1-21-4285/79
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.12.2023 |
|
Lähisuhet (KarS § 121 lg 2 p 2) ei saa sisustada vastastikuse seose määra kaudu (näiteks pooled olid varem pikalt vabaabielus, neil olid ühised lapsed), vaid nende vahel tuleb tuvastada sisuline ühiseluline side. (p-d 20-21)
Lubatud ei ole ka tõlgendus, mille kohaselt kestab lähisuhe, kuni on lahendatud kõik probleemid teemadel, mis isikuid enne lähedaseks tegi. Selline lähenemine väljub mõiste tavakeelelisest tähendusest ning on isikule ebasoodne ja kantud üksnes õiguspoliitilistest argumentidest. (p-d 22, 23, 29)
Lähisuhe on Eesti õiguse autonoomne mõiste, mistõttu ei tule seda Istanbuli konventsiooniga kooskõlaliselt tõlgendada. Selle kvalifitseeriva koosseisutunnusega läks seadusandja konventsioonist tulenevatest nõuetest kaugemale ning lõi täiendava kaitse isikutele, keda on kehaliselt väärkoheldud eraelulises suhtes, milles nad on ründaja poolt haavatavamad. (p 29)
Lähisuhe – vt RKKKo nr 1-19-3377/32, p-d 9-10, 1-21-3307/43, p-d 27-28. (p 22)
Sõltuvussuhe – vt RKKKo nr 3-1-1-109-10, p 16.1, 3-1-1-61-11, p 9. (p-d 24-25)
Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus lähisuhe (KarS § 121 lg 2 p 2) ja karistust raskendav asjaolu süüteo toimepanemine peresuhtes (KarS § 58 p 4) võivad kattuda, kuid need ei ole identsed mõisted. Näiteks võivad olla lähisuhtes, aga mitte peresuhtes, lähedased inimesed, kelle suhtlus on üksnes internetipõhine. Seevastu võivad vennad omavahel või äi ja väimees olla perekondlikus-, kuid mitte lähisuhtes. (p 30)
|
| 1-21-3985/54
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.11.2023 |
|
Karistusjärgse käitumiskontrolli regulatsioon allub KarS §-s 5 ette nähtud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule. (p 9)
KarS § 871 lg 21 avardas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise võimalusi, lubades seda teha ka alalise elukohata isikute suhtes, mistõttu ei saa seda KarS § 5 lg 3 järgi tagasiulatuvalt kohaldada. (p 9)
|
| 1-17-6026/55
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2023 |
|
Karistusjärgne käitumiskontroll ei ole karistus ega muu mõjutusvahend, vaid seaduses ettenähtud täiendav meede, mis võimaldab kohaldada karistuse ära kandnud süüdimõistetule kindlaid piiranguid või kohustusi. (p 11)
Karistusjärgse käitumiskontrolli regulatsioon allub KarS §-s 5 ette nähtud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule. (p 11)
KarS § 871 lg 21 avardas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise võimalusi, lubades seda teha ka nende isikute suhtes, kellel alalist elukohta pole. Järelikult on tegemist isiku olukorda halvendava seadusega, mida KarS § 5 lg 3 järgi tagasiulatuvalt kohaldada ei saa. (p 12)
Seadusandja ei ole tagasiulatuva jõu keelu omistamisel piirdunud ainuüksi selliste normidega, mis tunnistavad teo karistatavaks või raskendavad karistust. See järeldub KarS § 5 lg 3 sõnastusest, mille kohaselt puudub tagasiulatuv jõud ka sellisel seadusel, mis halvendab isiku olukorda muul viisil. (p 11)
Kaebuse ilmse põhjendamatuse kohta vt RKKKm nr 1-22-510/38, p 13. (p 9)
Määruskaebuse läbivaatamise piiride kohta vt RKKKm nr 1-22-7792/21, p 8. (p 9)
|
| 4-23-270/23
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.11.2023 |
|
ÜTS §-s 87 kirjeldatud rikkumise saab toime panna iga isik, kes korraldab seaduses ette nähtud dokumentideta tasulist sõitjatevedu. Selle süüteokoosseisu tunnuste järgi ei nõuta toimepanijalt erilist isikutunnust (KarS § 24 lg 1). Järelikult pole tähtis ka see, kas toimepanija vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1071/2009 sätestatud veokorraldaja tunnustele ning kas ta täidab veokorraldaja ülesandeid püsivalt. (p 12)
KarS § 14 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku pädev esindaja niisugune isik, kes täitis tegu toime pannes enda tööülesandeid ja tegi seda oma töökohustuste piires. (p 13)
Väärteoasjades võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumist pidada pigem erandlikuks nähtuseks, sest enamiku väärtegude aegumiseks ette nähtud kaheaastane tähtaeg pole üldjuhul hinnatav ebamõistlikult pika tähtajana. Kohtupraktikas on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisest peetud võimalikuks kõneleda nt siis, kui asja lahendamine on väldanud koos kriminaalmenetlusega ligikaudu neli aastat, kui juba mitmendat korda on kerkinud küsimus vajadusest saata väärteoasi uueks arutamiseks maakohtule või kui lihtsakoelises väärteoasjas tehakse kindlaks pikad menetleja tegevusetuse perioodid (vt RKKKm nr 4-21-222/20, p-d 24–26; RKKKo nr 4-17-5471/47, p 20). (p 16)
Kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui kulude suurust ja kandmist kinnitavad dokumendid edastati Riigikohtule pärast kassatsioonimenetluse pooltele kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks määratud tähtaja möödumist (vt RKKKm nr 1-18-5023/12, p 25; RKKKo nr 4-19-1809/48, p 29). (p 18)
|
| 4-22-4139/41
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.11.2023 |
|
KarRS § 5 lg 1 keelab registrist kustutatud karistusandmetele tugineda üksnes siis, kui seadus omistab isiku karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks (RKKKm nr 1-15-1446/76). (p 11)
Karistuse mõistmisel karistatuse arvestamine eripreventiivse kaalutlusena ei ole käsitatav karistusandmetele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 lg 1 mõttes. Karistatus ei too vältimatult kaasa raskema karistuse mõistmist ega välista näiteks mõne karistusliigi kohaldamist. Menetlejal tuleb igal üksikjuhul otsustada, kas üldse ja kui, siis mil määral varasemad – nii kehtivad kui ka arhiveeritud – karistusandmed uut karistust mõjutavad. (p 12)
Ehkki üldjuhul on karistust mõistes asjakohane tugineda esmajoones teo toimepanemise ajaks kustumata karistustele, ei ole välistatud võimalus võtta karistatavat iseloomustava teabena arvesse ka selleks ajaks arhiveeritud karistusandmeid. (p 14)
VTMS § 62 lg 4 sõnastuse kohaselt on koopia saamise õigus kõigil isikutel, kellel on õigus väärteotoimikuga tutvuda, mitte üksnes väärteo tõttu kahju saanud isikul ja tema esindajal. (p 17)
Menetlusosalise õiguse menetlusdokumentide ja toimikuga tutvuda sätestavad VTMS § 19 lg 1 p 6, § 69 lg 6 ja § 114 lg 5. Seega laieneb menetlusosalisele ka VTMS § 62 lg 4 järgne õigus saada soovi korral menetlusdokumendi või toimiku koopia. Menetlusosalisel on õigus esitada taotlus väärteotoimikust koopia saamiseks alates VTMS § 69 lg 6 järgse toimikuga tutvumise õiguse tekkimisest, s.o väärteoprotokolli menetlusalusele isikule kätteandmisest. (p 18)
VTMS § 62 lg 4 võimaldab väljastada menetlusdokumendi või väärteotoimiku ka digitaalselt, nt e-toimiku kaudu või e-postiga. (p 19)
|
| 1-20-5182/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.10.2023 |
|
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb KarS § 5 lõikeid 2 ja 3 järgides kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise redaktsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Seaduse sõnastusest järeldub üheselt seadusandja tahe allutada süütegude aegumine KarS §-s 5 ette nähtud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule. Õigusteoreetilisi seisukohti, millega püütakse kohut veenda selle arusaama ekslikkuses, võib seadusandja arvestada süüteo aegumise regulatsiooni ajalise kehtivuse reeglite muutmisel, kuid see ei saa anda alust kehtiva seaduse contra legem tõlgendusele. (p 13)
Tunnistades isiku süüdi lõpuleviidud kuriteo kaastäideviimises, on tema tegu kvalifitseerides väär viidata ka KarS § 25 lg-le 4. KarS §-le 25 viidatakse üksnes kuriteokatse korral. Kõrgema astme kohus saab eksliku viite KarS §-le 25 kõrvaldada aga üksnes prokuratuuri või kannatanu kaebuse alusel, sest süüteokatsele viitav kvalifikatsioon on süüdistatavale soodsam kui lõpuleviidud kuriteo kvalifikatsioon. (p 21)
|
| 4-22-1706/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.10.2023 |
|
LS § 223 lg 1 järgi ei ole üldjuhul vaja tuvastada kahju täpset ulatust, vaid piisab selle tekkimise kirjeldamisest, seda iseäranis juhtudel, kui kahju põhjustamine on ilmne. Olukord on teistsugune, kui tõusetuvad tõsiseltvõetavad kahtlused kahjustatud asja materiaalse väärtuse osas ning valitseb ebaselgus küsimuses, kellele see kuulub. Amortiseerunud ja väheväärtusliku asja kahjustamise fakt ei ole piisav, et lugeda tõendatuks teisele isikule varalise kahju tekkimine. Kui kahju tekkimine jääb selgusetuks, siis tuleb VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 koosmõjust tuleneva in dubio pro reo-põhimõttest juhindudes tõlgendada kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku kasuks. Täideviija enda varale tekkinud kahju ja kahjustatud asja võimalikke äraveokulusid ei saa lugeda LS § 223 lg 1 koosseisuliseks kahjuks. (p-d 13-14)
VTMS § 133 p 4 kohaselt ei piirdu kohtu pädevus menetlusaluse isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab kohtuvälise menetleja otsuses märgitud karistussättele, vaid kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. Seetõttu peab kohus kontrollima, kas väärteoprotokollis kirjeldatud käitumine võib täita mõne teise süüteokoosseisu tunnused. (p 16)
Nii nagu kriminaalmenetluses ei ole kohtul võimalik süüdistatavat ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja õigeks mõista (RKKKm 1-20-470/34, p-d 21–22), ei saa ka väärteomenetluses teha karistusõiguslikult ühe teo kohta otsust, millega isikut nii karistatakse kui ka samas väärteomenetlus (osaliselt) lõpetatakse. (p 17)
VTMS § 69 lg 2 p 5 kohaselt peab väärteoprotokoll sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta ehk kohtuväline menetleja peab protokollis näitama, milles koosseisuline kahju seisnes. Tekitatud kahju võib nähtuda ka väärteoprotokollis sõnaselgelt viidatud protokolli lisaks olevatest materjalidest. (p-d 9-10)
|
| 1-23-1269/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.09.2023 |
|
Narkootilist ainet ostes kulutab toimepanija ostusumma kui kuriteovahendi KarS § 84 mõttes ära. Järelikult tuleb kohtul sellises olukorras kaaluda, kas on põhjendatud mõista isikult konfiskeerimise asendamise korras välja ka summa, mis vastab narkootikumide ostmiseks kasutatud raha kui kuriteovahendi väärtusele. (p 15)
Ka narkootilise aine müügi kui kuriteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel tuleb võrrelda isiku kuriteojärgset varalist seisundit sellega, milline olnuks tema vara väärtus kuritegu toime panemata. Seetõttu ei saa narkootikume ostnud ja need siis kallimalt edasi müünud isiku võimaliku kriminaaltulu hulka arvata kogu narkootilise aine müügikäivet ja arvestada tuleb ka soetamiskulu, mida kandmata poleks toimepanija teeninud narkootikumide hilisemalt edasimüügilt tulu, mis on arvatud tema võimaliku kuriteoga saadud vara hulka. (p 13)
Kohus on tagamistaotlust lahendades pädev kohaldama kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid ka sellise konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks, mis toimub prokuratuuri taotluses märgitust erineval õiguslikul alusel. Seda tingimusel, et kohus ei tugine faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad taotluse aluseks olevatest asjaoludest. (p 14)
Raha, mida toimepanija kasutab narkootilise aine kui KarS § 184 lg-s 1 sätestatud kuriteo vahetu objekti hankimiseks, on karistusõiguslikult käsitatav tahtliku süüteo toimepanemise vahendina (KarS § 83 lg 1). (p 15)
Kuriteovahend on ka see raha, mida isik kasutab suure koguse narkootilise aine ostmiseks enda tarbeks. (p 17)
|
| 1-21-5633/135
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2023 |
|
Kui isikule on tema kinnipidamise käigus kahtlustatava õigusi ja kohustusi selgitatud, on tõendid, millele seejärel isiku kaasabil ligipääs saadakse, lubatavad. (p 59)
Internetis vabalt kättesaadav teave võib olla kriminaalmenetluses lubatav tõend. See, kuidas andmed avalikule veebilehele said, on küsimus tõendi usaldusväärsusest, mitte selle lubatavusest (vrd RKKKo nr 1-18-437/725, p 44). (p 60)
Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitsepositsiooni tuleb aktiivselt tõendada (RKKKo nr 1-18-2232/179, p 66). (p 60)
Vt RKKKo nr 1-21-6698/50, p d 15–19. (p 64)
KarS §-d 2351, 232 ja 2342 ei piira ebaproportsionaalselt PS §-ga 45 tagatud sõnavabadust ega ole vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva määratletuse ehk õigusselguse põhimõttega. (Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48.) Ka EIK on leidnud, et paljud seadused sisaldavad vältimatult suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus (EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93-94). KarS §-de 232, 2342 ja 2351 sisustamisel on võimalik tuge otsida nii seadusandja selgitustest koosseisude kehtestamisel ja muutmisel kui ka riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast (RiKS § 6 lg 1). (p 72)
Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusi, mille hulka kuulub ka väljendusvabadus (PS § 45) tohib piirata üksnes neis sätetes nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitseks (vt RKKKm nr 3-1-1-9-15, p 25). KarS §-dega 232, 2342 ja 2351 kaitstav Eesti Vabariigi julgeolek hõlmab lisaks riigi iseseisvusele, sõltumatusele ja territoriaalsele terviklikkusele ka põhiseaduslikku korda. Kõik need on sellised kaalukad põhiseaduslikud väärtused, mis annavad legitiimse aluse väljendusvabaduse piiramiseks. KarS §-d 2351, 232 ja 2342 piiravad väljendusvabadust üksnes ulatuses, milles see seab riigi julgeoleku ohtu. (p-d 73–74)
KarS § 2351 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab suhte loomine välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS § 2351 lg-s 1 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). (p 75)
Kuriteona karistatava Eesti Vabariigi vastase suhte (KarS § 2351) puhul on sisuliselt tegemist riigireetmise või muu Eesti Vabariigi vastu suunatud süüteo ettevalmistamisega. Peaks süüdistatav astuma täiendavaid samme suhte loomisel seatud eesmärkide saavutamiseks, s.o alustama KarS § 2351 lg-s 1 loetletud kuritegude toimepanemist, pole enam tegu pelgalt riigivastase suhte loomise, vaid juba vähemalt eesmärgiks seatud kuriteo katsega. (p 77)
KarS § 232 on formaalne teodelikt ega eelda tagajärjena reaalse ohu saabumist. Koosseisu realiseerimiseks piisab välisvaenlase abistamisest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. (p 80)
Isikut ei saa kaebuse piiridest väljudes raskemas kuriteos süüdi tunnistada (RKKKm nr 1-20-8694/55, p 38). (p 81)
Omakasu motiiv pole seotud taotletud kasu suurusega, vaid iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 13). (p 83)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Teabehankemenetluses kogutud teavet ei ole vaja kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks jälitustoimingu protokollis vormistada, vaid tõendi kasutamise lubatavus sõltub KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi vormi järgimisest ja KrMS § 63 lg-s 11 ette nähtud nõuete täitmisest: riigi peaprokuröri otsuse olemasolust ja selle otsuse seaduslikkusest; kooskõlast ultima ratio-põhimõttega (KrMS § 1261 lg 2) ja KrMS § 1267 lg-s 2 sätestatud piirangute järgimisest (keeld kasutada KrMS §-s 72 nimetatud isiku salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud teavet, v.a seaduses toodud erandjuhtudel). Lisaks eeltoodule on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (RKKKo nr 3-1-1-101-16, p-d 22–25) (p 45)
Pooltel peab olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida (RKKKm nr 3-1-1-110-15, p 11). Poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (vt nt EIK 23.05.2017, Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 67; 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 85). Samas on EIK leidnud sedagi, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole absoluutne kohustus. Mis tahes kriminaalmenetluses võib esineda võistlevaid huvisid, mida tuleb arvestada süüdistatava õiguste vastukaaluna. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema tõhusalt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. (EIK 06.03.2012, Leas vs. Eesti, p-d 77-78; viidatud Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 68; 25.07.2019, Rook vs. Saksamaa, p-d 58-59) Viimasel juhul lasub kohtul ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida vastavate toimingute seaduslikkust ning hinnata, kas kaitsja juurdepääsu piiramine oli hädavajalik. Seda tuleb teha viisil, mis võimaldab kaitsjal esitada kohtu argumentidele vastuväiteid. (Viidatud Leas vs. Eesti, p-d 84–88; 25.07.2017, M. vs. Madalmaad, p 66). (p 48)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavad teabehanketoimingud ei tähenda üksnes teabe salajast kogumist, vaid julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks koguda ja töödelda ka üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid (JAS § 211 lg 1 p 4). Tõendina kasutatavale teabele, mis ei ole riigisaladus, tuleks anda kaitsjale üldjuhul juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel (KrMS § 224 lg 1). Seadus lubab jätta kriminaaltoimikusse lisamata üksnes riigisaladuseks oleva tõendi, mille tutvustamiseks kehtib erikord (KrMS § 224 lg 7). Kui teabehanke kokkuvõte tugineb lisaks salastatud teabele ka avalikule või näiteks riiklikest andmebaasidest pärinevale teabele, mis pole olemuslikult riigisaladus, siis tuleb see kokkuvõttes ära näidata. Kui sama teavet on võimalik koguda tavapäraste kriminaalmenetluslike toimingutega (nt KrMS § 215 lg 1 alusel uurimisasutuse nõudega), siis tuleb seda teha. Kaitsepolitseiameti kaksikpädevust julgeolekuasutuse ja uurimis-/jälitusasutusena ei tohi kasutada ära selleks, et piirata kunstlikult kaitse juurdepääsu teabele, millele muu uurimisasutuse menetletud asjas antaks juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel. Sellise tõendusteabe kaitsjale esitamata jätmise korral peab olema kontrollitav, milline huvi kaalus konkreetsel juhul kaitseõiguse tagamise vajaduse üles. (p 49)
Olukorras, kus teabehanke kokkuvõtte aluseks olnud üksikasjalikuma info kriminaaltoimikusse lisamata jätmiseks esinevad kaalukad põhjused, on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda, et kohus kontrolliks julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumise seaduslikkust (vt RKKKo nr 3-1-1-101-16, p 25) ning veenduks vajadusel, kas kokkuvõttes sisalduv teave saadi tõepoolest teabehanketoimingutega. (p 50)
Hinnates, kas kaitseõigust on riigi kogutud ja tõendina kasutatavale teabele juurdepääsu kärpimisega ülemäära piiratud, on oluline muu hulgas see, kas kaitsepool on kasutanud aktiivselt ja tõhusalt neid tasakaalustavaid vahendeid, mille seadusandja on tema käsutusse andnud (vt EIK 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 92). (p 54)
Kui taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on seoses kassatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulu (vt nt RKKKo nr 1-20-1108/94, p 23). Selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 92)
Kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 mõttes on ese, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks. Sellest määratlusest lähtudes saab välisvaenlasega suhete loomise ja pidamise vahendina käsitada küll arvuteid ja mälupulki, kuid mitte neisse talletatud süüdistatava koostatud artikleid, teoseid jm kirjutisi. (p 87)
Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm nr 3-1-1-57-12, p-d 15 ja 20). Ka näeb KrMS § 125 lg 5 ette, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi olulisel põhjusel vaja, tehakse sellest omanikule koopia. (p 88)
|
| 1-18-9392/78
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.06.2023 |
|
Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisulised eeldused – vt RKKKm nr 1-09-3703/83, p 9. (p 9)
Kui kinnipeetaval puuduvad avavanglas kantud karistuse jooksul rikkumised, peavad vabastamata jätmise määruses olema toodud selged põhjendused, millised kuriteo toimepanemise asjaolud ja/või isikut ja/või tema elukäiku iseloomustavad andmed viitavad uute kuritegude toimepanemise riskile, mis väljaspool avavanglat elektroonilise valve tingimustes võiks kardetavasti ja senisest suurema tõenäosusega siiski realiseeruda. (p 11)
Puhtsüdamlik kahetsus ei eelda seda, et teo toimepanija aktsepteerib vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid. Isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks kannatanu rollile toimunus. (p 12)
KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu ei saa süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada karistuse üldpreventiivse eesmärgiga (RKKKm nr 1-09-14104/142, p 20). (p 13)
Reeglina saab VangS § 20 lg 1 kohaselt kinnipeetava paigutada avavanglasse alles reaalse vangistuse lõppfaasis (vrd KarS § 76 lg d 1 ja 2) ning seda vaid juhul, kui on piisavalt alust uskuda, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Ümberpaigutamise otsuse tegemisel võetakse muu hulgas arvesse, kas isikul on distsiplinaarkaristusi, kas ta on põgenemiskalduvusega või vajab tugevdatud järelevalvet (vt justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2). (p 11)
|
| 1-21-2315/77
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.06.2023 |
|
KarS § 203 lg 1 objektiivne koosseis eeldab, et toimepanija a) rikub või hävitab b) asja, mis on c) talle võõras ja d) põhjustab sellega olulise kahju. (p 37)
a) Koosseisu täitmiseks peab toimepanija asja hävitama või seda rikkuma. Hävitamine tähendab asja muutmist senisel eesmärgil kasutamiskõlbmatuks ning väärtusetuks, rikkumine tähendab asja kahjustamist määral, mis ei muuda asja lõplikult kasutamiskõlbmatuks. (p 40)
b) Asja mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS § 49 lg-st 1, s.o tegemist on kehalise esemega. Kõnesoleva kuriteokoosseisu objektiks võib olla nii kinnis- kui ka vallasasi (TsÜS § 50). (p 38)
c) Isikule on KarS § 203 mõttes võõras iga asi, mis ei ole AÕS § 68 lg 1 mõttes tema omandis (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 19). (p 39)
d) KarS § 203 lg 1 koosseisuline tagajärg eeldab, et toimepanija oleks võõra asja rikkumise või hävitamisega tekitanud olulise kahju, s.o kahjusumma ulatub vähemalt 4000 euro ja 1 sendini (KarS § 121 p 1) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 39). KarS § 203 sisustamisel tuleb varalise kahju kui kuriteo koosseisulise tunnuse tuvastamisel lähtuda VÕS § 132 põhimõtetest. Seega asja kahjustamise korral saab kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest, kuid pole välistatud kahju suuruse arvestamine ainuüksi asja väärtuse vähenemise ulatuse kaudu. (p-d 41, 44)
KarS § 203 objektiivsele koosseisule vastava teo toimepanemine on karistatav, kui süüdistatav tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 15 lg 1; § 16 lg 4). Muuhulgas tuleb süüdistatava tahtluse kindlakstegemiseks tuvastada, kas süüdistatav tegu toime pannes vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et tegu tekitab asja omanikule kahju, mis ulatub vähemalt kuriteo koosseisulise kahju alammäärani (vt nt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 16). (p 48)
Kuriteo koosseisulise kahju põhjendamine haginõude rahuldamise ja selle ulatusega on metodoloogiliselt ekslik. Kuriteo koosseisulise kahju ja haginõude rahuldamise ulatus küll võivad, aga ei pruugi kattuda. Koosseisulise kahju tuvastamisel ei saa arvesse võtta kõiki kahju hüvitamisel kehtivaid reegleid (nt VÕS §-s 140 sätestatut). (p 45)
KrMS § 2861 lg 2 p 2 näeb ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise aluse juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjusi, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Kui kaitsja taotleb täiendava tõendi vastuvõtmist, peab ta selgitama, milline on menetluses ilmnenud uus asjaolu, mida ta soovib tõendiga kummutada. Hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmisel ja neile tuginemisel, rikub kohus kriminaalmenetlusõigust. (p 53)
Ühe tõendi kõlbmatus või ebausaldusväärsus ei vabasta kohut teiste tõendite hindamisest. Kohus peab põhjendama, miks ei ole tõendid lubatavad, usaldusväärsed või ei tõenda võimalikku kahju. Kui kohus loobub koosseisulise kahju tuvastamisest, sest üks võimalik kahju hindamise meetod polnud adekvaatne, eksib kohus tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust. (vt RKKK nr 3-1-1-82-14, p 8.2). (p 46)
Tekitatud kahju suurust ei tõenda müügilepingud, kus märgiti summad, mille võrra alandasid pooled süüdistatava tekitatud kahjustuste tõttu müügihinda. Märgitud allahindlus on vaid kannatanu hinnang tekkinud kahjule ega anna adekvaatselt edasi kuriteoga tekitatud tegelikku kahju (vt ka RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 15). (p 46)
|
| 1-22-1425/82
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.06.2023 |
|
KarS § 141 lg 2 p 7 järgi on karistatav inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine, kasutades ära tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seejuures peab kannatanu selline seisund olema tekitatud süüdistatava poolt ja narkootilise või psühhotroopse aine abil. Tegemist on abitusseisundi ärakasutamise spetsiifilise viisiga. (p 26)
Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Varasemas praktikas on selgitatud, et selline abitusseisund võib muu hulgas tuleneda kannatanu terviseseisundist – nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all, alkoholijoobes vms (RKKKo nr 3-1-1-111-10, p 8.3). Kannatanu abitusseisund võib olla tingitud ka tal esinevast narkootilisest joobest ja väljenduda ühtaegu nii arusaamis- kui ka vastupanuvõimetuses. Seejuures tuleb arvesse võtta, millist narkootilist või psühhotroopset ainet tarvitati (manustati), milline on selle aine n-ö tavapärane toime ja mil moel see konkreetse kannatanu arusaamis- ja vastupanuvõimet mõjutada võis. (p 27)
KrMS § 60 lg-d 1 ja 3 näevad ette kohtu õiguse tugineda tõendatuks tunnistatud asjaolude kõrval ka üldtuntud asjaoludele. Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada (RKKKo nr 3-1-1-28-12, p 8.2). Teatud juhtudel võib ka uimastava toimega ainete mõju lugeda üldtuntuks. (p 30)
Asjaolu, et isikut pole alust süüdi tunnistada lõpuleviidud süüteo toimepanemises, ei tähenda Riigikohtu kestva praktika kohaselt seda, et süüdistatav tuleb tingimata õigeks mõista. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb enne õigeksmõistva otsuse tegemist kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu pole karistatav süüteokatsena (vt nt RKKKo nr 3-1-1-107-13, p 9). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse (vt ka RKKKo nr 3-1-1-111-10, p-d 9–9.2). Kõlbmatust süüteokatsest (KarS § 26 lg 1) saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 33)
DNA-ekspertiisi maksumus kujuneb ekspertiisi käigus uuritud ekspertiisiobjektide arvu ja kohtuekspertiisiseaduse §-s 273 sätestatud ühe ekspertiisiobjekti ekspertiisi hinna korrutisena. Seejuures tuleb ekspertiisobjektide arvu all mõista eksperdile ekspertiisi tegemiseks üle antud objektide, mitte ekspertiisi käigus tekitatud reaktsioonide arvu. Ekspertiisina käsitatav ja tasustatav on ka esmaekspertiisi tulemuste alusel tõepärasuhete arvutamine. (p-d 36 ja 39)
KrMS § 171 lg 1 kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust. (p 22)
|
| 4-22-4021/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.05.2023 |
|
Mootorsõidukina liiklusseaduse § 2 p 40 tähenduses tuleb käsitada mis tahes seadet, mis vastab kõigile järgmistele tunnustele: 1) see on kas teel liiklemiseks nähtud või on seda selleks faktiliselt kasutatud; 2) see liigub mootori jõul; 3) selle valmistajakiirus ehk valmistaja määratud suurim kiirus ületab 6 km/h; 4) see ei vasta mitte ühelegi LS § 2 p-s 40 ammendavalt loetletud erandile, s.o tegemist pole ei üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud mootoriga sõiduki, jalgratta, kergliikuri, pisimopeedi, robotliikuri, maastikusõiduki ega trammiga. LS § 2 p-s 40 sätestatud definitsioonile vastav seade on liiklusseaduse tähenduses mootorsõiduk olenemata sellest, kas see vastab ka mõne mootorsõiduki kategooria (LS § 93) tunnustele. Asjaolu, et mõni LS § 2 p 40 tähenduses mootorsõiduk ei ole liigitatav mitte ühessegi mootorsõiduki kategooriasse, ei vabasta mootorsõidukiga liiklejat kehtestatud piirangutest ja vastutusest. (p-d 12 ja 20)
Sõiduki vastavus LS § 87 lg 12 nõuetele on kergliikurit defineeriv tunnus, mille puudumisel ei saa sõidukit kergliikuriks lugeda. Sõiduk, mille valmistajakiirus on üle 25 km/h, ei ole seaduse kohaselt kergliikur. Kergliikurina ei saa käsitada ka sõidukit, mille valmistajakiirus küll ei ületa 25 km/h, kuid mille mootor on võimsam kui üks kilovatt ja mis samal ajal ei ole tasakaaluliikur. LS § 264 lg-s 211 ette nähtud tingimus ei saa liikuda kiiremini kui 25 km/h pole täidetud mh siis, kui sõidukile on küll paigaldatud kiiruspiirik, kuid juhil on võimalus seda sisse ja välja lülitada. (p-d 16 ja 17)
Sellist mootorsõidukit, mida pole lubatud registreerida, ei tohi ka liikluses juhtida. (p 23)
Kuivõrd mootorsõiduki registreerimise eelduseks on ohutusnõuete täitmine, on registreerimisvõimetu mootorsõiduk liikluses üldjuhul ohtlikum. Järelikult võib niisuguse mootorsõiduki juhtimine liikluses tähendada ka suuremat süüd KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes. (p 23)
|
| 4-22-3288/51
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.05.2023 |
|
Eesti välisesindus pole Eesti territoorium. Seetõttu tuleb välisesinduse asukohas toime pandud väärteo korral lähtuda KarS § 6 lg-s 1 sätestatud üldpõhimõttest, mille kohaselt kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Isiku karistamine niisuguse väärteo eest pole võimalik ka KarS § 7 järgi. (p-d 19 ja 20)
Isiku tegutsemiskohtade paljususest (KarS § 11) ei saa kõneleda niisuguse teo puhul, mis seisneb riigisaladust ja salastatud välisteavet sisaldavate paberdokumentide hoidmise nõuete rikkumises Eesti välisesinduse territooriumil, s.t mille toimepanemiseks ei kasutata nt mõnda elektroonilist andmekandjat ja/või arvutit, ning mille teokirjelduse aluseks olevatest asjaoludest ei nähtu, et süüteokoosseisus kirjeldatud ohu saabumise koht võiks erineda isiku tegutsemise kohast. Kuna kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli piiridega ega tohi neist väljuda, tuleb väärteoprotokollis kirjeldada kõiki menetlusaluse isiku vastutuse eelduste tuvastamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid. (p-d 21–23)
Riigisaladuse kaitsmise kohustus ja selle kohta kehtestatud nõuete järgimine pole piiratud Eesti territooriumiga. Riigisaladusele juurdepääsu õigust omav isik peab riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega seatud nõudeid täitma sõltumata enda viibimiskohast. Sama moodi pole Eesti territooriumiga piiratud riigisaladust valdava asutuse pädevus korraldada ja kontrollida salastatud teabe kaitset ning seda tagavate õigusaktide nõuetest kinnipidamist. Karistusseadustiku normid ei võimalda aga riigil nende nõuete rikkumisele alati karistusõiguslikult reageerida. Tegemist võib olla olulise karistatavuslüngaga, mille kõrvaldamine on seadusandja pädevuses (nt KarS § 7 lg 2 täiendamise kaudu). Karistusõigusliku sekkumise võimatus ei välista siiski muude seaduses ette nähtud meetmete (nt distsiplinaarvastutus, juurdepääsuloa kehtetuks tunnistamine) kohaldamist. (p 24)
Kohtuväline menetleja ei saa asendada esitamata jäänud kassatsiooni kassatsioonivastuses sisalduva taotlusega, mis on suunatud menetlusaluse isiku olukorra raskendamisele. VTMS § 1732 lg 1 esimese lause kohaselt vaadatakse väärteoasi läbi kassatsiooni piires. (p 25)
Kui tasutaotluses pole eristatud seda, missugused toimingud ja missugune ajakulu on seotud kassatsioonimenetluse esemeks oleva väärteoga, tuleb kaitsjatasu suurus tuvastada hinnanguliselt. (p 29)
Olukorras, kus väärteomenetluses lõpetatakse kassatsiooni piiridest väljuvatele argumentidele toetudes ega anta sisulist hinnangut ühelegi kassaatorite väitele, ei saa lugeda suurt osa valitud kaitsjatele makstud tasust vajalikuks ega põhjendatuks. (p 30)
|
| 1-22-5306/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.05.2023 |
|
Korduvus või süstemaatilisus kvalifitseeriva tunnusena peab olema täidetud süüteo toimepanemise ajal (vt RKKKm nr 1-15-1446/76, p 11). Teo kvalifitseerimisel pole oluline, kas kohtulahendi tegemise ajaks on varasemad karistusandmed arhiveeritud või mitte. (p 12)
|
| 1-15-400/78
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.04.2023 |
|
Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine tähtajalist vangistust kandva isiku omadest (vt ka RKKKm nr 1-15-400/52, p-d 9 ja 11). (p-d 13 ja 14)
Jättes vabastamata süüdimõistetu, kelle käitumine vangistuses ja elutingimused vabaduses on head, peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed annavad aluse arvata, et isik jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist, ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm nr 1-09-3703/83, p 9). (p 14)
Kui määruskaebemenetluses tekib vajadus vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks esitada süüdimõistetule lisaküsimusi, on kohtul õigus vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses. Täitmiskohtuniku asjades saab kohus koguda oma äranägemisel ka tõendeid, sh selgepiirilise vajaduse ilmnemisel määrata ekspertiisi. (p 17)
|
| 1-22-227/66
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.04.2023 |
|
Süü suurust hinnates tuleb keskenduda teole, mitte süüdistatava isikule. (p 10) Näiteks tuleb süü suuruse hindamisel võtta seisukoht, missugune oli grupis toime pandud kuritegudes süüdistatava teopanus. Varavastaste kuritegude puhul on süü suuruse hindamisel mh oluline süüteo objektiks oleva vara väärtus ja/või kahju suurus. Kui vargus pannakse toime sissetungimisega, võib süü suurus sõltuda muu hulgas asjaolust, kas siseneti nt elu- või äriruumi. (p 11) Pärast süü suuruse ja sellele vastava karistuse kindlaks määramist korrigeerib kohus seda eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest lähtuvalt. Karistuse mõistmise selles staadiumis hinnatakse eripreventsiooni vaatepunktist, kas arvestades süüdistatava isikut (näiteks tema karistustundlikkust või tuvastatud asjaolude põhjal tehtud prognoosi tema edasise käitumise suhtes) on vajadus teosüü suurusele vastavat karistust karmistada või leevendada. Üldpreventsiooni eesmärgil korrigeeritakse karistust juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid. (p 12)
|
| 1-20-9591/107
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.03.2023 |
|
KarS § 21 lg 2 kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Isikud tegutsevad kooskõlastatult, kui neil on ühine teoplaan ning iga isik soovib enda teopanust näha osana selle teoplaani täitmisest. Isikud tegutsevad ühiselt, kui igast isikust sõltub olulisel määral kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. (RKKKo nr 3-1-1-93-05, p 10; RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21.2). (p-d 18 ja 19)
Kaastäideviimist saab jaatada näiteks olukorras, kui juhiste andja organiseerib narkootilise aine käitlemist: asetab grupi liikmetele konkreetseid ülesandeid ning annab täpseid juhiseid aine omandamise, vedamise, hoidmise, edasiandmise jne kohta. (RKKKo nr 3-1-1-57-09 p-d 19.1-20). (p 20)
Narkootilise aine käitleja ning käitlemiseks juhiste andja tegevus ei ole ilmtingimata käsitatav kuriteo kaastäideviimisena. Ainuüksi teise isiku juhendamise tuvastamine narkootilise aine käitlemise juures, ei võimalda väita, et juhiste andja ning käitleja tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatud kaastäideviimise tähenduses. Vastupidise seisukoha aktsepteerimisel kaoks sisuliselt piir (kaas)täideviimise ning teise isiku kuriteost osavõtu vahel. (p-d 21 ja 22)
|
| 1-21-6698/50
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.03.2023 |
|
Asjatundja pädevuse tuvastamine eeldab, et tuleb kindlaks teha asjatundja erialane kompetents ja hinnata, kas see on piisav, osalemaks menetlustoimingus või andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid eriteadmistel põhinevaid selgitusi. Isiku asjatundjana kaasamiseks või ärakuulamiseks pole küllaldane see, et ta tegutseb küll mingis erivaldkonnas, kuid tema teadmised ei aita kaasa menetlustoimingu eesmärgile või tõendamiseseme asjaolude paremale mõistmisele. (p 16)
Asjatundja menetlustoimingusse kaasamise eesmärk on esmajoones menetlustoimingu igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse tagamine, et eriteadmistele toetudes oleks võimalik sedastada nt isiku surma saabumist, avastada kuriteojälgi ning koguda või talletada proove või jälgi ekspertiisi või uuringu tegemiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta seejuures ette võimalust, et asjatundja saaks koostada tema osavõtul sedastatud leidude ja nende põhjal tehtud järelduste kohta eraldi kirjaliku dokumendi. Küll peab menetleja tema avaldused fikseerima menetlustoimingu protokollis (KrMS § 1091 lg 2 ls 3). Sama moodi ei sätesta seadus asjatundja eriteadmiste kirjaliku vormistamise võimalust ka siis, kui asjatundjat soovitakse üle kuulata KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel. Viimati osutatud normi kohaselt võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. Erinevalt asjatundja osavõtul tehtavatest menetlustoimingutest pole seadusandja kindlaks määranud nende asjaolude ringi, mille kohta ta saab KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel ütlusi anda. (p 17)
KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel üle kuulatava asjatundja eriteadmistest lähtuvad ütlused võimaldavad küll kohtul paremini mõista mingi spetsiifilise valdkonna toimimist, kuid pelgalt asjatundja ütlustele toetudes ei saa tuvastada mõnda tõendamiseseme asjaolu. Kui asjatundja siiski võib teada mõnda tõendamiseseme asjaolu, tuleb ta üle kuulata tunnistajana (KrMS § 1091 lg 5). Ekspertiis korraldatakse seevastu just siis, kui ilmneb, et mõne tõendamiseseme asjaolu kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (KrMS § 95 lg 1 ja § 105 lg 1). Seega ei teki asjatundja ütlustest uut iseseisvat tõendit, vaid sellel tõendiliigil saab olla üksnes tõendamiseseme asjaolusid (või menetlustoimingu käiku) selgitav tähendus. Kuivõrd kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 on tõendiks vaid asjatundja ütlused, eristab kriminaalmenetluses asjatundja rolli eksperdi omast seegi, et tema eriteadmistele tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis. Ka asjatundja ning eksperdi õiguste ja kohustuste maht on erinev (nt ei nähta menetlusseaduses otsesõnu ette asjatundja õigust tutvuda kriminaalasja materjaliga ning küsida uuringuteks selgitusi). (p 18)
Asjatundja ega ka mitte eksperdi pädevusse ei kuulu ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates. Sama moodi pole asjatundjal ega eksperdil võimalik anda õiguslikku hinnangut mõne süüteokoosseisu tunnuse (nt KarS §-s 1432 sätestatud sõltuvussuhte) olemasolu või puudumise kohta, kuna ka selle küsimuse hindamine on asja lahendava kohtukoosseisu pädevuses. (p 24)
Olukord, kus kohus põhistab kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust asjatundja niisuguste seletustega, mille raames hindas asjatundja kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, on vastuolus üldiste loogikareeglitega, sest hinnatud ütluste puhul on siis tegemist täiesti erinevate uurimisobjektidega. (p 25)
Kõlbmatu kuriteokatse eraldi kvalifitseerimine pole vajalik, kui tuvastatakse, et süüdistatava tegevuses ilmnevad ka sama lõpule viidud süüteo tunnused. Veel vähem on niisugusel juhul põhjendatud see, et kõlbmatu süüteokatse eest mõistetakse süüdistatavale eraldi karistus. (p 30)
|
| 1-21-7406/31
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2023 |
|
Olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 2 tingimused on täidetud, võib otsuse rajamine tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele olla siiski välistatud. KrMS § 15 lg 3 näeb ette, et kohtuotsus ei või tugineda valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud kaitsjapoolel võimalik küsitleda. Kohtuotsus tugineb KrMS § 15 lg 3 mõistes tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. (p 12)
Kui kohtulahend on vastuolus KrMS § 15 lõikega 3, s.o tugineb valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda kaitsjapoolel ei olnud võimalik küsitleda, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. (p-d 13-14)
KarS § 83 lg 4 ja § 83 lg 5 järgi konfiskeeritakse aine, kui selle omamiseks vajalik luba puudub, kuid üksnes tingimusel, et isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Seetõttu ei saa süüdistatava õigeksmõistmisel viidatud alusel ainet konfiskeerida. (p 15)
Narkootilise või psühhotroopse aine konfiskeerimata jätmine ei tähenda, et aine peab tagastama. Kui isikul ei ole õigust ainet omada, tuleb see NPALS § 7 lg 3 järgi anda üle riiklikule ekspertiisiasutusele. (p 16)
|
Facebook
Twitter