foreseen.

Subdivision 3 Procedure for Preparation, Coordination and Organisation of Implementation of River basin management plan and Supplementary Plans, Procedure for Preparation of Programme of Measures and Water Monitoring Programme of River Basin District 

§ 48.  Procedure for preparation of river basin management plan

 (1) The provisions of the Administrative Procedure Act concerning open proceedings apply to the procedure for preparation of a river basin management plan, taking account of the specifications provided for in this Act.

 (2) The preparation of a river basin management plan shall be initiated by the minister responsible for the area. The Ministry of the Environment shall publish the notice concerning the initiation of the preparation of a river basin management plan in the official publication Ametlikud Teadaanded and in a national daily newspaper within one month of making the respective decision.

 (3) The Ministry of the Environment shall present the objectives of a river basin management plan in a national daily newspaper within two months of making the decision to initiate the preparation of the river basin management plan.

 (4) The local authorities, residents and stakeholders from the territory of the relevant river basin district shall be involved in the preparation of a river basin management plan. The involvement shall be organised by the Environmental Board.

 (5) For the purpose of public involvement, the Ministry of the Environment shall prepare and make available to the public:
 1) a timetable and work programme for the preparation of the river basin management plan, including measures for public involvement, at least three years before the beginning of the period covered by the river basin management plan;
 2) an overview of the significant water management issues, including a summary of the results of the economic analysis of water use and of the results of the water monitoring programme of the river basin district, at least two years before the beginning of the period covered by the river basin management plan;
 3) a flood risk assessment report and flood hazard maps and flood risk maps, at least two years before the beginning of the period covered by the river basin management plan;
 4) a draft river basin management plan, at least one year before the beginning of the period covered by the river basin management plan.

 (6) The Ministry of the Environment shall organise the public display of the documents specified in subsection (5) of this section and the documents and information used for preparing these documents in the territory of the relevant river basin district, and shall publish them on the website of the Ministry of the Environment. The duration of the public display of these documents shall be six months. Public consultations shall be organised during the public display. The time and place of the public display and the term for submission of proposals shall be communicated in the official publication Ametlikud Teadaanded and in a national daily newspaper.

 (7) The draft river basin management plan shall be referred for approval to the ministries whose area of government the plan concerns and to the local authorities situated in the territory of the relevant river basin district, within 20 working days before the public display.

 (8) During the public display everybody has the right to make proposals for and objections to the documents specified in subsection (5) of this section. The Ministry of the Environment shall respond in writing to the submitted written proposals and objections within two months after the public display has ended.

 (9) Based on the results of the public display and public consultation, the Ministry of the Environment shall make alterations and amendments to the documents specified in subsection (5) of this section, as necessary.

 (10) River basin management plans shall be published on the website of the Ministry of the Environment.

§ 49.  Updating of river basin management plan

 (1) A river basin management plan shall be reviewed and updated as necessary, but not less often than every six years after its preparation or updating.

 (2) The provisions of § 48 of this Act shall apply also to the updating of a river basin management plan.

 (3) The implementation of the measures of an updated river basin management plan shall start within three years after the updating of the plan.

§ 50.  Procedure for preparation of action plan for nitrate vulnerable zone and other supplementary plan to river basin management plan

 (1) The provisions of the Administrative Procedure Act concerning open proceedings apply to the procedure for preparation of an action plan for a nitrate vulnerable zone or other supplementary plan to a river basin management plan, taking account of the specifications provided for in this Act.

 (2) The preparation of an action plan for a nitrate vulnerable zone or other supplementary plan to a river basin management plan shall be initiated by the minister responsible for the area. The Ministry of the Environment shall publish the notice concerning the initiation of the preparation of an action plan in the official publication Ametlikud Teadaanded and in a national daily newspaper within one month of making a relevant decision.

 (3) Local authorities, representative organisations of agricultural producers and other stakeholders from the territory of the nitrate vulnerable zone shall be involved in the preparation of an action plan for the nitrate vulnerable zone.

 (4) Local authorities, appropriate representative organisations and other stakeholders from the territory of the area covered by the plan shall be involved in the preparation of a draft of any other supplementary plan to a river basin management plan.

 (5) Before the public display, a draft action plan for a nitrate vulnerable zone and another supplementary plan to a river basin management plan shall be referred for approval to the ministries whose area of government the action plan concerns.

 (6) A draft action plan for a nitrate vulnerable zone shall be sent to the local authorities, representative organisations of agricultural producers and stakeholders from the territory of the nitrate vulnerable zone for expressing their opinion thereon.

 (7) A draft of another supplementary plan to a river basin management plan shall be sent to the respective representative organisations and stakeholders for expressing their opinion thereon.

 (8) The time provided for referral for approval and expressing of opinions shall be at least 15 working days.

 (9) After the referral for approval of a draft action plan for a nitrate vulnerable zone or a draft of another supplementary plan to a river basin management plan and expressing of opinions thereon in accordance with subsections (5)–(8) of this section, it shall be displayed on the website of the Ministry of the Environment. The duration of the public display shall be at least 30 days. Information on the time and place of the public display and term for submission of proposals shall be published in the official publication Ametlikud Teadaanded and in a national daily newspaper.

 (10) During the public display, everyone has the right to submit proposals and objections in respect of the draft action plan for a nitrate vulnerable zone and draft of another supplementary plan to a river basin management plan. The authority arranging the preparation of the action plan shall respond to the submitted proposals and objections in writing within two months after the expiry of the term for submission of proposals.

 (11) The decision on the establishment of an action plan for a nitrate vulnerable zone or another supplementary plan to a river basin management plan, together with the action plan or another supplementary plan shall be published on the website of the Ministry of the Environment.

§ 51.  Updating of action plan for nitrate vulnerable zone and other supplementary plan to river basin management plan

 (1) An action plan for a nitrate vulnerable zone shall be reviewed every four years and, as necessary, updated based inter alia on environmental monitoring results and efficiency of the measures taken.

 (2) Another supplementary plan to a river basin management plan shall be reviewed and, as necessary, updated based inter alia on the results of environmental monitoring and efficiency of the measures taken.

§ 52.  Organisation and coordination of implementation of programme of measures and supplementary plans to river basin management plan

 (1) The implementation of a programme of measures shall be organised by the water management committee and the implementation of measures shall be coordinated by the Environmental Board.

 (2) Local authorities within the limits of their competence shall organise and ensure the implementation of the measures planned in a programme of measures in their administrative jurisdiction.

 (3) To implement a programme of measures, the Environmental Board shall prepare an action plan for implementation of the programme of measures for each river basin district.

 (4) The local authorities and stakeholders from the territory of the relevant river basin district shall be involved in the preparation of the action plan for implementation of the programme of measures.

 (5) The action plan for implementation of the programme of measures shall be established by a directive of the minister responsible for the area.

 (6) The Environmental Board shall prepare an overview of implementation of the programme of measures and submit it for approval to the water management committee by 1 May each year.

 (7) The action plan for implementation of the programme of measures and the overview of implementation of the programme of measures approved by the water management committee shall be published on the websites of the Ministry of the Environment and the Environmental Board.

 (8) The implementation of a supplementary plan to a river basin management plan shall be coordinated by the Ministry of the Environment.

 (9) The implementation of an action plan of a nitrate vulnerable zone shall be coordinated by the Ministry of the Environment in liaison with the Ministry of Rural Affairs.

§ 53.  Water monitoring programme of river basin district

 (1) The Ministry of the Environment shall organise the preparation of a water monitoring programme of a river basin district for each river basin district and each part of a transboundary river basin district located in Estonia.

 (2) The water monitoring programme of a river basin district shall include:
 1) monitoring of the level and volume of surface water or volumetric flow rate to an extent which is necessary for assessment of the ecological status or ecological potential and chemical status of a body of surface water;
 2) monitoring of the ecological status or ecological potential and chemical status of bodies of surface water;
 3) monitoring of the chemical status of territorial waters;
 4) monitoring of the quantitative and chemical status of bodies of groundwater;
 5) additional monitoring of those indicators of the areas in need of protection which characterise the compliance of these areas with the objectives for which the areas were placed under protection.

 (3) The provisions of §§ 236 and 237 of this Act shall apply to water investigation carried out during implementation of a water monitoring programme of a river basin district.

 (4) The water monitoring programme of a river basin district shall be reviewed and updated as necessary.

 (5) The contents of the water monitoring programme of a river basin district, including the principles, methods and methodology of preparation of the water monitoring programme, and the requirements for implementation thereof shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

Division 4 Status of Surface Water 

§ 54.  Determination of body of surface water

 (1) In a watercourse, standing water body, coastal waters and transitional waters, a body of surface water is determined based on the area of the water body or catchment area, taking into account the type of the water body, circumstances of use of the water body and water protection objectives, as well as the specifics of the origin, development and hydrological regime of the water body or a part thereof.

 (2) A body of surface water shall not be determined for the purpose of assessing the chemical status of the territorial sea.

 (3) A body of surface water may be the entire watercourse as recorded in the appropriate register which has a catchment area of 10 square kilometres or more, or a standing water body or a reservoir with an area of 50 hectares or more, and a section of coastal waters or transitional waters irrespective of their area.

 (4) A reservoir which is located in the main streambed of a watercourse and which has an area of less than 50 hectares, belongs to the body of surface water of the watercourse passing through such reservoir.

 (5) Generally, the following can be determined as a single body of surface water:
 1) a part of a water body if its origin, development, hydrological regime or natural conditions make it different from other parts of the water body, or if it has a different water body type or water protection objective, or if it is used differently than other parts of the water body;
 2) several water bodies with interconnected water systems and similar natural properties;
 3) a watercourse with a catchment area of less than 10 square kilometres, and a standing water body or reservoir with an area of less than 50 hectares if located in an area in need of protection as specified in clauses 36 (1) 2) and 5) of this Act.

 (6) A separate body of surface water is not determined for a watercourse with a catchment area of 10–25 square kilometres which enters into the watercourse but which does not have enough water to determine its type-specific properties.

 (7) The list of bodies of surface water shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (8) The list established pursuant to subsection (7) of this section may distinguish between the bodies of surface water where the areas in need of protection as specified in clauses 36 (1) 2) and 5) of this Act are located.

 (9) The list of bodies of surface water established pursuant to subsection (7) of this section shall be reviewed every six years and updated as necessary.

§ 55.  Designation of body of surface water as artificial body of water or heavily modified body of water

 (1) A water body or a part thereof may be designated as an artificial body of water or a heavily modified body of water if:
 1) changes in the hydromorphological properties resulting from the impact of human activity do not allow the achievement of good ecological status of the body of water and restoration of the hydromorphological properties of the water body would have significant adverse effects on the wider environment, significantly interfere with navigation, including use of port facilities, use of the water body for recreational purposes, storage of water for irrigation or production of drinking water or power generation, regulation of hydrological regime, flood defence, functioning of land drainage systems or other important activities supporting sustainable development;
 2) the beneficial objectives served by the modified properties of the water body cannot, for technical reasons or disproportionately high costs, be achieved by other, environmentally more sustainable means.

 (2) A water body or a part thereof shall be designated as an artificial body of water or a heavily modified body of water in accordance with subsection (1) of this section in the river basin management plan where also the reasons for such designation shall be given.

 (3) Designation of a water body or a part thereof as an artificial body of water or a heavily modified body of water and the reasons for such designation shall be reviewed and updated as appropriate every six years.

§ 56.  Assessment of status of surface water

 (1) The status of surface water shall be assessed on the basis of the status of bodies of surface water and territorial waters.

 (2) For the purpose of assessment of the status of surface water, its compliance with the quality standards or other values of quality indicators established with regard to a water body not included in bodies of surface water in accordance with the specifics of water use or for the protection of biota shall be taken into account.

§ 57.  Status of body of surface water

 (1) The status of a body of surface water shall be determined by the poorer of its ecological status and its chemical status.

 (2) The ecological status of a body of surface water characterises the quality of the structure and functioning of aquatic ecosystems, and the physical, chemical and hydromorphological quality indicators which are important for the functioning of aquatic ecosystems.

 (3) The chemical status of a body of surface water indicates the concentration of priority substances, priority hazardous substances and certain other pollutants in the aquatic environment.

§ 58.  Status of artificial body of water and heavily modified body of water

 (1) The status of an artificial body of water and a heavily modified body of water shall be determined by the poorer of its ecological potential and its chemical status, relying on the water body type that most closely resembles the artificial or heavily modified water body.

 (2) The ecological potential of an artificial body of water and a heavily modified body of water characterises how much the structure and functioning of ecosystem of the body of water correspond to the ones of the most similar natural body of surface water.

 (3) The chemical status of an artificial body of water and a heavily modified body of water indicates the concentration of priority substances, priority hazardous substances and certain other pollutants in the aquatic environment.

§ 59.  Status classes of bodies of surface water

 (1) The ecological status of a body of surface water shall be characterised by five status classes:
 1) high;
 2) good;
 3) moderate;
 4) poor;
 5) bad.

 (2) The chemical status of a body of surface water shall be characterised by two status classes:
 1) good;
 2) poor.

 (3) If the ecological status class of a body of surface water is high and the chemical status class is good, the status of the body of water is deemed to be high.

§ 60.  Status classes of artificial bodies of water and heavily modified bodies of water

 (1) The ecological potential of an artificial body of water and a heavily modified body of water shall be characterised by four status classes:
 1) high;
 2) good;
 3) moderate;
 4) poor.

 (2) The chemical status of an artificial body of water and a heavily modified body of water shall be characterised by two status classes:
 1) good;
 2) poor.

 (3) If the ecological potential status class of an artificial body of water or a heavily modified body of water is high and the chemical status class is good, the status of the body of water is deemed to be high.

§ 61.  Determination of status class of body of surface water and territorial sea and values of quality indicators of water bodies not included in bodies of surface water

 (1) The quality standards established pursuant to subsection 76 (1) of this Act and the methods for the application of these quality standards shall be used for determination of the chemical status class of a body of surface water and territorial sea.

 (2) The values of the quality indicators used for determination of the ecological status or ecological potential of a body of surface water corresponding to the status classes of bodies of surface water and the procedure for determination of status classes shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (3) The determination of the status classes of bodies of surface water and the chemical status class of the territorial sea shall be organised by the Ministry of the Environment.

 (4) The values of quality indicators needed for the use of the water in water bodies not included in bodies of surface water and for the protection of biota may be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 62.  Data regarding bodies of surface water, territorial sea, water bodies not included in bodies of surface water and surface water resources

 (1) The Ministry of the Environment shall organise the collection, storage and disclosure of the following information regarding bodies of surface water and territorial sea:
 1) the location and boundaries of bodies of surface water on the map, on the basis of the Estonian Topographic Database;
 2) the results of water monitoring and water investigations carried out for bodies of surface water and the territorial sea;
 3) the chemical status of bodies of surface water and the territorial sea;
 4) the pressure affecting the chemical status of bodies of surface water and the territorial sea;
 5) the measures taken to improve the status of bodies of surface water and the chemical status of the territorial sea and the effectiveness of these measures;
 6) the association of the bodies of surface water and territorial sea with the areas in need of protection;
 7) other relevant data related to the bodies of surface water and the territorial sea.

 (2) The Ministry of the Environment shall organise the collection, storage and disclosure of information regarding water bodies not included in bodies of surface water.

 (3) Records of surface water resources shall be kept for the volume, level, properties, use and users of water and for water intakes in an appropriate register.

Division 5 Status of Groundwater 

§ 63.  Determination of body of groundwater

 (1) A body of groundwater is determined from an aquifer if at least one of the following conditions is met:
 1) the aquifer has the groundwater resources established pursuant to subsection 205 (1) of this Act;
 2) at least 50 persons consume water from the aquifer on an ongoing basis;
 3) at least 10 m3 of water per day can be abstracted from the aquifer at present or are planned to be abstracted in the future;
 4) the natural chemical composition of the body of groundwater enables to use the groundwater for the production of drinking water.

 (2) The extent of a body of groundwater shall be determined taking into account the hydrogeological conditions of the body of groundwater, including the natural chemical composition of groundwater, the physical-chemical and aquatic properties of stones, rate of exchange of water, sensitivity of groundwater to hydrochemical impact, potential impact of human activity and social-economic aspects.

 (3) The list of bodies of groundwater shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (4) The list of bodies of groundwater established pursuant to subsection (3) of this section shall be updated every six years as necessary.

§ 64.  Assessment of status of groundwater

  The status of groundwater shall be assessed on the basis of the status of bodies of groundwater.

§ 65.  Status of body of groundwater

 (1) The status of a body of groundwater shall be determined by the poorer of its chemical status and quantitative status.

 (2) The chemical status of a body of groundwater characterises the changes in the chemical composition of groundwater caused by human activity.

 (3) The quantitative status of a body of groundwater characterises how much impact abstraction of water has on the body of groundwater.

 (4) The status of a body of groundwater shall be determined taking into account the impact of human activity and hydrogeological conditions of the body of groundwater, including the protection status of the aquifer and the natural chemical composition of groundwater, as well as the status of groundwater-dependent aquatic and terrestrial ecosystems.

§ 66.  Status classes of bodies of groundwater

 (1) The chemical status of a body of groundwater shall be characterised by two status classes:
 1) good;
 2) poor.

 (2) The chemical status class of a body of groundwater is good if the concentration of pollutants in the water of the body of groundwater does not exceed the threshold value, the groundwater quality standard or other quality indicator used for determining the chemical status of groundwater.

 (3) The quantitative status of a body of groundwater shall be characterised by two status classes:
 1) good;
 2) poor.

 (4) The quantitative status class of a body of groundwater is good if the conditions of the indicators of the quantitative status of groundwater are met.

 (5) The status class of a body of groundwater is good if both its chemical status class and its quantitative status class are good. In other cases, the status class of a body of groundwater is poor.

 (6) The values of quality indicators used for determining the chemical status corresponding to the status classes of bodies of groundwater and the conditions of the indicators used for determining the quantitative status of a body of groundwater and the procedure for determination of status classes shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (7) The determination of the status classes of bodies of groundwater shall be organised by the Ministry of the Environment.

 (8) If the concentration of pollutants in groundwater in one or more sites exceeds the threshold value for pollutants or the groundwater quality standard, the chemical status of the body of groundwater at risk is still deemed good if:
 1) the concentration of pollutants in the body of groundwater does not pose a threat to the maintenance or achievement of good chemical status of the body of groundwater, does not present an environmental threat, and does not significantly deteriorate the use of groundwater for human activity;
 2) the values of other quality indicators used for determining the chemical status of the body of groundwater are in compliance with the limit values of good chemical status;
 3) in order to reduce the level of purification treatment required for the production of drinking water from groundwater that is or will be used for abstraction of drinking water, it has been ensured that the chemical status of groundwater will not deteriorate;
 4) a change in the flow direction of groundwater does not cause the intrusion of saline or other water into the aquifer.

 (9) For the purpose of applying subsection (8) of this section, the results of the analysis of the properties of a river basin district in accordance with § 44 of this Act and the results set out in the overview of pressure caused by human activity, including abstraction of water and emissions into water, the geological and hydrogeological conditions of the body of groundwater, the impact of human activity on the chemical status of groundwater, impact of surface water and other ecosystems associated with the body of groundwater on the body of groundwater and the groundwater monitoring data shall be taken into account.

 (10) For the purpose of applying subsection (8) of this section, a river basin management plan shall set out reasons for why the chemical status of a body of groundwater at risk is still deemed good.

§ 67.  Evaluation of status of bodies of groundwater at risk and bodies of groundwater in poor status

 (1) The Ministry of the Environment shall prepare an additional description for each body of groundwater at risk and each body of groundwater in poor status to evaluate the risks to or the reasons for the poor status of such body of groundwater, as well as a programme of measures to achieve the water protection objectives of the body of groundwater in accordance with § 46 of this Act.

 (2) A body of groundwater is at risk if it is probably not possible to achieve its good status due to human activity or if its status may deteriorate as a result of human activity.

 (3) An additional description of a body of groundwater at risk or a body of groundwater in poor status shall contain detailed information on the following indicators:
 1) extent of the body of groundwater;
 2) in case of naturally occurring substances, their background levels;
 3) information on exceeding the threshold values for every pollutant;
 4) environmental objectives in the areas causing risk to the body of groundwater;
 5) current or future objectives and importance of use of the body of groundwater;
 6) the geological and hydrogeological conditions of the body of groundwater;
 7) the chemical composition of groundwater;
 8) soil;
 9) long-term annual average rate of recharge of groundwater;
 10) impact of human activity and ecosystems on the status of the body of groundwater;
 11) interactions between the body of groundwater and the aquatic and terrestrial ecosystems associated with the body of groundwater, including direction and rate of exchange of water;
 12) data of the water monitoring programme of the river basin district.

 (4) The pollutants causing the risk or poor status or constituting indicative parameters shall be ascertained for each body of groundwater at risk or in poor status, and the threshold values for such pollutants shall be determined.

§ 68.  Aquifer protection status

 (1) The aquifer protection status means the coverage of an aquifer with a soil layer that has poor drainage or with an aquitard.

 (2) The aquifer protection status shall be assessed taking into account the composition of soil and all the aquitards resting above the aquifer.

 (3) In accordance with the natural aquifer protection status, areas of the territory of Estonia shall be divided as follows:
 1) unprotected groundwater areas are karst areas, alvars and areas where the aquifer is covered by a moraine layer up to 2 metres thick or a sand or gravel layer up to 20 metres thick;
 2) weakly protected groundwater areas where the aquifer is covered by a moraine layer 2–10 metres thick or a clay or loam layer up to 2 metres thick or a sand or gravel layer 20–40 metres thick;
 3) groundwater areas of medium protection where the aquifer is covered by a moraine layer 10–20 metres thick or a clay or loam layer 2–5 metres thick;
 4) relatively protected groundwater areas where the aquifer is covered by a moraine layer more than 20 metres thick or a clay or loam layer more than 5 metres thick;
 5) protected groundwater areas where the aquifer is covered by a regional aquitard.

§ 69.  Data regarding bodies of groundwater and groundwater resources

 (1) The Ministry of the Environment shall organise the collection, storage and disclosure of the following information regarding bodies of groundwater:
 1) the determined bodies of groundwater;
 2) the results of water monitoring, water investigations and hydrogeological investigations carried out for bodies of groundwater;
 3) the status of bodies of groundwater, and the bodies of groundwater at risk;
 4) the pressure affecting the status of bodies of groundwater;
 5) the measures taken to improve the status of bodies of groundwater and the effectiveness of these measures;
 6) the association of the bodies of groundwater with the areas in need of protection;
 7) other relevant data related to the bodies of groundwater.

 (2) Records of groundwater resources shall be kept for the volume, level, properties, use and users of groundwater in terms of boreholes, water intakes and groundwater deposits in an appropriate register.

Division 6 Status of Marine Area 

§ 70.  Marine area

 (1) For the purposes of this Act, the marine area covers the internal sea, the territorial sea and the exclusive economic zone altogether, including the seabed and earth’s crust thereunder to the extent established by the Maritime Boundaries Act and by international agreements of the Republic of Estonia.

 (2) A marine sub-region means a part of the marine area that differs from the remaining marine area by virtue of its biota, hydrological, marine and biogeographical features and pollution load.

§ 71.  Environmental status and good environmental status of marine area

 (1) The environmental status of marine area means the overall state of the environment in the marine area which is determined taking into account the structure, function and processes of the constituent marine ecosystems together with natural physiographic, geographic, biological, geological and climatic factors as well as physical, acoustic and chemical conditions, including those resulting from human activities inside or outside the marine area.

 (2) The good environmental status of marine area means the status where it preserves ecologically diverse and dynamic marine area that is clean, healthy and productive within its intrinsic conditions and the use of the marine area is sustainable, thus safeguarding the potential for uses and activities by current and future generations, particularly if:
 1) the structure, functions and processes of the marine ecosystems and the associated physiographic, geographic, geological and climatic factors allow those ecosystems to function fully and to maintain their resilience to human-induced environmental change, marine species and habitats are protected, human-induced decline of biodiversity is prevented and biological components function in balance;
 2) hydro-morphological, physical and chemical properties of the marine ecosystems, including those properties that result from human activities in the area concerned, support the ecosystems as described in clause 1) of this subsection and anthropogenic inputs or disposals of substances and energy, including noise, into the marine environment cause neither marine pollution nor impacts from contamination.

 (3) For the purposes of this Act, marine pollution means direct or indirect introduction or presence of substances, energy, radiation, electric and magnetic field, noise, infrasound and ultrasound into the air or marine environment as a result of human activity to such an extent that it has or may have an adverse impact, for example risk to human health or property, harm to biota, marine activities and use of marine services, quality of marine ecosystems or aquatic and terrestrial ecosystems that are directly dependent on them, including biodiversity loss, reduction of amenities and deterioration of the quality of water, due to which the lawful sustainable use of the marine environment is compromised.

§ 72.  Marine strategy

 (1) A marine strategy shall be prepared for the whole marine area of Estonia in order to protect the marine area and to achieve and maintain its good environmental status, and it shall consist of the following parts:
 1) assessment of the marine area;
 2) determination of good environmental status of the marine area;
 3) environmental targets for the marine area and associated indicators;
 4) monitoring programme for the marine area;
 5) programme of measures for the marine area.

 (2) The marine strategy shall be prepared, taking account of the relevant existing national, European Union and international assessments, environmental targets, monitoring programmes and programmes of measures, as well as transboundary environmental impacts and specific features, and co-operation shall be undertaken with other Member States of the European Union in order to ensure coherence and comparability of different parts of the marine strategy.

 (3) The provisions of the Administrative Procedure Act concerning open proceedings apply to the preparation, amendment and revocation of the marine strategy.

 (4) Parts of the marine strategy shall be updated every six years after their approval or updating.

 (5) The preparation and updating of the marine strategy shall be organised by the Ministry of the Environment.

 (6) The requirements for the contents and preparation of the marine strategy shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (7) An assessment of the marine area, determination of good environmental status and the environmental targets for achieving it and the associated indicators shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (8) A monitoring programme for on-going assessment of the environmental status of the marine area shall be approved by a directive of the minister responsible for the area.

 (9) A programme of measures for the marine area to achieve or maintain its good environmental status shall be approved by a directive of the minister responsible for the area.

§ 73.  Application of exceptions to achievement of environmental targets

 (1) The good environmental status of the marine area or the environmental targets may remain unachieved by planned measures if it is caused by:
 1) action or inaction to achieve or maintain the good environmental status of the marine area, or to achieve the environmental targets, for which it is not possible to impose liability in the territory of Estonia or in the marine area under the jurisdiction of Estonia;
 2) natural causes;
 3) force majeure;
 4) modifications or alterations to the physical properties of the marine area brought about by actions taken for reasons of overriding public interest which outweigh the negative impact on the environment, including any transboundary impact.

 (2) Achievement of the good environmental status of the marine area or its environmental targets may be postponed if it is caused by natural conditions which do not allow timely improvement in the status of the marine area.

 (3) Application of the exception set out in clause (1) 4) of this section is permitted only in case it is ensured that the modifications or alterations to the physical properties of marine area do not permanently preclude or compromise the achievement of the good environmental status of the marine area, in the respective sub-region of the marine area or in the marine area of other Member States of the European Union.

 (4) In case of the exceptions set out in subsections (1) and (2) of this section, ad hoc measures shall be taken to contribute to the achievement of good environmental status, and in case of the reasons set out in clauses (1) 2)–4), to prevent further deterioration of the status of the marine area and mitigate the adverse impact. Such measures shall contribute to the highest possible extent to the achievement of the good environmental status of the marine area.

 (5) The exceptions in respect of achieving the good environmental status of the marine area or its environmental targets, as set out in this section, can be specified, as necessary, in the programme of measures established pursuant to subsection 72 (9) of this Act.

 (6) Taking of ad hoc measures shall not be required if there is no significant environmental nuisance of the marine environment or if the measures entail disproportionately high costs while compared to the risk, provided that the situation will not deteriorate any further and the achievement of the good environmental status will not become permanently precluded. The respective decision shall be substantiated by evidence.

§ 74.  Obligation to notify of activities compromising environmental status of marine area

  Any person who suspects acts or omissions compromising the environmental status of the marine area or consequences thereof shall notify the Environmental Inspectorate, the Police and Border Guard Board or an Estonian port, if it can be reasonably expected from such person considering their special role or knowledge.

Division 7 Hazardous Substances, Groundwater Pollutants and Quality Standards of Water and Soil 

§ 75.  Hazardous substances

 (1) For the purposes of this Act, a hazardous substance means an element or a compound that due to toxicity, stability or bioaccumulation causes or may cause hazard to human health or harms or may harm other living organisms or ecosystems.

 (2) Hazardous substances are divided into the following subcategories:
 1) priority substances and certain other pollutants;
 2) river basin specific pollutants;
 3) priority hazardous substances.

 (3) Priority substances and certain other pollutants mean hazardous substances that present a significant danger to the aquatic environment or via the aquatic environment to human health or harm or may harm other living organisms or ecosystems and the discharge of which into the aquatic environment is restricted in accordance with this Act for the purpose of reducing the discharge of these substances into the aquatic environment.

 (4) River basin specific pollutants mean pollutants used in the river basin district which are likely to be present in surface water or in the bottom sediment of a water body to an extent that is harmful to the aquatic biota and which are therefore taken into account in assessment of the ecological status of a body of surface water and the discharge of which into the aquatic environment is restricted in accordance with this Act for the purpose of reducing the discharge of these substances into the aquatic environment.

 (5) Priority hazardous substances mean hazardous substances which present a significant risk to the aquatic environment or via the aquatic environment to human health or harm or may harm other living organisms or ecosystems and the discharge of which into the aquatic environment is prohibited or restricted in accordance with this Act for the purpose of terminating or progressively removing the discharge of the substances into the aquatic environment.

§ 76.  List of hazardous substances and environmental quality standards of hazardous substances

 (1) The list of priority substances and priority hazardous substances, the environmental quality standards of priority substances, priority hazardous substances and certain other pollutants, and methods for application of quality standards, the quality standards of river basin specific pollutants and the activities associated with the watch list of substances shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (2) The watch list of substances means a list of substances for which Unionwide monitoring data shall be gathered for the purpose of supporting future prioritisation exercises in order to supplement the existing data on these substances which derive from other sources, including an analysis of the properties of a river basin district, overview of environmental impact of human activity, economic analysis of water use, and water monitoring programmes.

 (3) The environmental quality standards for the river basin specific pollutants specified in subsection (1) of this section shall be established in accordance with the principles provided for in Annex V 1.2.6 of Directive 2000/60/EC of the European Parliament and of the Council.

§ 77.  Groundwater pollutants and their threshold values

 (1) The threshold value for a groundwater pollutant indicates such concentration of the pollutant in a body of groundwater, the exceeding of which entails a risk of failing to meet the requirements for good chemical status class of groundwater.

 (2) The groundwater pollutants and their threshold values shall be determined for each body of groundwater, considering:
 1) the background levels of naturally occurring substances or ions or physical-chemical parameters of water;
 2) the hydrogeological conditions of the body of groundwater;
 3) the status of water bodies, terrestrial ecosystems and wetlands dependent on the body of groundwater and their mutual connection and extent of interactions;
 4) possible impact of current or future legitimate interference in the use or functions of groundwater;
 5) human activity, including pollutants from diffuse sources;
 6) the origin of pollutants, their possible natural occurrence, toxicity and their tendency to spread, stability and potential for bioaccumulation.

 (3) For the purposes of this Act, background level means the concentration or indicator value of a pollutant in a body of groundwater with no, or only very minor, anthropogenic alterations to undisturbed conditions that would alter the chemical composition of the body of groundwater.

 (4) A list of groundwater pollutants, the threshold values of such pollutants broken down by bodies of groundwater, and the principles for determining the background levels shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (5) The threshold values for groundwater pollutants of a transboundary body of groundwater shall be referred for approval to a competent authority of a foreign state in accordance with subsection 30 (4) of this Act before being established.

§ 78.  Amending list of groundwater pollutants and their threshold values

 (1) The list of groundwater pollutants and their threshold values shall be amended and supplemented in the interests of human health and protection of the environment in accordance with new information received on pollutants.

 (2) A pollutant may be removed from the list of groundwater pollutants if the pollutant no longer affects the good chemical status of a body of groundwater.

 (3) An overview of amendments to the list of groundwater pollutants and their threshold values shall be set out in the river basin management plan.

§ 79.  Groundwater quality standards

 (1) The groundwater quality standard indicates the concentration of a pollutant in groundwater, which may not be exceeded in the interests of human health and protection of the environment.

 (2) If the application of groundwater quality standards does not ensure achievement of the water protection objectives of a body of surface water dependent on the body of groundwater, or causes a substantial deterioration in the ecological or chemical status of the body of surface water or harm to the terrestrial ecosystem dependent on the body of groundwater, threshold values that are stricter than the groundwater quality standards shall be established.

 (3) The groundwater quality standards for hazardous substances and the environmental quality standards for groundwater pollutants which are taken into account while determining the chemical status of a body of groundwater, including concentration of nitrates and active substances of pesticides, shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (4) In the case provided for in subsection (2) of this section, the minister responsible for the area shall establish by a regulation the threshold values that are stricter than the groundwater quality standards.

§ 80.  Significant and sustained upward trend in concentration of pollutants in groundwater

 (1) Significant or sustained upward trend in the concentration of pollutants in groundwater indicates any statistically and environmentally significant increase of concentration of pollutants in a body of groundwater at risk.

 (2) Significant upward trend in the concentration of pollutants in groundwater means an increase by more than 20 percent of the baseline level in the annual average concentration of pollutants in a body of groundwater at risk during two consecutive years.

 (3) Sustained upward trend in the concentration of pollutants in groundwater means an increase compared to the baseline level in the annual average concentration of pollutants in a body of groundwater at risk during six consecutive years.

 (4) The baseline level means the average concentration of pollutants in a body of groundwater measured from 2007 to 2009 during groundwater monitoring.

 (5) In case of upward trend in the concentration of pollutants specified in subsections (2) and (3) of this section, a starting point for the reversal of upward trend in the concentration of pollutants in groundwater shall be established, the upward trend in the concentration of pollutants shall be halted or the concentration of pollutants shall be reduced.

§ 81.  Assessment of significant and sustained upward trend in concentration of pollutants in groundwater

 (1) Significant upward trend in the concentration of pollutants in bodies of groundwater at risk and in bodies of groundwater in poor status shall be identified every two years and sustained upward trend every six years and these data shall be published in the river basin management plan.

 (2) If the maintenance or achievement of good chemical status of a body of groundwater is hampered due to a point or diffuse source or contaminated soil, further assessment of a significant and sustained upward trend in the concentration of pollutants shall be carried out.

 (3) The further assessment referred to in subsection (2) of this section shall include determination of the reasons for the significant and sustained upward trend in the concentration of pollutants, extent of environmental nuisance from an emission source or contaminated soil which has an impact on groundwater, and the environmental threats and environmental risks deriving therefrom in order to take measures to avoid the extension of contamination to a larger area, avoid danger to human health and the environment, significant negative developments in the chemical status of groundwater and any delay in achievement of water protection objectives.

 (4) The assessment and further assessment of significant and sustained upward trend in the concentration of pollutants in groundwater as specified in this section shall be organised by the Ministry of the Environment.

 (5) An overview of the results of further assessment of significant and sustained upward trend in the concentration of pollutants shall be published in a river basin management plan.

§ 82.  Starting point for the reversal of upward trend for reduction of concentration of pollutants in groundwater

 (1) The starting point for the reversal of upward trend in the concentration of pollutants (hereinafter also the starting point for the reversal of upward trend) indicates that the concentration of a pollutant in a body of groundwater at risk has increased to 75 percent of the threshold value for the concentration of pollutants in groundwater or of the quality standard.

 (2) If the concentration of pollutants in a body of groundwater reaches the starting point for the reversal of upward trend, a competent administrative authority shall take appropriate measures to halt the significant or sustained upward trend in the concentration of pollutants or to reduce the concentration of pollutants.

 (3) The starting point for the reversal of upward trend may be less or more than 75 percent of the threshold value for the concentration of pollutants in groundwater or of the quality standard if:
 1) at such a starting point for the reversal of upward trend it is possible to prevent most cost-effectively or reduce most efficiently the changes causing the deterioration of the chemical status of groundwater;
 2) the detection limit of the concentration of pollutants does not allow for applying the starting point for the reversal of upward trend at 75 percent of the threshold value for the concentration of pollutants in groundwater or of the quality standard.

 (4) In the case specified in clause (3) 1) of this section, the starting point for the reversal of upward trend may be more than 75 percent of the groundwater quality standard if this does not lead to any delay in achieving the water protection objectives.

 (5) The starting point for the reversal of upward trend in the concentration in nitrates in groundwater in a nitrate vulnerable zone shall be 40 mg/l.

 (6) The starting points for the reversal of upward trend specified in subsections (1) and (3)–(5) of this section shall not be changed during the six-year period of a river basin management plan.

 (7) The designation of the starting points for the reversal of upward trend specified in subsections (1), (3) and (4) of this section and in subsection 80 (5) of this Act for bodies of groundwater at risk or for bodies of groundwater in poor status shall be organised by the Ministry of the Environment.

 (8) Information on the starting point for the reversal of upward trend in the concentration of pollutants in groundwater shall be published every six years in a river basin management plan.

§ 83.  Soil quality standards

  The limit values for concentrations of hazardous substances in the soil shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 84.  Transboundary contamination

 (1) For the purposes of this Act, transboundary contamination means contamination caused by an emission source outside the territory of the Republic of Estonia.

 (2) In case of transboundary contamination a competent authority of the foreign state shall be notified of the contamination immediately in accordance with the procedure provided for in subsection 30 (4) of this Act and implementation of efficient measures for the reduction or removal of the impact of the contamination shall be planned in order to ensure compliance with the quality standards in the part of the transboundary river basin district in Estonia.

 (3) If despite implementation of the measures specified in subsection (2) of this section, the quality standards have been exceeded, the exceptions provided for in §§ 39–42 of this Act shall apply to respective bodies of water in the transboundary river basin district.

 (4) An overview of measures undertaken in case of transboundary contamination shall be presented in a river basin management plan.

Chapter 3 REQUIREMENTS FOR DRINKING WATER, NATURAL MINERAL WATER AND BATHING AREAS 

§ 85.  Quality standards for drinking water

 (1) Drinking water shall meet the quality standards established pursuant to subsection (2) of this section, and the quality of drinking water shall be inspected against the standards established pursuant to said subsection and analysed using the methods established pursuant to the same subsection.

 (2) The quality standards and inspection requirements and the methods for analysis shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 86.  Requirements for choice of location of drinking water intakes

 (1) The location of a drinking water intake shall be chosen based on the possibility to form a sanitary protection zone, the data in the appropriate register regarding the quality and volume of surface water and groundwater and the approved groundwater resources, and as necessary, the possibilities of protecting the feeding zone of a drinking water intake.

 (2) A drinking water intake shall not be constructed to abstract water from a water body or aquifer where the original quality of water does not enable to ensure, at reasonable cost, the compliance of water with the quality standards for drinking water established pursuant to subsection 85 (2) of this Act.

 (3) A drinking water intake shall not be constructed at a place where it is not possible to form a proper sanitary protection zone to protect the drinking water intake.

 (4) The list of water bodies included in a drinking water intake shall be approved in terms of water intakes by a directive of the minister responsible for the area.

§ 87.  Duties of treatment operators of drinking water

 (1) A treatment operator of drinking water is an undertaking, whose activity involves the production, collection, processing or packaging of drinking water or other operations as a result of which drinking water is available to consumers or other persons that have to use drinking water in their activities either for a charge or free of charge. A treatment operator of drinking water is not deemed to be a person who abstracts water from an individual water abstraction point in an average quantity of less than 10 m3 per day or for the use of less than 50 people, unless the supply with drinking water forms a part of economic activities or public law functions.

 (2) A treatment operator of drinking water shall guarantee the compliance of drinking water supplied through a distribution network to the requirements established pursuant to subsection 85 (2) of this Act up to a point where drinking water becomes available to another treatment operator or consumer, unless the treatment operator of drinking water and the owner of registered immovable agree otherwise.

 (3) A treatment operator of drinking water supplying registered immovables with drinking water through a distribution network has performed its duty to ensure quality standards for drinking water if they prove that any non-compliance of drinking water is caused by the domestic water system of the registered immovable.

 (4) A treatment operator of drinking water shall:
 1) prepare a plan for drinking water inspection and refer it for approval to the Health Board;
 2) submit to the Health Board data about the execution of the plan for drinking water inspection and, at the request of a supervisory official, copies of test protocols or, as an extract from the database, investigation data on a quarterly basis either in writing or digitally;
 3) at the request of a supervisory official perform additional investigations in case of contamination or a suspicion of contamination of drinking water;
 4) investigate reasons for non-compliance of drinking water with quality standards, apply required measures to remove the shortcomings and immediately notify consumers and the structural unit of the Health Board in the treatment location, of the shortcomings;
 5) give information to consumers and supervisory officials about the compliance of the drinking water being treated in accordance with the procedure provided for in the Public Information Act;
 6) notify the Health Board of each case of contamination of drinking water or of interruption in water supply exceeding 24 hours;
 7) organise studies of microbiological, chemical and indicator parameters in an accredited laboratory.

 (5) The plan for drinking water inspection specified in clause (4) 1) of this section shall be updated at least every five years and referred for approval to the Health Board.

 (6) The activities provided for in subsection (4) of this section shall be performed by the treatment operator of drinking water at its own expense.

§ 88.  Right of local authority to limit use for purposes other than domestic needs of water which is used for production of drinking water

  If there is insufficient supply of drinking water to satisfy the needs of drinking and preparing food, a local authority has the right to limit the use for any other purpose of water that is used for production of drinking water until the water resources have recovered to the required level.

§ 89.  Natural mineral water

  Natural mineral water (hereinafter also mineral water) means water that is used for drinking and is microbiologically wholesome water originating in an aquifer and emerging from a spring which is protected against contamination and from which water is extracted through one or more water intakes which are natural or have been made usable artificially.

§ 90.  Duties of persons marketing mineral water and spring water and exploiting springs

 (1) Legal persons in public and private law and natural persons that are manufacturers of natural mineral water or spring water within the meaning of the Product Conformity Act, as well as the persons marketing natural mineral water or spring water, including importers, shall be liable for placing natural mineral water or spring water on market and for the compliance thereof.

 (2) The manufacturer of natural mineral water specified in subsection (1) of this section:
 1) may start exploiting a mineral spring and bottling water only after it has been ascertained by investigations of competent authorities that the water meets the requirements for mineral water established pursuant to subsection (6) of this section and a water permit has been issued for exploitation of the spring pursuant to this Act, or for the mineral water of another country, a permit of a responsible authority of the country of abstraction has been issued;
 2) shall bottle mineral water at source;
 3) shall submit a written application to the Health Board for recognition of mineral water extracted and manufactured in Estonia or water from a country outside the European Economic Area (hereinafter non-EU country) which is placed on the market in Estonia, data of investigations of competent authorities and detailed information in accordance with the requirements of this Act and legislation established pursuant to this Act;
 4) may place mineral water on the market within the meaning of the Product Conformity Act in Estonia if it has been recognised by the Health Board or a responsible authority of another country and has been entered in the list of natural mineral waters in the Official Journal of the European Union;
 5) may place mineral water extracted from the ground of a non-EU country on the market in Estonia only if a responsible authority of the country of abstraction of the water has certified that they inspect the compliance of such water on regular basis and that the water meets the requirements for mineral water established in the European Union, and the Health Board has recognised the compliance of the mineral water;
 6) shall not add any other substances than carbon dioxide to mineral water;
 7) shall not market mineral water extracted from one and the same spring under several sales descriptions or describe packaged drinking water, table water, spring water or other water as natural mineral water or mineral water.

 (3) The manufacturer of natural mineral water specified in subsection (1) of this section shall pay accommodation expenses and travel expenses to the mineral water intake and back for two representatives of the Health Board who engage in the assessment of the compliance of the source of mineral water, the spring, the water abstraction equipment and processing of water. Said obligation shall be valid only in case the Health Board has to incur expenses that are not covered by the state fee in the procedure for recognition of mineral water extracted from the ground of a non-EU country.

 (4) State fee shall be paid for the procedure for recognition of natural mineral water, assessment of the compliance of the water abstraction equipment and processing of natural mineral water, issue of a decision on recognition and renewal thereof, and notification of the European Commission and Member States, in the amount provided for in the State Fees Act.

 (5) The period of validity of a decision on recognition of mineral water extracted from the ground of a non-EU country and imported to the European Economic Area shall be five years. The recognition procedure need not be repeated if the responsible authority of the country of abstraction has certified the compliance of mineral water anew before the lapse of five years.

 (6) The requirements for natural mineral water and spring water shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 91.  Duties of owner and possessor of bathing area

 (1) The owner or possessor of a bathing area shall:
 1) ensure safe conditions of use, compliance of the water used and inspection and investigation of water at an accredited laboratory in accordance with the requirements established pursuant to this Act;
 2) publish information regarding the quality indicators of bathing water pursuant to the requirements of the Convention on Access to Information, Public Participation in Decision-making and Access to Justice in Environmental Matters in accordance with the procedure provided for in the Public Information Act.

 (2) The requirements for bathing water and bathing areas shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 92.  Duties of Health Board in the field of drinking water, bathing water and mineral water

 (1) The competent authority in the field of drinking water and bathing water shall be the Health Board who shall:
 1) organise the monitoring of drinking water and bathing water;
 2) participate in the development and implementation of monitoring and warning systems for responding to emergency phases related to drinking water and bathing water;
 3) collect and process data on the compliance of drinking water and bathing water with quality requirements;
 4) publish data on the quality indicators of drinking water and bathing water;
 5) advise consumers and treatment operators and make recommendations for elimination of health threats;
 6) decide on the use of drinking water and bathing water which is not in compliance with the quality requirements;
 7) prepare a report on the compliance of bathing water with the quality requirements annually, and a report on the compliance of drinking water with the quality requirements every three years;
 8) refer the report specified in clause 7) of this subsection to the Ministry of Social Affairs and Ministry of the Environment for approval;
 9) cooperate internationally for elimination of health threats caused by drinking water and bathing water;
 10) organise the assessment of health risk and development of a programme of measures in cooperation with experts if the limit values of substances and microorganisms is exceeded in drinking water;
 11) carry out additional investigations to determine these substances and microorganisms in drinking water, the concentration of which is not regulated by legislation if there are grounds for believing that the presence or excessive concentration of those substances and microorganisms presents a potential risk for human health;
 12) provide reference services for drinking water investigations.

 (2) The costs of the activities specified in clause (1) 10) of this section shall be covered by the treatment operator of drinking water if the deterioration of the quality of drinking water has been caused by the activities of the treatment operator of drinking water.

 (3) The responsible authority in the field of natural mineral water shall be the Health Board who shall:
 1) recognise water extracted and manufactured in Estonia or water from a non-EU country which is placed on the market in Estonia as natural mineral water;
 2) not later than on the 180th day after submission of all the required data, make a decision on recognition or refusal to recognise natural mineral water and state its reasons for recognition or refusal of recognition;
 3) verify the compliance of the investigation and analysis data submitted by the person placing the natural mineral water on the market, and where necessary, also the compliance of the water abstraction equipment and processing of natural mineral water with the established requirements;
 4) revoke a decision on recognition if the composition or other properties of natural mineral water have changed due to permanent circumstances;
 5) notify the European Commission of all recognitions of natural mineral water and revocation of a decision on recognition, publish the recognition data and forward the entire relevant information on the recognition of water and the results of regular inspections at the request of the European Commission or a Member State;
 6) have the right to temporarily suspend or restrict trading with natural mineral water in the territory of Estonia if the water does not comply with the established requirements or endangers human health, and immediately notify the European Commission and the responsible authorities of other Member States of the respective decision together with its reasons.

Chapter 4 ORGANISATION OF WASTEWATER COLLECTION AND TREATMENT  

Division 1 Definitions 

§ 93.  Agglomeration

  An agglomeration means an area with enough residents and economic activity for wastewater to be collected through a sewerage system and to be discharged into a wastewater treatment plant or for treated effluent to be discharged into a recipient.

§ 94.  Load of agglomeration

  The load of agglomeration means the largest generated load in population equivalents caused by wastewater and arising in the agglomeration, depending on the season and calculated taking into account the wastewater created by the permanent residents, tourists, industrial and other undertakings irrespective of whether it is discharged into a public sewerage system or not. The load of agglomeration does not include industrial wastewater which is treated in an industrial wastewater treatment plant.

§ 95.  Population equivalent

  Population equivalent means the unit of average potential water pollution load caused by one person per day. The value of the population equivalent expressed through the biological oxygen demand (BOD7) is 60 grams of oxygen per day.

§ 96.  On-site sewage treatment plant

  An on-site sewage treatment plant is a wastewater treatment plant with a designed load of up to 50 population equivalents.

§ 97.  Pretreatment facility

  A pretreatment facility is a desilting, desanding or degreasing system or oil separator and a combination thereof and any other technological device for partial treatment of wastewater, after passing of which wastewater is discharged into the public sewerage system or industrial wastewater treatment plant.

§ 98.  Industrial wastewater treatment plant

  An industrial wastewater treatment plant is a wastewater treatment plant which treats wastewater created in industry or in any other production process and from which treated water is discharged into a recipient.

Division 2 Formation of agglomeration 

§ 99.  Formation and modification of agglomeration

 (1) A local authority shall file a free-format application with the Ministry of the Environment for formation or modification of an agglomeration.

 (2) The minister responsible for the area shall establish an agglomeration by a directive in accordance with the criteria for formation of agglomerations provided for in § 100 of this Act, and having referred the formation and extent of the agglomeration for approval to the relevant local authority.

 (3) A local authority shall enter the boundaries of agglomerations in the comprehensive plan along with the area to be covered with a public sewerage system in the future and not designated as or included in an agglomeration.

 (4) The minister responsible for the area shall modify an established agglomeration on its own initiative or at the proposal of the relevant local authority or at the proposal of the Environmental Board which has been referred for approval to a local authority, in accordance with the criteria for formation of agglomerations.

§ 100.  Criteria for formation of agglomerations

 (1) Agglomerations shall be formed taking into account the aquifer protection status and load of the agglomeration, considering also the socioeconomic criterion, status of surface water and water protection objectives.

 (2) The area of an agglomeration shall be at least five hectares.

 (3) The capacity of a household to pay for the public water supply and sewerage system service shall be taken into account in the formation of an agglomeration. The expenses of a member of a household on the public water supply and sewerage system service shall not exceed four percent of their annual average net income in the local county according to the data of Statistics Estonia.

§ 101.  Formation of agglomeration based on aquifer protection status and load of agglomeration

 (1) An agglomeration shall be formed in weakly protected or unprotected groundwater areas if the load per one hectare equals 10 or more population equivalents.

 (2) An agglomeration shall be formed in groundwater areas of medium protection if the load per one hectare equals 15 or more population equivalents.

 (3) An agglomeration shall be formed in relatively protected or protected groundwater areas if the load per one hectare equals 20 or more population equivalents.

 (4) At the proposal of the Environmental Board an agglomeration may be formed in case of smaller loads than the ones specified in subsections (1)–(3) of this section if it is necessary for the achievement of water protection objectives and is socioeconomically justified.

Division 3 Requirements for Wastewater Treatment Plant 

§ 102.  Choice of location of wastewater treatment plant

 (1) The choice of the location of a wastewater treatment plant shall serve the purpose of reducing environmental nuisances to the maximum extent possible, while giving preference to the following areas:
 1) where in case of an accident of the wastewater treatment plant, the wastewater will not pose a threat to the groundwater or surface water;
 2) where the wastewater treatment plant, except in case of closed systems, remains downwind of the settlement following the main winds;
 3) which are not endangered by floods.

 (2) In addition to the provisions of subsection (1) of this section, the following shall be taken into account in the choice of the location of a wastewater treatment plant:
 1) the existing sewerage and the condition thereof;
 2) the geotechnical and hydrogeological conditions of the site.

§ 103.  Choice of wastewater treatment plant

  The following shall be taken into account in the choice of a wastewater treatment plant:
 1) limit values for pollutant concentration in treated effluent established pursuant to subsection 128 (7) of this Act;
 2) physical and chemical properties of wastewater;
 3) dynamics of the creation of wastewater and changes in its properties over time;
 4) future changes in the load of wastewater discharged to the wastewater treatment plant, including hydraulic load;
 5) cost of the wastewater treatment plant during its operation;
 6) economic expedience of the construction and use of the wastewater treatment plant;
 7) aquifer protection status in case of discharging treated effluent into the soil;
 8) ecological indicators of the water body into which treated effluent is discharged, and the physical and chemical indicators of water.

Division 4 Collection, Treatment, On-site Treatment and Transport of Urban Wastewater 

§ 104.  Obligation to organise collection, treatment, on-site treatment and transport of urban wastewater

 (1) A local authority shall organise the collection of urban wastewater and its treatment before its discharge into a recipient as treated effluent up to the limit values for pollutant concentration in treated effluent established pursuant to subsection 128 (7) of this Act, or up to the percentage of reduction of wastewater specified in subsection 128 (6).

 (2) The percentage of reduction of wastewater is the level of elimination of pollutants, expressed as a percentage.

 (3) Urban wastewater does not include industrial wastewater or wastewater of any other production which is treated in an industrial wastewater treatment plant.

 (4) In order to achieve the compliance of wastewater which is discharged into a recipient, a local authority shall ensure the existence of public sewerage system in the agglomeration for discharging wastewater into the wastewater treatment plant, except in an agglomeration with a load of less than 2000 population equivalents and in the case specified in subsection (5) of this section.

 (5) If the construction of a public sewerage system in an agglomeration involves unreasonably high costs, it is permitted to use leak-tight collection tanks for the collection of wastewater in agglomerations with a load of 2 000 population equivalents or more.

 (6) In an agglomeration with a load of less than 2 000 population equivalents the construction of a public sewerage system is not obligatory, but in case of an existing public sewerage system and wastewater treatment plant they must be maintained in a good technical condition to ensure proper wastewater collection and treatment.

 (7) Local authorities shall establish rules for on-site treatment and transport of wastewater in their administrative jurisdiction.

§ 105.  Obligation to construct discharging circuit

 (1) In an agglomeration with a load of 1000 or more population equivalents, a local authority shall construct a discharging circuit for discharging created and collected wastewater into a wastewater treatment plant.

 (2) In an agglomeration with a load of less than 1000 population equivalents, a local authority shall construct a discharging circuit if the nearest discharging circuit is more than 30 kilometres away.

Chapter 5 ASSESSMENT AND MANAGEMENT OF FLOOD RISKS 

Division 1 General Provisions 

§ 106.  Flood risk

 (1) Flood risk means the probability of a flood event which may have potential adverse consequences for human health and property, the environment, cultural heritage and economic activity.

 (2) For the purposes of this Act, a flood means the temporary covering by water of land not normally covered by water, including floods caused by rising water levels of watercourses and rising water levels of the sea in coastal areas.

 (3) Flood does not include floods caused by sewerage systems.

§ 107.  Preparation of flood risk management plan

 (1) A flood risk management plan shall be prepared for each river basin district or transboundary river basin district.

 (2) A flood risk management plan (hereinafter also management plan) shall be prepared on the basis of the results of risk assessment and flood hazard maps and flood risk maps.

Division 2 Assessment of Flood Risks 

§ 108.  Basis for assessment of flood risks

 (1) A flood risk assessment report shall be prepared, significant risk areas shall be identified and flood hazard maps and flood risk maps shall be prepared on the basis of available information for each river basin district or transboundary river basin district.

 (2) The potential impact of climate change on the occurrence of floods and the data obtained from the exchange of information referred to in subsection (3) of this section shall be taken into account in risk assessment.

 (3) When assessing flood risks in a transboundary river basin, information regarding common flood risks shall be exchanged with a competent authority of the foreign state in accordance with subsection 30 (4) of this Act.

 (4) Flood risk assessment shall be organised by the Ministry of the Environment in liaison with the Ministry of Rural Affairs, Ministry of the Interior and other ministries concerned. The Ministry of the Environment shall involve local authorities in the work.

§ 109.  Flood risk assessment report

 (1) Flood risk assessment reports shall be prepared by the Ministry of the Environment.

 (2) A flood risk assessment report shall be published on the website of the Ministry of the Environment and a summary of the report shall be given in the river basin management plan.

 (3) A flood risk assessment report shall be reviewed and updated, as necessary, every six years after its preparation or updating.

 (4) The requirements for the contents of a flood risk assessment report shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 110.  Identification of significant risk areas

 (1) Significant risk areas shall be identified on the basis of a flood risk assessment report by a directive of the minister responsible for the area.

 (2) A significant risk area means an area where significant flood risks occur or may occur.

 (3) Before identification of significant risk areas in a transboundary river basin district, information shall be exchanged with a competent authority of the foreign state in accordance with subsection 30 (4) of this Act.

§ 111.  Flood hazard maps and flood risk maps

 (1) Flood hazard maps and flood risk maps shall be prepared for each significant risk area on a scale that is appropriate for management of flood risks of the river basin district.

 (2) A list of data to be specified in the flood hazard maps and flood risk maps shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (3) In order to prepare common flood hazard maps and flood risk maps in a transboundary river basin district, information shall be exchanged with a competent authority of the foreign state in accordance with subsection 30 (4) of this Act.

 (4) Flood hazard maps and flood risk maps shall be published in a river basin management plan and on the website of the Ministry of the Environment.

 (5) Flood hazard maps and flood risk maps shall be reviewed and updated, as necessary, every six years after their preparation or updating.

Division 3 Flood Risk Management 

§ 112.  Flood risk management plan

 (1) The purpose of preparation of a risk management plan for significant risk areas identified in a river basin district is to reduce the potential adverse effects of flooding for human health, property, the environment, cultural heritage and economic activity, and reduce the likelihood of flooding with similar adverse effects.

 (2) The risk management plan shall cover all risk management aspects, including risk prevention, protection against flood and potential consequences thereof, preparedness for floods, flood forecasts and early warning systems.

 (3) The requirements for the contents of a risk management plan and updated risk management plan shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (4) A risk management plan shall be prepared taking into account, inter alia, potential flood extent and flood conveyance routes, potentially flooded areas, the water protection objectives provided for in this Act, soil and water use and protection requirements, spatial plans, land use, nature conservation requirements and restrictions, navigation and port infrastructure, other infrastructure significant for the functioning of the region, and the costs and benefits relating to the plan.

 (5) The need to implement the appropriate measures planned in the risk management plan shall be taken into account in preparing a river basin management plan, a management plan for land improvement systems, spatial plans, and emergency risk assessments and plans.

 (6) The preparation of the risk management plan shall be organised by the Ministry of the Environment in liaison with the Ministry of Rural Affairs, Ministry of Finance, Ministry of the Interior and other ministries concerned. The Ministry of the Environment shall involve local authorities in the work.

 (7) The preparation, updating and publication of risk management plans shall be subject to the provisions relating to river basin management plans in Subdivision 3 of Division 3 of Chapter 2 of this Act, taking account of the specifications provided for in this Division.

 (8) A risk management plan shall be prepared simultaneously with a river basin management plan prepared pursuant to § 48 of this Act.

§ 113.  Risk management plan for transboundary river basin district

 (1) A risk management plan for a transboundary river basin district shall be prepared for the part of the transboundary river basin district located in Estonia or for the entire transboundary river basin district. Where necessary, a detailed risk management plan shall be prepared for a sub-basin of a transboundary river basin district.

 (2) When preparing a risk management plan, information prescribed pursuant to subsection 112 (3) of this Act and information specified in subsection 112 (4) shall be exchanged with a competent authority of the foreign state in accordance with subsection 30 (4) of this Act.

 (3) When preparing a risk management plan which covers the entire transboundary river basin district, cooperation shall be carried out with a competent authority of the foreign state pursuant to an international agreement, and the data received from the competent authority of the foreign state by exchange of information shall be taken into account.

 (4) Measures planned in a risk management plan shall not, by their extent and impact, significantly increase flood risks upstream or downstream of a territory of a foreign state in a transboundary river basin district, unless these measures have been referred for approval to a competent authority of the respective state in accordance with subsection 30 (4) of this Act and an agreement has been reached regarding the implementation of appropriate measures.

§ 114.  Implementation of flood risk management plan

 (1) The implementation of a risk management plan shall be organised by the Ministry of the Environment and Ministry of the Interior in liaison with other ministries and local authorities.

 (2) Preparedness for floods shall be ensured in accordance with the procedure provided for in the Rescue Act and the Emergency Act pursuant to emergency plans and risk management plans.

§ 115.  Updating of flood risk management plan and risk management plan for transboundary river basin district

 (1) A risk management plan and a risk management plan for a transboundary river basin district shall be reviewed and updated every six years after the preparation or updating thereof.

 (2) A risk management plan and a risk management plan for a transboundary river basin district shall be updated taking into account the flood risk assessment report, the results of updating the flood hazard maps and flood risk maps, and the potential impact of climate change on the occurrence of floods.

Chapter 6 REQUIREMENTS FOR WATER USE AND PROTECTION 

Division 1 General Provisions 

§ 116.  Prevention of pollution and depletion of water

 (1) It is prohibited to cause contamination of a water body or groundwater, to discharge treated effluent onto frozen or snow-covered soil and pollute ice cover.

 (2) Discharge of pollutants into a recipient is permitted only in the cases and in accordance with the conditions provided for in this Act if no environmental threat is caused thereby.

 (3) A local authority shall organise liquidation of the consequences of a sudden discharge of any substances polluting water into surface water or groundwater, on or into the soil in its administrative jurisdiction.

 (4) Depletion of water is prohibited.

 (5) Depletion of water means an activity resulting in:
 1) permanent and substantial decrease in the volumetric flow rate, water level or volume of water in a water body;
 2) change in the flow direction of groundwater which causes or may cause the intrusion of saline water or other water into the aquifer or deterioration of the quality of groundwater;
 3) permanent decrease in the level or pressure of groundwater, or a decrease in the volumetric flow rate of a spring.

§ 117.  Obligations to prevent harmful effect of water

 (1) Persons may not cause by their acts or omissions the following:
 1) flood;
 2) destruction of embankment protection, embankment, dam or other engineering works;
 3) substantial erosion of soil or landslide;
 4) waterlogging which prevents purposeful use of land.

 (2) Landowners, possessors of land or water users shall take measures to decrease or prevent the effect of their activities on bodies of surface water, bodies of groundwater or property of persons.

 (3) To prevent damage and other adverse consequences of flood, any unauthorised redirecting and barring of floodwaters in a significant risk area are prohibited.

 (4) A local authority shall organise liquidation of the consequences of a flood that causes substantial damage, or of the destruction of a dam or other defences in its administrative jurisdiction.

§ 118.  Water protection zone of banks or shores of water bodies

 (1) In order to prevent the erosion of the banks or shores of water bodies, and diffuse emissions into water, the banks or shores of water bodies shall have water protection zones.

 (2) The extent of water protection zones from the baseline for calculating of a water protection zone shall be:
 1) 20 m on the Baltic Sea, Lake Peipus, Lake Lämmijärv, Lake Pskov and Lake Võrtsjärv;
 2) 10 m on other lakes, rivers, brooks, springs, canals, main ditches and open artificial recipients of land improvement systems, except in the cases specified in clause 3) of this subsection;
 3) 1 m in main ditches and open artificial recipients of land improvement systems with a catchment area of less than 10 km2.

 (3) The baseline for calculating the extent of a water protection zone means the boundary of a water body set out in the base map of the Estonian Topographic Database in accordance with the Spatial Data Act.

 (4) If the main ditch, canal or a ditch serving as an artificial recipient of a land improvement system has been set out as a line object in the base map of the Estonian Topographic Database, the edge of the recess shall be the baseline for calculating the extent of a water protection zone.

 (5) The following areas of banks or shores of water bodies shall have no water protection zone:
 1) port areas, embankments or shore protection areas established on legal grounds;
 2) bathing areas and bathing waters.

§ 119.  Restriction of activities in water protection zone

  The following activities are prohibited within a water protection zone:
 1) extraction and geological exploration of mineral resources and earth substances in preparation of extraction of earth substances on the banks or shores of the water bodies specified in clauses 118 (2) 1) and 2) of this Act, except in the cases specified in § 120 of this Act;
 2) cutting layers of trees and shrubs on the banks or shores of the water bodies specified in clauses 118 (2) 1) and 2) of this Act without the consent of the Environmental Board, except cutting carried out for the construction or maintenance of land improvement systems;
 3) cultivation of land, use of fertilizers and sewage sludge and setting up manure storage facilities or manure stacks;
 4) use of chemical plant protection products without the registration specified in subsection 196 (1) of this Act;
 5) construction activities, unless they conform to the objective specified in subsection 118 (1) of this Act and the shore and bank protection objectives provided for in the Nature Conservation Act;
 6) degrading the soil and other activities causing the erosion of shores or banks, or diffuse emissions into water.

§ 120.  Specification for extraction and geological explorationof mineral resources and earth substances in water protection zone

 (1) The restrictions provided for in clause 119 1) of this Act do not extend to the shore of an artificial water body that has arisen as a result of extraction of mineral resources or earth substances and is located in a deposit, mining claim or mine service plot until the obligation of restoration of mined land is declared to be performed in accordance with the procedure provided for in the Earth Crust’s Act.

 (2) After the obligation of restoration of mined land is declared to be performed, the extraction and geological exploration of mineral resources and earth substances are permitted in the water protection zone of an artificial water body that has arisen as a result of extraction of mineral resources or earth substances, if consent has been obtained therefor as a part of the permit in the course of processing a permit for the extraction or geological exploration of mineral resources.

 (3) [Repealed - RT I, 21.12.2019, 1 – entry into force 01.01.2020]

§ 121.  Specifications for cutting layers of trees and shrubs in water protection zone

 (1) Layers of trees and shrubs may be cut in the water protection zone of the water bodies specified in clauses 118 (2) 1) and 2) of this Act with the consent of the Environmental Board.
[RT I, 21.12.2019, 1 – entry into force 01.01.2020]

 (2) If consent for cutting layers of trees and shrubs is applied for in the water protection zone of the water bodies specified in clauses 118 (2) 1) and 2) of this Act and forest notification is required for cutting pursuant to the Forest Act, the consent for cutting shall be granted as a part of the forest notification in the course of processing the forest notification pursuant to the Forest Act.

 (3) [Repealed - RT I, 21.12.2019, 1 – entry into force 01.01.2020]

§ 122.  Restriction for locating burial site on shores or banks of water bodies

 (1) It is prohibited to locate a burial site closer than 200 metres from the baseline for calculating a water protection zone on the shores of the water bodies specified in clause 118 (2) 1) of this Act.

 (2) It is prohibited to locate a burial site closer than 50 metres from the baseline for calculating a water protection zone on the shores of the water bodies specified in clauses 118 (2) 2) and 3) of this Act.

§ 123.  Application of most stringent restriction

  If two or more restrictions on activities have been established for water protection, the most stringent restriction shall apply.

Division 2 Wastewater Treatment and Discharge of Wastewater and Pollutants into Recipient 

§ 124.  Conditions for wastewater treatment

 (1) Wastewater shall be treated on the spot, discharged into a wastewater treatment plant or collected into a collection tank and transported into a discharging circuit, unless otherwise provided for in this Division.

 (2) In an agglomeration and outside an agglomeration in a region with no public sewerage system, the wastewater producer shall collect wastewater into a leak-tight collection tank and organise its transport to a discharging circuit designated in the plan of the local government for the development of public water supply and sewerage system.

 (3) In an agglomeration with a load of less than 2 000 population equivalents with no public sewerage system, an on-site sewage treatment plant may be constructed for wastewater treatment and biologically treated or more stringently treated wastewater may be discharged into a recipient in addition to what is provided for in subsection (2) of this section.

 (4) In an agglomeration with a load of 2 000 population equivalents or more, the use of on-site sewage treatment plants is prohibited. This prohibition shall not apply to pretreatment facilities and industrial wastewater treatment plants.

 (5) In an agglomeration with a load of 2 000 population equivalents or more, the construction of several wastewater treatment plants is permitted if the designed pollution load of each wastewater treatment plant to be constructed is at least 50 population equivalents.

 (6) An on-site sewage treatment plant may be constructed or leak-tight collection tanks can be used outside an agglomeration with no public sewerage system.

§ 125.  Prohibition and restriction of discharge of hazardous substances into recipient, groundwater, karst and turlough

 (1) Direct discharge of hazardous substances into groundwater, karst and turlough is prohibited.

 (2) For the purposes of this Act, direct discharge of hazardous substances into groundwater means the discharge of hazardous substances into groundwater without percolation throughout the soil or subsoil.

 (3) Discharge of priority hazardous substances into a recipient is prohibited, unless it is done in exceptional cases pursuant to a water permit or integrated permit. The Environmental Board (hereinafter also the issuer of permit) shall set out in the water permit or integrated permit for priority hazardous substances if the results of monitoring indicate the presence of a priority hazardous substance in treated effluent.

 (4) The Environmental Board may set out a priority substance, certain other pollutant and river basin specific pollutant, and determine the emission limit value for these substances taking into account the hazardousness of the substance, its concentration in treated effluent, status of the recipient, concentration of the substance in groundwater, field of activities of the undertaking and the impact of the activity on the recipient in a water permit or integrated permit. The Environmental Board shall determine the emission limit value of said hazardous substance in the water permit or integrated permit if the results of monitoring indicate that the emission limit value for the hazardous substance has been exceeded.

§ 126.  Prohibition and restriction of direct discharge of treated effluent and pollutants into groundwater, karst and turlough

 (1) Direct discharge of treated effluent and pollutants into groundwater, karst and turlough is prohibited.

 (2) Based on the registration specified in subsection 196 (1) of this Act, groundwater that has passed though the heat exchanger in the geothermal system may be discharged directly into groundwater, karst or turlough, if groundwater is redischarged into the same aquifer outside the sanitary protection zone or maintenance zone of a groundwater intake which is used for the abstraction of drinking water.

 (3) Provided that it does not compromise achievement of a water protection objective in respect of a body of groundwater, it is permitted to discharge the following directly into groundwater, karst or turlough under the conditions provided for in a water permit or integrated permit:
 1) treated effluent if it is socioeconomically justified;
 2) treated effluent which does not contain any other pollutants except the pollutants that have arisen during exploration and extraction of combustible mineral resources, into the layers of geological deposits from which the combustible mineral resources or other substances were extracted or into other layers of geological deposits that cannot be used permanently for other purposes due to natural factors;
 2) water pumped out from mines and quarries or water pumped out in connection with construction or maintenance work provided that the water is redischarged into the same aquifer from which it was pumped out.

 (4) Provided that it does not compromise achievement of a water protection objective of a body of groundwater, and based on the registration specified in subsection 196 (1) of this Act and in accordance with the stipulated conditions, it is permitted to discharge substances directly into groundwater, karst or turlough for scientific purposes in order to describe or protect surface water and groundwater or improve the status of a body of groundwater, in a volume that is indispensable for the purpose set out above.

 (5) The issuer of the permit may allow the following, while determining appropriate conditions to protect groundwater and provided that it does not compromise achievement of a water protection objective of a body of groundwater:
 1) discharge of natural gas or liquefied petroleum gas (LPG) for storage purposes into the layers of geological deposits that cannot be used permanently for other purposes due to natural factors;
 2) discharge of natural gas or liquefied petroleum gas for storage purposes into the layers of geological deposits if this is indispensable in order to ensure natural gas supply and if, during storage, any further deterioration in the status of the receiving groundwater or a threat thereof in the future is prevented.

§ 127.  Prevention of discharge of treated effluent and pollutants into soil and water bodies in the sanitary protection zone and maintenance zone of water intake

 (1) Discharge of treated effluent and pollutants into the soil is not permitted in the sanitary protection zone and maintenance zone of a water intake, and closer than 50 metres from the external boundary of a sanitary protection zone or maintenance zone and closer than 50 metres from a water intake without a sanitary protection zone or maintenance zone, or from a dug well which is used for abstraction of drinking water.

 (2) Discharge of treated effluent into a water body is not permitted in the sanitary protection zone of a water intake and up to 50 metres outside the sanitary protection zone of a water intake.

 (3) Discharge of treated effluent and pollutants that have arisen during maintenance of the filters of a water intake facility is not permitted in the sanitary protection zone or maintenance zone of a water intake.

§ 128.  Requirements for discharging treated effluent into recipient and limit values for pollutant concentration and percentage of reduction of wastewater

 (1) Treated effluent which is discharged into a recipient shall conform to the limit values for pollutant concentration in treated effluent established pursuant to subsection (7) of this section and determined in a water permit or integrated permit, or the emissions of pollutants determined in the integrated permit, unless the discharge of treated effluent into the recipient is prohibited pursuant to this Division.

 (2) If treated effluent is discharged into a water body which includes a bathing area or bathing waters, the discharge of treated effluent shall be at least 200 metres from the bathing area or bathing waters.

 (3) The limit values for pollutant concentration in treated effluent and the percentage of reduction of wastewater shall depend on the type of wastewater, load of agglomeration and environmental status.

 (4) If there is no agglomeration within the meaning of this Act, the limit values for pollutant concentration in treated effluent and the percentage of reduction of wastewater shall be determined in accordance with the load of the wastewater treatment plant instead of the load of agglomeration, and in case there is no load of the wastewater treatment plant, then in accordance with the load of the source of pollution.

 (5) The load of a wastewater treatment plant means the twenty-four hour concentration of pollutants in population equivalents calculated on the basis of the highest weekly average concentration of pollutants arriving at the wastewater treatment plant during a year.

 (6) The percentage of reduction of wastewater shall be determined by a water permit or integrated permit only in case the limit values for pollutant concentration in treated effluent cannot be achieved by normal biochemical treatment and the use of additional technologies would entail excessive costs.

 (7) The requirements for discharging treated effluent into a recipient and monitoring thereof, the limit values for pollutant concentration in treated effluent and the methods for assessment of the compliance of treated effluent shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (8) Discharge of treated effluent into the soil is prohibited in an agglomeration with a load of 2000 population equivalents or more.

§ 129.  Requirements for discharge of storm water into recipient

 (1) While handling storm water, preference shall be given to solutions which enable to release storm water at source, thus preventing contamination of storm water.

 (2) For the purposes of this Act, storm water means water that has fallen as precipitation and that is collected and discharged through construction works, including ditches.

 (3) Environmentally-friendly solutions used for releasing storm water, such as green areas, retention ponds, rain gardens, infiltration trenches and other solutions enabling to release storm water primarily by landscape gardening, thus preventing contamination of storm water, shall not be deemed to constitute discharge of storm water into a recipient for the purpose of this Act.

 (4) Storm water which is discharged into a recipient shall comply with the limit values for pollutant concentration of storm water established pursuant to subsection (5) of this section, and the emissions determined in a water permit or integrated permit.

 (5) The limit values for pollutant concentration of storm water and the requirements for discharge of storm water into a recipient and monitoring thereof shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (6) Storm water outlet shall not cause the non-compliance of bathing water with the quality standards.

 (7) The discharge of storm water into the soil in the water protection zone and maintenance zone of a water intake is prohibited.

§ 130.  Requirements for discharge of mining water, quarry water and cooling water into recipient

 (1) Mining water and quarry water discharged into a recipient shall comply with the limit values for pollutant concentration of mining water and quarry water established pursuant to subsection (2) of this section, and the emissions determined in a water permit.

 (2) The limit values for pollutant concentration of mining water and quarry water and the requirements for discharge of mining water and quarry water into a recipient and monitoring thereof shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (3) Cooling water discharged into a recipient shall comply with the limit values for pollutant concentration of cooling water established pursuant to subsection (4) of this section, and the emissions determined in a water permit.

 (4) The limit values for pollutant concentration of cooling water and the requirements for discharge of cooling water into a recipient and monitoring thereof shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 131.  Requirements for discharge of effluent water from aquaculture into recipient

 (1) Effluent water from aquaculture which is discharged into a recipient shall comply with the limit values for pollutant concentration established pursuant to subsection (2) of this section, and the emissions determined in a water permit.

 (2) The water protection requirements for aquaculture as well as the limit values for pollutant concentration of effluent water from aquaculture and the requirements for discharge of such water into a recipient and monitoring thereof shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 132.  Restriction of discharge of treated effluent and pollutants into water bodies pursuant to water permit and integrated permit

 (1) While discharging treated effluent and pollutants into a water body where the status class of its body of surface body is moderate, poor or bad, or where there is a risk of deterioration of the status class of the body of surface water, the issuer of the permit may reduce the emissions allowed for treated effluent and pollutants in the water permit or integrated permit, or establish more stringent limit values for pollutant concentrations than the limit values established pursuant to subsection 128 (7) of this Act.

 (2) If the emissions of treated effluent and pollutants planned or determined by the water permit or integrated permit exceed the allowed annual combined emissions of pollutants established by the programme of measures of a river basin management plan for a water body or body of water, the issuer of the permit may reduce the emissions allowed for treated effluent and pollutants in all the water permits or integrated permits granted for the discharge of treated effluent or pollutants into that water body pro rata to the amount exceeding such emissions.

Division 3 Water Protection Requirements for Sewerage Facilities 

§ 133.  Sewerage facility

 (1) A sewerage facility is a sewerage pipeline, wastewater treatment plant or wastewater pump room constructed for wastewater collection or treatment or discharge of treated effluent into a recipient, or any other building or facility related to wastewater collection and treatment and discharge of treated effluent into a recipient.

 (2) The requirements of this Division do not apply to storm water sewerage facilities or pretreatment facilities of wastewater which is discharged into the public sewerage system, except discharging circuits.

§ 134.  Clearance of sewerage facility

 (1) The clearance of a sewerage facility is the smallest permitted distance of a sewerage facility, except pipeline, from a residential building, accommodation, medical treatment, sports, educational, commercial and service building as well as from a transport building that regularly services people, and from a dug well and drilled well.

 (2) The clearance of a sewerage facility shall be at least 5 meters, but not more than 500 meters, depending on the designed load of the wastewater treatment plant, manner of treatment of wastewater and sewage sludge, and volumetric flow rate of wastewater directed to the wastewater pump room.

 (3) The distance between the infiltration system constituting the on-site sewage treatment plant and the drinking water dug well shall depend also on the soil and the properties thereof as well as on the slope of the ground, in addition to what is provided for in subsection (2) of this section.

 (4) The extent of the clearance of a sewerage facility shall be calculated from the exterior wall of the sewerage facility building or from the exterior limit of the facility or device. The pipelines of the sewerage facility shall not be taken into account for the purpose of determining the extent of the clearance.

 (5) The clearance of a sewerage facility shall be determined separately for each technological part of the process of treatment of wastewater and sewage sludge.

 (6) In case the clearance of a sewerage facility overlaps with the sanitary protection zone of a drinking water abstraction point, the most stringent requirement shall apply.

 (7) Buildings necessary for servicing a sewerage facility, industrial and storage buildings and transport buildings not specified in subsection (1) of this section may be situated within the boundaries of the clearance of a sewerage facility.

§ 135.  Reduction of clearance of sewerage facility located in territory of production or industrial undertakings

  If a sewerage facility has been constructed or will be constructed in the territory of a production or industrial undertaking with the purpose of treatment of the wastewater of such undertaking, but due to the configuration or size of the territory it is not possible to ensure the smallest extent of the clearance provided for in subsection 134 (2) of this Act, the Environmental Board may by its decision reduce the clearance provided that measures for ensuring the safety for human health, preventing environmental threats and reducing environmental risks shall be implemented in wastewater treatment.

§ 136.  Prevention of environmental threat and reduction of environmental risk deriving from sewerage facility

 (1) The environmental threat deriving from a sewerage facility shall not extend beyond the clearance.

 (2) If the environmental threat or environmental risk deriving from a planned sewerage facility may extend beyond the clearance, then a local authority shall implement necessary measures in spatial planning to prevent such threat or reduce such risk, including:
 1) increase the extent of the clearance unless it involves unreasonable restrictions to landowners in use of land;
 2) change the location of the sewerage facility.

 (3) If the significant environmental nuisance deriving from the sewerage facility extends beyond the clearance, the owner or possessor thereof shall implement necessary measures to prevent environmental threat and reduce environmental risk, including change the technological solution for treatment of wastewater or sewerage sludge.

§ 137.  Requirements for planning, construction and use of sewerage facility and specified extent of clearance

  The requirements for the planning, construction and use of a sewerage facility and the specified extent of the clearance of the sewerage facility shall be established by the regulation of the minister responsible for the area.

Division 4 Water Protection Requirements for Storage Facilities for Oil Products, Shale Oil, Shale Oil Products or Biofuel 

§ 138.  Storage facility for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel

 (1) For the purposes of this Division, a storage facility for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel means a storage tank for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel with the capacity of:
 1) more than 3 m3;
 2) more than 3 m3 including the pipeline and equipment;
 3) more than 3 m3 including the pipeline and equipment and loading or fuelling area.

 (2) The storage facility shall ensure the storage of oil products, shale oil, shale oil products or biofuel in a manner which shall not harm human health or property or the environment.

 (3) The storage facilities and equipment shall be leak-tight.

§ 139.  Requirements for choice of location of storage facility for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel

 (1) An area which meets all the following requirements shall be preferred while choosing a location for the storage facility:
 1) groundwater is medium protected, relatively protected or protected against contamination;
 2) the storage facility will be downstream of nearby groundwater intakes considering the groundwater flow direction, and as far away from these groundwater intakes as possible;
 3) the storage facility will be downwind of the settlement following the main winds;
 4) the area is not at risk from flooding;
 5) the area is used as production land.

 (2) If there is no area which meets the requirements specified in subsection (1) of this section within the boundaries of the rural municipality or city, the storage facility shall be located in an area which meets as many requirements specified in subsection (1) as possible.

§ 140.  Clearance of storage facility for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel

 (1) The clearance of a storage facility is the smallest permitted distance of the exterior surface or the fill pipe or outlet of a storage tank for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel from an enterprise liable to be affected by a major accident, a residential building, accommodation, medical treatment, sports, educational, commercial and service building as well as from a transport building that regularly services people.

 (2) A clearance of a storage facility shall be at least 25 meters but not more than 150 meters depending on the capacity of the storage facility.

 (3) If a storage facility services an enterprise liable to be affected by a major accident, the buildings of the enterprise liable to be affected by a major accident can be situated within the boundaries of the clearance of a storage facility and the clearance may extend to the sanitary protection zone of a water intake.

§ 141.  Restrictions for clearance of storage facility for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel

 (1) Any activities not related to the use of the storage facility are prohibited within the boundaries of the clearance of the storage facility.

 (2) Buildings necessary for servicing the storage facility, industrial, storage and agricultural buildings and transport buildings not specified in subsection 140 (1) of this Act may be situated within the boundaries of the clearance of the storage facility.

 (3) A storage facility may be situated in the territory of an enterprise liable to be affected by a major accident if the storage facility services only the same enterprise.

§ 142.  Requirements for planning, construction and use of storage facility for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel and specified extent of clearance

  The requirements for the planning, construction and use of a storage facility for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel and the specified extent of the clearance of the storage facility shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

Division 5 Prevention of Discharge of Pollutants from Ships into Sea and Requirements for Ballast Water 

§ 143.  Discharge of pollutants from ships into sea

 (1) Discharge of pollutants from ships into the sea means the discharge from ships into the sea of the hazardous and noxious substances specified in Article 1 (5) of the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 1996, for any reason, including the leakage and pumping out of such substances, and the discharge into the sea specified in Annexes IV, V and VI to the International Convention for the Prevention of Pollution from Ships, 1973, as modified by the Protocol of 1978 relating thereto (hereinafter MARPOL).

 (2) The discharge of pollutants from ships into the sea is prohibited.

 (3) In a marine area, straits used for international navigation and in high seas the discharge of pollutants into the sea is not deemed to be violation of the prohibition specified in subsection (2) of this section if:
 1) the discharge of pollutants into the sea is necessary for the purpose of securing the safety of a ship or saving human lives at sea;
 2) pollutants are discharged from ships into the sea to control contamination for the purpose of minimising the damage caused by pollution and there is a registration as defined in subsection 196 (1) of this Act for the activities specified in clause (2) 1) of the same section, and in any other cases there is the permission or consent of a competent authority of the country of location where the discharge from ships into the sea will occur;
 3) the discharge of pollutants from ships into the sea is in compliance with the provisions of Regulations 15 or 34 of Annex I or Regulation 13 of Annex II to MARPOL;
 4) the discharge of pollutants from ships into the sea is in compliance with the provisions of Regulations 3 and 9–11 of Annex IV, Regulations 3–6 and 9 of Annex V and Regulations 3, 4 and 12–16 of Annex VI to MARPOL.

 (4) A discharge of pollutants from ships into the sea shall not be regarded as a violation of law committed by the operator, the master or the crew acting under the responsibility of the master, if the discharge of pollutants which has occurred in the marine area, in straits used for international navigation and in high seas results from damage to the ship or her equipment and if all reasonable precautions have been taken after the occurrence of the damage or discovery of the discharge for the purpose of preventing or minimising the discharge.

 (5) The exception provided for in subsection (4) of this section shall not apply if the discharge of pollutants from ships into the sea resulted from an intentional or negligent act of the operator or the master.

 (6) The prohibition provided for in subsection (2) of this section shall not apply to any warship, naval auxiliary or other ships owned or operated by state and used only on non-commercial service.

 (7) The procedure for handling of hazardous and noxious substances at sea, on the Narva River and Lake Peipus shall be established by a regulation of the Government of the Republic.

§ 144.  Environmental damage caused by discharge of pollutants from ships into sea or by another prohibited activity at sea

 (1) Damage caused to water or to specimens of animal or plant species by discharge of pollutants from ships into the sea or by another prohibited activity at sea (hereinafter environmental damage) means a directly or indirectly measurable adverse change in indicators characterising the quality of water or the communities of animal or plant species, including in the specimen habitat quality or in the behaviour or status of specimens.

 (2) Damage caused to coastal waters is deemed to be such an adverse change in the quality of water that deteriorates the status of coastal waters in such manner that the status class of coastal waters changes.

§ 145.  Determination of environmental damage and original status

 (1) The original status and the provisions of subsections (3) and (4) of this section shall be taken into account upon determination of environmental damage caused by discharge of pollutants from ships into the sea or by any other prohibited activity at sea.

 (2) The original status means the condition of natural resources and the benefits brought by natural resources that would exist if no environmental damage had been caused.

 (3) The environmental damage shall be determined taking into account the hazardousness of the pollutant to the environment, the quantity of pollutants discharged into the sea and their concentration in seawater, the size of the population of species and distribution area, changes in the habitat quality, migration, reproductive behaviour and physiological status of specimens of the species, the duration and geographical scope of the change caused by pollutants discharged from ships into the sea or by another prohibited activity at sea, the quantity of the communities and populations affected by the change, the irreversibility of the change and the regeneration ability and regeneration period of elements of the affected ecosystem.

 (4) Environmental damage may be deemed not to include an adverse change that is smaller than a natural change, that is considered normal in the case of a specific habitat, species or protected area and that has occurred due to natural factors or in the course of ordinary management, or if the habitat, species or protected area reaches the original status or a status enabling to achieve an equivalent or better status as compared to the original one within a short period of time and without intervention.

 (5) If the status class of coastal waters has not been assessed previously, the damage caused to water shall be determined on the basis of the provisions of subsection (3) of this section and, where appropriate, an expert opinion, taking account of the reference conditions that are type-specific to the relevant body of coastal waters, the existence of pressures and their likely impact, the overall impression of the body of coastal waters and the general description of the ecological status.

 (6) The extent of damage shall be determined on the basis of the following:
 1) the damage is significant if the changes are extensive and cover a larger area or a greater quantity of communities and populations, but the damaged environment recovers within one to five years, or if it is estimated that 1000 tons of pollutants or more have been discharged from ships into the sea;
 2) the damage is major if the changes are irreversible or the recovery of the status prior to the damage takes more than five years, or if it is estimated that 2000 tons of pollutants or more have been discharged from ships into the sea.

 (7) Environmental damage caused by discharge of pollutants from ships into the sea or by any other prohibited activity at sea shall be identified by the Environmental Inspectorate. The Environmental Inspectorate will be entitled to request that the person who caused damage submit information related to the environmental damage or threat of environmental damage and other information required for determining the damage.

 (8) A list of those species and groups of species affected by the adverse change which is deemed to be damage caused to water or to specimens of animal or plant species or parts thereof for the purposes of subsection 144 (1) of this Act shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 146.  Involvement of experts

 (1) The Environmental Inspectorate may involve experts in assessment of damage.

 (2) An expert may be a natural person who has long-term experience in investigation of natural resources and their benefits and who has provided reliable assessments on matters pertaining to the protection or sustainable use of the relevant natural resource, or a legal person through the natural person described above.

 (3) If environmental damage may affect human health, the Environmental Inspectorate shall select an expert on the basis of the opinion of the Ministry of Social Affairs concerning the criteria that an expert shall meet in the given case.

§ 147.  Conditions for discharge of ballast water into the environment

 (1) Ballast water that is safe for human health and the environment may be discharged into the environment.

 (2) For the purposes of this Act, ballast water is used within the meaning of the International Convention for the Control and Management of Ships’ Ballast Water and Sediments, 2004.

 (3) Ballast water that is safe for human health means ballast water which meets the requirements of Regulation D-2.2 of the Annex to the International Convention for the Control and Management of Ships’ Ballast Water and Sediments, 2004.

 (4) Ballast water that is safe for the environment means ballast water which meets the requirements of Regulation D-2.1 of the Annex to the International Convention for the Control and Management of Ships’ Ballast Water and Sediments, 2004.

Division 6 Restriction of Activities in Sanitary Protection Zone of Water Intake, Feeding zone and Maintenance Area of Drinking Water Intake 

§ 148.  Sanitary protection zone of water intake

 (1) The sanitary protection zone of a water intake means an area of land and water surrounding a water intake used for the abstraction or production of drinking water, where activities are restricted pursuant to § 151 of this Act to prevent the deterioration of water quality and protect the construction works of the water intake.

 (2) A sanitary protection zone shall not be formed around a groundwater intake if less than 10 m3 of water for the use or production of drinking water, or production water is abstracted. A maintenance area shall be formed around such groundwater intake pursuant to § 154 of this Act.

§ 149.  Extent of sanitary protection zone of groundwater intake

 (1) If the designed abstraction of water from a groundwater intake is 10–500 m3 per day, the extent of the sanitary protection zone shall be:
 1) 10 metres if the aquifer opened by the water intake is protected;
 2) 30 metres if the aquifer opened by the water intake is medium protected or relatively protected;
 3) 50 metres if the aquifer opened by the water intake is unprotected or weakly protected.

 (2) If the designed abstraction of water from a groundwater intake is more than 500 m3 per day, the extent of the sanitary protection zone shall be:
 1) 30 metres if the aquifer opened by the water intake is relatively protected or protected;
 3) 50 metres if the aquifer opened by the water intake is unprotected, weakly protected or medium protected.

 (3) If the actual abstraction of water differs from the designed abstraction of water, the Environmental Board may designate the extent of the sanitary protection zone or transform the sanitary protection zone into a maintenance zone based on the actual abstraction of water.

 (4) In case the sanitary protection zone of a groundwater intake overlaps with the sanitary protection zone of a public water supply and sewerage system established pursuant to the Building Code, the most stringent requirement shall apply.

§ 150.  Extent of sanitary protection zone of surface water intake

 (1) The extent of the sanitary protection zone of a surface water intake shall be:
 1) 200 m upstream from the water abstraction point, 50 m downstream, and 50 m to either side of the water abstraction point along a line drawn across the banks of the water body and passing through the water abstraction point, if water is abstracted from a watercourse;
 2) the water area of a water body with at least a 90 m wide landward zone from the baseline for calculating a water protection zone, if water is abstracted from an inland standing water body.

 (2) The extent of the sanitary protection zone of a surface water intake may be less than 90 metres from the baseline for calculating a water protection zone if the historical boundary of the sanitary protection zone has been closer than 90 meters to the baseline for calculating the water protection zone.

 (3) In case the sanitary protection zone of a surface water intake overlaps with the sanitary protection zone of a public water supply and sewerage system established pursuant to the Building Code, the most stringent requirement shall apply.

 (4) In the cases provided for in this section, the exact boundaries of the sanitary protection zone of a water intake shall be determined by the Environmental Board based on the design documentation of the sanitary protection zone.

§ 151.  Restriction of activities in sanitary protection zone of water intake

 (1) It shall be prevented in the sanitary protection zone of a water intake that the quality of groundwater, water body or a part thereof would deteriorate to an extent which may cause a substantial increase in the costs of water treatment.

 (2) Economic activities are prohibited in the sanitary protection zone of a water intake, except:
 1) construction, servicing and use of the water intake;
 2) maintenance of the sanitary protection zone;
 3) forest maintenance;
 4) mowing grasses and cleaning up or removal of grass after mowing;
 5) use of lawfully constructed construction works and other activities related to the construction works in the planned manner unless the construction works cause deterioration of the quality of water;
 6) carrying out research.

 (3) The following activities are permitted in the sanitary protection zone of a water intake:
 1) environmental monitoring;
 2) environmental supervision;
 3) state supervision of health protection.

 (4) Only the persons who perform duties related to the activities specified in subsections (2) and (3) of this section may be present in the sanitary protection zone of a surface water intake.

 (5) The owner or possessor of the sanitary protection zone of a surface water intake may allow persons to enter the sanitary protection zone of the water intake for the purposes of recreation and environmental education on a temporary and restricted basis if the protection of the water intake and water is ensured. Said activities are not permitted without the consent of the water undertaking administering the sanitary protection zone of surface water.

 (4) The Environmental Board may demand the owner or possessor of a water intake to mark, as necessary, the boundaries of the sanitary protection area in nature or to fence the sanitary protection zone. The respective requirements shall be set out in the design specifications of the sanitary protection zone of the water intake.

§ 152.  Increasing the extent of sanitary protection zone of water intake

 (1) If the designed water abstraction from a groundwater intake is over 500 m3 per day, the sanitary protection zone may reach up to 200 metres from the water intake.

 (2) If the designed water abstraction from a surface water intake is over 500 m3 per day, the sanitary protection zone may cover the entire riparian zone of the water body, up to the width of 1000 metres.

 (3) In the cases specified in subsections (1) and (2) of this section, the exact boundaries of the sanitary protection zone of a water intake shall be determined by the Environmental Board based on the design documentation of the sanitary protection zone.

 (4) The requirements for increasing the extent of the sanitary protection zone of a water intake specified in subsections (1) and (2) of this section and the requirements for the design documentation of the sanitary protection zone of a water intake shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 153.  Feeding zone of drinking water intake and restriction of activities in feeding zone

 (1) If the designed abstraction of water from a drinking water intake is over 500 m3 per day and the groundwater is weakly protected or unprotected and the sanitary protection zone does not ensure sufficient protection for the aquifer opened by the drinking water intake in accordance with the groundwater quality standards and threshold values for groundwater pollutants, also if it is probable that the good status of a body of groundwater will not be achieved, the Environmental Board may determine a feeding zone for the drinking water intake to protect such drinking water intake.

 (2) For the purposes of this Act, the feeding zone of a drinking water intake is an area from which groundwater moves into the water intake and the extent of which is specified in the design documentation of the sanitary protection zone of the water intake.

 (3) Pursuant to hydrogeological investigations, the Environmental Board may prohibit or limit the following activities in the feeding zone of a drinking water intake to protect the drinking water intake as necessary:
 1) construction of such construction works which involve an environmental threat;
 2) use of fertilisers and plant protection products;
 3) discharge of hazardous substances into the soil and groundwater;
 4) use of sewage sludge and formation of manure stacks;
 5) extraction of mineral resources;
 6) waste management;
 7) establishment of a cemetery.

 (4) The procedure for determination of the feeding zone of a drinking water intake shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 154.  Maintenance area and prohibition of activities in maintenance area

 (1) The following civil engineering works shall have a maintenance area:
 1) drilled well of an open heat system;
 2) dug well, drilled well or borehole for groundwater monitoring which is included in the list of national environmental monitoring stations and which is used only for groundwater monitoring;
 3) drilled well from which less than 10 m3 of water is abstracted per day;
 4) dug well.

 (2) For the purposes of this Act, a maintenance area is an area of land or water surrounding a dug well, drilled well or borehole where activities are restricted pursuant to subsection (5) of this section to prevent contamination of groundwater.

 (3) The extent of a maintenance area is 10 metres.

 (4) The maintenance area of a dug well, drilled well or borehole for groundwater monitoring which is included in the list of national environmental monitoring stations is 5 metres if the dug well, drilled well or borehole is used only for monitoring purposes.

 (5) Activities which may become a threat to the properties of the aquifer are prohibited in the maintenance area to prevent contamination of groundwater, including:
 1) use of fertilisers and plant protection products;
 2) grazing;
 3) discharge of hazardous substances into the soil and groundwater;
 4) establishment of land improvement systems;
 5) construction of such construction works which involve an environmental threat;
 6) use of sewage sludge, spreading of manure and whey and formation of manure stacks;
 7) construction of a sewerage or wastewater collecting system and discharge of treated effluent or pollutants into the soil;
 8) establishment of a cemetery;
 9) waste management;
 10) extraction of mineral resources;

Division 7 Environmental Requirements for Agricultural Activities 

§ 155.  Field record

 (1) A person engaged in agriculture shall keep a field record in which information regarding agricultural activities shall be entered.

 (2) For the purposes of this Act, agricultural activities mean the production, rearing or growing of agricultural products including harvesting, milking, breeding animals and keeping animals for farming purposes, and maintaining the land in good agricultural and environmental condition.

 (3) The data entered in a field record shall be stored for ten years after the entry of the data in the field record.

 (4) Upon transfer of an agricultural parcel or a part thereof to a new possessor, the part of a field record containing data on the agricultural parcel or part thereof shall be delivered to the new possessor who shall continue maintaining the respective part of the field record.

 (5) The list of data to be entered in a field record and the procedure for keeping a field record shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 156.  Good agricultural practice

 (1) For the purposes of this Act, good agricultural practice means commonly accepted production techniques and methods which correspond to the natural and climatic conditions of Estonia and take into account general environmental conditions, and the adherence to which enables to reduce the environmental risks caused by agricultural activities to water.

 (2) The measures of good environmental practice are provided for in clause 119 3), §§ 158–161, subsections 164 (1)–(7), subsection 167 (1) of this Act, in the legislation established pursuant to subsection 167 (2) of this Act, and in subsection 168 (5) of this Act.

§ 157.  Fertiliser

 (1) For the purposes of this Act, a fertiliser means a substance or preparation the purpose of use of which is to provide growing plants with nutrients. For the purposes of this Act, manure, liquid manure, silage, compost and other organic substances of vegetable or animal origin that are incorporated directly or in their processed form into the soil for fertilising purposes are also deemed to be fertilisers.

 (2) For the purposes of this Act, manure means animal faeces and mixture of animal faeces and litter, including in their processed form.

 (3) The type of manure shall be determined according to the percentage of solids in the manure:
 1) liquid manure which contains up to 7.9% of solids by weight;
 2) semi-liquid manure which contains 8.0–19.9% of solids by weight;
 3) solid manure which contains 20.0–24.9% of solids by weight;
 4) deep litter manure which contains at least 25% of solids by weight.

§ 158.  Requirements for use and storage of fertilisers and use of plant protection products

 (1) Spreading of fertiliser from an airplane is prohibited.

 (2) Use of fertilisers and plant protection products and other activities which may deteriorate the quality of water are prohibited in areas surrounding springs and sinkholes in a range of up to 10 m from the waterline or from the edge of a sinkhole.

 (3) Mineral fertilisers shall not be spread when the ground is frozen, covered with snow, periodically flooded or saturated with water.

 (4) Mineral fertilisers containing nitrogen shall not be spread from 15 October to 20 March.

 (5) The requirements for the use and storage of fertilisers, in order to protect groundwater and surface water and prevent and limit contamination arising from agricultural production, and the methods for evaluating the compliance with these requirements shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 159.  Requirements for use of manure

 (1) Liquid manure shall not be spread from 1 November to 20 March and at any times when the ground is frozen, covered with snow, periodically flooded or saturated with water.

 (2) The Environmental Board may prohibit the spreading of liquid manure based on the weather conditions from 15 October.

 (3) The spreading of liquid manure by a broadcast spreader is prohibited from 20 September to 20 March and at any other time when the ground is frozen, covered with snow, periodically flooded or saturated with water.

 (4) Semi-liquid, solid and deep litter manure and other organic fertilisers shall not be spread from 1 December to 20 March or at any times, when the ground is frozen, covered with snow, periodically flooded or saturated with water.

 (5) Manure on a field where currently no crops grow must be incorporated into the soil as quickly as possible but not later than within 24 hours after the spreading is completed.

 (6) Manure can be spread on the area under cultivation covered with growing crops from 1 November to 30 November provided that it is incorporated into the soil within 24 hours.

 (7) For the purposes of this Act, area under cultivation means:
 1) arable land
 2) horticultural land - fruit and berry gardens, nursery and temporary greenhouses.

§ 160.  Fertilising in areas with inclination

 (1) If the ground has an inclination of 5–10 percent, spreading fertilisers on the surface is prohibited from 1 October to 20 March.

 (2) It is prohibited to spread fertilisers on an area under cultivation if the inclination of the ground is more than 10 percent. As an exception, spreading fertilisers on the ground in an area with the inclination of ground of more than 10 percent is permitted in the cases established pursuant to subsection (4) of this section.

 (3) The inclination of ground shall be determined primarily on the basis of the elevation data entered in the Estonian Topographic Database. If it is not possible to use the data entered in the Estonian Topographic Database to determine the inclination of ground, the inclination shall be determined on the basis of on-site surveying.

 (4) The grounds for determining the inclination of ground within an agricultural parcel, and the exceptions for fertilising areas with inclination shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 161.  Maximum levels of nitrogen and phosphorus provided by fertilisers

 (1) It is permitted to spread up to 170 kg of nitrogen with manure, including the nitrogen in manure left on the land by livestock upon grazing, per each hectare of land under cultivation per annum.

 (2) Outside a nitrate vulnerable zone, it is permitted to spread the amounts of nitrogen established pursuant to subsection (11) of this section with manure nitrogen to maize, herbaceous grasses and grasslands with up to 25 percent of leguminous plants. The manure shall be spread before 15 August and in several parts. This exception shall not apply to peat soil.

 (3) In the case specified in subsection (2) of this section, the agricultural producer shall keep records for every field regarding the incorporation of nitrogen and phosphorus into the soil and removal from the soil.

 (4) The requirements and procedure for keeping records of incorporation of nitrogen and phosphorus into the soil and removal from the soil shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (5) It is prohibited to use fertilisers on natural grassland, except the nitrogen and phosphorus in manure left on the land by livestock upon grazing, the amount of which shall not exceed the maximum levels of nitrogen and phosphorus specified in subsections (1) and (8) of this section.

 (6) For the purposes of this Act, a natural grassland means a grassland that has not been affected by people by fertilising, cultivation, insemination or other means. Natural grasslands include rough grazing lands and natural meadows, including grasslands on mineral soil, wooded meadows, coastal meadows, alvars, flooded meadows, wet meadows and wooded pastures.

 (7) It is permitted to spread such an annual amount of nitrogen with fertilisers to crops per each hectare of area under cultivation as established on the basis of subsection (11) of this section.

 (8) It is permitted to spread up to 25 kg of phosphorus with manure, including the phosphorus in manure left on the land by livestock upon grazing, per hectare of area under cultivation per annum. It is permitted to increase or decrease the amount of phosphorus in manure spread on the area under cultivation with the consideration that the amount of phosphorus spread as an average over the period of five years shall not exceed 25 kg per hectare.

 (9) The provisions of subsection (8) of this section shall not apply if the phosphorus demand in the soil is high or highest and the person engaged in agriculture has organised the sampling of soil per each 5 hectares for the last 5 years and analysing the samples by an accredited laboratory analysing method to prove it.

 (10) The classes of phosphorus demand shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (11) The maximum levels of nitrogen annually spread per one hectare of area under cultivation in terms of agricultural crops depending on the demand for fertiliser necessary for growing the crop shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (12) The calculated values of nutrient amounts of different types of manure shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (13) The nutrient status of manure shall be determined on the basis of the values calculated pursuant to subsection (12) of this section or the results of a manure sample analysed by the methods of an accredited laboratory.

§ 162.  Spreading plan for liquid manure and fertilisation plan

 (1) Spreading of liquid manure in an amount corresponding to 400 or more livestock units is permitted only on the basis of a spreading plan for liquid manure approved by the Environmental Board.

 (2) The list of the data to be set out in a spreading plan for liquid manure and the procedure for submission and processing of the spreading plan shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (3) A person engaged in agriculture who uses 50 hectares or more of area under cultivation and uses fertilisers containing nitrogen shall prepare a fertilisation plan every year before sowing, or in case of perennial crops, before the beginning of a vegetation period.

 (4) A fertilisation plan may be kept in a field record. The data in a fertilisation plan shall be stored for ten years.

 (5) The list of the data to be set out in a fertilisation plan and the procedure for keeping the fertilisation plan shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 163.  Restrictions for keeping livestock

 (1) The area of land used by an agricultural undertaking for keeping livestock shall enable the spreading of manure in accordance with the maximum levels of nitrogen and phosphorus provided by manure as established under subsections 161 (1) and (8) of this Act.

 (2) If the quantity of manure produced by the undertaking exceeds the maximum levels of nitrogen and phosphorus provided by manure per one hectare of an area under cultivation, as established under subsections 161 (1) and (8) of this Act, more livestock may be kept provided only that the remaining manure shall be transferred under an agreement with the receiver of manure.

 (3) If the removal service provided by a third party is used for manure removal, the person ordering the service shall preserve the documents relating to the provision of the service as an annex to the spreading or sale agreement.

§ 164.  Requirements for storage of manure

 (1) All livestock buildings where more than five livestock units of livestock are kept shall have storage facilities for manure or for manure and liquid manure, depending on the type of manure.

 (2) The storage facilities for manure or for manure and liquid manure shall enable the storage of manure and liquid manure excreted by the livestock during a period of at least eight months, and if necessary, depending on the technology used in the livestock building, also the storage of wastewater from the building. The quantities of manure left by the livestock on the grazing land during the grazing period may be excluded for the purpose of calculating the capacity of a manure storage facility.

 (3) A livestock building where livestock is kept on deep litter and which enables the storage of the quantity of manure set out in subsection (2) of this section, need not have a manure storage facility.

 (4) If a livestock building where livestock is kept on deep litter does not enable the storage of the quantity of manure set out in subsection (2) of this section, it is necessary to have a storage facility enabling the storage of the remaining quantity.

 (5) Storage facilities for manure or for manure and liquid manure and livestock buildings shall be leak-tight and their structure shall ensure safety and prevention of leaks upon operation of the storage facility, including upon filling and discharging the facility.

 (6) If there are five or less livestock units of livestock kept in a livestock building and solid manure or deep litter manure is created there, such manure may be stored, temporarily before spreading or before taking it to a manure stack, in an area with a water-proof bottom and protected against storm water, next to the building.

 (7) If the keeper of livestock transfers, on the basis of a contract, manure for storage or processing to a storage or processing facility of another person, a leak-tight storage facility holding a manure quantity of at least one month must be ensured when using the livestock building.

 (8) The coefficients needed for the calculation enabling the number of farm animals to be expressed in the form of livestock units and the methods for calculating the capacity of a manure storage facility shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 165.  Keeping manure in manure stacks

 (1) On land under cultivation, it is permitted to keep only solid manure and deep litter manure in stacks for up to two months before spreading, if it does not exceed the quantity of use of one vegetation period.

 (2) A manure stack is a stack of manure which is kept on the field in accordance with the requirements established pursuant to subsection 158 (5) of this Act.

 (3) It is permitted to keep deep litter manure in stacks for up to eight months, if its quantity does not exceed the quantity of use of one vegetation period, and the Environmental Board shall be notified about the location of the stack by submitting a notice via the information system at least 14 days before starting to set up a stack.

 (4) The storage of solid and deep litter manure in stacks is prohibited from 1 November to 31 December.

 (5) A manure stack shall be situated on flat land, at a distance of at least 50 meters further from a water body, a well or a sinkhole. A manure stack shall not be set up above a drainage pipe of a land improvement system, or in an area with unprotected groundwater, in a waterlogged area or an inundated area.

 (6) The data to be set out in the notice specified in subsection (3) of this section and the procedure for submission of the notice shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 166.  Composting of manure

 (1) For the purposes of this Act, composting of manure means aerobic decomposition of manure, during which organic substances are decomposed by the effect of micro- and macroorganisms. For the purposes of this Act, composting of manure does not mean composting by composting equipment.

 (2) Manure may be composted primarily in a manure storage facility or in a stack on an area under cultivation. The quantity of manure to be composted outside a manure storage facility of an enterprise shall not be taken into account as a part of the capacity of the manure storage facility.

 (3) Deep litter manure can be composted in a stack only if the solids content of the manure is at least 25 percent when setting up the stack. The solids content of manure to be composted shall be determined from manure produced by similar technology at the expense of the producer before starting to set up the stacks at least once in every two years from one sample by the methods of analysis of an accredited laboratory.

 (4) The Environmental Board shall be notified of the formation and location of a composting manure stack by submitting a notice via the information system at least 14 days before starting to set up a stack.

 (5) Composting in a stack on the field is permitted in a volume not exceeding the limits for nutrients that are permitted to be spread on the same field pursuant to subsections 161 (1) and (8) of this Act. The height of a composting manure stack at the time of setting up the stack may be two meters in maximum, and the form of the stack shall preclude accumulation of storm water on the stack.

 (6) The manure to be composted shall be spread from a stack onto the field not later than within 24 months after starting to set up a stack.

 (7) After removal of compost from a stack, vegetation shall be planted on the ground of the stack located on grassland not later than by the beginning of the next vegetation period. A new composting manure stack shall not be set up in the same spot for a period of five years after the spreading.

 (8) The data to be set out in the notice specified in subsection (4) of this section and the procedure for submission of the notice shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 167.  Requirements for storage and transport of fertilisers and silage

 (1) Fertilisers and silage shall be transported and stored in such a manner as to prevent their release into the environment.

 (2) The requirements for the transport and storage of fertilisers and silage shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 168.  Restrictions for agricultural activities in nitrate vulnerable zone

 (1) In nitrate vulnerable zones of unprotected groundwater and a soil depth of up to two metres, and in karst areas, it is permitted to restrict the following:
 1) nitrogen spread with mineral fertilisers annually to an average of 100 kg per hectare of the area under cultivation;
 2) keeping livestock to 1.5 livestock unit per hectare of the area under cultivation;
 3) the use of sewage sludge.

 (2) For the purposes of this Act, agricultural land means areas under cultivation and natural grasslands.

 (3) In nitrate vulnerable zones it is prohibited to use fertilisers and plant protection products and to keep manure in a manure stack in the surroundings of important springs and sinkholes in the range of up to 50 m from the waterline or from the edge of a sinkhole.

 (4) The extent of the restrictions provided for in subsections (1) and (3) of this section shall be established by a regulation of the Government of the Republic.

 (5) From 1 November until 31 March, at least 30 percent of the area under cultivation situated in a nitrate vulnerable zone and used by a person engaged in agriculture shall be under plant cover. One-third of the above percentage may be covered by stubble.

 (6) For the purposes of this Act, plant cover means winter crops such as winter cereals, winter oil rapeseed, winter turnip rapeseed, herbaceous grasses, leguminous crops, and culinary and medicinal plants.

 (7) The data on the location of and restrictions applied to important springs and sinkholes in a nitrate vulnerable zone shall be stored in a relevant register.

§ 169.  General requirements for grazing in water protection zones

 (1) Grazing in a water protection zone shall not cause:
 1) erosion of the banks or littering of a water body;
 2) damage to the aquatic biota or spawning grounds;
 3) negative impact on the public use of a water body or use of a shore path;
 4) damage to a water object subject to nature conservation or cultural heritage;
 5) other significant environmental nuisance in a water body;
 6) harm to the proper functioning of a land improvement system.

 (2) No supplementary feed, except mineral feed, shall be given to the livestock grazed on a grazing land in a water protection zone.

 (3) As an exception to subsection (2) of this section, supplementary feeding is permitted during transition to pasture in the springtime, and in case of pasture grass shortage deriving from disadvantageous conditions.

 (4) The livestock feeding areas shall be located outside a water protection zone.

 (5) A strip of shore of at least five meters per one livestock unit shall be ensured along the banks of a water body, except at the sea.

 (6) If the cattle consist of ten or more units of livestock, the person planning grazing shall notify the Environmental Board of the planned activities once in every vegetation period by submitting a notice to the Environmental Board via the information system at least 14 days before the start of grazing.

 (7) If within 14 days after receipt of a notice, the Environmental Board does not notify the person submitting the notice about a requirement for amending or verifying the data set out in the notice, grazing in the water protection zone may start.

 (8) If it turns out in the course of grazing that the requirements for grazing as set out in subsections (1)–(6) of this section and § 170 of this Act are not met, the Environmental Board may establish supplementary conditions in respect of grazing or prohibit grazing.

 (9) A person grazing less than ten livestock units shall adhere to the requirements provided for in subsections (1)–(5) of this section and § 170 of this Act, and subsection (8) of this section may be applied to such person.

 (10) The list of the data to be set out in the notice specified in subsection (6) of this section and the procedure for submission of the notice shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 170.  Supplementary requirements for grazing in water protection zone of water body, except the sea

 (1) Grazing in the water protection zone of a water body, except the sea, is prohibited from 1 November to 30 April.

 (2) Grazing is not permitted:
 1) in the water protection zone of the important springs and sinkholes indicated in the protection rules for the nitrate vulnerable zone of Pandivere and Adavere-Põltsamaa;
 2) in the sections of water bodies constituting the habitat for the freshwater pearl mussel (Margaritifera margaritifera);
 3) on forest land in a water protection zone within the meaning of clause 3 (2) 2) of the Forest Act.

 (3) Livestock is permitted to have an access to water on forest land in a water protection zone, if there is a strip of forest in the water protection zone to the extent of the whole grazing area between the grazing land and water body.

§ 171.  Outdoor grazing of farm animals

 (1) Contamination of surface water and groundwater shall be prevented in outdoor grazing of farm animals.

 (2) The requirements for minimising the environmental risk and preventing environmental threat deriving from outdoor grazing of farm animals shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

Division 8 Use of Sewage Sludge 

§ 172.  Use of sewage sludge in green area creation, recultivation and agriculture

 (1) Only stabilised, or stabilised and hygienisated sewage sludge may be used in the creation of green areas, recultivation and agriculture in tending of short rotation coppice.

 (2) For the purposes of this Division, sewage sludge means a mixture of water and solid substance separated from wastewater by using physical, biological or chemical methods.

 (3) Only stabilised and hygienisated sewage sludge may be used in agriculture, except in tending of short rotation coppice.

 (4) The sewage sludge used in the creation of green areas, recultivation and agriculture shall meet the quality standards established pursuant to subsection (5) of this section, as well as other requirements.

 (5) The quality standards and requirements for the use of sewage sludge in the creation of green areas, recultivation and agriculture shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 173.  Maintaining records of use of sewage sludge

 (1) Persons using sewage sludge shall keep a journal on the use of sewage sludge or enter the data in the field record.

 (2) The obligation to keep the journal and field record shall not extend to natural persons if they use sewage sludge for own use.

 (3) Sewage sludge handlers who are waste handlers within the meaning of the Waste Act, shall keep a journal on sewage sludge treatment and transfer of sewage sludge for use.

 (4) The sewage sludge users and handlers shall preserve the data on the use or handling of sewage sludge for five years.

Division 9 Damming of Water Bodies, Lowering of Water Level and Liquidation of Damming 

§ 174.  Damming of water bodies

 (1) Damming of a water body means an activity whereby the natural water level of a watercourse is raised by more than 0.3 metres by the construction works built in the watercourse (hereinafter the dam).

 (2) A local authority shall refer a draft for design specifications and building permit for a dam for approval to the Environmental Board. The Environmental Board shall give its approval or refuse to give the approval within 10 days after receipt of the referral for approval. If it is necessary to carry out an additional analysis, the Environmental Board shall extend the term for approval by 20 days. The time-limits for the processing of design specifications and building permit provided for in the Building Code shall be extended by the time limit provided for the issue of the approval.

 (3) The passage of fish both up- as well as downstream shall be ensured by the owner or possessor of a dam on the dam built on a water body that has been approved as a spawning area or habitat of salmon, brown trout, salmon trout or grayling or on a stretch thereof on the basis of subsection 51 (2) of the Nature Conservation Act.

 (4) The Environmental Board may alleviate the obligation to ensure passage of fish as set out in subsection (3) of this section by a water permit or exempt the owner of the dam from performance of such obligation, considering that there is a good reason.

 (5) The owner or possessor of the dam is required to:
 1) ensure a good technical condition of the dam and its maintenance when necessary;
 2) ensure protection of aquatic biota on the dam, including to ensure, on the demand of the Environmental Board, the passage of fish both up- as well as downstream in water bodies not referred to in subsection (3) of this section;
 3) ensure environmental flow or natural outflow, if the natural outflow is smaller than the environmental flow, in the natural streambed below the hydraulic structure;
 4) immediately inform the Environmental Inspectorate and Alarm Centre, and in case the civil engineering works form a part of a land improvement system, then also the Agricultural Board about an accident or accident hazard at the dam;
 5) eliminate the accident or accident hazard at the dam.

 (6) A hydraulic structure means civil engineering works that enable use of water from a river or lake, sea water or groundwater, or prevent the destructive effect of water.

 (7) Environmental flow is the volumetric flow rate of a watercourse that ensures the functioning of the ecosystem.

 (8) The Environmental Board has the right to demand that the passage of fish be ensured in water bodies not referred to in subsection (3) of this section, taking into account the expert opinion or results of environmental impact assessment.

 (9) The specified requirements for damming a water body, environmental monitoring related to damming, protection of aquatic biota, and dams, as well as the methods for determining the environmental flow shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 175.  Lowering of water level and liquidation of damming

 (1) Lowering of the water level of a water body means lowering the existing water level of a watercourse by more than 0.3 metres.

 (2) The conditions for lowering of the water level of a water body shall be determined in a water permit.

 (3) If a water permit is not required for damming pursuant to clause 188 (1) 3) of this Act, the requirements established on the basis of subsection (7) of this section shall be observed in the lowering of water level of a water body and liquidation of damming.

 (4) If the owner or possessor of a dam has not applied for a water permit as required by legislation or if the issuing authority of water permits refuses to issue the permit, the owner or possessor of the dam shall liquidate damming.

 (5) In lowering of water level of a water body or liquidation of damming, the owner or possessor of a dam shall:
 1) prevent harming the streambed below the dam and aquatic biota by changing the volumetric flow rate;
 2) prevent releasing sludges and litter into a streambed below the dam;
 3) clear up the damming area.

 (6) In case of lowering of water level or liquidation of damming, the Environmental Board may establish conditions for environmental protection related to lowering of water level, or to avoid direction of sludges and litter into a streambed below the dam, and to clear up the damming area.

 (7) The specified requirements for lowering the water level of a water body and liquidation of damming shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

Division 10 Dredging of Water Bodies and Dumping 

§ 176.  Dredging of water bodies

 (1) For the purposes of this Act, dredging of water bodies means removal of sediments from the bottom of a water body, unless it is carried out in the course of maintenance of a land improvement system.

 (2) The necessary dredging volume shall be determined taking into account, where possible, the need for and volume of dredging at the time of registration or issue of water permit and in the future in such manner as to affect the water body as minimally as possible.

§ 177.  Dumping

 (1) Dumping is prohibited, except in the cases specified in subsections (4) and (5) of this section.

 (2) For the purposes of this Act, dumping means:
 1) any intentional discharge into the sea or sea-bed insertion of waste or other substances or objects from a ship or aircraft, platform or any other maritime installation;
 2) intentional discharge of ships, aircraft, platforms or other maritime installations into the sea;
 3) abandoning or toppling of platforms or other maritime installations in the sea, at their site of use for the purpose of disposal.

 (3) For the purposes of this Act, the following is not deemed to be dumping:
 1) discharge of waste or other substances or objects into the sea if it is accidental or incidental to normal use of ships, aircraft, platforms or other maritime installations and equipment thereof, unless it is waste or other substances or objects that are carried by ships or aircraft for the purpose of sinking them into the sea or for the purpose of processing, or that are created on such ships, aircraft, platforms or other maritime installations in the course of processing of such waste, substances or objects, or that are transported to platforms or other maritime installations for dumping;
 2) discharge of waste or other substances or objects into the sea for any other purpose than their intentional disposal;
 3) disposal into the sea or sea-bed insertion of waste or other substances or objects directly deriving from or related to the exploration or use of mineral resources and related processing carried out in the high seas.

 (4) Only dredging spoils may be dumped in the Baltic Sea provided that it shall not endanger vessel traffic.

 (5) Outside the Baltic Sea, also other substances and objects may be dumped in the sea based on a permit.

 (6) If a permit for dumping specified in subsection (5) of this section is not prescribed pursuant to the legislation of a Coastal State, the Ministry of the Environment shall issue a water permit to this end. Said permit shall be issued on the basis of the requirements deriving from international agreements, particularly the 1996 Protocol to the Convention on the Prevention of Marine Pollution by Dumping of Wastes and Other Matter, 1972. The conditions of the location of dumping, inter alia, shall be taken into account upon the issue of a water permit.

 (7) While determining a dumping site, the physical, biological and chemical properties of the potential dumping site in the water column and on the sea bed, the mineral deposits located at the dumping site, other methods of use of the dumping site and the activities carried out at the dumping site, the potential use of the dumping site for other economic activities, and the potential impact of dumping on protected marine areas and protected species or related ecosystems shall be taken into account.

§ 178.  Incineration

 (1) Incineration of waste and other substances and objects is prohibited at sea.

 (2) For the purposes of this Act, incineration means combustion of waste or other substances or objects for the purpose of intentional disposal thereof onboard a ship, a platform or any other maritime installation at sea.

 (3) For the purposes of this Act, incineration at sea outside the Baltic Sea is not deemed to be combustion of waste or other substances or objects onboard a ship, a platform or any other maritime installation if such waste or other substances or objects have resulted from normal use of the ship, platform or any other maritime installation.

§ 179.  Dumping and incineration in exceptional circumstances

 (1) The prohibition of dumping provided for in subsection 177 (1) and the prohibition of incineration provided for in subsection 178 (1) of this Act shall not apply, if due to force majeure caused by severe weather conditions there is an imminent threat to human life, to a ship, aircraft, platform or any other maritime installation, and:
 1) it is necessary to ensure their safety and dumping or incineration is the only measure to avoid such threat, and the damage caused by dumping or incineration is likely to be smaller than the damage arising in case of avoiding dumping or incineration;
 2) it is a matter of overriding public interest.

 (2) In the case set out in subsection (1) of this section, measures shall be taken upon dumping or incineration in order to minimise any environmental risks.

 (3) The prohibition of dumping and incineration shall not apply in a situation of an environmental threat with no other reasonable solution to solve the problem. In such case, any damage caused to the environment by dumping and incineration shall be prevented as far as possible, considering the time during which measures shall be taken for eliminating the respective hazard.

 (4) A person shall immediately, and if possible, beforehand inform the Environmental Inspectorate about a necessity for applying the exceptions set out in subsection (3) of this section.

 (5) While applying the exceptions set out in subsections (1) and (3) of this section, a person shall immediately communicate information about the circumstances that caused the application of the exceptions, and the detailed data on dumping and incineration to the Environmental Inspectorate.

 (6) The Environmental Inspectorate shall immediately inform the Ministry of the Environment about the cases of application of the exceptions set out in subsections (1) and (3) of this section. The Ministry of the Environment shall organise, where possible, prior coordination of dumping or incineration with the competent authorities of the states that are affected or may be affected by the dumping or incineration, or immediate notification of them and the International Maritime Organisation about dumping or incineration that has already taken place.

§ 180.  Sinking or discharging waste into internal water bodies or disposal of waste in groundwater

 (1) Waste may be sunk or discharged into an internal water body or disposed of in groundwater only if the effect of the waste in water does not create an environmental threat.

 (2) A permission to sink or discharge waste into an internal water body or dispose of waste in groundwater is granted by the Environmental Board with the agreement of the relevant local authority and, if the water body is private property, also with the agreement of the owner of the water body.

§ 181.  Installation of submerged cable lines and pipelines in sea

 (1) Submerged cable lines and pipelines can be installed in the sea, if they do not hinder normal use of the water body and will not depreciate in an inexpediently short period of time, the principle being that the water body shall be affected as little as possible.

 (2) Submerged cable lines and pipelines shall be operated in such manner as to prevent any environmental threat and to cause as little environmental nuisance as possible.

§ 182.  Prohibition to store carbon dioxide in marine areas

 (1) The storage of carbon dioxide in marine areas is prohibited.

 (2) For the purposes of this Act, storage of carbon dioxide in marine areas means placing carbon dioxide into a water column in a marine area or onto the seabed or storage of carbon dioxide in geological formations under the seabed.

Division 11 Water Traffic 

§ 183.  Requirements for water traffic

 (1) The use of a public or publicly used water body for navigation is permitted unless it is limited by an Act or other legislation.

 (2) If a water body owned by a person in private law is not designated for public use, navigation on the water body is subject to the permission of the owner.

 (3) A navigator on a water body shall not violate the rights of the landowners and other users of the water body and users of water or cause damage to aquatic biota, the bed or banks of the water body, hydraulic structures and utility networks.

 (4) No one shall endanger water traffic. Up to one-third of the width of a watercourse that is used for navigation may be barred by boat landings and marked fishing gear.

 (5) Navigation with watercraft is prohibited on water bodies or parts of water bodies included in the list of public bathing areas prepared by the Health Board, except for watercraft being used to perform service duties.

 (6) Use of vehicles with an internal combustion engine is prohibited on a reservoir or artificial lake included in a drinking water intake established pursuant to subsection 86 (4) of this Act.

 (7) The requirements for the keep and use of watercraft in public and publicly used internal water bodies, except navigable water bodies, shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (8) The requirements for the measuring procedure and the processing of the measuring results of a speedometer and speed measuring system in checking the speed of watercraft in public and publicly used internal water bodies, except navigable water bodies, shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (9) The use of water bodies for aviation purposes is regulated by the Aviation Act.

§ 184.  Right of local authority to prohibit and restrict water traffic

 (1) A local authority within its administrative jurisdiction has the right to prohibit by an order navigation with watercraft on public and publicly used water bodies, establish a speed limit and prohibit traffic on the ice if the navigation, the high speed of the watercraft or the traffic on the ice:
 1) endangers water traffic;
 2) damages or may damage the status and banks of the water body;
 3) damages or may damage fish resources or the condition of spawning area;
 4) disturbs other users of the water body;
 5) endangers persons on the ice.

 (2) Orders of a local authority issued pursuant to subsection (1) of this section shall be made public in a local or national newspaper and on the website of the local authority.

 (3) The signals regulating the traffic of watercraft required for implementing the orders deriving from subsection (1) of this section shall be installed by the authority issuing the order. The installation of signals shall be referred for approval to the Maritime Administration.

§ 185.  Water traffic on ship canals and use of ship canals

 (1) Water traffic on a ship canal constructed on a legal basis by dredging the bottom of a publicly used water body and located outside the boundaries of a port basin shall be managed by the master of the ship canal.

 (2) For the purposes of this Act, the master of a ship canal is the owner of the water body or the person to whom the right to manage the ship canal has been granted in a contract pursuant to the procedure prescribed by legislation.

 (3) The use of a ship canal means navigation along the ship canal by a ship that due to its draught is unable to navigate on the water body without using the ship canal.

Division 12 Water Permit 

§ 186.  Special use of water

 (1) The right to the special use of water is based on a water permit which provides the right for an activity or several activities specified in § 187 of this Act, and an integrated permit.

 (2) For the special use of water on a land of another person, the user shall have also the consent of the landowner. The consent of the landowner is not required for the use of such land that is located under a water body in state ownership or that is deemed to be in state ownership in accordance with subsection 31 (2) of the Land Reform Act.

§ 187.  Obligation to hold water permit

 (1) Unless provided otherwise in § 188 of this Act, holding a water permit is obligatory if:
 1) surface water, including ice, is abstracted in a volume of more than 30 m3 per day;
 2) groundwater is abstracted in a volume of more than 150 m3 per month or more than 10 m3 per day;
 3) mineral water is extracted;
 4) pollutants or treated effluent and cooling water are discharged into a recipient;
 5) discharge is made directly into groundwater pursuant to subsections 126 (3) and (5) of this Act;
 6) storm water is discharged into a recipient from waste treatment land, industrial territory, land of port structures, land of peat industry and other places involving contamination risk or hazard to the status of the water body;
 7) a water body is dammed or hydro-electric energy is used;
 8) a water body is dredged or dredging spoils in the volume of 100 m3 or more are placed onto the bottom of a water body;
 9) water removed in extraction of mineral resources is discharged into a recipient;
 10) solid substances with the volume of 100 m3 or more are discharged into a water body;
 11) substances or objects with the volume of 100 m3 or more are dumped;
 12) groundwater is amended, redirected or discharged back;
 13) regular service or repair of ships relating to hazardous substances, or regular loading or unloading of ships with volatile solid bulk cargo takes place, unless it is carried out using a closed system;
 14) chemicals are used for the purification of a water body, unless it does not substantially modify the physical or chemical properties of water or biological properties of the water body;
 15) aquaculture is developed with the production growth of over 1 ton per annum;
 16) a standing water body or wetland with an area of over 1 hectare is created or a standing water body or wetland with an area of 0.1 hectare is liquidated, unless the water body is created in the extraction of mineral resources;
 17) the shoreline of a water body included in a body of surface water, a natural lake not included in a body of surface water or an artificial lake with the mirror area of over 1 hectare is modified, unless it is a water body created or modified in the extraction of mineral resources;
 18) the physical or chemical properties of water or biological properties of the water body or hydrological regime is modified.

§ 188.  Activities not requiring water permit

 (1) A water permit is not required for:
 1) abstraction of water in an emergency, resolving a rescue event or simulation of these events during drills;
 2) discharge of groundwater from an area with a high level of groundwater or with waterlogged soil for the functioning and protection of lawfully built construction works;
 3) damming if the natural level of a watercourse is raised by up to one meter, unless the damming takes place in a water body that needs protection as a spawning area or habitat of salmon, brown trout, salmon trout or grayling, or a section of such water body, which is included in the list established under subsection 51 (2) of the Nature Conservation Act;
 4) construction of a land improvement system and performance of work to manage land improvement systems;
 5) modification of the shoreline of an artificial lake not included in a body of surface water, where the artificial lake has been created due to extraction of mineral resources, is located in a deposit, a mining claim or a mine service plot, and the land disturbed by extraction of mineral resources has not been declared as reclaimed by the issuer of the extraction permit in accordance with §§ 48 and 50 of the Earth’s Crust Act;
 6) discharge of up to one cubic metre of treated effluent per day into a water body or up to five cubic metres of treated effluent per day into soil if such activity meets the requirements for discharging treated effluent into a recipient established pursuant to subsection 128 (7) of this Act.

 (2) If the planning or renovation of the land improvement system specified in clause (1) 4) of this section is related to a water body which is included in the list of spawning areas or habitats of salmon, brown trout, salmon trout or grayling established under subsection 51 (2) of the Nature Conservation Act, the building permit of a land improvement system shall be referred for approval to the Environmental Board.

§ 189.  Term of validity of water permit

 (1) A water permit is with an unspecified term, unless:
 1) [repealed - RT I, 21.12.2019, 1 – entry into force 01.01.2020]
 2) the special use of water is one-off;
 3) groundwater is abstracted from approved groundwater resources.
 4) [repealed - RT I, 21.12.2019, 1 – entry into force 01.01.2020]
 5) [repealed - RT I, 21.12.2019, 1 – entry into force 01.01.2020]

 (2) In the case set out in clause (1) 2) of this section, the water permit shall be issued for the duration of the activity.

 (3) In the case set out in clause (1) 3) of this section, the water permit shall not be issued for a longer period than the duration of the approved groundwater resources.

 (4) [Repealed - RT I, 21.12.2019, 1 – entry into force 01.01.2020]

 (5) [Repealed - RT I, 21.12.2019, 1 – entry into force 01.01.2020]

§ 190.  Applying for water permit

 (1) In addition to what is provided for in subsection 42 (1) of the General Part of the Environmental Code Act, an applicant for a water permit shall submit:
 1) at the request of the Environmental Board, a design of the work related to the special use of water;
 2) at the request of the Environmental Board, data on the environment to be affected by the planned activity.

 (2) The data specified in clause (1) 2) of this section shall be collected in accordance with the principles, methods and methodology established pursuant to § 53 (5) of this Act, considering the nature of the planned activity.

 (3) If it is necessary to carry out water investigation while applying for a water permit, the applicant for the water permit shall ensure that the water investigation meets the requirements for water investigations provided for in §§ 236, 237 and 243 of this Act. The expenses of the water investigation shall be covered by the applicant for the water permit.

 (4) The person who applies for a water permit for damming, must first obtain written consent for such activity from the landowner, the humidity regime of whose land will be affected by damming.

§ 191.  Procedure of issue of water permit

 (1) Water permits are issued by the Environmental Board, except in the case specified in subsection 177 (6) of this Act.

 (2) The issuing authority of a water permit shall refer the dumping site to be set out in the water permit for approval to the Maritime Administration before issuing the permit.

 (3) The procedure for the issue of a water permit shall be extended by the time of assessment and approval of groundwater resources, but not by more than 24 months.

 (4) The issue of a water permit shall be decided without open proceedings, if faster procedure is necessary to prevent an environmental threat.

 (5) A decision on the issue of a water permit shall be made after assessment of the sufficiency of the approved groundwater resources and surface water quantity, and guaranteeing first and foremost the demands of residents and health care, social welfare, educational and childcare institutions and food industry for drinking water.

§ 192.  Refusal to issue water permit

 (1) The Environmental Board shall refuse to issue a water permit in the cases provided for in clauses 52 (1) 1) and 3)–10) of the General Part of the Environmental Code Act or in case the applicant for the water permit does not have the consent of the landowner of the location of activities for using the immovable owned by the landowner, or in case there is no consent specified in subsection 190 (4) of this Act.

 (2) The Environmental Board may issue a water permit for damming a water body without the consent specified in subsection 190 (4) of this Act if the damming of the water body is a matter of overriding public interest.

 (3) The issue of a water permit may be refused also in case there is at least one of the following grounds:
 1) it is planned to discharge treated effluent to the sanitary protection zone or maintenance zone of a water intake;
 2) the Health Board does not approve an application for a use and occupancy permit in respect of a drilled well for public water supply pursuant to the Building Code;
 3) it is planned to discharge hazardous substances to the sanitary protection zone or maintenance zone of a water intake or feeding zone of a drinking water intake;
 4) it is planned to discharge hazardous substances to an area designated for the protection of economically significant aquatic species or area designated for the protection of habitats or species on the basis of the Nature Conservation Act where the quality of water is an important protective factor;
 5) the demands of residents and health care, social welfare, educational and childcare institutions and food industry for drinking water are not guaranteed in the abstraction of water;
 6) the abstraction of groundwater may exceed the approved groundwater resources;
 7) groundwater resources have not been approved;
 8) the planned activity compromises the achievement of the water protection objectives specified in § 31, 32 and 34 of this Act, or does not enable the achievement thereof, and the achievement of water protection objectives is not subject to an exception pursuant to §§ 39–42 of this Act;
 9) there are alternatives for dumping by using the dredging spoils or for depositing dredging spoils onto land in a manner that does not pose a threat to human health or the environment and does not entail disproportionate costs;
 10) the environmental threat resulting from dumping to human health or the environment cannot be determined with an acceptable level of accuracy.

§ 193.  Contents of water permit

 (1) In addition to what is provided for in § 53 of the General Part of the Environmental Code Act, the following information shall be set out in a water permit depending on the type of special use of water:
 1) the permitted volumes and time for abstraction of water by water intakes and aquifers;
 2) the requirements for keeping records of determination of the volume of water abstracted from a body of water, quality control of water, including monitoring, and the abstracted water;
 3) the requirements for the quality control of groundwater and measurement of the level of groundwater, and requirements for keeping records of determination of the volume of water abstracted from an aquifer, and the abstracted groundwater;
 4) the maximum permitted concentration of pollutants, including hazardous substances in treated effluent, and the emissions of pollutants in terms of substances and outlets;
 5) monitoring requirements, including the requirements for the monitoring of affected recipients;
 6) measures for preventing environmental threats and reducing environmental risks and time limits for implementation thereof;
 7) measures for reducing the impact of pollutants, including hazardous substances on a recipient;
 8) as necessary, measures for reducing or preventing the impact of activities on a body of surface water, body of groundwater or property of a person, and requirements for monitoring the efficiency of these measures;
 9) the best available techniques for the use of water and the treatment of wastewater, taking into consideration how up-to-date and efficient they are, the availability of water to special users and the financial and technical acceptability;
 10) the requirements for the submission of information to the issuer of water permits;
 11) the requirements for damming of a water body and use of hydro-electric energy;
 12) the requirements for dredging of the sea and sinking or dumping of solid substances into the sea;
 13) the requirements for aquaculture;
 14) as necessary, other requirements for activities subject to the obligation to hold a water permit as provided for in § 187 of this Act, depending on the type and extent of the activity;
 15) information that must be entered in the environmental permit in accordance with the list of data established pursuant to subsection 53 (3) of the General Part of the Environmental Code Act.

 (2) Appropriate measures provided for in clauses 53 (1) 7) and 8) of the General Part of the Environmental Code Act shall be determined in a water permit depending on the type of special use of water.

§ 194.  Suspension and revocation of water permit

 (1) In addition to the grounds provided for in subsection 61 (1) of the General Part of the Environmental Code Act, the Environmental Board shall suspend the validity of a permit for abstraction of water for the production of drinking water as necessary, if the surface water or groundwater used as drinking water contains hazardous substances in excess of the quality standard. In such case the Environmental Board shall refer the suspension of the validity of the water permit for approval to the Health Board.

 (2) In addition to the grounds provided for in subsection 62 (2) of the General Part of the Environmental Code Act, the Environmental Board may revoke a water permit if:
 1) treated effluent is discharged to the sanitary protection zone of a water intake;
 2) hazardous substances are discharged to an area designated for the protection of economically significant aquatic species or to the sanitary protection zone of a water intake;
 3) the approved groundwater resources are exceeded or depletion of groundwater is caused by abstraction of groundwater;
 4) the activity has deteriorated the status of water and the deterioration is not in compliance with the requirements provided for in §§ 39–42 of this Act concerning the exceptions to achievement of water protection objectives;
 5) the surface water or groundwater used as drinking water contains hazardous substances in excess of the quality standard.

 (3) The Environmental Board shall refer the revocation of a water permit for approval to the Health Board in the case provided for in clause (2) 5) of this section.

 (4) If the approved groundwater resources are exceeded in the abstraction of groundwater in an emergency or for resolving a rescue event, the Environmental Board shall not revoke the water permit.

 (5) If a water permit is issued for the use of unapproved groundwater resources, the issuer of the permit may amend the water permit or revoke it after the approval of groundwater resources.

 (6) If the permitted volume of disposal of groundwater is exceeded in the extraction of mineral resources in order to prevent flooding of workings, the Environmental Board shall not revoke the water permit or impose sanctions for exceeding the permitted volume of groundwater.

§ 195.  Report on water use

 (1) Once a year, the holder of a water permit or integrated permit shall submit a report on the activities specified in clauses 187 1)–6), 9), 11), 15) and 18) of this Act to the issuer of the environmental permit. The holder of a water permit or integrated permit shall submit a report if the activities specified in clauses 187 8) and 10) of this Act take place on the sea.

 (2) The report on the activities specified in subsection (1) of this section shall contain, depending on the permitted activity:
 1) data on the used water, volume of treated effluent and quantity of pollutants discharged into a recipient;
 2) data on the mining water, storm water and cooling water;
 3) economic indicators of the public water supply and sewerage service, and of water use;
 4) data on the wastewater treatment plant and sewage sludge;
 5) composition and volume of the substance removed in dredging of the sea and dumping, and of the dumped substance;
 6) data on the water used in aquaculture and data on the aquaculture;
 7) other relevant data as necessary.

 (3) A specified list of data to be set out in the report specified in subsection (1) of this section, and the procedure for submission of the report shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

Division 13 Activities Involving Risk to Aquatic Environment 

§ 196.  Registration of activities involving risk to aquatic environment

 (1) Registration of an activity involving a risk to the aquatic environment (hereinafter also registration) grants the right to carry out one or more of the activities specified in subsection (2) of this section.

 (2) An activity involving a risk to the aquatic environment shall be registered for the following activities:
 1) use of dispersants for liquidation of contamination or preventing the spread of pollutants in a water body;
 2) dredging of other water bodies than the sea or placing dredging spoils in the volume of 5–100 m3 onto the bottom of a water body;
 3) dredging of the sea or placing dredging spoils in the volume of 50–100 m3 onto the seabed;
 4) construction of a bridge or culvert included in a road or railway infrastructure in a publicly used water body or public water body;
 5) placement of solid substances in the volume of 5–100 m3 in a water body;
 6) aquaculture with the production growth of over 1 ton per annum if the water system of the aquaculture facilities is connected with a surface water body;
 7) placement of a geothermal system in a water body;
 8) discharging of groundwater that has passed through an open geothermal system directly into groundwater;
 9) liquidation of damming or lowering the water level of a water body to the level for which water permit is no longer needed;
 10) discharging substances directly into groundwater for scientific purposes in order to describe or protect surface water and groundwater or improve the status of a body of groundwater, in a quantity that is indispensable for the purpose set out above;
 11) sinking of an underwater object of cultural value in an area defined in a spatial plan;
 12) use of a chemical plant protection product in a water protection zone.

 (3) For the purposes of this Act, a dispersant means a mixture of surface-active agents that is used in case of release of oil products into the environment in the composition of an organic solvent to improve dissolution of oil products in water in order to reduce the interfacial tension between oil products and water.

 (4) The Environmental Board shall register the activities involving a risk to the aquatic environment, except the activity specified in clause (2) 1) of this section which shall be registered by the Environmental Inspectorate.

 (5) The Environmental Board may demand applying for a water permit for an activity involving a risk to the aquatic environment specified in clause (2) 12) of this section, if the activity may have an adverse impact on the properties of surface water and groundwater.

§ 197.  Applying for registration of activities involving risk to aquatic environment

 (1) The person who plans an activity involving a risk to the aquatic environment (in this Division hereinafter applicant) shall submit an application for registration of the activity at least one month before the start of the activity.

 (2) The application shall contain the data on the applicant and a characterisation and description of the activity involving a risk to the aquatic environment, and other necessary information specified in the regulation established pursuant to subsection (3) of this section.

 (3) The list of data to be set out in the application for registration of an activity involving a risk to the aquatic environment and in the registration shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (4) Where several activities involving a risk to the aquatic environment are planned and these activities are interrelated in terms of space or technology, these activities shall be set out in a single application.

 (5) Registration of an activity involving a risk to the aquatic environment specified in clause 196 (2) 1) of this Act need not be applied for, and instead the Environmental Inspectorate shall be notified about the intention to use dispersants via means of communication.

§ 198.  Deciding on registration of activities involving risk to aquatic environment

 (1) The Environmental Board shall check the necessity to hold a water permit or registration on the basis of a submitted application and the compliance of the submitted application with the requirements within ten working days after receipt of the application. If the activity involving a risk to the aquatic environment does not need registration or needs a water permit, the Environmental Board shall inform the applicant accordingly within 15 days after receipt of the application.

 (2) The Environmental Board shall decide on registration of an applicant’s activity involving a risk to the aquatic environment or refusal of registration within 30 days after receipt of an application which is in compliance with the requirements. If the application is not reviewed within the time limit, the applicant’s activity involving a risk to the aquatic environment shall not be deemed registered by default after the time limit has passed.

 (3) Registration of the activity involving a risk to the aquatic environment specified in clause 196 (2) 1) of this Act shall be decided immediately by the Environmental Inspectorate.

 (4) The applicant’s activity involving a risk to the aquatic environment shall be registered for a definite or indefinite term pursuant to the application. The Environmental Board may limit the term of registration in the case specified in subsection (5) of this section.

 (5) The Environmental Board may establish secondary conditions in registration of an activity involving a risk to the environment, if it is necessary for reducing the adverse impact of the activity on the properties of surface water and groundwater, aquatic biota or water-related biota.

§ 199.  Refusal of registration of activity involving risk to aquatic environment

 (1) The Environmental Board shall refuse to register an activity involving a risk to the aquatic environment if:
 1) the activity may have a significant adverse impact on the properties of surface water and groundwater, aquatic biota or water-related biota, which cannot be sufficiently lessened by establishment of secondary conditions;
 2) the applicant has knowingly submitted false data which affected the decision on registration of the activity;
 3) a water permit or integrated permit is necessary for the activity.

 (2) The Environmental Inspectorate shall refuse to register an activity involving a risk to the aquatic environment provided for in clause 196 (2) 1) of this Act if the adverse impact on the properties of surface water and groundwater, aquatic biota or water-related biota caused by the use of dispersants is not justified considering the nature or extent of contamination or spread of pollutants.

§ 200.  Obligation to notify of change in circumstances

 (1) In case the person engaged in an activity involving a risk to the aquatic environment changes, the new person implementing such activity shall immediately inform the Environmental Board about the change in the data specified in the registration.

 (2) The Environmental Board shall be notified without delay of an intention to change the activity involving a risk to the aquatic environment and of other circumstances which may involve a significant adverse impact on the properties of surface water and groundwater, aquatic biota or water-related biota.

§ 201.  Amendment of registration

 (1) The Environmental Board or Environmental Inspectorate shall amend a registration:
 1) based on the request of the holder of registration;
 2) if it appears that the registered data have changed;
 3) if it is necessary to establish secondary conditions regarding the activity involving a risk to the aquatic environment or change such conditions in order to lessen the adverse impact of the activity on the properties of surface water and groundwater, aquatic biota or water-related biota and to prevent revocation of the registration.

 (2) If the amendment of a registration is initiated by the Environmental Board, the latter shall inform the holder of the registration in writing about the reason for amending the registration and set a time limit for submission of the data and documents needed for the amendment, which shall not be less than ten working days after the communication of the respective notice.

 (3) The Environmental Board shall decide on the amendment of a registration in accordance with the procedure provided for registration of an activity within ten days after receipt of an application which is in compliance with the requirements.

§ 202.  Revocation of registration

 (1) The Environmental Board shall revoke a registration if:
 1) the holder of the registration submits a respective application;
 2) it turns out that significant false information has been knowingly submitted in an application for registration which affected the registration of an activity involving a risk to the aquatic environment and in case of non-submission of these data the registration should have been refused.

 (2) The Environmental Board may revoke a registration if a ground for refusal of registration provided for in § 199 of this Act appears.

 (3) The procedure for revocation of registration shall be subject to the provisions of subsections 201 (2) and (3) of this Act.

Chapter 7 ASSESSMENT AND APPROVAL OF GROUNDWATER RESOURCES AND PERFORMANCE OF HYDROGEOLOGICAL WORK 

Division 1 Assessment and Approval of Groundwater Resources 

§ 203.  Groundwater resources

 (1) Based on the level of detail of investigations, groundwater resources are classified into reconnaissance resources and proved resources.

 (2) For the purposes of this Act, groundwater resources mean the predicted volume of groundwater extracted for the provision of water services or for own consumption, in case of using whereof it is ensured that there will be no depletion of groundwater in the area with the approved groundwater resources and that the status of groundwater will not deteriorate.

 (3) The groundwater resources approved pursuant to subsection 205 (1) of this Act shall be entered in the appropriate register based on the decision of the minister responsible for the area.

§ 204.  Assessment of groundwater resources

 (1) Groundwater resources shall be assessed in case the abstraction of water from a single aquifer of a groundwater intake or an area with an approved groundwater resources is more than 500 m3 per day.

 (2) Groundwater resources may be assessed also in case the abstraction of water from a single aquifer of a groundwater intake is less than 500 m3 per day and such abstraction of water causes or may cause depletion of water in the aquifer.

 (3) The Environmental Board shall decide on the necessity of assessment of groundwater resources if more than 500 m3 of groundwater is abstracted from an aquifer per day for the purpose of redirecting groundwater.

 (4) Groundwater resources shall be assessed on the basis of the available groundwater resource. Groundwater resources shall be assessed taking into account the hydrogeological conditions of the aquifer, including the groundwater protection status, preservation of the ecosystems depending on groundwater, existing areas and water intakes with approved groundwater resources, impact of human activity, location of areas with contaminated soil and groundwater and potentially hazardous emission sources located in the area.

 (5) A hydrogeological investigation shall be carried out in order to assess groundwater resources, and the conduct of such investigation shall be coordinated by the Ministry of the Environment; and an investigation report shall be prepared and submitted to the groundwater commission.

 (6) Expenses related to the assessment of groundwater resources shall be covered by the person who applies for the assessment of groundwater resources.

 (7) The procedure for assessment of groundwater resources, requirements for the report on the assessment of groundwater resources and hydrogeological investigation of groundwater resources and the list of data on the basis whereof groundwater resources shall be approved, shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 205.  Approval of groundwater resources

 (1) Groundwater resources shall be approved by a directive of the minister responsible for the area after assessment of groundwater resources.

 (2) Groundwater resources shall be approved for 10–30 years.

 (3) Groundwater resources shall be approved before the issue of a water permit for the abstraction of groundwater.

 (4) The minister responsible for the area shall not approve groundwater resources if:
 1) the properties of the water of groundwater resources do not correspond to the planned purpose of use;
 2) use of the groundwater resources in the requested quantity may deteriorate the groundwater status;
 3) no design documentation of a sanitary protection zone has been prepared for the planned groundwater intake;
 4) it is not possible to adhere to the restrictions on activities in the sanitary protection zone or maintenance zone of the groundwater intake or in the feeding zone of the drinking water intake;
 5) there is no compelling reason to use the groundwater resources.

§ 206.  Reassessment of groundwater resources

 (1) Groundwater resources shall be reassessed before the approval of groundwater resources.

 (2) Groundwater resources shall be reassessed if:
 1) the time of using the groundwater resources has exceeded the predicted time of use of groundwater resources and the planned abstraction of groundwater continues to exceed 500 m3 per day;
 2) the hydrogeological conditions of the area of groundwater resources have changed;
 3) the groundwater status of the area of groundwater resources has deteriorated and no longer corresponds to the purpose of use of groundwater resources;
 4) the chemical status or quantitative status of groundwater has deteriorated to such an extent that the body of groundwater located in the area of approved groundwater resources is at risk or its status class has turned from good into poor;
 5) the use of groundwater resources may cause deterioration of the status of surface water or adverse changes in the terrestrial ecosystem dependant on groundwater;
 6) it is intended to abstract more water from an aquifer than the approved groundwater resources;
 7) there is a necessity to change substantially the location of the groundwater intake or the groundwater intake has no sanitary protection zone.

 (3) Groundwater resources may be reassessed also in case the groundwater resources are not used in the approved volume according to the water abstraction data.

 (4) Groundwater resources shall be reassessed in accordance with the requirements for the assessment and investigation of groundwater resources and the procedure for the assessment of groundwater resources, and on the basis of the distribution of groundwater resources. Investigations of reassessment of groundwater resources shall be subject to the requirements established pursuant to subsection 204 (7) of this Act.

 (5) The expenses related to the reassessment of groundwater resources shall be covered in accordance with subsection 204 (6) of this Act.

§ 207.  Groundwater commission

 (1) A groundwater commission shall be formed in order to determine groundwater resources, including mineral water resources, and to organise investigations and expert assessment.

 (2) The groundwater commission has the following functions:
 1) review of the results of investigations carried out for the assessment of groundwater resources and making proposals for approval of groundwater resources to the minister responsible for the area;
 2) assessment of the situation of the investigations, use and protection of groundwater, and determination of investigation needs and directions;
 3) advising the Ministry of the Environment and the authorities within its administrative jurisdiction on matters related to use and protection of groundwater;
 4) evaluation of the need for and results of hydrogeological investigations, and of draft legislation concerning groundwater.

 (3) The statutes of the groundwater commission shall be approved by the minister responsible for the area.

 (4) The composition of the groundwater commission shall be approved by the minister responsible for the area.

Division 2 Activity Licence for Hydrogeological Work 

§ 208.  Licence requirement for persons performing hydrogeological work

  An undertaking shall have an activity licence for performing the following hydrogeological work:
 1) hydrogeological investigation;
 2) hydrogeological mapping;
 3) designing drilled wells and boreholes;
 4) designing drilled wells and boreholes for heat systems;
 5) drilling, remodelling and demolition of drilled wells and boreholes;
 6) drilling, remodelling and demolition of drilled wells and boreholes for heat systems.

§ 209.  Subject of review of activity licence of persons performing hydrogeological work

 (1) The activity licence for hydrogeological work is granted to an undertaking if the physical person acting for the undertaking under a contract:
 1) has at least two years of experience in performing the hydrogeological work for which the licence is applied for;
 2) got his or her latest practical work experience not more than five calendar years ago;
 3) has knowledge and skills, including geological knowledge of hydrogeological work for which the licence is applied for;
 4) is familiar with the requirements of legislation pertaining to hydrogeological work for the field in which he or she operates;
 5) had his or her previous hydrogeological work in the field regarding which the activity licence is applied for, in compliance with the requirements deriving from legislation and the objective of work.

 (2) In addition to the provisions of subsection (1) of this section, the activity licence is granted:
 1) for hydrogeological investigations and hydrogeological mapping to an undertaking, if the physical person acting for the undertaking under a contract has completed higher education in the field of geology;
 2) for designing drilled wells and boreholes, or drilled wells and boreholes for heat systems, to an undertaking, if the physical person acting for the undertaking under a contract has completed higher education in the field of geology or environmental technology;
 3) for designing or remodelling drilled wells and boreholes, or drilled wells and boreholes for heat systems, to an undertaking that has in its possession a drilling machine or a bank guarantee for financing an investment for acquiring a drilling machine in order to construct drilled wells and boreholes.

 (3) A person who has acquired foreign professional qualifications may act as a person performing hydrogeological work if his or her professional qualifications have been recognised in accordance with the Recognition of Foreign Professional Qualifications Act. The Ministry of the Environment is the competent authority provided for in subsection 7 (2) of the Recognition of Foreign Professional Qualifications Act.

§ 210.  Secondary conditions for activity licence for hydrogeological work

  The following secondary conditions may be added to an activity licence for hydrogeological work:
 1) specification of the authorised hydrogeological work, with the purpose of ensuring competent performance of hydrogeological work depending on the field of higher education completed by the applicant, and the experience, skills and knowledge of the applicant in the field of hydrogeological work;
 2) upon construction or remodelling of bore wells and boreholes, an authorisation to drill only into a certain aquifer, or to drill only boreholes with certain marginal efficiency, with the purpose of ensuring compliance with the requirements for the protection of groundwater, depending on the drilling machine and the technology of drilling used by the applicant for the activity licence.

§ 211.  Application for activity licence for hydrogeological work

  In addition to the information set out in clauses 19 (2) 1)–5) of the General Part of the Economic Activities Code Act, the following information shall be submitted in order to obtain an activity licence for hydrogeological work:
 1) the name, personal identification code, official title, and contact details of the employee of the legal person who performs hydrogeological work, and the specification of the hydrogeological work;
 2) the specification of the hydrogeological work regarding which the activity licence is applied for;
 3) a written certificate regarding at least two years of experience in performing hydrogeological work, and at least three examples of work performed;
 4) a diploma certifying higher education in the field of geology if the activity licence is applied for regarding hydrogeological investigations or hydrogeological mapping;
 5) a diploma certifying higher education in the field of geology or environmental technology if the activity licence is applied for regarding designing of drilled wells and boreholes, or designing of drilled wells and bore holes for heat systems;
 6) a copy of the technical passport of the drilling machine to be used and a description of the drilling technologies to be used if the activity licence is applied for regarding drilling or remodelling of drilled wells and boreholes, or drilling or remodelling of drilled wells and boreholes for heat systems.

§ 212.  Deciding on application for activity licence for hydrogeological work

 (1) The Ministry of the Environment shall decide on an application for an activity licence for hydrogeological works.

 (2) If the Ministry of the Environment does not decide on an application within the time limit or within an extended time limit provided for in the General Part of the Economic Activities Code Act, the activity licence shall not be deemed to be granted to the undertaking by default upon expiry of the time limit.

§ 213.  Specifications of revocation of activity licence for hydrogeological work

  In addition to the cases provided for in § 37 of the General Part of the Economic Activities Code Act, the issuing authority of the activity licence shall revoke the licence in case the holder of the licence has violated the requirements for the protection of groundwater that has led to depletion or contamination of groundwater or an environmental threat, or has caused damage to a drilled well or borehole or a risk thereof by his or her activities.

Chapter 8 ENCUMBERING PUBLIC WATER BODIES WITH CONSTRUCTION WORKS 

Division 1 General Provisions 

§ 214.  General requirements for encumbering public water bodies with construction works

 (1) Encumbering the bottom of a public water body with construction works that do not form a part of an immovable property on shore is permitted only in the cases, under the conditions and pursuant to the procedure provided by law.

 (2) The owner of an immovable property on shore that is adjacent to a public water body has the right to encumber the public water body with construction works that cross-bordering the immovable property are permanently connected to the shore and rest on the bottom of the public water body under the conditions and pursuant to the procedure provided by law.

Division 2 Fee for encumbering public water bodies with construction works that are permanently connected to shore 

§ 215.  Fee for encumbering public water bodies with construction works that are permanently connected to shore

 (1) When encumbering a public water body with construction works that are permanently connected to the shore if the encumbrance leads to an alteration of the shoreline and an enlargement of the immovable property on shore, the owner of the immovable property on shore shall pay a one-off fee to the state in the amount of 1/2 of the taxable value of the increased part of the land. The taxable value of the increased part of the land shall be calculated on the basis of the taxable value of the immovable property on shore.

 (2) When encumbering a public water body with construction works or with a part thereof that is permanently connected to the shore if the encumbrance does not lead to an alteration of the shoreline or an enlargement of the immovable property on shore, the owner of the immovable property on shore shall pay an annual user fee for the ground projection area under the construction works or a part thereof, the size of which is 4% of the estimated taxable value of the part of the public water body encumbered with the construction works or a part thereof. The calculation of the estimated taxable value shall follow the conditions of and procedure for calculating the taxable value of immovable properties located on shore.

 (3) The fee provided for in subsections (1) and (2) of this section shall not be charged for building the following construction works:
 1) temporary construction works;
 2) construction works occupying a ground projection area of up to 60 m2;
 3) landing stages in small-craft harbours for the purposes of the Ports Act.

 (4) If a public water body is encumbered with construction works that are permanently connected to the shore and one part whereof leads to an alteration of the shoreline and enlargement of the immovable property on shore, and the other part does not, the owner of the immovable property on shore shall pay the fee indicated in subsection (1) of this section for the part of the construction works by which the immovable property on shore was enlarged, and the fee indicated in subsection (2) of this section for the remaining part of the construction works.

 (5) The tax exemption referred to in clause (3) 2) of this section covers construction works permanently connected to the shore built in a public water body within the boundaries of a single immovable property on shore, occupying a ground projection area of up to 60 m2.

§ 216.  Procedure for payment of fee for encumbering public water bodies with construction works that are permanently connected to shore

 (1) The fee specified in subsection 215 (1) of this Act shall be paid before a use and occupancy permit in respect of the construction works is issued. The fee shall be calculated and a relevant payment notice shall be issued by the Consumer Protection and Technical Regulatory Authority (hereinafter in this Chapter competent authority) after the alteration of the boundaries of the immovable property is registered in the land register. The time limit for payment of the fee shall be three months.

 (2) The fee specified in subsection 215 (2) of this Act shall be paid on the basis of a payment notice issued by the competent authority not later than by 1 July of the current calendar year. The first payment of the fee shall be made not later than by 1 July of the year following the receipt of the use and occupancy permit.

 (3) The fee specified in subsection 215 (2) of this Act shall be calculated as of the day following the date of issue of the use and occupancy permit in respect of the construction works.

 (4) The payment notice issued in respect of the fees indicated in subsections 215 (1) and (2) of this Act shall specify:
 1) the given name, surname and position of the official preparing the payment notice;
 2) the date of preparing the payment notice;
 3) the name and address of the payer;
 4) the amount of the fee;
 5) the legal and factual grounds for issuing the payment notice, including bases for calculation of the payable fee;
 6) the due date for payment;
 7) compulsory enforcement warning in the case of failure to pay the fee on time.

 (5) The payment notice specified in subsection (4) of this section is an administrative act for the performance of a financial obligation in public law under clause 2 (1) 21) of the Code of Enforcement Procedure.

 (6) The fees specified in subsections 215 (1) and (2) of this Act shall accrue to the state budget.

Division 3 Encumbering Public Water Bodies with Construction Works that are Not Permanently Connected to Shore 

§ 217.  Superficies licence

 (1) The superficies licence is the right to encumber a delimited part of a public water body with construction works that are permanently connected to the bottom of the water body and are not permanently connected to the shore, for a specified term. A state authority is not required to apply for a superficies licence to encumber a public water body with construction works.

 (2) Construction works built pursuant to a superficies licence, to which the superficies licence applies, shall form an essential part of the superficies licence and shall belong to the holder of the superficies licence on the basis of the right of ownership. Any other construction works that are permanently connected to the bottom of a public water body and are not permanently connected to the shore constitute essential parts of the public water body and belong to the state on the basis of the right of ownership.

 (3) The superficies licence shall not replace other permits prescribed by law that are required for building and using the construction works forming an essential part of the superficies licence, unless otherwise provided by law.

 (4) This Division does not apply to the dredging of public water bodies or aids to navigation installed in public water bodies.

§ 218.  Applying for superficies licence

 (1) An application for a superficies licence shall be submitted to the competent authority.

 (2) An application for a superficies licence shall contain the following information:
 1) the purpose of use of the construction works;
 2) the maximum height and depth of the construction works and other important technical data;
 3) the number of construction works on the encumbered area, and the ground projection area;
 4) the coordinates of the encumbered area of the public water body and the size in square metres of the encumbered area;
 5) the description of the investigation specified in clause 219 (7) 3) of this Act if the competent authority requires the conduct of such investigation;
 6) the applied term of the superficies licence.

 (3) If additional requirements for holders of superficies licences are provided by law, the application shall also include the confirmation of the applicant that he or she complies with the requirements. Documents certifying compliance with the requirements shall be annexed to the application.

 (4) A map of the location of the planned construction works and of the civil engineering works required for servicing the construction works, including submerged cable lines, and other documents relevant to encumbering a public water body with the construction works shall be annexed to the application for a superficies licence. After the investigation carried out as required by the competent authority and the environmental impact assessment the applicant shall submit the investigation reports and environmental impact assessment reports to the competent authority. If, after investigations and environmental impact assessment, the documents initially annexed to the application have been concretized, the applicant shall submit these again.

 (5) Specifications for applications for superficies licences for encumbering a public water body with a wind power plant shall be provided for in the Electricity Market Act.

 (6) The format of the application for a superficies licence and specified requirements for the application and annexes thereto may be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 219.  Commencement of procedure of superficies licence

 (1) The commencement of the procedure for the issue of a superficies licence shall be decided by the competent authority.

 (2) The competent authority shall make a decision to commence or not to commence the procedure for the issue of a superficies licence after obtaining the opinion from the authorities concerned. The authority expressing an opinion shall substantiate the opinion. The term for expressing an opinion shall be 30 days. If the authority expressing an opinion does not submit the opinion within the aforesaid term, it shall be deemed that the authority has no objections to the application for superficies licence.

 (3) If no circumstances precluding the commencement of the procedure for the issue of a superficies licence become evident, the competent authority shall publish a notice in the official publication Ametlikud Teadaanded, in at least one national daily newspaper and on its website before commencement of the procedure. The notice shall set out data about the applicant and application for a superficies licence. The obligation of publishing a notice as provided for in this subsection shall not apply to the construction works set out in subsection 104 (3) of the Building Code.

 (4) Within 20 days of publishing the notice, other interested parties shall have the right to submit their own application for a superficies licence for encumbering the same public water body part with construction works. The application shall comply with the requirements provided for in § 218 of this Act. If several applications are submitted in respect of one area of a public water body, and the construction works requested to be encumbering the public water body are substantially different from the construction works set out in the first application, the competent authority shall submit also the other applications for obtaining an opinion pursuant to the procedure provided for in subsection (2) of this section.

 (5) If several applications for a superficies licence concerning one area of a public water body have been submitted to the competent authority in case of which there are no grounds for refusal to issue the superficies licence as provided for in § 223 of this Act, the procedure for the issue of a superficies licence shall be commenced on the basis of the application that is the most appropriate to the social and economic needs of the Estonian society as a whole, the strategic development plans of the state, and the spatial plans for the district. The competent authority refuses to commence a procedure in respect of other applications, unless it is possible to issue a second superficies licence in respect of the area concerned due to the nature of the construction works.

 (6) If the encumbered area indicated in an application for a superficies licence is changed before the decision to commence a procedure for the issue of the superficies licence is made, the competent authority shall ask an opinion from the authorities concerned pursuant to the procedure provided for in subsection (2) of this section. In justified cases the encumbered area indicated in the application can be changed after having published a notice in the official publication Ametlikud Teadaanded pursuant to subsection (3) and after the procedure pursuant to subsection (5). If the area is changed after having published the notice and after the procedure to a larger extent than by 33 percent, the notice conforming to subsection (3) of this section shall be published in the official publication Ametlikud Teadaanded, and upon submission of competing applications, the procedure conforming to subsection (5) of this section shall be conducted.

 (7) When commencing the procedure for the issue of a superficies licence, the competent authority shall determine:
 1) the person on the basis of whose application the procedure shall be carried out;
 2) whether to commence or not to commence environmental impact assessment;
 3) if necessary, the investigations to be conducted by the applicant for the superficies licence in order to achieve the decision on the issue of the superficies licence, and the time limits for conducting these investigations;
 4) if necessary, the conditions that shall be taken into account if other procedures for the issue of a superficies licence have been commenced regarding the area set out in the application, or if there is another superficies licence in force for encumbering the area set out in the application;
 5) other necessary conditions.

 (8) The competent authority may, at a reasoned request of the applicant for a superficies licence, extend the term for conducting the investigations determined upon commencement of the superficies licence and change other conditions.

§ 220.  Commencement of procedure for issue of superficies licence by way of competition

 (1) Commencement of the procedure for the issue of a superficies licence by way of competition shall be governed by the provisions of subsections 219 (6)–(8) of this Act.

 (2) If, in the case of several applications for a superficies licence, it is not possible to make a decision due to the lack of adequate considerations, the competent authority shall organise a competition by written auction among the respective applicants in order to commence the procedure for the issue of a superficies licence.

 (3) To select an application for a superficies licence by way of a competition in order to commence the procedure for the issue of the superficies licence, the competent authority may determine:
 1) the base price for the auction in an amount of up to 1,000,000 euros;
 2) the participation fee for participating in the competition.

 (4) The participation fee shall be equal for the participants in the auction (hereinafter the bidder) and shall not exceed the base price for the auction determined in accordance with clause (3) 1) of this section. The participation fee shall be returned after the winner of the auction is ascertained, or upon failure of the auction. The participation fee paid by the winner of the auction shall be deducted from the amount bidden at the auction. If the winner of the auction does not pay the amount bidden at the auction, the participation fee shall not be returned.

 (5) The competent authority shall not qualify a bidder if the bidder has not paid the participation fee for participating in the competition on time or if the bidder has not submitted the data or documents necessary for participating in the competition.

 (6) The competent authority shall reject a bid if the bid is not in compliance with the requirements.

 (7) The competent authority shall declare an auction to have failed if:
 1) only one bidder is qualified;
 2) only one bid in compliance with the requirements was submitted;
 3) no bidders are qualified;
 4) no bids, or no bids in compliance with the requirements were submitted;
 5) there is another reason that affected or may have affected the result of the auction to a substantial extent.

 (8) If an auction is declared to have failed in the cases provided for in clauses (7) 3)–5) of this section, the competent authority may organise a new auction within 30 days after the day of opening the bids.

 (9) The procedure for the issue of a superficies licence shall be commenced in respect of the bidder that bids the highest price at the written auction and pays the amount bidden at the auction by the due date set out in the competition notice. If the winner of the competition does not pay the amount bidden at the auction on time, or withdraws the application for the superficies licence, the bidder who made the next best bid shall be deemed the winner of the auction and the procedure for the issue of the superficies licence shall be commenced in respect of such bidder, if the bidder pays the amount bidden at the auction by the due date determined by the competent authority. If an auction is declared to have failed for the reason provided for in clause (7) 1) or 2) of this section, the procedure for the issue of the superficies licence shall be commenced in respect of the bidder who was the only one to be qualified or to submit a bid in compliance with the requirements.

 (10) The procedure and conditions for organising a competition specified in subsection (2) of this section shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 221.  Refusal to commence procedure for issue of superficies licence

 (1) The competent authority shall refuse to commence the procedure for the issue of a superficies licence if the issue of the superficies licence is clearly impossible.

 (2) The competent authority shall also refuse to commence the procedure for the issue of a superficies licence if:
 1) procedure for the issue of another superficies licence has already been commenced in the area set out in the application, and it is not possible to issue a second superficies licence for the relevant area due to the nature of the construction works to be built on the basis of the superficies licence to be issued as a result of such procedure;
 2) the drawing up of a spatial plan has been initiated and the planning procedures have not been completed;
 3) a national special spatial plan has to be prepared in order to build the planned construction works.

 (3) The provisions of clause (2) 2) of this section shall not apply if the applicant agrees that the superficies licence will be issued for the period of validity provided for in subsection 224 (4) of this Act.

§ 222.  Issue of superficies licence

 (1) A superficies licence shall be issued by the competent authority.

 (2) When issuing a superficies licence, the following conditions of the superficies licence shall be determined:
 1) the holder of the superficies licence;
 2) the coordinates and size in square metres of the encumbered area of the public water body, including the area to be occupied by the construction works;
 3) the purpose of use of the construction works;
 4) the maximum authorised height and depth of the construction works and other important technical data of the construction works;
 5) the maximum authorised number of construction works, and the maximum ground projection area that the construction works may occupy;
 6) the term of the superficies licence;
 7) restrictions on the use of the superficies licence;
 8) other necessary conditions.

 (3) An encumbered area of a public water body shall consist of the area under the construction works itself and the civil engineering works required for servicing the same. In the case of a set of construction works to be built on the basis of one superficies licence, the encumbered area shall also include a distance of up to 1 000 metres between single construction works, calculated on the basis of the width dimensions of the construction works.

 (4) In the procedure for the issue of a superficies licence, relying mainly on the results of the conducted investigations and environmental impact assessment, the encumbered area of a public water body may be shifted or increased upon the issue of the superficies licence to a maximum extent of up to 33 percent in comparison with the encumbered area determined in the decision to commence the procedure for the issue of the superficies licence. The encumbered area may be decreased to a greater extent than by 33 percent. The encumbered area may not be shifted or increased in respect of an area where the procedure for the issue of another superficies licence has been commenced.

 (5) A superficies licence shall be issued to a person who is not a citizen of Estonia or EEA Contracting Party or a legal person of Estonia or EEA Contracting Party only in accordance with national essential interests.

§ 223.  Refusal to issue superficies licence

 (1) The competent authority shall refuse to issue a superficies licence if:
 1) the applicant for a superficies licence has not fulfilled the requirements determined in the decision to commence the procedure for the issue of the superficies licence and has not applied for an additional deadline for fulfilling these requirements;
 2) the conditions of the superficies licence applied for are contrary to an applicable superficies licence;
 3) the conditions of the superficies licence applied for are contrary to an applicable spatial plan;
 4) the conditions of the superficies licence applied for are contrary to the interests of national security;
 5) there is a significant negative environmental impact that cannot be sufficiently prevented or alleviated;
 6) the construction works forming an essential part of the superficies licence would disturb air traffic, vessel traffic in a fairway or port basin, or safe berthing of water craft;
 7) the applicant for the superficies licence does not comply with the requirements established for the holder of the superficies licence;
 8) it is necessary, based on the results of the procedure, to change the encumbered area of a public water body set out in the application, and the applicant for the superficies licence does not agree to the changing of the encumbered area.

 (2) The competent authority may also refuse to issue a superficies licence if there is a doubt in respect of the applicant that the applicant may endanger public order, social safety or national security.

§ 224.  Term of superficies licence

 (1) A superficies licence shall be valid for 50 years. The competent authority may, taking into account the type and purpose of use of the construction works, establish also a shorter term for a superficies licence.

 (2) The competent authority may, at the request of the holder of a superficies licence, extend the term of a superficies licence by up to 50 years. An application for extending a superficies licence shall be submitted at least three months before the expiry of the term of the superficies licence.

 (3) The provisions on amending the conditions of a superficies licence shall apply to extending the term of a superficies licence.

 (4) If the procedure for the issue of a superficies licence has been commenced in respect of an area, for which also a spatial plan has been commenced, and if the planning procedure has not been completed, the superficies licence issued on the basis of the given procedure for the issue of the superficies licence shall be valid for one year after the adoption of the spatial plan.

§ 225.  Amendment of conditions of superficies licence

 (1) The competent authority may, at the request of the holder of a superficies licence or on its own initiative, amend the conditions of a superficies licence.

 (2) The competent authority may, at the request of the holder of a superficies licence, transfer the superficies licence to another person.

 (3) The competent authority shall refuse to amend the conditions or data of a superficies licence if there are grounds for refusal to issue a superficies licence.

 (4) The competent authority may amend the conditions of a superficies licence on its own initiative if there are grounds for revocation of the superficies licence.

§ 226.  Transfer of superficies licence to universal successor

 (1) If a superficies licence has transferred to another person in accordance with the principle of universal succession, the competent authority shall amend the data of the holder of the superficies licence at the request of the universal successor or on its own initiative.

 (2) Upon transfer of a superficies licence to a universal successor, the remaining conditions of the superficies licence shall remain unchanged.

§ 227.  Revocation of superficies licence

 (1) The competent authority may revoke a superficies licence on its own initiative or at the request of the holder of the superficies licence.

 (2) The competent authority shall decide on the revocation of a superficies licence after it has issued an enforcement order to the holder of the superficies licence for removal of shortcomings, but the holder of the superficies licence has failed to observe the enforcement order. The proposal for removal of shortcomings need not be made if it is clearly impossible to observe this.

 (3) The competent authority shall revoke a superficies licence if:
 1) the holder of the superficies licence applies for it;
 2) the holder of the superficies licence has significantly violated the conditions of the superficies licence;
 3) the holder of the superficies licence has not submitted an application for a building permit or applied for an additional term for applying for a building permit within two years of the issue of the superficies licence;
 4) the holder of the superficies licence has not submitted an application for a building permit or applied for an additional term for applying for a building permit within two years after construction works forming an essential part of the superficies licence were destroyed or became unfit for use;
 5) the construction works forming an essential part of the superficies licence pose a threat to human life, health or property or to the environment,
 6) the holder of the superficies licence has delayed payment of superficies charge on three consecutive due dates;
 7) the holder of the superficies licence no longer complies with the requirements established for the holder of the superficies licence.

 (4) The competent authority may revoke a superficies licence also in case:
 1) after issuing the superficies licence the grounds provided for in subsection 223 (2) of this Act become evident;
 2) the holder of the superficies licence has knowingly submitted incorrect data that had an impact on the decision to issue the superficies licence.

§ 228.  Replacing superficies licence with right of superficies

 (1) If, during the term of a superficies licence, the part of the public water body encumbered with a superficies licence turns permanently into land, the superficies licence shall become invalid as of the formation of a cadastral unit.

 (2) The holder of a superficies licence has the right to require the establishment of a right of superficies on the created immovable under the same conditions as set out in the superficies licence. Applications for the establishment of a right of superficies shall be processed by the competent authority.

§ 229.  Removal of construction works from water body upon expiry of superficies licence

  Upon expiry of a superficies licence, the holder of a superficies licence shall remove the construction works forming an essential part of the superficies licence from a public water body, unless the conditions of the superficies licence determine otherwise.

Division 4 Superficies Charge 

§ 230.  Superficies charge

 (1) Where a public water body is encumbered with construction works not permanently connected to the shore, the owner of the construction works shall pay an annual superficies charge. The superficies charge shall amount to 4 percent of the price determined on the basis of Estonian average value of the land with the intended purpose corresponding to the intended use of the construction works, calculated on the basis of the size of the encumbered area of the public water body. The average value of land shall be established on the basis of the results of regular valuation of land conducted pursuant to the Land Valuation Act.

 (2) The amount of the superficies charge for encumbering a public water body with a wind power plant is provided for in the Electricity Market Act.

 (3) This Division does not apply to the following construction works:
 1) an excavation made by dredging a public water body;
 2) aids to navigation installed in a public water body;
 3) sports or recreational facilities servicing a bathing area.

§ 231.  Procedure for payment of superficies charge

 (1) The superficies charge shall be calculated as of the day following the day of issue of a building permit on the basis of a superficies licence. The superficies charge shall be paid until the expiry or revocation of the superficies licence. If construction works are removed from a public water body after the expiry or revocation of the superficies licence, the superficies charge shall be paid until the removal of the construction works from the public water body. The superficies charge shall be calculated by the competent authority.

 (2) The superficies charge during the period from the issue of the building permit up to the moment the construction works are to begin operation in accordance with the intended purpose shall amount to 10 percent of the rate provided for in subsection 230 (1) of this Act. The superficies charge shall be paid in full from the moment the construction works begin operation in accordance with the intended purpose.

 (3) The procedure provided for in subsections 216 (2) and (4)–(6) of this Act shall apply to payment of the superficies charge.

Chapter 9 CONTRIBUTIONS TO INTERNATIONAL HAZARDOUS AND NOXIOUS SUBSTANCES FUND 

§ 232.  International Hazardous and Noxious Substances Fund

  The International Hazardous and Noxious Substances Fund has been established under the International Convention on Liability and Compensation for Damage in Connection with the Carriage of Hazardous and Noxious Substances by Sea, 1996, and the 2010 protocol to the Convention (hereinafter the Hazardous and Noxious Substances by Sea Convention).

§ 233.  Submission of data on contributing cargo

 (1) Contributing cargo means hazardous and noxious substances carried by sea within the meaning of Article 1 paragraph 10 of the Hazardous and Noxious Substances by Sea Convention.

 (2) The receiver of contributing cargo means the person who has actually received contributing cargo after it has been carried by sea, as a terminal operator, operator of a storage tank located at the port or terminal, or the keeper of a warehouse located there.

 (3) The receiver of contributing cargo shall submit the following data to the Environmental Inspectorate by 1 February each year:
 1) name, registry code and address;
 2) quantity of contributing cargo received during the previous calendar year.

 (4) The data specified in subsection (3) of this section may be submitted via the Electronic Maritime Information System in accordance with the procedure established pursuant to subsection (6) of this section.

 (5) The receiver of contributing cargo shall enable a supervisory official to inspect the accuracy of the data specified in subsection (3) of this section and provide full support to the supervisory official in such inspection.

 (6) The procedure for submission of the data specified in subsection (3) of this section and the format for the report shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 234.  Receipt of contributing cargo

 (1) Contributing cargo shall be deemed received upon performance of the obligation specified in subsection 233 (3) of this Act if:
 1) it has been received in a port or terminal installation immediately after it was carried by sea from another state, and by cabotage off the coast by a ship or from offshore terminals, floating storage units, boreholes in the high seas, or in any other such manner;
 2) it has been received after it was shipped from a non-Contracting State to the Protocol of 2003 (hereinafter the Supplementary Protocol) to International Convention on the Establishment of an International Fund for Compensation for Oil Pollution Damage, 1992 (hereinafter the 1992 Fund Convention), in whose port or terminal installation the contributing cargo was received after it had been carried by sea;
 3) it was discharged into a floating storage unit in the marine area irrespective of whether the unit is or is not linked to shore-based facilities via a pipeline;
 4) it was transferred from one ship to another that has carried such cargo to a shore-based facility.

 (2) Transport of contributing cargo within the boundaries of the same port area is not deemed to be carriage by sea within the meaning of clause (1) 1) of this section.

 (3) Contributing cargo shall not be deemed received upon performance of the obligation specified in subsection 233 (3) of this Act if it has been transferred from one ship to another and such transfer:
 1) takes place in a port area or in the marine area, except in the case set out in clause (1) 4) of this section;
 2) takes place only by using the equipment of the ships or via a land pipeline;
 3) takes place between two seagoing vessels or between a seagoing vessel and a vessel used in inland waterways.

 (4) A ship which is not suitable for marine navigation or which is permanently or semi-permanently anchored is also deemed to be a floating storage unit specified in clause (1) 3) of this section.

 (5) In the case set out in clause (1) 4) of this section, if contributing cargo is transferred to a storage unit before loading onto another ship, such contributing cargo shall be deemed as received.

§ 235.  Making contributions to International Hazardous and Noxious Substances Fund

  The receiver of contributing cargo shall make contributions to the International Hazardous and Noxious Substances Fund by the date and in the amount set out in an invoice sent by the Fund, calculated on the basis of the units of contributing cargo received during the preceding calendar year, if the receiver has received during the calendar year:
 1) over 150 000 tons of contributing oil as defined in Article 1 paragraph 3 of the 1992 Fund Convention and Article 1 paragraph 7 of the Supplementary Protocol, or over 20 000 tons of products specified in the list of oils set out in Appendix I to Annex I to MARPOL;
 2) over 20 000 tons of gas generated by refining;
 3) any amount of natural gas;
 4) over 20 000 tons of any other contributing cargo.

Chapter 10 WATER INVESTIGATION AND DRINKING WATER INVESTIGATION 

§ 236.  Taking and analysing samples

 (1) When taking samples for water investigation, the sampling methods established on the basis of subsection (7) of this section shall be used.

 (2) For the purposes of this Act, water investigation means taking a sample from water, aquatic biota, bottom sediment of a water body, soil and sewage sludge and oil products and other pollutants and analysis of the sample for the purpose of assessing the water status, identifying contamination and checking an application for a water permit and appendices thereto for the purpose of exercising control monitoring over a holder of a water permit, calculating environmental charges and self-monitoring required under a water permit.

 (3) Samples taken for water investigation and drinking water investigation shall be analysed by testing laboratories.

 (4) Drinking water investigation means taking and analysing of water samples to ascertain the health safety of drinking water.

 (5) The quality of the analyses made in the course of water investigations shall comply with the requirements established under subsection (7) of this section.

 (6) If water investigations include observation of aquatic biota, exploratory catch for the assessment of the ecological status of a body of water or functioning of fish pass, or observation of the hydromorphological properties of a water body, the requirements concerning the taking of samples and analysing as provided for in this section and in § 237 of this Act shall not apply to these activities. In such cases standardised methods and methodologies, or in their absence, methods and methodologies which are generally recognised in the given field shall be used.

 (7) The quality standards for the analyses made in the course of investigation of the physical-chemical and chemical parameters of water and the sampling methods and analysis reference methods for water investigations of groundwater, surface water, seawater, treated effluent, wastewater and sewage sludge (hereinafter also field of water investigation) shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 237.  Requirements for testing laboratories

 (1) Testing laboratories that take samples during water investigations, shall be accredited for taking samples and analysing indicators in the field of water investigation specified in subsection 236 (7) in accordance with Regulation (EC) No 765/2008 of the European Parliament and of the Council setting out the requirements for accreditation and market surveillance relating to the marketing of products and repealing Regulation (EEC) No 339/93 (OJ L 218, 13.08.2008, p. 30–47).

 (2) Testing laboratories that take samples during water investigations and conduct physical-chemical and chemical analyses of water, must comply with the requirements for testing laboratories established on the basis of subsection (4) of this section and participate in the comparative tests of testing laboratories in the relevant field of water investigation at least once a year.

 (3) A testing laboratory participating in the comparative tests shall:
 1) adhere to the methods for taking samples established pursuant to subsection 236 (7) of this Act while transporting the samples;
 2) handle comparative samples as if they were ordinary samples;
 3) not transfer a sample for partial or full analysis to another testing laboratory by way of subcontracting during a comparative test.

 (4) The requirements for testing laboratories conducting investigation of physical-chemical and chemical parameters of water and for ensuring the quality of their activities shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

§ 238.  Organisation of comparative tests

 (1) A comparative test of testing laboratories is the conduct of comparative analyses of samples of groundwater, surface water, seawater, treated effluent, wastewater and sewage sludge and assessment of the analysis results with the participation of several testing laboratories for the purpose of evaluating the competence of a testing laboratory and certifying the correctness of the results.

 (2) Comparative tests of testing laboratories shall be organised by reference laboratories.

 (3) A reference laboratory shall be selected in every field of water investigation by a tendering procedure in accordance with the Public Procurement Act.

 (4) A reference laboratory shall plan comparative tests once or twice a year.

§ 239.  Requirements for reference laboratory

 (1) A testing laboratory applying for the right to operate as a reference laboratory shall comply with the requirements of the EVS-EN ISO/IEC 17043 standard or another similar internationally recognised methodology and be accredited in the field of water investigation in which the status of a reference laboratory is applied for.

 (2) A reference laboratory shall, in the field of water investigation in which it has obtained the right to operate as a reference laboratory:
 1) perform successfully international comparative tests of laboratories that have been organised in accordance with the requirements of the EVS-EN ISO/IEC 17043 standard or another similar internationally recognised methodology;
 2) provide testing laboratories with methodological guidance;
 3) assess the compliance of the analysis methods used by the testing laboratories with the analysis reference methods established pursuant to subsection 236 (7) of this Act;
 4) perform comparative tests of testing laboratories and assess their results;
 5) provide in-service training.

 (3) A reference laboratory shall perform the functions specified in subsection (2) of this section on the basis of orders submitted by the Ministry of the Environment.

§ 240.  Assessment of results of comparative tests

 (1) The results of a testing laboratory participating in a comparative test shall be assessed pursuant to the EVS-EN ISO/IEC 17043 standard or another similar internationally recognised methodology.

 (2) Deviating results of the testing laboratories that participate in a comparative test shall be ascertained pursuant to the methods set out in the EVS-EN ISO/IEC 17043 standard or other similar internationally recognised methods.

 (3) A reference laboratory shall send the results of a comparative test to the testing laboratories that participated in the comparative test in the form of a final report within one month after the lapse of the deadline for presentation of the results determined by the reference laboratory.

 (4) If a testing laboratory that participated in a comparative test discovers an error in the final report, it may request rectification of the results within two weeks after receipt of the final report. If the request is justified, the results shall be rectified, and an amended final assessment shall be sent to all the testing laboratories that participated in the comparative test, within two weeks after the deadline for submission of the request for rectification.

 (5) The reference laboratory shall maintain the documents related to the organisation of a comparative test for at least ten years.

§ 241.  Costs of water investigation

  A water investigation which is necessitated by the contamination of water or soil shall be financed by the polluter. Where it is not possible to identify the polluter, the investigation of the concentration of pollutants in water, soil or sewage sludge shall be financed from the state budget.

§ 242.  Prohibition to hinder water investigation and environmental monitoring

 (1) The owner or possessor of land, means of transport or construction works shall not hinder access to a sampling point for carrying out water investigation or environmental monitoring, or hinder taking of samples from a water body, soil, groundwater, means of transport or construction works, except in the case specified in subsection (2) of this section.

 (2) Where it is necessary to construct a borehole to take water samples, it can be constructed only with the consent of the owner of land.

§ 243.  Requirements for persons responsible for sampling

 (1) If samples are taken during a water investigation or drinking water investigation, the person responsible for sampling must be evaluated in the relevant field of sampling in accordance with the procedure established pursuant to subsection (5) of this section, and use measuring and sampling equipment which is appropriate to the objective of the water investigation or drinking water investigation and adhere to relevant measurement methodology.

 (2) While sampling in a field where persons responsible for sampling are not evaluated, the person responsible for sampling shall adhere to the method recognised in the relevant field of sampling, and ensure that the traceability of the obtained results is certified.

 (3) The evaluation of a person responsible for sampling means the assessment of the technical knowledge and experience of that person in compliance with the evaluation procedure established pursuant to subsection (5) of this section.

 (4) The evaluation of persons responsible for sampling shall be organised by the Ministry of the Environment in liaison with the Health Board. Persons responsible for sampling shall be evaluated every seven years.

 (5) The fields of sampling subject to evaluation shall be determined and the requirements for persons responsible for sampling, their study programme, the evaluation procedure, the format of evaluation certificates and the rules of procedure of the evaluation committee shall be established by a regulation of the minister responsible for the area.

 (6) A person who has acquired foreign professional qualifications may act as a person responsible for sampling if his or her professional qualifications have been recognised in accordance with the Recognition of Foreign Professional Qualifications Act. The Ministry of the Environment is the competent authority provided for in subsection 7 (2) of the Recognition of Foreign Professional Qualifications Act.

Chapter 11 MARINE SCIENTIFIC RESEARCH PERMIT 

§ 244.  Marine scientific research and applying for marine scientific research permit

 (1) For the purposes of this Act, marine scientific research (hereinafter in this Chapter research) means scientific research of living and non-living natural resources carried out in the territorial sea or exclusive economic zone of the Republic of Estonia in order to increase scientific knowledge of the marine environment within the meaning of Part XIII of the United Nations Convention on the Law of the Sea.

 (2) A foreign state, a foreign national or legal person or an international organisation desiring to carry out scientific research or order conduct of scientific research in the marine area of Estonia, shall submit an application for a marine scientific research permit (hereinafter research permit) to the Ministry of the Environment. If necessary, the application for a research permit may be submitted to the Ministry of the Environment through the Ministry of Foreign Affairs.

 (3) An application for a research permit shall be submitted six months before the expected start of the research activity, and it shall include the following data:
 1) objective of the research;
 2) research methods and tools to be used, including the names, total tonnage, types and classes of vessels, and description of the scientific equipment and technology;
 3) precise geographical area where the research is to be carried out and the route with coordinates;
 4) the expected date of the first entry and final departure of the research vessel, or dates of installation of the equipment and its removal, as appropriate;
 5) the name and contact details of the applicant organisation, institution or person, and the responsible person of the project;
 6) participation of the representatives of Estonia in the project.

§ 245.  Procedure for issuing research permit

 (1) Research permits will be issued by the Ministry of the Environment (hereinafter the issuer of research permit) that shall refer an application for a research permit for approval to the appropriate administrative authority, as necessary.

 (2) For the purpose of approval of a research permit, the appropriate administrative authority shall evaluate the application for the research permit within its area of competence and, as necessary, shall make proposals regarding the requirements for and conditions of the research permit.

 (3) The issuer of the research permit shall evaluate the compliance of the research with the requirements provided for in subsection 244 (3) of this Act, and shall determine, as necessary, additional conditions to achieve compliance, and shall approve the participation of the representatives of Estonia in the project.

 (4) A research permit may include a permission to use shore areas necessary for the maintenance and operation of research equipment, and determination of an up to 500 m wide safety zone necessary for the use of research equipment and installations, the extent whereof shall be proposed by the Estonian Maritime Administration. Said research equipment and installations shall bear identification markings indicating the state of registry or the international organization to which they belong and shall have adequate internationally agreed warning signals to ensure safety at sea, taking into account the rules and standards established by competent international organizations.

 (5) The issuer of the research permit shall make a decision on the issue of or refusal to issue a research permit within four months of receipt of a proper application.

§ 246.  Refusal to issue research permit

 (1) The issuer of the research permit shall refuse to issue a research permit if:
 1) the research may affect the defence interests or security interests of the state;
 2) the research may harm the cultural heritage;
 3) the appropriate administrative authority does not approve the application for the research permit.

 (2) The issuer of the research permit may refuse to issue a research permit if the research:
 1) involves drilling into the continental shelf, use of explosives or introduction of pollutants into the marine environment;
 2) may present a risk to the aquatic biota, or research or use of living and non-living natural resources;
 3) may hinder marine traffic;
 4) involves the construction, operation or use of artificial islands, installations and structures;
 5) contains inaccurate information on the objective of the project or if the organiser of the scientific research has outstanding obligations to the Estonian state from previous times;
 6) may harm an object of cultural value.

§ 247.  Obligations of research permit holder

  The research permit holder shall adhere to the conditions of the research permit, including:
 1) use the best available technique and meet the requirements of the best environmental practice while carrying out the research;
 2) ensure the right of the representatives of Estonia to participate or be represented in the scientific research cruise, primarily to be present onboard a research vessel and other craft or scientific research installations, when practicable, and enable the representatives of Estonia to participate in the research free of charge;
 3) provide the issuer of the research permit with preliminary reports, as soon as possible, and with the final results and conclusions after the completion of the research project;
 4) provide access for the issuer of the research permit to all basic data and samples of the research, transmit processable data and samples which may be divided without detriment to their scientific value;
 5) where necessary, provide explanations regarding the submitted data;
 6) inform the issuer of the research permit immediately of any substantial changes in the research project;
 7) unless otherwise agreed, remove the scientific research installations and equipment once the research project is completed.

§ 248.  Amendment of research permit

 (1) At the request of the research permit holder, the issuer of the research permit may amend the conditions of the research permit if the basic data of the research permit application have changed or if the research can be carried out in a more efficient way on other conditions than those set out in the research permit.

 (2) The issuer of the research permit may refuse to amend the conditions or data of a research permit if grounds for refusal to issue the research permit exist.

 (3) The issuer of the research permit may amend the conditions of a research permit at its own initiative if grounds for revocation of the research permit exist.

§ 249.  Revocation of research permit

 (1) The issuer of the research permit shall revoke a research permit if the research is not in compliance with the application under which the permit was issued.

 (2) The issuer of the research permit may revoke a research permit if:
 1) the holder of the research permit does not comply with the obligations specified in § 247 of this Act or the international obligations related to the research;
 2) it is not possible to amend the research permit;
 3) the holder of the research permit does not comply with environmental protection standards;
 4) the holder of the research permit has consciously submitted false information which affected the decision on the issue of the research permit.

Chapter 12 STATE SUPERVISION 

§ 250.  Competence to exercise state supervision

 (1) State supervision over compliance with the requirements of this Act and the legislation established pursuant to this Act shall be exercised by the Environmental Inspectorate, the Health Board, the Veterinary and Food Board, the Environmental Board and local authorities.

 (2) The Environmental Inspectorate shall exercise state supervision over compliance with the environmental requirements provided for in this Act and established pursuant to this Act, and with the requirements for the maintenance and use of water craft established for public water bodies and publicly used internal water bodies, taking account of the specifications provided for in this Chapter.

 (3) The Health Board shall exercise state supervision over compliance with the requirements established by subsection 85 (2) and §§ 87, 90 and 91 of this Act.

 (4) The Veterinary and Food Board shall exercise state supervision over the health safety of water in accordance with the Food Act.

 (5) In addition to the Environmental Inspectorate, also a local authority may exercise state supervision over compliance with the requirements established pursuant to subsection 104 (7) of this Act.

 (6) In addition to the Environmental Inspectorate, also the Environmental Board shall exercise state supervision over compliance with the requirements provided for in §§ 208–210 of this Act.

 (7) The Environmental Board shall exercise state supervision over compliance with the requirement provided for in subsection 174 (8) of this Act, in cases where a water permit is not required.

§ 251.  Special measures of state supervision

  A law enforcement authority may, for the purpose of exercising the state supervision provided for in this Act, take special measures of state supervision provided for in §§ 30, 31, 32, 45, 49, 50 and 51 of the Law Enforcement Act on the grounds and in accordance with the procedure provided for in the Law Enforcement Act.

§ 252.  Specifications concerning state supervision

 (1) The Environmental Inspectorate may enter into an immovable which is marked without the presence of the possessor or other entitled person if:
 1) it is necessary for identification of or response to a significant hazard and the involvement of said persons would cause delay which would compromise the achievement of the objective of a measure;
 2) entry into the immovable is the only possible way to reach another immovable or water body.

 (2) The Environmental Inspectorate is not required to inform the possessor afterwards about the entry of the immovable on the grounds specified in clause (1) 2) of this section, if no acts related to supervision proceedings or offence proceedings were performed in the immovable after the entry.

 (3) For the purpose of exercising supervision, a law enforcement authority may, using a vehicle, including an off-road vehicle or a water craft, enter and move around in a land or water area even if legislation prohibits or restricts entry into and movement in such area for environmental protection purposes.

§ 253.  Use of direct coercion

  The Environmental Inspectorate is authorised to use physical force on the basis of and pursuant to the procedure provided for in the Law Enforcement Act.

§ 254.  Rate of penalty payment

  Upon failure to comply with an enforcement order, the upper limit of penalty payment pursuant to the procedure provided for in the Substitutive Enforcement and Penalty Payment Act is 32,000 euros.

Chapter 13 LIABILITY 

§ 255.  Water depletion, discharge of treated effluent onto frozen or snow-covered soil and pollution of ice cover

 (1) The penalty for water depletion, discharge of treated effluent onto frozen or snow-covered soil and pollution of ice cover is a fine of up to 200 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 200,000 euros.

§ 256.  Causing substantial erosion of soil, landslide or waterlogging

 (1) The penalty for causing substantial erosion of soil, landslide or waterlogging which prevents purposeful use of land is a fine of up to 200 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 200,000 euros.

§ 257.  Unauthorised use of water and water body and violation of requirements of water permit

 (1) The penalty for unauthorised use of water or a water body, or violation of requirements of a water permit is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 400,000 euros.

§ 258.  Engaging in activities involving risk to aquatic environment without registration

 (1) The penalty for engaging in an activity involving a risk to the aquatic environment without registration is a fine of up to 100 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 100,000 euros.

§ 259.  Violation of prohibition to pollute water bodies, groundwater and soil, and of requirements established to limit pollution

 (1) The penalty for violation of the prohibition to pollute water bodies, groundwater and soil, and of requirements established to limit pollution is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 400,000 euros.

§ 260.  Violation of restrictions on activities in water protection zone, sanitary protection zone, feeding zone and maintenance area of drinking water intake, and nitrate vulnerable zone

 (1) The penalty for violation of restrictions on activities in water protection zone, sanitary protection zone, feeding zone and maintenance area of drinking water intake, or nitrate vulnerable zone is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 300,000 euros.

§ 261.  Violation of water protection requirements for sewerage facilities and storage facilities for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel

 (1) The penalty for violation of water protection requirements for sewerage facilities, or storage facilities for oil products, shale oil, shale oil products or biofuel is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 300,000 euros.

§ 262.  Violation of environmental requirements for agricultural activities

 (1) The penalty for violation of environmental requirements for agricultural activities is a fine of up to 200 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 200,000 euros.

§ 263.  Engaging in hydrogeological work without activity licence

 (1) The penalty for engaging in hydrogeological work without an activity licence is a fine of up to 200 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 200,000 euros.

§ 264.  Violation of requirements for water traffic

 (1) The penalty for violation of the requirements for water traffic is a fine of up to 100 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 100,000 euros.

§ 265.  Failure to notify of activities and situation compromising environmental status of marine area

 (1) The penalty for violation of the obligation to notify of an activity or a situation compromising the environmental status of the marine area is a fine of up to 100 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 100,000 euros.

§ 266.  Violation of requirements for dumping and dredging of water bodies

 (1) The penalty for violation of the requirements for dumping or dredging of water bodies is a fine of up to 200 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 200,000 euros.

§ 267.  Violation of prohibition to discharge pollutants from ships into sea and to store carbon dioxide in marine areas

 (1) The penalty for violation of the prohibition to discharge pollutants from ships into sea or to store carbon dioxide in marine areas is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 350,000 euros.

§ 268.  Violation of requirements for discharge of ballast water into the environment

 (1) The penalty for violation of the requirements for discharge of ballast water into the environment is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 350,000 euros.

§ 269.  Failure to submit data on contributing cargo

 (1) The penalty for failure to submit the data specified in subsection 233 (3) of this Act to the Environmental Inspectorate is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 350,000 euros.

§ 270.  Failure to make contributions to International Hazardous and Noxious Substances Fund

 (1) The penalty for failure to make contributions to the International Hazardous and Noxious Substances Fund is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 350,000 euros.

§ 271.  Discharge of treated effluent into soil in agglomeration with load of 2000 population equivalents or more

 (1) The penalty for discharge of treated effluent into soil in an agglomeration with a load of 2000 population equivalents or more is a fine of up to 100 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 100,000 euros.

§ 272.  Violation of requirements for collection, treatment, on-site treatment and transport of wastewater

 (1) The penalty for violation of the requirements for the collection, treatment, on-site treatment and transport of wastewater is a fine of up to 100 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 100,000 euros.

§ 273.  Violation of requirements for drinking water quality standards and inspection requirements, and requirements for mineral water and bathing water

 (1) The penalty for violation of the requirements for drinking water quality standards and inspection requirements, or the requirements for mineral water or bathing water is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act, if committed by a legal person, is a fine of up to 400,000 euros.

§ 274.  Proceedings

 (1) The body conducting extra-judicial proceedings of the misdemeanours specified in §§ 255–272 of this Act is the Environmental Inspectorate.

 (2) The body conducting extra-judicial proceedings of the misdemeanours related to a sanitary protection zone and maintenance zone as specified in § 260 of this Act, and misdemeanours related to sewerage facilities as specified in § 261 of these Act as well as the misdemeanours specified in §§ 256, 264, 271 and 272 of this Act may, in addition to the Environmental Inspectorate, also be a rural municipal government or city government.

 (3) The body conducting extra-judicial proceedings of the misdemeanours specified in § 273 of this Act is the Health Board.

Chapter 14 IMPLEMENTING PROVISIONS 

Division 1 Implementation of Act 

§ 275.  Achievement of water protection objectives and updating of river basin management plan

 (1) The objectives provided for in subsections 32 (1) and (4), and 34 (1) and (3) of this Act shall be achieved by 22 December 2021, except in case of the exceptions provided for in this Act.

 (2) The good environmental status of the marine area shall be maintained or achieved by 2020, except in case of the exceptions provided for in this Act.

 (3) The river basin management plan shall be reviewed and updated by 22 December 2021.

§ 276.  Updating of flood risk assessment report, flood hazard maps and flood risk maps and flood risk management plan

 (1) Flood hazard maps and flood risk maps shall be reviewed and updated by 22 December 2019, as necessary.

 (2) The flood risk management plan shall be reviewed and updated by 22 December 2021, as necessary.

§ 277.  Determination of extent of sanitary protection zone and maintenance zone of drilled wells and boreholes

 (1) As to the drilled wells and boreholes constructed before the entry into force of this Act, the extent of the sanitary protection zone and maintenance zone determined in legislation which was in force at the time of construction of drilled wells and boreholes shall continue to apply.

 (2) If the sanitary protection zone of a groundwater intake is intended to be turned into a maintenance zone in the relevant register, subject to the provisions of subsection 148 (2) of this Act, an application shall be submitted to the Environment Agency that shall make the entry on turning the sanitary protection zone into a maintenance zone.

 (3) In order to reduce the extent of a sanitary protection zone, subject to the provisions of clauses 149 (1) 1) and 2) of this Act, an application shall be submitted to the Environmental Board that shall make the decision on reduction of the extent of the sanitary protection zone.

 (4) In order to turn the sanitary protection zone of a groundwater intake of public water supply into a maintenance zone, or to reduce the extent thereof, the consent of the owner of the water intake is needed.

§ 278.  Agricultural activities

 (1) Up until 31 December 2020, manure on a field where currently no crops grow must be incorporated into the soil not later than within 48 hours after the spreading is completed.

 (2) Up until 31 December 2020, in the case specified in subsection 161 (2) of this Act, it is permitted to spread such amounts of nitrogen with manure as is necessary for obtaining six tons of yield per hectare.

 (3) Up until 31 December 2022, all livestock buildings where more than ten livestock units of livestock are kept shall have storage facilities for manure or for manure and liquid manure, depending on the type of manure.

 (4) Up until 31 December 2022, the manure created can be stored, temporarily before spreading or before taking it to a manure stack, in an area with a water-proof bottom and protected against storm water, next to the building where livestock is kept, if there are ten or less livestock units of livestock kept in the livestock building and solid manure or deep litter manure is created there.

 (5) Up until the completion of the information system specified in subsections 165 (3) and 166 (4) of this Act, the Environmental Board shall be notified of formation of manure stacks in written form.

§ 279.  Obligatory activities under permit for special use of water or water permit and activities involving risk to aquatic environment, and obligatory activities under activity licence for hydrogeological work

 (1) Permits for the special use of water and activity licences for hydrogeological works issued under the Water Act before entry into force of this Act shall be valid until the expiry of the term, amendment or revocation thereof.

 (2) In case of permits for the special use of water issued for a specific term under the wording of the Water Act which was in force up to 31 December 2013, the term shall not be changed, except on the basis of a justified application in case of renewal of the existing permit for special use of water, until the decision on the issue of a new water permit is made.

 (3) If a person has a permit for the special use of water in respect of an activity which does not require a water permit after the entry into force of this Act, but which is subject to the registration obligation, the person may submit an application to the Environmental Board for revocation of the permit for the special use of water and for registration of the activity.

 (4) If a person has a permit for the special use of water in respect of an activity which does not require a water permit after the entry into force of this Act and which is not subject to the registration obligation, the person may submit an application to the Environmental Board for revocation of the permit for the special use of water within three months. In such case the Environmental Board shall revoke the permit for the special use of water retroactively as of the entry into force of this Act.

 (5) If before the entry into force of this Act a permit for the special use of water has been issued to a person for the activities specified in clauses 187 8) and 11) of this Act, the person may submit applications for revocation of the permit for the special use of water and registration of the activity within one month after the entry into force of this Act. In such case, upon making of the registration, the Environmental Board shall revoke the permit for the special use of water retroactively as of the entry into force of this Act.

 (6) An activity involving a risk to the aquatic environment shall be registered within six months after the entry into force of this Act.

 (7) If a person has no permit for the special use of water before the entry into force of this Act, but the obligation to hold a water permit arises with the entry into force of this Act, the person shall apply for the water permit within six months after the entry into force of this Act.

 (8) The processing of applications for permits for the special use of water accepted for processing before the entry into force of this Act shall continue pursuant to the procedural provisions which were in force at the time when the applications were accepted for processing.

 (9) Subsection 17 (1) of the Water Act which was in force before the entry into force of this Act shall not apply, and this Act shall apply to the processing of applications for permits for the special use of water accepted for processing before the entry into force of this Act.

 (10) In order to bring a permit for the special use of water into compliance with subsection 125 (4) of this Act, a person shall submit an application to the issuer of the permit. An amendment to a permit for the special use of water or a new water permit shall enter into force when the decision of the issuer of the permit is made.

§ 280.  Administrative acts and administrative contracts

 (1) Administrative acts on approval of groundwater resources issued before the entry into force of this Act shall be valid up until the end of the term specified in the administrative act on approval of the resource or until the revocation of the administrative act.

 (2) Administrative contracts entered into on the basis of the Water Act before the entry into force of this Act shall be valid up until the end of the term, performance of an obligation or termination of the contract.

§ 281.  Making contributions to International Hazardous and Noxious Substances Fund

  The contributions specified in § 235 of this Act shall be made until the foundation of the International Hazardous and Noxious Substances Fund in accordance with the procedure specified in § 354 of the Water Act which was in force before 1 October 2019.

§ 282.  Fee for encumbering public water bodies with construction works that are permanently connected to shore and non-application of superficies charge

 (1) Division 2 of Chapter 8 of this Act shall not apply to the following construction works that have been constructed in public water bodies and are permanently connected to shore:
 1) construction works erected on legal basis within the meaning of the Law of Property Act Implementation Act;
 2) construction works for which a building permit was obtained before 1 July 2009.

 (2) Division 4 of Chapter 8 of this Act shall not apply to the construction works that were constructed in public water bodies before 1 January 2010 and are not permanently connected to shore, or to submerged cable lines constructed on the basis of a consent for encumbering with submerged cable lines issued before 1 July 2015.

§ 283.  Construction works constructed in public water bodies before 1 January 2010 that are not permanently connected to shore

 (1) For construction works that were constructed in public water bodies before 1 January 2010 and are not permanently connected to shore, a superficies licence shall be applied for by 31 December 2019.

 (2) An application for a superficies licence shall contain the data specified in clauses 218 (2) 1)–4) and 6) and subsection 218 (3) of this Act, and a location plan of the construction works shall be appended to the application. The application shall be submitted to the body processing the superficies licence. The processing of the application shall not be subject to the provisions of this Act in respect of the commencement of the procedure regarding a superficies licence, save subsection 219 (2) of this Act.

 (3) The Consumer Protection and Technical Regulatory Authority shall inspect the compliance of the construction works with the established requirements and shall issue enforcement orders, as necessary, to the applicant for the superficies licence for elimination of deficiencies in respect of the construction works.

 (4) The Consumer Protection and Technical Regulatory Authority shall refuse to issue a superficies licence on the grounds and in the case specified in § 221 of this Act and in case the applicant for the superficies licence fails to bring the construction works into compliance with the established requirements by the due date specified in the enforcement order. In case of refusal to issue a superficies licence, the provisions of clause 131 (3) 1) of the Building Code shall apply to the construction works.

§ 284.  Consent for encumbering with submerged cable lines issued before 1 July 2015

 (1) To replace a consent for encumbering with submerged cable lines issued before 1 July 2015 with a superficies licence, the superficies licence shall be applied for by 31 December 2019.

 (2) The application for the superficies licence shall contain the data specified in clauses 218 (2) 1)–4) and 6) and subsection 218 (3) of this Act, and a location plan of the construction works shall be appended to the application. The processing of the application shall not be subject to the provisions of this Act in respect of the commencement of the procedure of a superficies licence.

 (3) The Consumer Protection and Technical Regulatory Authority shall issue the superficies licence on the same conditions as the consent for encumbering with submerged cable lines, considering the conditions in respect of the contents of a superficies licence provided for in subsection 222 (2) of this Act. The superficies licence shall be issued for the term of 50 years, unless a different term is applied for by the applicant for the superficies licence.

 (4) A consent for encumbering with submerged cable lines issued before 1 July 2015 with a superficies licence shall be valid until the issue of the superficies licence.

Division 2 Amendments to Acts and Repeal of Act 

§ 285.  - § 303. Provisions on amendments to other Acts are omitted from the translation

§ 304.  Repeal of Water Act

  The Water Act (RT I 1994, 40, 655) is repealed.

Division 3 Entry into Force of Act 

§ 305.  Entry into force of Act

 (1) This Act shall enter into force on 1 October 2019.

 (2) Clause 301 3) and § 303 of this Act shall enter into force pursuant to the general procedure.

 (3) Clauses 290 8), 9) and 11) of this Act shall enter into force on 1 July 2019.

 (4) Subsections 159 (5) and (6), 161 (3) and clause 294 2) of this Act shall enter into force on 1 January 2021.

 (5) Subsections 164 (1) and (6) of this Act shall enter into force on 1 January 2023.

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.01.2020
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:06.05.2020
Avaldamismärge:RT I, 21.12.2019, 17

1. peatükk Üldsätted 

§ 1.  Seaduse reguleerimisala ja kohaldamisala

  (1) Käesolevas seaduses sätestatakse:
  1) vee kasutamise ja kaitse kavandamise ning korraldamise alused, mille rakendamine soodustab säästvat veekasutust;
  2) veekaitsenõuded, mis tagavad veeressursside pikaajalise kaitse;
  3) isiku õigused, kohustused ja vastutus vee kasutamisel;
  4) riiklik järelevalve vee kasutamise ja kaitse nõuete täitmise üle;
  5) vastutus käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest.

  (2) Veekaitse ja käesoleva seaduse 8. peatükis avalikku veekogusse ehitamise kohta sätestatu laieneb ka majandusvööndile ning merekeskkonna kaitse kohta sätestatu ka Eestis registreeritud laevadele ja õhusõidukitele väljaspool Eesti mereala.

§ 2.  Haldusmenetluse seaduse ja keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kohaldamine

  (1) Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

  (2) Käesolevas seaduses sätestatud vee erikasutuse keskkonnaloa (edaspidi veeluba) menetlusele kohaldatakse keskkonnaseadustiku üldosa seaduse 5. peatükki, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

§ 3.  Veekogu

  (1) Veekogu on püsiv või ajutine voolava, aeglaselt liikuva või seisva veega täidetud süvend, nagu jõgi, oja, paisjärv, allikas, peakraav, kanal, järv või meri. Veekogu on ka maaparandussüsteemi eesvool maaparandusseaduse tähenduses.

  (2) Veekoguks peetakse kanalit, mille kaudu juhitakse vett joogiveehaardesse või mille valgala pindala on kümme ruutkilomeetrit ja rohkem.

  (3) Veekoguks peetakse ka tehisjärve veepeegli pindalaga üks hektar ja rohkem.

  (4) Käesoleva seaduse tähenduses ei peeta veekoguks:
  1) reoveepuhasti biotiiki;
  2) veejuhet ja kraavi, mille kaudu heit-, sademe- ning kaevandusvett juhitakse veekogusse;
  3) märgalapuhastit;
  4) vesiviljeluseks rajatud tiiki ja basseini ning neid teenindavaid veejuhtmeid;
  5) sademevee kogumise süsteemi;
  6) maavara või maa-ainese kaevandamise tõttu tekkinud tehisveekogu veepeegli pindalaga alla ühe hektari;
  7) muid inimese kindlal eesmärgil rajatud püsivalt või ajutiselt veega täidetud eelnimetatud rajatistega sarnaseid ehitisi, nagu paadikanal.

§ 4.  Siseveekogu

  Siseveekogu on veekogu, mida ei läbi riigipiir.

§ 5.  Pinnavesi

  Pinnavesi on maismaavesi, välja arvatud põhjavesi, ning siirdevesi, rannikuvesi ja keemilise seisundi hindamisel ka territoriaalmeri.

§ 6.  Maismaavesi

  Maismaavesi on maapinnal seisev või voolav vesi ning põhjavesi maismaa pool lähtejoont, millest mõõdetakse territoriaalmere laiust.

§ 7.  Põhjavesi

  Põhjavesi on kogu vesi, mis asub maapinna all küllastumusvööndis ning on otseses kokkupuutes pinnase või aluspõhjaga.

§ 8.  Siirdevesi

  Siirdevesi on jõesuulähedane pinnavesi, mis on mere läheduse tõttu osalt soolane, kuid mida sissevoolav magevesi tunduvalt mõjutab.

§ 9.  Rannikuvesi

  Rannikuvesi on rannikulähedane merevesi maismaa pool joont, mille iga punkt on ühe meremiili kaugusel mere pool lähimast punktist lähtejoonel, millest mõõdetakse territoriaalmere laiust ja mis ulatub siirdevee olemasolu korral siirdevee välispiirini.

§ 10.  Tehisveekogu

  Tehisveekogu on inimtegevuse tulemusena tekkinud veekogu.

§ 11.  Pinnaveekogum

  Pinnaveekogum on selgelt eristuv ja oluline osa pinnaveest, nagu järv, jõgi, oja, paisjärv, peakraav, kanal, kraav või nende osa, siirdevesi või rannikuvee osa.

§ 12.  Põhjaveekogum

  Põhjaveekogum on põhjaveekihis või -kihtides selgesti eristatav veemass.

§ 13.  Tehisveekogum

  Tehisveekogum on pinnaveekogum, mis on tehisveekogumiks määratud käesolevas seaduses sätestatud korra kohaselt.

§ 14.  Tugevasti muudetud veekogum

  Tugevasti muudetud veekogum on pinnaveekogum, mis on tugevasti muudetud veekogumiks määratud käesolevas seaduses sätestatud korra kohaselt.

§ 15.  Põhjaveekiht

  Põhjaveekiht on üks või mitu maa-alust kivimikihti või muud geoloogilist kihti, mis on piisavalt poorsed ja läbilaskvad, et põhjavesi saaks seal märkimisväärses ulatuses voolata, või millest saab olulises koguses vett võtta.

§ 16.  Veehaare

  Veehaare on ehitis vee võtmiseks veekogust või põhjaveekihist.

§ 17.  Joogivesi

  (1) Joogivesi käesoleva seaduse tähenduses on algkujul või töödeldud vesi, mis on mõeldud joomiseks, keetmiseks, toiduvalmistamiseks või muuks olmeotstarbeks, olenemata vee päritolust ning sellest, kas see toimetatakse tarbijateni jaotusvõrgu kaudu, paagiga, pudelis või mahutis.

  (2) Joogiveeks nimetatakse ka vett, mida mis tahes toidukäitleja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 01.02.2002, lk 1–24), artikli 3 lõikes 3 sätestatud tähenduses kasutab inimesele tarbimiseks mõeldud toodete või ainete tootmiseks, töötlemiseks, säilitamiseks või turustamiseks, välja arvatud juhul, kui Veterinaar- ja Toiduamet on kindlaks teinud, et vee kvaliteet ei saa mõjutada tarbimisvalmis toiduainete ohutust.

§ 18.  Heitvesi

  (1) Heitvesi on kasutusel olnud vesi, mis juhitakse suublasse.

  (2) Heitveeks ei peeta sademevett, kaevandusvett, karjäärivett, jahutusvett, maaparandussüsteemis voolavat vett ega vesiviljeluses ja hüdroenergia tootmises kasutatavat vett.

§ 19.  Suubla

  Suubla käesoleva seaduse tähenduses on veekogu, veekogu osa või maapõue osa, kuhu juhitakse heitvett või saasteaineid.

§ 20.  Reovesi

  Reovesi on olmes, tööstuses või muus tootmises tekkinud vesi, mis ületab kehtestatud heite piirväärtusi ja mida tuleb enne suublasse juhtimist puhastada. Reoveeks peetakse ka ühisvoolsesse kanalisatsiooni juhitud sademevett.

§ 21.  Saastatus

  Saastatus käesoleva seaduse tähenduses on lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 7 lõikes 5 sätestatule oluline ebasoodne muutus vee-elustikus või veega seotud maismaaelustikus.

§ 22.  Saasteaine

  Saasteaine käesoleva seaduse tähenduses on aine, mis võib põhjustada saastatust või mille esinemisega vees võib kaasneda keskkonnahäiring keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 3 lõike 1 tähenduses.

§ 23.  Avalikud veekogud

  (1) Avalikud veekogud on:
  1) sisemeri;
  2) territoriaalmeri;
  3) Peipsi järv;
  4) Võrtsjärv;
  5) Mullutu laht;
  6) Suurlaht;
  7) Narva veehoidla;
  8) Narva jõgi;
  9) Emajõgi;
  10) Nasva jõgi;
  11) Väike Emajõgi Jõgeveste sillast kuni Võrtsjärveni;
  12) Kasari jõgi Vigala jõe suudmest kuni merre suubumiseni.

  (2) Avalikud veekogud kuuluvad riigile ega ole tsiviilkäibes.

§ 24.  Avalikult kasutatavad veekogud

  (1) Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega.

  (2) Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja ei arvata:
  1) ühe kinnisasja piires asuvat eraõiguslikule isikule kuuluvat väljavooluta seisuveekogu;
  2) mitme kinnisasja piires asuvat eraõiguslikule isikule kuuluvat väljavooluta seisuveekogu, mille pindala on väiksem kui viis hektarit;
  3) vooluveekogu, mille valgala on väiksem kui 25 ruutkilomeetrit, ja sellel asuvat paisjärve;
  4) Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljal asuvat seisuveekogu või selle osa;
  5) joogivee võtmiseks kasutatavat veekogu või selle osa;
  6) maavara kaevandamiseks antud mäeeraldisel või selle teenindusmaal asuvat veekogu või selle osa;
  7) veekogu osa, kus tegeletakse vesiviljelusega.

  (3) Loodusõnnetuse korral on kahjustuspiirkonnas lubatud veekogu avalikult kasutada.

  (4) Inimese tervise ja turvalisuse tagamiseks võib kohaliku omavalitsuse üksus oma haldusterritooriumi piirides ajutiselt piirata avalikult kasutatava veekogu või selle osa avalikku kasutamist, olles piiramise enne kirjalikult kooskõlastanud Keskkonnaametiga ning lisaks ka Veeteede Ametiga, kui piiratakse veesporti või veel liikumist.

  (5) Kohaliku omavalitsuse üksus avaldab avalikult kasutatava veekogu avaliku kasutamise ajutise piiramise teate kohalikus või maakonna ajalehes ja võimaluse korral ka muudes kohalikes massiteabevahendites vähemalt nädal enne ajutise piirangu kehtestamist.

  (6) Teates märgitakse vähemalt selle avalikult kasutatava veekogu, mille avalikku kasutamist piiratakse, nimi ja asukoht, piirangu kehtivusaeg ning piirangu kehtestamise põhjus ja vajaduse korral tingimused. Kui piiratakse veekogu osa avalikku kasutamist, tuleb lisaks nimetatud teabele märkida teates piiranguala suurus ja võimaluse korral täpsed piirid või vähemalt piiranguala suurus ning nimetada koht, kus saab tutvuda piiranguala piiride kaardi või piiride täpse kirjeldusega.

  (7) Kaitseministeerium või tema volitatud Kaitseväe või Kaitseliidu struktuuriüksus võib piirata Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale jääva avalikult kasutatava vooluveekogu või selle osa kasutamist Kaitseväe ja Kaitseliidu üksuste taktikaliste harjutuste, õppuste, laskmiste ja lõhketööde ning relvade, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika katsetamise ajal. Asjaomase teate avalikustamise ning teate sisu kohta esitatavate nõuete suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatut.

§ 25.  Veekogu avalikust kasutusest väljaarvamine

  Vabariigi Valitsus võib kinnisasja omaniku põhjendatud taotlusel ja kohaliku omavalitsuse üksuse kirjalikul nõusolekul ühe kinnisasja piires asuva eraõiguslikule isikule kuuluva väljavooluga seisuveekogu või vooluveekogu osa avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast välja arvata.

2. peatükk Vee kasutamise ja kaitse kavandamine ning korraldamine 

1. jagu Üldsätted 

§ 26.  Vee kasutamise ja kaitse valgalapõhine kavandamine ning korraldamine

  (1) Pinna- ja põhjavee kasutamist ja kaitset kavandatakse ning korraldatakse valgala põhjal vesikondade kaupa, arvestades veekogude valgalade hüdroloogilisi piire.

  (2) Valgala käesoleva seaduse tähenduses on maa-ala, millelt kogu äravoolav pinnavesi voolab jõgede, ojade, paisjärvede, peakraavide, kanalite või järvede kaudu ühes jõesuudmes merre.

  (3) Vesikond käesoleva seaduse tähenduses on maa- ja mereala, mis koosneb ühest või mitmest kõrvuti asetsevast valgalast koos põhjavee ja rannikuveega ning mis on vee kasutamise ja kaitse korraldamise põhiüksus.

§ 27.  Vesikonnad

  Eestis on järgmised vesikonnad:
  1) Lääne-Eesti vesikond;
  2) Ida-Eesti vesikond;
  3) Koiva vesikond.

§ 28.  Kombineerimise põhimõte punkt- ja hajuheite piiramisel

  (1) Saasteainete pinnavette juhtimise reguleerimisel lähtutakse kombineeritud lähenemisviisist, mille kohaselt saasteainete pinnavette juhtimist välditakse või piiratakse nende tekkekohas keskkonnanõuete, sealhulgas parima keskkonnapraktika, parima võimaliku tehnika ja parimate olemasolevate meetodite rakendamise, keskkonna kvaliteedi piirväärtuste (edaspidi kvaliteedi piirväärtus või kvaliteedi piirväärtused) ning heite piirväärtuste kehtestamise ja rakendamise teel. Kui keskkonnanõuete täitmisest hoolimata ei ole võimalik saavutada käesolevas seaduses sätestatud keskkonnaeesmärke, tuleb rakendada õigusaktiga sätestatud täiendavaid meetmeid, sealhulgas vajaduse korral rangemaid keskkonnanõudeid, heite piirväärtusi ja kvaliteedi piirväärtusi.

  (2) Kombineerimise põhimõtet võetakse arvesse nii punkt- kui ka hajuheite piiramisel.

§ 29.  Veeteenuste kulude katmise põhimõte

  (1) Veeteenuse hinna kujundamisel ja veekasutuse kavandamisel võetakse arvesse, et veeteenuse tarbijad ning muud veekasutajad, eelkõige tööstus, kodumajapidamised ja põllumajandus, katavad veeteenuse osutamisega seotud kulud ulatuses, mis suunab vett säästlikult kasutama, lähtudes käesoleva seaduse § 44 lõikes 1 nimetatud veekasutuse majandusanalüüsi tulemustest, kulude katmisega seotud sotsiaalsest mõjust, mõjust keskkonnale ja majandusele ning asjaomase piirkonna geograafilistest ja ilmastikust tingitud iseärasustest.

  (2) Veekasutus käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses hõlmab veeteenuseid, sealhulgas käesoleva seaduse §-s 187 nimetatud tegevust, mis avaldab vee seisundile olulist mõju.

  (3) Veeteenused käesoleva seaduse tähenduses on kõik kodumajapidamistele, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele, avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele ning füüsilistele isikutele osutatavad teenused, nagu pinna- või põhjavee võtmine, paisutamine, tagavaraks kogumine, töötlemine ja jaotamine ning reovee kogumine kanalisatsiooni ja puhastamine ning heitvee suublasse juhtimine.

  (4) Veeteenuste kulude katmise põhimõtte rakendamiseks peetakse arvestust keskkonna- ja ressursikulude kohta tööstuse, kodumajapidamise ja põllumajanduse valdkonnas.

§ 30.  Koostöö piiriülestes vesikondades

  (1) Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni territooriumil asuvate piiriüleste vesikondade asjus tehakse koostööd käesoleva seaduse ja välislepingu alusel, et saavutada veekaitse eesmärgid piiriülese vesikonna Eestis paiknevas osas.

  (2) Vesikond, mis koosneb riigipiiri ületavast valgalast, on piiriülene vesikond.

  (3) Veekaitset piiriülestes vesikondades korraldatakse Eesti Vabariigi välislepingute kohaselt.

  (4) Piiriülese vesikonnaga seotud teabe vahetamisel ning dokumentide kooskõlastamisel käesolevas seaduses sätestatud juhtudel edastab asjaomase teabe ja dokumendid välisriigi pädevale asutusele Keskkonnaministeerium.

2. jagu Veekaitse eesmärgid ja erandid nende saavutamisel 

1. jaotis Veekaitse eesmärgid 

§ 31.  Veekaitse üldised eesmärgid

  (1) Veekaitse üldised eesmärgid on:
  1) vähendada inimtegevuse mõju veekeskkonnale;
  2) vältida veeökosüsteemide, nendest sõltuvate maismaaökosüsteemide ja märgalade seisundi halvenemist ning parandada nende seisundit;
  3) soodustada vee kestlikku kasutamist ning tagada pinna- ja põhjaveevarude pikaajaline kaitse ning piisav veevarustus;
  4) lõpetada prioriteetsete ohtlike ainete heide ja piirata saasteainete, sealhulgas muude ohtlike ainete heidet veekeskkonda;
  5) aidata kaasa üleujutuste ja põudade mõju leevendamisele;
  6) saavutada mereala hea keskkonnaseisund.

  (2) Kui veekogumi suhtes kehtib samal ajal rohkem kui üks veekaitse eesmärk, kohaldatakse neist kõige rangemat.

§ 32.  Pinnavee kaitse eesmärk

  (1) Pinnavee kaitse eesmärk on pinnaveekogumite, sealhulgas tehisveekogumite, tugevasti muudetud veekogumite ning pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude, sealhulgas territoriaalmere, vähemalt hea seisund.

  (2) Pinnaveekogumi seisund on hea, kui selle ökoloogiline ja keemiline seisund on käesoleva seaduse § 61 lõike 2 alusel kehtestatud kvaliteedinäitajate väärtuste ja § 76 lõike 1 alusel kehtestatud kvaliteedi piirväärtuste kohaselt vähemalt hea.

  (3) Tehisveekogumi ja tugevasti muudetud veekogumi seisund on hea, kui nende ökoloogiline potentsiaal ja keemiline seisund on käesoleva seaduse § 61 lõike 2 alusel kehtestatud kvaliteedinäitajate väärtuste ja § 76 lõike 1 alusel kehtestatud kvaliteedi piirväärtuste kohaselt vähemalt hea.

  (4) Pinnavesi kaitset vajavatel aladel käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktide 2 ja 5 tähenduses peab vastama § 36 lõike 6 ja looduskaitseseaduse alusel kehtestatud nõuetele.

  (5) Pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude, sealhulgas territoriaalmere, seisund on hea, kui vees ei ületata käesoleva seaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud kvaliteedi piirväärtusi ning veekogu, välja arvatud territoriaalmeri, vastab § 61 lõike 4 alusel kehtestatud kvaliteedinäitajate väärtustele.

§ 33.  Pinnavee kaitse eesmärgi saavutamine

  (1) Pinnaveekogumite ökoloogilise ja keemilise seisundi halvenemist tuleb vältida.

  (2) Tehisveekogumite ja tugevasti muudetud veekogumite ökoloogilise potentsiaali ja keemilise seisundi halvenemist tuleb vältida.

  (3) Pinnaveekogumiga hõlmamata veekogudes tuleb vältida prioriteetsete ainete, prioriteetsete ohtlike ainete, teatavate muude saasteainete ja vesikonnaspetsiifiliste saasteainete piirväärtuste ületamist ning vee kasutamiseks ja elustiku kaitseks vajalike kvaliteedinäitajate halvenemist.

§ 34.  Põhjavee kaitse eesmärk

  (1) Põhjavee kaitse eesmärk on põhjaveekogumite hea seisund.

  (2) Põhjaveekogumi seisund on hea, kui selle keemiline ja koguseline seisund on käesoleva seaduse § 66 lõike 6 alusel kehtestatud kvaliteedinäitajate väärtuste ja koguselise seisundi määramiseks kasutatavate näitajate ning § 77 lõike 4 alusel kehtestatud läviväärtuste kohaselt hea.

  (3) Põhjaveekogumiga hõlmamata põhjavee kaitse eesmärk on tagada põhjavee kvaliteedinäitajate vastavus käesoleva seaduse § 66 lõike 6, § 77 lõike 4 ja § 79 lõike 3 alusel kehtestatud kvaliteedinäitajate väärtustele, läviväärtustele ja kvaliteedi piirväärtustele, võttes arvesse kõige sarnasemale põhjaveekogumile esitatavaid nõudeid ja looduslike ainete taustataset põhjavees.

§ 35.  Põhjavee kaitse eesmärgi saavutamine

  (1) Põhjaveekogumite keemilise ja koguselise seisundi halvenemist tuleb vältida.

  (2) Põhjaveekogumis tuleb vähendada saasteainesisaldust ning vältida saasteainesisalduse olulist ja püsivat kasvu.

  (3) Põhjavee kasutamise ja kaitse kavandamisel tuleb arvestada põhjavee loodusliku ressursiga, tagada põhjavee võtmise ja taastumise tasakaal ning vältida põhjavee liigvähendamist.

  (4) Põhjavee looduslik ressurss on põhjaveekogumi keskmine pikaajaline aasta toitumismäär, millest on lahutatud pikaajaline aastane vooluhulk, mis on vajalik põhjaveega seotud pinnavee hea ökoloogilise seisundi saavutamiseks, pinnavee ökoloogilise seisundi olulise halvenemise vältimiseks ja põhjaveest sõltuvate maismaa ökosüsteemide olulise kahjustumise vältimiseks.

  (5) Põhjavee liigvähendamise vältimise meetmete kavandamisel võetakse arvesse asjakohasesse registrisse kantud veeseire ja põhjavee loodusliku ressursi andmed ning käesoleva seaduse § 205 lõike 1 alusel kehtestatud põhjaveevaru.

§ 36.  Kaitset vajav ala

  (1) Kaitset vajav ala on:
  1) nitraaditundlik ala, sealhulgas kaitsmata põhjaveega pae- ja karstialad pinnakatte paksusega kuni kaks meetrit ning kaitset vajavad olulised allikad ja karstilehtrid (edaspidi olulised allikad ja karstilehtrid);
  2) majanduslikult oluliste vees kasvatatavate liikide kaitseks määratud ala;
  3) selle veehaarde sanitaarkaitseala ja selle joogiveehaarde toiteala, mida kasutatakse joogivee võtmiseks ja mille projektikohane veevõtt ööpäevas on suurem kui 10 kuupmeetrit või mis teenindavad rohkem kui 50 inimest;
  4) selle veehaarde sanitaarkaitseala ja selle joogiveehaarde toiteala, mida kavatsetakse kasutada käesoleva lõike punktis 3 nimetatud otstarbel;
  5) elupaiga või liigi kaitseks looduskaitseseaduse alusel määratud ala, kus vee seisundi säilitamine või parandamine on selle elupaiga või liigi kaitseks oluline, sealhulgas lõheliste ja karpkalaliste elukeskkonnaks olev veekogu;
  6) puhkeotstarbeks mõeldud ala, sealhulgas supluskohad ja supelrannad;
  7) heitvee suhtes tundlikud suublad.

  (2) Kaitset vajaval alal kehtivad käesoleva seaduse §-des 32 ja 34 sätestatud eesmärkidega võrreldes rangemad kvaliteedinõuded või seal piiratakse tegevust käesoleva seaduse kohaselt.

  (3) Eesti territoriaalmeri, rannikuvesi, siseveekogud ja piiriveekogude Eestile kuuluvad osad on heitvee suhtes tundlikud suublad.

  (4) Piiriveekogu käesoleva seaduse tähenduses on veekogu, mida mööda kulgeb riigipiir.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud veehaarde sanitaarkaitsealal ja vajaduse korral ka joogiveehaarde toitealal tuleb vältida pinna- ja põhjavee kvaliteedi halvenemist ulatuses, mis võib kaasa tuua joogivee tootmisel veetöötluse kulude olulise suurenemise.

  (6) Majanduslikult oluliste vees kasvatatavate liikide kaitsealad määrab ja vee kvaliteedinäitajate väärtused ning kvaliteedi piirväärtused nendel aladel kehtestab vajaduse korral valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaitset vajavate alade arvestust peetakse asjakohases registris.

§ 37.  Nitraaditundlik ala

  (1) Nitraaditundlik on ala, kus põllumajanduslik tegevus on põhjustanud või võib põhjustada põhjavees nitraatioonisisalduse, mis ületab 50 milligrammi liitris, või kus põllumajanduslik tegevus on põhjustanud veekogu eutrofeerumise või eutrofeerumisohu.

  (2) Nitraaditundliku ala ja selle piires kaitsmata põhjaveega pae- ja karstialad pinnakatte paksusega kuni kaks meetrit määrab ja nitraaditundliku ala piires kaitset vajavate oluliste allikate ja karstilehtrite nimekirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

2. jaotis Erandid veekaitse eesmärkide saavutamisel 

§ 38.  Veekaitse eesmärkide saavutamise suhtes erandite kohaldamine

  (1) Veekogumi hea seisundi saavutamise suhtes võib kohaldada erandeid käesoleva seaduse §-de 39–42 alusel. Erandite kohaldamise põhjendused veekogumite kaupa esitatakse veemajanduskavas ja asjakohasel juhul veeloas või keskkonnakompleksloas (edaspidi kompleksluba).

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 viidatud erandite kohaldamisel tuleb tagada, et:
  1) need ei takista hea seisundi saavutamist vesikonna muudes veekogumites;
  2) nende veekogumite suhtes rakendatakse kõiki muid käesolevas seaduses sätestatud või selle alusel kehtestatud kvaliteedi- ja keskkonnanõudeid;
  3) neid veekogumeid kaitstakse vähemalt sellel tasemel, mis on sätestatud muudes Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktides.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 viidatud erandite kohaldamine vaadatakse üle veemajanduskava ajakohastamisel vähemalt üks kord kuue aasta jooksul.

  (4) Andmeid veekogumite hea seisundi saavutamise suhtes kohaldatud erandite kohta hoitakse asjakohases registris.

§ 39.  Veekaitse eesmärgi saavutamise tähtaja pikendamine

  (1) Käesolevas seaduses sätestatud veekaitse eesmärgi saavutamise tähtaega võib pikendada ja kavandada eesmärgi saavutamine järk-järgult, kui on tagatud, et veekogumi seisund ei halvene, ning kui esineb vähemalt üks järgmistest põhjustest:
  1) meetmete rakendamine on tehniliselt teostatav üksnes järkude kaupa ja kestab kauem kui eesmärgi saavutamise tähtaeg;
  2) meetmete rakendamine tähtaja jooksul on ebaproportsionaalselt suurte kuludega;
  3) eesmärgi saavutamine tähtaja jooksul ei ole võimalik looduslike tingimuste tõttu.

  (2) Veekaitse eesmärgi saavutamise tähtaega võib veemajanduskava ajakohastamisel uuesti pikendada kuni ajakohastatava veemajanduskava selle perioodi lõpuni, milleks kava on koostatud, välja arvatud juhul, kui veekogumiga seotud eesmärki ei ole võimalik selleks ajaks saavutada looduslike tingimuste tõttu.

  (3) Veekaitse eesmärgi saavutamise tähtaja pikendamine ja selle põhjendus, eesmärgi järk-järgult saavutamiseks rakendatavad meetmed, meetmete rakendamise ajakava ning meetmete rakendamise olulise viivituse põhjendus esitatakse veemajanduskavas.

§ 40.  Leebema veekaitse eesmärgi seadmine

  (1) Käesolevas seaduses sätestatud veekaitse eesmärgist leebema eesmärgi võib veekogumi suhtes seada üksnes juhul, kui veekogumi seisund on looduslike tingimuste või käesoleva seaduse § 44 kohaselt kindlaks tehtud inimtegevuse mõju tõttu niivõrd halb, et eesmärgi saavutamine on võimatu või võimalik ebaproportsionaalselt suurte kuludega, ja kui:
  1) inimtegevusest saadavaid keskkonna- või sotsiaal-majanduslikke hüvesid ei ole võimalik saada muul, keskkonda säästvamal ja kulutõhusamal viisil;
  2) on tagatud pinnaveekogumi parima võimaliku ökoloogilise ja keemilise seisundi saavutamine, võttes arvesse inimtegevuse mõju, mida ei ole võimalik mõistlikult vältida;
  3) põhjaveekogumi hea seisundi võimalikud muutused on minimaalsed, võttes arvesse mõju, mida inimtegevuse või saastatuse iseloomu tõttu ei ole võimalik mõistlikult ära hoida;
  4) on tagatud, et veekogumi seisund ei halvene.

  (2) Veekaitse leebemad eesmärgid ja nende põhjendused esitatakse veemajanduskavas ning vaadatakse uuesti üle veemajanduskava ajakohastamisel.

§ 41.  Veekogumi seisundi ajutine halvenemine

  (1) Veekogumi seisundi ajutist halvenemist, mis on tingitud erandlikest või ettenägematutest asjaoludest, nagu looduslikud tingimused, vääramatu jõud või õnnetusjuhtum, ei arvestata veekaitse eesmärgi saavutamisel, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
  1) tarvitusele on võetud meetmed, et vältida veekogumi seisundi edasist halvenemist, ja olenemata erandlikest või ettenägematutest asjaoludest jätkatakse veekogumi kaitse eesmärgi saavutamiseks tehtavaid töid;
  2) veemajanduskavas on märgitud olukorra erandlikuks või ettenägematuks tunnistamise tingimused ja seejuures kohaldatavad kvaliteedinäitajad;
  3) veemajanduskava meetmeprogrammis on märgitud erandlike ja ettenägematute asjaolude korral rakendatavad meetmed, mis ei takista veekogumi seisundi taastumist pärast nende asjaolude möödumist.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude mõju hinnatakse igal aastal uuesti ning kavandatakse ja rakendatakse meetmeid, võttes arvesse käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 nimetatud põhjuseid, nende asjaolude ilmnemisele eelnenud veekogumi seisundi võimalikult kiireks taastamiseks.

  (3) Veemajanduskava ajakohastamisel esitatakse veemajanduskavas kokkuvõte käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludest ning seni kavandatud ja rakendatud meetmete mõjust.

§ 42.  Veekaitse eesmärgi saavutamata jäämine põhjaveekogumi veetaseme või pinnaveekogumi uute füüsiliste muutuste tõttu või uue säästva arendustegevuse tõttu

  (1) Kui põhjaveekogumi head seisundit, pinnaveekogumi head ökoloogilist seisundit või tugevasti muudetud veekogumi või tehisveekogumi head ökoloogilist potentsiaali ei saavutata või seisundi või potentsiaali halvenemist ei suudeta vältida põhjaveekogumi veetaseme muutuse tõttu või pinnaveekogumi uute füüsiliste muutuste tõttu või kui uue säästva arendustegevuse tõttu langeb pinnaveekogumi seisund väga heast seisundist heasse seisundisse, loetakse veekaitse eesmärk saavutatuks juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
  1) veekogumi seisundile avalduva ebasoodsa mõju leevendamiseks on võetud tarvitusele kõik kohased meetmed;
  2) nimetatud muutuste põhjused on kirjeldatud veemajanduskavas ning veekaitse eesmärk vaadatakse uuesti üle iga kuue aasta järel;
  3) nimetatud muutuste põhjused on ülekaalukad avaliku huvi seisukohast või nendest muutustest tulenevad hüved inimese tervisele, ohutuse tagamisele või säästvale arengule kaaluvad üles veekaitse eesmärgi saavutamisega kaasnevad üldised keskkonnahüved või avaliku huvi;
  4) muutustest tulenevat hüvet ei ole tehniliste võimaluste või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid keskkonna seisukohalt oluliselt paremad.

  (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamine ei ole veemajanduskavas määratud, esitatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud teave erandi kohaldamist otsustavas veeloas või kompleksloas ja veemajanduskavas selle järgmisel ajakohastamisel.

3. jagu Veemajanduskavad 

1. jaotis Veemajanduskava ja seda täiendav kava 

§ 43.  Veemajanduskava

  (1) Käesoleva peatüki 2. jao 1. jaotises sätestatud veekaitse eesmärkide saavutamiseks koostatakse iga vesikonna või piiriülese vesikonna Eestis paikneva osa veemajanduskava, milles kavandatakse vesikonna või piiriülese vesikonna Eestis paikneva osa vee kasutamine ja kaitse.

  (2) Vee kasutamise ja kaitse korraldamiseks ning muude valdkondadega integreerimiseks moodustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga veemajanduskomisjoni.

  (3) Veemajanduskomisjoni põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

  (4) Veemajanduskava sisu nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 44.  Vesikonna tunnuste ja vesikonda mõjutava inimtegevuse ülevaade ning veekasutuse majandusanalüüs

  (1) Iga vesikonna ja piiriülese vesikonna Eestis paikneva osa tunnuseid analüüsitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1–73), II lisa kohaselt ja koostatakse ülevaade inimtegevuse põhjustatud koormusest asjaomase vesikonna pinna- ja põhjaveele ning III lisa kohaselt tehakse veekasutuse majandusanalüüs.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud analüüside tulemused ja ülevaade vaadatakse uuesti üle ning ajakohastatakse vähemalt kaks aastat enne veemajanduskava perioodi lõppu.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud analüüside tegemist ning ülevaadete koostamist ja ajakohastamist korraldab Keskkonnaministeerium.

§ 45.  Veemajanduskava täiendav kava

  (1) Veemajanduskava täiendamiseks või täpsustamiseks võib vesikonna või selle osa, pinnavee, põhjavee, rannikuvee, rannikuala, merevee, veekasutuse valdkonna, vee seisundit mõjutava muu tegevuse, koormusallika, heiteallika või selle liigi kohta või veemajanduse üksikküsimuse korraldamiseks koostada täiendava kava.

  (2) Pinna- ja põhjaveele põllumajandustootmisest tuleneva keskkonnariski vähendamiseks koostatakse nitraaditundliku ala tegevuskava.

  (3) Veemajanduskava täiendava kava, sealhulgas nitraaditundliku ala tegevuskava, kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

  (4) Veemajanduskava täiendava kava, sealhulgas nitraaditundliku ala tegevuskava sisu nõuded võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada määrusega.

2. jaotis Meetmeprogramm 

§ 46.  Meetmeprogramm

  (1) Meetmeprogrammis kavandatakse meetmed vesikonnas või piiriülese vesikonna Eestis paiknevas osas käesolevas seaduses sätestatud veekaitse põhimõtete rakendamiseks ning käesoleva peatüki 2. jao 1. jaotises sätestatud veekaitse eesmärkide saavutamiseks.

  (2) Meetmeprogrammis kavandatud meetmeid tuleb arvesse võtta, kui koostatakse, ajakohastatakse ja muudetakse riigi arengukava, maakonna arengustrateegiat ning kohaliku omavalitsuse üksuse arengukava, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava, planeerimisseaduse kohaseid planeeringuid ning muid vee kasutamise ja kaitsega seotud kavasid.

  (3) Meetmeprogrammi koostamist korraldab Keskkonnaministeerium, arvestades käesoleva seaduse §-des 48 ja 49 sätestatut.

  (4) Meetmeprogrammi sisu nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 47.  Täiendavate meetmete rakendamine

  (1) Kui ilmneb, et meetmeprogrammis esitatud meetmed ei ole veekaitse eesmärkide saavutamiseks piisavad, on pädev haldusorgan kohustatud rakendama täiendavaid meetmeid, sealhulgas:
  1) kehtestama rangemad kvaliteedi piirväärtused ja kvaliteedinäitajate väärtused;
  2) määrama rangemad heite piirväärtused.

  (2) Rangemad kvaliteedi piirväärtused ja kvaliteedinäitajate väärtused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (3) Rangemad heite piirväärtused määratakse veeloaga või kompleksloaga.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaseid täiendavaid meetmeid ei pea rakendama juhul, kui on täidetud käesoleva seaduse § 42 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused ning veekaitse eesmärgi tõenäolise saavutamata jäämise põhjuseks on looduslikud tingimused või vääramatu jõud, mis on erandlikud ja mida ei olnud võimalik ette näha.

3. jaotis Veemajanduskava ja seda täiendavate kavade koostamise menetlus, rakendamise koordineerimine ja korraldamine, meetmeprogrammi koostamise menetlus ning vesikonna veeseireprogramm 

§ 48.  Veemajanduskava koostamise menetlus

  (1) Veemajanduskava koostamise menetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse avatud menetluse sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

  (2) Veemajanduskava koostamise algatab valdkonna eest vastutav minister. Keskkonnaministeerium avaldab veemajanduskava koostamise algatamise teate Ametlikes Teadaannetes ja ühes üleriigilise levikuga päevalehes ühe kuu jooksul asjaomase otsuse tegemisest arvates.

  (3) Keskkonnaministeerium tutvustab veemajanduskava eesmärke ühes üleriigilise levikuga päevalehes kahe kuu jooksul veemajanduskava koostamise algatamise otsuse tegemisest arvates.

  (4) Veemajanduskava koostamisse kaasatakse vesikonna territooriumil asuvad kohaliku omavalitsuse üksused, elanikud ja huvirühmad. Kaasamise korraldab Keskkonnaamet.

  (5) Avalikkuse kaasamiseks koostab Keskkonnaministeerium ja teeb avalikkusele kättesaadavaks:
  1) vähemalt kolm aastat enne veemajanduskavas käsitletava ajavahemiku algust veemajanduskava koostamise ajagraafiku ja tööplaani, mis sisaldab avalikkuse kaasamise meetmeid;
  2) vähemalt kaks aastat enne veemajanduskavas käsitletava ajavahemiku algust oluliste veemajandusprobleemide ülevaate, mis sisaldab veekasutuse majandusanalüüsi tulemuste kokkuvõtet ja vesikonna veeseireprogrammi tulemuste kokkuvõtet;
  3) vähemalt kaks aastat enne veemajanduskavas käsitletava ajavahemiku algust üleujutusega seotud riskide hindamise aruande ning üleujutusohupiirkondade ja üleujutusohuga seotud riskipiirkondade kaardid;
  4) vähemalt üks aasta enne veemajanduskavas käsitletava ajavahemiku algust veemajanduskava eelnõu.

  (6) Keskkonnaministeerium korraldab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud dokumentide ning nende koostamiseks kasutatud dokumentide ja teabe avaliku väljapaneku vesikonna territooriumil ning avaldab need Keskkonnaministeeriumi veebilehel. Nimetatud dokumentide avaliku väljapaneku kestus on kuus kuud. Avaliku väljapaneku ajal korraldatakse avalikke arutelusid. Avaliku väljapaneku aeg ja koht ning ettepanekute esitamise tähtaeg teatatakse Ametlikes Teadaannetes ja ühes üleriigilise levikuga päevalehes.

  (7) Veemajanduskava eelnõu kooskõlastatakse 20 tööpäeva jooksul enne avalikku väljapanekut ministeeriumidega, kelle valitsemisala veemajanduskava käsitleb, ning vesikonna territooriumil asuvate kohaliku omavalitsuse üksustega.

  (8) Avaliku väljapaneku ajal on igaühel õigus esitada käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud dokumentide kohta ettepanekuid ja vastuväiteid. Esitatud kirjalikele ettepanekutele ja vastuväidetele vastab Keskkonnaministeerium kirjaga kahe kuu jooksul pärast avaliku väljapaneku lõppemist.

  (9) Avaliku väljapaneku ja arutelu tulemuste alusel teeb Keskkonnaministeerium vajaduse korral käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud dokumentides parandused ja täiendused.

  (10) Veemajanduskava avaldatakse Keskkonnaministeeriumi veebilehel.

§ 49.  Veemajanduskava ajakohastamine

  (1) Veemajanduskava vaadatakse üle ja ajakohastatakse vajaduse korral, kuid mitte harvemini kui iga kuue aasta järel selle koostamisest või ajakohastamisest arvates.

  (2) Käesoleva seaduse §-s 48 sätestatut kohaldatakse ka veemajanduskava ajakohastamisele.

  (3) Ajakohastatud veemajanduskava meetmeid hakatakse rakendama kolme aasta jooksul kava ajakohastamisest arvates.

§ 50.  Nitraaditundliku ala tegevuskava ja veemajanduskava muu täiendava kava koostamise menetlus

  (1) Nitraaditundliku ala tegevuskava ja veemajanduskava muu täiendava kava koostamise menetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse avatud menetluse sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

  (2) Nitraaditundliku ala tegevuskava ja veemajanduskava muu täiendava kava koostamise algatab valdkonna eest vastutav minister. Keskkonnaministeerium avaldab tegevuskava koostamise algatamise teate Ametlikes Teadaannetes ja ühes üleriigilise levikuga päevalehes ühe kuu jooksul asjaomase otsuse tegemisest arvates.

  (3) Nitraaditundliku ala tegevuskava koostamisse kaasatakse nitraaditundlikul alal asuvad kohaliku omavalitsuse üksused, põllumajandustootjate esindusorganisatsioonid ja huvirühmad.

  (4) Veemajanduskava muu täiendava kava eelnõu koostamisse kaasatakse kavaga hõlmataval alal asuvad kohaliku omavalitsuse üksused, asjaomased esindusorganisatsioonid ja huvirühmad.

  (5) Enne avalikku väljapanekut kooskõlastatakse nitraaditundliku ala tegevuskava ja veemajanduskava muu täiendava kava eelnõu ministeeriumidega, kelle valitsemisala tegevuskava käsitleb.

  (6) Nitraaditundliku ala tegevuskava eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks nitraaditundlikul alal asuvatele kohaliku omavalitsuse üksustele, põllumajandustootjate esindusorganisatsioonidele ning huvirühmadele.

  (7) Veemajanduskava muu täiendava kava eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks asjaomastele esindusorganisatsioonidele ja huvirühmadele.

  (8) Kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks antav aeg peab olema vähemalt 15 tööpäeva.

  (9) Pärast nitraaditundliku ala tegevuskava eelnõu ja veemajanduskava muu täiendava kava eelnõu kooskõlastamist või selle kohta arvamuse avaldamist käesoleva paragrahvi lõigete 5–8 kohaselt pannakse see Keskkonnaministeeriumi veebilehele. Avaliku väljapaneku aeg peab olema vähemalt 30 päeva. Avaliku väljapaneku aeg ja koht ning ettepanekute esitamise tähtaeg teatatakse Ametlikes Teadaannetes ja ühes üleriigilise levikuga päevalehes.

  (10) Avaliku väljapaneku ajal on igaühel õigus esitada nitraaditundliku ala tegevuskava eelnõu ja veemajanduskava muu täiendava kava eelnõu kohta ettepanekuid ja vastuväiteid. Esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele vastab tegevuskava koostamise korraldaja kirjalikult kahe kuu jooksul ettepanekute esitamise tähtaja möödumisest arvates.

  (11) Nitraaditundliku ala tegevuskava või veemajanduskava muu täiendava kava kehtestamise otsus avaldatakse koos tegevuskava või muu täiendava kavaga Keskkonnaministeeriumi veebilehel.

§ 51.  Nitraaditundliku ala tegevuskava ja veemajanduskava muu täiendava kava ajakohastamine

  (1) Nitraaditundliku ala tegevuskava vaadatakse uuesti üle iga nelja aasta järel ja vajaduse korral ajakohastatakse, lähtudes muu hulgas keskkonnaseire tulemustest ning rakendatud meetmete tõhususest.

  (2) Veemajanduskava muu täiendav kava vaadatakse uuesti üle ja vajaduse korral ajakohastatakse, lähtudes muu hulgas keskkonnaseire tulemustest ning rakendatud meetmete tõhususest.

§ 52.  Meetmeprogrammi ja veemajanduskava täiendavate kavade rakendamise korraldamine ja koordineerimine

  (1) Meetmeprogrammi rakendamist korraldab veemajanduskomisjon ja meetmete rakendamist koordineerib Keskkonnaamet.

  (2) Kohaliku omavalitsuse üksus oma pädevuse piires korraldab ja tagab meetmeprogrammis kavandatud meetmete elluviimist oma halduspiirkonnas.

  (3) Meetmeprogrammi rakendamiseks koostab Keskkonnaamet iga vesikonna kohta meetmeprogrammi rakendamise tegevuskava.

  (4) Meetmeprogrammi rakendamise tegevuskava koostamisse kaasatakse vesikonnas asuvad kohaliku omavalitsuse üksused ja huvirühmad.

  (5) Meetmeprogrammi rakendamise tegevuskava kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

  (6) Keskkonnaamet koostab meetmeprogrammi rakendamise ülevaate ja esitab selle veemajanduskomisjonile heakskiitmiseks iga aasta 1. mail.

  (7) Meetmeprogrammi rakendamise tegevuskava ja veemajanduskomisjoni heaks kiidetud meetmeprogrammi rakendamise ülevaade avalikustatakse Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti veebilehel.

  (8) Veemajanduskava täiendava kava rakendamist koordineerib Keskkonnaministeerium.

  (9) Nitraaditundliku ala tegevuskava rakendamist koordineerib Keskkonnaministeerium koostöös Maaeluministeeriumiga.

§ 53.  Vesikonna veeseireprogramm

  (1) Keskkonnaministeerium korraldab iga vesikonna ja piiriülese vesikonna Eestis asuva osa kohta veemajanduskava kehtivuse ajaks vesikonna veeseireprogrammi koostamise.

  (2) Vesikonna veeseireprogramm hõlmab:
  1) pinnavee mahu ja taseme või vooluhulga seiret sellises ulatuses, mis on vajalik pinnaveekogumi ökoloogilise seisundi või ökoloogilise potentsiaali ja keemilise seisundi hindamiseks;
  2) pinnaveekogumite ökoloogilise seisundi või ökoloogilise potentsiaali ja keemilise seisundi seiret;
  3) territoriaalvee keemilise seisundi seiret;
  4) põhjaveekogumite koguselise ja keemilise seisundi seiret;
  5) kaitset vajavate alade selliste näitajate täiendavat seiret, mis iseloomustavad nende alade vastavust eesmärkidele, milleks need alad kaitse alla võeti.

  (3) Vesikonna veeseireprogrammi rakendamise käigus tehtavatele veeuuringutele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 236 ja 237 sätestatut.

  (4) Vesikonna veeseireprogramm vaadatakse üle ja ajakohastatakse vajaduse korral.

  (5) Vesikonna veeseireprogrammi sisu, sealhulgas veeseireprogrammi koostamise põhimõtted, meetodid ja metoodika, ning rakendamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

4. jagu Pinnavee seisund 

§ 54.  Pinnaveekogumi eristamine

  (1) Vooluveekogul, seisuveekogul, rannikuvees ja siirdevees eristatakse pinnaveekogum veekogu või valgala pindalast lähtudes, võttes arvesse veekogu tüüpi, veekogu kasutamise asjaolusid ja veekaitse eesmärke ning veekogu või selle osa tekke, arengu ja veerežiimi eripära.

  (2) Pinnaveekogumit ei eristata territoriaalmere keemilise seisundi hindamiseks.

  (3) Pinnaveekogumiks võib olla üks terviklik asjakohasesse registrisse kantud vooluveekogu, mille valgala pindala on 10 ruutkilomeetrit või suurem, või seisuveekogu või paisjärv, mille pindala on 50 hektarit või suurem, ning rannikuvee või siirdevee osa sõltumata pindalast.

  (4) Paisjärv, mis asub vooluveekogu peamises voolusängis ja mille pindala on väiksem kui 50 hektarit, kuulub seda paisjärve läbiva vooluveekogu pinnaveekogumisse.

  (5) Ühe pinnaveekogumina võib erandjuhul eristada:
  1) veekogu osa, kui see erineb tekke, arengu, veerežiimi või looduslike tingimuste poolest veekogu muudest osadest või kui sellel on veekogu muudest osadest erinev veekogutüüp või veekaitse eesmärk või kui seda kasutatakse veekogu muude osadega võrreldes erinevalt;
  2) mitut veekogu, mille veesüsteemid on omavahel ühenduses ja mille vee looduslikud omadused on sarnased;
  3) vooluveekogu, mille valgala pindala on väiksem kui 10 ruutkilomeetrit, ja seisuveekogu või paisjärve, mille pindala on väiksem kui 50 hektarit, kui see asub käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktides 2 ja 5 nimetatud kaitset vajaval alal.

  (6) Eraldi pinnaveekogumit ei eristata vooluveekogul, mille valgala pindala on 10–25 ruutkilomeetrit ja mis suubub vooluveekogusse, kuid milles ei ole tüübiomaste tunnuste kindlakstegemiseks piisavalt vett.

  (7) Pinnaveekogumite nimekirja kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud nimekirjas võib eristada pinnaveekogumid, millel asuvad käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktides 2 ja 5 nimetatud kaitset vajavad alad.

  (9) Käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud pinnaveekogumite nimekiri vaadatakse üle iga kuue aasta järel ja vajaduse korral ajakohastatakse.

§ 55.  Pinnaveekogumi tehisveekogumiks või tugevasti muudetud veekogumiks määramine

  (1) Veekogu või selle osa võib määrata tehisveekogumiks või tugevasti muudetud veekogumiks, kui:
  1) inimese tegevusest põhjustatud hüdromorfoloogiliste omaduste muutused ei võimalda saavutada veekogumi head ökoloogilist seisundit ning veekogu hüdromorfoloogiliste omaduste taastamine avaldaks olulist ebasoodsat mõju keskkonnale laiemalt, takistaks oluliselt navigatsiooni, sealhulgas sadamarajatiste kasutamist, veekogu puhkeotstarbel kasutamist, vee varumist niisutuseks või joogivee või elektrienergia tootmiseks, veerežiimi reguleerimist, üleujutuste vastu kindlustamist, maaparandussüsteemi toimimist või säästvat arengut toetavat muud olulist tegevust;
  2) veekogumi muudetud omadustest tulenevat kasu ei ole tehnilistel põhjustel või ebaproportsionaalselt suurte kulude tõttu võimalik saavutada muul, keskkonda säästvamal viisil.

  (2) Veekogu või selle osa määratakse käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tehisveekogumiks või tugevasti muudetud veekogumiks veemajanduskavas, kus esitatakse ka määramise põhjendused.

  (3) Veekogu või selle osa tehisveekogumiks või tugevasti muudetud veekogumiks määramine ja selle põhjendused vaadatakse uuesti üle ja vajaduse korral ajakohastatakse iga kuue aasta järel.

§ 56.  Pinnavee seisundi hindamine

  (1) Pinnavee seisundit hinnatakse pinnaveekogumite ja territoriaalvee seisundi põhjal.

  (2) Pinnavee seisundi hindamisel võetakse arvesse vastavust kvaliteedi piirväärtustele või muude kvaliteedinäitajate väärtustele, mis on kehtestatud vee kasutuse eripärast lähtuvalt või elustiku kaitseks pinnaveekogumiga hõlmamata veekogule.

§ 57.  Pinnaveekogumi seisund

  (1) Pinnaveekogumi seisund määratakse pinnaveekogumi ökoloogilise seisundi või keemilise seisundi alusel olenevalt sellest, kumb neist on halvem.

  (2) Pinnaveekogumi ökoloogiline seisund iseloomustab veeökosüsteemide struktuuri ja funktsioneerimise kvaliteeti ning veeökosüsteemide toimimise jaoks olulisi füüsikalisi, keemilisi ja hüdromorfoloogilisi kvaliteedinäitajaid.

  (3) Pinnaveekogumi keemiline seisund näitab prioriteetsete ainete, prioriteetsete ohtlike ainete ja teatavate muude saasteainete sisaldust veekeskkonnas.

§ 58.  Tehisveekogumi ja tugevasti muudetud veekogumi seisund

  (1) Tehisveekogumi ja tugevasti muudetud veekogumi seisund määratakse kõige sarnasemale veekogutüübile tuginedes veekogumi ökoloogilise potentsiaali või keemilise seisundi alusel olenevalt sellest, kumb neist on halvem.

  (2) Tehisveekogumi ja tugevasti muudetud veekogumi ökoloogiline potentsiaal iseloomustab, kuivõrd selle veekogumi ökosüsteemi struktuur ja funktsioneerimine vastavad kõige sarnasema loodusliku pinnaveekogumi omale.

  (3) Tehisveekogumi ja tugevasti muudetud veekogumi keemiline seisund näitab prioriteetsete ainete, prioriteetsete ohtlike ainete ja teatavate muude saasteainete sisaldust veekeskkonnas.

§ 59.  Pinnaveekogumi seisundiklassid

  (1) Pinnaveekogumi ökoloogilist seisundit iseloomustavad viis seisundiklassi:
  1) väga hea;
  2) hea;
  3) kesine;
  4) halb;
  5) väga halb.

  (2) Pinnaveekogumi keemilist seisundit iseloomustavad kaks seisundiklassi:
  1) hea;
  2) halb.

  (3) Kui pinnaveekogumi ökoloogilise seisundi klass on väga hea ja keemilise seisundi klass on hea, loetakse veekogumi seisund väga heaks.

§ 60.  Tehisveekogumi ja tugevasti muudetud veekogumi seisundiklassid

  (1) Tehisveekogumi ja tugevasti muudetud veekogumi ökoloogilist potentsiaali iseloomustavad neli seisundiklassi:
  1) väga hea;
  2) hea;
  3) kesine;
  4) halb.

  (2) Tehisveekogumi ja tugevasti muudetud veekogumi keemilist seisundit iseloomustavad kaks seisundiklassi:
  1) hea;
  2) halb.

  (3) Kui tehisveekogumi või tugevasti muudetud veekogumi ökoloogilise potentsiaali seisundiklass on väga hea ja keemilise seisundi klass on hea, loetakse veekogumi seisund väga heaks.

§ 61.  Pinnaveekogumi ja territoriaalmere seisundiklassi määramine ning pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude kvaliteedinäitajate väärtused

  (1) Pinnaveekogumi ja territoriaalmere keemilise seisundi klassi määramiseks kasutatakse käesoleva seaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud kvaliteedi piirväärtusi ja nende kohaldamise meetodeid.

  (2) Pinnaveekogumite seisundiklassidele vastavad pinnaveekogumi ökoloogilise seisundi või ökoloogilise potentsiaali määramiseks kasutatavate kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (3) Pinnaveekogumite seisundiklasside ja territoriaalmere keemilise seisundi klassi määramist korraldab Keskkonnaministeerium.

  (4) Pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude vee kasutamiseks ja elustiku kaitseks vajalike kvaliteedinäitajate väärtused võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 62.  Andmed pinnaveekogumite, territoriaalmere, pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude ja pinnaveevarude kohta

  (1) Keskkonnaministeerium korraldab pinnaveekogumite ja territoriaalmere kohta järgmise teabe kogumist, säilitamist ja avalikustamist:
  1) pinnaveekogumite asukoht ja piirid kaardil, võttes aluseks Eesti topograafia andmekogu;
  2) pinnaveekogumitel ja territoriaalmerel tehtud veeseire ja veeuuringute tulemused;
  3) pinnaveekogumite seisund ja territoriaalmere keemiline seisund;
  4) pinnaveekogumite ja territoriaalmere keemilist seisundit mõjutav koormus;
  5) pinnaveekogumite seisundi ja territoriaalmere keemilise seisundi parandamiseks rakendatud meetmed ja nende tulemuslikkus;
  6) pinnaveekogumite ja territoriaalmere seos kaitset vajavate aladega;
  7) muud asjakohased pinnaveekogumite ja territoriaalmerega seotud andmed.

  (2) Keskkonnaministeerium korraldab pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude kohta teabe kogumist, säilitamist ja avalikustamist.

  (3) Pinnaveevarude arvestust peetakse vee hulga, taseme, omaduste, kasutamise ja kasutajate ning veehaarete kohta asjakohases registris.

5. jagu Põhjavee seisund 

§ 63.  Põhjaveekogumi eristamine

  (1) Põhjaveekogum eristatakse põhjaveekihist juhul, kui esineb vähemalt üks järgmistest tingimustest:
  1) põhjaveekihis on käesoleva seaduse § 205 lõike 1 alusel kehtestatud põhjaveevaru;
  2) põhjaveekihist tarbib vett pidevalt vähemalt 50 inimest;
  3) põhjaveekihist saab võtta või kavatsetakse tulevikus võtta vähemalt kümme kuupmeetrit vett ööpäevas;
  4) põhjavee looduslik keemiline koostis võimaldab kasutada põhjavett joogivee tootmiseks.

  (2) Põhjaveekogumi ulatuse määramisel võetakse arvesse põhjaveekogumi hüdrogeoloogilised tingimused, sealhulgas põhjavee looduslik keemiline koostis, kivimite füüsikalis-keemilised ja veelised omadused, veevahetuse kiirus, põhjavee tundlikkus hüdrokeemilise mõju suhtes, inimtegevuse võimalik mõju ning sotsiaal-majanduslikud aspektid.

  (3) Põhjaveekogumite nimekirja kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud põhjaveekogumite nimekirja ajakohastatakse vajaduse korral iga kuue aasta järel.

§ 64.  Põhjavee seisundi hindamine

  Põhjavee seisundit hinnatakse põhjaveekogumite seisundi põhjal.

§ 65.  Põhjaveekogumi seisund

  (1) Põhjaveekogumi seisund määratakse põhjaveekogumi keemilise seisundi või koguselise seisundi alusel olenevalt sellest, kumb neist on halvem.

  (2) Põhjaveekogumi keemiline seisund iseloomustab inimtegevusest tingitud põhjavee keemilise koostise muutusi.

  (3) Põhjaveekogumi koguseline seisund iseloomustab, millisel määral mõjutab põhjaveekogumit veevõtt.

  (4) Põhjaveekogumi seisundi määramisel arvestatakse inimtegevuse mõju ja põhjaveekogumi hüdrogeoloogilisi tingimusi, sealhulgas põhjaveekihi kaitstust ja põhjavee looduslikku keemilist koostist, ning põhjaveest sõltuvate vee- ja maismaaökosüsteemide seisundit.

§ 66.  Põhjaveekogumi seisundiklassi määramine

  (1) Põhjaveekogumi keemilist seisundit iseloomustavad kaks seisundiklassi:
  1) hea;
  2) halb.

  (2) Põhjaveekogumi keemilise seisundi klass on hea, kui põhjaveekogumi vee saasteainesisaldus ei ületa läviväärtust, põhjavee kvaliteedi piirväärtusi või muud põhjavee keemilise seisundi määramiseks kasutatavat kvaliteedinäitajat.

  (3) Põhjaveekogumi koguselist seisundit iseloomustavad kaks seisundiklassi:
  1) hea;
  2) halb.

  (4) Põhjaveekogumi koguselise seisundi klass on hea, kui põhjavee koguselise seisundi näitajate tingimused on täidetud.

  (5) Põhjaveekogumi seisundiklass on hea, kui nii põhjaveekogumi keemilise kui ka koguselise seisundi klass on hea. Muudel juhtudel on põhjaveekogumi seisundiklass halb.

  (6) Põhjaveekogumite seisundiklassidele vastavad põhjaveekogumi keemilise seisundi määramiseks kasutatavate kvaliteedinäitajate väärtused, koguselise seisundi määramiseks kasutatavate näitajate tingimused ning seisundiklasside määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (7) Põhjaveekogumite seisundiklasside määramist korraldab Keskkonnaministeerium.

  (8) Ühes või mitmes punktis põhjavee saasteainesisalduse läviväärtuse või põhjavee kvaliteedi piirväärtuse ületamisest hoolimata loetakse ohustatud põhjaveekogumi keemiline seisund siiski heaks, kui:
  1) põhjaveekogumi saasteainesisaldus ei takista põhjaveekogumi hea keemilise seisundi säilitamist või saavutamist, sellega ei kaasne keskkonnaohtu ning see ei halvenda oluliselt põhjavee kasutamist inimtegevuseks;
  2) põhjaveekogumi keemilise seisundi määramiseks kasutatavate muude kvaliteedinäitajate väärtused vastavad hea keemilise seisundi piirväärtustele;
  3) joogivee võtmiseks kasutatava või kasutamiseks kavandatava põhjaveekogumi korral on põhjaveest joogivee tootmiseks vajalike veepuhastustoimingute ulatuse vähendamisel tagatud, et põhjavee keemiline seisund ei halvene;
  4) põhjavee voolusuuna muutus ei põhjusta soolase või muu vee sissetungi põhjaveekihti.

  (9) Käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaldamisel võetakse arvesse käesoleva seaduse § 44 kohase vesikonna tunnuste analüüsi ja inimtegevuse põhjustatud koormuse, sealhulgas veevõtu ja veeheite ülevaates esitatud tulemused, põhjaveekogumi geoloogilised ja hüdrogeoloogilised tingimused, inimtegevuse mõju põhjavee keemilisele seisundile, pinnavee ja muude põhjaveekogumiga seotud ökosüsteemide mõju põhjaveekogumile ja põhjavee seireandmed.

  (10) Käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaldamisel esitatakse veemajanduskavas põhjendus, miks loetakse ohustatud põhjaveekogumi keemiline seisund siiski heaks.

§ 67.  Ohustatud põhjaveekogumi ja halvas seisundis põhjaveekogumi seisundi hindamine

  (1) Keskkonnaministeerium korraldab iga ohustatud põhjaveekogumi ja halvas seisundis põhjaveekogumi ohustatuse või halva seisundi põhjuste hindamiseks selle põhjaveekogumi täiendava kirjeldamise ning põhjaveekogumi veekaitse eesmärkide saavutamiseks käesoleva seaduse § 46 kohase meetmeprogrammi koostamise.

  (2) Põhjaveekogum on ohustatud, kui inimtegevuse tõttu ei ole tõenäoliselt võimalik saavutada selle head seisundit või selle seisund võib inimtegevuse tagajärjel halveneda.

  (3) Ohustatud põhjaveekogumi ja halvas seisundis põhjaveekogumi täiendav kirjeldus sisaldab üksikasjalikku teavet järgmiste näitajate kohta:
  1) põhjaveekogumi ulatus;
  2) looduslike ainete korral nende taustatasemed;
  3) teave iga saasteaine sisalduse läviväärtuse ületamise kohta;
  4) keskkonnaeesmärgid põhjaveekogumi ohustatust põhjustavates valdkondades;
  5) põhjaveekogumi praegused või tulevased kasutamise eesmärgid ja tähtsus;
  6) põhjaveekogumi geoloogilised ja hüdrogeoloogilised tingimused;
  7) põhjavee keemiline koostis;
  8) pinnakate;
  9) aasta keskmine pikaajaline põhjavee toitumismäär;
  10) inimtegevuse ja ökosüsteemide mõju põhjaveekogumi seisundile;
  11) põhjaveekogumiga seotud vee- ja maismaaökosüsteemide ning põhjaveekogumi vastastikune mõju, sealhulgas veevahetuse suund ja hulk;
  12) vesikonna veeseireprogrammi andmed.

  (4) Iga ohustatud või halvas seisundis põhjaveekogumi puhul tehakse kindlaks saasteained, mis on ohustatuse või halva seisundi põhjuseks või indikaatornäitajaks, ning määratakse nende saasteainete sisalduse läviväärtused.

§ 68.  Põhjaveekihi kaitstus

  (1) Põhjaveekihi kaitstus on põhjaveekihi kaetus vett halvasti juhtiva pinnasekihiga või veepidemega.

  (2) Põhjaveekihi kaitstuse hindamisel võetakse arvesse pinnakatte koostis ja kõik põhjaveekihi kohal lasuvad veepidemed.

  (3) Põhjaveekihi loodusliku kaitstuse järgi jaotatakse Eesti territooriumi alad järgmiselt:
  1) kaitsmata põhjaveega ala on karstiala, alvar ja ala, kus põhjaveekihil lasub kuni 2 meetri paksune moreenikiht või kuni 20 meetri paksune liiva- või kruusakiht;
  2) nõrgalt kaitstud põhjaveega ala, kus põhjaveekihil lasub 2–10 meetri paksune moreenikiht või kuni 2 meetri paksune savi- või liivsavikiht või 20–40 meetri paksune liiva- või kruusakiht;
  3) keskmiselt kaitstud põhjaveega ala, kus põhjaveekihil lasub 10–20 meetri paksune moreenikiht või 2–5 meetri paksune savi- või liivsavikiht;
  4) suhteliselt kaitstud põhjaveega ala, kus põhjaveekihil lasub üle 20 meetri paksune moreenikiht või üle 5 meetri paksune savi- või liivsavikiht;
  5) kaitstud põhjaveega ala, kus põhjaveekiht on kaetud regionaalse veepidemega.

§ 69.  Andmed põhjaveekogumite ja põhjaveevarude kohta

  (1) Keskkonnaministeerium korraldab põhjaveekogumite kohta järgmise teabe kogumist, säilitamist ja avaldamist:
  1) eristatud põhjaveekogumid;
  2) põhjaveekogumitel tehtud veeseire, veeuuringute ja hüdrogeoloogiliste uuringute tulemused;
  3) põhjaveekogumite seisund ja ohustatud põhjaveekogumid;
  4) põhjaveekogumite seisundit mõjutav koormus;
  5) põhjaveekogumite seisundi parandamiseks rakendatud meetmed ja nende tulemuslikkus;
  6) põhjaveekogumite seos kaitset vajavate aladega;
  7) muud asjakohased põhjaveekogumitega seotud andmed.

  (2) Põhjaveevarude arvestust peetakse põhjavee hulga, taseme, omaduste, kasutamise ja kasutajate kohta puurkaevude, veehaarete ning põhjaveemaardlate kaupa asjakohases registris.

6. jagu Mereala seisund 

§ 70.  Mereala

  (1) Mereala käesoleva seaduse tähenduses hõlmab sisemerd, territoriaalmerd ja majandusvööndit üheskoos, kaasa arvatud nende all asuv merepõhi ja maapõu merealapiiride seadusega ning Eesti Vabariigi välislepingutega kehtestatud ulatuses.

  (2) Mereala piirkond on osa merealast, mis oma elustiku, hüdroloogiliste, mereliste ja biogeograafiliste omaduste ning saastekoormuse poolest erineb muust merealast.

§ 71.  Mereala keskkonnaseisund ja mereala hea keskkonnaseisund

  (1) Mereala keskkonnaseisund on mereala keskkonna üldine seisund, mille määramisel võetakse arvesse sellesse merealasse kuuluvate mereökosüsteemide struktuuri, funktsiooni ja protsesse koos looduslike geomorfoloogiliste, geograafiliste, bioloogiliste, geoloogiliste ja klimaatiliste teguritega, samuti füüsikalisi, akustilisi ja keemilisi tingimusi, sealhulgas neid, mis tulenevad inimtegevusest merealal või sellest väljaspool.

  (2) Mereala hea keskkonnaseisund on seisund, mille korral mereala säilib ökoloogiliselt mitmekesise ja dünaamilisena, on looduslike tingimuste poolest puhas, terve ja produktiivne ning seda kasutatakse kestlikult, tagades sellega mereala võimalikud kasutusviisid ja tegevused praegu ja tulevikus, eelkõige kui:
  1) mereökosüsteemide struktuur, funktsioonid ja protsessid ning nendega seotud geomorfoloogilised, geograafilised, geoloogilised ja klimaatilised tegurid võimaldavad nendel ökosüsteemidel täielikult funktsioneerida ja säilitada vastupanuvõime inimtegevusest tingitud keskkonnamuutustele ning mereelustiku liigid ja elupaigad on kaitstud, inimtegevusest põhjustatud elustiku mitmekesisuse vähenemine on välistatud ja bioloogiliste komponentide toimimine on tasakaalus;
  2) mereökosüsteemide hüdromorfoloogilised, füüsikalised ja keemilised omadused, sealhulgas asjaomase piirkonna inimtegevusest tingitud omadused, toetavad neid ökosüsteeme käesoleva lõike punktis 1 kirjeldatud viisil ning inimtegevuse tagajärjel merekeskkonda juhitud või sattunud ained ja energia, sealhulgas müra, ei põhjusta merereostust ega saastatusest tulenevaid mõjusid.

  (3) Merereostus käesoleva seaduse tähenduses on inimtegevuse tagajärjel ainete, energia, radioaktiivse kiirguse, elektri- ja magnetvälja, müra, infra- ja ultraheli otsene või kaudne õhku või merekeskkonda juhtimine või sattumine sellisel määral, et sellel on või võib olla kahjulik mõju, näiteks oht inimese tervisele ja varale, kahju elustikule, merendustegevusele ja merendusteenuste kasutamisele, mereökosüsteemide või nendest otseselt sõltuvate vee- ja maismaaökosüsteemide kvaliteedile, sealhulgas elustiku mitmekesisuse vähenemine, hüvede vähenemine ja vee kvaliteedi halvenemine, mistõttu on häiritud merekeskkonna õiguspärane kestlik kasutamine.

§ 72.  Merestrateegia

  (1) Mereala kaitse ning hea keskkonnaseisundi saavutamise ja säilitamise eesmärgil koostatakse kogu Eesti mereala kohta merestrateegia, mis koosneb järgmistest osadest:
  1) mereala hindamine;
  2) mereala hea keskkonnaseisundi määratlus;
  3) mereala keskkonnaalased sihid ja nendega seotud indikaatorid;
  4) mereala seireprogramm;
  5) mereala meetmekava.

  (2) Merestrateegia koostamisel võetakse arvesse asjakohaseid olemasolevaid riigisiseseid, Euroopa Liidu ja rahvusvahelisi hinnanguid, keskkonnaalaseid sihte, seireprogramme ja meetmekavasid ning piiriülest keskkonnamõju ja iseärasusi ning tehakse koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, et tagada merestrateegia osade sidusus ja võrreldavus.

  (3) Merestrateegia koostamise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise suhtes kohaldatakse haldusmenetluse seaduse avatud menetluse sätteid.

  (4) Merestrateegia osi ajakohastatakse iga kuue aasta järel nende kehtestamisest või ajakohastamisest arvates.

  (5) Merestrateegia koostamist ja ajakohastamist korraldab Keskkonnaministeerium.

  (6) Merestrateegia sisu ja koostamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (7) Mereala hindamise, mereala hea keskkonnaseisundi määratluse ja selle saavutamise keskkonnaalased sihid ning nendega seotud indikaatorid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (8) Seireprogrammi mereala keskkonnaseisundi pidevaks hindamiseks kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

  (9) Hea keskkonnaseisundi saavutamiseks või säilitamiseks koostatud mereala meetmekava kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

§ 73.  Erandite kohaldamine keskkonnaalaste sihtide saavutamisel

  (1) Mereala hea keskkonnaseisundi või keskkonnaalaste sihtide täielik saavutamata jäämine kavandatud meetmetega on lubatud, kui selle põhjus on:
  1) tegevus või tegevusetus, mille eest mereala hea keskkonnaseisundi saavutamiseks või säilitamiseks või keskkonnaalaste sihtide saavutamiseks ei ole võimalik Eesti territooriumil või Eesti jurisdiktsiooni all oleval merealal vastutust kohaldada;
  2) looduslik põhjus;
  3) vääramatu jõud;
  4) mereala füüsikaliste tunnuste muutmine või muutumine, mis on tingitud sellist avalikku huvi pakkuvast tegevusest, mis kaalub üles keskkonnale avalduva negatiivse mõju, sealhulgas igasuguse piiriülese mõju.

  (2) Mereala hea keskkonnaseisundi või selle keskkonnaalaste sihtide tähtajaks saavutamata jäämine on lubatud, kui selle põhjustavad looduslikud tingimused, mille tõttu mereala hea keskkonnaseisundi tähtajaks saavutamine ei ole võimalik.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 sätestatud erandi kohaldamine on lubatud üksnes juhul, kui on tagatud, et mereala füüsikaliste tunnuste muutmine või muutumine ei sea ohtu ega välista püsivalt hea keskkonnaseisundi saavutamist merealal, asjaomases mereala piirkonnas või Euroopa Liidu teise liikmesriigi merealal.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud erandite korral tuleb ette näha ajutised meetmed mereala hea keskkonnaseisundi saavutamisele kaasaaitamiseks ning lõike 1 punktides 2–4 nimetatud põhjuste korral mereala seisundi edasise halvenemise vältimiseks ja kahjuliku mõju leevendamiseks. Sellised meetmed peavad võimalikult suurel määral kaasa aitama mereala hea keskkonnaseisundi saavutamisele.

  (5) Käesolevas paragrahvis sätestatud mereala hea keskkonnaseisundi või selle keskkonnaalaste sihtide saavutamise erandeid võib vajaduse korral täpsustada käesoleva seaduse § 72 lõike 9 alusel kehtestatud meetmekavas.

  (6) Ajutiste meetmete võtmist ei nõuta, kui puudub oluline merekeskkonna häiring või kui meetmetega kaasnevad kulud on võrreldes ohuga merekeskkonnale ebaproportsionaalsed, tingimusel et olukord edasi ei halvene ning hea keskkonnaseisundi saavutamine ei muutu jäädavalt võimatuks. Sellist otsust tuleb tõendite abil põhjendada.

§ 74.  Mereala keskkonnaseisundit ohustavast tegevusest teatamise kohustus

  Isik, kellel on kahtlus, et tegemist on mereala keskkonnaseisundit ohustava tegevuse või tegevusetusega või sellest johtuvate tagajärgedega, on kohustatud sellest teavitama Keskkonnainspektsiooni, Politsei- ja Piirivalveametit või Eesti sadamat, kui seda saab sellelt isikult mõistlikult eeldada, arvestades tema erilist rolli või teadmisi.

7. jagu Ohtlikud ained, põhjavett ohustavad saasteained ning vee ja pinnase kvaliteedi piirväärtused 

§ 75.  Ohtlikud ained

  (1) Ohtlik aine käesoleva seaduse tähenduses on element või ühend, mis mürgisuse, püsivuse või bioakumulatsiooni tõttu põhjustab või võib põhjustada ohtu inimese tervisele ning mis kahjustab või võib kahjustada teisi elusorganisme või ökosüsteeme.

  (2) Ohtlike ainete alaliigid on:
  1) prioriteetsed ained ja teatavad muud saasteained;
  2) vesikonnaspetsiifilised saasteained;
  3) prioriteetsed ohtlikud ained.

  (3) Prioriteetne aine ja teatav muu saasteaine on ohtlik aine, mis põhjustab märkimisväärset ohtu veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu inimese tervisele ja kahjustab või võib kahjustada teisi elusorganisme või ökosüsteeme ning mille veekeskkonda juhtimine on käesoleva seaduse kohaselt piiratud nende ainete veekeskkonda juhtimise vähendamise eesmärgil.

  (4) Vesikonnaspetsiifiline saasteaine on ohtlik aine, mida vesikonnas kasutatakse, mille esinemine pinnavees või veekogu põhjasettes vee-elustikule ohtlikul määral on tõenäoline ning mida seetõttu võetakse arvesse pinnaveekogumi ökoloogilise seisundi hindamisel ning mille veekeskkonda juhtimine on käesoleva seaduse kohaselt piiratud nende ainete veekeskkonda juhtimise vähendamise eesmärgil.

  (5) Prioriteetne ohtlik aine on ohtlik aine, mis põhjustab märkimisväärset ohtu veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu inimese tervisele ja kahjustab või võib kahjustada teisi elusorganisme või ökosüsteeme ning mille veekeskkonda juhtimine on käesoleva seaduse kohaselt keelatud või piiratud nende ainete veekeskkonda juhtimise lõpetamise või järkjärgulise kõrvaldamise eesmärgil.

§ 76.  Ohtlike ainete nimekiri ja ohtlike ainete kvaliteedi piirväärtused

  (1) Prioriteetsete ainete ja prioriteetsete ohtlike ainete nimekirja, prioriteetsete ainete, prioriteetsete ohtlike ainete ja teatavate muude saasteainete kvaliteedi piirväärtused ning nende kohaldamise meetodid, vesikonnaspetsiifiliste saasteainete kvaliteedi piirväärtused ning ainete jälgimisnimekirjaga seotud tegevused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (2) Jälgimisnimekiri on selliste ainete nimekiri, mille edaspidise prioriteetseks tunnistamise toetamiseks kogutakse kogu Euroopa Liidust seireandmeid selleks, et täiendada nende kohta olemasolevaid andmeid, mis pärinevad muudest allikatest, sealhulgas vesikonna tunnuste analüüsist, inimtegevuse keskkonnamõju ülevaatest ja veekasutuse majandusanalüüsist ning veeseireprogrammidest.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vesikonnaspetsiifiliste saasteainete kohta kvaliteedi piirväärtuste kehtestamisel tuleb järgida Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/60/EÜ V lisa punktis 1.2.6 sätestatud põhimõtteid.

§ 77.  Põhjavett ohustavad saasteained ja nende sisalduse läviväärtused

  (1) Põhjavee saasteainesisalduse läviväärtus näitab saasteaine sellist kontsentratsiooni põhjaveekogumis, mille ületamisel on oht, et põhjavesi ei vasta hea keemilise seisundi klassi nõuetele.

  (2) Põhjavee saasteainesisalduse läviväärtus ja põhjavett ohustavad saasteained määratakse iga põhjaveekogumi kohta, arvestades:
  1) põhjavee looduslike ainete või ioonide või vee füüsikalis-keemiliste näitajate taustataset;
  2) põhjaveekogumi hüdrogeoloogilisi tingimusi;
  3) põhjaveekogumist sõltuvate veekogude, maismaaökosüsteemide ja märgalade seisundit ning nende vastastikust seost ja vastastikuse mõju ulatust;
  4) võimalikku mõju, mida avaldab praegune või tulevane õigustatud sekkumine põhjavee kasutusse või funktsioonidesse;
  5) inimtegevust, sealhulgas hajukoormusallikatest pärinevaid saasteaineid;
  6) saasteainete päritolu, nende võimalikku esinemist looduses, toksilisust, kalduvust levida, püsivust ja bioakumulatsiooni potentsiaali.

  (3) Taustatase käesoleva seaduse tähenduses on saasteainesisaldus või indikaatorväärtus põhjaveekogumis, milles ei esine või esineb väga vähe selle kogumi keemilist koostist mõjutavaid inimtekkelisi muutusi.

  (4) Põhjavett ohustavate saasteainete nimekirja, nende saasteainete sisalduse läviväärtused põhjaveekogumite kaupa ja taustataseme määramise põhimõtted kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (5) Riigipiiri ületava põhjaveekogumi põhjavee saasteainesisalduse läviväärtused kooskõlastatakse enne nende kehtestamist välisriigi pädeva asutusega käesoleva seaduse § 30 lõike 4 kohaselt.

§ 78.  Põhjavett ohustavate saasteainete nimekirja ja saasteainesisalduse läviväärtuste muutmine

  (1) Põhjavett ohustavate saasteainete nimekirja ja saasteainesisalduse läviväärtusi muudetakse ja täiendatakse inimese tervise ja keskkonna kaitsmise huvides saasteainete kohta saadud uue teabe põhjal.

  (2) Saasteaine võib eemaldada põhjavett ohustavate saasteainete nimekirjast siis, kui see saasteaine põhjaveekogumi head keemilist seisundit enam ei ohusta.

  (3) Ülevaade põhjavett ohustavate saasteainete nimekirja ja saasteainesisalduse läviväärtuste muutmisest esitatakse veemajanduskavas.

§ 79.  Põhjavee kvaliteedi piirväärtused

  (1) Põhjavee kvaliteedi piirväärtus näitab põhjavees saasteaine kontsentratsiooni, mida inimese tervise ja keskkonna kaitsmise huvides ületada ei tohi.

  (2) Kui põhjavee kvaliteedi piirväärtuste rakendamine ei taga põhjaveekogumist sõltuva pinnaveekogumi veekaitse eesmärkide saavutamist või põhjustab pinnaveekogumi ökoloogilise või keemilise seisundi märkimisväärset halvenemist või kahju põhjaveekogumist sõltuvale maismaaökosüsteemile, tuleb kehtestada põhjavee kvaliteedi piirväärtustest rangemad läviväärtused.

  (3) Ohtlike ainete põhjavee kvaliteedi piirväärtused ja põhjaveekogumi keemilise seisundi määramisel arvesse võetavate põhjavett ohustavate saasteainete, sealhulgas nitraatide ja pestitsiidide toimeainete sisalduse kvaliteedi piirväärtused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul kehtestab põhjavee kvaliteedi piirväärtustest rangemad läviväärtused valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 80.  Põhjavee saasteainesisalduse oluline ja püsiv kasv

  (1) Põhjavee saasteainesisalduse oluline või püsiv kasv näitab saasteainesisalduse statistiliselt ja keskkonna seisukohast olulist kasvu ohustatud põhjaveekogumis.

  (2) Põhjavee saasteainesisalduse oluline kasv on aasta keskmise saasteainesisalduse kasv ohustatud põhjaveekogumis kahe järjestikuse aasta jooksul üle 20 protsendi lähtetasemest.

  (3) Põhjavee saasteainesisalduse püsiv kasv on aasta keskmise saasteainesisalduse kasv ohustatud põhjaveekogumis kuue järjestikuse aasta jooksul lähtetasemega võrreldes.

  (4) Lähtetase on aastatel 2007–2009 põhjavee seire käigus mõõdetud põhjaveekogumi vee keskmine saasteainesisaldus.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud saasteainesisalduse kasvu korral tuleb kehtestada põhjavee saasteainesisalduse vähendamise künnis, peatada saasteainesisalduse kasv või vähendada saasteainesisaldust.

§ 81.  Põhjavee saasteainesisalduse olulise ja püsiva kasvu hindamine

  (1) Ohustatud põhjaveekogumis ja halvas seisundis põhjaveekogumis tehakse kindlaks saasteainesisalduse oluline kasv kahel järjestikusel aastal ja püsiv kasv kuuel järjestikusel aastal ning need andmed avaldatakse veemajanduskavas.

  (2) Kui punkt- või hajuheiteallika või saastunud pinnase tõttu on põhjaveekogumis hea keemilise seisundi säilitamine või hea keemilise seisundi saavutamine takistatud, tuleb täiendavalt hinnata saasteainesisalduse olulise ja püsiva kasvu suundumust.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud täiendava hindamise käigus tehakse kindlaks saasteainesisalduse olulise ja püsiva kasvu põhjused, määratakse heiteallikast või saastunud pinnasest lähtuva põhjavett mõjutava keskkonnahäiringu ulatus ning tuvastatakse sellest tulenev keskkonnarisk ja keskkonnaoht, et rakendada meetmeid saastatuse suuremale alale levimise vältimiseks, vältida ohtu inimese tervisele ja keskkonnale, olulisi negatiivseid muutusi põhjavee keemilises seisundis ja viivitusi veekaitse eesmärkide saavutamisel.

  (4) Käesolevas paragrahvis sätestatud põhjavee saasteainesisalduse olulise ja püsiva kasvu hindamist ja täiendavat hindamist korraldab Keskkonnaministeerium.

  (5) Saasteainesisalduse olulise ja püsiva kasvu täiendava hindamise tulemuste ülevaade avaldatakse veemajanduskavas.

§ 82.  Põhjavee saasteainesisalduse vähendamise künnis

  (1) Põhjavee saasteainesisalduse vähendamise künnis (edaspidi ka vähendamiskünnis) näitab, et ohustatud põhjaveekogumi saasteainesisaldus on kasvanud 75 protsendini põhjavee saasteainesisalduse läviväärtusest või kvaliteedi piirväärtusest.

  (2) Kui põhjaveekogumi saasteainesisaldus ulatub vähendamiskünniseni, on pädev haldusorgan kohustatud rakendama asjakohaseid meetmeid saasteainesisalduse olulise või püsiva kasvu peatamiseks või saasteainesisalduse vähendamiseks.

  (3) Vähendamiskünnis võib olla väiksem või suurem kui 75 protsenti põhjavee saasteainesisalduse läviväärtusest või kvaliteedi piirväärtusest, kui:
  1) sellise künnise juures on võimalik kõige väiksemate kulutustega vältida või kõige tõhusamalt vähendada põhjavee keemilise seisundi halvenemist põhjustavaid muutusi;
  2) saasteainesisalduse avastamise künnis ei võimalda rakendada vähendamiskünnisena 75 protsenti põhjavee saasteainesisalduse läviväärtusest või kvaliteedi piirväärtusest.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 sätestatud juhul võib vähendamiskünnis olla suurem kui 75 protsenti põhjavee kvaliteedi piirväärtusest, kui sellega ei põhjustata viivitust veekaitse eesmärkide saavutamisel.

  (5) Nitraatide sisalduse vähendamise künnis nitraaditundliku ala põhjavees on 40 milligrammi liitris.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3–5 nimetatud vähendamiskünniseid ei tohi veemajanduskava kuueaastase perioodi vältel muuta.

  (7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 ning käesoleva seaduse § 80 lõikes 5 nimetatud künniste määramist ohustatud põhjaveekogumitele või halvas seisundis põhjaveekogumitele korraldab Keskkonnaministeerium.

  (8) Teave põhjavee saasteainesisalduse vähendamise künniste kohta avaldatakse iga kuue aasta järel veemajanduskavas.

§ 83.  Pinnase kvaliteedi piirväärtused

  Pinnases sisalduvate ohtlike ainete piirväärtused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 84.  Piiriülene saastatus

  (1) Piiriüleseks saastatuseks peetakse käesoleva peatüki tähenduses saastatust, mille on põhjustanud väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuv heiteallikas.

  (2) Piiriülese saastatuse korral teavitatakse sellest viivitamata välisriigi pädevat asutust käesoleva seaduse § 30 lõikes 4 sätestatud korras ning kavandatakse tõhusate meetmete rakendamine saastatuse mõju vähendamiseks või kõrvaldamiseks, et tagada kvaliteedi piirväärtuste järgimine piiriülese vesikonna Eestis paiknevas osas.

  (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmete rakendamisest hoolimata on kvaliteedi piirväärtusi ületatud, kohaldatakse piiriülese vesikonna asjaomaste veekogumite suhtes käesoleva seaduse §-des 39–42 sätestatud erandeid.

  (4) Piiriülese saastatuse korral rakendatud meetmetest esitatakse ülevaade veemajanduskavas.

3. peatükk Nõuded joogiveele, looduslikule mineraalveele ja supelrannale 

§ 85.  Joogivee kvaliteedinõuded

  (1) Joogivesi peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud kvaliteedinõuetele ning joogivee kvaliteeti tuleb kontrollida nimetatud lõike alusel kehtestatud nõuete kohaselt ja analüüsida sama lõike alusel kehtestatud meetoditega.

  (2) Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 86.  Joogiveehaarde asukoha valiku nõuded

  (1) Joogiveehaarde asukoha valikul lähtutakse sanitaarkaitseala moodustamise võimalikkusest, asjakohase registri andmetest pinna- ja põhjavee kvaliteedi ja koguse ning kehtestatud põhjaveevaru kohta ning vajaduse korral joogiveehaarde toiteala kaitsmise võimalustest.

  (2) Joogiveehaaret ei tohi rajada vee võtmiseks veekogust või põhjaveekihist, milles vee algne kvaliteet ei võimalda mõistlike kulutustega tagada vee vastavust käesoleva seaduse § 85 lõike 2 alusel kehtestatud joogivee kvaliteedinõuetele.

  (3) Joogiveehaaret ei tohi rajada kohta, kus ei ole võimalik joogiveehaarde kaitseks moodustada nõuetekohast sanitaarkaitseala.

  (4) Joogiveehaardesse kuuluvate veekogude nimekirja kinnitab valdkonna eest vastutav minister veehaarete kaupa käskkirjaga.

§ 87.  Joogivee käitleja kohustused

  (1) Joogivee käitleja on ettevõtja, kelle tegevus on joogivee tootmine, varumine, töötlemine, pakendamine või muud toimingud, mille tulemusel on joogivesi kättesaadav tarbijale või teisele isikule, kes oma tegevuses peab kasutama joogivett tasu eest või tasuta. Joogivee käitlejaks ei peeta individuaalsest veevõtukohast vee võtjat, kes võtab vett keskmiselt vähem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas või vähem kui 50 inimese tarbeks, välja arvatud juhul, kui joogiveega varustamine on osa majandustegevusest või avalik-õiguslikust tegevusest.

  (2) Joogivee käitleja tagab jaotusvõrgu kaudu antava joogivee vastavuse käesoleva seaduse § 85 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele kohani, kus joogivesi saab kättesaadavaks teisele käitlejale või tarbijale, kui joogivee käitleja ja kinnistu omanik ei ole kokku leppinud teisiti.

  (3) Jaotusvõrgu kaudu kinnistuid joogiveega varustav joogivee käitleja on täitnud oma kohustuse joogivee kvaliteedinõuete tagamisel, kui ta tõendab, et joogivee mittevastavus kvaliteedinõuetele on põhjustatud kinnistu veevärgist.

  (4) Joogivee käitleja:
  1) koostab joogivee kontrolli kava ning kooskõlastab selle Terviseametiga;
  2) esitab Terviseametile joogivee kontrolli kava täitmise andmed ja järelevalveametniku nõudel katseprotokollide koopiad või väljavõttena andmebaasist uuringuandmed üks kord kvartalis kirjalikult või digitaalselt;
  3) teeb joogivee saastatuse või saastatuse kahtluse korral järelevalveametniku nõudel lisauuringuid;
  4) uurib joogivee kvaliteedinõuetele mittevastavuse põhjusi, rakendab vajalikke abinõusid puuduste kõrvaldamiseks ning teavitab puudustest viivitamata tarbijaid ja käitlemise asukoha järgset Terviseameti struktuuriüksust;
  5) esitab tarbijaile ja järelevalveametnikule teabe käideldava joogivee nõuetekohasuse kohta avaliku teabe seaduses sätestatud korras;
  6) teavitab Terviseametit joogivee saastamisest või vee andmise katkestamise igast juhtumist, mis kestab üle 24 tunni;
  7) korraldab mikrobioloogiliste, keemiliste ja indikaatornäitajate uuringuid akrediteeritud laboris.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud joogivee kontrolli kava ajakohastatakse vähemalt iga viie aasta järel ja kooskõlastatakse Terviseametiga.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud toiminguid teeb joogivee käitleja omal kulul.

§ 88.  Kohaliku omavalitsuse üksuse õigus piirata joogivee tootmiseks kasutatava vee kasutamist muul otstarbel kui olmevajadusteks

  Kui joogivett ei jätku joogi- ja toiduvalmistamise vajaduse rahuldamiseks, on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus piirata joogivee tootmiseks kasutatava vee kasutamist muul otstarbel seni, kuni veevaru on taastunud vajaliku tasemeni.

§ 89.  Looduslik mineraalvesi

  Looduslik mineraalvesi (edaspidi ka mineraalvesi) on joogiks kasutatav mikrobioloogiliselt tervisele kasulik vesi, mis on pärit põhjaveekihist ja mis väljub saastumise eest kaitstud allikast, millest võetakse vett ühe või mitme loodusliku või kunstlikult kasutatavaks muudetud veehaarde kaudu.

§ 90.  Mineraalvett ja allikavett turustava ning allikat kasutava isiku ülesanded

  (1) Avalik-õiguslik ja eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik, kes on loodusliku mineraalvee või allikavee tootja toote nõuetele vastavuse seaduse tähenduses, samuti loodusliku mineraalvee või allikavee turustaja, sealhulgas importija, vastutab loodusliku mineraalvee või allikavee turule laskmise ja nõuetekohasuse eest.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loodusliku mineraalvee tootja:
  1) võib mineraalvee allika kasutusele võtta ja vett villida üksnes pärast seda, kui pädevate asutuste uuringute alusel on kindlaks tehtud, et vesi vastab käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel mineraalveele kehtestatud nõuetele ja allika kasutuselevõtuks on käesoleva seaduse alusel antud veeluba või teise riigi mineraalvee kohta päritoluriigi vastutava asutuse luba;
  2) peab mineraalvett villima veevõtukohas;
  3) esitab Eestis ammutatava ning toodetava mineraalvee või Euroopa Majanduspiirkonna välisest riigist (edaspidi ühenduseväline riik) pärit Eestis turule lastava mineraalvee tunnustamiseks Terviseametile kirjaliku taotluse, pädevate asutuste uuringuandmed ning üksikasjaliku teabe käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete kohaselt;
  4) võib Eestis toote nõuetele vastavuse seaduse tähenduses turule lasta mineraalvett, mida on tunnustanud Terviseamet või teise riigi vastutav asutus ning mis on kantud Euroopa Liidu Teataja mineraalvee loetellu;
  5) võib ühendusevälise riigi maapõuest saadud mineraalvett Eestis turule lasta üksnes siis, kui vee päritoluriigi vastutav asutus on tõendanud, et ta kontrollib regulaarselt selle vee nõuetekohasust ning see vesi vastab Euroopa Liidus mineraalveele kehtestatud nõuetele, ja mineraalvee nõuetekohasust on tunnustanud Terviseamet;
  6) ei tohi lisada mineraalveele muid aineid peale süsihappegaasi;
  7) ei tohi ühest ja samast allikast pärit mineraalvett turustada mitme müüginimetuse all ega nimetada pakendatud joogivett, lauavett, allikavett või muud vett looduslikuks mineraalveeks või mineraalveeks.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loodusliku mineraalvee tootja tasub majutamiskulud ning sõidukulud veevõtukohta ja tagasi Terviseameti kahel esindajal, kes on seotud loodusliku mineraalvee veevõtukoha, allika, veevõtuseadmete ja töötlemise nõuetekohasuse hindamisega. Nimetatud kohustus kehtib üksnes juhul, kui Terviseamet peab tegema kulutusi, mis ei ole kaetud riigilõivuga ühendusevälise riigi maapõue mineraalvee tunnustamise menetluse raames.

  (4) Loodusliku mineraalvee tunnustamise menetluse eest, veevõtuseadmete ja töötlemise nõuetekohasuse hindamise eest, tunnustamisotsuse väljastamise ja selle kehtivuse pikendamise eest ning Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide teavitamise eest tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras.

  (5) Ühendusevälise riigi maapõuest saadud ja Euroopa Majanduspiirkonda imporditud mineraalvee tunnustamise otsuse kehtivusaeg on viis aastat. Tunnustamismenetlust ei ole vaja korrata, kui enne viie aasta möödumist on päritoluriigi vastutav asutus uuesti tõendanud mineraalvee nõuetekohasust.

  (6) Nõuded looduslikule mineraalveele ja allikaveele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 91.  Supelranna omaniku ja valdaja ülesanded

  (1) Supelranna omanik või valdaja:
  1) tagab ohutud kasutamistingimused, kasutatava vee nõuetekohasuse ning vee kontrolli ja uuringud akrediteeritud laboris käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuete kohaselt;
  2) avaldab teabe suplusvee kvaliteedinäitajate kohta keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni nõuete kohaselt avaliku teabe seaduses sätestatud korras.

  (2) Nõuded suplusveele ja supelrannale kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 92.  Terviseameti ülesanded joogivee, suplusvee ja mineraalvee valdkonnas

  (1) Joogivee ja suplusvee valdkonnas on pädev asutus Terviseamet, kes:
  1) korraldab joogivee ja suplusvee seiret;
  2) osaleb joogiveega ja suplusveega seotud ohuolukordadele reageerimise seire- ja hoiatussüsteemide väljatöötamisel ning rakendamisel;
  3) kogub ja töötleb andmeid joogivee ja suplusvee kvaliteedinõuetele vastavuse kohta;
  4) avalikustab teavet joogivee ja suplusvee kvaliteedinäitajate kohta;
  5) nõustab tarbijaid ja käitlejaid ning annab soovitusi terviseohtude kõrvaldamiseks;
  6) otsustab kvaliteedinõuetele mittevastava joogivee ja suplusvee kasutamise üle;
  7) koostab igal aastal aruande suplusvee vastavuse kohta kvaliteedinõuetele ning iga kolme aasta järel aruande joogivee vastavuse kohta kvaliteedinõuetele;
  8) esitab käesoleva lõike punktis 7 nimetatud aruande kooskõlastamiseks Sotsiaalministeeriumile ja Keskkonnaministeeriumile;
  9) teeb rahvusvahelist koostööd joogiveest ja suplusveest tingitud terviseohtude kõrvaldamisel;
  10) korraldab koostöös ekspertidega terviseriski hindamise ja abinõude programmi väljatöötamise, kui joogivees on ainete ja mikroorganismide piirsisaldus ületatud;
  11) teeb lisauuringuid nende joogivees sisalduvate ainete ja mikroorganismide määramiseks, mille sisaldust ei ole reguleeritud õigusaktides, kui on alust arvata, et nende ainete ja mikroorganismide leidumine või ülemäärane kogus kujutab potentsiaalset ohtu inimese tervisele;
  12) osutab joogiveeuuringute referentteenust.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 10 nimetatud tegevuste kulud katab joogivee käitleja, kui joogivee kvaliteedi halvenemine on tingitud joogivee käitleja tegevusest.

  (3) Loodusliku mineraalvee valdkonnas on vastutav asutus Terviseamet, kes:
  1) tunnustab Eestis ammutatavat ja toodetavat vett või ühendusevälisest riigist pärit Eestis turule lastavat vett loodusliku mineraalveena;
  2) teeb hiljemalt 180. päeval pärast kõigi nõutud andmete esitamist loodusliku mineraalvee tunnustamise või tunnustamisest keeldumise otsuse ning põhjendab tunnustamist või tunnustamisest keeldumist;
  3) kontrollib turule laskja esitatud uuringu- ja analüüsiandmete ning vajaduse korral ka veevõtuseadmete ja loodusliku mineraalvee töötlemise vastavust kehtestatud nõuetele;
  4) tunnistab tunnustamisotsuse kehtetuks, kui loodusliku mineraalvee koostis või muud omadused on püsiasjaolude tõttu muutunud;
  5) teavitab Euroopa Komisjoni igast loodusliku mineraalvee tunnustamisest ja tunnustamisotsuse kehtetuks tunnistamisest, avalikustab tunnustamisandmed ning edastab Euroopa Komisjoni või liikmesriigi taotlusel kogu asjakohase teabe vee tunnustamise ja regulaarse kontrolli tulemuste kohta;
  6) võib ajutiselt peatada või piirata Eesti territooriumil kauplemist loodusliku mineraalveega, mis ei vasta kehtestatud nõuetele või mis ohustab inimeste tervist, teavitades oma otsusest koos põhjendusega viivitamata Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vastutavaid asutusi.

4. peatükk Reovee kogumise ja puhastamise korraldamine 

1. jagu Terminid 

§ 93.  Reoveekogumisala

  Reoveekogumisala on ala, kus on piisavalt elanikke või majandustegevust reovee kanalisatsiooni kaudu kogumiseks ja reovee reoveepuhastisse või heitvee suublasse juhtimiseks.

§ 94.  Reoveekogumisala koormus

  Reoveekogumisala koormus on reoveekogumisalal tekkiv aastaajast sõltuv suurim reoveest põhjustatud saastatuse kogus, mis on väljendatud inimekvivalentides ja mille arvutamisel võetakse arvesse püsielanike, turistide ning tööstus- ja muude ettevõtete reovesi, sõltumata sellest, kas see juhitakse ühiskanalisatsiooni või mitte. Reoveekogumisala koormuse hulka ei arvata tööstusreovett, mida käideldakse tööstusreoveepuhastis.

§ 95.  Inimekvivalent

  Inimekvivalent on ühe inimese põhjustatud keskmise ööpäevase tingliku reostuskoormuse ühik. Biokeemilise hapnikutarbe (BHT7) kaudu väljendatud inimekvivalendi väärtus on 60 grammi hapnikku ööpäevas.

§ 96.  Omapuhasti

  Omapuhasti on reoveepuhasti, mille projekteeritud koormus on kuni 50 inimekvivalenti.

§ 97.  Eelpuhasti

  Eelpuhasti on muda-, liiva-, rasva- või õlipüünis ning nende kombinatsioon ja muu reovee osalise puhastamise tehnoloogiline seade, mille läbimise järel juhitakse reovesi ühiskanalisatsiooni või tööstusreoveepuhastisse.

§ 98.  Tööstusreoveepuhasti

  Tööstusreoveepuhasti on reoveepuhasti, mis puhastab tööstuses või muu tootmise käigus tekkinud reovett ja kust juhitakse puhastatud vesi suublasse.

2. jagu Reoveekogumisala moodustamine 

§ 99.  Reoveekogumisala moodustamine ja muutmine

  (1) Reoveekogumisala moodustamiseks või muutmiseks tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel esitada Keskkonnaministeeriumile vabas vormis taotlus.

  (2) Lähtudes käesoleva seaduse §-s 100 sätestatud reoveekogumisala moodustamise kriteeriumidest ning olles kooskõlastanud reoveekogumisala moodustamise ja selle ulatuse asjaomase kohaliku omavalitsuse üksusega, kehtestab reoveekogumisalad valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

  (3) Kohaliku omavalitsuse üksus kannab reoveekogumisala piirid üldplaneeringule koos perspektiivis ühiskanalisatsiooniga kaetava alaga, mis ei ole reoveekogumisalaks määratud või sellega hõlmatud.

  (4) Kehtestatud reoveekogumisala muudab valdkonna eest vastutav minister omal algatusel või asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse ettepanekul või Keskkonnaameti ettepanekul, mis on kooskõlastatud kohaliku omavalitsuse üksusega, reoveekogumisala moodustamise kriteeriumidest lähtudes.

§ 100.  Reoveekogumisala moodustamise kriteeriumid

  (1) Reoveekogumisala moodustamisel lähtutakse põhjaveekihi kaitstusest ja reoveekogumisala koormusest, arvestades sotsiaal-majanduslikku kriteeriumi, pinnavee seisundit ja veekaitse eesmärke.

  (2) Reoveekogumisala suurus peab olema vähemalt viis hektarit.

  (3) Reoveekogumisala moodustamisel tuleb arvestada leibkonna võimalusi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse eest tasumiseks. Ühe leibkonnaliikme kulutused ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenusele ei või ületada nelja protsenti tema aasta keskmisest netosissetulekust elukohajärgses maakonnas Statistikaameti andmete kohaselt.

§ 101.  Reoveekogumisala moodustamine põhjaveekihi kaitstuse ja reoveekogumisala koormuse järgi

  (1) Nõrgalt kaitstud või kaitsmata põhjaveega piirkonnas tuleb moodustada reoveekogumisala, kui ühe hektari kohta tekkiv koormus on kümme inimekvivalenti või suurem.

  (2) Keskmiselt kaitstud põhjaveega piirkonnas tuleb moodustada reoveekogumisala, kui ühe hektari kohta tekkiv koormus on 15 inimekvivalenti või suurem.

  (3) Suhteliselt kaitstud või kaitstud põhjaveega piirkonnas tuleb moodustada reoveekogumisala, kui ühe hektari kohta tekkiv koormus on 20 inimekvivalenti või suurem.

  (4) Keskkonnaameti ettepanekul võib reoveekogumisala moodustada käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud koormustest väiksemate koormuste korral, kui see on vajalik veekaitse eesmärkide saavutamiseks ning kui see on sotsiaal-majanduslikult põhjendatud.

3. jagu Nõuded reoveepuhastile 

§ 102.  Reoveepuhasti asukoha valik

  (1) Reoveepuhasti asukoha valikul tuleb võimalikult suures ulatuses vähendada keskkonnahäiringuid, sealhulgas eelistada alasid:
  1) kus reoveepuhasti avarii korral reovesi ei ohusta põhja- ega pinnavett;
  2) kus reoveepuhasti, välja arvatud kinniste süsteemide korral, jääb valdavate tuulte suhtes asulast allatuult;
  3) mida ei ohusta üleujutused.

  (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule tuleb reoveepuhasti asukoha valikul arvesse võtta:
  1) olemasolevat kanalisatsiooni ja selle seisundit;
  2) maa-ala ehitus- ja hüdrogeoloogilisi tingimusi.

§ 103.  Reoveepuhasti valik

  Reoveepuhasti valikul tuleb arvesse võtta:
  1) käesoleva seaduse § 128 lõike 7 aluselt kehtestatud heitvee saasteainesisalduse piirväärtusi;
  2) reovee füüsikalisi ja keemilisi omadusi;
  3) reovee tekkimise ja selle omaduste muutumise dünaamikat ajas;
  4) reoveepuhastisse juhitava reovee koormuse, sealhulgas hüdraulilise koormuse muutumist tulevikus;
  5) reoveepuhasti maksumust selle toimimise kestel;
  6) reoveepuhasti rajamise ja kasutamise majanduslikku otstarbekust;
  7) heitvee pinnasesse juhtimise korral põhjaveekihi kaitstust;
  8) selle veekogu, millesse juhitakse heitvett, ökoloogilisi näitajaid ning vee füüsikalisi ja keemilisi näitajaid.

4. jagu Asulareovee kogumine, puhastamine, kohtkäitlus ja äravedu 

§ 104.  Kohustus korraldada asulareovee kogumine, puhastamine, kohtkäitlus ja äravedu

  (1) Kohaliku omavalitsuse üksus on kohustatud korraldama asulareovee kogumise ja selle puhastamise enne heitveena suublasse juhtimist käesoleva seaduse § 128 lõike 7 alusel kehtestatud heitvee saasteainesisalduse piirväärtusteni või § 128 lõikes 6 nimetatud reovee puhastusastmeteni.

  (2) Reovee puhastusaste on saasteainete reoveepuhastis kõrvaldamise määr, mida väljendatakse protsentides.

  (3) Asulareovee hulka ei arvata tööstuse või muu tootmise reovett, mida käideldakse tööstusreoveepuhastis.

  (4) Suublasse juhitava heitvee nõuetele vastavuse saavutamiseks on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud tagama reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni olemasolu reovee reoveepuhastisse juhtimiseks, välja arvatud reoveekogumisalal koormusega alla 2000 inimekvivalendi ning käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul.

  (5) Kui reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni rajamine toob kaasa põhjendamatult suuri kulutusi, võib reoveekogumisalal koormusega 2000 inimekvivalenti või rohkem kasutada reovee kogumiseks lekkekindlaid kogumismahuteid.

  (6) Reoveekogumisalal koormusega alla 2000 inimekvivalendi ei ole ühiskanalisatsiooni väljaehitamine kohustuslik, kuid ühiskanalisatsiooni ja reoveepuhasti olemasolu korral tuleb need hoida tehniliselt heas korras, et tagada reovee nõuetekohane kogumine ja puhastamine.

  (7) Kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab oma halduspiirkonnas reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskirja.

§ 105.  Purgimissõlme rajamise kohustus

  (1) Reoveekogumisalale koormusega 1000 inimekvivalenti või rohkem on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud rajama purgimissõlme tekkinud ja kogutud reovee juhtimiseks reoveepuhastisse.

  (2) Reoveekogumisalale koormusega alla 1000 inimekvivalendi on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud rajama purgimissõlme, kui lähim purgimissõlm asub kaugemal kui 30 kilomeetrit.

5. peatükk Üleujutusega seotud riskide hindamine ja maandamine 

1. jagu Üldsätted 

§ 106.  Üleujutusega seotud risk

  (1) Üleujutusega seotud risk on sellise üleujutuse esinemise võimalikkus, mis võib kaasa tuua ebasoodsa mõju inimese tervisele ja varale, keskkonnale, kultuuripärandile ning majandustegevusele.

  (2) Üleujutus käesoleva seaduse tähenduses on harilikult veega katmata maa-ala ajutine kattumine veega, sealhulgas üleujutus, mis on põhjustatud vooluveekogu veetaseme tõusust või mere veetaseme tõusust rannikualal.

  (3) Üleujutuseks ei peeta kanalisatsioonisüsteemi põhjustatud üleujutust.

§ 107.  Üleujutusega seotud riskide maandamise kava koostamine

  (1) Üleujutusega seotud riskide maandamiseks koostatakse kava iga vesikonna kohta või piiriülese vesikonna kohta.

  (2) Üleujutusega seotud riskide maandamise kava (edaspidi ka maandamiskava) koostatakse riskide hindamise tulemuste ning üleujutusohupiirkondade ja üleujutusega seotud riskipiirkondade kaartide alusel.

2. jagu Üleujutusega seotud riskide hindamine 

§ 108.  Üleujutusega seotud riskide hindamise alused

  (1) Iga vesikonna või piiriülese vesikonna kohta koostatakse kättesaadavate andmete põhjal üleujutusega seotud riskide hindamise aruanne, määratakse olulised riskipiirkonnad ning koostatakse üleujutusohupiirkondade ja üleujutusega seotud riskipiirkondade kaardid.

  (2) Riskide hindamisel võetakse arvesse kliimamuutuse võimalikku mõju üleujutuste esinemisele ning käesoleva paragrahvi lõikes 3 viidatud teabevahetusest saadud andmeid.

  (3) Riskide hindamisel piiriüleses vesikonnas vahetatakse välisriigi pädeva asutusega teavet üleujutusega seotud ühiste riskide kohta käesoleva seaduse § 30 lõike 4 kohaselt.

  (4) Üleujutusega seotud riskide hindamist korraldab Keskkonnaministeerium koostöös Maaeluministeeriumi, Siseministeeriumi ning teiste asjasse puutuvate ministeeriumidega. Keskkonnaministeerium kaasab töösse kohaliku omavalitsuse üksused.

§ 109.  Üleujutusega seotud riskide hindamise aruanne

  (1) Üleujutusega seotud riskide hindamise aruande koostab Keskkonnaministeerium.

  (2) Üleujutusega seotud riskide hindamise aruanne avaldatakse Keskkonnaministeeriumi veebilehel ja aruande kokkuvõte veemajanduskavas.

  (3) Üleujutusega seotud riskide hindamise aruanne vaadatakse üle ja vajaduse korral ajakohastatakse iga kuue aasta järel selle koostamisest või ajakohastamisest arvates.

  (4) Üleujutusega seotud riskide hindamise aruande sisu nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 110.  Oluliste riskipiirkondade määramine

  (1) Üleujutusega seotud riskide hindamise aruande põhjal määrab olulised riskipiirkonnad valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

  (2) Oluline riskipiirkond on piirkond, kus esinevad või võivad esineda olulised üleujutusega seotud riskid.

  (3) Enne piiriüleses vesikonnas ühiste oluliste riskipiirkondade määramist vahetatakse välisriigi pädeva asutusega teavet käesoleva seaduse § 30 lõike 4 kohaselt.

§ 111.  Üleujutusohupiirkondade ja üleujutusega seotud riskipiirkondade kaardid

  (1) Iga olulise riskipiirkonna kohta koostatakse vesikonna üleujutusega seotud riskide maandamise seisukohalt sobivas mõõtkavas üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaart.

  (2) Üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaardile märgitavate andmete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (3) Piiriülesesse vesikonda kuuluva ühise üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaardi koostamiseks vahetatakse välisriigi pädeva asutusega teavet käesoleva seaduse § 30 lõike 4 kohaselt.

  (4) Üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaardid avaldatakse veemajanduskavas ja Keskkonnaministeeriumi veebilehel.

  (5) Üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaardid vaadatakse üle ja vajaduse korral ajakohastatakse iga kuue aasta järel nende koostamisest või ajakohastamisest arvates.

3. jagu Üleujutusega seotud riskide maandamine 

§ 112.  Üleujutusega seotud riskide maandamise kava

  (1) Vesikonnas määratud oluliste riskipiirkondade maandamiskava koostamise eesmärk on vähendada üleujutusest tingitud võimalikku ebasoodsat mõju inimese tervisele ja varale, keskkonnale, kultuuripärandile ja majandustegevusele ning vähendada sellise mõjuga üleujutuste esinemise võimalikkust.

  (2) Maandamiskavas tuleb käsitleda kõiki riskide maandamise aspekte, sealhulgas riskide vältimist, kaitset üleujutuste ja nende võimalike tagajärgede eest, valmisolekut üleujutusteks, üleujutuste prognoosimist ja varajase hoiatamise süsteeme.

  (3) Maandamiskava ning ajakohastatud maandamiskava sisu nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (4) Maandamiskava koostamisel võetakse muu hulgas arvesse võimalike üleujutuste ulatust ja kulgemisteid, potentsiaalselt üleujutatavaid piirkondi, käesolevas seaduses sätestatud veekaitse eesmärke, pinnase ja vee kasutamise ja kaitse nõudeid, planeeringuid, maakasutust, looduskaitsenõudeid ja -piiranguid, navigatsiooni ja sadamate infrastruktuuri, muud piirkonna toimimiseks olulist infrastruktuuri ning kavaga seotud tulusid ja kulusid.

  (5) Maandamiskavas kavandatud asjakohaste meetmete rakendamise vajadust võetakse arvesse veemajanduskava, maaparandushoiukava, planeeringute ning hädaolukorra riskianalüüside ja plaanide koostamisel.

  (6) Maandamiskava koostamist korraldab Keskkonnaministeerium koostöös Maaeluministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Siseministeeriumi ja teiste asjasse puutuvate ministeeriumidega. Keskkonnaministeerium kaasab töösse kohaliku omavalitsuse üksused.

  (7) Maandamiskava koostamisele, ajakohastamisele ja avaldamisele kohaldatakse käesoleva seaduse 2. peatüki 3. jao 3. jaotises veemajanduskava kohta sätestatut, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi.

  (8) Maandamiskava koostatakse käesoleva seaduse § 48 kohaselt koostatava veemajanduskavaga samal ajal.

§ 113.  Piiriülese vesikonna maandamiskava

  (1) Piiriülese vesikonna maandamiskava koostatakse vesikonna Eestis paikneva osa kohta või kogu piiriülese vesikonna kohta. Vajaduse korral koostatakse üksikasjalikum maandamiskava piiriülese vesikonna alamvesikonna kohta.

  (2) Maandamiskava koostamisel vahetatakse välisriigi pädeva asutusega käesoleva seaduse § 112 lõike 3 alusel kehtestatud teavet ja lõikes 4 nimetatud teavet § 30 lõike 4 kohaselt.

  (3) Kogu piiriülest vesikonda hõlmava maandamiskava koostamisel tehakse välisriigi pädeva asutusega koostööd välislepingu kohaselt ja võetakse arvesse välisriigi pädevalt asutuselt teabevahetuse käigus saadud andmeid.

  (4) Maandamiskavas kavandatud meetmed ei tohi oma ulatuse ja mõju tõttu oluliselt suurendada üleujutusriski piiriüleses vesikonnas üles- või allavoolu asuval välisriigi territooriumil, välja arvatud juhul, kui sellised meetmed on asjaomase riigi pädeva asutusega kooskõlastatud käesoleva seaduse § 30 lõike 4 kohaselt ning sobivate meetmete kohaldamises on jõutud kokkuleppele.

§ 114.  Üleujutusega seotud riskide maandamise kava rakendamine

  (1) Maandamiskava rakendamist korraldavad Keskkonnaministeerium ja Siseministeerium koostöös teiste ministeeriumide ja kohaliku omavalitsuse üksustega.

  (2) Valmisolek üleujutusteks tagatakse päästeseaduse ja hädaolukorra seadusega sätestatud korras hädaolukorra lahendamise plaanide ja maandamiskava kohaselt.

§ 115.  Üleujutusega seotud riskide maandamise kava ja piiriülese vesikonna maandamiskava ajakohastamine

  (1) Maandamiskava ja piiriülese vesikonna maandamiskava vaadatakse üle ning ajakohastatakse iga kuue aasta järel selle koostamisest või ajakohastamisest arvates.

  (2) Maandamiskava ja piiriülese vesikonna maandamiskava ajakohastamisel võetakse arvesse üleujutusega seotud riskide hindamise aruannet, üleujutusohupiirkondade ja üleujutusega seotud riskipiirkondade kaartide ajakohastamise tulemusi ning kliimamuutuse võimalikku mõju üleujutuste esinemisele.

6. peatükk Vee kasutamise ja kaitse nõuded 

1. jagu Üldsätted 

§ 116.  Vee saastamise ja liigvähendamise vältimine

  (1) Veekogu või põhjavee saastatuse põhjustamine, heitvee külmunud või lumega kaetud pinnasele juhtimine ja jääkatte saastamine on keelatud.

  (2) Saasteainete juhtimine suublasse on lubatud üksnes käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja tingimustel, kui sellega ei põhjustata keskkonnaohtu.

  (3) Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab oma halduspiirkonnas vett saastava aine pinna- või põhjavette, pinnasele või pinnasesse äkksattumise tagajärgede likvideerimist.

  (4) Vee liigvähendamine on keelatud.

  (5) Vee liigvähendamine on tegevus, mille tagajärjel:
  1) veekogu vooluhulk, veetase või vee maht püsivalt ja oluliselt kahaneb;
  2) muutub põhjavee voolusuund ja selle tõttu tekib või võib tekkida soolase vee või muu vee sissevool põhjaveekihti või halveneb põhjavee kvaliteet;
  3) alaneb püsivalt põhjavee tase või surve või väheneb allika vooluhulk.

§ 117.  Kohustused vee kahjuliku toime vältimiseks

  (1) Isik ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega põhjustada:
  1) üleujutust;
  2) kaldakindlustuse, tammi, paisu ega muu rajatise purunemist;
  3) pinnase olulist erosiooni ega maalihet;
  4) maa sihipärast kasutamist takistavat liigniiskust.

  (2) Maaomanik, maavaldaja või veekasutaja peab võtma meetmed, millega vähendada või vältida tegevuse mõju pinnaveekogumile, põhjaveekogumile või isiku varale.

  (3) Üleujutusega kaasneva kahju ja muude kahjulike tagajärgede vältimiseks on olulises riskipiirkonnas keelatud tulvavee omavoliline ümbersuunamine ja tõkestamine.

  (4) Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab oma haldusterritooriumil olulist kahju tekitava üleujutuse või tammi või muu kaitserajatise purunemise tagajärgede likvideerimist.

§ 118.  Veekogu kalda või ranna veekaitsevöönd

  (1) Veekogu kalda või ranna erosiooni ja hajuheite vältimiseks on veekogu kaldal või rannal veekaitsevöönd.

  (2) Veekaitsevööndi ulatus veekaitsevööndi arvestamise lähtejoonest on:
  1) Läänemerel, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning Võrtsjärvel – 20 meetrit;
  2) teistel järvedel, jõgedel, ojadel, allikatel, kanalitel, peakraavidel ja maaparandussüsteemide avatud eesvooludel – kümme meetrit, välja arvatud käesoleva lõike punktis 3 nimetatud juhtudel;
  3) peakraavidel ja maaparandussüsteemide avatud eesvooludel valgalaga alla kümne ruutkilomeetri – üks meeter.

  (3) Veekaitsevööndi ulatuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir.

  (4) Kui peakraav, kanal või maaparandussüsteemi eesvooluks olev kraav on Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud joonobjektina, on veekaitsevööndi ulatuse arvestamise lähtejooneks süvendi serv.

  (5) Veekaitsevööndit ei ole järgmistel veekogu kalda- või rannaaladel:
  1) õiguslikul alusel rajatud sadamaala, kalda- või rannakindlustuse ala;
  2) supelrand ja supluskoht.

§ 119.  Tegevuse piiramine veekaitsevööndis

  Veekaitsevööndis on keelatud:
  1) maavara ja maa-ainese kaevandamine ning maavara ja maa-ainese kaevandamist ette valmistava geoloogilise uuringu tegemine käesoleva seaduse § 118 lõike 2 punktides 1 ja 2 loetletud veekogude rannal või kaldal, välja arvatud §-s 120 sätestatud juhtudel;
  2) puu- ja põõsarinde raie käesoleva seaduse § 118 lõike 2 punktides 1 ja 2 loetletud veekogude rannal või kaldal Keskkonnaameti nõusolekuta, välja arvatud maaparandussüsteemi ehitamiseks ja hoiuks;
  3) maaharimine, väetise ja reoveesette kasutamine ning sõnnikuhoidla ja -auna paigaldamine;
  4) keemilise taimekaitsevahendi kasutamine käesoleva seaduse § 196 lõikes 1 nimetatud registreeringuta;
  5) ehitamine, välja arvatud juhul, kui see on kooskõlas käesoleva seaduse § 118 lõikes 1 nimetatud eesmärgiga ning looduskaitseseaduses sätestatud ranna- ja kaldakaitse eesmärkidega;
  6) pinnase kahjustamine ja muu tegevus, mis põhjustab veekogu ranna või kalda erosiooni või hajuheidet.

§ 120.  Veekaitsevööndis maavara ja maa-ainese kaevandamise ning geoloogilise uuringu tegemise erisus

  (1) Käesoleva seaduse § 119 punktis 1 sätestatud piirangud ei laiene maavara või maa-ainese kaevandamise tõttu tekkinud tehisveekogu kaldale, mis asub maardlal, mäeeraldisel või selle teenindusmaal, kuni kaevandatud maa korrastamise kohustuse täidetuks tunnistamiseni maapõueseaduses sätestatud korras.

  (2) Pärast kaevandatud maa korrastamise kohustuse täidetuks tunnistamist on maavara või maa-ainese kaevandamise tõttu tekkinud tehisveekogu veekaitsevööndis maavara ja maa-ainese kaevandamine ning geoloogilise uuringu tegemine lubatud, kui selleks on saadud nõusolek maavara kaevandamise või geoloogilise uuringu loa menetlemise käigus loa osana.

  (3) [Kehtetu - RT I, 21.12.2019, 1 - jõust. 01.01.2020]

§ 121.  Veekaitsevööndis puu- ja põõsarinde raie erisus

  (1) Käesoleva seaduse § 118 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud veekogude veekaitsevööndis võib puu- ja põõsarinnet raiuda Keskkonnaameti nõusolekul.
[RT I, 21.12.2019, 1 - jõust. 01.01.2020]

  (2) Kui puu- ja põõsarinde raieks taotletakse nõusolekut käesoleva seaduse § 118 lõike 2 punktides 1 ja 2 loetletud veekogude veekaitsevööndis ja raieks on metsaseaduse kohaselt vajalik metsateatis, antakse nõusolek raieks metsaseaduse kohaselt metsateatise menetlemise käigus metsateatise osana.

  (3) [Kehtetu - RT I, 21.12.2019, 1 - jõust. 01.01.2020]

§ 122.  Veekogu kaldale või rannale matmispaiga rajamise piirang

  (1) Matmispaika on keelatud rajada käesoleva seaduse § 118 lõike 2 punktis 1 nimetatud veekogude rannal lähemal kui 200 meetrit veekaitsevööndi arvestamise lähtejoonest.

  (2) Matmispaika on keelatud rajada käesoleva seaduse § 118 lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud veekogude kallastel lähemal kui 50 meetrit veekaitsevööndi arvestamise lähtejoonest.

§ 123.  Rangeima piirangu kohaldamine

  Kui vee kaitseks on kehtestatud kaks või enam tegevuspiirangut, kohaldatakse neist rangeimat.

2. jagu Reovee puhastamine ning heitvee ja saasteainete suublasse juhtimine 

§ 124.  Reovee puhastamise tingimused

  (1) Reovesi tuleb puhastada kohapeal, juhtida reoveepuhastisse või koguda kogumismahutisse ja vedada purgimissõlme, kui käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Reoveekogumisalal ja väljaspool reoveekogumisala sellisel alal, kus puudub ühiskanalisatsioon, peab reovee tekitaja koguma reovee lekkekindlasse kogumismahutisse ning korraldama selle veo kohaliku omavalitsuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas määratud purgimissõlme.

  (3) Reoveekogumisalal koormusega alla 2000 inimekvivalendi, kus puudub ühiskanalisatsioon, võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule rajada reovee puhastamiseks omapuhasti ja juhtida bioloogiliselt või süvapuhastatud reovett suublasse.

  (4) Reoveekogumisalal koormusega 2000 inimekvivalenti või rohkem on omapuhastite kasutamine keelatud. Nimetatud keeldu ei kohaldata eelpuhastitele ega tööstusreoveepuhastitele.

  (5) Reoveekogumisalal koormusega 2000 inimekvivalenti või rohkem võib rajada mitu reoveepuhastit, kui iga rajatava reoveepuhasti projekteeritud reostuskoormus on vähemalt 50 inimekvivalenti.

  (6) Väljaspool reoveekogumisala, kus puudub ühiskanalisatsioon, võib rajada omapuhasti või kasutada lekkekindlaid kogumismahuteid.

§ 125.  Ohtlike ainete suublasse, põhjavette, karsti ja karstijärve juhtimise keelamine ja piiramine

  (1) Ohtlike ainete juhtimine otse põhjavette, karsti ja karstijärve on keelatud.

  (2) Ohtlike ainete juhtimine otse põhjavette käesoleva seaduse tähenduses on ohtlike ainete juhtimine põhjavette nii, et need pinnasest või aluspinnasest läbi ei nõrgu.

  (3) Prioriteetse ohtliku aine suublasse juhtimine on keelatud, välja arvatud erandjuhtudel veeloa või kompleksloa alusel. Keskkonnaamet (edaspidi ka loa andja) peab märkima prioriteetse ohtliku aine veeloas või kompleksloas, kui seire tulemus näitab prioriteetse ohtliku aine esinemist heitvees.

  (4) Keskkonnaamet võib veeloas või kompleksloas märkida prioriteetse aine, teatava muu saasteaine ja vesikonnaspetsiifilise saasteaine ning määrata nende ainete heite piirväärtuse, arvestades aine ohtlikkust, kontsentratsiooni heitvees, suubla seisundit, aine kontsentratsiooni põhjavees, ettevõtte tegevusvaldkonda ja tegevuse mõju suublale. Keskkonnaamet peab määrama nimetatud ohtliku aine heite piirväärtuse veeloas või kompleksloas, kui seire tulemus näitab ohtliku aine heite piirväärtuse ületamist.

§ 126.  Heitvee ja saasteainete otse põhjavette, karsti ning karstijärve juhtimise keelamine ja piiramine

  (1) Heitvee ja saasteainete juhtimine otse põhjavette, karsti ning karstijärve on keelatud.

  (2) Käesoleva seaduse § 196 lõikes 1 nimetatud registreeringu alusel võib otse põhjavette, karsti või karstijärve juhtida maasoojussüsteemis soojusvaheti läbinud põhjavett, kui see juhitakse tagasi samasse põhjaveekihti väljaspool sellise põhjaveehaarde sanitaarkaitseala või hooldusala, mida kasutatakse joogivee võtmiseks.

  (3) Kui see ei takista põhjaveekogumi suhtes veekaitse eesmärgi saavutamist, võib veeloas või kompleksloas sätestatud tingimustel otse põhjavette, karsti või karstijärve juhtida:
  1) heitvett, kui see on sotsiaal-majanduslikult põhjendatud;
  2) heitvett, mis ei sisalda muid saasteaineid peale nende saasteainete, mis on tekkinud põlevate maavarade uurimise ja kaevandamise käigus, geoloogiliste setendite kihtidesse, millest põlevad maavarad või muud ained on kaevandatud, või geoloogiliste setendite muudesse kihtidesse, mida ei saa looduslikel põhjustel püsivalt kasutada muul otstarbel;
  3) kaevandustest ja karjääridest väljapumbatud vett või seoses ehitus- ja hooldustöödega väljapumbatud vett tingimusel, et vesi juhitakse samasse põhjaveekihti, millest see välja pumbati.

  (4) Kui see ei takista põhjaveekogumi veekaitse eesmärgi saavutamist, võib käesoleva seaduse § 196 lõikes 1 nimetatud registreeringu alusel ja sätestatud tingimustel otse põhjavette, karsti või karstijärve juhtida aineid teaduslikul eesmärgil pinna- ja põhjavee kirjeldamiseks, kaitsmiseks või põhjaveekogumi seisundi parandamiseks koguses, mis on nimetatud otstarbel hädavajalik.

  (5) Määrates asjakohased tingimused põhjavee kaitseks, võib loa andja juhul, kui see ei takista põhjaveekogumi veekaitse eesmärgi saavutamist, lubada:
  1) maagaasi või vedelgaasi juhtimist selle ladustamise eesmärgil geoloogiliste setendite kihtidesse, mida ei saa looduslikel põhjustel püsivalt kasutada muul otstarbel;
  2) maagaasi või vedelgaasi juhtimist selle ladustamise eesmärgil geoloogiliste setendite kihtidesse, kui see on hädavajalik maagaasiga varustamise tagamiseks ja kui ladustamise käigus välditakse gaasi vastu võtva põhjavee seisundi halvenemist või selle ohtu tulevikus.

§ 127.  Heitvee ja saasteainete pinnasesse ja veekogusse juhtimise vältimine veehaarde sanitaarkaitsealal ning hooldusalal

  (1) Heitvee ja saasteainete pinnasesse juhtimine ei ole lubatud veehaarde sanitaarkaitsealal ja hooldusalal ning lähemal kui 50 meetrit sanitaarkaitseala või hooldusala välispiirist ja lähemal kui 50 meetrit veehaardest, millel puudub sanitaarkaitseala või hooldusala, või joogivee tarbeks kasutatavast salvkaevust.

  (2) Heitvee veekogusse juhtimine ei ole lubatud veehaarde sanitaarkaitsealal ja kuni 50 meetrit väljaspool veehaarde sanitaarkaitseala.

  (3) Veehaarderajatise filtrite hooldamise käigus tekkinud heitvee ja saasteainete pinnasesse juhtimine ei ole lubatud veehaarde sanitaarkaitsealal ega hooldusalal.

§ 128.  Heitvee suublasse juhtimise nõuded ja saasteainesisalduse piirväärtused ning reovee puhastusastmed

  (1) Suublasse juhitav heitvesi peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud või veeloaga ning kompleksloaga määratud heitvee saasteainesisalduse piirväärtustele ja veeloaga või kompleksloaga määratud saasteainete heitkogustele, välja arvatud juhul, kui heitvee juhtimine suublasse on käesoleva jao kohaselt keelatud.

  (2) Kui heitvesi juhitakse veekogusse, mille ääres asub supluskoht või supelrand, peab heitvee väljalase olema supluskohast või supelrannast vähemalt 200 meetri kaugusel.

  (3) Heitvee saasteainesisalduse piirväärtused ning reovee puhastusastmed sõltuvad reovee liigist, reoveekogumisala koormusest ja keskkonnaseisundist.

  (4) Kui puudub reoveekogumisala käesoleva seaduse tähenduses, lähtutakse heitvee saasteainesisalduse piirväärtuste ning reovee puhastusastmete määramisel reoveekogumisala koormuse asemel reoveepuhasti koormusest ning reoveepuhasti koormuse puudumise korral saasteallika koormusest.

  (5) Reoveepuhasti koormus on aasta jooksul reoveepuhastisse jõudva suurima nädala keskmise saasteainete koguse alusel arvutatud ööpäevane saasteainete kogus inimekvivalentides.

  (6) Veeloaga või kompleksloaga määratakse reovee puhastusastmed vaid juhul, kui heitvee saasteainesisalduse piirväärtused ei ole saavutatavad tavapärase biokeemilise puhastuse abil ning lisatehnoloogiate rakendamine tooks kaasa ülemääraseid kulutusi.

  (7) Heitvee suublasse juhtimise ja seire nõuded, heitvee saasteainesisalduse piirväärtused ning heitvee nõuetele vastavuse hindamise meetmed kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (8) Reoveekogumisalal koormusega 2000 inimekvivalenti või rohkem on heitvee pinnasesse juhtimine keelatud.

§ 129.  Sademevee suublasse juhtimise nõuded

  (1) Sademevee käitlemisel tuleb eelistada lahendusi, mis võimaldavad sademeveest vabaneda selle tekkekohas, vältides sademevee reostumist.

  (2) Sademevesi käesoleva seaduse tähenduses on sademetena langenud ning ehitiste, sealhulgas kraavide kaudu kogutav ja ärajuhitav vesi.

  (3) Sademeveest vabanemiseks kasutatavaid looduslähedasi lahendusi, nagu rohealasid, viibetiike, vihmaaedasid, imbkraave ja muid lahendusi, mis võimaldavad sademeveest vabaneda eelkõige maastikukujundamise kaudu, vältides sademevee reostumist, ei käsitata sademevee suublasse juhtimisena käesoleva seaduse tähenduses.

  (4) Suublasse juhitav sademevesi peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud sademevee saasteainesisalduse piirväärtustele ja veeloaga või kompleksloaga määratud heitkogustele.

  (5) Sademevee saasteainesisalduse piirväärtused ja suublasse juhtimise ning seire nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (6) Sademeveelase ei tohi põhjustada suplusvee kvaliteedinõuetele mittevastavust.

  (7) Sademevee pinnasesse juhtimine veehaarde sanitaarkaitsealal ja hooldusalal on keelatud.

§ 130.  Kaevandus- ja karjäärivee ning jahutusvee suublasse juhtimise nõuded

  (1) Suublasse juhitav kaevandus- ja karjäärivesi peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud kaevandus- ja karjäärivee saasteainesisalduse piirväärtustele ning veeloaga määratud heitkogustele.

  (2) Kaevandus- ja karjäärivee saasteainesisalduse piirväärtused ja suublasse juhtimise ning seire nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (3) Suublasse juhitav jahutusvesi peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud jahutusvee saasteainesisalduse piirväärtustele ja veeloaga määratud heitkogustele.

  (4) Jahutusvee saasteainesisalduse piirväärtused ning jahutusvee suublasse juhtimise ja seire nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 131.  Vesiviljelusest lähtuva vee suublasse juhtimise nõuded

  (1) Suublasse juhitav vesiviljelusest lähtuv vesi peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud saasteainesisalduse piirväärtustele ja veeloaga määratud heitkogustele.

  (2) Vesiviljeluse veekaitsenõuded, sealhulgas vesiviljelusest lähtuva vee saasteainesisalduse piirväärtused ja suublasse juhtimise ning seire nõuded, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 132.  Heitvee ja saasteainete veekogusse juhtimise piiramine veeloa ning kompleksloa alusel

  (1) Heitvee ja saasteainete juhtimisel veekogusse, mille pinnaveekogumi seisundiklass on kesine, halb või väga halb, või pinnaveekogumi seisundiklassi halvenemise ohu tekkimisel võib loa andja lubatud heitvee ja saasteainete heitkoguseid veeloas või kompleksloas vähendada või kehtestada käesoleva seaduse § 128 lõike 7 alusel kehtestatud piirväärtustest rangemad saasteainesisalduse piirväärtused.

  (2) Kui veeloaga või kompleksloaga määratud või kavandatav heitvee ja saasteainete heitkogus ületab veekogu või veekogumi jaoks veemajanduskava meetmeprogrammiga kehtestatud lubatud summaarset saasteainete heitkogust aastas, võib loa andja kõikides sellesse veekogusse heitvee või saasteainete juhtimiseks antud veelubades või komplekslubades vähendada heitvee ja saasteainete heitkoguseid proportsionaalselt seda heitkogust ületava kogusega.

3. jagu Kanalisatsiooniehitise veekaitsenõuded 

§ 133.  Kanalisatsiooniehitis

  (1) Kanalisatsiooniehitis on reovee kogumiseks, puhastamiseks või heitvee suublasse juhtimiseks rajatud kanalisatsioonitorustik, reoveepuhasti, pumpla või muu reovee kogumise ja puhastamise ning heitvee suublasse juhtimisega seotud hoone või rajatis.

  (2) Käesoleva jao nõudeid ei kohaldata sademevee kanalisatsiooniehitisele ega ühiskanalisatsiooni juhitava reovee eelpuhastile, välja arvatud purgimissõlm.

§ 134.  Kanalisatsiooniehitise kuja

  (1) Kanalisatsiooniehitise kuja on kanalisatsiooniehitise, välja arvatud torustik, kõige väiksem lubatud kaugus elamust ning majutus-, ravi-, spordi-, haridus-, kaubandus- ja teenindushoonest, samuti transpordihoonest, mis teenindab regulaarselt inimesi, ning salv- ja puurkaevust.

  (2) Kanalisatsiooniehitise kuja peab sõltuvalt reoveepuhasti projekteeritud koormusest, reovee puhastamise ja reoveesette töötlemise viisist ning reoveepumplasse juhitava reovee vooluhulgast olema vähemalt viis meetrit, kuid mitte üle 500 meetri.

  (3) Omapuhastiks oleva imbsüsteemi ja joogiveesalvkaevu vaheline kaugus sõltub lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule ka pinnasest ja selle omadustest ning maapinna kaldest.

  (4) Kanalisatsiooniehitise kuja ulatust arvestatakse kanalisatsiooniehitise hoone välisseinast või rajatise või seadme välispiirjoonest. Kuja ulatuse määramisel ei arvestata kanalisatsiooniehitise torustikku.

  (5) Kanalisatsiooniehitise kuja määratakse eraldi igale reovee puhastamise ja reoveesette töötlemise protsessi tehnoloogilisele osale.

  (6) Kanalisatsiooniehitise kuja ja joogiveevõtukoha sanitaarkaitseala kattumise korral tuleb lähtuda kõige rangemast nõudest.

  (7) Kanalisatsiooniehitise kuja piires võivad asuda kanalisatsiooniehitise teenindamiseks vajalikud hooned, sealhulgas tööstus- ja laohooned ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata transpordihooned.

§ 135.  Tootmis- või tööstusettevõtte territooriumil asuva kanalisatsiooniehitise kuja vähendamine

  Kui kanalisatsiooniehitis on rajatud või rajatakse tootmis- või tööstusettevõtte territooriumile eesmärgiga puhastada selle ettevõtte reovett, kuid territooriumi konfiguratsiooni või suuruse tõttu ei ole võimalik tagada käesoleva seaduse § 134 lõikes 2 sätestatud kuja vähimat ulatust, võib Keskkonnaamet otsusega vähendada kuja tingimusel, et reovee puhastamisel rakendatakse inimese tervise ohutuse tagamise, keskkonnaohu vältimise ja keskkonnariski vähendamise meetmeid.

§ 136.  Kanalisatsiooniehitisest lähtuva keskkonnaohu vältimine ja keskkonnariski vähendamine

  (1) Kanalisatsiooniehitisest lähtuv keskkonnaoht ei tohi ulatuda kujast kaugemale.

  (2) Kui kavandatavast kanalisatsiooniehitisest lähtuv keskkonnaoht või keskkonnarisk võib ulatuda kujast kaugemale, peab kohaliku omavalitsuse üksus sellise ohu vältimiseks või riski vähendamiseks ruumilisel planeerimisel rakendama vajalikke meetmeid, sealhulgas:
  1) suurendama kuja ulatust, kui see ei too kaasa põhjendamatuid piiranguid maaomanikele maa kasutamisel;
  2) muutma kanalisatsiooniehitise asukohta.

  (3) Kui kanalisatsiooniehitisest lähtuv oluline keskkonnahäiring ulatub kujast kaugemale, peab selle omanik või valdaja keskkonnaohu vältimiseks ja keskkonnariski vähendamiseks rakendama vajalikke meetmeid, sealhulgas muutma reovee puhastamise või reoveesette töötlemise tehnoloogilist lahendust.

§ 137.  Kanalisatsiooniehitise planeerimise, ehitamise ja kasutamise nõuded ning kuja täpsustatud ulatus

  Kanalisatsiooniehitise planeerimise, ehitamise ja kasutamise nõuded ning kanalisatsiooniehitise kuja täpsustatud ulatuse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

4. jagu Naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla veekaitsenõuded 

§ 138.  Naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla

  (1) Naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla käesoleva jao tähenduses on naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse mahuti, mille maht on:
  1) üle kolme kuupmeetri;
  2) üle kolme kuupmeetri koos torustiku ja seadmetega;
  3) üle kolme kuupmeetri koos torustiku ja seadmetega ning laadimis- või tankimisplatsiga.

  (2) Hoidla peab tagama naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidmise viisil, mis ei kahjusta inimese tervist või vara või keskkonda.

  (3) Hoidlad ja seadmed peavad olema lekkekindlad.

§ 139.  Naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla asukoha valiku nõuded

  (1) Hoidla asukoha valikul tuleb eelistada ala, mis vastab kõikidele järgmistele nõuetele:
  1) põhjavesi on saastatuse eest keskmiselt kaitstud, suhteliselt kaitstud või kaitstud;
  2) hoidla jääb läheduses asuvate põhjaveehaarete põhjaveevoolu suhtes allavoolu ja neist võimalikult kaugele;
  3) hoidla jääb asulast valdavate tuulte suhtes allatuult;
  4) ala ei ohusta üleujutused;
  5) ala kasutatakse tootmismaana.

  (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuetele vastavat ala valla või linna piirides ei leidu, valitakse hoidla asukohaks ala, mis vastab võimalikult paljudele lõikes 1 nimetatud nõuetele.

§ 140.  Naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla kuja

  (1) Hoidla kuja on naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse mahuti välispinna või selle täitmis- või tühjendusava kõige väiksem lubatud kaugus suurõnnetuse ohuga ettevõttest, elamust, majutus-, ravi-, spordi-, haridus-, kaubandus- ja teenindushoonest, samuti transpordihoonest, mis teenindab regulaarselt inimesi.

  (2) Hoidla kuja peab sõltuvalt hoidla mahust olema vähemalt 25 meetrit, kuid mitte üle 150 meetri.

  (3) Kui hoidla teenindab suurõnnetuse ohuga ettevõtet, võivad kuja piires asuda suurõnnetuse ohuga ettevõtte hooned ja kuja võib ulatuda veehaarde sanitaarkaitsealale.

§ 141.  Piirangud naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla kuja puhul

  (1) Hoidla kuja piires on keelatud igasugune tegevus, mis ei ole seotud hoidla kasutamisega.

  (2) Hoidla kuja piires võivad asuda hoidla teenindamiseks vajalikud hooned, tööstus-, lao- ja põllumajandushooned ning käesoleva seaduse § 140 lõikes 1 nimetamata transpordihooned.

  (3) Hoidla võib paikneda suurõnnetuse ohuga ettevõtte territooriumil, kui hoidla teenindab ainult seda ettevõtet.

§ 142.  Naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla planeerimise, ehitamise ja kasutamise nõuded ning kuja täpsustatud ulatus

  Naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla planeerimise, ehitamise ja kasutamise nõuded ning kuja täpsustatud ulatuse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

5. jagu Saasteainete laevalt merre heitmise vältimine ja nõuded ballastveele 

§ 143.  Saasteainete laevalt merre heitmine

  (1) Saasteainete laevalt merre heitmine on ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju eest kantava vastutuse ja kahju hüvitamise 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni artikli 1 lõikes 5 sätestatud ohtlike ja kahjulike ainete laevalt merre laskmine mis tahes põhjusel, kaasa arvatud selliste ainete leke ja väljapumpamine, ning 1978. aasta protokolliga muudetud 1973. aasta rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni (edaspidi MARPOL) IV, V ja VI lisas sätestatud heited merre.

  (2) Saasteainete laevalt merre heitmine on keelatud.

  (3) Merealal, rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavates väinades ning avamerel saasteainete laevalt merre heitmist ei peeta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud keelu rikkumiseks, kui:
  1) saasteainete laevalt merre heitmine on vajalik laeva ohutuse tagamiseks või inimelu päästmiseks merel;
  2) saasteaineid heidetakse laevalt merre saastatuse tõrjeks saastamisest tuleneva kahju vähendamise eesmärgil ning nende saasteainete merealal kasutamiseks on käesoleva seaduse § 196 lõikes 1 nimetatud registreering sama paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud tegevuseks ning muudel juhtudel saasteainete laevalt merre heitmise asukohariigi pädeva asutuse luba või nõusolek;
  3) saasteainete laevalt merre heitmine vastab MARPOLi I lisa reeglis 15 või 34 või II lisa reeglis 13 sätestatule;
  4) saasteainete laevalt merre heitmine vastab MARPOLi IV lisa reeglites 3 ja 9–11, V lisa reeglites 3–6 ja 9 ning VI lisa reeglites 3, 4 ja 12–16 sätestatule.

  (4) Saasteainete laevalt merre heitmist ei peeta reederi, kapteni ega kapteni vastutusel tegutseva laevapere toimepandud õigusrikkumiseks, kui merealal, rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavates väinades ning avamerel aset leidnud saasteainete merreheite on põhjustanud laeva või selle seadmete vigastus ja kui pärast vigastuse ilmnemist või merreheite avastamist on tarvitusele võetud kõik mõistlikud ettevaatusabinõud merreheite vältimiseks või vähendamiseks.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud erandit ei kohaldata, kui saasteainete laevalt merre heitmise põhjustas reederi või kapteni tahtlik või ettevaatamatu tegu.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud keeldu ei kohaldata sõjalaevadele, mereväe abilaevadele ja muudele laevadele, mille omanik või valdaja on riik ning mida kasutatakse mitteärilistel eesmärkidel.

  (7) Merel, Narva jõel ja Peipsi järvel ohtlike ning kahjulike ainete käitlemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

§ 144.  Saasteainete laevalt merre heitmisega ja merel toimuva muu keelatud tegevusega tekitatud keskkonnakahju

  (1) Saasteainete laevalt merre heitmisega või merel toimuva muu keelatud tegevusega veele või looma- või taimeliigi isenditele tekitatud kahju (edaspidi keskkonnakahju) on otseselt või kaudselt mõõdetav ebasoodne muutus vee kvaliteeti või looma- või taimeliikide kooslusi iseloomustavates näitajates, sealhulgas isendite elupaiga kvaliteedis või isendite käitumises või seisundis.

  (2) Rannikuveele tekitatud kahjuks peetakse sellist vee kvaliteedi ebasoodsat muutust, mis halvendab rannikuvee seisundit nii, et muutub rannikuvee seisundiklass.

§ 145.  Keskkonnakahju tuvastamine ja algne olukord

  (1) Saasteainete laevalt merre heitmisega või merel toimuva muu keelatud tegevusega tekitatud keskkonnakahju tuvastamisel arvestatakse algset olukorda ning käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatut.

  (2) Algne olukord on loodusvara ja selle pakutavate hüvede selline seisund, mis eksisteeriks, kui kahju ei oleks tekitatud.

  (3) Keskkonnakahju tuvastamisel lähtutakse saasteaine keskkonnaohtlikkusest, laevalt merre heidetud saasteainete kogusest ja nende sisaldusest merevees, liikide populatsiooni ja levila suurusest, liikide isendite elupaiga kvaliteedi, rännete ja reproduktiivse käitumise ning füsioloogilise seisundi muutustest, saasteainete laevalt merre heitmisega või merel toimuva muu keelatud tegevusega põhjustatud muutuse kestusest ja geograafilisest ulatusest, muutusest mõjutatud koosluste ja populatsioonide hulgast, muutuse pöördumatusest ning mõjutatud ökosüsteemi elementide taastumisvõimest ja taastumisajast.

  (4) Keskkonnakahjuna ei pea käsitama ebasoodsat muutust, mis on väiksem kui looduslik muutus, mida peetakse konkreetse elupaiga, liigi või kaitstava ala puhul normaalseks, mis on tekkinud looduslikel põhjustel või tavapärase majandamise käigus või millest hoolimata elupaik, liik või kaitstav ala saavutab lühikese aja jooksul ja ilma sekkumiseta kas algse olukorra või olukorra, mis võimaldab saavutada algse olukorraga võrreldes samaväärse või parema olukorra.

  (5) Kui rannikuvee seisundiklassi ei ole määratud, lähtutakse veele tekitatud kahju tuvastamisel käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatust ning vajaduse korral eksperdi arvamusest, võttes arvesse vastava rannikuveekogumi tüübiomaseid võrdlustingimusi, survetegurite olemasolu ja nende eeldatavat mõju, rannikuveekogumi üldmuljet ning ökoloogilise seisundi üldkirjeldust.

  (6) Kahju ulatuse määramisel võetakse aluseks, et:
  1) kahju on oluline, kui muutused on ulatuslikud ja hõlmavad suurt ala või suurt koosluste ja populatsioonide hulka, kuid kahjustatud keskkond taastub ühe kuni viie aasta jooksul või kui laevalt on merre heidetud hinnanguliselt 1000 tonni või rohkem saasteaineid;
  2) kahju on suur, kui muutused on pöördumatud või kahjustuseelse seisundi taastumine võtab aega rohkem kui viis aastat või kui merre on heidetud hinnanguliselt 2000 tonni või rohkem saasteaineid.

  (7) Saasteainete laevalt merre heitmisega või merel toimuva muu keelatud tegevusega tekitatud keskkonnakahju tuvastab Keskkonnainspektsioon. Keskkonnainspektsioonil on õigus nõuda kahju tekitajalt keskkonnakahjuga või kahju ohuga seotud ning muid kahju tuvastamiseks vajalikke andmeid.

  (8) Nende liikide ja liigirühmade nimekirja, millele avalduva ebasoodsa mõju tagajärge peetakse veele, looma- või taimeliikide isenditele või nende osadele tekitatud kahjuks käesoleva seaduse § 144 lõike 1 tähenduses, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 146.  Eksperdi kaasamine

  (1) Keskkonnainspektsioon võib kahju hindamisse kaasata eksperte.

  (2) Eksperdiks võib olla füüsiline isik, kellel on loodusvara ja selle pakutavate hüvede uurimisel pikaajalised kogemused ning kes on andnud usaldusväärseid hinnanguid asjaomase loodusvara kaitse või säästliku kasutamise kohta, või juriidiline isik kirjeldatud füüsilise isiku kaudu.

  (3) Kui keskkonnakahju võib mõjutada inimese tervist, lähtub Keskkonnainspektsioon eksperdi valikul Sotsiaalministeeriumi arvamusest selle kohta, millistele kriteeriumidele peab ekspert sellisel juhtumil vastama.

§ 147.  Ballastvee keskkonda juhtimise tingimused

  (1) Keskkonda võib juhtida inimese tervisele ja keskkonnale ohutut ballastvett.

  (2) Käesolevas seaduses kasutatakse terminit ballastvesi laevade ballastvee ja selle setete kontrolli ning käitlemise 2004. aasta rahvusvahelise konventsiooni tähenduses.

  (3) Inimese tervisele ohutuna käsitatakse ballastvett, mis vastab laevade ballastvee ja selle setete kontrolli ning käitlemise 2004. aasta rahvusvahelise konventsiooni lisa reegli D-2 lõike 2 nõuetele.

  (4) Keskkonnale ohutuna käsitatakse ballastvett, mis vastab laevade ballastvee ja selle setete kontrolli ning käitlemise 2004. aasta rahvusvahelise konventsiooni lisa reegli D-2 lõike 1 nõuetele.

6. jagu Tegevuse piiramine veehaarde sanitaarkaitsealal, joogiveehaarde toitealal ja hooldusalal 

§ 148.  Veehaarde sanitaarkaitseala

  (1) Veehaarde sanitaarkaitseala on joogivee võtmiseks või joogivee tootmiseks kasutatavat veehaaret ümbritsev maa- või veeala, kus vee kvaliteedi halvenemise vältimiseks ja veehaarde ehitiste kaitsmiseks on tegevust piiratud käesoleva seaduse § 151 kohaselt.

  (2) Põhjaveehaarde ümber ei moodustata sanitaarkaitseala juhul, kui võetakse vett joogiveeks kasutamise või joogivee tootmise eesmärgil alla kümne kuupmeetri ööpäevas või tootmisvett. Sellise põhjaveehaarde ümber moodustatakse käesoleva seaduse § 154 kohane hooldusala.

§ 149.  Põhjaveehaarde sanitaarkaitseala ulatus

  (1) Kui põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 10–500 kuupmeetrit ööpäevas, on sanitaarkaitseala ulatus:
  1) 10 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitstud;
  2) 30 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on keskmiselt kaitstud või suhteliselt kaitstud;
  3) 50 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitsmata või nõrgalt kaitstud.

  (2) Kui põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on üle 500 kuupmeetri ööpäevas, on sanitaarkaitseala ulatus:
  1) 30 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on suhteliselt kaitstud või kaitstud;
  2) 50 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitsmata, nõrgalt kaitstud või keskmiselt kaitstud.

  (3) Kui tegelik veevõtt erineb projektikohasest veevõtust, võib Keskkonnaamet määrata sanitaarkaitseala ulatuse või muuta sanitaarkaitseala hooldusalaks, lähtudes tegelikust veevõtust.

  (4) Põhjaveehaarde sanitaarkaitseala ulatuse ning ehitusseadustiku alusel kehtestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaitsevööndi kattuvuse korral lähtutakse rangeimast nõudest.

§ 150.  Pinnaveehaarde sanitaarkaitseala ulatus

  (1) Pinnaveehaarde sanitaarkaitseala ulatus on:
  1) veevõtukohast 200 meetrit ülesvoolu, 50 meetrit allavoolu ning 50 meetrit mõlemale poole mööda veekogu kaldaga risti tõmmatud ja veevõtukohta läbivat joont, kui vett võetakse vooluveekogust;
  2) veekogu akvatoorium vähemalt koos 90 meetri laiuse vööndiga veekaitsevööndi arvestamise lähtejoonest maa poole, kui vett võetakse maismaa seisuveekogust.

  (2) Pinnaveehaarde sanitaarkaitseala ulatus võib olla väiksem kui 90 meetrit veekaitsevööndi arvestamise lähtejoonest, kui ajalooline sanitaarkaitseala piir on asunud veekaitsevööndi arvestamise lähtejoonele lähemal kui 90 meetrit.

  (3) Pinnaveehaarde sanitaarkaitseala ulatuse ning ehitusseadustiku alusel kehtestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaitsevööndi kattuvuse korral lähtutakse rangeimast nõudest.

  (4) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel määrab veehaarde sanitaarkaitseala täpsed piirid sanitaarkaitseala projekti alusel Keskkonnaamet.

§ 151.  Tegevuse piiramine veehaarde sanitaarkaitsealal

  (1) Veehaarde sanitaarkaitsealal tuleb vältida põhjavee, veekogu või selle osa kvaliteedi halvenemist ulatuses, mis võib joogivee tootmisel kaasa tuua veetöötluse kulude olulise suurenemise.

  (2) Veehaarde sanitaarkaitsealal on majandustegevus keelatud, välja arvatud:
  1) veehaarde ehitamine, teenindamine ja kasutamine;
  2) sanitaarkaitseala hooldamine;
  3) metsa hooldamine;
  4) rohttaimede niitmine ja niite koristamine või äravedu;
  5) õiguspäraselt ehitatud ehitise kasutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus kavandatud viisil, kui ehitis ei põhjusta vee kvaliteedi halvenemist;
  6) teadustöö tegemine.

  (3) Veehaarde sanitaarkaitsealal on lubatud:
  1) keskkonnaseire;
  2) keskkonnajärelevalve;
  3) tervisekaitse riiklik järelevalve.

  (4) Pinnaveehaarde sanitaarkaitsealal võivad viibida ainult isikud, kes täidavad käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud tegevusega seotud ülesandeid.

  (5) Pinnaveehaarde sanitaarkaitseala omanik või valdaja võib lubada isikuid veehaarde sanitaarkaitsealale virgestus- ja keskkonnaharidusliku tegevuse eesmärgil ajutiselt ning piiratud ulatuses, kui tagatakse veehaarde ja vee kaitse. Nimetatud tegevus ei ole lubatud pinnavee sanitaarkaitseala haldava vee-ettevõtja nõusolekuta.

  (6) Keskkonnaamet võib veehaarde omanikult või valdajalt vajaduse korral nõuda sanitaarkaitseala piiride tähistamist looduses või sanitaarkaitseala piiramist aiaga. Asjakohased nõuded esitatakse veehaarde sanitaarkaitseala projekteerimistingimustes.

§ 152.  Veehaarde sanitaarkaitseala ulatuse suurendamine

  (1) Kui põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on üle 500 kuupmeetri ööpäevas, võib sanitaarkaitseala ulatuda veehaardest kuni 200 meetrini.

  (2) Kui pinnaveehaarde projektikohane veevõtt on üle 500 kuupmeetri ööpäevas, võib sanitaarkaitseala hõlmata veekogu kaldavööndi kuni 1000 meetri laiuses.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel määrab veehaarde sanitaarkaitseala täpsed piirid sanitaarkaitseala projekti alusel Keskkonnaamet.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud veehaarde sanitaarkaitseala ulatuse suurendamise nõuded ja nõuded veehaarde sanitaarkaitseala projekti kohta kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 153.  Joogiveehaarde toiteala ja tegevuse piiramine toitealal

  (1) Kui joogiveehaarde projektikohane veevõtt on suurem kui 500 kuupmeetrit ööpäevas ja põhjavesi on nõrgalt kaitstud või kaitsmata ning sanitaarkaitseala ei taga joogiveehaardega avatud põhjaveekihi vee piisavat kaitset põhjavee kvaliteedi piirväärtuste ja põhjavee saasteainesisalduse läviväärtuste kohaselt, samuti kui on tõenäoline, et põhjaveekogumi head seisundit ei saavutata, võib Keskkonnaamet sellise joogiveehaarde kaitseks määrata joogiveehaarde toiteala.

  (2) Joogiveehaarde toiteala käesoleva seaduse tähenduses on piirkond, millelt põhjavesi liigub veehaardesse ja mille ulatus esitatakse veehaarde sanitaarkaitseala projektis.

  (3) Hüdrogeoloogiliste uuringute alusel võib Keskkonnaamet joogiveehaarde kaitseks selle toitealal vajaduse korral keelata või piirata järgmisi tegevusi:
  1) sellise ehitise ehitamine, millega kaasneb keskkonnaoht;
  2) väetise ja taimekaitsevahendi kasutamine;
  3) ohtlike ainete juhtimine pinnasesse ja põhjavette;
  4) reoveesette kasutamine ja sõnnikuauna paigutamine;
  5) maavara kaevandamine;
  6) jäätmete käitlemine;
  7) kalmistu rajamine.

  (4) Joogiveehaarde toiteala määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 154.  Hooldusala ja tegevuse keelamine hooldusalal

  (1) Hooldusala on järgmistel rajatistel:
  1) avatud soojussüsteemi puurkaev;
  2) riiklikku keskkonnaseirejaamade nimistusse kuuluv põhjaveeseire salvkaev, puurkaev ja puurauk, mida kasutatakse üksnes põhjaveeseire eesmärgil;
  3) puurkaev, mille kaudu võetakse vett alla kümme kuupmeetri ööpäevas;
  4) salvkaev.

  (2) Hooldusala käesoleva seaduse tähenduses on salvkaevu, puurkaevu või puurauku ümbritsev maa- või veeala, kus põhjavee saastumise vältimiseks on käesoleva paragrahvi lõike 5 kohaselt tegevus piiratud.

  (3) Hooldusala ulatus on kümme meetrit.

  (4) Riiklikku keskkonnaseirejaamade nimistusse kuuluva põhjaveeseire salvkaevu, puurkaevu ja puuraugu hooldusala on viis meetrit, kui seda salvkaevu, puurkaevu või puurauku kasutatakse ainult seire eesmärgil.

  (5) Hooldusalal on põhjavee saastumise vältimiseks keelatud tegevus, mis võib ohustada põhjaveekihi vee omadusi, sealhulgas:
  1) väetise ja taimekaitsevahendi hoidmine ja kasutamine;
  2) karjatamine;
  3) ohtlike ainete juhtimine pinnasesse ja põhjavette;
  4) maaparandussüsteemide rajamine;
  5) sellise ehitise ehitamine, millega kaasneb keskkonnaoht;
  6) reoveesette kasutamine, sõnniku ja vadaku laotamine ning sõnnikuauna paigutamine;
  7) kanalisatsiooni või reovee kogumissüsteemi rajamine ja heitvee või saasteainete pinnasesse juhtimine;
  8) kalmistu rajamine;
  9) jäätmete käitlemine;
  10) maavara kaevandamine.

7. jagu Keskkonnanõuded põllumajandusliku tegevuse kohta 

§ 155.  Põlluraamat

  (1) Põllumajandusega tegelev isik peab pidama põlluraamatut, millesse tuleb kanda andmed põllumajandusliku tegevuse kohta.

  (2) Põllumajanduslik tegevus käesoleva seaduse tähenduses on põllumajandustoodete kasvatamine ja tootmine, sealhulgas saagikoristus, lüpsikarja pidamine, põllumajandusloomade pidamine ja aretamine ning maa hoidmine heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes.

  (3) Põlluraamatusse kantud andmeid säilitatakse kümme aastat andmete põlluraamatusse kandmisest arvates.

  (4) Põllumassiivi või selle osa üleminekul uuele valdajale tuleb põllumassiivi või selle osa andmeid sisaldav põlluraamatu osa üle anda uuele valdajale, kes jätkab selle põlluraamatu osa pidamist.

  (5) Põlluraamatusse kantavate andmete loetelu ja põlluraamatu pidamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 156.  Hea põllumajandustava

  (1) Hea põllumajandustava käesoleva seaduse tähenduses on Eesti loodus- ja kliimatingimustele vastavad ning üldisi keskkonnatingimusi arvestavad üldtunnustatud tootmisvõtted ja -viisid, mille järgimine võimaldab vähendada põllumajanduslikust tegevusest põhjustatud keskkonnariski veele.

  (2) Hea põllumajandustava meetmed on sätestatud käesoleva seaduse § 119 punktis 3, §-des 158–161, § 164 lõigetes 1–7, § 167 lõikes 1 ja lõike 2 alusel kehtestatud õigusaktis ning § 168 lõikes 5.

§ 157.  Väetis

  (1) Väetis käesoleva seaduse tähenduses on aine või valmistis, mille kasutamise otstarve on kasvatatavate taimede varustamine toitainetega. Käesoleva seaduse tähenduses peetakse väetiseks ka sõnnikut, virtsa, silomahla, komposti ning muid väetamiseks kasutatavaid orgaanilisi taimse või loomse päritoluga aineid, mis viiakse mulda otse või töödelduna.

  (2) Sõnnik käesoleva seaduse tähenduses on looma väljaheited ning looma väljaheidete ja allapanu segu, samuti töödeldult.

  (3) Sõnnikutüüp määratakse sõnnikus sisalduva kuivaine protsendi järgi:
  1) vedelsõnnik, milles on kuivainet kuni 7,9 massiprotsenti;
  2) poolvedelsõnnik, milles on kuivainet 8,0–19,9 massiprotsenti;
  3) tahesõnnik, milles on kuivainet 20,0–24,9 massiprotsenti;
  4) sügavallapanusõnnik, milles on kuivainet vähemalt 25,0 massiprotsenti.

§ 158.  Väetise kasutamise ja hoidmise nõuded ning taimekaitsevahendi kasutamise nõuded

  (1) Väetise laotamine lennukilt on keelatud.

  (2) Väetise ja taimekaitsevahendi kasutamine ning vee kvaliteeti halvendada võiv muu tegevus on keelatud allikate ja karstilehtrite ümbruses kümne meetri ulatuses veepiirist või karstilehtrite servast.

  (3) Mineraalväetist ei tohi laotada juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.

  (4) Lämmastikku sisaldavat mineraalväetist ei tohi laotada 15. oktoobrist kuni 20. märtsini.

  (5) Väetise kasutamise ja hoidmise nõuded põhja- ja pinnavee kaitseks ning põllumajandustootmisest pärineva saastatuse vältimiseks ja piiramiseks ning nende nõuete täitmise hindamise meetodid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 159.  Sõnniku kasutamise nõuded

  (1) Vedelsõnnikut ei tohi laotada 1. novembrist kuni 20. märtsini ja juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.

  (2) Keskkonnaamet võib ilmastikutingimustest lähtudes keelata vedelsõnniku laotamise 15. oktoobrist alates.

  (3) Vedelsõnniku paisklaotamine on keelatud 20. septembrist kuni 20. märtsini ja juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.

  (4) Poolvedel-, tahe- ja sügavallapanusõnnikut ning muud orgaanilist väetist ei tohi laotada 1. detsembrist kuni 20. märtsini ja juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.

  (5) Kasvavate kultuurideta põllul tuleb sõnnik mulda viia võimalikult kiiresti, kuid mitte hiljem kui 24 tunni jooksul laotamise lõpetamisest arvates.
[RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.01.2021]

  (6) Kasvavate kultuuridega kaetud haritavale maale tohib 1. novembrist kuni 30. novembrini laotada sõnnikut juhul, kui see viiakse mulda 24 tunni jooksul.
[RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.01.2021]

  (7) Haritav maa käesoleva seaduse tähenduses on:
  1) põllumaa;
  2) aianduslik maa – viljapuu- ja marjaistandik, puukool ning ajutiste kasvuhoonetega katmikala.

§ 160.  Väetamine kaldega alal

  (1) Kui maapinna kalle on 5–10 protsenti, on pinnale väetise laotamine keelatud 1. oktoobrist kuni 20. märtsini.

  (2) Väetise laotamine on keelatud haritaval maal, mille maapinna kalle on üle 10 protsendi. Erandina on üle 10-protsendise kaldega maapinnal väetise laotamine lubatud käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud juhtudel.

  (3) Maapinna kalde määramisel lähtutakse eelkõige Eesti topograafia andmekogusse kantud kõrgusandmetest. Kui maapinna kalde määramisel ei ole võimalik kasutada Eesti topograafia andmekogu andmeid, siis kasutatakse kalde määramiseks kohapealset mõõdistamist.

  (4) Maapinna kalde määramise alused põllumassiivi piires ning kaldega ala väetamise erandid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 161.  Väetisega antava lämmastiku ja fosfori piirnormid

  (1) Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 170 kilogrammi lämmastikku aastas, sealhulgas loomade karjatamisel maale jäävas sõnnikus sisalduv lämmastik.

  (2) Väljaspool nitraaditundlikku ala on maisile, kõrrelistele heintaimedele ja kõrrelisterohkele rohumaale, milles on liblikõielisi kuni 25 protsenti, lubatud anda käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel kehtestatud lämmastikukogused sõnnikulämmastikuga. Sõnnik tuleb laotada enne 15. augustit ja mitmes jaos. Erandit ei kohaldata turvasmuldadele.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul peab põllumajandustootja pidama põllupõhist arvestust lämmastiku ja fosfori mulda viimise ja mullast väljaviimise kohta.
[RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.01.2021]

  (4) Lämmastiku ja fosfori mulda viimise ja mullast väljaviimise üle arvestuse pidamise nõuded ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (5) Looduslikul rohumaal on keelatud kasutada väetist, välja arvatud loomade karjatamisel maale jäävas sõnnikus sisalduv lämmastik ja fosfor, mille kogus ei tohi ületada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 8 sätestatud lämmastiku ja fosfori piirnorme.

  (6) Looduslik rohumaa käesoleva seaduse tähenduses on selline rohumaa, mida inimene ei ole mõjutanud väetamise, harimise, seemendamise ega muude võtetega. Looduslike rohumaade hulka kuuluvad looduslikud karjamaad ja looduslikud niidud, sealhulgas aruniit, puisniit, rannaniit, looniit, lamminiit, sooniit ja puiskarjamaa.

  (7) Väetisega on lubatud anda põllumajanduskultuuridele aastas selline kasvuks vajalik kogus lämmastikku haritava maa ühe hektari kohta, mis on kehtestatud käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel.

  (8) Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 25 kilogrammi fosforit aastas, sealhulgas fosfor, mis jääb loomade karjatamisel maale loomade väljaheidetega. Haritavale maale sõnnikuga antava fosfori kogust võib vajaduse korral suurendada või vähendada arvestusega, et jooksva viie aasta keskmisena antud fosfori kogus ei ületa 25 kilogrammi hektari kohta.

  (9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatut ei kohaldata, kui mullas taimedele omastatava fosfori tarve on suur või väga suur ja selle tõendamiseks on põllumajandusega tegelev isik korraldanud vähemalt kord viimase viie aasta jooksul iga viie hektari kohta mullaproovide võtmise ning analüüsimise akrediteeritud laborianalüüsi meetodiga.

  (10) Fosforitarbe klassid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (11) Haritava maa ühe hektari kohta aastas antavad maksimaalsed lämmastikukogused põllumajanduskultuuride kaupa sõltuvalt kultuuri kasvuks vajalikust väetustarbest kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (12) Eri tüüpi sõnniku toitainesisalduse arvutuslikud väärtused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (13) Sõnniku toitainete sisalduse määramisel võetakse aluseks käesoleva paragrahvi lõike 12 alusel arvutatud väärtused või akrediteeritud laborianalüüsi meetodil analüüsitud sõnnikuproovi tulemused.

§ 162.  Vedelsõnniku laotamise plaan ja väetamisplaan

  (1) Vedelsõnniku laotamine koguses, mis vastab 400 või enamale loomühikule, on lubatud ainult Keskkonnaameti heaks kiidetud vedelsõnniku laotamise plaani alusel.

  (2) Vedelsõnniku laotamise plaanis esitatavate andmete loetelu ning laotamisplaani esitamise ja menetlemise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (3) Põllumajandusega tegelev isik, kes kasutab 50 ja rohkem hektarit haritavat maad ning lämmastikku sisaldavat väetist, koostab igal aastal enne külvi või mitmeaastase kultuuri korral enne vegetatsiooni algust väetamisplaani.

  (4) Väetamisplaani võib pidada põlluraamatus. Väetamisplaani andmeid säilitatakse kümme aastat.

  (5) Väetamisplaanis esitatavate andmete loetelu ja väetamisplaani pidamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 163.  Loomapidamise piirangud

  (1) Loomade pidamisel peab põllumajandusettevõtja kasutatava maa suurus võimaldama tekkiva sõnniku laotamist käesoleva seaduse § 161 lõigetega 1 ja 8 kehtestatud sõnnikuga antava lämmastiku ja fosfori piirnormide kohaselt.

  (2) Kui ettevõttes tekkiv sõnnikukogus ületab sõnnikuga antava lämmastiku ja fosfori kohta käesoleva seaduse § 161 lõigetega 1 ja 8 kehtestatud piirnorme haritava maa ühe hektari kohta, tohib rohkem loomi pidada juhul, kui üle jääv sõnnik võõrandatakse sõnniku vastuvõtjaga sõlmitud lepingu alusel.

  (3) Kui sõnniku äravedamiseks kasutatakse kolmanda osalise pakutavat äravedamisteenust, peab teenuse tellija säilitama teenuse osutamisega seotud dokumendid laotamis- või müügilepingu lisana.

§ 164.  Sõnniku hoidmise nõuded

  (1) Kõikidel loomapidamishoonetel, kus peetakse üle viie loomühiku loomi, peab olema lähtuvalt sõnnikutüübist sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla.
[RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.01.2023]

  (2) Sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla peab mahutama peetavate loomade vähemalt kaheksa kuu sõnniku ja virtsa ning vajaduse korral, sõltuvalt loomapidamishoones kasutatavast tehnoloogiast, ka sealt pärit reovee. Sõnnikuhoidla mahutavuse arvutamisel võib välja arvata karjatamisperioodil loomade poolt karjamaale jäetava sõnniku koguse.

  (3) Loomapidamishoonel, kus kasutatakse sügavallapanutehnoloogiat ja mis mahutab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sõnnikukoguse, ei pea sõnnikuhoidlat olema.

  (4) Kui sügavallapanutehnoloogiaga loomapidamishoone ei mahuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sõnnikukogust, peab üle jääva koguse jaoks olema seda mahutav hoidla.

  (5) Sõnnikuhoidla, sõnniku- ja virtsahoidla ning loomapidamishoone peab olema lekkekindel ning nende konstruktsioon peab tagama ohutuse ja lekete vältimise hoidla käitamisel, sealhulgas selle täitmisel ja tühjendamisel.

  (6) Kui loomapidamishoones peetavaid loomi on viis või vähem loomühikut ja seal tekib tahesõnnik või sügavallapanusõnnik, võib tekkivat sõnnikut ajutiselt enne laotamist või auna viimist hoiustada hoone juures veekindla põhjaga alal ning vihmavee eest kaitstult.
[RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.01.2023]

  (7) Kui loomapidaja suunab sõnniku lepingu alusel hoidmisele või töötlemisele teise isiku hoidlasse või töötlemiskohta, peab loomapidamishoone jaoks olema lekkekindel hoidla, mis mahutab vähemalt ühe kuu sõnnikukoguse.

  (8) Põllumajandusloomade loomühikuteks ümberarvutamise koefitsiendid ja sõnnikuhoidla mahu arvutamise metoodika kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 165.  Sõnniku hoidmine aunas

  (1) Haritaval maal on enne laotamist lubatud aunas hoida kuni kahe kuu jooksul vaid tahe- ja sügavallapanusõnnikut, mille kogus ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust.

  (2) Sõnnikuaun on käesoleva seaduse § 158 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete kohaselt põllul hoitav sõnnikukogum.

  (3) Sügavallapanusõnnikut, mille kogus ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust, on aunas lubatud hoida kuni kaheksa kuud ja auna asukohast tuleb teavitada Keskkonnaametit, esitades teatise infosüsteemi kaudu vähemalt 14 päeva enne aunastamise alustamist.

  (4) Tahe- ja sügavallapanusõnniku ladustamine auna on keelatud 1. novembrist kuni 31. detsembrini.

  (5) Sõnnikuaun peab paiknema tasasel maal, vähemalt 50 meetri kaugusel veekogust, kaevust ja karstilehtrist. Sõnnikuauna ei tohi rajada maaparandussüsteemi drenaažitoru kohale, kaitsmata põhjaveega, liigniiskele ega üleujutatavale alale.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teatise andmekoosseisu ja teatise esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 166.  Sõnniku kompostimine

  (1) Sõnniku kompostimine käesoleva seaduse tähenduses on sõnniku aeroobne lagundamine, mille käigus orgaaniline aine laguneb mikro- ja makroorganismide toimel. Käesoleva seaduse tähenduses ei käsitata sõnniku kompostimisena kompostimist kompostimisseadmes.

  (2) Sõnnikut tohib kompostida eelkõige sõnnikuhoidlas või haritaval maal aunas. Väljaspool ettevõtte sõnnikuhoidlat olevat kompostitava sõnniku kogust ei arvestata sõnnikuhoidla mahutavuse osana.

  (3) Aunas on lubatud kompostida ainult sügavallapanusõnnikut, mille kuivainesisaldus on aunastamisel vähemalt 25 protsenti. Kompostitava sõnniku kuivainesisaldus määratakse ühesuguse tehnoloogiaga toodetud sõnnikust tootja kulul enne aunastamise alustamist vähemalt kord kahe aasta jooksul ühest proovist akrediteeritud laborianalüüsi meetodiga.

  (4) Sõnniku kompostimiseks auna rajamisest ja selle asukohast tuleb teavitada Keskkonnaametit, esitades teatise infosüsteemi kaudu vähemalt 14 päeva enne aunastamise alustamist.

  (5) Kompostimine põllul aunas on lubatud sellises mahus, mille puhul ei ole ületatud samale põllule laotada lubatud toitainete piirnormid, mis on sätestatud käesoleva seaduse § 161 lõigetes 1 ja 8. Kompostitava sõnniku auna kõrgus auna rajamise ajal võib olla kõige rohkem kaks meetrit ja auna kuju peab välistama sademevee kogunemise aunale.

  (6) Kompostitav sõnnik tuleb aunast põllule laotada 24 kuu jooksul pärast aunastamise alustamist.

  (7) Komposti aunast äravedamise järel tuleb rohumaal asunud auna alus haljastada järgmise vegetatsiooniperioodi alguseks. Uut kompostitava sõnniku auna ei tohi paigutada samasse kohta viie aasta jooksul pärast laotamist.

  (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teatise andmekoosseisu ja teatise esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 167.  Väetise ja silo ladustamise ning vedamise nõuded

  (1) Väetise ja silo vedamisel ning ladustamisel peab vältima nende sattumist keskkonda.

  (2) Väetise ja silo vedamise ning ladustamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 168.  Põllumajandusliku tegevuse piirangud nitraaditundlikul alal

  (1) Nitraaditundliku ala kaitsmata põhjaveega alal pinnakatte paksusega kuni kaks meetrit ja karstialal võib piirata:
  1) mineraalväetisega antavat lämmastikku aasta keskmise koguseni 100 kilogrammi haritava maa ühe hektari kohta;
  2) loomapidamist 1,5 loomühikuni põllumajandusmaa ühe hektari kohta;
  3) reoveesette kasutamist.

  (2) Põllumajandusmaa käesoleva seaduse tähenduses on haritav maa ja looduslik rohumaa.

  (3) Nitraaditundlikul alal on väetamine, taimekaitsevahendi kasutamine ja sõnniku aunas hoidmine keelatud oluliste allikate ja karstilehtrite ümbruses kuni 50 meetri ulatuses veepiirist või karstilehtri servast.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud piirangute ulatuse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

  (5) Nitraaditundlikul alal asuvast põllumajandusega tegeleva isiku kasutatavast haritavast maast peab vähemalt 30 protsenti olema 1. novembrist kuni 31. märtsini kaetud taimkattega. Sellest protsendist kolmandikku võib hoida kõrretüü all.

  (6) Taimkattena käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse talvituvaid kultuure, nagu taliteraviljad, taliraps, talirüps, kõrrelised ja liblikõielised heintaimed ning maitse- ja ravimtaimed.

  (7) Nitraaditundliku ala oluliste allikate ja karstilehtrite asukoha ja kitsenduste andmeid hoitakse asjakohases registris.

§ 169.  Karjatamise üldnõuded veekaitsevööndis

  (1) Karjatamine veekaitsevööndis ei tohi põhjustada:
  1) kaldaerosiooni ega veekogu risustamist;
  2) vee-elustiku ega kalade kudealade kahjustumist;
  3) negatiivset mõju veekogu avalikule kasutamisele ega kallasraja kasutamisele;
  4) looduskaitse all oleva veeobjekti ega kultuuripärandi kahjustamist;
  5) veekogus muud olulist keskkonnahäiringut;
  6) maaparandussüsteemi nõuetekohase toimimise häirimist.

  (2) Veekaitsevööndiga karjamaal karjatatavatele loomadele ei tohi anda lisasööta, välja arvatud mineraalsööt.

  (3) Erandina käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust on lisasööda andmine lubatud kevadisel üleminekul karjamaasöödale ning ebasoodsate tingimuste tõttu tekkinud karjamaarohu nappuse korral.

  (4) Lisasööda andmise kohad peavad asuma väljaspool veekaitsevööndit.

  (5) Muu veekogu kui mere ääres peab piki veekogu kallast olema igale loomühikule tagatud vähemalt viis meetrit kaldariba.

  (6) Kui karja suurus on kümme loomühikut või enam, on karjatamist kavandav isik kohustatud üks kord vegetatsiooniperioodi jooksul teavitama Keskkonnaametit kavandatavast tegevusest, esitades Keskkonnaametile teatise infosüsteemi kaudu vähemalt 14 päeva enne karjatamise alustamist.

  (7) Kui Keskkonnaamet ei teata teatise esitajale 14 päeva jooksul pärast teatise saamist vajadusest teatises esitatud andmeid muuta või kontrollida, võib alustada karjatamist veekaitsevööndis.

  (8) Kui karjatamise käigus ilmneb, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1–6 ning käesoleva seaduse §-s 170 sätestatud karjatamise nõuded ei ole täidetud, võib Keskkonnaamet seada karjatamisele lisatingimusi või karjatamise ära keelata.

  (9) Isik, kes karjatab loomi alla kümne loomühiku, peab täitma käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 ja käesoleva seaduse §-s 170 sätestatud nõudeid ning talle võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõiget 8.

  (10) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teatise andmekoosseisu ja teatise esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 170.  Karjatamise lisanõuded muu veekogu kui mere veekaitsevööndis

  (1) Karjatamine muu veekogu kui mere veekaitsevööndis on keelatud 1. novembrist kuni 30. aprillini.

  (2) Karjatamine ei ole lubatud:
  1) Pandivere ja Adavere–Põltsamaa nitraaditundliku ala kaitse-eeskirjas nimetatud oluliste allikate ja karstilehtrite veekaitsevööndis;
  2) veekogu ebapärlikarbi (Margaritifera margaritifera) elupaigaks olevatel lõikudel;
  3) veekaitsevööndis oleval metsamaal metsaseaduse § 3 lõike 2 punkti 2 tähenduses.

  (3) Veekaitsevööndis oleval metsamaal on lubatud loomade juurdepääs veele, kui karjamaa ja veekogu vahel on kogu karjatatava ala ulatuses metsariba.

§ 171.  Põllumajandusloomade pidamine välitingimustes

  (1) Põllumajandusloomade pidamisel välitingimustes tuleb vältida pinna- ja põhjavee saastumist.

  (2) Põllumajandusloomade pidamisel välitingimustes lähtuva keskkonnariski vähendamise ja keskkonnaohu vältimise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

8. jagu Reoveesette kasutamine 

§ 172.  Reoveesette kasutamine haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses

  (1) Haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses lühikese raieringiga madalmetsa kasvatamisel tohib kasutada ainult stabiliseeritud või stabiliseeritud ja hügieniseeritud reoveesetet.

  (2) Reoveesete käesoleva jao tähenduses on reoveest füüsikaliste, bioloogiliste või keemiliste meetoditega eraldatud vee ja tahke aine segu.

  (3) Põllumajanduses, välja arvatud lühikese raieringiga madalmetsa kasvatamine, tohib kasutada ainult stabiliseeritud ja hügieniseeritud reoveesetet.

  (4) Haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses kasutatav reoveesete peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud kvaliteedi piirväärtustele ning muudele nõuetele.

  (5) Haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses kasutatava reoveesette kvaliteedi piirväärtused ning kasutamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 173.  Reoveesette kasutamise üle arvestuse pidamine

  (1) Reoveesette kasutaja peab pidama reoveesette kasutamise kohta päevikut või kandma andmed põlluraamatusse.

  (2) Päeviku ja põlluraamatu pidamise kohustus ei laiene füüsilisele isikule reoveesette omatarbeks kasutamise korral.

  (3) Reoveesette käitleja, kes on jäätmekäitleja jäätmeseaduse tähenduses, peab pidama päevikut sette töötlemise ja kasutamiseks andmise kohta.

  (4) Reoveesette kasutaja ja käitleja peavad säilitama reoveesette kasutamise või käitlemise andmeid viis aastat.

9. jagu Veekogu paisutamine, veetaseme alandamine ja paisutuse likvideerimine 

§ 174.  Veekogu paisutamine

  (1) Veekogu paisutamine on tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud ehitisega (edaspidi pais) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit.

  (2) Kohaliku omavalitsuse üksus kooskõlastab Keskkonnaametiga paisu projekteerimistingimuste ja ehitusloa eelnõu. Keskkonnaamet annab kooskõlastuse või keeldub kooskõlastuse andmisest kümne päeva jooksul kooskõlastuse taotluse saamisest arvates. Kui on vaja teha lisaanalüüs, pikendab Keskkonnaamet kooskõlastamise tähtaega 20 päeva võrra. Ehitusseadustikus sätestatud projekteerimistingimuste ja ehitusloa menetlustähtaeg pikeneb kooskõlastuse andmise tähtaja võrra.

  (3) Looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana määratud veekogule või selle lõigule ehitatud paisul peab paisu omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmist võib Keskkonnaamet veeloaga leevendada või paisu omaniku nimetatud kohustuse täitmisest vabastada, arvestades kaaluka põhjuse olemasolu.

  (5) Paisu omanik või valdaja on kohustatud:
  1) tagama paisu tehnilise korrashoiu ja vajaduse korral hoolduse;
  2) tagama paisul vee-elustiku kaitse, sealhulgas Keskkonnaameti nõudmisel kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu, käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata veekogudel;
  3) tagama vesiehitisest allpool looduslikus voolusängis ökoloogilise miinimumvooluhulga või loodusliku vooluhulga, kui looduslik vooluhulk on ökoloogilisest miinimumvooluhulgast väiksem;
  4) teavitama paisu avariist või avariiohust viivitamata Keskkonnainspektsiooni ja Häirekeskust ning maaparandussüsteemi osaks oleva rajatise korral ka Põllumajandusametit;
  5) kõrvaldama paisu avarii või avariiohu.

  (6) Vesiehitis on jõe-, järve-, mere- või põhjavee kasutamist võimaldav või vee purustavat toimet tõkestav rajatis.

  (7) Ökoloogiline miinimumvooluhulk on vooluveekogu vooluhulk, mis tagab ökosüsteemi toimivuse.

  (8) Keskkonnaametil on õigus nõuda kalade läbipääsu tagamist käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata veekogudel, arvestades eksperdiarvamust või keskkonnamõju hindamise tulemusi.

  (9) Täpsustatud nõuded veekogu paisutamise, paisutamisega seotud keskkonnaseire, vee-elustiku kaitse ja paisu kohta ning ökoloogilise miinimumvooluhulga määramise metoodika kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 175.  Veekogu veetaseme alandamine ja paisutuse likvideerimine

  (1) Veekogu veetaseme alandamine on tegevus, millega langetatakse vooluveekogu olemasolevat veetaset rohkem kui 0,3 meetrit.

  (2) Veekogu veetaseme alandamise tingimused määratakse veeloas.

  (3) Kui käesoleva seaduse § 188 lõike 1 punkti 3 kohaselt ei ole paisutamiseks vaja veeluba, tuleb veekogu veetaseme alandamisel ja paisutuse likvideerimisel järgida käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud nõudeid.

  (4) Kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat veeluba või kui veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima.

  (5) Veekogu veetaseme alandamisel või paisutuse likvideerimisel peab paisu omanik või valdaja:
  1) vältima vooluhulga muutmisega paisust allapoole jääva voolusängi ja vee-elustiku kahjustamist;
  2) vältima setete ja risu juhtimist paisust allapoole jäävasse voolusängi;
  3) korrastama paisutusala.

  (6) Veekogu veetaseme alandamise või paisutuse likvideerimise korral võib Keskkonnaamet seada veetaseme alandamise, setete ja risu paisust allapoole jäävasse voolusängi juhtimise vältimise ja paisutusala korrastamisega seotud keskkonnakaitsetingimusi.

  (7) Veekogu veetaseme alandamise ja paisutuse likvideerimise täpsustatud nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

10. jagu Veekogu süvendamine ja kaadamine 

§ 176.  Veekogu süvendamine

  (1) Veekogu süvendamine käesoleva seaduse tähenduses on veekogu põhjast setendi eemaldamine, välja arvatud juhul, kui see toimub maaparandussüsteemi hooldamise käigus.

  (2) Vajaliku süvendamismahu määramisel peab võimaluse korral arvestama süvendamise vajadust ja mahtu tegevuse registreerimise või veeloa andmise ajal ning tulevikus selliselt, et veekogu oleks võimalikult vähe mõjutatud.

§ 177.  Kaadamine

  (1) Kaadamine on keelatud, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhul.

  (2) Kaadamine käesoleva seaduse tähenduses on:
  1) igasugune tahtlik jäätmete või muude ainete või asjade laevalt, õhusõidukilt, platvormilt või muult mererajatiselt merre heitmine või merepõhja matmine;
  2) laevade, õhusõidukite, platvormide või muude mererajatiste tahtlik merre heitmine;
  3) platvormide või muude mererajatiste hülgamine või ümberpaiskamine meres nende kasutamise kohas nende kõrvaldamise eesmärgil.

  (3) Kaadamiseks käesoleva seaduse tähenduses ei peeta:
  1) laevade, õhusõidukite, platvormide või muude mererajatiste ning nende varustuse tavakasutusega kaasnevat või juhuslikku jäätmete või muude ainete või asjade merre heitmist, välja arvatud juhul, kui on tegu jäätmete või muude ainete või asjadega, mida nende merre uputamise või nende töötlemise eesmärgil veavad laevad või õhusõidukid või mis tekivad nendel laevadel, õhusõidukitel, platvormidel või muudel mererajatistel nende jäätmete või muude ainete või asjade töötlemisel või mida nende kaadamiseks veetakse platvormidele või muudele mererajatistele;
  2) jäätmete või muude ainete või asjade merre heitmist muul eesmärgil kui nende tahtlik kõrvaldamine;
  3) merepõhja maavarade uurimisest, kasutamisest ja sellega seotud avamerel toimuvast töötlemisest otseselt tingitud või nendega seotud jäätmete või muude ainete või asjade merre kõrvaldamist või matmist.

  (4) Läänemerre võib kaadata üksnes süvenduspinnast tingimusel, et see ei ohusta laevaliiklust.

  (5) Väljaspool Läänemerd võib merre kaadata ka muid aineid ja asju loa alusel.

  (6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kaadamiseks ei ole ette nähtud rannikuriigi õigusaktide kohast luba, annab selleks veeloa Keskkonnaministeerium. Selle loa andmisel lähtutakse rahvusvaheliste lepingute, eelkõige jäätmete ja muude ainete kaadamisest põhjustatud merereostuse vältimise 1972. aasta konventsiooni 1996. aasta protokolli nõuetest. Veeloa andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kaadamiskoha tingimusi.

  (7) Kaadamiskoha määramisel tuleb arvesse võtta võimaliku kaadamiskoha füüsikalisi, bioloogilisi ja keemilisi omadusi veesambas ning merepõhjas, kaadamiskohas asuvaid maardlaid, kaadamiskoha muid kasutusviise ja seal aset leidvat tegevust, kaadamiskoha potentsiaalset kasutamist muuks majandustegevuseks ning kaadamise võimalikku mõju merekaitsealadele ja kaitsealustele liikidele või nendega seotud ökosüsteemidele.

§ 178.  Tuhastamine

  (1) Merel on jäätmete või muude ainete või asjade tuhastamine keelatud.

  (2) Tuhastamine käesoleva seaduse tähenduses on jäätmete või muude ainete või asjade põletamine merel asuval laeval, platvormil või muul mererajatisel nende tahtliku kõrvaldamise eesmärgil.

  (3) Väljaspool Läänemerd merel tuhastamiseks käesoleva seaduse tähenduses ei peeta jäätmete või muude ainete või asjade põletamist merel asuval laeval, platvormil või muul mererajatisel, kui sellised jäätmed, muud ained või asjad on tekkinud laeva, platvormi või muu mererajatise tavakasutuse käigus.

§ 179.  Kaadamine ja tuhastamine erilistel asjaoludel

  (1) Käesoleva seaduse § 177 lõikes 1 sätestatud kaadamise keeldu ja § 178 lõikes 1 sätestatud tuhastamise keeldu ei kohaldata, kui rasketest ilmastikuoludest põhjustatud vääramatu jõu tõttu esineb vahetu oht inimese elule, laevale, õhusõidukile, platvormile või muule mererajatisele ning:
  1) on vaja tagada nende ohutus ja kaadamine või tuhastamine on ainus viis nimetatud ohu vältimiseks ning on tõenäoline, et kaadamisest või tuhastamisest põhjustatud kahju on väiksem kui kahju kaadamisest või tuhastamisest hoidumise korral;
  2) on tegemist ülekaaluka avaliku huviga.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul tuleb kaadamisel või tuhastamisel rakendada meetmeid, et keskkonnarisk oleks võimalikult väike.

  (3) Kaadamise keeldu ja tuhastamise keeldu ei kohaldata keskkonnaohu olukorras, mille puhul puudub muu mõistlik lahendus. Sellisel juhul tuleb võimaluse piires vältida keskkonnale kaadamise või tuhastamisega tekitatavat kahju, võttes arvesse aega, mille kestel on vaja rakendada meetmeid nimetatud ohu kõrvaldamiseks.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud erandite rakendamise vajadusest peab isik viivitamata ja võimaluse korral eelnevalt teavitama Keskkonnainspektsiooni.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud erandite rakendamisel esitab isik Keskkonnainspektsioonile viivitamata teabe asjaoludest, mis on erandite rakendamise tinginud, ning kaadamise või tuhastamise täpsed andmed.

  (6) Keskkonnainspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud erandite rakendamise juhtumitest viivitamata Keskkonnaministeeriumi. Keskkonnaministeerium korraldab võimaluse korral kaadamise või tuhastamise eelneva kooskõlastamise nende riikide pädevate asutustega, keda kaadamine või tuhastamine mõjutab või võib mõjutada, või nende ning Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni viivitamatu teavitamise juba aset leidnud kaadamisest või tuhastamisest.

§ 180.  Jäätmete uputamine ja heitmine siseveekogusse ning põhjavette paigutamine

  (1) Siseveekogusse võib uputada, heita või põhjavette paigutada vaid selliseid jäätmeid, mille mõju vees ei tekita keskkonnaohtu.

  (2) Jäätmete uputamiseks või heitmiseks siseveekogusse või põhjavette paigutamiseks annab loa kohaliku omavalitsuse üksuse nõusolekul ja eraomandis oleva siseveekogu puhul ka veekogu omaniku nõusolekul Keskkonnaamet.

§ 181.  Veekaabelliinide ja torujuhtmete merre paigaldamine

  (1) Merre võib paigaldada veekaabelliine ja torujuhtmeid, mis ei takista veekogu tavapärast kasutamist ega kaota oma tarbimisväärtust ebaotstarbekalt lühikese aja jooksul, lähtudes põhimõttest, et veekogu mõjutatakse võimalikult vähe.

  (2) Veekaabelliine ja torujuhtmeid tuleb käitada viisil, mis hoiab ära keskkonnaohu ning tekitab võimalikult vähe keskkonnahäiringuid.

§ 182.  Süsinikdioksiidi merealal säilitamise keeld

  (1) Süsinikdioksiidi merealal säilitamine on keelatud.

  (2) Süsinikdioksiidi merealal säilitamine käesoleva seaduse tähenduses on merealal süsinikdioksiidi juhtimine veesambasse või merepõhjale või säilitamine geoloogilistes formatsioonides merepõhja all.

11. jagu Veeliiklus 

§ 183.  Veeliikluse nõuded

  (1) Avaliku ja avalikult kasutatava veekogu kasutamine liiklemiseks on lubatud, kui seda ei piirata seaduse või muu õigusaktiga.

  (2) Kui eraõigusliku isiku omandis olev veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks, tohib sellel liigelda ainult omaniku loal.

  (3) Veekogul liikleja on kohustatud vältima maaomanike ja teiste veekogu ja vee kasutajate õiguste rikkumist ning vee-elustiku, veekogu sängi, kallaste, vesiehitiste ja tehnovõrkude kahjustamist.

  (4) Keegi ei tohi veeliiklust ohustada. Paadisilla ja tähistatud kalapüünisega tohib tõkestada kuni kolmandiku veel liikumiseks kasutatava vooluveekogu laiusest.

  (5) Terviseameti koostatud avalike supluskohtade nimekirjas oleval veekogul või selle osal on veesõidukitega, välja arvatud teenistusülesandeid täitvad veesõidukid, liiklemine keelatud.

  (6) Käesoleva seaduse § 86 lõike 4 alusel kehtestatud joogiveehaardesse kuuluval paisjärvel ja tehisjärvel on keelatud sisepõlemismootoriga sõidukite kasutamine.

  (7) Avalikel ja avalikult kasutatavatel siseveekogudel, välja arvatud laevatatavad veekogud, veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (8) Avalikel ja avalikult kasutatavatel siseveekogudel, välja arvatud laevatatavad veekogud, veesõidukite sõidukiiruse kontrollimisel kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele esitatavad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (9) Veekogude kasutamist lennunduses reguleerib lennundusseadus.

§ 184.  Kohaliku omavalitsuse üksuse õigus keelata ja piirata veeliiklust

  (1) Kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus keelata korraldusega oma haldusüksuse piirides avalikul või avalikult kasutataval veekogul veesõidukitega liiklemine, kehtestada liikluskiiruse piirang ja keelata veekogu jääle minek, kui liiklemine, veesõiduki kiirus või jääleminek:
  1) ohustab veeliiklust;
  2) kahjustab või võib kahjustada veekogu seisundit ja lõhkuda veekogu kaldaid;
  3) kahjustab või võib kahjustada kalavarusid või kalakoelmute seisukorda;
  4) häirib teisi veekogu kasutajaid;
  5) ohustab jääleminejaid.

  (2) Kohaliku omavalitsuse üksuse käesoleva paragrahvi lõike 1 kohane korraldus tehakse teatavaks kohalikus või üleriigilises ajalehes ja kohaliku omavalitsuse üksuse veebilehel.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaste korralduste tähistamiseks vajalikud veesõidukite liiklust reguleerivad signaalmärgid paigaldab korralduse andja. Signaalmärkide paigaldamine kooskõlastatakse Veeteede Ametiga.

§ 185.  Veeliiklus laevakanalil ja laevakanali kasutamine

  (1) Avalikult kasutatava veekogu põhja selle süvendamise teel õiguslikul alusel rajatud laevakanalil, mis asub väljaspool sadama akvatooriumi piire, korraldab veeliiklust laevakanali valitseja.

  (2) Laevakanali valitseja käesoleva seaduse tähenduses on veekogu omanik või isik, kellele laevakanali valitsemise õigus on üle antud lepinguga õigusaktides ette nähtud korras.

  (3) Laevakanali kasutamiseks peetakse sellise laeva sõitmist piki laevakanalit, mis oma süvise tõttu ei saa laevakanalit kasutamata sellel veekogul liigelda.

12. jagu Veeluba 

§ 186.  Vee erikasutus

  (1) Vee erikasutusõiguse aluseks on veeluba, mis annab õiguse üheks või mitmeks käesoleva seaduse §-s 187 nimetatud tegevuseks, ja kompleksluba.

  (2) Vee erikasutuseks võõral maatükil peab kasutajal olema ka maaomaniku nõusolek. Maaomaniku nõusolek ei ole nõutav sellise maatüki kasutamise korral, mis asub riigi omandisse kuuluva veekogu all või mis loetakse maareformi seaduse § 31 lõike 2 alusel riigi omandis olevaks.

§ 187.  Veeloa kohustus

  Kui käesoleva seaduse §-s 188 ei ole sätestatud teisiti, siis on veeluba kohustuslik, kui:
  1) võetakse pinnavett, sealhulgas jääd, enam kui 30 kuupmeetrit ööpäevas;
  2) võetakse põhjavett rohkem kui 150 kuupmeetrit kuus või rohkem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas;
  3) võetakse mineraalvett;
  4) juhitakse suublasse saasteaineid või heitvett ja jahutusvett;
  5) juhitakse heide otse põhjavette käesoleva seaduse § 126 lõigetes 3 ja 5 sätestatu kohaselt;
  6) juhitakse sademevett suublasse jäätmekäitlusmaalt, tööstuse territooriumilt, sadamaehitiste maalt, turbatööstusmaalt ja muudest kohtadest, kus on saastatuse risk või oht veekogu seisundile;
  7) paisutatakse veekogu või kasutatakse hüdroenergiat;
  8) süvendatakse veekogu või paigutatakse veekogu põhja süvenduspinnast mahuga alates 100 kuupmeetrist;
  9) juhitakse suublasse maavara kaevandamisel eemaldatavat vett;
  10) paigutatakse veekogusse tahkeid aineid mahuga alates 100 kuupmeetrist;
  11) kaadatakse mahuga alates 100 kuupmeetrist;
  12) põhjavett täiendatakse, juhitakse ümber või juhitakse tagasi;
  13) toimub laeva regulaarne ohtlike ainetega seotud teenindamine või remont või kui regulaarselt lastitakse või lossitakse laeva tuules lenduvate puistekaupadega, välja arvatud juhul, kui seda tehakse suletud süsteemi kasutades;
  14) veekogu puhastamiseks kasutatakse kemikaale, välja arvatud juhul, kui sellega ei muudeta oluliselt vee füüsikalisi või keemilisi või veekogu bioloogilisi omadusi;
  15) arendatakse vesiviljelust toodangu juurdekasvuga rohkem kui üks tonn aastas;
  16) rajatakse üle ühe hektari või likvideeritakse üle 0,1 hektari suuruse pindalaga seisuveekogu või märgala, välja arvatud maavara kaevandamisel tekkiv veekogu;
  17) muudetakse pinnaveekogumiga hõlmatud veekogu, pinnaveekogumiga hõlmamata loodusliku järve või üle ühe hektari suuruse veepeegli pindalaga tehisjärve kaldajoont, välja arvatud maavara kaevandamisel tekkiv või muudetav veekogu;
  18) muudetakse oluliselt vee füüsikalisi või keemilisi omadusi, veekogu bioloogilisi omadusi või veerežiimi.

§ 188.  Veeluba mittenõudvad tegevused

  (1) Veeluba ei ole vaja:
  1) vee võtmiseks hädaolukorras, päästesündmuse lahendamiseks või nimetatud sündmuste jäljendamise korral õppustel;
  2) põhjavee ärajuhtimiseks kõrge põhjavee tasemega või liigniiskelt alalt õiguspäraselt ehitatud ehitise toimimiseks ja kaitseks;
  3) paisutamiseks, kui vooluveekogu looduslikku veetaset tõstetakse kuni üks meeter, välja arvatud juhul, kui paisutatakse veekogu või selle lõiku, mis vajab kaitset looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud nimistusse kantud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana;
  4) maaparandussüsteemi ehitamiseks ja maaparandushoiutöödeks;
  5) pinnaveekogumiga hõlmamata tehisjärve kaldajoone muutmiseks, kui tehisjärv on tekkinud kaevandamise tõttu, asub maardlal, mäeeraldisel või mäeeraldise teenindusmaal ja kaevandamisega rikutud maad ei ole kaevandamisloa andja veel maapõueseaduse §-des 48 ja 50 sätestatud korras korrastatuks tunnistanud;
  6) kuni ühe kuupmeetri heitvee veekogusse juhtimiseks ööpäevas või kuni viie kuupmeetri heitvee pinnasesse juhtimiseks ööpäevas, kui see tegevus vastab käesoleva seaduse § 128 lõike 7 alusel kehtestatud heitvee suublasse juhtimise nõuetele.

  (2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud maaparandussüsteemi kavandamine või rekonstrueerimine on seotud veekoguga, mis kuulub looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse, siis on vaja maaparandussüsteemi ehitusluba kooskõlastada Keskkonnaametiga.

§ 189.  Veeloa kehtivusaeg

  (1) Veeluba on tähtajatu, välja arvatud juhul, kui:
  1) [kehtetu - RT I, 21.12.2019, 1 - jõust. 01.01.2020]
  2) vee erikasutus on ühekordne;
  3) põhjavett võetakse kehtestatud põhjaveevarust.
  4) [kehtetu - RT I, 21.12.2019, 1 - jõust. 01.01.2020]
  5) [kehtetu - RT I, 21.12.2019, 1 - jõust. 01.01.2020]

  (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul antakse veeluba tegevuse kestuse ajaks.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul ei anta veeluba kauemaks, kui kehtib kehtestatud põhjaveevaru.

  (4) [Kehtetu - RT I, 21.12.2019, 1 - jõust. 01.01.2020]

  (5) [Kehtetu - RT I, 21.12.2019, 1 - jõust. 01.01.2020]

§ 190.  Veeloa taotlemine

  (1) Lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 42 lõikes 1 sätestatule esitab veeloa taotleja:
  1) Keskkonnaameti nõudmisel vee erikasutusega seotud tööde projekti;
  2) Keskkonnaameti nõudmisel andmed kavandatava tegevusega mõjutatava keskkonna kohta.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud andmete kogumisel järgitakse käesoleva seaduse § 53 lõike 5 alusel kehtestatud põhimõtteid, meetodeid ja metoodikat, arvestades kavandatava tegevuse iseloomu.

  (3) Kui veeloa taotlemisel on vaja teha veeuuring, siis peab veeloa taotleja tagama veeuuringu vastavuse käesoleva seaduse §-des 236, 237 ja 243 sätestatud veeuuringu nõuetele. Veeuuringu kulud tasub veeloa taotleja.

  (4) Isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, peab olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab.

§ 191.  Veeloa andmise menetlus

  (1) Veeloa annab Keskkonnaamet, välja arvatud käesoleva seaduse § 177 lõikes 6 nimetatud juhul.

  (2) Veeloa andja kooskõlastab enne loa andmist veeloas määratava kaadamiskoha Veeteede Ametiga.

  (3) Veeloa andmise menetlus pikeneb põhjaveevaru hindamisele ja kehtestamisele kuluva aja võrra, kuid mitte rohkem kui 24 kuud.

  (4) Veeloa andmine otsustatakse avatud menetluseta, kui kiirem menetlus on vajalik keskkonnaohu vältimiseks.

  (5) Veeloa andmise kohta otsuse tegemisel tuleb hinnata kehtestatud põhjaveevaru ja pinnavee koguse piisavust ning tagada esmajärjekorras elanike, tervishoiu-, hoolekande-, õppe- ja kasvatusasutuste ning toiduainetööstuse joogiveevajaduse rahuldamine.

§ 192.  Veeloa andmisest keeldumine

  (1) Keskkonnaamet keeldub veeloa andmisest keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 52 lõike 1 punktis 1 ning punktides 3–10 sätestatud juhtudel või kui veeloa taotlejal ei ole tegevuskoha maaomaniku nõusolekut viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks või kui puudub käesoleva seaduse § 190 lõikes 4 nimetatud nõusolek.

  (2) Keskkonnaamet võib anda veeloa veekogu paisutamiseks käesoleva seaduse § 190 lõikes 4 nimetatud nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi.

  (3) Veeloa andmisest võib keelduda ka juhul, kui esineb vähemalt üks järgmistest alustest:
  1) veehaarde sanitaarkaitsealale või hooldusalale kavatsetakse juhtida heitvett;
  2) Terviseamet ei kooskõlasta ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa taotlust ehitusseadustiku alusel;
  3) veehaarde sanitaarkaitsealale, hooldusalale või joogiveehaarde toitealale kavatsetakse juhtida ohtlikke aineid;
  4) majanduslikult olulise vees kasvatatava liigi kaitseks määratud alale või elupaiga ja liigi kaitseks looduskaitseseaduse alusel määratud alale, kus vee kvaliteet on oluline kaitsetegur, kavatsetakse juhtida ohtlikke aineid;
  5) vee võtmisel ei ole tagatud elanike, tervishoiu-, hoolekande-, õppe- ja kasvatusasutuse ning toiduainetööstuse joogiveevajaduse rahuldamine;
  6) põhjaveevõtt võib ületada kehtestatud põhjaveevaru;
  7) põhjaveevaru ei ole kehtestatud;
  8) kavandatav tegevus seab ohtu käesoleva seaduse §-des 31, 32 ja 34 nimetatud veekaitse eesmärkide saavutamise või ei võimalda nende saavutamist ning veekaitse eesmärkide saavutamise suhtes ei kohaldata erandit §-de 39–42 alusel;
  9) kaadamisele on olemas alternatiivsed võimalused süvenduspinnase taaskasutamiseks või ladestamiseks maismaal viisil, mis ei kujuta ohtu inimese tervisele ega keskkonnale ega ole ebaproportsionaalselt kulukas;
  10) kaadamisest tulenevat keskkonnaohtu inimese tervisele või keskkonnale ei ole võimalik piisava täpsusega kindlaks määrata.

§ 193.  Veeloa sisu

  (1) Lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 53 sätestatule märgitakse veeloas sõltuvalt vee erikasutuse liigist:
  1) veevõtu lubatud kogused ja aeg veehaarete ning põhjaveekihtide kaupa;
  2) arvestuse pidamise nõuded veekogumist võetava vee koguse määramise, vee kvaliteedi kontrollimise, sealhulgas seire ja võetud vee kohta;
  3) põhjavee kvaliteedi kontrollimise ja põhjavee taseme mõõtmise nõuded ning arvestuse pidamise nõuded põhjaveekihist võetava vee koguse määramise ja võetud põhjavee kohta;
  4) saasteainete, sealhulgas ohtlike ainete suurim lubatav sisaldus heitvees ja saasteainete heitkogus ainete ja väljalaskmete kaupa;
  5) seirenõuded, sealhulgas mõjutatava suubla seire nõuded;
  6) keskkonnaohu vältimise ja keskkonnariski vähendamise meetmed ning nende rakendamise tähtajad;
  7) meetmed, mis vähendavad saasteainete, sealhulgas ohtlike ainete mõju suublale;
  8) vajaduse korral meetmed, millega vähendatakse või välditakse tegevuse mõju pinnaveekogumile, põhjaveekogumile või isiku varale, ja nende meetmete tõhususe seire nõuded;
  9) parim võimalik tehnika vee kasutamiseks ja reovee puhastamiseks, arvestades selle ajakohasust ja tõhusust, vee erikasutajale kättesaadavust ning majanduslikku ja tehnilist vastuvõetavust;
  10) veeloa andjale teabe esitamise nõuded;
  11) veekogu paisutamise ja hüdroenergia kasutamise nõuded;
  12) mere süvendamise ja tahkete ainete merre uputamise või kaadamise nõuded;
  13) vesiviljeluse nõuded;
  14) vajaduse korral muud nõuded käesoleva seaduse §-s 187 sätestatud veeloa kohustusega tegevuste kohta sõltuvalt tegevuse liigist ja ulatusest;
  15) teave, mis on vaja kanda keskkonnaloale keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 53 lõike 3 alusel kehtestatud andmekoosseisu kohaselt.

  (2) Veeloas määratakse vee erikasutuse liigist lähtudes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 53 lõike 1 punktides 7 ja 8 sätestatud asjakohased meetmed.

§ 194.  Veeloa peatamine ja kehtetuks tunnistamine

  (1) Lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 61 lõikes 1 sätestatud alustele peatab Keskkonnaamet vajaduse korral joogivee tootmiseks vee võtmise loa kehtivuse, kui joogiveeks kasutatavas pinna- või põhjavees on ohtlikke aineid üle kvaliteedi piirväärtuse. Keskkonnaamet kooskõlastab sellisel juhul veeloa kehtivuse peatamise Terviseametiga.

  (2) Lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 62 lõikes 2 sätestatud alustele võib Keskkonnaamet tunnistada veeloa kehtetuks, kui:
  1) veehaarde sanitaarkaitsealale juhitakse heitvett;
  2) majanduslikult olulise vees kasvatatava liigi kaitseks määratud alale või veehaarde sanitaarkaitsealale juhitakse ohtlikke aineid;
  3) põhjavee võtmisel ületatakse kehtestatud põhjaveevaru või põhjustatakse põhjavee liigvähenemine;
  4) tegevus on halvendanud vee seisundit ning see halvenemine ei ole kooskõlas käesoleva seaduse §-des 39–42 sätestatud nõuetega veekaitse eesmärkide saavutamise erandite kohta;
  5) joogiveeks kasutatavas pinna- või põhjavees on ohtlikke aineid üle kvaliteedi piirväärtuse.

  (3) Keskkonnaamet kooskõlastab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 5 sätestatud juhul veeloa kehtetuks tunnistamise Terviseametiga.

  (4) Kui põhjavee võtmisel ületatakse kehtestatud põhjaveevaru hädaolukorras või päästesündmuse lahendamisel, ei tunnista Keskkonnaamet veeluba kehtetuks.

  (5) Kui veeluba antakse kehtestamata põhjaveevaru kasutamiseks, siis võib loa andja veeluba muuta või selle kehtetuks tunnistada pärast põhjaveevaru kehtestamist.

  (6) Kui maavara kaevandamisel ületatakse põhjavee kõrvaldamise lubatud kogus, et vältida kaeveõõnte üleujutamist, ei tunnista Keskkonnaamet veeluba kehtetuks ega rakenda sanktsioone lubatud põhjavee koguse ületamise pärast.

§ 195.  Veekasutuse aruanne

  (1) Veeloa või kompleksloa omaja on kohustatud esitama üks kord aastas keskkonnaloa andjale aruande käesoleva seaduse § 187 punktides 1‒6, 9, 11, 15 ja 18 nimetatud tegevuse kohta. Veeloa või kompleksloa omaja esitab aruande, kui käesoleva seaduse § 187 punktides 8 ja 10 nimetatud tegevus toimub meres.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse aruanne peab sõltuvalt lubatud tegevusest sisaldama:
  1) andmeid kasutatud vee kohta, heitvee hulka ja suublasse juhitud saasteainete kogust;
  2) andmeid kaevandusvee, sademevee ja jahutusvee kohta;
  3) ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuse ning veekasutuse majanduslikke näitajaid;
  4) andmeid reoveepuhasti ja reoveesette kohta;
  5) mere süvendamisel ja kaadamisel eemaldatud aine ning kaadatud aine koostist ja mahtu;
  6) andmeid vesiviljelusest pärit vee ja vesiviljeluse kohta;
  7) vajaduse korral muid asjakohaseid andmeid.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aruandes esitatava täpsustatud andmekoosseisu ja aruande esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

13. jagu Veekeskkonnariskiga tegevus 

§ 196.  Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimine

  (1) Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimine (edaspidi ka registreering) annab õiguse üheks või mitmeks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevuseks.

  (2) Veekeskkonnariskiga tegevus tuleb registreerida järgmiste tegevuste korral:
  1) dispergentide kasutamine saastatuse likvideerimiseks või saasteainete leviku takistamiseks veekogus;
  2) muu veekogu kui mere süvendamine või sellise veekogu põhja 5–100-kuupmeetrise mahuga süvenduspinnase paigutamine;
  3) mere süvendamine või merepõhja 50–100-kuupmeetrise mahuga süvenduspinnase paigutamine;
  4) tee või raudtee koosseisu kuuluva silla või truubi ehitamine avalikult kasutataval veekogul või avalikul veekogul;
  5) veekogusse 5–100 kuupmeetri tahke aine paigutamine;
  6) vesiviljelus toodangu juurdekasvuga kuni üks tonn aastas, kui vesiviljelusehitise veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses;
  7) maasoojussüsteemi veekogusse paigaldamine;
  8) avatud maasoojussüsteemi läbinud põhjavee juhtimine otse põhjavette;
  9) paisutuse likvideerimine või veekogu veetaseme alandamine tasemeni, milleks veeluba ei ole enam vaja;
  10) teaduslikul eesmärgil ainete otse põhjavette juhtimine pinna- ja põhjavee kirjeldamiseks, kaitsmiseks või põhjaveekogumi seisundi parandamiseks koguses, mis on nimetatud otstarbel hädavajalik;
  11) veealuse kultuuriväärtusega asja uputamine planeeringuga määratud alale;
  12) keemilise taimekaitsevahendi veekaitsevööndis kasutamine.

  (3) Dispergent käesoleva seaduse tähenduses on pindaktiivsete ainete segu, mida kasutatakse naftasaaduste keskkonda sattumise korral orgaanilise lahusti koosseisus naftasaaduste vees lahustamise tõhustamiseks, et vähendada naftasaaduste ja vee vahelise piirpinna pinevust.

  (4) Keskkonnaamet registreerib veekeskkonnariskiga tegevuse, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud tegevuse, mille registreerib Keskkonnainspektsioon.

  (5) Keskkonnaamet võib nõuda veeloa taotlemist käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 12 nimetatud veekeskkonnariskiga tegevuseks, kui tegevusel võib olla pinna- ja põhjavee omadustele oluline ebasoodne mõju.

§ 197.  Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimise taotlemine

  (1) Veekeskkonnariskiga tegevust kavandav isik (edaspidi käesolevas jaos taotleja) esitab taotluse tegevuse registreerimiseks vähemalt üks kuu enne selle tegevuse alustamist.

  (2) Taotluses märgitakse taotleja andmed ning kavandatud veekeskkonnariskiga tegevuse iseloomustus, kirjeldus ja muu käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud õigusaktis nimetatud vajalik teave.

  (3) Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimise taotluse ja registreeringu andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (4) Kui kavandatakse mitut veekeskkonnariskiga tegevust ja need tegevused on omavahel ruumiliselt või tehnoloogiliselt seotud, märgitakse need tegevused ühes taotluses.

  (5) Käesoleva seaduse § 196 lõike 2 punktis 1 nimetatud veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimist ei ole vaja taotleda, vaid Keskkonnainspektsiooni tuleb teavitada dispergentide kasutamise kavatsusest sidevahendite kaudu.

§ 198.  Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimise otsustamine

  (1) Keskkonnaamet kontrollib esitatud taotluse alusel kümne tööpäeva jooksul taotluse saamisest arvates veeloa või registreeringu omamise vajadust ning esitatud taotluse vastavust nõuetele. Kui veekeskkonnariskiga tegevus ei vaja registreerimist või vajab veeluba, teavitab Keskkonnaamet sellest taotlejat 15 päeva jooksul taotluse saamisest arvates.

  (2) Keskkonnaamet otsustab taotleja veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimise või sellest keeldumise 30 päeva jooksul nõuetele vastava taotluse saamisest arvates. Kui taotlust ei vaadata läbi tähtaja jooksul, ei loeta tähtaja möödumisel taotleja veekeskkonnariskiga tegevust vaikimisi registreerituks.

  (3) Käesoleva seaduse § 196 lõike 2 punktis 1 sätestatud veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimise otsustab Keskkonnainspektsioon viivitamata.

  (4) Taotleja veekeskkonnariskiga tegevus registreeritakse taotluse kohaselt kindlaks tähtajaks või tähtajatult. Keskkonnaamet võib registreeringu tähtaega piirata käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul.

  (5) Keskkonnaamet võib registreerimisel kehtestada veekeskkonnariskiga tegevusele kõrvaltingimusi, kui see on vajalik, et vähendada tegevuse ebasoodsat mõju pinna- või põhjavee omadustele, vee-elustikule või veega seotud elustikule.

§ 199.  Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimisest keeldumine

  (1) Keskkonnaamet keeldub veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimisest, kui:
  1) tegevusel võib olla pinna- või põhjavee omadustele, vee-elustikule või veega seotud elustikule oluline ebasoodne mõju, mida ei ole võimalik kõrvaltingimuste kehtestamisega piisavalt vähendada;
  2) taotleja on esitanud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad tegevuse registreerimise otsustamist;
  3) tegevuseks on vaja veeluba või kompleksluba.

  (2) Keskkonnainspektsioon keeldub käesoleva seaduse § 196 lõike 2 punktis 1 sätestatud veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimisest, kui dispergentide kasutamisega põhjustatav ebasoodne mõju pinna- või põhjavee omadustele, vee-elustikule või veega seotud elustikule ei ole põhjendatud, arvestades saastatuse või saasteainete leviku iseloomu või ulatust.

§ 200.  Kohustus teatada asjaolude muutumisest

  (1) Registreeritud veekeskkonnariskiga tegevusega tegeleva isiku muutumise korral teavitab uus tegevuse elluviija Keskkonnaametit viivitamata registreeringus nimetatud andmete muutumisest.

  (2) Keskkonnaametit tuleb aegsasti teavitada registreeritud veekeskkonnariskiga tegevuse muutmise soovist ja muudest asjaoludest, mis võivad kaasa tuua olulise ebasoodsa mõju pinna- või põhjavee omadustele, vee-elustikule või veega seotud elustikule.

§ 201.  Registreeringu muutmine

  (1) Keskkonnaamet või Keskkonnainspektsioon muudab registreeringut:
  1) registreeringu omaja taotluse alusel;
  2) kui selgub, et registreeritud andmed on muutunud;
  3) kui registreeritud veekeskkonnariskiga tegevuse suhtes on vaja kehtestada kõrvaltingimusi või neid muuta, et vähendada tegevuse ebasoodsat mõju pinna- või põhjavee omadustele, vee-elustikule või veega seotud elustikule ning vältida registreeringu kehtetuks tunnistamist.

  (2) Kui registreeringu muutmise algatab Keskkonnaamet, teeb ta registreeringu omajale kirjalikult teatavaks registreeringu muutmise põhjuse ning määrab muutmiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamise tähtaja, mis ei või olla lühem kui kümme tööpäeva asjakohase teate teatavakstegemisest arvates.

  (3) Keskkonnaamet otsustab registreeringu muutmise tegevuse registreerimiseks sätestatud korras kümne päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates.

§ 202.  Registreeringu kehtetuks tunnistamine

  (1) Keskkonnaamet tunnistab registreeringu kehtetuks, kui:
  1) registreeringu omaja on selleks esitanud taotluse;
  2) ilmneb, et registreerimistaotluses on teadvalt esitatud olulise tähtsusega valeandmeid, mis mõjutasid veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimist ning mille esitamata jätmise korral oleks pidanud registreerimisest keelduma.

  (2) Keskkonnaamet võib tunnistada registreeringu kehtetuks, kui ilmneb käesoleva seaduse §-s 199 sätestatud alus registreerimisest keeldumiseks.

  (3) Registreeringu kehtetuks tunnistamise menetlusele kohaldatakse käesoleva seaduse § 201 lõigetes 2 ja 3 sätestatut.

7. peatükk Põhjaveevaru hindamine, kehtestamine ja hüdrogeoloogiliste tööde tegemine 

1. jagu Põhjaveevaru hindamine ja kehtestamine 

§ 203.  Põhjaveevaru

  (1) Põhjaveevaru jaguneb uurituse detailsusest lähtuvalt prognoosvaruks ja tarbevaruks.

  (2) Põhjaveevaru käesoleva seaduse tähenduses on arvutuslik veeteenuste osutamiseks või enda tarbeks võetav põhjavee kogus, mille kasutamise korral on tagatud, et kehtestatud põhjaveevaruga alal ei toimu põhjavee liigvähenemist ega halvene põhjavee seisund.

  (3) Käesoleva seaduse § 205 lõike 1 kohaselt kehtestatud põhjaveevaru kantakse asjakohasesse registrisse valdkonna eest vastutava ministri otsuse alusel.

§ 204.  Põhjaveevaru hindamine

  (1) Põhjaveevaru tuleb hinnata juhul, kui põhjaveehaarde või kehtestatud põhjaveevaruga ala veevõtt ühest põhjaveekihist on suurem kui 500 kuupmeetrit ööpäevas.

  (2) Põhjaveevaru võib hinnata ka juhul, kui põhjaveehaarde veevõtt ühest põhjaveekihist on väiksem kui 500 kuupmeetrit ööpäevas ja selline veevõtt põhjustab või võib põhjustada põhjaveekihis vee liigvähenemist.

  (3) Põhjaveevaru hindamise vajaduse otsustab Keskkonnaamet, kui põhjavett võetakse põhjaveekihist üle 500 kuupmeetri ööpäevas põhjavee ümberjuhtimise eesmärgil.

  (4) Põhjaveevaru hindamisel võetakse aluseks põhjaveekogumi looduslik ressurss. Põhjaveevaru hindamisel tuleb arvestada põhjaveekihi hüdrogeoloogilisi tingimusi, sealhulgas põhjavee kaitstust, põhjaveest sõltuvate ökosüsteemide säilimist, olemasolevaid kehtestatud põhjaveevaruga alasid ja veehaardeid, inimtegevuse mõju, saastunud pinnase ja põhjaveega alade paiknemist ning piirkonnas asuvaid potentsiaalselt ohtlikke saasteallikaid.

  (5) Põhjaveevaru hindamiseks tehakse hüdrogeoloogiline uuring, mille tegemist koordineerib Keskkonnaministeerium, ja koostatakse uuringuaruanne, mis esitatakse põhjaveekomisjonile.

  (6) Põhjaveevaru hindamisega kaasnevad kulud katab isik, kes taotleb põhjaveevaru hindamist.

  (7) Põhjaveevaru hindamise korra, nõuded põhjaveevaru hindamise ja põhjaveevaru hüdrogeoloogilise uuringu aruande kohta ning põhjaveevaru kehtestamise aluseks olevate andmete koosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 205.  Põhjaveevaru kehtestamine

  (1) Põhjaveevaru kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga pärast põhjaveevaru hindamist.

  (2) Põhjaveevaru kehtestatakse 10–30 aastaks.

  (3) Põhjaveevaru tuleb kehtestada enne põhjavee võtmiseks veeloa andmist.

  (4) Valdkonna eest vastutav minister ei kehtesta põhjaveevaru, kui:
  1) põhjaveevaru vee omadused ei vasta kavandatava kasutuse eesmärgile;
  2) põhjaveevaru kasutamine taotletud koguses võib halvendada põhjavee seisundit;
  3) kavandatava põhjaveehaarde jaoks ei ole koostatud sanitaarkaitseala projekti;
  4) põhjaveehaarde sanitaarkaitsealal, hooldusalal või joogiveehaarde toitealal ei ole tegevuspiiranguid võimalik järgida;
  5) puudub põhjaveevaru kasutamise põhjendatud vajadus.

§ 206.  Põhjaveevaru ümberhindamine

  (1) Põhjaveevaru hinnatakse ümber enne põhjaveevaru kehtestamist.

  (2) Põhjaveevaru hinnatakse ümber, kui:
  1) põhjaveevaru kasutamise aeg on ületanud põhjaveevaru kasutamise arvutusliku aja ja kavandatav põhjaveevõtt on jätkuvalt suurem kui 500 kuupmeetrit ööpäevas;
  2) põhjaveevaruga ala hüdrogeoloogilised tingimused on muutunud;
  3) põhjaveevaruga ala põhjavee seisund on halvenenud ega vasta enam põhjaveevaru kasutamise eesmärgile;
  4) põhjavee keemiline seisund või koguseline seisund on halvenenud sellisel määral, et kehtestatud põhjaveevaruga alal asuv põhjaveekogum on ohustatud või selle seisundiklass on muutunud heast halvaks;
  5) põhjaveevaru kasutamine võib põhjustada pinnavee seisundi halvenemist või ebasoodsaid muutusi põhjaveest sõltuvas maismaaökosüsteemis;
  6) põhjaveekihist soovitakse vett võtta rohkem, kui on kehtestatud põhjaveevaru;
  7) tekib vajadus oluliselt muuta põhjaveehaarde asukohta või põhjaveehaardel puudub sanitaarkaitseala.

  (3) Põhjaveevaru võib ümber hinnata ka juhul, kui veevõtu andmete kohaselt ei kasutata põhjaveevaru kehtestatud mahus.

  (4) Põhjaveevaru hinnatakse ümber põhjaveevaru hindamise ja põhjaveevaru uuringu nõuete ning põhjaveevaru hindamise korra kohaselt ja põhjaveevarude jaotuse alusel. Põhjaveevaru ümberhindamise uuringule kohaldatakse käesoleva seaduse § 204 lõike 7 alusel kehtestatud nõudeid.

  (5) Põhjaveevaru ümberhindamisega kaasnevad kulud kaetakse käesoleva seaduse § 204 lõike 6 kohaselt.

§ 207.  Põhjaveekomisjon

  (1) Põhjaveevarude, sealhulgas mineraalveevarude määramiseks, uuringute ja ekspertiisi korraldamiseks moodustatakse põhjaveekomisjon.

  (2) Põhjaveekomisjoni ülesanded on:
  1) põhjaveevaru hindamiseks tehtud uuringute tulemuste läbivaatamine ja valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekute tegemine põhjaveevaru kehtestamiseks;
  2) põhjavee uurimise, kasutamise ja kaitse olukorra hindamine ning uuringute vajaduse ja suundade määramine;
  3) Keskkonnaministeeriumi ja selle haldusala asutuste nõustamine põhjavee kasutamise ja kaitsega seonduvates küsimustes;
  4) hinnangu andmine hüdrogeoloogiliste uuringute vajadusele ja tulemustele ning põhjavett käsitlevate õigusaktide eelnõudele.

  (3) Põhjaveekomisjoni põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

  (4) Põhjaveekomisjoni koosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

2. jagu Hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba 

§ 208.  Hüdrogeoloogiliste tööde tegija loakohustus

  Ettevõtjal peab olema tegevusluba järgmiste hüdrogeoloogiliste tööde tegemiseks:
  1) hüdrogeoloogilised uuringud;
  2) hüdrogeoloogiline kaardistamine;
  3) puurkaevude ja -aukude projekteerimine;
  4) soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude projekteerimine;
  5) puurkaevude ja -aukude puurimine, ümberehitamine ning lammutamine;
  6) soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude puurimine, ümberehitamine ning lammutamine.

§ 209.  Hüdrogeoloogiliste tööde tegija tegevusloa kontrolliese

  (1) Tegevusluba antakse ettevõtjale, kui tema heaks tegutseb lepingu alusel füüsiline isik:
  1) kellel on vähemalt kaheaastane kogemus nende hüdrogeoloogiliste tööde tegemises, milleks luba taotletakse;
  2) kelle viimasest praktilisest töökogemusest võib olla möödunud kuni viis kalendriaastat;
  3) kellel on oskused ja teadmised, sealhulgas geoloogiaalased teadmised nendest hüdrogeoloogilistest töödest, milleks luba taotletakse;
  4) kes tunneb hüdrogeoloogilisi töid reguleerivate õigusaktide nõudeid valdkonnas, milles ta tegutseb;
  5) kelle varasemad hüdrogeoloogilised tööd valdkonnas, milleks tegevusluba taotletakse, vastavad õigusaktide nõuetele ja töö eesmärgile.

  (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule antakse tegevusluba:
  1) hüdrogeoloogilisteks uuringuteks ja hüdrogeoloogiliseks kaardistamiseks ettevõtjale, kelle heaks tegutseb lepingu alusel füüsiline isik, kellel on geoloogiaalane kõrgharidus;
  2) puurkaevude ja -aukude või soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude projekteerimiseks ettevõtjale, kelle heaks tegutseb lepingu alusel füüsiline isik, kellel on geoloogia- või keskkonnatehnoloogiaalane kõrgharidus;
  3) puurkaevude ja -aukude või soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude puurimiseks või ümberehitamiseks ettevõtjale, kellel on olemas puurmasin või pangagarantii puurkaevude ja -aukude rajamiseks puurmasina soetamise investeeringu finantseerimise kohta.

  (3) Hüdrogeoloogiliste tööde tegijana võib tegutseda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui tema kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse kohaselt. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud pädev asutus on Keskkonnaministeerium.

§ 210.  Hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa kõrvaltingimused

  Hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloale võib lisada järgmisi kõrvaltingimusi:
  1) lubatud hüdrogeoloogiliste tööde nimetused, et tagada hüdrogeoloogiliste tööde asjatundlik tegemine sõltuvalt tegevusloa taotleja omandatud kõrghariduse valdkonnast ja hüdrogeoloogiliste tööde alasest kogemusest, oskustest ja teadmistest;
  2) puurkaevude ja -aukude rajamisel või ümberehitamisel luba puurida ainult teatud põhjaveekihti või ainult teatud piirtootlikkusega puurkaeve, et tagada põhjavee kaitse nõuete täitmine sõltuvalt tegevusloa taotleja kasutuses olevast puurmasinast ja puurimistehnoloogiast.

§ 211.  Hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa taotlus

  Lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 19 lõike 2 punktides 1–5 nimetatule tuleb hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa saamiseks esitada järgmised andmed:
  1) juriidilise isiku hüdrogeoloogilisi töid tegeva töötaja nimi, isikukood, ametinimetus, hüdrogeoloogilise töö nimetus ja kontaktandmed;
  2) hüdrogeoloogiliste tööde nimetused, milleks tegevusluba taotletakse;
  3) kirjalik tõend hüdrogeoloogiliste tööde tegemise kaheaastase kogemuse kohta ja vähemalt kolm tehtud töö näidet;
  4) geoloogiaalast kõrgharidust tõendav diplom, kui tegevusluba taotletakse hüdrogeoloogilisteks uuringuteks või hüdrogeoloogiliseks kaardistamiseks;
  5) geoloogia- või keskkonnatehnoloogiaalast kõrgharidust tõendav diplom, kui tegevusluba taotletakse puurkaevude ja -aukude või soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude projekteerimiseks;
  6) kasutatava puurmasina tehnilise passi koopia ja kasutatavate puurimistehnoloogiate kirjeldus, kui tegevusluba taotletakse puurkaevude ja -aukude või soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude puurimiseks või ümberehitamiseks.

§ 212.  Hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa taotluse lahendamine

  (1) Hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa taotluse lahendab Keskkonnaministeerium.

  (2) Kui Keskkonnaministeerium ei lahenda taotlust majandustegevuse seadustiku üldosa seadusega kindlaksmääratud tähtaja või pikendatud tähtaja jooksul, ei loeta tegevusluba selle tähtaja möödumisel ettevõtjale vaikimisi antuks.

§ 213.  Hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa kehtetuks tunnistamise erisused

  Lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse §-s 37 sätestatule tunnistab tegevusloa andja loa kehtetuks, kui loa omaja on rikkunud põhjavee kaitse nõudeid ja rikkumisega on kaasnenud põhjavee liigvähenemine või saastumine või keskkonnaoht või loa omaja on põhjustanud oma tegevusega puurkaevu või -augu kahjustamise või selle ohu.

8. peatükk Avaliku veekogu ehitisega koormamine 

1. jagu Üldsätted 

§ 214.  Avaliku veekogu ehitisega koormamise üldnõuded

  (1) Avaliku veekogu põhja koormamine ehitisega, mis ei ole kaldakinnisasja osa, on lubatud ainult seaduses sätestatud juhtudel, tingimustel ja korras.

  (2) Avaliku veekoguga piirneva kaldakinnisasja omanikul on õigus koormata avalikku veekogu üle kinnisasja piiri ulatuva ning veekogu põhjale toetuva kaldaga püsivalt ühendatud ehitisega seaduses sätestatud tingimustel ja korras.

2. jagu Avaliku veekogu kaldaga püsivalt ühendatud ehitisega koormamise tasu 

§ 215.  Avaliku veekogu kaldaga püsivalt ühendatud ehitisega koormamise tasu

  (1) Avaliku veekogu koormamisel kaldaga püsivalt ühendatud ehitisega, kui sellega kaasneb kaldajoone muutumine ja kaldakinnisasja pindala suurenemine, peab kaldakinnisasja omanik maksma riigile ühekordset tasu, mille suurus on pool juurde tekkinud maismaa maksustamishinnast. Juurde tekkinud maismaa maksustamishinna arvutamise aluseks on kaldakinnisasja maksustamishind.

  (2) Avaliku veekogu koormamisel kaldaga püsivalt ühendatud ehitisega või selle osaga, kui sellega ei kaasne kaldajoone muutumist ja kaldakinnisasja pindala suurenemist, peab kaldakinnisasja omanik ehitise või selle osa ehitisealuse pinna eest maksma iga-aastast kasutustasu, mille suurus on neli protsenti ehitisega või selle osaga koormatud avaliku veekogu osa arvestuslikust maksustamishinnast. Arvestusliku maksustamishinna arvutamisele kohaldatakse kaldakinnisasja maksustamishinna arvutamise tingimusi ja korda.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tasu ei võeta järgmiste ehitiste ehitamise eest:
  1) ajutine ehitis;
  2) kuni 60-ruutmeetrise ehitisealuse pinnaga ehitis;
  3) sadamaseaduse tähenduses väikesadamas asuv ujuvkai.

  (4) Kui avalikku veekogu koormatakse sellise kaldaga püsivalt ühendatud ehitisega, mille ühe osaga kaasneb kaldajoone muutumine ja kaldakinnisasja pindala suurenemine, aga teise osaga mitte, maksab kaldakinnisasja omanik kaldakinnisasja pindala suurendanud ehitise osa eest käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tasu ja ülejäänud ehitise osa eest käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tasu.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud maksevabastus hõlmab ühe kaldakinnisasja piires ühte avalikku veekogusse ehitatud kuni 60-ruutmeetrise ehitisealuse pinnaga kaldaga püsivalt ühendatud ehitist.

§ 216.  Avaliku veekogu kaldaga püsivalt ühendatud ehitisega koormamise tasu maksmise kord

  (1) Käesoleva seaduse § 215 lõikes 1 sätestatud tasu tuleb maksta enne ehitisele kasutusloa andmist. Nimetatud tasu arvestab ja selle kohta makseteatise esitab pärast kinnistusraamatus kinnisasja piiride muudatuse registreerimist Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi käesolevas peatükis pädev asutus). Tasu maksmise tähtaeg on kolm kuud.

  (2) Käesoleva seaduse § 215 lõikes 2 sätestatud tasu tuleb pädeva asutuse esitatud makseteatise alusel tasuda sama kalendriaasta 1. juuliks. Tasu esimene makse tuleb tasuda kasutusloa saamisele järgneva aasta 1. juuliks.

  (3) Käesoleva seaduse § 215 lõikes 2 nimetatud tasu arvestatakse ehitise kasutusloa andmise päevale järgnevast päevast arvates.

  (4) Käesoleva seaduse § 215 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tasude makseteatisele märgitakse:
  1) makseteatise koostanud ametniku ees- ja perekonnanimi ning ametikoht;
  2) makseteatise koostamise kuupäev;
  3) maksja nimi ja aadress;
  4) tasu suurus;
  5) makseteatise õiguslik ja faktiline alus, sealhulgas tasu arvutamise alused;
  6) maksetähtpäev;
  7) hoiatus sundtäitmise rakendamise kohta tasu tähtajaks maksmata jätmise korral.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud makseteatis on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses.

  (6) Käesoleva seaduse § 215 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tasud laekuvad riigieelarvesse.

3. jagu Avaliku veekogu koormamine kaldaga püsivalt ühendamata ehitisega 

§ 217.  Hoonestusluba

  (1) Hoonestusluba on tähtajaline õigus koormata avaliku veekogu piiritletud osa selle põhjaga püsivalt ühendatud ehitisega, mis ei ole püsivalt ühendatud kaldaga. Riigiasutus ei pea avaliku veekogu ehitisega koormamiseks hoonestusluba taotlema.

  (2) Ehitis, mis on ehitatud hoonestusloa alusel ja millele hoonestusluba laieneb, on hoonestusloa oluline osa ning kuulub omandiõiguse alusel hoonestusloa omajale. Kõik muud avaliku veekogu põhjaga püsivalt ühendatud ehitised, mis ei ole püsivalt ühendatud kaldaga, on avaliku veekogu olulised osad ja kuuluvad omandiõiguse alusel riigile.

  (3) Hoonestusluba ei asenda teisi seaduses ette nähtud lube, mis on vajalikud hoonestusloa oluliseks osaks oleva ehitise ehitamiseks ja kasutamiseks, kui seaduses ei sätestata teisiti.

  (4) Käesolevat jagu ei kohaldata avaliku veekogu süvendamisele ja avalikku veekogusse paigaldatavale navigatsioonimärgile.

§ 218.  Hoonestusloa taotlemine

  (1) Hoonestusloa taotlus esitatakse pädevale asutusele.

  (2) Hoonestusloa taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid:
  1) ehitise kasutamise otstarve;
  2) ehitise maksimaalne kõrgus ja sügavus ning muud olulised tehnilised andmed;
  3) ehitiste arv koormataval alal ning ehitistealune pindala;
  4) avaliku veekogu koormatava ala koordinaadid ja koormatava ala suurus ruutmeetrites;
  5) käesoleva seaduse § 219 lõike 7 punktis 3 nimetatud uuringu kirjeldus, kui pädev asutus nõuab sellise uuringu tegemist;
  6) hoonestusloa taotletav kestus.

  (3) Kui seaduses on hoonestusloa omaja suhtes kehtestatud lisanõuded, peab hoonestusloa taotlus sisaldama ka hoonestusloa taotleja kinnitust, et ta vastab nendele nõuetele. Taotlusele lisatakse nimetatud nõuetele vastavust tõendavad dokumendid.

  (4) Hoonestusloa taotlusele lisatakse kavandatava ehitise ja selle teenindamiseks vajalike rajatiste, sealhulgas veekaabelliinide asukohaplaan ning muud avaliku veekogu ehitisega koormamise seisukohast olulised dokumendid. Pärast pädeva asutuse määratud uuringute tegemist ja keskkonnamõju hindamist esitab hoonestusloa taotleja pädevale asutusele uuringute ning keskkonnamõju hindamise aruanded. Hoonestusloa taotleja esitab taotlusele algselt lisatud dokumendid uuesti, kui neid on pärast uuringute tegemist ja keskkonnamõju hindamist täpsustatud.

  (5) Hoonestusloa taotluse erisused avaliku veekogu tuuleelektrijaamaga koormamiseks sätestatakse elektrituruseaduses.

  (6) Hoonestusloa taotluse vormi ning täpsustavad nõuded taotlusele ja selle lisadele võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 219.  Hoonestusloa menetluse algatamine

  (1) Hoonestusloa menetluse algatamise otsustab pädev asutus.

  (2) Pädev asutus teeb hoonestusloa menetluse algatamise või algatamata jätmise otsuse pärast asjaomastelt asutustelt arvamuse saamist. Arvamuse avaldaja peab oma arvamust põhjendama. Tähtaeg arvamuse avaldamiseks on 30 päeva. Kui arvamuse avaldaja nimetatud tähtaja jooksul oma arvamust ei esita, loetakse, et tal puuduvad hoonestusloa taotlusele vastuväited.

  (3) Kui ei ilmne hoonestusloa menetluse algatamist välistavaid asjaolusid, avaldab pädev asutus enne hoonestusloa menetluse algatamist teate Ametlikes Teadaannetes, vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja oma veebilehel. Teates avaldatakse hoonestusloa taotleja ja taotluse andmed. Käesolevas lõikes sätestatud teate avaldamise kohustust ei kohaldata ehitusseadustiku § 104 lõikes 3 sätestatud ehitisele.

  (4) Teate avaldamisest arvates 20 päeva jooksul on teistel huvitatud isikutel õigus esitada omapoolne hoonestusloa taotlus sama avaliku veekogu osa ehitisega koormamiseks. Taotlus peab vastama käesoleva seaduse §-s 218 sätestatud nõuetele. Kui ühe avaliku veekogu ala kohta esitatakse mitu taotlust ja ehitised, millega avaliku veekogu ala koormamist soovitakse, erinevad oluliselt esimeses taotluses esitatud ehitisest, esitab pädev asutus ka teised taotlused käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras arvamuse avaldamiseks.

  (5) Kui pädevale asutusele on ühe avaliku veekogu ala kohta esitatud mitu hoonestusloa taotlust, mille puhul puuduvad käesoleva seaduse §-s 223 sätestatud hoonestusloa andmisest keeldumise alused, algatatakse hoonestusloa menetlus selle taotluse alusel, mis kõige enam vastab Eesti ühiskonna kui terviku sotsiaalsetele ja majanduslikele vajadustele, riigi strateegilistele arengukavadele ning piirkonna planeeringule. Teiste taotluste puhul keeldub pädev asutus menetluse algatamisest, välja arvatud juhul, kui ehitise olemusest tulenevalt on võimalik asjaomase ala kohta anda ka teine hoonestusluba.

  (6) Kui hoonestusloa taotluses esitatud koormatavat ala muudetakse enne hoonestusloa menetluse algatamise otsuse tegemist, küsib pädev asutus asjaomastelt asutustelt arvamust käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras. Taotluses esitatud koormatavat ala võib põhjendatud juhtudel muuta pärast käesoleva paragrahvi lõike 3 kohast Ametlikes Teadaannetes teate avaldamist ja lõike 5 kohast menetlust. Kui ala muudetakse pärast nimetatud teate avaldamist ja menetlust suuremas ulatuses kui 33 protsenti, tuleb avaldada käesoleva paragrahvi lõike 3 kohane teade Ametlikes Teadaannetes ning konkureerivate taotluste esitamise korral menetleda neid lõike 5 kohaselt.

  (7) Hoonestusloa menetluse algatamisel määrab pädev asutus:
  1) isiku, kelle taotlust hakatakse menetlema;
  2) keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise;
  3) vajaduse korral uuringud, mida hoonestusloa taotleja peab hoonestusloa andmise otsustamiseks tegema, ja nende tegemise tähtaja;
  4) vajaduse korral tingimused, millega peab arvestama, kui taotlusaluse ala kohta on algatatud ka teine hoonestusloa menetlus või taotlusaluse ala koormamiseks on kehtiv teine hoonestusluba;
  5) muud vajalikud tingimused.

  (8) Pädev asutus võib hoonestusloa taotleja põhjendatud taotlusel pikendada hoonestusloa algatamisel määratud uuringute tegemise tähtaega ja muuta muid tingimusi.

§ 220.  Hoonestusloa menetluse konkursi korras algatamine

  (1) Hoonestusloa menetluse konkursi korras algatamisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 219 lõigetes 6–8 sätestatut.

  (2) Kui mitme hoonestusloa taotluse puhul ei ole võimalik teha otsust piisavate kaalutluste puudumise tõttu, korraldab pädev asutus nende taotluste esitajate vahel hoonestusloa menetluse algatamiseks konkursi kirjaliku enampakkumise alusel.

  (3) Hoonestusloa menetluse algatamiseks hoonestusloa taotluse väljavalimisel konkursi korras võib pädev asutus määrata:
  1) enampakkumise alghinna kuni 1 000 000 eurot;
  2) konkursil osalemise tasu.

  (4) Konkursi osalustasu peab olema enampakkumisel osalejatele (edaspidi pakkuja) võrdne ning ei tohi olla suurem kui käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 1 kohaselt määratav enampakkumise alghind. Pärast enampakkumise võitja selgumist ja enampakkumise nurjumise korral osalustasu tagastatakse. Enampakkumise võitja makstud osalustasu arvatakse maha enampakkumisel pakutud summast. Kui enampakkumise võitja ei tasu pakutud summat, siis osalustasu ei tagastata.

  (5) Pädev asutus ei kvalifitseeri pakkujat, kui ta ei ole tähtajaks tasunud konkursi osalustasu või pakkuja ei ole esitanud konkursil osalemiseks vajalikke andmeid või dokumente.

  (6) Pädev asutus lükkab pakkumise tagasi, kui pakkumine ei vasta nõuetele.

  (7) Pädev asutus tunnistab enampakkumise nurjunuks, kui:
  1) ainult üks pakkuja kvalifitseeritakse;
  2) esitati ainult üks nõuetele vastav pakkumine;
  3) ühtegi pakkujat ei kvalifitseerita;
  4) ei esitatud ühtegi pakkumist või nõuetele vastavat pakkumist;
  5) esineb muu põhjus, mis mõjutas või võis oluliselt mõjutada enampakkumise tulemust.

  (8) Enampakkumise nurjunuks tunnistamise korral käesoleva paragrahvi lõike 7 punktides 3–5 sätestatud juhtudel võib pädev asutus 30 päeva jooksul pakkumiste avamise päevast arvates korraldada uue enampakkumise.

  (9) Hoonestusloa menetlus algatatakse pakkuja suhtes, kes pakub kirjalikul enampakkumisel kõrgeimat hinda ja tasub pakutud summa konkursi teates määratud tähtajaks. Kui konkursi võitja ei tasu pakutud summat tähtajaks või võtab hoonestusloa taotluse tagasi, loetakse enampakkumise võitjaks paremuselt järgmise pakkumise teinud pakkuja, kes tasub pakutud summa pädeva asutuse määratud tähtajaks, ja algatatakse hoonestusloa menetlus tema suhtes. Kui enampakkumine tunnistatakse nurjunuks käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 1 või 2 sätestatud põhjusel, algatatakse hoonestusloa menetlus pakkuja suhtes, kes ainsana kvalifitseeriti või ainsana esitas nõuetele vastava pakkumise.

  (10) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud konkursi korra ja tingimused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 221.  Hoonestusloa menetluse algatamisest keeldumine

  (1) Pädev asutus keeldub hoonestusloa menetluse algatamisest, kui hoonestusloa andmine on ilmselgelt võimatu.

  (2) Pädev asutus keeldub hoonestusloa menetluse algatamisest ka juhul, kui:
  1) taotlusalusel alal on juba algatatud menetlus mõne teise hoonestusloa andmiseks, mille alusel ehitatava ehitise olemust arvestades ei ole alale võimalik anda teist hoonestusluba;
  2) taotlusalusel alal on algatatud planeering ja planeerimismenetlus ei ole lõppenud;
  3) kavandatava ehitise püstitamiseks on vaja koostada riigi eriplaneering.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatut ei kohaldata, kui hoonestusloa taotleja on nõus, et hoonestusluba antakse käesoleva seaduse § 224 lõikes 4 sätestatud kehtivusajaga.

§ 222.  Hoonestusloa andmine

  (1) Hoonestusloa annab pädev asutus.

  (2) Hoonestusloa andmisel määratakse järgmised hoonestusloa tingimused:
  1) hoonestusloa omaja;
  2) avaliku veekogu koormatava ala, sealhulgas ehitisega hõlmatava ala koordinaadid ja suurus ruutmeetrites;
  3) ehitise kasutamise otstarve;
  4) ehitise lubatud maksimaalne kõrgus ja sügavus ning muud ehitise olulised tehnilised andmed;
  5) ehitiste suurim lubatud arv ja suurim lubatud ehitisealune pind;
  6) hoonestusloa kehtivusaeg;
  7) hoonestusloa kasutamise piirangud;
  8) muud vajalikud tingimused.

  (3) Avaliku veekogu koormatava ala moodustab ehitise ja selle teenindamiseks vajalike rajatiste alune pind. Ühe hoonestusloa alusel ehitatava ehitiste kogumi puhul loetakse koormatavaks alaks ka üksikute ehitiste vaheline kuni 1000-meetrine vahemaa, mida arvestatakse ehitiste laiusgabariitidest lähtuvalt.

  (4) Hoonestusloa menetlemisel võib, tuginedes eelkõige uuringute ja keskkonnamõju hindamise tulemustele, avaliku veekogu koormatavat ala võrreldes hoonestusloa menetluse algatamise otsuses määratud koormatava alaga kuni 33 protsenti nihutada või suurendada. Koormatavat ala võib vähendada suuremas ulatuses kui 33 protsenti. Koormatavat ala ei tohi nihutada või suurendada sellisele alale, kus on algatatud mõne teise hoonestusloa menetlus.

  (5) Isikule, kes ei ole Eesti ega Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi kodanik või Eesti ega Euroopa Majanduspiirkonna juriidiline isik, antakse hoonestusluba ainult riigi olulistest huvidest lähtuvalt.

§ 223.  Hoonestusloa andmisest keeldumine

  (1) Pädev asutus keeldub hoonestusloa andmisest, kui:
  1) hoonestusloa taotleja ei ole täitnud hoonestusloa menetluse algatamise otsuses määratud tingimusi ega taotlenud uut tähtaega nende täitmiseks;
  2) taotletava hoonestusloa tingimused on vastuolus mõne kehtiva hoonestusloaga;
  3) taotletava hoonestusloa tingimused on vastuolus kehtiva planeeringuga;
  4) taotletava hoonestusloa tingimused on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega;
  5) esineb oluline negatiivne keskkonnamõju, mida ei ole võimalik piisavalt vältida ega leevendada;
  6) hoonestusloa oluliseks osaks olev ehitis häiriks lennuliiklust, laevaliiklust laevateel või sadama akvatooriumis või veesõidukite ohutut sildumist;
  7) hoonestusloa taotleja ei vasta hoonestusloa omajale kehtestatud nõuetele;
  8) taotletud avaliku veekogu koormatavat ala on menetluse tulemuste alusel vaja muuta ja hoonestusloa taotleja ei ole nõus koormatava ala muutmisega.

  (2) Pädev asutus võib keelduda hoonestusloa andmisest ka juhul, kui hoonestusloa taotleja kohta esineb kahtlus, et ta võib ohustada avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust või riigi julgeolekut.

§ 224.  Hoonestusloa kehtivus

  (1) Hoonestusluba kehtib 50 aastat. Pädev asutus võib ehitise liiki ja otstarvet arvestades kehtestada hoonestusloale ka lühema kehtivusaja.

  (2) Pädev asutus võib hoonestusloa omaja taotlusel pikendada hoonestusloa kehtivusaega kuni 50 aastat. Hoonestusloa pikendamise taotlus tuleb esitada vähemalt kolm kuud enne hoonestusloa kehtivusaja lõppu.

  (3) Hoonestusloa kehtivusaja pikendamisele kohaldatakse hoonestusloa tingimuste muutmise kohta sätestatut.

  (4) Kui hoonestusloa menetlus on algatatud ala kohta, mille suhtes on algatatud ka planeering, ja planeerimismenetlus ei ole lõppenud, kehtib selle loamenetluse alusel antud hoonestusluba üks aasta pärast planeeringu kehtestamist.

§ 225.  Hoonestusloa tingimuste muutmine

  (1) Pädev asutus võib hoonestusloa omaja taotlusel või omal algatusel muuta hoonestusloa tingimusi.

  (2) Pädev asutus võib hoonestusloa omaja taotlusel anda hoonestusloa üle teisele isikule.

  (3) Pädev asutus keeldub hoonestusloa tingimuste või andmete muutmisest, kui esinevad hoonestusloa andmisest keeldumise alused.

  (4) Pädev asutus võib hoonestusloa tingimusi muuta omal algatusel, kui esinevad hoonestusloa kehtetuks tunnistamise alused.

§ 226.  Hoonestusloa üleminek üldõigusjärglasele

  (1) Kui hoonestusluba on läinud teisele isikule üle üldõigusjärgluse korras, muudab pädev asutus hoonestusloa omaja andmeid üldõigusjärglase taotluse alusel või omal algatusel.

  (2) Hoonestusloa üleminekul üldõigusjärglasele jäävad hoonestusloa muud tingimused samaks.

§ 227.  Hoonestusloa kehtetuks tunnistamine

  (1) Pädev asutus võib hoonestusloa kehtetuks tunnistada omal algatusel või hoonestusloa omaja taotluse alusel.

  (2) Pädev asutus otsustab hoonestusloa kehtetuks tunnistamise pärast seda, kui ta on teinud hoonestusloa omajale ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks, kuid hoonestusloa omaja ei ole seda täitnud. Puuduste kõrvaldamise ettepanekut ei pea tegema, kui selle täitmine on ilmselgelt võimatu.

  (3) Pädev asutus tunnistab hoonestusloa kehtetuks, kui:
  1) hoonestusloa omaja seda taotleb;
  2) hoonestusloa omaja on oluliselt rikkunud hoonestusloa tingimusi;
  3) hoonestusloa omaja ei ole kahe aasta jooksul hoonestusloa andmisest arvates esitanud ehitusloa taotlust ega taotlenud uut tähtaega ehitusloa taotlemiseks;
  4) hoonestusloa omaja ei ole kahe aasta jooksul hoonestusloa oluliseks osaks oleva ehitise hävimisest või kasutuskõlbmatuks muutumisest arvates esitanud ehitusloa taotlust ega taotlenud uut tähtaega ehitusloa taotlemiseks;
  5) hoonestusloa oluliseks osaks olev ehitis on ohtlik inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale;
  6) hoonestusloa omaja on kolmel järjestikusel maksetähtpäeval viivituses hoonestustasu maksmisega;
  7) hoonestusloa omaja ei vasta enam hoonestusloa omajale kehtestatud nõuetele.

  (4) Pädev asutus võib tunnistada hoonestusloa kehtetuks juhul, kui:
  1) pärast selle andmist ilmnevad käesoleva seaduse § 223 lõikes 2 sätestatud alused;
  2) hoonestusloa omaja on esitanud teadvalt valeandmeid, mis mõjutasid hoonestusloa andmise otsustamist.

§ 228.  Hoonestusloa asendamine hoonestusõigusega

  (1) Kui hoonestusloa kehtivuse ajal muutub hoonestusloaga koormatud avaliku veekogu osa püsivalt maismaaks, kaotab hoonestusluba kehtivuse alates katastriüksuse moodustamisest.

  (2) Hoonestusloa omajal on õigus nõuda tekkinud kinnisasjale hoonestusõiguse seadmist hoonestusloaga samadel tingimustel. Hoonestusõiguse seadmise taotlust menetleb pädev asutus.

§ 229.  Ehitise veekogust eemaldamine hoonestusloa kehtivuse lõppemisel

  Hoonestusloa omaja on kohustatud hoonestusloa kehtivuse lõppemisel hoonestusloa oluliseks osaks oleva ehitise avalikust veekogust eemaldama, kui hoonestusloa tingimustes ei ole määratud teisiti.

4. jagu Hoonestustasu 

§ 230.  Hoonestustasu

  (1) Avaliku veekogu koormamise korral kaldaga püsivalt ühendamata ehitisega peab ehitise omanik igal aastal maksma hoonestustasu. Hoonestustasu suurus on neli protsenti ehitise kasutamise otstarbele vastava sihtotstarbega maa Eesti keskmise väärtuse alusel arvutatud hinnast, mis arvutatakse avaliku veekogu koormatava ala pindalast lähtudes. Maa keskmine väärtus leitakse maa hindamise seaduse kohaselt tehtud maa korralise hindamise tulemuste alusel.

  (2) Hoonestustasu suurus avaliku veekogu koormamise korral tuuleelektrijaamaga on sätestatud elektrituruseaduses.

  (3) Käesolevat jagu ei kohaldata järgmistele ehitistele:
  1) avaliku veekogu süvendamise teel rajatud süvend;
  2) avalikku veekogusse paigaldatav navigatsioonimärk;
  3) supelranda teenindav spordi- või puhkerajatis.

§ 231.  Hoonestustasu maksmise kord

  (1) Hoonestustasu arvestatakse alates hoonestusloa alusel ehitusloa andmise päevale järgnevast päevast. Hoonestustasu tuleb maksta kuni hoonestusloa kehtivuse lõppemiseni või kehtetuks tunnistamiseni. Kui ehitis eemaldatakse avalikust veekogust pärast hoonestusloa kehtivuse lõppemist või kehtetuks tunnistamist, tuleb hoonestustasu maksta kuni ehitise avalikust veekogust eemaldamiseni. Hoonestustasu arvestab pädev asutus.

  (2) Pärast ehitusloa andmist kuni ehitise kavandatud otstarbel kasutamise alguseni tuleb hoonestustasu maksta kümme protsenti käesoleva seaduse § 230 lõikes 1 sätestatud tasumäärast. Hoonestustasu tuleb maksta täismääras alates ehitise kavandatud otstarbel kasutamise algusest.

  (3) Hoonestustasu makstakse käesoleva seaduse § 216 lõigetes 2 ja 4–6 sätestatud korra kohaselt.

9. peatükk Sissemaksete tegemine rahvusvahelisse ohtlike ja kahjulike ainete fondi 

§ 232.  Rahvusvaheline ohtlike ja kahjulike ainete fond

  Rahvusvaheline ohtlike ja kahjulike ainete fond on asutatud ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju eest kantava vastutuse ja kahju hüvitamise 1996. aasta rahvusvahelise konventsiooni ning selle 2010. aasta protokolliga (edaspidi ohtlike ja kahjulike ainete konventsioon).

§ 233.  Andmete esitamine maksustatava lasti kohta

  (1) Maksustatav last on meritsi veetavad ohtlikud ja kahjulikud ained ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni artikli 1 lõike 10 tähenduses.

  (2) Maksustatava lasti vastuvõtja on isik, kes on maksustatava lasti pärast selle meritsi vedamist tegelikult vastu võtnud kui terminali operaator, sadamas või terminalis asuva hoiutanki operaator või seal asuva lao pidaja.

  (3) Maksustatava lasti vastuvõtja on kohustatud esitama Keskkonnainspektsioonile iga aasta 1. veebruariks järgmised andmed:
  1) nimi, registrikood ja aadress;
  2) eelneval kalendriaastal vastu võetud maksustatava lasti kogus.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmed võib esitada elektroonilise mereinfosüsteemi kaudu käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud korra kohaselt.

  (5) Maksustatava lasti vastuvõtja on kohustatud võimaldama järelevalveametnikul kontrollida käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmete õigsust ning teda kontrollimisel igakülgselt abistama.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmete esitamise korra ja aruande vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 234.  Maksustatava lasti vastuvõtmine

  (1) Maksustatav last loetakse käesoleva seaduse § 233 lõikes 3 sätestatud kohustuse täitmisel vastuvõetuks, kui see on:
  1) vastu võetud sadamas või terminalirajatises vahetult pärast selle meritsi vedamist teisest riigist või kabotaaži korras ranniku lähedal laevaga või kaldalähedasest terminalist, ujuvmahutist, avamerel asuvast puuraugust või muul sellisel viisil;
  2) vastu võetud pärast selle vedu riigist, kes ei ole 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni rahvusvahelise naftareostuskahjude hüvitamise fondi loomisest (edaspidi 1992. aasta fondi konventsioon) 2003. aasta protokolli (edaspidi lisaprotokoll) osalisriik ning kelle sadamas või terminalirajatises maksustatav last võeti vastu pärast selle meritsi vedamist;
  3) lossitud merealal asuvasse ujuvmahutisse, olenemata sellest, kas mahuti on ühendatud kaldal asuvate rajatistega torujuhtme kaudu või mitte;
  4) antud üle ühelt laevalt teisele laevale, mis on vedanud selle kaldal asuvasse rajatisse.

  (2) Maksustatava lasti vedamist ühe sadamaala piires ei peeta meritsi vedamiseks käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 tähenduses.

  (3) Maksustatavat lasti ei peeta käesoleva seaduse § 233 lõikes 3 sätestatud kohustuse täitmisel vastuvõetuks, kui see on üle antud ühelt laevalt teisele laevale ning selline üleandmine toimub:
  1) sadamaalal või merealal, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 sätestatud juhul;
  2) üksnes laevade varustust kasutades või maismaal asuva torujuhtme kaudu;
  3) kahe merelaeva või merelaeva ja siseveeteedel kasutatava laeva vahel.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud ujuvmahutiks peetakse ka laeva, mis ei ole meresõiduks sobiv või mis on püsivalt või poolpüsivalt ankrus.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud juhul, kui maksustatav last laaditakse enne teisele laevale laadimist mahutisse, loetakse see vastuvõetud maksustatavaks lastiks.

§ 235.  Sissemaksete tegemine rahvusvahelisse ohtlike ja kahjulike ainete fondi

  Maksustatava lasti vastuvõtja on kohustatud tegema sissemakseid rahvusvahelisse ohtlike ja kahjulike ainete fondi fondi esitatud arvel märgitud päevaks ja summas, mis on arvutatud kalendriaasta jooksul vastuvõetud maksustatava lasti koguste põhjal, kui vastuvõtja on kalendriaasta jooksul vastu võtnud:
  1) rohkem kui 150 000 tonni maksustatavat naftat, nii nagu on defineeritud naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise 1992. aasta fondi konventsiooni artikli 1 lõikes 3 ja lisaprotokolli artikli 1 lõikes 7, või rohkem kui 20 000 tonni MARPOLi I lisa I liites nimetatud naftaloetelus nimetatud tooteid;
  2) rafineerimisel tekkinud gaasi rohkem kui 20 000 tonni;
  3) looduslikku maagaasi mis tahes koguses;
  4) muud maksustatavat lasti rohkem kui 20 000 tonni.

10. peatükk Veeuuring ja joogiveeuuring 

§ 236.  Proovide võtmine ja analüüsimine

  (1) Veeuuringuks proovide võtmisel kasutatakse käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud proovivõtumeetodeid.

  (2) Veeuuring käesoleva seaduse tähenduses on vee, vee-elustiku, veekogu põhjasette, pinnase ja reoveesette ning naftasaaduste ja muude saastavate ainete proovi võtmine ja analüüsimine veeseisundi hindamise, saastatuse kindlakstegemise, veeloa taotluse ja selle lisade kontrollimise, veeloa omaja üle tehtava kontrollseire, keskkonnatasu arvutamise ning veeloaga nõutava omaseire eesmärgil.

  (3) Veeuuringuks ja joogiveeuuringuks võetud veeproove analüüsivad katselaborid.

  (4) Joogiveeuuring on veeproovi võtmine ja analüüsimine joogivee terviseohutuse kindlakstegemiseks.

  (5) Veeuuringu käigus tehtavate analüüside kvaliteet peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud nõuetele.

  (6) Kui veeuuringu käigus toimub vee-elustiku vaatlus, katsepüük veekogumi ökoloogilise seisundi või kalapääsu toimimise hindamiseks või veekogu hüdromorfoloogiliste omaduste vaatlus, ei kohaldata nendele toimingutele käesolevas paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 237 sätestatud nõudeid proovide võtmise ja analüüsimise kohta. Sel juhul kasutatakse standarditud meetodeid ja metoodikaid või nende puudumise korral valdkonnas üldtunnustatud meetodeid ja metoodikaid.

  (7) Vee füüsikalis-keemiliste ja keemiliste parameetrite uuringute käigus tehtavate analüüside kvaliteedinõuded ning veeuuringuteks kasutatavad põhja-, pinna-, mere-, heit- ja reovee ning reoveesette (edaspidi ka veeuuringu valdkond) proovivõtumeetodid ja analüüsi referentmeetodid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 237.  Nõuded katselabori kohta

  (1) Katselabor, kes võtab veeuuringute käigus proove, peab olema akrediteeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93 (ELT L 218, 13.08.2008, lk 30–47), kohaselt käesoleva seaduse § 236 lõikes 7 nimetatud veeuuringu valdkonnas proovide võtmiseks ja näitajate analüüsimiseks.

  (2) Katselabor, kes võtab veeuuringute käigus proove ning teeb vee füüsikalis-keemilisi ja keemilisi analüüse, peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud katselabori nõuetele ning sooritama vähemalt üks kord aastas veeuuringu valdkonnas katselaborite võrdluskatsed.

  (3) Võrdluskatses osalev katselabor:
  1) peab proovi transportimisel järgima käesoleva seaduse § 236 lõike 7 alusel kehtestatud proovivõtumeetodeid;
  2) peab käsitlema võrdlusproovi nagu tavaproovi;
  3) ei tohi anda proovi võrdluskatse käigus osaliseks või täielikuks analüüsimiseks alltöövõtu korras teisele katselaborile.

  (4) Vee füüsikalis-keemiliste ja keemiliste parameetrite uuringuid tegeva katselabori ning tema tegevuse kvaliteedi tagamise kohta esitatavad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 238.  Võrdluskatse korraldamine

  (1) Katselaborite võrdluskatse on mitme katselabori osalemisel põhja-, pinna-, mere-, heit- ja reovee ning reoveesette proovide võrdlevate analüüside tegemine ja analüüsitulemuste hindamine katselabori pädevuse ning tulemuste õigsuse tõendamise eesmärgil.

  (2) Katselaborite võrdluskatseid korraldavad referentlaborid.

  (3) Igas veeuuringu valdkonnas valitakse referentlabor hankemenetlusega riigihangete seaduse kohaselt.

  (4) Referentlabor kavandab võrdluskatsed sagedusega üks kuni kaks korda aastas.

§ 239.  Nõuded referentlabori kohta

  (1) Referentlaborina tegutsemise õigust taotlev katselabor peab vastama standardi EVS-EN ISO/IEC 17043 või muu samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika nõuetele ning olema akrediteeritud veeuuringu valdkonnas, milles referentlabori staatust taotletakse.

  (2) Katselabor peab veeuuringu valdkonnas, milles ta on saanud referentlaborina tegutsemise õiguse:
  1) sooritama edukalt katselaborite rahvusvahelised võrdluskatsed, mis on korraldatud standardi EVS-EN ISO/IEC 17043 nõuete või muu samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika kohaselt;
  2) katselaboreid metoodiliselt juhendama;
  3) hindama katselaborite kasutatud analüüsimeetodite vastavust käesoleva seaduse § 236 lõike 7 alusel kehtestatud analüüsi referentmeetoditele;
  4) korraldama katselaborite võrdluskatseid ja hindama nende tulemusi;
  5) korraldama täienduskoolitust.

  (3) Referentlabor teeb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud toiminguid Keskkonnaministeeriumi esitatud tellimuse alusel.

§ 240.  Võrdluskatse tulemuse hindamine

  (1) Võrdluskatses osalenud katselabori tulemust hinnatakse standardi EVS-EN ISO/IEC 17043 või muu samaväärse rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika alusel.

  (2) Võrdluskatses osalenud katselaborite hälbivate tulemuste kindlakstegemiseks kasutatakse standardis EVS-ISO 5725-2 esitatud või muid samaväärseid rahvusvaheliselt tunnustatud meetodeid.

  (3) Referentlabor saadab võrdluskatses osalejatele võrdluskatse tulemused lõpparuandena ühe kuu jooksul pärast referentlabori määratud tulemuste esitamise tähtpäeva möödumist.

  (4) Kui võrdluskatses osaleja avastab lõpparuandes vea, võib ta kahe nädala jooksul lõpparuande saamisest arvates taotleda tulemuste parandamist. Õigustatud taotluse korral tulemused parandatakse ja kahe nädala jooksul pärast parandustaotluse esitamise tähtpäeva saadetakse kõigile võrdluskatses osalenud katselaboritele parandatud lõpphinnang.

  (5) Referentlabor peab säilitama võrdluskatse korraldamisega seotud dokumente vähemalt kümme aastat.

§ 241.  Veeuuringu kulud

  Veeuuringut, mille järele tekib vajadus vee või pinnase saastatuse tõttu, finantseerib saastaja. Kui saastajat pole võimalik kindlaks teha, finantseeritakse vee, pinnase või reoveesette saasteainesisalduse uuringut riigieelarvest.

§ 242.  Veeuuringu ja keskkonnaseire takistamise keeld

  (1) Maatüki, transpordivahendi või ehitise omanik või valdaja ei tohi takistada veeuuringu või keskkonnaseire tegemiseks juurdepääsu proovivõtukohale ning proovide võtmist veekogust, pinnasest, põhjaveest, transpordivahendist või ehitisest, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul.

  (2) Kui veeproovi võtmiseks on vaja rajada puurauk, tohib seda teha ainult maatüki omaniku nõusolekul.

§ 243.  Proovivõtjale esitatavad nõuded

  (1) Kui proove võetakse veeuuringu või joogiveeuuringu käigus, peab proovivõtja olema atesteeritud vastavas valdkonnas käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud korra kohaselt, kasutama veeuuringu või joogiveeuuringu eesmärgiga sobivaid mõõte- ja proovivõtuvahendeid ning järgima asjakohast mõõtemetoodikat.

  (2) Valdkonnas, milles proovivõtjaid ei atesteerita, peab proovivõtja proovivõtul järgima asjaomase proovivõtuvaldkonna tunnustatud meetodit ja tagama, et saadud tulemuste jälgitavus on tõendatud.

  (3) Proovivõtja atesteerimine on proovivõtja tehniliste teadmiste ja kogemuste hindamine käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud atesteerimise korra kohaselt.

  (4) Proovivõtja atesteerimist korraldab Keskkonnaministeerium koostöös Terviseametiga. Proovivõtjat atesteeritakse iga seitsme aasta järel.

  (5) Atesteerimisele kuuluvad proovivõtuvaldkonnad määrab ning proovivõtjale esitatavad nõuded, õppeprogrammi, atesteerimise korra, atesteerimistunnistuse vormi ja atesteerimiskomisjoni töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (6) Proovivõtjana võib tegutseda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui tema kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse kohaselt. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud pädev asutus on Keskkonnaministeerium.

11. peatükk Mereuuringuluba 

§ 244.  Mereuuring ja mereuuringuloa taotlemine

  (1) Mereuuring (edaspidi käesolevas peatükis uuring) on käesoleva seaduse tähenduses Eesti Vabariigi territoriaalmeres või majandusvööndis läbi viidav elusa või eluta loodusvara teaduslik uuring teadmiste suurendamiseks merekeskkonnast ÜRO mereõiguse konventsiooni XIII osa tähenduses.

  (2) Välisriik, välisriigi kodanik või juriidiline isik või rahvusvaheline organisatsioon, kes soovib Eesti merealal teaduslikke uuringuid teha või neid tellida, esitab mereuuringuloa (edaspidi uuringuluba) taotluse Keskkonnaministeeriumile. Vajaduse korral võib uuringuloa taotluse esitada Keskkonnaministeeriumile Välisministeeriumi kaudu.

  (3) Uuringuloa taotlus esitatakse kuus kuud enne uuringuprojekti eeldatavat algust ja selles esitatakse järgmised andmed:
  1) uuringu eesmärk;
  2) kasutatavad uurimismeetodid ja -vahendid, sealhulgas laevade nimed, kogutonnaaž, tüübid ja klassid, ning teadusvarustuse ja -tehnika kirjeldus;
  3) täpne geograafiline ala, kus uuring soovitakse korraldada, ja marsruut koordinaatidega;
  4) uurimislaeva eeldatava saabumise ja lõpliku lahkumise kuupäev või seadmete paigaldamise ja äraviimise kuupäev;
  5) uuringut korraldava organisatsiooni, asutuse või isiku ning projekti eest vastutava isiku nimi ja kontaktandmed;
  6) Eesti esindajate kaasamine projekti.

§ 245.  Uuringuloa andmise menetlus

  (1) Uuringuloa annab Keskkonnaministeerium (edaspidi uuringuloa andja), kes vajaduse korral kooskõlastab uuringuloa taotluse asjaomase haldusorganiga.

  (2) Uuringuloa kooskõlastamisel hindab asjaomane haldusorgan uuringuloa taotlust oma pädevusvaldkonnas ning vajaduse korral teeb ettepaneku uuringuloa nõuete ja tingimuste kohta.

  (3) Uuringuloa andja hindab uuringu vastavust käesoleva seaduse § 244 lõikes 3 sätestatud nõuetele ning määrab uuringuloas vajaduse korral lisatingimused nõuetele vastavuse saavutamiseks, sealhulgas kiidab heaks Eesti esindajate kaasamise projekti.

  (4) Uuringuloas võib anda loa kasutada uurimistehnika hoolduseks ja käitamiseks vajalikku rannaala ning määrata uurimisseadmestike ja -rajatiste kasutamiseks vajaliku kuni 500 meetri laiuse ohutusvööndi, mille ulatuse kohta teeb ettepaneku Veeteede Amet. Nimetatud seadmestikud ja rajatised kannavad selle riigi, kus nad on registreeritud, või asjakohase rahvusvahelise organisatsiooni märgistust ning meresõiduohutuse tagamiseks kasutatakse seal rahvusvaheliselt kokkulepitud hoiatussignaale, arvestades pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kehtestatud reegleid ja standardeid.

  (5) Uuringuloa andja teeb otsuse uuringuloa andmise või andmata jätmise kohta nelja kuu jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates.

§ 246.  Uuringuloa andmisest keeldumine

  (1) Uuringuloa andja keeldub uuringuloa andmisest, kui:
  1) uuring võib kahjustada riigikaitse- või julgeolekuhuvi;
  2) uuring võib kahjustada kultuuripärandit;
  3) asjaomane haldusorgan ei kooskõlasta uuringuloa taotlust.

  (2) Uuringuloa andja võib keelduda uuringuloa andmisest, kui uuring:
  1) toob kaasa mandrilava puurimise, lõhkeainete kasutamise või saasteainete merekeskkonda viimise;
  2) võib ohustada vee-elustikku, elus või eluta loodusvarade uurimist või kasutamist;
  3) võib takistada laevaliiklust;
  4) toob kaasa tehissaarte, seadmestike ja rajatiste ehitamise, käitamise või kasutamise;
  5) sisaldab uuringu eesmärgi kohta ebatäpset teavet või kui teadusuuringu korraldajal on varasemast ajast Eesti riigi suhtes täitmata kohustusi;
  6) võib kahjustada kultuuriväärtusega objekti.

§ 247.  Uuringuloa omaja kohustused

  Uuringuloa omaja on kohustatud täitma uuringuloa tingimusi, sealhulgas:
  1) kasutama uuringu tegemisel parimat võimalikku tehnikat ja täitma parima keskkonnapraktika nõudeid;
  2) tagama Eesti esindajate õiguse osaleda või olla esindatud teadusuuringu projektis, eelkõige viibida uurimislaeva või muu aluse pardal või muul teadusrajatisel, kui see on otstarbekas, ja võimaldama Eesti esindajatel osaleda projektis tasuta;
  3) edastama esimesel võimalusel esialgsed aruanded ning uuringu lõppedes selle tulemused ja kokkuvõtted uuringuloa andjale;
  4) lubama uuringuloa andjale juurdepääsu kõigile uuringu alusandmetele ja proovidele ning edastama andmed, mida saab paljundada, ja proovid, mida saab nende teaduslikku väärtust vähendamata osadeks jagada;
  5) andma vajaduse korral selgitusi esitatud andmete kohta;
  6) tegema uuringuloa andjale viivitamata teatavaks uuringuprojekti olulised muudatused;
  7) viima pärast projekti lõppemist ära rajatised ja varustuse, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

§ 248.  Uuringuloa muutmine

  (1) Uuringuloa andja võib uuringuloa omaja taotlusel muuta uuringuloa tingimusi, kui on muutunud uuringuloa andmise aluseks olevad andmed või kui uuringut on võimalik tõhusamalt ellu viia muudel tingimustel, kui uuringuloas on määratud.

  (2) Uuringuloa andja keeldub uuringuloa tingimuste või andmete muutmisest, kui esinevad uuringuloa andmisest keeldumise alused.

  (3) Uuringuloa andja võib uuringuloa tingimusi muuta omal algatusel, kui esinevad uuringuloa kehtetuks tunnistamise alused.

§ 249.  Uuringuloa kehtetuks tunnistamine

  (1) Uuringuloa andja tunnistab uuringuloa kehtetuks, kui uuring ei ole kooskõlas uuringuloa taotlusega, mille alusel luba anti.

  (2) Uuringuloa andja võib uuringuloa kehtetuks tunnistada, kui uuringuloa omaja:
  1) rikub käesoleva seaduse §-s 247 sätestatud või uuringuga seotud rahvusvahelisi kohustusi;
  2) uuringuluba ei ole võimalik muuta;
  3) rikub keskkonnakaitse norme;
  4) on esitanud teadvalt valeandmeid, mis mõjutasid uuringuloa andmise otsustamist.

12. peatükk Riiklik järelevalve 

§ 250.  Riikliku järelevalve pädevus

  (1) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teevad Keskkonnainspektsioon, Terviseamet, Veterinaar- ja Toiduamet, Keskkonnaamet ning kohaliku omavalitsuse üksus.

  (2) Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud keskkonnanõuete täitmise ja avalikel ning avalikult kasutatavatel siseveekogudel kehtestatud veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Keskkonnainspektsioon, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi.

  (3) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 85 lõikes 2 ning §-des 87, 90 ja 91 kehtestatud nõuete täitmise üle teeb Terviseamet.

  (4) Riiklikku järelevalvet vee terviseohutuse üle toiduseaduse kohaselt teeb Veterinaar- ja Toiduamet.

  (5) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 104 lõike 7 alusel kehtestatud nõuete täitmise üle võib lisaks Keskkonnainspektsioonile teha ka kohaliku omavalitsuse üksus.

  (6) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse §-des 208–210 sätestatud nõuete täitmise üle teeb lisaks Keskkonnainspektsioonile Keskkonnaamet.

  (7) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 174 lõikes 8 sätestatud nõude täitmise üle juhul, kui veeluba ei ole nõutav, teeb Keskkonnaamet.

§ 251.  Riikliku järelevalve erimeetmed

  Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 45, 49, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

§ 252.  Riikliku järelevalve erisused

  (1) Tähistatud kinnisasjale võib Keskkonnainspektsioon siseneda valdaja või muu õigustatud isiku juuresolekuta, kui:
  1) see on vajalik olulise ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks ja nimetatud isikute kaasamisega kaasneks viivitus, mis seaks ohtu meetme kohaldamise eesmärgi saavutamise;
  2) valdusesse sisenemine on ainus võimalik viis teisele kinnisasjale või veekogule jõudmiseks.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud alusel valdusesse sisenemisest ei pea Keskkonnainspektsioon hiljem valdajat teavitama, kui valduses ei tehtud pärast sisenemist järelevalve- või süüteomenetluse toiminguid.

  (3) Korrakaitseorgan võib riikliku järelevalve eesmärgil viibida ja liikuda sõidukiga, sealhulgas maastikusõidukiga või ujuvvahendiga, maa- või veealal, kus viibimine ja liikumine on keskkonnakaitse eesmärgil õigusaktiga keelatud või piiratud.

§ 253.  Vahetu sunni kasutamine

  Keskkonnainspektsioonil on lubatud kasutada füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

§ 254.  Sunniraha määr

  Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär 32 000 eurot.

13. peatükk Vastutus 

§ 255.  Vee liigvähendamine, heitvee külmunud või lumega kaetud pinnasele juhtimine ja jääkatte saastamine

  (1) Vee liigvähendamise, heitvee külmunud või lumega kaetud pinnasele juhtimise või jääkatte saastamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 256.  Pinnase olulise erosiooni, maalihke ja liigniiskuse põhjustamine

  (1) Pinnase olulise erosiooni, maalihke või maa sihipärast kasutamist takistava liigniiskuse põhjustamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 257.  Vee ja veekogu veeloata kasutamine ning veeloa nõuete rikkumine

  (1) Vee või veekogu veeloata kasutamise või veeloa nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 258.  Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimata tegemine

  (1) Veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimata tegemise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 259.  Veekogu, põhjavee ja pinnase saastamise keelu ning saastamise piiramiseks kehtestatud nõuete rikkumine

  (1) Veekogu, põhjavee või pinnase saastamise keelu või saastamise piiramiseks kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 260.  Veekaitsevööndis, sanitaarkaitsealal, joogiveehaarde toitealal, hooldusalal ja nitraaditundlikul alal tegevuspiirangute rikkumine

  (1) Veekaitsevööndis, sanitaarkaitsealal, joogiveehaarde toitealal, hooldusalal või nitraaditundlikul alal kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

§ 261.  Kanalisatsiooniehitise ja naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla veekaitsenõuete rikkumine

  (1) Kanalisatsiooniehitise või naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla veekaitsenõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 000 eurot.

§ 262.  Põllumajandusliku tegevuse keskkonnanõuete rikkumine

  (1) Põllumajandusliku tegevuse keskkonnanõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 263.  Hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloata tegemine

  (1) Hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloata tegemise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 264.  Veeliikluse nõuete rikkumine

  (1) Veeliikluse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 265.  Mereala keskkonnaseisundit ohustavast tegevusest ja olukorrast teatamata jätmine

  (1) Mereala keskkonnaseisundit ohustavast tegevusest või olukorrast teatamise kohustuse täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 266.  Kaadamise ja veekogu süvendamise nõuete rikkumine

  (1) Kaadamise või veekogu süvendamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 267.  Laevalt saasteainete merre heitmise keelu ja merealal süsinikdioksiidi säilitamise keelu rikkumine

  (1) Laevalt saasteainete merre heitmise keelu rikkumise või merealal süsinikdioksiidi keelatud säilitamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 350 000 eurot.

§ 268.  Ballastvee keskkonda juhtimise nõuete rikkumine

  (1) Ballastvee keskkonda juhtimise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 350 000 eurot.

§ 269.  Maksustatava lasti kohta andmete esitamata jätmine

  (1) Käesoleva seaduse § 233 lõikes 3 nimetatud andmete Keskkonnainspektsioonile esitamata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 350 000 eurot.

§ 270.  Rahvusvahelisse ohtlike ja kahjulike ainete fondi sissemaksete tegemata jätmine

  (1) Rahvusvahelisse ohtlike ja kahjulike ainete fondi sissemaksete tegemata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 350 000 eurot.

§ 271.  Reoveekogumisalal, mille koormus on 2000 inimekvivalenti või rohkem, heitvee pinnasesse juhtimine

  (1) Reoveekogumisalal, mille koormus on 2000 inimekvivalenti või rohkem, heitvee pinnasesse juhtimise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 272.  Reovee kogumise, puhastamise, kohtkäitluse ja äraveo nõuete rikkumine

  (1) Reovee kogumise, puhastamise, kohtkäitluse või äraveo nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 273.  Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuete ning mineraalvee ja suplusvee nõuete rikkumine

  (1) Joogivee kvaliteedi- või kontrollinõuete või mineraalvee või suplusvee nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 274.  Menetlus

  (1) Käesoleva seaduse §-des 255–272 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnainspektsioon.

  (2) Lisaks Keskkonnainspektsioonile võib käesoleva seaduse §-s 260 sätestatud sanitaarkaitseala ja hooldusalaga seonduvate ning §-s 261 sätestatud kanalisatsiooniehitisega seonduvate väärtegude ning §-des 256, 264, 271 ja 272 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja olla ka valla- või linnavalitsus.

  (3) Käesoleva seaduse §-s 273 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Terviseamet.

14. peatükk Rakendussätted 

1. jagu Seaduse rakendamine 

§ 275.  Veekaitse eesmärkide saavutamine ja veemajanduskava ajakohastamine

  (1) Käesoleva seaduse § 32 lõigetes 1 ja 4 ning § 34 lõigetes 1 ja 3 sätestatud eesmärgid tuleb saavutada 2021. aasta 22. detsembriks, välja arvatud käesolevas seaduses sätestatud erandite korral.

  (2) Mereala hea keskkonnaseisund tuleb säilitada või saavutada 2020. aastaks, välja arvatud käesolevas seaduses sätestatud erandite korral.

  (3) Veemajanduskava vaadatakse uuesti üle ja ajakohastatakse 2021. aasta 22. detsembriks.

§ 276.  Üleujutusega seotud riskide hindamise aruande, üleujutusohupiirkondade ja üleujutusega seotud riskipiirkondade kaartide ning riskide maandamise kava ajakohastamine

  (1) Üleujutusohupiirkonna ja üleujutusega seotud riskipiirkonna kaardid vaadatakse üle ja vajaduse korral ajakohastatakse 2019. aasta 22. detsembriks.

  (2) Maandamiskava vaadatakse üle ja vajaduse korral ajakohastatakse 2021. aasta 22. detsembriks.

§ 277.  Puurkaevude ja -aukude sanitaarkaitseala ning hooldusala ulatuse määramine

  (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist rajatud puurkaevude ja -aukude kohta jääb kehtima puurkaevu ja -augu rajamise ajal kehtinud õigusaktides määratud sanitaarkaitseala ning hooldusala ulatus.

  (2) Kui põhjaveehaarde sanitaarkaitseala tahetakse asjakohases registris muuta hooldusalaks, arvestades käesoleva seaduse § 148 lõikes 2 sätestatut, esitatakse taotlus Keskkonnaagentuurile, kes teeb sanitaarkaitseala hooldusalaks muutmise kande.

  (3) Sanitaarkaitseala ulatuse vähendamiseks, arvestades käesoleva seaduse § 149 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatut, esitatakse taotlus Keskkonnaametile, kes teeb sanitaarkaitseala ulatuse vähendamise otsuse.

  (4) Ühisveevärgi põhjaveehaarde sanitaarkaitseala hooldusalaks muutmiseks või ulatuse vähendamiseks on vaja veehaarde omaniku nõusolekut.

§ 278.  Põllumajanduslik tegevus

  (1) Kuni 2020. aasta 31. detsembrini tuleb kasvavate kultuurideta põllul sõnnik mulda viia 48 tunni jooksul laotamise lõpetamisest arvates.

  (2) Kuni 2020. aasta 31. detsembrini võib käesoleva seaduse § 161 lõikes 2 nimetatud juhul sõnnikuga anda sellise koguse lämmastikku, mis on vajalik kuue tonni saagi saamiseks hektari kohta.

  (3) Kuni 2022. aasta 31. detsembrini peab kõikidel loomapidamishoonetel, kus peetakse loomi üle kümne loomühiku, olema lähtuvalt sõnnikutüübist sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla.

  (4) Kuni 2022. aasta 31. detsembrini võib tekkivat sõnnikut ajutiselt enne laotamist või auna viimist hoiustada loomapidamishoone juures veekindla põhjaga alal ja vihmavee eest kaitstult, kui loomapidamishoones peetavaid loomi on kümme või vähem loomühikut ning seal tekib tahesõnnik või sügavallapanusõnnik.

  (5) Kuni käesoleva seaduse § 165 lõikes 3 ja § 166 lõikes 4 nimetatud infosüsteemi valmimiseni teavitatakse Keskkonnaametit auna moodustamisest kirjalikus vormis.

§ 279.  Vee erikasutusloa või veeloa kohustuslik ja veekeskkonnariskiga tegevus ning hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloa kohustuslik tegevus

  (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist veeseaduse alusel antud vee erikasutusload ja hüdrogeoloogiliste tööde tegevusload kehtivad kuni tähtaja lõpuni, muutmiseni või kehtetuks tunnistamiseni.

  (2) Veeseaduse kuni 2013. aasta 31. detsembrini kehtinud redaktsiooni alusel antud tähtajalise vee erikasutusloa puhul ei või muuta tähtaega, välja arvatud olemasoleva vee erikasutusloa pikendamise korral põhjendatud taotluse alusel kuni uue veeloa andmise otsustamiseni.

  (3) Kui isikul on vee erikasutusluba tegevuseks, milleks käesoleva seaduse jõustumisest arvates ei pea veeluba olema, kuid millega kaasneb registreerimise kohustus, võib ta esitada Keskkonnaametile taotluse vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamiseks ja tegevuse registreerimiseks.

  (4) Kui isikul on vee erikasutusluba tegevuseks, milleks käesoleva seaduse jõustumisest arvates ei pea veeluba olema ja millega ei kaasne registreerimise kohustus, võib ta esitada Keskkonnaametile taotluse vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamiseks kolme kuu jooksul. Sellisel juhul tunnistab Keskkonnaamet vee erikasutusloa kehtetuks tagasiulatuvalt käesoleva seaduse jõustumisest arvates.

  (5) Kui isikule on enne käesoleva seaduse jõustumist antud käesoleva seaduse § 187 punktides 8 ja 11 nimetatud tegevuseks vee erikasutusluba, võib ta esitada ühe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates taotlused vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamiseks ning tegevuse registreerimiseks. Sellisel juhul tunnistab Keskkonnaamet registreeringu tegemisel vee erikasutusloa kehtetuks tagasiulatuvalt käesoleva seaduse jõustumisest arvates.

  (6) Veekeskkonnariskiga tegevuse peab registreerima kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.

  (7) Kui isikul ei ole enne käesoleva seaduse jõustumist vee erikasutusluba, kuid käesoleva seaduse jõustumisel tekib veeloa kohustus, siis peab ta taotlema veeloa kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.

  (8) Enne käesoleva seaduse jõustumist menetlusse võetud vee erikasutusloa taotlusi menetletakse edasi taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud menetlusõigusnormide alusel.

  (9) Enne käesoleva seaduse jõustumist menetlusse võetud vee erikasutusloa taotluse menetlemisel ei kohaldata enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud veeseaduse § 17 lõiget 1, vaid kohaldatakse käesolevat seadust.

  (10) Vee erikasutusloa käesoleva seaduse § 125 lõikega 4 vastavusse viimiseks esitab isik taotluse loa andjale. Vee erikasutusloa muudatus või uus veeluba jõustub loa andja otsuse tegemisest arvates.

§ 280.  Haldusaktid ja halduslepingud

  (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist antud põhjaveevarude kinnitamise haldusaktid kehtivad kuni varu kinnitamise haldusaktis märgitud tähtaja lõpuni või haldusakti kehtetuks tunnistamiseni.

  (2) Enne käesoleva seaduse jõustumist veeseaduse alusel sõlmitud halduslepingud kehtivad kuni tähtaja lõpuni, kohustuse täitmiseni või lepingu lõpetamiseni.

§ 281.  Rahvusvahelisse ohtlike ja kahjulike ainete fondi sissemaksete tegemine

  Käesoleva seaduse §-s 235 sätestatud sissemakseid tehakse kuni rahvusvahelise ohtlike ja kahjulike ainete fondi asutamiseni vastavalt enne 2019. aasta 1. oktoobrit kehtinud veeseaduse §-s 354 nimetatud korrale.

§ 282.  Avaliku veekogu kaldaga püsivalt ühendatud ehitisega koormamise tasu ja hoonestustasu kohaldamata jätmine

  (1) Käesoleva seaduse 8. peatüki 2. jagu ei kohaldata järgmistele avalikku veekogusse ehitatud kaldaga püsivalt ühendatud ehitistele:
  1) asjaõigusseaduse rakendamise seaduse tähenduses õiguslikul alusel ehitatud ehitis;
  2) enne 2009. aasta 1. juulit ehitusloa saanud ehitis.

  (2) Käesoleva seaduse 8. peatüki 4. jagu ei kohaldata enne 2010. aasta 1. jaanuari avalikku veekogusse ehitatud kaldaga püsivalt ühendamata ehitisele ja enne 2015. aasta 1. juulit välja antud veekaabelliiniga koormamise nõusoleku alusel ehitatud veekaabelliinile.

§ 283.  Enne 2010. aasta 1. jaanuari avalikku veekogusse ehitatud kaldaga püsivalt ühendamata ehitis

  (1) Enne 2010. aasta 1. jaanuari avalikku veekogusse ehitatud kaldaga püsivalt ühendamata ehitise puhul tuleb hoonestusluba taotleda 2019. aasta 31. detsembriks.

  (2) Hoonestusloa taotlus peab sisaldama käesoleva seaduse § 218 lõike 2 punktides 1–4 ja 6 ning lõikes 3 nimetatud andmeid, taotlusele lisatakse ehitise asukohaplaan. Taotlus esitatakse hoonestusloa menetlejale. Taotluse menetlemisele ei kohaldata käesolevas seaduses hoonestusloa menetluse algatamise kohta sätestatut, välja arvatud käesoleva seaduse § 219 lõikes 2 nimetatu.

  (3) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kontrollib ehitise vastavust kehtestatud nõuetele ja teeb vajaduse korral hoonestusloa taotlejale ettekirjutuse ehitisega seotud puuduste kõrvaldamiseks.

  (4) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet keeldub hoonestusloa andmisest käesoleva seaduse §-s 221 sätestatud alustel ja juhul, kui hoonestusloa taotleja ei vii ehitist kehtestatud nõuetega kooskõlla ettekirjutuses määratud tähtpäevaks. Hoonestusloa andmisest keeldumise korral rakendatakse ehitise suhtes ehitusseadustiku § 131 lõike 3 punktis 1 sätestatut.

§ 284.  Enne 2015. aasta 1. juulit välja antud veekaabelliiniga koormamise nõusolek

  (1) Enne 2015. aasta 1. juulit välja antud veekaabelliiniga koormamise nõusoleku asendamiseks hoonestusloaga tuleb hoonestusluba taotleda 2019. aasta 31. detsembriks.

  (2) Hoonestusloa taotlus peab sisaldama käesoleva seaduse § 218 lõike 2 punktides 1–4 ja 6 ning lõikes 3 nimetatud andmeid, taotlusele lisatakse ehitise asukohaplaan. Taotluse menetlemisele ei kohaldata käesolevas seaduses hoonestusloa menetluse algatamise kohta sätestatut.

  (3) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet annab hoonestusloa välja samadel tingimustel kui veekaabelliini koormamise nõusoleku, arvestades käesoleva seaduse § 222 lõikes 2 sätestatud tingimusi hoonestusloa sisu kohta. Hoonestusluba antakse välja kehtivusega 50 aastat, kui hoonestusloa taotleja ei taotle teistsugust kestust.

  (4) Enne 2015. aasta 1. juulit välja antud veekaabelliiniga koormamise nõusolek kehtib kuni hoonestusloa andmiseni.

2. jagu Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine 

§ 285. – § 304. [Käesolevast tekstist välja jäetud.]

3. jagu Seaduse jõustumine 

§ 305.  Seaduse jõustumine

  (1) Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. oktoobril.

  (2) Käesoleva seaduse § 301 punkt 3 ja § 303 jõustuvad üldises korras.

  (3) Käesoleva seaduse § 290 punktid 8, 9 ja 11 jõustuvad 2019. aasta 1. juulil.

  (4) Käesoleva seaduse § 159 lõiked 5 ja 6, § 161 lõige 3 ning § 294 punkt 2 jõustuvad 2021. aasta 1. jaanuaril.

  (5) Käesoleva seaduse § 164 lõiked 1 ja 6 jõustuvad 2023. aasta 1. jaanuaril.

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json