1-24-3218/87
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.05.2026 |
|
KrMS § 191 lg-st 3 tulenev pädevus hõlmab Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta otsustuse ka juhul, kui vaidlustatud lahendis on see küsimus jäetud lahendamata (vt ka RKKKo nr 1-24-1715/179, p 13). (p 5)
Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 3 esimese lause kohaselt esitab advokaat taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks hiljemalt vastava menetluse lõpus. See tähendab kriminaalmenetluses seda, et kaitsja taotlus peab jõudma kohtuni üldjuhul enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja pärast seda esitatud taotlus jäetakse läbi vaatamata (RKKKm nr 1-21-2651/101, p 7 ja RKKKo nr 1-20-9406/41, p-d 16 ja 17). (p 7)
Kui määruskaebus ei ole esitatud kaitsealuse huvides, jääb määruskaebemenetluse kulu riigi kanda (vt ka RKKKm nr 1-21-2651/101, p 17). (p 8)
|
| 1-23-5392/110
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.05.2026 |
|
Kui pärast kahjuhüvitise väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse täitmist langevad hüvitisnõude rahuldamise eeldused (nt kahju) ära, võib see anda aluse kohtuotsuse teistmiseks KrMS § 366 p 5 alusel. (p 47)
Kui kõiki hagi rahuldamiseks vajalikke asjaolusid ei ole tuvastatud, on tegemist menetlusõiguse normi sellise olulise rikkumisega, mis toob edasikaebemenetluses kaasa kohtuotsuse tühistamise kaebusest olenemata (RKTKo nr 2-20-11098/57, p 20). KrMS § 381 lg 6 alusel tuleb samast reeglist juhinduda ka tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses. (p 43)
NB! Seisukoha muutus!
KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud kaitsja- või esindajatasu hüvitamine ei eelda alati seda, et taotlusele oleksid lisatud õigusabikulu kandmist või selle tasumise kohustuse tekkimist kajastavad dokumendid. Samas võib kohus hüvitamistaotluse esitanud menetlusosaliselt kuludokumente siiski nõuda, kui ta kahtleb õigusabikulu tasumise kohustuse tekkimises või ulatuses. Menetlusosaline ei pea aga esitama neid dokumente omal algatusel, vaid üksnes kohtu nõudmisel. (p 63)
Kaitsja- või esindajatasu mõistlikkust saab kohus tavaliselt kontrollida ka kuludokumentideta, võrreldes hüvitamistaotluses õigusteenuse sisu ja mahu kohta märgitut kriminaalasja materjalidega, mis kajastavad kaitsja või esindaja toiminguid. (p 64)
|
| 4-25-4068/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.05.2026 |
|
Kiiruse ületamise puhul põhineb teo karistusväärsus selle üldisel ohtlikkusel, mistõttu puudub vajadus tuvastada, kas rikkumine tõi kaasa tegeliku ohu või muu negatiivse tagajärje. (p 9)
Juhtimisõigus on isikule omistatud eriõigus ning seda hüve saab seaduse alusel piirata. Seejuures pole juhtimisõiguse äravõtmine karistus, mida saab kohaldada üksnes erandjuhtudel. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud (korduvad) rahatrahv(id) ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 10)
Juhtimisõiguse äravõtmist ei välista väited, mille kohaselt sõltub elukutselise autojuhina tegutseva menetlusaluse isiku sissetulek juhtimisõiguse olemasolust. (p 11)
LS § 227 on teodelikt, mille lõigetes 1-4 kirjeldatakse sama tegu. Toimepanija teotahtluse hindamisel ei ole tähtsust sellel, millise lõike järgi tegu lõpuks kvalifitseeritakse. (p 8)
|
| 1-25-3086/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.05.2026 |
|
Määratletuspõhimõttest tulenevalt peab tõlgendama süüteokoosseisu tunnuseid nii, et igaüks suudaks näha ette, milline käitumine on keelatud. See võimaldab tal oma käitumist vastavalt kujundada. Karistusõigusnormi sisu avamine ei tohi viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. (RKKKo nr 1-17-6580/138, p-d 11–12 koos edasiste viidetega). (p 22)
Lapspornole juurdepääsu taotlemiseks KarS § 1751 lg 1 mõttes ei saa pidada ainuüksi lapspornot sisaldavate veebilehtede otsimist, vaid vastav sisu peab olema saanud toimepanijale vahetult kättesaadavaks. (p 23)
Lapspornole juurdepääsu taotlemisena KarS § 1751 lg 1 tähenduses tuleb käsitada seda, kui süüdlane siseneb lapspornot sisaldavale veebilehele ja teeb seal otsinguid vastava sisu leidmiseks ja vaatamiseks. Sõltuvalt asjaoludest võib süüteo objektiivne koosseis olla täidetud ka juba veebilehele sisenemisega. Seda näiteks juhul, kui tegu on kas ainult või valdavas ulatuses lapspornot sisaldava lehega ja sellise sisuni jõudmine ei nõua täiendavaid otsinguid. Tasulise teenuse korral võib koosseisu täita juba lapspornole ligipääsu saamise eest maksmine. Kõigil kirjeldatud juhtudel on soovitud materjal sisuliselt hiirekliki kaugusel ehk toimepanija on saanud lapspornole juurdepääsu. Sellega on süüteo objektiivne koosseis täidetud. Subjektiivse külje tasandil on oluline, et juurdepääsu lapspornole taotletakse teadvalt ehk vähemalt otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3). (p 24)
Pelgalt otsingumootorisse otsisõnade sisestamine ei täida KarS §-s 1751 sätestatud süüteokoosseisu. Tegemist on lapspornot sisaldavate veebilehtede otsimisega, millega valmistatakse kuriteo toimepanemist alles ette. (p 26)
Asjaolu, et süüteo objektiivne koosseis pole täidetud, ei tähenda Riigikohtu kestva praktika kohaselt seda, et süüdistatav tuleb tingimata õigeks mõista. Nimelt võib KarS § 25 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olla karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu võib olla karistatav süüteokatsena (nt RKKKo nr 1-22-1425/82, p 33). (p 29)
Isikut saab süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus (RKKKo nr 3-1-1-111-16, p 8). Juhul, kui eriosa süüteokoosseis eeldab teatud kindlat tahtluse liiki, saab selle teo süüteokatsest rääkida samuti vaid vastava tahtluse vormi tuvastamise korral. Seega peavad süüteokatse subjektiivses koosseisus olema kõik eriosa süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused (RKKKo nr 3-1-1-41-14, p 12). (p 30)
|
| 4-25-2416/30
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.05.2026 |
|
Sümboli avaliku eksponeerimisega KarS § 1511 mõttes on tegemist siis, kui sümbol tehakse nähtavaks või juurdepääsetavaks kindlaks määramata arvule isikutele või konkretiseerimata isikutele. Kõrvaldamata kahtlused tuleb lähtuvalt in dubio pro reo-põhimõttest tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. (p 6)
|
| 1-25-5690/72
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.05.2026 |
|
Elektrooniline valve on käsitatav vaid vahistamise asendajana (RKKKm nr 3-1-1-32-12, p 11). KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada vaid prokuratuuri taotluse alusel. Samuti on vajalik prokuratuuri taotlus vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks (KrMS § 1311 lg 4). Eeluurimiskohtunik saab kriminaalhooldaja ettekande alusel asendada elektroonilist valvet vahistamisega vaid sellisel juhul, kui vahi all viibitud aeg (enne ja pärast elektroonilise valve kohaldamist) ei ületa vahistamisel (või vahi all pidamise tähtaja pikendamisel) määratud tähtaega. (p-d 7-9)
|
| 1-24-1748/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.04.2026 |
|
Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle ülesanne on eelkõige tagada tõendamise reeglite järgimine kohtuistungil, seejärel uuritud tõendite hindamine ja nende alusel otsuse tegemine. Kuigi KrMS § 339 lg 1 p 12 räägib kohtulikust arutamisest, on üheselt mõistetav, et erapooletu õigusemõistmise nõuet peab järgima lisaks menetluse juhtimisele ka kohtuotsuse kirjutamisel. Kohus võib juhtida ja puhuti lausa peab juhtima otsuses tähelepanu vigadele kohtumenetluse poole seisukohtades või õiguskäsitluses ning minetustele kohtueelse menetluse toimetamisel. Samal ajal tuleb vältida ühe kohtumenetluse poole läbivat kritiseerimist moel, mis võib jätta kohtumenetlusest kallutatud mulje. Kohtunik, kes peab lahendama õigusküsimuse erapooletult, st olema vaba eelarvamustest ning subjektiivsusest, peab samal ajal ka näima erapooletu. (p-d 30 ja 31)
Kohtuotsuses ei peaks keskenduma mahukalt teemadele, millel pole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust, selmet piirduda kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimustega (KrMS § 306). Ohtrad üleliigsed tekstiosad muudavad kohtulahendi raskesti jälgitavaks ning tekitavad lugejale lisatööd, viimasest johtuvalt suurendavad paratamatult ka menetluskulusid. (p 32)
Kuigi süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama nii faktilisi asjaolusid kui ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, ei ole selles sisalduv õiguslik käsitlus kohtu jaoks siduv. Kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. See hõlmab ka süüdistuses kirjeldatud asjaoludel hoolsuskohustuse sisule ja ulatusele õigusliku hinnangu andmist. (p 33)
Vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 70. (p 40)
Vt RKKKm 1-23-1763/24, p 23. (p 49)
Hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamise korral tuleb küsida, kuidas toiminuks vaatlusaluses olukorras samas eluvaldkonnas tegutsev keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik isik. Rikkumisega on tegu siis, kui teo toimepanija jätab järgimata kas ühiskonnas tervikuna või mõnes spetsiifilises valdkonnas nõutava vajaliku hoolsuse. Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb eristada ühelt poolt kõigile omistatavat üldinimlikku (üldist) hoolsuskohustust, mille aluseks on moraalinormid ja tavad, ning teisalt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega, aga ka käitumistavade, juhiste jmt-ga sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Spetsiifilises eluvaldkonnas hoolsuskohustust sisustavad normid või juhendid võivad isiku üldist käitumiskohustust küll täiendada ja konkretiseerida, aga need ei saa ega tohi kitsendada isiku kohustusliku käitumise määra võrrelduna üldise hoolsuskohustusega. (p 34)
Hinnang hoolsuspärasele käitumisele teatud erivaldkonnas ei saa rajaneda vaid selles sfääris kehtivatel (tihti eraõiguslikel) normidel. Lähtepositsiooniks inimeselt oodatava hoolsuse hindamisel on üldjuhul mingis valdkonnas tegutsejalt nõutav ja valdavalt õigusaktidel põhinev hoolsuse määr, kuid hoolsuskohustus ei tulene ainuüksi kirja pandud normidest Lisaks tuleb arvestada ka kodifitseerimata reeglite ja tavadega, mis võivad sisustada nii spetsiaalset hoolsuskohustust kui ka kõigile omistatavat üldist hoolsuskohustust. Teisisõnu ei saa mingi valdkonna erinormidega muuta hoolsuskohustuse määra äärmiselt madalaks või lausa olematuks. (p-d 35 ja 36)
Kui kellegi vastutusalas on suurema ohu allikas, mille kasutamisega kaasneb tavapärasest kõrgem risk, peab ta ühtlasi tagama ohtude võimaliku realiseerumise puhuks võimekuse neile adekvaatselt reageerida. Veekeskuse puhul tähendab see suutlikkust päästa võimaluse korral uppumisohtu sattunud inimene, seda vajadusel ka basseini põhjast ning enne, kui uppujal tekivad pöördumatud tervisekahjustused. (p 39)
Ettevaatamatusdelikti hindamisel tuleb objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks tuleb hinnata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma. (p 49)
Õigusnormide mõte ja ülesanne ei ole ega saagi olla ammendava loetelu andmine kõigist võimalikest käitumisalternatiividest ning kohustustest. Reeglid peavad olema sätestatud mõistlikus mahus. (p 40)
Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p 11. (p 61)
Psühholoogialalasest raamatust lehekülgede kaupa populaarteaduslike seisukohtade refereerimine ei ole õigusabi osutamine. (p 63)
|
| 1-24-4898/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.04.2026 |
|
KarS § 137 lg 1 tunnused täidab see, kui süüdistatav jälgib magamistuppa peidetud kaamera abil varjatult kannatanut sooviga koguda tema tegemiste kohta andmeid, tal puudub kaamera paigaldamiseks kannatanu nõusolek ning tal pole seaduslikku alust täisealist kannatanut tema teadmata ja nõusolekuta jälgida. Magamistoas toimuva tegevuse (varjatud) jälgimine kujutab endast juba iseenesest intensiivset tungimist kannatanu privaatsfääri. Kui süüdistatava eesmärk on kaamera abil mh jälgida kannatanu telefoni ekraanil toimuvat, võiks teatud tingimustel rääkida täiendavalt kannatanu sõnumisaladuse puutumatuse rikkumisest. Arvestada saab ka kaamera avastamisest ja varjatud jälgimisest tingitud mõju, mille süüdistatav kannatanule põhjustab. Sellises olukorras lubavad kuriteo toimepanemise viis ja asjaolud jaatada kannatanu õiguste olulist rikkumist ning seepärast saab kõneleda jälitustegevusele iseloomulikust isikuandmete töötlemise intensiivsusest (RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 90). Koosseisupärast lõpuleviidud tegu ei välista kaamera avastamine, kui süüdistatav on selleks ajaks juba alustanud kannatanu kohta varjatult andmete kogumist, ega ka varjatud jälgimisega saadud teabe kvaliteet. (p-d 17 ja 18)
KrMS § 340 lg-st 1 tulenevalt on ringkonnakohtul pädevus muuta maakohtu hinnangut tõendite lubatavusele ka väljaspool apellatsiooni piire, kui sellega ei raskendata süüdistatava olukorda. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas aga see, kui ringkonnakohus ei anna seejuures menetluspooltele küllaldast võimalust väljendada tõendi lubatavuse kohta arvamust (vt ka KrMS § 331 lg 1 ja § 266 lg 1 p 1). (p 20)
ESS § 1111 äärmiselt avara sõnastuse tõttu tuleb selle sättega sideettevõtjale mh süüteomenetluse eesmärkidel pandud kohustusi käsitada liiklus- ja asukohaandmete üldise ning vahet tegemata säilitamisena. Riigikohus on seetõttu varem lugenud direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 vastuolus olevaks ESS § 1111 lg-s 2 telefoni- ja mobiiltelefoniteenuse ning telefonivõrgu ja mobiiltelefonivõrgu teenuse osutajatele ette nähtud säilitamiskorralduse (RKKKo nr 1-16-6179/111, p-d 45 ja 106, vt ka RKKKo nr 1-19-9745/69, p 8.) Samas pole Riigikohus leidnud, et ESS § 1111 on tervikuna EL-i õigusega vastuolus. Varasema seisukoha järgi ei hõlma piirang, mis on tingitud ESS § 1111 lg 2 vastuolust EL i õigusega, KrMS § 901 lg s 1 nimetatud teavet, s.o kasutaja identiteedi päringuid. Viidatud seisukoht rajaneb peaasjalikult liidetud kohtuasjades C-511/18, C-512/18 ja C-520/18 tehtud EK 6. oktoobri 2020. a otsuse p des 157, 158 ning 168 märgitul. Hilisemas praktikas on Euroopa Kohus selles otsuses kirjeldatud põhimõtteid ja seisukohti täpsustanud, mistõttu tuleb KrMS § 901 lg 1 sisustamisel ja rakendamisel võtta arvesse EL-i õiguse tõlgendamisel toimunud arengut. (p-d 22 ja 25)
Sõnumi edastamise faktiga seotud andmetena KrMS § 901 tähenduses tuleb mõista ka teavet, mis puudutab elektroonilise side vahendi kasutaja sideseansse või andmeid tema kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta, kui see teave võimaldab teha tema eraelu kohta täpseid järeldusi (EKo nr C-746/18, p 45). (p 23)
Euroopa Kohus (täiskogu) selgitas 30. aprilli 2024. a otsuses C-470/21, et elektroonilise side teenuste osutajatele direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel seadusandliku meetmega pandud kohustus tagada IP-aadresside üldine ja vahet tegemata säilitamine võib olenevalt olukorrast olla põhjendatud eesmärgiga võidelda süütegude vastu üldiselt, kui on täielikult välistatud, et selline säilitamine võiks kaasa tuua andmesubjekti eraelu raskeid riiveid. Raske riive võib tekkida siis, kui IP-aadressid seostatakse sideettevõtja poolt säilitatud muu liiklus- ja asukohaandmete kogumiga, tehes selle kaudu andmesubjekti eraelu kohta täpseid järeldusi. Kui liikmesriik soovib kehtestada elektroonilise side teenuste osutajatele IP-aadresside üldise ja vahet tegemata säilitamise kohustuse selleks, et saavutada süütegude vastu võitlemisega seotud eesmärk üldiselt, peab säilitamiskorraldus tagama eri liiki andmete kindla eraldatuse, avaliku sektori asutuse korrapärase järelevalve säilitamise üle ning ka säilitamise kestuse. (p 26)
ESS § 1111 kohaldub Eestis tegutsevatelt sideettevõtjatelt saadud teabele. (p 28)
Kui sideettevõtjatelt kogutud teave ei anna ülevaadet IP aadressi omaniku muust tegevusest ega võimalda kindlaks teha süüdistatava „üksikasjalikku profiili“, on tegemist pigem lõppkasutaja identiteedi-, mitte tavapäraste liiklusandmetega. Nende andmete säilitamise ja neile juurdepääsu lubatavuse kasuks räägib nii vajadus tuvastada kuriteos kahtlustatav kui ka see, kui selle teabe säilitamine ega kasutamine ei pruugi kaasa tuua süüdistatava õiguste rasket riivet. Kui õiguste rasket riivet pole, ei kvalifitseeru selle teabe tõendina kasutamine üldjuhul süüdistatava eraelu puutumatuse tahtlikuks ja oluliseks rikkumiseks isegi siis, kui leida, et ESS § 1111 lg-ga 3 sideettevõtjatele kohustuseks tehtud kasutaja identiteeti puudutavate andmete säilitamise kord ei vasta EL-i õigusele (vrd viidatud 1-16-6179/111, p-d 106–107). Konkreetsel juhul pole kogutud teabe põhjal alust järeldada, et ESS § 1111 lg ga 3 sideettevõtjatele pandud kohustus säilitada kasutaja identiteeti puudutavaid andmeid on EK otsuses C 470/21 kirjeldatud nõuetega selges vastuolus. (p 29)
Sideettevõtja poolt ärilisel eesmärgil säilitatud andmed võivad osutuda tõendina lubatavaks (viidatud 1-16-6179/111, p 75; RKKKo nr 1-23-1551/97, p 26). (p 29)
Isegi kui osa kohtuotsuses kirjeldatud ja kohtuotsustega tuvastatud tegevusest ei saa süüdistatavale kriminaalkorras karistatava käitumisena ette heita, võib sellel teabel olla koostoimes muude tõenditega tähendus süüdistuse tõendatuse hindamisel (viidatud 1-23-1551/97, p 21). (p 32)
Kaitsja kassatsiooni rahuldamata jätmisel ei saa hüvitada kassatsiooni koostamise ja esitamise tõttu tekkinud menetluskulu (KrMS § 186 lg 2 esimene lause, vt ka RKKKm nr 1-25-1753/42, p 12). (p 35)
|
| 1-24-5035/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.04.2026 |
|
Vt RKKKm nr 1 20-1503/111, p 18 ja RKKKm nr 1-15-7765/145, p 15. (p 9)
Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaolusid peab aga vaagima kogumis. See tähendab, et ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel tuleb esimesena hinnata süüdimõistetu võimalikku retsidiivsust, mis on ennetähtaegse vabastamise absoluutne eeldus. Kui kohus tuvastab tõsiseltvõetava uute kuritegude ohu, on süüdimõistetu ettetähtaegne vabastamine välistatud ning teisi KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid kaaluda pole põhjust. Vähese retsidiivsusohu korral ei saa aga jätta tähelepanuta ka muid seaduses kirjeldatud aspekte, mis võivad anda aluse jätta süüdimõistetu siiski vabastamata. (p 14)
Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise eelduseks ei saa seada olematut retsidiivsusohtu. Ei ole realistlik seada süüdimõistetu vabastamist sõltuvusse sellest, kas vanglas osutatavad sekkumistegevused on taandanud mistahes uute kuritegude toimepanemise ohu suisa olematuks. Selle eeltingimuse täitmine ei ole ka objektiivselt kontrollitav. (p 16)
Hinnang isiku kalduvusele (uusi) kuritegusid toime panna sõltub paljuski ka karistamise aluseks olnud teo iseloomust. Erinevalt näiteks nn sõltuvuskuritegudest nagu süstemaatilised vargused või narkosüüteod ei saa teatud kuritegude puhul (tulenevalt nende iseloomust või toimepanemise asjaoludest) eeldada korduvust või on see äärmiselt vähetõenäoline. Seetõttu ei pruugi niisuguse teo toimepanija puhul olla pea üldse ohtu, et ta paneb toime uue samalaadse kuriteo. Sellisel juhul on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel iseäranis oluline hinnata kogumis KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid. Need võivad ennetähtaegse vabastamise välistada ka siis, kui uute kuritegude oht on väike või koguni puudub. (p 17)
Mida vähem aega on kuriteost möödunud, seda suurem kaal on kuriteo toimepanemise asjaoludel. Süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskusega, küll aga saab ja tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, milliseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. (p 19)
Karistuse peamine eesmärk on süüdimõistetu õiguskuulekale käitumisele suunamine. Teine oluline karistuse ja ka vangistuse täideviimise eesmärk on õiguskorra kaitsmine. Kohus peab seetõttu KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude hindamisel arvestama nii eri- kui üldpreventiivseid tegureid. See tähendab, et ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel on kesksel kohal süüdimõistetu retsidiivsusriski hindamine, kuid selle kõrval tuleb arvesse võtta ka üldpreventiivseid argumente koosmõjus seadusandja nimetatud muude asjaoludega. Nii võib jätta süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastamata juba pelgalt põhjusel, et ta võib suure tõenäosusega panna toime uusi kuritegusid. Seevastu ei piisa isiku vabastamata jätmiseks ainuüksi kunagise kuriteo asjaolude ja süüdimõistetu varasema elukäiguga seotud üldpreventiivsetest kaalutlustest. Sellegipoolest on õiguskorra kaitsmise huvid üks aspekt, mida tuleb eriti vangistuse varases etapis ennetähtaegse vabastamise võimalikkuse hindamisel arvestada. Üldpreventsioon karistuse eesmärgina taandub aja jooksul. (p-d 21 ja 22)
|
| 1-25-4171/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.04.2026 |
|
Vaimse tervise halvenemine on käsitatav sellise mittevaralise kahjuna, mis tuleb SKHS § 11 lg 2 järgi hüvitada. (p 14)
Menetlusaja mõistlikkust tuleb ka SKHS i kontekstis hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt asja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. (p 16)
KrMS § 30 lg 1 ja ProkS § 1 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, kelle ülesanne on tagada selle seaduslikkus ja tulemuslikkus. Juhtimis- ja järelevalveülesandeid täites peab prokuratuur korraldama kohtueelse menetluse viisil, mis võimaldab kriminaalasja menetleda põhjendamatute viivitusteta. Põhjendamatutest viivitustest ja menetluse lubamatust venimisest võib eelkõige rääkida juhul, kui kohtueelses menetluses esineb pikki tegevusetuse perioode ning menetlus sisuliselt seisab, ilma et tehtaks menetlustoiminguid. Niisugused olukorrad viitavad sellele, et menetlust ei ole läbi viidud nõutava aktiivsuse ja hoolsusega. (p 18)
Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei ole tähtsust, kas menetluse venimine on tingitud mõne ametniku eksimusest, puudustest kriminaalasja menetleja (KrMS § 16 lg 1) töökorralduses või sellest, et riik ei ole taganud menetlejale piisavalt ressursse, mis lubaksid lahendada kriminaalasja mõistliku ajaga. Kõigil neil juhtudel lasub vastutus liiga pika menetlusaja eest riigil (RKKKm nr 1-24-6623/33, p 18). (p 19)
KrMS § 2441 lg 1 ei võimaldada prokuratuuril tsiviilhagi kannatanule tagastada seoses kriminaalasja kiire lahendamise vajadusega kokkuleppemenetluses ega menetlusökonoomilistel kaalutlustel. (p 24)
KrMS § 2441 lg 1 eesmärk on vältida olukorda, kus kannatanu nõue, mis on prokuratuuri arvates tervikuna või olulises osas ilmselgelt alusetu, välistab kokkuleppemenetluse kohaldamise. Prokuratuur saab KrMS § 2441 lg 1 esimese lause alusel tagastada üksnes niisuguse tsiviilhagi, mis on TsMS § 371 lg 2 ja § 423 lg 2 mõttes õiguslikult perspektiivitu (RKKKm nr 3-1-1-22-17, p 49) või mille alusfaktide tõendamisvõimalus on ilmselgelt vähene. (p 25)
|
| 3-22-2263/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.04.2026 |
|
Seadusandja hinnangul tuleb lähtekohana kõigile maakohtus arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikutele kehtestada juurdepääsupiirang (AvTS § 35 lg 1 p 1). (p 33)
AvTS § 40 tuleb tõlgendada viisil, et kriminaalasja kohtutoimikule kehtib juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 1 alusel kuni viis aastat (mida võib kohtu esimees pikendada kuni viie aasta võrra) ning toimikus olevatele eraelu oluliselt kahjustavatele isikuandmetele AvTS § 35 lg 1 p-de 11–15 alusel kuni 75 aastat (või 30 aastat alates isiku surmast). Juurdepääsupiirangu tähtaeg hakkab kulgema kohtuasja lõpetava lahendi jõustumisest, mitte hetkest, mil kohus kohtuasja lahendamise raames konkreetse dokumendi koostas või sai. (p 35)
AvTS § 35 lg 1 p 12 järgi ei ole isikuandmete sisaldumine taotletud teabes automaatne alus teabe väljastamisest keeldumiseks. Säte eeldab, et juurdepääsu võimaldamine kahjustab oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Kui toimikuga tutvumise taotluse on esitanud kutsetegevuses tegutsev isik (nt õiguskantsleri nõunik, politseinik, ajakirjandusväljaande esindaja), pole AvTS § 35 lg 1 p 12 eeldus – kahjustab oluliselt eraelu puutumatust – üldjuhul täidetud ning teabevaldaja ei saa keelduda teabe väljastamisest. (p-d 38. 4 ja 38.5)
AvTS § 38 lg 4 näeb ette siiski võimaluse kalduda kõrvale AvTS § 35 lg 1 p-s 1 sätestatud juurdepääsupiirangust. Selle järgi võib asutuse juht otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks tunnistatud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve. Tegu on nii pädevus- kui ka volitusnormiga, mille tõlgendamisel peab mh arvestama PS §-s 44 sätestatuga. (p 27)
Õigustatud huvi olemasolu jaatamisest ei piisa selleks, et pidada isikuandmete töötlemist lubatavaks. Õigustatud huvi hindamisel tuleb teha kolmeastmeline test (nt EKo C-394/23 – Mousse, p 45 ja seal tehtud viited). Esiteks peab vastutaval töötlejal või kolmandal isikul olema õigustatud huvi. Teiseks peab isikuandmete töötlemine olema selle õigustatud huvi elluviimiseks vajalik, mis eeldab hinnangut, kas andmetöötlusega taotletavat õigustatud huvi ei ole mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad vähem andmesubjektide põhiõigusi ja -vabadusi (nt hinnata koostoimes IKÜM art 5 lg 1 punkti c võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttega). Kolmandaks ei tohi andmekaitse subjekti huvid või põhiõigused ja vabadused vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi üles kaaluda. See eeldab vastanduvate õiguste ja huvide kaalumist, mis sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. (nt EKo nr C-252/21 – Meta Platforms jt, p-d 106, 108 ja 110) (p 32.3)
Teabenõudjal peab olema maakohtus arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikuga tutvumiseks kaalukas õigus või huvi. eriliiki isikuandmete töötlemiseks peab teabenõudjal esinema üks IKÜM art 9 lg-s 2 sätestatud õiguslikest alustest lisaks IKÜM art 6 lg-s 1 sätestatule. Art 9 lg 2 loetelu hulgas ei ole õigustatud huvi. (p 32.6)
Kohtutoimikus sisalduvad isikuandmed võivad erinevalt kohtuistungil suuliselt arutatust anda detailsema ja täpsema ülevaate erinevate andmesubjektide eraelust. Seepärast peaks juurdepääs kohtus arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikule olema eelkirjeldatud olukorras üldjuhul piiratum võrreldes kohtumenetluse aja menetluse avalikkusega ning teabenõudja õigustatud huvi kaalukas. (p 32.5)
Vastustaja faktiväidete õigsuse eeldamine on oluline menetlusnormi rikkumine. AvTS kohaldamist puudutavas vaidluses tuleb kohtul üldjuhul tutvuda vaidlusaluse teabekandjaga. Väga mahukate andmekandjate puhul piisab, kui kohus näitab pisteliselt, miks õiguslik alus keeldumiseks esineb või puudub või miks peaks isikuandmete töötleja uuesti juurdepääsu andmise üle otsustama. Erandiks võib olla siiski olukord, kus arvestades asjaolusid, mille üle pooled ei vaidle, ja kohaldatavaid õigusnorme, on ilmselge, milline on kohtuasja lahendus, ning seda ka, ilma et kohus oleks tutvunud teabekandjaga. (p-d 13 ja 14)
Menetlusväliste isikute taotlused, kes tahtsid juurdepääsu kriminaalasja materjalidele, on muud liiki avaliku teabe nõue, mitte soov saada juurdepääsu kriminaalasja toimikule. (p 17.2)
Selgitustaotluseks kvalifitseerub teabenõue AvTS § 23 lg 2 p 5 järgi vaid juhul, kui sünteesimise ja analüüsimise tulemusel tekib uus teave, mis tuleb dokumenteerida (vrd AvTS ja MSVS üldise kohaldamisala eristamise kohta ka RKHKm nr 3-20-992/26, p 11). Vajadus varjata teabekandjal sisalduvat teavet või varjunimestada isikute nimesid ei muuda teabenõuet AvTS § 23 lg 2 p 5 mõttes selgitustaotluseks. (p 22)
Teabenõude saamisel tuleb taotletud teavet sisaldavate teabekandjatega tutvuda ja neis sisalduvat analüüsida, et mõista, kas taotletu võib sisaldada juurdepääsupiiranguga teavet. Seejärel tuleb õigusnorme tõlgendades ja kohaldades teha otsustus, kas teave on võimalik väljastada tervikuna või osaliselt või tuleb sellest keelduda. Eelkirjeldatu on iga teabenõudele vastamise osa ega muuda teabenõuet selgitustaotluseks. Sõltuvalt taotletava teabe mahust, juurdepääsupiirangu üle otsustamise sisulisest keerukusest jms võib see olla vähem või rohkem ajamahukas. (p 22)
AvTS lähtub avatud ühiskonna põhimõtetest ja sellest, et avalikkus on reegel ning piirang sellele erand, on kriminaalmenetlust puudutavalt kehtestatud imperatiivne lähtekoht vastupidine. Kogu kriminaalmenetluses kogutud teave tuleb AvTS § 35 lg 1 p 1 järgi tunnistada juurdepääsupiiranguga teabeks (vt ka RKÜKo nr 5-25-7/29, p 36 ja seal tehtud viited), v.a juhul, kui KrMS näeb ette avalikustamise kohustuse, nt avalikul kohtuistungil kõlav suuline teave (KrMS § 11, vt ka §-d 12 ja 13), jõustunud kohtulahendi avaldamine (KrMS § 4081), kannatanu toimikuga tutvumine (KrMS § 206 lg 3). KrMS ei reguleeri juurdepääsu maakohtus arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikule. Kuna AvTS § 35 lg 1 p 1 kohaldamisala ei sõltu sellest, milliseid andmeid vaidlusalune kohtutoimik sisaldab (vt isikuandmete kohta ka otsuse p-d 27.2 ja 35) ja millise menetlusstaadiumiga on tegu, laieneb juurdepääsupiirang seega kogu maakohtus arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikule. (p 26)
|
| 1-24-953/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.04.2026 |
|
Kupeldamise (KarS § 1332) all peetakse silmas tegusid, mis seisnevad prostitutsiooni vahendamises, prostitutsioonile kaasaaitamises või sellele kihutamises või prostitutsiooniga tegeleva asutuse (bordelli) omamises ning juhtimises. Prostitutsioonina saab käsitada (ainult) tasu eest toimuvat suguühet. (p-d 17 ja 21)
Ehkki kupeldamisega rünnatakse mh prostitutsiooniga tegeleva isiku õigust eneseteostusvabadusele, vahendab toimepanija selle süüteokoosseisu tähenduses siiski täisealise inimese tegevust, mis pole vähemalt otseses mõttes ajendatud sunnist või vägivalla kasutamisest. Sunni, tahtevastase seksuaalvägivalla ning kannatanu abitusseisundi ärakasutamise või alaealisuse puhul on toimepanija vastutus nähtud ette muu(de)s kuriteokoosseisu(de)s, milleks on eelkõige KarS §-d 133, 1331, 141, 1411, 1432, 145, 175, 1781 ja 179. (p 20)
Seksuaalse enesemääramise vastaseid kuritegusid puudutav mõistekäsitlus lähtub suuresti kannatanu kaitsmise vajadusest, see mõistekäsitlus pole aga sobiv prostitutsiooni sisustamiseks. (p-d 19 ja 20)
Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitise suuruse kindlakstegemine on õiguslik otsustus, mille saab teha ka Riigikohus (RKKKo nr 1-21-1652/56, p 26). (p 28)
Kui kaitsja pole menetluskulude nimekirjale lisanud kulude kandmist kinnitavaid dokumente, ei saa valitud kaitsjale makstud tasu hüvitada (RKKKo nr 1-21-69/178, p 43). (p 29)
|
| 1-25-4382/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.04.2026 |
|
Väljaspool kodu osutatavale üldhooldusteenusele kehtestatud nõuded aitavad tagada nõutava kvaliteediga hooldusteenuse osutamist, kuid on samal ajal suunatud ka sellele, et vältida võimalikke rikkumisi, sh klientide väärkohtlemise juhtumeid. (p 33)
Alates 1. novembrist 2023 kehtiva KarS § 14 järgi ei ole asjakohaste faktide tuvastamise korral välistatud, et juriidiline isik võib pärast nimetatud kuupäeva toime pandud tegude eest vastutada KarS § 14 lg 1 p 2 alusel, kui tema töötaja paneb kuriteo toime juriidilise isiku õiguslikke kohustusi rikkudes, tehes seda juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Lisaks võimaldab KarS § 14 lg 2 võtta juriidilise isiku vastutusele ka siis, kui KarS § 14 lg-s 1 nimetatud organ või isik jääb tegevusetuks ning viimaste garandiseisundit ei tuvastata. Seega võib juriidiline isik vastutada ka siis, kui ta ei ole oma tööd nõuetekohaselt korraldanud või võtnud vaevaks võimalike rikkumiste kahtlustega tegeleda, isegi kui ükski KarS § 14 lg 1 p-s 1 nimetatud füüsiline isik ise süütegu toime ei pane. Juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuseni võib viia ka mitme inimese käitumine kogumis, mis tähendab, et tuvastama ei pea alati vaid üht konkreetset isikut, kellele organisatsioonilisi puudusi ette heita. Puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu juriidilise isiku vastutuse tuvastamiseks piisab, kui juriidilisel isikul on tahtlus organisatsioonilise puuduse suhtes, st tema tahtlus ei pea hõlmama nende puuduste tõttu toime pandud kuritegu. (p 31)
KarS § 14 lg-s 1 sätestatud eeldust „õiguslikke kohustusi rikkudes“ tuleb mõista seadusega juriidilisele isikule pandud nõuete rikkumisena. Puudulikku töökorraldust või järelevalvet saab sisustada nii valdkonnaspetsiifiliste nõuete ja standardite kui ka näiteks korraliku ettevõtja hoolsuskohustusega. Puuduliku järelevalvena on käsitatav seegi, kui juriidiline isik teab tema huvides toimepandavatest õigusrikkumistest, kuid ei ürita neid ära hoida. (p 32)
RKKKm nr 1-21-1591/11, p-d 10–14. (p-d 11-12)
KarS § 141 kaitseb selle inimese, kellega tema tahte vastaselt suguühtesse astutakse, seksuaalset enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust ning lisaks ka tema füüsilist ja vaimset tervist. (p 11)
Kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas ei ole olukorrad, kus kaebus esitatakse kellegi teise õiguste kaitseks. (p 14)
Uurimisasutus ja prokuratuur peavad toimetama kuriteo asjaolude ilmnedes kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või seaduslik alus kriminaalmenetlust lõpetada. Kriminaalmenetluse alustamise lävend on madal. Menetleja ei või eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning peab tõlgendama kuriteokahtlust kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Kuriteokaebust läbi vaadates ei anta teole lõplikku hinnangut, vaid võetakse seisukoht, kas kaebuses märgitu annab piisava aluse jaatada võimalike kuriteo asjaolude ilmnemise kahtlust. Seejuures rikub legaliteedipõhimõtet seegi, kui vaatamata põhjendatud kahtlusele, et kuriteo pani toime mitu eri isikut, toimetatakse kriminaalmenetlust nendest vaid ühe suhtes. Kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel tuleb menetlejal lähtuda esmajoones kuriteoteates kirjeldatud asjaoludest, eeldades üldjuhul nende õigsust. Selle kontrollimine, kas väidetava kuriteo kohta leidub ka tõendeid, on kriminaalmenetluse ülesanne. Viidet tõendusteabe puudulikkusele ei saa kasutada ettekäändena jätta legaliteedipõhimõte järgimata. Kuigi menetlejal on õigus nõuda kuriteoteate esitajalt kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks täiendavaid andmeid, ei tohi panna kuriteo tõendamise kohustust kuriteoteate esitajale. Seega ei saa kriminaalmenetluse alustamata jätmist põhjendada sellega, et kaebaja pole esitanud tõendeid. Kelleltki muult peale kuriteoteate esitaja seadus kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks andmete küsimist ette ei näe. See tähendab, et kui kuriteoteate asjaolude täpsustamiseks on vaja kedagi küsitleda, tuleb alustada kriminaalmenetlust ja see inimene üle kuulata. Tunnistajate ja kahtlustatavate ülekuulamise asendamine mitteformaalsete vestluste ja seletustega ei ole kohane praktika. (p-d 18-19, 26)
Hooldekodu vanuritest kliendid on eriti haavatavad ega pruugi olla võimelised juhtima tähelepanu võimalikele vajakajäämistele hooldusteenuse kvaliteedis. Haavatavatel ohvritel on õigus tõhusale kaitsele, mis tähendab muu hulgas riigi kõrgendatud kohustust korraldada (seksuaal)kuritegude puhul efektiivne uurimine ja kriminaalmenetlus. Lisaks tuleb arvestada, et sellised kannatanud ei tarvitse east ja tervisest tulenevalt menetluse lõpuni elada ega saa oma õigusi kasutada. Ometi on sedalaadi kuritegude uurimine vajalik teiste potentsiaalsete ohvrite kaitseks. Järelikult tuleb kahtlusi eakate hooldekodu klientide seksuaalse väärkohtlemise kohta uurida iseäranis põhjalikult. (p 20)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel peab kõrgemalseisev prokurör hindama omal algatusel ja olenemata kaebajate kaebeõigusest kriminaalmenetluse alustamata jätmise seaduslikkust. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on materiaalõiguslikel kaalutlustel põhjendatud siis, kui kuriteoteates kirjeldatud tegu ei vastaks isegi selle tõendatuse korral ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p 29)
|
| 1-14-10219/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.04.2026 |
|
Meditsiinilise hinnangu süüdimõistetu parandamatu haiguse kohta peab andma arstlik komisjon ning kohtus tuleb ära kuulata vähemalt üks süüdimõistetu terviseseisundi kohta arvamuse andnud tervishoiutöötaja. (p 6)
Parandamatu haiguse tõttu karistuse kandmisest vabastamise otsustamiseks süüdimõistetu arstlikku komisjoni suunamine ning kohtule vajalike dokumentide esitamine on vangla ülesanne. (p 10)
KrMS § 424 lg-s 1 nimetatud arstliku komisjoni otsuse nõude täitmiseks on piisav see, kui vähemalt kaks arsti on jälgitaval kujul andnud süüdimõistetu terviseseisundi kohta hinnangu. Arstliku komisjoni otsuse usaldusväärsuse ja kollegiaalsuse hindamiseks peavad sellest nähtuma nimeliselt otsuse langetanud arstid. (p 11)
|
| 4-25-2409/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.04.2026 |
|
VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo nr 4-20-2732/34, p 14). (p 9)
Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (RKKKo nr 3-1-1-5-15, p 6). (p 9)
Kohtupraktikas ei loeta väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamist väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid) (RKKKo nr 3-1-1-84-16, p 22). (p 10)
Kohtu kohaldatav õigusnorm, sh norm, millele tuginetakse blanketset koosseisutunnust sisustades, ei tohi olla menetlusalusele isikule üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnud asjakohane (RKKKo nr 3-1-1-84-16, p 23). (p 11)
KarS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on juriidilisele isikule vastutuse omistamiseks vaja tuvastada füüsiline isik (juriidilise isiku organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja), kelle tegu juriidilisele isikule omistada, nagu ka teo toimepanemine juriidilise isiku huvides või tema õiguslikke kohustusi rikkudes (vrd RKKKo nr 4-23-742/78, p 20; RKKKo nr 1-18-9594/31, p 10). Eelmärgitu tähendab Riigikohtu praktika kohaselt seda, et väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest peab nähtuma füüsilise isiku tegu, mis koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob kaasa juriidilise isiku vastutuse (RKKKo nr 4-19-2526/19, p 10). (p 13)
Ettevõtte ärihuvi viitab eeskätt kasumi teenimisele suunatud huvile, mis välismaalase töötamise tingimusi rikkuva ehitusettevõtte puhul väljendub esmajoones nt tööjõukulude kokkuhoius. (p 13)
|
| 4-25-3343/29
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.04.2026 |
|
Kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu (RKKKo nr 1-18-9594/31, p 7). (p 18)
Pangasaladuse hoidmiseks kohustatud isikute ring ei lange täielikult kokku nende isikutega, keda saab selle kohustuse rikkumise eest KAS § 13410 lg 1 alusel väärteokorras vastutusele võtta. Kõnealune väärteokoosseis eeldab, et pangasaladust avaldab isik, kes on teo toimepanemise ajal kas krediidiasutuse juht, töötaja või asutuse huvides tegutsev muu isik. (p 19)
VTMS § 133 p 4 kohaselt on kohtul materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. Seetõttu tuleb enne VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi väärteomenetluse lõpetamist kontrollida, kas menetlusaluse isiku väärteoprotokollis kirjeldatud käitumine täidab mõne teise süüteokoosseisu tunnused. (p 21)
Aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. (p 25)
Käibemaksukohustuslane saab nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (RKKKm nr 1-22-7792/21, p 18). (p 29)
|
| 1-24-3605/68
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.04.2026 |
|
Kvalifitseerimaks süüdistatava tegevuse KarS § 184 lg 21 järgi, ei piisa üksnes narkootilise aine koguse ja selle maksumuse tõendamisest, vaid välja tuleb selgitada isiku tegelikud eesmärgid. Jae- ja müügihinna vahest saab lähtuda siis, kui vastavalt kriminaalmenetluslikule tõendamisstandardile on tuvastatud, et süüdistatav tegeles või plaanis tegeleda narkootilise aine jaemüügiga. (p-d 12-15)
Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus oleneb eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. (p 17)
|
| 1-23-1551/97
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.03.2026 |
|
Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust. (p 16)
Kohus ei ole riikliku süüdistaja (esialgse) õigusliku hinnanguga seotud. Kvalifikatsiooni muutmine on kohtu õigus ning teatud juhtudel ka kohustus. (p 17)
Kohtud on õigustatud tuvastama teatud süüdistuses nimetamata asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid ei ole käsitatavad süüdistuse alusfaktidena. (p 21)
Pelgalt endisest abielust ei saa tuletada isikute seotust korruptsioonivastase seaduse tähenduses. (p 21)
Ärilisel eesmärgil salvestatud sideandmete kasutamine süüteomenetluses ei ole põhimõtteliselt välistatud. Sellisel juhul peab aga olema mh tuvastatav, et andmed on salvestatud ja säilitatud justnimelt teenuse turustamiseks, arvete esitamiseks ja/või lisaväärtusteenuste osutamiseks vajalikul määral ja vajaliku aja jooksul. See tõendamiskoormis lasub tõendi esitajana prokuratuuril. Kui äriline eesmärk pole tõendatud, tuleb eeldada, et asjassepuutuvaid sideandmeid säilitati ESS § 1111 lg-st 2 tuleneva üldise kohustuse raames. (p 26)
|
| 1-24-2367/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.03.2026 |
|
Tsiviilhagi lahendamisel peab kohus järgima tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud selgitamiskohustust. See nõue kehtib ka lühimenetluses. Selgitamiskohustusega võib kaasneda vajadus anda pooltele võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta lisatõendeid, mis lühimenetluses tähendab üldjuhul kohtu kohustust tagastada kriminaaltoimik KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile. Seega ei tohi maakohus teha lühimenetluses kohtuotsust niisuguse kriminaaltoimiku põhjal, mille puhul ta ei ole nõuetekohaselt – sh selgitamiskohustust järgides – kindlaks teinud, et selle sisu on piisav ka tsiviilhagi lahendamiseks. Maakohtu viga, mis seisneb selles, et ta jättis lühimenetluses tsiviilhagi menetledes selgitamiskohustuse täitmata ja hagi lahendamiseks ebapiisava kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata, ei tohi võtta kannatanult õigust enda nõude läbivaatamisele kriminaalmenetluses. (p-d 21 ja 22)
Peaks ringkonnakohus lühimenetluses leidma, et ta saab süüküsimuses teha otsuse kriminaalasja maakohtule tagastamata, kuid tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, tuleb üldjuhul kohaldada KrMS § 310 lg t 3. Selleks peab ringkonnakohus määrama, et tsiviilhagi lahendatakse eraldi otsusega, tegema osaotsuse süüküsimuses (ja ka näiteks teiste tsiviilhagide kohta, kui nende lahendamiseks pole lisatõendeid tarvis) ning jätkama KrMS § 310 lg 4 kohaselt tsiviilhagi menetlemist pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist. Tsiviilhagi eraldamise võib ringkonnakohus otsustada kas enne osaotsuse tegemist määrusega või osaotsuses. (p 24)
NB! Seisukoha muutus!
Olenemata sellest, mis menetlusliigis oli kriminaalasi tsiviilhagi eraldamise ajal, tuleb pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetleda kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatükis sätestatud korras, arvestades KrMS § 310 lg 5 järgseid erisusi. Eelmärgitu kehtib ka siis, kui süüdistatav anti kohtu alla lühimenetluses või kui osaotsus tehti alles kaebemenetluses. Kohus saab üldmenetluses täita selgitamiskohustuse ja anda pooltele vajaduse korral võimaluse esitada lisatõendeid kannatanu haginõude aluseks olevate asjaolude kohta. (p 25)
Kohtuasja tagastamine maakohtule tsiviilhagi lahendamisel selgitamiskohustuse rikkumise tõttu on võimalik vaid erandjuhul. Üldjuhul peab ringkonnakohus ise täitma selgitamiskohustust, vajadusel võimaldama uute tõendite esitamist ning seejärel tsiviilhagi lahendama. Ringkonnakohus võib teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist. (p 26)
Üldjuhul saab ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada vaid osas, mille juures on sedastatav mõni KrMS § s 338 loetletud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alus. Ringkonnakohtul ei ole tavaliselt õigus tühistada maakohtu otsust osas, mida apellatsioonimenetluses tuvastatud rikkumine ei mõjuta. Erandiks võib mõnikord olla kokkuleppemenetluses tehtud otsuse tühistamine. Üld- ega lühimenetluses ei anna aga maakohtu eksimus, mis puudutab vaid tsiviilhagi lahendamist, alust tühistada esimese astme kohtu otsust ka süüküsimuses, kui otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. (p 16)
Kriminaaltoimik peab olema lühimenetluses piisav mh tsiviilhagi lahendamiseks. Kui maakohus tuvastab, et toimikust puudub tsiviilhagi lahendamiseks oluline tõendusteave, tuleb tal kriminaaltoimik kas poole taotlusel või omal algatusel KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada. (p 20)
Süüdistatava kanda ei saa jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. (p 29)
|
| 1-25-1753/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.03.2026 |
|
Täielikult põhjendamatuks osutunud edasikaebuse menetlemisest tingitud kulu peab vähemalt üldjuhul hüvitama isik, kelle huvides kaebus esitati. Seda isegi juhul, kui vaidlustatud kohtulahend näiteks teise isiku kaebuse alusel tühistatakse. (vt ka RKKKo nr 1-21-1421/182, p 151.) (p 12)
NB! Seisukoha muutus!
Kaebuse täieliku või osalise rahuldamise korral kannab määruskaebemenetluse kulu sõltumata vaidlustatud määruse tühistamisest riik KrMS § 187 lg 1 alusel. KrMS § 185 ega § 186 koosmõjus § 390 lg-ga 1 sel juhul ei kohaldata (varem teisiti: nt RKKK 29.09.2014, 3-1-1-37-14, p 26.1). Täielikult põhjendamatuks osutunud määruskaebuse menetlemisest tingitud kulu jääb aga sõltumata vaidlustatud määruse kohta tehtavast otsustusest KrMS § 187 lg 2 alusel isiku enda kanda või arvatakse menetluskulu hulka. Seda isegi siis, kui kõrgema astme kohus muudab rahuldamata jäänud määruskaebuse alusel toimuvas menetluses vaidlustatud määruse põhjendusi, mis kaebuseta jäänuksid muutmata (nii nt RKKKm nr 3-1-1-108-15, p 25 ja 1-24-4009/22, p 32, teisiti 1-18-5023/12, p d 27–28). (p-d 13-14)
Valitud kaitsjale või esindajale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) hinnates tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKKo 1-22-3234/49, p 33; RKKKm nr 1-22-7339/22, p 38). Mõistlikku suurust ületavat kaitsja- või esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). (p 15)
|
Facebook
X.com