Conciliation Act

Chapter 1 GENERAL PROVISIONS 

§ 1.  Scope of application of this Act

 (1) This Act governs conciliation proceedings in civil matters, including the legal consequences of conciliation proceedings conducted in accordance with the procedure prescribed in this Act.

 (2) For the purposes of this Act, conciliation proceedings means a voluntary process in the course of which an impartial third party, defined in § 2 of this Act (hereinafter, ‘a conciliator’ or ‘the conciliator’), facilitates communication between parties to conciliation proceedings with the purpose of assisting them in finding a solution to their dispute. A conciliator may, on the basis of the facts of conciliation and the progress of conciliation proceedings, propose to the parties his or her own solutions to the dispute.

 (3) Conciliation proceedings are proceedings in a civil matter if the dispute concerned arises from a private law relationship and can be referred to a county court for determination.

 (4) In the cases provided by law, conciliation proceedings are mandatory pre-trial proceedings.

§ 2.  Conciliator

  For the purposes of this Act, a conciliator is:
 1) a natural person whom the parties have entrusted the task of carrying out the activity described in subsection 2 of § 1 of this Act. A conciliator may act through a legal person, being employed by the legal person or holding a contract of another type of with the legal person;
 2) a sworn advocate in the case specified in § 17 of this Act;
 3) a notary in the case specified in § 16 of this Act;
 4) in the cases provided by law, a conciliation body of the government or a local authority.

Chapter 2 CONCILIATOR’S OBLIGATIONS 

§ 3.  Independence and impartiality

 (1) A conciliator must be independent and impartial towards parties to conciliation proceedings. A conciliator may not conduct conciliation proceedings in the cases listed in § 23 of the Code of Civil Procedure.

 (2) A conciliator may not direct conciliation in a manner that gives the parties an impression that the conciliator has power to make binding decisions in respect of the parties.

 (3) In addition to requirements set out in subsections 1 and 2 of this section, notaries and sworn advocates who perform the duties of conciliator must also observe the independence and impartiality requirements established by legislation which governs their professional activities.

§ 4.  Confidentiality of conciliation proceedings

 (1) Conciliation negotiations are not public.

 (2) The conciliator has a duty of confidentiality in respect of the facts of the conciliation proceedings which he or she has become privy to in the course of the proceedings or outside the proceedings. The duty of confidentiality also extends to legal persons named in subsection 1 of § 2 of this Act.

 (3) The conciliator provides information regarding the facts of the conciliation proceedings only to the parties to the proceedings and their representatives.

 (4) A conciliator who is heard as a witness may not be asked questions about or required to explain the facts of the conciliation proceedings which he or she has become privy to in the course of those proceedings.

 (5) A court which is hearing a criminal, civil or administrative matter may order a conciliator to provide information regarding the facts of conciliation proceedings if this is justified by a substantial public interest, especially where the protection of a child’s interests or a threat to a person’s health or life is concerned.

 (6) If ordered to do so by a court, the conciliator must provide information regarding the facts of conciliation proceedings to investigative bodies.

 (7) A party to conciliation proceedings or his or her successor or representative may relieve the conciliator from the duty of confidentiality in respect of an act by providing a corresponding written consent. If a party is deceased and he or she has no successors or if it is not possible to establish communication with the party, a court may relieve the conciliator from the duty of confidentiality. At the request of the conciliator, a court may also relieve the conciliator from the duty of confidentiality in respect of the facts of conciliation proceedings if other substantial reasons are given. The petition to relieve the conciliator from the duty of confidentiality is filed according to general rules on jurisdiction as applicable to the conciliator. The court determines the petition as a non-contentious matter.

 (8) Unless otherwise provided by law, the duty of confidentiality in respect of the facts of conciliation proceedings also extends to third parties who have in their possession documents containing information described in subsection 2 of this section or who have access to such documents. Unless otherwise provided by law, such third parties may be relieved of the duty of confidentiality in respect of information described in subsection 2 as specified in subsections 3–7.

§ 5.  Communication with parties to conciliation proceedings

 (1) In the course of conciliation proceedings the conciliator may communicate with all parties jointly or with each party separately.

 (2) The conciliator may transmit to another party to conciliation proceedings any information regarding the facts which serve as the basis of those proceedings and which have been disclosed to the conciliator by a party to the proceedings. The conciliator may not disclose such information to the other party if the party who disclosed the information to the conciliator disallowed the conciliator’s disclosure of the information to the other party.

§ 6.  Prohibition to represent a party to conciliation proceedings in different proceedings

  A conciliator is prohibited from representing a party to conciliation proceedings in different proceedings which concern the facts that serve as the basis of the conciliation proceedings.

§ 7.  Obligation to explain

  When a conciliator commences conciliation proceedings, he or she must explain to the parties the nature and legal consequences of the conciliation proceedings and the conciliator’s remuneration arrangements.

§ 8.  Obligation to document

 (1) A conciliator must briefly document the course of conciliation proceedings, amongst other things noting the beginning and end of the proceedings.

 (2) A conciliator must preserve the documentation of conciliation proceedings for at least five years.

 (3) Notaries and sworn advocates observe the requirements set out in the legislation governing their professional activities regarding preparation, preservation and archiving of documents related to their professional activities.

§ 9.  Conciliation fee

 (1) The parties to conciliation proceedings are to pay to the conciliator a previously agreed-upon fee for the conciliator’s services in conducting the proceedings and to cover the related costs. The conciliator may require the parties to make an advance payment on the conciliation fee.

 (2) The parties to conciliation proceedings are jointly and severally liable for payment of the agreed-upon fee to the conciliator or the legal person named in subsection 1 of § 2 of this Act. Unless they agree otherwise, the parties are not required to reimburse one another’s costs.

 (3) When conciliation proceedings are conducted as part of court proceedings, any subsequent distribution of costs between the parties to such proceedings is governed by the provisions of the Code of Civil Procedure.

§ 10.  Liability

 (1) The conciliator and the legal person named in subsection 1 of § 2 of this Act are held jointly and severally liable for any harm caused by negligent or intentional breach of the terms and conditions specified in Chapters 2 and 3 of this Act.

 (2) The conciliator and the legal person named in subsection 1 of § 2 of this Act are not liable for any harm sustained by a party to the conciliation proceedings as a result of an unfavourable agreement concluded in the course of the proceedings or for any harm sustained by a party to the proceedings as a result of a failure to conclude an agreement, except where such harm is caused by the breach of the terms and conditions of the conciliation proceedings by the conciliator or the legal person named in subsection 1 of § 2 of this Act.

 (3) Any agreement which deviates from subsections 1 and 2 of this section to the detriment of a party to the conciliation proceedings is void.

Chapter 3 COURSE OF CONCILIATION PROCEEDINGS 

§ 11.  Beginning and end of conciliation proceedings

 (1) Conciliation proceedings begin when parties to the proceedings have reached an agreement to refer the dispute to a conciliator and conciliation proceedings have been opened by the conciliator. Conciliation proceedings are also deemed to have begun in the case specified in the first sentence of subsection 2 of this section.

 (2) If a court has directed the parties to a dispute to refer their dispute to a conciliator, the conciliator may, at the request of a party, act in accordance with subsections 3 and 4 of § 12 of this Act in order to establish the preparedness of the other party to participate in conciliation proceedings. The conciliator may also act in this manner if the party concerned has not been directed to him or her by a court.

 (3) Conciliation proceedings are deemed to have ended when:
 1) the parties to the proceedings settle their dispute in the course of the proceedings;
 2) a party to the proceedings expresses its intention to discontinue the proceedings;
 3) the conciliator discontinues the proceedings in the cases specified in subsection 4 or 5 of this section.

 (4) The conciliator may discontinue the conciliation proceedings only for a valid reason, primarily when the likelihood of the parties reaching an agreement is small or when, all things considered, and taking into account the interests of the parties, the conciliator cannot be expected to continue the proceedings, or when the case is essentially unsuitable for conciliation proceedings.

 (5) If a person has been granted procedural assistance aid by the government to pay for the services of a conciliator, the conciliator may declare conciliation proceedings to have ended when at least three months have elapsed since the beginning of the proceedings.

§ 12.  Certificate of unsuccessful conciliation of proceedings

 (1) At the request of a party to conciliation proceedings, the conciliator issues a certificate stating the unsuccessful conciliation the proceedings (hereinafter, ‘the certificate’).

 (2) The certificate is issued when conciliation proceedings are deemed to have ended pursuant to clauses 2 and 3 of subsection 3 of § 11 of this Act.

 (3) At the request of a party who has been directed to a conciliator by a court, the conciliator issues the certificate also when:
 1) the conciliator has been approached by one of the parties;
 2) the conciliator has done everything in his or her power to inform the other party of the intention to conduct conciliation proceedings by transmitting to the other party a notice regarding the time and place of conciliation negotiations;
 3) the other party announces its declination to participate in the proceedings or does not turn up without a valid reason at the conciliation negotiations or demonstrates its unwillingness to participate in the proceedings by his or her behaviour in some other manner.

 (4) The notice referred to in clause 2 of subsection 3 of this section is transmitted to the other party by registered letter to an address named by the party who approached the conciliator or to an address known to the conciliator.

§ 13.  Reaching a settlement between parties

 (1) At the request of the parties to the conciliation proceedings, the conciliator formulates a written settlement agreement which is signed by the conciliator and the parties.

 (2) At the request of the parties, the notary who conducted the conciliation proceedings authenticates the settlement agreement pursuant to the procedure provided in the Notarisation Act.

§ 14.  Enforceable title

 (1) A settlement agreement reached between the parties as a result of conciliation proceedings conducted by a conciliator named in clauses 2 and 3 of § 2 of this Act is declared enforceable by a county court pursuant to § 627¹ of the Code of Civil Procedure, provided the agreement concerns a property claim. A settlement agreement concerning a non-property claim is declared enforceable by the county court only if the parties to conciliation proceedings are in a position to make a compromise agreement in respect of the subject matter of the dispute. The court does not approve settlement agreements which concern disputes regarding the validity of residential lease contracts, their cancellation or vacation of residential premises.

 (2) A settlement agreement reached between the parties as a result of conciliation proceedings conducted by a person named in clause 1 of § 2 of this Act may be declared enforceable by a county court pursuant to § 627² of the Code of Civil Procedure.

 (3) A settlement agreement reached between the parties as a result of conciliation proceedings conducted by a conciliator named in clause 2 or 3 of § 2 of this Act concerning a property claim, together with the debtor’s obligation to consent to immediate enforcement, is to be authenticated by a notary at the request of the parties pursuant to the procedure provided in the Notarisation Act. The notary must verify whether the settlement agreement was concluded as a result of conciliation proceedings.

 (4) A settlement agreement reached between the parties as a result of conciliation proceedings conducted by a conciliator named in clause 2 or 3 of § 2 of this Act concerning a non-property claim, together with the debtor’s obligation to consent to immediate enforcement, is to be authenticated by a notary only if the parties to conciliation proceedings are in a position to make a compromise agreement in respect of the subject matter of the dispute. The notary will verify whether the agreement was concluded as a result of conciliation proceedings.

 (5) A notary is not to declare enforceable any settlement agreements reached between the parties as a result of conciliation proceedings conducted by a conciliator named in clause 2 or 3 of § 2 of this Act concerning disputes regarding the validity of residential lease contracts, their cancellation or vacation of residential premises. The notary must verify whether the settlement agreement was concluded as a result of conciliation proceedings.

 (6) If a settlement agreement is concluded at the time when the dispute is pending before a court, the parties to conciliation proceedings may, pursuant to § 430 of the Code of Civil Procedure, have the settlement agreement approved by the court hearing the case as a compromise agreement.

§ 15.  Limitation period

 (1) Any conciliation proceedings provided in this Act are to be regarded as the pre-trial proceedings referred to in clause 4 of subsection 2 of § 160 of the General Part of the Civil Code Act.

 (2) Any conciliation proceedings provided in this Act are to be regarded as negotiations within the meaning of § 167 of the General Part of the Civil Code Act.

Chapter 4 NOTARIES AND SWORN ADVOCATES 

§ 16.  Notaries as conciliators

 (1) A notary is registered as a conciliator by the Chamber of Notaries on the basis of a corresponding application by the notary. Information regarding notaries who wish to act as conciliators is transmitted to the minister in charge of the policy sector.
[RT I, 29.06.2014, 109 – entry into force 01.07.2014, in accordance with subsection 4 of § 107³ of the Government of the Republic Act as of 1 July 2014 the words ‘Minister of Justice’ are replaced with the words ‘minister in charge of the policy sector’.]

 (2) Information regarding notaries who act as conciliators is to be published by the Chamber of Notaries and the Ministry of Justice on their respective websites.

 (3) In addition to this Act, the conduct of conciliation work by notaries, including any tangible liabilities entailed by such work, is subject to provisions of the legislation governing notaries’ professional activities.

 (4) A notary may refuse to conduct conciliation proceedings. If a notary has commenced conciliation, he or she may discontinue it only in the cases provided by law, including the cases specified in subsections 4 and 5 of § 11 of this Act.

§ 17.  Sworn advocates as conciliators

 (1) A sworn advocate may work as a conciliator within the meaning of this Act if he or she has submitted a corresponding application to the board of the Estonian Bar Association. Information regarding sworn advocates who wish to provide conciliation services is to be transmitted to the minister in charge of the policy sector.
[RT I, 29.06.2014, 109 – entry into force 01.07.2014, in accordance with subsection 4 of § 107³ of the Government of the Republic Act as of 1 July 2014 the words ‘Minister of Justice’ are replaced with the words ‘minister in charge of the policy sector’.]

 (2) Information regarding sworn advocates who act as conciliators is to be published by the Estonian Bar Association and the Ministry of Justice on their respective websites.

 (3) In addition to this Act, the conduct of conciliation work by sworn advocates, including any tangible liabilities entailed by such work, is subject to provisions of the legislation governing sworn advocates’ professional activities.

§ 18.  Oversight

 (1) Oversight in respect of a notary’s work as conciliator is performed by the minister in charge of the policy sector pursuant to the oversight regulations regarding notaries’ professional activities as set out in the Notaries Act and in the Notaries Disciplinary Action Act.

 (2) Oversight in respect of a sworn advocate’s work as conciliator is performed by the Estonian Bar Association and the minister in charge of the policy sector pursuant to the oversight regulations regarding sworn advocates’ professional activities as set out in the Bar Association Act.
[RT I, 29.06.2014, 109 – entry into force 01.07.2014, in accordance with subsection 4 of § 107³ of the Government of the Republic Act as of 1 July 2014 the words ‘Minister of Justice’ are replaced with the words ‘minister in charge of the policy sector’.]

Chapter 5 PROCEEDINGS IN A CONCILIATION BODY 

§ 19.  Conciliation body

 (1) A conciliation body within the meaning of this Act is a unit which is affiliated to a governmental or local authority agency named in legislation and which acts as a conciliator in the field referred to in subsection 3 of § 1 of this Act.

 (2) The procedure specified in this chapter applies to proceedings in a conciliation body provided the legislation governing the activities of the conciliation body prescribes this. The procedure applies without prejudice to special rules established by the legislation governing the activities of the conciliation body

 (3) The individual who conducts conciliation proceedings must observe § 3 of this Act.

 (4) The confidentiality of conciliation proceedings is governed by § 4 of this Act.

§ 20.  Petitioning a conciliation body

 (1) A person who addresses a petition to a conciliation body (hereinafter, ‘the petitioner’) must do so in writing, stating:
 1) the name, address and other contact information of the petitioner;
 2) the name, address and other contact information of the other party;
 3) the facts of the dispute;
 4) the petitioner’s request and the facts upon which the petitioner founds his or her request.

 (2) Documentary evidence may be annexed to the petition, including documents recording the course of any negotiations conducted so far with the other party, such as the other party’s reply to the petitioner’s request.

 (3) In the petition, the petitioner may put forward his or her own settlement proposal.

 (4) If the petitioner acts through a representative, the representative’s power of attorney must be annexed to the petition.

§ 21.  Dismissing a petition

 (1) A conciliation body will dismiss a petition if:
 1) the conciliation body is not competent to deal with the dispute or
 2) a final ruling has been made by a court in the dispute.

 (2) The petitioner must be immediately informed of the dismissal of the petition and of the grounds of the dismissal.

 (3) If a petition does not include all required information, the conciliation body must give the petitioner a time-limit by which he or she is required to provide the missing information. If the petitioner fails to provide the missing information by the time-limit, the conciliation body may dismiss the petition, informing the petitioner thereof.

§ 22.  Commencing conciliation proceedings

 (1) After having accepted a petition, the conciliation body immediately transmits a copy of the petition to the other party and gives a reasonable time-limit for the other party to provide a written reply. The written reply must include the other party’s position in respect of the assertions included in the petition and any settlement proposals made.

 (2) In the cases and pursuant to the procedure provided by law a conciliation body may order a party to participate in the proceedings.

 (3) The conciliation body must explain to the other party the facts related to the conciliatory character of the proceedings, to legally binding effects of the outcome of the proceedings and to the duty to participate in the proceedings.

 (4) In the reply, the other party may make proposals to resolve the dispute by way of entering a settlement agreement.

 (5) The conciliation body transmits a copy of the reply referred to in subsection 1 of this section to the petitioner. The petitioner must inform the conciliation body within the established time-limit whether he or she agrees to the proposal which the other party has made to resolve the dispute.

 (6) If the petitioner and the other party agree to the proposal referred to in subsection 3 of § 20 of this Act or in subsection 4 of this section, a written settlement agreement between the parties is formalised by the conciliation body pursuant to § 26 of this Act.

§ 23.  Conciliation meeting

 (1) If the petitioner and the other party have failed to reach a settlement pursuant to subsection 6 of § 22 of this Act, the conciliation body arranges a conciliation meeting between the petitioner and the other party or their representatives. A representative may participate in the meeting only if he or she is authorised to execute a settlement agreement on behalf of the party he or she represents.

 (2) The conciliation body sets the time and place of the meeting and sends out invitations to the petitioner and the other party. If appearance at the meeting is mandatory, this and the consequences of the failure to appear at the meeting must be explained in the invitation. The meeting must be arranged within one month from the date the petition was lodged. This time-limit may be extended for a valid reason.

 (3) At the reasoned request of a party, or in the presence of another valid reason, the time-limit referred to in subsection 2 of this section may be longer.

 (4) Any meetings which take place during conciliation proceedings are closed meetings.

 (5) A meeting is chaired by the person who has been appointed by the conciliation body and who carries out a hearing of the parties and examines any documents or other evidence presented in the case.

§ 24.  Experts and witnesses

 (1) At the request of a party and provided that the conciliation body deems it necessary, an expert may be asked to provide an opinion to clarify the facts of the dispute. The conciliation body may hear the other party in the matter.

 (2) Experts and witnesses may be asked to participate and may be heard in a conciliation meeting pursuant to the procedure specified in subsection 1 of this section.

 (3) Any expert and witness costs must be paid by the parties in advance. Unless agreed otherwise, the costs are paid by the party at whose request the expert or witness is called to participate in the proceedings.

§ 25.  Proposal to resolve the dispute and conclude a settlement agreement

 (1) If the parties fail to reach a settlement during a conciliation meeting, the conciliation body may present to the parties its own settlement proposal if it deems the making of such a proposal reasonable considering the facts of the dispute. The conciliation body must explain the content of the conciliation proposal to the parties.

 (2) The proposal referred to in subsection 1 of this section may also be made to the parties after a conciliation meeting has taken place. In this case, the conciliation body must announce during the conciliation meeting the time-limit within which a conciliation proposal will be transmitted to the parties.

 (3) If it is just and reasonable in light of the facts of the dispute and the conciliation proceedings, the conciliation body may recommend in the settlement proposal that a party reimburse to the other party reasonable expert, translation and witness costs which have been or are to be paid by the other party.

 (4) The conciliation body must explain to the parties the legal significance of approving the settlement agreement referred to in § 26 of this Act.

 (5) The parties may within ten working days as of the date of receiving the proposal or within a longer time period determined by the conciliation body respond to the proposal of the conciliation body by either accepting or rejecting it. Failure to respond is regarded as rejection of the proposal.

 (6) If the parties have not expressed their acceptance of the settlement proposal within the time period prescribed in subsection 5 of this section, the conciliation body must conclude that no settlement has been reached and communicate this to the parties.

§ 26.  Validation of a settlement agreement

  When the parties accept a settlement proposal, the conciliation body approves the settlement agreement and communicates it to the parties in writing by transmitting to them copies of the agreement.

§ 27.  Termination of conciliation proceedings

 (1) The conciliation body deems conciliation proceedings to have ended:
 1) when a party declares to the conciliation body that it wishes to discontinue the proceedings;
 2) when a party’s conduct demonstrates an unwillingness to participate in the proceedings, primarily when the party fails to provide a written reply to the conciliation body within an established time-limit, or fails to carry out a required procedural step without a valid reason or otherwise impedes the conduct of conciliation proceedings;
 3) in the case referred to in subsection 6 of § 25 of this Act;
 4) in the case referred to in § 26 of this Act.

 (2) The conciliation body informs the parties of the ending of conciliation proceedings if the conciliation proceedings have ended pursuant to clause 1 or 2 of subsection 1 of this section.

 (3) If a person has been ordered to participate in conciliation proceedings in the cases and pursuant to the procedure provided by law, the conciliation proceedings may not be ended pursuant to clauses 1 or 2 of subsection 1 of this section before the conciliation body has presented a settlement proposal pursuant to subsection 1 of § 25 of this Act.

§ 28.  Performance of a settlement agreement

 (1) A settlement agreement approved by a conciliation body is binding to the parties and must be performed by them. The agreement must be performed within 30 days as of the day following the day when copies of the agreement were transmitted to the parties, unless a different time-limit is stipulated in the agreement.

 (2) If a settlement agreement is not performed within the time-limit referred to in subsection 1 of this section, any of its parties is entitled to present the settlement agreement approved by a conciliation body to an enforcement agent for enforcement pursuant to the procedure specified in the Code of Enforcement Procedure.

§ 29.  Recourse to a court

 (1) If conciliation proceedings have been discontinued or if a conciliation body has concluded that no settlement has been reached, the parties are entitled to seek protection of their rights by recourse to a court.

 (2) A party may contest a settlement agreement approved by a conciliation body by filing a corresponding petition with a court if the conciliation body has committed a significant breach of conciliation procedure and that breach has affected or could have affected the substance of the settlement agreement.

 (3) A petition for a ruling that a significant breach of conciliation procedure has been committed by a conciliation body may be filed within 30 days from the announcement of the approval of the settlement agreement with the county court in whose jurisdiction the location of the conciliation body lies. The petition is determined as a non-contentious matter.

 (4) If a court finds that a conciliation body has committed a significant breach of conciliation procedure which has affected or may have affected the substance of a settlement agreement, the settlement agreement approved by the conciliation body is declared void and the parties are entitled to seek recourse to the courts for protection of their rights after the corresponding order has become final.

Chapter 6 IMPLEMENTING PROVISIONS 

§ 30. – § 35. Sections amending other Acts. Omitted from translation

§ 36.  Entry into force of this Act

  This Act enters into force on 1 January 2010.

1. peatükk ÜLDSÄTTED 

§ 1.  Seaduse reguleerimisala

  (1) Käesoleva seadusega reguleeritakse lepitusmenetlust tsiviilasjades, sealhulgas käesolevas seaduses ettenähtud korras läbiviidud lepitusmenetluse õiguslikke tagajärgi.

  (2) Lepitusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses on poolte vabatahtlikkusel põhinev tegevus, mille käigus käesoleva seaduse §-s 2 sätestatud erapooletu isik (edaspidi lepitaja) toetab lepitusosaliste suhtlust eesmärgiga aidata neil leida vaidlusküsimusele lahendus. Lepitaja võib lepituse asjaolude ja lepitusmenetluse kulgemise põhjal esitada pooltele omapoolse lahendusettepaneku.

  (3) Lepitusmenetlusega tsiviilasjas on tegu juhul, kui vaidlus tuleneb eraõigussuhtest ning on lahendatav maakohtus.

  (4) Seaduses sätestatud juhul on lepitusmenetlus kohustuslik kohtueelne menetlus.

§ 2.  Lepitaja

  Lepitajaks käesoleva seaduse tähenduses on:
  1) füüsiline isik, kellele pooled on teinud ülesandeks käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 kirjeldatud tegevuse. Lepitaja võib tegutseda juriidilise isiku kaudu, olles sellega töö- või muus lepingulises suhtes;
  2) vandeadvokaat käesoleva seaduse §-s 17 nimetatud juhul;
  3) notar käesoleva seaduse §-s 16 nimetatud juhul;
  4) seaduses sätestatud juhul riigi või kohaliku omavalitsuse lepitusorgan.

2. peatükk LEPITAJA KOHUSTUSED 

§ 3.  Sõltumatus ja erapooletus

  (1) Lepitaja peab olema sõltumatu ning lepitusosaliste suhtes erapooletu. Lepitaja ei tohi lepitusmenetlust läbi viia juhul, kui esinevad tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 23 nimetatud asjaolud.

  (2) Lepitaja ei tohi suunata lepituse käiku viisil, mis loob lepitusosalistes ettekujutuse, nagu oleks lepitaja näol tegu poolte suhtes otsustuspädeva isikuga.

  (3) Notarist ja vandeadvokaadist lepitajad lähtuvad lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule nende ametitegevust reguleerivatest õigusaktidest tulenevatest erapooletuse ning sõltumatuse nõuetest.

§ 4.  Lepitusmenetluse konfidentsiaalsus

  (1) Lepitusläbirääkimised ei ole avalikud.

  (2) Lepitajal on vaikimiskohustus lepitusmenetluse asjaolude suhtes, mis on talle teatavaks saanud kas lepitusmenetluse käigus või väljaspool seda. Kohustus laieneb käesoleva seaduse § 2 punktis 1 nimetatud juriidilisele isikule.

  (3) Lepitaja annab andmeid lepitusmenetluse asjaolude kohta ainult lepitusosalistele ja nende esindajatele.

  (4) Tunnistajana ülekuulatavale lepitajale ei või talle lepitusmenetluse käigus teatavaks saanud asjaolude kohta küsimusi esitada ega temalt seletust nõuda.

  (5) Kohus võib kohustada lepitajat andma andmeid lepitusmenetluse asjaolude kohta neis kohtu menetluses olevates kriminaal-, tsiviil- või haldusasjades, milles seda õigustab kaalukas avalik huvi, eeskätt kui on tegu lapse huvide kaitsega või ohuga isiku elule ja tervisele.

  (6) Kohtu määruse alusel annab lepitaja lepitusmenetluse asjaolude kohta andmeid uurimisorganitele.

  (7) Lepitusosaline või tema õigusjärglane või esindaja võib lepitaja vabastada toimingu saladuses hoidmise kohustusest, esitades selle kohta kirjaliku nõusoleku. Kui lepitusosaline on surnud ning tal ei ole õigusjärglasi või kui temaga ühendusse astumine ei ole võimalik, võib kohus vabastada lepitaja saladuse hoidmise kohustusest. Kohus võib lepitaja taotlusel vabastada ta lepitusmenetlusega seotud andmete saladuses hoidmisest ka muudel kaalukatel põhjustel. Avaldus saladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks esitatakse lepitaja üldise kohtualluvuse järgi. Kohus lahendab avalduse hagita menetluse korras.

  (8) Lepitusmenetluse andmete saladuses hoidmise kohustus laieneb kolmandatele isikutele, kelle valduses on käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmeid sisaldavaid dokumente või kellel on neile juurdepääs, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud isikud avaldavad lõikes 2 nimetatud andmeid analoogselt lõigetes 3–7 sätestatule, kui muu seadusega ei ole sätestatud teisiti.

§ 5.  Suhtlemine lepitusosalistega

  (1) Lepitaja võib suhelda lepitusmenetluse käigus kõigi lepitusosalistega koos või igaühega eraldi.

  (2) Lepitaja võib talle lepitusosalise poolt lepitusmenetluse aluseks olevate asjaolude kohta antud teavet edastada teisele lepitusosalisele. Lepitaja ei või sellist teavet teisele lepitusosalisele avaldada juhul, kui lepitusosaline andis lepitajale selle teabe koos keeluga seda teisele lepitusosalisele edastada.

§ 6.  Samas asjas esindamise keeld

  Lepitajal on keelatud esindada lepitusosalist lepitusmenetluse aluseks olevaid asjaolusid käsitlevas muus menetluses.

§ 7.  Selgituskohustus

  Lepitusmenetlust alustades on lepitaja kohustatud selgitama lepitusosalistele lepitusmenetluse olemust ja õiguslikke tagajärgi ning lepitaja tasustamisega seonduvat.

§ 8.  Dokumenteerimiskohustus

  (1) Lepitaja on kohustatud lühidalt dokumenteerima lepitusmenetluse kulgemise, sealhulgas fikseerima lepitusmenetluse alguse ja lõpu.

  (2) Lepitaja on kohustatud säilitama lepitusmenetluse dokumentatsiooni vähemalt viis aastat.

  (3) Notarid ja vandeadvokaadid lähtuvad nende ametitegevust reguleerivates õigusaktides ettenähtud regulatsioonist ametitegevusega seotud dokumentide koostamise, säilitamise ja arhiveerimise kohta.

§ 9.  Lepitustasu

  (1) Lepitusmenetluse läbiviimise ja sellega seotud kulude eest maksavad lepitusosalised lepitajale kokkulepitud tasu. Lepitaja võib nõuda pooltelt lepitustasu ettemaksu.

  (2) Lepitusosalised vastutavad kokkulepitud tasu maksmise eest lepitaja või käesoleva seaduse § 2 punktis 1 nimetatud juriidilise isiku ees solidaarselt. Lepitusosalised teineteise kulusid ei hüvita, välja arvatud, kui nad lepivad kokku teisiti.

  (3) Kui lepitusmenetlus viiakse läbi kohtumenetluse raames, reguleerivad hilisemat kulude jaotumist poolte vahel tsiviilkohtumenetluse seadustiku normid.

§ 10.  Vastutus

  (1) Lepitaja ja käesoleva seaduse § 2 punktis 1 nimetatud juriidiline isik vastutavad käesoleva seaduse 2. ja 3. peatükis sätestatud tingimuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest solidaarselt.

  (2) Lepitaja ja käesoleva seaduse § 2 punktis 1 nimetatud juriidiline isik ei vastuta lepitusmenetluse käigus sõlmitud ebasoodsa kokkuleppe tõttu lepitusosalisele tekkinud kahju eest või kokkuleppe sõlmimata jäämise tõttu lepitusosalisele tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui sellise kahju on põhjustanud lepitusmenetluse tingimuste rikkumine lepitaja või § 2 punktis 1 nimetatud juriidilise isiku poolt.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust lepitusosalise kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

3. peatükk LEPITUSMENETLUSE KÄIK 

§ 11.  Lepitusmenetluse algus ja lõpp

  (1) Lepitusmenetlus algab, kui lepitusosalised on jõudnud kokkuleppele asja lahendamises lepitaja juures ning lepitaja on alustanud lepitusmenetluse läbiviimist. Lepitusmenetlus loetakse alanuks ka käesoleva paragrahvi lõike 2 esimeses lauses sätestatud juhul.

  (2) Kui kohus on suunanud isikud asja lahendamiseks lepitajat kasutama, võib lepitaja ühe poole taotlusel tegutseda käesoleva seaduse § 12 lõigete 3 ja 4 kohaselt, et selgitada välja teise poole valmisolek osaleda lepitusmenetluses. Lepitaja võib sel viisil tegutseda ka siis, kui isikut ei ole tema juurde suunanud kohus.

  (3) Lepitusmenetlus loetakse lõppenuks juhul, kui:
  1) lepitusosalised jõuavad lepitusmenetluse käigus kokkuleppele;
  2) lepitusosaline avaldab tahet lepitusmenetlus katkestada;
  3) lepitaja katkestab lepitusmenetluse käesoleva paragrahvi lõikes 4 või 5 nimetatud juhul.

  (4) Lepitaja võib lepitusmenetluse katkestada üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui kokkuleppe saavutamine lepitusosaliste vahel on vähe tõenäoline või kui kõiki asjaolusid arvesse võttes ja lepitusosaliste huve kaaludes ei või oodata, et lepitaja jätkaks lepitusmenetlust, või kui juhtum ei sobi olemuslikult lepitusmenetluseks.

  (5) Kui lepitajale tasumiseks on isikule antud riigipoolset menetlusabi, võib lepitaja lugeda lepitusmenetluse lõppenuks juhul, kui lepitusmenetluse algusest on möödas vähemalt kolm kuud.

§ 12.  Lepitusmenetluse edutuse tõend

  (1) Lepitusosalise soovil väljastab lepitaja dokumendi, mis kinnitab lepitusmenetluse edutust (edaspidi tõend).

  (2) Tõend väljastatakse juhul, kui lepitusmenetlus loetakse lõppenuks vastavalt käesoleva seaduse § 11 lõike 3 punktile 2 või 3.

  (3) Kohtu poolt lepitaja juurde suunatud isiku taotlusel väljastab lepitaja tõendi ka juhul, kui:
  1) lepitaja poole on pöördunud üks pooltest;
  2) lepitaja on teinud kõik, et teavitada teist poolt soovist viia läbi lepitusmenetlus, edastades talle teate lepitusläbirääkimiste aja ja koha kohta;
  3) teine pool teatab, et ei soovi menetluses osaleda, või jätab mõjuva põhjuseta lepitusläbirääkimistele ilmumata või näitab oma käitumisega muul viisil soovimatust osaleda lepitusmenetluses.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud teade edastatakse teisele poolele lepitaja juurde ilmunud isiku nimetatud või lepitajale teadaoleval aadressil tähitud kirjaga.

§ 13.  Kokkuleppe saavutamine

  (1) Lepitaja formuleerib lepitusosaliste soovil kirjalikult kokkuleppe, mille lepitusosalised ja lepitaja allkirjastavad.

  (2) Lepitusosaliste soovil tõestab lepitusmenetluse läbiviinud notar saavutatud kokkuleppe tõestamisseaduses ettenähtud korra kohaselt.

§ 14.  Täitedokument

  (1) Käesoleva seaduse § 2 punktides 2 ja 3 nimetatud lepitaja vahendusel toimunud lepitusmenetluse tulemusel sõlmitud kokkuleppe tunnistab täidetavaks maakohus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 627¹, tingimusel, et see on sõlmitud varalise nõude kohta. Kokkuleppe mittevaralise nõude kohta tunnistab maakohus täidetavaks üksnes juhul, kui lepitusosalised võivad vaidluse eseme suhtes sõlmida kompromissi. Kokkulepet, mille esemeks on eluruumi üürilepingu kehtivuse ja ülesütlemise ning eluruumi vabastamise vaidlus, kohus ei kinnita.

  (2) Maakohus võib käesoleva seaduse § 2 punktis 1 nimetatud isiku vahendusel sõlmitud kokkuleppe täidetavaks tunnistada vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 627².

  (3) Käesoleva seaduse § 2 punktides 2 ja 3 nimetatud lepitaja vahendusel toimunud lepitusmenetluse tulemusel varalise nõude kohta sõlmitud kokkuleppe tõestab notar lepitusosaliste taotluse alusel tõestamisseaduses sätestatud korras koos võlgniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Notar kontrollib, kas kokkulepe on sõlmitud lepitusmenetluse tulemusel.

  (4) Käesoleva seaduse § 2 punktides 2 ja 3 nimetatud lepitaja vahendusel toimunud lepitusmenetluse tulemusel mittevaralise nõude kohta sõlmitud kokkuleppe koos võlgniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele tõestab notar üksnes juhul, kui lepitusosalised võivad vaidluse eseme suhtes sõlmida kompromissi. Notar kontrollib, kas kokkulepe on sõlmitud lepitusmenetluse tulemusel.

  (5) Käesoleva seaduse § 2 punktides 2 ja 3 nimetatud lepitaja vahendusel toimunud lepitusmenetluse tulemusel sõlmitud kokkulepet, mille esemeks on eluruumi üürilepingu kehtivuse ja ülesütlemise ning eluruumi vabastamise vaidlus, notar täidetavaks ei tunnista. Notar kontrollib, kas kokkulepe on sõlmitud lepitusmenetluse tulemusel.

  (6) Kui kokkulepe on sõlmitud ajal, kui samas asjas on pooleli kohtumenetlus, võivad lepitusosalised vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 430 lasta kokkuleppe kinnitada kompromissina asja arutanud kohtus.

§ 15.  Aegumine

  (1) Käesolevas seaduses sätestatud lepitusmenetlus on käsitletav tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 160 lõike 2 punktis 4 nimetatud kohtueelse menetlusena.

  (2) Käesolevas seaduses sätestatud lepitusmenetlus on käsitletav läbirääkimistena tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 167 tähenduses.

4. peatükk NOTAR JA VANDEADVOKAAT LEPITAJANA 

§ 16.  Notar lepitajana

  (1) Notari avalduse alusel registreerib Notarite Koda notari lepitajana. Andmed lepitajana tegutseda soovivate notarite kohta edastatakse valdkonna eest vastutavale ministrile.
[RT I, 29.06.2014, 109 - jõust. 01.07.2014, Vabariigi Valitsuse seaduse § 107³ lõike 4 alusel asendatud alates 2014. aasta 1. juulist „justiitsministrile” sõnadega „valdkonna eest vastutavale ministrile”.]

  (2) Notarite Koda ja Justiitsministeerium avaldavad andmed notaritest lepitajate kohta oma veebilehel.

  (3) Notari poolt lepitustegevuse läbiviimise suhtes, sealhulgas selle tegevusega kaasneva varalise vastutuse suhtes, kohaldatakse lisaks käesolevale seadusele notari ametitegevust reguleerivate õigusaktide sätteid.

  (4) Notar võib lepituse läbiviimisest keelduda. Kui notar on asunud lepitust läbi viima, võib ta selle läbiviimise katkestada üksnes seaduses sätestatud juhul, sealhulgas käesoleva seaduse § 11 lõigetes 4 ja 5 nimetatud juhul.

§ 17.  Vandeadvokaat lepitajana

  (1) Vandeadvokaat võib tegutseda lepitajana käesoleva seaduse mõistes, kui ta on esitanud Eesti Advokatuuri juhatusele vastavasisulise avalduse. Andmed lepitusteenust osutada soovivate vandeadvokaatide kohta edastatakse valdkonna eest vastutavale ministrile.
[RT I, 29.06.2014, 109 - jõust. 01.07.2014, Vabariigi Valitsuse seaduse § 107³ lõike 4 alusel asendatud alates 2014. aasta 1. juulist „justiitsministrile” sõnadega „valdkonna eest vastutavale ministrile”.]

  (2) Eesti Advokatuur ja Justiitsministeerium avaldavad andmed vandeadvokaatidest lepitajate kohta oma veebilehel.

  (3) Vandeadvokaadi lepitajana tegutsemise suhtes, sealhulgas selle tegevusega kaasneva varalise vastutuse suhtes, kohaldatakse lisaks käesolevale seadusele advokaadi ametitegevust reguleerivate õigusaktide vastavaid sätteid.

§ 18.  Järelevalve

  (1) Notari lepitajana tegutsemise üle teostab järelevalvet valdkonna eest vastutav minister vastavalt notariaadiseaduses ja notari distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud notari ametitegevuse järelevalve regulatsioonile.

  (2) Vandeadvokaadi lepitajana tegutsemise üle teostavad järelevalvet Eesti Advokatuur ja valdkonna eest vastutav minister vastavalt advokatuuriseaduses sätestatud advokaadi kutsetegevuse järelevalve regulatsioonile.
[RT I, 29.06.2014, 109 - jõust. 01.07.2014, Vabariigi Valitsuse seaduse § 107³ lõike 4 alusel lõigetes 1 ja 2 asendatud alates 2014. aasta 1. juulist „justiitsminister” sõnadega „valdkonna eest vastutav minister”.]

5. peatükk MENETLUS LEPITUSORGANIS 

§ 19.  Lepitusorgan

  (1) Lepitusorgan käesoleva seaduse tähenduses on õigusaktis sätestatud riigi või kohaliku omavalitsuse organi juures asuv üksus, mis tegutseb lepitajana käesoleva seaduse § 1 lõikes 3 nimetatud valdkonnas.

  (2) Käesolevas peatükis sätestatud menetluskorda kohaldatakse lepitusorganis toimuvale menetlusele juhul, kui see on sätestatud lepitusorgani tegevust reguleerivas õigusaktis. Menetluskorda kohaldatakse lepitusorgani tegevust reguleerivas õigusaktis sätestatud erisustega.

  (3) Lepitusmenetlust läbiviiva isiku suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 3.

  (4) Lepitusmenetluse konfidentsiaalsusele kohaldatakse käesoleva seaduse § 4.

§ 20.  Pöördumine lepitusorgani poole

  (1) Lepitusorganisse pöörduv isik (edaspidi avaldaja) esitab lepitusorganile kirjaliku avalduse, kus on märgitud:
  1) avaldaja nimi, elukoht ja muud kontaktandmed;
  2) teise poole nimi ja elu-, asu- või tegevuskoht;
  3) vaidluse aluseks olevad asjaolud;
  4) avaldaja poolt taotletu ning asjaolud, millega ta oma taotlust põhjendab.

  (2) Avaldusele võib lisada dokumentaalseid tõendeid, sealhulgas teise poolega peetud seniste läbirääkimiste käiku kajastavaid dokumente, nagu teise poole vastus avaldaja taotlusele.

  (3) Avaldaja võib avalduses välja pakkuda omapoolse lepitusettepaneku.

  (4) Kui avaldajal on esindaja, lisatakse avaldusele esindaja volikiri.

§ 21.  Avalduse menetlusse võtmisest keeldumine

  (1) Lepitusorgan ei võta avaldust menetlusse, kui:
  1) vaidluse lahendamine ei kuulu tema pädevusse või
  2) samas vaidluses on jõustunud kohtuotsus.

  (2) Avalduse menetlusse võtmisest keeldumisest ja selle põhjusest teavitatakse viivitamata avaldajat.

  (3) Kui avaldus ei sisalda kõiki vajaminevaid andmeid, annab lepitusorgan tähtaja nende esitamiseks. Kui avaldaja neid määratud tähtaja jooksul ei esita, võib lepitusorgan keelduda asja menetlemast, teavitades sellest avaldajat.

§ 22.  Lepitusmenetluse alustamine

  (1) Pärast avalduse menetlusse võtmist edastab lepitusorgan avalduse ärakirja viivitamata avalduses märgitud teisele poolele ning annab mõistliku tähtaja kirjaliku vastuse esitamiseks. Vastuses võetakse seisukoht avalduses sisalduvate väidete ja võimaliku lepitusettepaneku kohta.

  (2) Seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib lepitusorgan poolt kohustada menetluses osalema.

  (3) Lepitusorgan selgitab teisele poolele asjaolusid, mis on seotud menetluse lepitusliku iseloomu, selle tulemuste õigusliku siduvuse ning menetluses osalemise kohustuslikkusega.

  (4) Vastuses võib teine pool teha ettepanekuid vaidluse lahendamiseks kokkuleppe sõlmimise teel.

  (5) Lepitusorgan edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuse ärakirja avaldajale. Avaldaja teatab määratud tähtaja jooksul lepitusorganile, kas ta nõustub teise poole pakutud lahendusettepanekuga.

  (6) Kui avaldaja ja teine pool nõustuvad käesoleva seaduse § 20 lõikes 3 või käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud ettepanekuga, vormistab lepitusorgan kirjalikult pooltevahelise kokkuleppe vastavalt käesoleva seaduse §-le 26.

§ 23.  Lepituskohtumine

  (1) Kui avaldaja ja teine pool ei ole kokkulepet saavutanud vastavalt käesoleva seaduse § 22 lõikele 6, korraldab lepitusorgan poolte lepitamiseks kohtumise, kus osalevad avaldaja ja teine pool või nende esindajad. Esindaja võib poole asemel kohtumisel osaleda üksnes siis, kui tal on volitus lepituskokkuleppe sõlmimiseks.

  (2) Lepitusorgan määrab kohtumise toimumise aja ja koha ning saadab avaldajale ja teisele poolele kutsed. Kui poole kohaleilmumine on kohustuslik, tuleb seda ja kohtumisele ilmumata jätmise tagajärgi poolele kutses selgitada. Kohtumine korraldatakse ühe kuu jooksul avalduse esitamisest arvates. Põhjendatud juhtudel võib seda aega pikendada.

  (3) Poole põhjendatud taotlusel või muul olulisel põhjusel võib käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg olla pikem.

  (4) Lepitusmenetluse käigus toimuv kohtumine on kinnine.

  (5) Kohtumist juhatab lepitusorgani määratud isik, kes kuulab ära poolte väited ning tutvub esitatud dokumentide ja muude tõenditega.

§ 24.  Erialaasjatundjad ja tunnistajad

  (1) Poole soovil ning tingimusel, et lepitusorgan peab seda otstarbekaks, võidakse tellida erialaasjatundjalt vaidluse asjaolude selgitamiseks ekspertiis. Lepitusorgan võib selle kohta ära kuulata teise poole arvamuse.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras võidakse kutsuda lepituskohtumisele ja ära kuulata tunnistajad ning erialaasjatundjad.

  (3) Tunnistaja- ja ekspertiisikulud tasuvad pooled ette. Kui kokku ei lepita teisiti, tasub kulud pool, kelle taotlusel tunnistaja või erialaasjatundja menetlusse kaasati.

§ 25.  Vaidluse lahendamise ja lepituskokkuleppe sõlmimise ettepanek

  (1) Kui pooled ei suuda jõuda lepituskohtumisel kokkuleppele, võib lepitusorgan esitada pooltele lepitusettepaneku, kui see on tema hinnangul konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades mõistlik. Lepitusorgan selgitab pooltele lepitusettepaneku sisu.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepaneku võib pooltele esitada ka pärast lepituskohtumist. Sellisel juhul teatab lepitusorgan lepituskohtumisel tähtaja, mille jooksul lepitusettepanek pooltele edastatakse.

  (3) Kui see on vaidluse ja lepitusmenetluse asjaolusid arvestades mõistlik ja õiglane, võib lepitusorgan lepitusettepanekus teha pooltele ettepaneku hüvitada mõistlikud ekspertiisi-, tõlgi- ja tunnistajakulud, mille on teinud või peab tegema teine pool.

  (4) Lepitusorgan selgitab pooltele käesoleva seaduse §-s 26 sätestatud lepituskokkuleppe kinnitamise õiguslikku tähendust.

  (5) Pooled võivad kümne tööpäeva jooksul lepitusorgani ettepaneku saamisest arvates või lepitusorgani määratud muu pikema tähtaja jooksul esitada ettepaneku kohta oma seisukoha, mis väljendab nõustumist või mittenõustumist. Seisukoha esitamata jätmist käsitatakse ettepanekuga mittenõustumisena.

  (6) Kui pooled ei ole väljendanud oma nõustumist lepitusettepanekuga käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud tähtaja jooksul, sedastab lepitusorgan, et kokkulepet ei saavutatud, ning teeb selle asjaolu pooltele teatavaks.

§ 26.  Kokkuleppe kinnitamine

  Kui pooled nõustuvad lepitusettepanekuga, kinnitab lepitusorgan kokkuleppe ja teeb selle pooltele kirjalikult teatavaks, edastades neile kokkuleppe ärakirjad.

§ 27.  Lepitusmenetluse lõppemine

  (1) Lepitusorgan peab lepitusmenetlust lõppenuks:
  1) kui pool avaldab lepitusorganile soovi menetlus katkestada;
  2) kui poole käitumisest ilmneb tema soovimatus menetluses osaleda, eelkõige, kui ta ei esita lepitusorganile kirjalikku vastust määratud tähtaja jooksul, jätab mõjuva põhjuseta tegemata menetlustoimingu või takistab lepitusmenetluse korraldamist muul viisil;
  3) käesoleva seaduse § 25 lõikes 6 nimetatud juhul;
  4) käesoleva seaduse §-s 26 nimetatud juhul.

  (2) Lepitusorgan teavitab pooli käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud juhtudel lepitusmenetluse lõppemisest.

  (3) Kui isikut on seaduses sätestatud juhtudel ja korras kohustatud lepitusmenetluses ja ka lepituskohtumisel osalema, siis ei või käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel lepitusmenetlust lõpetada enne, kui lepitusorgan on käesoleva seaduse § 25 lõike 1 kohaselt esitanud lepitusettepaneku.

§ 28.  Kokkuleppe täitmine

  (1) Lepitusorgani kinnitatud kokkulepe on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kokkulepe täidetakse 30 päeva jooksul kokkuleppe ärakirja edastamise päevale järgnevast päevast arvates, kui kokkuleppes ei ole määratud teist tähtaega.

  (2) Kui kokkulepet ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul täidetud, võib pool esitada lepitusorgani kinnitatud kokkuleppe kohtutäiturile täitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

§ 29.  Kohtusse pöördumine

  (1) Kui lepitusmenetlus on katkestatud või kui lepitusorgan on sedastanud, et kokkuleppele ei ole jõutud, on poolel õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

  (2) Pool võib lepitusorgani kinnitatud kokkuleppe kohtus vaidlustada juhul, kui lepitusorgan on oluliselt rikkunud lepitusmenetluse normi ja see rikkumine mõjutas või võis mõjutada kokkuleppe sisu.

  (3) Avalduse lepitusorgani poolt lepitusmenetluse normi olulise rikkumise tuvastamiseks võib esitada lepitusorgani asukohajärgsele maakohtule 30 päeva jooksul kokkuleppe kinnitamise teatavakstegemisest arvates. Avaldus vaadatakse läbi hagita menetluses.

  (4) Kui kohus tuvastab lepitusorgani poolt lepitusmenetluse normi olulise rikkumise, mis mõjutas või võis mõjutada kokkuleppe sisu, loetakse lepitusorgani kinnitatud kokkulepe tühiseks ning poolel on õigus kohtumääruse jõustumisest alates pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

6. peatükk RAKENDUSSÄTTED 

§ 30.    Advokatuuriseaduse (RT I 2001, 36, 201; 2009, 1, 1) § 41 lõike 1 punktis 6 asendatakse sõna «lepitajana» sõnadega «lepitusseaduses sätestatud korras lepitajana».

§ 31.    Autoriõiguse seaduses (RT I 1992, 49, 615; 2008, 59, 330) tehakse järgmised muudatused:
  1) paragrahvi 87 lõike 1 punktis 4¹ asendatakse sõnad «lahendab käesoleva seaduse» sõnadega «lahendab lepitamise teel lepitusseaduses sätestatud korras käesoleva seaduse»;
  2) paragrahvi 87 lõike 1¹ esimene lause loetakse kolmandaks lauseks ja lõikele lisatakse uued esimene ja teine lause järgmises sõnastuses:«Autoriõiguse komisjon on lepitusorgan lepitusseaduse § 19 tähenduses. Komisjonis toimuvale menetlusele kohaldatakse lepitusseaduse sätteid käesolevas seaduses sätestatud erisustega.»;
  3) paragrahvi 87 lõige 1² tunnistatakse kehtetuks;
  4) paragrahvi 87¹ lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
«(3) Kui kollektiivse esindamise organisatsioon ja kasutaja ei ole saavutanud kokkulepet, on ühel või mõlemal poolel õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks lepitaja poole. Lepitajaks võib olla autoriõiguse komisjon või poolte valitud üks või mitu isikut, kes vastavad lepitusseaduse §-s 3 toodud tingimustele. Menetlusele kohaldatakse lepitusseaduse sätteid käesolevas seaduses sätestatud erisustega.»

§ 32.    Rahvusvahelise eraõiguse seaduses (RT I 2002, 35, 217; 2004, 37, 255) tehakse järgmised muudatused:
  1) seadust täiendatakse §-ga 48 järgmises sõnastuses:
Ǥ 48. Kohaldamisala

  (1) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse üksnes niivõrd, kuivõrd Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta ei ole sätestatud teisiti.

  (2) Kannatanu võib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse artikliga 7 talle antud õigust valida selle riigi õiguse kohaldamine, kus kahju tekkimise aluseks olev tegu tehti või sündmus toimus, üksnes esimeses kohtuastmes kuni esimese kohtuistungi lõpuni või kuni kirjaliku eelmenetluse lõpuni.»;
  2) senine § 48 loetakse §-ks 48¹.

§ 33.    Riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 2009, 48, 321) § 56 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

  « (22) Avalduse esitamisel kokkuleppe täidetavaks tunnistamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku 62¹. peatükis sätestatud korras või lepitusseaduse §-s 26 sätestatud lepitaja vahendusel sõlmitud kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks tasutakse riigilõivu 1000 krooni.»

§ 34.    Tsiviilkohtumenetluse seadustikus (RT I 2005, 26, 197; 2009, 30, 178) tehakse järgmised muudatused:
  1) paragrahvi 4 lõiget 4 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:«Kui kohtu hinnangul on see kohtuasja asjaolusid ning senist menetluskäiku arvestades asja lahendamise huvides vajalik, võib ta kohustada pooli osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses.»;
  2) seadust täiendatakse §-ga 121¹ järgmises sõnastuses:
«§ 121¹. Lepitusmenetluse tulemusel sõlmitud kokkuleppe täidetavaks tunnistamise asjad

Lepitusseaduse § 14 lõikes 1 nimetatud lepitusmenetluse tulemusel sõlmitud kokkuleppe tunnistab täidetavaks kohus, kelle tööpiirkonnas lepitusmenetlus toimus.»;
  3) paragrahvi 144 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:« 8) lepitusmenetluses osalemise kulud juhul, kui kohus on kohustanud pooli osalema selles vastavalt käesoleva seaduse § 4 lõikele 4 või kui on tegu kohustusliku kohtueelse lepitusmenetlusega vastavalt lepitusseaduse § 1 lõikele 4.»;
  4) paragrahvi 180 lõiget 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
« 7) vabastatakse Eesti Vabariigi arvel osaliselt või täielikult lepitusmenetluse kuludest käesoleva seadustiku § 4 lõikes 4 sätestatud juhul.»;
  5) seadust täiendatakse peatükiga 62¹ järgmises sõnastuses:
«62¹. peatükk
LEPITAJA VAHENDUSEL SÕLMITUD KOKKULEPPE TÄIDETAVAKS TUNNISTAMINE

§ 627¹.  Lepitusseaduse § 2 punktides 2 ja 3 nimetatud lepitaja vahendusel sõlmitud kokkuleppe täidetavaks tunnistamise avalduse esitamine

  (1) Avalduse lepitusseaduse § 14 lõikes 1 nimetatud lepitusmenetluse tulemusel sõlmitud kokkuleppe täidetavaks tunnistamiseks esitavad kas kõik lepingupooled või üks lepingupool, lisades avaldusele teiste lepingupoolte kirjalikud nõusolekud.

  (2) Kohus tunnistab kokkuleppe täidetavaks, tehes selle kohta määruse.

  (3) Kohus ei tunnista kokkulepet täidetavaks juhul, kui:
  1) kokkulepe väljub lepitusseaduse § 14 lõikes 1 kehtestatud piiridest;
  2) kokkulepe on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi;
  3) kokkulepet ei ole võimalik täita.

  (4) Lepingupool võib esitada määruskaebuse määruse peale, millega kohus jättis lepitusmenetluse tulemusel saavutatud kokkuleppe kas täielikult või osaliselt täidetavaks tunnistamata. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva määruse kättetoimetamisest arvates.

§ 627².  Muu isiku vahendusel sõlmitud kokkuleppe täidetavaks tunnistamise avalduse esitamine

  (1) Kohus võib käesoleva seaduse §-s 627¹ sätestatud eeldustel ja korras täidetavaks tunnistada lepitusseaduse § 2 punktis 1 nimetatud teovõimelise füüsilise isiku, kelle isiku- ja iseloomuomadused tagavad tema erapooletuse ning sõltumatuse, vahendusel sõlmitud kirjaliku kokkuleppe.

  (2) Kohus korraldab asja lahendamiseks kohtuistungi ning kuulab ära lepitusmenetluse pooled ja lepitaja.

  (3) Kohus kontrollib, kas lepitusmenetlus viidi läbi erapooletult ja ausalt, lähtudes lepitusseaduses sätestatud põhimõtetest.

  (4) Lepingupool võib esitada määruskaebuse määruse peale, millega kohus jättis lepitusmenetluse tulemusel saavutatud kokkuleppe kas täielikult või osaliselt täidetavaks tunnistamata. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva määruse kättetoimetamisest arvates.»

§ 35.    Täitemenetluse seadustiku (RT I 2005, 27, 198; 2009, 51, 349) § 2 lõiget 1 täiendatakse punktidega 24 ja 25 järgmises sõnastuses:

  « 24) lepitusmenetluse käigus sõlmitud ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku 62¹. peatükis sätestatud korras kinnitatud ja täidetavaks tunnistatud kokkulepe;
  25) lepitusseaduse §-s 26 sätestatud korras lepitusorgani kinnitatud kokkulepe.»

§ 36.  Seaduse jõustumine

  Käesolev seadus jõustub 2010. aasta 1. jaanuaril.