/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-6-17 PDF Riigikohus 20.03.2017
Arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna aga kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 11). (p 7) Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). (p 9) Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16) Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16) Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). (p 9) Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 13) Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16) Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16) Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)
Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)
Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)
Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 13)
Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16) Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16) Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)
3-1-1-75-16 PDF Riigikohus 28.10.2016
KarS § 61 sätestab võimaluse kohaldada karistust alla alammäära. See on iseseisev karistuse kergendamise alus ja selle kohaldamine annab kohtule lisavõimaluse karistuse individualiseerimiseks selle kergendamise kaudu juhtudel, mida ei ole võimalik karistusseadustiku üldosas otseselt ette näha. Kaalumaks isiku karistuse kergendamist KarS § 61 alusel peab seaduse rakendaja tuvastama erandlikud asjaolud, mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega (RKKKo 3-1-1-29-04, p 12). KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada süüteomenetluse käigus (RKPSJVKo nr 3-4-1-13-15, p 32). (p 5) Menetlusaluse isiku teos vahetu ohu puudumine, perekondlikud asjaolud (võimalik töökaotus ja ülalpeetavate elukvaliteedi halvenemine) ning vastuolud kuriteo ja väärteo eest karistusena mõistetava juhtimisõiguse äravõtmise alammäära vahel ei ole erandlikud asjaolud KarS § 61 lg 1 tähenduses. (p-d 6 ja 7)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoht, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (vt nt RKKKm 3-1-1-55-07, p 6), ei välista liiklusväärtegude eest juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena. Kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks (vt ka RKKKo 3-1-1-59-15, p-d 9 ja 11). (p-d 9-10)
3-1-1-59-15 PDF Riigikohus 18.06.2015
Õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. (p 8)
KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü. Süü suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eeskätt kuriteo asjaoludest, ent tähelepanuta ei saa jätta ka teo toimepanija isikut. Seega sõltub isiku süü suurus konkreetse juhtumi asjaoludest. (p 8)
Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. (p 10) Lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 9). (p 12) Olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda isiku süüle vastavaks. Isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. (p 13).
Olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda isiku süüle vastavaks. Isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. (p 13).
3-1-1-26-14 PDF Riigikohus 30.04.2014
VTMS § 123 lg-st 2 lähtudes ei ole alust käsitada kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist maakohtus apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused.
VTMS § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul VTMS § 133 p 4 kohaselt muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6).
VTMS § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul VTMS § 133 p 4 kohaselt muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6). VTMS § 123 lg-st 2 lähtudes ei ole alust käsitada kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist maakohtus apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused.
Eriõiguse termin on laiem mõiste, mis hõlmab endas kõiki KarS §-des 48^1–52^2 sätestatud põhi- ja lisakaristuste liike. Olukorras, kus süüdlast karistatakse pelgalt eriõiguse äravõtmisega, kuid jäetakse täpsustamata, missugune konkreetne eriõigus ära võeti, ei pruugi menetleja otsus olla täidetav, sest jääb arusaamatuks, missugused õigusjärelmid kohtuvälise menetleja otsuse jõustumisega süüdlase jaoks kaasnevad. Sellel põhjusel peavad menetleja otsuses kasutatavad terminid vastama seaduse terminoloogiale.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json