1-23-1538/95
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.06.2025 |
|
Teadliku vale välistamisest ei piisa aga alati veel järelduseks, et isikulise tõendiallika ütlused kajastavad tõendamiseseme asjaolusid õigesti. Nimelt tuleb arvestada ka tõendiallika võimaliku mäluveaga, mille korral ei peegelda inimene ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt näiteks sellest, mida isik on vahepeal selle sündmuse kohta kõnelenud ja tajunud. (p 21)
Teadusuuringud kinnitavad, et ka täiesti normaalse psüühikaga inimesel võivad olla vahetud ja detailsed mälestused sündmustest, mida tegelikult ei ole aset leidnud või milles ta ise ei osalenud. Niisamuti võivad mälus teiseneda algsündmuse üksikasjad. Ehkki vaieldakse selle üle, kui vastuvõtlikud on inimesed valemälestuste tekkimisele, on kõnesoleva nähtuse olemasolu üldtunnustatud. Samas ei ole kindlaks tehtud selgeid kvalitatiivseid erisusi, mille põhjal inimene ise või keegi teine saaks valel ja tõesel mälestusel usaldusväärselt vahet teha. Ekslikud mälestused on täpselt sama elavad, veenvad või häirivad kui mälestused tegelikest sündmustest ja inimene võib olla enda valemälestuse õigsuses täiesti kindel. Valemälestused on kergemad tekkima siis, kui meenutatavad sündmused jäävad kaugemasse minevikku, näiteks lapsepõlve. Ehkki valemälestuste kujunemist soodustab teatud tüüpi psühhoteraapia või ülekuulamistehnika, ei eelda nende teke iga kord välist mõjutajat. Valemälestus võib välja kujuneda ka näiteks olukorras, kus inimese halvenenud vaimne või füüsiline seisund toob kaasa sisemise vajaduse leida sellele põhjus. Kunagi ei saa välistada, et inimesele aastaid hiljem meenunud traumaatiline (lapsepõlve)sündmus leidis tõesti aset. Siiski on niisugusel juhul tavapärasest suurem risk, et inimese mälupilt ei kajasta tegelikkust, sest aja möödudes võib eri tegurite toimel suureneda mälu moonutuste ja ka täienisti valede mälestuste tekkimise tõenäosus. (p 22)
|
| 1-24-487/158
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.06.2025 |
|
KrMS § 217 lg 3 p 1 alusel saab pidada 48 tunniks kinni kahtlustatava, kes püüab põgeneda. See säte võimaldab pidada kinni nii kahtlustatava kui ka süüdistatava, kui too on rikkunud elektroonilise valve tingimusi ja on põhjust arvata, et ta kavatseb pakku minna (nt on eemaldanud valveseadme, on sisenenud talle korra § 8 lg 31 järgi keelatud tsooni vms). Seejuures lubab KrMS § 217 lg 3 p 4 isiku kinni pidada 48 tunniks ka juhul, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Ei ole põhjust asuda seisukohale, et süüdistatava vabaduspõhiõigus peaks olema rohkem kaitstud kui kahtlustatava oma, arvestades, et süüdistatava puhul on kuriteokahtlus (süüdistus) tugevam kui kahtlustatava puhul: erinevalt kahtlustatavast saab süüdistatava kuriteokahtluse põhjendatust eeldada (vt ka RKKKm nr 3-1-1-69-14, p 10.2, samuti KrMS § 35 lg 2 lause 1). Prokuratuuri oletusega, et kohus ei saaks sellisel juhul teha vahistamisotsust piisavalt kiiresti, ei ole samuti alust nõustuda. (p 8)
Elektroonilise valve kohaldamine eeldab sellele allutatava isiku suhtes teatud usaldust, sest valveseade küll lihtsustab valvetingimuste rikkuja tabamist, aga ei garanteeri seda. Asendustõkendi kohaldamise kasuks ei räägi asjaolu, et isikut iseloomustavad andmed ja senine käitumismuster osutavad, et ta võib näiteks eemaldada valveseadme. Määravaks võib osutuda ka see, mis on konkreetsel isikul just selles olukorras (sh selles menetlusetapis) kaalul. Kui ebameeldiv tagajärg, mida pakkuminekuga loodetakse vältida, kaalub üles pakkumineku ebaõnnestumisega seotud riskid, siis on tõenäolisem, et inimene on valmis elektroonilise valve tingimusi rikkuma (sh eemaldama valveseadme). Tuleb arvestada, et mida väiksem on võimaliku eesootava karistuse raskus, seda ebatõenäolisem on oht, et isik hakkab karistuse hirmus menetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma, ning seda aktuaalsem on elektroonilise valve kohaldamine vahistamise asendusena (vt ka RKKKm nr 1-16-2411/677, p 19; RKKKm nr 3-1-1-137-13, p 15). Karistusest kõrvalehoidumise oht on väiksem sealhulgas siis, kui suurem osa võimalikust karistusest on juba eelvangistuses ära kantud (KarS § 68 lg 1). (p 10)
Ainuüksi välisriikide külastamine ei anna eraldiseisvalt alust arvata, et isik võib asuda kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma (RKKKm nr 1-18-8222/47, p 20), kuid tähelepanu peaks pälvima need reisid, mis viitavad tihedatele isiklikele või varalistele sidemetele teise riigiga. Pakkumineku ohtu suurendab see, kui süüdistatav võib põgeneda riiki, millega Eestil rahvusvaheline õigusalane koostöö ei toimi. (p 11)
|
| 1-24-6623/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2025 |
|
Olukorras, kus süüdistatava lähedane ei taotle KrMS § 274 lg 2 p 2 alusel kriminaalmenetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil, on süüdistatava surm KrMS § 199 lg 1 p 4 kohaselt absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata (vt ka RKKKm nr 1-22-225/35, p d 17–18). Kuna sel põhjusel ei ole enam menetluslikku alust kontrollida, kas kohtute otsustus – lõpetada kriminaalmenetlus süüdistatava suhtes KrMS § 2742 lg 1 alusel – oli põhjendatud, tuleb muuta kriminaalmenetluse lõpetamise alust. (p 17)
Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei ole tähtsust, kas menetluse venimine on tingitud mõne ametniku eksimustest, puudustest kriminaalasja menetleja (KrMS § 16 lg 1) töökorralduses või sellest, et riik ei ole taganud menetlejale piisavalt ressursse, mis lubaksid lahendada kriminaalasju mõistliku ajaga. Kõigil neil juhtudel lasub vastutus liiga pika menetlusaja eest riigil. (p 18)
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel (RKKKo nr 1-20-3101/99, p 45). (p 19)
|
| 4-24-2178/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.06.2025 |
|
KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette pikemat aegumistähtaega. Enne 1. novembrit 2023 kehtinud KindlTS § 2634 ei sätestanud kõnealuse väärteo puhul erandlikku aegumistähtaega. KarS § 81 lg 4 esimene lause kohaselt arvutatakse jätkuva süüteo korral aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. (p 11)
VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb väärteomenetlus aegumistähtaja möödumisel lõpetada. Sama paragrahvi kolmandast lõikest järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. (p 12)
Eelotsusemenetlus Euroopa Kohtus eeldab eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva menetluse olemasolu (vt RKKKo nr 4-24-2034/52, p 12). (p 13)
|
| 1-15-7765/146
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2025 |
|
Vt RKKKm nr 1-15-7765/145, p 12. (p 10)
Eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel on iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, kuid vabastamata jätmist ei saa põhjendada ainult kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistusega. (p 10)
Kõiki retsidiivsusriski mõjutavaid asjaolusid, sh hinnang avavanglas kantud karistuse edukusele, tuleb hinnata kogumis. Kui kinnipeetaval puuduvad avavanglas rikkumised, peavad vabastamata jätmise määruses olema toodud selged põhjendused, millised kuriteo toimepanemise asjaolud ja/või isikut ja/või tema elukäiku iseloomustavad andmed viitavad uute kuritegude toimepanemise riskile, mis väljaspool avavanglat elektroonilise valve tingimustes võiks kardetavasti ja senisest suurema tõenäosusega siiski realiseeruda. (p 12)
Olukorras, kus inimese retsidiivsusrisk on vangla silmis niivõrd väike, et ta viiakse karistust kandma avavanglasse ning ta ongi mitu aastat piiratud kujul edukalt ühiskonnaelus osalenud, tuleb kohtul põhjendada, miks ei ole käitumiskontroll, lisakohustused ja elektrooniline valve piisavad isikust lähtuva uute kuritegude toimepanemise riski maandamiseks. Pole välistatud, et mõnd kinnipeetavat, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid, kelle elutingimused vabaduses on head ning kes kannab karistust lühikest aega avavanglas, peab jälgima avavanglas pikemalt, sest seda nõuab kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos. (p 16)
Vt RKKKm nr 1-15-7765/145, p 20. (p 16)
Eestis valideerimata riskihindamismudelile ei saa retsidiivsusriski hindamisel tugineda. Vt ka RKKKm nr 1-15-7765/145, p-d 17–18. (p 13)
Ekspertiisiakt peab olema terviklik, jälgitav ja usaldusväärne. (p-d 14 ja 15)
|
| 1-15-7765/145
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2025 |
|
Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine neist, mis kehtivad tähtajalist vangistust kandva isiku puhul. Vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks ei pea tuvastama erandlikke asjaolusid ning aja jooksul kuriteo asjaolude tähtsus väheneb. Eluaegset vangistust kandva isiku retsidiivsusrisk olema eriti väike ja iseäranis oluline on arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, et hinnata, missuguseid potentsiaalseid riske tema varasem käitumismuster endas kätkeb. (p-d 12 ja 14)
Isiku resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise tagamiseks lubab KarS § 75 lg 4 kohtul panna süüdimõistetu nõusolekul talle ka selliseid kohustusi, mida ei ole sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud. (p 20)
Kõrgema astme kohus on õigustatud kaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine. (p-d 11 ja 14)
Kui määruskaebemenetluses tekib vajadus vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks esitada süüdimõistetule lisaküsimusi, on kohtul KrMS § 390 lg 1 ja § 331 lg 12 järgi õigus vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses ja esitada kinnipeetavale küsimusi vahetult. (p 15)
Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib KrMS § 432 lg 3 alusel süüdimõistetule määrata ekspertiisi vaid selgepiirilise vajaduse olemasolul, näiteks esinevad viited vaimse seisundiga seotud probleemidele ja põhjendatud kahtlused, mis nõuaksid ekspertiisiga kummutamist. Vabastamisotsustuse tegemise pädevust ei saa üle anda eksperdile. (p 16)
Eestis valideerimata riskihindamismudelile ei saa retsidiivsusriski hindamisel tugineda. (p 17)
Eksperdihinnang peab olema usaldusväärne, sisaldama terviklikku ülevaadet riski mõjutavatest teguritest ning jälgitavaid ja meditsiinilistele eriteadmistele tuginevaid järeldusi. Loetledes ekspertiisis vaid tegureid, mida kohus peaks ennetähtaegse vabastamise menetluses niigi ise hindama, ei paku ekspertiisiakt menetluses lisandväärtust. (p 18)
|
| 4-24-2034/52
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.06.2025 |
|
KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette pikemat aegumistähtaega. IKS 6. ptk-s sätestatud väärtegudele kohalduvat kolmeaastast aegumistähtaega ettenägev § 73 lg 1 jõustus 01.11.2023, s.o pärast menetlusalusele isikule etteheidetava teo toimepanemist. KarS § 5 lg 3 järgi ei tohi isiku olukorda halvendaval seadusel olla tagasiulatuvat jõudu. (p 8)
VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb väärteomenetlus aegumistähtaja möödumisel lõpetada. Sama paragrahvi kolmandast lõikest järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. (p 9)
Isikuandmete töötlemise nõuete rikkumisega seotud väärtegude kaheaastane aegumistähtaeg ei olnud vastuolus Euroopa Liidu õigusega. IKÜM ei näe ette tähtaegu andmekaitseliste rikkumiste aegumisele ja samuti ei ole Euroopa Liidu seadusandja asjassepuutuvaid aegumisnorme ühtlustanud mõnes muus õigusaktis. Diskretsiooniõigus aegumise regulatsiooni kehtestamiseks kuulub liikmesriikidele. (p 10)
Eelotsusemenetlus Euroopa Kohtus eeldab eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva menetluse olemasolu (vt nt EKo C-428/06, p 39; samuti Euroopa Kohtu soovitused liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks, C/2024/6008, p 31). (p 12)
|
| 4-23-4298/83
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.05.2025 |
|
Vt RKKKo nr 4-22-3610/16, p 9. (p 13)
Sümbol KarS § 1511 tähenduses võib olla ka väljend. Sümbolit on võimalik eksponeerida nii suuliselt kui ka kirjalikult. See, kas väljend on sümbol, sõltub muu hulgas selle kasutamise kontekstist. (p 14)
Keskmise mõistliku inimese ehk objektiivse kõrvaltvaataja testi kohaldamisel tuleb täiendavalt arvestada, kes on sõnumi adressaat. Eelduslikult on adressaadiks keskmine Eesti Vabariigi elanik. Olukorras, kus sümboli eksponeerimise aeg, koht ja viis viitavad sellele, et sõnum on suunatud eeskätt spetsiifilisele grupile, tuleb keskmist mõistlikku inimest sisustada kitsamalt. (p 15)
Sümboli kasutaja ei pea tooma sõnaselgelt esile seost sümboli eksponeerimise ja koosseisus nimetatud kuriteo toetamise/õigustamise vahel, vaid piisab sellest, kui selline seos tekib ilma eriteadmisteta keskmiselt informeeritud kõrvaltvaatajal, võttes arvesse sümboli enda tähendust ning eksponeerimise aega, kohta ja viisi. Pole välistatud, et keskmise objektiivse kõrvaltvaataja jaoks võib ainuüksi koosseisupärase sümboli avalik eksponeerimine olla mõnel juhul tajutav sellise kuriteo toetamise või õigustamisena. (p 19)
Avaliku esitamise ja näitamise keeld ning selle eest karistamine on põhjendatud vaid sellise sümboli puhul, mis on eksponeerimise hetkel Eestis keskmisele inimesele selgelt seostatav rahvusvahelise kuriteoga ja mida eksponeeritakse rahvusvahelist kuritegu toetaval või õigustaval viisil ning mis võib seetõttu ühiskonda lõhestada, põhjustada ohtu või kahju. (p 20)
Üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja saab esitada taotluse täita menetluskulu hüvitamise nõue mõne muu isiku pangakontole. (p 23)
|
| 4-23-749/38
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.05.2025 |
|
KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette kolmeaastast aegumistähtaega. Seadus ei sätesta TS § 69 lg-s 1 toodud väärteo puhul kolmeaastast aegumistähtaega. (p 7)
VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb väärteomenetlus aegumistähtaja möödumisel lõpetada. Sama paragrahvi kolmandast lõikest järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (RKKKo nr 4-23-742/78, p 11). (p 8)
|
| 1-24-4770/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.05.2025 |
|
See, kui mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks, ei tingi automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane (RKKKm nr 1-17-7077/14, p 60). (p 21)
Kriminaalmenetluses saab jälitustoiminguid lubada vaid KrMS § 1262 lg 1
p-des 1–4 toodud alustel. Esmajoones saab selliste toimingute eesmärgiks olla varjatult tõendusteabe kogumine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 19.3). Mingil muul seaduses sätestatust hälbival eesmärgil jälitustoiminguid lubada ei tohi. (p 25)
Kriminaalmenetluse seadustikus ei ole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Kohtupraktikas on võetud omaks arusaam, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on lubatud tugineda vabatõendina käsitatavale teabele ning üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele. (p 22)
Kohus ei pea kuriteokahtluse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt nt RKKKm nr 1-19-4240/17, p 18; viidatud 1-17-7077/14, p 60; 3-1-1-46-16, p 8; 3-1-1-126-13, p 8.) (p 22)
Jälitustoiminguks luba andes tuleks eelistatult tugineda algtõenditele, mitte menetleja koostatud kokkuvõtetele. Tõend on seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (RKKKo nr 1-21-1421/182, p 80). (p 37)
KarS § 316 lg-s 1 sätestatud kuritegu ei saa kahtlustatavale inkrimineerida (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p-d 14–15), mistõttu ei ole võimalik kahtlustatava suhtes tehtavate jälitustoimingutega sellise teo kohta tõendeid koguda. (p 24)
KrMS § 1262 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi võib jälitustoiminguid teha, kui esineb vajadus koguda teavet kas kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil või kriminaalmenetluses kuriteo kohta. Oluline on seegi, et KrMS § 1263 lg 2 järgi võib ettevalmistatava kuriteo kohta selle avastamise ja tõkestamise eesmärgil koguda teavet sõnumeid salaja pealt vaadates või kuulates üksnes teatud kuritegude puhul (vt ka RKKKm nr 3-1-1-68-14, p 18.1). (p 24)
Kuigi isiku salajane pealtkuulamine pärast tema teavitamist kahtlustatava staatusest võib riivata kaitseõigust, ei ole selline toiming siiski täielikult välistatud. Avaliku huvi kaalutlused ei saa rääkida selliste abinõude rakendamise kasuks, mis sisuliselt muudavad kaitseõiguse – sh Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6 tagatud õiguse mitte aidata kaasa enda süüstamisele – olematuks. Viimati nimetatud õigus ei ole aga absoluutne, pakkudes kaitset üksnes tõendite saamise eest sunni või survega. (Vt lähemalt RKKKm nr 1-24-5013/17, p-d 19–21 koos viidetega EIK-i praktikale.) (p 26)
Ringkonnakohus, kes lahendab KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatud määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. (p 31)
Erinevalt jälitusloast ja selle aluseks olnud taotlusest ei mõjuta muude andmete tutvustamata jätmine vahetult seda, kui tõhusalt saab isik jälitusloa õiguspärasust vaidlustada. Jälitusloa vaidlustamiseks ei pea kaebaja saama kõigi jälitustoimikus olevate andmetega eelnevalt tutvuda. Selles menetluses on oluline hinnata, kas määrus sisaldab nõuetekohaseid põhjendusi kuriteokahtluse põhjendatuse ja jälitustoimingu vajalikkuse kohta. Kui määruses on loa aluseks olev jälitustoiminguga saadud teave nõutaval määral lahti kirjutatud, siis sellest loa õiguspärasuse vaidlustamiseks piisab. Tähtis on seegi, et sellist andmetele juurdepääsu piiramisega kaasnevat kaitseõiguse riivet tasakaalustab kohtulik kontroll. Ringkonnakohus peab kaebust lahendades veenduma, et teave, millele jälitusloas viidatakse ja millega isik pole saanud tutvuda, on jälitustoimikus ja seda on loas õigesti kajastatud (vt RKKKm nr1-22-6933/9, p 16; vt ka RKKKo nr 1-21-5633/135, p-d 48–50). (p 33)
Andmetega tutvumise õigust sätestav KrMS § 12614 lg 1 ei erista informatsiooni talletavaid algdokumente ega neid reprodutseerivaid töödokumente, vaid räägib üldiselt isiku õigusest tutvuda tema kohta jälitustoiminguga kogutud andmetega. See õigus ei sõltu sellest, mil viisil menetleja jälitustoiminguga kogutud teavet dokumenteerib (KrMS § 12610). (p 37)
|
| 1-23-3952/97
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.05.2025 |
|
Kihutamine tähendab teises inimeses tahtluse tekitamist mingi teo toimepanemiseks, kujutades endast teise inimese vaimset mõjutamist. Mõjutamisteo ja teisel inimesel tekkinud teo toimepanemise tahtluse vahel peab valitsema põhjuslik seos. Kihutada pole võimalik isikut, kellel on juba põhiteo tahtlus olemas. Niisugusel juhul võib järgneda üksnes teist inimest teole kallutanud isiku vastutus KarS § 221 lg 1 järgi. Samuti võib vastutus järgneda siis, kui teootsuse langetanud isikut kihutatakse toime panema tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine) või kui kihutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). (p 13)
KarS §-ga 187 soovitakse peaasjalikult kaitsta alaealiste tervist, heaolu ja normaalset vaimset ning füüsilist arengut. Tegemist on nii oluliste õigushüvedega, et seadusandja on tunnistanud karistamisväärseks täisealise isiku tahtliku mõjutustegevuse, mis võib viia alaealise narkootilise või psühhotroopse aine või muu uimastava toimega aine tarvitamises seisneva enesekahjustusliku teoni. (p 11)
KarS § 187 dispositsioonis kirjeldatud käitumine (kallutamine) seisneb alaealise suunamises või mõjutamises tegevusele, mis on karistatav väärteona või mis pole üldse süütegu. Väärteole kihutamine pole karistatav (KarS § 23) ning seepärast on seadusandja kasutanud viidatud koosseisus kallutamise mõistet. Kallutamise mõiste sisustamisel saab juhinduda kihutamist (KarS § 22 lg 2) puudutavast õiguskäsitlusest. KarS § 187 järgi süüditunnistamise eeldusena peab mh tuvastama, et täisealine on mõjutanud nooremat kui kaheksateistaastast isikut tarvitama mõnda sättes nimetatud ainet. Mõjutamine võib KarS § 187 mõttes seisneda näiteks narkootilise või psühhotroopse või muu uimastava toimega aine alaealisele pakkumises, tema meelitamises või tarvitamisele sundimises, ühisele tarvitamisele kaasatõmbamises või mõne nimetatud aine kättesaadavaks tegemises, kui kirjeldatud moel tekitatakse alaealises soov või huvi keelatud aine tarvitamiseks (v.a sundimise korral). Võrreldes KarS §-dega 1821 ja 185 pole aga seadusandja tunnistanud KarS § 187 kohaselt karistatavaks käitumist, mis seisneb ainelise kaasabi osutamises muu uimastava toimega (st alkoholiks, narkootiliseks või psühhotroopseks aineks mitteoleva) aine alaealisele kättesaadavaks tegemises. (p-d 12, 14 ja 17)
Olukorras, kus süüdistatav mõistetakse õigeks esimese astme kuriteos, kuid tema süüdimõistmine jääb muutmata teise astme kuritegude osas, tuleb sundraha väljamõistmisel lähtuda KrMS § 179 lg 1 p-s 2 sätestatud määrast, mis kehtis maakohtu otsuse tegemise ajal. (p 21)
|
| 1-24-4647/17
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.05.2025 |
|
KrMS § 1414 lg 1 ja § 378 lg 1 p 4 näevad ette eraldiseisva tagamisabinõu, mis on eelkõige juhtudeks, mil hageja ja kostja vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. See ei too kaasa samu tagajärgi, mis hagi tagamiseks nõude arestimine TsMS § 378 lg 1 p 2 järgi. TsMS § 378 lg 1 p 4 rakendamisel ei saa panna kolmandale isikule aktiivseid kohustusi, kuid saab panna keelu anda raha üle just kostjale ja näha ette raha maksmise (kui seda soovitakse teha) nt kohtutäiturile või kohtu deposiitkontole. Kohus ei saa luua menetlusvälise isiku vastu täitedokumenti, mille alusel saaks temalt nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. (p-d 29-31)
KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid saab kohaldada kolmanda isiku varale selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada kahtlustatava või süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandiks on vaid juhtum, kus teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (p 41)
Kohus pole seotud prokuratuuri hinnanguga selle kohta, millise KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud võimaliku tulevase otsustuse täitmise tagamiseks tuleb tagamisabinõu kohaldada. Kui kohus ei tugine faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri tagamistaotluse aluseks olevatest asjaoludest, on ta pädev kohaldama KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid ka sellise konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks, mis toimub prokuratuuri taotluses märgitust erineval õiguslikul alusel. (p 43, vt ka p 44)
Isik, kelle suhtes kohaldatakse KrMS § 1414 lg 1 alusel mõnd tagamisabinõu, peab olema menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud. Kaasamine võib toimuda ka pärast tagamismääruse tegemist. Seda saab teha ka ringkonnakohus. (p 45)
KrMS § 142 lg 1 teises lauses nimetatud erand on KrMS § 1414 lg 2 alusel kohaldatav vara aresti kõrval ka muude tagamisabinõude kohaldamisel üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 46)
Asjaolu, kelle kuriteost vara pärineb, ei ütle midagi selle kohta, kellele see vara kuulub. (p 32)
Pangakontol olev raha kui kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, kuidas jõudis kontole kantud raha kontoomaniku käsutusse ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Notarikontol olev raha kui nõudeõigus krediidiasutuse vastu kuulub notari vara hulka. (p 33)
Õigustatud isiku (eelduslikult hoiustaja) õigus nõuda notarilt notarikontol hoiustatud vara käsutamist vastavalt käsundile kuulub õigustatud isiku vara (TsÜS § 66) hulka ja põhimõtteliselt võib see olla konfiskeerimise objekt. Kui nõudeõigus notari vastu on tagamisabinõu objekt, on see õigustatud isik kriminaalmenetluses tehtud tagamismääruse adressaat, kes saab õigusi kaitsta kriminaalmenetluses. (p-d 34 ja 37)
KarS § 394 järgi karistatava rahapesu mõiste hõlmab muu hulgas vara muundamist (vt nt RahaPTS § 4 lg 1 p 1). See tähendab mh nii kuritegelikku päritolu vara väärtust kandva eseme asendamist teisega (sh teise varaklassi kuuluva esemega) kui ka vara tsiviilõigusliku omaniku vahetamist. Kuna vara muundamine on üks rahapesu toimepanemise viis, ei saa kuriteoga saadud vara selle käigus üldjuhul kaotada rahapesu vahetu objekti kvaliteeti. (p 50)
|
| 1-24-5971/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.05.2025 |
|
SKHS § 7 lg 1 alusel kahju hüvitamiseks tuleb tuvastada menetleja poolt menetlusnormi süüline rikkumine ja kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel. Süü puudumise tõendamise kohustus lasub SKHS § 7 lg 2 kohaselt menetlejal. (p-d 9 ja 11)
Kui asitõendi äravõtmisest on möödunud KrMS § 124 lg-s 4 toodud kuus kuud, prokuratuur pole seda tähtaega pikendanud ja omanik taotleb asja tagasi, tuleb asitõend talle tagastada. Õigust jätkata asitõendi valdamist ka pärast nimetatud tähtaja möödumist ei saa tuletada KrMS § 124 lg-st 3 ehk sellest, et menetleja vajab seda tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks. Sellise tõlgenduse korral muutuvad KrMS § 124 lg-d 4–6 sisutühjaks. (p 11)
Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kahjustatud isik olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu poleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). (p 12)
Asja alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda VÕS § 132 lg-st 4 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-82-16, p-d 31-32). (p 12)
VÕS § 132 lg 4 esimese lause järgi hõlmab kahjuhüvitis samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks. VÕS § 132 lg 4 esimene lause võimaldab seega nt asendusauto rentimise eest tasutud raha hüvitamist. Kui isik aga samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 teine lause). (p 13)
Kasutuseelised on TsÜS § 62 lg 1 järgi eseme kasutamisest saadavad eelised. Kasutuseelise väärtus peaks näitama, kui palju on asja kasutusvõimalus mingi perioodi jooksul majanduslikult väärt (RKTKo nr 3-2-1-36-15, p 26). Amortiseeruvate esemete kasutuseelise väärtuse arvutamisel jagatakse asja soetusmaksumus asja eeldatava kasutuseaga. Autode puhul tuleb aga arvestada, et nende eeldatava eluea määrab tavapäraselt eelkõige sõiduki läbisõit ning seega arvutatakse nende eeldatavat kasutusiga läbisõidu alusel. Kui aga kasutuseelise väärtuse täpne kindlakstegemine on võimatu või oluliselt raskendatud, tuleb see määrata TsMS § 233 lg 2 alusel kohtu õiglase hinnangu järgi. (p 15)
|
| 1-25-446/39
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.05.2025 |
|
KrMS § 1431 lg 2 kohaselt tehtav määrus on kirjalikult vormistatud ning põhistatud menetlusotsustus KrMS § 145 lg 1 p 1 mõttes, milles on kohustuslik kirjeldada asjaolusid ja tõendeid, mis osutavad kriminaalmenetluse kahjustamise ohule, ning ka põhjendada, miks on kahtlustatava või süüdistatava õiguste piiramine tarvilik just sellises ulatuses. (p 9)
KrMS § 1431 lg 1 alusel rakendatavad kriminaalmenetluse tagamise meetmed riivavad eeskätt vahistatu PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatust. Kuigi neid põhiõigusi riivatakse ulatuslikult juba kahtlustatava või süüdistatava vahistamisega, loob see säte aluse täiendavaks riiveks. Perekonna- ja eraelu puutumatus on olulised põhiõigused, mille suhtes tuleb rakendada võimalikult vähe piiranguid vaatamata sellele, et vahistatu võis toime panna kuriteo. Ka kohaldatud lisapiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. KrMS § 1431 alusel saab lugeda suhtlemise keelamise proportsionaalseks nt siis, kui on oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib enne kohtulikul arutamisel toimuvat ülekuulamist mõjutada tunnistajaid või kannatanuid. Kui suhtlemise lubamist kasutatakse teiste isikute õiguste rikkumiseks või kannatanute või tunnistajate turvalisuse ohustamiseks, kaaluvad lisapiirangu eesmärgid PS §-s 26 sätestatud õiguste riive üles. Küll peab lisapiirangute leevendamist või tühistamist kaaluma pärast seda, kui kannatanud või tunnistajad on kohtus üle kuulatud. (p 10)
KrMS § 1431 võimaldab kahtlustatava või süüdistatava õigusi piirata vaid niivõrd, kuivõrd see on möödapääsmatult tarvilik kriminaalmenetluse kahjustamise vältimiseks. Kui menetluse kahjustamist saab ära hoida kindla(te) inimes(t)ega suhtlust piirates, pole seaduslikku alust keelata kontakti kellegi teisega. Niisamuti ei saa lisapiirangute ulatust õigustada asjaoluga, et süüdistatav ega kaitsja pole eraldi taotlenud nende kohaldamist kitsamalt. (p 13)
Tavaliselt tingib kriminaalmenetluse tagamise abinõu ebaseaduslikkus kohtumääruse tühistamise. Kui maakohus on kohaldatud abinõu määruskaebemenetluse kestel tühistatud, saab Riigikohus üksnes sedastada, et nimetatud abinõu kohaldamise aluseks olev kohtumäärus on õigusvastane. (p 15)
|
| 1-24-2713/12
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.05.2025 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Riigiprokuratuuri määruse peale, millega on süüdistuskohustuskaebus jäetud läbi vaatamata, saab esitada määruskaebuse KrMS § 208 lg-s 1 ette nähtud korras ehk advokaadi vahendusel. (p 8)
|
| 1-23-5985/71
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.05.2025 |
|
Diagnoosimine eeldab uuritava seisundi igakülgse uurimise põhjal mõne haiguse olemasolu ja iseloomu määramist. Kellegi teise poolt pandud diagnoosi teadmiseks võtmine ei ole diagnoosimine TTKS § 2 lg 1 mõttes. Ka ei ole seda kellegi suremistahte väljaselgitamine. Pelgalt vahendi andmine, mida inimene täie teadlikkuse juures iseseisvalt kasutab ja mille kasutamise tulemil ta sureb, ei ole ravitegevus TTKS § 2 lg 1 tähenduses. Teadlikku surma põhjustamist ei saa mõista ravimisena, kuivõrd viimase all peetakse silmas kehalise ja/või vaimse heaolu taastamiseks, teatud juhtudel ka senise seisundi säilitamiseks mõeldud tegevust. Kellegi elu lõpetamine ei ole käsitatav inimese terviseseisundi halvenemise ärahoidmise, tema vaevuste leevendamise ega ka tema tervise taastamisena TTKS-i tähenduses. Kehtiv seadus peab tervishoiuteenuse erinevate vormide juures selle vältimatuks osiseks just elu alalhoidmist ja ei võimaldada ravina käsitada tegevust, mis sihipäraselt tervist kahjustab. Tegevus, mille eesmärgiks on surma kui tagajärje esilekutsumine, ei ole niisiis tervishoiuteenus (ravi) TTKS § 2 lg 1 tähenduses. Kehtiv õigus peab tervishoiuteenuseks vaid RHK-10-s loetletud haiguste ennetamist, diagnoosimist ja ravi ning kirurgilisi protseduure, sidudes tervishoiuteenuse mõiste selgelt selle tervist taastava eesmärgiga. (p-d 24–26; 28)
Mingil tegevusalal majandustegevuse täielik keelamine või selle lubamine üksnes tegevusloa alusel sätestatakse seadusega olulisest avalikust huvist tuleneval põhjusel. Seaduses peavad seega olema kirjas need valdkonnad, milliste puhul on tegevusluba nõutav. (p 29)
Vt p 30.
Igal arusaamisvõimelisel inimesel õigus elust omal soovil lahkuda ning karistusõiguslik vastutus sellele teole kaasaaitamise eest saab kõne alla tulla üksnes siis, kui inimene ise pole võimeline seda tegema või tal pole täit arusaamist oma tegude tähendusest. (p 31)
|
| 1-21-5728/128
|
Riigikohtu üldkogu |
02.05.2025 |
|
Valla ülesannete (eeskätt KOKS § 6) täitmine ning vallaelanike vajadustest ja huvidest lähtuv kohaliku elu korraldamine ei sea esiplaanile majanduslikku kasu. Samuti on omavalitsusorganite liikmetel, sh vallavanemal, lubatud valla nimel tegutsedes võtta majanduslikke riske, kui need lähtuvad avalikust huvist ega ole selgelt põhjendamatud ega ülemäärased. Omavalitsusüksuse varalised otsused põhinevad sageli poliitilistel valikutel, mille tegemisel on omavalitsusorganitel avar otsustusruum. Niisugune otsustusruum pole siiski piiramatu. Omavalitsusüksus on seotud seadustega (PS § 154 lg 1 ja KOKS § 3 p 3), sh kohustusega korraldada avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel (KOKS § 3 p 7) ja minimeerida eesmärkide saavutamiseks tehtavaid kulutusi (KOKS § 48 lg 31 p 1) ning tagada nende tõhusus ja mõjusus (KOKS § 48 lg 31 p d 2 ja 3). Kohaliku omavalitsuse autonoomia ei tohi muutuda kattevarjuks avaliku raha kuritarvitamisele. (p 51)
Nii võib omavalitsusorganile või selle liikmele ette heita seda, kui ta vähendab omavalitsusüksuse vara eesmärgil või viisil, mida ei saa mõistlikult õigustada omavalitsusüksuse ülesannete täitmise ega vallaelanike vajaduste ja huvidega. Samuti võib omavalitsusorgani või selle liikme tegevus olla õigusvastane, kui valla kulu ja selle eest saadud hüve on põhjendamatult tasakaalust väljas. Võõrandades valla või linna vara, mille (tõenäoline) sihtotstarve on majandustegevus, peab omavalitsusorgan üldjuhul aluseks võtma turutingimused ja müüma vara võimalikult kõrge hinnaga. Vältida tuleb ka müügihinna laekumata jäämise riski. Raha saamise kõrval muude müügieesmärkide (nt turismi arendamine, tööhõive) korral tuleb need enne tehingut paika panna ja kohelda kõiki võimalikke lepingupartnereid võrdselt). (p 52)
Kahjuhüvitise suuruse määramisel on analoogia korras kohaldatav RVastS § 13, s.o vallavanema varalist vastutust valla ees on võimalik piirata samadel alustel nagu avaliku võimu kandja vastutust avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. (p 54)
Hoolas ja valla huvidest lähtuv vallavanem ei müü vallale kuuluvat olulise väärtusega eset isikule, kellel pole ostuhinna tasumiseks vara. Iseäranis ei sõlmi ta aga müügilepingut tingimustel, mille kohaselt läheb müügiese kohe ostja omandisse, kuid ostuhinna tasumiseks on pikk tähtaeg ja valla müügihinna tasumise nõue on tagamata. Samuti on osaühingu osa võõrandamisel eelduslikult müüja huve kahjustav ostja ühepoolne ja tingimusteta tagasimüügiõigus olukorras, kus puudub igasugune tagatis müügieseme väärtuse säilimiseks ja ostja ei pea tagasimüügi korral müügieseme väärtuse vähenemist müüjale hüvitama. (p 56)
Vallavolikogu on vallavalitsuse (sh vallavanema) suhtes kõrgem ehk muu pädev organ TsÜS § 37 lg 1 teise lause tähenduses. Juriidilise isiku juhtorgani liige vabaneb selle sätte alusel vastutusest aga üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei vabasta juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest enda kohustuste rikkumise eest. (p 62)
Volikogu ei saa legitimeerida vallavanema tegevust, mis on ilmses vastuolus vallavanema kohustuste ja valla varaliste huvidega. TsÜS § 37 lg 1 teise lause mõttega oleks vastuolus see, kui juriidilise isiku juhtorgani liige vabaneks vastutusest pelgalt sel moel, et ta nõutaks kõrgemalt organilt enda kohustuste rikkumist lubava otsuse. Kõrgemalseisva organi otsusel võib siiski olla kahju põhjustanud juhtorgani liikme tegevust osaliselt või täielikult legitimeeriv toime, kui juriidilise isiku huvide kahjustamine ei ole ilmne. (p 63)
Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisel tuleb arvestada ka faktidega, mis tuvastatakse süüdistatava süüküsimust lahendades. (p 73)
Valla varaliste huvide järgimise kohustusest lähtuv keeld müüa vara ebakindla maksevõimega ostjale, andes müügieseme tagatiseta üle enne müügihinna tasumist, teenib eesmärki vältida müügihinna laekumata jäämist. Niisamuti on KOFS § 37 lg 2 järgne piirang mõeldud ära hoidma muu hulgas laenu tagastamata jätmise riski. (p 80)
Vallavanema vastu ATS § 80 lg te 1 ja 3 järgset nõuet esitada ei saa. Üheski seaduses ei ole ATS § 2 lg 3 p 10 järgi nõutavat erialust, kohaldamaks ATS § 80 valla- või linnavalitsuse liikme suhtes. (p 39)
Valla- või linnavalitsuse liikme varalisele vastutusele kohalduvad TsÜS-is sätestatud juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutuse üldalused. (p 43)
Vallal on õigus nõuda vallavanemalt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel. (p 44)
Vallavanema vastu TsÜS § 37 lg 1 alusel nõude tekkimine eeldab, et ta oleks rikkunud valla ees enda kohustusi, mis tulenevad tema teenistussuhet reguleerivatest normidest. Mh tuleneb vallavanema teenistussuhte olemusest kohustus järgida valla varalisi huve. Samuti peab vallavanem tegutsema heas usus ja valla huvides, olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta vallale põhjendamatuid riske. Lisaks peab ta vältima huvide konflikti ja mitte eelistama isiklikke huve valla huvidele. Vallavanema hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalikes huvides tegutseva juriidilise isiku isepära. (p-d 48-50)
Vallavanem peab TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel hüvitama vallale sellise varalise kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 2), mille tekkimine on tema teenistuskohustuste rikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4) ning mille ärahoidmine on lisaks hõlmatud rikutud teenistuskohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). (p 53)
ATS § 2 lg st 3 ei järeldu, et selles loetletud ametiisikud, sh valla- ja linnavalitsuste liikmed, oleksid teenistuskohustuste rikkumise korral varalisest vastutusest vabastatud. ATS § 2 lg 3 välistab selles nimetatud ametiisikute vastu seaduses sätestatud erialuse puududes kahju hüvitamise nõude esitamise üksnes ATS § 80 alusel. ATS § 2 lg 3 eesmärk ei ole anda kellelegi üleüldist immuniteeti teenistusandja kahju hüvitamise nõuete suhtes ega piirata mõnes teises seaduses ette nähtud kahju hüvitamise aluse kohaldamist, kui selle eeldused on täidetud. (p 40)
Kohaliku omavalitsuse üksus saab esitada RVastS § 19 lg te 1 ja 3 alusel regressinõude valla- või linnavalitsuse selle liikme vastu, kelle õigusvastase tegevusega kolmandale isikule tekitatud kahju peab omavalitsusüksus hüvitama. (p 41)
Osa kõrgemate ametiisikute, sh valla- ja linnavalitsuse liikmete täielik vastutamatus enda ametiülesannete täitmisel tekitatud varalise kahju eest ei oleks ühitatav demokraatliku õigusriigi ja avaliku võimu seaduslikkuse põhimõtetega (põhiseaduse (PS) § 3 esimene lause, § 10 ja § 154 lg 1). Märgitu kehtib eriti olukorras, kus ametiisik vabaneks niisuguse kahju hüvitamisest, mille (tahtlik) põhjustamine toob talle kaasa karistusõigusliku vastutuse. (p 41)
Valla- või linnavalitsus on kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan TsÜS § 37 lg 1 tähenduses ning vallavanem või linnapea on selle juhtorgani juht ja liige (KOKS § 49 lg-d 1 ja 6). (p 42)
Vallal on õigus nõuda vallavanemalt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel, kuid kuna tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, tuleb selle nõude kohtulikuks maksmapanekuks esitada kaebus halduskohtule. Alternatiivselt võib avaliku võimu kandjast kannatanu või prokuratuur esitada kahju hüvitamise nõude kriminaalmenetluses avalik-õiguslikus nõudeavalduses (KrMS § 381 lg 2). (p-d 44-46)
|
| 1-19-7473/447
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.04.2025 |
|
Määruskaebe korras saab vaidlustada kohtumäärust, millega kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetatakse, ent mitte määrust, millega kohus jätab taotluse kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel lõpetamiseks rahuldamata. (p 7)
|
| 1-19-7473/446
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.04.2025 |
|
Menetluskulu hüvitamise nõue riigi vastu kuulub süüdistatava vara hulka. Pankrotivarasse kuuluva võlgnikule võlgnetava kohustuse täitmist võib pärast pankroti väljakuulutamist PankrS § 37 lg 1 esimese lause järgi vastu võtta üksnes haldur. PankrS § 108 lg 3 koosmõjus täitemenetluse seadustikuga ei välista pankrotivõlgnikul kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu hüvitamise nõude muutumist tema pankrotivaraks. Sel põhjusel ei saa süüdistatav kasutada ka õigust lasta riigil tasuda menetluskulu hüvitis kellegi teise arvelduskontole. (p-d 18 ja 19)
|
| 4-24-2633/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.04.2025 |
|
Süüteo eest ette nähtud õigusjärelmeid kohaldades ei saa tugineda lühimenetluses (VTMS §-d 548–5412) tehtud karistusotsustele mis tahes viisil, sealhulgas toimepanijat iseloomustava materjalina. Seetõttu ei ole ka alust lisada lühimenetluse otsuseid väärteotoimikusse. Samas ei piira seadus mõjutustrahvide arvestamist õigusjärelmite puhul, mis pole ette nähtud süüteo eest. (p-d 8 ja 9)
|
Facebook
X.com