3-1-1-3-16
|
Riigikohus |
21.03.2016 |
|
KarS § 13 lg 1 sätestab, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk on nn garant (vt ka RKKK 3-1-1-104-09, p 12). See norm võimaldab moodustada mitteehtsaid tegevusetusdelikte ja annab aluse võtta vastutusele isiku, kes paneb tegevusena formuleeritud süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (p 14)
Eksimine deliktistruktuuri elementide käsitlemise järjekorra nõude vastu ei ole siiski kohtulahendi tühistamist tingiv kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kui deliktistruktuuri üksikute elementide analüüs ise on materiaalõiguslikult veatu. (p 9)
Hädaseisundi jaatamiseks on kõigepealt tarvis tuvastada hädaolukord: mingi õigushüve peab olema vahetus ohus või seda peab ähvardama vahetult eesseisev oht. (p 20)
Osa tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-77-14, p 7). Ühtlasi saab kooskõlas VTMS § 150 lg-ga 2 oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks pidada seda, kui maakohus ei järgi VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteo täies ulatuses arutamise nõuet (RKKK 3-1-1-2-16, p d 9–10). (p 21)
KPS § 231 lg 1 v.r koosseisutegu on kala püüdmine. Kala püüdmist tuleb defineerida kui kala püüdja poolt kala üle tegeliku võimu hankimist. (p 12)
Sellise võimu hangib isik võrku merre pannes: hetkel, mil kalad võrku ujuvad, on nad tavamõistes tõesti kinni püütud. Siiski ei täida isik seeläbi veel KPS § 231 lg 1 v.r objektiivset koosseisu, s.o tegemist ei ole lõpuleviidud kala püüdmisega kalapüügiseaduse tähenduses. Nimelt ei ole isikul kontrolli selle üle, millised kalad vees olevasse kalapüüginõuetele vastavasse võrku ujuvad. On paratamatu, et võrku võib jääda kinni ka selliseid kalu, mida püüda ei tohi. Seega tegutseb isik võrku vette heites lubatud riski piires, mistõttu ei saa talle kala üle tegeliku võimu hankimist võrgu vette viskamise teel karistusõiguslikult ette heita (nn normatiivse omistamise kohta vt nt RKKK 3-1-1-87-15, p 12 ja 3-1-1-23-13, p 6). Samal põhjusel ei saa isikule ette heita võrgu veest väljatõmbamist ega püügivahendi paati asetamist. Ka nende tegude puhul on paratamatu, et isik teostab tegelikku võimu sellistegi kalade üle, mida püüda ei tohi. (p 13)
Et lestad on paadis olles oma loomulikust elukeskkonnast väljas, on KPS § 231 lg-ga 1 v.r kaitstud õigushüve vahetult ohustatud, mistõttu tuleb nad viivitamata ehk võimalikult kiiresti merre tagasi toimetada (vt mõiste "viivitamata" kohta ka RKKK 3-1-1-37-14, p 17). (p 15)
Ehkki ei KPS § 20 lg 2 v.r (keelunorm) ega KPS § 231 lg 1 v.r (karistusnorm) ei räägi sellest, kas kalapüüdmise keelu objekt on elus või surnud kala, on tagasilaskmiskohustuse all silmas peetud üksnes elusat kala. Seda eeskätt seetõttu, et KPS § 20 lg 3 v.r keelas heita tagasi vette eluvõime kaotanud kalu. Samuti sätestas KPS § 1 v.r, et seadus on suunatud kala- ja veetaimevarude jätkusuutliku kasutamise tagamisele lähtuvalt kohuseteadliku kalanduse põhimõtetest. Kalavarude jätkusuutliku kasutamise eesmärki on aga võimalik saavutada üksnes elusate kalade abil. (p 26)
|
| 3-1-1-81-12
|
Riigikohus |
12.10.2012 |
|
Hädaseisundi tingimuste kontrollimisel tuleb esmalt tuvastada vahetu või vahetult eesseisva ohu olemasolu. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist.
Juhul, kus sõiduk on peatunud sõiduteel selleks mitte ettenähtud kohas, võib abstraktselt olla tegemist ohtliku olukorraga liikluses osalejate jaoks. Selle tuvastamisel, kas sõiduauto asukoht ka tegelikult põhjustas vahetut ohtu liiklusele, tuleb aga loomulikult arvesse võtta konkreetse juhtumi faktilised asjaolud.
Vahetu ohu tuvastamisel peab kohus hindama ka päästmistoimingu nõuetekohasust.
KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-95-06 p 12 ja 3-1-1-42-09 p 11).
Abi saamise võimalus välistab reeglina hädaseisundi põhjusel, et päästmistoiming on õigustatud ainult siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust.
Päästmistoimingu puhul hinnatakse ka selle sobivust ohu tõrjumiseks ehk vastav toiming peab kõrvaldama täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele. Näiteks sõiduki juhtimine alkoholi mõju all olles loob iseenesest liiklusohtliku olukorra, mistõttu ei saa rääkida ohtu kindlalt kõrvaldavast toimingust.
KrMS § 318 lg 3 p-dega 1-2 lühimenetlusele seatud edasikaebeõiguse keelud on seletatavad sellega, et seda menetlust on KrMS § 233 lg 1 kohaselt võimalik rakendada vaid kohtumenetluste poolte vastastikusel nõusolekul. Apellatsiooniõiguse piiranguid tuleb sel juhul vaadelda osana selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, mille tulemusena ei muutu mitte ainult kohtuliku arutamise kord esimese astme kohtus, vaid kitsendatakse ka kohtukaebeõigust. Seni on kohtupraktika apellatsiooniõiguse piiranguid siiski laiendanud põhjendusega, et need piirangud saavad puudutada vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust - vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või siis tema õigeksmõistmist. Kuid kõnealused piirangud ei puuduta muid küsimusi, mis seaduse kohaselt samuti peavad olema kohtuotsuses kajastatud, kuid milleks ei ole kohtumenetluse pooltelt eelnevalt nõusolekut küsitud ja mille lahendamisega kohtuotsuses ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda. (Vt RKKKo 3-1-1-27-07 p 12; 3-1-1-99-07 p 9; 3-1-1-21-11 p 17).
Kui maakohus vabastab süüdimõistetu karistuse kandmisest tingimisi, kuid ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja jätab lahendamata uue karistuse mõistmisel eraldi ka karistusest vabastamise küsimuse, siis jõustub maakohtu otsus osas, milles maakohtu poolt karistusest vabastamine jäeti ringkonnakohtu poolt tühistamata.
Kriminaalmenetluses kohaldatakse tsiviilhagi läbi vaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-23-07 p 22). Tulenevalt TsMS § 440 lg-st 1 ja § 444 lg-st 4 ning KrMS § 310 lg-st 1 tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise.
|
| 3-1-1-95-06
|
Riigikohus |
30.10.2006 |
|
Päästmistoiming on vajalik siis, kui see on ohu tõrjumiseks sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Seejuures tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, mis tähendab õigushüvede omavahelist kaalumist. Võrdsete hüvede korral võrreldakse ähvardava ohu suurust. Otsustada tuleb ka päästmistoimingu ohtlikkuse üle, mis eeldab laiemat hinnangut päästmistoimingu olemusele. Siinkohal tuleb kontrollida ka seda, kas ei ole tegemist süülise hädaseisundiga.
Süüline hädaseisund tähendab seda, et isik on oma süülise käitumisega ise viinud enda olukorda, kus ta peab päästma oma õigushüve teise hüve kahjustamise hinnaga. Iseenesest ei välista süüliselt põhjustatud hädaseisund isiku õigust enda hüve päästa. Küsimus on vaid selles, kas igasugune süüliselt põhjustatud hädaseisund annab hädaseisundiõiguse ja millised on päästmistegevuse piirid. Kui isik on ohu tekitanud kavatsetult eesmärgiga oht võõrast õigushüve hävitades kõrvaldada (ründe provotseerimine), siis hädaseisund puudub. Samuti siis ei saa isik oma tegu hädaseisundiga õigustada, kui ta kutsub hädaolukorra esile oma tahtliku teoga. Kui aga isiku süüline käitumine seisneb üksnes ettevaatamatuses, pole hädaseisundiõigus välistatud, kuid hüvede kaalumisel tuleb isiku ohtu põhjustavat käitumist hinnata tema kahjuks, misläbi vähenevad tema võimalused õigustada ohu tõrjumist hädaseisundiga.
Hädaseisundi provokatsiooni ja ettevaatamatu käitumise vahele jääb olukord, kus isik on tahtlikult põhjustanud ohu oma hüvele, kuid ta ei ole seda teinud provokatsiooni eesmärgil. Ta on tulevase ohu ja vajaduse kõrvaldada see võõra hüve kahjustamise hinnaga, ette näinud (kaudne tahtlus) või teab seda (otsene tahtlus). Ka siin kaalutakse hüvesid, kuid arvesse võetakse ka ohu põhjustaja süülist käitumist.
Seega, kui isik otsustas ohtu põhjustanud (või suurendanud) teo toimepanemise ajal tahtlikult tulevase, võõrast õigushüve ohustava (eeldatavasti ka kahjustava) teo kasuks, ei saa tagajärje põhjustamist hädaseisundiga õigustada.
Selleks, et tuvastada isikule süüksarvatud teo karistatavus, tuleb kohtul juhinduda KarS § 2 lg-s 2 sätestatud kolmeastmelisest deliktistruktuurist. Selleks hinnatakse esmalt teo koosseisupärasust (KarS II ptk 1. jagu), seejärel selle õigusvastasust (KarS II ptk 2. jagu) ja lõpuks süüd (KarS II ptk 3. jagu). Igal nimetatud tasandil tuleb tegu õiguslikult analüüsida ning seejärel, kui kõigis kolmes astmes on vastus jaatav, saab rääkida karistatavast teost - kuriteost või väärteost. Kui isiku tegevus ei täida süüteokoosseisu, pole põhjust õigusvastasuse tasandile liikuda. Koosseisule mittevastavat tegu ei saa nimetada õiguspäraseks ega mittesüüliseks, sest puudub karistatav ebaõigus.
Selleks, et õigustada tegu hädakaitsega (KarS § 28 lg 1), tuleb eelkõige tuvastada inimesest lähtuv õigusvastane rünne, millega ohustatakse õigushüve. Kui puudub inimese poolne õigusvastane rünne, siis pole võimalik rääkida ka hädakaitsest. Seega ei teki hädakaitseseisundit kodu- või metslooma ründe tagajärjel, sest loom ei ründa õiguskorda. Hädakaitsega võib olla tegemist siis, kui inimene ässitab looma teisele kallale, sest siis tõrjutakse ässitaja rünnet.
Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist ja nagu hädakaitse puhulgi, tuvastatakse see nn objektiivsest kõrvaltvaatlejast lähtuvalt. Ohu olemasolu ei sõltu selle päritolust (loodusnähtus, looma käitumine vms), kuid oluline erinevus võrreldes hädakaitsega on selles, et hädaseisundi korral puudub õigusvastane rünne õigushüvele.
KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Üldisemas tähenduses tuleb hädaseisundi all mõista vahetut ohtu enda või teise isiku õigustatud huvile, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigustatud huvile (asjassepuutumatu kolmanda isiku õigushüvedele) kahju tekitamisega. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisund puudub, kui isikul oli võimalus põgeneda või abi kutsuda.
Õigushüvele (näiteks inimese elule) metslooma rünnakust tuleneva vahetu ohu tõrjumise teo õigusvastasust välistava asjaoluna saab kõne alla tulla küll hädaseisund KarS § 29 tingimustel, kuid mitte KarS §-s 28 sätestatud hädakaitse.
|
Facebook
Twitter