/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-09-13733/51 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 23.03.2018

Kui kriminaalasja materjalidest nähtub, et isik on viibinud Euroopa Vahistamismääruse alusel välisriigis loovutamisvahistuses, tuleb KarS § 68 lg 1 alusel välisriigis vahi all viibitud aeg karistuse mõistmisel arvata karistusaja hulka.

3-1-1-29-17 PDF Riigikohus 30.05.2017

Riigikohus on seoses karistusseadustiku § 68 lg-ga 1 selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakantavat vangistust vähendada (vt RKKKo asjas 3-1-1-80-14, p 15). Osutatud põhimõtted on kohaldatavad ka KrMS § 484 lg 7 alusel välisriigis kantud karistuse karistusaja hulka arvamisel. (p 14)


Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon näeb ette kahte võimalust välisriigis mõistetud karistuse tunnustamiseks ja täideviimiseks elukohariigis. Konventsiooni artikli 9 lg 1 sätestab, et elukohariigi pädevad asutused peavad: (a) jätkama karistuse täideviimist viivitamatult või kohtu või halduskorras tehtava otsuse alusel artiklis 10 kehtestatud tingimustel (karistuse täideviimise jätkamine); või (b) muutma karistuse kohtu- või haldusprotsessi kaudu selle riigi otsuseks, asendades karistava riigi määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele (karistuse muutmine). Kolleegium selgitab, et konventsiooni artiklites 10 ja 11 sätestatud võimalused isikule välisriigis mõistetud karistuse täideviimiseks elukohariigis on alternatiivsed, millele samaaegne tuginemine ei ole vajalik. (p 11)

3-1-1-91-16 PDF Riigikohus 18.11.2016

KarS § 68 lg 1 järgi arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Seejuures vastab ühele eelvangistuspäevale üks vangistuspäev. Eelvangistuse arvamisel karistusaja hulka ei ole kohtul kaalutlusruumi, järelikult peab väljaantud või loovutatud isikule karistust kohaldav kohus selle karistusajast maha arvama (vt RKKKm 3-1-1-76-14, p 9). (p 11)


Määratud kaitsja kantud sõidukulude hüvitamisel ei ole tähtsust sellel, kas advokaat peab riigi õigusabi osutamiseks sõitma kohale asulast, kus asub advokaadibüroo, mille kaudu ta õigusabiteenust pakub, või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning võivad osutada riigi õigusabi mistahes Eesti piirkonnas. Kohus saab sõidukulude väljamõistmisel kontrollida üksnes kaitsja konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas, kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega ja kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita (vt ka RKKKm 3 1-1-76-10, p 10.1). (p 15)

RKKKo 3-1-1-89-16, p-d 27-34. (p-d 20–22)


KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas osaleda tunnistajana teiste seas uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kriminaalasja menetlevaks ametnikuks saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse läbiviimiseks kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid. Sellest tulenevalt ei saa menetlejarolli omistada uurimisasutuse ametnikule, kes ei ole kriminaalmenetluses menetlustoiminguid teinud. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine ei ole käsitatav uurimisasutuse poolt kriminaalmenetluse seadustiku alusel tehtava menetlustoiminguna, vaid riikliku järelevalve käigus tehtava järelevalvetoiminguna, mille alused on sätestatud korrakaitseseaduse §-s 42. (p 9)

3-1-1-97-15 PDF Riigikohus 04.11.2015
3-1-1-78-15 PDF Riigikohus 27.10.2015

Kokkuleppe sisu reguleerivad KrMS § 245 lg 1 p 9 ja lg 3 näevad ette, et kokkuleppes peavad sisalduma ka süüdistatavale mõistetava karistuse liik ja määr ning kui süüdistatavale mõistetakse karistus mitme kohtuotsuse järgi, siis ka üldkaristuse liik ja määr. Sellest tulenevalt on nõutav, et kokkuleppesse märgitaks ka KarS § 65 lg 2 alusel moodustatav liitkaristus, mille kestuse kokkuleppimisel ei ole süüdistataval ja prokuröril aga sätte sõnastuse järgi diskretsiooniruumi. Uue kuriteo eest mõistetavat karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 9)

Faktilise olukorra muutumine (aja möödumine) olukorras, kus isik kannab karistust, tingib paratamatult liitkaristuse kestuse ümberarvutamise kohtuotsuse tegemise aja seisuga, ning sellega ei riku kohus kriminaalmenetlusõigust. Süüdistatavat peab muudatusest siiski kohtuistungil teavitama. (p 12-13)

KarS § 65 lg 2 järgi mõistetava liitkaristuse lõplik kestus määratakse kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga. (p 14)


Faktilise olukorra muutumine (aja möödumine) olukorras, kus isik kannab karistust, tingib paratamatult liitkaristuse kestuse ümberarvutamise kohtuotsuse tegemise aja seisuga, ning sellega ei riku kohus kriminaalmenetlusõigust. Süüdistatavat peab muudatusest siiski kohtuistungil teavitama. (p 12-13)

KarS § 65 lg 2 järgi mõistetava liitkaristuse lõplik kestus määratakse kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga. (p 14)


Kokkuleppe sisu reguleerivad KrMS § 245 lg 1 p 9 ja lg 3 näevad ette, et kokkuleppes peavad sisalduma ka süüdistatavale mõistetava karistuse liik ja määr ning kui süüdistatavale mõistetakse karistus mitme kohtuotsuse järgi, siis ka üldkaristuse liik ja määr. Sellest tulenevalt on nõutav, et kokkuleppesse märgitaks ka KarS § 65 lg 2 alusel moodustatav liitkaristus, mille kestuse kokkuleppimisel ei ole süüdistataval ja prokuröril aga sätte sõnastuse järgi diskretsiooniruumi. Uue kuriteo eest mõistetavat karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 9)

3-1-1-69-15 PDF Riigikohus 09.10.2015
3-1-1-68-15 PDF Riigikohus 08.10.2015

Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes tuleb kõigi isikute karistuse asendamisel üldkasuliku tööga võtta aluseks 30 päeva pikkune kuu. Seetõttu tuleb vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga teisendada aastates mõistetud vangistus kuudeks ja liita tulemus karistusena mõistetud üksikkuudele. Seejärel tuleb saadud kuud arvutada ümber päevadeks, lähtudes põhimõttest, et ühes kuus on 30 päeva. Viimaks tuleb liita tulemusele karistusena mõistetud üksikpäevad ja saadud tulemus teisendada KarS § 69 lg 1 ümberarvestussuhte järgi üldkasuliku töö tundideks. (p 17-18)

Kui KarS § 69 lg 6 alusel pööratakse täitmisele selle isiku karistus, kes ei ole teinud ühtegi töötundi, võetakse aluseks mõistetud vangistus, mitte üldkasuliku töö tundide arv. See välistab olukorra, kus üheaastase vangistuse asemel tuleb asenduskaristusena üldkasuliku tööd tegema pidanud isikul reaalselt ära kanda vähem vangistuspäevi (360 päeva) kui neil isikutel, keda karistati kohe täitmisele pööratud üheaastase vangistusega (365 päeva). (p 19)


Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes tuleb kõigi isikute karistuse asendamisel üldkasuliku tööga võtta aluseks 30 päeva pikkune kuu. Seetõttu tuleb vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga teisendada aastates mõistetud vangistus kuudeks ja liita tulemus karistusena mõistetud üksikkuudele. Seejärel tuleb saadud kuud arvutada ümber päevadeks, lähtudes põhimõttest, et ühes kuus on 30 päeva. Viimaks tuleb liita tulemusele karistusena mõistetud üksikpäevad ja saadud tulemus teisendada KarS § 69 lg 1 ümberarvestussuhte järgi üldkasuliku töö tundideks. (p 17-18)

Kui KarS § 69 lg 6 alusel pööratakse täitmisele selle isiku karistus, kes ei ole teinud ühtegi töötundi, võetakse aluseks mõistetud vangistus, mitte üldkasuliku töö tundide arv. See välistab olukorra, kus üheaastase vangistuse asemel tuleb asenduskaristusena üldkasuliku tööd tegema pidanud isikul reaalselt ära kanda vähem vangistuspäevi (360 päeva) kui neil isikutel, keda karistati kohe täitmisele pööratud üheaastase vangistusega (365 päeva). (p 19)

3-1-1-79-14 PDF Riigikohus 02.12.2014

Vangistustähtaegade arvestamisel kohaldub kriminaalmenetluslike tähtaegade arvutamise kord (KrMS § 171).


Olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, ei ole kohtuotsuse resolutiivosas üldjuhul vaja iga kululiigi kohta eraldi otsustust teha. On selgem, kui kohus mõistab menetluskulu süüdistatavalt riigi kasuks välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha (KrMS § 179) väljamõistmise kohta. Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus riigi ja süüdistatava vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (välja arvatud sundraha nõue) tasaarvestada. See tähendab, et olukorras, kus süüdistatav on kohustatud hüvitama riigil tekkinud menetluskulu ja riik omakorda süüdistataval tekkinud menetluskulu, ei ole vaja kuluhüvitist mõlemalt poolelt välja mõista. Kohus võib piirduda sellega, et mõistab otsuse resolutiivosas välja summa, mis vastab menetluskulude hüvitamise nõuete vahele, ja seda isiku kasuks, kelle nõue on suurem. Kui kohus on mõistnud menetluskulud süüdistatavalt välja üksikute kululiikide kaupa või jätnud vastastikused kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõuded tasaarvestamata, ei muuda kohtuotsust iseenesest ebaseaduslikuks ega takista otsuse täitmist.


Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt 3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-14-14, p 1065).

Asjaolu, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse prokuratuuri apellatsiooni alusel ja kaitsja apellatsioon jäi rahuldamata, ei anna KrMS § 185 kohaselt alust apellatsioonimenetluse kulu süüdistatava kanda jätta isegi juhul, kui kuludokumentidest ei nähtu, et kaitsjatasu oleks makstud seoses prokuratuuri apellatsiooni menetlemisega.

Olukorras, kus ringkonnakohus on jätnud süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu alusetult tema enda kanda, saab Riigikohus teha selles osas uue otsuse, lahendades ise süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse.

Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29.)

Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058).

KrMS § 185 lg-st 1 tuleneva hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabi-arve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist, on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. Eelmärgitu ei välista teatud juhtudel siiski seda, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb kohtule esitada konkreetne taotlus.

Olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, ei ole kohtuotsuse resolutiivosas üldjuhul vaja iga kululiigi kohta eraldi otsustust teha. On selgem, kui kohus mõistab menetluskulu süüdistatavalt riigi kasuks välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha (KrMS § 179) väljamõistmise kohta. Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus riigi ja süüdistatava vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (välja arvatud sundraha nõue) tasaarvestada. See tähendab, et olukorras, kus süüdistatav on kohustatud hüvitama riigil tekkinud menetluskulu ja riik omakorda süüdistataval tekkinud menetluskulu, ei ole vaja kuluhüvitist mõlemalt poolelt välja mõista. Kohus võib piirduda sellega, et mõistab otsuse resolutiivosas välja summa, mis vastab menetluskulude hüvitamise nõuete vahele, ja seda isiku kasuks, kelle nõue on suurem. Kui kohus on mõistnud menetluskulud süüdistatavalt välja üksikute kululiikide kaupa või jätnud vastastikused kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõuded tasaarvestamata, ei muuda kohtuotsust iseenesest ebaseaduslikuks ega takista otsuse täitmist.


Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29.)

Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058).

KrMS § 185 lg-st 1 tuleneva hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabi-arve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist, on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. Eelmärgitu ei välista teatud juhtudel siiski seda, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb kohtule esitada konkreetne taotlus.


Vangistustähtaegade arvestamisel kohaldub kriminaalmenetluslike tähtaegade arvutamise kord (KrMS § 171).

Aastates arvutatava tähtaja lõpu kindlaksmääramisel on analoogia korras kohaldatav KrMS § 171 lg-s 4 kuudes arvutatava tähtaja kohta sätestatu. See tähendab, et aastates arvutatav tähtaeg lõpeb viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel vastav kuupäev puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval.

"Vastav" KrMS § 171 lg 4 tähenduses on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev (3-1-1-14-14, p 756).

3-1-1-76-14 PDF Riigikohus 01.12.2014

KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg karistusaja hulka. Seejuures vastab ühele eelvangistuspäevale üks vangistuspäev. Seadus ei näe ette karistusaja sellisel arvestamisel kohtu kaalutlusruumi.

Loovutatava isiku vahistamise asendamine elektroonilise valvega Inglismaa ja Wales’i õiguse järgi on võrreldav (Eesti) KrMS § 1371 lg-s 1 reguleeritud elektroonilise valvega. KrMS § 1371 lg 1 teise lause kohaselt ei loeta elektroonilise valve all olemise aega eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja hulka. Isiku kinnipidamist kriminaalmenetluses arvestatakse päevades (3-1-1-22-13, p 7) ja isiku vabaduse piiramist pole võimalik ööpäeva piires jagada vabaks ning mittevabaks ajaks.


KrMS § 432 lg 31 kohaselt tuleb süüdimõistetu Eesti Vabariigile loovutamisel või väljaandmisel hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast Eestisse toimetamist viia küsitlemiseks täitmiskohtuniku juurde. KrMS § 432 lg 32 järgi võib täitmiskohtunik korraldada isiku osavõtu kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse läbivaatamisest tehnilise lahenduse abil.

Loovutatava isiku vahistamise asendamine elektroonilise valvega Inglismaa ja Wales’i õiguse järgi on võrreldav (Eesti) KrMS § 1371 lg-s 1 reguleeritud elektroonilise valvega. KrMS § 1371 lg 1 teise lause kohaselt ei loeta elektroonilise valve all olemise aega eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja hulka. Isiku kinnipidamist kriminaalmenetluses arvestatakse päevades (3-1-1-22-13, p 7) ja isiku vabaduse piiramist pole võimalik ööpäeva piires jagada vabaks ning mittevabaks ajaks.


Loovutatava isiku vahistamise asendamine elektroonilise valvega Inglismaa ja Wales’i õiguse järgi on võrreldav (Eesti) KrMS § 1371 lg-s 1 reguleeritud elektroonilise valvega. KrMS § 1371 lg 1 teise lause kohaselt ei loeta elektroonilise valve all olemise aega eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja hulka. Isiku kinnipidamist kriminaalmenetluses arvestatakse päevades (3-1-1-22-13, p 7) ja isiku vabaduse piiramist pole võimalik ööpäeva piires jagada vabaks ning mittevabaks ajaks.

3-1-1-80-14 PDF Riigikohus 26.11.2014

KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse eelvangistus karistusaja hulka. Sõltuvalt sellest, kas isik viibib kohtuotsuse tegemise ajal vahi all või mitte, saab KarS § 68 lg 1 kohaldamine väljenduda kohtuotsuses kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb KarS § 68 lg 1 kohaldamisel lugeda karistuse kandmise algusajaks isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päeva (vt RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.2). Juhul, kui isik on viibinud aga vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakandmisele kuuluvat vangistust vähendada.


Jättes maakohtu otsuse muutmata süüdistatavate eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamise ja ärakandmisele kuuluva karistuse osas, kui ringkonnakohtu otsusega süüdistatavatele mõistetud lõplikud karistused on maakohtu poolt mõistetud karistustest erinevad, rikub ringkonnakohus KrMS § 313 lg 1 p 3 nõudeid.

3-1-1-22-13 PDF Riigikohus 11.03.2013

KarS § 67 lg 2 teise lause eesmärk on tagada, et üheks arestipäevaks ei loetaks lühemat perioodi kui astronoomiline päev. Alla ühe ööpäeva kestva kinnipidamise arvestamise aresti tähtaja hulka välistab KarS § 67 lg 2 esimene lause, mille kohaselt arvestatakse aresti tähtaega päevades. KarS § 68 lg 2 tekstist nähtub otsesõnu, et alles kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti ja see arvestatakse karistusaja hulka. Kui süüdlast on väärteomenetluses kinni peetud vähem kui kakskümmend neli tundi, siis seda aega karistuse hulka ei arvestata.

3-1-1-18-11 PDF Riigikohus 18.04.2011

KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

Karistuse mõistmist puudutavate järelduste kummutamiseks ei anna alust ka tõkendi vahistamine kohaldamata jätmine või varasema karistuse kandmiselt ennetähtaegne vabastamata jätmine, kuivõrd need faktorid ei saanud mõjutada süüdistatava süü suurusele antud karistusõiguslikku hinnangut.


KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas märkida karistuse kandmise algus. Vahi all viibiva süüdistatava puhul on selleks vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev, sest vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Kui aga süüdimõistetu viibib kohtuotsuse tegemise ajal vabaduses, loetakse kooskõlas KrMS § 414 lg-ga 2 vangistuse kandmise alguseks tema vanglasse saabumise aeg. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 on seadusandja vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise seadnud sõltuvusse mõistetud karistusest tegelikult ärakantud ajast, mitte aga karistuse kandmise algusest. KarS § 76 lg-test 1 ja 2 koostoimes KarS § 68 lg-ga 1 saab järeldada, et enne kohtuotsuse tegemist vahi all viibinud süüdimõistetu puhul tuleb vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku aja hulka arvata ka aeg, mil isik viibis eelvangistuses. Vastupidise seisukoha jaatamine tooks paratamatult kaasa süüdimõistetute ebavõrdse kohtlemise.


KarS §-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja –määra valiku aluseks olevaid asjaolusid.


KarS §-s 76 sätestatu näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist.

KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 on seadusandja vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise seadnud sõltuvusse mõistetud karistusest tegelikult ärakantud ajast, mitte aga karistuse kandmise algusest. KarS § 76 lg-test 1 ja 2 koostoimes KarS § 68 lg-ga 1 saab järeldada, et enne kohtuotsuse tegemist vahi all viibinud süüdimõistetu puhul tuleb vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku aja hulka arvata ka aeg, mil isik viibis eelvangistuses.


Kinnipeetava vanglasse vastuvõtmise korrast, mis on sätestatud vangistusseaduse 2. peatüki 2. jaos, ei tulene eraldiseisvat regulatsiooni nende süüdimõistetute vastuvõtmise osas, kes pärast eelvangistusest vabastamist peavad asuma kandma karistuse ärakandmata osa. Kinnipeetava vastuvõtmise korda puudutavate nõuete eesmärgiks võib muuhulgas pidada turvalisuse ja korra tagamist vanglas ning vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Nende eesmärkide ja nõuete tagamise vajadusega on selgitatav, miks tuleb varem eelvangistuses viibinud, kuid vahepeal vabaduses viibinud süüdimõistetul, karistust kandma asudes vangistusseaduses sätestatud protseduurid uuesti läbida.


Karistuse mõistmist puudutavate järelduste kummutamiseks ei anna alust ka tõkendi vahistamine kohaldamata jätmine või varasema karistuse kandmiselt ennetähtaegne vabastamata jätmine, kuivõrd need faktorid ei saanud mõjutada süüdistatava süü suurusele antud karistusõiguslikku hinnangut.


Kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia süüdistatava suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Eriti oluline on kriminaalasjade ühendamine süüdimõistmise korral isiku süü suurusele vastava karistuse ja vajadusel kohase liitkaristuse mõistmiseks.

3-1-1-25-09 PDF Riigikohus 01.04.2009

KarS § 68 lg-s 1 sätestatut tuleb tõlgendada selliselt, et eelvangistus arvatakse karistusaja hulka üksnes kohtuliku arutamise esemeks olnud kuritegude puhul.


Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 1-5 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Seevastu puuduvad kohtul volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks.


Süüdistatava soostumine kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 203 lg 1 alusel tähendab ühtlasi, et isik loobub talle inkrimineeritud kuritegudes kohtulahendi taotlemisest, seega ka enda võimalikust õigeksmõistmisest. Vahi all viibitud aeg ei ole kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 203 alusel süüdistatavale karistuseks. Vastavalt PS §-le 146 mõistab õigust ainult kohus. Kuriteo toimepanemise eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamine kriminaalmenetluses on vaieldamatult osa õigusemõistmisest. Seega puudub igasugune õiguslik alus käsitada vahi all viibitud aega otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral isikule mõistetud karistusena.


Ringkonnakohtu volitusi kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada tähendab ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhtumil, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (RKKKo nr 3-1-1-14-07).

3-1-1-88-08 PDF Riigikohus 17.03.2009

Kui isiku suhtes kehtestatud piirangud on samastatavad tema vahi all pidamise tingimustega ja nende piirangute kohaldamise tingis kuriteo toimepanemine, tuleb nende piirangute kehtimise aeg arvata ka mõistetud karistuse hulka. Nii tuleb nt kuriteo toimepanemises kahtlustatuna kinni peetud isiku väljasaatmislaagrisse paigutamine võrdsustada eelvangistusega, sest väljasaatmislaagris tema kinnipidamise tingimused on võrdsustatavad vahi all pidamise tingimustega (RKKKo nr 3-1-3-7-02, , p 10).

KrMS § 138 lg 1 või § 267 lg 1 p 2 alusel menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutule mõistetud rahatrahv või arest on iseseisvad väärteokaristused, mida ei arvata isikule kuriteo eest mõistetava karistuse hulka. Sundtoomine on iseseisev sunnivahend, tagamaks kriminaalmenetluse toimetamise efektiivsust olukorras, kus isik takistab oma ilmumata jäämisega menetleja tööd. Sundtoomine ei seondu vahetult kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vaid menetlusosalise hilisema õigusvastase käitumisega menetluse ajal. Seega, kui vabaduses viibiv kahtlustatav või süüdistatav on oma õigusvastase käitumisega menetluse ajal andnud alust sundtoomiseks, ei saa selle alusel arestimajas viibitud aega lugeda eelvangistuseks ega arvestada karistuse kandmise aja hulka.


Isiku sundtoomine on vajalik selleks, et kahtlustatava või süüdistatava juuresolekut nõudvaid menetlustoiminguid oleks võimalik läbi viia ka olukorras, kus kahtlustatav või süüdistatav ei reageeri korraldusele menetlustoiminguks kohale ilmuda. Allumatust menetleja korraldustele ei saa võrdsustada pakkumineku kahtlusega ja seega vahistamisalusega. Seda tuleb määratleda menetlusosalise õigusvastase käitumisena. Tegemist on menetluskorra rikkumisega, mille eest võib isikut sõltumatult kriminaalmenetluse kulgemisest karistada rahatrahvi või arestiga ning iseseisva sunnivahendina tagada tema osavõtt menetlustoimingust sundtoomise abil. KrMS § 138 lg 1 või § 267 lg 1 p 2 alusel menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutule mõistetud rahatrahv või arest on iseseisvad väärteokaristused, mida ei arvata isikule kuriteo eest mõistetava karistuse hulka.

3-1-1-55-05 PDF Riigikohus 09.06.2005

KarS § 68 lg 1 kohaselt loetakse mõistetud karistusaja hulka vaid see ajavahemik, mil isikult vabaduse võtmise ainsaks seaduslikuks aluseks oli kohtu vahistusmäärus. Olukorda, mil isikult vabaduse võtmise aluseks on jõustunud ja täitmisele pööratud kohtuotsus tema karistamise kohta vangistusega, ei saa lugeda eelvangistuseks KarS § 68 lg 1 mõttes isegi siis, kui vangistusega karistatud isikut peetakse kinni eelvangistuse režiimil.


Kohtumääruse ja -otsuse samaaegse eksisteerimise korral isiku kinnipidamise alustena, prevaleerib kohtuotsus määruse ees ning sellises olukorras tuleb kinnipidamisasutustel asuda viivitamata täitma jõustunud kohtuotsust ja viia vahialune üle kinnipeetava režiimile VangS-s sätestatud tingimustel.

3-1-1-35-04 PDF Riigikohus 26.04.2004

Karistusaja hulka tuleb arvata ka isiku poolt vahetult enne Eesti Vabariigile väljaandmist välisriigis vahi all viibitud aeg.

3-1-1-2-04 PDF Riigikohus 20.02.2004

Vangistuse hulka ei arvata ajavahemikku, mil isik oli KarS § 74 lg 2 alusel karistuse kandmisest tingimisi vabastatud ja kontrollnõuetele allutatud. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse karistusaja hulka üksnes eelvangistuses viibitud aeg. Käitumiskontrollile allutatud isik, kellele on pandud kohustus järgida KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollinõudeid, on tõepoolest kohustatud taluma riigipoolset järelevalvet oma käitumise üle, kuid kehtestatud piirangud ei ole oma olemuselt samastatavad vahi all pidamisega.

3-1-1-1-04 PDF Riigikohus 19.01.2004
3-1-1-129-03 PDF Riigikohus 30.10.2003
3-1-1-128-03 PDF Riigikohus 21.10.2003

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json