Kohtulahendite liigitus

Kokku: 282| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-17-11432/93 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.03.2019
Liitkaristuse saab KarS § 65 lõike 1 (kuritegude hiljem tuvastatud kogum) kui lõike 2 (kohtuotsuste kogum) alusel mõista üksnes olukorras, kus enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust on toime pandud erinevad karistatavad teod (vt ka RKKKo 1-17-7807/34, p 8 jj). See ei hõlma juhtusid, kus tegemist on ühe jätkuva kuriteoga, mis ulatub ajaliselt nii enne kui ka pärast seda kohtuotsust. (p 13) Jätkuv kuritegu on õigusliku teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt üks tegu, mille eest saab mõista vaid ühe karistuse (vt ka RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.2 ja 13). Ehkki jätkuva kuriteo moodustavad sellised teod, mis on eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, ei tohi neid tegusid siiski lahutada ja mõista igaühe eest eraldi karistust. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal tunnistatakse isik süüdi mõnes teises kuriteos. Selliselgi juhul ei saa jätkuvat kuritegu jagada erinevateks karistatavateks tegudeks ja mõista süüdistatavale eraldi karistusi. Vastasel korral oleks põhjust rääkida õigusliku teoühtsuse põhimõtte rikkumisest ja see viiks olemusliku vastuoluni jätkuva kuriteo kui õiguslikus mõttes ühe teo eest karistamisel. Eelnevast järeldub seegi, et jätkuva kuriteo korral ei tohi mõista liitkaristust nii KarS § 65 esimese kui ka teise lõike alusel. Jätkuv kuritegu ei saa õiguslikult ühe teona olla käsitatav eraldivõetult nii teona, mis pandi toime enne süüdimõistvat kohtuotsust, kui ka teona, mis pandi toime pärast seda otsust KarS § 65 lõigete 1 ja 2 mõttes. Mõistagi ei tähenda see seda, nagu ei saaks jätkuva kuriteo puhul järgneda liitkaristuse mõistmist kummagi sätte kohaselt. Jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi (vt ka RKKKo 1-17-4243/30, p 13). Sellest tulenevalt peab viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi mõistma süüdistatavale reeglina ka karistuse. Kui jätkuv kuritegu pannakse toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust, saab järelikult rääkida teost pärast selle kohtuotsuse kuulutamist KarS § 65 lg 2 mõttes. (p-d 14-15)
1-17-9941/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.03.2019
KarS § 418 ebaõigus ei ammendu KarS § 263 lg 1 p-s 1. KarS § 418 lg 1 sätestab karistatava teona muu hulgas tulirelva ebaseadusliku käitlemise. Ebaseaduslik tulirelv kujutab endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ning KarS § 418 lg 1 eesmärk on kaitsta ühiskonna üldist turvalisust. KarS § 263 kaitseb õigushüvena aga avalikku korda kui tavade, heade kommetega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe kindlustunde. Sekundaarselt kaitseb KarS § 263 ka individuaalseid õigushüvesid (nt inimese tervist). Kuigi KarS § 263 lg 1 p 1 näeb karistatava teona ette avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga, ei eelda vägivald (isegi kui selle käigus kasutatakse tulirelva) tulirelva ebaseaduslikku käitlemist. Seega on KarS § 418 lg-l 1 ja KarS § 263 lg 1 p-l 1 erinev ebaõigussisu ning kohtud kvalifitseerisid isiku teod õigustatult kogumis KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi. (p 9)
Väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Muu hulgas ei tohi tähelepanuta jätta ka välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt RKKKo 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10). (p 12) KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt RKKKo 3-1-2-1-12, p 9.2). (p 13) Väljasaatmisega kaasneval era- ja perekonnaelu õiguse riivel on peatunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt suurkoja 18. oktoobri 2006. a otsus asjas Üner vs. Holland (nr 46410/99), suurkoja 23. juuni 2008. a otsus asjas Maslov vs. Austria (nr 1638/03) ja 3. juuli 2012. a otsus asjas Samsonnikov vs. Eesti (nr 52178/10)). Samuti reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust ja Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545/81 selle direktiiviga seonduvat. (p 14) KarS § 54 lg 1 alusel mõistetava sissesõidukeelu alammäär ei sõltu VSS §-s 74 sätestatust. Mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt RKKKo 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16). Kuna erinevalt haldusmenetlusest eelneb kriminaalmenetluses väljasaatmisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele põhikaristuse mõistmine, ei pea KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena mõistetav sissesõidukeeld ületama 5 aastat. KarS § 54 lg-s 1 pole sissesõidukeelu alammäära sätestatud. (p 16)
1-09-14104/142 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2019
Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18) KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu on toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Sellele argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. (p 20) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (p 21) Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, peab kohtute põhjendustest selguma, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Kuna KarS § 76 lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb, lasub kohtul süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. (p 22) Seisukoht, mille järgi pole kriminaalhooldus asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske, seab kahtluse alla kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse tervikuna. Kriminaalhooldus ongi rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. (p 23) Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25) Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)
1-16-6452/340 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.02.2019
Kuritegelikku ühendusse kuulumine ja selle raames toimepandavad üksikkuriteod moodustavad reaalkogumi. (p 36)
1-17-7807/34 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.12.2018
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-64-14 anti juhised, et esmalt peab mõistma põhikaristused ja liitkaristuse enne eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest ning liitma sellele karistusele KarS § 65 lg 1 alusel eelmise süüdimõistva otsusega mõistetud karistuse. Alles seejärel tuleb mõista põhikaristused ja liitkaristus pärast eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest ning lõpuks suurendada KarS § 65 lg 2 alusel seda liitkaristust KarS § 65 lg 1 kohaselt mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa võrra. (Vt otsuse p-d 15.1-15.3.) Seevastu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsuses asjas nr 3-1-1-67-07 kohaldati KarS § 65 lõikeid 1 ja 2 vastupidises järjekorras, suurendades kõigepealt KarS § 65 lg 2 alusel pärast eelmist süüdimõistvat otsust toime pandud kuritegude eest mõistetud liitkaristust selle otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Alles siis mõisteti liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel enne süüdimõistvat otsust toime pandud kuritegude eest mõistetud liitkaristuse ja KarS § 65 lg 2 järgi moodustatud liitkaristuse põhjal. (Vt otsuse p-d 8 ja 8.1). (p 9) Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis peab õigeks jääda otsuses asjas nr 3-1-1-64-14 esitatud karistuse mõistmise järjekorra juurde. Selles otsuses märgitu on põhjendatav KarS § 65 lg-te 1 ja 2 järgi liitkaristuste moodustamise eesmärkidega. Kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral (KarS § 65 lg 1) mõistetakse liitkaristus samadel alustel nagu liitkaristuse mõistmisel ühe kriminaalasja raames (KarS § 64), sealhulgas saab KarS § 64 lg 1 alusel kasutada erinevaid liitkaristuse moodustamise võtteid (kas raskemat karistust suurendades või lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga). See on kantud eesmärgist asetada süüdistatav mõtteliselt olukorda, kus ta olnuks juhul, kui ta oleks kõikide enne eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest mõistetud süüdi ja karistatud sama otsusega. Selle saavutamiseks peab ka KarS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel liitkaristust mõistes liitma esmalt KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi enne eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest mõistetud karistuse ja eelmise süüdimõistva otsusega mõistetud karistuse. (p 10) Kohtuotsuste kogumi korral (KarS § 65 lg 2) ei saa liitkaristust KarS § 64 lg 1 alusel mõista, sest karistusele, mis on mõistetud pärast eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest, tuleb liita kogu eelmise otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Karistuste tervikuna liitmist õigustab see, et eelmise süüdimõistva otsusega mõistetud karistus ei ole süüdistatava puhul karistuse eesmärki täitnud, kuna ta on pärast selle otsuse kuulutamist jätkanud kuritegude toimepanemist. Sellest tulenevalt saab liitkaristuse mõistmisel nii KarS § 65 lg 1 kui ka lg 2 järgi alles KarS § 65 lg 1 kohaldamise järel liikuda sama paragrahvi teise lõike juurde, suurendades pärast eelmise otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest mõistetud karistust KarS § 65 lg 1 kohaselt moodustatud liitkaristuse ärakandmata osa võrra. Vastupidine järjekord liitkaristuse mõistmisel võib tekitada olukorra, kus süüdistatavale pärast mõlema nimetatud sätte kohaldamist mõistetud liitkaristus ei kajasta üldse või kajastab üksnes osaliselt KarS § 65 lg 2 järgi moodustatud liitkaristust. Seda põhjusel, et kohtul oleks pärast KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist võimalus kasutada KarS § 65 lg 1 korras liitkaristust mõistes erinevaid liitkaristuse moodustamise põhimõtteid (KarS § 64 lg 1), sealhulgas lugeda täielikult või osaliselt KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristus kaetuks enne eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest mõistetud karistusega. Kohtuotsuste kogumi puhul mõistetava liitkaristuse eesmärki arvestades poleks see õigustatud. Eelneva kokkuvõtteks on kolleegium seisukohal, et liitkaristuse hilisemal moodustamisel KarS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb liitkaristuse mõistmist alustada selle paragrahvi esimesest lõikest. (p 11)
1-17-4942/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.12.2018
Riigikohtu kriminaalkolleegiumil on tekkinud kahtlus, kas süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise korral KarS § 73 lg 1 tähenduses saab kõneleda tingimusliku meetme kohaldamisest Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2008. a raamotsuse nr 2008/947/JSK mõttes, mis reguleerib vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teha tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet. Nimelt ei vasta KarS §-st 73 tulenev süüdimõistetu kohustus – hoiduda katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepanemisest – ühelegi raamotsuse artikli 4 lg 1 p-des a–k nimetatud tingimuslikule meetmele või alternatiivsele mõjutusvahendile. Raamotsuse viidatud artikli tingimuslike meetmete loetelu on täielikult üle võetud Eesti õigusesse. Seejuures pole Eesti riik kooskõlas artikli 4 lg-ga 2 teatanud, et ta rakendab lisameetmeid või muid alternatiivseid mõjutusvahendeid. KarS § 73 lg-st 1 tulenev süüdimõistetu kohustus ei kajastu riigisiseses õiguses, s.o KrMS § 508^57 p-des 1–11 kindlaks määratud tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite loetelus. Samal ajal tuleneb KrMS § 508^55 lg-st 3 nõue, et kohtuotsuse tunnustamine ja järelevalve on lubatud üksnes KrMS §-s 508^57 nimetatud meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite puhul. (p 19) Pidades silmas raamotsuse art 1 lõikes 1 nimetatud eesmärke, sh sotsiaalset taasintegreerumist, nähtub raamotsuse ja kriminaalmenetluse seadustiku vastavatest sätetest, et kohtuotsuse tunnustamisega kaasneb täidesaatva riigi kohustus teha tingimuslike meetmete või alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet (nt raamotsuse artikli 7 lg 1 ja artikli 8 lg 1; KrMS § 508^55 lg 3 ja § 508^57). KarS § 73 lg 1 alusel süüdimõistetule pandud kohustuse täitmise üle riik aktiivset järelevalvet ei tee. Kohustuse täitmise peab tagama süüdimõistetu sellega, et ta käitub õiguskuulekalt ja hoidub uute õigusvastaste tegude toimepanemisest. Riigi reaktsiooniks kõnealusest sättest tuleneva kohustuse rikkumisele saab olla üksnes see, et uue kuriteoga seotud kriminaalmenetluses tuleb tagada süüdistatavale seadusele vastava karistuse mõistmine. Nimelt peab kriminaalasja menetlev kohus KarS § 73 lg-s 4 või 5 sätestatut järgides süüdimõistva otsuse tegemisel mõistma isikule liitkaristuse uue kuriteo ja eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse kogumi eest. (p 20) Kohtuotsuse tunnustamata jätmisega kaasneb olukord, kus katseaja kestel uue tahtliku kuriteo toimepanemise korral süüdlasele Eesti õiguse järgi liitkaristust mõista ei saa, sest puudub üks liidetavatest, s.o ärakandmata karistust ettenägev tunnustatud liikmesriigi kohtuotsus. Kirjeldatu riivaks karistuse mõistmise eesmärke, kuna katseaja tingimuseks seatud kohustuse rikkumisega tagajärgi ei kaasneks. Samuti on küsitav, kas kirjeldatud olukord oleks kooskõlas raamotsuse eesmärkidega. Seetõttu on vaja esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 lg-te 2 ja 3 alusel Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, et selgitada, kas raamotsusega on kooskõlas liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamine ning selle täitmise üle valvamine, kui süüdimõistetu on selle otsusega vangistusest tingimisi vabastatud, kuid tema suhtes ei ole kohaldatud ühtegi tingimuslikku järelevalvemeedet või alternatiivset mõjutusvahendit, vaid isiku ainuke seadusest tulenev kohustus on hoiduda katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemisest. Vastusest eelotsusetaotlusele sõltub, kas süüdimõistetu suhtes tehtud liikmesriigi kohtu otsust saab tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha. (p-d 21 ja 22)
1-16-2295/81 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2018
Isik, kes on tahtlikult toime pannud esimese astme kuriteo, ei saa loota sellele, et enne selle kuriteo eest mõistetud (liit-)karistuse ärakandmist võidaks uue kuriteo toimepanemise korral tema olukorda karistuse kandmisel ja sellest vabastamisel kergendada. Ehk juhul, kui liitkaristus on moodustatud esimese astme tahtliku kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistusest (KarS § 76 lg 2) ja teise astme kuriteo või ettevaatamatusest toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistusest (KarS § 76 lg 1), tuleb tingimisi enne tähtaega vabastamise võimaluse tekkimise aja määramisel kokkuvõttes lähtuda KarS § 76 lg-s 2 sätestatust. Ühtlasi tähendab see seda, et kui süüdlane on tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi vabastatud, kuid paneb talle määratud katseajal toime uue (nt teise astme) kuriteo, tuleb teda lugeda esimese astme tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistust kandvaks isikuks ja vangistusest ennetähtaegse vabastamise küsimuse vaagimisel tuleb kohaldada KarS § 76 lg 2 sätteid. (p 22)
4-17-5471/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.10.2018
Isiku varasemat karistatust saab uue karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste all arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga. (p 26) Kuna kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse peale asja arutama asuv maakohus lahendab asja VTMS § 123 lg 2 kohaselt täies ulatuses (ab ovo, de novo), saab maakohus isikule karistust mõistes eripreventiivsete kaalutluste all isiku varasema karistatuse tuvastada vaid maakohtu otsuse tegemise hetkel kehtivatele karistustele toetudes. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui maakohtu otsus mõistetud karistuse osas kaebemenetluses tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks. (p 27)
1-17-7206/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2018
Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine KarS § 63 tähenduses on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel. Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 2), ja isikut ei ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi. Kõnealune küsimus tuleb lahendada nn teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt. Riigikohtu maksva praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 27). (p d 22-23) Kuna Riigikohus menetleb kriminaalasja kaitsja kassatsiooni alusel, on kriminaalkolleegiumi volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi reformatio in peius-põhimõttest tulenevalt piiratud ringkonnakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega (vt mutatis mutandis Riigikohtu RKKKo 3-1-1-7-11, p 19). (p 25)
KarS § 147 kohaselt loetakse noorem kui kümneaastane isik samas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks. See ei välista KarS §-st 59 tulenevalt aga KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendava asjaolu arvestamist ka juhul, kui KarS § 141 lg 2 p-s 1 sätestatud kuritegu on toime pandud alla kümneaastase kannatanu suhtes. Kuigi KarS § 147 kohaselt eeldatakse alla kümneaastase kannatanu puhul tema arusaamisvõimetust, ei ole see samastatav KarS §-s 141 koosseisutunnusena sätestatud arusaamisvõimetusega. Vastupidine seisukoht tooks kaasa olukorra, kus näiteks üheteistaastase arusaamisvõimetu kannatanu vägistamisel oleks KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendavat asjaolu arvestada võimalik, noorema kui kümneaastase kannatanu puhul aga mitte. See ei ole KarS § 147 ja § 58 p 3 eesmärgiga kooskõlas. Samuti ei toeta seda seaduse süstemaatiline tõlgendus, sest kui alla kümneaastase kannatanu vägistamisega kaasnev ebaõigus oleks hõlmatud KarS § 141 lg-ga 1, oleks selle kvalifitseerimine küsitav ka sama paragrahvi teise lõike esimese punkti järgi. (p 29)
1-17-1629/44 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018
Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11.) (p 26) Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)
Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)
1-17-105/35 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.06.2018
Teatud juhtudel võib toimunus oma rolli kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla. Seda näiteks juhul, kui süüdistatava poolt omaksvõetav teo- või tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus) erinevad olulisel määral tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest. Eeltoodu aga ei tähenda, et puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses eeldaks süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist. Nii võib isik siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge (iseäranis juhul, kui viimane saabub ettevaatamatusest), viidates siiski samal ajal näiteks ka kannatanu enda rollile toimunus. (p 20)
1-16-9825/53 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 22.05.2018
Süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel ei saa arvestada asjaolu, et prokuratuuri menetluses on süüdimõistetu suhtes uus menetlus, mille kohaselt on süüdimõistetule esitatud uus kahtlustus. Tegemist on üksnes esitatud kahtlustusega. KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus.
3-18-170/9 PDF Riigikohtu erikogu 20.04.2018
Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)
1-09-13733/51 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 23.03.2018
Kui kriminaalasja materjalidest nähtub, et isik on viibinud Euroopa Vahistamismääruse alusel välisriigis loovutamisvahistuses, tuleb KarS § 68 lg 1 alusel välisriigis vahi all viibitud aeg karistuse mõistmisel arvata karistusaja hulka.
1-14-10087/66 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Kuna süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine pole KarS § 76 lg 2 p 2 ja VangS § 76 lg-te 1 ning 4 alusel esitatud taotluse puhul seotud elektroonilise valve kohaldamise kohustuse ega süüdimõistetu nõusolekuga, ei saa maakohus jätta vangla taotlust läbi vaatamata, vaid peab selle sisuliselt lahendama. (p 21) Süüdimõistetu arvamus vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta on menetlusosalise seisukoht, millega kohus on seotud kohtumääruse põhjendamise kohustuse kaudu. Mõnel juhul võib süüdimõistetu arvamus kujutada endast argumenti, mida kohus ei saa ega tohi KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kaalumisel eirata (nt ei nõustu süüdimõistetu ennetähtaegse vabanemisega põhjusel, et tal puudub vabaduses elu- või töökoht ja see suurendab märkimisväärselt uue kuriteo toimepanemise riski). Kuid vastavasisulise nõusoleku puudumine ei takista vangla taotluse sisulist lahendamist ega anna alust jätta vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust otsustamata. (p 23) KarS § 76 lg 4 alusel tehtud otsustus, mis rajaneb süüdlase varasema elukäigu hindamise osas karistusregistri arhiivi kantud andmetele, on vastuolus KarRS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuetega. Viimati osutatud sätetes väljendub seadusandja õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et toimepandud süüteo eest määratud või mõistetud karistuse järelmid ei peaks üldjuhul saatma isikut kogu tema elu, vaid seaduses ette nähtud tähtaegade möödumisel karistatus kustub (kehtiva seaduse puhul sisalduvad karistusandmete kustutamise tähtajad KarRS §-s 24). Karistamisest tingitud piirangute säilimine määramata aja vältel ja eranditult kõigil juhtudel võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, kuna siis ei saaks arvestada isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist. (p 31 ja 32) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal ülal on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus aga õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20–21.) (p 33) Kohtu poolt isiku varasemale elukäigule antav hinnang on seotud muu hulgas otseselt sellega, missuguseid süüdimõistetu karistusandmeid kohus arvestab. Hindamise esemeks olevast teabest sõltub ka hinnang süüdlase varasema elukäigu ja tema edasise käitumise kohta. Järelikult oleks karistusregistri arhiivi kantud andmetel süüdlase varasemat elukäiku iseloomustava teabena KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vahetu mõju sellele, kas süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud. Õigusliku tähendusega kustunud karistatust puudutavate andmete arvesse võtmine pole sellises olukorras aga KarRS § 5 lg 1 mõttes lubatav. (p 34) Karistusregistri arhiivis olevate andmete kasutamise keeld pole ennetähtaegse vabastamise menetluses absoluutne. Nii nähtub KarRS § 20 lg 1 p-st 8, et vanglateenistusel on õigus saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Kuna kriminogeenseid riske puudutav hinnang kujundatakse koostoimes muu kinnipeetavat iseloomustava teabe ning teiste teguritega, pole arhiiviandmetel selles kontekstis siiski eraldi õiguslikku tähendust. (p 35) Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ja ümberpaigutamiseks antavate hinnangute eesmärk on erinev. Esimesel juhul hinnatakse, kas isik suudab vabaduses käituda õiguskuulekalt. Teisel juhul peab aga vaagima, kas vangistuse kandmine kinnises vanglas on otstarbekas ja kas süüdimõistetu suudab avavangla tingimustes õiguskuulekalt käituda (VangS § 20 lg 1). Avavangla tingimustes on kinnipeetav jätkuvalt allutatud vangistuses kehtivale režiimile (VangS § 10), mis tähendab, et tema suhtes rakendatavad piirangud ei ole vabaduses viibiva süüdimõistetuga võrreldavad. Lisaks ei pruugi avavanglasse paigutamine olla lõplik, sest kui kinnipeetav vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ei täida või paneb toime uusi õigusrikkumisi, annab see aluse tema paigutamiseks kinnisesse vanglasse (VangS § 21 lg 1). Järelikult tuleb avavanglasse ümberpaigutatud süüdimõistetul alles näidata, et tema suhtes tehtud otsustus on põhjendatud ja ta suudab ka leebema režiimi tingimustes käituda õiguskuulekalt. Lisaks ei ole kohus KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vangla hinnangutega seotud. (p 38)
1-17-689/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.12.2017
Kohtupraktika kohaselt on lisaks karistuse mõistmisele ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Nii on leitud, et kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus üle 2 aasta, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-83-12, p 10.) Samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta KarS § 73 alusel karistust tingimisi täitmisele pööramata, kui isikule mõistetakse üle viieaastane vangistus, mida vähendatakse KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta. KarS § 73 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Kuna maakohus mõistis J. Konsale liitkaristuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, ei saanud kohus seda KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätta, vaatamata sellele, et KrMS § 238 lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla viie aasta. (p 26)
1-16-1036/96 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.12.2017
Sõltumata kokkuleppemenetluse käigus arutlusel olnud kokkuleppe asjaoludest, saab kohus kriminaalasja arutamisel üldmenetluses lähtuda talle esitatud süüdistusaktist, milles on kuriteo asjaoludele vastava täpsusega kindlaks määratud kuriteo toimepanemise aeg. Samuti peab kohtule olema esitatud andmed isiku suhtes varem tehtud kohtuotsuse ja sellega määratud katseaja kohta. Nende asjaolude põhjal saab kohus hinnata, kas menetletavas asjas on tegemist varasema kohtuotsusega isikule määratud katseaja kestel toimepandud kuriteoga. (p 17)
1-15-10119/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2017
Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 31.) (p 27) KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKEKo 3-1-1-106-12, p 23). Mitme süüteo toimepanemisena käsitatakse üksnes olukordi, kus isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt nt RKKKo 3-1-1-80-11, p 11 koos viitega). (p 28)
KarS § 58 punkti 1 kohaselt on karistust raskendavad asjaolud omakasu või muu madal motiiv. Säte sisaldab seega avatud loetelu, mis tuleb kohtupraktikas sisustada. Kolleegium leiab, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Lisaks tuleb tähele panna, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab KarS § 16 lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 3-1-1-141-04, p 10.2). (p 38)
1-14-10988/119 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 01.11.2017
Viimase aja vabariigi kohtupraktikaga seonduvalt on avaliku elu võimu teostajate ja aktiivselt poliitikas osalejate poolt toime pandud kuritegude eest mõistetavad karistused mõneti devalveerumas. Mõistetavad karistused isikutele, kes on aastate jooksul kuritarvitanud võimu, on osutunud põhjendamatult leebeteks ja selline olukord murendab ka ühiskondlikku arusaama ja usaldust riigi poolt antavast signaalist ning riigivõimu toimimisest korruptsioonikuritegude toimepanijate osas. Kohaliku omavalitsuse tasandi ametiisiku mõju riigi toimimise kvaliteedile ja tulevikule on suurem, kui esmapilgul võiks arvata. Aususe põhimõte saab taoliste isikute puhul ühiskonna teiste liikmete silmis oluliselt riivatud. Ametiisiku ebaseaduslik tegevus õõnestab ka teiste kohalike omavalitsuste ametnike autoriteeti. Mõistetav karistus süstemaatilise aastatepikkuse ebaseadusliku tegevuse puhul ei tohi olla süüdistatavale ega ka ühiskonnale tajutav nõrga ja vaevumärgatava signaalina. Võimalikele uute avaliku võimu kuritarvitajatele antav märguanne peab olema ühemõtteline ja selgelt hukkamõistev, mistõttu on põhjendatud osaliselt reaalse vangistuse mõistmine. (p 19.4)
1-16-9178/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.10.2017
KarS § 5 lg 2 lausetest 2 ja 3 nähtub, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. Eelnevast tulenevalt ei mõjuta kergem karistusseadus KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist, vaid võib anda aluse üksnes liitkaristuse täitmisele pööramise korral karistust vähendada. (p 15) KarS § 5 lg-s 2 peetakse vangistuse täitmisele pööramise all silmas üksnes neid olukordi, kus isik asub reaalselt vangistust kandma. (p 15)

Kokku: 282| Näitan: 1 - 20