1-22-6248/51
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.10.2024 |
|
Mootorsõiduki juhtimisõiguse saab lisakaristusena ära võtta ka isikult, kellel seda õigust süüteo toimepanemise ajal ei olnud. (p-d 15 ja 17)
KarS § 69 lg 7 rakendub kahe eelduse täidetuse korral, s.o isik paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo ja üldkasulik töö on tal kas osaliselt või täielikult tegemata. Sel juhul tuleb tegemata üldkasulik töö asendada vangistusega ning mõista tuleb liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Kui isik täidab üldkasuliku töö tegemise kohustuse enne kohtuotsuse tegemist, siis KarS § 69 lg 7 tema suhtes ei kohaldu. (p 20)
KarS § 69 lg 7 ei välista võimalust jätta KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristus tingimisi kohaldamata. (p 21)
Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine
(KarS §-d 73 ja 74), ehkki ka sellega kaasneb kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita kohtu pandud kohustusi (KarS § 75). See on karistuse kohaldamise erivorm – asenduskaristus. Tulenevalt ülalmärgitust ning KarS § 69 lg-test 3 ja 4 ei määrata isikule katseaega, vaid aeg üldkasuliku töö tegemiseks. (p 22)
|
| 1-21-4529/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2022 |
|
Laskemoon KarS § 418 tähenduses hõlmab ka püssirohtu kui laskemoona komponenti. (p-d 9-10)
RelvS § 9 lg 1 kohaldub ka olukorras, kus püssirohi leitakse läbiotsimise käigus. (p 15)
Püssirohi on laskemoon KarS § 418 mõttes, mitte lõhkeaine KarS § 414 tähenduses. (p-d 9-10)
Olukorras, kus isik paneb osad süüteod toime katseajal ja osad pärast katseaja lõppu, tuleb esmalt KarS § 64 lg 1 alusel liita nende süütegude eest mõistetud üksikkaristused ja seejärel suurendada saadud liitkaristust KarS § 76 lg 8 ning § 65 lg 2 järgi eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 14)
|
| 1-20-1503/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.11.2021 |
|
Kui varasema otsusega mõistetud karistus tingib hilisemas otsuses liitkaristuse moodustamise ja varasem otsus tühistatakse, on hilisema otsuse puhul teistmise aluseks KrMS § 366 p 4. Sellisel juhul langeb hilisemas asjas ära liitkaristuse moodustamise vajadus, mis kergendab süüdimõistetu olukorda (Vt RKKKo nr 1-18-4226 ja RKKKo nr 1-19-3707, p-d 18-19). (p 7)
KarS § 65 lg 1 alusel saab karistusele liita üksnes jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse. KrMS § 216 lg 3 p 1 kohaselt võib mitu kriminaalasja ühendada ühiseks menetluseks, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises. Kui süüdistusi on arutatud siiski erinevates menetlustes, saab jõustunud karistused KrMS § 413 alusel vajaduse korral liita täitmiskohtunik (vt nt RKKKm nr 3-1-1-92-10, p 14). (p 9)
|
| 1-20-5333/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2021 |
|
Samaliigilised põhikaristused tuleb liita üheks liitkaristuseks (KarS § 64 lg 1), kusjuures see reegel kehtib ka mitme kohtuotsusega mõistetud karistuste puhul (KarS § 65). Pärast kohtuotsuse jõustumist tuleb liitkaristus mõista KrMS §-s 413 ette nähtud korras. (p 11)
KarS § 65 lg 2 alusel ei saa karistusele liita enne menetletava kuriteo toimepanemist tehtud kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, kui see karistus on juba KarS § 65 lg 2 alusel liidetud teise kohtuotsusega, mis on ka jõustunud. (p 9)
Kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi. (p 12)
Olukorras, kus isik on kahe jõustunud kohtuotsusega tunnistatud süüdi kuritegudes, mis on pandud toime pärast varasema kohtuotsuse kuulutamist, on talle liitkaristuse moodustamiseks tarvis KrMS §-s 413 ette nähtud menetluses esmalt KarS § 65 lg 1 alusel liita uute kuritegude eest mõistetud karistused. Seejärel tuleb KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust suurendada KarS § 65 lg 2 alusel enne uute kuritegude toimepanemist mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 13)
|
| 1-17-3371/311
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.12.2020 |
|
Õigeksmõistvat otsust pole võimalik KrMS § 3602 lg-s 3 ette nähtud korras tühistada. (p 54)
Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)
Kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul lahendada esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. (RKKKm 1-17-10050/74, p 11.) (p 56)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. Enne viidatud alusel menetluse lõpetamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. (Vt nt RKKKm 3-1-1-96-15, p 9 ja 3-1-1-4-17, p 37.) (p 59)
KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 67.) Menetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel maakohtu otsuses peaks olema äärmiselt erandlik. (p-d 59-60)
Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel jääb süüküsimus lahendamata (vt RKKKm 1-17-10050/74, p 10), mistõttu ei väljenda süüdistatav kriminaalmenetluse sellel alusel lõpetamisega nõustudes ja seda vaidlustamata jättes nõusolekut sellega, et ta on kuriteo toime pannud. (p 94)
Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)
Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. (p 96)
Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 119)
Karistusseadustiku eriosa või teiste seaduste viitelised normid, mis näevad süüteo eest ette juriidilise isiku vastutuse, hõlmavad ka tegusid, mille karistatavuse eeldused füüsilise isiku puhul ei ole sätestatud ammendavalt juriidilise isiku karistust ette nägevas normis viidatud eriosa lõikes, vaid tulenevad sellest sättest koostoimes karistusseadustiku üldossa kirja pandud vastutuse eeldustega. Teisisõnu on „sama teona“ juriidilise isiku karistust ettenägeva eriosa sätte mõttes käsitatav ka tegu, mis on karistatav selles sättes viidatud põhidelikti üldosalise tuletisdeliktina. Muu hulgas näeb karistusseadustik ette juriidilise isiku vastutuse kuriteost osavõtu eest: kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja paneb juriidilise isiku huvides toime teo, mis koostoimes KarS §-s 22 sätestatuga on karistatav mõne sellise süüteokoosseisu järgi, mille puhul on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on osavõtutegu omistatav ka juriidilisele isikule. (p-d 87 ja 88, vt ka p 86)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)
Olukorras, kus ringkonnakohus viitab istungil esmakordselt uue süüteokoosseisu kohaldamise võimalusele ja sellele argumenteeritult vastamine eeldab kohtumenetluse pooltelt põhjalikku ettevalmistust, ei ole KrMS § 268 lg 6 esimese lause tähenduses kaitseõiguse tagamiseks piisav, kui pooltel võimaldatakse väljendada uue kvalifikatsiooni kohta seisukohta ringkonnakohtu istungil, vaheaega tegemata. Seda isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei taotle vastamiseks lisaaega. (p-d 80-81)
Kui ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistuses etteheidetud teo ümber selliselt, et uus kvalifikatsioon oleks oluliselt muutnud kaitsetegevust juba maakohtus, tuleb tagada menetluse poolele piisav võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6 esimene lause). (p 82)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)
Süüdistuse tekst peab olema sidus ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust peab olema selle põhjal selgelt jälgitav. Süüdistuses tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest, ebaoluliste faktide kirjeldamisest ja viidetest asjassepuutumatutele õigusnormidele. (p 68)
Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik üksnes kuni teo faktilise lõpetamiseni ehk seni, kuni kestab veel koosseisuga kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud (RKKKo 3-1-1-32-16, p 9). (p 73)
Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)
Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)
KarS § 65 lg-t 3 ei saa kohaldada, kui KarS § 65 lg 1 alusel liidetavad karistused on mõistetud selliste kuritegude eest, mis on toime pandud enne 1. jaanuari 2015. Viimati mainitud juhul tuleb liitkaristuse täitmisel lähtuda reeglitest, mida Riigikohus kirjeldas asjas nr 3-1-1-66-10. (p-d 104-105)
Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine pole õigustatud olukorras, kus kohtuistungil on õigeaegselt esitatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotlus, milles viidatud õigusteenuse arved on identifitseeritavad, kuid unustab taotlusele arved lisada ning kohus vaatamata võimalusele jätab poole tähelepanu arvete puudumisele juhtimata. (p 108)
Hüvitis ühe süüdistatava poolt kaassüüdistatava huvides kantud menetluskulu katteks tuleb välja mõista selle süüdistatava kasuks, kelle huvides menetluskulu kanti. (p 136)
Menetlusdokumendi koostamise eest makstava kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada mh sellega, millisest menetlusfaasist alates on kaitsja kriminaalmenetluses osalenud ning kui suure osa apellatsioonist või selle vastusest moodustab uus ja asjakohane õiguslik argumentatsioon. Samuti tuleb arvestada käsitletava õigusliku küsimuse keerukust ja mahukust ning kas kaitsja on keskendunud asjakohastele probleemidele. (p 113)
Tasude ja kulude korra § 6 lg 6 kohaselt on juhul, kui kaitsjal on samas asjas kaks kaitsealust, võimalik tema tasu suurendada maksimaalselt 50% (mitte 100%), kolme kaitsealuse korral kuni 100%, nelja puhul kuni 150% jne. (p 129)
|
| 1-17-11432/93
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.03.2019 |
|
Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo suhtes iseseisvana ja need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta omavahel kogumit. Küll aga on oluline, et kõik sellised teod oleksid eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised. (Vt RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 13 ja 14 ning 3-1-1-14-14, p 1022 jj.) (p 9)
Süüdistatava käitumine oli kõikidel üksikjuhtudel suunatud amfetamiini ebaseaduslikule omandamisele ja edasiandmisele. Tema arvukad amfetamiini käitlemise teod olid ajaliselt küllaltki lähedased. Kuna süüdistatav omandas amfetamiini pidevalt ja selle üheks eesmärgiks oli aine järjepidev edasiandmine erinevatele isikutele, võib järeldada, et need erinevad üksikkorrad olid kaetud ühtse tahtlusega. Neil asjaoludel tuleb süüdistatavale süüks arvatud käitlemistegusid õiguslikult hinnata tervikuna ja lugeda need üheks jätkuvaks kuriteoks. Ka senises kohtupraktikas on sarnastel asjaoludel narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist käsitatud õiguslikult jätkuvana (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 14 ja 3-1-1-121-06, p 14). (p 10)
Jätkuv kuritegu on õigusliku teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt üks tegu, mille eest saab mõista vaid ühe karistuse (vt ka RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.2 ja 13). Ehkki jätkuva kuriteo moodustavad sellised teod, mis on eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, ei tohi neid tegusid siiski lahutada ja mõista igaühe eest eraldi karistust. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal tunnistatakse isik süüdi mõnes teises kuriteos. Selliselgi juhul ei saa jätkuvat kuritegu jagada erinevateks karistatavateks tegudeks ja mõista süüdistatavale eraldi karistusi. Vastasel korral oleks põhjust rääkida õigusliku teoühtsuse põhimõtte rikkumisest ja see viiks olemusliku vastuoluni jätkuva kuriteo kui õiguslikus mõttes ühe teo eest karistamisel. Eelnevast järeldub seegi, et jätkuva kuriteo korral ei tohi mõista liitkaristust nii KarS § 65 esimese kui ka teise lõike alusel. Jätkuv kuritegu ei saa õiguslikult ühe teona olla käsitatav eraldivõetult nii teona, mis pandi toime enne süüdimõistvat kohtuotsust, kui ka teona, mis pandi toime pärast seda otsust KarS § 65 lõigete 1 ja 2 mõttes. Mõistagi ei tähenda see seda, nagu ei saaks jätkuva kuriteo puhul järgneda liitkaristuse mõistmist kummagi sätte kohaselt. Jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi (vt ka RKKKo 1-17-4243/30, p 13). Sellest tulenevalt peab viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi mõistma süüdistatavale reeglina ka karistuse. Kui jätkuv kuritegu pannakse toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust, saab järelikult rääkida teost pärast selle kohtuotsuse kuulutamist KarS § 65 lg 2 mõttes. (p-d 14-15)
Liitkaristuse saab KarS § 65 lõike 1 (kuritegude hiljem tuvastatud kogum) kui lõike 2 (kohtuotsuste kogum) alusel mõista üksnes olukorras, kus enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust on toime pandud erinevad karistatavad teod (vt ka RKKKo 1-17-7807/34, p 8 jj). See ei hõlma juhtusid, kus tegemist on ühe jätkuva kuriteoga, mis ulatub ajaliselt nii enne kui ka pärast seda kohtuotsust. (p 13)
Jätkuv kuritegu on õigusliku teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt üks tegu, mille eest saab mõista vaid ühe karistuse (vt ka RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.2 ja 13). Ehkki jätkuva kuriteo moodustavad sellised teod, mis on eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, ei tohi neid tegusid siiski lahutada ja mõista igaühe eest eraldi karistust. Sama põhimõte kehtib ka siis, kui jätkuva kuriteo toimepanemise ajal tunnistatakse isik süüdi mõnes teises kuriteos. Selliselgi juhul ei saa jätkuvat kuritegu jagada erinevateks karistatavateks tegudeks ja mõista süüdistatavale eraldi karistusi. Vastasel korral oleks põhjust rääkida õigusliku teoühtsuse põhimõtte rikkumisest ja see viiks olemusliku vastuoluni jätkuva kuriteo kui õiguslikus mõttes ühe teo eest karistamisel. Eelnevast järeldub seegi, et jätkuva kuriteo korral ei tohi mõista liitkaristust nii KarS § 65 esimese kui ka teise lõike alusel. Jätkuv kuritegu ei saa õiguslikult ühe teona olla käsitatav eraldivõetult nii teona, mis pandi toime enne süüdimõistvat kohtuotsust, kui ka teona, mis pandi toime pärast seda otsust KarS § 65 lõigete 1 ja 2 mõttes. Mõistagi ei tähenda see seda, nagu ei saaks jätkuva kuriteo puhul järgneda liitkaristuse mõistmist kummagi sätte kohaselt. Jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi (vt ka RKKKo 1-17-4243/30, p 13). Sellest tulenevalt peab viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi mõistma süüdistatavale reeglina ka karistuse. Kui jätkuv kuritegu pannakse toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust, saab järelikult rääkida teost pärast selle kohtuotsuse kuulutamist KarS § 65 lg 2 mõttes. (p-d 14-15)
|
| 1-17-7807/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.12.2018 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-64-14 anti juhised, et esmalt peab mõistma põhikaristused ja liitkaristuse enne eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest ning liitma sellele karistusele KarS § 65 lg 1 alusel eelmise süüdimõistva otsusega mõistetud karistuse. Alles seejärel tuleb mõista põhikaristused ja liitkaristus pärast eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest ning lõpuks suurendada KarS § 65 lg 2 alusel seda liitkaristust KarS § 65 lg 1 kohaselt mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa võrra. (Vt otsuse p-d 15.1-15.3.) Seevastu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsuses asjas nr 3-1-1-67-07 kohaldati KarS § 65 lõikeid 1 ja 2 vastupidises järjekorras, suurendades kõigepealt KarS § 65 lg 2 alusel pärast eelmist süüdimõistvat otsust toime pandud kuritegude eest mõistetud liitkaristust selle otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Alles siis mõisteti liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel enne süüdimõistvat otsust toime pandud kuritegude eest mõistetud liitkaristuse ja KarS § 65 lg 2 järgi moodustatud liitkaristuse põhjal. (Vt otsuse p-d 8 ja 8.1). (p 9)
Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis peab õigeks jääda otsuses asjas nr 3-1-1-64-14 esitatud karistuse mõistmise järjekorra juurde. Selles otsuses märgitu on põhjendatav KarS § 65 lg-te 1 ja 2 järgi liitkaristuste moodustamise eesmärkidega. Kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral (KarS § 65 lg 1) mõistetakse liitkaristus samadel alustel nagu liitkaristuse mõistmisel ühe kriminaalasja raames (KarS § 64), sealhulgas saab KarS § 64 lg 1 alusel kasutada erinevaid liitkaristuse moodustamise võtteid (kas raskemat karistust suurendades või lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga). See on kantud eesmärgist asetada süüdistatav mõtteliselt olukorda, kus ta olnuks juhul, kui ta oleks kõikide enne eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest mõistetud süüdi ja karistatud sama otsusega. Selle saavutamiseks peab ka KarS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel liitkaristust mõistes liitma esmalt KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi enne eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest mõistetud karistuse ja eelmise süüdimõistva otsusega mõistetud karistuse. (p 10)
Kohtuotsuste kogumi korral (KarS § 65 lg 2) ei saa liitkaristust KarS § 64 lg 1 alusel mõista, sest karistusele, mis on mõistetud pärast eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest, tuleb liita kogu eelmise otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Karistuste tervikuna liitmist õigustab see, et eelmise süüdimõistva otsusega mõistetud karistus ei ole süüdistatava puhul karistuse eesmärki täitnud, kuna ta on pärast selle otsuse kuulutamist jätkanud kuritegude toimepanemist. Sellest tulenevalt saab liitkaristuse mõistmisel nii KarS § 65 lg 1 kui ka lg 2 järgi alles KarS § 65 lg 1 kohaldamise järel liikuda sama paragrahvi teise lõike juurde, suurendades pärast eelmise otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest mõistetud karistust KarS § 65 lg 1 kohaselt moodustatud liitkaristuse ärakandmata osa võrra. Vastupidine järjekord liitkaristuse mõistmisel võib tekitada olukorra, kus süüdistatavale pärast mõlema nimetatud sätte kohaldamist mõistetud liitkaristus ei kajasta üldse või kajastab üksnes osaliselt KarS § 65 lg 2 järgi moodustatud liitkaristust. Seda põhjusel, et kohtul oleks pärast KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist võimalus kasutada KarS § 65 lg 1 korras liitkaristust mõistes erinevaid liitkaristuse moodustamise põhimõtteid (KarS § 64 lg 1), sealhulgas lugeda täielikult või osaliselt KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristus kaetuks enne eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest mõistetud karistusega. Kohtuotsuste kogumi puhul mõistetava liitkaristuse eesmärki arvestades poleks see õigustatud. Eelneva kokkuvõtteks on kolleegium seisukohal, et liitkaristuse hilisemal moodustamisel KarS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb liitkaristuse mõistmist alustada selle paragrahvi esimesest lõikest. (p 11)
|
| 1-11-3913/47
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
24.01.2018 |
|
Juhul, kui isikule, kes kannab Eestis välisriigis mõistetud kohtuotsusega mõistetud vangistust, on Eestis mõistetud rahaline karistus, mis asendatakse KarS § 70 lg 1 alusel vangistusega, tuleb nendest vangistustest moodustada liitkaristus.
|
| 3-1-1-104-15
|
Riigikohus |
14.12.2015 |
|
KarS § 76 lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistuse vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa ärakandmine. Ärakantud karistusaja arvutamisel lähtutakse kohtuotsuses KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt märgitud vangistuse kandmise alguse kuupäevast. Juhul, kui isik viibis enne süüdimõistva otsuse jõustumist vabaduses, ei saanud kohus karistuse kandmise täpset kuupäeva otsuse resolutsioonis kajastada ja selle arvutamisel võetakse KrMS § 414 lg 2 järgi aluseks süüdimõistetu vanglasse jõudmise aeg (vt ka RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.2). Sellest algusajast lähtub vangla vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 järgi kohtule tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks materjalide saatmisel ning ka VangS § 73 kohaselt kinnipeetava vangistusest vabastamisel seoses karistuse ärakandmisega. (p 9)
KarS § 65 lg 2 näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Varasema karistuse ärakandmata osa saadakse, kui eelmise otsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud. Sellisel juhul tuleb ärakantava liitkaristuse algusajaks märkida uue kohtuotsuse tegemise päev. (p 10)
Kui jõustunud otsuses on karistuse kandmise alguse kuupäev märgitud valesti, siis ei saa määruskaebemenetluses karistuse alguse kuupäeva enam muuta. (p 12)
Tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustanud kohus peab lähtuma süüdimõistvas otsuses märgitud karistuse kandmise alguskuupäevast. Karistuse algusaja määranud kohtust erineva algusaja tuvastamine tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustanud maa- ja ringkonnakohtu poolt on käsitatav menetlusõiguse oluline rikkumisena. (p 14)
Süüdimõistetu ei pea kandma neid menetluskulusid, mis on sisuliselt põhjustatud riigi eksimusest. (p 15)
Tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustanud kohus peab lähtuma süüdimõistvas otsuses märgitud karistuse kandmise alguskuupäevast. Karistuse algusaja määranud kohtust erineva algusaja tuvastamine tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustanud maa- ja ringkonnakohtu poolt on käsitatav menetlusõiguse oluline rikkumisena. (p 14)
KarS § 76 lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistuse vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa ärakandmine. Ärakantud karistusaja arvutamisel lähtutakse kohtuotsuses KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt märgitud vangistuse kandmise alguse kuupäevast. Juhul, kui isik viibis enne süüdimõistva otsuse jõustumist vabaduses, ei saanud kohus karistuse kandmise täpset kuupäeva otsuse resolutsioonis kajastada ja selle arvutamisel võetakse KrMS § 414 lg 2 järgi aluseks süüdimõistetu vanglasse jõudmise aeg (vt ka RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.2). Sellest algusajast lähtub vangla vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 järgi kohtule tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks materjalide saatmisel ning ka VangS § 73 kohaselt kinnipeetava vangistusest vabastamisel seoses karistuse ärakandmisega. (p 9)
KarS § 65 lg 2 näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Varasema karistuse ärakandmata osa saadakse, kui eelmise otsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud. Sellisel juhul tuleb ärakantava liitkaristuse algusajaks märkida uue kohtuotsuse tegemise päev. (p 10)
KarS § 65 lg 2 näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Varasema karistuse ärakandmata osa saadakse, kui eelmise otsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud. Sellisel juhul tuleb ärakantava liitkaristuse algusajaks märkida uue kohtuotsuse tegemise päev. (p 10)
|
| 3-1-1-78-15
|
Riigikohus |
27.10.2015 |
|
Kokkuleppe sisu reguleerivad KrMS § 245 lg 1 p 9 ja lg 3 näevad ette, et kokkuleppes peavad sisalduma ka süüdistatavale mõistetava karistuse liik ja määr ning kui süüdistatavale mõistetakse karistus mitme kohtuotsuse järgi, siis ka üldkaristuse liik ja määr. Sellest tulenevalt on nõutav, et kokkuleppesse märgitaks ka KarS § 65 lg 2 alusel moodustatav liitkaristus, mille kestuse kokkuleppimisel ei ole süüdistataval ja prokuröril aga sätte sõnastuse järgi diskretsiooniruumi. Uue kuriteo eest mõistetavat karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 9)
Faktilise olukorra muutumine (aja möödumine) olukorras, kus isik kannab karistust, tingib paratamatult liitkaristuse kestuse ümberarvutamise kohtuotsuse tegemise aja seisuga, ning sellega ei riku kohus kriminaalmenetlusõigust. Süüdistatavat peab muudatusest siiski kohtuistungil teavitama. (p 12-13)
KarS § 65 lg 2 järgi mõistetava liitkaristuse lõplik kestus määratakse kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga. (p 14)
Faktilise olukorra muutumine (aja möödumine) olukorras, kus isik kannab karistust, tingib paratamatult liitkaristuse kestuse ümberarvutamise kohtuotsuse tegemise aja seisuga, ning sellega ei riku kohus kriminaalmenetlusõigust. Süüdistatavat peab muudatusest siiski kohtuistungil teavitama. (p 12-13)
KarS § 65 lg 2 järgi mõistetava liitkaristuse lõplik kestus määratakse kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga. (p 14)
Kokkuleppe sisu reguleerivad KrMS § 245 lg 1 p 9 ja lg 3 näevad ette, et kokkuleppes peavad sisalduma ka süüdistatavale mõistetava karistuse liik ja määr ning kui süüdistatavale mõistetakse karistus mitme kohtuotsuse järgi, siis ka üldkaristuse liik ja määr. Sellest tulenevalt on nõutav, et kokkuleppesse märgitaks ka KarS § 65 lg 2 alusel moodustatav liitkaristus, mille kestuse kokkuleppimisel ei ole süüdistataval ja prokuröril aga sätte sõnastuse järgi diskretsiooniruumi. Uue kuriteo eest mõistetavat karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 9)
|
| 3-1-1-64-14
|
Riigikohus |
06.11.2014 |
|
Teovalitsemise teooria kohaselt paneb teo täideviijana toime isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda kontrolli all.
Teovalitsemine võib esineda kolmes vormis: süüdistatav võib täita koosseisu ise ja vahetult (vahetu täideviimine); saavutada teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära oma ülekaalukat teadmist või võimu (valitsemine ülekaaluga ehk vahendlik täideviimine) või panna teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga (funktsionaalne valitsemine ehk kaastäideviimine). Kõik loetletud täideviimisvormid on kirjeldatud ka KarS §-s 21. Isik, kes tegu ei valitse, kuid osaleb selle toimepanemises, võib vastutada osavõtu sätete alusel, s.o kihutaja või kaasaaitajana. (Vt RKKKo 3-1-1-51-12, p 8.1.)
Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga valitseb üldjuhul tegu isik, kelle tegu vastab spetsiifilise teokirjeldusega koosseisu objektiivsetele tunnustele, evides seega täideviija kvaliteeti tingimusel, et tema käitumises on täidetud ka koosseisu subjektiivne külg. Narkootilise aine käitlemisel on seega teo täideviijaks ka isik, kes tahtlikult täidab objektiivse koosseisu tunnuseid, mh valdab narkootilist ainet, teostades selle üle tegelikku võimu, ka juhul, kui ta teeb seda teise isiku korraldusel. Juhul kui lisaks teo täideviimisele aitab isik kaasa teise isiku teole (nt narkootilise aine vedamisele teise isiku poolt), neeldub teo kvalifitseerimisel osavõtt täideviimises kui raskemas teos. Kaastäideviimise hindamisel tuleb aga kaaluda, kas isikud panid teo toime ühiselt ja kooskõlastatult, mis ei tähenda aga samas isikute panuse või rolli võrdsust.
Teovalitsemine võib esineda kolmes vormis: süüdistatav võib täita koosseisu ise ja vahetult (vahetu täideviimine); saavutada teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära oma ülekaalukat teadmist või võimu (valitsemine ülekaaluga ehk vahendlik täideviimine) või panna teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga (funktsionaalne valitsemine ehk kaastäideviimine). Kõik loetletud täideviimisvormid on kirjeldatud ka KarS §-s 21. Isik, kes tegu ei valitse, kuid osaleb selle toimepanemises, võib vastutada osavõtu sätete alusel, s.o kihutaja või kaasaaitajana. (Vt RKKKo 3-1-1-51-12, p 8.1.)
Kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on toime pannud enne ja pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist veel kuritegusid, tuleb esmalt moodustada liitkaristus enne süüdimõistva kohtuotsuse tegemist toimepandud kuritegude eest ning seejärel omakorda moodustada liitkaristus KarS § 65 lg 1 järgi süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistusega. Seejärel tuleb moodustada liitkaristus pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist toimepandud kuritegude eest ning viimasena omakorda moodustada KarS § 65 lg 2 kohaselt liitkaristus kujunenud liitkaristuste põhjal.
|
| 3-1-1-28-14
|
Riigikohus |
06.06.2014 |
|
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Süüdistuses ei pea täpsemalt kajastuma see, missuguse KarS § 121 dispositsioonis kirjeldatud käitumisalternatiivi toimepanemisele süüdistatav täideviijaid kihutas. Oluline on, et tahtliku põhiteo ebaõigussisu on teokirjelduse põhjal olulisemates joontes tuvastatav.
KarS § 832 lg 1 kohaselt on konfiskeerimise üheks eelduseks konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt ka RKKKm 3-1-1-79-13, p 12).
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu ei ole nõutav seegi, et laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi (vt RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Seetõttu saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti. (Vt ka RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KrMS § 297 reguleerib täiendavate tõendite kogumist kohtulikul uurimisel ega käsitle olukorda, kus kohtumenetluse pool soovib kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit.
KarS § 257 kujutab endast formaalset delikti ja süüteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole seetõttu tähtis, kas ja millal hakkas kannatanu ähvarduse mõjul hirmu tundma. Oluline on, et esineb alus karta ähvarduse täideviimist.
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Tõendamisvajadus võib aga sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend.
KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures on oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada.
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Kui kihutaja on objekti tuvastamiseks andnud juhised ja täideviija on neid ka järginud ning tema kõrvalekalle jääb tavalise elukogemuse piiridesse, vastutab kihutaja täideviijaga samadel alustel.
Narkootilise aine käitlemine kujutab endast peitkuritegu, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle tegevus toimub äärmiselt salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Eespool öeldu ei tähenda siiski seda, nagu võiks eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks.
KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei ole käsitatav olukord, mil kohtulikul arutamisel tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus süüdlasele ning oli tema valduses.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
KarS §-s 375 sätestatud kuriteo objektiks on suur kogus maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tunnustelt analoogiline süüteokoosseis on KarS § 376, milles nähakse muu hulgas ette vastutus maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodetega suures koguses kauplemise või maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures koguses. Kuivõrd KarS § 376 dispositsioonis ette nähtud tubakatoodete suur kogus ületab kaubanduslikku kogust, on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine alati käsitatav ka tubakatoodete käitlemisena tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 mõttes. KarS § 375 on kaitstava õigushüve ja objektiivsete tunnuste poolest olemuslikult võrreldav KarS §-ga 376. Võrreldavad on ka need alkoholi- ja tubakaseaduse normid, mis puudutavad alkoholi ja tubaka käitlemise mõistet alkoholi ning tubaka hoidmist, ladustamist ja edasitoimetamist silmas pidades. Seetõttu ei ole süüdlasel kaubandusliku eesmärgi olemasolu tuvastamine tema süüdimõistmise eeldusena KarS § 375 järgi nõutav. Seadusel ei põhine ka seisukoht, nagu eeldaks vaadeldava kuriteo toimepanek vähemalt otsest tahtlust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-3-09). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 31.05.2018, nr 1-16-9717/24, p-d 12-21)
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Olukord, kus kassaatorid ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-100-12, p 8).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 61).
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
Pelgalt asjaolu, et kohtupraktika kohaselt on teisi isikuid KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 30.3).
Kohtud peavad tagama olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe või mitme kohtuotsusega.
|
| 3-1-1-25-14
|
Riigikohus |
09.05.2014 |
|
Seadusandja on leidnud, et KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud olukorras olevaid süüdistatavaid tuleb kohelda karmimalt kui süüdistatavaid, kes vastavad KarS § 65 lg-s 1 toodud kirjeldusele. Asjaolu, et isik on pannud hoolimata eelmises karistuses avalduvast riigipoolsest hukkamõistust toime uue kuriteo, näitab, et ta pole teinud karistusest kohaseid järeldusi ja karistus pole täitnud oma eesmärki, mistõttu tuleb liita uus karistus eelmisele täies mahus.
KrMS 19. peatüki 5. jagu reguleerib välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamist ja täitmist. See tähendab, et välisriigi kohtuotsuse kohta hinnangut andev Eesti kohus ei tunnista ise isikut süüdi, vaid üksnes tunnustab süüditunnistamist välisriigis ning viib karistuse täide. Ka KrMS § 484 kõneleb pelgalt välisriigis mõistetud karistuse täpsustamisest. KrMS § 484 lg 2 järgi võib Eesti kohtul siin täidetavat karistust kindlaks määrates olla küll vaja kergendada välisriigis mõistetud karistust, aga see ei väära asjaolu, et karistusõigusliku etteheite tegi isikule karistust mõistes juba välisriik. Tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks. Et hoolimata välisriigi kohtu poolt mõistetud karistusest pani isik toime uue kuriteo, tähendab, et ta ei teinud karistusest õigeid järeldusi ja talle tuleb mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.
KrMS 19. peatüki 5. jagu reguleerib välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamist ja täitmist. See tähendab, et välisriigi kohtuotsuse kohta hinnangut andev Eesti kohus ei tunnista ise isikut süüdi, vaid üksnes tunnustab süüditunnistamist välisriigis ning viib karistuse täide. Ka KrMS § 484 kõneleb pelgalt välisriigis mõistetud karistuse täpsustamisest. KrMS § 484 lg 2 järgi võib Eesti kohtul siin täidetavat karistust kindlaks määrates olla küll vaja kergendada välisriigis mõistetud karistust, aga see ei väära asjaolu, et karistusõigusliku etteheite tegi isikule karistust mõistes juba välisriik. Tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks. Et hoolimata välisriigi kohtu poolt mõistetud karistusest pani isik toime uue kuriteo, tähendab, et ta ei teinud karistusest õigeid järeldusi ja talle tuleb mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.
|
| 3-1-1-8-14
|
Riigikohus |
25.02.2014 |
|
Eestis täidetava karistuse kindlaksmääramine KrMS § 484 lg 1 esimese lause järgi on vajalik eelkõige seetõttu, et välisriigi kohtud mõistavad õigust teise riigi õigusaktide kohaselt, mistõttu ei ole välistatud, et isikule on mõistetud selline karistus, mille täitmine Eestis ei ole tulenevalt siinsest sanktsioonisüsteemist võimalik (nt kui isikut on karistatud sellise sanktsiooniga, mis ei vasta ühelegi karistusseadustiku 3. peatükis sätestatud karistusliigile).
Isegi kui välisriigis on isikut karistatud Eesti sanktsioonisüsteemis olemasoleva karistusega, on teatud juhtudel vaja välisriigi kohtu poolt mõistetud karistust muuta.
Eestis täidetav karistus KrMS § 484 lg 1 tähenduses ei pruugi siiski olla karistus, mida süüdimõistetu peab reaalselt kandma hakkama. Kui isikut on varem karistatud, tuleb KrMS § 484 lg 1 alusel määratud karistus (sarnaselt hilisemale Eestis mõistetud karistusele) liita KarS § 65 alusel isikule varem mõistetud karistusele; reaalsele kandmisele kuulub sellisel juhul liitkaristus. Sellise liitmise korral ei tohi isikut asetada raskemasse olukorda kui juhul, kus liidetakse Eesti kohtu poolt mõistetud karistusi. Kuna karistused liidetakse ka sellisel juhul KarS § 65 alusel, puudub isiku n-ö tavalisest rangemal kohtlemisel seaduslik alus.
Eestis täidetav karistus KrMS § 484 lg 1 tähenduses ei pruugi siiski olla karistus, mida süüdimõistetu peab reaalselt kandma hakkama. Kui isikut on varem karistatud, tuleb KrMS § 484 lg 1 alusel määratud karistus (sarnaselt hilisemale Eestis mõistetud karistusele) liita KarS § 65 alusel isikule varem mõistetud karistusele; reaalsele kandmisele kuulub sellisel juhul liitkaristus. Sellise liitmise korral ei tohi isikut asetada raskemasse olukorda kui juhul, kus liidetakse Eesti kohtu poolt mõistetud karistusi. Kuna karistused liidetakse ka sellisel juhul KarS § 65 alusel, puudub isiku n-ö tavalisest rangemal kohtlemisel seaduslik alus.
|
| 3-1-1-1-13
|
Riigikohus |
11.03.2013 |
|
Juhul kui on tegemist eriliigiliste põhikaristustega, tuleb lugeda KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud juhtumil mitme kohtuotsuse järgi moodustunud karistused kogumis siiski liitkaristuseks, mille täitmise erisused tulenevad KarS § 64 lg-test 2 ja 4 (vt RKKKo 3-1-1-31-06, p 8). Kuigi viidatud lahendis oli tegemist olukorraga, kus KarS § 73 sätete alusel karistuse kandmisest vabastatud isikut karistati katseajal toimepandud kuriteo eest rahalise karistusega, laieneb selles otsuses märgitu ka juhtumile, kus KarS § 76 sätete alusel vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud isikut karistatakse rahalise karistusega.
Kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt RKPSJVKo 3-4-1-2-02 ja RKKKo 3-1-1-66-10, p 11.2).
Vangistuse ja rahalise karistuse liitmisel moodustuva liitkaristuse täitmise erisus, mis tuleneb KarS § 64 lg-st 2, ei puuduta olukorda, kus rahaline karistus asendatakse vangistusega. Asendamise järgselt ei ole enam tegemist eriliigiliste karistuste, vaid samaliigiliste karistustega, mille liitmisel tuleb lähtuda KarS § 64 lg-st 1. Kui kuritegu on toime pandud pärast süüdimõistvat otsust karistusest tingimisi vabastamisel määratud katseajal, tuleb liitkaristuse mõistmisel kohaldada KarS § 65 lg 2 sätteid (vt RKKKo 3-1-1-67-07, p 8).
|
| 3-1-1-24-11
|
Riigikohus |
02.05.2011 |
|
Kui kohus leiab, et isik tuleb KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest tingimuslikult vabastada, tuleb liitkaristusest lähtuvalt määrata uus katseaeg üldistel alustel ning et tulenevalt KarS § 78 p-st 1 hakkab uus katseaeg kulgema üldjuhul liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest (vt RKKKo 3-1-1-66-10, p 11.7).
Kriminaalasjades, milles mõistetakse karistus kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, tuleb sundraha väljamõistmise küsimuse lahendamisel lähtuda alati konkreetsest kriminaalmenetlusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia süüdistatava suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Eriti oluline on kriminaalasjade ühendamine süüdimõistmise korral isiku süü suurusele vastava karistuse ja vajadusel kohase liitkaristuse mõistmiseks (Riigikohtu 18. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11). Seega, kui isiku suhtes jäetakse põhjendamatult kriminaalasjad ühendamata, siis ei ole õigustatud sundraha kahekordne väljamõistmine ja teistkordne väljamõistmine ei ole KrMS § 179 lg-st 2 tulenevalt enam õigustatud.
|
| 3-1-1-16-11
|
Riigikohus |
09.03.2011 |
|
Toimepandud kuritegude arv on selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist.
Olukorras, kus süüdistatav paneb kuritegudest ühe teo toime enne varasemas asjas tehtud kohtuotsuse kuulutamist, siis hiljem tuvastatud kogumi tõttu tuleb süüdistatavale selle teo eest mõista eraldi karistus ning moodustada KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus varasema kohtuotsuse järgi mõistetud karistusega. KarS § 65 lg 1 sätteid ei saa jätta kohaldamata ainuüksi põhjusel, et süüdistatav on talle eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse täielikult ära kandnud (vt RKKKo nr 3-1-1-112-04, p-d 11.2).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 rakendamine lühimenetluses on kohustuslik ning selle sätte järgi süüdistatava karistuse vähendamata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-104-10
|
Riigikohus |
03.02.2011 |
|
Kohtuotsuste kogumi korral tekib kohtul uue kuriteo eest karistuse mõistmisel kohustus lahendada liitkaristuse mõistmisega seonduv vastavalt KarS § 65 lg-le 2. Jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistust pole võimalik korrigeerida järgnevate kriminaalasjade menetlemise käigus. Kui sellist kohtuotsust ei vaidlustatud ega muudetud, tuli olukorras, kus süüdistatav pani toime uue kuriteo, asja arutaval kohtul järgida KarS § 65 lg-s 2 sätestatut ja liita varasema otsuse alusel mõistetud karistus hilisema kuriteo eest mõistetud karistusega. Seadusest tulenev võimalus liitkaristuse mõistmata jätmiseks kohtul sellisel juhul puudub. Seetõttu ei aktualiseerunud selle asja raames ka küsimust alates 1. juulist 2009 jõustunud KarS § 424 redaktsiooni tagasiulatuva kohaldamise võimalusest ja süüdistatava vabastamisest negatiivsetest õigusjärelmitest, mis tulenevad tema süüditunnistamisest KarS § 424 järgi.
KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kui süüdistatav paneb kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd, puudub kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt KarS §-le 74.
KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kui süüdistatav paneb kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd, puudub kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt KarS §-le 74.
Põhiseaduse § 15 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 kohaselt võib Riigikohus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning selliselt esitatud taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata (vt nt RKPSJVKm nr 3-4-1-27-09, p 14). Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 25).
Ringkonnakohus rikub kriminaalmenetlusõigust, juhindudes küll otsuse tegemisel KrMS § 337 lg 1 p-st 4, kuid mõistes süüdistatavalt siiski välja apellatsioonimenetluses kantud riigi õigusabi tasu ja kulud, kui vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eelnev kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-66-10
|
Riigikohus |
29.10.2010 |
|
PankrS § 43 lg 3 näeb ette, et juhul, kui hagi on jäetud läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel, taastab kohus pankrotimenetluse raugemisel hagimenetluse hageja avalduse alusel. Ka PankrS § 167 lg 1 kohaselt võib pärast pankrotimenetluse lõppemist esitada võlgniku vastu üldises korras nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles. Seega võimaldab pankrotiseaduses sisalduv regulatsioon pärast pankrotimenetluse lõppemist selles esitamata nõuete menetlemist ja rahuldamist üldkorras, kui puuduvad seda välistavad asjaolud (nt PankrS § 167 lg 2 � kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud).
KarS § 356 lg 1 ei näe teo toimepanijana ette erilise isikutunnusega isikut, s.o näiteks kinnistu omanikku.
Kasvavat metsa (kinnisasja olulist osa) ei loeta metsamaterjaliks. Metsaseaduse § 28 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu ja puutüvi ning puutüve järkamisel saadud tüveosa.
Liitkaristuse moodustamata jätmine on käsitletav materiaalõiguse olulise rikkumisena ning on kohtuotsuse tühistamise aluseks.
KarS § 65 lg 1 lause 1 kirjeldab olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. Nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg (vt ka RKKKo nr 3 1 1-112-04 p 11.2).
Kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-2-02 ja RKKKo nr 3 1 1 26-08).
Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas.
NB! Seisukoha muutus!
Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud.
Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.
Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.
Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas.
NB! Seisukoha muutus!
Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud.
Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.
Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.
|
| 3-1-1-118-09
|
Riigikohus |
07.06.2010 |
|
Alates 1. juulist 2009 kehtima hakanud LS § 20 lg 3 ja § 20 lg 31 järgi on alkoholijoobe olemasolu seotud konkreetse numbrilise näiduga. Just lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-112-09).
KarS § 82 lg 1 p 2 sätestab, et otsust ei asuta täitma, kui otsuse jõustumisest teise astme kuriteo asjas on möödunud kolm aastat. Nimetatud paragrahv sätestab otsuse täideviimise aegumise, mille sisuks on karistatava teo ja selle eest mõistetud karistuse sideme katkemine. Otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta. Seadus näeb ette, et nimetatud aegumistähtaeg hakkab kuriteo puhul kulgema süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest. Seejuures ei tee KarS § 82 lg 1 vahet sellel, kas isikut karistatakse reaalse või tingimisi karistusega. (Vt RKKKm nr 3-1-1-20-08). KarS § 82 lg 2 sätestab kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise alused. Nimetatud lõike punkt 2 näeb ette kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise reeglid tingimisi mõistetud karistuse korral. Nii sätestabki KarS § 82 lg 2 p 2, et kohtuotsuse täitmise aegumine peatub KarS §-s 73 või §-s 74 sätestatu alusel määratud katseajaks. Osutatust tuleneb otsesõnu, et KarS § 82 lg-s 1 sätestatud otsuse täitmise aegumistähtajad kulgevad iseseisvalt ka nende otsuste puhul, millega süüdlane on karistuse kandmisest KarS § 73 või § 74 alusel tingimuslikult vabastatud. KarS § 73 või § 74 sätteid ettenägeva otsuse täitmisest KarS § 82 mõttes on põhjust rääkida vaid siis, kui isik rikub selle otsusega määratud katseaja tingimusi. Katseaja raskeim rikkumine on uue kuriteo toimepanemine, kuid see asjaolu ei väära katseaega ettenägeva otsuse täitmise aegumistähtaja kulgu, sest seadus ei näe ette otsuse täitmise aegumise katkemist. Ka KarS § 73 ja § 74 alusel tingimisi kohaldamata jäetud karistuse reaalseks täitmiseks, st karistuse hilisemaks liitmiseks on ette nähtud kindlad ajalised piirid, mis on sätestatud KarS §-s 82. KarS § 82 lg 2 p-s 2 märgitud peatumisaluse esinemise korral, tuleb kohtuotsuste kogumisse kuuluva eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse täitmise aegumistähtaega hakata lugema peatumisaluse äralangemisest, s.o katseaja lõppemisest. Liitkaristuse hilisema mõistmise puhul eelmise otsuse täitmise aegumine lõpeb uue kuriteo osas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.
Vastavalt KrMS § 362 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-10, p 7). Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo nr 3-1-1-21-10, p 8).
Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendis Zimmermann ja Steiner versus Šveits selgitanud, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga on Riigikohus selgitanud, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust (vt RKKKo nr 3-1-1-28-08).
|
Facebook
Twitter