1-24-5035/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.04.2026 |
|
Vt RKKKm nr 1 20-1503/111, p 18 ja RKKKm nr 1-15-7765/145, p 15. (p 9)
Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaolusid peab aga vaagima kogumis. See tähendab, et ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel tuleb esimesena hinnata süüdimõistetu võimalikku retsidiivsust, mis on ennetähtaegse vabastamise absoluutne eeldus. Kui kohus tuvastab tõsiseltvõetava uute kuritegude ohu, on süüdimõistetu ettetähtaegne vabastamine välistatud ning teisi KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid kaaluda pole põhjust. Vähese retsidiivsusohu korral ei saa aga jätta tähelepanuta ka muid seaduses kirjeldatud aspekte, mis võivad anda aluse jätta süüdimõistetu siiski vabastamata. (p 14)
Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise eelduseks ei saa seada olematut retsidiivsusohtu. Ei ole realistlik seada süüdimõistetu vabastamist sõltuvusse sellest, kas vanglas osutatavad sekkumistegevused on taandanud mistahes uute kuritegude toimepanemise ohu suisa olematuks. Selle eeltingimuse täitmine ei ole ka objektiivselt kontrollitav. (p 16)
Hinnang isiku kalduvusele (uusi) kuritegusid toime panna sõltub paljuski ka karistamise aluseks olnud teo iseloomust. Erinevalt näiteks nn sõltuvuskuritegudest nagu süstemaatilised vargused või narkosüüteod ei saa teatud kuritegude puhul (tulenevalt nende iseloomust või toimepanemise asjaoludest) eeldada korduvust või on see äärmiselt vähetõenäoline. Seetõttu ei pruugi niisuguse teo toimepanija puhul olla pea üldse ohtu, et ta paneb toime uue samalaadse kuriteo. Sellisel juhul on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel iseäranis oluline hinnata kogumis KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid. Need võivad ennetähtaegse vabastamise välistada ka siis, kui uute kuritegude oht on väike või koguni puudub. (p 17)
Mida vähem aega on kuriteost möödunud, seda suurem kaal on kuriteo toimepanemise asjaoludel. Süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskusega, küll aga saab ja tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, milliseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. (p 19)
Karistuse peamine eesmärk on süüdimõistetu õiguskuulekale käitumisele suunamine. Teine oluline karistuse ja ka vangistuse täideviimise eesmärk on õiguskorra kaitsmine. Kohus peab seetõttu KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude hindamisel arvestama nii eri- kui üldpreventiivseid tegureid. See tähendab, et ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel on kesksel kohal süüdimõistetu retsidiivsusriski hindamine, kuid selle kõrval tuleb arvesse võtta ka üldpreventiivseid argumente koosmõjus seadusandja nimetatud muude asjaoludega. Nii võib jätta süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastamata juba pelgalt põhjusel, et ta võib suure tõenäosusega panna toime uusi kuritegusid. Seevastu ei piisa isiku vabastamata jätmiseks ainuüksi kunagise kuriteo asjaolude ja süüdimõistetu varasema elukäiguga seotud üldpreventiivsetest kaalutlustest. Sellegipoolest on õiguskorra kaitsmise huvid üks aspekt, mida tuleb eriti vangistuse varases etapis ennetähtaegse vabastamise võimalikkuse hindamisel arvestada. Üldpreventsioon karistuse eesmärgina taandub aja jooksul. (p-d 21 ja 22)
|
| 1-24-3605/68
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.04.2026 |
|
Kvalifitseerimaks süüdistatava tegevuse KarS § 184 lg 21 järgi, ei piisa üksnes narkootilise aine koguse ja selle maksumuse tõendamisest, vaid välja tuleb selgitada isiku tegelikud eesmärgid. Jae- ja müügihinna vahest saab lähtuda siis, kui vastavalt kriminaalmenetluslikule tõendamisstandardile on tuvastatud, et süüdistatav tegeles või plaanis tegeleda narkootilise aine jaemüügiga. (p-d 12-15)
Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise hukkamõistetavus ja karistamisväärsus oleneb eeskätt sellest, mil määral ja kui paljude inimeste tervist sellise käitumisega ohustatakse või kahjustatakse. See omakorda oleneb suuresti käideldud narkootilise aine kogusest ja liigist. (p 17)
|
| 1-24-5284/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.02.2026 |
|
Vt RKKKo nr 1-22-2429/42, p 34. (p 21)
Kaebeinstants võib üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (RKKKo nr 1-19-8038/67, p 8). Kui menetluspooltel aga puudub üksmeel juhtunu asjaoludes, tuleb kohtul lahendada vaidlused praktikas välja kujunenud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise reeglitele vastavalt. Vt ka RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18. (p 22)
Ebatüüpilise põhjuslikkuse ahela puhul sekkub kausaalahelasse uus sündmus või selle kulgemises osutub määravaks muu tegur kui see, millega toimepanija tavapärase elukogemuse ja asjade käigu juures oleks saanud arvestada. Teisisõnu tuleb küsida, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega. Ebatüüpilisest kausaalahela kulgemisest ei saa rääkida olukorras, kus isik läheb laetud tulirelvaga konfliktsituatsiooni ja sooritab tüli käigus lasu, mille tagajärjel saabub surm. (p-d 30 ja 31)
Vt RKKKo nr 3-1-1-97-12, p 11. (p 34)
Relva pikaaegne ebaseaduslik käitlemine (KarS § 418) ja selle relvaga toime pandud tapmine ei moodusta ideaalkogumit, sest relva ebaseaduslik kasutamine tapmisel on kaduvväike osa sellele eelnenud relva pikaaegsest ebaseaduslikust käitlemisest. Kui relva ebaseaduslik käitlemine ja tapmine ei ole kantud ühisest tahtlusest ega ole ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, on tegemist kahe eraldi teoga, mis moodustavad reaalkogumi, ja seda sõltumata sellest, kas see hilisem tegu pannakse toime tahtlikult või ettevaatamatusest. (p 35)
|
| 4-25-2712/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.02.2026 |
|
Juhtimisõiguse äravõtmine ei ole karistus, mida saab kohaldada üksnes erandjuhtudel (vt RKKKo nr 4-23-1826/41, p 9). Karistusena juhtimisõiguse äravõtmiseks ei pea tuvastama mingeid tegu või selle toimepanijat iseloomustavad erandlikke asjaolusid. (p 8)
Rikkumisele on vaja rangemalt reageerida siis, kui senised karistused pole mõju avaldanud (nt RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 14). (p 11)
Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud (korduvad) rahatrahv(id) ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (Vt osutatud otsus 4-23-1826/41, p 12.) Juhtimisõiguse äravõtmist ei välista puhtsüdamlik kahetsus, sest liiklusnõuete korduv ja tahtlik rikkumine näitab, et isiku hoiakud pole tegelikkuses muutunud. Samuti ei välista juhtimisõiguse äravõtmist see, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust sissetuleku säilitamiseks (vt ka osutatud otsus 4-23-1826/41, p 14). (p 12)
Kuna LS § 227 lg 2 puhul põhineb teo karistusväärsus teo üldisel ohtlikkusel, puudub vajadus eraldi tuvastada, kas rikkumine tõi kaasa tegeliku ohu või muu negatiivse tagajärje (vt RKKKo nr 4-25-631/28, p 9). (p 10)
|
| 1-22-8046/91
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.01.2026 |
|
Vabastades süüdlase KarS § 76 lg 1 või lg 2 alusel tingimisi enne tähtaega vangistusest, määrab kohus KarS § 76 lg 5 järgi katseaja, mil süüdlane allutatakse KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile. Vajadusel paneb kohus süüdlasele lisakohustusi, sh neid, mille süüdlane võtab endale ise (KarS § 75 lg-d 2 ja 4). KarS § 78 järgi algab katseaeg kohtulahendi jõustumisest ja kestab katseaja lõppemiseni. (p 8)
Kui süüdlane ei järgi katseajal kontrollnõudeid, ei täida talle pandud kohustusi, ei allu elektroonilisele valvele või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lg-s 2 sätestatule, pikendada käitumiskontrolli aega kuni katseaja lõpuni või pöörata kandmata jäänud karistuse osa täitmisele (KarS § 76 lg 7). KrHS § 31 lg 1 sätestab, et kriminaalhooldusametnik esitab kohtule kriminaalhooldusaluse kohta erakorralise ettekande karistusseadustikus või kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel. Eeltoodust nähtub, et kriminaalhooldusametnikul ja kohtul on kohustus reageerida igasugusele katseajal toime pandud KarS § 76 lg-s 7 nimetatud rikkumisele. Kuivõrd rikkumisele saab reageerida alles pärast selle toimepanemist, rikkumise tuvastamine ja selle kohta erakorralise ettekande esitamine võtab aega, siis pole seda alati võimalik teha katseaja jooksul. (p 9)
Seadus ei sätesta, millise tähtaja jooksul pärast ettekande aluseks olevate asjaolude teadasaamist peab kriminaalhooldaja kohtule erakorralise ettekande esitama. Riigikohus on 24. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-1-03 selgitanud, et täitmiskohtunikul tuleb iga kord, eriti aga juhul, kui erakorraline ettekanne on esitatud pärast katseaja möödumist, kaaluda, kas ettekanne on esitatud mõistliku aja jooksul. Selle seisukoha juurde jäädes märgib kolleegium, et erakorralise ettekande esitamisega viivitamine võib teatud juhtudel kaasa tuua ettekandes sisalduva taotluse rahuldamata jätmise. Mõistlikku aega ettekande esitamiseks hindab kohus igal üksikjuhul eraldi. (p 10)
Nii nagu KarS § 74 lg 4, annab ka KarS § 76 lg 7 rikkumise kindlaks teinud kohtule avara otsustusruumi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-8-15, p 10 ja 1-06-9135/67, p 17). Kohtul tuleb muu hulgas kaaluda, kas juhul, kui kriminaalhooldaja oleks reageerinud erakorralise ettekandega katseaja jooksul, rakendanuks kohus karistuse täitmisele pööramise asemel leebemaid meetmeid. Riigikohus selgitab, et kohus peab erakorralise ettekande läbivaatamisel hindama taotletava meetme sobivust ja proportsionaalsust. Järelikult, kergemate meetmete kohaldamise võimaluste ammendamine ei saa olla põhjus pöörata karistus täitmisele, kui rikkumise raskus selleks alust ei anna. Sellisel juhul tuleb jätta meede kohaldamata. (p-d 12 ja 13)
|
| 4-24-4074/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.10.2025 |
|
KarS §-st 63 tuleneb, et sama süüteokoosseisu korduv täitmine loetakse üheks süüteoks. Seetõttu võib isikut samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Enne esimese karistamisotsuse tegemist toime pandud samale väärteokoosseisule vastavate tegude eest määratud või mõistetud karistused ei või ületada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära ka juhul, kui rikkumisi arutatakse eraldi. (RKKKo nr 3-1-1-55-11, p 6; RKKKo nr 3-1-1-106-04, p-d 9 ja 10). (p 11)
KarS § 62 järgi võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust. Kui teo eest on võimalik lisaks põhikaristusele kohaldada ka lisakaristust (-karistusi), tuleb sanktsiooni ülemmäärana mõista maksimaalset põhikaristust koos lisakaristus(t)ega selle (nende) maksimaalses määras. (p 13)
Olukorras, kus isik paneb samale väärteokoosseisule vastava uue teo toime enne varasema väärteo kohta karistamisotsuse tegemist ja neid tegusid ei menetleta ühe väärteoasja raames, tuleb tagada, et kummaski menetluses kohaldatud karistused koos ei ületaks seaduses niisuguse väärteo eest ette nähtud maksimaalseid põhi- ja lisakaristusi kogumis. (p 14)
Süüteo kvalifitseerimisel ja süü suuruse (KarS § 56 lg 1 esimene lause) hindamisel ei saa hiljem, s.o pärast menetletava väärteo toimepanemist aset leidnud rikkumist arvesse võtta. Samas pole välistatud karistust mõistes hilisema süüteoga arvestamine eripreventiivsel eesmärgil. Selleks annab võimaluse KarS § 56 lg 1 teine lause. Ka menetlusaluse isiku hilisemad teod teavet tema käitumismustri ja hoiakute kohta ning võimaldavad hinnata karistuse eripreventiivset mõju. Kui isik jätkab õigusrikkumisi ka süüteomenetluse kestel ja rikkumised on seotud menetletava süüteoga, võib see viidata vajadusele valida teist liiki karistus, mis on konkreetse juhtumi asjaoludel eelduslikult mõjusam. (p 17)
|
| 1-15-7765/146
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2025 |
|
Vt RKKKm nr 1-15-7765/145, p 12. (p 10)
Eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel on iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, kuid vabastamata jätmist ei saa põhjendada ainult kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistusega. (p 10)
Kõiki retsidiivsusriski mõjutavaid asjaolusid, sh hinnang avavanglas kantud karistuse edukusele, tuleb hinnata kogumis. Kui kinnipeetaval puuduvad avavanglas rikkumised, peavad vabastamata jätmise määruses olema toodud selged põhjendused, millised kuriteo toimepanemise asjaolud ja/või isikut ja/või tema elukäiku iseloomustavad andmed viitavad uute kuritegude toimepanemise riskile, mis väljaspool avavanglat elektroonilise valve tingimustes võiks kardetavasti ja senisest suurema tõenäosusega siiski realiseeruda. (p 12)
Olukorras, kus inimese retsidiivsusrisk on vangla silmis niivõrd väike, et ta viiakse karistust kandma avavanglasse ning ta ongi mitu aastat piiratud kujul edukalt ühiskonnaelus osalenud, tuleb kohtul põhjendada, miks ei ole käitumiskontroll, lisakohustused ja elektrooniline valve piisavad isikust lähtuva uute kuritegude toimepanemise riski maandamiseks. Pole välistatud, et mõnd kinnipeetavat, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid, kelle elutingimused vabaduses on head ning kes kannab karistust lühikest aega avavanglas, peab jälgima avavanglas pikemalt, sest seda nõuab kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos. (p 16)
Vt RKKKm nr 1-15-7765/145, p 20. (p 16)
Eestis valideerimata riskihindamismudelile ei saa retsidiivsusriski hindamisel tugineda. Vt ka RKKKm nr 1-15-7765/145, p-d 17–18. (p 13)
Ekspertiisiakt peab olema terviklik, jälgitav ja usaldusväärne. (p-d 14 ja 15)
|
| 1-15-7765/145
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2025 |
|
Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine neist, mis kehtivad tähtajalist vangistust kandva isiku puhul. Vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks ei pea tuvastama erandlikke asjaolusid ning aja jooksul kuriteo asjaolude tähtsus väheneb. Eluaegset vangistust kandva isiku retsidiivsusrisk olema eriti väike ja iseäranis oluline on arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, et hinnata, missuguseid potentsiaalseid riske tema varasem käitumismuster endas kätkeb. (p-d 12 ja 14)
Isiku resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise tagamiseks lubab KarS § 75 lg 4 kohtul panna süüdimõistetu nõusolekul talle ka selliseid kohustusi, mida ei ole sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud. (p 20)
Kõrgema astme kohus on õigustatud kaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine. (p-d 11 ja 14)
Kui määruskaebemenetluses tekib vajadus vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks esitada süüdimõistetule lisaküsimusi, on kohtul KrMS § 390 lg 1 ja § 331 lg 12 järgi õigus vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses ja esitada kinnipeetavale küsimusi vahetult. (p 15)
Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib KrMS § 432 lg 3 alusel süüdimõistetule määrata ekspertiisi vaid selgepiirilise vajaduse olemasolul, näiteks esinevad viited vaimse seisundiga seotud probleemidele ja põhjendatud kahtlused, mis nõuaksid ekspertiisiga kummutamist. Vabastamisotsustuse tegemise pädevust ei saa üle anda eksperdile. (p 16)
Eestis valideerimata riskihindamismudelile ei saa retsidiivsusriski hindamisel tugineda. (p 17)
Eksperdihinnang peab olema usaldusväärne, sisaldama terviklikku ülevaadet riski mõjutavatest teguritest ning jälgitavaid ja meditsiinilistele eriteadmistele tuginevaid järeldusi. Loetledes ekspertiisis vaid tegureid, mida kohus peaks ennetähtaegse vabastamise menetluses niigi ise hindama, ei paku ekspertiisiakt menetluses lisandväärtust. (p 18)
|
| 4-24-2633/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.04.2025 |
|
Süüteo eest ette nähtud õigusjärelmeid kohaldades ei saa tugineda lühimenetluses (VTMS §-d 548–5412) tehtud karistusotsustele mis tahes viisil, sealhulgas toimepanijat iseloomustava materjalina. Seetõttu ei ole ka alust lisada lühimenetluse otsuseid väärteotoimikusse. Samas ei piira seadus mõjutustrahvide arvestamist õigusjärelmite puhul, mis pole ette nähtud süüteo eest. (p-d 8 ja 9)
|
| 1-23-5754/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.04.2025 |
|
Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses muutub iseäranis oluliseks siis, kui tuleb otsustada tõenditele antava hinnangu muutmise üle ja see võib päädida madalama astme kohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ning süüdistatava süüditunnistamisega. Kohtukoosseis, kes otsustab süüdistatava süü või süütuse üle, peab üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja tunnistajad isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama. Selline usaldusväärsuse hindamine ei ole tavaliselt võimalik üksnes isiku ütlusi protokollist lugedes. Seega kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. (p 21)
Karistuse esmakordsel mõistmisel kirjalikus menetluses üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada kõiki karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata adekvaatselt nende tähendust. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid. (p 25)
Ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang võib oluliselt sõltuda ka sellest, kuidas ülekuulatav küsitlusel käitus (näiteks inimese reaktsioonist teisele menetluspoolele, tema kehakeelest, hääletoonist, suhtlusmaneerist, väljendusviisist vmt). Ainult kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi olla tajutavad kõik nüansid, mis aitavad mõista inimeste omavahelisi suhteid, mis aga omakorda võivad mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. (p 27)
KrMS § 14 lg-s 1 ette nähtud võistlevuse põhimõte laieneb ka apellatsioonimenetlusele. Kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant KrMS § 321 lg 2 p-de 5 ja 51 kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks (vt RKKKo nr 1-20-2143/156, p 21). (p 33)
|
| 1-23-52/69
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.03.2025 |
|
Mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine on kehtiva seaduse ja pikaajalise ning seni muutumatu kohtupraktika kohaselt reegel, millest saab irduda vaid teatud asjaolude ilmnemisel. Karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik vaid väikese raskusastmega kuritegude puhul (RKKKo nr 3-1-1-14-02, p 6.1). Süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab kergemate kuritegude korral lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära (RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 17). Täielikult ei ole siiski välistatud KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ka raskemate kuritegude puhul. Sellisel juhul on lävend aga kohtupraktika kohaselt kõrgem, st siis võib mõistetud karistuse jätta täitmisele pööramata vaid tingimusel, et kuriteo toimepanemist ja süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud esinevad üheaegselt (RKKKo nr 3 1 1-20-16, p 15). (p-d 22 ja 23)
|
| 1-22-3155/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.02.2025 |
|
KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist tervikuna, s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 24.3). Seega ei käi see olukorra kohta, kus kahtlustatav või süüdistatav loobub kaitsja juuresolekust mõne üksiku menetlustoimingu läbiviimisel, sh tema ülekuulamisel (KrMS § 34 lg 1 p 5). (p 32)
KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12) (p 36)
(Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle vastuolu PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusseaduse määratletuse nõudega. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48) Seejuures on ka EIK praktika kohaselt vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 40)
Isikut saab KVS § 2 lg-te 1 ja 2 järgi lugeda ametiisikuks juhul, kui tal on ametiseisund ja samal ajal täidab ta avalikku ülesannet. (p 43)
Avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Samas peab KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 61–62) (p 45)
Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetluse ja selle raames haldusakti andmisega (RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 12). (p 49)
Alates 1. jaanuarist 2015 ei nõua KarS § 2981 koosseis enam mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et mõjuvõimu kasutamise sisuks oleks ametiisikult avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamine. Kui mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppel kirjeldatud sisu puudub, ei ole kokkulepe KarS § 2981 lg 1 järgi karistatav. (p 39)
Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe (ekvivalentsussuhe) on KarS § 2981 lg 1 objektiivse koosseisu keskne tunnus. Selle jaatamiseks piisab, kui vara või soodustuse lubaja või andja on vahendajaga üksmeelel selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab tulevikus mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Vara või muu soodustus on seega tasu vahendaja poolt ametiisiku mõjutamise eest. Kokkulepe on sõlmitud, kui vahendaja on väljendanud nõusolekut mingi vara või soodustuse vastuvõtmiseks, teades/mõistes/aktsepteerides, et see antakse talle (või kolmandale isikule) just sellel eesmärgil. Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe võib olla sõnaselge, konkludentne või ka tingimuslik, kuid peab avalduma objektiivselt tajutaval viisil. Nii on mõeldav, et kokkuleppele jõutakse üksnes vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel, mil pooled on oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki on teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. (p 52)
Kui on tuvastatud ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ja muud mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu tunnused, kuid vahendaja varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku vara või muu soodustuse andja või lubaja eesmärkidega, ei välista selline kokkulangevus süüdistatava karistamist. (p 55)
Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav, et vara või soodustuse lubaja või andja jõuab vahendajaga üksmeelele selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Seda ei mõjuta tagantjärgi antav objektiivne hinnang tegude kasulikkusele vara või soodustuse lubaja või andja jaoks. (p 57)
Mõjuvõimuga kauplemine on juriidilises mõttes lõpule viidud juba ebaõiguskokkuleppe sõlmimisega. Süüdistatavate hilisem käitumine võib kaudselt kinnitada ekvivalentsussuhte olemasolu ja anda teavet teo subjektiivse külje kohta. (p 58)
Mõjuvõimuga kauplemise keskseks elemendiks on vara või muu soodustuse lubaja või andja ja mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja kokkulepe. KarS § 2981 objektiivse koosseisu aspektist ei ole oluline, kas vahendaja ka tegelikkuses mõjutas ametiisikut vara või muu soodustuse andja huvides ebavõrdset või põhjendamatut eelist andma, või kas ametiisik sellise eelise andis. KarS § 2981 lg 1 kriminaliseerib nii tegeliku kui ka väidetava mõjuvõimu kasutamise ametiisiku üle, st ka olukorra, kus mõjuvõimu tegelikult üldse ei olegi. Mõjuvõimuga kauplemine on seega kriminaliseeritud kui teodelikt, mis ei nõua mingisugust tagajärge; karistatakse mõjuvõimuga kauplemist kui nähtust, teatud sisuga kokkuleppe sõlmimist, kus vara või muu soodustuse lubaja või andja usub (vahest ka ekslikult), et seeläbi õnnestub tal saada ametiisikult mingisugune enda jaoks kaalukas eelis. Ainuüksi sellise kokkuleppe sõlmimine õõnestab usaldust avaliku võimu aususe vastu. (p 61)
KarS § 2981 lg-s 1 toodud mõjuvõimu tuleb mõista kui isiku ameti- või isiklikust positsioonist tulenevat võimalust mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.1). Mõjuvõim ei tähenda kitsalt võimalust teist isikut oma tahtele allutada ehk teda millekski sundida, vaid võimet suunata tema tahtekujundus- või otsustusprotsessi. (p 63)
KarS § 2981 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui mõjuvõimuga kauplemises lepiti kokku vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes esinevale tahtlusele nõuab mõjuvõimuga kauplemise subjektiivne koosseis ka avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamise eesmärki. Seaduse teksti kohaselt peab selline eesmärk ehk kavatsetus olema vaid soodustuse andjal. Mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja puhul see nõutav ei ole. (p 68)
Mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseisuga kaitstakse eelkõige avaliku halduse kandjate otsuste ja toimingute usaldusväärsust, läbipaistvust ning erapooletust. Selle teo kriminaliseerimisega taunitakse ja välditakse avaliku halduse kandjate tahte allutamist kolmandate isikute erahuvidele. Järelikult on KarS § 2981 kontekstis oluline see, kas vara või muu soodustuse lubaja taotletav eelis kahjustab avalikkuse huvi avaliku halduse asjaajamise sõltumatuse ja erapooletuse vastu, mitte tingimata see, kas eelise saajaga võrreldavas olukorras olev isik tunneb end ebasoodsamalt kohelduna. (p 72)
(Haldus)menetlus mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane (RKHKo nr 3-3-1-73-16, p 39). Ettenähtud menetluskorra eiramine mõjuvõimuga kauplemise tulemusena rikub kahtlemata avalikku huvi. (p 73)
Juriidilisele isikule karistust mõistes tuleb sarnaselt füüsilise isikuga järgida KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid. Ehkki peamine tegur karistusmäära valikul on kuriteo toimepanemisest tulenev süü suurus, on juriidilise isiku karistustundlikkust, sh tema majanduslikku seisu, võimalik arvesse võtta samuti karistuse mõistmise üldaluste sekka kuuluvate üld- ja eripreventiivsete kaalutluste raames. Kuna karistusega soovitakse põhjustada süüdlasele reaalselt tajutavaid kitsendusi ja kadusid, tuleb isiku karistustundlikkust hinnata karistuse kohaldamise aja seisuga (RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 23). (p 76)
|
| 1-23-5620/89
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, kuid kohus peab näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18). (p 19)
Isiku ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmisel sobimatutele ja ebapiisavatele argumentidele tuginedes, rikub apellatsioonikohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 24)
Igasugust alla kümneaastase isiku suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu peetakse tema tahte vastaseks ning arusaamisvõimetuse tõttu on tegemist kannatanu ärakasutamisega ja vastav tegu tuleb kvalifitseerida vägistamisena (KarS § 147) (RKKKo nr 1-17-7206/27, p 29). (p 17)
KarS §-s 147 sätestatust ei saa tuletada, et vähemalt 10-aastane kannatanu on alati arusaamisvõimeline. Arusaamisvõimetusega ei ole tegemist üksnes siis, kui kannatanu ei taju üldse, mis temaga toimub, vaid ka siis, kui ta ei suuda piisaval määral mõista tegevuse seksuaalset iseloomu. Isegi, kui laps suudab olukorda hinnata (on arusaamisvõimeline), peab välja selgitama, kas tema tahte murdmiseks võidi kasutada seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, kuivõrd lapsel võis olla täiskasvanust oluliselt raskem oma tahet väljendada või seda maksma panna. Menetleja peab enne alaealise vastu suunatud muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo (nt KarS § 1432) süüdistatavale etteheitmist eriti põhjalikult hindama, kas laps võis olla abitusseisundis KarS § 141 mõistes (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 26)
Kui kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise protokoll ja selle salvestis on vastuolus, tuleb analoogia korras kohtuistungi protokolli ja salvestisega (KrMS § 155 lg 22 ls 2) tugineda ülekuulamise salvestisele. (p 21)
Teo kvalifitseerimine kergema kuriteokoosseisu järgi ei too kaasa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos (RKKKm nr 1-20-470/34, p-d 16–19, 26). Tuvastades, et alaealine kannatanu ei olnud arusaamisvõimetu, kuid süüdistatav astus temaga suguühtesse mõjuvõimu kasutades, tuleb piirduda süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 1432 lg 1 järgi, teda KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks mõistmata. (p 27)
Enne varasema karistatuse arvestamist uue karistuse mõistmisel eripreventiivse kaalutlusena, tuleb kontrollida, kas kehtivat karistust peab arvestama juba süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel. (p 28)
Kohtusse kutsumata jäetud alaealist võib pärast kohtueelses menetluses antud ütluste videosalvestise avaldamist vajaduse korral konkreetsetes küsimustes täiendavalt küsitleda (KrMS § 2901 lg 2), kuid seejuures tuleb arvestada lapse parimate huvidega (RKKKo nr 1-22-1988/70, p-d 13–16). Isegi, kui süüküsimuse lahendamiseks kaaluka asjaolu täpsustamiseks pidanuks kannatanut juba kohtueelses menetluses uuesti küsitlema, ei riku kohus omal algatusel kannatanu küsitlemata jätmisel menetlusõigust. (p 25)
Alaealise ütluste hindamisel tuleb arvestada tema vanust ja sündmusest möödunud aega. Asjaolu, et laps parandab end sündmuse toimumise aja osas mitu korda, ei pruugi muuta tema ütlusi ebausaldusväärseks. Aastate eest kogetud sündmuste dateerimise ebatäpsus jääb mälu normaalse toimimise piiresse. (p 22)
Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 10). (p 23)
|
| 5-24-3/23
|
Riigikohtu üldkogu |
19.12.2024 |
|
Vt. p-d 32 ja 35.
Tagamaks karistuste proportsionaalsust ja vältimaks samas sanktsiooni alammäärade põhiseaduspärasuse sagedast vaidlustamist, on seadusandja andnud kohtule võimaluse arvestada KarS § 61 kohaldades juhtumi üksikasjadega, mis muidu tingiksid sanktsiooni alammäära suhtes konkreetse normikontrolli algatamise. Karistusõigusliku sanktsiooni alammäär võib osutuda konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuvaks sätteks ennekõike juhtudel, mil KarS § 56 lg 1 seisukohast tähenduslike faktide kogumit saab pidada seda laadi süütegude kontekstis tüüpiliseks ja puudub igasugune võimalus rääkida näiteks teo või toimepanijaga seotud erandlikkusest. (p-d 39 ja 40)
Kohtulik kontroll süüteokaristuste materiaalse põhiseaduspärasuse – eelkõige proportsionaalsuse – üle on piiratud. Nimelt on seadusandjal süüteokoosseisule vastava karistuse valikul suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. (p 47)
KarS § 141 lg 2 esimesest punktist lähtuval karistusähvardusel on legitiimne eesmärk. See kaitseb alaealise õigust kehalisele puutumatusele, seksuaalsele enesemääramisele ja normaalsele arengule ning sellega seotult ka tema vaimset ning füüsilist tervist. Tegemist on väga kaalukate õigushüvedega, mille tõhus – sh karistusõiguslik – kaitse kolmandate isikute rünnete eest on riigi positiivne kohustus. Osutatud kohustus tuleneb riigile nii põhiseadusest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, Euroopa Liidu õigusest kui ka Euroopa Nõukogu konventsioonist, mis käsitleb laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest. KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär on nende õigushüvede kaitsmiseks sobiv ning vajalik abinõu. (p-d 49 ja 50)
KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistusest ei saa süüdlast tingimisi vabastada ja seda isegi mitte selle karistuse vähendamisel lühimenetluses. Niisamuti ei ole võimalik KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäärale vastavat vangistust asendada üldkasuliku töö, elektroonilise valve ega raviga. (p 52)
KrMS § 238 lg 2 kohaldamine ei olene isiku süü suurusest ja see on üksnes menetlusõiguslik kompensatsioon süüdistatavale selle eest, et ta loobub osast menetlusõigustest. Mingi teo eest karistusseadustikus ette nähtud vangistuse põhiseaduspärasus ei saa oleneda menetlusliigist, milles selline vangistus mõistetakse, ega asjaolust, kas süüdistatav on vastutasuks lühema karistuse eest enda menetlusõigustest loobunud. (p 52)
Eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. Liiga leebed karistused alaealise vastu suunatud seksuaalse ründe eest tähendaksid ühtlasi riigi kaitsekohustuse rikkumist (vt nt EIK 20.02.2024, M. G. vs. Leedu (6406/21), p-d 97 ja 116). (p 55)
Vägistamine on seksuaalse vägivalla raskeim vorm, sest sellega rikutakse isiku seksuaalset vabadust ja keha puutumatust kõige teravamalt. Erinevalt muudest seksuaalse iseloomuga tegudest, kahjustab inimesega tema tahte vastaselt suguühtesse astumine – olgu see siis toime pandud vägivallaga või kannatanu abitusseisundit ära kasutades – seksuaalset enesemääramisõigust eelduslikult alati oluliselt. Kuna vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist, on alaealise vägistamise ja tapmise karistusmäärade võrdsustamine õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. (p 58)
Tapmise ebaõigussisu ei hõlma vägistamise ebaõigussisu (vrd nt KarS § 200 lg 1 ja § 199 lg 1 ning § 215 lg 1 või KarS § 118 lg 1 p 2 ja § 121 lg 2 p 1). Tapmise ja vägistamise sanktsioonide võrdlev raskus põhineb suurel määral väärtushinnangutel ja kriminaalpoliitilistel kaalutlustel, mille üle otsustamisel on seadusandjal ulatuslik – ehkki mitte piiramatu – vabadus. Iseenesest ei keela põhiseadus võrdsustada lastevastase seksuaalkuriteo karistuse alammäära tapmise sanktsiooni alammääraga. Seadusandja ei olegi tapmise ja vägistamise eest ette nähtud karistusi võrdsustanud, sest alaealise kannatanu tapmine on üldjuhul raskemini karistatav kuritegu kui sama vana kannatanu vägistamine. (p-d 59 ja 60)
KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on toimepanija süü KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes seda suurem, mida noorem on kannatanu. Ohvri vanust ja varasemate karistuste puudumist, nagu ka kõiki teisi KarS § 56 lg 1 seisukohalt olulisi fakte, on kohus õigustatud ja kohustatud arvestama karistusmäära valikul KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni raamides. (p 61)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 62)
KarS § 61 ülesanne on tagada, et süüteo eest kohaldatav karistus oleks igal üksikjuhul proportsionaalne ja kooskõlas inimväärikuse ning õigusriigi põhimõtetega. KarS § 61 mõttes on erandlikud kõik KarS § 56 lg 1 seisukohast tähtsad asjaolud, mis üksiti või kogumina kas a) vähendavad oluliselt koosseisupärase teo karistamisväärsust võrreldes tüüpilise sellele süüteokoosseisule vastava teoga, b) kahandavad karistamisvajaduse üld- või eripreventiivsetel põhjustel iseäranis väikeseks või c) muudavad sanktsiooni piiridesse jääva karistuse süüdlase isikut arvestades talumatult koormavaks. Asjaolude erandlikkus võib tuleneda ka nende kolme teguri koosmõjust. KarS §-s 61 nimetatud erandlikud asjaolud võivad olla seotud nii toimepanija isiku kui ka süüteoga, aga ka näiteks süüteost möödunud ajaga. (p 38)
Vt p 46.
NB! Riigikohtu varasema seisukoha täiendus!
Seaduses sätestatud karistus vastab PS § st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui karistusseadus võimaldab kohtul mõista süüdlasele karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane või ilmselgelt meelevaldne (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57 ja 3- 4-1-13-15, p 39). (p 48)
KarS § 61 annab menetlejale võimaluse kohaldada ebatüüpilistel juhtudel karistust alla sanktsiooni alammäära. KarS § 61 ei välista sanktsiooni alammäärast kergema karistuse kohaldamist mitte ühegi süüteokoosseisu puhul. (p 53)
|
| 1-21-7128/152
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.12.2024 |
|
Eelvangistuse arvamisel karistusaja hulka ei ole kohtul kaalutlusruumi, mistõttu peab väljaantud või loovutatud isikule karistust kohaldav kohus selle karistusajast maha arvama. (p 18)
Isiku ajutisel loovutamisel teisele EL liikmesriigile KrMS § 506 lg 2 alusel ei saa ajutise loovutamise kokkuleppes irduda seaduse selgesõnalisest regulatsioonist. Pooled saavad kokku leppida ajutise loovutamise tehnilisemat laadi küsimustes, mis jäävad väljapoole seaduse reguleerimisala, nagu loovutamise kuupäevad, kinnipeetava tagastamise tingimused jmt. Kokkuleppes ei saa aga seaduses sätestatust erinevalt kindlaks määrata, kumb riik arvab võimalikust mõistetavast karistusest maha ajutise loovutamise perioodi. Kui isiku vabaduse piiramise seaduslikuks aluseks ajutise loovutamise ajal on Eesti vahistamismäärus, tuleb ajutise loovutamise periood arvata Eestis karistusaja hulka. Jättes selle tegemata, kohaldab kohus ebaõigesti materiaalõigust. (p-d 21-24)
|
| 4-24-1840/11
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2024 |
|
VTMS § 120 lg-t 3 tuleb kohaldada kaitseõiguse tagamiseks ka siis, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud või kohtu enda kogutud uute tõenditega (RKKKo nr 4-22-2959/16, p 8). (p 7)
Kui kohtul tekib vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine ei võimalda lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (RKKKo nr 4-19-3994/31, p 6). (p 13)
Tuginedes isiku karistamisel tõendile, lahendamata enne kaebuses tõstatatud küsimust sellest, kas menetlusalusel isikul oli võimalik sellega üldse tutvuda, rikub kohus põhjendamiskohustust, mis on käsitatav olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 10)
KarS § 481 lg-s 2 sätestatud juhtimise õiguse äravõtmise keeld rakendub siis, kui isik kasutab liiklemiseks mootorsõidukit puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel ja sõiduki kasutamine peab isiku puude tõttu olema vältimatult vajalik (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 7.1, vt ka RKKKo nr 4-24-1237/24, p 11). Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti inimese töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka inimesele kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 7.2). Kohus peab liikumispuudega isikult mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhjendama. (p-d 11 ja 13)
Kohtul tuleb uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda VTMS § 125 lg 1 alusel tõendeid omal algatusel, kui asjaolud annavad põhjendatud aluse kahelda selles, kas menetlusaluse isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega on KarS § 481 lg 2 või § 50 lg 2 kohaselt lubatav (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 9). (p 13)
|
| 1-23-1658/46
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.10.2024 |
|
KarS § 49 (tegutsemiskeeld) asub KarS 3. peatüki 3. jaos, milles nähakse ette füüsilisele isikule süüteo eest kohaldatavad lisakaristused. Juriidilisele isikule kohaldatavad lisakaristused on ammendavalt loetletud KarS 3. peatüki 4. jaos §-s 551 ning nendeks on riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse äravõtmine (lg 1) ning loomapidamise keeld (lg 2). Mõistes juriidilisele isikule tegutsemiskeelu, kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust. (p 10)
VÕS § 113 ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav (RKKKo nr 3-1-1-23-15, p 78; RKKKo nr
1-19-9061/92, p 18). (p 12)
|
| 4-24-1237/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.10.2024 |
|
Tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikul tuleb arvestada teavet isiku varasemate süütegude (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistuste kohta. (p 13)
Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Korduvalt lubatud alkoholi piirmära ületades sõiduki juhtimise eest karistatud isikult tuleb üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja lisakaristuse võib jätta kohaldamata ainult erandlikel asjaoludel. (p 14)
Hinnates viimasest liiklussüüteo toimepanemisest möödunud aega, tuleb kindlaks teha, kas menetlusaluse isiku aktiivsus liikluses oli vahepeal objektiivsetel põhjustel piiratud (nt ta oli pikalt haiglas). (p 16)
Karistuse mõistmisel ei saa jätta arvestamata seda, kui menetlusalune isik paneb teo toime katseajal, mis on talle mõistetud varasema samalaadse süüteo eest. (p 16)
Juhi käitumismustri hindamisel ei ole tähtis, millise aine (narkootikumide või alkoholi) abil ta end keelatud seisundisse viib. (p 17)
Kui isik juhib lühikest aega pärast sõltuvusravi lubatud alkoholi piirmäära ületades sõidukit, ei ole viidatud ravi mõjutanud teda süütegude toimepanemisest hoiduma. (p 18)
Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav. Otsusest peab nähtuma, milliseid asjaolusid ja mil moel kohus karistuse mõistmisel arvestab. (p-d 10 ja 11)
Karistusliigi valikul sobimatutele argumentidele tuginemine on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine VTMS § 2 ja KarS § 3051 ja § 339 lg 2 järgi. (p 19)
|
| 1-22-6248/51
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.10.2024 |
|
Mootorsõiduki juhtimisõiguse saab lisakaristusena ära võtta ka isikult, kellel seda õigust süüteo toimepanemise ajal ei olnud. (p-d 15 ja 17)
KarS § 69 lg 7 rakendub kahe eelduse täidetuse korral, s.o isik paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo ja üldkasulik töö on tal kas osaliselt või täielikult tegemata. Sel juhul tuleb tegemata üldkasulik töö asendada vangistusega ning mõista tuleb liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Kui isik täidab üldkasuliku töö tegemise kohustuse enne kohtuotsuse tegemist, siis KarS § 69 lg 7 tema suhtes ei kohaldu. (p 20)
KarS § 69 lg 7 ei välista võimalust jätta KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristus tingimisi kohaldamata. (p 21)
Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine
(KarS §-d 73 ja 74), ehkki ka sellega kaasneb kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita kohtu pandud kohustusi (KarS § 75). See on karistuse kohaldamise erivorm – asenduskaristus. Tulenevalt ülalmärgitust ning KarS § 69 lg-test 3 ja 4 ei määrata isikule katseaega, vaid aeg üldkasuliku töö tegemiseks. (p 22)
|
| 1-20-1503/111
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.05.2024 |
|
KrMS § 426 lg 3 lubab kohtul KarS § 76 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes tema väljasaatmise või väljaandmise korral loobuda käitumiskontrolli kohaldamisest. Loobuda saab ka väljasaadetava või -antava isiku suhtes elektroonilise valve kui ühe käitumiskontrolli raames määratava kohustuse kohaldamisest. (p-d 15 ja 16)
Kui kohus otsustab KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli ja elektroonilise valve kohaldamisest loobuda, ei ole nõutav, et süüdimõistetul oleks Eestis elukoht, mis vastab elektroonilise valve seadmete paigaldamise tingimustele. (p 16)
Vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamise menetluses ei ole tõendite kogumise ja esitamise kord reguleeritud sarnase põhjalikkusega nagu süüküsimuse lahendamisel ning kohtule on jäetud menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Määruskaebuses ei nähta ette KrMS § 321 lg-ga 6 sarnast piirangut ehk ringkonnakohus võib isiku ennetähtaegse vabastamise otsustamisel vastu võtta ka edasikaebemenetluses esitatud tõendeid. (p 18)
|
Facebook
X.com