Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-15-6223/49 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.12.2017
Meditsiinivaldkonnas on hoolsusvastase käitumisega tegemist ennekõike juhul, kui osutatud tervishoiuteenus ei vasta kvaliteedinõuetele, st esineb raviviga. Ka ebaõige diagnoosi panemine võib olla käsitatav raviveana. Inimorganismi keerukust ja iga inimese eripära arvestades on aga arusaadav, et patsiendil avalduvad sümptomid ei võimalda alati üheselt ja kohe haiguse tegelikku olemust tuvastada. Seetõttu peab patsiendi haiguse diagnoosimisel vältimatult aktsepteerima arsti piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada vaid sellist diagnoosiviga, mis ületab meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piire (ravivea ja lubatud riski kontekstis vt nt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 22). Karistusõiguslikult relevantse diagnoosiveaga on tegemist ennekõike juhul, kui tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava põhjalikkuse ja hoolega tegutseval tervishoiutöötajal puudub objektiivne alus konkreetse diagnoosi panemiseks või selle välistamiseks. (p-d 10 ja 11)
3-1-1-52-16 PDF Riigikohus 09.06.2016
Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse. Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes juhul, kui saabunud tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav. Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt. See eeldus aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest: nt märkab autojuht sõidutee ääres mängivaid lapsi, kelle puhul ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine) lähtuda sellest, et nad liikluseeskirjadevastaselt teele ei jookse, või teab jalakäija kohaliku elanikuna, et autojuhid ületavad mingil teelõigul pidevalt lubatud sõidukiirust. (p 11.2)
3-1-1-108-13 PDF Riigikohus 06.12.2013
Kui isikut ei saa tulenevalt KarS § 31 lg 1 esimesest lausest võtta vastutusele tahtlikult toime pandud süüteo eest, ei tähenda see tingimata seda, et ta vabaneb vastutusest täielikult. Vastavalt KarS § 31 lg 1 teisele lausele vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. See tähendab, et raske tervisekahjustuse tekitaja võib vastutada KarS § 119 lg 1 järgi. Kuivõrd viimati nimetatud sätte näol on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, tuleb isiku vastutus selle normi järgi kõne alla juhul, kui saab kõneleda objektiivse hoolsuskohustuse rikkumisest (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 20). Kui isik on vabanenud vastutusest tahtliku süüteo eest KarS § 31 lg 1 esimese lause tõttu, on ka ettevaatamatusdelikti juures hoolsuskohustuse rikkumist analüüsides tarvis küsida eeskätt eksimusega seonduva kohta. Objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist saab jaatada nt juhul, kui õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine oleks käibes vajaliku hoole ülesnäitamise korral olnud isiku jaoks äratuntav ja oletatav kaitsetegu seega välditav. Nii võib õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olla hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kui aga isikul ei ole kaitsetegevusega enam võimalik viivitada või ei saa ta olukorda veel kord hinnata, nt ei saa ta teha ruumipuuduse tõttu sammu tagasi või kõrvale (on nurka surutud), ei saa kõneleda sellest, nagu olnuks õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olnud äratuntav ja oletatav kaitsetegu isiku jaoks välditav.
3-1-1-106-10 PDF Riigikohus 14.02.2011
Kuna juht peab LE § 123 kohaselt sõidukiiruse abil tagama selle, et tal oleks piisavalt aega eesseisvale takistusele reageerida ja sõiduk enne kokkupõrget peatada, on isik sõidukiiruse valikul hoolsuskohustust rikkunud siis, kui ta pole takistusele reageerimiseks vajaminevat aega või selle pikkust mõjutavaid asjaolusid õigesti hinnanud ning on seetõttu takistusele otsa sõitnud. Seevastu ei saa sobimatu sõidukiiruse valikut ette heita juhul, kui takistusele reageerimise aeg lüheneb ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja ootamatu käitumine.
3-1-1-79-10 PDF Riigikohus 29.11.2010
Ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte. Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega, täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet. Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.
3-1-1-71-09 PDF Riigikohus 30.10.2009
TS
Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05, nr 3-1-1-88-06, p 10 ja nr 3-1-1-90-06). Selleks et tuvastada objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine, tuleb aga ära näidata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma, s.t konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks on vaja püstitada küsimus, kuidas toiminuks süüdistatava (menetlusaluse isiku) asemel keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06, p 31 ja nr 3-1-1-83-08, p 13).
3-1-1-88-06 PDF Riigikohus 12.10.2006
Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05).
3-1-1-136-05 PDF Riigikohus 08.03.2006
Rääkide hoolsuskohustusest KrK § 162 (ka KarS § 290) ja KrK § 105 (ka KarS § 117) raames tuleb eristada ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on moraalinormid ja tavad ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral (ka KrK §-s 105 ja KarS §-s 117 ettenähtud kuriteod) seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises). Seda võivad aga konkretiseerida ka mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid (nt mõne toote turvalisuse kontrolliks sätestatud reeglid). Ametialase kuriteo puhul (ka KrK §-s 162 ja KarS §-s 290 sätestatud kuriteod) eraldi võetult on aga alust rääkida spetsiaalse hoolsuskohustuse rikkumisest.
3-1-1-127-04 PDF Riigikohus 22.12.2004
Hoolsusetu käitumine tähendab seda, et isik ei tegutse üldises suhtluses või konkreetses tegevusvaldkonnas vajaliku hoolsusega. Autot juhtima lubamisel või juhtimise üleandmisel peab isik olema veendunud selles, et teine isik ei ole joobes. Normaalses suhtlemises ei ole üldjuhul mõistlik eeldada teise isiku joobesolekut, mistõttu puudub alus adutavate tunnusteta isikult seda küsida. Seega ei saa pidada mitteküsitlemist hoolsuskohustuse rikkumiseks. Hoolsuskohustuse täitmise korral peab isikul olema võimalik aru saada, et teine isik on alkoholi tarvitanud. Tavaline inimene, kellel puuduvad alkoholijoobe väljaselgitamiseks vajalikud eriteadmised ja vahendid ning kes ei ole teadlik, et teine isik on tarvitanud alkoholi, saab seda reeglina kontrollida väliste alkoholi tarvitamise tunnuste alusel.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane