/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-18-14 PDF Riigikohus 09.05.2014
KarS §-s 59 ja § 58 p 3 alternatiivis 1 sätestatud raskendava asjaolu korduva arvestamise keeld rakendub üksnes juhul, kui kuriteo koosseisuliseks tunnuseks on teo toimepanemine noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes. KarS § 59 kohaselt ei arvestata karistuse kohaldamisel sama seaduse §-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena. Kõnealusel juhul on karistust raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes, KarS § 146 ja § 179 lg 1 aga näevad vastutuse ette alla neljateistaastase isiku suhtes toime pandud teo eest. Kuna viimati nimetatud koosseisudes sätestatud vastutuspiir on laiem kui karistust raskendav asjaolu, ei saa kannatanu vanust alla kaheteist eluaasta lugeda koosseisuga kattuvaks asjaoluks, mille arvestamine karistuse mõistmisel oleks KarS § 59 järgi välistatud. Sarnaselt KarS §-le 145^1 (alaealiselt seksi ostmine), kus seadusandja on näinud ette erineva vastutuse neljateist kuni kaheksateist aasta vanuse kannatanu ja alla neljateist aasta vanuse kannatanu suhtes toime pandud teo eest, on seadusandja eristanud vastutust ka alla kaheteist aasta vanuse kannatanu suhtes toime pandud tegude eest, tuues selle aga karistust raskendava asjaoluna karistusseadustiku üldossa. Sellega vältis seadusandja vajadust täiendada iga üksikut eriosa koosseisu eraldi sättega alla kaheteistaastase kannatanu kohta.
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3).
Karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes.
3-1-1-114-13 PDF Riigikohus 05.12.2013
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks RKKKo 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt RKKKo 3-1-1-15-12, p-d 13-14).
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks RKKKo 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt RKKKo 3-1-1-15-12, p-d 13-14). Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Isiku süüditunnistamisel vaid ühe kaudse tõendi põhjal on alust rääkida ka KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Isiku süüditunnistamisel vaid ühe kaudse tõendi põhjal on alust rääkida ka KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks RKKKo 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt RKKKo 3-1-1-15-12, p-d 13-14). Isiku süüditunnistamisel vaid ühe kaudse tõendi põhjal on alust rääkida ka KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26).
Omakasu motiivi arvestamine oleks KarS §-s 59 sätestatud karistust kergendava ja raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu kohaselt välistatud juhul, kui seda oleks seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena.
3-1-1-93-12 PDF Riigikohus 05.11.2012
Kui ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes kaitsja(te) apellatsiooni(de) alusel, siis puudub ringkonnakohtul lähtudes KrMS § 340 lg-st 1 pädevus täiendavalt tuvastada süüdistatava(te) karistust raskendada võivaid asjaolusid.
KrMS § 337 lg 1 p-st 3 tulenevalt peab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa muutmist kajastama ka oma otsuse resolutiivosas. See tähendab ühtlasi seda, et tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 peab ringkonnakohus süüdistataval tekkinud apellatsioonimenetluse kulud jätma riigi kanda. Jättes apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu süüdistatava kanda, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 1995. a otsus kriminaalasjas nr III-1/1-93/95 ja 17. detsembri 1996. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-96 selgitasid tollal kehtinud kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p 6 sisustamist, mis nägi ühe tapmist raskendava asjaoluna tõesti ette teo toimepanemise rauga suhtes. KarS § 58 p 3 aga ei räägi raugast, vaid kõrges eas isikust. Seega ei ole viidatud Riigikohtu praktika karistusseaduse muutumise tõttu enam asjassepuutuv. Kõrges eas isiku mõiste KarS § 58 p 3 tähenduses on võrreldav hoopiski kõrges vanuses isiku terminiga varem kehtinud KrK § 38 p 5 mõttes. Kõrges vanuses isikuteks KrK § 38 p 5 tähenduses peeti nii kohtupraktikas kui ka õiguskirjanduses vanaduspensioniealisi inimesi.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json