1-22-8046/56
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.01.2024 |
|
Kohtuotsuse täitmise aegumise puhul tuleb lähtuda kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud KarS § 82 redaktsioonist. (p 9)
Kohtuotsuse täitmise aegumise reeglite tagasiulatuval kohaldamisel tuleb aluseks võtta KarS § 5. (p 11)
KarS § 5 lg 3 ei luba kohaldada KarS § 82 lg-t 21 tagasiulatuvalt sellise kohtuotsuse puhul, mis jõustus enne 1. jaanuari 2015. Teisisõnu ei takista otsuse täitmise aegumine sellega mõistetud karistuse ärakandmata osa liitmist uue kuriteo eest mõistetavale karistusele KarS § 65 lg 2 alusel üksnes juhul, kui see otsus on tehtud 1. jaanuaril 2015 või hiljem. (p 11)
|
| 1-20-8746/45
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.06.2022 |
|
Erinevalt tähtajalisest vangistusest eluaegse vangistuse ärakandmata osa vangistuse kestel ei lühene. Kogu eluaegse vangistuse vältel on selle ärakandmata osana KarS § 65 lg 2 mõttes käsitatav eluaegne vangistus. Kui isik paneb enne eluaegse vangistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse selle eest mõistetud vangistust KarS § 65 lg 2 alusel varasema kohtuotsuse järgi mõistetud eluaegse vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõistetakse KarS § 64 lg 4 kohaselt eluaegne vangistus. (p-d 8 ja 9)
KarS § 65 lg 2 alusel mõistetava eluaegse vangistuse kandmise algusaeg saab olla üksnes uue kohtuotsuse tegemise päev, mis tuleb märkida uue süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivossa karistuse kandmise alguseks (KrMS § 313 lg 1 p 6). Erandiks sellest reeglist on vaid juhtumid, mil süüdimõistetu ei viibi liitkaristuse mõistmise ajal mingil põhjusel kinnipidamisasutuses. Sel juhul arvestatakse karistusaega päevast, mil süüdimõistetu asub tegelikult taas vangistust kandma. (p 10)
|
| 1-20-5333/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2021 |
|
Samaliigilised põhikaristused tuleb liita üheks liitkaristuseks (KarS § 64 lg 1), kusjuures see reegel kehtib ka mitme kohtuotsusega mõistetud karistuste puhul (KarS § 65). Pärast kohtuotsuse jõustumist tuleb liitkaristus mõista KrMS §-s 413 ette nähtud korras. (p 11)
KarS § 65 lg 2 alusel ei saa karistusele liita enne menetletava kuriteo toimepanemist tehtud kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, kui see karistus on juba KarS § 65 lg 2 alusel liidetud teise kohtuotsusega, mis on ka jõustunud. (p 9)
Kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi. (p 12)
Olukorras, kus isik on kahe jõustunud kohtuotsusega tunnistatud süüdi kuritegudes, mis on pandud toime pärast varasema kohtuotsuse kuulutamist, on talle liitkaristuse moodustamiseks tarvis KrMS §-s 413 ette nähtud menetluses esmalt KarS § 65 lg 1 alusel liita uute kuritegude eest mõistetud karistused. Seejärel tuleb KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust suurendada KarS § 65 lg 2 alusel enne uute kuritegude toimepanemist mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 13)
|
| 1-16-9178/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.10.2017 |
|
KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab ka 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni järgi teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17 p 21 jj). (p 8)
KarS § 5 lg 2 lausetest 2 ja 3 nähtub, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. Eelnevast tulenevalt ei mõjuta kergem karistusseadus KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist, vaid võib anda aluse üksnes liitkaristuse täitmisele pööramise korral karistust vähendada. (p 15)
KarS § 5 lg-s 2 peetakse vangistuse täitmisele pööramise all silmas üksnes neid olukordi, kus isik asub reaalselt vangistust kandma. (p 15)
|
| 3-1-1-34-17
|
Riigikohus |
12.06.2017 |
|
KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem märkinud, et kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36). Samuti sätestab KrMS § 175 lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-22-17, p 59) (p 11).
Ekslikult 2 kuu võrra pikema liitkaristuse mõistmine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis tingib kohtuotsuse osalise tühistamise ja tühistatud osas uue otsuse tegemise (p 8).
|
| 3-1-1-12-17
|
Riigikohus |
28.04.2017 |
|
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuses lahendis käsitati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel ebaõigest ärakantava karistuse kestusest
(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2). (p 16)
Liitkaristus pole osadeks jagatav ja ennetähtaegse vabastamise otsustamise menetluses ei saa anda uut hinnangut varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse määrale, kuid see ei välista liitkaristuse kujunemise asjaoludega arvestamist ennetähtaegse vabastamise kontekstis. (p 30)
Karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus üksnes karistusregistri seaduse § 5 lg-s 2 loetletud juhtudel. Kui osa isiku karistatust puudutavaid andmeid on kustunud, ei ole nendele andmetele kohtumäärustes tuginemine lubatav (vt mutatis mutandis nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 24 ja 29) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm nr 1-15-1446/76)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuses lahendis käsitati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel ebaõigest ärakantava karistuse kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2). (p 16)
Vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Erandina nähakse vaid 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 761 lg-s 2 ette, et kohus vabastab katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest süüdlase, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistaastane, teise astme kuriteo või ettevaatamatu esimese astme kuriteo korral, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. (p 18)
Arusaamast, et süüdimõistetul puudub üldjuhul õigus nõuda enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ei ole aga õige järeldada, et ennetähtaegseks vabastamiseks peab tuvastama erandlikud asjaolud. Ennetähtaegse vabastamise sätestamise vajadus tuleneb sellest, et kinnipeetav oleks motiveeritud saavutama vangistusseaduse § 16 alusel koostatavas individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke. KarS § 76 lg 5 näeb tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel ette süüdimõistetu allutamise kriminaalhooldusosakonna järelevalvele, et aidata isikul toime tulla vabadusse naasmisel tekkida võivate raskustega ja et ta suudaks hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast KarS § 76 lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul. (p 19)
Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, mille olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. (p 20)
Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega. Kuriteo raskust on seadusandja silmas pidanud KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel, KarS § 76 lg 4 räägib konkreetse kuriteo toimepanemise asjaoludest. (p 21)
Aja jooksul on ennetähtaegse vabastamise nõudeid muudetud paindlikumaks. Karistusseadustikus tehtud muudatused ja täiendused näitavad, et seadusandja on pidanud vajalikuks soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist. Ka justiitsministeeriumi avaldatud statistika kohaselt ei saa sedastada, et enne tähtaega vabanevad vangistusest vaid üksikud süüdi mõistetud isikud. Seega ei sõltu süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 alusel erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides. (p 22-23)
KarS § 76 kohaldamise piiramine seadusest mittetuleneva tingimusega on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. (p 24)
Olukorda, kus prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, ei saa samastada süüdistusest loobumisega KrMS § 301 mõttes. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul on aga kohustus menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele vastata. (p 31)
|
| 3-1-2-4-16
|
Riigikohus |
28.02.2017 |
|
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 10 lg 2, KrMS § 484 lg 2 ja KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. (p 6)
KrMS ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kui teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. (p 19)
Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 9)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
|
| 3-1-1-92-16
|
Riigikohus |
16.02.2017 |
|
Põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest tuleb liitkaristus moodustada vastavalt KarS § 64 lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära. (p 32)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
Nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsustamaks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, tuleb lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast. (p-d 26-27)
|
| 3-1-1-20-16
|
Riigikohus |
10.03.2016 |
|
Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel (vt nt RKKK 3-1-1-11-10, p 6.1.). Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. (p 14)
Liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. (p 16)
Isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine (vt nt RKKK 3-1-1-99-06, p 16). KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes (RKKK 3-1-1-99-06, p 18). (p 15)
KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 3 järgi peab kaebust lahendav kohus kriminaalmenetluse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes võimalusel ise kõrvaldama. (p 18)
Vt RKKK 3-1-1-14-14, p-d 699–700 ja 3-1-1-42-15, p 83. (p 17)
KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 3 järgi peab kaebust lahendav kohus kriminaalmenetluse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes võimalusel ise kõrvaldama. (p 18)
Võlaõigusseaduse teise osa kohaselt saab võõrandamiseks pidada millegi müüki, vahetust, faktooringut või kinget. Asja kinkimine aga ei eelda seda, et asja käsutusõigust teisele isikule üle andev isik saab varalist kasu. Nii ei saa väita, et võõrandamine tähendab tingimata omakasu motiivil tegutsemist KarS § 58 p 1 esimese alternatiivi mõttes. Vt ka 3-1-1-114-13, p 13. (p 12)
|
| 3-1-1-70-15
|
Riigikohus |
06.10.2015 |
|
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt RKKKm 3-1-1-61-15, p-d 14 ja 15). (p 12)
Peksmine kui korduv löömine on üldjuhul loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 lg 1 järgi. Käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 10)
Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka isikule KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kui süüdimõistetule ette heidetud käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga, tuleb tema tegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona. (p 11.3)
Arvestades, et KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 34 ja 35 alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. (p 11.2)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1)
Arvestades, et KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 34 ja 35 alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. (p 11.2)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1)
Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka isikule KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kui süüdimõistetule ette heidetud käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga, tuleb tema tegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona. (p 11.3)
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt RKKKm 3-1-1-61-15, p-d 14 ja 15). (p 12)
|
| 3-1-1-61-15
|
Riigikohus |
26.06.2015 |
|
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14)
Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (RKKKm nr 3-1-1-122-02, p 6 ja nr 3-1-1-33-03, p 7). Kui isikule on mõistetud karistus kuritegude kogumi eest ja ta kuulub mõne kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastamisele nii, et alles jääb üksikkaristus, pole kohtul enam vajadust ega võimalust moodustada liitkaristust (vt RKKKm nr 3-1-1-134-02, p 6 ja RKKKo nr 3-1-3-5-03, p 12). (p 15)
Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.)
KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8)
KrMS § 431 ei anna kohtule pädevust muuta teole antud juriidilist hinnangut ega õiguslikku kvalifikatsiooni, sest sellised küsimused lahendatakse kohtuliku arutamise tulemusel kohtuotsuses, mille muutmist saab taotleda korralise kaebeõiguse realiseerimise kaudu. (p 9)
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8)
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14)
KrMS § 432 lg 35 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)
Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.)
Juriidiline retsidiiv tähendab, et isik on varem süüdi mõistetud ning paneb siis toime uue süüteo. Korduvus peab olema tuvastatud kohtuotsusega (RKKKo nr 3-1-1-48-96). Varem süüteo toime pannud isikuks saab lugeda isikut, kelle kohta on vastavad andmed karistusregistris. (p 11.2.)
|
| 3-1-1-16-11
|
Riigikohus |
09.03.2011 |
|
Toimepandud kuritegude arv on selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist.
Olukorras, kus süüdistatav paneb kuritegudest ühe teo toime enne varasemas asjas tehtud kohtuotsuse kuulutamist, siis hiljem tuvastatud kogumi tõttu tuleb süüdistatavale selle teo eest mõista eraldi karistus ning moodustada KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus varasema kohtuotsuse järgi mõistetud karistusega. KarS § 65 lg 1 sätteid ei saa jätta kohaldamata ainuüksi põhjusel, et süüdistatav on talle eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse täielikult ära kandnud (vt RKKKo nr 3-1-1-112-04, p-d 11.2).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 rakendamine lühimenetluses on kohustuslik ning selle sätte järgi süüdistatava karistuse vähendamata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-3-11
|
Riigikohus |
21.02.2011 |
|
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus ise faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud.
KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega on tegemist siis kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus.
|
| 3-1-1-18-09
|
Riigikohus |
01.04.2009 |
|
Karistusseadustik ei võimalda mõista isikule sama kohtuotsusega ühes ja samas sättes ette nähtud sanktsiooni järgi mitut erinevat üksikkaristust ja neid seejärel KarS § 64 alusel liita.
|
| 3-1-1-40-07
|
Riigikohus |
24.09.2007 |
|
Lähtuvalt KarS § 63 lg-st 2 tuleks esmalt moodustada isikule liitkaristus kõigi arutatavas kriminaalasjas mõistetud karistustest järgides seejuures KarS §-s 64 sätestatut.
Kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus lühimenetluses, tuleb kohtul kohaldada KrMS § 238 lg 2 sätteid ja vähendada ühe kolmandiku võrra isikule KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust. Seejuures tuleb silmas pidada, et mitme kuriteo eest KarS § 64 järgi liitkaristuse mõistmise korral tuleb vähendada üksnes liitkaristust, mitte eraldi iga kuriteo eest mõistetud karistust.
Kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus lühimenetluses, tuleb kohtul kohaldada KrMS § 238 lg 2 sätteid ja vähendada ühe kolmandiku võrra isikule KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust. Seejuures tuleb silmas pidada, et mitme kuriteo eest KarS § 64 järgi liitkaristuse mõistmise korral tuleb vähendada üksnes liitkaristust, mitte eraldi iga kuriteo eest mõistetud karistust.
|
| 3-1-1-38-07
|
Riigikohus |
05.09.2007 |
|
Kohus on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ning tal ei ole võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-80-06).
Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega (RKKKo 3-1-1-106-04).
Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse mittetäitmine on kvalifitseeritav üksnes liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja kogumit KarS §-ga 276 ei teki.
Karistusseadustiku § 276 peab tagama, et võimuesindaja poolt haldus- või süüteomenetluse raames antud korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele, saaks korralduse adressaadi poolt vahetult täidetud. Karistusseadustiku § 276 ülesanne ei ole aga garanteerida üldist seaduskuulekust kõikvõimalikes õigussuhetes. Seega peab võimuesindaja seaduslikul korraldusel, mille eiramise eest on võimalik isikut KarS § 276 järgi karistada, olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava menetlustoiminguga või mingi avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava ohuolukorra kõrvaldamisega. Selline ohuolukord peab olema korralduse andmisel juba olemas või vahetult ees seisma. Näiteks on võimalik KarS § 276 järgi karistada isikut selle eest, et ta eirab kohe pärast joobeseisundi tuvastamist politseiametniku korraldust kuni kainenemiseni mootorsõidukit mitte juhtida (vt RKKKo nr 3-1-1-40-06). Konkreetse ohuolukorrana, mille kõrvaldamisele suunatud võimuesindaja korralduse eiramise eest saab isikut KarS § 276 järgi karistada, ei ole käsitatav võimalus, et isik jätkab tulevikus õigusvastast käitumist, pannes näiteks toime uusi süütegusid.
Enam kui kaks nädalat enne mootorsõiduki juhtimisele asumist politseiametniku poolt liiklusseaduse § 201 lg 1 p 2 alusel tehtud ja endiselt kehtiv sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ei ole käsitatav võimuesindaja seadusliku korraldusena KarS § 276 tähenduses.
Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse mittetäitmine on kvalifitseeritav üksnes liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja kogumit KarS §-ga 276 ei teki.
|
| 3-1-1-31-06
|
Riigikohus |
05.05.2006 |
|
Kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, näeb KarS § 73 lg 4 lisaks karistuse täitmisele pööramise kohustusele ette ka liitkaristuse mõistmise kohustuse KarS § 65 lg 2 kohaselt KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatud põhimõtete järgi. Juhul kui on tegemist eriliigiliste põhikaristustega, tuleb lugeda KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud juhtumil mitme kohtuotsuse järgi moodustunud karistused kogumis siiski liitkaristuseks, mille täitmise erisused tulenevad KarS § 64 lg-st 2 ja 4. Kindlasti tuleb viimase kohtuotsusega ära näidata, millis(t)e varasema(te) kohtuotsus(t)ega mõistetud karistus(ed) viimase kohtuotsusega mõistetud karistusega nn karistuste liidu moodustavad.
|
| 3-1-1-115-05
|
Riigikohus |
27.09.2005 |
|
KarSRS § 3 lg 4 sätestab, et karistuse mõistmisel pärast KarS jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest kuritegude või kohtuotsuste kogumis lähtutakse kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusest, mõistes liitkaristuse KarS järgi, raskendamata kohtualuse karistust.
|
| 3-1-3-6-04
|
Riigikohus |
26.10.2004 |
|
Vt Riigikohtu otsus nr 3-1-2-3-03.
|
| 3-1-2-4-04
|
Riigikohus |
26.10.2004 |
|
|
Facebook
X.com