3-1-1-77-14
|
Riigikohus |
02.12.2014 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Need põhimõtted kohalduvad ka väärteolahendi põhjendamiskohustuse rikkumisele.
Kohustuste kollisoon on hädaseisundi (KarS § 29) eriliik (vt RKKKo 3-1-1-139-04, p 10). Kui omavahel kollideeruvad tegutsemis- ja tegevusetuskohustus, tuleb kohaldada hädaseisundi eeskirju.
Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. (Vt RKKKo 3-1-1-42-09, p 11). See tähendab, et näiteks olukorras, kus menetlusalusel isikul oli võimalik oma abikaasa elu ja tervise päästmiseks päästeteenistuse poole pöörduda, pole kiirusepiirangu rikkumine ega teiste liiklejate elu ja tervise ohustamine õigustatud.
Kohustuste kollisoon on hädaseisundi (KarS § 29) eriliik (vt RKKKo 3-1-1-139-04, p 10). Kui omavahel kollideeruvad tegutsemis- ja tegevusetuskohustus, tuleb kohaldada hädaseisundi eeskirju.
VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs (vt nt RKKKo 3-1-1-32-14 ja 3-1-1-16-14, p 6).
|
3-1-1-137-05
|
Riigikohus |
09.02.2006 |
|
Kui kohus leidis, et menetlusalune isik ei ole tegu toime pannud ei tahtlikult ega ettevaatamatusest, puudus alus liikuda edasi deliktistruktuuri järgmise tasandi juurde ja asuda analüüsima, kas menetlusaluse isiku käitumises esines õigusvastasust välistavaid asjaolusid, vaid menetlus oleks tulnud subjektiivse koosseisu puudumise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt RKKKo nr 3-1-1-92-05).
Põhistamine tähendab selle, kuidas mingile seisukohale on jõutud, argumenteerimist ning selle kaudu kohtu arutluskäigu lugejaile jälgitavaks muutmist. Väärteomenetluse seadustiku § 150 lg 1 p 7 kohaselt on kohtuotsuse põhistuse puudumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine ning vastavalt VTMS § 175 p 2 tuleb selline otsus tühistada.
KarS § 30 kohaselt on kohustuste kollisiooni tõttu isiku käitumises õigusvastasus välistatud juhul, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Seega on esmaseks eelduseks mitme õigusliku kohustuse olemasolu, millest ühte ei ole võimalik täita ilma teist kohustustust rikkumata (vt RKKKo nr 3-1-1-139-04).
Tehnilise normi ja standardi seaduse § 2 lg 3 kohaselt on standardi kasutamine erinevalt tehnilise normi nõudest vabatahtlik. Seega on standardil vaid soovituslik iseloom. Liiklusmärkidele standardiga soovituslike suuruste kehtestamise eesmärgiks ongi tagada, et liiklusmärk ei jääks juhtidele märkamatuks.
|
3-1-1-139-04
|
Riigikohus |
09.03.2005 |
|
Mingi kohustuse rikkumist saab KarS §-le 30 tuginevalt õigustada mitme erineva takistava kohustuse täitmisega üksnes tingimusel, et iga takistav kohustus eraldivõetuna on vähemalt sama oluline kui rikutud kohustus. Rikutud kohustusega kollideeruva takistava kohustuse sisu ja ulatus peab olema piisava üksikasjalikkusega konkretiseeritud.
Teatud tingimustel võib kohaliku omavalitsuse üksusel tekkida konkreetne kohustus, mis võib sattuda KarS § 30 tähenduses kollisiooni linna või valla kui maksu kinnipidaja kohustusega kanda kinnipeetud maksusumma tähtaegselt üle maksuhalduri kontole. Eeskätt võib kollisiooni põhjustada kohaliku omavalitsuse kohustus, mille eesmärk on kõrvaldada üksikisikute kaalukaid õigushüvesid (näiteks elu ja tervist) ähvardav akuutne ja intensiivne oht, mida ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse kohustusi rikkumata või vähemolulisi kohustusi rikkudes tõrjuda.
|
3-1-1-140-03
|
Riigikohus |
18.12.2003 |
|
Isegi juhul, kui isikut oleks kannatanute (metsavendade) tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Eristamaks tsiviilisikut ja võitlejat 1953. a õiguslikus kontekstis tuleb analüüsida rahvusvahelise tavaõiguse kodifikatsiooniks oleva Haagi 1907. a (IV) Maasõja õiguste ja tavade konventsiooni lisa artikleid 1 ja 2. Tuginedes nendele artiklitele kuulusid antud kaasuses nn metsavennad tsiviilisikute hulka. Isiku (metsavenna) poolt kuriteo (ka kehtiva riigikorra vastu suunatud teo) toimepanemine ning terroristlikusse gruppi kuulumine võib olla tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise, kuid mitte temalt tsiviilisiku staatuse võtmise aluseks.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Isegi juhul, kui isikut oleks kannatanute tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Kriminaalasja arutamine kuulub Eesti Vabariigi kohtute pädevusse, sest KrK § 4 lg 1 ja KarS § 6 lg 1 järgi kohaldatakse Eesti territooriumil toimepandud teo ja selle toimepannud isiku suhtes Eestis kehtivat kriminaalseadust. Asjaolu, et teo toimepanija on teise riigi kodanik, ei ole kriminaalvastutusest vabastamise aluseks. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 6 pole asjassepuutuv, sest isikut ei süüdistata genotsiidikuriteos vaid inimsusevastaste kuritegude toimepanemises.
Kriminaalasja arutamine kuulub Eesti Vabariigi kohtute pädevusse, sest KrK § 4 lg 1 ja KarS § 6 lg 1 järgi kohaldatakse Eesti territooriumil toimepandud teo ja selle toimepannud isiku suhtes Eestis kehtivat kriminaalseadust. Asjaolu, et teo toimepanija on teise riigi kodanik, ei ole kriminaalvastutusest vabastamise aluseks. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 6 pole asjassepuutuv, sest isikut ei süüdistata genotsiidikuriteos vaid inimsusevastaste kuritegude toimepanemises.
|