Environmental Liability Act

Chapter 1 GENERAL PROVISIONS 

§ 1.  Scope of application of Act

 (1) This Act regulates the prevention and remedying of damage caused to the environment based on the polluter pays principle.

 (2) This Act does not apply to environmental damage or threat of environmental damage caused by:
 1) an armed conflict, hostilities, civil war or insurrection or an exceptional and inevitable natural phenomenon of force majeure;
 2) an event or an activity in respect of which liability for environmental damage is regulated by the 1992 International Convention on Civil Liability for Oil Pollution Damage, the 1992 Convention on the Establishment of an International Fund for Compensation for Oil Pollution Damage or the 2001 International Convention on Civil Liability for Bunker Oil Pollution Damage and the 2003 Protocol to the 1992 Convention on the Establishment of an International Fund for Compensation for Oil Pollution Damage
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]
 3) an activity covered by the Treaty establishing the European Atomic Energy Community or an event or activity in respect of which liability is regulated by the Vienna Convention on Civil Liability for Nuclear Damage or the Joint Protocol Relating to the Application of the Vienna Convention and the Paris Convention;
 4) an activity the main purpose of which is to ensure international security or an activity the sole purpose of which is protection against natural disasters;
 5) a national defence activity on the prescribed territory and to the prescribed extent.

 (3) This Act applies to environmental damage or threat of environmental damage caused by non-point pollution if it is possible to determine a causal link between the environmental damage or a threat thereof and a person’s or persons’ act or omission.

 (4) This Act applies to environmental damage or threat of environmental damage arising from an event, act or omission occurring after the entry into force of this Act if not more than 30 years have passed from the event, act or omission that caused it.

 (5) This Act does not apply to environmental damage caused by an event, act or omission occurring after the entry into force of this Act if it is caused by an activity that occurred and ended before the entry into force of this Act.

 (6) The provisions of the Administrative Procedure Act apply to the administrative proceedings specified in this Act, taking account of the specifications provided for in this Act.

§ 2.  Environmental damage and threat of environmental damage

 (1) For the purposes of this Act, ‘environmental damage’ means:
 1) substantial adverse effects on reaching or maintaining a favourable conservation status of a habitat or species (hereinafter damage caused to habitat or species);
 2) substantial adverse effects on a protected area, a special conservation area, a species protection site, an individual protected natural object (hereinafter damage caused to protected area);
 3) substantial adverse impact on marine waters, surface water or groundwater (hereinafter water damage);
[RT I, 10.11.2015, 2 - entry into force 01.12.2015]
 4) land damage caused by direct or indirect release of substances, preparations, organisms or micro-organisms into the environment, which results in a significant risk of human health being adversely affected (hereinafter land damage).

 (2) ‘Substantial adverse effects’ means a measurable adverse change in the quality or quantity of a habitat, species, protected area, water or land (hereinafter natural resource) or measurable impairment of the quality or quantity of the functions performed by a natural resource for the benefit of another natural resource or the public (hereinafter benefits), which may occur directly or indirectly.

 (3) Clauses 1) and 2) of subsection (1) of this section do not cover previously identified adverse effects which have been caused by an activity authorised by an administrative authority based on the results of an environmental impact assessment and § 29 of the Environmental Impact Assessment and Environmental Management System Act or which has been authorised by an administrative authority on the basis of law.

 (4) For the purposes of clause 3 of subsection 1 of this section, substantial adverse effects means effects that impair:
 1) the status of a surface water body in such a manner that the status class of the surface water body determined in accordance with the procedure established on the basis of subsection 2 of § 61 of the Water Act changes;
 2) the status of a groundwater body in such a manner that the status class of the groundwater body determined in accordance with the procedure established on the basis of subsection 6 of § 66 of the Water Act changes to bad;
 3) the qualities of surface water or groundwater not forming a part of a water body in such a manner that the water or the substratum or biota of the water body exceeds the quality limit value established on the basis of subsection 1 of § 76 or subsection 3 of § 79 of the Water Act is exceeded;
 4) the status of the bathing water of a bathing site in such a manner that the bathing water is deemed as polluted in accordance with the regulation established on the basis of subsection 2 of § 91 of the Water Act;
 5) the quality of the water body or aquifer used or planned for abstracting drinking water to a limit that results in a significant rise in the costs of treatment of the water into drinking water;
 6) the status of water in an area designated for the protection of a habitat or species under the Nature Conservation Act or in an area designated for the protection of aquatic species of commercial importance under subsection 6 of § 36 of the Water Act changes to such an extent that it no longer meets the established quality requirements;
 7) the status of the surface water and groundwater in such a manner that the attainment of the environmental objectives specified in a water management plan approved on the basis of the Water Act becomes impossible;
 8) the properties of the water of a marine area in such a manner that the groundwater quality limit values established on the basis of subsection 1 of § 76 of the Water Act are exceeded.
[RT I, 22.02.2019, 1 – entry into force 01.10.2019]

 (5) Effects arising from the conditions specified in subsection 1 of § 42 of the Water Act are not considered substantial adverse effects for the purposes of clause 1 of subsection of this section.
[RT I, 22.02.2019, 1 – entry into force 01.10.2019]

 (6) Upon assessment of a risk for the purposes of clause 4) of subsection (1) of this section, the purpose of the use of the area where land damage has occurred must be taken into account. A risk must be assessed through risk assessment procedures taking into account the characteristics and functions of the soil, the type and concentration of the harmful substances, preparations, organisms or micro-organisms, their risk and the possibility of their dispersion.

 (7) ‘Threat of environmental damage’ (hereinafter threat of damage) means a sufficient likelihood that environmental damage will occur in the near future.

§ 3.  Identification of environmental damage and threat of damage and baseline condition

 (1) The baseline condition and the provisions of § 2 of this Act and subsections (3) and (4) of this section are taken into account upon identifying environmental damage.

 (2) The baseline condition means the status of natural resources and the benefits thereof, which would exist if no environmental damage had been caused.

 (3) The environmental damage specified in clauses 2 (1) 1) and 2) of this Act is identified on the basis of the following: the number of specimen; the size of the population and the range of its habitat; the importance of the specimen or damaged area to the population, species, habitat or protected area; threats to the species or habitat at the local, national or European Union level; the reproductiveness and viability of the species; natural self-regeneration of the habitat, species and the protected area; the protection objective, the protection regime or the protection category of the habitat, species and protected area; and the benefits of the habitat, species or protected area. Damage that has adverse effects on human health is deemed to be environmental damage.

 (4) Adverse effects that are smaller than a natural change that is considered normal in the case of the given habitat, species or protected area and that has occurred due to natural factors or in the course of ordinary management, or if the habitat, species or protected area reaches the baseline condition or equivalent or better condition as compared to the baseline condition within a short period of time and without intervention, may not necessarily be deemed environmental damage within the meaning of clauses 2 (1) 1) and 2) of this Act.

 (5) Environmental damage and a threat of damage is identified by the Environmental Board (hereinafter Board).
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

§ 4.  Habitat and species

 (1) For the purposes of this Act, ‘habitat’ means:
 1) the habitat of a species specified in subsection (2) of this section;
 2) a habitat type specified in the regulation established on the basis of subsection (3) of this section.

 (2) For the purposes of this Act, ‘species’ means:
 1) a species belonging to the protected category I, II or III under the Nature Conservation Act;
 2) a species specified in the regulation established on the basis of subsection (3) of this section.

 (3) A complementary list of habitats and species deemed to be habitats and species for the purposes of this Act will be established by a regulation of the minister responsible for the field on the basis of Articles 2(3)(a) and (b) of the Directive 2004/35/CE of the European Parliament and of the Council on environmental liability with regard to the prevention and remedying of environmental damage (OJ L 143, 30.04.2004, pp. 56–75).

§ 5.  Favourable conservation status of habitat and species

 (1) The term ‘favourable conservation status of habitat’ is used within the meaning of subsection 3 (1) of the Nature Conservation Act.

 (2) The term ‘favourable conservation status of species is used within the meaning of subsection 3 (2) of the Nature Conservation Act.

§ 6.  Person who caused environmental damage and identification of person who caused environmental damage

 (1) A person who caused environmental damage (hereinafter person who caused damage) is a person whose act or omission caused environmental damage or a threat of damage.

 (2) A causal link between an act or omission and the environmental damage caused will be presumed if it is likely that the damage or a threat of damage is caused by an activity specified in subsection 8 (2) of this Act and the operator engaged in the activity is deemed to be the person who caused damage. Upon assessment of the likelihood of a causal link, the following must be taken into account: the course of the activity; the premises used; the buildings and equipment; the nature and concentration of the substances and organisms related to the damage; the weather conditions; the time, place and circumstances of the occurrence of the damage; and the general characteristics of the damage.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

 (3) The causal link between the damage and an act or omission not specified in subsection 8 (2) of this Act must be proven by the Board based on the criteria provided for in subsection (2) of this section.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (4) The person who caused damage is identified by the Board.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

Chapter 2 PREVENTION AND REMEDYING OF ENVIRONMENTAL DAMAGE 

Division 1 General Provisions 

§ 7.  Definition of prevention and remedying of environmental damage

 (1) ‘Prevention of environmental damage’ means the taking of measures to eliminate a threat of damage caused by an event, act or omission or to reduce the extent of possible environmental damage or to control, prevent the spread of, eliminate or otherwise influence the contaminants or other harmful factors in order to limit or to prevent further environmental damage as well as damage to human health or further impairment of the quality of the benefits of the habitat, species, protected area or water (hereinafter preventive measures).

 (2) ‘Remedying of environmental damage’ means the taking of measures to restore, replace or compensate for natural resources or the benefits thereof and to eliminate significant risks threatening human health (hereinafter remedial measures).

 (3) ‘Recovery’ means achieving the baseline condition of a damaged habitat, species, protected area or water and their benefits in the event of the environmental damage specified in clauses 2 (1) 1)–3) of this Act. Recovery also includes natural recovery.

 (4) In the event of land damage ‘recovery’ means the elimination of a potential risk to human health.

§ 8.  Obligation of person who caused damage to prevent and remedy damage

 (1) The person who caused damage must take appropriate preventive and remedial measures if the person is liable for causing the environmental damage or the threat of damage. The person who caused damage is liable for causing the environmental damage or the threat of damage if the person is at fault in causing the environmental damage or the threat of damage.

 (2) The person who caused damage is liable regardless of whether the person is at fault or not if the environmental damage or the threat of damage has been caused by the following activities:
 1) operation of installations for which an integrated environmental permit is required under the Industrial Emissions Act;
[RT I, 16.05.2013, 1 – entry into force 01.06.2013]
 2) activities requiring a waste permit or a hazardous waste handling licence under the Waste Act and activities whereby registration is required;
 3) activities that require a water permit under the Water Act;
[RT I, 22.02.2019, 1 – entry into force 01.10.2019]
 4) manufacture, use, storage, processing, release into the environment and on-site transport of dangerous chemicals provided for in the Chemicals Act, plant protection products provided for in the Plant Protection Act and biocides provided for in the Biocides Act;
 5) transport of dangerous goods by road, rail, inland waterways, sea or air in the manner prescribed by the Agreement Concerning the International Carriage of Dangerous Goods by Road, the requirements provided for in subsection 66 (2) of the Railways Act, subsection 42 (1) of the Maritime Safety Act or § 54 of the Aviation Act;
 6) contained use of genetically modified micro-organisms within the meaning of the Contained Use of Genetically Modified Micro-organisms Act;
 7) deliberate release of genetically modified organisms into the environment and the placing of genetically modified organisms and products on the market within the meaning of the Release into Environment of Genetically Modified Organisms Act;
 8) transboundary movement of waste transported to or from the European Union for which a permit is required or which is prohibited under Regulation (EC) No1013/2006 of the European Parliament and of the Council on shipments of waste (OJ L 190, 12.07.2006, pp. 1-98);
 9) activities relating to the geological storage of carbon dioxide in accordance with the Atmospheric Air Protection Act.
[RT I, 05.07.2016, 1 - entry into force 01.01.2017]

 (3) Sections 140 and 141 the General Part of the Civil Code Act and §§ 104, 137, 138 and 1052-1053 of the Law of Obligations Act apply to the prevention of environmental damage and a threat of damage and to the remedying of environmental damage, taking account of the specifications provided for in this Act.

 (3¹) Sections 140 and 141 the General Part of the Civil Code Act specified in subsection (3) of this section do not apply if the environmental damage or the threat of damage is caused by the activities specified in subsection 8 (2) of this Act.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

 (4) The liability of the person who caused damage relating to maritime claims is limited by the standards applicable to maritime claims under the 1976 Convention on Limitation of Liability for Maritime Claims.

§ 9.  Notification obligation

 (1) If environmental damage or a threat of damage emerges or a threat of damage remains regardless of preventive measures taken, the person who caused the damage must immediately notify the Board or the Environmental Inspectorate of all the circumstances relating to the environmental damage or the threat of damage and submit the information specified in the regulation established on the basis of subsection (2) of this section. If the environmental damage or the threat of damage may affect human health, the Board will also notify the Health Board.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

 (2) The list of data concerning environmental damage and threats of damage will be established by a regulation of the minister responsible for the field.

 (3) The Board and the Health Board have the right to demand that the person who caused damage submit other relevant information, which has not been specified in the regulation established on the basis of subsection (2) of this section. The Board and the Health Board also have the right to demand the person who caused damage submit information in the event of suspicion of a threat of damage.
[RT I 2009, 49, 331 – entry into force 01.01.2010]

 (4) The owner of an immovable must inform the Board or the Environmental Inspectorate of the occurrence of environmental damage or a threat of damage at their immovable if the occurrence thereof is obvious. If the environmental damage or the threat of damage may affect human health, the Board will also notify the Health Board thereof.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

§ 10.  Involvement of expert

  [Repealed – RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

§ 11.  Selection of expert upon occurrence of environmental damage or threat of damage that may affect human health

  [Repealed – RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

Division 2 Prevention of Environmental Damage 

§ 12.  Obligation to take preventive measures

 (1) The person who caused damage must immediately take preventive measures if environmental damage or a threat of damage occurs, and notify the Board thereof.

 (2) In order to perform the obligation provided for in subsection (1) of this section, the person who caused damage has the right to address the Board for the assessment of the suitability of the preventive measures to be taken.

 (3) The Board has the right, by its precept, to demand that the person who caused damage take preventive measures and to give mandatory instructions for taking the measures.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

§ 13.  Taking of preventive measures by Board

 (1) If the person who caused damage fails to perform the obligations arising from § 12 of this Act, the person who caused damage has not been identified or is not required to bear the costs relating to preventive measures in accordance with subsection 26 (4) of this Act, preventive measures may be taken by the Board. In the event of environmental damage or a threat of damage, the Board has the right to take preventive measures regardless of the person who caused the damage also in events not specified above, unless another state authority or local authority has the duty to act under the law.

 (2) The taking of preventive measures by the Board does not release the person who caused damage from liability.

 (3) The Board will take preventive measures in accordance with the Substitutive Enforcement and Penalty Payment Act, taking account of the specifications provided for in this Act.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

Division 3 Remedying of Environmental Damage 

§ 14.  Obligation to take remedial measures

 (1) The person who caused damage must take remedial measures in accordance with the remedial action plan and at their own expense, except in the events provided for in subsections 26 (4), and (5) of this Act.

 (2) Before the completion of the remedial action plan the person who caused damage must take remedial measures with the approval of the Board.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (3) The Board has the right, by its precept, to demand that the person who caused damage take remedial measures and to give mandatory instructions for taking the measures.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

§ 15.  Taking of remedial measures by Board

 (1) If the person who caused damage fails to perform the obligations arising from § 14 of this Act, the person who caused damage is not known or is not required to bear the costs relating to remedial measures in accordance with subsection 26 (4) or (5) of this Act, remedial measures may be taken by the Board. The Board has the right to take remedial measures regardless of the person who caused damage also in events not specified above.

 (2) The taking of remedial measures by the Board does not release the person who caused damage from liability.

 (3) The Board will take remedial measures in accordance with to the Substitutive Enforcement and Penalty Payment Act, taking account of the specifications provided for in this Act.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

§ 16.  Measures remedying damage caused to habitat, species, protected area and water

 (1) If it is not possible to achieve the baseline condition of a habitat, species, protected area or water or their benefits by taking restorative remedial measures, substitutive remedial measures will taken. In addition, compensatory remedial measures will be taken for remedying interim damage.

 (2) ‘Restorative remedial measures’ means measures by which the baseline condition of a damaged habitat, species, protected area or water or the benefits thereof is achieved or by which its status is changed towards the baseline condition.

 (3) ‘Substitutive remedial measures’ means measures taken when it is not possible to restore the baseline condition of a habitat, species, protected area or water or the benefits thereof. The purpose of taking substitutive remedial measures is to achieve a level of the benefits of a habitat, species, protected area or water, which is analogous to the one which would have existed if the baseline condition of the benefits of the habitat, species, protected area or water had been restored in the place of occurrence of the environmental damage or, if this is not possible, to replace it with equivalent condition. If it is possible and practical, substitutive remedial measures are taken in a place that is geographically linked to the place where the environmental damage occurred.

 (4) ‘Compensatory remedial measures’ means measures taken for the compensation of the interim damage of a habitat, species, protected area or water or the benefits thereof, which has accompanied the environmental damage from its occurrence until the restorative or substitutive measures attain their full effect. This includes measures for the improvement of the status of a habitat, species, protected area or water in the place of occurrence of environmental damage or in an alternative area. The measures do not include financial compensation to the public.

§ 17.  Interim damage

  ‘Interim damage’ means environmental damage arising from the fact that a natural resource or its benefit cannot perform its ecological function or provide public benefits or does not support the natural functioning of other natural resources until the restorative or substitutive remedial measures have taken effect.

§ 18.  Preparation of remedial action plan

 (1) The Board will grant a reasonable time limit for the preparation of a remedial action plan.

 (2) A remedial action plan will be prepared by the person who caused damage and the person will submit it to the Board for approval in the digitally signed electronic form or on paper immediately after its completion, but not later than by the date set by the Board.

 (3) The person who caused damage and the Board must cooperate in preparing the remedial action plan already before it is submitted to the Board for approval.

 (4) If remedial measures are taken by the Board in accordance with § 15 of this Act, the remedial action plan will be prepared by the Board.

 (5) [Repealed – RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

§ 19.  Selection of measures for remedying damage caused to habitat, species, protected area and water

 (1) Upon remedying damage caused to a habitat, species, protected area or water, the Board and the person who caused the damage select remedial measures on the basis of the following circumstances:
 1) the effects of the measures on human health and safety;
 2) the geographical links to the area where the environmental damage has been caused;
 3) the likelihood of the success of the measures;
 4) the extent to which the taking of remedial measures will allow for preventing future damage or collateral damage;
 5) the extent to which the remedial measure contributes to the recovery of the natural resource and its benefit;
 6) the effects of the measures on social, economic, cultural and other significant factors;
 7) the length of time it takes to eliminate the environmental damage;
 8) the extent to which it is possible to restore the area that has suffered the environmental damage;
 9) the amount of costs related to the measures.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (2) Upon preparation of a remedial action plan, the person preparing the plan must, when selecting remedial measures, consider the taking of such measures with the help of which the baseline condition of the natural resource and the benefits thereof are achieved directly and in an accelerated timeframe or by way of natural recovery.

 (3) Upon planning of substitutive and compensatory remedial measures, the remedial action plan must first consider the substitution of the damaged natural resource or the benefits thereof with an equivalent natural resource or the benefits thereof. First, it must be considered whether it is possible to take measures that ensure the existence of a natural resource of the same type, quality and quantity as the damaged natural resource and the benefits thereof. If substitution with an equivalent natural resource or the benefits thereof is not possible, the natural resource or the benefits thereof may be substituted with an alternative natural resource or there benefits thereof.

 (4) If it is not possible to substitute a damaged natural resource or the benefits thereof with an equivalent one, remedial measures must be found using the method prescribed by the Board.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (5) If the person who caused damage has caused several environmental damage events and the Board finds that it is not possible to ensure the simultaneous taking of the required remedial measures, the Board may determine in respect of which event the remedial measures must be taken first. Thereby the Board takes into account the nature and the extent of the environmental damage, the possibilities of natural recovery of the environment and the risk that the environmental damage may affect human health.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

§ 20.  Selection of remedial measures upon remedying of land damage

  The measures selected for remedying land damage must allow for the removal, isolation, restriction of the spread or minimising of the effects of the pollutants so that the polluted land does not pose a threat to human health.

§ 21.  Approval of remedial action plan

 (1) The Board will, by a precept, approve a remedial action plan for remedying the damage caused to a habitat, species, protected area or water or the benefits thereof if the taking of the measures planned therein allows for remedying the environmental damage and the remedial measures are selected and justified in accordance with § 19 of this Act.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (2) The Board will, by a precept, approve a remedial action plan for remedying land damage if it sets out suitable and sufficient measures for the removal, isolation, restriction of the spread or minimising of the effects of the pollutants so that the polluted land does not pose a threat to human health.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (3) Before approving a remedial action plan, the Board will hear the person concerned specified in subsection 23 (1) of this Act and the person whose property the taking of the remedial measures affects.

 (4) If the remedial action plan does not comply with the criteria provided for in subsection (1) or (2) of this section, the Board may refuse to approve it and grant the person who caused the damage a time limit for the submission of a modified remedial action plan.

 (5) The Board has the right to make amendments to the remedial action plan before approval thereof, taking account of the provisions of §§ 19 and 20 of this Act.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (6) The Board may, on the basis of subsection 19 (3) of this Act, approve restorative remedial measures by which the baseline condition of a habitat, species, protected area, water or the benefits thereof is not achieved fully if the full remedy of the damage caused to the habitat, species, protected area, water or their benefits is guaranteed by substitutive or compensatory measures.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

§ 22.  Implementation of remedial action plan

 (1) Remedial measures must be implemented in accordance with the remedial action plan approved in accordance with § 21 of this Act.

 (2) If upon taking remedial measures it becomes evident that the extent of environmental damage exceeds the damage identified earlier or that the circumstances specified in §§ 19 or 20 of this Act on the basis of which the remedial measures were selected have been assessed incorrectly upon selection of the measures prescribed in the remedial action plan or these circumstances have changed, the Board will have the right to make amendments to the remedial action plan on a proposal of the person who caused the damage or on its own initiative, taking account of the provisions of §§ 19 and 20 of this Act.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (3) When the measures specified in the remedial action plan have been taken and the damaged natural resource or the damaged benefit thereof has been restored, substituted or compensated for and the threats to human health have been eliminated, the Board will, by its administrative decision, declare the remedial action plan as implemented and the environmental damage as remedied.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (4) The Board may decide that the taking of further remedial measures is not necessary if the remedial measures taken guarantee that there is no significant risk to human health and no substantial adverse effects on a habitat, species, protected area or water or the costs of the remedial measures to be taken for achieving the baseline condition or equivalent condition would be disproportionate in comparison with the achieved improvement of the state of the environment.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

Division 4 Rights and Duties of Persons upon Prevention and Remedying Environmental Damage 
[RT I, 08.07.2014, 3 - entry into force 01.08.2014]

§ 23.  Rights of person concerned

 (1) A person who is affected or may be affected by environmental damage or who has a justified interest in environmental damage proceedings or whose rights are violated by the environmental damage or a threat of damage (hereinafter person concerned) as well as a non-governmental environmental organisation specified in § 31 of the General Part of the Environmental Code Act whose environmental protection goal or environmental protection activities are affected by the environmental damage or the threat of damage, has the right to request that the Board take preventive or remedial measures or obligate the person who caused the damage to take preventive or remedial measures. To that end, information about the environmental damage or the threat thereof must be submitted to the Board.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

 (2) The Board will decide on the need to take preventive or remedial measures within 30 days after the receipt of the request specified in subsection (1) of this section. The Board will immediately inform the person who submitted the request of its reasoned decision by submitting a copy of the decision the person who submitted the request.

 (3) If it is not possible to submit the information specified in subsection (2) of this section to the person who submitted the request on the grounds that it is not possible to formulate an opinion in respect to the request before the formulation of an expert opinion or for any other similar reason, the Board will notify the person who submitted the request about the fact which steps have been taken in the course of the proceedings of the request and when it is possible to forward the decision specified in subsection (2) of this section.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

§ 23¹.  Obligation to tolerate preventive and remedial measures

 (1) The owner of an immovable is required to tolerate steps relating to identifying environmental damage or a threat of damage or the taking of preventive or remedial measures at the immovable if it is done on the basis of an administrative decision.

 (2) Upon making an administrative decision specified in subsection (1) of this section, the Board must taken into account the justified interests of the owner of the immovable and identify the opinion of the owner of the immovable.

 (3) If damage is caused to the owner of the immovable as a result of the measures of prevention or remedying of environmental damage, the person who caused the damage must eliminate the consequences of the damage or compensate the owner of the immovable for the damage in accordance with the provisions of the Law of Obligations Act, which regulate the compensation of damage.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

§ 24.  Non-governmental environmental protection organisation

  [Repealed – RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

Division 5 Costs of Prevention and Remedying of Environmental Damage 

§ 25.  Costs relating to preventing and remedying environmental damage

  The costs related to the prevention or remedying of environmental damage (hereinafter costs) are the costs of identifying, preventing and remedying environmental damage and a threat of damage, including the costs of taking preventive and remedial measures, involving experts, assessing alternative measures, collecting information, monitoring and supervision as well as organisational, legal assistance and other justified costs of the administrative authority relating to the implementation of this Act.

§ 26.  Person required to bear costs

 (1) The costs will be borne by the person who caused damage if the person is liable for causing the environmental damage or the threat of damage.

 (2) The costs will be borne by the Board if:
 1) the person who caused the damage fails to perform the obligation provided for in subsection (1) of this section;
 2) the person who caused the damage is released from the obligation to bear the costs in accordance with subsections (4) and (5) of this section;
 3) it is unknown who caused the damage.

 (3) If the person who caused the damage has been identified, the Board will recover the costs incurred on the basis of subsection (2) of this section from the person, unless the person who caused the damage is released from the obligation to bear the costs in accordance with subsections (4) and (5) of this section.

 (4) The Board will release the person who caused the damage from the obligation to bear the costs of taking preventive and remedial measures if the person proves that:
 1) the environmental damage or the threat of damage was caused by a third party and regardless of the fact that appropriate safety measures were taken;
 2) the environmental damage or a threat of damage was caused by following an order or instruction given by a public authority, except in the event where the order or instruction was given due to a prior illegal act or omission of the person who caused the damage.

 (5) The Board will release the person who caused the damage from the obligation to bear the costs of taking remedial measures if the environmental damage has been caused by:
 1) emission or an event that meets the criteria established in the permit if the permit was issued for an activity specified in subsection 8 (2) of this Act and the person who caused the damage complied with the obligations imposed on it by and on the basis of law;
 2) emission or an activity or a manner of use of a product with regard to which the person who caused the damage proves that at the time of occurrence of the emission or performance of the activity there was no reason, based on the state of scientific and technical knowledge, to consider the causing of environmental damage likely and that the person took all measures to ascertain the potential effects of the activity.

 (6) Subsection (5) of this section does not apply to the costs of taking measures to prevent environmental damage caused by deliberate release of genetically modified organisms into the environment or by placing a genetically modified organism or product on the market.

 (7) The person who caused the damage has the right to request that the Board release the person from the obligation to bear the costs specified in subsections (4) and (5) of this section until a remedial action plan has been approved.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

§ 27.  Payment notice for reimbursement of costs

 (1) In the event specified in subsection 26 (3) of this Act, the Board will submit a calculation of costs and issue a payment notice to the person who caused damage. ‘Payment notice’ means is an administrative decision aimed at the performance of a public financial obligation within the meaning of clause 2 (1) 21) of the Code of Enforcement Procedure.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (2) The amount of the costs which must be reimbursed and the work, service or thing in connection with the buying or manufacturing of which the costs were incurred and, if the costs were incurred on the basis of a remedial action plan, a reference to the provision of the remedial action plan that provided for the procurement of the relevant work, service or thing will be set out in the calculation of costs.

 (3) The person who caused damage must pay the costs in the amount and by the due date indicated in the payment notice. The term for the payment of the costs must not be shorter than 30 calendar days.

 (4) In the event of failure to reimburse the costs by the due date, the person who caused damage must pay late interest at the rate of 0.06 per cent of the overdue sum per day.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

 (5) The Board has the right to submit a calculation of costs and a payment notice to the person who caused damage within five years from the date of termination of the taking of the preventive or remedial measures or from the date when the person who caused damage was identified, whichever took place later.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

§ 28.  Staggering of payment of costs

 (1) The Board has the right, at the request of the person who caused damage, to stagger the payment of costs over a term of up to ten years. To stagger costs that significantly affect the state budget revenue, the Board will coordinate the staggering with the Ministry of Finance beforehand. The staggering of the payment of the costs does not release the person who caused damage from the obligation to pay current or future costs.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (2) Upon staggering the payment of the costs, interest will be calculated at the rate of 0.03 per cent per each calendar day. The calculation of interest is suspended upon declaration of the bankruptcy of the person who caused damage.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

 (3) The person who caused damage will submit to the Board a reasoned application for the staggering of payment of costs and a schedule of payment of the costs.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (4) Upon deciding whether to approve the application, the Board will take into account the financial situation and economic indicators of the person who caused damage, its prior performance of the obligations to pay costs and environmental charges, the practicality of the staggering of the payment of the costs and, if a security is required, the security provided. The Board has the right to request that documents required for identifying these circumstances be submitted. The Board will make a decision on whether to grant or refuse to grant the application within 10 working days as of the submission of the application or, if additional documents were requested, as of the submission of the documents.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (5) The Board has the right to refuse to grant an application for the staggering of the payment of costs if:
 1) the application is not sufficiently reasoned;
 2) the person who caused damage fails to provide the required security or the Board does not consider the security provided to be sufficient, trustworthy or easily marketable, or if the formalisation of the security will result in excessive administrative costs;
 3) upon consideration of a compromise proposal made by a debtor in bankruptcy proceedings, the Board finds that the financial situation of the debtor does not allow for the performance of the obligations assumed under the compromise either;
 4) other circumstances or grounds exist, which cause the Board not to consider the staggering of the payment of the costs to be justified.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (6) If the person who caused damage does not abide by the schedule of payment of the costs or does not perform the obligation provided for in the Law of Property Act to keep the thing provided as the security encumbered with a pledge or, in the event of a decrease in the value or reliability of security, does not provide a proper additional security or a replacement security by the due date set by the Board, the Board will the right to revoke the decision on the staggered payment of the costs.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

§ 29.  Security upon staggered payment of costs

 (1) The Board has the right to request a security upon staggering the payment of costs. Security will not be requested from a person who is bankrupt and whose debt is staggered for the purpose of making a compromise in bankruptcy proceedings.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

 (1¹) The following may be used as a security securing the staggering of the payment of costs:
 1) a pledge, thereby preference is given to a mortgage of the first ranking or a registered security over movables;
 2) the guarantee of a credit or financial institution or insurer;
 3) a security deposit;
 4) a notarial deposit.
[RT I, 08.07.2014, 3 – entry into force 01.08.2014]

 (2) Upon establishment of a mortgage, the owner of the immovable agrees to subject to immediate compulsory enforcement for the settlement of the claim secured by the mortgage. Such agreement is an enforcement title within the meaning of clause 2 (1) 19) of the Code of Enforcement Procedure.

 (3) The value of the security must, at the time the security is provided, amount to at least 115 per cent of the amount of the costs to be staggered. If the Board identifies that the security is no longer sufficient or does not reliably ensure the payment of the costs, the Board will have the right to demand that the security be increased or that the initial security be replaced with a new security.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (4) The procedure for the provision, use, increase, replacement and release of securities will be established by a regulation of the minister responsible for the field.

§ 30.  Order of payment of costs

  Upon payment of costs, firstly late interest, secondly interest in the order of emergence starting from the earliest and, finally, the costs will be deemed to be paid.

Division 6 Cooperation with Member States 

§ 31.  Cooperation with Member States

  If environmental damage or a threat of damage concerns another Member State of the European Union, the Ministry of the Environment will inform the relevant Member State of the event of environmental damage or threat of damage and organise the taking of cross-border preventive and remedial measures in cooperation with the Member State, the Board and the person who caused the damage.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

Division 7 Communication of Information and Resolution of Disputes 

§ 32.  Communication of information and giving explanations

 (1) The Board informs the Ministry of the Environment about events of environmental damage and threats of damage and about the preventive and remedial measures taken. Information on environmental damage and a threat of damage is published on the websites of the Ministry of the Environment and the Board.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (2) The Ministry of the Environment has the right to give explanations for assessment of interim damage and for drawing up and implementing a remedial action plan.

 (3) The minister responsible for the field may establish the procedure for informing the public about environmental damage events, threats of damage, and about preventive and remedial measures taken.

§ 33.  Settlement of disputes

 (1) Disputes arising from the prevention of environmental damage or a threat of damage or from remedying of environmental damage are resolved by the Ministry of the Environment.

 (2) Before filing of an appeal with an administrative court in the event of a dispute arising from the implementation of this Act, intra-authority appeal proceedings must be undergone on the conditions and in accordance with the procedure for in the Administrative Procedure Act.

 (3) The Ministry of the Environment will resolve an intra-authority appeal within 30 working days as of the filing of the appeal.

 (4) The Ministry of the Environment and the appellant have the right to involve experts in resolving an intra-authority appeal.

 (5) The costs of involving the expert are borne by the appellant, unless the appeal is granted.

Chapter 3 STATE SUPERVISION 
[RT I, 13.03.2014, 4 - entry into force 01.07.2014]

§ 33¹.  State supervision

  State supervision over the adherence to this Act and fulfilment of the requirements of the legislation established on the basis thereof is exercised by the Environmental Board.
[RT I, 13.03.2014, 4 – entry into force 01.07.2014]

§ 33².  Special measures of state supervision

  The Environmental Board may, for the purpose of exercising the state supervision provided for in this Act, take special measures of state supervision provided for in §§ 30, 31, 32, 49, 50 and 51 of the Law Enforcement Act on the grounds and in accordance with the procedure provided for in the Law Enforcement Act.
[RT I, 13.03.2014, 4 – entry into force 01.07.2014]

§ 33³.  Rate of penalty payment

  In the event of failure to comply with a precept the maximum penalty payment imposed in accordance with the procedure provided for in the Substitutive Enforcement and Penalty Payment Act will be 32 000 euros.
[RT I, 13.03.2014, 4 – entry into force 01.07.2014]

§ 34.  Precept and application of coercive measure

  [Repealed – RT I, 13.03.2014, 4 – entry into force 01.07.2014]

§ 35.  Access right

  [Repealed – RT I, 13.03.2014, 4 – entry into force 01.07.2014]

Chapter 4 LIABILITY FOR VIOLATION OF THIS ACT 

§ 36.  Failure to take mandatory remedial measures, failure to submit proper remedial action plan and disregarding of obligations established in remedial action plan before approval of remedial action plan

 (1) The penalty for failure to take mandatory remedial measures, failure to submit a proper remedial action plan or the disregarding of the obligations established in the remedial action plan before the approval of the remedial action plan is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act committed by a legal person is a fine of up to 32 000 euros.
[RT I 2010, 22, 108 – entry into force 01.01.2011]

§ 37.  Violation of notification obligation

 (1) The penalty for failure to notify the Board of environmental damage or a threat of damage or refusal to submit the required information is a fine of up to 200 fine units.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (2) The penalty for the same act committed by a legal person is a fine of up to 20 000 euros.
[RT I 2010, 22, 108 – entry into force 01.01.2011]

§ 38.  Failure to take preventive measures

 (1) The penalty for failure to take preventive measures is a fine of up to 300 fine units.

 (2) The penalty for the same act committed by a legal person is a fine of up to 32,000 euros.
[RT I 2010, 22, 108 – entry into force 01.01.2011]

§ 39.  Proceedings

 (1) [Repealed – RT I, 22.02.2019, 1 – entry into force 01.10.2019]

 (2) The extrajudicial proceedings of the misdemeanours provided for in §§ 36–38 of this Act are conducted by the Environmental Inspectorate.

Chapter 5 IMPLEMENTING PROVISIONS 

§ 40.  Monetary compensation for environmental damage

 (1) If environmental damage is remedied on the basis of this Act, the person who caused the damage will not pay monetary compensation for:
 1) causing damage to a habitat or a species on the basis of § 67 of the Forest Act, § 73 of the Fishing Act, § 77 of the Nature Conservation Act or § 48 of the Hunting Act;
[RT I, 17.03.2015, 1 – entry into force 01.07.2015]
 2) causing damage to surface water or groundwater in accordance with Chapter 4 of the Environmental Charges Act;
[RT I, 22.02.2019, 1 – entry into force 01.10.2019]
 3) discharging pollutants into soil on the basis of § 112 of the Earth’s Crust Act or in accordance with Chapter 4 of the Environmental Charges Act.
[RT I, 10.11.2016, 1 - entry into force 01.01.2017]

 (2) If a person has, in addition to the remedying of environmental damage in accordance with this Act, also paid the monetary compensation specified in subsection (1) of this section, the Board will deduct the monetary compensation from the costs related to the prevention and remedying of the environmental damage, which must be borne by the person who caused damage, or will compensate to the person who caused damage if the person who caused damage bears all the costs of the prevention and remedying of the environmental damage.
[RT I 2009, 3, 15 – entry into force 01.02.2009]

 (3) If the person who caused damage eliminates the damage specified in clause 3) of subsection (1) of this section in accordance with § 128 of the Waste Act, the person will not pay environmental charge at a higher rate for the release of pollutants into soil in accordance with the Environmental Charges Act.

§ 41.  Assessment of damage caused to water if status class of water body has not been assessed beforehand

  If the status class of a water body has not been determined beforehand, the damage caused to water will be assessed on the basis of an expert opinion, taking into account the status of a reference water body which is type-specific to the relevant surface water body, the existence of stress factors and their likely effects, the overall impression of the surface water body and the general description of the ecological status.

§ 41¹.  Assessment of water damage if no environmental quality limit values of substances have been established

  If no prior environmental quality limit values of substances have been established, damage caused to water is assessed based on §§ 144–146 of the Water Act.
[RT I, 22.02.2019, 1 – entry into force 01.10.2019]

§ 42. – § 45. [Omitted from this text.]

§ 46.  Entry into force of Act

  The part of the clause 1 (2) 2) of this Act, which contains a reference to the 2001 International Convention on Civil Liability for Bunker Oil Pollution Damage, will enter into force on the date of entry into force of the international convention.

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1.   Seaduse reguleerimisala

  (1) Seadus reguleerib keskkonnale tekitatava kahju vältimist ja heastamist, lähtudes põhimõttest, et saastaja maksab.

  (2) Käesolevat seadust ei kohaldata keskkonnakahju ega keskkonnakahju ohu suhtes, mille on põhjustanud:
  1) relvakonflikt, sõjategevus, kodusõda või ülestõus või erandlik, vältimatu ja vääramatu jõuga loodusnähtus;
  2) sündmus või tegevus, millega seotud vastutus keskkonnakahju eest on reguleeritud naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni, naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1992. aasta konventsiooni või punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvahelise konventsiooniga ning 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni rahvusvahelise naftareostuskahjude hüvitamise fondi loomisest 2003. aasta protokolliga;
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]
  3) tegevus, mis kuulub Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu reguleerimisalasse, või sündmus või tegevus, millega seotud vastutus on reguleeritud tuumakahjustuste eest tsiviilvastutuse Viini konventsiooni või Viini konventsiooni ja Pariisi konventsiooni rakendamise ühise protokolliga;
  4) tegevus, mille põhieesmärk on rahvusvaheline julgeolek, või tegevus, mille ainus eesmärk on kaitse loodusõnnetuse eest;
  5) riigikaitsetegevus selleks ettenähtud territooriumil ja ulatuses.

  (3) Käesolevat seadust kohaldatakse hajureostusest põhjustatud keskkonnakahju või keskkonnakahju ohu suhtes juhul, kui on võimalik tuvastada põhjuslik seos keskkonnakahju või selle ohu ja isiku või isikute tegevuse või tegevusetuse vahel.

  (4) Käesolevat seadust kohaldatakse pärast käesoleva seaduse jõustumist toimunud sündmusest, tegevusest või tegevusetusest tekkinud keskkonnakahju või keskkonnakahju ohu suhtes, kui selle põhjustanud sündmusest, tegevusest või tegevusetusest ei ole möödunud rohkem kui 30 aastat.

  (5) Käesolevat seadust ei kohaldata keskkonnakahju suhtes, mille on põhjustanud pärast käesoleva seaduse jõustumist toimunud sündmus, tegevus või tegevusetus, kui see on tingitud tegevusest, mis on aset leidnud ja lõppenud enne käesoleva seaduse jõustumist.

  (6) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

§ 2.   Keskkonnakahju ja keskkonnakahju oht

  (1) Keskkonnakahju käesoleva seaduse tähenduses on:
  1) oluline ebasoodne mõju elupaiga või liigi soodsa seisundi saavutamisele või säilitamisele (edaspidi elupaigale või liigile tekitatud kahju);
  2) oluline ebasoodne mõju kaitsealale, hoiualale, püsielupaigale, kaitstavale looduse üksikobjektile (edaspidi kaitstavale alale tekitatud kahju);
  3) oluline ebasoodne mõju merealale, pinna- või põhjaveele (edaspidi veele tekitatud kahju);
[RT I, 10.11.2015, 2 - jõust. 01.12.2015]
  4) ainete, valmististe, organismide või mikroorganismide otsese või kaudse keskkonda viimisega põhjustatud pinnasekahjustus, millega kaasneb oluline risk, et see võib mõjutada inimese tervist (edaspidi pinnasekahju).

  (2) Oluline ebasoodne mõju on otseselt või kaudselt esinev mõõdetav ebasoodne muutus elupaiga, liigi, kaitstava ala, vee või pinnase (edaspidi loodusvara) kvaliteedis või hulgas või loodusvara poolt mõne teise loodusvara või avalikkuse heaks täidetava ülesande (edaspidi pakutav hüve) kvaliteedi või hulga mõõdetav halvenemine.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktid 1 ja 2 ei hõlma eelnevalt kindlaks tehtud kahjulikku mõju, mis on põhjustatud tegevusest, milleks haldusorgan on andnud loa keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestades ning lähtudes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-st 29, või mida haldusorgan on lubanud seaduse alusel.

  (4) Oluline ebasoodne mõju käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 tähenduses on mõju, mis halvendab:
  1) pinnaveekogumi seisundit nii, et muutub veeseaduse § 61 lõike 2 alusel kehtestatud korra kohaselt määratud pinnaveekogumi seisundiklass;
  2) põhjaveekogumi seisundit nii, et veeseaduse § 66 lõike 6 alusel kehtestatud korra kohaselt määratakse põhjaveekogumi seisundiklass halvaks;
  3) veekogumi koosseisu mittekuuluva pinna- või põhjavee omadusi selliselt, et vees, veekogu põhjasettes või elustikus ületatakse veeseaduse § 76 lõike 1 või § 79 lõike 3 alusel kehtestatud kvaliteedi piirväärtust;
  4) supluskoha suplusvee seisundit nii, et suplusvesi loetakse reostunuks vastavalt veeseaduse § 91 lõike 2 alusel kehtestatud määrusele;
  5) joogivee võtmiseks kasutatava või selleks kavandatud veekogu või põhjaveekihi kvaliteeti piirini, mis toob kaasa joogiveeks töötlemise kulude olulise kasvu;
  6) veeseaduse § 36 lõike 1 punktis 5 nimetatud, looduskaitseseaduse alusel elupaiga või liigi kaitseks määratud alal või veeseaduse § 36 lõike 6 alusel määratud majanduslikult oluliste vees kasvatatavate liikide kaitseks mõeldud alal vee seisundit nii, et see ei vasta enam kehtestatud kvaliteedinõuetele;
  7) pinna- ja põhjavee seisundit nii, et veeseaduse alusel kehtestatud veemajanduskavas nimetatud keskkonnaeesmärkide saavutamine muutub võimatuks;
  8) mereala vee omadusi selliselt, et ületatakse veeseaduse § 76 lõike 1 alusel kehtestatud pinnavee kvaliteedi piirväärtusi.
[RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.10.2019]

  (5) Olulise ebasoodsa mõjuna käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 tähenduses ei käsitata mõju, mis on tekkinud veeseaduse § 42 lõikes 1 sätestatud tingimustel.
[RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.10.2019]

  (6) Hinnates riski käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 tähenduses, tuleb arvestada selle maa-ala kasutamise otstarvet, millel pinnasekahju on ilmnenud. Riski tuleb hinnata sellise riskihindamismeetodiga, mis arvestab pinnase omadusi ja funktsioone, kahjulike ainete, valmististe, organismide või mikroorganismide tüüpi ja kontsentratsiooni, nende esinemise riski ja leviku võimalust.

  (7) Keskkonnakahju oht (edaspidi kahju oht) käesoleva seaduse tähenduses on piisav tõenäosus, et lähitulevikus tekib keskkonnakahju.

§ 3.   Keskkonnakahju ja kahju ohu tuvastamine ning algne olukord

  (1) Keskkonnakahju tuvastamisel arvestatakse algset olukorda ja käesoleva seaduse §-s 2 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatut.

  (2) Algne olukord on loodusvara ja selle pakutavate hüvede selline seisund, mis eksisteeriks, kui keskkonnakahju ei oleks tekitatud.

  (3) Käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud keskkonnakahju tuvastamisel lähtutakse isendite arvust, populatsiooni ja selle levila suurusest, isendite või kahjustatud ala tähtsusest populatsioonile, liigile, elupaigale või kaitstavale alale, liigi või elupaiga ohustatusest kohalikul, üleriigilisel või Euroopa Liidu tasandil, liigi paljunemisvõimest ja elujõulisusest, elupaiga, liigi ja kaitstava ala looduslikust isetaastumisvõimest, elupaiga, liigi ja kaitstava ala kaitse eesmärgist ja kaitserežiimist või kaitsekategooriast ning elupaiga, liigi või kaitstava ala poolt pakutavatest hüvedest. Kahju, millel on negatiivne mõju inimese tervisele, loetakse keskkonnakahjuks.

  (4) Keskkonnakahjuna käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktide 1 ja 2 tähenduses võidakse mitte käsitada ebasoodsat mõju, mis on väiksem kui looduslik muutus, mida peetakse konkreetse elupaiga, liigi või kaitstava ala puhul normaalseks, mis on tekkinud looduslikel põhjustel või tavapärase majandamise käigus, või kui elupaik, liik või kaitstav ala saavutab lühikese aja jooksul ja ilma sekkumiseta kas algse olukorra või olukorra, mis võimaldab saavutada algse olukorraga samaväärse või parema olukorra.

  (5) Keskkonnakahju ja kahju ohu tuvastab Keskkonnaamet (edaspidi amet).
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

§ 4.   Elupaik ja liik

  (1) Elupaik käesoleva seaduse tähenduses on:
  1) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud liigi elupaik;
  2) käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud määruses nimetatud elupaigatüüp.

  (2) Liik käesoleva seaduse tähenduses on:
  1) looduskaitseseaduse alusel I, II või III kaitsekategooriasse kuuluv liik;
  2) käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud määruses nimetatud liik.

  (3) Täiendava nimekirja elupaigatüüpidest ja liikidest, mida mõistetakse elupaiga ja liigina käesoleva seaduse tähenduses, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (ELT L 143, 30.04.2004, lk 56–75) artikli 2 lõike 3 punktidest a ja b.

§ 5.   Elupaiga ja liigi soodne seisund

  (1) Elupaiga soodsa seisundi mõistet kasutatakse looduskaitseseaduse § 3 lõike 1 tähenduses.

  (2) Liigi soodsa seisundi mõistet kasutatakse looduskaitseseaduse § 3 lõike 2 tähenduses.

§ 6.   Keskkonnakahju tekitaja ja keskkonnakahju tekitaja tuvastamine

  (1) Keskkonnakahju tekitaja (edaspidi kahju tekitaja) on isik, kelle tegevuse või tegevusetuse tõttu tekib keskkonnakahju või kahju oht.

  (2) Kui on tõenäoline, et keskkonnakahju või kahju oht on tekitatud käesoleva seaduse § 8 lõikes 2 nimetatud tegevuse käigus, siis eeldatakse põhjuslikku seost tegevuse või tegevusetuse ning tekkinud kahju või kahju ohu vahel ning kahju tekitajaks on selle tegevusega tegelev käitaja. Põhjusliku seose tõenäosuse hindamisel tuleb arvestada tegevuse kulgu, kasutatavaid ruume, ehitisi ja seadmeid, kahjuga seotud ainete ja organismide olemust ja kontsentratsiooni, ilmastikutingimusi, kahju tekkimise aega, kohta ja asjaolusid ning kahju üldisi iseärasusi.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

  (3) Käesoleva seaduse § 8 lõikes 2 nimetamata tegevuse või tegevusetuse ja kahju vahelist põhjuslikku seost peab tõendama amet, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kriteeriumidest.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (4) Kahju tekitaja tuvastab amet.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

2. peatükk KESKKONNAKAHJU VÄLTIMINE JA HEASTAMINE 

1. jagu Üldsätted 

§ 7.   Keskkonnakahju vältimise ja heastamise mõiste

  (1) Keskkonnakahju vältimine on meetmete rakendamine sündmuse, tegevuse või tegevusetuse tõttu tekkinud kahju ohu kõrvaldamiseks või võimaliku keskkonnakahju ulatuse vähendamiseks või saasteainete või muude kahjustavate tegurite ohjeldamiseks, leviku tõkestamiseks, kõrvaldamiseks või muul viisil mõjutamiseks, et piirata või vältida täiendavat keskkonnakahju ning kahju inimese tervisele või elupaiga, liigi, kaitstava ala või vee pakutava hüve kvaliteedi edasist halvenemist (edaspidi vältimismeetmed).

  (2) Keskkonnakahju heastamine on meetmete rakendamine kahjustatud loodusvara või selle pakutava hüve taastamiseks, asendamiseks või kompenseerimiseks ning inimese tervist ohustavate oluliste riskide kõrvaldamiseks (edaspidi heastamismeetmed).

  (3) Taastamine on käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud keskkonnakahju korral kahjustatud elupaiga, liigi, kaitstava ala või vee ja nende pakutavate hüvede algse seisundi saavutamine. Taastamine hõlmab ka looduslikku taastumist.

  (4) Pinnasekahju korral on taastamine inimese tervisele mõjuda võiva riski kõrvaldamine.

§ 8.   Kahju tekitaja vältimis- ja heastamiskohustus

  (1) Kahju tekitaja peab rakendama vajalikke vältimis- ja heastamismeetmeid, kui ta vastutab keskkonnakahju või kahju ohu põhjustamise eest. Kahju tekitaja vastutab keskkonnakahju või kahju ohu põhjustamise eest siis, kui ta on keskkonnakahju või kahju ohu tekitamises süüdi.

  (2) Kahju tekitaja vastutab sõltumata sellest, kas ta on süüdi või mitte, kui keskkonnakahju või kahju oht on põhjustatud järgmiste tegevustega:
  1) tööstusheite seaduse kohaselt keskkonnakompleksluba eeldavate käitiste käitamine;
[RT I, 16.05.2013, 1 - jõust. 01.06.2013]
  2) jäätmeseaduse kohaselt jäätmeluba või ohtlike jäätmete käitluslitsentsi nõudvad tegevused ning tegevused, mille puhul on ette nähtud registreerimine;
  3) veeseaduse kohaselt veeluba nõudvad tegevused;
[RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.10.2019]
  4) kemikaaliseaduses sätestatud ohtlike kemikaalide, taimekaitseseaduses sätestatud taimekaitsevahendite ja biotsiidiseaduses sätestatud biotsiidide valmistamine, kasutamine, ladustamine, töötlemine, keskkonda viimine ja kohapeal teisaldamine;
  5) ohtlike kaupade vedu maanteel, raudteel, siseveekogudel, merel või õhus nii, nagu on ette nähtud ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo kokkuleppega, raudteeseaduse § 66 lõikes 2, meresõiduohutuse seaduse § 42 lõikes 1 või lennundusseaduse §-s 54 sätestatud nõuetes;
  6) geneetiliselt muundatud mikroorganismide suletud keskkonnas kasutamine geneetiliselt muundatud mikroorganismide suletud keskkonnas kasutamise seaduse tähenduses;
  7) geneetiliselt muundatud organismide tahtlik keskkonda viimine ning geneetiliselt muundatud organismi ja toote turustamine geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse tähenduses;
  8) Euroopa Liitu veetavate või Euroopa Liidust välja veetavate jäätmete riikidevaheline vedu, milleks on vajalik luba või mis on keelatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta (ELT L 190, 12.07.2006, lk 1–98);
  9) atmosfääriõhu kaitse seaduse kohaselt süsinikdioksiidi maapõues säilitamisega seotud tegevus.
[RT I, 05.07.2016, 1 - jõust. 01.01.2017]

  (3) Keskkonnakahju ja kahju ohu vältimisele ning keskkonnakahju heastamisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 140 ja 141 ning võlaõigusseaduse § 104, 137, 138 ja 1052–1054, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

  (3¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 140 ja 141 ei kohaldata, kui keskkonnakahju või kahju oht on põhjustatud käesoleva seaduse § 8 lõikes 2 nimetatud tegevustega.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

  (4) Kahju tekitaja vastutust seoses merinõuetega piiravad kaubandusliku meresõidu seaduse merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta konventsiooni rakendavad normid.

§ 9.   Teavitamiskohustus

  (1) Keskkonnakahju või kahju ohu tekkimisel või kahju ohu püsimise korral rakendatud vältimismeetmetest hoolimata on kahju tekitaja kohustatud viivitamata teavitama kõigist keskkonnakahju ja kahju ohuga seotud asjaoludest ametit või Keskkonnainspektsiooni ning esitama käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud andmed. Kui keskkonnakahju või kahju oht võib mõjutada inimese tervist, teavitab amet ka Terviseametit.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

  (2) Keskkonnakahju ja kahju ohtu puudutavate andmete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

  (3) Ametil ja Terviseametil on õigus nõuda kahju tekitajalt muid asjakohaseid andmeid, mida ei ole nimetatud käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud määruses. Ametil ja Terviseametil on õigus nõuda võimalikult kahju tekitajalt teavet ka kahju ohu kahtluse korral.
[RT I 2009, 49, 331 - jõust. 01.01.2010]

  (4) Kinnisasja omanik on kohustatud ametit või Keskkonnainspektsiooni teavitama keskkonnakahju või kahju ohu esinemisest oma kinnisasjal, kui nende esinemine on ilmselge. Kui keskkonnakahju või kahju oht võib mõjutada inimese tervist, teavitab amet sellest ka Terviseametit.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

§ 10.   Eksperdi kaasamine
[Kehtetu - RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

§ 11.   Eksperdi valik inimese tervist mõjutada võiva keskkonnakahju ja kahju ohu ilmnemisel
[Kehtetu - RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

2. jagu Keskkonnakahju vältimine 

§ 12.   Vältimismeetmete rakendamise kohustus

  (1) Kahju tekitaja on kohustatud viivitamata rakendama vältimismeetmeid, kui ilmneb keskkonnakahju või kahju oht, ja teavitama nendest ametit.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisel on kahju tekitajal õigus pöörduda ameti poole rakendatavate vältimismeetmete sobivuse hindamiseks.

  (3) Ametil on oma ettekirjutusega õigus nõuda kahju tekitajalt vältimismeetmete rakendamist ning anda nende rakendamiseks kohustuslikke juhiseid.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

§ 13.   Vältimismeetmete rakendamine ameti poolt

  (1) Kui kahju tekitaja ei täida käesoleva seaduse §-st 12 tulenevaid kohustusi, kui kahju tekitaja ei ole tuvastatud või kui ta ei ole kohustatud kandma vältimismeetmetega kaasnevaid kulusid vastavalt käesoleva seaduse § 26 lõikele 4, võib vältimismeetmeid rakendada amet. Ametil on õigus rakendada keskkonnakahju või kahju ohu korral vältimismeetmeid sõltumatult kahju tekitajast ka eelnevalt nimetamata juhtudel, välja arvatud juhul, kui seadusjärgne tegutsemiskohustus on mõnel teisel riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusel.

  (2) Vältimismeetmete rakendamine ameti poolt ei vabasta kahju tekitajat vastutusest.

  (3) Amet rakendab vältimismeetmeid vastavalt asendustäitmise ja sunniraha seadusele, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

3. jagu Keskkonnakahju heastamine 

§ 14.   Heastamismeetmete rakendamise kohustus

  (1) Kahju tekitaja rakendab heastamismeetmeid, lähtudes heastamismeetmete plaanist, omal kulul, välja arvatud käesoleva seaduse § 26 lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel.

  (2) Enne heastamismeetmete plaani valmimist rakendab kahju tekitaja heastamismeetmeid kooskõlastatult ametiga.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (3) Ametil on oma ettekirjutusega õigus nõuda kahju tekitajalt heastamismeetmete rakendamist ning anda nende rakendamiseks kohustuslikke juhiseid.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

§ 15.   Heastamismeetmete rakendamine ameti poolt

  (1) Kui kahju tekitaja ei täida käesoleva seaduse §-st 14 tulenevaid kohustusi, kui kahju tekitaja ei ole teada või kui ta ei ole kohustatud kandma heastamismeetmetega kaasnevaid kulusid vastavalt käesoleva seaduse § 26 lõikele 4 või 5, võib heastamismeetmeid rakendada amet. Ametil on õigus rakendada heastamismeetmeid sõltumatult kahju tekitajast ka eelnevalt nimetamata juhtudel.

  (2) Heastamismeetmete rakendamine ameti poolt ei vabasta kahju tekitajat vastutusest.

  (3) Amet rakendab heastamismeetmeid vastavalt asendustäitmise ja sunniraha seadusele, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

§ 16.   Elupaigale, liigile, kaitstavale alale ja veele tekitatud kahju heastamismeetmed

  (1) Kui taastavate heastamismeetmete rakendamisega ei ole võimalik saavutada elupaiga, liigi, kaitstava ala või vee algset olukorda või nende pakutavaid hüvesid, siis rakendatakse asendavaid heastamismeetmeid. Lisaks rakendatakse kompenseerivaid heastamismeetmeid vahekahju heastamiseks.

  (2) Taastavad heastamismeetmed on abinõud, millega saavutatakse kahjustatud elupaiga, liigi, kaitstava ala või vee või nende pakutavate kahjustatud hüvede algne olukord või muudetakse nende seisundit algse olukorra suunas.

  (3) Asendavad heastamismeetmed on abinõud, mida rakendatakse juhul, kui elupaiga, liigi, kaitstava ala või vee või nende pakutavate hüvede algset olukorda ei ole võimalik taastada. Asendavate heastamismeetmete rakendamise eesmärk on saavutada elupaiga, liigi, kaitstava ala või vee ja nende pakutavate hüvede tase analoogselt sellele, mis oleks olnud, kui elupaiga, liigi, kaitstava ala või vee ja nende pakutavate hüvede algne olukord oleks keskkonnakahju tekkimise kohas taastatud, või juhul, kui see ei ole võimalik, asendada see samaväärsega. Kui on võimalik ja otstarbekas, rakendatakse asendavaid heastamismeetmeid kohas, mis on keskkonnakahju tekkimise kohaga geograafiliselt seotud.

  (4) Kompenseerivad heastamismeetmed on abinõud, mida rakendatakse elupaiga, liigi, kaitstava ala või vee või nende pakutavate hüvede vahekahju kompenseerimiseks, mis on keskkonnakahjuga kaasnenud alates selle tekkimisest kuni taastavate või asendavate heastamismeetmete täieliku mõjumiseni. See hõlmab abinõusid elupaiga, liigi, kaitstava ala või vee seisundi parandamiseks keskkonnakahju tekkimise kohas või alternatiivsel maa-alal. Abinõud ei hõlma avalikkusele suunatud rahalist hüvitist.

§ 17.   Vahekahju

  Vahekahju on keskkonnakahju, mis on põhjustatud sellest, et kahjustatud loodusvara või selle pakutav hüve ei saa täita oma ökoloogilist funktsiooni või pakkuda avalikkusele suunatud hüvesid või ei toeta teiste loodusvarade looduslikku toimimist niikaua, kuni taastavad või asendavad heastamismeetmed on mõjunud.

§ 18.   Heastamismeetmete plaani koostamine

  (1) Amet määrab heastamismeetmete plaani koostamiseks mõistliku tähtaja.

  (2) Heastamismeetmete plaani koostab kahju tekitaja ja esitab selle ametile heakskiitmiseks elektrooniliselt digitaalallkirjaga varustatult või paberil viivitamata pärast selle valmimist, kuid hiljemalt ameti määratud tähtpäevaks.

  (3) Kahju tekitaja ja amet peavad tegema heastamismeetmete plaani koostamiseks koostööd juba enne selle ametile heakskiitmiseks esitamist.

  (4) Kui heastamismeetmeid rakendab amet vastavalt käesoleva seaduse §-le 15, siis koostab heastamismeetmete plaani amet.

  (5) [Kehtetu - RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

§ 19.   Heastamismeetmete valik elupaigale, liigile, kaitstavale alale ja veele tekitatud kahju heastamisel

  (1) Heastamismeetmete valikul elupaigale, liigile, kaitstavale alale või veele tekitatud kahju heastamisel lähtuvad amet ja kahju tekitaja järgmistest asjaoludest:
  1) meetmete mõju inimeste tervisele ja turvalisusele;
  2) geograafilised seosed piirkonnaga, kus on tekitatud keskkonnakahju;
  3) meetmete rakendamise edukuse tõenäosus;
  4) mil määral heastamismeetme rakendamine võimaldab vältida tulevasi kahjustusi või kaasnevaid kahjustusi;
  5) mil määral heastamismeede aitab kaasa loodusvara ja pakutava hüve taastumisele;
  6) meetmete mõju sotsiaalsetele, majanduslikele, kultuurilistele ja teistele olulistele teguritele;
  7) aeg, mis kulub keskkonnakahju kõrvaldamiseks;
  8) mil määral on võimalik keskkonnakahjustusega piirkonda taastada;
  9) meetmetega kaasnevate kulude suurus.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (2) Heastamismeetmete plaani koostamisel tuleb heastamismeetmete plaani koostajal taastavate heastamismeetmete valikul kaaluda selliste meetmete rakendamist, mille abil saavutatakse loodusvara ja loodusvara pakutava hüve algne olukord vahetult ja kiirendatud korras või loodusliku taastumise teel.

  (3) Asendavate ja kompenseerivate heastamismeetmete kavandamisel tuleb heastamismeetmete plaanis esmajärjekorras kaaluda kahjustatud loodusvara või selle pakutava hüve asendamist samaväärse loodusvara või pakutava hüvega. Esmalt kaalutakse, kas on võimalik rakendada meetmeid, millega tagatakse sama tüüpi ja sama kvaliteedi ja kvantiteediga loodusvara ja selle pakutava hüve olemasolu, kui olid kahjustatud loodusvara ja selle pakutav hüve. Kui samaväärse loodusvara või pakutava hüvega asendamine ei ole võimalik, võib loodusvara või pakutava hüve asendada alternatiivse loodusvara või pakutava hüvega.

  (4) Kui kahjustatud loodusvara või pakutavat hüvet ei ole võimalik asendada samaväärsega, tuleb heastamismeetmed leida ameti määratud meetodist lähtudes.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (5) Kui kahju tekitaja on põhjustanud mitu keskkonnakahju juhtumit ning amet leiab, et ei ole võimalik tagada vajalike heastamismeetmete üheaegset rakendamist, võib amet määrata, millise keskkonnakahju juhtumi suhtes tuleb esmajärjekorras heastamismeetmeid rakendada. Seejuures arvestab amet keskkonnakahju olemust ja ulatust, keskkonna loodusliku taastumise võimalusi ning riski, et keskkonnakahju võib mõjutada inimese tervist.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

§ 20.   Heastamismeetmete valik pinnasekahju heastamisel

  Pinnasekahju heastamiseks valitakse meetmed, mis võimaldavad kahju põhjustanud saasteained eemaldada, isoleerida, nende levikut piirata või toimet vähendada nii, et saastatud pinnas ei ohustaks inimese tervist.

§ 21.   Heastamismeetmete plaani heakskiitmine

  (1) Amet kiidab heastamismeetmete plaani elupaigale, liigile, kaitstavale alale või veele või nende pakutavatele hüvedele tekitatud kahju heastamiseks oma ettekirjutusega heaks, kui selles kavandatavate meetmete rakendamine võimaldab keskkonnakahju heastada ning heastamismeetmed on valitud ja põhjendatud vastavalt käesoleva seaduse §-le 19.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (2) Amet kiidab heastamismeetmete plaani pinnasekahju heastamiseks oma ettekirjutusega heaks, kui selles nähakse ette sobivad ja piisavad meetmed saasteainete eemaldamiseks, isoleerimiseks, leviku piiramiseks või toime vähendamiseks, et saastatud pinnas ei ohustaks inimese tervist.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (3) Enne heastamismeetmete plaani heakskiitmist kuulab amet ära käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 nimetatud puudutatud isiku ning isiku, kelle omandit heastamismeetmete rakendamine mõjutab.

  (4) Kui heastamismeetmete plaan ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele, siis võib amet jätta selle heaks kiitmata ning anda kahju tekitajale tähtaja täiendatud heastamismeetmete plaani esitamiseks.

  (5) Ametil on õigus teha heastamismeetmete plaanis enne selle heakskiitmist muudatusi, arvestades käesoleva seaduse §-des 19 ja 20 sätestatut.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (6) Amet võib käesoleva seaduse § 19 lõikest 3 lähtudes kiita heaks taastavad heastamismeetmed, millega ei saavutata täielikult elupaiga, liigi, kaitstava ala, vee või nende pakutavate hüvede algset olukorda, kui elupaigale, liigile, kaitstavale alale, veele või nende pakutavatele hüvedele tekitatud kahju täielik heastamine tagatakse asendavate ja kompenseerivate meetmete abil.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

§ 22.   Heastamismeetmete plaani täitmine

  (1) Heastamismeetmeid rakendatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 21 heaks kiidetud heastamismeetmete plaanile.

  (2) Kui heastamismeetmete rakendamisel selgub, et keskkonnakahju ulatus on suurem kui algselt tuvastatud kahju või heastamismeetmete plaanis ettenähtud meetmete valikul on ebaõigesti hinnatud käesoleva seaduse §-s 19 või 20 nimetatud, heastamismeetmete valikul aluseks olnud asjaolusid või need asjaolud on muutunud, on ametil kahju tekitaja ettepaneku alusel või omal algatusel õigus teha heastamismeetmete plaanis muudatusi, arvestades käesoleva seaduse §-des 19 ja 20 sätestatut.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (3) Kui heastamismeetmete plaanis ettenähtud meetmed on rakendatud ja kahjustatud loodusvara või selle kahjustatud pakutav hüve on taastatud, asendatud või kompenseeritud ning inimese tervist ohustavad riskid on kõrvaldatud, loeb amet oma haldusaktiga heastamismeetmete plaani täidetuks ja keskkonnakahju heastatuks.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (4) Amet võib otsustada, et edasiste heastamismeetmete rakendamine ei ole vajalik, kui juba rakendatud heastamismeetmed tagavad, et puudub oluline risk inimese tervisele ja oluline ebasoodne mõju elupaigale, liigile, kaitstavale alale või veele ning algse seisundi või sellega võrdväärse olukorra saavutamiseks rakendatavate heastamismeetmete kulud oleksid ebaproportsionaalselt suured võrreldes saavutatava keskkonnaseisundi paranemisega.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

4. jagu Isikute õigused ja kohustused keskkonnakahju vältimisel ja heastamisel 
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

§ 23.   Puudutatud isiku õigused

  (1) Isikul, keda keskkonnakahju mõjutab või võib mõjutada või kellel on põhjendatud huvi keskkonnakahju menetlemise vastu või kelle õigusi keskkonnakahju või kahju ohu tekitamine rikub (edaspidi puudutatud isik), ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 31 nimetatud valitsusvälisel keskkonnaorganisatsioonil, kelle keskkonnakaitse eesmärke või senist keskkonnakaitsetegevust keskkonnakahju või kahju ohu tekitamine puudutab, on õigus taotleda ametilt vältimis- või heastamismeetmete rakendamist või kahju tekitaja kohustamist vältimis- või heastamismeetmeid rakendama. Selleks tuleb ametile esitada keskkonnakahju või selle ohuga seonduv asjassepuutuv teave.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

  (2) Amet otsustab vältimis- või heastamismeetmete rakendamise vajaduse 30 päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse saamisest arvates. Amet informeerib taotluse esitajat oma motiveeritud otsusest viivitamata, edastades taotluse esitajale otsuse koopia.

  (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teavet ei ole võimalik taotluse esitajale edastada põhjusel, et taotluse suhtes pole võimalik seisukohta võtta enne eksperdi arvamuse valmimist, või muul sellisel põhjusel, teavitab amet taotluse esitajat sellest, milliseid toiminguid on taotluse menetlemisel tehtud ning millal on võimalik edastada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsus.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

§ 23¹.   Vältimis- ja heastamismeetmete talumise kohustus

  (1) Kinnisasja omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjal keskkonnakahju või kahju ohu tuvastamise toiminguid või vältimis- või heastamismeetmete rakendamist, kui seda tehakse haldusakti alusel.

  (2) Amet peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haldusakti andmisel arvestama kinnisasja omaniku põhjendatud huvidega ja selgitama välja kinnisasja omaniku seisukoha.

  (3) Kui keskkonnakahju vältimise või heastamise meetmetega tekib kahju kinnisasja omanikule, on kahju tekitaja kohustatud kahju tagajärjed kõrvaldama või kinnisasja omanikule kahju hüvitama vastavalt võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätetele.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

§ 24.   Valitsusväline keskkonnakaitseorganisatsioon
[Kehtetu - RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

5. jagu Keskkonnakahju vältimise ja heastamise kulud 

§ 25.   Keskkonnakahju vältimise ja heastamisega seonduvad kulud

  Keskkonnakahju vältimise või heastamisega seonduvad kulud (edaspidi kulud) on keskkonnakahju ja kahju ohu tuvastamise ning vältimise ja heastamise kulud, sealhulgas vältimis- ja heastamismeetmete rakendamise, eksperdi kaasamise, alternatiivsete meetmete hindamise, teabe kogumise ning seire- ja järelevalve kulud, korralduslikud, õigusabi- ja muud käesoleva seaduse rakendamisega seotud haldusorgani põhjendatud kulud.

§ 26.   Kulude kandmiseks kohustatud isik

  (1) Kulud kannab kahju tekitaja, kui ta vastutab keskkonnakahju või kahju ohu põhjustamise eest.

  (2) Kulud kannab amet, kui:
  1) kahju tekitaja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustust;
  2) kahju tekitaja on kulude kandmise kohustusest vabastatud vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 4 ja 5;
  3) kahju tekitaja ei ole teada.

  (3) Kui kahju tekitaja on tuvastatud, nõuab amet temalt käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kantud kulud sisse, välja arvatud juhul, kui kahju tekitaja on kulude kandmise kohustusest vabastatud vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 4 ja 5.

  (4) Amet vabastab kahju tekitaja vältimis- ja heastamismeetmete rakendamise kulude kandmise kohustusest, kui kahju tekitaja tõendab, et:
  1) keskkonnakahju või kahju ohu on põhjustanud kolmas isik ning hoolimata sellest, et rakendati asjakohaseid ohutusmeetmeid;
  2) keskkonnakahju või kahju ohu on põhjustanud avaliku võimu kandja antud käsu või juhise täitmine, välja arvatud juhul, kui käsk või juhis on antud kahju tekitaja eelneva ebaseadusliku tegevuse või tegevusetuse tõttu.

  (5) Amet vabastab kahju tekitaja heastamismeetmete rakendamise kulude kandmise kohustusest, kui kahju tekitaja tõendab, et keskkonnakahju on põhjustatud:
  1) heitest või sündmusest, mis vastab loas kehtestatud tingimustele, kui luba on antud käesoleva seaduse § 8 lõikes 2 nimetatud tegevuseks ning kahju tekitaja järgis talle seadusega ja seaduse alusel pandud kohustusi;
  2) heitest või tegevusest või toote kasutamise viisist, mille kohta kahju tekitaja tõendab, et heite tekkimise või tegevuse toimumise ajal ei olnud olemasolevate teadus- ja tehnikateadmiste alusel põhjust pidada keskkonnakahju tekkimist tõenäoliseks, ning et ta võttis tarvitusele kõik abinõud tegevuse võimaliku mõju väljaselgitamiseks.

  (6) Käesoleva paragrahvi lõiget 5 ei kohaldata geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimisega ning geneetiliselt muundatud organismi ja toote turustamisega põhjustatud keskkonnakahju heastamise meetmete rakendamise kuludele.

  (7) Kahju tekitajal on õigus taotleda ametilt käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 ettenähtud kulude kandmise kohustusest vabastamist kuni heastamismeetmete plaani heakskiitmiseni.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

§ 27.   Makseteatis kulude hüvitamiseks

  (1) Amet esitab käesoleva seaduse § 26 lõikes 3 nimetatud juhul kahju tekitajale kulude arvestuse ning väljastab makseteatise. Makseteatis on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (2) Kulude arvestusse märgitakse kulude suurus, mis tuleb hüvitada, töö, teenus või asi, mille ostmise või valmistamisega seoses kulud tekkisid ning juhul, kui kulutus tehti heastamismeetmete plaani alusel, viide heastamismeetmete plaani sättele, mis nägi vastava töö, teenuse või asja hankimise ette.

  (3) Kahju tekitaja peab kulud tasuma makseteatises märgitud summas ja tähtpäevaks. Tähtaeg kulude tasumiseks ei või olla lühem kui 30 kalendripäeva.

  (4) Tähtpäevaks kulude tasumata jätmisel maksab kahju tekitaja tasumata kulude jäägilt viivist 0,06 protsenti päevas.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

  (5) Ametil on õigus esitada kahju tekitajale kulude arvestus ja makseteatis hiljemalt viie aasta möödudes päevast, millal vältimis- või heastamismeetmete rakendamine lõpetati, või päevast, millal kahju tekitaja tuvastati, sõltuvalt sellest, kumb sündmus leidis aset hiljem.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

§ 28.   Kulude tasumise ajatamine

  (1) Ametil on õigus kahju tekitaja taotlusel ajatada kulude tasumine kuni kümneks aastaks. Riigieelarve tulusid oluliselt mõjutavate kulude tasumise ajatamiseks kooskõlastab amet ajatamise eelnevalt Rahandusministeeriumiga. Kulude tasumise ajatamine ei vabasta kahju tekitajat jooksvate või tulevaste kulude tasumise kohustuse täitmisest.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (2) Kulude tasumise ajatamisel arvestatakse kulude jäägilt intressi 0,03 protsenti kalendripäeva eest. Intressiarvestus peatub kahju tekitaja pankroti väljakuulutamisel.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

  (3) Kahju tekitaja esitab ametile kulude tasumise ajatamiseks põhjendatud taotluse ja kulude tasumise ajakava.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (4) Amet võtab taotluse rahuldamise otsustamisel arvesse kahju tekitaja varalist seisundit, majandusnäitajaid, varasemat kulude ja keskkonnatasude maksmise kohustuse täitmist, kulude tasumise ajatamise otstarbekust ja tagatise nõudmise korral esitatud tagatist. Ametil on õigus nõuda nende asjaolude kindlakstegemiseks vajalike dokumentide esitamist. Amet teeb otsuse taotluse rahuldamise kohta 10 tööpäeva jooksul taotluse esitamisest, või kui nõuti täiendavaid dokumente, siis dokumentide esitamisest arvates.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (5) Ametil on õigus jätta kulude tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, kui:
  1) taotlus ei ole piisavalt põhjendatud;
  2) kahju tekitaja ei esita nõutavat tagatist või amet ei pea esitatud tagatist küllaldaseks, usaldusväärseks või hõlpsasti realiseeritavaks, või kui tagatise vormistamine toob kaasa ülemääraseid halduskulusid;
  3) amet leiab pankrotimenetluses võlgniku tehtud kompromissettepanekut kaaludes, et võlgniku varaline seisund ei võimalda ka kompromissi tegemise tulemusel võetud kohustuste täitmist;
  4) esineb muid asjaolusid või põhjusi, mille tõttu amet ei pea kulude tasumise ajatamist õigustatuks.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (6) Kui kahju tekitaja ei täida kulude tasumise ajakava või asjaõigusseaduses sätestatud kohustust hoida tagatiseks esitatud pandiga koormatud asja või ei esita tagatise väärtuse või usaldusväärsuse vähenemise korral nõuetekohast täiendavat tagatist või asendustagatist ameti määratud tähtpäevaks, on ametil õigus tunnistada kulude tasumise ajatamise otsus kehtetuks.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

§ 29.   Tagatis kulude tasumise ajatamisel

  (1) Ametil on õigus nõuda kulude tasumise ajatamise korral tagatise esitamist. Tagatist ei nõuta pankrotis olevalt kahju tekitajalt, kelle võlg ajatatakse pankrotimenetluses kompromissi tegemise eesmärgil.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

  (1¹) Kulude tasumise ajatamise tagatiseks võib olla:
  1) pant, eelistades esimesele järjekohale seatud hüpoteeki või registerpanti;
  2) krediidi- või finantseerimisasutuse või kindlustusandja garantii;
  3) tagatisraha;
  4) notari deposiit.
[RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]

  (2) Hüpoteegi seadmisel kohustub kinnisasja omanik alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Vastav kokkulepe on täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 19 tähenduses.

  (3) Tagatise esitamise hetkel peab tagatise väärtus olema vähemalt 115 protsenti ajatatavate kulude summast. Kui amet teeb kindlaks, et tagatis ei taga enam piisavalt või kindlalt kulude tasumist, siis on tal õigus nõuda tagatise suurendamist või algse tagatise asendamist uuega.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (4) Tagatise esitamise, kasutamise, suurendamise, asendamise ja vabastamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 30.   Kulude tasumise järjekord

  Kulude tasumisel loetakse esimeses järjekorras tasutuks viivis, teises järjekorras intressid vastavalt nende ajalisele tekkele, alustades varaseimast, ning viimases järjekorras kulud.

6. jagu Koostöö liikmesriikidega 

§ 31.   Koostöö liikmesriikidega

  Kui keskkonnakahju või kahju oht puudutab teist Euroopa Liidu liikmesriiki, teavitab Keskkonnaministeerium keskkonnakahju või kahju ohu juhtumist asjakohast liikmesriiki ning korraldab koostöös selle liikmesriigi, ameti ja kahju tekitajaga piiriüleste vältimis- ning heastamismeetmete rakendamist.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

7. jagu Teabe edastamine ja vaidluste lahendamine 

§ 32.   Teabe edastamine ja selgituste andmine

  (1) Amet teavitab Keskkonnaministeeriumi keskkonnakahju ja kahju ohu juhtumitest ning rakendatud vältimis- ja heastamismeetmetest. Keskkonnakahju ja kahju ohuga seonduv teave avalikustatakse Keskkonnaministeeriumi ja ameti veebilehel.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (2) Keskkonnaministeeriumil on õigus anda selgitusi vahekahju hindamiseks ning heastamismeetmete plaani koostamiseks ja täitmiseks.

  (3) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada keskkonnakahju ja kahju ohu juhtumitest ning rakendatud vältimis- ja heastamismeetmetest avalikkuse teavitamise korra.

§ 33.   Vaidluste lahendamine

  (1) Keskkonnakahju või kahju ohu vältimisel või keskkonnakahju heastamisel tekkinud vaidlused lahendab Keskkonnaministeerium.

  (2) Enne halduskohtule kaebuse esitamist käesoleva seaduse rakendamisest tekkinud vaidluse korral tuleb läbida vaidemenetlus haldusmenetluse seaduses sätestatud tingimustel ja korras.

  (3) Vaide lahendab Keskkonnaministeerium 30 tööpäeva jooksul vaide esitamisest arvates.

  (4) Keskkonnaministeeriumil ja vaide esitajal on õigus kaasata vaide lahendamiseks eksperte.

  (5) Eksperdi kaasamisega seotud kulud kannab vaide esitaja, välja arvatud juhul, kui vaie rahuldatakse.

3. peatükk RIIKLIK JÄRELEVALVE 
[RT I, 13.03.2014, 4 - jõust. 01.07.2014]

§ 33¹.   Riiklik järelevalve

  Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teostab Keskkonnaamet.
[RT I, 13.03.2014, 4 - jõust. 01.07.2014]

§ 33².   Riikliku järelevalve erimeetmed

  Keskkonnaamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.
[RT I, 13.03.2014, 4 - jõust. 01.07.2014]

§ 33³.   Sunniraha määr

  Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär 32 000 eurot.
[RT I, 13.03.2014, 4 - jõust. 01.07.2014]

§ 34.   Ettekirjutus ja sunnivahendi kohaldamine
[Kehtetu - RT I, 13.03.2014, 4 - jõust. 01.07.2014]

§ 35.   Juurdepääsuõigus
[Kehtetu - RT I, 13.03.2014, 4 - jõust. 01.07.2014]

4. peatükk VASTUTUS KÄESOLEVA SEADUSE RIKKUMISE EEST 

§ 36.   Enne heastamismeetmete plaani heakskiitmist kohustuslike heastamismeetmete rakendamata jätmine, nõuetekohase heastamismeetmete plaani esitamata jätmine ja heastamismeetmete plaanis kehtestatud kohustuste eiramine

  (1) Enne heastamismeetmete plaani heakskiitmist kohustuslike heastamismeetmete rakendamata jätmise, nõuetekohase heastamismeetmete plaani esitamata jätmise või heastamismeetmete plaaniga kehtestatud kohustuse eiramise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

§ 37.   Teavitamiskohustuse rikkumine

  (1) Keskkonnakahjust või kahju ohust ameti teavitamata jätmise või nõutud teabe esitamisest keeldumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

§ 38.   Vältimismeetmete rakendamata jätmine

  (1) Vältimismeetmete rakendamata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

  (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
[RT I 2010, 22, 108 - jõust. 01.01.2011]

§ 39.   Menetlus

  (1) [Kehtetu - RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.10.2019]

  (2) Käesoleva seaduse §-des 36–38 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnainspektsioon.

5. peatükk RAKENDUSSÄTTED 

§ 40.   Keskkonnakahju rahaline hüvitamine

  (1) Kui keskkonnakahju heastatakse käesoleva seaduse alusel, siis ei tasu kahjustuse põhjustanud isik rahalist hüvitist:
  1) elupaiga ja liigi kahjustamise eest metsaseaduse § 67, kalapüügiseaduse § 73, looduskaitseseaduse § 77 ega jahiseaduse § 48 alusel;
[RT I, 17.03.2015, 1 - jõust. 01.07.2015]
  2) pinna- või põhjavee kahjustamise eest vastavalt keskkonnatasude seaduse 4. peatükile;
[RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.10.2019]
  3) pinnasesse saasteainete juhtimise eest maapõueseaduse § 112 alusel ega vastavalt keskkonnatasude seaduse 4. peatükile.
[RT I, 10.11.2016, 1 - jõust. 01.01.2017]

  (2) Kui lisaks keskkonnakahju heastamisele käesoleva seaduse kohaselt on isik tasunud ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud rahalise hüvitise, arvab amet rahalise hüvitise suuruse maha keskkonnakahju vältimise ja heastamisega seonduvatest kuludest, mis tuleb kahju tekitajal kanda, või hüvitab kahju tekitajale, kui kahju tekitaja kannab kõik keskkonnakahju vältimise ja heastamise kulud ise.
[RT I 2009, 3, 15 - jõust. 01.02.2009]

  (3) Kui kahjustuse põhjustanud isik on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kahjustuse kõrvaldanud vastavalt jäätmeseaduse §-le 128, siis ei maksa ta keskkonnatasu kõrgendatud määras saasteainete pinnasesse viimise eest vastavalt keskkonnatasude seadusele.

§ 41.   Veele tekitatud kahju hindamine, kui veekogu seisundi klassi ei ole eelnevalt hinnatud

  Kui veekogu seisundi klassi ei ole eelnevalt määratud, lähtutakse veele tekitatud kahju hindamisel eksperdiarvamusest, võttes arvesse vastavale pinnaveekogule tüübiomase võrdlusveekogu seisundit, survetegurite olemasolu ja nende eeldatavat mõju, pinnaveekogu üldmuljet ning ökoloogilise seisundi üldkirjeldust.

§ 41¹.   Veele tekitatud kahju hindamine, kui ainete keskkonna kvaliteedi piirväärtusi ei ole kehtestatud

  Kui ainete keskkonna kvaliteedi piirväärtusi ei ole eelnevalt kehtestatud, lähtutakse veele tekitatud kahju hindamisel veeseaduse §-des 144–146 sätestatust.
[RT I, 22.02.2019, 1 - jõust. 01.10.2019]

§ 42. – § 45. [Käesolevast tekstist välja jäetud.]

§ 46.   Seaduse jõustumine

  Käesoleva seaduse § 1 lõike 2 punkt 2 jõustub osas, kus tehakse viide punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvahelisele konventsioonile, konventsiooni rahvusvahelise jõustumise päeval.