4-20-2803/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.03.2021 |
|
Jahipidamisena JahiS § 57 tähenduses käsitatav nii uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine (JahiS § 23 lg 1) kui ka jahisaaduse, jahitulirelva, jahikoera, koos lõikurotsikuga nooltega jahivibu või püünisega looduses viibimine (JahiS § 23 lg 2), tingimusel, et selline tegevus ei vasta samas mõnele JahiS § 23 lg s 3 loetletud erandile. (p 14)
Jahti peetakse JahiS § 57 mõttes keelatud kohas ja/või keelatud ajal muu hulgas siis, kui eiratakse JahiS § 25 lg-t 2. (p 15)
JahiS § 25 lg 2 kohaselt on lepinguta jahipidamine keelatud järgmisel neljal juhul, kui sellist keeldu ei välista ega piira mõni JahiS § 25 lg s 3 loetletud erand: 1) jahti peetakse kinnisasjal, mille omanik on keelanud sellel maatükil jahti pidada (selliseks keeluks piisab ka kohapeal teatavaks tehtud suulisest tahteavaldusest); 2) jahti peetakse kinnisasjal, mis on piiratud või tähistatud; 3) jahti peetakse vähem kui 200 meetri kaugusel mõnest kinnisasjal asuvast hoonest või 4) jahti peetakse ajavahemikus päikeseloojangust päikesetõusuni. Osutatud neli keeldu on alternatiivsed. (p-d 15–16)
JahiS § 25 lg 2 eesmärk on lisaks inimese ohtu asetamise vältimisele maatüki omaniku huvide arvestamine, eelkõige tema omandi kahjustamise ja kodurahu häirimise vältimine. (p 17)
Uluki tulistamisel jahitulirelvast (lasu tegemisel) tuleb jahipidamise kohana JahiS § 25 lg 2 mõttes käsitada lisaks 1) kinnisasjale, kust kütitavat looma tulistatakse, ja 2) kinnisasjale, millel paikneb lasu sihtmärk või kuhu lask reaalselt jõuab, ka 3) kinnisasja, mida tulistatud laskemoona trajektoor liikumisel relvast kuni jahiulukini või viimase arvatava asukohani ületab.
JahiS § 25 lg 3 p 2 järgi ei või maaomanik küll keelata jahipidamise käigus haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamist ja surmamist, kuid samas ei anna osutatud säte jahipidajale õigust minna maaomanikku teavitamata tema hoonele lähemale kui 200 meetrit. (p 22)
Avaldades kohtuistungil tõendina ka osa kohtus üle kuulatud tunnistajate kohtuvälises menetluses antud ütlused ja tuginedes nendele kohtuotsuses, rikub kohus VTMS § 99 lg 8 nõudeid. (p 28)
Väärteoasjas tehtud kohtuotsust kuulutamata jättes ja piirdudes vaid selle kättesaadavaks tegemisega kohtu kantseleis ning e-toimikus ja saatmisega kohtumenetluse pooltele e-kirja teel, rikub kohus VTMS § 130 lg 3 ja § 135 lg 1 nõudeid. (p 29)
|
|
1-19-10157/71
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.02.2021 |
|
vt. RKKKo 3-1-1-48-11, p 8.1. (p 13)
vt. RKKKo 1-18-1247/58, p 33 ja RKKKo 1-20-1301/35, p 14. (p 7)
vt. RKKKo nr 1-15-10967/3, p 6. (p 9)
vt. RKKKo 1-18-1247/58, p 37. (p 10)
|
|
1-20-1301/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.02.2021 |
|
Ka vaid ühe keskse tähendusega süüstava tõendi olemasolu korral tuleb kohtul lahendada isiku süüküsimus enda siseveendumuse alusel (KrMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2). Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt RKKKo nr 1-15-6223/49, p-d 15-16; RKKKo asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; RKKKo asjas nr 3-1-1-76-16, p 14). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-64-16, p 9). (p 12)
Ringkonnakohtule on kaebemenetluses antud seadusega õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (RKKKo asjas nr 3-1-1-49-16, p 22). Seega on apellatsioonikohus süüdistatava huvides esitatud kaebust läbi vaadates õigustatud hindama tõendeid maakohtust erinevalt. Teisisõnu võib ringkonnakohtu veendumus tõendikogumist ja isiku süüküsimusest kujuneda maakohtu omast kardinaalselt erinevaks. Kohtupraktikas on aga korduvalt rõhutatud, et vältimaks maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. (p 14)
KrMS § 15 lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama sätte teise lõike kohaselt võib nendele maakohtus vahetult uuritud tõenditele tugineda enda otsuse tegemisel ka ringkonnakohus. Ei ole välistatud, et ringkonnakohus hindab tõendeid maakohtust erinevalt, isegi kui ta uurib neid tõendeid üksnes maakohtu istungi protokollidele tuginedes. Nii ei eelda ütluste usaldusväärsuse kohta otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas (RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 714). See, missuguseid tõendeid on vaja apellatsioonimenetluses siiski vahetult uurida, sõltub konkreetselt menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 10.2). Siiski tuleb kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist kaaluda erilise hoolega isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainuüksi ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks isiku reaktsioon teisele menetluspoolele, isiku kehakeel, väljendusviis). Pelgalt kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi (RKKKo nr 1-15-6483/415, p 29). Iseäranis oluline võib see olla juhtudel, kui tegemist on nn sõna-sõna-vastu-olukorraga ning selle isikulise tõendiallika usaldusväärsus on süüküsimuse lahendamisel otsustava tähendusega. (p 16)
Tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Sellest nõudest ei saa irduda ka juhul, kui mõistetud enam kui 5-aastasest vangistusest pööratakse osa KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel osaliselt täitmisele. Eeltoodu tähendab, et KarS § 141 lg 2 raamistikku jäävat karistust ei ole võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta. (RKPJKo asjas nr 3-4-1-13-15, p 34.) (p 17)
Pikk ajavahemik teo ja karistuse mõistmise vahel võib olla selliseks erandlikuks asjaoluks KarS § 61 lg 1 tähenduses, mis võimaldab karistuse individualiseerimisel teatud juhtudel selle kohaldamist alla seaduses sätestatud alammäära. (p 18)
Välistatud ei ole isiku süüditunnistamine isegi vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib olla ka kannatanu ütlus (vt RKKKo nr 1-15-10967/38, p 6; 21. RKKKo asjas nr 3-1-1-104-16, p 10). Sellises mõnevõrra erandlikus tõendamissituatsioonis peab kohtu siseveendumuse kujunemine kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse kohta olema otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Iseäranis oluline on, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud võimalikke kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (RKKKo nr 1-15-10967/38, p 6.). Otsusest peab olema nähtav, et kohus on tuvastanud kõik tähendust omavad asjaolud, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu, ning kaasanud need asjaolud selle ainsa süüstava tõendi hindamisse. Näiteks isikulise tõendiallika korral tuleb hinnata ütluse tekke- ja kujunemislugu, võimalikke motiive selliste ütluste andmiseks, nende detailirohkust, usutavust jne (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 16). (p 10)
Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (nt RKKKo asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.2). Põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Keelatud on kohtuotsuses pelgalt tõdeda, et kuivõrd isiku suhtes on vaid üks (otseselt) süüstav tõend, tuleb ta in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt õigeks mõista, hoidudes samal ajal selle süüstava tõendi usaldusväärsuse sisulisest hindamisest. (p 11)
|
|
1-19-4150/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.01.2021 |
|
Karistuse valik saab olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (RKKKo 1-17-1629/44, p 26; RKKKo 3-1-1-70-16, p 11). (p 27)
Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. (p 27)
Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega karistuse mõistmisel on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Kaalutlusveana karistuse mõistmisel võib olla käsitatav näiteks see, kui kohus: a) ei hinda süüdistatava süü suurust mõjutavate asjaoludena seda, et ta on varem kriminaalkorras karistamata ja teda ajendasid teo toimepanemisele kannatanu solvangud; b) hindab süü kehalise väärkohtlemise toimepanemisel keskmisest suuremaks seetõttu, et süüdistatav täitis KarS § 121 lg 1 mõlemad koosseisualternatiivid; c) loeb süü suuruse hindamisel põhjendamatult oluliseks selle, et alaealine kannatanu elab pärast kuriteo toimepanemist süüdistatavaga koos või et kolmas isik pole kannatanut piisavalt toetanud; d) jätab karistust mõistes tähelepanuta süüteo toimepanijat iseloomustavad andmed; e) ei võta varavastase kuriteo eest karistust mõistes süü suuruse hindamisel üldse arvesse kuriteo objektiks olnud vara väärtust. (p 28)
Tapmise korral võib süüdistatava keskmisest suuremast süüst rääkida näiteks see, kui a) süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, sh sarnastel asjaoludel toime pandud kuritegude eest; b) süüdistatava kuriteod on muutunud ajas raskemaks; c) süüdistatav rikub tapmistegu toime pannes ka avalikku korda; d) kannatanu suhtes rakendatud vägivald on ulatuslik; e) süüdistatav ründab noaga sellist kannatanut, kellel ei ole relva ja kes on seetõttu süüdistatavaga võrreldes selgelt ebavõrdses olukorras; f) süüdistatav ei jäta kannatanule võimalust enne noarünnakut taganeda, sest ta kasutas relva ootamatult; g) süüdistatav pussitab kannatanut kõigest paarkümmend minutit pärast seda, kui ta on tekitanud noaga raske tervisekahjustuse teisele kannatanule; h) süüdistatav ründab kannatanut olukorras, kus viimane on asunud õiguskorra kaitsele; i) süüdistatav lahkub kohe pärast kannatanu ründamist sündmuskohalt, tundmata huvi kannatanu saatuse vastu ja püüdmata talle abi anda. (p-d 32–35)
|
|
1-20-3927/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2020 |
|
Vt RKKKm 1-20-3926/24, p 16. (p 16)
Vt RKKKm 1-20-3926/24, p 17. (p 17)
Vt RKKKm 1-20-3925/21, p 44. (p 22)
Vt RKKKm 1-20-3926/24, p 23. (p 23)
|
|
1-19-4422/107
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2020 |
|
KrMS § 182 lg 3 näeb ette kulude kandja määramise korra ainult tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude puhul. Kannatanu esinduskulud ei pruugi alati olla seotud vaid tsiviilhagiga (nt kannatanu muu õigusnõustamine kriminaalmenetluses). (p 27)
KrMS § 181 lg 1 kohaldub nii õigeksmõistva kui ka osaliselt õigeksmõistva lahendi tegemisel. Viimasel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt RKKKo 1-18-7408/62, p 25.) (p 29)
Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus (sh taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks) tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55). (p 31)
KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 305^1 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 305^1 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
Objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes. Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust. (Vt RKKKo 3-1-1-102-16, p 9.) (p 13)
KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 305^1 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 sätestatud raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivne koosseis kattub KarS § 119 lg-s 1 sisalduva kuriteo objektiivse koosseisuga (vrd RKKKo 3-1-1-23-13, p 6 ning 3-1-1-79-15, p 5). (p 15)
Klient ja kaitsja võivad kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet (vt RKKKo 1-18-7408/62, p 26). Eelmärgitu kehtib ka valitud esindaja mõistliku tasu kindlaksmääramisel. (p 25)
Kui kohtuotsust kannatanu kahjuhüvitise nõude lahendamise osas ei vaidlustata, siis see jõustub ning kõrgema astme kohtul ei ole võimalik madalama astme kohtu(te) otsust selles osas muuta isegi juhul, kui süüdistatava teole antakse kõrgema astme kohtu poolt teistsugune karistusõiguslik hinnang. (Vt ka RKKKm 1-12-5921/425, p-d 21-25 ning RKKKo 1-18-7833/63, p 18.) (p-d 20 ja 21)
|
|
1-20-3926/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2020 |
|
Asjaolu, et juriidilist isikut ei saa õigusvõime lõppemise tõttu kuriteos süüdi tunnistada ega karistada, ei tähenda seda, et tema üldõigusjärglaselt kui kolmandalt isikult poleks võimalik KarS § 84 ja § 831 lg 2 p 1 või 2 alusel välja mõista kuriteoga saadud kriminaaltulu, mille kolmas isik äriühingute ühinemisel omandas. Äriühingute ühinemisel ühendatava ühingu vara üleminek ühendavale ühingule (ÄS § 391 lg 1) või ühinemisel asutatavale uuele äriühingule (ÄS § 391 lg 2) on käsitatav vara võõrandamise ja omandamisena KarS § 831 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega kui ühendatava ühingu vara koosneb täielikult või osaliselt süüteoga saadud varast ja täidetud on KarS § 831 lg 2 esimese, teise või mõlema punkti kohaldamise eeldused, saab ühendavalt ühingult või ühinemisel tekkivalt uuelt ühingult kõneks oleva vara KarS § 831 lg 2 mõne või mõlema punkti alusel konfiskeerida või kohaldada selle äriühingu suhtes konfiskeerimise asendamist. Seejuures pole oluline, kas ühendatav ühing oli ise süüteo toimepanija või kolmas isik KarS § 83^1 lg 2 mõttes. (p 16)
Määruskaebuse väited, mis ei kätke endas selliseid õiguslikke küsimusi, mille käsitlemine Riigikohtu lahendis oleks oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt, pole KrMS § 390 lg 5 kolmanda lause kohaselt lubatavad ja tuleb jätta tähelepanuta. (p 17)
Vt RKKKm 1-20-3925/21, p 44. (p 22)
Kaitsja või esindaja töö mahtu on võimalik hinnata mh selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. See põhimõte on arvestatav ka olukorras, kus kaitsja või esindaja on esitanud (suures osas) kattuva sisuga menetlusdokumendid erinevates kriminaalasjades. (p 23)
|
|
1-20-3925/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2020 |
|
KrMS § 141^4 lg 1 alusel ajutiselt kohaldatud abinõude kehtivustähtaja möödumine ei võta kohtult võimalust rahuldada prokuratuuri uus taotlus tagamisabinõude kohaldamiseks. (p 23)
KrMS § 141^4 lg-s 1 sätestatud tagamisabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard (vt RKKKm 3-1-1-117-16, p 17). (p 34)
Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisu täitmiseks piisab nn ekvivalentsussuhtest, s.o ebaõiguskokkuleppest soodustuse ja ametialase teo vahel (vt nt RKKKo 3-1-1-118-06, p 14 ja 3-1-1-95-12, p 14.3). (p 26)
Selleks, et lugeda mingi vara KarS § 83^1 mõttes saaduks altkäemaksu andmisega, on vaja tuvastada põhjuslik seos soodustuse lubamise või andmise ja altkäemaksu andja või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemise vahel. (p 26)
Selleks, et lugeda mingi vara KarS § 83^1 mõttes saaduks altkäemaksu andmisega, on vaja tuvastada põhjuslik seos soodustuse lubamise või andmise ja altkäemaksu andja või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemise vahel. (p 26)
KarS § 831 lg-t 11 tuleb tõlgendada koosmõjus direktiiviga 2014/42/EL. (p-d 29–30)
KarS § 831 sisustamisel peab üldjuhul lähtuma n-ö majanduslikust varamõistest ehk isiku vara kui terviku väärtuse muutumisest süüteo toimepanemise tulemusel. KarS §-s 831 nimetatud vara mõiste avamisel tuleb reegeljuhtumil võtta lähtepunktiks TsÜS § 66. Saadud vara KarS § 831 mõttes tähendab isikule kuuluva vara väärtuse suurenemist. Viimane võib seisneda aktivate väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Aktivate väärtuse suurenemine hõlmab omakorda nii mõne uue eseme omandamist kui ka isikule juba kuuluva eseme väärtuse kasvu. Seega otsustamaks, kas ja millises ulatuses on isik süüteoga KarS § 831 mõttes vara saanud, tuleb üldjuhul võrrelda tema varalist seisundit (vara väärtust) pärast süütegu sellega, milline see seisund olnuks siis, kui süütegu poleks toime pandud. (p-d 31–32)
KarS § 83^1 eesmärk on takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel. (p 33)
Vähemalt teatud juhtudel ja ulatuses peab süüteoga saadud vara kindlakstegemisel arvesse võtma ka selle vara saamiseks tarvilikku kulu. Näiteks on kuriteo tulemusel sõlmitud vastastikuse lepingu alusel saadud vara väärtuse hindamisel enamasti vaja arvesse võtta selle lepingu täitmiseks tehtud vastusooritust. (p 33)
KarS § 831 kohaldamise eeldustele vastavate asjaolude, sh süüteoga saadud vara väärtuse tõendamise koormis lasub riigil ehk kriminaalmenetluses prokuratuuril ja väärteomenetluses kohtuvälisel menetlejal. Samas pole riigi tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisele. Kriminaalmenetluses peab prokuratuur esitama konkreetse juhtumi tehiolude kontekstis piisavad tõendid, näitamaks usutavalt ära kuriteo tagajärjel aset leidnud toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemine ja selle ulatus. Süüteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel on lähteandmete ebatäpsuse korral lubatud mõningane hinnangulisus. Kui prokuratuur on esmase tõendamiskoormise KarS § 83^1 kohaldamiseks täitnud, kuid võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaat leiab, et riikliku süüdistaja esitatud tõendid ei kajasta süüteoga saadud vara (sh nt vara saamiseks kantud kulu) õigesti, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mille kinnituseks tuleb isikul esitada oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab süüteoga saadud vara suuruse rehkendamisel arvesse võtma. (p 34)
Olukorras, kus osa äriühingu laekumistest on KarS § 831 lg 11 mõttes saadud süüteoga, võivad selle äriühingu poolt makstud dividendid ja töötasu olla KarS § 831 lg-s 12 märgitud vara. (p 38)
KarS § 831 kohaldamise eeldustele vastavate asjaolude, sh süüteoga saadud vara väärtuse tõendamise koormis lasub riigil ehk kriminaalmenetluses prokuratuuril ja väärteomenetluses kohtuvälisel menetlejal. Samas pole riigi tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisele. Kriminaalmenetluses peab prokuratuur esitama konkreetse juhtumi tehiolude kontekstis piisavad tõendid, näitamaks usutavalt ära kuriteo tagajärjel aset leidnud toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemine ja selle ulatus. Süüteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel on lähteandmete ebatäpsuse korral lubatud mõningane hinnangulisus. Kui prokuratuur on esmase tõendamiskoormise KarS § 83^1 kohaldamiseks täitnud, kuid võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaat leiab, et riikliku süüdistaja esitatud tõendid ei kajasta süüteoga saadud vara (sh nt vara saamiseks kantud kulu) õigesti, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mille kinnituseks tuleb isikul esitada oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab süüteoga saadud vara suuruse rehkendamisel arvesse võtma. (p 34)
Olukorras, kus kohtumenetluse pool soovib määruskaebemenetluses tugineda äriühingu majandusaasta aruandele, peab ta selle ise kohtule tõendina esitama ja kohus ei ole kohustatud tutvuma aruandega omal algatusel äriregistri andmebaasis. (p 42)
Olukorras, kus Riigikohus asub ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust läbi vaadates seisukohale, et ringkonnakohus pidanuks maakohtu vaidlustatud määruse (osaliselt) tühistama, tuleb ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluse kulu mõista KrMS § 187 lg 1 alusel välja riigilt selle isiku kasuks, kelle huvides määruskaebus esitati. (p 44)
|
|
4-20-2705/20
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.12.2020 |
|
KarS § 48^1 lg-s 2 nimetatud olukorrale kohalduvad mutatis mutandis samad põhimõtted, mis KarS § 50 lg 2 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisele. (p 7)
Liikumispuude olemasolu peab üldjuhul tõendama menetlusalune isik (RKKKo 3-1-1-58-14, p-d 8-9). Kui asjaolud annavad põhjendatud aluse kahelda selles, kas menetlusaluse isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega on KarS § 48^1 lg 2 või § 50 lg 2 kohaselt lubatav, tuleb kohtul uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda VTMS § 125 lg 1 alusel tõendeid omal algatusel (vt nt RKKKo 3-1-1-83-15, p 12). Igal juhul peab kohus menetlusaluselt isikult mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhjendama (vrd RKKKo 3-1-1-58-14, p-d 3, 7-9), järgides kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid. (p 9)
Liikumispuude olemasolu peab üldjuhul tõendama menetlusalune isik (RKKKo 3-1-1-58-14, p-d 8-9). Kui asjaolud annavad põhjendatud aluse kahelda selles, kas menetlusaluse isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega on KarS § 48^1 lg 2 või § 50 lg 2 kohaselt lubatav, tuleb kohtul uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda VTMS § 125 lg 1 alusel tõendeid omal algatusel (vt nt RKKKo 3-1-1-83-15, p 12). Igal juhul peab kohus menetlusaluselt isikult mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhjendama (vrd RKKKo 3-1-1-58-14, p-d 3, 7-9), järgides kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid. (p 9)
|
|
1-19-8038/67
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2020 |
|
Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid (KrMS § 363 lg 5), kuid kontrollib seda, kas kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). Kassatsioonikohtu järelevalve hõlmab eeskätt seda, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7). Sellekohase kontrolli vajalikkus ja ulatus sõltub muu hulgas ka sellest, kas üldse ja kui, siis millisel määral ning millise õigusliku argumentatsiooniga on kahtluse alla seatud kohtute poolt tuvastatud sündmuste käik. Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui kriminaalasjas leiab kinnitust tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine, peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi (RKKKo 3-1-1-10-13, p 9). Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste ning selle saab kindlaks teha lisaks ekspertiisile ka tõendikogumile antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (RKKKo 3-1-1-86-04, p 10). (p 17)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
KarS § 28 lg 1 alusel ei ole hädakaitsetegevuseks ründaja vastu õigustatud mitte ainult isik, kelle individuaalseid õigushüvesid õigusvastaselt rünnatakse, vaid kaitsetegevus võib toimuda ka teise isiku individuaalõigushüvede kaitseks nn hädaabi vormis (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Kaitstes küll hädakaitseõigusega (teise isiku) individuaalõigushüvesid, kaitstakse hädaabi osutamise kaudu samal ajal ka õiguskorda kui tervikut. (p 22)
Puuduvad põhimõttelised erisused sellele, kas isik kaitseb hädakaitsetegevuse raames enda või kellegi teise individuaalõigushüvesid. Hädaabi puhul puudub kolmandal isikul aga tavaliselt õigus hädakaitsetegevusele, kui see kaitsetegevus ei vasta(ks) kaitstava isiku (tegelikule või eeldatavale) tahtele. Samuti tuleb hädaabi osutamisel arvestada mõningate sotsiaaleetiliste piirangutega hädakaitsetegevuse sisustamisel, nt sekkumisel elukaaslaste vahel puhkenud tülisse või alaealiste laste ja vanemate vahel tekkinud konflikti lahendamisel (vt ka RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). Üldjuhul kehtib siiski ka hädaabi osutamise korral õigus kaitsetegevusele sarnases ulatuses ja tingimustel nagu seda enda isiklike individuaalhüvede kaitsel. (p 23)
Hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui konkreetse kindlaks tehtud menetlus- ja/või materiaalõigusliku rikkumisega ei kaasne vajadust (taas)uurida tõendeid ning tuvastada uusi või täpsustada olemasolevaid faktilisi asjaolusid, ei ole üldjuhul takistusi sisulise õige lahendi tegemiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enda poolt (RKKKo 3-1-1-17-04). (p 24)
Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Hädakaitseseisundiga on tegemist enne ründe jõudmist katsestaadiumisse KarS § 25 tähenduses, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10). Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub / on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (p 26)
Võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks tuleb vaadata ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKKo 3-1-1-124-01, p 7.2). Vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega võimatu (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Ka hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
|
|
1-15-2666/492
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.12.2020 |
|
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil (vt ka RKKKo 1-13-5173/196, p 16.1). Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)
Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)
Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 209 järgi oli kelmus lõpuleviidud, kui varaline õigus oli süüdlasele üle läinud, kehtiva KarS § 209 järgi tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju tekkimisega. (p 15)
Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)
Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (nt RKKKo 3-1-1-72-13, p 12). (p 13)
Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)
Süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (nt RKKKo 3-1-1-93-05, p 10). Kaasaaitamine nagu kaastäideviiminegi on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni (nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 7). (p 15)
|
|
1-17-3371/311
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.12.2020 |
|
Õigeksmõistvat otsust pole võimalik KrMS § 360^2 lg-s 3 ette nähtud korras tühistada. (p 54)
Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)
Kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul lahendada esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. (RKKKm 1-17-10050/74, p 11.) (p 56)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. Enne viidatud alusel menetluse lõpetamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. (Vt nt RKKKm 3-1-1-96-15, p 9 ja 3-1-1-4-17, p 37.) (p 59)
KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 67.) Menetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel maakohtu otsuses peaks olema äärmiselt erandlik. (p-d 59-60)
Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 274^2 lg 1 alusel jääb süüküsimus lahendamata (vt RKKKm 1-17-10050/74, p 10), mistõttu ei väljenda süüdistatav kriminaalmenetluse sellel alusel lõpetamisega nõustudes ja seda vaidlustamata jättes nõusolekut sellega, et ta on kuriteo toime pannud. (p 94)
Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine pole õigustatud olukorras, kus kohtuistungil on õigeaegselt esitatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotlus, milles viidatud õigusteenuse arved on identifitseeritavad, kuid unustab taotlusele arved lisada ning kohus vaatamata võimalusele jätab poole tähelepanu arvete puudumisele juhtimata. (p 108)
Hüvitis ühe süüdistatava poolt kaassüüdistatava huvides kantud menetluskulu katteks tuleb välja mõista selle süüdistatava kasuks, kelle huvides menetluskulu kanti. (p 136)
Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)
Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. (p 96)
Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 119)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)
Olukorras, kus ringkonnakohus viitab istungil esmakordselt uue süüteokoosseisu kohaldamise võimalusele ja sellele argumenteeritult vastamine eeldab kohtumenetluse pooltelt põhjalikku ettevalmistust, ei ole KrMS § 268 lg 6 esimese lause tähenduses kaitseõiguse tagamiseks piisav, kui pooltel võimaldatakse väljendada uue kvalifikatsiooni kohta seisukohta ringkonnakohtu istungil, vaheaega tegemata. Seda isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei taotle vastamiseks lisaaega. (p-d 80-81)
Kui ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistuses etteheidetud teo ümber selliselt, et uus kvalifikatsioon oleks oluliselt muutnud kaitsetegevust juba maakohtus, tuleb tagada menetluse poolele piisav võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6 esimene lause). (p 82)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)
Süüdistuse tekst peab olema sidus ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust peab olema selle põhjal selgelt jälgitav. Süüdistuses tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest, ebaoluliste faktide kirjeldamisest ja viidetest asjassepuutumatutele õigusnormidele. (p 68)
Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik üksnes kuni teo faktilise lõpetamiseni ehk seni, kuni kestab veel koosseisuga kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud (RKKKo 3-1-1-32-16, p 9). (p 73)
Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)
Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)
Karistusseadustiku eriosa või teiste seaduste viitelised normid, mis näevad süüteo eest ette juriidilise isiku vastutuse, hõlmavad ka tegusid, mille karistatavuse eeldused füüsilise isiku puhul ei ole sätestatud ammendavalt juriidilise isiku karistust ette nägevas normis viidatud eriosa lõikes, vaid tulenevad sellest sättest koostoimes karistusseadustiku üldossa kirja pandud vastutuse eeldustega. Teisisõnu on „sama teona“ juriidilise isiku karistust ettenägeva eriosa sätte mõttes käsitatav ka tegu, mis on karistatav selles sättes viidatud põhidelikti üldosalise tuletisdeliktina. Muu hulgas näeb karistusseadustik ette juriidilise isiku vastutuse kuriteost osavõtu eest: kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja paneb juriidilise isiku huvides toime teo, mis koostoimes KarS §-s 22 sätestatuga on karistatav mõne sellise süüteokoosseisu järgi, mille puhul on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on osavõtutegu omistatav ka juriidilisele isikule. (p-d 87 ja 88, vt ka p 86)
KarS § 65 lg-t 3 ei saa kohaldada, kui KarS § 65 lg 1 alusel liidetavad karistused on mõistetud selliste kuritegude eest, mis on toime pandud enne 1. jaanuari 2015. Viimati mainitud juhul tuleb liitkaristuse täitmisel lähtuda reeglitest, mida Riigikohus kirjeldas asjas nr 3-1-1-66-10. (p-d 104-105)
Menetlusdokumendi koostamise eest makstava kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada mh sellega, millisest menetlusfaasist alates on kaitsja kriminaalmenetluses osalenud ning kui suure osa apellatsioonist või selle vastusest moodustab uus ja asjakohane õiguslik argumentatsioon. Samuti tuleb arvestada käsitletava õigusliku küsimuse keerukust ja mahukust ning kas kaitsja on keskendunud asjakohastele probleemidele. (p 113)
Tasude ja kulude korra § 6 lg 6 kohaselt on juhul, kui kaitsjal on samas asjas kaks kaitsealust, võimalik tema tasu suurendada maksimaalselt 50% (mitte 100%), kolme kaitsealuse korral kuni 100%, nelja puhul kuni 150% jne. (p 129)
|
|
1-20-4729/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.12.2020 |
|
Kohus ei pea vahistamismenetluses otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda (RKKKm 1-18-8222/47, p 8). Kohus on aga kuriteokahtluse põhjendatust hinnates pädev andma vahistamistaotluses kirjeldatud ja kohtus esialgset kinnitust leidnud faktilistele asjaoludele karistusõigusliku hinnangu, mis erineb prokuratuuri taotluses märgitust (vrd RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Kohtul pole vahistamismenetluses kohustust ega ka võimalust anda lõplikku hinnangut sellele, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb kahtlustuses kirjeldatud käitumine kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo (vt nt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). Vahistamisaluseks olevat kuriteokahtlust tuleb eitada alles siis, kui kahtlustuses sisalduvad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt RKKKm 1-19-9448/32, p 8). Ka reformatio in peius-keeld ei võta ringkonnakohtult KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3 tulenevat pädevust muuta maakohtu vahistamisotsustuse põhjendusi, tingimusel, et teise astme kohus ei tugine seejuures faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest (vt nt RKKKm 1-20-5036/28, p 10). (p 6)
Enamohtliku tagajärjega koosseis (ehk kvalifitseeritud tagajärjedelikt) hõlmab põhikoosseisu tunnuseid ja lisab sellele kvalifitseeriva tunnusena enamohtliku tagajärje. Selline tagajärg kujutab endast põhikoosseisus sisalduva võimaliku ohu realiseerumist. Teoebaõigus jääb niisugusel juhul sisuliselt samaks nagu põhikoosseisul, kuid enamohtliku tagajärje saabumise tõttu suureneb tagajärjeebaõigus, mis annab aluse mõistetava karistuse raskendamiseks (vt nt KarS § 141 lg 2 p 3). Kuna toimepanija on vallandanud ka põhikoosseisule vastava käitumisega spetsiifilise ohu, mis päädib kvalifitseeritud koosseisu tagajärje saabumisega, piisabki tema vastutusele võtmiseks sellise tagajärje põhjustamise eest KarS § 19 järgi juba sellest, kui ta on tagajärje põhjustanud ettevaatamatult (vt RKKKo 1-16-5213/61, p-d 12.2 ja 12.3). (p 10)
Enamohtliku tagajärjega koosseis KarS § 15 lg 2 mõistes eeldab tahtlikult toime pandud põhikoosseisu, s.o ka ilma selle kvalifitseeriva tunnuseta süüteokoosseisule vastavat tegu. Ainult siis on võimalik enamohtliku tagajärjega koosseisu lugeda tervikuna tahtlikuks deliktiks. Kui enamohtlik tagajärg on kuriteokoosseisu tunnus, siis saab see koosseis olla tahtlik KarS § 15 lg 2 kontekstis üksnes juhul, kui põhikoosseisu moodustab tahtlik kuritegu. Vaid sellistel puhkudel tuleb kõne alla kuriteost osavõtt (KarS § 22) ja kuriteokatse (KarS § 25). Nii ei lange selle sätte alla juhud, mil isik on täitnud kuriteokoosseisu, mis hõlmab küll ettevaatamatusest põhjustatud rasket tagajärge (nt surm), aga mille eelduseks olev koosseisutegu vastab konkreetsel juhul väärteokoosseisule. Vastasel korral muutuks niisugustel juhtumitel karistatavaks sisuliselt väärteost osavõtt, mis oleks aga vastuolus kehtiva seadusega, kuna väärtegude puhul on karistatav ainult täideviimine (KarS § 23). (p 11)
KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), mistõttu on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)
KarS § 422 koosseisutegu vastab eraldivõetuna üksnes väärteokoosseisule (näiteks sõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine LS § 227 järgi), mistõttu on KarS § 422 ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks. (p 12)
Tagajärjedeliktide korral moodustavad ka ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja põhjuslik seos nende vahel. Ettevaatamatusdelikti mõistes eeldab tegu objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi kui tahtliku süüteo korral. Selleks on vaja esmalt küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on tarvis seejärel hinnata, kas tagajärg on toimepanijale ka normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa karistusõiguses pidada kahju tekitamist teo tagajärjeks. Näiteks ei saa isikule normatiivselt omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (vt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6). (p 16)
|
|
1-19-3707/10
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.11.2020 |
|
Vt RKKKo 1-18-4226/253, p-d 15-16. (p-d 15-16)
Vt RKKKo 1-18-4226/253, p-d 18-19. (p-d 18-19)
Vt RKKKo 1-18-4226/253, p 15. (p 15)
|
|
1-18-4226/253
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.11.2020 |
|
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse puhul on oluline, et teistetav süüdimõistev kohtuotsus oleks tehtud lihtmenetluses kas kaastäideviija või osavõtja suhtes. Narkootilise aine üleandja ja vastuvõtja tegevus narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel ei ole käsitatav kuriteo kaastäideviimisena ega kuriteost osavõtuna, mistõttu sellisel juhul ei ole teistmise aluseks KrMS § 366 p 8, vaid KrMS § 366 p 9. (p-d 15-16)
Olukorras, kus varasema otsusega mõistetud karistus tingis hilisemas otsuses KarS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel liitkaristuse moodustamise ning see varasem otsus tühistatakse, on hilisema otsuse puhul teistmise aluseks KrMS § 366 p 4, sest sellisel juhul langeb hilisemas asjas ära liitkaristuse moodustamise vajadus, mis kergendab süüdimõistetu olukorda. (p-d 18-19)
Narkootilise aine üleandja ja vastuvõtja tegevus narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel ei ole käsitatav kuriteo kaastäideviimisena ega kuriteost osavõtuna. (p 15)
|
|
1-18-5815/389
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.11.2020 |
|
KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras ehk vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi suuruses summas. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Erandiks on juhud, kui tuvastatakse kokkulepe narkootilise aine käitlemisest saadu jagamiseks muul viisil kui võrdsetes osades. (p 39, vt täpsemalt RKKKo 1-18-2232/179, p-d 55-58)
KarS § 184 lg-s 2^1 sätestatud kvalifitseerivat tunnust ei saa täita sellega, et kaastäideviijatel on eesmärk teenida grupi jaoks suurt varalist kasu. (p 41)
KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)
KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)
KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras ehk vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi suuruses summas. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Erandiks on juhud, kui tuvastatakse kokkulepe narkootilise aine käitlemisest saadu jagamiseks muul viisil kui võrdsetes osades. (p 39, vt täpsemalt RKKKo 1-18-2232/179, p-d 55-58)
KarS § 184 lg-s 2^1 sätestatud kvalifitseerivat tunnust ei saa täita sellega, et kaastäideviijatel on eesmärk teenida grupi jaoks suurt varalist kasu. (p 41)
KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)
Suure koguse narkootilise aine käitlemine grupis on ka suure varalise kasu eesmärki tuvastamata karistatav kolme- kuni viieteistaastase vangistusega. Sedavõrd ranget sanktsiooni silmas pidades ei sea võimalikud raskused suure varalise kasu saamise eesmärgi tõendamisel ohtu raskete narkokuritegude eest ette nähtud karistusähvarduse tõsiselt võetavuse. KarS § 184 lg-t 2^1 sanktsiooni silmas pidades on tegemist sättega, mis on mõeldud kohaldamiseks vaid kõige ohtlikumate narkokuritegude korral, mistõttu tuleb kõnesolevat kuriteokoosseisu tõlgendada kitsendavalt. (p 46)
KarS § 184 lg-s 2 ette nähtud kuriteo puhul pole narkootilise aine müügist taotletud või saadud varalise kasu kui karistust raskendava asjaolu (KarS § 58 p 1) puhul tegemist koosseisulise tunnusega ja KarS § 59 selle asjaolu arvestamist ei keela. (p 50)
|
|
1-15-10026/166
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.11.2020 |
|
Vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamise puhul mõistetud karistusaja määratlemisel KarS § 76 tähenduses tuleb lähtuda reaalselt ärakantavast karistusajast, lühimenetluses seega KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendatud karistusest. (p 12)
Sidudes mõistetud karistusaja KarS § 76 tähenduses KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud karistusega, ei oleks tahtliku esimese astme kuriteo toimepannud isikutel lühimenetlust valides enam võimalust ilma elektroonilise valve kohaldamiseta vangistusest enne tähtaega vabaneda. Kaks kolmandikku mõistetud karistusajast KarS § 76 lg 2 p 2 tähenduses võrduks alati lühimenetluses ühe kolmandiku võrra vähendatud ning lõplikult ärakantava karistusajaga. (p 13)
|
|
1-15-400/52
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.11.2020 |
|
Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine tähtajalist vangistust kandva isiku omadest. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tuleb arvestada mõistetud karistuse võimalike eripäradega – eeskätt sellega, et vangistus on olnud väga pikk ja isik tavaelust ebatavaliselt kaua eemal. Eluaegset vangistust kandva isiku ennetähtaegseks vabanemiseks peab kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) olema eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked. (p 9)
Ka eluaegsete kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistusega. Küll aga tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt ennetähtaegse vabanemise materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, millena tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski ja võimaliku uue kuriteo raskust mõjutada (vt ka RKKKm 1-14-5339/95, p 12). Et eluaegne vangistus ei ole ajaliselt määratletud, ei kajastu süüdimõistmise aluseks olnud tegudes sisaldunud ebaõigus karistuse pikkuses nii, nagu see on tähtajalise vangistuse puhul. Seetõttu on eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid. Nende asjaolude kaalumine ongi vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb (RKKKm 1-09-14104/142, p 22). (p 11)
KrMS § 432 lg 3 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib süüdimõistetule ekspertiisi määrata, kui selleks esineb selgepiiriline vajadus (vrd nt RKKKo 1-17-5760/47, p 11). (p 13)
KrMS § 432 lg 3 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib süüdimõistetule ekspertiisi määrata, kui selleks esineb selgepiiriline vajadus (vrd nt RKKKo 1-17-5760/47, p 11). (p 13)
|
|
4-20-758/27
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.11.2020 |
|
Välisriigis väljaantud juhiloa omanik saab enda juhtimisõigust tõendada ainult kehtiva välisriigi juhiloa või muu juhtimisõigust tõendava dokumendiga, kuid mitte liiklusregistri andmetega. (p 14)
Kui Eestisse alaliselt elama asumisest on möödunud 12 kuud ja inimene ei ole selle aja jooksul saanud Eesti juhiluba, ei ole tal LS § 99 lg 61 esimese lause kohaselt juhtimisõigust võimalik tõendada enam ka välisriigi juhiloaga, isegi kui selle kehtivusaeg pole veel lõppenud. Teisalt saab välisriigi juhiluba olla LS § 96 lg 1 mõttes Eestis juhtimisõigust tõendav dokument üksnes juhul, kui see on kehtiv. Seega LS § 99 lg 61 esimene lause ei pikenda kehtetu välisriigi juhiloa kehtivust Eestisse alaliselt elama asumisest 12 kuu möödumiseni. (p 16)
LS § 99 lg 6^1 teine kuni viies lause reguleerivad Genfi konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa Eesti juhiloa vastu ümbervahetamise korda, mitte juhtimisõiguse kehtivust. (p 16)
Kui isikul ei ole LS § 96 lg-te 1 ja 2 ning § 99 lg 6^1 kohaselt võimalik tõendada enda juhtimisõiguse olemasolu, siis puudub tal juhtimisõigus ning tema tegu tuleb kvalifitseerida LS § 201 lg 1 järgi. (p 19)
|
|
1-09-3703/83
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.10.2020 |
|
Vt RKKKm 3-1-1-12-17, p-d 16 ja 19-21, RKKKm 1-14-5339/95, p 12 ja RKKKm 1-09-14104/142, p 22. (p 9)
|
Facebook
Twitter