/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-70-16 PDF Riigikohus 20.10.2016
Kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik (vt RKKKo 3-1-1-79-03, p 11) on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. (p 11)
Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt RKKKo 3-1-1-79-03, p 14 ja 3-1-1-111-12, p 5). Nimetatud keeld laieneb ka juhtudele, kui arutluse all on karistuse mõistmise eripreventiivne aspekt KarS § 56 lg 1 ls 2 alt 3 tähenduses. (p 9) Ka KarRegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lg-s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Seega ei saa registrist kustutatud karistusandmed olla aluseks isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest. (p 10) Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänu teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne. (p 14)
Süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa KarS § 25 lg 6 ega ka mitte § 26 lg 2 kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Juhul, kui kuritegu jääb katsestaadiumisse, tuleb karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa käsitada absoluutse nõudena. (p 13) Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänu teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne. (p 14)
Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt RKKKo 3-1-1-79-03, p 14 ja 3-1-1-111-12, p 5). Nimetatud keeld laieneb ka juhtudele, kui arutluse all on karistuse mõistmise eripreventiivne aspekt KarS § 56 lg 1 ls 2 alt 3 tähenduses. (p 9) Ka KarRegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lg-s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Seega ei saa registrist kustutatud karistusandmed olla aluseks isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest. (p 10)
3-1-1-1-15 PDF Riigikohus 19.02.2015
KarS § 35 sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Kui isikul esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida, ei ole ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel.
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes.
Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt 3-1-1-114-06, p 8.3).
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt 3-1-1-10-13, p 8).
Mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist ei tähenda vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt 3-1-1-22-10, p 14.6).
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.
KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil.
Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-1-52-09, p 11.1).
Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma.
3-1-1-41-14 PDF Riigikohus 01.10.2014
Kuriteo kvalifitseerimine kõlbmatu katsena ei tingi süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist, kui puuduvad KarS § 26 lg-s 2 sätestatud alused.
Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, peab kohus oma algatusel seejärel kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena. KarS § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest. Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Süüteokatse objektiivne külg eeldab, et isik oleks vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustanud süüteo toimepanemist (KarS § 25 lg 2) (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p-d 21 ja 24).
Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse. KarS § 26 lg 1 järgi on süüteokatse kõlbmatu, kui seda ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia. Seega saab kõlbmatust süüteokatsest kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud (vt RKKKo 3-1-1-107-13, p 9). Kui süüdistatava tahtlus on suunatud KarS §-ga 157 kaitstava õigushüve ründamisele, kuid süüteo esemeks oleva teabe eelneva avalikuks saamise tõttu ei ole kuriteo lõpuleviimine võimalik, saab sellist käitumist käsitada süüteo kõlbmatu katsena KarS § 157 ja § 25 lg 2 ning § 26 lg 1 mõttes. Kuriteo kvalifitseerimine kõlbmatu katsena ei tingi süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist, kui puuduvad KarS § 26 lg-s 2 sätestatud alused.
KarS § 157 kohaselt on süüdlase karistusõigusliku vastutuse eelduseks asjaolu, et teise isiku eraelu puudutav teave peab olema talle teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses ja ametiseisundit kasutamata poleks see teave olnud kättesaadav (vt RKKKo 3-1-1-81-08, p 14.2). Seega on KarS § 157 objektiivsetest tunnustest hõlmatud üksnes sellise kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabe avaldamine, mis ei ole vastava ametiseisundi ja infosüsteemile juurdepääsuõiguseta isikule kättesaadav. Vaadeldava süüteokoosseisuga kaitstakse isiku informatsioonilise enesemääramise õigust ja eraelu ning selle normi eesmärgiks on usaldusel põhineva suhte loomise võimaldamine olukorras, kus üks isik peab teisele isikule avaldama konfidentsiaalset informatsiooni. KarS § 157 teenib nii andmesubjekti, kohustatud isiku kui ka ühiskonna huve tervikuna. Teabe saladuses hoidmise huvi õigustatusest saab aga rääkida vaid siis, kui saladuses hoitavaid andmeid ei saa hankida muul viisil. Kui süüdistuse esemeks olev teise isiku eraelu puudutav teave avaldati varem avalikul kohtuistungil kriminaalmenetlust reguleeriva seaduse alusel süüdistusakti ja kohtuotsuse avaldamise teel, ei saa sama teabe hilisemale töötlemisele IKS § 11 lg 1 järgi kohaldada isikuandmete kaitse seaduse teisi paragrahve ning rääkida teabe saladuses hoidmise huvist. Seega ei saa kirjeldatud teabe avaldamise korral rääkida ka KarS § 157 objektiivsetele tunnustele vastavast teost. Kui süüdistatava tahtlus on suunatud KarS §-ga 157 kaitstava õigushüve ründamisele, kuid süüteo esemeks oleva teabe eelneva avalikuks saamise tõttu ei ole kuriteo lõpuleviimine võimalik, saab sellist käitumist käsitada süüteo kõlbmatu katsena KarS § 157 ja § 25 lg 2 ning § 26 lg 1 mõttes.
3-1-1-115-13 PDF Riigikohus 11.12.2013
Piiratult süüdivaks tunnistatud isiku karistuse vähendamise otsustus on kohtu õigus, mitte kohustus.
Asjas puudub vaidlus selles, et kuna süüdistatav põeb orgaanilist luululist psühhoosi, siis on tema puhul tuvastatud süüdimatuse meditsiiniline tunnus KarS § 34 p 1 järgi. Olles tuvastanud, et vaatamata süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolule ei pannud süüdistatav talle süüks arvatud tegu toime süüdimatusseisundis, oleks kohus pidanud järgnevalt eraldi kontrollima, kas vaimuhaigus ei võinud siiski tingida süüdistatava piiratud süüdivust KarS § 35 mõttes. Teisisõnu oleks tulnud kontrollida, kas vaimuhaigus ei võinud mitte oluliselt piirata süüdistatava võimet mõista, milline oleks antud juhul olnud normikohane käitumine. Määrav oleks seejuures olnud asjaolu, kas süüdistatava võime normipäraselt käituda oli oluliselt piiratud võrreldes isikutega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1–5 loetletud süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid (RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.2.). Piiratult süüdivaks tunnistatud isiku karistuse vähendamise otsustus on kohtu õigus, mitte kohustus.
Sellest, et maakohus tegeles piiratud süüdivuse küsimuse lahendamisega, oleks saanud rääkida siis, kui kohtuotsus oleks sisaldanud otsest viidet KarS §-le 35 ja kui otsuses oleks tõenditele tuginevalt esitatud vastavalt kas poolt- või vastuargumente selle kohta, kas süüdistatava orgaaniline luululine psühhoos võis oluliselt piirata tema arusaamist enda teo keelatusest või tema võimet enda käitumist juhtida. Sellist argumentatsiooni ega viidet KarS §-le 35 kõnealuses kohtuotsuses aga ei sisaldu. Maakohtu eelkirjeldatud minetused on käsitatavad materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 149 p 1 mõttes.
3-1-1-22-09 PDF Riigikohus 01.04.2009
Olgugi et KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohtule kohustuslik, leiab kolleegium, et selle tegemata jätmist tuleb kohtul eraldi põhjendada.
Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on siiski välistatud, lasub kohtul kohustus anda hinnang ka sellele, kas isiku psüühiline seisund võis oluliselt mõjutada (piirata) tema arusaamis- ja otsustamisvõimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel tuleb kohtul arvestada eelkõige nende reeglitega, mida õiguskord konkreetse süüteokoosseisu taustal isikule seab. Kohus peab hindama, mil määral oli süüdistatav võimeline neid reegleid järgima. Piiratud süüdivus ei ole seejuures olemuslikult vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu.
Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1-5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud raske psüühikahäire faktiline kindlakstegemine. Meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust kujundada nimetatud küsimuste osas enda arvamus. Viimane ei tähenda ainult eksperdiarvamuses antud diagnostilist laadi järelduste paigutamist KarS § 34 p-des 1-5 sätestatud tunnuste alla, vaid neid arvesse võtva üldhinnangu andmist isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastase teo toimepanemist ja selle ajal. Seega on otsustus isiku süüdivuse kohta normatiivne ehk õiguslik otsustus.
3-1-2-2-07 PDF Riigikohus 07.12.2007
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu (vt RKÜKo nr 3-1-2-1-98 ja RKKKm nr 3-1-2-1-07). Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 17; nr 3-1-3-13-03, p 32; RKPSJVKm nr 3-4-1-6-05, p 4; nr 3-4-1-4-06, p 8; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p-d 6-7; nr 3-4-1-11-07, p 4). PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt RKPSJVKm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4).
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda (vt RKÜKm nr 3-3-1-69-07). Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks. Asjaolu, et puudub eraldiseisev menetlus, mille raames saaks kohus hinnata, kas süüdimõistetu olukorda on vaja seaduses tehtud muudatuse tõttu kergendada, ei tähenda veel vastuolu PS § 15 lg-ga 1 koostoimes PS §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas võib seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks. Nende süüdimõistetute suhtes, kes taotlevad oma olukorra kergendamist lähtuvalt seadusemuudatusest, mis jõustus pärast 1. septembrit 2002, ei ole kohaldatav ka karistusseadustiku rakendamise seaduse §-des 1, 9, 10 ja 33 sätestatud menetlus, kuna see on ette nähtud üksnes kriminaalkoodeksi järgi süüdi mõistetud isikute olukorra vastavusse viimiseks karistusseadustiku 1. septembril 2002 jõustunud redaktsiooniga. Selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, peab kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Muuhulgas tuleks lähtuda selliste asjade lahendamisel lahendis viidatud Riigikohtu praktikast (otsuse p 17.1 jj) : RKÜKo nr 3-1-3-10-02, RKKKo nr 3-1-1-113-03, nr 3-1-2-2-03, nr 3-1-3-6-04, nr 3-1-3-5-03, nr 3-1-3-1-03, määrused nr 3-1-3-15-03, nr 3-1-1-122-02, nr 3-1-1-33-03, nr 3-1-1-134-02, nr 3-1-1-40-03, nr 3-1-1-112-03, nr 3-1-1-111-03, nr 3-1-1-69-03, nr 3-1-1-23-03.
3-1-1-76-07 PDF Riigikohus 07.12.2007
Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda siiski seda, et karistusseadustik välistaks süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Vastupidi - alaealisele karistuse mõistmisel tuleb lisaks süü suurusele eriti tähelepanelikult arvestada ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 15). Alaealise poolt toimepandud kuriteo puhul lähtutakse eeldusest, et see on episoodilist, juhuslikku laadi, ei tähenda, et konkreetse kaasuse puhul ei võiks tõendamist leida vastupidine (RKKKo nr 3-1-1-43-06, p 13.1).
Alaealisele vangistuse mõistmine peab olema pigem erandlik (vt nt RKKKo nr 3-1-1-14-06, p 7). See aga ei tähenda, et alaealist ei võiks üleüldse vangistusega karistada. Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks KarS §-de 73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis tuleb arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel juhtudel, kus tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse liigi kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine.
Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse liigi kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine.
3-1-2-3-07 PDF Riigikohus 07.12.2007
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda (vt RKÜKm nr 3-3-1-69-07). Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega. (Vt ka RKKKm nr 3-1-2-2-07) Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. (Vt ka RKKKm nr 3-1-2-2-07).
Seadusemuudatus ei mahu ühegi KrMS §-s 366 nimetatud teistmise aluse alla. Muu hulgas ei saa olla tegemist KrMS § 366 p-s 5 nimetatud kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu. (3-1-2-1-98).
Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei sätesta eraldiseisvat menetluskorda, mis oleks otseselt ette nähtud selleks, et süüdimõistetu saaks taotleda tema suhtes tehtud jõustunud kohtuotsusest tulenevate piirangute ülevaatamist tulenevalt asjaolust, et seadus, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, kergendaks tema olukorda. Sellest ei saa aga kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kontekstis siiski veel järeldada, et kõnealuse menetluskorra puudumine oleks vastuolus Põhiseaduse § 15 lg-ga 1 koostoimes Põhiseaduse §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Vastav menetlus on ette nähtud KrMS §-s 432. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb kriminaalmenetluse seadustiku põhiseaduskonformsel tõlgendamisel asuda seisukohale, et KrMS §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas mingi pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt Põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. (Vt ka RKKKm 3-1-2-2-07.)
Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset - kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust - tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt 3-1-3-10-02, p 26). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
3-1-1-80-04 PDF Riigikohus 28.09.2004
Isegi juhul, kui seadusandja on mõne kuriteo toimepanemise eest kehtestanud range sanktsioonimäära ja sellega väljendanud oma selget tahet lugeda tegu tõsiseks kuriteoks, ei välista see iseenesest mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Kuigi tegemist on raske kuriteoga, mille eest tuleb karistada üldreeglina reaalse vangistusega, ei saa välistada võimalust, et ka sellise kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida taolisi erisusi, mis teeb karistuse või karistuse osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. KarS § 74 kohaldamiseks ei ole seadusandja otseseid piiranguid kehtestanud.
KarS §-st 53 tulenevalt on varalise karistuse näol tegemist füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatava lisakaristusega ning sellest tulenevalt ei saa varalise karistuse mõistmisel tõusetuda küsimust mõistetud põhikaristuse vähendamisest.
3-1-1-50-03 PDF Riigikohus 24.04.2003
Kuna KrK § 186 järgi süüksarvatud kuritegu (dokumendi võltsimine kasutamise eesmärgil ja teadvalt võltsitud dokumendi kasutamine) kvalifitseerub nii KarS § 344 kui ka § 345 järgi, tuleb karistuse kergendamise puhul lähtuda asjaolust, et osa kuriteo tunnustest vastab KarS §-le 345, mille sanktsiooni ülemmäär on kolm aastat vangistust.
3-1-1-40-03 PDF Riigikohus 17.04.2003
KarSRS ei näe ette võimalust vähendada jõustunud kohtuotsustega KrK järgi mõistetud karistusi KarS vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel, s.t karistust ei tule vähendada nendel isikutel, kes kannavad vangistust KrK sanktsiooni järgi, mis on võrreldes KarS-ga rangem, kuid jääb KarS-s samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära piiridesse.
3-1-1-51-03 PDF Riigikohus 07.04.2003
Seoses KarS-i kehtimahakkamisega ei kaasne automaatselt kõikidele karistust kandvatele isikutele uue karistuse mõistmist. Karistuste revideerimise kord on sätestatud KarSRS-s, mille kohaselt toimub vaid isikute vabastamine karistusest, kui neile süüksarvatud teod on KarS-i järgi dekriminaliseeritud. Lisaks sellele on Riigikohtu üldkogu oma 17. märtsi 2003. a kohtuotsuses S. Brusilovi süüdistusasjas leidnud, et ka vabadusekaotust kandvate isikute karistust tuleb vähendada KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini. Kui isikule mõistetud karistus ei ületa vastavate kuritegude eest KarS eriosas kehtestatud karistuste ülempiire, puudub alus talle mõistetud karistuse kergendamiseks.
3-1-1-44-03 PDF Riigikohus 28.03.2003
Karistusena mõistetav rahatrahv on ära kantud selle tasumisega. KarSRS § 1 kohaselt aga vaadatakse ümber vaid nende isikute süüasjad, kes karistust kannavad, kusjuures prokurör esitab taotluse karistusest vabastamiseks 4 kuu jooksul, arvates KarS jõustumisest, s.o 1. jaanuariks 2003. a. Kuna selleks ajaks oli süüdimõistetu oma karistuse ära kandnud, puudub objekt (karistus), mida oleks võimalik KarSRS kontekstis õiguslikult käsitleda.
3-1-3-11-02 PDF Riigikohus 27.03.2003
Riigikohus leiab, et A. Popovile KrK § 210-2 lg 2 p 2 järgi süüks arvatud tegu tuleks KarS kohaselt kvalifitseerida KarS § 183 järgi, mis näeb võimaliku karistusena ette rahalise karistuse või vangistustuse kuni üheks aastaks. Seega kergendab KarS oluliselt A. Popovile süüks arvatud teo eest ettenähtud karistust võrreldes temale mõistetud kolme aasta ja kolme kuu vabadusekaotusega. Eeltoodut silmas pidades tuleb A. Popov ja R. Mjazin karistuse kandmisest vabastada, sest neil on vabadusekaotust kantud rohkem kui KarS § 183 sanktsiooni ülemmäär selle teo eest ette näeb (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-3-10-02).
3-1-1-33-03 PDF Riigikohus 19.03.2003
Kaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta, et talle KrK § 17 lg 5 ja § 149 järgi mõistetud karistus - 6 kuud vabadusekaotust - ei ole maakohtu 15. juuli 1998. a kohtuotsuse kohaselt liidetud teiste karistustega täielikult vaid osaliselt. Kohus oli KrK § 40 lg 1 alusel karistusi liites õigustatud lõplikuks karistuseks mõistma kuni seitse aastat vabadusekaotust, mõistis aga vaid viis aastat.
Lahendades küsimust süüdimõistetule mõistetud liitkaristuse vähendamisest KarSRS § 1 lg 4 järgi, oleks kohtunik olnud kohustatud vähendama seda KrK § 17 lg 5 ja § 149 järgi mõistetud karistuse kogu ulatuses vaid siis, kui karistused oleksid liidetud täielikult. Käesoleva kaasuse puhul liideti karistused aga osaliselt, mistõttu puudub seaduslik alus kaevatava kohtulahendi muutmiseks.
3-1-3-10-02 PDF Riigikohus 17.03.2003
Süüdimõistetu kaebuse menetlemiseks puudub AKKS järgi menetluslik alus. Kaebust ei saa käsitleda teistmis- ega kohtuvigade parandamise avaldusena. Oluline pole siiski mitte niivõrd tähtaeg, kuivõrd kaebuse esitamise alused. Tema kaebuses sisaldub soov kergendada oma karistust, sest karistuse kandmise ajal toimunud karistusõiguse reform alandas varguse eest ettenähtud vanglakaristuse alam- ja ülemmäära. Kohus leiab, et süüdimõistetul pole kasutada tõhusat menetlust oma põhiõiguse kaitseks. Seda asjaolu, kaalul olevaid põhiõigusi ja kantud karistuse kestust arvestades ei leia kohus õigustusi jätta kaebus sisuliselt menetlemata. Kohus võtab arvesse ka vajadust anda kohtutele selged juhised, kuidas samasuguseid juhtumeid lahendada.
Nende karistust kandvate isikute karistuse tähtaega, kellele KrK järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab KarS eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, tuleb vähendada KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini. Isik tuleb karistuse kandmisest vabastada, kui tema poolt ärakantud karistus ületab KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära.
PS § 23 lg 2 teist lauset (kui seadus pärast õiguserikkumise toimepanemist sätestab kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust) tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Nende karistust kandvate isikute, kellele KrK järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab KarS eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud õiguste piiramine nende koostoimes ei vasta § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Nende isikute karistuse tähtaega tuleb vähendada KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini või isik vabastada, kui tema poolt ärakantud karistus ületab ülemmäära.

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json