Akt



Tagasi Prindi

Väljaandja : Maanõukogu vanematekogu
Akti või dokumendi liik : seletuskiri 
Teksti liik : algtekst 

Maanõukogu vanematekogu seletus Eesti poliitilise seisukorra kohta [1]

Iseseisev Eesti rahvariik

Sakslaste maaletulekuga XIII. aastasaja algul riisuti vägivallaga ristiusu laotamise lipu all Eesti rahvalt tema vaba politiline enesemääramise võimalus. Viimane suur Eesti mäss 1343. aastal surus lõpulikult Eesti rahva orja seisukorda, millest tema alles XIX. aastasaja majanduslise ja kulturilise ajalookäigu arenemise läbi vabastatud sai.

Sellepärast ei saanud ka Eesti rahvas omalt poolt mitte kaasa mõjuda selles kirjus võimuvõistluses Baltimere kallastel, mis aastasadade jooksul tema maal sündis. Määravad olid siin kas käputäie sõjariistus orjavalitsejate-rüütlite omavoli või jälle tolleaegsete suurriikide huvide kokkukõla ehk lahkuminek.

Nõnda oli siis võimalik, et esiotsa Eestimaa pärast sõda pidasid ordo ja piiskopid, siis Daani, kuna XVI. aastasajal uus vaenlane ilmub Vene tsaaride näol, kes uue võistlejana Baltimere kallastele püüab tungida. Samal ajal segavad Baltimaa pärisrahvaste orjastajate langeva iseseisuvuse heitluse sekka teised selleaja suurriigid – Poola ja Rootsi, kes oma sõjalise jõu ülekaalul tõrjuvad maalt välja Vene püüded, lõpetavad ordo ja saavad ise maa peremeesteks. Nendele aitavad kaasa orjavalitsejad, sisserändanud Saksa rüütlid. Maa pärisrahvas peab aga ainult kannataja osaga leppima, kelle arvamist ei küsita. Kuid niipea, kui talupojaline Rootsi riik ka Eestimaa talupoja orjapõlve vähegi inimlikumaks muutma hakkab, võtsid feodaalsest korrast tulusaajad mõisnikud Pattkulliga eesotsas, kõik abinõud tarvitusele, et oma eesõigusi alal hoida. See katse läheb neil ka korda.

Balti mõisnikkude – äraandja Pattkulliga eesotsas – ja Vene despoti Peeter I. ühisel püüdel, kes oma tõusvat imperialistlikku riiki merele välja upitada aitas, läks korda feodaalidele hädaohtlikku Rootsi talupoja riiklist võimu eestlaste maal kukutada, ilma et maa päriselanikkude soovidest siin keegi oleks küsinud. Ja ometigi oli Rootsi valitsuse aeg ainukeseks selgemaks silmapilguks Eesti rahva ajaloos, sarnastatud valguse ja õigluse mõistega. Sellepärast ei ole ka suutnud ei 200-aastane Vene rõhumine ega pärisorjuse priiskamise ajajärk mälestust Rootsi kõrgemast õiglusest rahva hingeelust kustutada ja kuni tänapäevani loodab Eesti talupoeg täit erapooletust Rootsist leida. Ühes teiste väikerahvastega vägivaldselt endise Vene tsaari riigi piiridesse sulutud, on Eesti rahva vabaduse püüded ka Vene ajal alati tsaarimõisnikkude ja imperialistlise kodanluse valitsuse põlise usurpatsiooni poliitika vastu põrkanud.

Ainult veebruari revolutsioon, mis kõikide Venemaa rahvuste ühisel jõul sündinud, andis võimaluse ka Eesti rahvale vabamalt oma saatuse üle kõneleda, mille järeldusel ka Eesti rahvas oma autonoomilise elamise õiguse üles seadis ja selle poole kõikumata püüdis. Kuid ka pärast seda revolutsiooni Venemaal võimule pääsenud kodanlised ja väikekodandlised, isegi sotsialistlised ringkonnad, imperialistlikust Suur-Vene poliitikast vaimustatud, ei läinud kaugemale sõnadest ja takistasid igal viisil rahvaste enesemääramist, seda suurvenelaste huvidele ohvriks tuues.

Ainult oktoobrikuu proletaarline revolutsioon tõi ka Venemaa rahvastele täielise enesemääramise õiguse, selle loogilise konsekventsiga, kuni Venemaast lahtilöömiseni.

Et samal ajal, kui rahuläbirääkimiste juures täielik enesemääramise õigus ja tingitud ja vastuvõetud ka neile rahvastele, konstitutsioni alusel, kes seni politiliselt iseseisvuseta, siis peavad alamalnimetatud Eesti politilised parteid tarvilikuks järgmist avalikult seletada.

Kõige päält rõhutame meie, et kogu Eesti rahvas enesel õiguse arvab olevat suveräänsena ainuüksi oma politilist saatust määrata, täiesti suurriikide erihuvidest ärarippumata.

Sellest seisukohast välja minnes, tunnistame meie tingimata tarvilikuks Eesti täielise riiklise iseseisvuse, kui ainukese normaalse aluse, mille najal rahvas oma tulevikku ära määrata võib.

See tung iseseisvusele on tingitud rahva ja maa olulistest vahekordadest, milledest järgnevat ära tähendame.

Esiteks on Eestimaa etnograafiliselt, majandusliselt ja kultuuriliselt ajaloolistes geograafilistes piirides, täiesti autonoomne endises Vene tsaaririigi kunstlikkudes politilistes piirides, täiesti iseseisva traditsioonile ja oma iseseisva õiguse maana. Eesti suurus on üle 40.000 ruutversta. Rahvaarv juba praegu, kus võimatud agrarolud rahva loomulikku kasvamist takistanud, üle 1.500.000. Iseseisev Eesti oleks seega oma pinna poolest suurem, kui Daani, Hollandi, Belgia pärismaad, Montenegrost ja muudest vähematest maadest rääkimata. Ja kui siia juure lisada, et eesti ökonomiliselt täiesti iseseisva majanduslise üksuse loob ja et temal vaba väljakäik merele, siis on Eesti, kui niisugune iseseisva riiklise olemise küsimus tõeoluliselt täiesti õigustatud.

Eestimaa on selleks täiesti ka kultuuriliselt küps, tema kõrge lääneeuroopalise hariduse ja majanduslise tehnika poolest, mis tingitud tema alatise lääneeuroopalise arenemiskäigust osavõtmise läbi kõigil tema ajaloo käigul. Ei või märkimata jätta, näit. seda asjaolu, et viimasel ajal ühistöö Eestis laialiselt välja arenenud, maa väliskauplus sadasi miljonisi rublasid välja teeb ja et selles kaubavahetuses just Eestimaa ise tegelikult osa võtab päävahemehena ja transporteerijana ka oma kaubalaevastiku läbi.

Teiseks nõuab Eesti rahva iseseisvust veel tungivamalt Eestimaa rahvusvaheline seisukord.

Eestimaa seisab Suur-Vene lagendiku lävel ja tema sadamad on sedavõrd tähtsad Vene Baltimere osale, et siin sagedasti Balti- ja Venemaast kui ühest majanduslisest üksusest kõneldakse. Pääle selle käivad üksikute riikide imperialistlised püüded selle poole, et Eestimaad oma militaristliste ettevõtete peatuspunktiks valida, missugune olukord aga märksa vaba läbikäimist Vene lagendikuga takistada võiks.

Sellepärast on meie maa pärast ühtlaselt huvitatud niihästi meie loomulik naaber Venemaa, kui ka Soomemaa, Inglismaa ülevõim merel ja Ameerika suurkapital ja Põhjamaade kultuuriline riikide liit. Nii koondab Eestimaa ja tema saarestiku ümber loomulikult sarnane rahvusvaheliste huvide keerdsõlm, kui seda lõunas Dardanellide ümber on.

Nimetatud seisukohast välja minnes, demokraatlist tulevikku ja antimilitarismi võitu oletades, leiame, et huvide keerdsõlme lahendamine ainult iseseisva erapooletu rahvusvaheliselt garanteeritud Eesti läbi kindlustatud ja võimalik on.

Sarnasel korral ei ole võimalust võetud Venemaaga vaba ühendust pidada maailma kaubandusel üle Eesti, ei ole ka keegi võistlejatest kunstlikult sellelt vabalt mereteelt eemale tõrjutud. Kaubasadamana olles Suur-Vene kaubaturgudele, looks iseseisev vaba Eesti üleilmlise kauplemise arenemisele normaalse eelpinna.

Kas ja missuguseks kombinatsiooniks see iseseisev Eesti ei peaks mitte teiste riikidega ligemasse ühendusesse astuma, seda otsustab Eesti rahvas, iseseisvaks saada, oma rahvahääletamise teel.

Kolmandaks oleks Eesti iseseisvuse aluseks sõjavastane rahvusvaheline liikumine. Huvide keerdsõlmes olles, võib Eestimaa militaristliste suurriikide võistluspoliitika voolus asjata võitlusesse tõmmatud saada, kannatajaks ohvriks olla, kas tema pinnal sõjategevust möllamas nähes või jälle oma poegi kangetele Karpatidele või Vaiksemere kallastele, vastutuseta välispoliitika ohvriks tuues. Eesti rahvas ja tema sõjamehed on aga täiesti sõjavastased ja sellepärast nõuavad nemad, et meeletu verevalamine vähemalt nüüdsest pääle lõpulikult vaikigu, vähemalt Eestis. Ja selleks on tingimata vaja, et Eesti iseseisvaks neutraalseks riigiks saaks. Siis ei ole Eesti sõjamehel Vene–Saksa heitlemises vaja verd valada, ei üle Narova kusagile minna, olgu see kas püha sõda germanismi hävitamise, või sotsialistlise utopismi nimel välja kuulutatud. Kõige tähtsam on aga see, et meil võimalik on iseseisvuse läbi ära hoida maa Saksa vägede poolt oma alla võtmist ja juba nende alla võetud Eesti saari jälle neutraalse Eestiga ühendada. Iseseisvaks erapooletuks riigiks saamise tagajärjeks oleks ka mõlemate sõdivate riikide, nii Saksa kui Vene sõjavägede väljaviimine Eesti piiridest, mis tarvilik on terava toitluskriisi ja näljahäda ärahoidmiseks. Korrahoidmine maal jääks Eesti oma vägede hooleks, kellest ülearune osa viibimata koju saadetakse. Selles mõttes peavad Eesti politilised parteid tarviliseks kõige kindlamalt teada anda, et kogu Eesti rahvas on kõige otsustavamal viisil Saksa vägede Eestimaale tulemise vastu, olgu mis nimel või mis ettekäände all tahes seda ei tahetaks ette võtta. Igasugune vastupidine sooviavaldus Eesti rahva nimel Saksamaa vägede maaletulekut välja kutsuda, on rahva tahtmise võltsimine.

Ja lõpuks nõuab Eesti iseseisvust meie töörahva huvide arenemise võimalus ja tema võidukäik hävitava feodalismi ja kapitalismi vastu. Sest meie töörahvas ja kogu demokraatia ei või oma saatust sellest olenevaks teha, mis mõtlevad suurriigi juhtivad ringkonnad, milledest ühel pool imperialistlik kodanlus võimul, teisel pool küll sotsialistlik valitsus, kuid praegu veel nõrgal aluspinnal seisev, kellel tugev vastane Vene alalhoidlistes ringkondades ja keda takistavad vastolud sotsialistlise demokraatia laagrites. Olenemata sellest möödaminevast seisukorrast, nõuab töörahva arenemine sotsialistlise liikumise põhitoonina vabat rahvaste enesemääramist. Sotsialdemokraatia internatsionalistlise voolu suurem teoretiker Karl Kautsky tunnistab rahvuslist riiki töörahva huvidele kõige kohasemaks, missugune arvamine ka Soome demokraatia juures mõõduandev on. Militarismi ja protektsionismi raugemisega saab just internatsionalistline rahvaste ühistunne kasvama ja üksikutes rahvusriikides väljaarenenud töörahva huvid ühisel jõul kaitstud ja edasi arendatud.

Kõike seda tähele pannes seavad üles Eesti politilised parteid järgmised algnõuded Eesti tuleviku kohta:

1) Eesti oma loomulikkudes, tarbekorral rahva hääletamise teel kindlakstehtavates piirides, tuleb viibimata kuulutada iseseisvaks rahvariigiks, mis rahvusvaheliselt erapooletuks tunnistatakse ja see erapooletus ka rahutraktaatis kindlustatakse.

2) Eesti vabariik kindlustab kõikidele riikidele vaba kaubanduslise läbikäimise, oma naabritele tarbekorral rahvusvaheliselt harilikka väljavõtteid tehes.

3) Eesti vabariigi erapooletuse ja politilise ärarippumatuse huvides tuleb rahu traktaati iseäraline määrus üles võtta selle kohta, et ei Saksa- ega Venemaa Saaremaal ega mujal Eesti territooriumil ei tohi ehitada või uuesti jalule seada sõjalisi varustusi.

4) Selle järele valvamiseks, et Eesti ärarippumatuse kindlustamine rahutraktaatis täitmist leiab ja Eestisse puutuvad küsimused Eesti huvide kohaselt õieti otsustatud saavad, peavad Eesti asemikud Vene–Saksa kui ka üleüldisest rahukongressist osa võtma.

5) Rahutraktaati tuleb määrus viia Eestimaa elanikkude üleüldise ja otsekohese rahvahääletamise toimepanemisest oma riiklise ärarippumatuse või mõne teise riigiga liitumise küsimuse lõpulikuks otsustamiseks. Rahvahääletamine peaks Eestis mõne erapooletu riigi, näit. Rootsimaa valve all niiviisi korraldatama, et hääletamise vabadus oleks kindlustatud kõigil Eestimaa elanikkudel, kes vähemalt 18 aastat vanad ja kes enne sõja algust vähemalt üks aasta maal on elanud.

6) Kõik nimetatud erakonnad kinnitavad, et Eesti rahvas oma täies kogus Saksamaa vägede poolt Eestimaa okkupeerimise vastu on, selles, kui niisugune toime pannakse, Eesti rahva õiguste kõige tooremat mahatallamist nähes.

Kõiki nimetatud põhjusmõtteid oma tegevuse aluseks võttes ja neid ühisel nõupidamisel 31. detsembril ja 1. jaanuaril 1918. a. ühes endise maapäeva vanemate koguga läbi harutades, leiavad allakirjutajad tarvilikuks oma ühise soovi – Eesti iseseisvuse kuulutamise võimalikult peatsele teostamisele asuda ja selleks kõiki Eesti rahva kihtisid ja Eestimaa elanikka üles kutsudes.

Elagu iseseisev Eesti rahvariik!

Seletuskiri on erakondade vahelisel nõupidamisel, millest kõik erakonnad pääle enamlaste osa võtsid, põhjusmõttelikult hääks kiidetud; mõned vähesed muudatused tulevad temas vast veel ette.


[1] Seletuskiri koostati vastavalt 1. jaanuaril 1918 toimunud nõupidamise otsusele.

 

Eesti Sõjamees: Eesti Sõjaväeosade Häälekandja nr. 1–2, 05.01.1918.

 





TagasiPrindi