3-1-1-18-17
|
Riigikohus |
16.05.2017 |
|
Kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem. (p 7) (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-16, p 9)
KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi kontrollimisel tuleb eristada hädaolukorda (s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu
(s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit aga ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (p 7) (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-16, p 9).
Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem. (p 7)
(vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-16, p 9)
Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (p 13)
(vt RKKKo asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12).
|
3-1-1-81-12
|
Riigikohus |
12.10.2012 |
|
Hädaseisundi tingimuste kontrollimisel tuleb esmalt tuvastada vahetu või vahetult eesseisva ohu olemasolu. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist.
Juhul, kus sõiduk on peatunud sõiduteel selleks mitte ettenähtud kohas, võib abstraktselt olla tegemist ohtliku olukorraga liikluses osalejate jaoks. Selle tuvastamisel, kas sõiduauto asukoht ka tegelikult põhjustas vahetut ohtu liiklusele, tuleb aga loomulikult arvesse võtta konkreetse juhtumi faktilised asjaolud.
Vahetu ohu tuvastamisel peab kohus hindama ka päästmistoimingu nõuetekohasust.
KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-95-06 p 12 ja 3-1-1-42-09 p 11).
Abi saamise võimalus välistab reeglina hädaseisundi põhjusel, et päästmistoiming on õigustatud ainult siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust.
Päästmistoimingu puhul hinnatakse ka selle sobivust ohu tõrjumiseks ehk vastav toiming peab kõrvaldama täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele. Näiteks sõiduki juhtimine alkoholi mõju all olles loob iseenesest liiklusohtliku olukorra, mistõttu ei saa rääkida ohtu kindlalt kõrvaldavast toimingust.
KrMS § 318 lg 3 p-dega 1-2 lühimenetlusele seatud edasikaebeõiguse keelud on seletatavad sellega, et seda menetlust on KrMS § 233 lg 1 kohaselt võimalik rakendada vaid kohtumenetluste poolte vastastikusel nõusolekul. Apellatsiooniõiguse piiranguid tuleb sel juhul vaadelda osana selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, mille tulemusena ei muutu mitte ainult kohtuliku arutamise kord esimese astme kohtus, vaid kitsendatakse ka kohtukaebeõigust. Seni on kohtupraktika apellatsiooniõiguse piiranguid siiski laiendanud põhjendusega, et need piirangud saavad puudutada vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust - vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või siis tema õigeksmõistmist. Kuid kõnealused piirangud ei puuduta muid küsimusi, mis seaduse kohaselt samuti peavad olema kohtuotsuses kajastatud, kuid milleks ei ole kohtumenetluse pooltelt eelnevalt nõusolekut küsitud ja mille lahendamisega kohtuotsuses ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda. (Vt RKKKo 3-1-1-27-07 p 12; 3-1-1-99-07 p 9; 3-1-1-21-11 p 17).
Kui maakohus vabastab süüdimõistetu karistuse kandmisest tingimisi, kuid ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja jätab lahendamata uue karistuse mõistmisel eraldi ka karistusest vabastamise küsimuse, siis jõustub maakohtu otsus osas, milles maakohtu poolt karistusest vabastamine jäeti ringkonnakohtu poolt tühistamata.
Kriminaalmenetluses kohaldatakse tsiviilhagi läbi vaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-23-07 p 22). Tulenevalt TsMS § 440 lg-st 1 ja § 444 lg-st 4 ning KrMS § 310 lg-st 1 tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise.
|
3-1-1-95-06
|
Riigikohus |
30.10.2006 |
|
Päästmistoiming on vajalik siis, kui see on ohu tõrjumiseks sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Seejuures tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, mis tähendab õigushüvede omavahelist kaalumist. Võrdsete hüvede korral võrreldakse ähvardava ohu suurust. Otsustada tuleb ka päästmistoimingu ohtlikkuse üle, mis eeldab laiemat hinnangut päästmistoimingu olemusele. Siinkohal tuleb kontrollida ka seda, kas ei ole tegemist süülise hädaseisundiga.
Süüline hädaseisund tähendab seda, et isik on oma süülise käitumisega ise viinud enda olukorda, kus ta peab päästma oma õigushüve teise hüve kahjustamise hinnaga. Iseenesest ei välista süüliselt põhjustatud hädaseisund isiku õigust enda hüve päästa. Küsimus on vaid selles, kas igasugune süüliselt põhjustatud hädaseisund annab hädaseisundiõiguse ja millised on päästmistegevuse piirid. Kui isik on ohu tekitanud kavatsetult eesmärgiga oht võõrast õigushüve hävitades kõrvaldada (ründe provotseerimine), siis hädaseisund puudub. Samuti siis ei saa isik oma tegu hädaseisundiga õigustada, kui ta kutsub hädaolukorra esile oma tahtliku teoga. Kui aga isiku süüline käitumine seisneb üksnes ettevaatamatuses, pole hädaseisundiõigus välistatud, kuid hüvede kaalumisel tuleb isiku ohtu põhjustavat käitumist hinnata tema kahjuks, misläbi vähenevad tema võimalused õigustada ohu tõrjumist hädaseisundiga.
Hädaseisundi provokatsiooni ja ettevaatamatu käitumise vahele jääb olukord, kus isik on tahtlikult põhjustanud ohu oma hüvele, kuid ta ei ole seda teinud provokatsiooni eesmärgil. Ta on tulevase ohu ja vajaduse kõrvaldada see võõra hüve kahjustamise hinnaga, ette näinud (kaudne tahtlus) või teab seda (otsene tahtlus). Ka siin kaalutakse hüvesid, kuid arvesse võetakse ka ohu põhjustaja süülist käitumist.
Seega, kui isik otsustas ohtu põhjustanud (või suurendanud) teo toimepanemise ajal tahtlikult tulevase, võõrast õigushüve ohustava (eeldatavasti ka kahjustava) teo kasuks, ei saa tagajärje põhjustamist hädaseisundiga õigustada.
Selleks, et tuvastada isikule süüksarvatud teo karistatavus, tuleb kohtul juhinduda KarS § 2 lg-s 2 sätestatud kolmeastmelisest deliktistruktuurist. Selleks hinnatakse esmalt teo koosseisupärasust (KarS II ptk 1. jagu), seejärel selle õigusvastasust (KarS II ptk 2. jagu) ja lõpuks süüd (KarS II ptk 3. jagu). Igal nimetatud tasandil tuleb tegu õiguslikult analüüsida ning seejärel, kui kõigis kolmes astmes on vastus jaatav, saab rääkida karistatavast teost - kuriteost või väärteost. Kui isiku tegevus ei täida süüteokoosseisu, pole põhjust õigusvastasuse tasandile liikuda. Koosseisule mittevastavat tegu ei saa nimetada õiguspäraseks ega mittesüüliseks, sest puudub karistatav ebaõigus.
Selleks, et õigustada tegu hädakaitsega (KarS § 28 lg 1), tuleb eelkõige tuvastada inimesest lähtuv õigusvastane rünne, millega ohustatakse õigushüve. Kui puudub inimese poolne õigusvastane rünne, siis pole võimalik rääkida ka hädakaitsest. Seega ei teki hädakaitseseisundit kodu- või metslooma ründe tagajärjel, sest loom ei ründa õiguskorda. Hädakaitsega võib olla tegemist siis, kui inimene ässitab looma teisele kallale, sest siis tõrjutakse ässitaja rünnet.
Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist ja nagu hädakaitse puhulgi, tuvastatakse see nn objektiivsest kõrvaltvaatlejast lähtuvalt. Ohu olemasolu ei sõltu selle päritolust (loodusnähtus, looma käitumine vms), kuid oluline erinevus võrreldes hädakaitsega on selles, et hädaseisundi korral puudub õigusvastane rünne õigushüvele.
KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Üldisemas tähenduses tuleb hädaseisundi all mõista vahetut ohtu enda või teise isiku õigustatud huvile, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigustatud huvile (asjassepuutumatu kolmanda isiku õigushüvedele) kahju tekitamisega. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisund puudub, kui isikul oli võimalus põgeneda või abi kutsuda.
Õigushüvele (näiteks inimese elule) metslooma rünnakust tuleneva vahetu ohu tõrjumise teo õigusvastasust välistava asjaoluna saab kõne alla tulla küll hädaseisund KarS § 29 tingimustel, kuid mitte KarS §-s 28 sätestatud hädakaitse.
|