1-24-1748/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.04.2026 |
|
Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle ülesanne on eelkõige tagada tõendamise reeglite järgimine kohtuistungil, seejärel uuritud tõendite hindamine ja nende alusel otsuse tegemine. Kuigi KrMS § 339 lg 1 p 12 räägib kohtulikust arutamisest, on üheselt mõistetav, et erapooletu õigusemõistmise nõuet peab järgima lisaks menetluse juhtimisele ka kohtuotsuse kirjutamisel. Kohus võib juhtida ja puhuti lausa peab juhtima otsuses tähelepanu vigadele kohtumenetluse poole seisukohtades või õiguskäsitluses ning minetustele kohtueelse menetluse toimetamisel. Samal ajal tuleb vältida ühe kohtumenetluse poole läbivat kritiseerimist moel, mis võib jätta kohtumenetlusest kallutatud mulje. Kohtunik, kes peab lahendama õigusküsimuse erapooletult, st olema vaba eelarvamustest ning subjektiivsusest, peab samal ajal ka näima erapooletu. (p-d 30 ja 31)
Kohtuotsuses ei peaks keskenduma mahukalt teemadele, millel pole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust, selmet piirduda kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimustega (KrMS § 306). Ohtrad üleliigsed tekstiosad muudavad kohtulahendi raskesti jälgitavaks ning tekitavad lugejale lisatööd, viimasest johtuvalt suurendavad paratamatult ka menetluskulusid. (p 32)
Kuigi süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama nii faktilisi asjaolusid kui ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, ei ole selles sisalduv õiguslik käsitlus kohtu jaoks siduv. Kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. See hõlmab ka süüdistuses kirjeldatud asjaoludel hoolsuskohustuse sisule ja ulatusele õigusliku hinnangu andmist. (p 33)
Vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 70. (p 40)
Vt RKKKm 1-23-1763/24, p 23. (p 49)
Hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamise korral tuleb küsida, kuidas toiminuks vaatlusaluses olukorras samas eluvaldkonnas tegutsev keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik isik. Rikkumisega on tegu siis, kui teo toimepanija jätab järgimata kas ühiskonnas tervikuna või mõnes spetsiifilises valdkonnas nõutava vajaliku hoolsuse. Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb eristada ühelt poolt kõigile omistatavat üldinimlikku (üldist) hoolsuskohustust, mille aluseks on moraalinormid ja tavad, ning teisalt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega, aga ka käitumistavade, juhiste jmt-ga sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Spetsiifilises eluvaldkonnas hoolsuskohustust sisustavad normid või juhendid võivad isiku üldist käitumiskohustust küll täiendada ja konkretiseerida, aga need ei saa ega tohi kitsendada isiku kohustusliku käitumise määra võrrelduna üldise hoolsuskohustusega. (p 34)
Hinnang hoolsuspärasele käitumisele teatud erivaldkonnas ei saa rajaneda vaid selles sfääris kehtivatel (tihti eraõiguslikel) normidel. Lähtepositsiooniks inimeselt oodatava hoolsuse hindamisel on üldjuhul mingis valdkonnas tegutsejalt nõutav ja valdavalt õigusaktidel põhinev hoolsuse määr, kuid hoolsuskohustus ei tulene ainuüksi kirja pandud normidest Lisaks tuleb arvestada ka kodifitseerimata reeglite ja tavadega, mis võivad sisustada nii spetsiaalset hoolsuskohustust kui ka kõigile omistatavat üldist hoolsuskohustust. Teisisõnu ei saa mingi valdkonna erinormidega muuta hoolsuskohustuse määra äärmiselt madalaks või lausa olematuks. (p-d 35 ja 36)
Kui kellegi vastutusalas on suurema ohu allikas, mille kasutamisega kaasneb tavapärasest kõrgem risk, peab ta ühtlasi tagama ohtude võimaliku realiseerumise puhuks võimekuse neile adekvaatselt reageerida. Veekeskuse puhul tähendab see suutlikkust päästa võimaluse korral uppumisohtu sattunud inimene, seda vajadusel ka basseini põhjast ning enne, kui uppujal tekivad pöördumatud tervisekahjustused. (p 39)
Ettevaatamatusdelikti hindamisel tuleb objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks tuleb hinnata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma. (p 49)
Õigusnormide mõte ja ülesanne ei ole ega saagi olla ammendava loetelu andmine kõigist võimalikest käitumisalternatiividest ning kohustustest. Reeglid peavad olema sätestatud mõistlikus mahus. (p 40)
Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p 11. (p 61)
Psühholoogialalasest raamatust lehekülgede kaupa populaarteaduslike seisukohtade refereerimine ei ole õigusabi osutamine. (p 63)
|
| 1-24-5035/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.04.2026 |
|
Vt RKKKm nr 1 20-1503/111, p 18 ja RKKKm nr 1-15-7765/145, p 15. (p 9)
Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaolusid peab aga vaagima kogumis. See tähendab, et ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel tuleb esimesena hinnata süüdimõistetu võimalikku retsidiivsust, mis on ennetähtaegse vabastamise absoluutne eeldus. Kui kohus tuvastab tõsiseltvõetava uute kuritegude ohu, on süüdimõistetu ettetähtaegne vabastamine välistatud ning teisi KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid kaaluda pole põhjust. Vähese retsidiivsusohu korral ei saa aga jätta tähelepanuta ka muid seaduses kirjeldatud aspekte, mis võivad anda aluse jätta süüdimõistetu siiski vabastamata. (p 14)
Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise eelduseks ei saa seada olematut retsidiivsusohtu. Ei ole realistlik seada süüdimõistetu vabastamist sõltuvusse sellest, kas vanglas osutatavad sekkumistegevused on taandanud mistahes uute kuritegude toimepanemise ohu suisa olematuks. Selle eeltingimuse täitmine ei ole ka objektiivselt kontrollitav. (p 16)
Hinnang isiku kalduvusele (uusi) kuritegusid toime panna sõltub paljuski ka karistamise aluseks olnud teo iseloomust. Erinevalt näiteks nn sõltuvuskuritegudest nagu süstemaatilised vargused või narkosüüteod ei saa teatud kuritegude puhul (tulenevalt nende iseloomust või toimepanemise asjaoludest) eeldada korduvust või on see äärmiselt vähetõenäoline. Seetõttu ei pruugi niisuguse teo toimepanija puhul olla pea üldse ohtu, et ta paneb toime uue samalaadse kuriteo. Sellisel juhul on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel iseäranis oluline hinnata kogumis KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid. Need võivad ennetähtaegse vabastamise välistada ka siis, kui uute kuritegude oht on väike või koguni puudub. (p 17)
Mida vähem aega on kuriteost möödunud, seda suurem kaal on kuriteo toimepanemise asjaoludel. Süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskusega, küll aga saab ja tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, milliseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. (p 19)
Karistuse peamine eesmärk on süüdimõistetu õiguskuulekale käitumisele suunamine. Teine oluline karistuse ja ka vangistuse täideviimise eesmärk on õiguskorra kaitsmine. Kohus peab seetõttu KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude hindamisel arvestama nii eri- kui üldpreventiivseid tegureid. See tähendab, et ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel on kesksel kohal süüdimõistetu retsidiivsusriski hindamine, kuid selle kõrval tuleb arvesse võtta ka üldpreventiivseid argumente koosmõjus seadusandja nimetatud muude asjaoludega. Nii võib jätta süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastamata juba pelgalt põhjusel, et ta võib suure tõenäosusega panna toime uusi kuritegusid. Seevastu ei piisa isiku vabastamata jätmiseks ainuüksi kunagise kuriteo asjaolude ja süüdimõistetu varasema elukäiguga seotud üldpreventiivsetest kaalutlustest. Sellegipoolest on õiguskorra kaitsmise huvid üks aspekt, mida tuleb eriti vangistuse varases etapis ennetähtaegse vabastamise võimalikkuse hindamisel arvestada. Üldpreventsioon karistuse eesmärgina taandub aja jooksul. (p-d 21 ja 22)
|
| 1-25-4382/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.04.2026 |
|
Väljaspool kodu osutatavale üldhooldusteenusele kehtestatud nõuded aitavad tagada nõutava kvaliteediga hooldusteenuse osutamist, kuid on samal ajal suunatud ka sellele, et vältida võimalikke rikkumisi, sh klientide väärkohtlemise juhtumeid. (p 33)
Alates 1. novembrist 2023 kehtiva KarS § 14 järgi ei ole asjakohaste faktide tuvastamise korral välistatud, et juriidiline isik võib pärast nimetatud kuupäeva toime pandud tegude eest vastutada KarS § 14 lg 1 p 2 alusel, kui tema töötaja paneb kuriteo toime juriidilise isiku õiguslikke kohustusi rikkudes, tehes seda juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Lisaks võimaldab KarS § 14 lg 2 võtta juriidilise isiku vastutusele ka siis, kui KarS § 14 lg-s 1 nimetatud organ või isik jääb tegevusetuks ning viimaste garandiseisundit ei tuvastata. Seega võib juriidiline isik vastutada ka siis, kui ta ei ole oma tööd nõuetekohaselt korraldanud või võtnud vaevaks võimalike rikkumiste kahtlustega tegeleda, isegi kui ükski KarS § 14 lg 1 p-s 1 nimetatud füüsiline isik ise süütegu toime ei pane. Juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuseni võib viia ka mitme inimese käitumine kogumis, mis tähendab, et tuvastama ei pea alati vaid üht konkreetset isikut, kellele organisatsioonilisi puudusi ette heita. Puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu juriidilise isiku vastutuse tuvastamiseks piisab, kui juriidilisel isikul on tahtlus organisatsioonilise puuduse suhtes, st tema tahtlus ei pea hõlmama nende puuduste tõttu toime pandud kuritegu. (p 31)
KarS § 14 lg-s 1 sätestatud eeldust „õiguslikke kohustusi rikkudes“ tuleb mõista seadusega juriidilisele isikule pandud nõuete rikkumisena. Puudulikku töökorraldust või järelevalvet saab sisustada nii valdkonnaspetsiifiliste nõuete ja standardite kui ka näiteks korraliku ettevõtja hoolsuskohustusega. Puuduliku järelevalvena on käsitatav seegi, kui juriidiline isik teab tema huvides toimepandavatest õigusrikkumistest, kuid ei ürita neid ära hoida. (p 32)
RKKKm nr 1-21-1591/11, p-d 10–14. (p-d 11-12)
KarS § 141 kaitseb selle inimese, kellega tema tahte vastaselt suguühtesse astutakse, seksuaalset enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust ning lisaks ka tema füüsilist ja vaimset tervist. (p 11)
Kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas ei ole olukorrad, kus kaebus esitatakse kellegi teise õiguste kaitseks. (p 14)
Uurimisasutus ja prokuratuur peavad toimetama kuriteo asjaolude ilmnedes kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või seaduslik alus kriminaalmenetlust lõpetada. Kriminaalmenetluse alustamise lävend on madal. Menetleja ei või eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning peab tõlgendama kuriteokahtlust kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Kuriteokaebust läbi vaadates ei anta teole lõplikku hinnangut, vaid võetakse seisukoht, kas kaebuses märgitu annab piisava aluse jaatada võimalike kuriteo asjaolude ilmnemise kahtlust. Seejuures rikub legaliteedipõhimõtet seegi, kui vaatamata põhjendatud kahtlusele, et kuriteo pani toime mitu eri isikut, toimetatakse kriminaalmenetlust nendest vaid ühe suhtes. Kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel tuleb menetlejal lähtuda esmajoones kuriteoteates kirjeldatud asjaoludest, eeldades üldjuhul nende õigsust. Selle kontrollimine, kas väidetava kuriteo kohta leidub ka tõendeid, on kriminaalmenetluse ülesanne. Viidet tõendusteabe puudulikkusele ei saa kasutada ettekäändena jätta legaliteedipõhimõte järgimata. Kuigi menetlejal on õigus nõuda kuriteoteate esitajalt kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks täiendavaid andmeid, ei tohi panna kuriteo tõendamise kohustust kuriteoteate esitajale. Seega ei saa kriminaalmenetluse alustamata jätmist põhjendada sellega, et kaebaja pole esitanud tõendeid. Kelleltki muult peale kuriteoteate esitaja seadus kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks andmete küsimist ette ei näe. See tähendab, et kui kuriteoteate asjaolude täpsustamiseks on vaja kedagi küsitleda, tuleb alustada kriminaalmenetlust ja see inimene üle kuulata. Tunnistajate ja kahtlustatavate ülekuulamise asendamine mitteformaalsete vestluste ja seletustega ei ole kohane praktika. (p-d 18-19, 26)
Hooldekodu vanuritest kliendid on eriti haavatavad ega pruugi olla võimelised juhtima tähelepanu võimalikele vajakajäämistele hooldusteenuse kvaliteedis. Haavatavatel ohvritel on õigus tõhusale kaitsele, mis tähendab muu hulgas riigi kõrgendatud kohustust korraldada (seksuaal)kuritegude puhul efektiivne uurimine ja kriminaalmenetlus. Lisaks tuleb arvestada, et sellised kannatanud ei tarvitse east ja tervisest tulenevalt menetluse lõpuni elada ega saa oma õigusi kasutada. Ometi on sedalaadi kuritegude uurimine vajalik teiste potentsiaalsete ohvrite kaitseks. Järelikult tuleb kahtlusi eakate hooldekodu klientide seksuaalse väärkohtlemise kohta uurida iseäranis põhjalikult. (p 20)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel peab kõrgemalseisev prokurör hindama omal algatusel ja olenemata kaebajate kaebeõigusest kriminaalmenetluse alustamata jätmise seaduslikkust. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on materiaalõiguslikel kaalutlustel põhjendatud siis, kui kuriteoteates kirjeldatud tegu ei vastaks isegi selle tõendatuse korral ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p 29)
|
| 4-25-2409/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.04.2026 |
|
VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo nr 4-20-2732/34, p 14). (p 9)
Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (RKKKo nr 3-1-1-5-15, p 6). (p 9)
Kohtupraktikas ei loeta väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamist väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid) (RKKKo nr 3-1-1-84-16, p 22). (p 10)
Kohtu kohaldatav õigusnorm, sh norm, millele tuginetakse blanketset koosseisutunnust sisustades, ei tohi olla menetlusalusele isikule üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnud asjakohane (RKKKo nr 3-1-1-84-16, p 23). (p 11)
KarS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on juriidilisele isikule vastutuse omistamiseks vaja tuvastada füüsiline isik (juriidilise isiku organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja), kelle tegu juriidilisele isikule omistada, nagu ka teo toimepanemine juriidilise isiku huvides või tema õiguslikke kohustusi rikkudes (vrd RKKKo nr 4-23-742/78, p 20; RKKKo nr 1-18-9594/31, p 10). Eelmärgitu tähendab Riigikohtu praktika kohaselt seda, et väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest peab nähtuma füüsilise isiku tegu, mis koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob kaasa juriidilise isiku vastutuse (RKKKo nr 4-19-2526/19, p 10). (p 13)
Ettevõtte ärihuvi viitab eeskätt kasumi teenimisele suunatud huvile, mis välismaalase töötamise tingimusi rikkuva ehitusettevõtte puhul väljendub esmajoones nt tööjõukulude kokkuhoius. (p 13)
|
| 4-25-3343/29
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.04.2026 |
|
Kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu (RKKKo nr 1-18-9594/31, p 7). (p 18)
Pangasaladuse hoidmiseks kohustatud isikute ring ei lange täielikult kokku nende isikutega, keda saab selle kohustuse rikkumise eest KAS § 13410 lg 1 alusel väärteokorras vastutusele võtta. Kõnealune väärteokoosseis eeldab, et pangasaladust avaldab isik, kes on teo toimepanemise ajal kas krediidiasutuse juht, töötaja või asutuse huvides tegutsev muu isik. (p 19)
VTMS § 133 p 4 kohaselt on kohtul materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. Seetõttu tuleb enne VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi väärteomenetluse lõpetamist kontrollida, kas menetlusaluse isiku väärteoprotokollis kirjeldatud käitumine täidab mõne teise süüteokoosseisu tunnused. (p 21)
Aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. (p 25)
Käibemaksukohustuslane saab nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (RKKKm nr 1-22-7792/21, p 18). (p 29)
|
| 1-24-3605/68
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.04.2026 |
|
Kvalifitseerimaks süüdistatava tegevuse KarS § 184 lg 21 järgi, ei piisa üksnes narkootilise aine koguse ja selle maksumuse tõendamisest, vaid välja tuleb selgitada isiku tegelikud eesmärgid. Jae- ja müügihinna vahest saab lähtuda siis, kui vastavalt kriminaalmenetluslikule tõendamisstandardile on tuvastatud, et süüdistatav tegeles või plaanis tegeleda narkootilise aine jaemüügiga. (p-d 12-15)
Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus oleneb eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. (p 17)
|
| 1-24-5284/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.02.2026 |
|
Vt RKKKo nr 1-22-2429/42, p 34. (p 21)
Kaebeinstants võib üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (RKKKo nr 1-19-8038/67, p 8). Kui menetluspooltel aga puudub üksmeel juhtunu asjaoludes, tuleb kohtul lahendada vaidlused praktikas välja kujunenud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise reeglitele vastavalt. Vt ka RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18. (p 22)
Ebatüüpilise põhjuslikkuse ahela puhul sekkub kausaalahelasse uus sündmus või selle kulgemises osutub määravaks muu tegur kui see, millega toimepanija tavapärase elukogemuse ja asjade käigu juures oleks saanud arvestada. Teisisõnu tuleb küsida, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega. Ebatüüpilisest kausaalahela kulgemisest ei saa rääkida olukorras, kus isik läheb laetud tulirelvaga konfliktsituatsiooni ja sooritab tüli käigus lasu, mille tagajärjel saabub surm. (p-d 30 ja 31)
Vt RKKKo nr 3-1-1-97-12, p 11. (p 34)
Relva pikaaegne ebaseaduslik käitlemine (KarS § 418) ja selle relvaga toime pandud tapmine ei moodusta ideaalkogumit, sest relva ebaseaduslik kasutamine tapmisel on kaduvväike osa sellele eelnenud relva pikaaegsest ebaseaduslikust käitlemisest. Kui relva ebaseaduslik käitlemine ja tapmine ei ole kantud ühisest tahtlusest ega ole ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, on tegemist kahe eraldi teoga, mis moodustavad reaalkogumi, ja seda sõltumata sellest, kas see hilisem tegu pannakse toime tahtlikult või ettevaatamatusest. (p 35)
|
| 4-25-700/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2026 |
|
KarS § 21 lg 1 kohaselt ei eelda karistusõiguslik vastutus tingimata süüteo omakäelist toimepanekut. Süütegu on võimalik toime panna ka teist isikut ära kasutades, s.o vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega (RKKKo nr 1-17-5210/59, p 28). (p 8)
27. detsembrist 2015 kuni 24. maini 2022 kehtinud VMS § 305 redaktsioon ei võimaldanud ühemõtteliselt väita, et selle süüteo subjekt sai olla vaid valeandmete või võltsitud dokumentide esitamisele kaasa aidanud isik, mitte valeandmeid või võltsitud dokumente esitanud välismaalane ise. (p 13)
24. mail 2022 jõustunud VMS § 305 lg 1 redaktsiooni kohaselt on selle süüteokoosseisu subjekt ka välismaalane, kes esitab valeandmeid ja/või võltsitud dokumente enda huvides. (p 15)
VMS § 305 seab toimepanija vastutuse sõltuvusse eesmärgist saada välismaalasele seaduslik alus viibida Eesti või Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumil. Välismaalane saab nii elamisloa andmise kui ka pikendamise korral ühtmoodi seadusliku aluse Eestis viibimiseks VMS § 305 mõttes. Teo karistamisväärsuse seisukohalt on mõlemal juhul tegemist seadusliku aluse saamisega. (p 18)
Seaduse seletuskirjas esitatud põhjendused ei õigusta üldjuhul seadusesätte tõlgendamist lahknevalt selle sõnalisest tähendusest (RKKKo nr 1-18-3901/97, p 10). (p 13)
Kui välismaalane esitab valeandmeid selleks, et saada seaduslik alus viibida Eesti või Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumil, vastab tema tegu nii KarS § 280 lg 2 (võltsitud dokumendi esitamise korral ka § 345) kui ka VMS § 305 lg 1 objektiivsetele tunnustele. VMS § 305 ja KarS § 280 lg 2 (või § 280 lg 2 ning § 345 lg 1) ei moodusta ideaalkogumit. Asjakohaste normide puhul on tegemist mitteehtsa kogumiga (seadusainsusega), milles eriline isikutunnus (välismaalane) koos konkreetse eesmärgiga muudab väärteo erinormiks kuriteokoosseisu(de) suhtes (RKKKo nr 3-1-1-52-12, p 14). Sellisel juhtumil tuleb kohaldada erinormina VMS § 305 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu ning see on erinorm ka KarS § 280 lg 1 suhtes. (p 17)
|
| 4-25-2712/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.02.2026 |
|
Juhtimisõiguse äravõtmine ei ole karistus, mida saab kohaldada üksnes erandjuhtudel (vt RKKKo nr 4-23-1826/41, p 9). Karistusena juhtimisõiguse äravõtmiseks ei pea tuvastama mingeid tegu või selle toimepanijat iseloomustavad erandlikke asjaolusid. (p 8)
Rikkumisele on vaja rangemalt reageerida siis, kui senised karistused pole mõju avaldanud (nt RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 14). (p 11)
Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud (korduvad) rahatrahv(id) ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (Vt osutatud otsus 4-23-1826/41, p 12.) Juhtimisõiguse äravõtmist ei välista puhtsüdamlik kahetsus, sest liiklusnõuete korduv ja tahtlik rikkumine näitab, et isiku hoiakud pole tegelikkuses muutunud. Samuti ei välista juhtimisõiguse äravõtmist see, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust sissetuleku säilitamiseks (vt ka osutatud otsus 4-23-1826/41, p 14). (p 12)
Kuna LS § 227 lg 2 puhul põhineb teo karistusväärsus teo üldisel ohtlikkusel, puudub vajadus eraldi tuvastada, kas rikkumine tõi kaasa tegeliku ohu või muu negatiivse tagajärje (vt RKKKo nr 4-25-631/28, p 9). (p 10)
|
| 1-21-4494/167
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.02.2026 |
|
Kui ringkonnakohus otsustab kuriteo kvalifikatsiooni muuta, tuleb süüdistatavale tagada küllaldane võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p-d 104-105)
ÄS § 318 lg 6 kõneleb vaid nõukogu liikme ja aktsiaseltsi vahel tehtud tehingust, ent laieneb ka sellisele tehingutele, mille teiseks pooleks ei ole nõukogu liige ise, vaid temaga samaväärse majandusliku huviga isik, nt nõukogu liikme 100-protsendilise osaluse ja kontrolli all olev osaühing (vrd RKTKo nr 3-2-1-26-17, p 10; RKKKo nr 1-19-6307/59, p 48). Kuigi viidatud kohtupraktika puudutab osaühingu ja juhatuse liikme kontrolli all oleva äriühingu vahel tehtud tehingu tühisust, kohalduvad kirjeldatud põhimõtted ka aktsiaseltsi ja tema nõukogu liikme või nõukogu liikmega samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isiku vahelistele tehingutele, sest ÄS § 181 lg 3 ja § 318 lg 6 on sisult kattuvad. Seotud isikute tehingute reeglid ja üldised põhimõtted on samad – eesmärk on vältida huvide konflikti ehk seda, et organi liige ei eelistaks enda või enda äriühingu majanduslikke huve juhitava äriühingu omadele. (p 110)
Äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks tehinguks võib mh olla äriühingule kuuluva kinnistu pea kogu ulatuses väljaüürimine senisest oluliselt madalama hinnaga. (p 111)
ÄS § 318 lg-s 6 silmas peetud üldkoosoleku nõusolek eeldab ÄS §-des 299–305 sätestatud nõuetele vastava otsuse vastuvõtmist. (p 112)
Usalduse kuritarvitamise koosseis ei kaitse vara omaniku õigust vara käsutada, vaid isiku vara tervikuna, mistõttu ei saa varalise kahju tekkimist jaatada pelgalt seetõttu, et kannatanu jääb enda varast osaliselt ilma – võrrelda tuleb vara koguväärtust enne lepingut ja pärast etteheidetavat tegu (RKKKo nr 3-1-1-23-14, p 9 ja vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 13). (p 114)
TsÜS § 35 sätestab juriidilise isiku juhtorgani liikme lojaalsuskohustuse pelgalt juriidilise isiku ees. Aktsionäri lojaalsuskohustus teiste aktsionäride vastu tuleneb TsÜS §-st 32. (p-d 119-120)
Juriidilise isiku ja tema osaniku või aktsionäri vara ei saa samastada (vrd RKKKo nr 1-22-2429/42, p-d 42–43). (p 120)
Ei ole täielikult välistatud, et juriidilise isiku vastu toime pandud kuriteo läbi võib tekkida varaline kahju ka osanikule või aktsionärile (vt RKKKo nr 1-20-8130/9, p 17), kuid sellise kahju põhjustamises KarS § 2172 lg 1 järgi süüditunnistamine eeldab, et tegu oleks suunatud vahetult aktsionäride vara kahjustamisele. (p 120)
Aktsionär ei saa olla kannatanu äriühingu vastu toime pandud süüteos (RKKKo nr 3-1-1-89-11, p-d 26.1–26.5). Aktsionäril võib küll olla TsÜS §-st 32 tulenev teiste aktsionäride varaliste huvide järgimise kohustus ehk usaldusseisund, kuid teised aktsionärid saavad usalduse kuritarvitamise kannatanud olla vaid siis, kui süüdistatava tegu on suunatud vahetult nende vara vastu. (p 123)
Maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine apellatsioonimenetluses ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus. (p 133)
Tahtluse küsimus tuleb lahendada juhtumi asjaolude põhjal. Teisisõnu tuleb tahtluse tuvastamisel hinnata kõiki tõendatuks tunnistatud asjaolusid ning teo välist avaldumist, arvestades mh toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid. (p 134)
Ükskõiksus tagajärje suhtes on kaudse tahtluse, mitte ettevaatamatuse tunnus (nt RKKKo nr 3-1-1-76-16, p 14). (p 137)
Kelmus kui tagajärjedelikt eeldab, et tagajärg ehk kahju oleks toimepanija teoga põhjuslikult seotud. See tähendab, et pettus peab kaasa tooma eksimuse ning eksimusest tingituna sooritab isik kahjuliku varakäsutuse. (p 146)
Enese mittesüüstamise privileegile tuginevalt ei saa õigustada KAPO-le julgeolekukontrollis valeandmete esitamist. (p 151)
Konfiskeerimise eesmärk on takistada toimepanija rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel ning seda meedet saab kohaldada üksnes ulatuses, milles kannatanu võimalike nõuete maksmapanek ei ole piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel (RKKKo nr 1-18-5732/226, p-d 91–94). (p 152)
Kohus on õigustatud ja teatud juhtudel lausa kohustatud kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri taotletu. Silmas tuleb siiski pidada KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisel tuleb tagada tõhus võimalus esitada uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 153)
Teatud juhtudel ja ulatuses peab süüteoga saadud vara kindlakstegemisel arvestama ka vara saamiseks tarvilikku kulu, nt lepingu alusel saadust arvestama maha lepingu täitmiseks tehtud kulud. Selleks tuleb aga kaitsepoolel esitada tõendid, mille alusel saab kohus hinnata tehtud kulutusi ning need põhjendatuse korral kriminaaltulust maha arvata. Seejuures pole tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne sellega, mis kehtib süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisel. (p 155)
Välistatud ei ole toimepanijalt konfiskeerimise asendamise korras välja mõista kriminaaltulule vastav rahasumma ka siis, kui vara saab vahetult süüteo tulemusena toimepanija ainuomandis olev äriühing. Sellisel juhul saab süüdistatavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise korras kriminaaltulu välja mõsta üksnes ulatuses, milles on jälgitavalt tõendatud, et kriminaaltulu jõudis äriühingu kaudu süüdistatavani. Konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks peab süüteoga saadud vara olema jõudnud toimepanija vara hulka. Toimepanijalt saab süüteoga saadud vara konfiskeerida ka siis, kui vahetult süüteo tulemusena saab vara muu isik, kellelt see aga hiljem toimepanijale üle läheb. Süüdimõistetult ei saa konfiskeerida vara, mis läheb süüteo tulemusel otse kolmandale isikule, kes seda hiljem toimepanijale üle ei anna. (p-d 157–159)
Kui kaitsepool soovib tugineda kriminaaltulu arvestamisel väitele, et väidetavalt kriminaaltulu saanud äriühingust tehtud väljamaksed olid ettevõtlusega seotud kulu, ei ole piisav osutada hüpoteetilisele võimalusele, et tegu oli majandustegevusega seotud kuludega. Enda väidete õigsuse tõendamiseks tuleb esitada sellekohased tõendid. (p 161)
SKHS § 1 lg 1 sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Õigeksmõistva otsuse korral hüvitatakse ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju (SKHS § 5 lg 1 p 4). Viimati viidatud sättes on silmas peetud KrMS § 141 lg-s 1 nimetatud kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamist. (p 164)
Kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid tuvastada tuleb konkreetsete menetlustoimingutega tekitatud kahju (RKKKo 3-1-1-34-16, p 27). Kassatsiooni väited ja kahju hüvitamise taotluses esitatu ei anna alust järelduseks, et menetlus oli tervikuna ebaõiglane või K. Martihhinit alandav. On paratamatu, et süüdistataval tuleb mõistlikes piirides kriminaalmenetlust taluda. (Vt ka RKKKo nr 4-21-222/20, p 29.) (p 166)
Kriminaalmenetluses tehtud vigade heastamiseks piisab teatud juhtudel rikkumiste tunnistamisest (p 168)
SKHS § 10 reguleerib varalise kahju hüvitise piirmäära SKHS § 5 või 6 alusel ehk õigeksmõistmise, kriminaalmenetluse lõpetamise või teistmise korral kahju hüvitamisel. Need piirmäärad ei laiene SKHS § 7 alusel kahju hüvitamisele ehk olukordadele, mil kahju tuleb hüvitada menetleja süülise rikkumise korral. (p 183)
Tulenevalt SKHS § 1 lg-st 2 koosmõjus SKHS § 7 lg-ga 1 saab süüteomenetluses rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist ning seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine viivitamisest tingitud kahju tõendamist. Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta VÕS § 113 lg 5 järgi nõuda ka viivist ületava kahju hüvitamist. Teisipidi on aga võimalik ka VÕS § 113 lg 1 kohase viivise nõutust väiksemas ulatuses väljamõistmine. Erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162, mille järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel, tuleb SKHS § 1 lg 2 järgi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise korral silmas pidada süüteomenetluse erisusi, sh SKHS § 9 lg s 1 sätestatut. See tähendab, et vajadusel tuleb menetlejal omal algatusel väljamõistetava viivise või kahjuhüvitise suurust SKHS § 9 lg 1 alusel riigivastutuse seaduse § 13 lg-s 1 sätestatud aluseid silmas pidades vähendada. (p-d 187 ja 188)
KorS § 79 lg 1 p-s 1 kirjeldatud ohu tuvastamiseks tuleb vältimatult hinnata juhtumi ja isikuga seotud asjaolusid. (p 173)
Kui menetleja otsustab mingi asja ära võtta ja hoida enda käes lähtuvalt vajadusest selgitada välja tõendamiseseme asjaolud, tuleb järgida tõendite kogumise reegleid ja ennekõike KrMS § 124 lg-tes 3–6 sätestatud piiranguid. Menetleja ei ole õigustatud hoidma asja asitõendina enda käes kauem, kui see on vajalik tõendusteabe kogumise ja säilitamise seisukohalt. Kui tarvidus asja asitõendina hoidmise järele ära langeb, tuleb asi kas omanikule või senisele õiguspärasele valdajale tagastada või arestida. Niisiis võib menetleja KrMS § 124 alusel asitõendit enda käes hoida üksnes tõenduslikel eesmärkidel ning ta peab olema suuteline selle tõenduslikku väärtust ka usutavalt selgitama. Kui objektil tõenduslikku väärtust ei ole, tuleb see viivitamata tagastada. Küsimus on niisiis selles, millal menetleja sai aru või pidi mõistlikult aru saama, et sularaha asitõendina enda käes hoidmiseks ei ole alust. (p 178)
Selleks, et lugeda äravõetud asi asitõendiks, peab tegu olema kuriteosündmusega seotud asendamatu objektiga, mida saab kasutada tõendamiseseme asjaolude selgitamisel (KrMS § 124 lg 1). Sularaha ei ole üldjuhul asendamatu. Sularaha asitõendiks lugemise korral tuleb ära näidata või peavad esinema tõenduslikult tõsiseltvõetavad viited, et just need konkreetsed rahatähed olid mõne etteheidetava kuriteo toimepanemisega seotud ning veelgi enam – et just need rahatähed aitavad mingil viisil süüteo toimepanemist tõendada. (p 180)
Sularaha õigusvastase kinnipidamise korral saab kahju hüvitamist nõuda SKHS § 7 lg 1 alusel. (p 183)
Konfidentsiaalsuskohustusega kaetud andmetena ehk advokaadisaladusena AdvS § 45 lg 1 tähenduses tuleb käsitada mistahes teavet, mis puudutab advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumist, õigusteenuse osutamist ja selle eest makstud tasu suurust. Advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse jälgimine kujutab suurt sekkumist isiku õigustesse. (p-d 194, 196, 198)
|
| 4-25-2006/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.01.2026 |
|
Tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette kuni viieaastast (enne 1. novembrit 2023 kehtinud sõnastuses kolmeaastast) aegumistähtaega. Kuni 1. septembrini 2025 ei näinud tööstusheite seadus kõnealuse väärteo puhul ette erandlikku aegumistähtaega (vt kehtiva redaktsiooni § 164 lg 3). (p 6)
VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb väärteomenetlus aegumistähtaja möödumise korral lõpetada. Sama paragrahvi kolmandast lõikest järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (RKKKo nr 4-23-749/38, p 8). (p 7)
|
| 1-22-8046/91
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.01.2026 |
|
Vabastades süüdlase KarS § 76 lg 1 või lg 2 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest, määrab kohus KarS § 76 lg 5 järgi katseaja, mil süüdlane allutatakse KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile. Vajadusel paneb kohus süüdlasele lisakohustusi, sh neid, mille süüdlane võtab endale ise (KarS § 75 lg-d 2 ja 4). KarS § 78 järgi algab katseaeg kohtulahendi jõustumisest ja kestab katseaja lõppemiseni. (p 8)
Kui süüdlane ei järgi katseajal kontrollnõudeid, ei täida talle pandud kohustusi, ei allu elektroonilisele valvele või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lg-s 2 sätestatule, pikendada käitumiskontrolli aega kuni katseaja lõpuni või pöörata kandmata jäänud karistuse osa täitmisele (KarS § 76 lg 7). KrHS § 31 lg 1 sätestab, et kriminaalhooldusametnik esitab kohtule kriminaalhooldusaluse kohta erakorralise ettekande karistusseadustikus või kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel. Eeltoodust nähtub, et kriminaalhooldusametnikul ja kohtul on kohustus reageerida igasugusele katseajal toime pandud KarS § 76 lg-s 7 nimetatud rikkumisele. Kuivõrd rikkumisele saab reageerida alles pärast selle toimepanemist, rikkumise tuvastamine ja selle kohta erakorralise ettekande esitamine võtab aega, siis pole seda alati võimalik teha katseaja jooksul. (p 9)
Seadus ei sätesta, millise tähtaja jooksul pärast ettekande aluseks olevate asjaolude teadasaamist peab kriminaalhooldaja kohtule erakorralise ettekande esitama. Riigikohus on 24. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-1-03 selgitanud, et täitmiskohtunikul tuleb iga kord, eriti aga juhul, kui erakorraline ettekanne on esitatud pärast katseaja möödumist, kaaluda, kas ettekanne on esitatud mõistliku aja jooksul. Selle seisukoha juurde jäädes märgib kolleegium, et erakorralise ettekande esitamisega viivitamine võib teatud juhtudel kaasa tuua ettekandes sisalduva taotluse rahuldamata jätmise. Mõistlikku aega ettekande esitamiseks hindab kohus igal üksikjuhul eraldi. (p 10)
Nii nagu KarS § 74 lg 4, annab ka KarS § 76 lg 7 rikkumise kindlaks teinud kohtule avara otsustusruumi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-8-15, p 10 ja 1-06-9135/67, p 17). Kohtul tuleb muu hulgas kaaluda, kas juhul, kui kriminaalhooldaja oleks reageerinud erakorralise ettekandega katseaja jooksul, rakendanuks kohus karistuse täitmisele pööramise asemel leebemaid meetmeid. Riigikohus selgitab, et kohus peab erakorralise ettekande läbivaatamisel hindama taotletava meetme sobivust ja proportsionaalsust. Järelikult, kergemate meetmete kohaldamise võimaluste ammendamine ei saa olla põhjus pöörata karistus täitmisele, kui rikkumise raskus selleks alust ei anna. Sellisel juhul tuleb jätta meede kohaldamata. (p-d 12 ja 13)
|
| 1-24-244/85
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.01.2026 |
|
Politseiteenistusse võtmise ega SKA-le esitatud staažiarvestuse õigsust KarS § 209 mõttes ei välista ka isiku kohene tähtajaline üleviimine KLK-sse ja hiljem MTA-sse. PPVS § 63 lg 1 esimese lause kohaselt võib politseiametniku tema nõusolekul nimetada mh valitsusasutuse ametikohale, mis eeldab politseiametniku erialast ettevalmistust, kuid ei ole politseiametniku ametikoht. Nii KLK (kaitseväe struktuuriüksus) kui ka MTA on Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 39 kohaselt valitsusasutused. (p 40)
PPVS § 63 lg 1 esimese lause kohaselt võib politseiametniku tema nõusolekul nimetada mh valitsusasutuse ametikohale, mis eeldab politseiametniku erialast ettevalmistust, kuid ei ole politseiametniku ametikoht.
ATS § 33 lg 1 ei laiene politseiametnike tähtajalisele üleviimisele. Õigusliku aluse politseiametnike tähtajaliseks üleviimiseks näeb ette PPVS § 63 lg 1, mis on ATS § 33 lg 1 kohaldatavust välistav erisus PPVS § 1 lg 6 mõttes. (p 40)
PPVS § 63 lg 1 ei sea ametniku üleviimist sõltuvusse mingist konkreetsest eesmärgist.
PPVS § 63 lg 1 üldist mõtet silmas pidades on nõutav, et PPA arvestaks politseiametniku lähetamise üle otsustades ka riigi, mitte üksnes lähetatava ametniku huve. Nii võib politseiametniku lähetamine olla põhjendatud isegi juhul, kui sellel on PPA kui lähetava asutuse (PPVS § 63 lg 2) tegevusele negatiivne mõju, ent lähetatava ametniku tööpanus vastuvõtvas asutuses (PPVS § 63 lg 3) on riigi kui terviku seisukohalt vähemalt sama oluline. (p 41)
Politseiametniku PPVS § 63 lg 1 alusel teisele ametikohale nimetamise korral peatub PPVS § 65 lg 1 kohaselt tema avaliku võimu teostamise õigus (ATS § 82 lg 1), kuid ta on jätkuvalt politseiametnik, kellele üldjuhul laieneb politseiametnikule kohalduv regulatsioon (PPVS § 671 lg 1). (p 42)
Seaduses pole keeldu lähetada politseiametnik vastuvõtvasse asutusse alates politseiteenistuse esimesest päevast. Samuti ei välista seadus võimalust võtta politseiteenistusse inimene, kes on juba vastuvõtva asutuse teenistuses ja kes lähetatakse sinna kohe tagasi. (p 43)
PPVS § 63 lg 1 kohaldamine võib olla eesmärgipärane isegi siis, kui lähetataval politseiametnikul ei ole algusest peale kavatsust politseiasutusse tagasi tulla ja PPA lähetust vormistades teab seda. (p 48)
Panus, mille politseiametnik annab PPVS § 63 lg-s 1 nimetatud ametikohal, võib riigi jaoks olla samaväärne tööga, mida ta teeks politseiametniku ametikohal. Järelikult ei ole välistatud ka võimalus käsitada vastuvõtvas asutuses tehtavat tööd kohase vastusooritusena õiguse eest saada politseipensioni. (p 46)
Seaduses sätestatud politseipensioni määramise tingimused ei ole järjekindlad. Enamasti ei tee seadus vahet, millises osas on politseipensioniks nõutav staaž välja teenitud politseiametniku ametikohal ja millises ulatuses lähetatuna PPVS § 63 lg 1 alusel teise asutusse. (p 52)
Tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist (KarS § 21 lg 2). (p 60)
|
| 1-22-2637/233
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.12.2025 |
|
Riigikohus vaatab KrMS § 3602 lg 1 kohaselt kriminaalasja läbi kassatsiooni piires ega tohi kooskõlas reformatio in peius-keelu põhimõttega süüdistatava olukorda tema huvides esitatud kaebuse alusel raskendada. Kui ringkonnakohus mingit osa süüdistuses kirjeldatud käitumisest karistatava teona ei käsita ning prokuratuur ringkonnakohtu otsust ei vaidlusta, ei saa süüdistatavat selles osas kassatsioonimenetluses süüdi tunnistada. Samas võib neid fakte arvestada teo tõendatuse hindamisel (RKKKo nr 1-21-1421/182, p 120). (p 29)
Kohus saab süüdistuses kirjeldatud asjaoludest oluliselt irdumata kvalifitseerida pooltevahelise õigussuhte prokuratuurist erinevalt, kui annab süüdistatavale küllaldase võimaluse ennast sellise muudatuse vastu kaitsta (nt RKKKo nr 1-18-158/266, p-d 44–52). Prokuratuuri õigusliku hinnangu täpsustamine selles, millise tehingu tunnustele vastab see õigussuhe, mille alusel süüdistatavale volitus anti, pole käsitatav süüdistuse piiridest väljumise ega kaitseõiguse rikkumisena. (p 32)
Kuni 1. juulini 2015 kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni §-s 23 ette nähtud maavanema haldusjärelevalve kujutas endast ühe haldusorgani kontrolli teise haldusorgani tegevuse üle (Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 lg 1). Järelevalve peamine eesmärk oli kaitsta avalikku huvi ja ühtlasi saavutada kokkulepe planeeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid esitanud isikute ning valla vahel (PlanS v.r § 23 lg 3 p 5 ja lg-d 4–6). Maavanema järelevalvemenetluse tulemusena otsustati siduva iseloomuga kooskõlastuse – heakskiidu – andmine (RKHKo nr 3-3-1-78-12, p 13). Maavanema heakskiidu andmine oli menetlustoiminguna (RKHKo nr 3-3-1-61-07, p 23) üks osa detailplaneeringu menetlusest ning maavanem oli menetlusosaline valla läbiviidavas haldusmenetluses HMS § 11 lg 1 p 4 mõttes. (p 33)
Maavanema siduv kooskõlastus oli kuni 1. juulini 2015 kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni järgi detailplaneeringu formaalse õiguspärasuse eeldus (RKHKo nr 3-3-1-87-08, p 16). (p 39)
KarS §-s 3001 sätestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest saab täideviijana karistada vaid ametiisikut. (p 30)
Otsustamise sisulise suunamise käsitamine ametiisiku staatust loovana on fakti küsimus ja kellelegi karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isikule antud pädevusest kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Otsustamaks, kas isik osales otsuse sisulises suunamises, tuleb juhtumi asjaolusid silmas pidades hinnata, kui kaalukas oli tema roll otsuse tegemise protsessis, ja seda sisuliselt, mitte vormiliselt (RKKKo nr 1-19-10225/120, p 47). (p 35)
Pidades silmas korruptsioonivastase seaduse kaitse-eesmärki (nt RKKKo nr 1-21-8803/138, p 61), ei pruugi olla vahet, kas sisuliselt suunatakse otsust või toimingut. Mõlemal juhul võib olla tegemist toimingupiirangut rikkuva teoga, mistõttu kehtib kohtupraktikas otsuse sisulise suunamise kohta öeldu reeglina ka toimingu sisulises suunamises osalemise kohta. (p 35)
KVS § 2 lg 1 ei sea ametiseisundi tekkimist sõltuvusse nõustaja eriteadmiste laadist, tegevusalast või muudest asjaoludest. Ka õigusalane nõustamine võib kujutada endast otsuse või toimingu sisulist suunamist. Kuigi AdvS § 43 lg 4 keelab samastada advokaati tema ülesannete täitmise tõttu kliendiga ja kliendi kohtuasjaga, pole niisuguse olukorraga tegemist juhul, kui advokaat on astunud enda esindatava rolli ning täidab viimase pädevusse kuuluvaid ülesandeid. (p 36)
Ametiisiku mõiste avar materiaalne määratlus on seadusandja teadlik valik, vältimaks seda, et korruptsioonivastase seadusega sätestatud piirangute täitmist asutakse eirama formaalsetele ettekäänetele toetudes (nt töö- või teenistuslepingu puudumisele viidates). Samas peab tuvastama, et nõustamise mõju ületab teatud lävendi. Otsuse või toimingu sisulisest suunamisest KVS § 2 lg 2 mõttes ei saa kõneleda näiteks siis, kui nõuanne puudutab pelgalt juba kujundatud tahte vormistamise küsimust. Samuti pole üldjuhul ametiisikuks avalikku ülesannet täitva asutuse või isiku esindaja, kes annab õigusnõu otsuse või toimingu põhjal tekkinud õigusvaidluse raames. (p 37)
Toimingupiirangu rikkumine on abstraktne ohudelikt ja selle ulatus on toimingupiirangu rikkumise kvantitatiivne mõõde, mitte koosseisupärane tagajärg (nt RKKKo nr 1-19-5367/144, p 27). Toimingupiirangu rikkumise ulatuse saab tuvastada otsuse või toimingu rahalise väärtuse järgi. Otsuse või toimingu rahaline väärtus võib väljenduda näiteks otsuse või toimingu alusel omandatud või säästetud vara maksumuses, vara väärtuse muutuses, ostetud teenuse hinnas, kasutuseelise väärtuses või saadud soodustuse suuruses (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 3 ja 92; RKKKo nr 1-18-7408/62, p 17 ja RKKKo nr 1-19-5367/144, p-d 3 ning 30). Küll ei näita toimingupiirangu rikkumise ulatust see, missuguseid rahalisi kulutusi eraõiguslik isik otsusest või toimingust lähtuvalt oma majandustegevuse korraldamiseks teeb või kavatseb teha (vrd RKKKo nr 1-21-8803/138, p 61). (p 43)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust – ja menetluskulu hüvitist ka vähendada – olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (nt RKKKo nr 1-21-8803/170, p 22). (p 46)
|
| 1-23-7274/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.11.2025 |
|
Avaliku sektori asutus ei saa maksta ametnikule lahkumishüvitist ilma seadusliku aluseta ning varasem praktika, eelarve olemasolu või haldusorganite kokkulepped ei loo sellist alust. (p-d 57-59)
Avaliku teenistuse neutraalsuse põhimõttest tuleneb kohustus kaitsta ametnikke poliitilistel põhjustel või eriarvamuste tõttu teenistusest vabastamise eest. Avaliku võimu kandja võib teenistussuhet lõpetada üksnes seadusest sätestatud alustel. Seetõttu on keelatud maksed, mille eesmärk on ametniku nõusoleku ostmine teenistusest vabastamiseks ilma seadusliku aluseta, isegi juhul, kui see tundub teenivat avalikku huvi (p-d 64 ja 65)
Vallaametnikele seadusliku aluseta lahkumishüvitise määramist tuleb käsitleda KarS § 201 tähenduses ebaseadusliku varalise kasu pööramisena kolmandate isikute kasuks. (p 77)
Vallavanema ameti vastu võtnud inimene peab teadma, et ametnikele ei tohi määrata rahasummasid oma äranägemisel. KarS § 39 lg 1 alusel ei välista vastutust see, et vallavanem pidas hüvitise maksmist lubatavaks, isegi kui ta tugines alluvate arvamusele või varasemale praktikale. (p-d 84-86)
Süüdistuse teokirjeldusest peab selgelt ilmuma, millist kuriteokoosseisu väidetavalt toime pandi. Kui konkreetne teo aspekt süüdistuses ei kajastu, ei ole võimalik menetlusnõuete järgimisel kontrollida selle teo toimepanemist. (p 92)
|
| 4-24-4074/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.10.2025 |
|
KarS §-st 63 tuleneb, et sama süüteokoosseisu korduv täitmine loetakse üheks süüteoks. Seetõttu võib isikut samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Enne esimese karistamisotsuse tegemist toime pandud samale väärteokoosseisule vastavate tegude eest määratud või mõistetud karistused ei või ületada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära ka juhul, kui rikkumisi arutatakse eraldi. (RKKKo nr 3-1-1-55-11, p 6; RKKKo nr 3-1-1-106-04, p-d 9 ja 10). (p 11)
KarS § 62 järgi võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust. Kui teo eest on võimalik lisaks põhikaristusele kohaldada ka lisakaristust (-karistusi), tuleb sanktsiooni ülemmäärana mõista maksimaalset põhikaristust koos lisakaristus(t)ega selle (nende) maksimaalses määras. (p 13)
Olukorras, kus isik paneb samale väärteokoosseisule vastava uue teo toime enne varasema väärteo kohta karistamisotsuse tegemist ja neid tegusid ei menetleta ühe väärteoasja raames, tuleb tagada, et kummaski menetluses kohaldatud karistused koos ei ületaks seaduses niisuguse väärteo eest ette nähtud maksimaalseid põhi- ja lisakaristusi kogumis. (p 14)
Süüteo kvalifitseerimisel ja süü suuruse (KarS § 56 lg 1 esimene lause) hindamisel ei saa hiljem, s.o pärast menetletava väärteo toimepanemist aset leidnud rikkumist arvesse võtta. Samas pole välistatud karistust mõistes hilisema süüteoga arvestamine eripreventiivsel eesmärgil. Selleks annab võimaluse KarS § 56 lg 1 teine lause. Ka menetlusaluse isiku hilisemad teod teavet tema käitumismustri ja hoiakute kohta ning võimaldavad hinnata karistuse eripreventiivset mõju. Kui isik jätkab õigusrikkumisi ka süüteomenetluse kestel ja rikkumised on seotud menetletava süüteoga, võib see viidata vajadusele valida teist liiki karistus, mis on konkreetse juhtumi asjaoludel eelduslikult mõjusam. (p 17)
|
| 4-24-2178/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.06.2025 |
|
KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette pikemat aegumistähtaega. Enne 1. novembrit 2023 kehtinud KindlTS § 2634 ei sätestanud kõnealuse väärteo puhul erandlikku aegumistähtaega. KarS § 81 lg 4 esimene lause kohaselt arvutatakse jätkuva süüteo korral aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. (p 11)
VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb väärteomenetlus aegumistähtaja möödumisel lõpetada. Sama paragrahvi kolmandast lõikest järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. (p 12)
Eelotsusemenetlus Euroopa Kohtus eeldab eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva menetluse olemasolu (vt RKKKo nr 4-24-2034/52, p 12). (p 13)
|
| 1-15-7765/146
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2025 |
|
Vt RKKKm nr 1-15-7765/145, p 12. (p 10)
Eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel on iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, kuid vabastamata jätmist ei saa põhjendada ainult kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistusega. (p 10)
Kõiki retsidiivsusriski mõjutavaid asjaolusid, sh hinnang avavanglas kantud karistuse edukusele, tuleb hinnata kogumis. Kui kinnipeetaval puuduvad avavanglas rikkumised, peavad vabastamata jätmise määruses olema toodud selged põhjendused, millised kuriteo toimepanemise asjaolud ja/või isikut ja/või tema elukäiku iseloomustavad andmed viitavad uute kuritegude toimepanemise riskile, mis väljaspool avavanglat elektroonilise valve tingimustes võiks kardetavasti ja senisest suurema tõenäosusega siiski realiseeruda. (p 12)
Olukorras, kus inimese retsidiivsusrisk on vangla silmis niivõrd väike, et ta viiakse karistust kandma avavanglasse ning ta ongi mitu aastat piiratud kujul edukalt ühiskonnaelus osalenud, tuleb kohtul põhjendada, miks ei ole käitumiskontroll, lisakohustused ja elektrooniline valve piisavad isikust lähtuva uute kuritegude toimepanemise riski maandamiseks. Pole välistatud, et mõnd kinnipeetavat, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid, kelle elutingimused vabaduses on head ning kes kannab karistust lühikest aega avavanglas, peab jälgima avavanglas pikemalt, sest seda nõuab kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos. (p 16)
Vt RKKKm nr 1-15-7765/145, p 20. (p 16)
Eestis valideerimata riskihindamismudelile ei saa retsidiivsusriski hindamisel tugineda. Vt ka RKKKm nr 1-15-7765/145, p-d 17–18. (p 13)
Ekspertiisiakt peab olema terviklik, jälgitav ja usaldusväärne. (p-d 14 ja 15)
|
| 1-15-7765/145
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2025 |
|
Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine neist, mis kehtivad tähtajalist vangistust kandva isiku puhul. Vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks ei pea tuvastama erandlikke asjaolusid ning aja jooksul kuriteo asjaolude tähtsus väheneb. Eluaegset vangistust kandva isiku retsidiivsusrisk olema eriti väike ja iseäranis oluline on arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, et hinnata, missuguseid potentsiaalseid riske tema varasem käitumismuster endas kätkeb. (p-d 12 ja 14)
Isiku resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise tagamiseks lubab KarS § 75 lg 4 kohtul panna süüdimõistetu nõusolekul talle ka selliseid kohustusi, mida ei ole sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud. (p 20)
Kõrgema astme kohus on õigustatud kaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine. (p-d 11 ja 14)
Kui määruskaebemenetluses tekib vajadus vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks esitada süüdimõistetule lisaküsimusi, on kohtul KrMS § 390 lg 1 ja § 331 lg 12 järgi õigus vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses ja esitada kinnipeetavale küsimusi vahetult. (p 15)
Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib KrMS § 432 lg 3 alusel süüdimõistetule määrata ekspertiisi vaid selgepiirilise vajaduse olemasolul, näiteks esinevad viited vaimse seisundiga seotud probleemidele ja põhjendatud kahtlused, mis nõuaksid ekspertiisiga kummutamist. Vabastamisotsustuse tegemise pädevust ei saa üle anda eksperdile. (p 16)
Eestis valideerimata riskihindamismudelile ei saa retsidiivsusriski hindamisel tugineda. (p 17)
Eksperdihinnang peab olema usaldusväärne, sisaldama terviklikku ülevaadet riski mõjutavatest teguritest ning jälgitavaid ja meditsiinilistele eriteadmistele tuginevaid järeldusi. Loetledes ekspertiisis vaid tegureid, mida kohus peaks ennetähtaegse vabastamise menetluses niigi ise hindama, ei paku ekspertiisiakt menetluses lisandväärtust. (p 18)
|
| 4-24-2034/52
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.06.2025 |
|
KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette pikemat aegumistähtaega. IKS 6. ptk-s sätestatud väärtegudele kohalduvat kolmeaastast aegumistähtaega ettenägev § 73 lg 1 jõustus 01.11.2023, s.o pärast menetlusalusele isikule etteheidetava teo toimepanemist. KarS § 5 lg 3 järgi ei tohi isiku olukorda halvendaval seadusel olla tagasiulatuvat jõudu. (p 8)
VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb väärteomenetlus aegumistähtaja möödumisel lõpetada. Sama paragrahvi kolmandast lõikest järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. (p 9)
Isikuandmete töötlemise nõuete rikkumisega seotud väärtegude kaheaastane aegumistähtaeg ei olnud vastuolus Euroopa Liidu õigusega. IKÜM ei näe ette tähtaegu andmekaitseliste rikkumiste aegumisele ja samuti ei ole Euroopa Liidu seadusandja asjassepuutuvaid aegumisnorme ühtlustanud mõnes muus õigusaktis. Diskretsiooniõigus aegumise regulatsiooni kehtestamiseks kuulub liikmesriikidele. (p 10)
Eelotsusemenetlus Euroopa Kohtus eeldab eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva menetluse olemasolu (vt nt EKo C-428/06, p 39; samuti Euroopa Kohtu soovitused liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks, C/2024/6008, p 31). (p 12)
|
Facebook
X.com